ED
MEH
TSI SEL
t r e b o R rvice Se
ma ai l ma k o m mu n i s m i ajalu gu
i n g l i s e k e e l e st t 천 l k i n u d e ht e p u han g
Originaali tiitel: Robert Service
c o m r ad e s A World History of Communism Toimetanud Mart Maameele Kujundanud Dan Mikkin Copyright © Robert Service 2007 © Tõlge eesti keelde. Ehte Puhang, 2010 isbn 978-9985-3-2024-2 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS
Sisukord
Eessõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Kaardid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .17 i osa: lätted. kuni 1917. aastani . . . . . . . . . . . . . . 27 1. Kommunism enne marksismi . . . . . . . . . . . . . . .29 2. Marx ja Engels . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .41 3. Kommunism Euroopas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .54 4. Vene variatsioonid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 66 5. Oktoobrirevolutsioon . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80 6. Esimene kommunistlik riik . . . . . . . . . . . . . . . . 93 ii osa: eksperiment. 1917–1929 . . . . . . . . . . . . . . . . .107 7. Euroopa revolutsioonid . . . . . . . . . . . . . . . . . .109 8. Kommunism ja sellega rahulolematud . . . . . . . 123 9. Kommunistlik Internatsionaal . . . . . . . . . . . . . 134 10. Ameerikas pinda sondeerimas . . . . . . . . . . . . . .149 11. Kommunismi mõtestamine . . . . . . . . . . . . . . . 162 12. NSV Liit piinades . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 176 13. Nõukogude Liidu mudel. . . . . . . . . . . . . . . . . . 189
5
S E LT S I M E H E D
iii osa: edasiarendus. 1929–1947 . . . . . . . . . . . . . . .201 14. Ülemaailmne strateegia . . . . . . . . . . . . . . . . . . .203 15. Stalinistlik ideoloogia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 217 16. Parteide sees . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .230 17. Sõbrad ja vaenlased . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 244 18. Kommunism Maailmasõjas. . . . . . . . . . . . . . . . 258 19. Rahu jõustamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 271 iv osa: jäljendamine. 1947–1957 . . . . . . . . . . . . . . . . 285 20. Külm sõda ja Nõukogude blokk . . . . . . . . . . . .287 21. Jugoslaavia tee . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 301 22. Lääne-Euroopa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 312 23. Vaenulik propaganda . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 325 24. Hiina revolutsioon . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 339 25. Kommunismi korrastamine . . . . . . . . . . . . . . . 351 26. Reformide poolt ja vastu . . . . . . . . . . . . . . . . . .364 v osa: muundumine. 1957–1979 . . . . . . . . . . . . . . . .379 27. Pingelõdvendus ja ekspansioon. . . . . . . . . . . . . 381 28. Hiina krampides . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 395 29. Revolutsiooniline Kuuba . . . . . . . . . . . . . . . . 408 30. Kommunistlik kord . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 422 31. Kommunismi ümbermõtestamine . . . . . . . . . .437 32. Euroopa ida ja lääs . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 453 33. Kahanenud ootused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 467 34. Viimased kommunistlikud revolutsioonid . . . 479 vi osa: lõppemised. alates 1980. aastast . . . . . . . . .493 35. Kommunismist väljumise teed . . . . . . . . . . . . .495 36. Kommunismivastasus Ida-Euroopas . . . . . . . . .508 37. Hiina kapitalistlik kommunism . . . . . . . . . . . . 521 38. Perestroika . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 534 39. Seltsimehed lahkuvad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .547 40. Kommunismi põhjendused . . . . . . . . . . . . . . . 563 Valik kasutatud kirjandusest . . . . . . . . . . . . . . . 575 Märkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .603 Register . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 640
6
Eessõna
See raamat algas ühest mõttest ja plaanist. Mõte oli panna kokku üldpilt kommunismi ajaloost kõikjal maailmas. Plaan oli teha seda, kogudes kokku peamiselt teiseseid allikaid ja kirjeldada nende põhjal üksteise järel riike, millel on olnud kokkupuuteid kommunismiga. Üllatavalt vähe on tehtud katseid midagi niisugust kokku kirjutada, kusjuures peaaegu kõik need on toimunud enne kommunistlike riikide kokkuvarisemist Ida-Euroopas ja NSV Liidus aastatel 1989–1991. Esialgne idee sai aga kõvasti tümitada. Sedamööda, kuidas kogunes informatsiooni selle viie kuuendiku kohta meie planeedist, mis polnud Nõukogude Liit, muutusid tublisti ka raamatu ülesehitus ja sisu. Nii läheb enamasti ikka peaaegu kõigi raamatutega, mida keegi eales on kirjutatud. Ja ometi lendas plaan prügikasti – pealegi väga mõjuval põhjusel. Aastatel 2004–2005 veetsin ma oma vaba õppeaasta Stanfordi Ülikooli Hooveri Instituudis. Arhiivid aga on ajaloolasele kui värskendav vesi. Kui ma avastasin, millisel tohutul hulgal leidub Hoover Toweri varjus teadlastele uurimiseks materjale, töötasin ma kast kasti järel dokumente läbi nagu janune rändur. Märkused selle raamatu lõpus annavad lugejale ehk mingit aimu seal peituvatest erakordsetest aaretest, mis käsitlevad näiteks Ungari, Kuuba ja India ajalugu. Minu jaoks olid niisama õpetlikud ka kastid, mis sisaldasid materjale Nõukogude Liidu kohta, eriti selle riigi seoste kohta „ülemaailmse kommunistliku liikumisega”. Ja kuigi ma algselt ei kavatsenud eriti põhjalikult käsitleda kommunismi Ameerikas ja Suurbritannias, lahtus see vastumeelsus niipea, kui asusin
7
S E LT S I M E H E D
uurima kaste nende maade kohta. Oli ka palju selliseid hetki, kus väikesed sedelid kataloogis end ise välja pakkusid: Ivy Litvinovi kirjutis Rose Cohenist; Nõukogude ametiisikute kirjapanekud Arthur ja Jevgenia Ransome’i kohta; Herbert Hooveri näljaabi-ametnike märkmed Béla Kuni režiimist; ülejooksikutest Kuuba ministrite kirjutised Castrost ja tema kaaskonnast; Eugenio Reale andmed Togliatti probleemidest IdaEuroopaga ja Malcolm Muggeridge’i Venemaa-päevik. See raamat käsitleb kommunismi erinevaid tahke. Kahtlemata tuleb võtta vaatluse alla kommunistlikud riigid, nende juhtimisviis ja ühiskond. Niisama oluline on ka kommunistlik ideoloogia ning see, millist huvi äratas kommunism inimestes väljaspool neid riike. Samuti olen eraldanud palju ruumi 20. sajandi geopoliitika käsitlemisele. Ent tõeline ülemaailmne ülevaade kommunismist peab võtma vaatluse alla ka riigid, kus kommunistid võimu juurde üldse ei pääsenud. See uurimistöö arhiivides käis mulle senikaua pinda, kuni olin sunnitud muutma tõlgendusi, millega olin oma tööd alustanud. Ühtlasi puhus arhiividest leitu sündmustele ja olukordadele elu sisse – ja ma loodan, et see jõuab kohale ka neile, kes neid peatükke loevad. Hooveri Instituudi arhiivide personal oli äärmiselt asjatundlik ja abivalmis. Ma pean tänama Elena Danielsoni, Linda Bernardit, Carol Leadenhami, Ron Bulatovit, Lora Sorokat, David Jacobsit, Lyalya Kharitonovat ja nende kolleege, kes juhtisid minu tähelepanu mitmetele kastidele, mis oleksid mul muidu märkamata jäänud. Ma olen väga tänulik ka Robert Conquestile, sest just tema soovitas mul Hooveri Instituudis pikemalt viibida, ning selle instituudi direktorile John Raisianile ja instituudi hoolekogu liikmele Tad Taubele, kes selle reaalselt võimalikuks tegid. Deborah Ventura ja Celeste Szeto, kes hoolitsevad külalisteadurite eest, olid lausa abivalmiduse kehastused. Minu abikaasa Adele Biagi andis mulle hulgaliselt soovitusi, kuidas stiili ja sisu paremaks muuta. Samuti soovin ma tänada neid, kes andsid nõu ühe või mitme peatüki kohta: Alan Angell, Arnold Beichman, William Beinart, Leslie Bethell, Archie Brown, Richard Clogg, Robert Conquest, Valpy Fitzgerald, Robert Evans, Paul Flewers, John Fox, Timothy Garton Ash, Roy Giles, Paul Gregory, Jonathan Haslam, Ronald Hingley, Michael Kaser, Alan Knight, Simon Sebag Montefiore, Norman Naimark, Brian Pearce, Silvio Pons, Alex Pravda, Paul Preston, Martyn
