/trotski

Originaali tiitel: Robert Service Trotsky A Biography First published 2009 • Toimetanud Kalev Lattik Kujundanud Dan Mikkin • Copyright © Robert Service, 2009 © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2011 ISBN 978–9985–3–2265–9 • Kirjastus Varrak Tallinn, 2011 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4

SISUKORD

Illustratsioonide loend ..................................................................................7 Eessõna ...................................................................................................... 17 Märkus ...................................................................................................... 21 Sissejuhatus ............................................................................................... 23 ESIMENE OSA. 1879–1913 ...........................................................................

1. Perekond Bronštein .......................................................................... 31 2. Lapsepõlv ........................................................................................ 39 3. Kooliaeg .......................................................................................... 48 4. Noor revolutsionäär ......................................................................... 57 5. Armastus ja vangla ........................................................................... 67 6. Asumisel Siberis .............................................................................. 74 7. Iskra ................................................................................................ 84 8. Esiletõus .......................................................................................... 93 9. 1905 .............................................................................................. 101 10. Kohus ja karistus ........................................................................... 110 11. Jälle emigrant ................................................................................ 118 12. Ühendaja ....................................................................................... 127 13. Erikirjasaatja ................................................................................. 135 TEINE OSA. 1914–1919 ................................................................................

14. Sõda sõjale! .................................................................................... 147 15. Revolutsioonikavad ....................................................................... 154 16. Üle Atlandi ................................................................................... 162 17. Peaaegu bolševik ............................................................................ 172 18. Ähvardused ja lubadused ............................................................... 180 19. Võimuhaaramine ........................................................................... 189 20. Rahvakomissar .............................................................................. 197 21. Trotski ja juudid ............................................................................ 206 22. Brest-Litovsk ................................................................................ 215 23. Kaasan ja pärast seda ...................................................................... 223 24. Peaaegu ülemjuhataja ..................................................................... 232 5

25. Punaste võit ................................................................................... 241 26. Maailmarevolutsioon ..................................................................... 250 KOLMAS OSA. 1920–1928 ..........................................................................

27. Kujutluspildid ja elu ...................................................................... 261 28. Rahu ja sõda .................................................................................. 269 29. Tagasi kuristiku servalt .................................................................. 278 30. Vaidlused reformide üle ................................................................. 286 31. Haigus ja poliitika .......................................................................... 294 32. Vasakopositsioon ........................................................................... 303 33. Kultuuririndel ............................................................................... 313 34. Edu jääb saavutamata .................................................................... 322 35. Kaaskond ja fraktsioon ................................................................... 331 36. Elu koos Trotskiga ......................................................................... 339 37. Mida Trotski tahtis? ...................................................................... 346 38. Viimane vaatus Moskvas ................................................................ 355 39. Almatõ .......................................................................................... 363 NELJAS OSA. 1929–1940 ..............................................................................

40. Büyükada ...................................................................................... 375 41. Revolutsioone otsimas ................................................................... 383 42. Literaat ......................................................................................... 392 43. Sidemed Venemaaga ...................................................................... 402 44. Lõuna- ja Põhja-Euroopas ............................................................. 411 45. Siirdumine Mehhikosse .................................................................. 421 46. Neljas Internatsionaal .................................................................... 429 47. Trotski ja tema naised .................................................................... 437 48. Vene küsimus ................................................................................ 446 49. Vastuolud filosoofidega .................................................................. 455 50. Teine maailmasõda ........................................................................ 464 51. Atentaat ........................................................................................ 473 52. Tunglakandjad ja leek .................................................................... 481 Märkused ................................................................................................. 491 Valitud bibliograafia ................................................................................. 538 Register .................................................................................................... 554

6

ILLUSTRATSIOONIDE LOEND

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

21.

22.

23.

24.

25.

26.

27.

28.

29.

Noor Trotski (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski koos abikaasa Aleksandraga (David Kingi kogu) Vladimir Lenin 1895. aastal (David Kingi kogu) Noor Juli Martov (Hooveri instituudi arhiiv) Georgi Plehhanov (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski tütar Zinaga enne maailmasõda (Hooveri instituudi arhiiv) Lenin jaanuaris 1918: esimene ametlik foto Nõukogude riigi juhina (David Kingi kogu) Trotski Punasel väljakul 1919. aastal (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski oma rongis kodusõja ajal (Hooveri instituudi arhiiv) Clare Sheridan enda loodud Trotski büsti ees (David Kingi kogu) Kurfelli juudivaenulik karikatuur Trotskist (USA Kongressi raamatukogu / Hooveri instituudi arhiiv) Trotski kriipseldused oma nime ümber koosoleku ajal (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski joonistus Stalinist (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski isiklik ankeet X nõukogude kongressil detsembris 1922 (USA Kongressi raamatukogu / Hooveri instituudi arhiiv) Stalin 1924. aastal (David Kingi kogu) Hristian Rakovski (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski märkmik aadressidega Almatõ ajast aastail 1928–1929 (Nikolajevski kogu / Hooveri instituudi arhiiv) Trotski Türgis (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski Türgis tavapärases tööriietuses (Hooveri instituudi arhiiv) Natalja Pariisis 1930. aastal (David Kingi kogu) Stalin 1932. aastal (David Kingi kogu) İzzet Pasha Büyükadas (Hooveri instituudi arhiiv) Maja Kadıköys (Hooveri instituudi arhiiv) Trotski ja tema poeg Lev Türgis (Hooveri instituudi arhiiv) Zina Bronštein (Hooveri instituudi arhiiv) Sergei Sedov (Hooveri instituudi arhiiv) Lev Sedov (Hooveri instituudi arhiiv) Jeanne Martin des Pallières (Hooveri instituudi arhiiv) Neljanda Internatsionaali väljaandes ilmunud karikatuur Trotskist (Hooveri instituudi arhiiv) 7

30.

31.

32.

33.

34.

35.

36.

37.

Sinine maja Coyoacánis (Tina Jennings) Trotski ja Natalja (David Kingi kogu) Frida Kahlo (Corbis) Trotski Diego Rivera seinamaalil „Ajamasin” (Scala Archives) Trotski töötuba villas Avenida Vienal (Tina Jennings) Avenida Viena (Karen Sánchez) Ramón Mercader (autori kollektsioon) Trotski varsti pärast surma (Lebrecht Music and Arts Photography/Photographers Direct) 38. Trotski monument Avenida Viena villa aias (Adele Biagi)

8

Novorossia l천unaosa 9

Trotski Siberis asumisel 1900–1902 10

Trotski asumisel ja p천genemine, 1907 11

22

SISSEJUHATUS

Trotski tõusis poliitikataevasse ereda komeedina. Esimest korda kerkis ta maailma tähelepanu keskmesse 1917. aastal. Üldise arvamuse kohaselt oli ta Vene revolutsiooni parim kõnemees. Just tema juhtis sõja-revolutsioonikomiteed, mis kukutas oktoobris ajutise valitsuse. Tema tegi ka rohkem kui keegi teine Punaarmee loomise heaks. Ta oli partei poliitbüroo liige ja mõjutas suuresti selle poliitilist, majandus- ja sõjandusstrateegiat. Ta oli üks peamisi tegelasi Kommunistliku Internatsionaali esimestel tegevusaastatel. Kogu maailm tunnustas tema ja Lenini tähtsat osa Oktoobrirevolutsiooni juhtimisel. Trotskil ja Leninil oli omavahelisi suhtlusprobleeme: oli ju Trotski enne 1917. aastat bolševismivastane ja paljud bolševikud ei lubanud tal seda unustada. Kui Lenin 1922. aastal raskesti haigestus, levis poliitbüroos kartus, et Trotski püüab saada tema ainuisikuliseks järeltulijaks. Järgnenud võimuvõitlus lõppes tema kaotusega, väljasaatmisega NSV Liidust 1929. aastal ning poliitilise pagulusega Türgis, Prantsusmaal, Norras ja Mehhikos. Tema analüüsid selle kohta, mis on Nõukogude Liidus valesti tehtud, avaldasid välismaal alati suurt mõju. Trotskistlikke organisatsioone tekkis igal pool, kus aga olud seda võimaldasid. Stalin kujutas Trotskit Oktoobrirevolutsiooni ürituse reeturina, esitas 1936.–1938. aasta näidisprotsesside ajal talle igasuguseid süüdistusi ja andis Nõukogude luureorganitele käsu mees tappa. 1940. aastal läkski see korda.

Trotski elu moodustab silmapaistva osa tol ajal maailmas etendunud draamast. Oktoobrirevolutsioon muutis ajaloo kulgu ja Trotskil oli selle muutuse käigus oluline osa. Vasakpoliitika muutus kõikides riikides; sotsialistidel tuli otsustada, kas toetada või vastustada seda, mis bolševikud olid Venemaal ette võtnud. Sotsialismi vastaseid ei mõjutanud toimuv sugugi vähem. Valitsused pidid välja mõtlema, mida ette võtta Kommunistliku Internatsionaali vastu, paremäärmuslikud fašistlikud parteid aga ruttasid ära hoidma revolutsioonilise marksismi levikut.

Trotski oli uhke oma saavutuste üle võimuaastatel ja püüdis õigustada Nõukogude valitsuse revolutsioonilisi abinõusid ning nendega kaasnenud vägivalda.

Niipea kui ta oli nimetatud rahvakomissariks, asus ta kirjutama kommentaare ja mälestusi, milles kirjeldab bolševike tegevust kõige soojemates toonides. Tema teosed levisid NSV Liidus laialt, need tõlgiti kohe võõrkeeltesse ja ilmusid välismaal rahvaväljaannetena. Aastaid oli ta üks kõige enam müüdud autoreid.

Tema silmapaistvas literaadi- ja analüüsivõimes pole keegi kunagi kahelnud.

23

Pärast väljasaatmist Nõukogude Liidust oligi ainult viljakas kirjatöö see, mis võimaldas tal koos perega küllaltki mugavalt toime tulla. Teda ei võtnud tõsiselt mitte üksnes kommunismi vastu häälestatud sotsialistid, vaid ka paljud kommentaatorid, kes jälestasid Stalini režiimi. Trotski hinnangud selle kohta, mis juhtus alates Romanovite dünastia langusest 1917. aasta veebruaris, juurdusid lääne ajaloolaste töödes üsna laialdaselt. Trotski raamatuid trükiti üha edasi.

