6. Linn, kus vermitakse kuldmünte Lübeck
Püha Vituse päeva eelõhtul, 14. juunil seisatas üks heledapäine kaheksateistkümneaastane noormees Lübecki sadama kai ääres ja vaatas, kuidas Lüneburgist toodud soolakotte lastiti laeva, mille nimi oli „Roheline David”, ja koidikul pidi see laev seilama mööda Trave jõge mere poole ja siis edasi idasse, Tallinnasse. Noormehe nimi oli Melchior Wakenstede, ta oli apteekrisell ja ta oli „Rohelise Davidi” kaptenile Fungkile maksnud käsiraha, et ta selle laeva peal koha saaks. Fungk oli selle kaubaseltsingu teenistuses, millega noore Melchiori isa tavatses asju ajada, ja laeva peale lastiti ka tema isa tellitud kaupu. Melchioril oli seljas nahkrihmadega kinnitatud reisikirst ja selle sees olid asjad, mida ta siin ilmas täie õigusega omaks võis pidada – üks mantel, särk, nuga, kaks raamatut, lähker veini, emast mälestuseks jäänud kaelakee, vasest küünlajalg, kuivatatud arstirohud, mõned seemned, apteekripann ja siis kolm kaltsudesse mähitud klaaspudelikest, mille sees olevad droogid – kui nad suudaksid rääkida – tunnistaksid, et Melchior me facit. Aga kõige tähtsamat asja, mille järele Melchior saksa maadesse üldse oli tulnud, seal ei olnud. Tal ei olnud Greifswaldi meisterapteekri Jeronimus Werminghi tunnis68