/salakaval

22 1968. aasta oli tolle perioodi viljakaim, sest lisaks neljale välismaareisile käivitasime televisioonis „Horoskoobi” ja saime valmis filmi „Ahvatluste tund”, mis küll pärast ametlikku läbivaatust kusagile riiulile tolmuma pisteti. Rahvale näidati „Ahvatluste tundi” alles mõni aasta hiljem ja millegipärast uusaasta varahommikul.

Elmo idee teha selline muusikafilm oli aga aega ja kohta arvesse võttes vägagi julge ja progressiivne. Seni oli tehtud ainult muusikalisi kontsertfilme (nt. film ansamblist „Laine”), režissöörideks põhiliselt Astrid Lepa ja Artur Rinne,

Operaator Anton Mutt ja TV ansambel. „Ahvatluste tund”.

13 5

„Ahvatluste tund” oli aga hoopis midagi muud. Kindel süžee ja sellele vastavad laulud, osa neist minu sulest, osa maailmakuulsad hitid, ja vastavad tekstid.

Idee ja filmi sisu oli teadlikult sobitatud ideoloogiaga: moraalselt kõikumatu noor nõukogude neidis ei lase ennast saatanal ära võrgutada raha ja maailma muu hiilgusega, vaid põgeneb piki solgitorusid mereranda särava sotsialistliku päikesepaiste kätte. Aga ei kostüümid, soengud, muusika, värvilised kanad ega ühe kabjaga vanapagan ei läinud seltsimeestele kohe kuidagi peale.

Stsenaariumi mõtles Elmo ise välja, minu ülesandeks jäi muusika valik ja kirjutamine. Arvan, et Peeter Jakobi vanapagana rollis oli Elmol juba varem mõttes, tüdruku otsimine võttis rohkem aega. Kus nad küll Lassmanni ja Mutiga (Anton Mutt oli tolle aja telefilmi tippoperaator) ära ei käinud, vist isegi Pärnu rannas, aga lõpuks nad ta ikkagi leidsid. Marika Lenk, Heimar Lengi õde ja hiljem laulumees Rein Tuusi abikaasa ning tuntud keskerakondlane Marika Tuus alustas oma pikka karjääri niisiis filminäitlejana. Ja sai kenasti hakkama.

Ka muusika sai õigeks ajaks linti, filmimine võis lahti minna ja läkski – Pärnu rannahoones, suure mölluga. Kes filmi näinud, teab, et see algab tantsupeoga restoranis, kust saatan omale tüdruku ohvriks valib. Et aga võte ei toimunud mitte paviljonis ega stuudios, vaid ehtsas joogikohas, võisid statistid endale iseenesestmõistetavalt ka napse lauda tellida. Siit siis ka see möll, mida ma ise paraku ei näinud, sest keegi pidi Tallinna toimetusse jääma jooksvaid asju ajama.

Et parajasti käis Viru hotelli ehitus, laenati „Rahamehe laulu” jaoks soomlaste ehitusinsenerilt uhiuus Volvo, mida insener kogu võttepäeva kullipilgul valvas. „Meremehe laulu” jaoks läks vaja purjelaeva, selleks kõlbas Tallinna Merekooli õppelaev. „Gangsteri laul” on üles võetud tollases Mündi tänava baaris, mis oli siis Tallinna üks soositumaid joogikohti ja kus leti taga seisis praegune gurmeekuulsus Dimitri Demjanov. Stseenid pillimeestega on pärit kunagise Scheeli panga kõrvalukse tagant, osa sama loo kaadritest vändati aga hoopis Moskvas.

Laulu „Magus elu” jaoks sõitsime taas Pärnu poole, seekord küll linnast läbi otse Kabli randa. Heidy Tamme ja Toomas Jõesaar loojuva päikese taustal magusalt viisi veeretamas – sült mis sült. Ja sellisena ta mõeldud oligi. Ei tea, miks sõber Tõnis just selle laulu Hanna-Liina Võsa ja Ivo Linnaga plaati tegi?