Tema autobiograafia kujunes lemmikraamatuks neile lugejaile, keda huvitas Oktoobrirevolutsiooni ja selle tagajärgede üldkäsitlus. Tema poliitilised brošüürid olid Kremli kommunistidest kriitikute hulgas väga kõrgelt hinnatud.

Trotski eluajal mõjutasid trotskistlikud rühmitised poliitikaelu üsna vähe.

Pärast tema surma algas nende järjekindel allakäik. Põgusalt taaselustus trotskistide tegevus 1968. aasta üliõpilasrahutuste ajal Euroopas ja Põhja-Ameerikas, aga see ei väldanud aastatki. NSV Liidus mõnitati Trotskit kaua, kuni Gorbatšov ta 1988. aastal poliitiliselt rehabiliteeris. Samal ajal moodustasid lääne trotskistid aina uusi vimmakaid rühmitisi ja propageerisid tihtipeale mõtteid, mis oleks Trotskis ärevust tekitanud.

Trotski enda käsitlus oma elust ja ajast on aga jätnud lääne ajalooteadvusse sügava jälje. Tema kinnitust mööda oli Stalin täiesti andetu ignorant, bürokraadist keskpärasus. Trotski olevat kaotanud võitluse Lenini järeltulija koha pärast seetõttu, et ühiskond oli bürokraatia poole kaldu. Nõukogude haldusaparaat olevat võtnud omaks Stalini, tõuganud aga Trotski endast ära. Ning Oktoobrirevolutsioon olevat algusest peale määratud hukule, kui see ei suuda isolatsioonist välja murda ja luua sidemeid kommunistlike riikidega Saksamaal ja mujal.

Trotski hinnangul oleks olukord NSV Liidus kujunenud täiesti teistsuguseks, kui tema oma poolehoidjatega saavutanuks ülevõimu. Ta väidab, et nemad oleksid vähemalt võidelnud Nõukogude poliitika demokratiseerimise nimel ja ohjeldanud kontrrevolutsiooni, meelevaldset valitsemisviisi ja terrorit. Ning kinnitab, et töölised oleksid asunud tema poolele, kui seda poleks takistatud repressiivsete võtetega.

Trotski elegantsed kirjatööd pole ainus põhjus, mispärast on tal olnud nii suur mõju ajaloolaste mõtetele. Surm mõrvari käe läbi tegi temast poliitilise märtri, kes tänu sellele pääses tihti nendegi autorite kahtlustest, kes muidu suhtunuksid temasse tavapärase skepsisega. Oma mõju oli ka teatud vaimsel vabameelsusel.

Trotski on esitanud argumente, mis kõigutavad Stalini ja tema timukate mainet, kusjuures igal kirjamehel on olnud ju liigagi lihtne pikemalt mõtlemata esitada neid mõtteid omade pähe.

Trotskil polnud paljudes väidetes õigus. Stalin ei olnud mingi keskpärasus, tal oli muljetavaldaval hulgal kogemusi ja juhiannet. Trotski kommunismi le24

vitamise strateegia ei pakkunud eriti midagi, mis võimaldanuks vältida režiimi kujunemist türanniaks. Tema mõtted ja teod ladusid nii mõnegi kivi stalinistliku poliitika, majanduse, ühiskonnakorralduse ja isegi kultuuri vundamenti.

Stalinil, Trotskil ja Leninil oli üksmeelt palju rohkem kui erimeelsusi. Mis puudutab süüdistust, et Stalin oli bürokraatide bürokraat, siis seda väitis süüdistaja, kes nautis oma hiilgeaastail ise kontrollimatut haldusvõimu. Ka ei vasta tõele Trotski väide, et Stalin ei püüdnudki aidata välismaa kommunistidel võimu haarata. Pealegi, kui kommunistid olekski kahe suure sõja vahepeal saavutanud Saksamaal, Prantsusmaal või Hispaanias võidu, poleks selle lipukandjad suutnud võimu säilitada. Ja kui Trotskist oleks saanud Stalini asemel kõige kõrgem juht, oleks veresauna oht Euroopas drastiliselt suurenenud. Trotski uhkustas, et tema oskavat vaadelda nii Nõukogude Liidus toimuvat kui ka rahvusvahelisi sündmusi realistlikult. Tegelikult ta pettis ennast. Ta oli kinni eelarvamustes, mis ei võimaldanud tal mõista kaasaegse geopoliitika dünaamikat. (Mis ei tähenda, et Stalin poleks oma ennustustes eksinud.) Asi on selles, et ükskõik kes NSV Liitu ka juhtis, ta ei saanud säilitada kommunistide võimu ilma läbinisti autoritaarsete meetoditeta.

Eelöelduga pole püütud eitada Trotski erakordseid vaimuandeid. Ta oli silmapaistev kõnemees, organisaator ja liider. Kui kogu tema tähelepanu poleks köitnud poliitika, oleks ta võinud kergesti teha väljapaistvat karjääri ajakirjaniku või esseistina. Ehkki küll ainult aeg-ajalt, aga ometi ilmutas ta suurt huvi kirjandusliku tegevuse vastu. Ta kirjutas nii igapäevaelust ja kultuuri arengust kui ka oma aja tavapärastel marksistlikel teemadel. Trotskit iseloomustas piiritu entusiasm ja pühendumus revolutsioonilistele eesmärkidele. Ta innustas ka oma kaaslasi ennastohverdavatele kangelastegudele. Rohkem kui ükski teine juhtiv bolševik kandis just tema oma mõtteis nägemust tulevikumaailmast, kus igaüks saab end kollektiivi heaolu nimel kõigiti teostada. Seda kuulutas ta kirglikult kuni surmapäevani.

Siiski on Trotski oma elu ja aega kujutades mõndagi moonutanud ning see on varjutanud ka meie arusaama sovetiriigi kommunistlikust ajaloost. Nii liialdas ta näiteks omaenda tähtsust hinnates. Tema enne 1917. aastat avaldatud mõtted polnud sootukski nii originaalsed ja kõikehõlmavad, kui talle meeldis arvata.

Tema panus bolševike võimuletõusu oli suur, aga mitte nii suur, nagu ta ise kinnitas. Ehkki just tema tegi Punaarmeest 1918.–1919. aastal suure ühendava jõu, põhjustas ta ka täiesti asjatuid probleeme ja tegi vigu, mida saanuks vältida.

Edaspidigi jäi ta impulsiivseks ja väheusaldusväärseks. Taktikalised peensused polnud tema tugev külg. Isiksusena oli ta arrogantne ning isegi talle rasketel 1920. ja 1930. aastatel, kui ta küll lummas oma järgijaid, ei suutnud ta ometi 25

neid innustada ja julgustada lõpuni minema. Ta uskus enesekeskselt, et tema seisukohad kannavad ta iseenesest võidule. Administraatorina oli ta tugevam kui poliitikuna. Stalin mängis ta üle. Trotski ei jäänud alla lihtsalt bürokraatiale: ta kaotas mehele ja klikile, kes mõistsid paremini sovetiriigi ühiskonnaelu.

Heast kõnepidamisoskusest ja elegantselt sõnastatud brošüüridest polnud enam küllalt. Trotski nägi ennast ikka niisugusena, nagu oli tema maine revolutsiooni ajal. Hilisematel aastatel polnud aga sellest kasu.

Harilikult peetakse Trotskit inimeseks, kes kuulub isikuomaduste poolest täiesti teise kategooriasse kui Stalin. On tõsi, et Stalin saatis korda niisuguseid koletislikke hirmutegusid, millega on 20. sajandil suutnud võistelda ainult vähe diktaatoreid. Aga Trotskigi polnud ingel. Tema püüdlus diktatuuri ja terrori poole avaldus peaaegu varjamatult kodusõja ajal. Ta tallas jalge alla miljonite inimeste, sealhulgas ka tööstustööliste kodanikuõigused. Tema enesekesksus oli erakordne. Ta kohtles oma abikaasat näruselt. Ta ei hoolinud oma laste vajadustest, iseäranis kui mängus olid tema poliitilised huvid. Sellel olid katastroofilised tagajärjed isegi nendele Trotski lastele, kes ei osalenud aktiivselt sovetiriigi ühiskondlikus elus, aga eelkõige tema pojale Levile, kes järgnes isale pagendusse ja maksis koostöö eest isaga tõenäoliselt oma eluga.

Ometi oli Trotskil ka segadusseajavalt meeldivaid iseloomujooni. Seda pole öeldud eesmärgiga tõmmata ta nii-öelda keskmisele liistule ja kujutada teda samasugusena nagu meie kõik. Kuidas peaksime siis teda vaatlema? Ehkki ta võib kohati olla relvitukstegevalt aus, jätab ta oma autobiograafias ja valitud dokumente avaldades ikkagi palju enda teada. Käesoleva raamatu eesmärk on välja kaevata tema elu varjatud küljed. Trotski iseloom ja karjäär olid ühtviisi keerulised. Nagu kõikide Oktoobrirevolutsiooni juhtide puhul, on esmasteks asitõenditeks teosed – raamatud, artiklid ja kõned –, mis ta eluajal jõudis avaldada. Kui Trotski poliitilised huvid muutusid, leidis ta nii mõnegi neist olevat piinliku.

Aga kui uurime läbi ka kõik need teosed, ei saa sellega piirduda. Need räägivad meile tema suurtest eesmärkidest, selgitamata kaugeltki alati tema isiklikke või kildkondlikke eesmärke ühel või teisel hetkel. Tegevpoliitikuna ei saanud ta alati välja öelda, mida mõtleb. Tema kirjad, telegrammid ja muud kirjalikud materjalid annavad võimaluse heita pilgu tema mõttemaailma. Aga toimetatud kirjalik tekst on uurimisobjektina liiga lihvitud. Et mõista, mida ta tegelikult kavatses, on tingimata vaja uurida ka mustandeid. Mahatõmbed ja parandused näitavad meile seda, mida teised tema arvates ei tohtinud teada saada. Eriti kehtib see tema autobiograafia kohta.

