http://www.serk.ee/files/arhiiv/teranelaps by Pärtel Vurma

ke Aida el laps a m o aks k e d an a saad

dr Sally Ward

TERANE LAPS

T천lkinud Meri-Liis Laherand

Originaali tiitel: BabyTalk Dr Sally Ward Century Kordustrükk Kaane kujundanud Päivi Palts Toimetanud Malle Kiirend Korrektor Mari Klein Kujundanud Janika Vesberg Copyright © Dr Sally Ward 2000 © Tõlge eesti keelde. Meri-Liis Laherand, 2001, 2009 ISBN 978–9985–3–1957–4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

Tänuavaldus Ma tahan tänada oma kirjastusagenti Luigi Bonomit, kes tegi mulle ettepaneku selle raamatu kirjutamiseks, ning raamatu toimetajat Kate Parkinit, kes valdab oma tööd suurepäraselt. Olen neile mõlemale väga tänulik toetuse ja innustuse eest. Rikkaliku teadmistevaramu olen omandanud oma rohketelt kolleegidelt nii isiklikus suhtluses kui ka nende raamatuid lugedes. Võlgnen tänu neile kõigile.

Minu lastele Carolineâ&#x20AC;&#x2122;ile, Timile ja Jonathanile, kes on mulle keelelise arengu kohta palju Ăľpetanud.

SISUKORD Sissejuhatus ............................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9

Sünnist kolmanda elukuuni ................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 Kolmandast kuuenda elukuuni ........... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 43 Kuuendast üheksanda elukuuni .......... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 63 Üheksandast kaheteistkümnenda elukuuni . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 87 Kaheteistkümnendast kuueteistkümnenda elukuuni . . . . . . . . . . . . 113 Kuueteistkümnendast kahekümnenda elukuuni . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 139 Kahekümnendast kahekümne neljanda elukuuni . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165 Kahest aastast kuni kahe ja poole aastani . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191 Kahest ja poolest aastast kuni kolme aastani. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 215 Kolmest aastast kuni nelja aastani ...... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 241 Nüüd on ta neljane ................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 263

Lisa 1 ........ ................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 269 Lisa 2 ........ ................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 271 Täiendav kirjandus ................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 275 Viited ........................................................ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 277

SISSEJUHATUS Minu lugu Mind on alati võlunud sõnad ja et minu elavat huvi keeleküsimuste vastu saatis soov töötada inimestega, leidsin oma kutsumuse kõneravis. Kõneterapeudid tegelevad vägagi erinevate kommunikatsiooniraskustega, nii nendega, mille all kannatavad täiskasvanud pärast insulti kui ka nendega, mis tekivad väikestel lastel suulaelõhe ehk hundikurgu tõttu. Ma omandasin oma eriala Londonis, ent pärast abiellumist kolisin Manchesteri. Seal laiendasin oma kvalifikatsiooni teisel lähedasel erialal, audioloogias, kus tegeldakse kuulmis- ja kuulamisprobleemide diagnoosi ja raviga. Peagi sündis ka mulle endale kolm last, tütar ja kaks poega, kes õpetasid mulle järgnevatel aastatel palju keelelise arengu kohta. Aastal 1980 asusin Manchesteris osalise tööajaga tööle asutuses, mis kannab praegu nime Riikliku Terviseteenistuse Trusti Mancuni Ühendus ja on loodud selleks, et nõustada kuulmispuudega eelkooliealiste laste vanemaid ning ravida mitmesuguste kõnehäiretega lapsi ka kliinikus. Hiljem määrati mind kõnehäirete ülemterapeudiks, juhtisin tööd kõne-, kuulmis- ja õpiraskustega lastega ning korraldasin neis valdkondades kursusi kõneterapeutidele ja teiste elukutsete esindajatele. Ühtlasi kutsuti mind kõne arenguhäirete nõunikuks kuninglikku kõneterapeutide kolledžisse ning üle kogu maa minu poole pöörduvate eri elukutsete esindajate nõustamine neis küsimustes on minu ülesandeks siiani. Siis sain riigi kirdeosa terviseametkonnalt kolmeaastase stipendiumi uurimistööks, mis aitas mul välja töötada konkreetsete abinõude süsteemi, mida rakendada keelelise arengu riskirühma kuuluvate imikute puhul. See uurimus koos teise, teemalt lähedase uurimistööga, mis käsitles kuulmispuudega, õpivaegusega, kurtide ja autistlike laste reageerimist helidele, tunnistati doktorikraadi, PhD vääriliseks. Nüüd sai minust trusti peaterapeut, kelle ülesanne oli juhtida tööd kõigi kõnehäirete all kannatavate lastega. SISSE JUHATUS

Oma töös pöörasin ma erilist tähelepanu just väga väikestele lastele ning kuulasin neid alati suure huviga, sest tahtsin avastada uusi seoseid nende jutu ja keelelise arengu vahel. Mul tekkis ühtlasi suurepärane võimalus praktiseerida eelkooliealiste laste ravi kliinikus koos oma kolleegi, silmapaistvalt hea kõneterapeudi Deirdre Birkettiga. Kui aitasime koos Deirdrega oma väikesi patsiente rääkimis- ja suhtlemisprobleemides, õppisime mõlemad teineteiselt palju. Me töötasime välja tõhusa kava, mis toetus täiel määral sellele, kuidas vanemad oma laste arengut suunavad. Me avastasime oma suureks kergenduseks, et kui vanemad suutsid ja tahtsid pühendada iga päev pool tundi meie kava harjutustele, tegid lapsed tohutuid edusamme ka tõsiste kõnehäirete ja keelelise arengu mahajäämuse korral, kui nende põhjuseks ei olnud just kurtus, autism, neuroloogilise arengu häired või üldine mahajäämus arengus. Sageli piisas mõnest nädalast või kuust, et jõuda kõnest arusaamises ja kõnelemises eakohasele tasemele. Vanemate rõõm oma teistega suhtlema hakanud lapsest on alati olnud parim tasu minu töö eest. Pole ime, et me mõlemad hakkasime pidama oma arengukava tõhusaks sekkumismeetodiks ning pühendusime jäägitult selle rakendamisele. Paljud lapsed, keda me Manchesteris ravisime, pärinesid majanduslike raskustega peredest. Mul on olnud võimalik rakendada oma arengukava, mis on praegu tuntud väikelapse kõne arengukavana (Baby Talk Programme), Suurbritannia eri osadest ja kõiki sotsiaalseid kihte esindavate perede puhul. Tulemused on alati osutunud heaks.

Meie uurimus Me töötasime Deirdrega oma arengukava välja juba ilmnenud kõnehäiretega laste jaoks, aga siis mõistsime, et kui meil õnnestuks rakendada seda väga väikeste laste puhul, võiksime sellega häireid ennetada. Sõeluuringu raames, mille me Deirdrega korraldasime, külastasime 373 kümnekuuse imikuga kodu. Meie esimene vaatlus näitas, et juba nii varases eas erinesid lapsed olulisel määral mitte ainult oma keelelise, vaid ka üldise arengutaseme poolest. Imikud kasvasid väga erinevates tingimustes, nendega räägiti erineval määral ja viisil ning need tegurid näisid nende keelelise arenguga oluliselt seostuvat. Selleks ajaks, kui meie sõeluuring lõpule jõudis, oli meile selge, et keelelise mahajäämuse riskiga laste keelelist arengut peaks saama sobiva sekkumiskavaga mõjutada. Selle idee kontrollimiseks sain ma terviseametkonnalt uue kolmeaastase uurimistoetuse. Me valisime sõeluuringuks mõeldud testi abil välja 140 kümne10

