Suurtoalill

JA AN METTIK

SUUR TOALILLE RAAMAT Teejuht taimede valikul ja kasvatamisel

Sisukord Lugejale 9 TAIMEDE VALIMINE JA HOOLDUS 11 Pilk ajalukku 13 Potilill või lõikelill? 19 Poodi lilli valima! 21 Koju tuleb uus elanik 22 Asukoha valik 24 Kõik algab valgusest 25 Kastmine on kõige keerulisem 27 Piserdada või mitte piserdada? 30 Toataimede lisatoit 31 Millal taimi ümber istutada? 32 Valime istutuspoti 33 Mullahädad 36 Istutamine on imelihtne 38 Kääride ja saega lille kallal 39 Paljundamine 40 Aed prügikastist 44 Mõni sõna taimekaitsest 47 Suveks õue 53 Talvel toas 55 Pisike bluff 56 Küsimise keeruline kunst 60 Ladina keele olulisusest 60 TAIMED 63 Register 305

Lugejale

M

aailmas on lugematu hulk toalilleraamatuid. Raamatutest tublisti rohkem on aga mitmesuguseid toataimi ning nende sortiment muutub pidevalt.

Liigid, mis on täna moes ning ummistavad lillepoode ja kodude-kontorite aknalaudu, võivad mõne aja pärast olla esindatud vaid mõne üksiku taimega paari entusiasti kogus. Seetõttu on võimatu koostada ühte ja täiuslikku raamatut.

Selleski raamatus on hulk toataimi, mis võiks taimehuvilisele silma hakata kas naabri aknalaual või lillepoeriiulil. Nagu kõik valikud, on ka see sügavalt subjektiivne. Puudu on mitmed vanad tuntud toalilled, kuid see-eest leidub hulk selliseid liike, mida kohtab aknalaudadel harva. Mõned neist alles teevad endale potitaimemaailmas nime, teised on aga kahjuks peaaegu unustusehõlma vajunud. Üks asi on aga kindel: nii palju kui on erinevaid toalillekasvatajaid ja erinevaid paiku, kus toalilli kasvatatakse, on ka erinevaid kasvatusviise. Kunagi ei saa öelda, et vaid nii on õige; nagu kõigi elusolendite puhul, pole miski ainuõige ka toalillekasvatuses.

Seega, ükskõik mida te sellest või mõnest teisest toalilleraamatust loete või kusagilt kuulete, ärge rutake ülepeakaela oma kasvatusmeetodeid muutma. Lugege raamat läbi, kuulake soovitused ära ja jätke meelde, ent kui olete üht või teist taime aastaid edukalt kasvatanud, jätkake samas vaimus. Milleks muuta midagi, mis toimib?

Teine lugu on siis, kui lilled kiratsevad. Sel juhul tasub kõik meeldejäetu mälusoppidest üles otsida ja asuda kriisiprogrammi välja töötama. Katsetage erinevate meetoditega, kuni suudate tekkinud probleemi kõrvaldada. Ja taas – kui olete jõudnud mõne toimiva lahenduseni, ei maksa arvata, et teil on tõemonopol. See, mis ühel juhul toimis, võib teisel puhul isegi kahjulikult mõjuda. Kõik sõltub pisiasjadest, ning nagu iga aednik, peab ka toalillesõber olema alati uuele avatud ning valmis katsetamiseks.

Aed prügikastist „Olen kunagi lapsepõlves mulda pannud sidruni- ja apelsiniseemneid. Mäletan, et neist kasvasid päris kenad puud. Tänapäeval on aga poodides müügil nii palju põnevaid vilju, et ei oskagi seisukohta võtta, mille seemned peaks pärast söömist prügikasti sülitama ja mille seemned võiks lillepotti panna. Või kas tänapäeva puuviljade seemned üldse idanevadki? Neid puuvilju pritsitavat ju nii metsikult igasugu kemikaalidega…”

A

pelsinipuid ja datlipalme on ilmselt paljud kasvatada proovinud. Palju vähem on aga neid, kes on püüdnud külvata mangode, annoonade ja avokaadode seemneid.

