erika.indd

Erika Salum채e. J채채da ellu Ene Veiksaar

Erika Salum채e. J채채da ellu Ene Veiksaar

©Ene Veiksaar “Erika Salumäe. Jääda ellu” (2009)

Tekst: Ene Veiksaar Fotod: Viktor Burkivski, Mati Hiis, Priit Palomets, Lembit Peegel, erakogud Toimetaja: Katrin Streimann Raamatu ilmumist toetas Unelmauto www.unelmauto.ee Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9985-9980-3-8 ©Menu Kirjastus

Erika Salum채e

5

J채채da ellu

Erika Salumäe

6

Jääda ellu

Ema, kus sa oled?

Kelder. Koridorist paistva valguskiire kustutab kinni langev uks, riiv kolksatab ja maad võtab pilkane pimedus. Nad on öösärkides ja hoiavad üksteise ligi. Kui silmad harjuvad pimedusega, märkavad hirmunud lapsed põrandal tumedaid kogusid. Need on võhrud, suured pikkade sabadega rotid, kes uudishimulikult lähenevad.

Lapsed pistavad röökima.

Erika Salum채e

7

J채채da ellu

Viieaastane Erika Abja lastekodus.

Erika Salumäe

8

Jääda ellu

Lastekodus valitses pidev hirm teha midagi valesti. Väike Erika oli suur unistaja, kuid unistada sai ainult õhtuti, enne magamajäämist. Magamisel oli oma kindel kord, peopesad vastastikku põse all.

Tüdrukul ei tulnud sageli und. Kasvatajad hirmutasid: kes kohe magama ei jää, see viiakse pimedasse keldrisse halli vanamehe juurde. Kartus keldri ees suur: rotid ju olid, küllap on ka kuri vanamees.

Lastekodus oli kaks kasvatajat, kes nautisid kiusamist haiglase mõnuga. Piisas neist mõnest korrast, kui Erika karistuseks keldrisse sattus. Ta kardab pimedust siiani.

Abja lastekodust mäletab Erika meeletut igatsust ja ootamisi tee ääres. Tuleks ometi keegi, kes võtaks ta endale. Muidugi lootis iga laps, et tuleb pärisema.

Uskus Erikagi, et ema tuleb talle ükskord järele. Aegajalt tuli mõni tädi või onu, kes viis mõne lapse

Erika Salumäe

9

Jääda ellu

enesega kaasa – koju, oma lapseks! Selleks pidi käituma kenasti, olema puhas ja viisakas, muidu ei olnud lootustki, et keegi võiks sind endale tahta.

Nad kõik ootasid. Nii väga. Oma ema.

Kaks korda osutus väljavalituks ka Erika, kuid ikka toodi ta tagasi kui mõistmatu laps.

Tüdruk sukeldus fantaasiamaailma, jagas oma unistusi akna taga hiilivate päkapikkudega. Igatsus oma kodu ja ema järele paisus nii suureks, et Erika pea ähvardas lõhkeda ning väljakannatamatud peavalud viisid ta nädalateks haiglasse.

Haiglas oli igav. Erika teadis, kuidas teha seebimulle. Nii kutsus ta oma palatikaaslased vaatama, kuidas see käib. Pani vannivee jooksma... ja ujutas kogu korruse üle. Õde kurjustas ja küsis, kes tegi. Vaikus. Selle peale teatas õde, et kõik hakkavad saama topeltsüste. Süstid aga on nii põrgulikult valusad. Üks poiss lõi vedelaks ja näitas näpuga Erika poole: tema tegi!

Seepeale lubas pruunisilmne “kratt” lahkelt, et õpetab ka õele, kuidas mulle teha.

Tagantjärele arvab Erika, et sama haigla arstid tahtsidki teda lapsendada.

Võtsid tüdruku enda juurde, kuid tõid mõne aja pärast lastekodusse tagasi.

Ju ta siis tegi nende elu põrguks.

Abjas kasvasid hästi pikad nõgesed. Ühel suvel toodi lastekodusse ajutiselt lapsinvaliidid, nende seas üks väike armas valge peaga poiss. Kord sattus Erika tuppa, kui õelad kasvatajad nüpeldasid laste jalgu nõgestega, nõudes, et nood ei karjuks. Tüdruk kargas ühele ihunuhtlejale kallale. Selle eest sai ta ise peksa, kuna julges vastu hakata. Õnneks võeti neilt inimestelt hiljem kasvatajaõigused ära.

Lastekodus oli palju julmust. Sõnakuulmisele mõjutati isegi söögiga.

Kõik pekitükid tuli hernesupi seest ära süüa. Tüdruk oksendas need välja, sest ei talunud rasvast toitu. Järgmisel korral oli ta targem ja poetas pekitükid taskusse. Pesuköögis aga avastati, et üks kleit on kogu aeg rasvane.

Kasvatajad said kavalusele jälile. Erika sunniti pekitükke ükshaaval taskust välja võtma ja teiste nähes ära sööma. Midagi õudsemat enam olla ei saanud.