TERANE LAPS

kuust imikut, kes kannatasid erineva raskusastmega keelelise mahajäämuse all. Need imikud jagasime kahte keelelise ja üldise arengu ning sotsiaalse tausta poolest võrreldavasse rühma. Ühe rühma puhul rakendasime oma arengukava, teise, kontrollrühma puhul aga mitte. Järgneva nelja kuu jooksul külastasime Deirdrega katserühma peresid mitu korda ning vestlesime vanematega nende elu-olu mitmesugustest külgedest, näiteks helitaustast ja televisioonist, imikutega rääkimise sagedusest ja viisidest. Seejärel palusime vanematel pühendada iga päev pool tundi meie arengukava ülesannete täitmisele. Tõdesime rahuloluga, et katserühma imikud hakkasid täpselt nagu kliinikus olevad põnnidki oma keelelises arengus jõudsasti edenema ning jõudsid nelja kuuga oma normaalselt arenenud eakaaslastele järele. Veel enam, lapsevanemad rääkisid meile, et nii neile endale kui ka lastele oli meie kava järgimine palju rõõmu valmistanud, ja seda oli meil väga meeldiv kuulda! Uuringus osalenud lapsed kolmeaastasena Kuna meie jaoks oli tähtis teada, kas arengukava mõju jääb püsima, jälgisime nii katse- kui ka kontrollrühma lapsi kuni kolmeaastaseks saamiseni. Keskendusime sellele vanusepiirile seetõttu, et keelelise mahajäämusega laste arengut pärast kolmeaastaseks saamist oli juba hulgalistes, mõnest aastast kuni laste täiskasvanuks saamiseni vältavates uuringutes käsitletud. Kõigi nende uurimuste tulemused kinnitasid, et paljude laste puhul jäid kõneprobleemid püsima ning tekitasid sageli ka õpiraskusi.1 2 3 4 5 Meie kolmeaastaste lastega tehtud uurimuse tulemused osutusid üllatavaks. Kaheksakümmend viis protsenti kontrollrühma lastest, kelle puhul arengukava ei rakendatud, olid oma keelelise arengu poolest ikka veel eakaaslastest maha jäänud ning mõnel juhul oli mahajäämus väga tõsine. Seevastu peaaegu kõik katserühma lapsed, kelle vanemad olid järginud meie arengukava, olid normaalse või isegi keskmisest parema keelelise arenguga. (Vaid kolme väga ebasoodsates tingimustes elava lapse keeleline areng ei olnud jõudnud normaaltasemeni.) Osa lastest ilmutas koguni sellist kõne mõistmise ja lausete moodustamise oskust, mis on iseloomulik nelja ja poole aastastele lastele! Need lapsed mõistsid väga pikki ja keerukaid lauseid ning väljendasid end erakordselt soravalt. Näiteks suutis äsja kolmeseks saanud väike John raskusteta jälgida sellist ilmatu pikka lauset: „Mine otsi jämedad rasvakriidid üles ja anna need Billyle, et ta need tüdrukutele välja jagaks.” Tavaliselt on niisugune lause mõistetav alles nelja ja poole aasta vanuses. Johnil polnud põrmugi raske üksikasjalikult vestelda oma huvist dinosauruste vastu ja kasutada seejuures isegi selliseid sõnu nagu „välja surnud”. Ka selles vanuses avastasime laste mängimisvõimes ja vestlemisoskustes suuri erinevusi.6 SISSE JUHATUS

Meie uurimuse tulemused näitasid, et kui muuta keskkonnatingimusi ning imikute ja väikelastega rääkimise viisi, on võimalik keelehäireid tõhusalt ennetada ning aidata keelelises arengus mahajäänud lapsi oma eakaaslastele järele jõuda. Kuna tulemused osutusid nii põnevaks, otsustasime mõlema rühma lapsi uurida ka siis, kui nad on saanud seitsmeaastaseks. Uuringus osalenud lapsed seitsmeaastasena Me täiendasime oma uurimisrühma kahe psühholoogiga ning palusime neil hinnata uuringus osalevate laste arengut. Psühholoogid ei teadnud, milliste laste puhul oli meie arengukava järgitud ja milliste puhul mitte. Nad kasutasid laste hindamiseks selles vanuses sobivaid ja meie maal sageli kasutatavaid standardiseeritud teste, sealhulgas intelligentsusteste.7 8 9 Tulemused osutusid lihtsalt hämmastavaks! Vaid viiel katserühma lapsel võis täheldada keelelise arengu mahajäämust, samal ajal kui kontrollrühmas oli selliseid lapsi tervelt kakskümmend. Keerukate lausete mõistmise ja kasutamise poolest olid katserühma lapsed keskmiselt aasta ja kolme kuu võrra kontrollrühma lastest ees. Mõne lapse keelelise arengu tase oli võrreldav isegi kümne ja poole aastase lapse omaga! Katserühma laste lugemisoskus ületas kontrollrühma laste oma keskmiselt aasta ja kolme kuu võrra. Samasugused olid tulemused sõnavaratestis, mida peetakse muide parimaks intelligentsuse ennustajaks.10 Kõige parema keelelise arenguga lapsed said näiteks aru sellistest sõnadest nagu „katastroof ”, „näitus”, „katkend” ja „loeng”, mille mõistmiseni laps tavaliselt jõuab alles kümne ja poole aastaselt! Aga mis kõige põnevam, kaks rühma erinesid teineteisest märkimisväärselt ka oma üldise intelligentsuse poolest. Katserühma laste keskmine IQ jäi elanikkonna ülemisse kolmandikku ning kolmandiku ja neljandiku vahele jääv osa nendest lastest kuulus andekate hulka. Seevastu kontrollrühma laste keskmine IQ jäi elanikkonna alumisse kolmandikku ning ainult üht last võis pidada andekaks. Need erinevused peegeldusid saavutustestides SAT (Standard Attainment Tests), mille meie maal sooritavad kõik seitsme- kuni üheteistaastased lapsed. Kõik katserühma lapsed jõudsid normile vastavate tulemusteni või ületasid need, samal ajal kui kontrollrühmas suutis seda vaid kaks kolmandikku. Kaks rühma erinesid märkimisväärselt ka oma emotsionaalse ja käitumusliku arengu, sotsiaalsete oskuste ja keskendumisvõime poolest. Psühholoogid tegid katserühma laste testide juurde palju selliseid märkusi nagu „suurepärane keskendumisvõime”, „vastutulelik ja sõbralik käitumismaneer” ja „väga sõbralik, väljendab end ladusalt ja tabavalt”. Seevastu kontrollrühma laste testiblanketti12

TERANE LAPS

delt võis leida ülestähendusi, mis viitasid nende tähelepanu kergele hajuvusele ning vajadusele teha testi täitmises palju vaheaegu. Kõige kurvastavamad olid kommentaarid, mille järgi testide täitmine kutsus osal lastest esile stressiseisundi ja tekitas ebaedukartuse, mis näis olevat neile juba tuttav kogemus. Seevastu enamik katserühma lapsi näis seda tegevust nautivat. Meis tekitasid rahulolu ka mitmed katserühma laste vanemate tähelepanekud. Näiteks kinnitasid nad tihtipeale: „Ta on meil nüüd nii julge suhtleja!” Samasuguseid kommentaare kuulsime televisiooni töörühmalt, kes intervjueeris lapsi meie arengukava tulemusi tutvustava saate jaoks. Üks operaator jutustas, kuidas teda võlus väike poiss, kellele ema oli öelnud, et võtterühma liikmetega oleks viisakas vestelda. Poiss tõmbas operaatorid elavasse keskustellu, esitas küsimusi nende varustuse kohta ja võrdles seda oma isa kaameraga. Võtterühmale avaldas see nii sügavat muljet, et nad usaldasid arengukavast kokkuvõtte tegemise sellele poisile! Need sõltumatute testijate abil saadud tulemused lubasid väita, et meie esialgselt probleemide ennetamiseks mõeldud arengukava sobis kõigi laste arengu soodustamiseks. Et kõik vanemad saaksid oma laste potentsiaalide maksimaalse väljaarendamisega tegelda nende sünnist saadik, tuli meie arengukava neile kättesaadavaks teha. Me oleme tutvustanud oma uurimuse tulemusi mitmetes teaduslikes artiklites, esinenud ettekannetega kodumaistel ja rahvusvahelistel konverentsidel ning õpetanud sõeluuringu testi ja väikelaste kõne arengukava kasutamist kõneterapeutidele ja teistele asjatundjatele. Praegu on mul käsil uus väikelaste arengut käsitlev uurimistöö, aga ma ei tahaks kunagi loobuda ka oma tööst kliinikus: laste ja nende vanematega suhtlemine pakub mulle siiani kõige rohkem töörõõmu. Kuidas keeleline areng kulgeb Vaatamata tõdemusele, et keelelises arengus mahajäänud lapsi ohustavad õpiraskused ning sotsiaalsed ja emotsionaalsed probleemid, ei suuda me siiani täpselt vastata küsimusele, kuidas kujuneb abitust vastsündinust ainult nelja aasta jooksul keele valdaja. Kõige varasem teooria11 seletas seda imeväärset saavutust nii: kui laps toob kuuldavale üksikuid helisid, tasustavad ümbritsevad täiskasvanud teda selle eest ja „vormivad” nii lapse häälitsustest sõnu. Näiteks meenutab imiku lalin sõna „emme” ja sellele järgneb alati ema ilmumine. Lõpuks hakkabki laps seda sõna emaga seostama. Selle seisukoha vastu astus 1950. ja 1960. aastatel kuulus keeleteadlane Chomsky.12 13 Ta arvas, et keele omandamise võime on sünnipärane ning niipea kui lapsed kõnet kuulevad, lülitub automaatselt sisse nn SISSE JUHATUS