8
EESSÕNA
Rady, Harold Shukman, Steve Smith, Geoffrey Swain, Steve Tsang, Amir Weiner ja Jerry White. St Antony Kolledži Venemaa ja Euraasia uuringute keskuse sekretär ja raamatukoguhoidja Jackie Willcox oli vankumatult abivalmis, kui ma kirjutasin aruannet California uurimistöö kohta. Minu toimetaja David Godwin oli toetav ja julgustav projekti esimestest etappidest peale. Georgina Morley Macmillan’ist ja Kathleen MacDermott Harvardist on olnud konstruktiivsed toimetajad, nagu alati. Peter James luges erakordse hoolega üle minu korrektuuripoognad. Paar sõna tuleks siinkohal öelda ka raamatu ülesehituse kohta. Mõned peatükid teatud riikide või perioodide kohta kordavad informatsiooni, mida võib leida ka teistest peatükkidest. See on autori süü, ma tean, kuid paluks leebet suhtumist põhjendusega, et nii pika kirjelduse korral on vaja olulisemaid fakte pidevalt esile tõsta. Samuti tuleks mainida, et ma kasutan mõningaid lühendatud vorme: Korea Rahvademokraatliku Vabariigi asemel Põhja-Korea, Vietnami Demokraatliku Vabariigi asemel Põhja-Vietnam, Saksa Demokraatliku Vabariigi asemel Ida-Saksamaa. Ja veel üks hoiatus: ma olen kasutanud selles raamatus lihtsustatud transliteratsioone, kohati väga ebajärjekindlalt, eriti Hiina osas. Seetõttu on näiteks tänapäevase kirjapildi „Guomindang” asemel „Kuomintang”. Kuupäevad on antud kõik Gregoriuse kalendri järgi, kohanimed kirjanduse nimekirjas vastavad kohalike võimude tolleaegsele tavale. Nende paljude kommunistlike parteide puhul, mis oma nimesid sageli vahetasid, olen kasutanud nimesid ja nimelühendeid minimaalselt. Minu isiklik kokkupuude kommunismiga on olnud fragmentaarne. Teadlikult algas see 1956. aastal. Minu algkoolipõlves, kui ajalehed olid täis pilte Nõukogude vägedest Ungari revolutsiooni maha surumas, rõõmustasime meie, koolilapsed (või vähemalt meie klassi poisid), võimaluse üle kaunistada oma päevikuid tankide, sõdurite ja plahvatustega. Teine sündmus, mis meie ajju jälje jättis, oli Hiina kommunistide invasioon Tiibetisse. Pühapäevakooli auhinnaraamatute seas leidus ka selliseid, mis jutustasid kristlaste raskest elust marksistlik-leninistliku totalitarismi rünnakute all. Samas aga meeldisid Nõukogude Liidu tehnikasaavutused väga meie keskkooli geograafiaõpetajale. Ta oli ajalehest lugenud, et NSV Liit on välja töötanud meetodi nisu kasvatamiseks põhjapolaarjoone taga, ja järeldas sellest, et majandusliku ülemvõimu nimel peetavas võistluses
9
S E LT S I M E H E D
Läänega võib NSV Liit vabalt ka võitjaks tulla. 1960. aastate alguses õppisin ma esperantot ja leidsin seeläbi kirjasõpru välismaalt. Üks neist oli Hiinast, teine Tšehhoslovakkiast. Me kirjutasime paar aastat teineteisele oma igapäevaelust, ent siis kirjavahetus hiinlasega katkes. Tagasi vaadates olen ma sunnitud oletama, et minu Hiina kirjasõber langes kultuurirevolutsiooni ohvriks. Võhiklikkus kommunismi suhtes polnud Suurbritannias tol ajal sugugi haruldane. Isiklik soov asuda kommunismi lahti mõtestama saabus aga siis, kui ma õppisin ülikoolis vene kirjandust. Tol ajal sai mulle selgeks, kui oluline on mõista Nõukogude korra ajaloolisi tagamaid. Pealegi oli see aeg, mil tudengid vaidlesid elavalt marksismi teemadel. Toimus lõputult arutelusid selle üle, kas kommunism on juba oma põhiolemuselt despootlik või on tal potentsiaali muuta inimesed vabaks. See raamat on katse vastata muuhulgas ka sellele põhimõttelisele küsimusele. Raamatu peatükkides uuritakse, kas Nõukogude Liidu ajalooline kogemus oli ainulaadne, samuti püütakse analüüsida Kremli seotust teiste kommunistlike parteidega kõikjal maailmas. Ennekõike aga on see kommunismi maailmaajalugu. 20. sajandil tegid kommunistlikuks muutumise suuremal või vähemal määral läbi riigid, mis katavad umbes kolmandiku maailma maismaast. Kommunistlikud parteid on olnud olemas peaaegu kõikjal maailmas, polaaralad ehk välja arvatud. Minu väidete tuumaks on, et vaatamata kommunismile pühendunud riikide väga erinevale olemusele olid nende eesmärkide ja toimimisviiside alused siiski sarnased. Kommunism polnud mitte lihtsalt pealmine lakikiht juba varem eksisteerinud erinevate riiklike traditsioonide pinnal. Kommunism küll kohandas end varasemate traditsioonidega, kuid ujutas nad üle omaenda käskudega ning muutis tugevalt kõiki riike, kus suutis üle paari aasta võimul püsida. Raamat toob ära nende lood ja analüüsib neid, kuid tegemist pole siiski kõikehõlmava teatmeteosega. Ma pole läbi uurinud iga viimset kui kommunistlikku ideed, juhti, parteid ja riiki. Olen teinud valikuid, et jutustus koos püsiks. See raamat on pühendatud Ulsterist pärit Mathew Service’i mälestusele, kes oli kirglik aednik ning imeline isa ja vanaisa. Robert Service Oktoober 2006
10
Kaardid
1. Nõukogude Liit aastatel 1924–1936 2. Ida-Euroopa ja NSV Liidu lääneosa pärast Teist maailmasõda 3. Hiina pärast 1949. aastat 4. Kuuba 5. Kagu-Aasia 1975. aastal
11
12
Kiiev
2
IRAAN
Kuni 1936. aastani moodustasid Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan Tagakaukaasia Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi
Tuula
Rjazan
Orenburg
Molotov
N
E
Sverdlovsk
Tšeljabinsk
E
N
I NDI A
TADŽIKI NSV
Taškent Alma-Ata
TIIVNE
Irkutsk
Krasnojarsk
ERA
Baikali järv
VA B A
H II N A
Jakutsk
S OT S I A L I S T L I K
Põhja-Jäämeri
RIIK
Vladivostok
JA A PA N
Nõukogude Liit aastatel 1924–1936
MONGOOLIA RAHVAVAB ARIIK
Tomsk
E F ÖD
Novosibirsk
UD
HIINA
OG
Kuni 1929. aastani kuulus Tadžiki NSV Usbeki NSV koosseisu Kuni 1936. aastani kuulus Kirgiisi NSV Vene NFSV koosseisu
KIRGIISI NSV
Balhaši järv
(kuni 1936. aastani: Kasahhi ANSV Vene NFSV koosseisus)
USBEKI NSV
UK
Vorkuta
Omsk
Õ
KASAHHI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIK VABARIIK
Araali meri
AFG ANI STAN
TURKMEENI NSV
Kaasan
Nižni Novgorod
V
Arhangelsk
Ivanovo Voznesensk
SOOME
Kuibõšev Ufaa
Leningrad
MOSKVA
Mägi-Karabahhia
Bakuu
3. Aserbaidžaani NSV
1. Gruusia NSV 2. Armeenia NSV
Kaspia meri
3
L Ä TI
EE ST I
Uljanovsk Saraatov
Stalingrad
Rostov
Šahtõ
Kursk
Orjol
Astrahan 1 Groznõi Tblisi
Nahhitševan (Aserbaidžaan)
Jerevan
TÜRGI
Must meri
Krimm
LE ED U
G.
VALGEVENE NSV Smolensk
POOLA
SAKS.
UKRAINA NSV Odessa Harkov Dnepropetrovsk
RUMEENIA
UNG.
TŠEH.
AUST.
Ida-Euroopa ja NSV Liidu lääneosa pärast Teist maailmasõda
Leningrad Tallinn EES TI
VENE NÕUKOGUDE FÖDER AT IIVNE SOT SIA LIST LIK VA B A R IIK (VENE NFSV)
RO OTS I Riia LÄ TI
TA A N I Copenhagen LEEDU
KALININGRADI OBLAST (VENE NFSV)
Kaliningrad
Vilnius Minsk
VA LGEVENE Berliin Varssavi
SA K SA D EMO KR A ATL IK VA B A R IIK
POOL A Kiiev
Praha
UKR A INA
TŠ EH H OS L OVAKKI A Viin MOLDA AVIA
AU S T R I A
Budapest
Kišinjov
UNG ARI RUMEENIA
Belgrad
Bukarest
J UG OS L AAV I A I TA A L I A Sofia
BULGA A R IA
Rooma
Istanbul
Tirana ALB AANI A
NSV Liit
KREEKA
Kommunistliku valitsuse ALB AANI A saanud riigid
T ÜR GI
Ateena
N
300 miili 400 kilomeetrit
13
NI
IK
IS
T
N
14
I ND IA
PAKISTAN
A
FG A
A
ST AN
TA D Ž
1000 kilomeetrit
IIS
IA
A
HS
TA
N
PA
L
T
B H U TA N
BE
IDA-PAKISTAN (1 9 71. a a sta st Ba ngladesh)
NE
TII
U IG U U R I AUTO NO O MN E RE G IO O N ( XI NJ IA N G )
KIRG
K
SA
Hiina pärast 1949. aastat 600 miili
BIRMA (Myanmar)
Lhasa
VENE NFSV
NSVL
TAI
Mekong
Ulan Bator
LAOS
VIETNAM
Jangtze
HIINA
Kollane jõ (Huang gi He)
MONGOOLIA
Lõuna-Hiina meri
Hong Kong Macau
Guangzhou
Beijing
JAAPA N
Seoul
FI LI PI I N I D
TAIVAN
Vaikne ookean
Ida-Hiina meri
Shanghai
Kollane meri
LÕ U N AKO REA
Pyongyang
PÕ HJAKO REA
Jaapani meri
Vladivostok
VEN E N FSV
NSV L
K a r i i b i
15 m e r i
ISLA DE LA JUVENTUD
Havanna
d
KAIMANI SAARED
Sigade laht
Fl
i or
Miami
USA Florida
JA MA IC A
KUUB A
Kingston
H A
M A
Guantanamo Santiago de Cuba
Nassau
A
B E LI Z E
ME H HI KO
N
300 kilomeetrit
200 miili
Kuuba
in
v채 a
B S
A A R
E
D
H A I I TI
Port-au-Prince
TU R K S & C A I CO S I S.
