/timukatytar by Pärtel Vurma

Raamatu väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital

Toimetanud Linda Uustalu Kaane kujundanud Mari Kaljuste Kaardid joonistanud Anne Pikkov

1422 Linnamüüri ees Seppade ja Karjavärava vahel 16. september, õhtupoolik Wibeke Bose oli seitsmeteistaastane ja oma elus mitmeid kordi näinud, kuidas üks mees teise tapab. Vähemalt kolm korda oli ta näinud, kuidas mehel pea maha raiutakse, ja elusa inimese ülespoomist oli ta näinud rohkemgi. Ta teadis, kuidas inimesed enne hukkamist peast segi lähevad – anuvad armu ja halastust ükskõik kellelt, lubavad ükskõik mida või teotavad ükskõik keda, ka pühakuid, jumalat ja tema ingleid. Ta mäletas nende silmavaadet, milles vahel võis põleda hullumeelne surmahirm või siis teinekord jälle täielik ükskõiksus, nagu ei juhtuks see üldse siin nende enestega, nagu vaataksid nad oma tapmist kõrvalt ega usuks, et nemad siin ja praegu surra võiksid. Jah, mõni läheb enne hukkamist hulluks, kiunub ja karjub, viskleb ja aeleb poris, anub armu. Mõni teine aga laseb end tuimalt tapale talutada ega tee suudki lahti, kuni timuka mõõk ta pea kaelast lahutab. Aga verd purskab kõigi nende kehadest ühtemoodi ja võllas siplevad nad kõik ühtemoodi, roojavad end täis ja jäävad siis rahulikult rippuma. Wibeke Bose oli näinud palju surmasid, sest ta oli timuka tütar ja oli pidanud pealt vaatama, kuidas tema isa inimesi hukkas. Selline oli olnud tema ema ja isa nõu, sest tema ei tohi mitte oma isa häbeneda ja peab teadma, mis töö see on, mis talle leiva lauale annab, riided ümber paneb ja talveks sooja majja toob. Seaduses oli kirjutatud, et timukas saab hukatu rõivad endale, ja Wibeke oli koos emaga mitmeid kordi pesnud ja loputanud veriseid ja täislastud riideid ja siis neid turul või laadal müüta-

nud, kui oma perele tarvis ei läinud. Eks linnarahvas teadis hästi, kelle riided need on, ja eks need sellepärast olnud ka natuke odavamad, aga neid osteti ikka, mis sest, et mõni nina kirtsutas ja hinda alla tingis. Peaasi, et rõivad terved ja puhtad olid, ning selle loa oli raad Tallinna timukale ka andnud, et kui kedagi rattal on vaja hukata, siis tohib ta hukatu enne alasti kiskuda, et tema rõivad kannatada ei saaks. Aga täna nägi Wibeke oma elus esimest korda vägivaldset tapmist, mis ei olnud mõõgaõiguse järgi mõistetud, vaid millega keegi omaenda kohtu järgi teist nuhtles ja sealsamas ta surnuks lõi. See oli võigas pealt näha, see oli julm ja vastik. Timuka lapse elu ei ole kerge, nagu pole ka timuka elu. Timukast ja tema perest hoitakse eemale, timuka elukutset nimetatakse autuks – aga mitte sellepärast, et see töö mehelt au võtaks, vaid sellepärast, et see pole mõni auväärne amet, nagu kingsepp või kullassepp. Timukas teeb seda, mida rae poolt kästakse, tema pole mõni ametimees, kes ise otsustab, millal ja mida ta teeb, vaid ta koristab linnast kõntsa. Eks seepärast olnudki timuka lisaülesanne majade eest sodi kokku pühkida, kui elanikud ise seda teinud ei ole. Ja siis võib timukas tava järgi nõuda, et ta selles majas mõnda aega elada võib, ja keelata seda ei tohi. Aga kunagi ei tapa timukas kedagi ise, tema on vaid kõrgete isandate poolt volitatud rae tahte täideviija ja tegutseb õiguse järgi. Tema on rae ja linnaelanike tahte täitja. Ent ometi jääb märk temale külge ja tema naisele ja lastele ka. Timukas teeb oma ametis seda, mida keegi teine ei tee, ja tema pere puutub sellega lähedalt kokku. Keegi ei taha hakata timuka sõbraks, väga vähesed on nõus olema timuka tütre sõbrad ja ainult üks mees Tallinna linna peal tahab timuka tütart kosida. Lubas timuka tütart kosida, tuletas Wibeke endale südametäiega meelde. Lubas kosida ja rääkis igasuguseid ilusaid sõnu ja pidi ka oma isa nõusse saama, aga nüüd käis too marstalli