Kuigi enamik neist taimedest ei saavuta iialgi õitsemiseks ja viljumiseks piisavaid mõõtmeid, on nende arengut siiski põnev jälgida. Lisaks on mõned eksootilised viljapuud üllatavalt kenad. Üks kaunimaid troopilisi viljapuid on kahtlemata india mangopuu (Mangifera indica). Tal on kahar võra ning pikad tumerohelised lehed. Eriti kaunis on tärkav mangopuu. Seemnest välja pugenud habras võrse on punakas ning meenutab oma sama tooni lehtedega vastsündinud loomalast, kes niiskete silmadega usaldavalt maailma uudistab. Sellise hapra graatsia säilitab mangopuu ka edaspidi ning kahara taime ladvas igal kevadel puhkevad noored lehed on lapsepõlve meenutavalt punased.

Hoopis teistsugused on aga hariliku melonipuu ehk papaia (Carica papaya) tõusmed. Need tärkavad sirgelt ja iseteadvalt nagu sõdurid, moodustavad kiiresti tüvekese ning hakkavad seejärel, sõrmhõlmised lehed turris, kõrgusse pürgima. Kes on tugevam, kasvab kiiremini ning nõrgemad surutakse halastuseta alla.

Isepäise olekuga on ka vanemad melonipuud. Nad on tikksirged, ei taha haruneda ning sallivad lehti vaid tüve tipuosas.

Seega sobib melonipuu pigem moodsasse ning minimalistlikku interjööri, kus ta kuju mõjule pääseks.

Nii meloni- kui mangopuud armastavad soojust ning kõrget õhuniiskust. Leidke neile valge, kuid otsese lõunapäikese eest varjatud kasvukoht, kastke regulaarselt, et muld püsiks ühtlaselt 44

TOATAIMEDE VALIMINE JA HOOLDUS

Tillukesed melonipuuistikud.

parasniiske, väetage suvisel kasvuperioodil ning taimed peaksid tundma end teie kodus suurepäraselt.

Samalaadsete kasvunõuetega soojalembestest puuviljakultuuridest võib kodus katsetada veel avokaadode (Persea americana), annonade (Annona spp.), kannatuslillede (Passiflora spp.), tamarindipuude (Tamarindus indica) ja litšidega (Litchi chinensis). Kõige sobimatum sellest valikust on ehk avokaado.

Kuigi avokaadoseemned on hea idanevusega ning taimed kasvavad kiiresti, ei taha nad kuigi hästi haruneda. Ka on avokaado lehed potitaime kohta kuidagi ebaproportsionaalselt suured ning muutuvad kergesti kloroosseteks. Palju sümpaatsemad taimed on annoonad. Nad hakkavad juba noorena harunema ning isegi potitaim võib õitseda.

Suurim tõenäosus, et teie tilluke puuviljakandja ühel ilusal päeval õitsema ja viljuma hakkab, on ilmselt kannatuslillede (Passiflora) puhul. Kuna puuviljakultuurina kasvatatakse mitmeid kannatuslilleliike (siit ka viljade mitmesugused nimetused: passioon, grenadillo, maracuja jne), võib õite värvus

Foto: Astrid Lepik

Avokaadoseemneid võib juurutada isegi veeklaasil.

Feihoa õied on söödavad.

varieeruda valgest sinise ja punaseni. Kõigi liikide kasvunõuded on sarnased, kuid tuleb arvestada, et tegu on liaanidega ning nad vajavad kindlasti toestust.

Kõige raskem on ilmselt saada tamarindiseemneid. Vahel tamarindikaunu siiski müüakse ja seemneid võib leida ka vürtsikauplustes müüdavast tamarindibriketist. Kui seemned on pressimise käigus terveks jäänud, on need idenemisvõimelised ja külvikõlblikud. Eriti palju elevust peaks tilluke tamarindipuu pakkuma lastega peredes, sest see taim läheb magama – voldib oma sulgjad liitlehed igal õhtul kenasti kokku.