keele omandamise aparaat (Language Acquisition Device, LAD), mis aitab neil kuuldut mõtestada ning hiljem ka ise lauseid moodustada. Tema arvates ei olnud sellel, kui palju ja kuidas täiskasvanud lapsega räägivad, erilist tähtsust. Chomsky arendas oma ideid edasi ning jõudis seisukohani, et me saame sündides kaasa ka teadmised grammatikareeglite, näiteks nimi- ja tegusõnade ühildumise kohta: näiteks on õige öelda „poiss hüppab” ja „tüdrukud hüppavad”, aga mitte „poiss hüppavad” või „tüdrukud hüppab”.14 Selle teooria pooldajad usuvad siiani, et keele omandamine on võimalik ainult tänu sellisele kaasasündinud teadmisele ning see, kui palju ja kuidas lapsega räägitakse, ei oma erilist tähtsust. Ka kuulus keeleteadlane Pinker pooldab oma uuemates teostes15 seisukohta, et universaalne, konkreetsest keelest sõltumatu teadmine erinevate sõnatüüpide ja nende rolli kohta keeles on lastele omane sünnist saadik. Väike laps teab näiteks, et mingi sündmuse põhjustaja on alati lause alus. Kui laps näeb, et kass ajab lillevaasi ümber, ja kuuleb ema ütlemas: „Milline paha kass!”, siis teeb ta õige järelduse, et kass on äparduse põhjustaja ning järelikult lause alus. Selle sünnipärase teadmise osas ei ole veel lõplikku üksmeelt, aga on selge, et hämmastavat kiirust, millega inimlapsed keele omandavad, ei ole võimalik seletada ilma mingi kaasasündinud teadmise või mehhanismita. Mil määral need mehhanismid alluvad keskkonna mõjule, tekitab siiani tuliseid vaidlusi. Nagu me juba kuulsime, usuvad Chomsky ja Pinker, et keskkonna mõju pole kuigi oluline, ent samas peavad paljud teised tunnustatud teadlased16 17 18 sotsiaalse suhtlemise ja mõjutuse osa keele omandamises ülitähtsaks. Nende meelest omandavad lapsed varased keeleoskused just mõttekas ja aktiivses ühises tegutsemises koos teiste inimestega. Ehkki me oleme keele omandamiseks mingil viisil eelnevalt programmeeritud, sõltub keele õppimine väga olulisel määral vastastikustest mõjudest lapse ja keskkonna vahel ning kuuldud kõne laad mõjutab last oma potentsiaali erinevalt kasutama. Seda seisukohta toetavad uuringud, mis kinnitavad seost täiskasvanu tegevuse ja laste keelelise arengu taseme ja iseloomu vahel. Mitmed nendest uurimustest korraldati 1970. aastatel vastukaaluks Chomsky väitele, et kuna täiskasvanud räägivad lastega keerulises, halvasti organiseeritud ja vigases keeles, ei ole selle omandamine ilma „keele omandamise aparaadita” võimalik. (Nähtavasti pole Chomsky imikute ja väikelastega kuigi palju kokku puutunud, sest enamik täiskasvanuid tajub vaistlikult, et väikeste lastega tuleb rääkida teisiti kui omaealiste sõpradega!) Ehkki on ilmne, et mõnel arenguetapil sõltub keel keskkonnamõjutustest suhteliselt vähe (kurdid lapsed hakkavad lalisema samal ajal kui normaalse kuulmisega imikud ning ka oma esimese sõna ütlevad nii väga stimuleerivas

TERANE LAPS

kui ka puudulikus keskkonnas kasvavad lapsed ühes ja samas vanuses), pole siiski kahtlust, et edasises keelelises ja sotsiaalses arengus on keskkonnamõjutused otsustava tähtsusega. Näiteks on kogunenud piisavalt tõendeid, et lastele adresseeritud kõne hulk korreleerub nende arenguga positiivselt ehk teisisõnu, mida rohkem lastega rääkida, seda kiiremini nad keele omandavad.19 20 Keele õppimist mõjutab olulisel määral ka kõne sisu.21 22 Ühtlasi on tõendeid, et imikud ja väikelapsed eelistavad selgelt teatud laadi kõnet, kuulavad seda ning õpivad sellest palju.23 Uurimused on näidanud, et teatud sõnavara ja grammatiliste struktuuride omandamine sõltub sellest, millist kõnet lapsed kuulevad.24 Deirdre ja minu uurimused, aga ka kliinilised kogemused näitasid, et kõige suuremad edusammud laste arengus tulenesid teatavast lastega rääkimise viisist, ning sellest saigi meie arengukava tugisammas. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi meil on nähtavasti mingi sünnipärane keele õppimise mehhanism, on siiski piisavalt tõestatud, et laste keelelist arengut mõjutab oluliselt nendega rääkimise viis – milles veendume, kui tutvume meie arengukavaga lähemalt. Seda vastandlike arvamuste vahele jäävat seisukohta väljendas oma 1960. aastate teostes bioloog Lenneberg. Ta kirjutas: „Laste keeleline areng on bioloogiliselt programmeeritud samal viisil nagu suurem osa loomade käitumisest. Et see saaks rahuldavalt kulgeda, peab organism siiski olema terve ning saama keskkonnalt sobival määral õige kvaliteediga mõjutusi.”25 Huvitaval kombel pole lood teisiti ka muude liikidega. Näiteks on metsvindi laulu põhijooned ilmselt sünnipärased, sest ilmnevad ka isolatsioonis kasvatatud lindudel, aga selleks, et omandada laul kogu selle rikkuses, peavad noored linnud kuulma täiskasvanud lindude laulu, mis on nende jaoks mudel, eeskuju.26 Väikelaste kõne uuringu tulemused toetavad sedasama vahepealset seisukohta. Ma saan oma väikest last aidata, et ta laulaks oma laulu kogu selle rikkuses!

Miks keeleline areng vahel viltu kisub Keeleoskus eristab inimesi teistest olenditest ning keelel on määratu tähtsus ühiskonnas ja kultuuris. Ehkki oskame suurepäraselt rääkida, on meil vahel ikka raske üksteisega suhelda. Mul oli hiljuti huvitav vestlus oma veterinaarist sõbraga, kellelt kuulsin, et peaaegu kõigil juhtudel, kui teda on eksperdiks palutud, pole tegemist olnud mitte vale diagnoosi, vaid puuduliku kommunikatsiooniga. Me arendasime seda teemat edasi ja jõudsime oletuseni, kui paljud sõjad ja teised tõsised konfliktid on tekkinud just selliste möödarääkimiste pärast. SISSE JUHATUS

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI Ülevaade Lapse sünd on võimsamaid kogemusi inimese elus ning sellele järgnevatel nädalatel võlub laps sind jäägitult, sa püüad teda tundma õppida ja tema eest hästi hoolitseda. Kui see on sinu esimene laps, leiad võib-olla nagu minagi hämmastusega, et lapse eest hoolitsemine tähendab täiskoormusega tööpäeva. See võib olla vägagi väsitav, eriti kuni selle umbes kuue nädala pärast saabuva imelise hetkeni, mil enda suureks rõõmuks avastad, et beebi laseb sul juba vahel kogu öö magada. Esialgu ei suuda ta ise peaaegu mitte midagi teha. Tema kontroll oma keha üle piirdub võimega pöörata pea automaatselt rinna või luti poole. Ta kisab valjult ja sageli, aga esimestel elunädalatel on raske aru saada, mida ta sellega öelda tahab. Siiski on tal juba päris alguses vahendeid maailma tundmaõppimiseks. Ta näeb ja kuuleb (ehkki veel mitte nii hästi kui hiljem), tunneb maitset ja lõhna. Ka nahk on tähtis sensoorne piirkond, mille kaudu laps võtab vastu teateid välismaailmast, tajub soojust, teise inimese puudutust ja mugavust. Lapsel on hämmastav suhtlemisvõime ja ehkki tal sündides ei ole veel vahendeid oma teadete edasiandmiseks, on need kolmekuuselt juba selgesti märgatavad!

Ära unusta, et siin esitatud staadiumid kirjeldavad keskmist arengut. Iga laps areneb oma tempos, jõuab mõnes valdkonnas võib-olla eakaaslastest ette, teises aga jääb maha. Ära muretse ega tunne masendust, kui su lapsel ei ilmu kõik nimetatud tegevused täpselt kirjeldustes mainitud vanuses. Lisateavet leiad peatükist „Mis annab põhjust muretsemiseks?” selle osa lõpus.