136

See on minu arust ainus laul selles filmis, mis ilma pildita ja filmi sisu teadmata mitte midagi ei ütle. Aga Hanna-Liina laulab pagana ilusasti. Ainus laul „Ahvatluste tunnist”, mis on mõned korrad kõlanud isegi raadio soovisaadetes, on „Aarete saar”, küllap Helgi Sallo õrnilusa hääle pärast. Üks lugu filmist on üles võetud Tartus, tookordses restoranis Kaunas. Iludusvõistluste žüriis saavad oma näod pildile ka need, keda muidu tavaliselt ekraanil ei näe: kaasstsenarist Andres Vihalem ja helirežissöör Olavi Soomre, nüüdseks juba mõlemad manalamehed. Neile lisaks veel härrasmeheliku väljanägemisega teletoimetaja Vello Kallaste ja kui ma ei eksi, siis ka Hugo Hiibus.

Kuna Kaunas töötas päeval ja ka õhtul nagu tavaline restoran (ilmselt ei võimaldanud meie eelarve tervet asutust 24 tunniks kinni panna), saime filmivõteteks kasutada ainult öötunde. Seekord oli terve ansambel paigale kamandatud. Et võtete vahel ei tekiks pikki pause, pidime peaaegu kõik need 4–5 tundi laval püsima. N.-ö. vaheplaanid filmiti Preesi tänava võttepaviljonis – kirikus, mille nõukogude võim oli rekvireerinud. Seal sai vahel veedetud pikki päevi, sest just selliste vaheplaanide ülesvõtmine võtab kõige rohkem aega – iga kaadri jaoks on vaja dekoratsioone vahetada.

Selles paviljonis sai hiljem tehtud veel mitmeid ülesvõtteid ja paik muutus üsna koduseks. Nüüd on siiski lõpuks õiglus võidule pääsenud ja kogudus oma pühakoja kenasti tagasi saanud. Ja ega vist Eesti Telefilmigi enam ei eksisteeri.

Heidy Tamme, Tiit Varts, Kalju Terasmaa, Eino Tandre.

Kustas Kikerpuu, Tõnis Kõrvits, Kersti Johanson, Uno Loop, Sirje Kiik, Laida Kull.

13 7

Kustas Kikerpuu, Kalju Terasmaa, T천nu Sal-Saller, Tiit Varts.

138

13 9

Toomas J천esaar, Tiit Varts, Kalju Terasmaa, Kustas Kikerpuu.

Tiit Varts, T천nu Sal-Saller, Voldemar Kuslap.

140

Andres Vihalem, Kustas Kikerpuu.

Tiiu Varik.

Andres Vihalem.

141

Kustas Kikerpuu.

Helgi Sallo ja T천nu Sal-Saller.

Helgi Sallo ja Kustas Kikerpuu.

Jaak Joala ja Uno Loop.

T천nis K천rvits, Kustas Kikerpuu, Kalju Terasmaa, Heidy Tamme, Tiit Varts.

142

2. rida: Uno Loop, Voldemar Kuslap, Kalju Terasmaa, Toivo Nikopensius, Kalmer Tennosaar.

1. rida: Toomas Jõesaar, Helgi Sallo, Rudolf Mihhailov, Heli Lääts, Heidy Tamme, Andres Vihalem.

Uno Loop, Toomas Jõesaar, Andres Vihalem, Anne Velli, Voldemar Kuslap, Helgi Sallo, Heli Lääts, Tõnis Kõrvits, Märt Müür, Heidy Tamme, Reet Linna, Lagle Alpius, Kustas Kikerpuu, Mare Väljataga. „Oi aegu ammuseid – Horoskoop” 19. novembril 1989.

143

23 12. oktoobril 1968 läks eetrisse saade, millest veel tänapäevalgi alailma juttu tehakse ja mis oli üks populaarsemaid ETV ajaloos.