Eelmainitud seltskonnast on tõenäoliselt kõige eksootilisem Hiinast pärinev litšipuu. Selle veidi käbi meenutava koorega vilja keskel on üks suur seeme, kuid neist tärkavad tõusmed pole kaugeltki mitte nii jõulised, kui arvata võiks. Ka hiljem on litšipuu pretensioonikas ja aeglasekasvuline.

Kui teie kodus on valge ja jahe veranda või kinniehitatud rõdu, võib katsetada ka jahedamalembeste viljapuudega. Nende hulgast on ühed kaunimad kindlasti harilik granaadipuu

(Punica granatum) ja brasiilia feihoapuu (Acca sellowiana). Nad mõlemad on looduses kõrged põõsad või madalad puud ning võivad isegi potitaimedena õitseda ja viljuda.

Granaadipuu on heleroheliste, kimbukestena paiknevate lehtede ning kirgasoranžide õitega, brasiilia feihoapuu aga hõbekarvaste lehtede ning punase- ja valgekirjude õitega. Need on iseäralikud veel seetõttu, et nende lihakad kroonlehed on söödavad ning magusa maitsega.

Kõige paremini tunnevad need kaks taimeliiki end suvel õues ning talvel jahedas (sobivaim temperatuur 5–10 °C) kohas. Talvisel puhkeperioodil võiks neid taimi juurte mädanema mineku ärahoidmiseks üsna kuivana hoida, vältides siiski mullapalli täielikku läbikuivamist. Kasvuperioodil tõstke taimed pärast öökülmaohu möödumist õue, tuule ja otsese päikese eest varjatud kohale.

Mõned puuviljaseemned võiks aga maha külvamata jätta.

Kuigi tomatipuu (Cyphomandra betacea) seemned on hea idanevusega ning taimed kasvavad kiiresti, ei saa temast kuigi head 45

ABUTILON ABUUTILON Sugukond: kassinaerilised (Malvaceae) Kodumaa: troopilised ja lähistroopilised alad kogu maailmas Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

13–18

Abuutilonid on ammu teada-tuntud toalilled ning neid kasvatasid juba meie vana- ja vanavanaemad. Tõsi küll, XX sajandi algul kutsus rahvasuu abuutilone pigem toa- või iluvahtrateks.

Need rahvapärased nimetused tulenevad lehtede iseloomulikust kujust.

Abuutiloni perekonda kuulub paarsada liiki pisikesi puid, põõsaid ja rohttaimi ning looduses võib neid leida peaaegu kogu maailma troopikas ja lähistroopikas. Kultuuris eelistatakse enamasti kasvatada arvukaid sorte ning liikidevahelisi hübriide, millest tuntuim on ilmselt värd-abuutilon (Abutilon × hybridum). Õnneks pole lillekasvatuslikus osas suurt vahet, milline liik või sort täpselt teie kodus kasvab. Nad kõik vajavad palju valgust, armastavad hästi süüa ja juua (st viljakat mulda ning rohket kastmist) ja tunnevad end suviti kõige paremini õues. Talvel võiks abuutilonidele leida jahedama kasvupaiga (u 15 °C) ning kastmisega tuleks veidi tagasi tõmmata. Väetamise võib kõige pimedamal talveajal suisa lõpetada.

Aja jooksul kasvavad abuutilonid üsna suureks, kuid õnneks taluvad nad hästi tagasilõikust ning taastuvad sellest kiiresti.

Tagasilõikus soodustab ka taimede õitsemist. Kui te ei soovi suurt taime säilitada, võite mahalõigatud võrseid pistikutena kasutada ning vana taime omakasvatatud noorema vastu välja vahetada.