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

Esimene elukuu KOMMUNIKATSIOONIVÕIME ARENG

Selles alapeatükis kirjeldame nagu edaspidigi kommunikatsioonivõime ja keelelise arengu staadiume ning kõrvutame neid arenguga teistes valdkondades. Selle osa eesmärk on panna sind märkama oma lapse arengut, jagada selle kohta teadmisi ning õpetada sind oma võluvast lapsest rohkem rõõmu tundma. (Pea siiski meeles, et lapsed arenevad erineva kiirusega ja nii varases eas mõjutab arengutempot seegi, kas laps on sündinud nädala võrra enne või pärast õiget aega.) Vastsündinu on abitu ja sõltub täiesti teistest, ent on siiski teda ümbritsevate täiskasvanutega suhtlemiseks hämmastavalt hästi varustatud. Sünnihetkest peale on tal kalduvus teiste inimestega emotsionaalseid suhteid sõlmida ning peagi võime näha, et ta püüab neid suhtlema meelitada. Varsti pärast sündi ilmutab laps oma suhtlemiskalduvust sellega, et rahuneb, kui temaga räägitakse, ta sülle võetakse ja talle silma vaadatakse. Loodus on asjad nii korraldanud, et laps suudab oma pilgu kõige paremini fookustada kaugusele, mis lahutab teda süles olles ema näost.1 Ta ilmutab huvi ka helide vastu, vähendab heliallika lähenedes oma aktiivsust ning esimese elukuu lõpuks vaatab heli suunas. Ta kisab sageli, ent peagi hakkab kuuldavale tooma kisast erinevaid täishäälikutest koosnevaid helisid. Säärane häälitsemine ei ole selles eas veel kommunikatiivne, ent laps saab oma pilguga ning kisa ja muu rahulolematust väljendava tegevusega või selle lõpetamisega oma erksuse ja rahulolu astmest sellegipoolest selgelt märku anda. Esimestel elunädalatel imik kisab ning tekitab ka teisi, oma keha talitlusega seotud helisid, näiteks luksub ja röhitseb. Kuigi neid helisid ei kasutata selles vanuses veel teadlikult kommunikatsiooni eesmärgil, reageerivad ümbritsevad täiskasvanud neile helidele ja imiku pilgule ning sillutavad sellega teed hilisemale tõelisele suhtlemisele; laps hakkab tänu täiskasvanu reageeringutele mõistma, et erinevad käitumisviisid viivad erinevate vastusteni. Näiteks laps kisab või on muul viisil rahulolematu ning ema ütleb: „Ahaa, sa tahad, et ma sul mähkme ära vahetaksin!”; laps vaatab mänguasja poole ja ema sõnab: „Sa tahad mõmmit vaadata!” ning toob lelu lapsele lähemale. Nägu tõmbab endale lapse tähelepanu ning inimnäol on mitmeid omadusi, mida laps vaatamisel eelistab: kolm, mitte kaks mõõdet, kontrast tumeda ja heleda vahel ning kõverad, mitte sirged jooned.2 3 4 Juba 36-tunnine laps eelistab

TERANE LAPS

oma ema nägu kujutava video vaatamist võõrast nägu kujutava video vaatamisele ning see räägib lapse võimest hämmastavalt kiiresti õppida.5 Samuti vaatab ta pigem inimeste kui loomade või elutute objektide liikumist.6 Vastsündinu suudab suurepäraselt jäljendada keelenäitamist ja suu pärani ajamist, kui seda talle ette näidata, see oskus aga mõne nädala pärast kaob.7 Ta suudab matkida ka kurbust, rõõmu ja üllatust väljendavaid näoilmeid.8 9 10 Miks need oskused selles eas vajalikud on, pole täpselt teada. ÜLDINE ARENG

Laps hakkab tegema algelisi katseid maailma uurida. Ta pöörab pea valguse poole ja ehkki tema nägemine pole veel binokulaarne, tunneb ta ära püsiva suuruse ja kujuga objektid, mida talle näidatakse erinevast vaatenurgast ja erinevalt kauguselt.11 Juba selles väga varases staadiumis eristab laps risti, ringi ja kolmnurka.12 Tal on veel vähe võimu oma keha üle, mistõttu liigutused on katkendlikud ja kontrollimatud. Nagu kõik selgroogsed, saavutab laps kõigepealt kontrolli oma pea üle, järgneb kere ja alles siis tulevad jalad. Selles vanuses suudab laps mõne sekundi pead püsti hoida, kui teda kaenla alt toetada. Teda iseloomustavad reflektoorsed tegevused, mis hiljem muutuvad sihipäraseks, näiteks haarab ta kinni kõristist, kui ta käsi selle vastu puutub. Kui teda püsti hoida, ilmutab ta täielikku koordineeritud kõndimisrefleksi, ent see kustub mõne nädala pärast. TÄHELEPANU

Selles vanuses imiku tähelepanu iseloomustab kaks hämmastavat omadust. Esiteks on tema tähelepanu äärmiselt ebapüsiv ning teiseks puuduvad tal täiesti igasugused mehhanismid, mis aitaksid tal toime tulla tähelepanu häirivate teguritega. Esimesel elukuul hoiab ta oma pilgu mänguasjal vaid väga lühikest aega. Samuti püsib ta pilk vaid hetke sinu näol ning kui sa teda toidad, õnnestub sul vaid viivuks ta pilku tabada. KUULAMINE

Võime kuulata, mis tähendab võimet soovitud helile keskenduda, oma tähelepanu sellel hoida ning soovimatud helid oma tähelepanuväljast välja lülitada, hakkab arenema sünnist peale ning läbib oma arengus mitu etappi. Küpsuse SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

saavutamiseni on pikk tee. See on valdkond, mida sageli alahinnatakse ja mis hooletusse jäetakse, ehkki see on keelelise ja intellektuaalse arengu seisukohast otsustava tähtsusega. Ühtlasi allub see valdkond kergesti keskkonnamõjudele, nagu võid veenduda kõiki selle pealkirjaga alapeatükke lugedes. Ema ja isa hääle tunneb laps ära juba esimesel elupäeval13, ning asjaolust, et ta on neile helidele veelgi vastuvõtlikum siis, kui need on salvestatud sellisel kujul, nagu neid võiks kuulda emaüsas asuv loode, võib järeldada, et kuulamine saab alguse juba sünnieelses eas.14 Ta reageerib ka telerist ja raadiost tulevatele häältele, mis on ümbritsenud tema ema raseduse ajal.15 (Õigupoolest on ta helisid sünnihetkeks kuulnud juba kaks kuud, sest kuulmissüsteem hakkab tööle juba seitsmendal raseduskuul.) Vastsündinu kuulmine ei ole veel nii terav kui täiskasvanul16, aga tal kulub kõigest mõni päev, et hakata eristama oma kisa salvestust teiste imikute kisa salvestusest, samuti laste tegelikku kisa arvutisimulatsioonist: esimesel juhul reageerib imik tugevama kisaga. Selles eas eelistab laps suurema helikõrgusega ja meloodilist kõnet rohkete hääle-tõusude ja -langustega.17 18 Kuulamisest annab tunnistust ka reflektoorne pöördumine madalate vaiksete helide poole19 ning tegevuse peatamine, kui lähedusest kostab uusi helisid. Esialgu reageerib laps paljudele helidele oma ümbruses ühtviisi, sest vaid vähestel helidel on tema jaoks tähendus. (Kas sa suudad ette kujutada, et sa ei tea, mida tähendab tassi kõlksatus vastu alustassi või võtme ragin lukuaugus?) Siiski suudab laps juba mõne nädala pärast anda tähenduse mitmele sageli korduvale tähtsale, näiteks toitmisega seotud helile. Esialgu peavad helid talle selleks olema väga lähedal, kui ta aga helisid ja nende allikaid juba paremini seostab, tunneb ta neid ära ka kaugemalt.