Meie tiim oma saatega tuli välja just sellel ajal, kui suur muutus oli ukse ees ootamas. „The Beatles” ja „The Rolling Stones” olid juba täitsa olemas, aga nõukogulik Lääne-vaenulikkus takistas neid ja nende loomingut meile jõudmast. Teisalt oli vähemalt Euroopas veel täiesti tipus ka euroopalik lööklaul, mille meloodia ja rütmid olid enam-vähem vastuvõetavad ka meie keelajatele-käskijatele.

Saate formaat – nagu seda sageli juhtub – oli varastatud, ja selle süü võtan vabatahtlikult enda peale. Nimelt jooksis Soome raadiost saade „Puhelinlista”, kus igal laupäeval lasti eetrisse kümme parasjagu moes olevat lööklaulu, mis vastava žürii abil ja telefoni teel paremusjärjestusse seati. Kaks viletsamat kukkusid välja ja asendati uutega. Tasapisi küpses mõte teha sellist saadet ka televisioonis. Telefon kui sidevahend kukkus meie riigi vastava teenuse kvaliteeti arvestades ära. Ka tundus kümme laulu olevat liiga palju – esiteks polnud võtta lauljaid, teiseks oleks need kõik tulnud lindistada ja selleks oleks pidanud ETV ainukese lindistamisvõimalusega stuudio broneerima ainult meie saate jaoks. Nii jäi lõppotsuseks – viis laulu, kaks nõrgemat järgmises saates välja ja saade eetris kaks korda kuus. Žüriis sai kirja teel osaleda kogu eesti rahvas. Õige pea keelasime ümbrikud ja kirjalipikud ära, sest postkastid läksid umbe. Arvestasime ainult postkaarte. Peibutuseks loositi igas saates kõikide kirjasaatjate vahel välja mingi ülidefitsiitne laiatarbekaupade hulka kuuluv riistapuu, nagu näiteks õmblusmasin.

144

Nüüd oli vaja veel saatejuhti ja saatele nime. Elmol oli kandidaat kohe varnast võtta – Andres Vihalem. Ega paremat polnud tõesti kerge leida. Vastutasuks nii heale ametipostile saamise eest pidi tema omalt poolt saatele nime välja nuputama. Seda ta ka tegi, kuigi viimasel sekundil. Glavlitis olid kõik paberid vormistatud ja lubavat pitsatit ootamas, ainus, mis puudus, oli saate pealkiri. Ja siis helises telefon. Andres ütles ainult ühe sõna: „Horoskoop”.

Minu pärimise peale, et mida see õieti peaks tähendama, vastas ta vaid: „Ma pärast seletan.” Ja pani toru ära. Nimi jäigi tegelikult natuke segaseks, sest Kimi seletuste järgi (Kim oli Andrese hüüdnimi, sest ta pea oli natuke punakas ja algselt oli ta hüüdnimi olnud Jeekim, mis hiljem lühenes Kimiks) pidi horoskoop tegelema ennustamisega – no et ennustame, missugune laul saab kõige rohkem hääli. Tähtkujudega polnud sel saatel küll midagi tegemist, kuigi ka stuudiokujunduses oli horoskoobi elemente. Aga nimi oli hea – tänaseks juba ligi nelikümmend aastat vastu pidanud.

Kuna videomagnetofonist võis nendel päevadel ainult und näha, pidime kõik saated otse eetrisse laskma, ja kui täna räägitakse otsesaatest nagu mingist kangelaslikust imeteost, siis meie jaoks oli see tavaline, kuigi tagantjärele mõeldes üsna riskantne tegevus. Rääkimata sellest, et kaamerad „jooksid risti” või tuli ette mingeid muid tehnilisi viperusi, muutus olukord eriti rängaks siis, kui mõni esineja kippus hiljaks jääma või polnud mingil põhjusel esinemisvõimeline. Mäletan, et nii mõnedki korrad seisin telemaja välisukse ees, endal külm higi otsaees, et mis siis, kui ta, kurivaim, ei tulegi. Sellist situatsiooni polnud küll õnneks kordagi vaja üle elada, et keegi tulemata jäi, aga igaks juhuks oli Kimil mingi varutekst alati tagataskus valmis.