sepasell Ewert Brakele tisleritütre Lype Holte sabas, meelitas teda, ostis talle isegi laadalt maiuseid ja rääkis talle igasuguseid vallatusi, nii et Lype – kelle kohta kõik teavad, et teda ükski meesterahvas väga kaua ja pikalt keelitama ei pea – muudkui itsitas ja lõpuks kadusid nad koos võssa, mis jäi laadaplatsist Pleekmäe poole. Tallinna ees peeti täna laata, gildid ja raad olid lasknud veristada loomi, et need linnamüüri ees vardasse aetaks, õllekandjad ja kannupruulijad kauplesid märjukesega, siinsamas küpsetati sütel juurvilju, talurahvas müütas kanu, linnamõisad müütasid varssu ja kes veel kõike muud ... Kokkuklopsitud lettide taha ilmusid varahommikul kingsepad, sadulsepad, köiepunujad, rätsepad ja muud käsitöölised, tulid kalamüüjad ja pagarid, lihunikud ja isegi apteeker, kes müüs oma kuulsaid küpsiseid ja konfekte. Siin sagis rahvast lähemalt ja kaugemalt, nii linnamõisadest, Toompea ordumaadelt kui ka piiskopi küladest, oli talurahvast, kerjuseid ja sante, linnakodanikke, ordusulaseid, kirikuteenreid. Olid tulnud ka dominiiklased ja nemad veeti esimeses järjekorras õllelaudade juurde ja paluti neil lugusid jutustada. Raad oli saatnud oma muusikud, kes torupilli üürutasid ja trummi tagusid, isegi komtuur oli saatnud oma kapelli, kes Karjavärava juures vilepille ja pasunaid mängis. Ja siis oli raad kutsunud ka silmamoondajaid, žonglööre ja mustkunstnikke ja karutaltsutaja. Püha Miikaeli nunnad lugesid ette müsteeriumi kellegi õilsa neitsi kannatustest, ent rahvast kiskus palju rohkem tõrvikuid pilduvate Riiast tulnud žonglööride juurde, kelle ninamees muuseas ka mõõka alla neelas. Need kirevates riietes silmamoondajad talutasid üht habemega naist ringi, näitasid teda raha eest ja tegid igasugu trikke, lasid müntidel ja klaaskuulidel oma sõrmede vahelt kaduda ja siis jälle kellegi teise krae vahelt välja ilmuda. Nad viskasid saltosid, hüppasid läbi rõnga, tõmbasid kahe vaia vahele köie ja käisid selle peal, põlevad tõrvikud mõlemas käes ja pildusid ja püüdsid neid. Tallinna mustpead panid lõuna paiku endale turvised ümber