Teine elukuu KOMMUNIKATSIOONIVÕIME ARENG

Oma esimest imelist naeratust näitab laps umbes kuuenädalaselt ning see sündmus paneb tavaliselt sulama kõigi lähikondsete südamed, kes oleksid valmis kas või pea peal seisma, et seda uuesti esile kutsuda. Selles staadiumis ei olene lapse häälitsemise kestus ja näoilmete vaheldumise sagedus sellest, kas ta vaatab täiskasvanule otsa või mitte, ta võib naeratada ka paljude teiste stiimulite, mitte ainult inimese puhul.20 Ent ta algatab mõnikord juba ise täiskasvanule otsa vaadates suhtlemist ja võib pilgu mujale pööramisega kontakti ka lõpetada. 28

TERANE LAPS

Selles vanuses ilmutab laps üha rohkem huvi ümbruse ja iseäranis inimeste vastu. Ta pöörab sageli pead ja vaatab häälte suunas ning näib pingsalt kuulatlevat inimeste juttu. Ta näib reageerivat ka rääkija hääletoonile ning mõnikord vastab ta kõnetusele naeratusega. Areneb ka lapse häälitsemine. Laps hakkab koogama ja see annab tavaliselt tunnistust rahulolust. Koogamine on vaiksem ja meloodilisem kui kisa ning koosneb kaashäälikule järgnevast täishäälikust, kusjuures mõnda sellist silpi vahel korratakse. Selles eas võib laps hakata näljast märku andmiseks kasutama teatud häälitsusi, mis on esimesed tema poolt kuuldavale toodud kindla tähendusega helid. Nüüd juhib ta teiste tähelepanu oma vajadustele vokaalsete vahenditega. ÜLDINE ARENG

Nüüd on laps juba kauem ja tavaliselt iga päev samadel aegadel ärkvel. Tema motoorses arengus annab tooni asümmeetriline tooniline kaelarefleks, mille abil laps pöörab oma pead soovitud suunas, sama poole käsi vastu keha sirutatud, teine aga kõverdatud. See asend ei võimalda veel laia vaatevälja, aga kontroll oma silmalihaste üle on kasvanud. Ta suudab pöörata pead kära või liikuva valguse poole ning jälgida liikuvat objekti, esialgu horisontaal- ja seejärel vertikaalsuunas. Ta on suuteline mängulist tegevust jälgima ning mõnikord fikseerib oma pilgu objektile üsnagi pikaks ajaks. Kontroll pea üle on kasvanud ning nüüd suudab ta kõhuli olles pead tõsta. Lihaste tugevnemisest annab märku jõuline põtkimine vannis. TÄHELEPANU

Teisel elukuul leiab tähelepanu arengus aset teatud muutusi. Laps suudab nüüd oma tähelepanu lühikeseks ajaks keskendada, esialgu horisontaalselt ning umbes nädala pärast ka vertikaalselt liikuvale silmatorkavale objektile. Ta muutub liikumatuks ja vaatab ainiti temas huvi äratanud eset. Ta võib sulle juba tahtlikult otsa vaadata, ehkki esialgu vaid lühikeseks ajaks. Ta pöörab nüüd tähelepanu kõigile, mitte ainult tuttavatele helidele enda ümber. KUULAMINE

Ühe kuu vanuselt näitab laps üles huvi paljude helide vastu ning suudab temas huvi äratanud helile mõneks ajaks keskenduda. Seda staadiumi iseloomustab SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

erakordne võime eristada foneeme, keele väikseimaid signaalse tähendusega üksusi. Näiteks suudavad lapsed teha vahel silpidel „pat” ja „bat”, mis erinevad teineteisest väga vähe.21 See tekitab kiusatuse järeldada, et laps sünnib siia ilma tugeva eelhäälestusega kõneks ning võib-olla kuulub koguni kõne ise inimese sünnipäraste omaduste hulka. Kahekuuselt suudavad imikud eristada mees- ja naishääli.

Kolmas elukuu KOMMUNIKATSIOONIVÕIME ARENG

Kaheksanädalaseks saamisest peale keskendub lapse pilk ja häälitsemine üha sagedamini täiskasvanule ning kaheteistnädalaselt eelistab ta inimesi selgelt teistele ümbruses leiduvatele stiimulitele. Tema häälitsemine on suunatud rohkem inimestele ning kõige rohkem oma emale.22 Nüüd suudab ta esmakordselt mõjutada ema näoilmet ja hääletooni ning ka tema enda näoilmed muutuvad. Tuttavatele täiskasvanutele naeratab ta tavaliselt rohkem kui võõrastele. Imik ilmutab nüüd üha kasvavat huvi kõne vastu, hakkab kõnet kuuldes ringi vaatama ning leiab rääkija üles. Ta suudab eristada vihast ja sõbralikku hääletooni. Ta keskendab oma pilgu rääkija huultele ja suule, mitte kogu näole, otsekui mõistes, et teda huvitavad helid tulevad sealt. Ta on üha rohkem huvitatud ka teistest helidest ning otsib nende tekitajat pilguga. Ta võib vaadata näiteks avatud ukse poole või otsida söögiriistade klõbina ja teiste majapidamisega seotud helide tekitajat. Ta annab vaiksemaks jäämisega märku, et teda huvitab muusika. Talle meeldib nii populaarne kui ka klassikaline stiil, ent selles vanuses eelistab ta pigem vaikset kui valjut muusikat. Üle kõige on aga ema laul. Häälitsemine areneb selles eas nii mahult kui ka laadilt. Ta toob kuuldavale üha rohkem helisid, mis koosnevad mõnikord juba kahest või enamast kaashäälikut ja täishäälikut hõlmavast silbist, ning seab korraga ritta kümme või enamgi sellist heli. Vahel tekitab ta toitmise ajal ja pärast seda pikki täishäälikuid meenutavaid helisid. Kolmekuuselt ilmutab ta oma rõõmu naeruga ning vastab naeratusele naeratusega. Selle vanuse peamine vokaalne tegevus on koogamine, mis lapse rahulolu hetkedel võib tähendada ka sihipärast mängu helidega. Laps teeb keele ja huultega kobavaid liigutusi, otsekui püüaks välja öelda sõnu. Seda juhtub tavaliselt täiskasvanule otsa vaadates. Suu esiosaga tekitatud helide asemel hakkab laps nüüd kuuldavale tooma rohkem suu tagumise osaga tekitatud helisid ning helide 30

TERANE LAPS

valik suureneb märgatavalt. Nende hulgas on ka palju selliseid väljendusrikkaid helisid nagu kihistamine, naer ja rahulolust märku andvad niuksatused. Areneb ka häälitsemine suhtlemise eesmärgil. Mõnikord häälitseb laps siis, kui teda kõnetada, ning täiskasvanu pilgule võib ta vastata täiesti vastupandamatu kombinatsiooniga – naeratuse ja koogamisega. See on täiskasvanu ja lapse vahelise vokaalse suhtlemise põnev algus, tegelikult elu esimene vestlus. Imik häälitseb rohkem, kui teda kõnetada ning kui seda teeb tuttav täiskasvanu, kes kasutab elavat miimikat. ÜLDINE ARENG

Suurel määral on kirjeldatud areng võimalik tänu imiku äsja tekkinud võimele kontrollida oma pead ning kolmanda elukuu lõpuks välja kujunenud võimele juhtida ka kõiki kahtteist silmalihast. Ta suudab nüüd selili lamades pead kergitada ning seda täiskasvanu süles istudes püsti hoida. Ta saab suunata oma pilgu ühelt objektilt teisele, jälgida ringikujuliselt liikuvat ja järelveetavat objekti. Asümmeetriline tooniline kaelarefleks kaotab oma mõjujõu nagu paljud teisedki varased refleksid. Lapsele meeldib olla istuvas asendis, milles ta näitab üles elavat huvi ümbruse vastu. Ta hakkab ära tundma tuttavaid olukordi. Kui talle mänguasju näidata, vaatab ta neid kohe, on elevil ning teeb algelisi katseid neid kätte saada. Ta viibutab käsi, toob need keskele kokku ja mängib oma sõrmedega, mille vastu tal on äsja huvi tärganud. Ta vaatab neid sihipäraselt ja haarab kõristist kinni, kui see talle pihku anda. Vannis põtkib ta veel jõulisemalt kui seni. Hiljutised uurimused on kummutanud varasema arusaama ja näidanud, et selles eas imikud on hämmastavalt teadlikud füüsilises maailmas valitsevatest seaduspärasustest. Nad näivat teadvat, et tahked kehad ei saa üksteisest läbi minna ega nähtava toetuseta õhus rippuda.23 On tõendeid ka selle kohta, et umbes kolmekuuselt hakkab laps mõistma, et peidus olev objekt jätkab oma olemasolu, ning objekti puudutav teave, näiteks selle asend, suurus ja isegi jäikus või paindlikkus, säilivad lapse mälus.24 Seni on jäänud mõistatuseks, miks lapsed seda teavet ei kasuta ning hakkavad peidetud objekte otsima alles kaheksa- kuni üheksakuuselt – eas, mida varem seostati objektide püsivust puudutava arusaama tekkega. Me teame praegu ka seda, et mõisteid hakkab laps kujundama kohe pärast sündi. Kui me näitame kolmekuusele imikule pildiseeriat hobustest, on ta võimeline kujundama mõiste, mis välistab teised loomad, sealhulgas sebrad.25 Napi kolme kuuga on vastsündinust saanud üllatavalt asjatundlik väike teadlane.

