Sinu lapse areng esimesel eluaastal Hille Maas
Konsulteerinud lastearst Reet Raukas, logopeed Birgit Kaasik ja psühholoog Mare Revin Toimetanud Malle Kiirend Kujundanud Päivi Palts Fotod © Tõnu Palts ja Päivi Palts, 2009 Tekst © Hille Maas, 2009 ISBN 978–9985–3–1988–8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS
SISSEJUHATUS See raamatuke on mõeldud Sinu ja Sinu lapse imelise kasvamise jälgimiseks esimese eluaasta jooksul. Kui ostad selle raamatu, püüa meeles pidada, et iga laps kasvab ja areneb erinevas tempos, just nagu meiegi, täiskasvanud, oleme erinevad oma olemuselt ja tegemistes. Vanuselised verstapostid ja vastavad oskused on kirjeldatud selle aja alusel, kui enamik lapsi hakkab teatud tegevust sooritama. Kui laps ei tee ainult ühte selles vanuses kirjeldatud tegevust, pole veel põhjust muretsemiseks. Kui laps ei tee mitut teatud vanuses kirjeldatud tegevust, võta ühendust lastearsti või füsioterapeudiga. Nemad oskavad hinnata Sinu lapse arengulisi oskusi ja anda asjatundlikku nõu. Lapse areng esimesel eluaastal on keerukas ja mitmekülgne protsess. Me ei tohiks ära unustada, et kuigi esimesel eluaastal teeb laps läbi kõige silmanähtavama arengu füüsilistes oskustes, siis inimese harmoonilise ja tasakaalustatud arengu eelduseks on, et areng toimuks ka tajude ja asjadest arusaamise osas. Just seetõttu ongi vaja lapsega maast madalast rääkida, nimetades tegevusi ja asju alati ühesuguste nimetustega ning kutsudes last tema enda nimega. Lapse areng on täiuslik, kui koos liigutuste keerulisemaks muutumisega tekib lapsel arusaam tegevuste ja esemete põhjuslikest seostest, sellega kujundame oma lapse minapildi. Lapse esimese eluaasta kogemused ei pruugi talle meenuda üksikasjalikult täiskasvanueas, kuid psühholoogide arvates on esimese eluaasta jooksul pandud vanemate poolt alus lapse käitumuslikeks hoiakuteks. Seega, ärme unustame, et meie lapsed vajavad esimestel eluaastatel rohkem kui massaaži, ujutamist ja erinevaid treeninguid meid ennast kui turvatunde ja maailmapildi loojaid väikesele inimesele. Inimene on keeruline tervik ja väikelaps on seda keerulisem, et tema kasvamise suunamiseks ja juhendamiseks peame lapsevanematena kasvama koos temaga, üritama maailma vaadata läbi meie
ainulaadse lapse silmade, ja eelkõige, püüdma teda mõista. Ka väikese lapse vajadused ei ole rahuldatud pelgalt siis, kui ta pepu on kuiv ja kõht täis. Laps on sotsiaalne olend ja vajab õppimiseks suhtlemist, võimaldame siis talle seda ühiste tegevuste ja mõnusa koosolemise abil. Olen juba paar aastakümmet töötanud laste füsioterapeudina. Siiski, kõige tähtsam on see, et olen nüüdseks 25-aastase tubli poja Imre ema. Vahetevahel, mõeldes tagasi oma lapse sünnile ja kasvamise aegadele, tundub mulle, et olen oma pojale pisut liiga teinud. Aeg-ajalt sai minus võitu spetsialist, kes oskab hinnata ja parandada laste liikumisvõimet. Seega, vahel olingi liiga mures kas oma lapse liigutuste, asendite või oskuste pärast, unustades ära tõsiasja, et minu laps vajas eelkõige minu tuge, eeskuju ja minuga koosolemist, et kasvada ning areneda. Selle raamatuga, kuhu olen koondanud oma aastatepikkused kogemused ja tähelepanekud laste kasvamisest, tahaksingi kõigile lapsevanematele olla heaks nõuandjaks koos ja kokku kasvamise juures. Loodan, et see raamatuke aitab teil lapsevanematena vähem muretseda ja rohkem nautida koosolemise ja koostegemise rõõme. Maailma kõige imelisemale imikule ja parimale pojale Imrele! Sinu Ema
