6. Linn, kus vermitakse kuldmünte Lübeck
Püha Vituse päeva eelõhtul, 14. juunil seisatas üks heledapäine kaheksateistkümneaastane noormees Lübecki sadama kai ääres ja vaatas, kuidas Lüneburgist toodud soolakotte lastiti laeva, mille nimi oli „Roheline David”, ja koidikul pidi see laev seilama mööda Trave jõge mere poole ja siis edasi idasse, Tallinnasse. Noormehe nimi oli Melchior Wakenstede, ta oli apteekrisell ja ta oli „Rohelise Davidi” kaptenile Fungkile maksnud käsiraha, et ta selle laeva peal koha saaks. Fungk oli selle kaubaseltsingu teenistuses, millega noore Melchiori isa tavatses asju ajada, ja laeva peale lastiti ka tema isa tellitud kaupu. Melchioril oli seljas nahkrihmadega kinnitatud reisikirst ja selle sees olid asjad, mida ta siin ilmas täie õigusega omaks võis pidada – üks mantel, särk, nuga, kaks raamatut, lähker veini, emast mälestuseks jäänud kaelakee, vasest küünlajalg, kuivatatud arstirohud, mõned seemned, apteekripann ja siis kolm kaltsudesse mähitud klaaspudelikest, mille sees olevad droogid – kui nad suudaksid rääkida – tunnistaksid, et Melchior me facit. Aga kõige tähtsamat asja, mille järele Melchior saksa maadesse üldse oli tulnud, seal ei olnud. Tal ei olnud Greifswaldi meisterapteekri Jeronimus Werminghi tunnis68
kirja, et noor Melchior on tema juures mitu aastat ametit õppinud ja võib nüüd ennast samuti apteekriks nimetada, võib astuda ükskõik millise linna rae ette ja anda seal vande ning saada vannutatud apteekriks. Selle vande alguse oli Melchior juba jõudnud pähe õppida: Ma vannun kõigi pühakute nime suhu võttes, et minu apteegis saavad alati olema kõik ravimid, arstirohud ja maiustused, mis käivad apteekri kunsti ja müsteeriumi juurde ja mis on vajalikud inimese tervisele. Ja et ma müün kõiki neid ravimeid madala ja mõistuspärase hinnaga, nagu neid müüvad kõik vannutatud apteekrid igal pool saksa maades... Selle vande alguse oli Melchior pähe õppinud seepärast, et Jeronimus oli talle seda soovitanud, sest paistab, et tal tuleb see anda varemini, kui apteekrisellid tavaliselt annavad. Vaevalt ühe aasta oli jõudnud Melchior Jeronimuse juures õppida – ja vahel ka pika kepiga vastu näppe saanud –, aga siiski mitu korda kuulnud, et Jeronimusel ei olegi talle enam midagi õpetada. Ükski apteeker ei õpi paremini ja kiiremini kui omaenese isiklikus apteegis ning selleks tööks on Melchior juba valmis. Siis oli aga Jeronimus ühel õhtul välja läinud ning leitud püha Gertrudi kabeli juurest surnuna. Ta oli juba üle seitsmekümne aasta vana ja paistis, et ta oli surnud kiiret ja valutut surma, ainult üks õrn verenire jooksis tema suust kaela peale ja tema näol oli imeline rahu, nagu oleks ta oma viimasel hetkel kuulnud inglite laulu. See oli juhtunud umbes kuu aega tagasi. Siis olid tulnud Greifswaldi raehärrad ning Jeronimuse apteegis kõik varad arvele võtnud, maksnud Melchiorile tagasi kakskümmend marka, mis olid tema kostirahadeks antud, ja soovitanud tal endale uus õpetaja otsida. Armastatud Jeronimuse surm oli Greifswaldi linnale nii kurb sündmus, et tema matuse69
päeval oli kõikides kirikutes kelli löödud. Melchior oli käinud matustel ja aidanud kanda oma õpetaja kirstu, kellesse ta oli ühe aasta jooksul jõudnud kiinduda. Siis aga oli ta kirjutanud isale Tallinnasse ja küsinud nõu, mida ta nüüd tegema peab. Vana Melchiori vastus oli tulnud kiiremini, kui võis arvata. Kiri oli lühike: Armas poeg. Sinu ema ja isa tervitavad sind ja saadavad kõik oma head soovid ja kurvastavad leinas Jeronimuse pärast. Meie apteeki tulid eile üks mees ja naine ja küsisid rohtu ja head nõu oma vaevuste vastu. Mees kurtis, et ta kannatab koleda palaviku käes, mis kogu pea põlema paneb ja ei lase üldse magada. Naine aga oli mures, et tema vered hakkavad ära kuivama, aga ta ei ole veel nii vana ja tahab lapsi saada. Linnaarst ei oska neile rohtu anda, kas apteeker oskab? Kui sa oskad, poeg, siis mine kiiresti Lübeckisse, sest sealt tuleb Tallinna poole „Roheline David”, aga kui