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

TÄHELEPANU

Kolmandal elukuul hakkab kujunema lapse võime oma tähelepanu kontrollida. Ta saab nüüd esmakordselt oma visuaalset tähelepanu sihipäraselt ühelt objektilt teisele suunata, ehkki esialgu vaid viivuks. Ta suudab lühikest aega pilguga saata temas huvi äratanud ringikujuliselt liikuvat ja nööri otsas veetavat objekti. Kõige rohkem püsib tema tähelepanu inimestel, ta vaatab ainiti rääkija suud ning talle meeldib vaadata liikuvaid inimesi. Selle perioodi lõpuks suudab ta suunata oma pilgu sinna, kuhu vaatab keegi teine, ning see rajab teed õppimiseks väga olulisele võimele – täiskasvanuga ühisele objektile suunatud tähelepanule. KUULAMINE

Me nägime, kuidas imik valmistub suhtlemiseks, ning seda peegeldab ka tema kuulamisvõime areng. Varasemate elukuude jooksul õppis ta kõneleja poole vaatama ja jäi häält kuuldes vaikseks ning umbes nelja nädala vanuselt tekkis tal hämmastav võime eristada foneeme. Teisel ja kolmandal elukuul kasvab lapse huvi kõne, aga ka muusika ja teiste helide vastu kiires tempos. Selles eas ei suuda aga laps veel keskenduda esiplaani helidele ja tausthelidest välja lülituda. See on meie arengukava jaoks väga oluline tähelepanek.

Mäng Mäng pakub nii sellel perioodil kui ka kõigis järgmistes staadiumides häid võimalusi keelelisteks mõjutusteks. Selles vanuses toetub mäng täielikult täiskasvanu ja lapse suhtlemisele ega haara endasse veel mingeid muid objekte või sündmusi. Seega on täiskasvanud lapse jaoks sel ajal tegelikult ainsad mänguasjad! Laps meelitab sind nutikalt tegevustesse, mis talle kõige rohkem lõbu pakuvad ja millest ta kõige rohkem õpib. Vastsündinu tunneb suurt lõbu füüsilist laadi mängust. Selles eas oled mängu algataja veel sina. Patsuta ta jalgu, silita õrnalt ta nägu, lase tal oma näpust kinni võtta, mängi tema sõrmede ja varvastega ning puksi hellalt peaga ta kõhtu. Lisaks rõõmule, mida see teile mõlemale teeb, aitab see koos verbaalsete ja vokaalsete mõjutustega, millest varsti räägime, last stimuleerida ning säilitada tal sellist ärksustaset, mis võimaldab tal kõige paremini ümbrust meeleorganitega uurida. Mäng on juba esimestel elunädalatel tähtis ka usalduslike suhete loomiseks ning sellega saab alguse lapse ja täiskasvanu 32

TERANE LAPS

ühiste kavatsuste, tegevuste ja teadmiste repertuaari loomine. Sellele toetub hilisem keeleline areng. Kahe kuu vanuses saab mängu võluvaks koostisosaks vastastikune kordamööda häälitsemine, mida kirjeldame edaspidi, ent selles eas kohandad sina veel oma häälitsusi tema omadega, mitte vastupidi.

LELULAEGAS  Liikuvad kontrastsete värvitoonidega, eriti must-valged lelud,

mida lapsel on huvitav vaadata.  Lihtsad kellukesed ja teised muusikariistad, mida lapsel on hea

kuulata.  Eredavärvilised esemed, mida on kerge kätte võtta ja ohutu suhu pista.  Stimuleerivalt mõjuvad erineva tekstuuriga esemed. Lihtne kangatükk on üks selle perioodi paremaid mänguasju. Kolme kuu vanuses leiab lapse arengus aset mitu olulist muutust. Lapsel on nüüd vaja asju, mida vaadata ja kuulata ning, perioodi lõpuks, kätte võtta. Lapsele teeb lõbu kõristiga vehkimine, kui sa oled selle talle pihku andnud. Ta hakkab tegema katseid esemete kättesaamiseks ning talle meeldib neid haarata, kui need talle pihku pista. Peamine uurimisvahend on lapse jaoks suu, ent ta hakkab vaatama ka kaugel eemal asuvaid objekte ning vajab võimalust vahetada asukohta, mis võimaldab erinevaid vaatevälju. Tal on vaja nii omaette mitmesuguste asjadega mängimist kui ka ühist mängu sinu ja teiste täiskasvanutega. Talle meeldib kuulata muusikat ja laulmist ning ta vajab võimalust siputamiseks ja liigutamiseks kerges rõivastuses. TELEVISIOON JA VIDEOD

Oma arengukava tutvustades teeme televisioonist veel üsna palju juttu, kuna sellel on meie ühiskonnas tähtis osa. Ehkki see on teatud vanuses lastele väga vajalik ja aitab neil maailma kohta teada saada palju sellist, mida nad muul viisil ei avastaks, pidurdab see samas arengut mõnes teises vanuses, iseäranis varastes arengustaadiumides. Nagu öeldud, on imikutel ja väikelastel suurepärane sisemine soodumus kommunikatsiooniks ning nende suhtlemisoskus areneb esimestel elukuudel ja SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

-aastatel hämmastava kiirusega. Selleks vajab laps aga vastuvõtlikku ja jutukat partnerit ning sellise kaaslase rolli televisioon täita ei suuda. Imikud ja väikelapsed vajavad ka palju-palju võimalusi oma ümbruse uurimiseks, sest nende ees seisab äärmiselt raske ülesanne – maailmast aru saada. Televisioonist ei saa lapsed midagi õppida enne, kui neil ei ole olnud rohkelt võimalusi oma ümbruse, selles leiduvate tegelike objektide ja inimeste tundmaõppimiseks. Ära püüa selles varases eas oma last teleri abil vaigistada! Kahtlemata on teleriekraan oma eredate liikuvate värvidega tugev stiimul, millele võivad tähelepanu pöörata ja sellele oma pilgu naelutada juba mõnenädalased imikud. Ära siiski anna järele kiusatusele seda stiimulit kasutada.

Kokkuvõte Kolmekuuselt sinu laps tõenäoliselt:  kihistab ja naerab, kui sa temaga mängid, andes sellega märku, et see tegevus

on talle väga meeltmööda;  koogab, kasutades erinevaid täis- ja kaashäälikust koosnevaid silpe;  vastab vahel kõnetamisele häälitsemisega: need on esimesed vestlused;  ilmutab elavat huvi kõne vastu, otsides pilguga rääkijat ning jälgides tema

huuli ja suud;  ilmutab huvi teiste, näiteks majapidamisega seotud helide vastu;  naudib muusika kuulamist ja annab oma meeleheast märku.

Mis annab põhjust muretsemiseks? Me oleme rääkinud normaalse arengu suurest varieeruvusest, ent vanematena tahame siiski teada, milliste märkide järgi saaksime lapse arenguhälbeid võimalikult vara ära tunda. Allpool on loetletud seiku, mille ilmnedes sul oleks soovitav otsida lapse jaoks asjatundlikku abi. (Ära siiski unusta, et kiire areng ühes valdkonnas võib põhjustada ajutise mahajäämuse mõnes teises valdkonnas.) Sul on tähtis teada ka seda, et ükski seda sorti loetelu ei asenda asjatundja arvamust. Kui sul on oma lapse arengu osas pisemgi kahtlus, otsi ka siis nii kiiresti kui võimalik kodusid külastava lasteõe või perearsti abi, kui sind muretsema panev seik järgnevasse nimekirja ei kuulu. 34

TERANE LAPS

Mureks on põhjust, kui sinu kolmekuune laps:     

ei naerata; ei rahune kõnetamise ja süllevõtmise puhul; ei kooga, kasutades täishäälikuid; ei pööra oma pead kunagi valguse või kõristi heli poole; ei nuta, kui ta kõht on tühi.