Siiski ei tohi piirduda ainult Trotski kirjaliku pärandiga. Mõnigi kord võimaldavad pealtnäha triviaalsed asjaolud – elustiil, sissetulek, eluase, peresuhted, 26

käitumisviis ja arvamused ülejäänud inimkonnast – taastada tema elukäiku ja karjääri palju paremini kui tähtsad avalikud seisukohavõtud. Sellest on vähe juttu tema autobiograafias, küll aga leiab infokilde tema kirjadest ja ülestähendustest ning sellest, mida mäletavad temast lähikondsed alates tema abikaasadest ja lastest ning lõpetades tema tõlkijate ja juhututtavatega. Nii nagu Lenini ja Stalini puhul on siingi tähtis tähele panna, millest Trotski eelistas vaikida ja millest ta võttis nõuks rääkida või kirjutada. Tema väljaütlemata arvamused on lahutamatult seotud tema elu üldpildiga.

Trotskile ei meeldinud asju ära visata. Tema arhiivikapid olid täis vanu praamipileteid, tähtaja ületanud passe, avaldamata mälestuskilde ja fotosid tema üürikorteritest; nii sõitles ta oma tõlkijat Max Eastmani kord selle eest, et too kortsutas kokku ühelt naiselt USAst Ohiost saadud kirja, ehkki ta ei kavatsenud sellele vastata.1 Seetõttu on temast järele jäänud rikkalikult materjali. Nii oli tõeline nauding tutvuda Trotski kirjutatud Vene revolutsiooni ajaloo originaalkavandiga, mille ta oli hoolikalt leht-lehelt liiminud kokku peatükipikkusteks rullideks. Egiptuse kõrbedes liiva alt papüüruserulle välja kaevavaid arheolooge pidi valdama samasugune erutusvärin. Ja ometi polnud Trotski mõni iidne ametnik, preester või kaupmees, vaid 20. sajandi revolutsionäär, kes kasutas masinakirjutaja abi ja tööstuslikult toodetud paberit. Tutvumine tema rullikeeratud käsikirjades väljendunud ekstsentrilisusega on aga aidanud paremini mõista tema elu- ja tööviisi. Säilinud filmid tema kõnedest tõestavad, et – nagu tunnistavad ka tema kaasaegsed – ta oli tõepoolest suurepärane kõnemees. Tema armastuskirjad oma esimesele ja teisele naisele annavad ilmekalt tunnistust kirglikust loomusest. Niisamuti näitavad ta kirjatööde, iseäranis aga särava autobiograafia mustandid, kui hoogsalt ja täpselt ta kirjutas. Tihti parandas ta teksti ainult selleks, et vältida mõnd kimbatushetke poliitilises või ühiskondlikus elus.

Stiilivõime lubas tal vormistada oma mõtted esimese katsega. Õnneks oli Trotskil ka hea käekiri. Kaunis väike märkmik aadressidega, mida ta kasutas 1928. aastal Almatõs sisepagenduses viibides, kinnitab, et ta oli nõudlik ja korralik. Ta polnud küll eriti suur konspiraator, aga püüdis mõnigi kord kätt selleski valdkonnas, nagu näitab talle kuulunud Aleksandr Bloki trükis avaldatud päevaraamat, kuhu ta kirjutas kaaslastele juhtnööre nähtamatu tindiga. Või võtame tema endise järgija Sidney Hooki raamatu marksismist ja filosoofiast: äärtele tehtud hüüumärgid annavad tunnistust pahasest enesekindlusest ja kõrgest enesehinnangust. Niisama märkimisväärsed on sajad kirjad, mida ta saatis kümnete riikide trotskistidele, kus ta kasutas mitmesuguseid varjunimesid (Vana, Rist, Onken, Onu Leon, Vidal ja Lund), seega pidi tal olema väga hea mälu, et neid arvukaid varjunimesid mitte segi ajada. Trotskist on jäänud maha 27

rohkesti tõendeid, mis kinnitavad, et ta polnud kaugeltki tavaline inimene, olgu suurtes või väikestes asjades.

Nagu kõik inimesed oli temagi kordumatu nähtus. Uut Trotskit ei saa esile tõusta juba sel ilmsel põhjusel, et maailmas on liiga palju muutunud ja temasugune särav poliitiline komeet kulgeks hoopis teisel trajektooril. Tuleb silmas pidada ka tema aega ja keskkonda. Ta sündis põlvkonda, mis oli Vene keisririigis tuntud oma revolutsioonilise radikaalsuse poolest. Ta tõusis 1917. aasta oktoobris võimu haaranud ja kogu maailma pahupidi pöörata lubanud parteis silmapaistvale positsioonile. Kui Lenin välja arvata, andis Trotski sovetiriigi ülesehitamisse esimese viie aasta jooksul suurema panuse kui keegi teine. Aga tal polnud mingeid üliinimlikke jooni. Teda ja tema seltsimehi toetas see, et nad tegutsesid täiesti lõhenenud ühiskonnas. Muidu poleks neil kunagi osutunud võimalikuks kehtestada Venemaal oma ülevõimu. Ka siis, kui nad olid juba kodusõja võitnud, seisid nende ees määratu suured raskused. Valitsusaparaadis ja majanduses oli maad võtnud kaos, üldlevinud oli vaenulik suhtumine kommunismi. Kommunistlik partei polnud juhtidele mõni hõlbus mängukann: seda tuli juhtida ja suunata ettevaatlikult ning kompromissivalmilt. Mõnda aega, veel 1920. aastate alguseski, käitus Trotski nii, nagu poleks kommunistidel karta mingeid piiranguid, niikaua kui nad ilmutavad küllaldast võimuhaaret, ühtsust ja valmisolekut rakendada massivägivalda. Järk-järgult hakkas ta aga nägema, et see on utoopia. Kuid ta ei loobunud kunagi täielikult sellest ebareaalsest kavast, mille ta oli püstitanud nii iseendale kui ka parteile. Ta elas unistuse nimel, mis paljudele teistele inimestele tähendas õudusunenägu.

See unistus omandas tema elu jooksul eri vorme. Mitte keegi – või peaaegu mitte keegi –, kes tundis Trotskit lapse või noorukina, poleks osanud arvata, missugune erakordne karjäär teda ootab. Siiski võib tagantjärele üht-teist paljutõotavat leida ka nendest varastest noorusaastatest, mistõttu nüüd ongi aeg alustada päris algusest.

28

ES I M E N E OS A

1879–1913

29

30

1 PEREKOND BRONŠTEIN

Lev Davidovitš Trotski sündis 26. oktoobril 1879. aastal taluniku peres Janovka külas Hersoni kubermangus Ukraina lõunaosas, mida on ajaloos tuntud ka Väike-Vene (Malaja Russ) ja Uus-Venemaa ehk Novorossia nime all. Tema elupäevad lõppesid México äärelinnas Coyoacánis peaaegu kuuskümmend üks aastat hiljem. Ja ta elas ebahariliku elu. Suure avaliku tähelepanu keskmesse tõusis ta ju alles peaaegu neljakümnesena. Alates 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonist sai temast üle maailma tuntud mõjukas tegelane. Kümme aastat kuulus ta Nõukogude poliitikaelu kõrgeimasse tippu. Siis aga pöördus tema õnn lõplikult, järgnesid pagendus ja väljasaatmine Nõukogude Liidust. Maailma tähelepanu valgusvihku jäi ta kuni surmani Stalini salapolitsei agendi käe läbi 1940. aastal.

Kuni kahekümne kolmanda eluaastani, kui ta võttis kasutusele oma kuulsa varjunime, tunti teda Leiba Bronšteinina. Ometi on ta jäänud salapärasemaks tegelaseks, kui üldiselt arvatakse. Mõistes hukka nähtust, mida ta nimetas „stalinlikuks võltsimiskooliks”, paljastas ta ka Stalini laimukampaania enda vastu,1 aga ehkki ta kirjutab autobiograafilistes tekstides harva otsest valet, on tema kirjatööd täis tõsiseid ebatäpsusi. Ta oli aktiivne revolutsionäär ja kõike, mida ta avalikult välja ütles, ajendas mõni praktiline eesmärk. Ta naeris välja kõik väited, et asi võiks olla kuidagi teisiti.2 Jutustades oma elust, kujundas ja valis ta episoode, et need sobiksid tema poliitiliste hetkehuvidega. Vastaseid kohtles ta järjekindlalt ülekohtuselt. Valikuline suhtumine polnud aga täiesti teadlik tegevus. Trotski valis juba varases nooruses kindla ideoloogia, tema analüüsi- ja prognoosivõime küll arenes, aga ei muutunud radikaalselt. Nähes maailma läbi teatud põhitõdede prisma, sulges ta silmad alternatiivsetele väärtustele. Ta oleks justkui tahutud välja ühestainsast kivist ja ta ei tunnistanud eraisikut ja ühiskonnategelast eristavaid piire. Paratamatult mõjutas see ka viisi, kuidas ta pani kirja oma autobiograafia. Tema enesetõlgenduse on kriitikavabalt omaks võtnud terved põlvkonnad lugejaid. Tegelikkus on siiski teistsugune, sest kõik tema enda soovkujutlusega sobimatud faktid jättis ta kõrvale või moonutas neid.

Marksistina tundis ta piinlikkust oma vanemate jõukuse pärast ja ta ei tunnistanudki kunagi päriselt nende häid omadusi ja saavutusi. Ja veel: Trotski autobiograafia trükki pääsenud ülevaates tema poisipõlvest on eelistatud välja jätta kõik lõigud, kus ta võib näida kartlikuna või on mähkmetes; samuti vähendab 31

ta igati viiteid oma juudi päritolule, seda küll eitamata. Mustandeid ja korrektuuripoognaid uurides võime heita mõne põgusa pilgu tema kasvuajale, mis on jäänud kauaks ajaks täiesti varju. Nii ütleb ta avalikult ainult seda, et tema isa oli jõukas ja asjatundlik talunik. See jääb tegelikkusest vägagi kaugele. David Bronštein, kes oli abielus Anetaga, kuulus Hersoni kubermangu edumeelseimate talupidajate hulka. Raske töö ja sihikindlus olid aidanud tal jõuda majandusarengu redelil päris kõrgele ning tal oli täielik õigus tunda oma saavutuse üle uhkust.