LAPSE ARENGU TERVIKLIKKUS Kui Sinu laps on edukalt kohanenud uue keskkonnaga pärast sündi, ootab teda ees pikk ja põnev reis ümbritseva maailma ja inimeste avastamisel. Lapse areng toimub tema esimesel eluaastal viies erinevas valdkonnas, mis hõlmavad nii kehaliste võimete arengut kui ka lapse kujunemist isiksuseks. Kõik need valdkonnad on omavahel tugevasti seotud, seega on lapse kasvamiseks harmooniliseks ja tasakaalustatud isiksuseks vaja temaga sünnimomendist peale tegeleda terviklikkust silmas pidades. Nüüd siis erinevatest valdkondadest. SOTSIAALNE ARENG hõlmab lapse võimet näha ja luua sidemeid erinevate asjade ning sündmuste vahel, sotsiaalse käitumise võimet – laps osaleb mängudes eakaaslaste ja oma lähedastega –, koostöövõimet ja sotsiaalse osaluse soovi arengut, võimet luua püsivaid suhteid oma lähedastega ja lähikondsetega. Imiku- ja väikelapseeas puudub lapsel hirmutunne, kuna selle tundmiseks peab ta kogema vastavaid olukordi ning teadma, mida karta. Seetõttu ongi vastsündinu sõbralik ja seltsiv kõikide inimeste suhtes. Kui laps kasvab suuremaks, hakkab ta tajuma ümbritseva maailma ohtusid, seetõttu tekib tal teisel elupoolaastal mõne inimese suhtes ka võõrastamise tunne. Kõik eespool kirjeldatud arengulised oskused muudavadki inimese sotsiaalseks olendiks. Me vajame isiksuse arenguks ja eneseväärikuse tunde tekkimiseks arusaamist oma keskkonnast ning lähikondseid, see aitab tunda end turvalisena ja saada rahulolu sotsiaalsest kuuluvusest.
FÜÜSILINE ARENG hõlmab nn peenmotoorseid ja jämemotoorseid oskusi, nii nimetavad lapse kehalisi oskusi lastearst ja teised spetsialistid. Jämemotoorika valdkond on lapse fundamentaalsed oskused – pea hoidmine, pööramine, roomamine, istumine, püsti tõusmine, kõndimine, jooksmine, hüppamine. Peenmotoorsete oskuste all mõeldakse käeliste oskuste arengut nagu haaramine, haarde vabastamine, söömine, riietumine, kirjutamine-joonistamine ja nõnda edasi. Lapse kasvades muutuvad ka tema käelised oskused järjest kindlamaks ja keerukamaks. VAIMNE ARENG hõlmab lapse võimet tajuda ja aru saada ümbritsevatest protsessidest, samuti langetada otsuseid vastavalt olukorrale. Vaimsete võimete arendamiseks on tähtis lapse maailma avardada, võimaldades talle mitmekesiseid kogemusi ümbritsevast keskkonnast ja inimestest, samuti lapse maailmapildi kujundamine erinevate ühistegevuste kaudu. Vaimne ja sotsiaalne areng on väga tugevasti omavahel seotud. Olukorras, kus lapsel ei ole piisavalt võimalust tutvuda ümbritseva maailmaga, eksisteerib oht, et tema võimed ei arene olemasoleva potentsiaali ulatuses. Vanematepoolsed selgitused last ümbritsevatest esemetest, olukordadest, tegevustest ja inimestest on aluseks sotsiaalselt avatud ning intelligentse inimese kasvamisel. Lapse uudishimu ei ole vaja taunida, vaid pigem soodustada lapsepoolse huvi ülesnäitamist ning kannatlikult selgitada esemete ja olukordade olemust lapsele arusaadaval viisil.