Hoolimata paljudest headest omadustest on abuutilonidel ka rida puudusi. Nad on isepäise kasvukujuga ega taha kuigi hästi haruneda. Selleks, et saada tiheda võraga taime, tuleb ta võrseid korduvalt pintseerida. Teiseks meeldivad abuutilonid väga igasugustele kahjuritele. Nende lehtedel ja võrsetel tunnevad end ühtviisi hästi nii kedriklestad ja ripslased kui ka lehe- ja

64

TAIMED

Suvel tunnevad abuutilonid end kõige paremini õues.

villtäid, rääkimata karilastest. Ka kipuvad abuutilonid talviti kolletuma ja lehti loopima.

Ladinakeelse nimetuse Abutilon on need taimed saanud araabia keelest. Seal kutsutakse sarnasekõlalise sõnaga nii abuutilone endid kui ka mõningaid teisi kassinaereid.

Abutilon megapotamicum on kõige kaunim amplites.

ACALYPHA HISPIDA HARJASELINE NÕGESLEHT Sugukond: piimalillelised (Euphorbiaceae) Kodumaa: Uus-Guinea ja Okeaania Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

18–20

Harjaselist nõgeslehte loetakse sageli nn ühekordse kasutamisega taimeks. Ta ostetakse poest täies ilus, kasvatatakse kodus, kuni ta koledaks läheb, ning siis visatakse ära. Õnneks pole asi siiski nii hull; kuigi harjaseline nõgesleht on pretensioonikas, võib teda ka toas üsna edukalt kasvatada.

Nagu nõgeslehe kodumaa põhjal arvata võib, vajab see taim edenemiseks palju soojust, valgust ning kõrget õhuniiskust.

Talle tuleb leida soe ja võimalikult valge, kuid otsese lõunapäikese eest varjatud kasvukoht, ja isegi siis, kui teie kodus on säärane paik olemas, võite olla üsna kindel, et pimedal talveajal kipuvad ta õisikusabad ära pudenema. Pirtsakas on ta ka toidu ja joogi suhtes, nõudes viljakat mulda ning regulaarset kastmist.

Kahjuritest armastavad teda eriti kedriklestad ning ka villtäidele meeldib end harjaselise nõgeslehe karvastesse õisikutesse elama sättida.

Oma kodumaal on harjaselist nõgeslehte kasutatud mitmeti ka rahvameditsiinis, peamiselt on temaga ravitud naha- ja suguhaigusi. Siiski ei soovita ma kellelgi hakata seda kodus katsetama, sest nagu enamik piimalillelisi, on ka harjaseline nõgesleht mõnevõrra mürgine.

Ladinakeelse nimetuse Acalypha on taim saanud kreekakeelsest sõnast akalephes, mis tähendab nõgest ning viitab taime lehtede sarnasusele nõgesega. Liigiepiteet hispida tähendab aga karvast ning iseloomustab ülihästi taime punaseid õisikuid.

Inglise keeles kutsutakse harjaselist nõgeslehte enamasti kassivõi rebasesabaks, vahel ka Filipiinide Medusaks.

Harjaselist nõgeslehte aetakse iseloomulike pikkade punaste rippuvate õisikute tõttu vahel segamini meil õues suvelillena kasvatatava longus rebasheinaga (Amaranthus caudatus).

Neil taimedel pole aga peale esmapilgul mõnevõrra sarnaste õisikute midagi ühist.

Roosade õisikutega harjaselise nõgeslehe õiesabad kipuvad talvel rohekaks tõmbuma.

Suviti, kui valgust on enam, on õisikute värvus kirkam.

Wilkesi nõgeslehte (A. amentacea var. wilkesiana) kasvatatakse lehtdekoratiivse taimena.

Ta kasvunõuded on sarnased harjaselise nõgeslehe nõuetega.