Esimeseks saateks sai lindistatud ka kõik uued laulud, ansamblis oli uus liige – Uno Saviauk trompetil. Hiljem liitusid veel Tõnu Sal-Saller tenorsaksofonil, Kalju Terasmaa vibrafonil ja Tõnis Kõrvits kitarril. Tõnis oli vahepeal ka Vene kroonust läbi käinud, õigemini istus ta seal veelgi ja mängis üleajateenija seisuses Es-bassi Tallinna garnisoni orkestris, mida juhatas Ilmar Tomberg. Nii et lindistamisele tuli ta mõnigi kord täies sõjaväemundris.

Ja siis veel solisti toetav naistrio – Kersti Johanson, Sirje Kiik ja Laida Kull, viimane oli näitleja Elle Kulli õde ning õppis konservatooriumis koorijuhtimist.

Ega ei mäletagi, millised need viis esimest laulu kõik olid, kaks on siiski

145

hästi meeles: Mario Panzeri „Lõppenud on päevad” Helgi Sallo ning Silvio Pace’i „Oled teinud mind õnnelikuks” Uno Loobi esituses.

Ega me alguses saatest midagi erilist ei arvanudki – see läks eetrisse ja tegelesime edasi oma igapäevaste töödega. Ent kaks-kolm päeva pärast saadet oli kirjade osakonna daamidel järjest sagedamini meie toimetusetuppa asja.

Lõppkokkuvõttes saabus 4000–5000 kirja ja postkaarti, mille sorteerimiseks kulus kohutavalt aega. Hiljem palkas keegi tarkpea Raua tänava koolist vabatahtlikke tüdrukuid appi ja ei olnud harv juhus, kui isegi meie peatoimetaja Jaan Rääts käis kaartide lugemisega pingeid maandamas.

Edasi läks asi aina hullemaks. Kuna kõik sissetulnud kirjad tuli kirjade osakonnas registreerida, palgati sinna lisaks veel kaks töötajat juurde ja käisid kõlakad, et ka postkontor oli sunnitud samasuguse sammu astuma.

Pärast saadet proovisime ka ise ennustada ja võidulaulu välja pakkuda, meie arvates sai ülekaalukalt esikoha „Oled teinud mind õnnelikuks”. Suur oli meie üllatus, kui 400–500 enamhäälega tuli esimeseks hoopis „Lõppenud on päevad”. Ei mäleta, kas kohe alguses või paar saadet hiljem kehtestati reegel, et esikohal saab olla vaid kolm korda, siis tuleb loobuda. Helgi Sallo püsis oma lauluga kõik kolm korda esikohal. Kui mainitud reeglit poleks olnud, siis eesti rahva tavasid tundes oleks Helgit kuulatud tõenäoliselt kevadeni välja.

Kahe kuuga oli saade saavutanud sellise populaarsuse, et üks saade arvati vana-aastaõhtu programmi ja läks eetrisse otse restoranist Kevad, auhinnaks motoroller. Oh sa taevane vägi! Kirju tuli üle kümne tuhande, mis näitas, et kokkuvõttes jäi muusikahuvi siiski saamahimule alla.

Enne kevadet saime teada, et Kim peab sügisest hakkama Leningradis oma parteialaseid teadmisi täiendama, ja seda tervenisti kahe aasta vältel. Vaagisime asja ja otsustasime järgmisest sügisest saate lõpetada, sest teist sellist saatejuhti poleks me kusagilt leidnud.

Selle kireva, töörohke ja muidu mõnusa aastanumbri sisse mahub veel kaks sündmust. Esiteks tegin läbilöögi heliloojana. Kunagi aastate eest olin paarkolm korda pürginud Arne Oidi aastalõpu lauluvõistlusele, aga oma looga alati kavast välja jäänud. 1968. aastal aga läks teisiti, oli siin „süüdi” „Horoskoop” või oli põhjus milleski muus, aga minu laul „Meie kaks” võeti kavasse.

Ka laulja leidmine polnud probleemiks – kes siis muu kui meie „kuldtüdruk” ja „Horoskoobi” nael Helgi Sallo. Aga tõeline üllatus oli ikkagi see, et sain

146

Eino Tambergi järel teise koha. Ka Tambergi laulu laulis muuseas Helgi.