sa ei oska, siis pead sa otsima meistri, kes mõistab sind õpetada. Melchior oli natuke selle kirja kallal nuputanud, muretsenud oma isa vaimutervise pärast, kui ta ikka veel ema vaimu enda ümber näeb, ja asunud siis ülesannet lahendama. Jeronimuse raamatutest oleks ta küll vastuse leidnud, aga need oli raad ära viinud, sest pärijat Jeronimusel ei olnud. Melchior oli pidanud kõvasti mälu pingutama, kuid lõpuks usus ja veendumuses leidnud, et meest aitab rohi nimega unguentum populeon ja naist trifera magna. Ja ta teadis, kuidas neid valmistada. Ja siis oli ta südamerahuga asunud teele Lübecki poole. 70
Greifswald ei ole Lübeckist kaugel, kena suvise ilmaga käib rändur selle maa maha nädalaga, Melchior oli aga end kaubelnud voori peale, mis turule läks, ja jõudis Hansa kuningannaks hüütava linna müüride ette nelja päevaga. Nii suurt ja uhket linna ei olnud ta eales varem näinud. Ta isegi ei osanud ette kujutada, et üks linn võib olla nii suur ja nõnda rohkesti inimesi saab selles koos elada. Üle kahekümne viie tuhande inimese, oli keegi Melchiorile öelnud, just nõnda palju pidi neid siin olema. Ja et neid tõesti nii palju on, seda võis näha juba suurtest aedadest, mis olid linna ümber, kõik radade ja taradega piiratud, õunapuuaiad, marjapõõsad, kapsa- ja naeripeenrad, põllud, aiad, aiad, aiad... ning igal pool ümber puude väänlemas ja tokkide otsas kasvamas humalad. Jah, need olid need kuulsad Lübecki humalad, millest tehakse Lübecki õlut, mida veetakse kõigisse hansalinnadesse. Ja siis kõrgusid aedade taga võimsad kivimüürid ja kirikutornid, mis on juba aastasadu kuulutanud kõigile kuningatele ja hertsogitele, et siin elavad inimesed, kes usuvad ja armastavad oma vabadust ja kaitsevad seda viimse hingetõmbeni. Melchior oli sisenenud Lübeckisse lõuna poolt, Veskiväravast, mis oli ehitatud üle tiike ühendava kanali, ja selle värava planeering meenutas talle nii kangesti Tallinnat, nagu oleks ta just astunud läbi Karja värava, tulnud Wakenstede aialapilt ja liikunud koos teiste turulistega raeväljaku poole, kuulanud veskirataste käginat ja vee voolamise muusikat. Tõsi, Tallinnas ei ole pidalitõbiste seek otse linnavärava juures, vaid veidi eemal, üle Härjapea jõe. Lübeckisse sisenejale tuletatakse aga kohe meelde, et ehkki ta astub väga rikkasse linna, on tal kristlik kohustus aidata ka selle linna haigeid, sante ja pidalitõbiseid. Üks seek oligi otse Veskivärava juures 71
ja selle treppidel sirutasid sandid ja haiged tulijate poole oma käsi, anusid almuseid ja kurtsid oma saatust. Melchior andis ühele sandile penni ja kiirustas kohe edasi, Lübeck tõmbas teda, Lübeck peibutas. Oh, Melchior oli palju kuulnud Lübeckist, kust ka tema suguvõsa pärit on, Tallinnas rääkisid kõik Lübeckist. Tallinna rikkad suguvõsad olid tulnud Lübeckist, sellest punaste telliskivide ja kõrgete teravate kirikutornidega linnast, Tallinnas mõistetav õigus oli pärit Lübeckist, vorste, saiakesi, õlut, isegi kingi ja kübaraid tuli Tallinnas teha nõnda nagu Lübeckis. Lübeck oli Tallinna sünnitanud ja need kaks linna peavad hoidma kokku nagu risti kaks kätt, nii nagu Trave ja Wakenitzi jõgi oma veed Lübecki juures ühte põimivad. Lübeck teeb Tallinna rikkaks ja Tallinn Lübecki. Esimestel päevadel Lübeckis uitas Melchior lihtsalt ringi ja hingas seda linna endasse. Ta teadis juba varem, et Lübeckis on inimeste elupaigad seisuse ja elukutse järgi sätitud. Lõunaosas on piiskopi katedraal ja toomkapiitel koos kooliga, ida pool käsitöölised, läänes kaupmehed ja meresõitjad, kusjuures igal pool on veel eraldi kvartalid vastavalt jõukusele ja väärikusele. Ta vaatas inimesi, kes käisid natuke teistmoodi riides kui Tallinnas, mekkis õlut ja sõi vorste Veskivärava lähedal tavernides ja pidi tunnistama, et need maitsesid siiski pisut teisiti kui Tallinnas. Ta teadis, et kui keegi teda vaatas, sai too kohe aru, et Melchior pole Lübeckist. Ja kohalike inimeste silmavaade oli päris kindlasti teistsugune kui Tallinnas. Melchior ei osanud sellele kohe nime anda, see ei olnud uhkus ega ülbus, vaid pigem teadlikkus, eneseväärikus, et nad on vabalinna kodanikud. Nad ei elanud kõledates paekivist majades nagu Tallinnas, vaid rikkamad neist olid ehitanud mitmekordsed telliskividest 72