Atlandi ookean
DOMINIKA A NI VA B A R IIK
Nõukogude Liit aastatel 400 miili 600 kilomeetrit
H I INA R AHVAVAB ARIIK
PÕHJA VIET NA M
Tonkini laht
TAI
LõunaHiina meri
KA MB ODŽA LÕUNA VIET NA M Tai laht
M
A
L
A
I
M AL AIA
SINGAPUR
I
N
D
O
N
16
E
E
S
I
A
S
I
A
Sissejuhatus
Aastatel 1989–1991 pidid inimesed ennast näpistama veendumaks, et nad und ei näe. Maailma poliitilisel areenil oli juhtunud midagi ebatavalist. Kommunism oli äkitselt kokku varisenud. Kuni selle ajani oli see olnud üks uusaja jõulisemaid ja levinumaid riigi valitsemise vorme. 1917. aastal Oktoobrirevolutsiooniga võimule tulles oli Lenin ja teised seltsimehed pannud aluse riigikorrale, mida pärast Teist maailmasõda jäljendati IdaEuroopas, Hiinas, Ida-Aasias, Kuubal ja mujalgi. 1989. aastal aga kõrvaldati Euroopa pinnalt kommunistlik kord. 1991. aastal juhtus sama Nõukogude Liidus. Ja kuigi Hiina peab end endiselt kommunistlikuks riigiks, tähendavad seal läbi viidud põhimõttelist laadi majandusreformid, et kõikehõlmava kirjeldusena pole see enam kuigi täpne. Kommunistlikud parteid on võimu külge klammerdunud veel vaid mõnes üksikus riigis, näiteks Põhja-Koreas, Vietnamis ja Kuubal, kuid nende riikide geopoliitiline tähtsus pole enam kaugeltki selline, nagu oli „ülemaailmse kommunistliku liikumise” mõjuvõim ja prestiiž tema hiilgeaegadel. Kommunism oli kiiresti muutumas ajalooliseks reliktiks. Niisugune muutus tegi lõpu peale võitlusele, mida tavatsetakse nimetada Külmaks sõjaks. Peamiselt oli see konflikt koalitsioonide vahel, mille juhtideks olid ühelt poolt NSV Liit ja teiselt poolt USA, nii et Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aasta detsembris andis märku, et ameeriklased olid selle sõja kindlalt võitnud. Aastaid oli Külm sõda sisaldanud endas õudusunenäolist võimalust, et üks pool annab teisele tuumalöögi. Kuna Nõukogude Liit ei suutnud olla Ameerika Ühendriikidega võrdne teh-
17
S E LT S I M E H E D
noloogia arendamise ja levitamise alal, kaotas ta ka oma kunagise sõjalise võrdväärsuse. See polnud siiski ainus lüüasaamise näitaja. Läbi kogu suurriikide omavahelise jõukatsumise perioodi olid ameeriklased väitnud, et nemad võitlevad turumajanduse, liberaalse demokraatia ja tsiviilühiskonna eest. Kuigi USA on sageli ka ise austanud neid põhimõtteid üsna katkendlikult, olid need ometi põhimõtted, mis üldiselt arvati olevat kommunismi lõppemisega Ida-Euroopas ja NSV Liidus võidule pääsenud. Poliitilised juhid ja kommentaatorid Läänes olid sellest uhked ja elevil. Kommunism oli paljastatud kui väga palju kehvem riigikord. Paljud uskusid, et ajalugu hakkab lõpule jõudma. Liberalismi poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud ilmingud suunasid leninismi ideoloogia ja toimimisviisid ajaloo prügikasti. Arvati, et kommunism oli kõigest üks murumuna, mille ümber inimesed olid ringi käinud seda suureks tammeks pidades. Avaldati arvamust, et kui Lääneriigid oleksid 1920. aastatel või isegi veel 1940. aastatel rakendanud sõjakamat poliitikat ja tugevamaid kaitsemeetmeid, siis oleks Nõukogude Liit kokku varisenud. Kui oleks kuulda võetud Churchilli nõu, oleks võinud kommunismi ajalugu lõppeda mitukümmend aastat varem ja see lapsuke – äsjasündinud Nõukogude riik – oleks juba hällis lämmatatud. Kuid kommunism jäi püsima. 1941. aastaks, mil Natsi-Saksamaa ründas Nõukogude Liitu, oli see laps kasvanud jõuliseks ja täisealiseks ning lõi Hitleri vägede rünnakud tagasi. Nõukogude väed vallutasid idapoolse osa Euroopast. Maakaartidel vahetasid värvi tohutud maa-alad Poolast Ida-Saksamaani, Läänemere kallastelt kuni Musta mereni. Tervet seda piirkonda katsid kommunistlikud riigid. 1949. aastal haaras kommunistlik armee Mao Zedongi juhtimisel võimu Pekingis ning kuulutas välja Hiina Rahvavabariigi. Peagi muutusid kommunistlikeks ka Põhja-Korea ja Põhja-Vietnam. 1959. aastal toimus revolutsioon Kuubal ja Fidel Castro andis teada oma kuulumisest ülemaailmse kommunistliku liikumise ridadesse. Lõpuks oli kommunism jõudnud Euraasiast ka teisele poole Atlandi ookeani. Kommunistide juhitud valitsuse sai 1970. aastate alguses ka Tšiili. Kommunistid olid edukad ka mitmete teiste Aasia ja Aafrika riikide valitsustes ning kuulutasid seal oma pühendumist riigi kommunistlikuks muutmisele. 1980. aastate keskpaigaks, vahetult enne seda, kui kommunismile esimesed surmahoobid anti, võis täheldada kommunistlike riikide hämmastavalt kiiret laienemist. Tühipaljast unistusest enne
18
S I S S E J U H AT U S
Esimest maailmasõda oli kommunism kasvanud võimsaks reaalsuseks, mis ähvardas kapitalistlikku korda kõikjal maailmas. Kommunismi üle peetavad vaidlused on niisama vanad nagu kommunismiteooria ise. Kommunistidele on alati meeldinud vaielda. 19. sajandil vaidlesid nad peamiselt omavahel ja teiste filosoofiakoolkondadega. Oktoobrirevolutsioon tõi juurde praktilised vajadused. Kommunismi apologeedid väitsid, et Venemaal ehitatakse üles uut maailmakorda. Partei ainuvalitsemine anti andeks. Diktatuur ja terror olid väidetavalt vahendid, mis aitasid üle minna niisugusele kõikehõlmavale riigikorrale, milles töölistel on hea elada. Venemaa revolutsionäärid pidid tegema lõpu poliitilisele, majanduslikule, kultuurilisele ja rahvuste pinnalt sündinud rõhumisele. Kapitalism tuli (selle vaenlaste arvates) välja juurida. Sellist kujutluspilti Nõukogude riigist korrati järgnenud kümnenditel mujalgi, seda mitte ainult NSV Liidus, vaid ka paljudes teistes riikides, mis said pärast Teist maailmasõda endale kommunistliku valitsuse. Ida-Euroopast ja Hiinast saadeti välja sõnumeid, et üles ehitatakse paremat riiki ja ühiskonda. Igasugustele privileegidele tehakse lõpp, raiskamine majanduses kaotatakse ära. Kommunismi kohta öeldi, et see on teaduslik, humanistlik ja pidurdamatu – ja väideti, et see on inimkonna paratamatu ja ihaldusväärne tulevik. Nii tunduski, et Marxi ja Engelsi ülim eesmärk võib peagi tõeks saada. Mida aga polnud osatud ette näha, oli rahvusvahelise kommunismi sisemine lõhestatus.1928. aastal Nõukogude Liidust välja saadetud Trotski väitis, et Oktoobrirevolutsioon on reedetud. Pärast 1945. aastat kasvas skismade hulk veelgi. NSV Liit ja Jugoslaavia mõistsid hukka üksteise versioone kommunismist. Hiina kommunistid pöördusid Nõukogude Liidu vastu ja kuulutasid Kremlis paiknevad riigijuhid „revisionistideks” – ja polnud hullemat pattu marksisti-leninisti silmis kui katse revideerida marksismi rajajate poolt paika pandud ja igavese tõena kehtivaid õpetusi. Vaid Albaania oli tingimusteta Hiina poolt. Hädad kordusid ka Ida-Euroopas, kui sealsed riigid üritasid Nõukogude Liidu haardest veidi vabamaks saada. Nende sündmuste käigus proovisid paljud kommunistid selle ihaldusväärse kommunismi olemust ümber mõtestada. Lääne-Euroopas, eriti Itaalias ja Hispaanias hakkasid kommunistlikud parteid lööma lahku mudelist, mida pakkus NSV Liit – nii sündis „eurokommunism”. Kommunismi ideoloogiad ja poliitikad olid aga kõike muud kui monoliitsed. Kommunismi variante oli peaaegu niisama palju nagu kommunistlikke riike.
19
S E LT S I M E H E D
Aruteludes kommunismi põhiolemuse üle lõid kaasa ka inimesed, kes ise polnud kommunistid. Sellesse arutellu sekkusid nii mõnedki 20. sajandi kõige silmapaistvamad mõtlejad. Nende seas oli filosoofe (alates Bertrand Russellist kuni Jean-Paul Sartre’ini), kirjanikke (André Gide’ist ja George Orwellist kuni Aleksandr Solženitsõnini) ja usujuhte (patriarh Tihhonist kuni dalai-laama ja paavst Johannes Paulus II-ni). Nende väga erinevad järeldused rikastasid laiemat arutelu inimühiskondade mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Pole võimalik öelda ega kirjutada midagi maailma kohta pärast 1917. aasta oktoobrit ilma kommunistide kavatsusi arvesse võtmata. Maailmal oli pakiline vajadus kommunismist rohkem teada saada. Sinna juurde käis ka moraalne kohustus. Kui aastatel 1970–1973 Tšiilit valitsenud Salvador Allende kommunistide juhitud koalitsioonivalitsus välja arvata, oli kommunistide valitsemine kõikjal ajalooannaalides seotud diktatuuri, politseiterrori ja inimõiguste räige rikkumisega. Ülioluline oli avaldada trükis informatsiooni kommunistlikes riikides toimuva kohta ning jagada selgitusi. Kuid seda oli lihtsam öelda kui teha. Kommunistlikud valitsused käitusid nagu allveelaeva komandör, kes seiskab mootori ja paneb raadiosaatja kinni. Stalinil õnnestus tõhusalt maha vaikida ulatuslik näljahäda, mille ta oli aastatel 1932–1933 põhjustanud Ukrainas, Kasahstanis ja Lõuna-Venemaal. Maol õnnestus aga ületada isegi Stalinit, kui ta aastatel 1958– 1960 hoidis ära inimajaloo suurima poliitilistel põhjustel tekkinud näljahäda kohta käiva informatsiooni imbumise väljapoole oma riigi piire. Uudiste blokeerimist on korranud enamik kommunistlikke valitsejaid, kuigi tavaliselt pole nad sellega siiski läinud nii kaugele nagu Kim Il-sung ja tema poeg. Marksistlik-leninistlikud valitsused valetasid süstemaatiliselt oma siseasjade ja väliste eesmärkide kohta. Taotlus oli välistada mitteametlikud infoallikad kõikjal, kus vähegi võimalik. Mujalt maailmast pärit poliitikutel, ajakirjanikel ja teadlastel oli tõsiseid raskusi isegi kõige elementaarsemate tegelikku olukorda kirjeldavate faktide teadasaamisega. Infoblokaad võimaldas kommunistidel jätkuvalt väita, et nende viis ühiskonda korraldada on parim. Sellega kelkimine oli ühesugune nii Leninil, Pol Potil kui ka Fidel Castrol. Kommunism pidada kapitalismi üle trumpama oma võimekuselt pakkuda poliitilisi vabadusi, kultuurilisi võimalusi ning ühiskondlikku ja materiaalset heaolu. Kahe maailmasõja vahel oli kommunistlikke riike vaid üks: NSV Liit. 1930. aastate lõpul moodustasid liberaalse demokraatliku korraga riigid isegi Euroopas vaid