65

ACHIMENES LEITSELILL Sugukond: gesneerialised (Gesneriaceae) Kodumaa: Põhja-Ameerika lõunaosa ja Kesk-Ameerika, eriti Mehhiko Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

13–18 Vajab talvist kuiva puhkeperioodi

Leitselilled on oma soojalembuse osas legendaarsed. Nad on oma nimetusegi saanud tõsiasjast, et viktoriaanlikul Inglismaal kasvatati neid kasvuhoonete küttetorudele asetatud pottides – soojas ja niiskes.

Kuigi leitselilli kasvab looduses vaid umbes 25 liiki, loetakse nende hübriide ja sorte sadade, kui mitte tuhandetega. Sortide õievärvus varieerub hele- ja tumeroosast sinise ja nurmenukukollaseni. Sageli on neil kontrastne – kuldne või valge – südamik, vahel on õied ka kirjud. Taimed ise võivad olla nii püstise kui rippuva-roomava kasvukujuga.

Leitselilli müüakse kauplustes nii kasvuperioodil õitsevate taimedena kui ka puhkeperioodil 4–5 kaupa turbasse pakitud risoomidena. Viimased meenutavad tillukesi käbisid ning on lisaks oma väiksusele ka väga haprad. Õnneks ei tähenda risoomi pooleks murdumine selle surma, vaid igast risoomiosast kasvab uus taim.

Istutage risoomid umbes 5 cm vahedega 2–3 cm sügavusele.

Esialgu tuleb kasta ettevaatlikult, ent kui taimed on juba tärganud, peab mullapall olema pidevalt niiske. Täies kasvujõus taimi tuleks vedelväetisega väetada vähemalt iga paari nädala järel. Kui õitsemine on läbi, vähendage kastmist, kuni mullapall on kuivanud, siis korjake kokku vanad varred ning tõstke potid veidi jahedamasse paika talvituma. Sellel ajal pole taimi kasta tarvis. Minimaalne talvitumistemperatuur on umbes 10 °C. Paljundada võite kevadel, kui asute risoome pottidesse istutama.

Kasvukohana eelistavad leitselilled pigem kerget varju kui otsest päikesepaistet. Kuumas päikeses närbuvad õied kiiresti

66

TAIMED

Kuna paljude leitselillede varred ei suuda õitekoorma all kuigi hästi püsti püsida, sobivad need taimed eriti hästi amplitesse.

ning lisaks varitseb sellistes kohtades taimede kuivaks jäämise oht. Sageli kuivama kippuv muld annab taimedele signaali puhkeperioodi alustamiseks ning siis võib leitselillede õitseaeg sootuks lühikeseks jääda.

Nagu kõik gesneerialised, on ka leitselilled ripslaste erilised lemmikud, kuid nendest kaunitest taimedest ei ütle ära ka kedriklestad ja lehetäid.

Ehkki leitselilled armastavad niisket õhku, on nende piserdamine veidi ohtlik, eriti kui kasutate selleks külma vett. Jäised piisad jätavad lehtedele väga inetud laigud. Oma ladinakeelse nimetusegi on leitselilled saanud kreekakeelsest sõnast cheimanos, mis tähendab õrna või külmakartlikku.

ADENIUM OBESUM TÜSE ADEENIUM Sugukond: koerakoolulised (Apocynaceae) Kodumaa: Aafrika kuivad alad ning Araabia poolsaar ja selle lähedased saared Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

13–18

Alles paar-kolmkümmend aastat tagasi oli adeenium peaaegu tundmatu toataim. Tänapäeval on ta aga tänu kaunitele õitele ning sordiaretusele muutunud üsna populaarseks. Üheks adeeniumite edu põhjuseks on ilmselt ka vastupidavus põuale ja kuivale õhule, mis teeb neist ideaalsed taimed pea igasse valgesse keskküttega korterisse.

Selles, kui palju kasvab maailmas adeeniumiliike, pole botaanikud siiani üksmeelele jõudnud. Mõned taimeteadlased väidavad, et neid on umbes 9, teised on kindlad, et tüse adeenium on üks ja ainus liik, kuid see-eest väga varieeruv. Viimastel aastatel on asi veel segasemaks muutunud, sest on aretatud ka palju adeeniumisorte.