majad, mis olid väljast uhkesti kaunistatud. Riides käidi siin luksuslikumalt kui Tallinnas, nii mehed kui naised kandsid rohkem ehteid ja kulda. Ja võib-olla see nende silmavaatest paistiski – nad on sellise linna kodanikud, kus vermitakse kuldmünte. Melchior otsis üles ühe apteegi, neid oli siin muidugi mitu. Ta ei astunud sisse, aga päris mõne möödakäija käest, kas ta teab, kus on Wakenstede apteek. Ta pidi mitme inimese käest küsima, enne kui talle keegi vanem naine imestunult vastas, et Wakensteded on ju kõik maha surnud ja nende apteek on nüüd Karsten Dürri apteek. Ent Melchior otsis ka selle maja üles, seisis selle ees ja üritas igaveseks mällu suruda pildi majast, kus tema isa oli sündinud. Rohkem ta oma sugulasi ei otsinud. Kui mõni Wakenstede peakski veel elus olema – ja parem on loota, et on –, siis ei taha ta nende maja lävele astuda ja lasta kahtlustada, et kauge sugulane on tulnud kerjama või midagi paluma. Elupaiga oli Melchior endale leidnud võõrastemajas, Lübecki põhjakaares, mida Jakobi kvartaliks nimetati, marstalli ja dominiiklaste kloostri ümbruses, Püha Vaimu hospitali ja sadama lähedal, kus asus enamik linna kõrtse ja öömajasid, seeke ja vaestemaju. Võõrastemaja oli loodud palverändurite jaoks, kes seal ööbimise eest maksma ei pidanud, harilike rännumeeste jaoks aga oli seal küllalt voodeid, mille eest küsiti mõistlikku hinda. Seal võisid peatuda nii naisterahvad kui ka härrasmehed, kelle jaoks olid seal eraldi dormitooriumid. Söödi ühises refektooriumis ja kabelis olid pühapäeviti missad. Melchior meldis ennast sisse nädalaks ajaks kahe Tallinna killingi eest, aga kui õuemeister kuulis, et ta on apteeker, siis langes hind ühe killingi peale, kui õuemeister oma valutava selja vastu leevendust 73
saab. Melchior lubas, et selle ta korraldab ära, ehkki tal polnud esialgu aimugi, kuidas. Ta küsis õuemeistrilt, kas „Roheline David” on sadamas, ent kuulis, et seda konvoid alles pannakse kokku, ja ta ei teadnud, mida see täpsemalt tähendab. Aga enne veel, kui ta sadamasse „Rohelist Davidit” otsima läks, oli ta käinud ka kirikus. Ta ei söandanud sisse astuda Maria kirikusse, sest seal pidid olema kõige varakamate raehärrade ja gildide altarid ja kabelid ning vaene apteekrisell ei oleks kindlasti sobinud selle kulla ja rikkuse vahele. Seal on kabelid, mis kuuluvad mõnele auväärsele kuulsa Sirkli vennaskonna perekonnale – Sirkli vennaskonnast räägiti isegi Greifswaldis –, ja sinna ei tihanud Melchior minna. Samuti ei olnud tal asja frantsisklaste kloostri Püha Katariina kirikusse, sest just see on Sirkli vennaskonna peakirik, seal käivad nad sakramente saamas, kõik need tuntud ja jõukad suguvõsad – Pleskow’d, Warendorpid, Darsow’d –, kes tegelikult seda linna valitsevad ja on keisrite võlausaldajad, ning aadlikud on õnnelikud, kui saavad neid oma sõpradeks nimetada. Veel ei ole Melchioril Maria ega Katariina kirikusse asja, kunagi ühel päeval ehk, kuid mitte veel. Praegu vaid imetles ta Maria kirikut eemalt ja mõtiskles, et kas mida uhkem on kirik, seda lähemal on ka jumalaarm ja lunastus, aga jõudis siis lõpuks otsusele, et mida rohkem on kirikus maale, altareid ja pühakujusid, mis patustele nende eksimusi seletavad ja suudavad neid panna pühakuid ja pühakirja enda hingele lähemal tundma, seda kergem ehk on siis ka nende tee taevariiki. Aga ta jalutas mööda tänavaid Jakobi kiriku poole linna põhjaservas, mis oli kohe Katariina kiriku kõrval ja öeldi olevat meriliste kirik, kus palju võõramaalasi käib. Sinna näis minevat palju 74