20
S I S S E J U H AT U S
tillukese vähemuse. See oli autoritarismi ajastu. Ka teistel mandritel pole demokraatlikke riike kunagi olnud kuigi palju. Aafrika kuulus endiselt Euroopa suurriikidele ning Aasia ja Lõuna-Ameerika riikides domineeris enamasti samuti mõni suurriik. Ühtlasi olid need majanduslike vaevuste aastad, sest turumajandusel oli tegemist 1929. aasta suurest majanduslangusest ülesaamisega. Oli loomulik, et mujal maailmas hakati mõtlema, kas võiks ehk Nõukogude Liit oma tööstustoodangu kasvu, hariduse arendamise ja täieliku tööhõivega pakkuda mudelit, millest tasuks õppust võtta. Veelgi enam – Moskva väitis end olevat ebatavaliselt edukas ka rahvuste vahel pingete leevendamisel ning tervishoiu, eluasemeprobleemide ja sotsiaalhoolekande arendamisel. Ehk oli Nõukogude Liidu eksperimendis midagi positiivset, mida annaks üle võtta? 1945. aastal kerkis NSV Liit esile kui suurriik, mis konkureeris mõjuvõimu pärast maailmas USA-ga. Sõjajärgsel perioodil kommunistlike riikide arv kasvas. Ent hakkas levitama ka üks teine nägemust kommunismist. Väideti, et Stalini-aegne NSV Liit vastab totalitaarse riigi mudelile. Nagu Hitleri-Saksamaa, nii surus ka Nõukogude Liit maha õiglased valimised ning õigusriigi põhimõtted ja nägi ette terrori kehtestamise. See riik oli pühendunud oma ideoloogia levitamisele iga hinna eest. Inimesi koheldi kui ressurssi, mida vajadusel mobiliseerida. Poliitiliste otsuste langetamine oli rangelt tsentraliseeritud. Rajati sunnitöölaagreid, kus hoiti kinni tõelisi ja võimalikke teisitimõtlejaid. Arreteeriti usutegelasi, monarhiste, vabamõtlejatest kultuuriinimesi, liberaale ja sotsialiste, natsionaliste ja teisi dissidente. Varasemad autokraatlikud režiimid ei saanud oma ühiskonna kontrollimises sellisele intensiivsusele mitte ligilähedalegi. 20. sajandil toimusid olulised muutused. Üheks muutuseks oli kiiret infoedastust võimaldavad tehnoloogiad, eriti telefon, telegraaf, raudteed ja lennukid. Kui sellele lisada kirjaoskuse ja arvutusoskuse levik, siis olid tulemuseks erakordselt suured võimalused administratiivseks kontrolliks ja ideoloogiliseks ajupesuks. Niisama oluline oli ka veel üks teine tegur. Nimelt olid isegi kõige ambitsioonikamad diktaatorid varasemast ajaloost põrganud tagasi kõikide traditsioonide mahatrampimise ning ühiskonnagruppide ja organisatsioonide täieliku hävitamise ees. Pärast 19. sajandit tekkis aga poliitilisi liikumisi, mille eesmärgiks oli ühiskond pea peale pöörata ja see oma ettekujutuste põhjal uuesti üles ehitada, ning need liikumised
21
S E LT S I M E H E D
(kommunistid vasakul ja fašistid paremal servas) hävitasid iga vähimagi märgi sõltumatutest ühendustest kõikjal, kus vähegi võimalik. Nende nägemus oli totaliseeriv. Polnud asju, mida poleks saanud pidada poliitiliseks. Totalitaristlikud valitsejad ei pidanud eraelu millekski. Nad mõnitasid tavapärast kultuuri ja religiooni. Nad võtsid oma haardesse meedia, spordi ja vaba aja veetmise. Nad kõrvaldasid igasuguse opositsiooni. Nad toppisid vanglad inimesi täis ja korraldasid pidevat terrorikampaaniat. Nad surusid oma ideoloogia nende inimeste peadesse, keda nad valitsesid. Kui fašistlik totalitarism Itaalias ja Saksamaal 1945. aastal purustati, siis kommunistlik totalitarism NSV Liidus ja teistes marksistlik-leninistlikes riikides hoopis tugevnes. Fašism elas aga edasi Hispaanias ja Portugalis ning järgnenud kümnenditel kerkis see hooti ja osaliselt pinnale Ladina-Ameerikas ja mujalgi. Kommunism oli aga edukam. Tavaliselt kestis kommunistide valitsus kõikjal, kus ta kanda kinnitas, palju kauem. Ühelgi ajaloolisel analüüsil pole tõe monopoli. Kuid vähesed on siiski eitanud seda, et Nõukogude kord oli tõeliselt uuenduslik: midagi seesugust polnud ajaloos varem olnud. Fašism oli nii mõneski mõttes selle struktuuri kopeerimine, kuigi teistsuguste ideoloogiliste eesmärkidega. Totalitaristlik maailmapilt pälvis kriitikat, sest ilmselgelt pidi see tähendama ajaloo lõppu kõikjal, kus kommunism kanda kinnitab. Kui valitsev eliit saavutas nii suure võimupositsiooni, siis oli raske ette kujutada, kuidas annaks korraldada mingeid muutusi. Diktatuur, terror ja ideoloogiline monopol olid kahtlemata piisavad, et totalitarism jääkski valitsema. Ja ometi totalitarismi teooria vaid pakkus välja „ideaalse valitsemisviisi”. Polnud mitte ühtegi kommunistlikku riiki, mis poleks sellest ideaalmudelist kõrvale kaldunud. Teooria vastased juhtisid tähelepanu sellele, et isegi Stalini-aegses NSV Liidus ei suudetud täielikult tagada toimivat vertikaalsete käsuliinidega süsteemi. Samuti ei suudetud Nõukogude Liidus kunagi täielikult lahti saada kõigist ühiskondlikest, kultuurilistest ja majanduslikest eriarvamustest kommunistlike valitsejate ametlike seisukohtade suhtes. Kuid kõikehõlmava poliitilise monopoli poole pürgimises saavutati siiski piisav tase, et NSV Liitu (nagu ka enamikku teisi kommunistlikke riike) võib tõepoolest kirjeldada sõnaga „totalitaarne”. Totalismiteooria vajab edasist ümberhindamist. Valitsevaks korraks saanud kommunismil tekkis kõikjal probleeme. Kommunism ei suutnud kunagi lõplikult ületada ühiskonna vastuseisu ega apaatiat kommunismi
22
S I S S E J U H AT U S
eesmärkide suhtes. Mitte kusagil ei õnnestunud neil revolutsioonieelset kultuuri täielikult välja juurida. Religiooni kiusati taga, kuid seda ei suudetud edukalt ühiskonnast kõrvaldada. Töödistsipliin oli tavaliselt vilets. Kõrgema juhtkonna tasandist madalamal oli kommunistlik kord sunnitud kohanema teatava allumatuse ja korratuse tasemega, mille sarnast liberaalse demokraatiaga ühiskondades ei kohta. Neis jagunes ühiskond mõjuvõimsate isikute gruppideks ja puudus usaldusväärne infolevi mehhanism. Oluline on seejuures aga, et kõik need nähtused polnud mitte liiv totalitarismi masinavärgi vahel, vaid hoopis õli. Ilma nendeta oleks kogu kommunistlik kord tasapisi iseenesest seiskunud. „Täiuslik” totalitarism ei saa pakkuda inimesele (keskastme ametnikust kuni riigipalgal oleva tehasetööliseni välja) piisavalt atraktiivset stiimulit koostööks. Inimestele tuli võimaldada rangetest nõudmistest üleastumist. Veelgi enam – valitsejad vajasid oma isiklikest protežeedest kaaskonda, et kohalikul tasandil asjadega üldse hakkama saada. Kommunistlik süsteem, mille aluseks on vertikaalsete käsuliinide jäigad põhimõtted, ei suutnud püsima jääda ka ilma mõningate rahvuslike traditsioonide taaselustamiseta. See polnud aga mitte juhuslik asjade käik. Niisugune elukorraldus iseloomustas kõiki marksistlikke-leninistlikke riike. See oli nende tõhusa toimimise alus. Need nähtused oleksid tulnud üllatusena Marxile ja Engelsile, praeguse marksismi isadele. Need nähtused oleksid nõutuks teinud ka Lenini, kes nägi oma silmaga nende tekkimist. Need jätkasid piinlikkuse valmistamist pärast Teist maailmasõda tekkinud kommunistlikele valitsustele Aasias, Ida-Euroopas, Kuubal ja Aafrikas. Mitte kellelgi polnud realistlikku vastust küsimusele, kuidas saavutada majanduse tootlikkuse tõus ja poliitiline üksmeel. Raskusi oli isegi kõige tagasihoidlikuma sotsiaalse integratsiooniga. Kommunismis valitses suur lõhe ametnikkonna ja lihtsate inimeste vahel. Marx ja Engels olid ennustanud „riikide hääbumist”. Kommunismi ajalugu liikus aga vastupidises suunas. Riigi võim kasvas hüppeliselt. Vohasid sunnitöölaagrid. Kommunismi suhtes vaenulikult meelestatud rühmituste ja üksikisikute represseerimine oli jätkuvalt vajalik, et saavutatud olukorda säilitada. Tsiviilühiskond hävitati täielikult. Mitmed kommunistlikud valitsejad viitasid oma saavutustena tasuta haridusele ja tervishoiule, samuti sellele, et eluase, töö ja toit on kõigile inimestele tagatud. Kuid need režiimid ei saanud kunagi tunda rahva tõelist rahulolu. Diktatuur jäi diktatuuriks.
