Syvahavva2 by Pärtel Vurma

Sisukord 1. Süvahavva neitsi

2. Püha ülesandega Feliks 3. Valguse isand

4. Apelsinid hauakambris

5. Komeedipoisi suudlus 6. Mehkamaa võlur

80 107

7. Teoloogiline dispuut

138

8. Võllamäe vikatimees

156

9. Arbujate needus

196

10. Hullumaja mälumäng

228

11. Lummutis lõuendil 12. Puudutus

245

270

13. Viinamäe viirastus

283

14. Alati pimeduses

299

15. Armastuse laps

321

16. Igavene paadimees 17. Süvahavva veri 18. Püstkoja peremees

347 372 386

1 Süvahavva neitsi

Varem I Anno Domini 1440 See oli ühe kena juunikuise päeva pärastlõunal, kui Mustpeade vennaskonna liige Rotger Swarte Tallinna linnaväravate vahelt tuhatnelja sisse kihutas, nagu oleks tal deemonid kannul. Tema hobune oli vahule ja veriseks aetud ning ta ise oli üleni porine ja riided puruks rebitud. Kui linnarahvas seda nägi, tahtsid nad Rotgeri kinni pidada ja pärida, et kas on sõda lahti või mis asja pärast see vahva noormees niimoodi tormab. Tallinna linnas tunti Rotgerit kui väärika kaupmehe poega, jumalakartlikku, tasakaalukat ja usinat meest, keda pole kunagi nähtud märatsemas ega kaklemas. Nii et nüüd vaadati talle imestusega järele, aga Rotger ei jäänud pidama, ta lasi edasi traavi ja kiirustas dominiiklaste kloostri poole. Need mehed tahavad kurja nõidusega maailma peale tuua hirmsa hukatuse. Just nii oli isa Baltasar öelnud, kui ta nädalapäevad tagasi Rotgeri ülesandega teele saatis. Ja nüüd oli Rotger neid mehi näinud, õieti seda ühte meest, keda ta jälitama pidi. Too oli üks Liivimaa rüütel, piiskopi vasall, kelle nimi oli Wolfhard von Werendorp. Rotger oli seda rüütlit ja tema kaaskonda salaja jälitanud ning nüüd teadis ta, et isa Baltasaril võib õigus olla. Isa Baltasar ei olnud tegelikult dominiiklane, ent ta elas kloostri juures. Ta oli pärit Liivimaalt, nooruses olevat ta palju maailmas ringi rännanud, õppinud teoloogiat ja saanud preestripühitsuse, ent paljutki tema elukäigust Rotger Swarte ei teadnud. Mõned aastad tagasi oli isa Baltasar jõudnud

Tallinnasse ja asunud elama jutlustajavendade konventi. Küllap arvasid paljud, et see vaga mees tuli sinna oma vanaduspõlve rahus ja vaikuses mööda saatma, ent Rotger teadis, et see ei ole nii. Isa Baltasar veetis küll rohkesti aega kloostri raamatukogus ja oma kambris, ta luges ja kirjutas palju, sai sageli kirju, kuid ta ei olnud Tallinnas mitte sellepärast, et maailmast tagasi tõmbuda ja vagade mõtisklustega oma elu viimased aastad mööda saata. Ei. Tal oli ülesanne, püha ja salajane ülesanne. Ta oli tulnud Tallinnasse Vatikanist ja selle ülesande oli talle andnud paavst ise. Ja selle ülesande täitmiseks oli isa Baltasar otsinud Tallinnast kolm kõige tugevamat, vapramat ja jumalakartlikumat noort meest, kes oskasid hästi sõjariistu kasutada ega kõhelnud ohverdamast oma elu, kui seda neil ainult teha kästakse. Püha Katariina kirikus olid nad andnud isa Baltasarile vande kaitsta oma elu hinnaga Süvahavva talu saladust ja võidelda kõigi nende vastu, kes tahavad põrgut maa peale tuua. Rotger Swarte jooksis nüüd kloostrikirikusse ja sealt edasi ristikäiku. Paar munka tulid talle vastu ja vaatasid, kes see seal nõnda tormab, aga Rotgerit nähes nad rahunesid – Rotger oli kloostri sõber, vaga ja vapper mustpea, ja tal oli luba siia alati tulla. Rotger kiirustas edasi ja peatus siis hingeldades väikese kambri ukse ees. Ta koputas, kolm korda ja kokkulepitud vaheaegadega. Siis lükkas ta ukse lahti. Kambris oli hämar. Üks vana hallipäine mees istus kirjutuspuldis avatud raamatu ees, mille lehekülgi valgustas hubisev küünlaleek. Ukse avanedes tõstis ta ehmunult pea. „Teil oli õigus!” pahvatas Rotger juba lävel. „Ma nägin neid mehi, nad rüvetasid ühe kabeli!” Isa Baltasar tõstis ehmunult pea ja silmitses veidi aega oimetut Rotgerit. Siis läks ta ruumi nurka, kus seisis õllevaat, lasi sellest kannutäie ja andis Rotgerile juua. Rotger jõi ja suudles siis sõrmust isa Baltasari käes.