tema seisusest lihtsamat rahvast. Nagu Tallinnas Oleviste, mõtiskles Melchior endamisi, kui ta Jakobi kiriku poole läks. Oleviste on samuti sadama lähedal ja seal käivad võõramaa laevnikud enne ja pärast reisi Jumalat palumas ja tänamas. Melchior oli pidanud inimeste seas lausa tunglema, mõnikord isegi küünarnukkidega endale teed tegema, sest inimesi oli Lübeckis nii palju. Ka Jakobi kirikus pidi ta pisut trügima, et kirikhärrat näha. Lübecki peal võis kuulda igasuguseid võõraid keeli, küllap nõnda kõneleti Inglismaal ja Taanis ja lõuna pool saksa maades, Itaalias ja friiside maal. Ja vendi keelt, mida Melchior Greifswaldis nii tihti kuulnud oli, räägiti siin palju. Lübeck tõmbas inimesi kokku tervest maailmast. Võõramaa kaupmehed tohtisid elada ainult oma kaubasõprade juures ja kindlates tänavates ning kõigi vahel olid privileegid ja kauplemisõigused täpselt ära jagatud. Nagu ka Tallinnas, pidi Lübecki raad eelkõige hoolitsema oma kodanike parema sissetuleku eest ja välismaalaste õigusi piirama. Tallinnas näiteks ei olnud jõukamad kaupmehed päris rahul, et Inglise villalaevad otse Tallinnasse ei tohi tulla. Inglased võivad tulla Lübeckisse ja seal kaubelda ning Lübecki kaupmehed veavad ise nende kaubad mujale ida poole edasi. Tallinnas tähendab see muidugi kõrgemat hinda ja kohalikud polnud selle üle eriti õnnelikud. Lübecki linn oli erinevat masti käsitööliste vahel ära jagatud ja osa kante olid auväärsemad kui teised. Jakobi kirik asus just idas tänavatest, kus peatusid näiteks inglise kaupmehed. Ja seal naabruses olid ka linna õllepruulide ja seppade tänavad, inglasi ei lubatud elama asuda Kuninga tänavale ega Maria kiriku ümbrusesse, kus elasid kõige väärikamad inimesed – kaugkaupmehed, Schonemarkti vahet 75
sõitjad, Sirkli vennaskonna liikmed ja raehärrad. Lübeck tundis oma väärtust ja käskis ka välismaalastel seda meeles pidada. Ent noor Melchior ei tundnud ennast siin päris võõrana. Kui ta käis Lübecki rahvarohketel tänavatel, haistis raha lõhna, imes endasse jõukuse ja väärikuse kuulutamist ja mõtles samal ajal oma armsa, kasina ja tagasihoidliku Tallinna peale, tundis ta samas selle linna külgetõmmet ja kutset. Wakensteded on siit pärit, oleks see linn talle justkui öelnud. Sinu vanaisa läks Tallinnasse, aga sina, poiss, sina võid siia jääda. Kui sa oled vapper ja mulle ustav, kui sinul on midagi mulle anda, siis tasun mina kümnekordselt vastu. Lübeck ahvatles Melchiori. Ta armastas Tallinnat, ta ei kavatsenud Tallinnale truudust murda, aga ta tundis seletamatut ühendust Lübeckiga. Ja sellel linnal oli tema jaoks varus üks alatu, salakaval löök. See juhtus ühes kitsas kangialuses, mis tänavaid ühendas. Jällegi, kui ta mööda ühte kangi kõndis, tundis ta ennast justkui Tallinnas. Täpselt samamoodi pääseb Tallinnas ühest tänavast teise. Ainult et majad on erinevad. Lübeckis on need nelja- või viiekorruselised ning ülemiste korruste väliskülge ehivad telliskivist laotud ornamendid. Lübecki majad on kõrgemad, sest Lübeck on kõrgem linn. Kõik need inimesed ei mahuks siia elama, kui rikkam rahvas oma majasid nii kõrgeks ei ehitaks. Kõrgete majade vahele on aga ehitatud kaaretatud läbikäigud, kangid, nagu Tallinnas, ja nendest rõsketest käikudest läbi minnes näeb viletsamaid puust hurtsikuid, kus elavad teenijad, vaesem rahvas, mitte nii väärikas rahvas... See juhtuski Melchioriga siis, kui ta kõndis mööda ühte kangi linna idaservas, ta tuli sadama poolt ja läks Koera 76
tänavale, kui ta nägi seda tüdrukut. Ehkki kangis oli hämar, märkas ta teda juba kaugelt. Tüdruk ei olnud muidugi üksi. Tema kõrval kõndis keegi vanem ümarik naine, ent riietuse järgi otsustades võis too olla virtin. Nende taga käis lihtsas ürbis teener ja peletas eemale kerjuseid, kes kangis seinte ääres istusid ja tüdruku poole käsi sirutasid. Melchior Wakenstede aga seisis nagu välgust rabatud. Muidugi oli see tüdruk väga uhkelt riides: roheline siidsametist kleit, punase ja kollase segulise mustriga, ja peas kandis ta torbikukujulist kübarat, mille küljes olev loor lehvis ta selja taga ja puudutas maad. Vöö küljes rippusid tal pisikesed kuljused ja kui ta lähenes, siis kõlisesid need kui paradiisikellad. Aga