23
S E LT S I M E H E D
Miks marksismi säravad lootused ikkagi pettumust valmistasid, selle üle vaieldakse endiselt. Mõned süüdistavad selles Marxi ja Engelsi algset õpetust. Väites on nii mõndagi tõepärast. Kommunismi isad nägid vägivalla kasutamist ajaloolise progressi ämmaemandana ega kohkunud tagasi ei diktatuuri, terrori ega kodusõja eest. Tõde on aga selles, et Marxist ja Engelsist jäi maha lõpetamata ja seostamata pärand. Nende pärijatel oleks olnud täielik õigus asuda ka vastupidisele positsioonile. Ideoloogilites vaidlustes olid marksismi geenid märgatavad. Nende marksistide seas, kes keeldusid valimast tulevase täiusliku ühiskonnani viiva rahumeelse tee, olid ka Lenin ja bolševikud. Nemad pärisid marksismi DNA autoritaarsemad tüved. Ja just nemad, mitte aga mõõdukamad marksistid olid need, kes pääsesid esimeses revolutsioonilises valitsuses võimule. Nad moodustasid Kommunistliku Internatsionaali ning pakkusid välja mudeli ka teiste riikide äärmusvasakpoolsetele sotsialistidele. Isegi bolševikel oli lõppeesmärgiks siiski rahu, jõukus ja harmoonia. „Ülalt tuleva revolutsiooniga” pidi liituma „altpoolt tulev revolutsioon”. Sellel, et lõpptulemus oli hoopis teistsugune, on mitmeid põhjuseid. Leninlikul doktriinil oli liberaalsuse-vastane tuum. Bolševike vastuseks väiksemagi takistuse kohtamisele oli jõu kasutamine – ja takistused olid Oktoobrirevolutsiooni ajal suured. Enamik neist, kes hiljem marksismi nimel revolutsioone toime panid, rakendasid sunnimeetmeid äärmuslikus ulatuses. Kommunistid olid ses mõttes rumalad, et ei osanud ette näha, milliste raskustega neil tuleb hakkama saada. Teised Vene sotsialistid olid bolševikke hoiatanud juba enne Oktoobrirevolutsiooni. Hilisemate kommunistlike revolutsioonide juhtidel on aga veelgi vähem vabandusi: neil oli ees Nõukogude Liidu kogemus, millele tagasi vaadata ja millest õppida. Kommunismi leninlik versioon võrsus ülelihtsustatud analüüsist. Osalt olid selles süüdi Marx ja Engels, osalt võib selles aga süüdistada Lenini, Stalini, Mao ja Castro suutmatust asju uuesti läbi mõelda. Nad klammerdusid tõendite kiuste ideede külge. Pealegi muutusid 19. sajandi lõpul ühiskondlikud ja majanduslikud suhted järsult kõigis valdkondades. Kõigi kommunistide juures on välja toodud see, et nad alahindasid kapitalismi suutlikkust end uuendada ja liialdasid töölisklassi potentsiaaliga toimida meie planeedi päästjana. Nad olid omaenda pettekujutluste vangid. Lisaks sellele sõltusid kommunistide tegemised geopoliitikast. Isegi võimas NSV Liit poleks saanud maailmas eksisteerida ilma teiste suurvõi-
24
S I S S E J U H AT U S
mudega suhtlemata. Brest-Litovski rahuleping, mille Nõukogude Venemaa 1918. aasta märtsis Saksamaa ja Austria-Ungariga sõlmis, oli esimene kommunistlike valitsuste poolt kapitalistliku maailmaga tehtud kompromisside reas. Väiksemad kommunistlikud riigid, näiteks Kuuba, Põhja-Korea ja Põhja-Vietnam, on alati kohaldanud oma poliitikat suurvõimude tõenäoliste seisukohtadega. Ettenägematute oludega oli vaja sobitada ka sisepoliitikat. Rahva toetuse püüdlemine pani kõiki kommunistlikke valitsusi, sealhulgas Ungari Nõukogude Vabariigi rahvusvahelisi fanaatikuid 1919. aastal mängima natsionalismikaardile. Maol poleks olnud pärast võimu haaramist 1949. aastal kuigi palju edu, kui ta poleks rõhutanud oma positsiooni Hiina patrioodina. Mitmetel puhkudel on kommunistlikud valitsejad olnud siiralt üllatunud, et ühiskonna tõrksus ei hakanud kiiresti vaibuma. Oli ka erandeid: Béla Kun Ungaris ja Pol Pot 1975. aastal Kambodžas olid ekstremistid, kes algatasid koheselt verevalamise, millele järgnes tõsine vastuseis marksistlikele eksperimentidele. Kommunistlikud riigid jäid kapitalistlikust Läänest maha ka tehnoloogiliste edusammude poolest. Tuli leida viise selle kroonilise konkurentsivõime halvemuse kompenseerimiseks ning selleks suurendati importi ja intensiivistati spioneerimist. Kui Lenini ja Stalini vana utopism hakkas pead tõstma, nagu see juhtus Mao kultuurirevolutsiooni ajal aastatel 1966–1968, siis olid tulemused katastroofilised. Sageli võis kommunistidel tähendada ajaloo osas täielikku mälukaotust. Pol Pot kui Mao õpilane oskas oma õpetaja karjäärist teha vaid katastroofilisi järeldusi. Ja kõigele vaatamata on kommunismi ajalugu maailmas väga mitmekesine. Muutusid ootused, muutusid ellurakendamise viisid. Kui kommunistlik režiim püsis aastakümneid, siis teisenes ka selle poliitika, et vältida mineviku veresaunu. Aga kui palju erinevaid kommunisme üldse olemas oli? Kommunistid ise pole selle üle vaidlemist kunagi lõpetanud. Mõned arvavad, et Lenini ja Stalini kommunism olid täiesti erinevad, teised on väitnud (ja mina nende seas), et Nõukogude Liidu riigikorra alused pani paika Lenin ja need kestsid muutumatutena ka tema järglaste valitsemisajal kuni 1980. aastate lõpuni. Kummalisel kombel pole eriti üritatud samamoodi perioodideks hakkida Hiina Rahvavabariigi ajalugu. Üldiselt arvatakse, et Mao režiimil oli enam-vähem ühesugune poliitiline ja majanduslik ülesehitus 1950. aastatest kuni kapitalismi juurutamiseni 1970. aastate lõpul. Kuuba, Ida-Saksamaa, Kambodža, Rumeenia ja Põhja-Vietnam
25
S E LT S I M E H E D
muutsid oma olemasolu kestel poliitikat mitmes valdkonnas, kuid mitte keegi ei püüa tõsimeeli väita, et nende riikide algusajad oli põhimõtteliselt teistsugused kui hilisemad perioodid. Erandid vaid kinnitavad reeglit. Ungaris 1956. aastal, Tšehhoslovakkias 1968. aastal ja NSV Liidus 1980. aastate lõpul viidi ellu nii radikaalse iseloomuga reforme, et need riigid kõikusid dekommuniseerimise piiril. Selle sündmuse võimalikkusele omal ajal Ungaris ja Tšehhoslovakkias tegi lõpu invasioon. (Nemad pidid koos teiste Ida-Euroopa riikidega ootama 1989. aastani, enne kui said end kommunismist vabastada.) NSV Liit aga hüppas Gorbatšovi juhtimise all tundmatusse ja 1991. aastal lõpetas see riik eksisteerimise. Keegi ei tahagi väita, et värvikate ja lärmakate baaride ja restoranidega Kuubat valitsetakse täpselt samamoodi nagu Põhja-Koread. Mao Hiina polnud täpne koopia ei Gomułka Poolast ega Hoxha Albaaniast. Elu Stalini-aegses NSV Liidus polnud samasugune nagu Allende-aegses Tšiilis. Iga kommunistliku riigi rahvuslikud aspektid on alati olnud olulised. Ja ometi on kommunismi põhitunnused olnud üldjoontes samad kõikjal, kus see riigikord on vähegi pikemalt püsinud. Allende ei seadnud küll sisse ühe partei ja ühe ideoloogiaga süsteemi, kuid ta püsis võimul kõigest kolm aastat ning kukutati sõjaväelise riigipöördega. Pikemalt püsinud kommunistlikel režiimidel oli palju ühist. Nad kõrvaldasid konkureerivad poliitilised parteid või kohitsesid need ära. Nad ründasid religiooni, kultuuri ja tsiviilühiskonda. Nad trampisid jalge alla igasuguse rahvusluse, välja arvatud selle, mis tunnistas kommunistlikku võimu. Nad kaotasid kohtute ja ajakirjanduse sõltumatuse. Võim tsentraliseeriti. Teisitimõtlejad saadeti sunnitöölaagritesse. Julgeolekustruktuuridest ja nende informaatoritest moodustati võrgustikud. Nad väitsid, et nende õpetus on vääramatu, ning kuulutasid end uhkeldavalt eksimatuteks teadlasteks kõigis inimelu valdkondades. Nad eraldasid oma ühiskonna igasugustest poliitilistest ja kultuurilistest välismõjudest. Raevukalt ehitasid nad oma piiridele barrikaade. Iga tahku ühiskonnaelust koheldi kui võimude sekkumist vajavat. Nad käsitlesid inimesi kui ressurssi, mida mobiliseerida. Nad ei pidanud suuremat ei looduskaitsest, heategevusest ega traditsioonidest. Kõigi nende ühisjoonte tõttu on mõistlik rääkida kommunistlikust riigikorrast. Just selle riigikorra ajalugu hakkamegi nüüd uurima.
26
ESIMENE OSA
L채tted. Kuni
1917.
aastani
27
28
1. KO M M U N I S M E N N E M A R K S I S M I
Tänapäevase kommunismi seemned külvati juba ammu enne 20. sajandit. Sõna ise – kommunism – leiutati suhteliselt hilja ning see hakkas prantsuse, saksa ja inglise keeles laiemalt ringlema alles 1840. aastatel. Sõna on järjekindlalt tähistanud soovi lammutada ühiskonna alusmüürid ja kõik ümber laduda. Kommunism pole kunagi olnud oma eesmärkide kuulutamisel ülemäära tagasihoidlik. Keskendutud on olemasoleva riigikorra ja majandussüsteemi püsivale vihkamisele. Kommunistid on välja käinud mõtte, et vaid neil – ja mitte nende paljudel konkurentidel poliitilise skaala vasakpoolses otsas – on olemas õpetus ja praktiline võimekus muuta inimeste elu. Nende eesmärkides säilis mõningane egalitaarsus. Püsivad tunnusjooned on aga olnud otsustavus ja kannatamatus olukorra muutumise saavutamisel. Kestma on jäänud ka pühendumus sõjaväelise ülesehitusega organisatsioonidele. Kuid kommunism ise pole siiski lakanud vastu hakkamast oma defineerimise katsetele. Lõplik üksmeelele jõudmine pole seetõttu kuigi tõenäoline. Ühe kommunisti kommunism on teise kommunisti kommunismivastasus ja pole kuigi usutav, et siin midagi muutuda võiks. See, mida hakati 20. sajandil nimetama kommunismiks, oli sündinud mitmesuguste mõjurite tulemusena. Selle põhiliseks väljenduseks oli NSV Liidu ja teiste kommunistlike riikide ametlik ideoloogia. Marx ja Engels ise – selle õpetuse, mida hiljem hakati nimetama marksismiks, alusepanijad – rääkisid kolmest peamisest inspiratsiooniallikast. Poliitilises plaanis mõjutasid neid tugevalt Maximilien Robespierre’i ja teiste
29
S E LT S I M E H E D
Prantsuse revolutsiooni ajal 18. sajandi lõpul tegutsenud radikaalsete poliitikute vaated. Majanduse vallas tunnistasid nad, et neile sümpatiseerivad David Ricardo ja teised teoreetikud, kes uurisid kapitalismi vallandatud erakordseid jõude, mis vedasid tootmist ja majandust Suurbritannias. Filosoofias paelusid neid Hegeli kirjutised. See nende kaasmaalane oli väitnud, et ajalugu kulgeb etappidena, mis määravad kindlaks selle, kuidas inimesed mõtlevad ja tegutsevad, ning et suured muutused ühiskonnaelus pole pelgalt pinnapealsed ega korduva iseloomuga: Hegel nägi kirjapandud ajaloosündmuste järgnevuses progressi, mis viib inimeste ja asjade üha paremaks muutumisele.1 Mõlemad marksismi rajajad polnud samas Robespierre’i, Ricardo ja Hegeli kriitikameeleta imetlejad. Marx lausa väitis, et on Hegeli pea peale pööranud,2 ning muidugi ei tunnistanud ta ka Robespierre’i poliitilisi analüüse ega andestanud Ricardole eraettevõtluse toetamist. Marx ja Engels ise leidsid, et nad tegelevad neid mõjutanud mõtlejate oluliste avastuste sünteesimisega, ning jätkasid seda sünteesimist ka oma tegusa elu keskel ja lõpuaastatel. Mõlemad soovisid, et neid võetaks tõsiselt kui „modernse”, „teadusliku” ja „kaasaegse” kommunismi propageerijaid.3 Nende mõtteid ei tohtinud rüvetada, seostades neid suurema osa varasemate ja kaasaegsete filosoofide mõtetega. Nad olid kiirustavad mehed – nemad arvasid, et elavad kapitalismiajastu lõpul ja et kommunism on lähedal. Kummalgi polnud kalduvust eneseanalüüsile, ja kui Marxi põgusad märkused Robespierre’i, Ricardo ja Hegeli kohta välja arvata, siis tundsid nad vaid haruharva huvi mõjutuste vastu, mis olid kujundanud nende maailmavaadet. (Ja kui nad ka iseennast kunagi selle nurga alt uurisid, siis ei hinganud nad sellest kellelegi.) Kesksel kohal marksismis oli unistus maailmalõpust, millele järgneb paradiis.4 Samasugust mõtlemist võib leida ka judaismist, kristlusest ja islamist. Marx kasvas üles juudi perekonnas, kes läks üle kristlusse; Engelsi perekond olid protestantlik. Marx ja Engels, kes oma hilisemas elus olid ateistid, eitasid, et tõsiusklikele võiks osaks langeda igavene elu paradiisis – selle asemel taotlesid nad, et nemad ja nende toetajad looksid ideaalse ühiskonna siinsamas, maa peal. Kristluse õpetuse kohaselt tabab messia taasilmumisel uskmatuid õnnetu saatus. Niisamuti pidid ka marksismi asutajate väidete kohaselt need, kes kommunismi ülemvõimu saavutamisele takistusi teevad, jalge
30
LÄTTED. KUNI
1917.
