Originaali tiitel: Henning Mankell Den vita lejoninnan Published by agreement with Leopard Förlag AB, Stockholm and Leonhardt & Høier Literary Agency A/S, Copenhagen.
Kujundanud Toomas Niklus Toimetanud Kadi-Riin Haasma DEN VITA LEJONINNAN © 1993 by Henning Mankell © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2010 ISBN 978-9985-3-2150-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif
4
P체hendatud minu s천pradele Mosambiigis
5
6
„Seni, kuni me hindame oma maal inimesi nende nahavärvist sõltuvalt erinevalt, kannatame selle käes, mida Sokrates nimetas „valeks hingesügavuses”.” Lõuna-Aafrika peaminister Jan Hofmeyr, 1946
„Angurumapo simba, mcheza nani?” (Kes julgeb mängida, kui lõvi möirgab?) Aafrika kõnekäänd
7
8
proloog Lõuna-Aafrika. 1918. 1918. aasta 21. aprilli hilisel pärastlõunal kohtusid Johannesburgi Kensingtoni linnaosa tagasihoidlikus kohvikus kolm meest. Kõik nad olid noored. Neist noorim, Werner van der Merwe, oli äsja üheksateist saanud. Vanim, Henning Klopper, oli kakskümmend kaks. Seltskonnas kolmanda mehe nimi oli Hans du Pleiss ja tema pidi mõni nädal hiljem kakskümmend üks saama. Just sel päeval olid nad otsustanud peatset sünnipäevapidu planeerida. Kellelegi neist ei tulnud pähegi, või õigemini polnud neil õrna aimugi, et nende kohtumisest Kensingtoni kohvikus saab ajaloolise tähtsusega sündmus. Hans du Pleissi sünnipäeva tähistamine ei tulnud sel pärastlõunal jutukski. Isegi Henning Klopperil, kes tuli lagedale kaugemas perspektiivis kogu Lõuna-Aafrika ühiskonda muutva ettepanekuga, ei olnud ettekujutust oma veel lõpuni mõtlemata mõtete ulatusest või tagajärgedest. Nad olid kolm noort meest, erinevad, erineva temperamendi ja iseloomuga. Kuid miski ühendas neid. Miski väga otsustav. Nad olid buurid. Kõik kolm kuulusid vanadesse suguvõsadesse, kes olid saabunud Lõuna-Aafrikasse kodutute Hollandi hugenottide esimese suure immigratsioonilainega 1680-ndatel. Kui Inglise mõju Lõuna-Aafrikas kasvas ja lõpuks avaliku survestamise kuju võttis, asusid buurid härjavankritega pikale teekonnale sisemaale, Transvaali ja Oranje lõputute tasandike poole. Nende kolme noore mehe jaoks – nagu ka kõikide teiste buuride jaoks – oli vabadus ja sõltumatus oma keele ja kultuuri säilitamise eelduseks. Vabadus oli tagatiseks, et mingit soovimatut ühtesulamist vihatud Inglise päritolu elanikkonnaga ei toimu, rääkimata segunemisest mustanahalistega või Indiast pärit vähemusega, kes elatusid eeskätt kaubitsemisest rannikulinnades Durbanis, Port Elizabethis ja Kaplinnas. Henning Klopper, Werner van der Merwe ja Hans du Pleiss olid buurid. Seda ei saanud nad iialgi unustada, sellest ei saanud mööda vaadata. Ennekõike 9