ja taplesid mängult omavahel, et näidata, kui vahvad sõjamehed nad on. Hiljem seati teiba otsa vanik üles ja ratsutavad mustpead üritasid seda piigiga tabada. Lõbu ja rõõmu oli siin palju ning tavaliselt oleks Wibeke tahtnud sellest kõigest väga osa saada. Tema ema seisis sirelipõõsa varjus ja müüs hukatute riideid ja jalanõusid, Wibeke oli talle terve päeva koos vennaga abiks olnud, ent lõpuks lasi ema tal laada peale joosta ja Wibeke oli jooksnud, sest tahtis üles leida Ewerti, kes oli lubanud kohal olla. Aga kui ta lõpuks Ewertit oli näinud, siis oleks ta tusameelest ja pettumusest peaaegu kukkunud. See Ewert on üks valelik ja petis poiss, olid talle paljud rääkinud, ja nüüd nägi Wibeke oma silmadega, et see on päris tõsi. Laata peeti Karja ja Seppade värava vahel, kust jooksis läbi lai tee, mille ääres oli paar kõrtsilobudikku ja mida mööda pääses sadama poolt ümber linna lääne- ja lõunapoolsetele radadele. Mõlema kõrtsi juures said hilja peale jäänud teelised ka öömaja, kui linnaväravad olid juba suletud ja neil polnud kuhugi minna. Maanteest linnamüüri poole, mille üle kerkis Assauwe torn, jäi siit vallikraav ja seda kaitsev mullast vall, mis kulges Seppade värava veski juurest Karjavärava veski ja paistiikideni. Valli jalamit palistasid kuni maanteeni linna viljapuuaiad. Lõunasse Jeruusalemma mäe poole aga jäid linna karjamaad ja põllulapid, mida ümbritses tihe võsasalu, mille vahel oli juba kinni kasvanud vana hobuste jootmise tiik. Pärastlõunaks oli suurem osa laadalistest end juba jommi joonud ja purjutajaid jagus nii õunapuude alla, vallikraavi pervele, tiikide äärde kui ka igale poole mujale. Kahte kõrtsilobudikku ei mahtunud joojad ju enam sisse ära ja nii neid peesitas nüüd pinkidel ja maanteekraavis. Lõbunaised tiirlesid purjutajate ümber ja üks neist oli isegi tüsedale dominiiklasele sülle istunud ning too kobas ühe käega tema puusa ja kallas teisega õlut kõrist alla. Munga ümber olid kogunenud mingid nahaparkalid ja vaekoja kotiupitajad, kes kõik lubasid talle veel ja veel õlut osta, kui ta vaid neid pattudest priiks annaks ja ühe lõbusa jutluse peaks.

Wibekest jooksid mööda tema tuttavad neiud, kes kutsusid teda karjamaale, kuhu oli kiik ehitatud ja hakati suurt lõket tegema. Wibekel polnud aga tuju kuhugi minna ega kellegagi rääkida. Ta oli õnnetu ja tahtis nutta, nii et teda keegi ei näeks, ja siis joosta pühade õdede juurde ja paluda, et nad teda enda juurde võtaksid, päriselt ja alatiseks. Pärast lõunat aga hakkas ilm pilve kiskuma ja linna kohale sättis sünksiniseid äikesepilvi. Augustikuu oli olnud soe ja parajalt vihmane, nii et kõik saagid olid rikkalikud ja rahvas rõõmustas. Ka septembri algus oli olnud soe, tavatult soe, kuid sügis hakkas armutult oma õigustest teada andma, üha enam ja enam, ning päevasest soojast päiksest hoolimata olid õhtud nüüd jahedad ja niisked. Ja kui taevas müristas ja välku lõi, siis hakkasid laadalised kibekiiresti oma kraami kokku pakkima ja vihma eest päästma. Wibeke oleks pidanud samuti emale appi minema, kuid tal polnud tuju, ta ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida. Kellelgi polnud tarvis näha ta pisaraid ja nukrust. Ta otsis kohta, kus saaks peatäie välja nutta ja siis olla nii tugev, et kunagi enam Ewerti poole ei vaata ja üleüldse unustab selle näruse kehkenpüksi. Kui piksemürina saatel langesid taevast esimesed külmad vihmapiisad, seisis ta kõrtsitalli taga võsa ääres ja tundis, et just nüüd ta nutab, et Ewerti pärast enam mitte kunagi nutta ja see poiss päriselt ära unustada. Ta ei hoolinud vihmast, ta pidi olema üksi ja läks metsa vahele hulkuma. Siin olid mõned tihedamad padrikud ja ta uitas kaua, silmad pisaraid täis ja hing valust nõrkemas. Ta jõudis peaaegu salu servale, mets hõrenes eespool, seal oli järvest tulev veejuhe ja selle ääres võllapuu, tema isa tööpaik ja ... Siis nägigi ta, kuidas üks mees tappis teise. Nad olid eemal puude vahel, hämardus juba ja vihma hakkas kallama. Wibeke ei eristanud selgelt nende nägusid, aga ta nägi, kuidas üks mustas ürbis pead ligi mütsiloduga mees lohistas teist üle kraaviperve ja nad naersid mõlemad. Too teine kandis