„Räägi nüüd rahulikult ja kõigest järgemööda,” palus isa Baltasar. Ja Rotger rääkis. Kuidas ta oli rüütel Wolfhardi lossi juurest saadik tema salka jälitanud ja et nad olid tulnud Harjumaale, midagi otsinud, inimeste käest teed küsinud ja jõudnud lõpuks ühe vana kabeli juurde kohas, mida kohalikud kutsuvad Amblaks. „Siis ikkagi seal,” pomises isa Baltasar. „Räägi edasi!” „Nad läksid sinna sisse ja purustasid ühe hauaplaadi. Wolfhard hüppas hauda, seal oli luukere ja selle kämmalde vahel üks vana raamat. „Elusalt müüritud! Oma saladusega aheldatud, elus ja surmas!” hüüdis Wolfhard võidukalt ja tema vennaskondlased laskusid põlvili.” Isa Baltasar sulges masenduses silmad. Ta huuled liikusid, ta pomises palvet. „Ma piilusin ukse vahelt sisse ja nägin, kuidas nad suudlesid seda raamatut, nagu oleks see püha reliikvia,” rääkis Rotger edasi. „Ma kuulsin, et Wolfhard ütles, et see ongi kõige esimene Süvahavva nõidumise raamat.” „Ja mis ta veel ütles?” „Ma kuulsin ähmaselt, et ta rääkis midagi Süvahavva neitsist. Ja mingist isandast... Ta oleks nagu öelnud Valguse isand.” Isa Baltasar võpatas. „Valguse isand?” kordas ta, nagu ei usuks ta oma kõrvu. „Dominus lucis.” „Vist jah. Siis pidin ma põgenema. Mida see tähendab, isa? Kas see raamat ongi see, mida me oleme otsinud?” „Jah,” ohkas isa Baltasar. „Eluaeg olen ma seda otsinud. Aga mitte et lugeda, vaid leida viis, kuidas saaks seda maailmast ära hävitada. Kui Wolfhard selle leidis, siis nüüd teavad meie vaenlased kõike, teavad rohkem kui meie.” „Kelle haud see oli?” „Sellesse hauda maeti elusalt mees, kes tuli Vatikanist Liivimaale, et siin üles kirjutada kõik Süvahavva kohutava saladuse