olid nad selle üle uhked. Juba varases lapsepõlves olid nad õppinud, et nad on äravalitud rahvas. Samal ajal oli nii iseenesestmõistetav, et oma igapäevastel kokkusaamistel väikeses kohvikus puudutasid nad seda teemat harva. Olemas oli lihtsalt teadmine, otsekui nende sõpruse ja usalduse, mõtete ja tunnete nähtamatu eeldus. Kuna nad kõik töötasid Lõuna-Aafrika Raudteekompanii kontoris, läksid nad pärast tööpäeva lõppu koos kohvikusse. Tavaliselt rääkisid nad tüdrukutest, tulevikuunistustest, Euroopas haripunkti jõudnud suurest sõjast. Kuid just tol päeval istus Henning Klopper mõtlikult vaikides. Teised, kes olid harjunud, et noormees oli neist kolmest kõige jutukam, vaatasid teda imestusega. „Oled sa haige?” küsis Hans du Pleiss. „On sul malaaria?” Henning Klopper raputas sõnagi lausumata äraolevalt pead. Hans du Pleiss kehitas õlgu ja pöördus Werner van der Merwe poole. „Ta mõtleb,” ütles Werner. „Ta mõtleb, kuidas juba sel aastal saaks palgakõrgendust neljalt naelalt kuuele naelale kuus.” See oli üks nende pidevaid jututeemasid, kuidas veenda oma mitte eriti innukaid ülemusi alluvate lahjasid palku tõstma. Keegi neist ei kahelnud, et karjäär Lõuna-Aafrika Raudteekompaniis päädib tulevikus erinevatele juhtivatele kohtadele jõudmisega. Kõigil kolmel oli rohkesti eneseusku, nad olid intelligentsed ja energilised. Probleemiks oli vaid see, et nende arust toimus kõik nii hirmus aeglaselt. Henning Klopper sirutas käe kohvitassi järele ja võttis sellest lonksu. Ta katsus sõrmeotstega, et kõrge valge krae oleks otse. Siis tõmbas ta käega pikkamisi läbi keskelt korralikult lahku kammitud juuste. „Ma räägin teile ühe nelikümmend aastat tagasi juhtunud loo,” ütles ta aeglaselt. Werner van der Merwe kissitas teda läbi raamita prillide. „Sa oled liiga noor, Henning,” sõnas ta. „Kaheksateistkümne aasta pärast võid meile neljakümne aasta vanuseid mälestusi jutustada. Aga mitte praegu.” Henning Klopper raputas pead. „See pole minu mälestus,” vastas ta. „See ei puuduta mind ega mu perekonda. See puudutab George Strattoni nimelist Inglise seersanti.” Hans du Pleiss katkestas sigarillo süütamise. „Mis ajast sa inglaste vastu oled hakanud huvi tundma?” küsis ta. „Hea inglane on surnud inglane, ükskõik siis, kas see on seersant või poliitik või kaevanduse ülevaataja.” 10
„Ta ongi surnud,” ütles Henning Klopper. „Seersant George Stratton on surnud. Sul pole vaja muretseda. Just tema surmast ma hakkangi rääkima. Ta suri nelikümmend aastat tagasi.” Hans du Pleiss tegi veel kord vaidlemiseks suu lahti, kuid Werner van der Merwe pani talle käe kiiresti õlale. „Oota,” ütles ta. „Las Henning räägib.” Henning Klopper jõi veel lonksu kohvi ja pühkis kitsaste heledate vuntside ümbert hoolikalt salvrätiga suud. „Oli 1878. aasta aprill,” alustas ta. „Käimas oli Briti sõda mässama hakanud Aafrika suguharude vastu.” „Sõda, mille nad kaotasid,” ütles Hans du Pleiss. „Ainult inglased võivad kaotada sõja metslaste vastu. Isandlwana ja Rorke’s Drifti juures näitas Inglise armee, milleks ta tegelikult kõlbab – metslasele jalge alla tallamiseks.” „Las ta räägib edasi,” ütles Werner van der Merwe. „Ära katkesta kogu aeg.” „See, millest ma räägin, juhtus kusagil Buffalo jõe lähedal,” ütles Henning Klopper. „Jõe ääres, mida pärismaalased kutsuvad Gongqoks. See Mounted Riflesi üksus, mille eest Stratton vastutas, oli jõe ääres lagedal väljal laagrisse jäänud ja positsioonid sisse võtnud. Nende ees oli mäenõlv, mille