LOOMINGULISUSE ARENG hõlmab lapsele sünnipäraselt kaasa antud loomingulise mõtlemise ja tegevuse potentsiaali. Sellesse valdkonda kuuluvad muusikaline kuulmine ja anne, kunstianne, kirjutamise ja lugemisega seotud anded, lauluanne, matemaatilise mõtlemise anne jne. Üldjuhul hakkavad sedalaadi anded ilmnema juba väga varases lapseeas, näiteks kuulsate muusikute lapsepõlvest on teada nende vanemate meenutusi, kui laps juba esimesel eluaastal pöörab erilist ja kauakestvat tähelepanu erinevatele helidele ning koogab-laliseb väga mitme erineva intonatsiooniga ja helisagedusel. Kuigi me vanematena peame kõik oma lapsi erilisteks ja seda ka õigusega, ei saa enamikust inimestest kunagi geeniusi. Samas ei tähenda see, et me ei peaks juba varakult oma lapsi tutvustama erinevate loominguliste väljendusvahenditega. Selline muusika, kunsti, teatri ja teiste kaunite kunstide tutvustamine lapsele võimaldab tal kasvada harmooniliseks tasakaalustatud isiksuseks. EMOTSIONAALNE ARENG on seotud lapse eneseteadlikkuse, enesekindluse ja maailma asjade ning nendega seonduvate tunnetega toimetulemisega. Emotsionaalses plaanis on lapsevanematel väga palju ära teha, kuna tänapäeva kiirustavas ühiskonnas on kasvanud rahulolematuse ning pideva tagapiitsutamise nähtus, mis lapseeas võib peegelduda tähelepanu puudulikkuses ja käitumishäiretes. Lapsele oleks hea maast madalast õpetada temale arusaadaval moel arusaamist, et konfliktsituatsioone ei tohi karta ega iga hinna eest vältida. Selliseid olukordi saab hoopis lahendada arutluse ja kompromissi leidmise teel.
KOGNITIIVNE EHK TAJU JA TEADVUSE ARENG on valdkond, mis peegeldab lapse võimet mõelda, meelde jätta ja õppida uusi asju ning vastavalt sellele ka käituda. Tegelikult on väga raske lahutada vaimset ja kognitiivset arengut teineteisest, kuna vastavate võimete areng käib kõikidel arenguetappidel käsikäes. Lapseea jooksul toimub õppimine ja ümbritsevast saadava informatsiooni töötlemise protsess kiiremini, esemete ja olukordade üldistamise ehk abstraheerimise võime omandatakse aga lõplikult alles noore täiskasvanu eas. Taju ja teadvuse arengu seisukohalt on ääretult tähtis lapse võimalus kogeda uusi asju ning õppida nendest oma järelduste alusel. Jean Piaget’, Šveitsi filosoofi ja psühholoogi järgi on lapse taju ja teadvuse arengus neli etappi. Tema seisukohti on küll hiljem modifitseeritud ja üritatud ümber lükata, kuid põhiliselt eristavad spetsialistid lapse arengus järgmisi etappe. 1. etapp kestab lapse sünnimomendist kuni 2-aastaseks saamiseni. Sel ajal ilmneb lapse oma vaimsete võimete areng kehalise tegevuse. Ta kasutab ka piiratud hulgal sümbolite abil suhtlemist, kõnelist suhtlust loevad spetsialistid samuti üheks kokkulepitud sümbolite süsteemi abil suhtlemiseks. Tegemist on ju meie endi poolt kokkulepitud viisiga, kuidas me sõnade abil üksteisest aru saame. Lapse arusaamine maailmast ja enda väljendamine põhineb sel ajal siiski enamasti kehakeelel ja oma isiklikel kogemustel. 2. etapp kestab lapse 3. eluaastast kuni 7. eluaastani. Sel ajal toimub muutus lapse eneseväljendamise viisis – nüüd väljendab ta oma vaimset arengut põhiliselt sümbolite keele abil, tema mälu ja kujutlusvõime muutuvad küpsemaks sedamööda, kuidas keeleline areng võimaldab. Lapse mõtlemisprotsesse
iseloomustavad ebaloogilisus ja minakesksus ehk orienteeritus omaenda isikule. 3. etapp kestab lapse 8. eluaastast 12. eluaastani. Selles etapis muutuvad lapse jaoks konkreetsemaks sellised mõisted nagu hulk, pikkus, vedelik, mass, kaal, piirkond, mõõde. Laps näitab oma vaimseid võimeid loogilise ja süstemaatilise esemete käsitluse kaudu, esemed ja olukorrad on muutunud konkreetsemaks, tema mõtlemisvõime on kiirem ja täpsem. Lapsel tekib võime oma tegude tagajärgedest aru saada, tema mõtlemine on vähem minakeskne, tekib sotsiaalse vastutuse tunne. 4. etapp algab 12. eluaastast ja kestab terve inimese eluea. Viimases etapis näitab laps loogilise sümbolite kasutuse kaudu abstraktsetest mõistetest arusaamist. Tema mõtlemisvõimesse on tekkinud hüpoteetilisuse moment. Üldiselt arvatakse, et enamik inimesi ei suuda kunagi saavutada selles etapis täiuslikkust, kuid see muudabki inimkonna huvitavaks, et me oleme erinevad.