Meie arengukava Sa oled oma imepärase uue ilmakodanikuga koju jõudes õnne tipul. Sa tead, et su elu on nüüd jäädavalt muutunud, ja soovid nagu kõik vanemad anda selle abitu väikese olendi jaoks endast parim. Sul pole vaja muretseda! Nagu me veendusime, ei ole imikud hoopiski mitte passiivsed suhtluskaaslased, vaid võtavad seltskonnaelust elavalt osa. Loodus on varustanud täiskasvanud bioloogilise kalduvusega vastata imikute signaalidele kõige sobivamal viisil. Üht-teist imiku hooldusse puutuvat tuleb meil muidugi õppida, ent huvitaval kombel näime me vaistlikult teadvat, kuidas nii väikese lapsega suhelda. Need vaistlikud moodused on peaaegu kõigis kultuurides sarnased, ehkki kasvatustavad võivad suuresti erineda. Kahjuks ei kehti see hilisemate staadiumide kohta, mil meil kõigil tuleb õppida, mida ja kuidas oma lapsega ette võtta. Esimestel elukuudel aga sujub, eeldusel, et mõni väga tähtis tingimus on täidetud, kõik hästi ka eriliste pingutusteta. Nendest tähtsatest tingimustest teeme edaspidi juttu ning ka hilisemate arenguetappide puhul kirjeldame neis toimuvat täpselt. Kui mõni tähtis arengusündmus peaks viibima, saab vajalikud järeleaitamised muuta kergeks ja nauditavaks. ARENDAV POOLTUND

Arengukava järgimise esimene tähtis tingimus on varuda endale iga päev pool tundi, mille vältel olete lapsega kahekesi ja saate end täielikult teineteisele pühendada. Selle võimaluse loomine on oma lapsele parim kingitus. See on imikutele ja väikelastele äärmiselt kasulik, ehkki eri earühmades erineval viisil. Paraku on kaunis tavaline, et me oma askeldusi täis päevas seda aega ei leia või leiame seda liiga harva, eriti kui ei ole tegemist esiklapsega. Asi on aga seda väärt, et vajalik aeg leida, maksku mis maksab. SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

Leia aega lapsega kahekesi olla

Selles vanuses võimaldab lapse toitmine ja mähkimine piisavalt kahekesi olla. Need tegevused annavad teile suurepärase võimaluse teineteist tundma õppida, mis aitab sul näha maailma tema pilguga ning avastada tema hämmastavaid võimeid. IGAPÄEVAST POOLTUNDI SISUSTAVAD TEGEVUSED

Teine tähtis tingimus, mis kehtib kogu meie arengukava kohta, on veeta see väärtuslik pooltund vaikses ümbruses, kus on võimalikult vähe segavaid tegureid. See tähendab aega ilma televisiooni, videote, raadio ja muusikata (ehkki need võivad olla omal kohal muul ajal ja muus olukorras). Püüa, kui vähegi võimalik, korraldada asjad nii, et sel ajal ei liiguks ruumis ka teisi inimesi. Nagu me teame, on tähelepanu areng väga oluline, aga see saab alguse väikesest, peaaegu märkamatust edasiminekust, mis on võimalik vaid keskkonnas, kus ei ole segavaid tegureid. Ka kuulamise areng algab võimest struktureerida oma „auditoorset välja”: võimest keskenduda teatud esiplaanil olevale helile ning end tausthelidest „välja lülitada”. Et seda suuta, vajavad imikud palju suuremat erinevust esiplaani- ja tausthelide vahel kui täiskasvanud. Selles staadiumis areneb ka imepärane võime eristada foneeme, selliseid väikesi erinevusi, millest sõltub sõnade tähendus – näiteks silpe „pin” ja „bin”. Paljud uurimused on näidanud, et selle võime avaldumiseks on vaja teatud tingimusi: lapsel peab olema võimalik kõnet selgelt kuulda. See tähendab, et imik peab saama vaikses ümbruses kuulda üheainsa inimese kõnet, millega pöördutakse tema poole. On selgunud huvitav fakt, et kui imiku kõnetamise ajal kostab eemalt täiskasvanute omavaheline vestlus, siis teeb see imikul foneemide eristamise raskemaks. Sellest järeldub, et kuigi mitme täiskasvanu osalemine arengukavas on suurepärane, on siiski väga tähtis, et nad ei tegeleks beebiga mitte korraga, vaid eri aegadel. Me elame stiimulitest tulvil, üha kärarikkamaks muutuvas ühiskonnas ning väga paljudel lastel pole kunagi võimalik kuulata ja tähele panna ainult ühte heli korraga. Minu sadu väikesi lapsi puudutavast uurimusest selgus, et niisuguseid lapsi on tervelt 86 protsenti!

TERANE LAPS

Mängi lapsega vaikses ümbruses

Need kaks alusoskust, kuulamine ja tähelepanemine, on asendamatud hilisemas õppimises. Me käsitleme selles raamatus mitmeid mooduseid nende oskuste arendamiseks, ent vaiksete hetkede võimaldamine on nende seas üks olulisemaid. LAPSEGA RÄÄKIMINE

Hakka oma lapsega rääkima juba esimesest päevast peale. Paljud uurimused on näidanud, et lastega rääkimise määr seostub tugevalt nende keelelise arenguga26 27, seega pole lapsega rääkimisega kunagi liiga vara alustada. Muidugi ei saa laps veel aru, mida sa talle ütled, aga sinu hääl annab talle teada sinu tunnetest. Oma tunnete näitamine soodustab vastastikuse sideme teket teie vahel, mis on lapse hea vaimse tervise peamisi eeldusi. Me teame juba, et beebi kõnetamine aitab tal rahuneda, kuid ühtlasi on see oluline viis talle teatada, et vastutame tema eest ning ei pea teda mitte üksnes kordumatuks inimolendiks, vaid ka kaaslaseks, kelle seltskond (nagu juba öeldud) meile rõõmu teeb.

Räägi lapsega nii palju kui võimalik

Mida sa talle ütled, pole selles vanuses oluline, ehkki see on muidugi väga tähtis edaspidi. Räägi temaga sellest, mis ümberringi juhtub või millest sa mõtled. Sa võid näiteks öelda: „Nüüd hakkame koos mängima. Sa vaatad oma mõmmit.” Ma mäletan hästi, kuidas ma oma kolmepäevase tütrega sünnitushaiglast koju sõitsin ning jutustasin talle kõigist meie teele jäävatest tähtsamatest hoonetest ja mälestusmärkidest. Sina ütled oma lapsele jälle võib-olla nii: „Mulle meeldib see roheline loomapiltidega tapeet, mille me lastetoa jaoks valisime. Ma loodan, et sulle ka.”  Vaiksel neljasilmaajal räägi lapsega erilisel viisil:  Kasuta lühikesi ja lihtsaid meloodilisi lauseid. Sa võid öelda näiteks: „Kas

tuled mulle sülle?” või: „Nüüd sa oled minu süles.”  Kasuta veidi kõrgemat hääletooni kui täiskasvanutega rääkides.

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

 Räägi aeglaselt ja tee iga lause järel paus.  Kasuta palju kordusi, näiteks: „Need on sinu näpud. Üks näpp, teine näpp,

kolmas näpp...” jne või: „Mõmmi silmad, mõmmi nina, mõmmi suu...”

Kasuta palju kordusi

 Hoia oma nägu lapse näo lähedal ning puuduta teda sageli.  Kasuta julgesti neid võluvaid mõttetusi, mis sulle sel ajal iseenesest keelele

tulevad, näiteks: „Kes see tore poiss on? Jaa, see oled sina. Sina oled see tore poiss.” Pisike laps vallandab automaatselt meisse programmeeritud kõnetlusviisi, mis huvitaval kombel ei ole imikute jaoks juba sünnihetkest peale mitte üksnes kõige eelistatum28 29, vaid mitmel olulisel põhjusel ka kõige kasulikum. Nad tajuvad väga tundlikult kõne rütmi, valjust ja meloodilisust, millega me sel ajal liialdame, ning täiskasvanu kõrgem hääletoon sobib hästi kokku asjaoluga, et imiku väline kuulmekäik on kohastunud kõrgema sagedusega helivõngete edasijuhtimiseks kui täiskasvanu oma. Selline kõnetlus võimaldab lapsel juba esimese elukuu lõpuks omandada hämmastava võime eristada foneeme – häälikuid, millest oleneb sõna tähendus.