mitte tema rõivaid ei näinud Melchior, vaid seda nägu. Sel hetkel oleks nagu aeg seisma jäänud ja ei olnud ei kangi, kerjuseid, teenijaid tüdruku ümber, vaid ainult tema ise, ei tema luksulikku rõivastust ega ühtki häält. Tüdrukul olid tumedad silmad. Tema kaela ümbritses ripatsitega kee ja see säras. Taevas, kuidas see säras! Selle sära kumas ta silmadesse ja pani kogu ta näo kiirgama, nagu oleks Melchior näinud taevast maa peale laskunud püha Ursulat. Melchior lihtsalt seisis kangi seina ääres ja vaatas tummalt, kuidas tüdruk oma saatjatega lähemale tuli... ja temast möödus, ta ütles midagi oma teenijale, midagi võõras keeles, ja see kõlas vist itaalia keele moodi. Vaid paar sõna, aga see kõlas kui kõige imelisem muusika. Tüdruku kübara alt võis aimata paari lokkis tumedat juuksekiharat ja kui ta need võõras keeles sõnad ütles, siis pani tema hingeõhk juuksed laubal kergelt hõljuma. See lummutis kestis vaid paar viivu ja oli siis jälle möödas. 77
Tüdruk möödus Melchiorist nagu seinast ja kiirustas edasi, virtin tema kõrval ja teener järel. Melchior seisis kivistunult, ta ahmis endasse möödunud tüdruku hingeõhku ja kõndis siis talle järele nagu nõiutud. Ta nägi, kuidas tüdruk jõudis Johannese tänava rahvamurdu ja kadus siis lõpuks sellesse, võib-olla pööras ta kullasseppade tänavakvartalisse, ent Melchior ei näinud. Ta seisatas lõpuks hingeldades ja mõtles, et peab siit linnast põgenema. Aga on öeldud, et Issanda imed käivad kolmekaupa. Teist korda nägi ta tüdrukut siis, kui ta ülejärgmisel päeval sadamast tuli. Siis oli ta juba leidnud „Rohelise Davidi”, teinud kipper Fungkiga kaupa, maksnud ära käsiraha ja kuulnud, et see laev läheb teele koos nelja suurema hulkiga, mida praegu Travemündes lastitakse, ja oodatakse, kuni konvoi saatjakoged ennast palgasõduritega mehitavad. Tallinna poole ei ole Lübeckist praegu mõistlik ilma kaitsemeeskonnata seilata. Käigu Melchior iga päev sadamas ja küsigu järele, millal konvoi koos on, täpset aega ei oska kipper Fungk praegu ennustada, aga paari lähima päeva jooksul peab see sündima. Sadamakõrtsides annavad palgasõdurid ennast praegu üles ja neid jagatakse laevadele ning sellega läheb mõni aeg. Fungk teadis vana Melchiori hästi ja ütles, et tal on ainult väga hea meel tema poega koju sõidutada. Ärgu Melchior üldse muretsegu, varsti on konvoi koos ja Tallinnasse jõutakse seitsme päevaga, kui Issand annab. Melchior aga leidis ennast uitamas Johannese tänava ja selle kangi vahel, kus ta ilmutist näinud oli, ta silmad otsisid rahvamurrust tuttavat kübarat ja kleiti, ta needis ennast, et on tegemas midagi rumalat, kuid ta teadis, et ei saa siit linnast minna enne, kuni on seda tüdrukut veel kord näinud. Ja see juhtus pühapäeval, kui ta nägigi seda tüdrukut veel kord. 78
Mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad nii, nagu sa plaaninud ja palvetanud oled, mõnikord need lihtsalt juhtuvad. Melchior oli käinud Katariina kiriku juurest Jakobi kiriku juurde ja siis Maria kiriku juurest jälle Katariina juurde, kui ta tundis ära ümariku virtina. Ta sammus läbi rahvahulga justkui ramm ja tegi teed perekonnale, kes tuli tema järel, ja tüdruk oli nende seas. Üks hallipäine kaupmees, mitte ehk kõige uhkemalt riides, ja tema proua, tumedate juustega ja näokujuga, mida saksa soost naistel tavaliselt ei ole, nende järel too teener ja siis... tüdruk. Melchior võpatas ja tõmbus kiiresti nurga taha, otsekui oleks ta milleski süüdi olnud. Ta hingeldas, piilus siis uuesti välja ja nägi tüdrukut paari sammu kaugusel endast möödumas. Ta luges mõttes kümneni, tuli peidust välja ja läks siis perekonnale järele. Kes ta on? Mis ta nimi on? Kas ta on kihlatud? Kui ei ole, siis miks ei ole? Kus ta elab? Kas ta on rikas? Kas ta saksa keelt räägib? Kuidas ta nii ilus saab olla? Miks peale minu ei ole tema ilu keegi märganud? Ja kui on, siis miks teda ei ole kositud? Kümned küsimused keerlesid Melchiori peas, kui ta tüdrukule järele kõndis, ja kui ta arvas, et on tüdrukule liiga lähedale läinud, siis hüppas mõne vankri või majanurga taha peitu. Aga ta pidi talle lähemale saama, ta tahtis hingata tema hõngu ja... ta tahtis hingata sama õhku mis tüdruk ja tema näo igavesti oma mällu vajutada. Perekond läks Jakobi kiriku poole. Selle ees väljakul olid rivis sandid ja kerjused, teener viskas neile mõned mündid, nad palusid rohkem, aga vana kaupmees tõukas teenrit edasi. Nad sisenesid kirikusse. Ja Melchior järgnes. Kolmas ime juhtus jutluse ajal. Melchior ei mäletanud, et ta oleks jutlusest ühtegi sõna 79