nime ma ei mäleta. Aga teisel pool mäge ootas rühm koosa-sõdalasi. Neid oli vähe ja varustus oli neil vilets. Strattoni sõduritel polnud põhjust muretseda. Väljasaadetud piilurid olid kinnitanud, et koosa malev oli kaootiline ja näis valmistuvat taganemiseks. Pealegi ootasid Stratton ja tema ohvitserid päeva jooksul täiendavalt veel vähemalt ühe pataljoni saabumist. Aga äkki juhtus seersant Strattoniga, keda tunti kui igas olukorras rahu säilitavat meest, midagi ootamatut. Ta hakkas ringi käima ja oma sõduritega hüvasti jätma. Need, kes kohal olid, on hiljem rääkinud, et ta oleks nagu ootamatult palavikku jäänud. Siis võttis ta püstoli ja lasi endale kuuli pähe, otse oma sõdurite silme all. Ta oli 26-aastane, kui ta Buffalo jõe ääres suri. Neli aastat vanem kui mina praegu.” Henning Klopper jäi järsult vait, nagu oleks loo lõpp teda ennastki üllatanud. Hans du Pleiss puhus oma sigarillost suitsurõnga ja näis järge ootavat. Werner van der Merwe nipsutas ruumi teises otsas lauda pühkiva mustanahalise kelneri suunas sõrmi. „Kas see oli kõik?” küsis Hans du Pleiss. „Jah,” vastas Henning Klopper. „Kas sellest ei piisa?” „Ma arvan, et meil on veel kohvi vaja,” ütles Werner van der Merwe. 11
Ühte jalga lonkav must kelner võttis kummardades tellimuse vastu ja kadus läbi pöördukse kööki. „Misjaoks sa seda räägid?” küsis Hans du Pleiss. „Inglise seersant, kes saab päikesepiste ja laseb ennast maha?” Henning Klopper silmitses oma sõpru üllatusega. „Kas te ei saa aru?” küsis ta. „Kas te tõesti aru ei saa?” Tema üllatus oli tõeline, selles polnud jälgegi teesklusest või mängust. Kui ta oli oma vanematekodus ühest ajakirjast juhuslikult leidnud loo seersant Strattoni surmast, oli ta otsekohe mõelnud, et see puudutab tedagi. Seersant Strattoni saatuses arvas ta nägevat ka enda oma. Algul oli mõte teda üllatanud, sest see oli nii vähe tõenäoline. Mis võis tal olla ühist Inglise armee seersandiga, kes ilmselt oli hulluks läinud, revolvritoru meelekohale surunud ja päästikule vajutanud? Õigupoolest polnud tema tähelepanu köitnud Strattoni saatuse kirjeldus, vaid artikli viimased read. Keegi juhtunu tunnistajaks olnud reamees oli tükk aega hiljem rääkinud, et oma viimasel elupäeval oli seersant Stratton lakkamatult midagi enda ette pomisenud, üha uuesti ja uuesti, nagu loitsu. Pigem teen enesetapu, kui annan end elusana koosa-sõdalaste kätte. Täpselt samamoodi tajus Henning Klopper enda kui buuri olukorda üha tugevamate Inglise mõjudega Lõuna-Aafrikas. Ta oleks nagu järsku taibanud, et ka tema seisab samasuguse valiku ees nagu seersant Stratton. Alistumine oli võtmesõna. Mitte miski ei või olla hullem kui sunniviisiline elu tingimustes, mille üle endal mingit võimu pole. Kogu mu suguvõsa, terve mu rahvas on sunnitud elama Inglise seaduste järgi, inglaste ülemvõimu ja põlguse all. Meie kultuur on ohus ja peab võitlema organiseeritud poriloopimisega. Inglased üritavad meid süstemaatiliselt maha murda. Alistumise suurim oht on selle muutumine harjumuseks, hiilivaks resignatsiooniks, mis levib nagu halvav mürk veres, ilma