Janovka küla paiknes Hersoni kubermangu juutide põllumajandusasunduse Gromokleja äärealal Jelizavetgradi (Kirovograd) kreisis. Talu jäi lähimast külast paari-kolme kilomeetri kaugusele.3 Novorossia pinnas on väga viljakas. Hersoni kubermang oli Musta mere rannikul ja siinsamas oli ka suur ning arenev Odessa sadam, mille kaudu kaubalaevad toimetasid Venemaa eksportsaadusi Vahemerele. Olles 1792. aastal purustanud ja siit välja tõrjunud Türgi väed, asus keisrinna Katariina II riigi piire kindlustama. Keisrinna tähelepanu keskmes oli just Odessa, mis tegi 19. sajandi alguses kindralkuberner Armand Emnmanuel du Plessis’ ehk hertsog de Richelieu valitsemisajal läbi suure arengu.

(Prantslased olid toona Vene keisririigis vägagi teretulnud, kui nad olid mõnel elualal head asjatundjad.) See pidurdas Mõkolajivi (Nikolajev) ja kõikide teiste Lõuna-Ukraina asulate arengut, pealegi olid nende tagamaad veel aastaid pärast Vene vallutusi hõredalt asustatud. Peterburi võimumehed mõistsid, et Osmanite tagasituleku ohtu ei saa kunagi täiesti välistada. Katariina II lapselaps keiser Aleksander I otsustas seetõttu Novorossia alad asustada, avades need asunikele-põlluharijatele. Nii pöördutigi sõjaväeveteranide ning Venemaa sakslaste ja juutide poole üleskutsega asuda hõlvama seni harimata maid Ukraina steppides.

Lõunasse siirdus elama tuhandeid peresid. Teraviljatoodang kasvaski järsult, sest Novorossia mõjus magnetina nendele, kes püüdsid avanenud võimalust ära kasutada.

Keisririigi valitsus ei ilmutanud oma juutide vastu erilist sümpaatiat. Pärast Viini, Berliini ja Peterburi konverentsi toimunud Poola kolme jagamist aastail 1772–1795 lisandus riigi alamate hulka miljoneid juute. Võimud suhtusid neisse algusest peale kahtlustavalt. Kõik keisrid järgemööda kartsid, et juudid võivad nakatada Venemaa südame oma võõra religiooni, ärivaistu ja hea haridusega.

Venelased moodustasid keisririigi demograafilise ja vaimse selgroo ning nende tundeid oli vaja silmas pidada. Aga juudid pidid siiski kusagil elama, kui neid ei mõeldud just välja saata, ja valitsus ei kavatsenudki neid niiviisi minema kihutada, nagu olid teinud hispaanlased 1492. aastal. Juudid ise soovisid jääda: Venemaal polnud kuni 19. sajandi lõpuni massilist juutide väljarännet Ameerika Ühendriikidesse; Palestiina kodumaale ümber asuma kutsuv sionistlik liiku32

mine polnud veel alanud. Keisrinna Katariina II püüdis 1791. aastal olukorda reguleerida, kehtestades juudi asuala. See hõlmas märkimisväärse territooriumi Läänemerest Musta mereni. Asja mõte oli takistada juute asumast elama Venemaa linnadesse ja küladesse, kui nad ei olnud just väga rikkad, aga isegi siis oli neil nii mõnigi kord raske sellist luba hankida. Suurem osa tsaaride juudi rahvusest alamaid valis elukohaks asuala põhjaosa, kus oli olnud nende kodu juba sajandeid.

Juudid elasid štetlites ehk väikelinnades või külades, kus vaesus oli elunorm.

Siinsed asukad pidasid au sees esivanemate uskumusi. Järgiti ligimesearmastuse, vastastikuse toetuse ja kasvatuse tavasid. Raamatutarkusele truude inimestena uurisid juudid toorat, nende lapsed aga saavutasid niisuguse kirja- ja arvutamisoskuse, millele poolakatel, venelastel ja ukrainlastel polnud midagi võrdset vastu panna. Igiammustest aegadest olid isegi kõige vaesemad juudid pannud raha kõrvale, et nende võsukesed saaks pühakirja uurida. Täideti ka koššer-toidu nõudeid. Peeti silmas traditsioonilise usukalendri tähtpäevi. Rabid ja kantorid olid au sees ja haridus kõrges hinnas. Usuelu pulbitses enamikus štetlites, kõige levinumad suunad olid judaism ja hassidismi variandid. Sektid vaidlesid palju nii omavahel kui ka teiste juudi sektidega. Peaaegu kõik usklikud järgisid rangelt riietumistavasid. Pikkade mustade kaftanite ja oimulokkidega mehed eristusid slaavi naabritest väga selgesti. Mehed ja naised kummardasid jumalat eraldi, hassidism aga nõudis, et täiskasvanud mehed käiks iga päev mitu korda palvelas.

Niisugused juudid, kui nad ei kuulunud just edukate ettevõtjate hulka, hoidusid paganatest eraldi. Kuritegusid ja tsiviilvaidlusi käsitlesid juutide usukohtud.

Kui iga-aastased maksud valitsusele said makstud, polnud neil keisrivõimuga enam kuigi palju kokkupuuteid.

Hassidism polnud ainus, mis tekitas võimudes võõristust. Põhjapoolsete alade juudid olid koondanud enda kätte niisugused kutsealad nagu kingsepa- ja rätsepatööd ning muud käsitööoametid. Majanduslik konkurents oli vihane.

Nagu enamikul venelastel ja ukrainlastel olid juutidelgi suured perekonnad.

Abielupaarid tõid lapsi ilmale niikaua, kui naine suutis rasestuda. Vaesus mõjutas enamiku põhjapoolsete alade juudi perede elu. Valitsuski jõudis seisukohale, et kui neid üldse tahetakse ühiskonda lõimida, siis tuleb nende vaimsete ja materiaalsete olude parandamiseks midagi ette võtta.4 Just niisuguses olukorras tuli keiser Aleksander I välja plaaniga luua juutidele põllumajandusasundusi. Selleks valiti välja tühjad maa-alad Musta mere ääres Hersoni ja Jekaterinoslavi (Dnipropetrovsk) kubermangus. Kui see teatavaks tehti, oli Trotski vanaisa Bronštein üks esimesi, kes siirdus Poltava kubermangust uude asundusse. Palju juute rändas vaesusest väljapääsu otsides lõunasse 33

ja alustas talunikuna uut elu.5 Valitsus otsustas seda protsessi veelgi ergutada.

Tsaari võimukandjad lootsid kujundada juudid vaesest, tõrksast ja mitte just sõbralikust kogukonnast tootvateks inimesteks, kes integreeruks keisririigi ellu.

Seni kasutamata maid spetsiaalselt märgistatud piirkonnas pakuti kõigile, kes olid valmis neid harima. 19. sajandi keskpaigaks elas Ukraina lõuna-, kesk- ja lääneosas üle 65 000 juudi asuniku, kusjuures üksnes Hersoni kubermangus oli kakskümmend kaks juudi asundust.6 Gromokleja oli viimane juutide põllumajandusasundus seal kandis. Bronšteinid olid nende südikaimate juutide hulgas, kes võtsid nõuks štetlite majanduslikust lõksust välja murda ja asuda maad harima.7 Niisuguste asunduste rajamise kavas olid sätestatud ka mõned piirangud, mille järgimist käisid valitsuse inspektorid korrapäraselt kontrollimas. (Mees, kes tegi ettekandeid Gromokleja kohta, peatus Trotski lelle Abrami kodus.)8 Ametnikud avaldasid algusest peale kahtlust, kas linnast tulnud juudi käsitöölised on võimelised tegema kehalist talutööd.9 Nii mõnedki ümberasujad näisid seda seisukohta kinnitavat, sest asusid kohe saabudes oma maad maha müüa.

Niisugused tehingud keelati (mis ei takistanud inimesi asundusest lihtsalt põgenemast).10 Intelligentsemad ametimehed mõistsid, et elutingimused olid tihtipeale erakordselt rasked. Kaugeltki kõik uued asulad ei paiknenud jõe ääres, mis oli muidugi võimuesindajate, mitte siia asunud juutide süü. Teine pahandav asjaolu oli keeld asutada kauplusi või seada üles müügilette.11 Valitsejate idee seisnes selles, et asunikud peaksid pühenduma üksnes maaharimisele. Esialgu oli isegi viljakoristuse ajal keelatud kasutada kristlastest abitööjõudu, et ukraina talunikud ei satuks nende majandusliku ülevõimu alla. Asundused taheti iga hinna eest hoida edaspidigi eraldi. Juudi asunikel oli keelatud müüa oma maja ja maad mittejuutidele, samuti polnud neil lubatud mittejuutidelt maad osta.

Kogu seaduste ja eeskirjade süsteem oli umbusust läbi imbunud.12 Juute ei üritatud pöörata ristiusku; võimud eeldasid, et nad jäävad truuks oma usule. Niisiis julgustati juute rajama ka sünagooge.13 Loodeti, et seal levinud judaismi vorm omandab ajapikku enam „valgustatud” ja ajakohasema iseloomu ning elutingimuste paranedes loobutakse hassidismist. Alates 1840. aastast aitasid võimud ametlikult asutada venekeelseid koole. Paraku ei saatnud neid üritusi enamasti edu. Peaaegu kõik juudi asunikud kasvatasid oma lapsed edaspidigi jidišikeelseks.14 Peterburi valitsusele põhjustas see meelehärmi ja võimud asusid arutama, kuidas oleks kõige parem asunike asutatud koolide tegevusse sekkuda.