Räägi lapsega kõrgemal hääletoonil

Ühtlasi köidab selline kõnetlus ka kõige paremini imiku tähelepanu. Ta pöörab tähelepanu ka selle kõnetlusviisiga kaasnevale naeratusele, liikumisele ja elavale miimikale. Ka imiku erksus on tihedalt tähelepanuga seotud ning sa avastad end oma pealiigutusi ja pilgu püsivust selliselt varieerimas, et vältida nii imiku ala- kui ka ülestimuleerimist. Rohked kordused kõnes on kooskõlas meile juba tuntud asjaoluga, et närviseoste kujunemiseks lapse ajus on vaja korduvat kogemust. Lapse esimestel elunädalatel võid teha avastuse, et häälitsete lapsega üheaegselt. See on imetore! Kui laps on saanud kuue- kuni kaheksanädalaseks, võid märgata mõningaid väikesi muutusi, mis annavad märku teie vahel tasapisi sugenevast „vestlusest”.

TERANE LAPS

Kohanda oma vokaalsed „etteasted” tema tegevusega. Näiteks vasta tema koogamisele omapoolse koogamisega, pööra tema peapöörde peale ka ise pead ning vasta tema naeratusele lahke naeratusega. Need on tõepoolest sinu lapse esimesed vestlused. Sa märkad sedagi, et selles vanuses koogab laps rohkem siis, kui räägid temaga elava tooni ja miimikaga ning meloodiliselt. Sa avastad, et püüad tema häälitsemise, kehakeele ja näoilmega edastatud sõnumitele üha rohkem vastata. Sa vastad talle nii, nagu mõistaksid nende sõnumite tähendust, näiteks ütled tema vigina peale: „Ahaa, sul on kõht tühi. Tule, lutsutame natuke piima.” See aitab tal mõista, et häälitsemisega saab ümbrust mõjutada, ja paneb ta püüdma oma teateid tõetruult edasi anda.

Lapsega „vesteldes” vasta talle

Kui laps on saanud kolmekuuseks, märkad, et oled tema häälitsusi matkides ja tema veel juhuslikele teadetele vastates temaga üha rohkem „vestlema” hakanud. Tee tema häälitsusi võimalikult palju järele, sest see on selles eas parim vestlusmoodus. Laula oma lapsele palju. See meeldib talle, rahustab teda ja, mis kõige tähtsam, veenab, et helisid kuulata on vahva. See muutub nüüd väga oluliseks. Esiplaanihelide kuulamiseks sobib kõige paremini vaikne ümbrus, kus pole häirivaid taustahelisid. Milliseid laule või meloodiaid sa talle selles eas laulad, pole tähtis; laula seda, mis sulle pähe tuleb ja lõbu teeb. Ühte ja sama laulu on hea mitu korda laulda.

Matki lapse häälitsusi

Sind huvitab kindlasti, kas võid avastada end oma lapsega sel kombel rääkimas ka väljaspool arendavat pooltundi. Võib arvata, et enamasti küll, aga kui oled millegi muuga hõivatud, asendad selle mõnikord oma tegevuse ja ümberringi juhtuva „jooksva kommenteerimisega”. Sa räägid näiteks nii: „Ma koorin praegu kartuleid. Nüüd lõikan ma ühe kartuli tükkideks ja panen panni peale ja nüüd teise. Mul on päris kiire. Me peame lõuna täna varem valmis saama.” Sellist laadi rääkimine teenib kaht eesmärki. Esiteks säilitab see teie kontakti ka siis, kui te teineteisega otseselt ei tegele, ning teiseks võimaldab see lapsel kuulda

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

terviklikku keelevoogu sellele omase rütmi, meloodia ja rõhkudega. See edastab talle väga olulist teavet. KÜSIMUSTE ESITAMINE

Paar sõna ka küsimuste esitamisest, kuna sellel on täiskasvanu ja lapse vestluses oluline roll. Samas võib küsimuste esitamine olenevalt selle viisist, eesmärgist ja määrast lapse arengut nii soodustada kui ka pidurdada. Lapse kolme esimese elukuu jooksul esitad talle arvatavasti rohkelt retoorilisi küsimusi, näiteks: „Kes see nutikas poiss siin on?” Niisugused küsimused ei eelda vastust, vaid on oma olemuselt emotsioonide väljendused ja sellistena täiesti omal kohal. Nii- ja teistsuguste küsimuste esitamist arutame oma arengukava tutvustades edaspidi veel korduvalt. KAKS KEELT

Minult on sageli küsitud, mis keeles rääkida imikuga, kes on sündinud mitmekeelsesse perekonda.

Üks isa rääkis mulle, et on ise prantslane, tema naine on kreeklane, aga perekond elab Londonis. Ta tahtis teada, mis keeles nad peaksid rääkima oma kuuvanuse tütrega. Sellistest olukordadest kuuldes on minu esimene mõte tavaliselt: milline õnneseen! See väike tüdruk võib hakata valdama kolme keelt ja nautida erinevate kultuuride luulet ja kirjandust! Esmalt seletasin, et neil pole üldse vaja muretseda inglise keele pärast, sest see imbub ümbritsevast keskkonnast nende väiksesse tütresse iseenesest. Ma soovitasin, et kumbki vanem räägiks lapsega kahekesi olles temaga oma emakeelt, ning kinnitasin, et laps omandab mõlema keele eriliste raskusteta, eriti meie arengukava järgimise puhul. Selline ettevalmistus võimaldab tal hiljem kolmanda keelena väga kergesti selgeks saada ka inglise keele. Paljud vanemad pelgavad, et mitu keelt võivad lapse segadusse ajada, ning püüavad lapsega rääkida vaid ühes keeles. Lapsel tekib aga raskusi vaid siis, kui vanemad kasutavad kaht keelt läbisegi, näiteks moodustavad lauseid, kus osa sõnu pärineb ühest ja osa teisest keelest, või räägivad lapsega keelt, mis pole

TERANE LAPS

nende emakeel. Viimati mainitu on eriti oluline. Kui räägitav keel ei ole meie emakeel, on kõnetlusviisi väga raske muuta, ent meie arenduskavas, nagu te edaspidi näete, on just see väga tähtis. Samuti on lapsega mängides omal kohal traditsioonilised salmikesed ja sõnamängud, mida võõrkeele kasutaja tavaliselt ei tunne. Ma hakkasin selle küsimuse vastu huvi tundma siis, kui vestlesin ühe veneinglise tõlgiga, kes valdas mõlemat keelt erakordselt hästi. Siiski tundis ta vaistlikult, et oma pisikese tütrega on tal parem rääkida oma emakeelt – vene keelt. (Vt ka lisa 2.)

Kohtusin hiljuti võluva kolmeaastase kreeka tüdruku Elysiaga, kelle vanemad olid mures tüdruku aeglase keelelise arengu pärast. Elysia kasutas peamiselt üksikuid sõnu ja vaid harva kahesõnalisi väljendeid. Lausete moodustamine tekitas talle suuri raskusi. Tema mõlemad vanemad olid inglise keelt teise keelena rääkivad kreeklased. Aga et nad elasid Inglismaal, pidasid vanemad paremaks rääkida oma lapsega inglise keelt. Õnneks oli perekonnal kavas suveks Kreekasse Elysia vanavanemate juurde sõita. Ma soovitasin neil täiesti kreeka keelele üle minna ning järgida meie arengukava. Ma kohtusin selle perekonnaga uuesti kahe kuu pärast. Elysia vanemad olid hämmastunud, kui kiiresti omandas nende tütar kreeka keele. Nad jätkasid temaga kreeka keele rääkimist kodus ning peagi tuli neil taas hämmastuda kiirusest, millega Elysia inglise lastega mängides omandas inglise keele. Hiljuti helistas mulle voolmete all kannatava kolmenädalase imiku ema ja küsis murelikult, kas see teeb väga palju kahju, kui ta ärritunud lapsele õhtuti luti suhu annab. „Ei, muidugi mitte!” vastasin kõhklematult. Väikese lapse vanematena peame kasutama kõikvõimalikke abivahendeid ning seni pole ma tõesti kohanud veel ainsatki last, kelle keeleline areng oleks luti imemisest tõsiselt kahjustunud. Murelikuks peaksime muutuma vaid siis, kui last ei huvita üldse suhtlemine ning luti või pöidla imemine kestab iga päev pikki tunde. Sinu beebi kohta see arvatavasti ei kehti.

SÜNNIST KOLMANDA ELUKUUNI

VÄLJASPOOL POOLTUNDI  Räägi sellest, mida sa teed või mis ümberringi juhtub. See võimaldab lapsel

kuulda keelt terviklikul kujul.  Püüa viia tausthelid miinimumini, nii et laps saaks keskenduda vaid üht laadi häältele korraga.  Kasuta lühikesi lauseid ja rohkelt kordusi.  Laula lapsele – alati, kui sul selleks tahtmine tuleb, ja ükskõik milliseid laule.

TERANE LAPS