AASTANI
alla trambitama. Võimul olevad klassid hakkavad siis kahetsema, et nad isandatena inimkonna üle valitsesid. Ka Uus Testament rõhutab materiaalsete väärtuste kõigiga jagamist. Kristuse Mäejutluses ülistatakse vaeseid ja rõhutuid. Kui Kristus teada sai, et neil on hulga peale vaid viis pätsi leiba ja kaks kala, siis jagas ta need inimeste vahel võrdselt ära ja juhtus ime ning kõik said sellest kõhu täis.5 See, et oleks piisavalt, millega endal hinge sees hoida, on üks kõigi inimeste pingutuste suuri mõjutajaid. Mitte ükski teine seisukoht pole egalitaarsuse põhimõtet jõulisemalt levitanud. Ent pärast Jeesus Kristuse ristilöömist ei püsinud organiseerunud kristlus kuigi kaua nende põhimõtete juures. Juba enne seda, kui Rooma keiser Constantinus 313. aastal pKr kristlusest riigiusundi tegi, leidis enamik selle vaimseid juhte poliitilise ja ühiskondliku valitsemise traditsioonilisele hierarhilisusele õigustusi. Orjapidamine oli lubatud ja vallutussõdadele anti heakskiit. Vaestele õpetati, et neil tuleb vaesusega leppida ja oodata, kuni surm nende kannatustele leevendust toob. Uus Testament väitis siiski teisiti – ja usureformaatorid, näiteks Püha Franciscus Assisist ja John Wycliffe, kes oskasid lugeda rahvaladina keelt, võtsid sõna rikaste ja mõjukate vastu. Oma varanduse jagamist teistega pidasid vooruseks nii mõnedki kristlased, isegi kui nad moodustasid vähemuse. Ning kommunismi tingimustes pidi elatusvahendeid jaotatama võrdselt ja siis poleks kedagi, kes sooviks rohkem, kui talle antakse. Jeesus Kristuse ajal polnud kristlased siiski ainus juutide sekt, mis harrastas sotsiaalset ja materiaalset egalitarismi. Esseenid, kelle käsikirjad leiti kaks tuhat aastat hiljem koobastest Surnumere ääres, olid samale põhimõttele pühendunud. Sarnaselt kristlastele ootasid ka esseenid maailmalõppu ja täiusliku ühiskonna jumalikku sisseõnnistamist taevas.6 Kristuse sõnum oli oma olemuselt vaimne, selles pole mainitud institutsionaalseid vahendeid, mille abil niisugust lõppeesmärki saavutada. Mõned mõtlejad hilisematest sajanditest on välja pakkunud, et võimaldamaks kõigile võrdset juurdepääsu toidule, peavarjule ja hüvedele, tuleks kasutada riigivõimu. Kaks mõjukat tööd selles vallas on olnud Thomas More’i 1516. aastal ilmunud „Utoopia” ja Tommaso Campanella 1601. aastal ilmunud „Päikeselinn”. More ei suutnud ette kujutada, et tavaline mees, veelgi vähem aga tavaline naine võiks iseseisvalt, ilma ülevalt tulevate käskudeta jõuda täiusliku ühiskonnani. Campanella traktaadis
31
S E LT S I M E H E D
kirjeldati ühiskonda, milles üleüldine õiglus tagatakse jõhkra tungimisega inimeste eraellu.7 More ja Campanella soovitasid inimeste põhjalikku ideoloogiaga läbiimmutamist. See oli vastupidine Kreeka filosoofi Platoni hoiakule, kes 4. sajandil eKr nõudis filosoofidest valitsejaid, et pääseks võimule üleüldine vooruslikkus. Ei More’il ega Campanellal läinud ajalikes asjades hästi. More teenis küll ustavalt Henry VIII-ndat, kuid keeldus tunnistamast anglikaani kiriku väljumist paavsti ülemvõimu alt. Ta suri 1535. aastal timuka tapapakul. Campanella oli katoliku kiriku ohver. Ta veetis Napolis aastaid vangikongis, leevenduseks vaid paljud teda kongis külastanud uudishimulikud ja kirglikult usklikud kristlased. Kirik süüdistas teda suhtlemises deemoniga, kes elavat tema sõrmeküüne all. Campanella suri 1639. aastal. Meie ajaarvamise 16. sajandil tekkisid liikumised, mis üritasid neid egalitaarseid eesmärke osaliselt ellu viia ning kahtlemata panid ka Marx ja Engels neid tähele, kui koostasid oma ajaloo-alaseid kirjatöid. Kristluse sekt anabaptistid, kes tegutsesid 16. sajandil Saksamaal ja Šveitsis, viisid neid ideid ellu nii, et keelustasid eraomandi. Selle saavutamiseks kehtestasid nad Münsteris autoritaarse režiimi. Olles linnavanemad ja katoliku vaimulikud linnast minema ajanud, asusid nad tervet elukorraldust ümber kujundama ja võtsid ette oma Jumalariigi tõlgenduse karmi ellurakendamise. Nad olid fanaatiliselt sallimatud. Anabaptistid olid kindlalt veendunud, et messia teine tulemine on lähedal. Uuriv uudishimu oli nende seas karistuse ähvardusel karmilt maha laidetud. Õigupoolest reageerisid protestantide sektid kõikjal Põhja-Euroopas katoliku kiriku tagakiusamisele sellega, et kiusasid omakorda taga neid, kes keeldusid nende õpetusi järgimast – nii sektisiseselt kui väljaspool sekti.8 Marxi ja Engelsi arvates polnud sellises käitumises midagi valet. Nemad nägid mässulisi sekte 19. sajandi radikaalsete poliitiliste liikumiste entusiastlike eelkäijatena. Nende seisukoht oli, et anabaptistid ja teised nendesarnased olid tekkinud liiga vara ega saanud seetõttu majanduslikust ja intellektuaalsest modernsusest kasu lõigata. Nende väited olid enam-vähem samad ka aastatel 1642–1649 Inglismaal toimunud kodusõja kohta. Eriti tundsid nad huvi levelleride ja digerite vastu. Need olid radikaalsed rühmitused, kes võitlesid parlamendi toetajate ridades ja propageerisid plaani jagada varad egalitaarsuse põhimõttel laiali. Need mehed pidasid end korralikult ülal ja erinevalt
32
LÄTTED. KUNI
1917.