tähele pannud, või mida ta vastas neile väärikatele linnakodanikele, kellele ta jala peale astus ja kellest ebaviisakalt mööda trügis, kui ta üritas tüdrukule lähemale pääseda. Ta ei kuulunud siia kogudusse, nagu varas oli ta tulnud passima hetke, et saaks näha tüdruku nägu... ja mäletada. Melchior seisis temast ehk kahekümne sammu kaugusel vahekäigus. See pidi olema varakas ja väärikas perekond, sest neil oli oma pingirida. Seal nad istusid ja Melchior vaatas tüdrukut, ta nägi tema nägu külje pealt, tema kõrvalesta, juustepiiri kübara alt, ja pidas pühaks igat liigutust, kui tüdruk korraks oma nägu katsus või pead pööras. Ja ühel hetkel pööras ta selle Melchiori poole. See tuli äkki. Melchior ei olnud selleks valmis, kuidas ta oleks saanudki olla, aga tüdruk nähtavasti oli. Ta pööras pea järsku Melchiori poole, tabas teda jõllitavad silmad. Aga tema enda silmades oli... pilk. See oli pilk, mis naelutas Melchiori paigale, läbistas ta südame, vangistas ta mõneks viivuks, rabas ta kivistunuks. Ja see pilk ütles palju. Tüdruk teadis, keda ta vaatas, kes oli teda jälitanud. See pilk oli mõeldud Melchiorile. See oli kaval pilk, nagu ainult naised oskavad oma silmadesse manada, täis nõidust ja lummust. Ja oh muidugi kestis see ainult hästi lühikest aega. Ometi oleks nagu välgunool Melchiori tabanud. See kaval, muigvel pilk narritas teda, ütles, et ta on teolt tabatud, et tema saladus on paljastatud, selles pilgus oli pilge ja üleolek, aga samuti mingi vihje, peibutus, kelmikus... Lootusevõimalus ja lubadus? Kõik tunded ja mõtted, mis meesterahva mõtlemise segamini pööravad, olid sellesse pilku sepistatud, see oli terav ja torkav, alandav ja kutsuv ühteaegu. Sina, vääritu ussike, oled mind vahtinud, sina tahad mind püüda? Tule ja proovi mind siis püüda, kui sul julgust on, oleks see pilk justkui sosistanud, 80
proovi mind püüda ja vaatame, kas sa oled mind väärt või mitte. Ja samas kohe oli see pilk kadunud, tüdruk pööras pea preestri suunas ega vaadanud enam kordagi Melchiori poole. Nõnda kangelt vaatas ta ainult preestrit, et Melchior pidi aru saama, et enam ei õnnistata teda ühegi pilguga. Aga et see üks ja ainus oli mõeldud just nimelt temale. Enne kui tüdruk oma pingilt tõusis, oli Melchior juba kirikust kadunud. Tal ei olnud julgust ega jõudu, et endast möödavaatamist kauem taluda, või et kellelegi teisele oleks samasugune pilk kingitud. Ta põgenes. Järgmisel päeval kuulis ta, et „Roheline David” väljub koidikul, tulgu ta juba õhtul laeva, sest kellegi järgi ootama ei jääda. Õhtul aga istus ta sadama lähedal kõrtsis, ostis oma vähese raha eest õlut ja mõtles tüdrukule, keda ta iial enam näha ei saa, kui ta nüüd laeva peale läheb. Aga see pilk ei kadunud ta mälestustest ja mida rohkem ta selle peale mõtles, seda kangemini ta tundis – ja võib-olla aitas kange õlu ka sellele omajagu kaasa –, et talle oli antud lubadus veel ühele pilgule, veel ühele katsele, see pilk ei olnud põlastav, alandav, äratõukav. See oli olnud lubav. Narritav, mänglev, natuke mõnitav, ent ometi lubav, muige ja naeratuse vahepealne, nõiduslik. Oh muidugi on Melchiorist rumal loota, et tal tegelikult võiks olla mingit võimalust. Sest kes ta on – apteekrisell, pealegi vaene ja võõramaalane. Tal pole muud varandust kui see kast ja apteek Tallinnas, mille ta ehk kunagi pärib, aga praegu on ta ainult sell, kellel pole isegi tunnistähte, et ta võib apteekriametisse astuda. See tüdruk oli aga kaupmehetütar. Ja rikas kaupmehetütar abiellub kaupmehega, mitte kauge Tallinna apteekriga. Aga miks siis see pilk? Miks siis see 81