et me ise seda märkakski. Siis on alistumine täielik. Viimane kants on langenud, teadvus hämardunud ja hakkab tasapisi surema. Ta polnud kunagi varem Hans du Pleissi ja Werner van der Merwega oma mõtetest rääkinud. Kuid ta oli märganud, et nad olid inglaste tehtud ülekohut puudutavates vestlustes üha sagedamini hakanud pillama kibestunud ja iroonilisi kommentaare. Puudus asja juurde kuuluma pidanud iseloomulik raev, mis omal ajal oli ta isa inglaste vastu sõtta ajanud. See hirmutas teda. Kes astub tulevikus inglastele vastu kui mitte ta oma põlvkond? Kes kaitseb buuride õigusi kui mitte tema ise? Või Hans du Pleiss või Werner van der Merwe? 12
Seersant Strattoni lugu oli talle õpetanud midagi, mida ta juba teadis. Aga nüüd tundus, et ta ei saa selle teadmise eest enam põgeneda. Pigem teen enesetapu kui alistun. Aga kuna ma tahan elada, siis tuleb alistumise põhjused kõrvaldada. Valik oli ühtviisi kerge ja raske, kuid üheselt mõistetav. Ta ei osanud seletada, miks ta oli valinud just selle päeva oma sõpradele seersant Strattonist jutustamiseks. Kuid järsku oli ta tundnud, et ei saa enam kauem oodata. Aeg oli küps, nad ei saanud oma stammkohvikus pärastlõunaid ja õhtuid veetes enam tegeleda ainult tulevikuunistuste ja sünnipäevapidude kavandamisega. Oli asju, mis olid palju tähtsamad, mis olid kogu tuleviku eelduseks. Inglased, kellele Lõuna-Aafrikas ei meeldinud, võisid oma kodumaale tagasi pöörduda või rännata edasi näiliselt lõputu Briti impeeriumi teistesse eelpostidesse. Aga Henning Klopperi ja teiste buuride jaoks polnud muud kohta peale Lõuna-Aafrika. Pea kakssada viiskümmend aastat tagasi olid nad põletanud enda järel sillad, pagenud usulise tagakiusamise eest ja kaotatud paradiisi Lõuna-Aafrikas taasleidnud. Katsumused olid teinud neist äravalitud rahva. Nende tulevik oli siin, Aafrika mandri lõunatipus. Tulevik või alistumine, mis tähendas pikaajalist, kuid halastamatut hävingut. Vana kelner tuli longates kohvikandikuga. Kohmakate kätega korjas ta kasutatud nõud ära ja pani lauale uued tassid ning kohvikannu. Henning Klopper süütas sigareti ja vaatas oma sõpru. „Kas te ei saa aru?” küsis ta uuesti. „Kas te ei saa aru, et me seisame samasuguse valiku ees nagu seersant Stratton?” Werner van der Merwe võttis prillid eest ja puhastas neid taskurätikuga. „Ma pean sind korralikult nägema, Henning Klopper,” ütles ta. „Ma pean veenduma, et see oled tõesti sina, kes siin mu ees istub.” Henning Klopper sai järsku vihaseks. Miks nad ei tahtnud temast aru saada? Oli see tõesti võimalik, et vaid tema üksi mõtles sääraseid mõtteid? „Kas te ei näe, mis meie ümber toimub?” küsis ta. „Kui me pole valmis kaitsma oma õigust olla buurid, siis kes peaks seda tegema? Kas kogu me rahvas peab olema lõpuks nii maha tallatud ja nõrk, et ainus, mis meil üle jääb, on teha samamoodi nagu George Stratton?” Werner van der Merwe raputas aeglaselt pead. Henning Klopper arvas kuulvat vabandavat alatooni, kui sõber vastas. „Me kaotasime suure sõja,” ütles ta. „Meid on liiga vähe ja me oleme lasknud sellele maale, mis kunagi kuulus meile, liiga palju inglasi. Oleme sunnitud 13