AASTANI
anabaptistidest puudus neil ka fanaatiline innukus. Oliver Cromwell hindas kõrgelt nende sõdurite vilumust, kuid umbusaldas siiski nende lõppeesmärki. Tõendid selle kohta saabusid Putney vaidluste ajal, mis leidsid aset Thamesi ääres, Londonist väljas. Reorganiseeritud armee liikmed olid veendunud, et kodusõja võidavad nemad, ja arutasid, mis moodi peaks hakkama riiki üles ehitama. Levellerid ja digerid vihkasid maavalduste ja privileegide Inglismaad. Nad põlgasid materialismi.9 Nad olid põhimõttelised vabariiklased ja toetasid Cromwelli, kui too otsustas Charles I hukata. Kuid nende vaenulik suhtumine poliitilisse ja ühiskondlikku hierarhiasse oli kui needus Cromwellile, kes kaitses alati kindlalt maaomanike ja kaupmeeste huve. 1649. aastal saatis ta ülejäänud osa oma uuest armeest nende vastu, rahutusi maha suruma. Marxi ja Engelsi silmis olid nad aga revolutsioonimärtrid. Materiaalse omandi võrdsus polnud 1789. aastal alanud Suure Prantsuse revolutsiooni ajal siiski suurema osa sõdijate eesmärgiks. Kuid mõned läksid sellise mõtteviisiga kaasa. Jean-Paul Marat vihkas aristokraatiat, selle pärilikku rikkust ja võimu. Ta tapeti vannis ja tema tapjaks oli Charlotte Corday, kes jällegi vihkas jakobiinide äärmuslikkust. Gracchus Babeuf järgis fanaatikute traditsiooni. Babeufi „võrdsete vandenõu” võitles selle eest, et revolutsioon kõrvaldaks kõik erinevused, mille aluseks on inimese päritolu, kasvatus või hetkeolukord. Järeleandmisi tegid vandenõulased vaid vanusele ja soole. See vandenõu moodustas salku ja värbas Pariisist endale toetajaid. Babeuf sai rahus oma asja ajada kuni 1796. aastani, mil valitsus andis käsu ta arreteerida. Selleks ajaks nähti tema radikaalsuses juba ohtu avalikule korrale. Kohtuprotsess oli vaid vormitäide, otsus oli ette teada. Babeuf, kes varem oli mõnuga giljotiini kiitnud, sõidutati nüüd ise vankris hukkamispaigale.10 Ja ikkagi ergutas mõte kõigi inimeste seisuslikust ja varanduslikust võrdsusest ka teiste kujutlusvõimet. Kuigi 1799. aastal kehtestas Napoleon Bonaparte diktatuuri, jäi Prantsusmaa revolutsiooniliste ideede kasvulavaks kuni 19. sajandi keskpaigani. Üks sealseid mõjukaid tegelasi oli Henri de Saint Simon. Tema ja ta järgijad kutsusid üles moodustama „ühiskondlikku fondi töövahenditest, maast ja kapitalist”. Igasugune pärandatav varandus tuli sundvõõrandada. Saint Simoni eesmärgiks oli moodustada suur „töötegijate ühing”, mis oleks organiseeritud ülalt alla. Ülesandeid jagataks vastavalt inimeste võimekusele ja tasustataks
33
S E LT S I M E H E D
vastavalt tööle. Saint Simoni ettekuulutus nägi ette sõdade lõppu ning lõputu külluseajastu algust. Selleni pidi jõutama propaganda abiga. Niisugused ennustused tundusid küllaltki usutavad ka Napoleoni sõdade lõppemise ajal sündinud prantslasele Louis Blancile. Blanc heitis aga kõrvale nõudmise võim jõuga üle võtta. Tema soovis, et revolutsiooniline režiim jätkaks demokraatlike meetoditega, tegutseks ühtlasi ka vaestepankurina ja kallutaks majanduspoliitikat töötavate inimeste ühenduste eelisarendamise suunas. Eraettevõtted surutaks tasapisi välja nii tööstusest, põllumajandusest kui ka kaubandusest. Blanc oli tuleviku osas radikaalsemalt meelestatud kui Saint Simon: temal plaan nägi ette, et inimestele makstaks mitte tehtud töö järgi, vaid vastavalt nende vajadustele.11 Seejärel pälvis 19. sajandi esimesel veerandil üldsuse tähelepanu Charles Fourier. Ta töötas ametnikuna Lyonis ning oli kehtiva ühiskonnakorralduse suhtes väga kannatamatu; ta pani ette, et inimesed peaksid tõmbuma „faalanksitesse” ja moodustama ise ennast valitsevad kogukonnad. See jutt oli üsnagi sarnane keskajal katoliku kiriku esitatud üleskutsetega, et noored mehed hakkaksid munkadeks. Nii mõnelegi intellektuaalile aga meeldisid Fourier’ fantaasiad eraisikute kasulõikamise kirgliku hukkamõistu tõttu: „Tõde ja äri on niisama kokkusobimatud nagu Jeesus ja saatan.” Veel üks prantslasest kirjamees, kes soovis riiki revolutsioonilise strateegia keskmest kõrvale jätta, oli Pierre-Joseph Proudhon. Tema kuulus hüüdlause oli: „Omand on vargus.” Proudhon vihkas igasugust võimu ja tegi etteheiteid kõigile, kes tahtsid anda sotsialismile diktatuuri kuju. Ta jälestas igasugust valitsust ja kutsus üles moodustama sõltumatute kommuunide vabasid föderatsioone. Ta põlgas ära igasugused seadused kui rõhumise vahendi; ta soovis, et kommuunid lepiksid ise üksteisega kokku, kuidas nende liikmed peaksid elama.12 Kui Fourier’d ja Proudhoni Louis Blanc pahandas, siis Louis-Auguste Blanqui, kes jätkas Prantsusmaal jakobiinide terrori- ja diktatuuritraditsioone, ajas neid lausa marru. Blanqui oli meisterlik konspiraator, alustanud oli ta mässulise salaühingu liikmena. Tema pooldas vägivaldset revolutsiooni, mis tõukaks valitsevad klassid võimult ja kehtestaks sotsialismi edendava diktatuuri. Selle revolutsiooni ülesandeks oleks võimaldada proletariaadil vabastada end poliitilisest ja majanduslikust orjusest. Blanqui eesmärgiks oli muuta Prantsusmaad (hiljem ka kogu
34
LÄTTED. KUNI
1917.
AASTANI
maailma), ja teha seda põhjalikult. Aristokraadid ja keskklass kaotaksid kodanikuõigused. Sõjavägi saadetaks laiali. Haldusaparaat lammutataks ja asendataks võimuaparaadiga, mis on pühendunud „pidevale revolutsioonile”. Lõppeesmärgiks oleks kommunismi maksmapanemine. See oleks inimkonna organiseerituse viimane arenguetapp. Blanqui teod vastasid ta sõnadele. Ta juhtis mitut ülestõusu, mis kõik nurjusid. Ta istus korduvalt vangis, kuid vangistusest naastes pöördus alati uute meeleheitlike plaanide poole.13 Kirjutamine polnud tal just tugevam külg ning tema teos „Ühiskonna kriitika” ilmus alles pärast tema surma. Kuid selle peamine sõnum mõjutas hiljem tugevalt arutelusid revolutsiooniliste rühmituste sees. Kommunistlikke rühmitusi leidus juba ka väljaspool Prantsusmaad. Ideed olid levinud üle kogu Euroopa, neid korjasid üles käsitöölised ja oskustöölised, aga ka tudengid ja kirjandusinimesed. Saksamaa, Belgia ja Šveitsi politseid ajas kimbatusse kiiresti kasvav huvi sotsialismi äärmusradikaalsete vormide vastu. Salaühinguid tekkis kõikjal, kus esines poliitilistel põhjustel tagakiusamist. (Juba siis võis märgata, et maailma kõige vabamates riikides, Suurbritannias ja USA-s esines kommunistlik elevus vaid nõrga lainetusena.) Üks niisugustest organisatsioonidest oli Saksamaal tegutsenud Õiglaste Liiga. Selle juht, rätsepasell Wilhelm Weitling ei suutnud hästi uskuda, et mõtted, mis ilmusid tema raamatus „Vaeste patuste evangeelium”, leidsid välismaalt kiiresti viljaka kasvupinna. Üks tema toetajate rühmitus tekkis isegi Londonis. Poliitika ja majandus polnud siiski ainsad, mille peal radikaalid mõtteharjutusi tegid. 19. sajandi alguseks oli mitmete mõtlejate seas tekkinud uus tugev suundumus. Füüsika, bioloogia ja keemia liikusid edasi palju pikemate sammudega kui eelnenud kahel tuhandel aastal. Enamik inimesi – või vähemalt need, kes ei raiunud kivisütt, ei töötanud kudumismasinate taga ega kaevanud kanaleid – tundsid õhus positiivset erutust. Nad ahmisid seda endasse. Ja siis ilmus platsi Darwin. Tema „Liikide tekkimine” rikastas hapnikuga intellektuaalset elu tervel planeedil. Darwini saavutuseks oli sideme tekitamine loodusteaduste ja ühiskonnateaduste vahele. Tema evolutsiooniteooria sedastas, et kõikvõimalikud loomaliigid on kujunenud miljonite aastate jooksul lihtsatest eluvormidest, kes kohanesid oma materiaalse elukeskkonnaga võitluses, mis lõppes „kõige paremini kohastunu ellujäämisega”. Kõrgemad eluvormid tõrjusid välja
35
S E LT S I M E H E D
madalamad. Niisugune olelusvõitlus on kestnud aegade algusest peale ega ole veel lõppenud. Mitte miski pole igavene, välja arvatud muutused, ning konkurents eluvormide vahel on paratamatu. Selline mõtteviis oli väga meeltmööda radikaalsetele võitlejatele, kes ülistasid poliitilise võitluse vajalikkust ja kinnitasid, et selle võitluse võidab üks konkreetne seltskond – töölisklass. Darwin kirjutas lõpmata pika aja jooksul toimuvatest mikroskoopilistest muutustest, mis on teinud meid ümbritseva looduse just selliseks, nagu see täna on. Kui ta külastas 1835. aastal Galapagose saari, leidis ta sealt kilpkonni ja linde, kes olid saarte isoleerituse ja spetsiifilise kliima tõttu kujunenud erinevaks oma lähematest sugulastest ülejäänud maailmas. Marx ja Engels mõtlesid seevastu astmelise arengu mõistetes, mis hõlmasid ka makroskoopilise iseloomuga rebendeid. Vaatamata Darwini imetlemisele paelus neid siiski mõte teravatest murdekohtadest üleminekul ühelt poliitiliselt ja ühiskondlikult „korralt” teisele. Meile teadaolevast aegade algusest kuni tänase päevani pole mõtisklemine ajaloo etappide üle mingi uus nähtus. Kreeklased uskusid juba vähemalt poeet Hesiodose aegadest peale, et kuldaeg on loovutanud koha hõbeajale ja seejärel pronksiajale. Hesiodos oli pessimist: iga järgnev ajastu oli halvem kui see, mis talle eelnes. Hilisemad filosoofid väitsid, et suured muutused on vältimatud, kuid olukorra halvenemist annab siiski vältida. Kuni 18. sajandil elanud Giambattista Vico mõttearendusteni arvati, et muutused on oma olemuselt tsüklilised. Asjad teevad läbi muutusi, kuid mõne aja pärast pöörduvad oma algsesse olekusse tagasi – ja pole vist vaja mainidagi, et seejärel tuleb uus tiir sellel samal vanal ringil. Kõik siiski niisuguse mõtteviisiga ei nõustunud. Auguste Comte Prantsusmaal ja Herbert Spencer Suurbritannias pakkusid välja, et muutused ajaloos on alati kulgenud mööda progressiivset rada. Ikka kõrgemale, ikka paremaks. Nad ennustasid, et inimkond areneb järgnevatel aastatel veelgi keerukama ülesehitusega ühiskondade ning üha õnnelikuma elu suunas. Comte ja Spencer olid evolutsiooniliste ja rahumeelsete muutuste eestkõnelejad.14 Marx ja Engels nendega ei nõustunud. Nemad arvasid, nagu Thucylidides ja Machiavelli, et inimesed suudavad vaid tahtejõu ja intelligentsi abil arengu suunda muuta. Ajalugu on nende kätes, kes otsustavad seda teha. Thucylidese arvates läks just nii Perik-
36
LÄTTED. KUNI
1917.