Kõigile adeeniumitele meeldib soojus; vaid siis, kui temperatuur on juba pikemat aega üle 35 °C, taimede kasv ja õitsemine pidurduvad. Tegelikult saavad nad päris hästi hakkama ka jahedamas. Kui temperatuur teie taimeaknal või verandal kipub talvel langema 15 °C-ni, lõpetage aasta pimedaimatel kuudel adeeniumi kastmine sootuks. Siis kaotab ta küll oma lehed, kuid lehtib taas „esimeste kevadvihmadega”, kui te teda taas väga ettevaatlikult kastma hakkate. Kui hoida adeeniumi kogu aasta tavalisel toatemperatuuril, võib ta püsida ka igihaljana, kuid isegi siis tuleb talvel veega üsna ettevaatlik olla.

Suvisel kasvuperioodil võib kastmisega heldem olla. Hea oleks, kui mullapall püsiks parasniiskena. Lisaks võiks kasvuperioodil anda talle iga paari nädala järel ka mõnd õitsvate toalillede kompleksväetist, just nii palju, kui õpetus pakendil ette näeb.

Valgust on adeeniumitele alati palju vaja. Neile tuleb reserveerida kodu kõige päikeselisem paik.

Mulla suhtes pole adeeniumid eriti nõudlikud, kuni kasvusubstraat on piisavalt viljakas, vett hästi läbilaskev ja õhurikas,

Adeeniumid on mürgised. Mitte küll sedavõrd, et taime silitamine teile kahju teeks, kuid suhu pista teda ei maksaks.

Adeeniumid sobivad hästi bonsaiks.

Adeeniumitel on ka täidisõielisi sorte.

küll aga tuleb jälgida, et poti põhja saaks korralik drenaaž.

Niipea kui muld on liiga märg, võivad taime lihakad juured mädanema minna.

Ladinakeelse nimetuse Adenium on taim saanud Jeemeni sadamalinna Adeni järgi, mille lähedalt olid pärit esimesed Euroopasse jõudnud adeeniumitaimed. Obesum tähendab paksu, jämedat või tüsedat.

67

ADIANTUM ADIANTUM Sugukond: adiantumilised (Adiantaceae), vahel ka äärisjalalised (Pteridaceae) Kodumaa: kogu maailm, kuid enamasti troopika ja lähistroopika Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

13–18

Adiantumid on ilmselt ühed kõige kaunimad ja graatsilisemad sõnajalad. Nad kasvavad peamiselt maapinnal ning sageli kõrge õhuniiskusega paikades ja veekogude läheduses. Enamikul neist on sulgjagused, isegi kuni viietisulgjad lehed ning tumepruunid või pea mustjad leherootsud.

Toataimedena pole adiantumid kõige lihtsamate killast; muld on ainus asi, mille osas nad enamikust sõnajalgadest leplikumad on. Neile sobib isegi neutraalne kasvusubstraat.

Adiantumid armastavad poolvarju ning kõrget õhuniiskust.

Samuti tuleks nende mullapalli pidevalt parasniiskena hoida. Õhuniiskuse hoidmiseks võiks taimi sageli piserdada või, veel parem, panna nad märja kruusaga täidetud kandikule või suisa kinnisesse taimekasti. Seega, ideaalne paik tubasele adiantumile on näiteks aknaga vannituba.

Kuigi adiantumid on toas sageli pretensioonikad, võivad nad kasvuhoonetes ja talveaedades sootuks teisiti käituda.

Nad kipuvad end ise igale poole külvama ning neid võib leida kasvamas kõige ootamatumates paikades – isegi täispäikeses ja kuivades kivipragudes. Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on väga isepäise taimega. Kui ta on otsustanud kuskil kasvada, siis seda ta ka teeb; kui mitte, siis on teda päris keeruline vastupidises veenda.