narritamine? Kas naised ongi kõik sellised? Melchior ei teadnud ja otsis järgmisest õllest vastust. Ometi oli see pilk öelnud, et nüüd tüdruk teab teda, oli teda märganud, see oli kutse mängule. Ja mis võib olla selle mängu panus? Kui ta saab teada tüdruku nime, temaga rääkida, näha tema silmi oma näkku vaatamas, suudelda tema kätt – kas see ei ole juba auhind, mille eest ta on nõus loovutama kümme aastat oma elust? Kas ei kaalu üks kaunis mälestus üles sõnakuulmatust? „Roheline David” pole ainus laev, mis sel suvel Tallinna poole läheb. Koidikuni on tal veel aega, et joosta sadamasse ja käsiraha tagasi küsida ja jääda siia, lootma ja unistama nagu viimane narr. Või siis murtud südamega Tallinna poole tagasi purjetada, jääda igaveseks unistama ja nukrutsema, et äkki oleks tal olnud võimalus... Kõrtsis oli kärarikas. See oli rahvast murdu täis, igasuguseid laevamehi, saksa soost ja võõramaalasi – friise, rootslasi, taanlasi, inglasi. Ühes lauas oli puhkenud tüli inglaste ja saksa meremeeste vahel, kõrtsmik ja tema pojad jooksid seda lahutama, röögiti, karjuti, teotati Jumalat. Melchior tõmbus kõrtsi nurgalauda ja jõi kibedat õlut, temal ei olnud selle tüliga asja. Korraga vajus üks mõlkis kiivriga rõugearmine sakslane tema vastu istuma. Ta näis olevat kenakesti purjus ja paar ta sõpra seisid ta selja taga. „Noh, noorhärra?” käratas võõras. „Üksinda joomine on patt, kas sa ei tea?” Melchior ei vastanud, ta kehitas ainult õlgu ja pööras pilgu ära. „Mul tuli mõte sinu patukoormat leevendada,” ühmas võõras. „See on hea mõte, mis?” „Eks seda teab ainult Jumal taevas,” kostis Melchior 82
tõrksalt. Tal ei olnud isu seltskonna järele, tal oli niigi oma mõtetega tegemist. „See on väga hea mõte,” otsustas võõras. „Üksinda juua ei ole sünnis. Ja minul on ka parajasti suur janu. Aga vaata, oma viimased pennid annetasime me täna vaestele ära ja nüüd pole millegi eest juua.” „Hirmus lugu,” märkis Melchior. „Miks ta siis hirmus ei ole! Kui äkki noorhärra võtaks vaevaks oma kukrut natuke kergendada? Et patust lahti saada?” Melchior aga raputas vaid pead. „Vaata, küll on alles tõrges, ah?” põrutas mees. „Ise on ta siin võõras ja õigeid kombeid üldse ei tunne ja muudkui möliseb!” Melchior puuris oma tulivihase pilgu võõra näkku. Kummalisel kombel ei tundnud ta üldse hirmu, vaid ainult viha. Ta oli tegemas oma elu kõige tähtsamat otsust ja see lõngus tuli temaga tüli norima! „Pea lõuad!” ütles Melchior. „Ja mine kerja kusagilt mujalt!” Rõugearmine võõras röögatas midagi vihaselt, aga tema sõnu polnud kuulda, sest kõrvallauas tõusis uus tülihoog. Keegi tahtis inglasele kannuga pähe lajatada, kõrtsmik astus vahele ja puhkes suurem möll. Võõras pööras pilgu ära ja tema sõbrad samuti, Melchior kasutas juhust, jõi oma kannu kiiresti tühjaks, vinnas kasti selga ja pressis end läbi joomaste meeste kõrtsist välja. Tänaval lõi värske õhk talle näkku ja tõi mõtetesse selgust. Ta on vaene ja võõras ja tegelikult mitte keegi. Üks pilk ei kaalu üles usku ja lootust, mis isa temasse pannud on. Tal ei ole midagi, mitte midagi, et selle tüdruku ette seista, ta on tegelikult kerjus ja kõige paremal juhul teeb 83
ta ennast narriks. Halvemal juhul häbistab ta kogu oma suguvõsa. Ta pööras sammud kangi, mis viis sadama poole. Koidikul purjetab ta minema, nädala pärast on tüdruk unustatud. Jah, just nii peab see olema, üks mees ei tohi lasta ennast ära nõiduda ja endaga niimoodi mängida. Ja Melchior sammus kindlalt edasi. Ta läheb Tallinnasse, ta saab apteekriks, ta saab rikkaks meheks ja siis tuleb ta Lübeckisse tagasi ja siis... Ja siis on juba hilja, taipas ta ja jäi jalalt seisma. See pilk kirikus, see pilk on siis ammu mineviku vari ja selles pilgus olnud lubadus on tuhandeid kordi unustatud. See üks võimalus, mis talle oli antud, on ammu tuhaks pudenenud. Tüdruk isegi