elama inglastega liidus. Muud moodi pole võimalik. Meid on liiga vähe, nii on ka edaspidi. Isegi siis, kui meie naised peale sünnitamise midagi muud ei teekski.” „Küsimus pole arvukuses,” vastas Henning Klopper ärritunult. „Küsimus on usus. Vastutuses.” „Mitte ainult,” ütles Werner van der Merwe. „Nüüd ma taipan, mida sa oma jutuga tahad öelda. Ja ma arvan, et sul on õigus. Mulle pole vaja meelde tuletada, kes ma olen. Aga sa oled unistaja, Henning Klopper. Tegelikkus on selline, nagu ta on. Seda ei saa isegi sinu surnud seersandid muuta.” Hans du Pleiss oli sigarillot suitsetades vestlust tähelepanelikult kuulanud. Nüüd pani ta sigarillo tuhatoosi ja silmitses Henning Klopperit. „Sa plaanitsed midagi,” ütles ta. „Mida sa arvad, et me peaksime tegema? Seda, mida kommunistid Venemaal? Relvastuma ja partisanide kombel Drakensbergenile minema? Pealegi sa unustad, et siin maal pole mitte ainult inglasi liiga palju. Suurimaks ohuks meie eluviisile on põlisasukad, mustad.” „Nemad ei tähenda midagi,” vastas Henning Klopper. „Nad alluvad meile sel määral, et teevad alati nii, nagu me ütleme, ja mõtlevad neid mõtteid, mida meie tahame. Tuleviku määrab võitlus meie ja Inglise mõjude vahel. See ja ainult see.” Hans du Pleiss jõi oma kohvitassi tühjaks ja hüüdis köögiukse juures liikumatult ootavat vana kelnerit. Peale paari malepartiisse süvenenud vanema mehe polnud kohvikus kedagi. „Sa ei vastanud mu küsimusele,” ütles Hans du Pleiss. „Sul on midagi mõttes?” „Henning Klopperil on alati head ideed,” ütles Werner van der Merwe. „Olgu siis tegemist Lõuna-Aafrika Raudteekompanii sorteerimisjaamade töö parandamise või kaunite naistega kurameerimisega.” „Võimalik,” vastas Henning Klopper ja naeratas. Tundus, nagu oleks ta sõbrad nüüd kuulama hakanud. Ehkki ta mõtted olid veel lõpuni mõtlemata ja ähmasevõitu, sai ta aru, et tahtis neile rääkida sellest, mida ta endamisi nii kaua juurelnud oli. Vana kelner oli laua juurde tulnud. „Kolm klaasi portveini,” kamandas Hans du Pleiss. „Ei tahaks küll juua midagi, mis inglastele nii kangesti meeldib. Kuid see on siiski Portugalis tehtud vein.” „Inglased on paljude Portugali suurimate portveinitehaste omanikud,” väitis Werner van der Merwe vastu. „Neid neetud inglasi on kõikjal. Kõikjal!” 14
Kelner oli hakanud laualt kohvitasse kokku korjama. Kui Werner van der Merwe inglastest rääkis, tõukas ta kogemata lauda. Koorekann läks ümber ja pritsmed lendasid van der Merwe särgile. Laua ümber jäi vaikseks. Werner van der Merwe vaatas kelnerit. Siis tõusis ta kiiresti püsti, haaras vana mehe kõrvast ja raputas teda jõhkralt. „Sa pritsisid mu särgi täis!” röögatas ta. Seejärel andis ta kelnerile kõrvakiilu. Mees vaarus tugevast löögist. Aga ta ei öelnud midagi, vaid kiirustas kööki portveini järele. Werner van der Merwe istus tagasi ja kuivatas särki taskurätikuga. „Aafrika võiks olla täielik paradiis,” sõnas ta. „Kui siin ei oleks inglasi. Ja rohkem põlisrahvast, kui meil tarvis on.” „Me teeme Lõuna-Aafrikast paradiisi,” ütles