Teine sündmus oli meie TV ansambli osavõtt eesti kultuuri päevadest Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Kampa võeti meid tänu vanale sõbrale Vello Lipandile ja meie põhiülesandeks oli rahvatantsijatele saatemuusikat mängida. Seekord oli põhiesinejaks Salme ja Ott Valgemäe juhitud TPI tantsuansambel „Kuljus”. Kava vokaalset poolt aitas kaunistada Pärnu meestrio „Kolm kella”. Nendega olime ka varem palju koostööd teinud ja 1990. aastate lõpus andsid nad välja isegi oma heliplaadi, mis on ilus mälestus. Esinejaskonda kuulusid ka Tiiu Varik ja tema vend Vello, kes oli elukutselt hoopis võimlemisõpetaja, ent oli lauljana tuntust kogunud ka meie telesaadetes ja mujalgi üles astudes. Muudest kollektiividest olid kaasas ansambel „Laine” ja RAM ja kindlasti veel teisigi.

Reisisihiks oli meil linn nimega Schwerin, tegelikult elasime päris uhkes tühjas suvelinnakus Schwerinist küllaltki kaugel. Kontserdid toimusid ümberkaudsetes väikelinnades ja külades ning eks nad läksid menukalt – sõpruse värk ju ikkagi. Pärast kontserti taas söögid-joogid, täpselt niikui Siberis, ainult kvaliteet oli kõvasti sakslaste poole plussis. Kõige viletsam vastuvõtt (gastronoomilises mõttes) oli ühes Vene sõjaväeosas, kus keegi lahke olekuga major meile pärast esinemist siiski mõned pudelid Radebergeri õlut tõi. Äkki oli Putin?

Nagu vastukaaluks Vene väeosa külastusele oli ühel õhtul plaanis ka väike kontsert saksa sõdurpoistele. Väeosa asus Ludwigslusti-nimelises väikelinnas otse Elbe jõe ääres ja teispool jõge säras tuledes hoopis suurem asustatud punkt – seal oli juba Lääne-Saksamaa.

Enne esinemist näidati meile ka kasarmut. Igas neljamehetoas oli televiisor, kuigi giidi jutu järgi olid Lääne kanalid aparaatides ära nullitud. Puhtad voodid ja parkettpõrandad. Ka õhtusöök, mida pakuti, oli täiesti tasemel ja kinnitati, et soldatid olid söönud just sedasama, mida meilegi anti.

Nädal Saksa DV-s möödus nagu lennates ja kätte jõudis 6. november. Vastuvõtjad olid selle päeva jätnud kontserdivabaks ja õhtul ootas meid söömaaeg, et tähistada „suurt oktoobrit”. Lauad olid kaetud tõesti vägevalt ja õlle kõrvale pakuti ka schnaps’i. Napsid koos õllega andsid peole aga aina hoogu juurde ja kui kõrts kinni pandi, otsustasime omakorda saksa sõbrad külla kutsuda. Tea, palju neid sakslasi seal kokku oli, aga eesti-saksa-venekeelne lärm oli igatahes

147

võimas. Et alkohol võib ka keelebarjääre murda, sai tõestuse Tiidu ja kohaliku Parteigenosse kahe-kolmetunnise vestluse läbi, kusjuures üks ei osanud sõnagi saksa keelt, teine võib-olla oskas paar sõna vene keelt. Aga selle eest oli neil suurepärane tõlk – pudel Vana Tallinna. Pidu kestis umbkaudu kella kolmeni, siis suutis keegi veel mõistuse juures viibiv isik koosviibimise ära lõpetada.

Ootas meid ju hommikul sõit pealinna Berliini ja bussid anti ette kell kuus hommikul, et läbida ligikaudu 600 kilomeetrit ja jõuda õigeks ajaks SDV Ministrite Nõukogu pidulikule oktoobrikoosolekule.