LIIKUMINE – NII LIHTNE, KUID SAMAS NII KEERULINE Kogu informatsiooni ümbritsevast maailmast saame me tunnetusliku ehk sensoorse süsteemi abil. Kuna paljud tunnetuslikud protsessid toimuvad meie närvisüsteemis teadvust mitte kaasaval tasandil, pole me tavaliselt nende olemasolust ja toimumisest teadlikud. Me teame hästi oma meelte toimimist erinevate maitsete, lõhnade, vaadete ja helide puhul, kuid enamasti me ei teadvusta meelte toimimist
puudutuse, liigutuse, raskusjõu mõju ja meie keha asendi tajumise osas. Näiteks kohe, kui meie silmad haaravad mingit visuaalset pilti, edastatakse see teave meie kõige tähtsamale keskusele – ajule. Aju aitab meil nähtud pildist aru saada ja vastavalt reageerida. Samuti toimivad ka kõikide teiste meelte vastuvõtjad-retseptorid, edastades oma valdkonna teavet pidevalt ajule ja oodates sealt „tõlget”. Meie nahas asuvad vastuvõtjad-retseptorid saadavad näiteks ajukeskustele teavet puudutusest, valust, temperatuurist ja puudutuse tugevusest. Sisekõrvas olevad vastuvõtjad suudavad aga määratleda näiteks liigutuste teostamise algasendit ja suunda ning muutusi meie pea asendis. Lihastes, liigestes ja kõõlustes asetsevad vastuvõtjad annavad tagasiside vormis meile ülevaate ja tunnetuse meie keha asendist ruumis (kas me oleme pikali, püsti, istuvas asendis).
PUUTETUNDLIKKUS Kuigi puudutust, liigutust ja keha asendit teadvustavad meeled on vähem tuntud kui nägemise ja kuulmise meeled, peab siiski ütlema, et neil kolmel meelel on määrav tähtsus meie igapäevaelu tegevuste sooritamise õnnestumises või ebaõnnestumises. Puudutusmeel (taktiilne meel) aitab inimesel näiteks leida pimedas lülitit, kuid mängib ka tähtsat rolli meie kaitsereaktsioonide käivitumises – näiteks suudame ilma nägemata teha kompides vahet lapse sõrmedel või ämbliku koibadel.
TUNDLIKKUS LIIGUTUSEST Tasakaalumeel (vestibulaarne meel) reguleerib keha liigutusi ja korrigeerib keha asendit vastavalt meie pea asendi muutustele. Selle meele kaudu toimub automaatne inimese silmade, pea ja keha koordineerimine. Näiteks, kui tasakaalumeel pole päris korras, on lapsel võimatu vaadata üles tahvlile ja seejärel kohe alla oma lauale, ilma et ta kaotaks tasakaalu. Samuti on tasakaalumeel häiritud, kui inimesel on raske liikuda kiviteel ilma kukkumata või hoida oma keha tasakaalus ühel jalal seistes, et teise jalaga jalgpalli lüüa. Tasakaalumeel tagab meile meie kahe kehapoole (parema ja vasaku) sujuva koostöö ja aitab meil hoida oma pead püsti, kuigi raskusjõud surub meid maa poole. Tasakaalumeele kõige paremaks iseloomustamiseks võib öelda, et see meel tagab meile kindluse oma asendite osas ja turvalise liikumise.