kohta. Sellest mehest räägiti kummalisi jutte ja keegi ei teadnud, kes ta tegelikult oli. Igatahes ei olnud jumalaarmastus see, mis tema sees kõige kirkama leegiga põles. Ta käis Süvahavval ja ta kuulis.” „Mida ta kuulis?” Isa Baltasar hakkas kiiresti seletama. „Ta kuulis liiga palju. Ta kuulis kutset. Ta kuulis nii palju, et tema nõder vaim ei pidanud vastu, ja ta tahtis saada selle saladuse valitsejaks. Ta pani kirja selle, mis talle ilmutati, mida ta uskus end kuulvat. Temast sai prohvet.” „Kelle prohvet?” „Arbujate kõige suurema vaenlase prohvet. Seda olevust on nimetatud Valguse isandaks. Tal on veel palju nimesid, terve leegion.” Rotger noogutas ja lõi risti ette. „Mees, kelle haua Wolfhard nüüd lahti lõhkus, pani kirja kuulutuse, mille saatis talle Dominus lucis. Ta pani kirja Saatana prohvetluse. Selles raamatus on kirjas kohutavad tarkused ja see viib Wolfhardi Süvahavva neitsi juurde. Wolfhard ei kohku tagasi ühegi kuritöö ees, ta röövib neitsi ja toob ta ohvriks. Raamatus on kirjas Rituaal, kuidas läbi Süvahavva neitsi peab Valguse isand uuesti maa peale sündima.” „Aga kes on see Süvahavva neitsi, kellest te räägite?” „Ta on Süvahavva arbuja tütar, kellest peaks saama järgmine arbuja. Tema sündimine on kalendri ja taevatähtede järgi võimalik välja rehkendada. Nii on ammustest aegadest olnud, et kord üle sadade aastate sünnib tütarlaps, kelle arbujavõime on nii kange, et ta võib avada kõik Süvahavva saladused.” „Kõik?” küsis jahmunud Rotger. „Öeldakse, et raamat toob tuhat põrgut maa peale,” pomises isa Baltasar. Ta silmad olid poolsuletud ja käed värisesid. „Süvahavva on mõistatus ja see peab mõistatuseks jääma. Surelikule on antud ainult selle eest hoolitseda ja hoida, et väravad

liiga lahti ei läheks. Surelikule ei ole antud Süvahavvat mõista, isegi sellega leppimine võib su jumalaarmastuse ja vagaduse hukatusse saata. Aga me peame püüdma!” „Ja see raamat viib nad Süvahavvale?” küsis Rotger, ehkki ta juba teadis vastust. „Jah, ja sina pead kiirustama, sa pead neist ette jõudma.” „Kas ma võtan teised kaasa?” „Ei. Sa lähed üksi. Me ei tohi liiga palju tähelepanu tõmmata.” „Mida ma pean tegema, öelge!” „Kui nad röövivad Süvahavva neitsi ja toovad ta ohvriks... Siis aidaku meid Issand! Ratsuta! Veel täna öösel! Too ta siia varjule!” käskis isa Baltasar. „Kloostrimüüride vahel ma ehk suudan teda kaitsta.” „Õnnistage mind, isa! Ja siis ma ratsutan.” Isa Baltasar tegi Rotgeri kohale ristimärgi ja luges Gloria Patri palve. Siis lonkas ta oma kirstu juurde ja otsis sellest rahakukru. „Sa lähed Tartu peale ja sealt edasi, ma joonistan sulle kaardi. Sa ei tohi mitte kellelegi öelda, kes sa oled, kuhu sa teel oled ja mida sa otsid. Ära maga, ära söö, aja surnuks nii mitu hobust, kui vaja, ja osta uued. Otsi see tüdruk üles ja too siia!” „Aga kui ta ei taha tulla? Kuidas ma teda sunnin?” „Sa ütled arbujale, et mina saatsin sind. Aga kui tüdruk isa sõna ei kuula ja ikkagi tulla ei taha, siis...” Isa Baltasar vakatas ja raputas pead, justkui kurja mõtte küüsis vaeveldes. „Siis mis?” „Ma ei saa sind sundida, mustpea Rotger. Aga see tüdruk ei tohi elusalt Wolfhardi kätte sattuda. Sa saad aru?” Rotger noogutas. Ta sai aru, ta oli andnud vande. Ta on nõus ohvriks tooma omaenda hingeõnnistuse, andma ennast Issanda kohtu alla, põlema põrgutules, kui vaja, aga ta kaitseb Süvahavva saladust.