Püüti saavutada seda, et jidišikeelsed koolid hakkaksid teise keelena õpetama saksa keele asemel vene keelt. Esialgu olid juudid aga niisugusele sekkumisele jäigalt vastu. Jidiš on suurel määral välja kasvanud saksa keelest ja oli täiesti 34

tavaline, et põhjapoolsete štetlite koolid – kui seal üldse mõnd võõrkeelt õpetati – valisid saksa keele.15 Alles pärast pikka meelitamist hakkasid asundused leppima venekeelsete õpetajate ja vene keelega.16 Juudi tavad olid asundustes vägagi au sees. Asunikud ei ilmutanud vähimatki soovi muuta oma elu- ja usukombeid ning peagi kandsid Novorossia ametivõimud keiserlikule valitsusele ette, et juudid on asunud kutsuma põhja poolt enda juurde hassiidi rabisid ja shochet’eid*.17 Nii mõnigi tahk juutide käitumises tekitas kristlastes hämmeldust. Äärmiselt harva jõi mõni asunik end kõrtsis purju. Kuritegevust oli vähe: võimuesindajad märkisid imestusega, et „karistusega kaasnev häbi avaldab suuremat mõju kui karistus ise”.18 (Võib kahelda, kas niisama kaineks jäädi ka kodus sukkot’i ja teiste usupühade ajal: seda riigivõimu esindajad kuigi palju ei näinud.) Varem polnud Novorossias olnud hassidismist „isegi mitte vähimat märki”. Uusasunike tulekuga muutus kõik.19 Kui õpetatud rabi tegi juttu ühiskonnaasjadest, võeti tema sõnu kui käsku: usk ja igapäevaelu olid nii tihedalt seotud. Keisrivõimu esindajad pidasid seda sulaselgeks fanatismiks. Mispärast küll, imestati, eelistavad juudid oma usupühi tööle ja kasule? Ja nad raiskasid raha koššer-toidule. Iga nädal lasid nad kaduma minna pikki tunde alates reede päikeseloojakust kuni hetkeni laupäeva õhtul, mil taevavõlvil võis näha esimest tähte, sest sel ajal tööd ei tehtud; õigupoolest mindi tööle alles pühapäeva hommikul.20 Juudid elasid kokkuhoidlikult ja kogusid raha üksnes selleks, et kulutada see tütre mehelepanekuks. Kui mõni sugulane suri, istusid kõik põrandale ja leinasid lahkunut nädal aega. Mida oli niisugune komme väärt, kui nad tahtsid saada edukateks põlluharijateks?

Peagi näitas arvestus igal aastal, et uusasunikud toodavad kaugelt alla võimude ootusi. Selgus, et sajandi keskpaigaks oli kõigest viiendik asunikke saanud maaharimisega edukalt hakkama. Veel viiendik tuli toime küllalt hästi, et iseennast ülal pidada, ülejäänud aga olid täiesti läbi kukkunud. Asjatundja kannab ette: „Valitsuse lahke pakkumine – teha juutidest põlluharijad – ei ole teoks saanud.”21 Vaesus oli toodud Poola või Leedu štetlitest Hersoni ja naaberkubermangude põllumajandusasundustesse.

Olukord paranes pisut, kui ametlikku poliitikat veidi kohendati.22 Peterburi võimumehed olid jõudnud üksmeelele, et juudi asundustele kehtestatud piiranguid tuleb leevendada. 1857. aastal lubati juutidel viimaks ometi palgata hooajatöödele ka kristlasi.23 Pealegi pandi Gromoklejale alus just ajal, kui keiser Aleksander II alustas oma suuri reforme. 1861. aastal andis ta välja keiserliku manifesti, mis vabastas talupojad pärisorjusest. Kus pinnas oli viljakas, anti * Lihunik, kelle rituaali järgivad töövõtted lubavad valmistada tema tapetud looma v linnu lihast koššer-toitu. Tõlkija 35

neile väike maalapp harida. Kus maa polnud nii viljakas, said nad palju suurema tüki. Mõlemal juhul olid nad kohustatud maksma tagasi laenu, mille nad äsja saadud maa näol olid saanud. Nende suurte muutuste käigus maaelus ei jäänud tähelepanuta ka juudi põllumajandusasunduste eriseisund. 1863. aastal tühistati seni asunikele kehtinud keeld harrastada mittepõllumajanduslikku äritegevust väljaspool asundust.24 Kümnendi lõpul tühistati ka keeld palgata kristlaste hulgast alalist tööjõudu ja juudid said loa rentida mittejuutidelt maad juurde.

Asundused polnud enam ülejäänud põllumajandussektorist otsekui karantiini eristatud. Ettekannetes märgiti, et kõige edukamad juudi talupidajad on saavutanud „majanduslikult jõuka elu”, ja inspektorid hakkasid uskuma, et kui juudi asunduste piiranguid leevendada, võib tekkida „tõeliste põlluharijate kihi tugev tuumik”.25 Ehkki algul edenes kõik visalt, näis olukord tasapisi paranevat ja Bronšteinid olid nende perede hulgas, kes tugevdasid ametimeeste optimismi. Hersoni kubermangu asunduste rajamise ajal oli maavalduse keskmine suurus 40 tiinu (u 44 hektarit).26 Tavaliselt esitas perekonnapea taotluse ka naaberalale, pealegi polnud siin põhjust jagada maad kitsasteks ribadeks, nagu oli tavaks Kesk- ja Kagu-Venemaal.27 Kui maarendi tingimusi leevendati, haarasid niisugused mehed nagu David Bronštein kohe kinni võimalusest osta või rentida maad juurde.

Sajandi keskpaigaks oli kaheksa peret Hersoni kubermangu juudi asundustes kogunud küllalt raha ja teadmisi, et hakata ehitama tuuleveskeid, ning nendega liitusid hiljem Bronšteinid.28 Tehnikaajastu hakkas jõudma ka maale. Üldine majanduskeskkond oli Bronšteinidele ja nendesugustele soodne. Maailmaturg vajas Venemaa ja Ukraina teravilja. Odessa ja Herson ühendati põhja poolt raudteega. Musta mere põhjaranniku suurte jõgede äärseid sadamaid hakati laiendama. Rongid ja aurulaevad tõid teravilja Odessasse. Teraviljakasvatus Novorossias sai hoogu juurde. Põllumajandus tuli rajada peaaegu tühjale kohale, sest nii lõunapoolsete steppide muld kui ka kliima olid täiesti erinevad ülejäänud Venemaast. Maa oli kahtlemata viljakas, kuid tekkis ettenägematuid probleeme. Sademete hulk oli ennustamatu. Tavalised nisusordid ei tahtnud siin eriti hästi kasvada. Erinevalt saksa asunikest oli Hersoni ja Jekaterinoslavi kubermangu tulnud juudi asunikel kündmisest, külvamisest ja viljakoristusest üsna vähe aimu. Põllumajanduslikku abi ei saanud nad ka võimudelt. Kõike tuli õppida töö käigus. Heal aastal võis kõik hästi minna lihtsalt tänu sellele, et tegu oli seni harimata viljaka uudismaaga. Kuna asunikud ei teadnud vähimatki keskkonnahoiust, ei tehtud ka mulla viljakuse säilitamiseks suurt midagi, mistõttu 20. sajandil muutus stepp mitmelgi pool suureks tolmuväljaks. Töö oli kontimurdev, kuid väheste sihikindlamate tegevus kandis peagi head vilja.

36

Novorossia oli kuulus rahvusliku ja usulise mitmekesisuse poolest ning Hersoni kubermangu majandus peegeldas seda hästi. Gromokleja paiknes otse jõuka saksa põllumajandusasunduse kõrval. Kui esialgseid juudi asundustele kehtestatud piiranguid leevendati, asusid poolakad, sakslased, juudid ja ka venelased üha tihedamini läbi käima ning üldjoontes kujunes välja rahumeelne kooseksistents. Juudivastased pogrommid ja rahutused polnud aastail 1881–1883 Vene keisririigis sugugi haruldased. Loomulikult häiris see ka Novorossia ja iseäranis veel niisuguste kohtade nagu Odessa juute, aga maapiirkondades elavate juutide põli oli siiski parem ja andis lootust, et olukord hakkab paranema.

David ja Aneta Bronštein sobitusid sellesse miljöösse paremini kui enamik juudi asunikke. Nad olid Gromokleja asunduses mõnevõrra erandlikud, suhtudes usutalitustesse üsnagi vabalt. Janovka jäi küla sünagoogist liiga kaugele, et osaleda igapäevastel usutalitustel. Trotski meenutab, et nad võtsid juudi usu talitusi üsna kergelt ja suhtusid usuasjadesse isegi mõningase kahtlusega – noor Leiba olevat neid lausa kuulnud omavahel rääkimas nagu veendunud ateiste.

Ja ehkki nad olid maainimesed, oli Aneta pärit Odessast ning tal oli seal vägagi hästi toime tulevaid sugulasi. Niisugused peresidemed tähendasid, et abielupaaril oli ka aken laiemasse maailma kui talumajapidamine ja küla. Nende sugulaste hulgas leidus vabrikuomanik, Anetal oli aga ka vennapoegi ja -tütreid, kes said jõukaks 19. sajandi lõpu majandusbuumi ajal. Janovka Bronšteinid kuulusid suurde suguvõsasse, mis lõi Novorossia kiiresti arenevas majanduses hästi läbi. Davidi vanemad olid omal ajal elanud ühes Poltava kubermangu štetlis, tema ise abikaasaga oli teerajajaks valdkonnas, kus juudid seni polnud eriti silmapaistvad.

Maainimese elu kauges talus seadis abielupaari suhtlusele moodsa maailmaga muidugi teatud piirangud. Aneta vanemad polnud tema haridusele erilist tähelepanu pööranud. Ta oskas küll lugeda, aga mitte väga hästi. Külas üles kasvanud David ei osanud lugeda ega kirjutada, millega ta oli üsna ebaharilik juut, kellel polnud algelisimatki haridust. See piiras Bronšteinide juurdepääsu Vene keisririigi uuenevale linnakultuurile ja nii nad leppisidki omaette eluga talumajapidamises. Kasvav jõukus tundus imena kogu asundusele. Kauge vahemaa ei takistanud Davidit sooritamast sõite Mõkolajivisse ja ajamast seal oma asju.

Samuti ei jätnud Aneta Odessa-sugulased suviti sõitmata Janovkasse.