Sõit Berliini oli otsekui põrgupiin. Kuigi ka Ida-Saksa autoteed olid täiesti kvaliteetsed ja buss mugav, oli selja taga magamata öö. Ida-Saksa pealinna jõudes piinad jätkusid. Meid viidi ministrite nõukogu suurde saali ja pandi istuma. Ilmselt arvasid saksa seltsimehed, et ka meie jaoks on 7. november oluline ja muudab meeled härdaks. Sestap oli nende meelest meie osavõtt koosolekust neile suureks austusavalduseks. Koosolek ise koosnes pikkadest saksakeelsetest kõnedest ja kestis vähemalt kaks tundi. Ära minna ei sobinud ja ega kuhugile minna polnudki ja kuna pärast koosolekut pidime neile ka veel oma tantsu- ja pillimeheoskusi näitama, olime sundseisus. Lõpuks sai küll seegi tsirkus läbi ja kusagil allkorrusel pakuti kuiva veini küpsiste ja võileibadega.

Ega see küll olukorda palju paremaks teinud ja kui lõpuks hotelli jõudsime, vajusime poolsurnutena vooditesse. Aga hotell oli Unter der Lindenil ja toa aknast paistsid Brandenburgi väravad!

Viimased päevad Saksamaal olid planeeritud „turistlikena”. Ühel päeval sõidutati meid vaatama, kuidas edeneb elu sadamalinnas Rostockis. Kuigi november oli juba täies hoos, oli ilm siiski veel nii soe, et mõnigi kangem vend mõtles merevee ära proovida. Aga nii nagu turismigrupil ikka – kiire, kiire ja veel kord kiire järgmisesse paika jõudmisega. Ostsin omale Rostockist piibu, mis küll imeuhke välja nägi, aga piibumeest minust ei saanud, Eestis polnud ju korralikku tubakat võtta ja nii ta kusagile sahtlinurka vedelema jäigi.

Berliin oli tol ajal kummaline linn. Eriti hakkas see silma õhtuti, kui reklaamid lääne pool müüri särama lõid ja ida pool hallilt tumedaks ja kurvaks muutus. Päris Brandenburgi väravateni ei lastud kedagi, monteeritav metallaed ja mõni automaadiga sõdur selle ees tegid asjad sedamaid selgeks. Kui õige teraselt vaadata, siis paistis kuulus müür nagu kätte küll, aga see võis olla ka silmapete.

148

Sakslaste eneste suhtumine tolleaegsesse poliitilisse ja geograafilisse olukorda oli selgelt ühene. Müür oli alles mõni aasta tagasi valmis saanud ja enamik inimesi tundis end täiesti õigustatult nagu vangis istuvat. Meie giid Fritz oli meievanune noor mees, kelle vend oli osanud läände putkata ja nüüd otsis Fritz meeleheitlikult võimalust vennaga kohtuda. Venna tulek itta langes loomulikult ära, sest polnud kahtlustki, mida Stasi oleks temaga sel juhul ette võtnud. Nii kirjutas Fritz igal aastal mitu avaldust, et riigist väljapääsuviisat saada, aga loomulikult asjatult. Et midagi püüti siiski ka ette võtta, kas või passiivse sabotaaži mõttes, sellest rääkis ta meile ühe loo, kus peategelaseks oli üks tema ametiõdedest. Nimelt olevat samas hotellis Unter den Lindenil mõni aeg tagasi peatunud turismigrupp kas Usbekistanist või kusagilt sealt kandist. Igatahes olevat kõik mehed tübeteikasid kandnud. Hommikusöögi juurde pakuti teed, aga mitte samovarist, nagu suurel kodumaal kombeks, vaid tee oli Liptoni siltidega pakikestes. Asjatundmatud lõunamaalased muidugi giidilt abi paluma, et kuidas tundmatuid atribuute kasutada. Giid vastu, et pange aga pakikesed suhu ja rüübake kuuma vett peale. Etiketid muidugi suhu ei mahtunud ja nii jäid need lihtsalt suunurka tolknema. Mis juhtus selle peale vaese giidiga, ei osanud Fritz meile öelda.

149