ei mäleta teda, aga Melchior... neetud, tema jääb seda pilku igaveseks mäletama ja vihkama seda hetke, kui ta siit minema purjetas. Sel hetkel märkas Melchior oma selja taga liikumist ja kuulis samme. Juunikuine õhtu oli juba hämar, Lübeckis läheb varem pimedaks kui Tallinnas, ometi nägi ta todasama mõlkis kiivriga rõugearmist meest eemalt kangi hämarusest tema poole lähenemas ja üks sõber oli temaga kaasas. „Hei, võõras!” hüüatas mees. „Kus sul siis nüüd nii kiire hakkas? Jätad sõbrad üksinda maha? Kelle raha eest me siis joome?” Melchior pöördus võõra poole. Ta tajus, et keegi oli talle selja tagant lähenemas. „Ma ei tunne sind,” vastas ta. „Ja mul ei ole sinuga mingit asja.” „Vaata, aga lugu on selline, et minul sinuga natuke on,” irvitas mees. „Ja minu sõpradel ka.” Melchior päästis vargsi ühe kasti hoidva rihma lahti ja pigistas teise kõvasti kätte. Tema nuga on kastis, seda ta 84
kätte ei saa, aga kast ise on hea löögirelv, isa oli teda nõnda õpetanud. Ta peab lihtsalt tegema ühe hästi kiire liigutuse, kasti ühte rihma pidi mõlemasse kätte rabama ja siis sellega viibutama. Ja see niidab vähemalt ühe mehe maha. „Ja minu sõbrad on siin laeva peal, kohe otse siinsamas,” ütles Melchior. „Aga nad magavad juba. Minul tuli aga mõte, et peaks aitama sul sinu kasti kanda. Ja rahakukrut ka, sest vaata, see näib ühe mehe jaoks kaunis raske olevat.” „Ma tänan, aga ma saan üksi hakkama.” Üks rihm oli valla päästetud ja Melchiori käsi libises teise rihma juurde. Rõugearmise võõra käes aga välgatas nuga. „Sa ei saa vastu, meid on kolm,” ütles ta. „Raha ja kast siia, kui sa ei taha silmast ilma jääda!” Melchior tegi, nagu hakkaks ta kasti seljast maha panema. Ta ohkas raskelt, kummardas ja samal hetkel rabas kahe käega rihmast ja lõi. Ta vist tabas rõugearmist, sest kõlas tuhm mats ja keegi karjatas. Aga kui ta ümber pööras, et uuesti lüüa ja siis jooksma pista, tabas teda tuline ja järsk löök vasakusse jalga. Siiski suutis ta uuesti kastiga rabada, aga vist ei saanud enam pihta. Ta kukkus ja samal hetkel lõi tema küljest läbi hirmus rebestav valu. Keegi röögatas... ja veel üks löök tabas teda altpoolt vastu lõuga ja siis rebiti kast tema käte vahelt ja ta tundis, et paun kukkus samuti vöölt. Ja siis veel valu, ta tundis vere lõhna ja seda vastikut tunnet, et metall on sinu ihu sees. „Sina kuradi sitane hulgus,” sisistas keegi ta kõrva ääres ning valus löök pähe võttis talt meelemärkuse. Mingiks ajaks ei tundnud ega tajunud Melchior mitte midagi. Ometi sai ta aru, kes ta on ja kus ta on, üks verest tühjaks voolav apteekrisell Lübecki sadamakõrtside kvar85
talis ja nii lähedal laevale, kuhu ta teel oli... ja et tema ema kaelakee, raamatud ja rohud ja raha on temalt röövitud... ja et ta on meelemärkuse ja teadvuse vahepeal ja et kogu tema keha valutab hirmsat moodi, vasak jalg ja külg eriti. Korraga tajus ta samme, puukingade klobinat endale lähenemas. Ta avas vaevaliselt silmad. Keegi oli tema kohale kummardunud, keegi mees, kelle nägu ta ei seletanud. „Mis juhtus?” küsis madal mehehääl. „Kes sa oled?” Melchior suutis ainult midagi ebamäärast mõmiseda. „Ta on vist purjus,” ütles üks teine hääl. „Keegi võõras. Mingid inglased kaklesid jälle.” „Kes sa oled?” kordas madal hääl oma küsimust. „Melchior,” pomises Melchior nõrgalt. Ta tundis, kuidas veri ta küljest välja voolab ja kogu ta keha põles valust. Hääled pomisesid midagi vaikselt omavahel. Ja siis sammud eemaldusid. „Melchior... Wakenstede,” suutis Melchior vaevu kuuldavale tuua. Sammud peatusid. Ja lähenesid siis taas. „Wakenstede?” küsis tume hääl. „Apteeker Wakenstede?” „Jah... Tallinnast.” „Tõstke ta üles,” käsutas madal hääl. „Aeglaselt ja ettevaatlikult.” Melchior tundis, kuidas mitmed käed teda puutusid ja üles tõstsid, see oli talumatult valus. „Neetud, ta jookseb verd!” hüüdis madal hääl allasurutult. „Viige ta hoovi ja tooge arst sinna, kähku!” Ta tõsteti üles, teda kanti, ta tajus liikumist ja... kaotas siis uuesti teadvuse.
86