Vähehaaval kujunesid Bronšteinid n-ö vähem juutideks kui nende naabrid Gromoklejas. Kui uskuda Trotski enda väiteid, rääkis David Bronštein „grammatikat eiravat vene ja ukraina keele segu, milles oli ülekaalus ukraina keel”.29 Tegu oli niisiis kohaliku dialektiga. Oli ka praktiline põhjus, mispärast Bronšteinid jidišist võõrdusid. Kõik nende sulased ja teenijad olid ukrainlased, kes ei 37

kõnelenud midagi peale oma keele. Sestap oli neil Hersoni kubermangu kolkas elades mõttekam kasutada kohalikku keelt. Jidiši ja saksa keele sarnasus oleks Davidil võimaldanud kergesti suhelda ka saksa maaomanikega ning sõprade ja sugulastega asunduses. Juudi asualal elavad rahvad – poolakad, venelased, ukrainlased, sakslased, juudid ja kreeklased – olid harjunud suhtlema segakeeles.

David ja Aneta olid ebaharilikud üksnes selle poolest, et eelistasid kõikidele teistele võimalustele ukraina keelt. Selles tuleb näha märki, et nende maailm ulatus kaugemale perekonna ja kogukonna piiridest.

Kuigi enamik Gromokleja peresid elas ja töötas siin maad harides rohkem kui ühe põlvkonna jooksul, ei jäänud ükski David ja Aneta Bronšteini poeg ega tütar täiskasvanuna nende tööd jätkama. Vanemad andsid neile parima võimaliku hariduse. David ja Aneta ise kujutasid enesest paari, kes oleks võinud anda suure panuse maailmasõja, revolutsiooni ja kodusõja tapatalgutest läbi käinud täiesti teistsuguse Venemaa ülesehitamisse. Kui otsustada nende käitumise järgi, kuulusid nad sellesse üha laienevasse keisri alamate kihti, kes pooldas vaimuvalgust, ainelist progressi ja arengut töö kaudu. Nimi Novorossia – Uus-Venemaa – oli tähenduslik nii ühiskondlikus kui ka territoriaalses mõttes. Vana Venemaa oli kindlalt taandumas niisuguse ühiskonna, majanduse ja kultuuri ees, mis ütles lahti traditsioonilistest hoiakutest ja teguviisidest, ning Bronšteinide majapidamine Janovkas oli valmis kõiki muutusi kaasa tegema.

38

2 LAPSEPÕLV

Bronšteinidel oli kaheksa last. Ainult pooled nendest nägid täiskasvanupõlve, ülejäänud surid noorelt sarlakitesse või difteeriasse. Trotski meenutab: „Sündisin viienda lapsena. Minu sünd polnud rõõmus sündmus. Elu tähendas niigi palju rasket tööd. Lapsed olid paratamatus, aga mitte tingimata jõukates peredes.”1 Nagu tavaliselt liialdab ta Janovka olusid kirjeldades, küll aga oli õigustatud viide asjaolule, et kaugeltki kõik ajastu võimalused polnud nende perele veel kättesaadavad. Leiba Bronštein oli kolmas ellu jäänud laps, koos temaga kasvasid üles veel vend ja kaks õde. Autobiograafias ta neid peaaegu ei maini, välja arvatud otseselt nendega seotud vahejuhtumeid kirjeldades. Nende nimed olid Aleksandr, Elisheba (keda edaspidi kõik teadsid kui Jelizavetat) ja Golda, kellest peagi sai Olga.2 Aleksandr oli sündinud 1870., Elisheba 1875. aastal. Seejärel tuli Leiba, kellele 1883. aastal järgnes Golda. Kaks vanemat last, Aleksandr ja Jelizaveta, eraldusid sageli kahekesi ning Leiba ja Golda jäid omaette mängima, aga kuna nende vanusevahe oli neli aastat, oli alati vend see, kes haaras juhtohjad.

Janovka oli saanud nime eelmiselt omanikult, polkovnik Janovskilt, kellele keiser Aleksander II valitsemisajal kingiti laitmatu teenistuse eest Hersoni kubermangus nelisada tiinu maad. Lihtsõdurist ohvitseriks tõusnud Janovski oli põllumajanduses täielik võhik ning pani seetõttu maa müüki. David Bronštein aimas head ärivõimalust ja tõenäoliselt ka šanssi pääseda Gromokleja põllumajandusasunduse sotsiaalsetest ja usulistest piirangutest. Ta tegi ahvatleva pakkumise osta ära sada tiinu maad. Janovski pere võttis pakkumise heal meelel vastu ja enne kolimist põhja poole Poltava kubermangu rentisid nad Bronšteinile veel sada viiskümmend tiinu. Venelased Janovskid lahkusid täpselt samasse kohta, kust Bronšteinid olid kunagi välja rännanud. Polkovniku lesk käis korra või kaks isiklikult kohal rendiraha korjamas ja oma vara seisundit kontrollimas.

Tal polnud kunagi põhjust rentnikega rahulolematu olla. Bronštein kasvatas aina laieneva välisturu jaoks nisu. Künnitöödeks ja sõitudeks Jelizavetgradi ning teistesse ümbruskonna linnadesse oli vaja hobuseid. Ta pidas palju veiseid ja lambaid ning kasvatas ka sigu: hoolimata juudi päritolust polnud tal midagi nendegi vastu ja nii nood maja ümber liikusidki, tuhnides põõsastes ja jõudes tihti takistamatult ka aeda.

Leiba oli nägus, hea kehaehitusega poiss, kellel olid samasugused sinised 39

silmad nagu isalgi. (Hiljem rääkisid tuttavad, sealhulgas ka Ameerika kommunistist ajakirjanik John Reed, nendest ikka kui tumepruunidest. Arvatavasti lähtusid nad eelarvamusest, et juudil ei saa oli siniseid silmi, ja see pahandas Trotskit mõnevõrra.)3 Vanemad märkasid varakult poisi terast mõistust. Nad ei hellitanud teda ega ka teisi lapsi. David kohtles neid torisevalt, Aneta nõudlikult. Nad ootasid oma poegadelt ja tütardelt palju ja olid pahased, kui nende ootused ei täitunud, ehkki Leiba teenis siiski tihti ära nende kiituse.

Mälestused tõrelemisest jäid poisile kauaks meelde. Üks niisugune juhtum on tähtis ka seetõttu, et siis koges ta esimest korda üht nendest minestushoogudest, mis jälitasid teda kogu elu. Kui Leiba oli kahe- või kolmeaastane, sõitis ta emaga Bobrõnetsisse külla ema sõbrannale, kellel oli Leiba-vanune tütar. Vestlusse süvenenud Aneta Bronštein ja sõbranna unustasid lapsed omapead. Täiskasvanud tavatsesid alatasa rääkida lastest kui pruudist ja peigmehest. Väike tüdruk lahkus hetkeks toast. Kummuti juures seisnud Leibat tabas minestushoog. Ärgates leidis poiss, et on jätnud värvitud põrandale loigu. Nüüd sekkus ema: „Kas sul häbi ei ole?” Sõbranna oli leplikum: „Pole midagi, pole midagi. Lapsed ju lihtsalt mängivad.”4 Anetat ennast vaevasid samasugused minestused, nii et Leiba päris selle kalduvuse temalt. Enamasti leidis ta kaitset lapsehoidja Maša juures.

Hiljem on Trotski rääkinud, kuidas hoidja ronis ploomipuude otsa, et korjata vilju ja teha nendest keedist. Poisike hakkas muretsema, et hoidja võib alla kukkuda. Maša aga naeris ta välja. Ema jälgis kogu stseeni naeratades kõrvalt, ent käsutas siiski: „Maša, tule alla!”5 Kõik majapidamises teadsid: vanemad ei taha, et poiss teeks midagi, mis on kehaliselt ohtlik. Poisile aga meeldis käia ratsutamas. Kukkumised ei jäänud tulemata, kuid noor Leiba jättis need kauaks ajaks pere eest saladusse, „et nad ei keelaks teda hobuse selga ronimast”.6 Tihtipeale oli poisil kriimustusi ja marrastusi.

Griša [nimi, mida Trotski kasutas enda kohta autobiograafia esialgses mustandis] – nagu kõik teisedki lähikondsed – kartis väga rästikuid ja tarantleid. Hoolimata sellest, et Griša oli täiesti maapoiss ja mängis koos talumeeste poegadega, ei osanud ta siiski eristada rästikuid nastikutest ja kartis neid mõlemaid.7

Kui poiss oli kolme- või nelja-aastane, sattus ta hoidjaga aias jalutades rästikule.

Hoidja pidas madu tubakatoosiks ja hakkas seda kepiga togima. Mõistnud eksitust, naine karjatas, aga haaras põgenedes siiski Leiba sülle. Hirmust madude ees ei saanud Trotski kunagi täiesti lahti.8 Tarantlitega sai ta paremini hakkama: paar aastat hiljem tegi ta koos Viktor Gertopanoviga tiiru ümber talu ja püüdis neid vahatatud nööriga, mida nad tarantlite urgudesse lasid.9 40