KEHAASENDI TUNNETAMISE MEEL Tasakaalumeelega on väga tihedalt seotud meie liigutuste osas veel üks meel – keha asendit tunnetav ja sellest ajukeskustele teavet andev meel (propriotseptiivne meel). Just kehaasendi tunnetamise meel teeb inimesel võimalikuks oskuslikult kasutada oma käsi ja jalgu üheaegselt liigutusteks, ilma et inimene peaks silmadega tegevust jälgima. Kui inimese asendi tunnetamise meel töötab hästi, siis inimene kohendab näiteks automaatselt oma asendit toolil, kui peaks tekkima oht, et ta võib sealt maha kukkuda. Asendi tunnetamise meel aitab inimkätel osavalt hakkama saada selliste esemetega nagu pliiatsid, nööbid, söögiriistad,
kammid jne. Näiteks saame selle meele abil sujuvalt kõnnitee servalt alla astuda tänava tasandile, seejuures tasakaalu kaotamata.
MEIE ERINEVATE MEELTE OMAVAHELINE KOOSTÖÖ Puudutus-, tasakaalu- ja asenditunnetuse meel hakkavad arenema lapse väga varases arenguetapis, tegelikult on nende alged olemas juba looteeas. Meie poolt kirjeldatud põhilised meeled on üksteisega väga tihedalt seotud ja loovad keerukaid ühendusi. Lapse kasvades ja arenedes muutuvad aga vajadused erinevate meelte tegevuse osas keerukamaks. Erinevate meelte omavaheline koostöö on väga keeruline protsess. Selle tulemusel suudab laps tõlgendada erinevaid igapäevaelu olukordi õigesti ja reageerida vastavalt. Erinevate meelte koostööd kutsutakse keerulise nimetusega – see on sensoorne integratsioon.
LIIGUTUSTE PLAANIMAJANDUS Erinevate meelte omavaheline koostöö ei aita meil mitte ainult õigesti reageerida igapäevaelu olukordades, vaid juhendab meid ka selles, kuidas hakkama saada erinevas ümbruses. Liigutuste planeerimise ja teostamise võime on lapsel hea, kui ta suudab aju tasandil kavandada vajaliku liigutuse ning teostada see kõige õigema kiiruse, jõu- ja ajakuluga. Uusi, varem mitte kogetud liigutusi planeeritakse meie väikeses „videokeskuses” – ajus –, võttes appi juba varem sooritatud tegevused ja nendest meelte poolt saadud aistingud. Puudutus-, tasakaalu- ja asenditunne-
tuse meel omavad väga suurt tähtsust, et inimene liiguks ka uues ja varem mitte kogetud keskkonnas turvaliselt ja ökonoomselt. Seetõttu ongi lapsed ühtäkki võimelised sooritama täiesti uut tegevust, kuna varem sooritatud tegevuste osadest ja sellest saadud aistingutest on nende ajus eelnevalt kokku pandud vajalik skeem. Näiteks kui viia eelkooliealine laps esimest korda mänguväljakule, on ta võimeline ilma eelneva sõnalise õpetuseta iseseisvalt leidma võimalused, kuidas pääseda ronimistorusse sisse, sealt väljuda, millist kehaasendit kasutada kiikuval laual jne. Liigutuste plaani tegemises ja nende sooritamise kavas on tähtis võime koondada oma tähelepanu tegevuse sooritamisele. Kõige muu eest kannavad hoolt meie keha meeled, ilma et peaksime endale seda teadvustama.
SENSOORSE INTEGRATSIOONI HÄIRED Nii kutsuvad spetsialistid erinevate meelte töös esinevaid häireid või olukordi, kus erinevad meeled ei tee inimese liikumise ja asendi tagamiseks piisavalt head koostööd. Enamikul lastel arenevad kõik meeled sõbralikus koostöös, tehes võimalikuks lapse liigutusliku arengu ja tagades tema ohutuse. Kui aga mõne meele töös esineb vajakajäämisi ja Sulle tundub, et laps on uute oskuste omandamises aeglane, kohmakas või tunneb uute tegevuste osas teatavat vastumeelsust, pöördu kindlasti füsioterapeudi, tegevusterapeudi, logopeedi või psühholoogi poole. Need spetsialistid oskavad hinnata lapse meelte või liigutuste arengut ning soovitada arendavaid mänguasju ja tegevusi. Päris kindlasti aga oskavad need spetsialistid öelda, kas lapse eripärase käitumise taga on individuaalne omapära või vajab laps teraapiat.