Hiljem oli tippsportlase treener Vladimir Leonov hädas, et Erika ei

Erika Salumäe

10

Jääda ellu

söönud eriti, oli sprinterina kogu aeg alakaalus. Treener utsitas hommikuti kõvasti sööma, et pidada vastu päevane 80kilomeetrine trenn. Erika oli kinnine ega rääkinud, milles asi. Hiljem sai treener muidugi teada, miks naine ei suutnud rasvast suu sissegi võtta – kohe hakkas sees keerama.

Igal laupäeval oli lastekodus saun ehk vitsapäev. Lapsed vihkasid suurt lava ja kartsid pimedat nurka, kuhu kõik nelja-viieaastased lükati. Sama heidutav oli vihtlemine, mis pidi aitama mustusest lahti saada. Pärast istusid nad kõik põrandal rätsepaistes ja kuulasid, kuidas raamatut ette loeti. Nii jahutati saunalised maha. Kord avastas Erika, et kleiditaskust puudub taskurätt. Tüdruk sattus sellest parajasse paanikasse, sest enne magamaminekut kontrolliti alati, kas riided on puhtad ja ninarätik taskus.

Kui midagi oli valesti, siis sai väljasirutatud käte pihta laksu. Erika kõrval istus poiss, paras ülbik. Sellele tüdruk siis teataski: “Kui sa vaatad seda kasvatajat kogu aeg otse ja kuulad teda, siis sa sured ära!” Poiss küsis vastu, silmad imestusest suured: “Sooh, mis ma siis tegema pean?” – “Vahepeal sinna nurka vaatama,” seletas Erika.

Kuni poiss pea ära pööras, napsas tüdruk tema taskust rätiku ja pääses karistusest. Poiss sai oma laksud muidugi kirja. “Mis ta siis oli nii loll!” naerab Erika.

Lastekodu oli pidev olelusvõitlus: kui ei teinud sina, siis tehti sulle.

Elavaloomulisel ja julgel tüdrukul olid mõned privileegid ja mõni kasvataja poputas teda teistest rohkem.

Muusikakasvataja pani tõmmu ja lokkis juustega aktiivse tüdruku alati peaosadesse, sest tantsimine ja üldse esinemine tulid tal hästi välja. Erika oli viletsa unega ja päevased magamised tekitasid selget piina. Siis lubas muusikakasvataja enda juures olla. Oh kui õnnelik tüdruk oli, kui kasvataja joonistas Buratino. Nagu lained käisid seest läbi, see oli justkui seitsmes taevas. Kasvataja tegi seda ainult t e m a jaoks!

Ainult üks viga oli sel lapsel – ta sulgus liiga sageli oma maailma.

Ema Erika lihane ema Õie Sild sünnitas oma kolmanda lapse, esimese tütre Pärnu haiglas 11. juunil 1962. aastal kell seitse hommikul. “Ilus laps oli,”

Erika Salumäe

11

Jääda ellu

ütles Õie aastaid tagasi. Erikal on kolm venda ja üks õde. Lastel on erinevad isad.

Erika isa ja Õie teed läksid lahku mõni kuu enne tütre sündi. “Erika isa Helmut oli Narva miilits, kena ja traks mees. Oskas meeldida nagu mehed ikka algul,” meenutab Õie. “Elasime paar aastat, siis muutus Helmut ülbeks, jõi palju, kakles. Ta oli ehitustööl kunagi käe kaotanud. Kodus olid joomingud, mina olin jalatsivabrikus tööl. Helmut tõi korterisse teisi joomamehi. Ma kartsin teda. Võtsin ise ka kõvasti, et kergem oleks.”

Sünnitusmajja tuli emale järele vanaema, et viia tütar koju kollasesse puumajja Pärnus Tallinna mnt 13. Erika on ema pandud nimi, tollal oli üks laul Erikast väga moes.

Erika oli seitsmekuune, kui ta kohtuotsuse alusel kodunt ära viidi.

Alakaalus ja kasimata beebi seisukord oli sedavõrd halb, et enne väikelastekodusse saatmist viibis ta mõnda aega haiglas. Kaks esimest aastat käis Õie oma tütart iga kuu lastekodus vaatamas. Viimasel korral küsis Erika: “Ema, kas sa viid mu nüüd koju?”

Rohkem Õie lastekodusse ei läinud, vastsündinud kaksikutega oli tegemist. Need lapsed otsustas Õie ise üles kasvatada. Siiani vaevab Erikat küsimus, miks just tema pidi olema see, kellel ei lubatud kasvada koos emaga. Õie tundis kergendust, kui kuulis, et Erika võeti seitsmeaastaselt kasuperre. “Mõtlesin, et äkki saabki heasse kodusse.”

Vastamata küsimused “Ema, kas sa viid mu nüüd koju?”

Küsimus jäi vastuseta. Väike tüdruk aina ootas ja lootis.

Hilisemad katsed leida ema jooksid liiva, sest lastekodukasvandike päritolu hoiti saladuses.

Aastaid hiljem lisandus küsimus: “Miks? Miks sa mu maha jätsid?”

Vastused sai Erika alles 35 aastat pärast oma sündi.

Olles olümpiavõitjana kroonitud m a a i l m a parimaks trekisõitjaks, polnud tal veel õnnestunud täita oma m a a i l m a suurimat unistust – leida üles oma ema, saada vastus küsimusele: Ema, kus sa oled?