Vanemaks saades kohtus Leiba enamiku Janovka ümbruse maaomanikega, kusjuures tema meenutustes on need sama veidrad kujud kui samuti Ukrainast pärit Nikolai Gogoli juttude ja romaanide tegelased. Bronšteinid rentisid Jelizavetgradi lähedal maad Trilitskaja-nimeliselt aadliproualt. Kui too tuli kord Janovkasse rendilepingu muutmise üle läbi rääkima koos meessaatjaga, jälgis Leiba, kuidas viimane puhub sigaretti tõmmates suitsurõngaid. Leiba sai teada, et väljendustes selle aadlidaami kohta tuleb olla ettevaatlik, sest tollele võidakse öeldu ette kanda ja reaktsioon pole just sõbralik.10 Veel üks tuttav oli Fedosja Dembovska, poolatarist lesk, kes küll ei jäänud kuigi kauaks leseks. Nimelt abiellus ta oma mõisavalitseja Kasimiriga. Paks ja lõbus Kasimir oskas ainult üht naljakat lugu, mida ta rääkis Leibale ikka ja jälle, ning kui ta Janovkas külas käis, tõi ta alati kingituseks kärjemett oma mesilastelt.11 Veel üks maaomanik, keda Trotski mäletab, oli Ivan Dorn, paks sakslane, kes sõitis ringi kirevavärvilise kaarikuga.12 Kõige rikkamad olid vennad Feldzerid. Neile kuulus sadu tiine maad ja nad elasid majas, mida võis võrrelda paleega, Hersoni kubermangus olid nad sama kuulsad kui Rockefellerid mujal maailmas. (Nad ei harinud kogu seda maad, sest nende kelmist mõisavalitseja näitas aastaaruannetes regulaarselt puudujääki.) Kord läks Ivan Feldzer koos kahe kaaslase ja paari koeraga Janovka põldudele rebasejahile. Koerad läksid Bronšteini allikale vett jooma, samal ajal kui põllutöölised kinnitasid, et ümbruskonnas polegi rebaseid. David Bronštein vihastas, kui nägi oma mahatrambitud viljapõldu. Jahimehed sunniti sõudepaati ja nad jäeti jõe vastaskaldale iseenda hooleks.13 Naabrid olid ka Gertopanovid, kellele oli omal ajal kuulunud terve ümbruskond, nüüd aga oli kogu nende vara panditud. Ehkki neil oli veel järel üle neljasaja tiinu maad, osutusid nad lootusetuteks põllumeesteks ja pidid sellegi rendile andma, et maksta iga kuu pangale võlga. David Bronštein oli valmis siin vastu tulema. Nii ilmusidki Gertopanovid Janovkasse, kaasas kingitused tubaka ja suhkru näol. Proua Gertopanova võis jutustada lõputult oma kaotatud noorusest ja klaveritest. Kui nad olid täiesti alla käinud, võtsid Bronšteinid ühe nende poja, Viktori õpipoisiks.14 Pole kuigi raske ette kujutada, kuidas Bronšteinid naabrite veidrusi ja saamatust nähes pead vangutasid. Trotski kirjutab sellest, nagu võinuks kirjutada sotsialistist Anton Tšehhov: „Kõik need Hersoni kubermangu maaomanike pered olid märgistatud läbikukkumise pitseriga.”15 David Bronštein polnud sugugi ainus juut, kes seal kandis hästi toime tuli. Viie kilomeetri kaugusel Janovkast oli Moissei Morgunovski mõis. Morgunovskid olid õppinud prantsuse keelt ja vana Morgunovski oskas mängida klaverit, ehkki parema käega paremini kui vasakuga. Paraku oli tema lapselaps David tsaari sõjaväkke värvatuna üritanud enesetappu ja tulistanud end pähe: oli teada, et 41

juutide põli sõjaväes pole kerge. David pidi nüüd kogu ülejäänud elu käima ringi peasidemega, aga sellega tema hädad veel ei piirdunud. Võimud esitasid talle süüdistuse sõjaväelises allumatuses, millest ta vabanes alles pärast seda, kui isa oli andnud kopsaka altkäemaksu.16 Leiba ja tema vanem vend Aleksandr veetsid koos nendega terveid päevi. Erinevalt Bronšteinidest ei lubanud nad kariloomi aeda, seal peeti hoopis paabulinde. Üldse elasid Morgunovskid luksuslikult. Ajapikku andis raske aeg aga end tunda ja majapidamine käis alla. Viimanegi paabulind suri, tarad kukkusid ümber ja kariloomad tallasid ära nii lilled kui ka mõned puud.

Moissei Morgunovski pidi vahetama oma uhke faetontõlla tavalise maahobuse ja kaariku vastu, millega ta siis Janovkas külas käis. Tema pojad elasid üha vähem luksuslikku ja aina rohkem talupoja elu. Bronšteinid tõusid kogu ümbruskonna rikkaimateks juutideks.17 Saksa asunduses valitses täiesti teistsugune õhkkond. Poisid saadeti linna, tüdrukud töötasid põllul. Tüüpilised sakslaste majad olid tellistest, punase või rohelise plekk-katusega. Kasvatati tõuhobuseid.18 Üks pere, Falt-Fein, oli tuntud kohaliku meriinolambatõu aretajana ja Trotski ei unustanud kunagi nende suurte lambakarjade määgimist.19 Üldiselt olid Hersoni kubermangus kõige rikkamad just saksa asunikud.

Trotskile meeldis lasta teistel arvata, et Bronšteinid olid pigem talupojad.

Mõnigi tahk nende majapidamises kinnitaski seda. David ja Aneta elasid aastaid selles toortellistest hütis, mille oli ehitanud polkovnik Janovski. Kuna David oli kirjaoskamatu, ei saanud ta raamatupidamisega hakkama. Siin otsis ta abi oma lastelt, pöördudes ka noore Leiba poole. „Tule siia ja pane see kirja! Sain komisjonimüüja käest 1300 rubla. Saatsin 660 polkovniku lesele ja andsin 400 Dembovskile. Ja pane see ka kirja, et kui käisin kevadel Jelizavetgradis, andsin Feodosja Antonovnale 100 rubla.” Nii see arvepidamine käiski. Aga isegi nii läksid isa asjad aeglaselt, kuid kindlalt tõusuteed.20

Kui Davidi rikkus kasvas, asendas ta Janovski osmiku telliskividest majaga ja rajas aia ning uhke kroketiväljaku. Ta ehitas ka veski, nii et võis ise oma nisu jahuks jahvatada ja maksta vähem vahendajatele. Ta käis Jelizavetgradis ja Mõkolajivis oma vilja müümas ning masinaid ja materjale ostmas. Ka loobus ta kaarikust ning soetas hoopis kalli faetoni ja kaks ilusat täkku. David rentis sadu tiine maad mitmelt maaomanikult, kes jäid meelsasti Bronšteinide poole ööbima, kui nad olid tulnud kaugemalt.

Leiba maailm piirdus Janovkaga, kuni ta läks kuueaastasena kooli. Gromokleja asunduses ei olnud riigi toetusel tegutsevat venekeelset kooli.21 Selle asemel 42

oli siin traditsiooniline juudi algkool, kus õppekeel oli jidiš. Ainus õpetaja oli härra Šuler, kes tuli isiklikult Leiba ema juurde kõiges vajalikus kokku leppima. Õpetaja tervitas mind just nii lahkelt, nagu iga õpetaja tervitab oma tulevast õpilast vanemate juuresolekul. Ema ajas kõik ärilised asjad joonde minu juuresolekul: kui mitme rubla ja kui mitme kotitäie jahu eest võtab ta mulle oma koolis õpetada vene keeles aritmeetikat ja vana testamenti selle algkeeles ehk heebrea keeles.22

Leiba kartused koolimineku ees hajusid, kui ta nägi seda täiesti ohutut meest, kes püüdis Bronšteinidele igati meeldida. Tegelikult oligi Šuler nii vaikne inimene, et tema naine ei pidanud paljuks meest otse õppetöö ajal jahukotiga visata.

Leiba vanemate arvates oli kolm kilomeetrit külani liiga pikk maa, et sinna iga päev jalgsi minna. Selle asemel pandi poiss elama külla tema sõtse Rakhili juurde. Asi korraldati nii, et raha käest kätte ei käinudki. David varustas lihtsalt oma õde nisujahu, odrajahu, tatra ja hirsiga. Bronšteinid maksid teistelegi segiläbi rublade ning jahuga, sest nii need asjad maal käisid. Šuler oli nõustunud Leibale ka vene keelt õpetama,23 aga kui Leibal tekkisid mõne aasta pärast sõnavaraprobleemid, siis selgus, et Šuler ise ei pruukinud olla vene keeles kuigi tugev.24 Heebrea keelega oli hoopis teine lugu. Šuler poleks endale kunagi õpilasi leidnud, kui ta poleks seda keelt hästi osanud. Leiba pidi õppima rohkem jidišit, kui tahtis tunnis räägitavast aru saada ja teiste poistega sammu pidada. Tegelikult jäi ta kooli ainult mõneks kuuks ja väitis hiljem, et just puudulik keeleoskus ei lubanud tal leida lähedasi sõpru.25 Igal juhul jäi ta alati Šulerile tänulikuks, sest tema käe all oldud lühike aeg andis Leibale esmase lugemis- ja kirjutamisoskuse.

Trotski eelistas selgelt isa emale. Ta seletab seda talle iseloomulikul kombel otsekui möödaminnes: „Isa oli kahtlemata emast üle nii intellekti kui ka iseloomu poolest. Ta oli põhjalikum, kinnisem ja taktitundelisem. Tal oli ebaharilikult hea silm tabama mitte üksnes asjade, vaid ka inimeste olemust.”26 Samuti oli ta kindlasti kokkuhoidlik. Leiba meenutab, kuidas isa vaidles vastu vajadusele parandada sohva katteriidesse tekkinud auke.

Väiksem auk on selle tugitooli lähedal, kus istus Ivan Vassiljevitš [Greben], suurem seal, kus istusin mina isa kõrval. „Sohvale tuleks panna uus katteriie,” tavatses Ivan Vassiljevitš öelda. „Seda oleks tulnud teha juba ammu,” vastas seepeale ema. „Seda oleks pidanud tegema juba siis, kui tapeti tsaar [1881].” „Teate küll,” hakkas isa end õigustama, „kui oled seal neetud linnas, jooksed muudkui ühest kohast teise, voorimehed ju lausa söövad raha; nii mõtled kogu aeg, kuidas kiiremini tagasi maale pääseda ja unustadki, mida kavatsesid osta.”27

43

Kogu majapidamine oli rajatud kokkuhoiule. Üldiselt ostsid vanemad väga vähe, eriti vanemas eas – ning isa ja ema oskasid tõepoolest kopikaid kokku hoida –, isa aga ei eksinud ostes kunagi. Tal oli eriline oskus näha iga asja kvaliteeti, olgu see kangas, peakate, jalatsid, hobused või masinad. „Ma ei armasta raha,” ütles ta mulle kunagi hiljem, õigustades oma kitsidust, „aga mulle ei meeldi olla ka ilma rahata. Pole sugugi hea, kui sul on raha vaja, aga seda ei ole.”28

Leibale ei meeldinud, kuidas isa karistas oma töölisi. Ühel päeval tuli ta kroketit mängimast ja leidis lühikest kasvu paljajalgse mehe, kes palus tagastada talle lehm, kes oli eksikombel pääsenud isa viljapõllule. David oli juhtunu pärast maruvihane, võttis looma ära ja karjus: „Sinu lehm võiks süüa ainult kümne kopika eest, aga teeb kümne rubla eest kahju.” Leibale oli see vapustus.