Potitaimedena kasvatatakse peamiselt kaht adiantumiliiki: juusadiantumit (Adiantum capillus-veneris) ja talbjat adiantumit (A. raddianum sün. A. cuneatum) ning nende mitmesuguseid sorte. See, kumb liikidest teie kodus just kasvab, pole lihtsale lillesõbrale aga kuigi tähtis. Nende kasvunõuded on üsna sarnased. Aeg-ajalt kohtab ka teisi adiantumiliike, kuid nende toas kasvatamine võib olla väljakutse isegi kogenud toalillesõbrale.

68

TAIMED

Kuigi adiantumite lehed ise ei märgu, armastavad taimed vee lähedust ning kõrget õhuniiskust.

Juusadiantum kasvab looduslikult ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning ehib sageli ajalooliste aedade grotte.

Perekonna üht suuremakasvulist liiki trapetsadiantumit (A. trapeziforme) kohtab kodudes harva.

Ladinakeelse nimetuse on see sõnajalaperekond saanud tänu oma lehtedele, millelt veepiisad maha veerevad. Adiantum tähendabki ladina keeles mittemärguvat.

ADROMISCHUS PADILEHIK Sugukond: paksulehelised (Crassulaceae) Kodumaa: Lõuna-Aafrika Valgus

t° talvel

Õhuniiskus

Kastmine

Suveks õue

13–18

Padilehiku umbes kolmekümneliikmeline perekond kasvab looduslikult Lõuna-Aafrika kuivadel aladel. Juhusliku looduses käija jaoks jäävad nad seal küll sageli märkamatuks, sest need tillukesed taimed on tihti „silmakulmudeni” maapinda kaevunud. Kõik selleks, et võimalikult vähe silma paista ning kaitsta end ülekuumenemise eest.

Kui lähedalt vaadata, on padilehikute lehed ülipõnevad. Eri liikidel meenutavad need kas kivikesi, täidisega karamelle, mida vanasti moosipadjakesteks kutsuti, või isegi üksteise kõrvale lükitud kivitahvleid. Lehtede pind võib olla kaetud laikude, köbrukeste või vahakirmega. Kuna padilehiku perekonna liigid on väga varieeruvad, võib isegi sama liigi piires kohata nii- ja naasuguseid taimi.

Kodus kasvava padilehikuga tuleb hellalt ümber käia. Mitte et tegu oleks erakordselt nõudlike ja kapriissete taimedega, vaid paljude liikide lehed on väga nõrgalt varrele kinnitunud ning võivad hooletu käitlemise korral lihtsalt maha pudeneda.

Selline kohastumus on välja kujunenud taimede leviku kiirendamiseks. Peaaegu iga maha pudenenud leht võtab juured alla ning kasvab uueks taimeks.

Kui haprus kõrvale jätta, on padilehikutega lihtne hakkama saada. Neid ei tohi vaid pimedasse panna ning üle kasta. Leidke oma padilehikule võimalikult valge aknalaud, kastke teda paar korda kuus või veelgi vähem ning kui teil jätkub heldust teda paar korda suve jooksul ka väetada, on taim õnnelik.

Liiga pimedas ning küllusliku toidu ja joogilauaga kasvatatud padilehikud kaotavad oma iseloomuliku kasvukuju ning on igasugustele haigustele vastuvõtlikud. Ka on selliste taimede lehed eriti lõdvalt kinnitunud.

Isegi koos õisikutega pole padilehikud mõnekümnest sentimeetrist kõrgemad.

Cooperi padilehik (A. cooperii).

Adromischus cristatus.

Taimeperekonna ladinakeelne nimetus tuleb kahest kreekakeelsest sõnast: hadros (tugev või jäme) ning mischos (õieraag), viidates sellele, et padilehikute õied kinnituvad õisikuvarrele lühikeste raagudega.

69