Ja veel enne koidikut ratsutas Rotger Saviväravate vahelt uuesti välja. Ta läks teele, mis muutis igaveseks ta elu, ja ta tundis end kui palverändurist rüütel, kes risti käes hoides Pühale maale sõdima läheb. Tartu piiskopkonna maadesse jõudis ta nõrkenult ja nälginult viie päevaga. Tartus ostis Rotger uue hobuse ja kihutas edasi. Isa Baltasari kaart juhatas teda tihedate ürglaante vahele maadel, mida eestlased kutsusid Oandiks. Veel päev kulus tal metsade vahel ekseldes, kuni ta lõpuks leidis selle märgi, mida kaart kirjeldas – vanasse männitüvesse lõigatud ristikuju. Selliseid riste lõikab ainult arbuja. Rotger oli kohale jõudnud. Süvahavva talu, Surmatagune koda, tuhandeaastane saladus, paik, kus elu ja surm kokku saavad ja mida arbuja on valvama pandud. Rotger oli nüüd siin. Esmapilgul oli see tõesti üks tavaline eestlaste talu – pikk rehehoone ja paar kuuti selle ümber, ainult et see asus keset paksu metsa ja selle juurde viiv rada oli palistatud ristimändide ja tokkide otsa torgatud loomakolpadega. Lähemad külad olid mitme pika miili kaugusel. Süvahavva asus keset metsasügavusi, üks ja ainuke koht maailmas... Arbuja seisis keset taluhoovi, ta oleks justkui Rotgeri tulekust juba ette teadnud ja küllap ta oligi, sest ta pidi ju oskama lindude, loomade ja madude keelt. Ta oli sitke ja tugev mees, võimsat kasvu ja pikkade juustega. Mingi roigas oli tal käes, mõõk vöö küljes ja üks auguga kivi kaela riputatud. „Keda sa otsid, võõras?” kuulis Rotger teda küsimas. Arbuja oli Rotgerist veel oma viiekümne sammu kaugusel, aga ometi Rotger kuulis teda, ehkki need sõnad olid öeldud vaikselt. Rotger tuli lähemale. „Ma tulen Tallinnast, isa Baltasar saatis mind,” ütles ta siis. Arbuja vaatas teda. Rotger tundis, kuidas see terav kullipilk otsekui tema sisemusse tungis ja seal kõik pahupidi pööras.

„Isa Baltasar?” kordas arbuja ja mühatas kergelt. „Ma ei ole seda nime ammu kuulnud.” „Üks vennaskond... Nad jahivad Süvahavva neitsit!” pahvatas Rotger. „Ja isa Baltasar palus mind, et ma neitsi peitu viiksin. Ma tahan aidata, ma olen andnud vande.” „Millise vande?” „Kaitsta seda talu. Iga hinna eest. Kuni ma vähegi suudan.” Ja samal hetkel sööstis talu lävele üks noor tütarlaps. Tal oli käes vinnas vibu, mille ta kohe Rotgeri poole suunas. „Isa?” hüüatas tüdruk. „Mida see mees tahab?” Kohe, kui Rotger tüdrukut nägi, teadis ta, et ei suuda iialgi täita oma vannet. Ta ei suuda selle olevuse vastu kätt tõsta, ei, mitte iialgi. Tüdruku silmad sähvisid eredaid leeke, tal olid mustad palmikusse põimitud juuksed ja tumesinine kleit. See oli kõige kaunim tüdruk, keda Rotger eales näinud oli. Mitte nagu talutüdrukud tavaliselt on – jässakad ja rohmakad, kõvera näo ja rangis jalgadega. See siin oleks võinud olla uhke linnapreili või isegi aadlidaam, kui tema rõivad oleksid olnud peenemad ja juuksed soengusse sõlmatud. Ometi oli Rotger otsekui rabatud ja tema keel ei kuulanud hästi sõna. Vibu tütarlapse käes ja pussnuga vöö vahel ainult lisasid talle mingit naiselikkust, mis Rotgeri südame kiiremini lööma pani. „Mida see mees tahab?” kordas tüdruk ärevalt oma küsimust. „Ta tahab su Tallinnasse peitu viia,” sõnas arbuja kergelt muiates. „Mind? Tallinnasse?” Tüdruk langetas vibu, aga ta hääl oli põlglik ja uhke. „Mina ei lähe kuhugi Tallinnasse!”