Talumees aina kordas oma palvet ja selles palves oli juba tunda viha. Stseen vapustas mind hingepõhjani. Mõnus meeleolu kroketimängust pirnipuude all – milles ma õdesid nüpeldasin – asendus otsekohe ägeda meelepahaga. Lipsasin isast mööda, jooksin oma magamistuppa, varisesin siruli voodisse ja puhkesin nutma, seda hoolimata tõsiasjast, et olin juba teise klassi õpilane. Isa läks läbi saali söögituppa, väike talumees aga tuli jalgu lohistades talle kuni lävepakuni järele. Võisin kuulda nende hääli.

Siis läks talumees minema. Ema tuli veskist, tundsin tema hääle kohe ära, ja kuulsin, kuidas taldrikud asetati lõunasöögiks lauale, ning siis hüüdis ema mind. Aga ma ei vastanud, vaid nutsin edasi.29

Ema tuli teda lohutama ja püüdis välja uurida, milles asi. Leiba polnud nõus rääkima. Vanemad vahetasid sosistades mõtteid. Siis ütles ema: „Kas sa oled mures selle talumehe pärast? Andsime talle lehma tagasi ega trahvi teda.”30 Leiba püüdis teha nägu, et talumehe hädad pole nutu põhjus, aga kõik said aru, milles tegelikult asi on.

Tema nõbu Moshe Špentser – Aneta vennapoeg – sai poisist aru. Kord jälle Odessast külla tulnud Špentser kaebas, kuidas töödejuhataja andis piitsa karjusele, kes oli jätnud hobused liiga hiliseks ajaks välja: „Jälestusväärne!”31 Špentser õhutas jälgima enda ümber toimuvat kriitilise pilguga. Leibat häiris näiteks mõne tema isa töölise vaesus. Bronšteinide juures töötas karjase abilisena lihtsameelne noormees Ignatka. Tema ema oli puupaljas ja tal oli Janovkast saada üks rubla, täpselt üks rubla. Räbalais naine käis maha viis kilomeetrit, et see haletsusväärne summa kätte saada, aga kui ta pärale jõudis, polnud kohal kedagi, kes oleks talle selle raha andnud. Nii toetus ta vastu sei44

na, sest oli liiga uje, et uksepakule istuda. Tal tuli oodata õhtuni, enne kui oma rubla kätte sai.32 Trotski kirjeldab ka, kuidas tema lapsepõlve Janovkas õigust mõisteti. Kui kutsar varastas kõrvi mära, saatis David Bronštein kõhklemata Leiba vanema venna Aleksandri meest otsima ja asja klaarima. Kaks päeva kestnud otsingud ei andnud tulemusi. Aleksandr tuli tagasi kurjategijat leidmata ja teda karistamata.33 Igatahes oleks avalik arvamus kiitnud heaks ka selle, kui ta poleks varga leidmisel piirdunud pelgalt tolle üleandmisega võimudele: sageli pandi seadus kehtima politsei või kohtu poole pöördumata. Külarahva arusaamised õigusemõistmisest olid üsnagi tahumatud. Gromoklejas, otse põllumajandusasunduse südames, elas üks pikk mees, keda peeti hobusevargaks (näib, et hobusevargus oli piirkonnas laialt levinud.) Mehe tütre maine polnud põrmugi parem ja kui kübarameistri naisel tekkis kahtlus, et tema mehel võib olla selle tüdrukuga armulugu, pöördus ta abipalvega lihtsalt sõprade poole. Trotski meenutab: „Ühel päeval koolist koju minnes nägin, kuidas karjuv, röökiv ja sülitav rahvahulk veab ... tänaval kuhugi noort naist.”

Valitsuse inspektor oli just samal ajal asunduses, aga ta polnud nõus sekkuma.

Külarahvas võis traditsiooniliselt õigust mõista.34 Kui Leiba sai pisut vanemaks, anti talle Janovka piires rohkem liikumisvabadust ja ta hakkas tihti käima mõisa töökojas. See oli isa meistrimehe Ivan Grebeni valdus. Polnud tööd, millega mees poleks hakkama saanud, ja enamasti ka hästi.

Ta oli väga andekas inimene ja tumepunased vuntsid ning Prantsuse stiilis habe andsid talle nägusa välimuse. Tema tehnikateadmised olid universaalsed. Ta oli võimeline remontima aurumasinaid, tegema igasuguseid töid katelde juures, treima metalli ja puitu, valama messingist laagripukse, ehitama vedruvankreid, parandama kelli, häälestama klaverit, polsterdama mööblit ja ehitama isegi jalgratast, välja arvatud rehvid.

Just ühe niisuguse riistapuuga õppisingi jalgrattasõidu selgeks, kui olin ettevalmistusklassi lõpetanud. Naabruses elavad sakslased tõid töökotta parandada oma külvikuid ja niidukeid ning kutsusid teda kaasa ostma rehepeksu- või aurumasinat. Isaga käidi nõu pidamas talupidamise üle, Ivan Vassiljevitšiga aga tehnika üle.35

Greben oli majapidamise kõige kõrgemalt hinnatud töötaja ja kui ta kutsuti väeteenistusse, andis David Bronštein altkäemaksu, et mees vabaks saada.36 Veski nõudis meistrimehe pidevat järelevalvet. Grebenile oli võetud ka abiline Foma.

Oli veel üks mölder, endine ratsaväelane Filipp, ning kaks õpipoissi, Senja Gertopanov ja David Tšernuhhovski (Greben läks hiljem noore Gertopanoviga tülli ja saatis ta minema).37 45

Erinevalt enamikust asunduse noortest ei suhelnud Leiba eeskätt juutidega.

Bronšteinid seadsid oma elu ajapikku üha rohkem kristliku kalendri järgi. Nende töölised olid kristlased ja Aneta pakkus neile jõuludeks kutjaad – traditsioonilist riisitoitu –, lihavõtteks aga värvis mune ja küpsetas lihavõttesaia kulitšit.38 Muidugi aitas sõprus meister Ivan Grebeniga arendada vene-ukraina segakeelt.

Leibale meeldis käia töökojas ja õppida seal tehnikat tundma. Greben ja nooremad töömehed võtsid ta oma tiiva alla: „Mitmeski mõttes olin nende õpipoiste õpipoiss.”39 Greben oli Leiba vastu range.40 Trotski mäletas teda kui töömeheomaduste kehastust. Mehe käitumine ja ausus jätsid talle sügava mulje ning nii meenutas Trotski tema välimust: Ta võis istuda ja vaadata kaugusse, kas siis mõtiskledes millegi üle, meenutades midagi või hoopis lihtsalt puhates ilma ühegi mõtteta peas. Niisugustel hetkedel oli mul kombeks pugeda talle külje alla ja keerutada tema kastanpruune puhmasvuntse ümber sõrme või uurida tema käsi, tõelise meistrimehe tähelepanuväärseid ja täiesti erilisi käsi. Käenahk oli üleni kaetud pisikeste mustade täppidega: tegu oli imeväikeste kivikildudega, mis olid tunginud nahka, kui ta tahus välja veskikive. Sõrmed olid sitked nagu juurikad, aga mitte täiesti karmid; sõrmeotsad pisut laiemad ja väga pehmed, pöial aga paindus tugevasti tahapoole, moodustades nii kaare. Iga sõrm oli eneseteadlik, elas ja tegutses omaette, koos aga moodustasid nad ebahariliku töökollektiivi. Ehkki olin veel noor, sain juba aru, et see käsi pole niisugune nagu mõni teine haamrit või lapiktange hoidev käsi. Vasakul pöidlal oli suur arm. Ivan Vassiljevitš oli löönud kirvega pöidlasse samal päeval, kui mina sündisin, nii et pöial rippus peaaegu ainult nahariba küljes. Minu isa oli juhtunud nägema, kuidas noor meistrimees asetas käe lauale ja kavatses pöidla täiesti maha raiuda. „Jäta!” hüüdnud isa. „Pöial võib veel kinni kasvada!” „Kas arvate tõesti, et see kasvab külge?” küsis meister, aga pani kirve käest. Pöial kasvas tõepoolest kinni ja töötas väga hästi, ainult ei paindunud nii palju tagasi kui parema käe pöial.41

Tegu pole üksnes ilusa kirjatööga: see näitab ka, et austus tööinimese vastu oli üks peamisi sotsiaalseid hoiakuid, mida Trotski endas kujundas.

Mälestus Grebeni loovast vaimust ei kustunud kunagi ja sellega võib seletada ka Trotski eluaegset tunnustavat huvi tehnikaasjatundjate vastu.

Kord tegi Ivan Vassiljevitš vanast Berdani püssist haavlipüssi ja proovis siis, kui täpselt see laseb: kõik püüdsid kordamööda kustutada küünlaleeki paari sammu kauguselt süütekapslit plahvatama pannes. Mitte kellelgi ei läinud see korda. Siis tuli juhtu-

46

misi sinna minu isa. Kui ta pani püssi palgesse, et sihtida, värises ta käsi märgatavalt ja üldse tundus püssihoid kuidagi ebakindel. Aga ta kustutas küünla esimese katsega.

Tal oli silma kõige jaoks, ja Ivan Vassiljevitš pani seda tähele. Nad ei tülitsenud kunagi, ehkki isa võis teiste töömeestega rääkida nagu suur ülemus, neile tihti etteheiteid teha ja vigu leida.42

Trotski meenutab ka, kuidas Greben ehitas töökoja katuse alla keerulise tuvila ja kuidas Dembovskite mõisast toodi sinna hulk linde. Leibale pakkus see väga suurt huvi ja ta ronis kümme korda päevas redelit mööda tuvisid seemnetega toitma ja jootma. Paraku panid kõik tuvid peale kolme paari peagi plehku.43 See oli üks väheseid juhtumeid Leiba lapsepõlves, kus midagi läks parandamatult viltu. Tema lapsepõlveaastad olid rahulikud ja turvalised.

47