AASTANI
lese Ateenas. Machiavelli igatses „valitsejat”, kes Firenzes poliitikaohjad enda kätte haaraks ning ehitaks Itaalias üles rahvusriigi, mida kõikjal Euroopas kardetaks ja imetletaks. Marxile ja Engelsile tõrjusid mõtet, et üksikisik võiks olla suuteline tegema midagi enamat väljaspool oma ajaga kaasa antud tingimusi. Samuti naeruvääristasid nad juhuse osa inimeste elu kujundamisel. Nende jaoks kehastasid Luther ja Napoleon lihtsalt oma riigi suuremate ühiskondlike jõudude võimulepürgimist, kusjuures need mehed polevat paistnud silma mingi erilise isikliku andekusega. Kuid nad jagasid Comte’i ja Spenceri veendumust, et ajalugu koosneb arenguetappidest ja et parim etapp on veel olemata. Marksismi rajajad tõstsid oma analüüsis esiplaanile klassivõitluse; nad väitsid, et töölisklass (ehk proletariaat) kujundab ümber poliitika, majanduse ja kultuuri terves maailmas. Taas oli kohale hiilinud messianism. Ka judaism ja kristlus maalisid pilte lunastaja saabumisest maa peale, kes lööb maha Jumala vaenlased ja paneb aluse täiuslikule kogukonnale. Usklikel paluti endaga tööd teha, et selleks päevaks valmistuda. Juudikristlikus traditsioonis lähtuti sellest, et kogu eelnev inimkonna ajalugu on langenud inimese ajalugu. Sõjad, rõhumine, varastamine, petmine ja liiderlikkus olid kõik pärispatu peegeldus; asjade sellist seisu ümber kujundada polnud võimalik – see tuli üheainsa halastamatu liigutusega minema pühkida. Kristlased ja juudid lootsid selle peale, et messias teab ja ütleb neile, kuidas seda saavutada. Marxi ja Engelsi järgi aga pidi lunastus saabuma mitte üksikisiku, vaid terve klassi kaudu. Alandused, mida proletariaat kapitalismi tingimustes kogeb, annavad sellele klassile ajendi muuta ühiskonna iseloomu, samas aga võimaldavad selle klassi erialased oskused ja organiseeritus tal ülesande ka lõpule viia. Sotsialistlike tööliste kollektiivsed jõupingutused muutvat heade kavatsustega inimeste elu – ja need, kes sellele vastu hakkavad, surutakse maha.15 Nende arvamuste kohaselt peaks poliitika siis ka lõppema. See polnud mingi uus mõte. Jean-Jacques Rousseau oli 18. sajandi lõpul välja käinud, et avalikke asju peaks suunama nähtus, mida tema nimetas „ühiskondlikuks leppeks”. Institutsioonide vastu Rousseau eriti huvi ei tundnud. Ta põlastas mõtteid esindusdemokraatiast ning kõikvõimalikke teooriaid kontrollimehhanismidest ja tasakaalust. Talle ei meeldinud poliitiliste parteide pluralism, tegelikult ei tahtnud ta üldse mingeid parteisid näha. Miskit pidi eeldas ta, et valgustatud õpetused ja rahva osalemine viivad
37
S E LT S I M E H E D
kuidagi iseenesest tõeliselt õiglase, võrdse ja vaba ühiskonna tekkimiseni. Kui inimene ei ole vastavuses „ühiskondliku leppega”, mis tahes viisil see ka väljendatud poleks, siis on ta automaatselt headuse rajalt kõrvale kaldunud. Ühes rabavas lauses kirjutas Rousseau vajadusest harjutada inimesi „kandma kuulekalt ühiskondliku õnne koormat”. Isiklikest ja erapoolikutest huvidest tuli loobuda. Tuli lahti öelda igasugusest truudusest, mis polnud truudus tervele ühiskonnale. Privaatsus oli Rousseau teoorias täiesti ebaoluline ning ta leidis, et inimese elu iga tahk saaks üldsuse sekkumisest vaid kasu. Üksmeel eesmärgi osas on loomulik ja ihaldusväärne. Rousseau möönis, et omapäi jäetuna ei tea inimesed alati, mis on suurte riigiasjade jaoks see hea ja õige. Kuid ta väitis, et „ühiskondlik lepe” on alati õige ja sellele tuleks kõhklematult alluda.16 Kuigi ei Marx ega Engels kirjutanud eriti palju Rousseau’st, on tema mõtteviisi jälg eksimatult äratuntav. Rousseau poliitika oli põhiolemuselt poliitikat eitav ja autoritaarne isegi siis, kui ta igatses kunagi saabuvat universaalse harmoonia ajastut. Ilmselt on tõesti põhjendatud näha temas 20. sajandi totalitarismi intellektuaalset eelkäijat.17 Teised mõtlejad ja tegelikud juhid olid Rousseau’st otsekohesemad, rõhutades mõnda aega kestva autoritaarse valitsemise vajalikkust, ning ka nemad avaldasid mõju marksismi kujunemisele. Tõsiasi, et Marx ja Engels paiknesid poliitilisel skaalal vasakul, ei tähenda, et nad poleks lasknud end mõjutada ka poliitilise skaala parempoolsest osast pärit ideedel. 19. sajandil leidus rohkesti reaktsioonilisi mõtlejaid, kes viitasid korruptsiooni võimalikkusele ja üsna tõenäolisele esinemisele seoses esindusdemokraatial põhinevate institutsioonide mõju kasvuga. Kuid kõige tähelepanuväärsema näite autoritaarsest valitsemismudelist leiab siiski Niccolò Machiavelli kirjatöödest. See 15. sajandi Firenzest pärit kirjamees ja diplomaat vaidles vastu filosoofilisele aksioomile, et võimeka valitsemise eeltingimuseks on moraalne headus. Machiavelli ei olnud sellega kohe üldse nõus. Ta oli kindlalt veendunud, et tõeline „valitseja” peab olema oma rahva vastu karm. Inimesed peavad teda kartma: see tekitab lugupidamist ja kuulekust. Leebus tooks kaasa lõputu poliitilise ebatõhususe. Machiavelli väitis, et äärmusliku jõhkruse perioodid on tervistavad, sest pühivad mässumõtted kõigi peast minema. Niiviisi puhastatakse valitsejale tee, mida mööda käies saavutab ta oma linnale või rahvusele kuulsuse ja ühtsuse. Machiavelli vaatas armastava pilguga
38
LÄTTED. KUNI
1917.
AASTANI
nende Liviuse-aegsete väejuhtide peale ajaloos, kes olid karmid iseenda ja oma rahva vastu, mille tulemusena sündis Rooma vabariik.18 Marx ja Engels järgisid Machiavelli eeskuju selles, et heitsid moraali tegutsemise põhimõtete seast välja. Nad soovisid vaadata olukorrale jäise pilguga. Nad võtsid omaks teadusliku analüüsi põhimõtted ja soovitused. See oli Euroopa valgustusaja pärand. Neile avaldasid tohutult mõju ka Šoti, Prantsuse ja Inglise filosoofid. David Hume ja Voltaire olid lõiganud lahti ebausu ja eelarvamuste paksu rasvakihti. Välja oli kuulutatud jaht intellektuaalsele küündimatusele, mis kaitses 18. sajandi „vana korda”.19 „Teadus” muutus religiooni aseaineks. Põhimõte, et ideid tuleb skeptilise pilguga hoolikalt uurida, kasutades selleks protseduuri, mille eeltingimustes ei sisaldu vajadust jõuda ettemääratud järelduseni, on vanem kui valgustusaeg. Silmapaistvad isikud, näiteks Galileo ja Kopernik, olid esitanud väljakutseid oma ajastu tavapärastele teadmistele. Galileo oli oma hulljulguse eest katoliku kiriku inkvisitsioonilt karistada saanud; Kopernik oli tagakiusamisest pääsenud vaid kauges Poolas madalat profiili hoides. Veel varasematel sajanditel olid enamik inimesi, keda me tänapäeval teadlasteks nimetame, piirdunud oma uurimistöös loodusteadustega. Kuid Vana-Kreekas polnud see nii. Aristoteles ise oli kirjutanud inimese tegemistest niisama vabalt, nagu ta kirjutas tähtede liikumisest taevalaotusel ning tigude, kärnkonnade ja hobuste isemoodi omadustest. Mõlemad marksismi rajajad pidasid end sama traditsiooni jätkajateks. Nad eitasid sentimentaalsust poliitilistes seisukohtades ja lükkasid ümber arvamuse, et ühiskonnas on vaesed inimesed loomuldasa korralikud ja altruistlikud. Nad pilkasid paljusid tolle aja sotsialiste, et nood muutuvad vaestest rääkides sentimentaalseteks. Vaeste ja rõhutute idealiseerimine ei olnud sotsialismi juures midagi uut. Nagu paljude muudegi neid mõjutanud nähtustega, nii keeldusid Marx ja Engels tunnistamast ka seda, et nad seda lähtekohta jagasid. See oli aga enesepettus. Alati, kui nad rääkisid „rahvast”, ajasid nad kõik vead ja puudused valitsevate klasside kaela. Nad ülistasid „proletariaati” kui klassi ja väitsid, et kapitalism tõukab oma ühiskonna liikmed tõe ja ratsionaalsuse rajalt kõrvale. Ja nii juhtuski, et tekkis hulgaliselt intellektuaalset ja poliitilist purdmaterjali, millel marksistliku kommunismi seemned võisid idanema
39
S E LT S I M E H E D
minna. Igatsus täiusliku ühiskonna järele on vana religioosne idee, mida võib leida judaismist, kristlusest ja islamist. Kuigi definitsioone on mitmesuguseid, leidub siiski ka kirjamehi, kes on üles kutsunud vara ja võimu egalitaarsete põhimõtete alusel ümber jagama. Tuhandeaastasesse rahuriiki uskumine polnud varasematel sajanditel just teab mis haruldane; pidevalt on leidunud liikumisi, mis soovivad taevariiki maa peal üles ehitada ja selle mõtte ka otsekohe ellu viia. Sageli on seatud globaalse ulatusega eesmärke. Võitlejad on kohustuslikuks pidanud kosmopoliitsust ja vajadust teha lõpp rahvuslikest tunnetest, klassikuuluvusest ja kolkapatriotismist tulenevatele hädadele. Radikaalsete muutuste pooldajate leeris on paratamatult esinenud killustumist. Diktatuur ja terror ei meeldi just igaühele, kuid neilgi olid omad pooldajad. Ja mitmed mõjukad mõtlejad olid tulnud välja mõttekäiguga, et ajalugu pole mitte juhuslik ega tsükliline protsess, vaid liigub etappide kaupa oma lõpliku oleku suunas. Pealegi levis laialt veendumus, et ühiskonna minevikku, olevikku ja tulevikku on võimalik allutada teaduslikule analüüsile. See aga, kuidas seda poliitiliste tulemusteni viia annaks, põhjustas lõppematuid vaidlusi. Üksjagu usulisi, ühiskondlikke ja poliitilisi liikumisi, jäid lootma vaestele ja rõhututele kui nende muutuste kordasaatjatele. Sageli pidid need inimesed olema ühtlasi ka peamised kasusaajad. Niisugused igatsused olid nagu tormiga rannale uhutud teokarbid. 19. sajandi alguses kogusid neid radikaalsed kapitalismivastased rühmitused ning kandsid siis edasi tööliste, käsitööliste ja intellektuaalide kätte. See seltskond oli üsna kirju ja ulatus mitmesse Euroopa riiki. Nad kibelesid oma ideid ellu viima kohe, kui on kogunud piisavalt toetust, et võimule saada. Ise nimetasid nad end kommunistideks, sotsialistideks või lausa anarhistideks. Nad olid lärmakad ning muutusid üha julgemaks ja paremini organiseerituks. Kommunism hakkas Euroopa poliitilisel areenil kindlalt jalga maha saama.
40