KÕNE – LAPSE SUHTLUSVAHEND Lapse kõne areng toimub neljal erineval tasandil: esimesel elupoolaastal toob laps kuuldavale häälitsusi ning mängib häälikutega, teisest elupoolaastast algab sõnaline areng. Laps häälitseb nüüd silpidega, kuid nendes puudub esemete tähendusega põhjuslik seos. Alles seejärel hakkab laps mõistma, kuidas sõnu üksteisega seotakse, et neist saaks lause. Viimasena tekib lapsel arusaamine, kuidas sõnadest koosnevate lausete abil saab ennast erinevates olukordades väljendada. Kõne mõistmine ehk arusaamine teiste kõnest arvatakse lapsel tekkivat poole aasta vanuses. Laps kombineerib silpe sõnadeks ja kasutab neid tähenduslikult enese väljendamiseks umbes aastaselt, tavaliselt pooleteise aasta vanuses toimub hüppeline areng sõnade omandamises ja kasutamises. Kaheaastaselt kasutab laps lühikesi lauseid, kus veel tegevusnimede ja tegevuse sooritajate isikud ei ole alati kooskõlas. Näiteks „Mina viskab pall” vms. Laps suudab ühe kuu vanusena kuuldavale tuua „ooh, ääh”-sarnaseid helisid, millest kujuneb kiiresti tema suhtlusvahend lapsega tegelevate inimestega. Kõne arengu asjatundjad väidavad, et selline esimeste elukuude vastastikune suhtlusvorm on lapse jaoks väga oluline. See aitab tal hiljem kujundada oma kõnes dialoogi teadmisega, et suhtlus on sotsiaalne tegevus ja selleks vajatakse partnerit. Kuuenda ja üheksanda elukuu vahel häälitseb laps täishäälikute ja mõne üksiku kaashääliku abil, samuti mängib ta oma häälega, tehes häälitsusi ja kuulatades oma hääle kaja. Laps võib siis pikalt korrutada silbiridasid nagu „pä-pä-pä”, see
on tema hilisema kõne arengu jaoks oluline. Asjatundjad väidavad, et esimesed elukuud, kui lapse eest hoolitsevad inimesed peavad lapse häälitsuste ja ilmete põhjal ära arvama tema soove, on oluline aeg ema ja lapse vahelise sideme loomiseks. Ühtlasi püüame meie, täiskasvanud, last sobitada tema soovide äraarvamise kaudu oma maailma. Sellist protsessi kutsuvad spetsialistid situatiivse kõne mõistmiseks. See on keeruline inimtegevuse kompleksne osa, seal on oma koht lapse tegevusel, tema tahte väljendamise heakskiitmisel täiskasvanu poolt ja selle alusel omakorda täiskasvanupoolsel tegevusel. Kõne arengu asjatundjad on vaielnud palju selle üle, kas lapse häälitsused, mida ta esimesel eluaastal kasutab, on tegelikult sama suhtlusvahend, küll omamoodi, kui täiskasvanu kõne. Kuigi laps kasutab tühja kõhu väljendamiseks arusaamatut sõna „mämm-mämm”, tähendab see ju temapoolset soovi „ma tahan süüa”. Oluline koht on ka osutamisliigutuse tekkimisel, mida spetsialistid loevad lapse üheks eneseväljenduse vormiks. Lapse sõnavara kasvab kahekümnelt sõnalt pooleteise aasta vanuses kuni kahesaja sõnani kahe aasta vanuses. Samuti hakkab laps kahe aasta vanuses kombineerima kahte kuni kolme sõna lauseteks, kusjuures alati ei pea olema kõik sõnad lauses tähenduslikud. Alguses peab üritama selgitada endale lause mõtet, kuna lapse moodustatud lause võib tunduda naljakas ja arusaamatu nii sõnade kokkusobitamise kui ka mõtte osas. Kahe ja poole aasta vanuses suudab laps moodustada kolme kuni nelja sõnaga lauseid, kasutades selleks juba päris loogilist järjestust nii sõnade asetuse kui ka väljendatava mõtte osas. Kolmeaastaselt suudab laps moodustada keerulisemaid lauseid, kasutades ka juba asesõnu õiges kontekstis. Viieaastaselt on lapse kõne ja väljendatavad mõtted juba üsna sarnased täiskasvanu kõnega.