rohelisest kalevist karusnahkse kraega lühikest mantlit ja torbiku moega mütsi, ta taarus ja püsis vaevu jalgadel. Äkki tõukas esimene mees ta pikali ja haaras maast kivi. Ja siis ta lõi teda, kiviga otse pähe, hästi kiiresti, mitu korda tugevalt hoogu võttes, otsekui rammiks haamriga naela põrandasse. Ta lõi niikaua, kuni isegi Wibeke nägi, et veri pritsis ja too teine mees enam ei liigutanud. Wibeke kiljatas ja surus kohe käe suu ette, sest ta kartis. Ta ei saanud aru, kas mees oli teda näinud või mitte, kuid kindlasti tõstis too pea ja vaatas ringi. Wibeke aga juba jooksis, hirm järgmist kiljatust kõris alla surumas. Vihma kallas ja Wibeke jooksis tagasi linna poole, märjad oksad peksid talle näkku ja tema riided vettisid, ta hüppas risuhunniku taha ja piilus siis ettevaatlikult ringi. Keegi ei paistnud teda jälitavat, eemalt maantee poolt kostis veel hiliste laadaliste hõikeid, kuid tema ümber oli kuulda vaid vihmarabinat. Wibeke tegi metsas ringi ja läks siis tagasi selle koha poole, kus mees tapeti. Ta jõudis päris lähedale, juba ta nägi jälle rohelisest kalevist ürpi ja verega kattunud nägu ja peast maha varisenud torbikmütsi. Ja siis ta hüüatas, sest nägi selgelt, kuidas mees – ei, see ei olnud päris täismees, see oli noor mees, niipalju nägi Wibeke tema kehakujust selgesti – äkki võpatas ja oigas. See võis olla viimane surmaeelne kramp, sest seda teadis timuka tütar hästi, et ka peast ilma jäetud mehe keha võib veel enne lõplikku surma krampides viselda. Ometi oleks ta tahtnud mehe juurde söösta ja vaadata, kas temas on veel eluvaimu, kuid siis kuulis neiu enda selja tagant oksa krõksatust. Ehmunult ümber pöörates nägi ta, et läbi vihmavalingu tuleb võsa vahelt tema poole üks tume kogu. Ning siis jooksis tüdruk jälle, pikalt, niipalju kui temas jõudu oli, ega peatunud enne, kui oli turvaliselt salust välja jõudnud, eespool paistis linnamüür ja põllulappide vahel hobuste jootmiskoht. Ta kogus end veidi ja jooksis edasi Karjavärava poole. Ent talle ei hakanud silma ühtegi linnavahti ja ta jooksis muudkui edasi, eesvärava ja langevõre alt läbi, mööda

karjalaskmise tänavat, läbi vihma eest varju otsiva tungleva rahvamassi ja üle raekoja väljaku, kuni jõudis Mäealuse tänavasse, kangialusest läbi Tallinna linna timuka Wulf Bose väiksesse majja, kus viskus isa kaitsvate käte vahele ja tunnistas, mida oli pealt näinud. Timukas läks koos oma tütre ja rae alamfoogtiga mõrvapaika päris õhtuhakul, kui vihm oli üle jäänud ja sügispilved varjutasid niigi pimedat õhtut. Nad leidsid sealt küll tallatud rohtu ja verepritsmeid, ent laipa mitte kusagilt.