Henning Klopper. „Meist saavad raudteel silmapaistvad mehed. Aga meist saavad ka silmapaistvad buurid. Tuletame kõikidele oma eakaaslatele meelde, mida meilt oodatakse. Peame oma väärikuse tagasi saama. Inglased peavad mõistma, et me ei alistu kunagi. Me pole sellised nagu George Stratton, me ei põgene.” Ta pidas pausi, kuni kelner pani lauale kolm klaasi ning pool pudelit portveini. „Sa pole vabandust palunud, kaffir,” ütles Werner van der Merwe. „Ma palun oma kohmakuse pärast vabandust,” vastas kelner inglise keeles. „Tulevikus õpid afrikaansi rääkima,” ütles Werner van der Merwe. „Iga inglise keelt rääkiv kaffir saadetakse sõjakohtu alla ja lastakse maha nagu koer. Mine nüüd. Kao siit!” „Las ta maksab meie portveini kinni,” tegi Hans du Pleiss ettepaneku. „Ta määris su särgi ära. Oleks igati õiglane, kui ta veini oma palgast kinni maksaks.” Werner van der Merwe noogutas. „Said aru, kaffir?” küsis ta kelnerilt. „Loomulikult maksan ma veini eest,” vastas kelner. „Suurima rõõmuga,” jätkas Werner van der Merwe. „Maksan suurima rõõmuga veini eest,” vastas kelner. Kui nad jälle üksi jäid, jätkas Henning Klopper sealt, kus teda katkestati. Vahejuhtum kelneriga oli juba unustatud. „Ma mõtlesin, et me moodustaksime liidu. Või klubi. Liikmeteks on loomulikult ainult buurid. Saame seal arutleda, oma ajalugu paremini tundma õppida. Klubi, kus mitte kunagi ei räägita inglise keelt, vaid ainult meie keelt. Laulame oma laule, loeme oma kirjanike raamatuid, sööme oma toitu. Kui alustame 15
sellega siin Kensingtonis, Johannesburgis, siis võib-olla see levib. Pretoriasse, Bloemfonteini, King William’s Towni, Pietermaritzburgi, Kaplinna – kõikjale. Vaja on äratusliikumist. Meeldetuletust, et buurid ei lase end iialgi alistada, ei lase oma hingest võitu saada ka siis, kui keha sureb. Ma arvan, et paljud just seda ootavadki.” Nad tõstsid klaasid. „Sinu idee on suurepärane,” ütles Hans du Pleiss. „Aga ma loodan, et meil jääb siiski nii palju aega üle, et aeg-ajalt ilusate naistega kohtuda.” „Loomulikult,” vastas Henning Klopper. „Kõik jätkub nii nagu tavaliselt. Ainult et me lisame juurde selle, mida seni oleme maha surunud. See annab meie elule täiesti uue sisu.” Henning Klopper märkas, et tema sõnad muutusid pidulikuks, võib-olla isegi veidi pateetiliseks. Aga sel hetkel tundus see õige. Sõnade taga olid suured mõtted, kogu buuri rahva tuleviku jaoks otsustava tähendusega mõtted. Miks ei oleks ta siis pidanud pidulik olema? „Kas naised peaksid sinu arvates samuti liitu kuuluma?” küsis Werner van der Merwe ettevaatlikult. Henning Klopper raputas pead. „See on meeste asi,” vastas ta. „Meie naistel pole vaja mööda koosolekuid joosta. Meil pole kunagi sellist kommet olnud.” Nad lõid klaase kokku. Henning Klopper nägi äkitselt, et tema kaks sõpra käitusid juba nii, nagu oleks kuusteist aastat tagasi lõppenud sõjas kaotatu taaselustamise idee nende oma. Aga see arusaamine ei ärritanud teda. Vastupidi, ta tundis kergendust. Tema mõtted olid niisiis õiged olnud. „Nimi,” ütles Hans du Pleiss. „Põhikiri, liikmeks saamise reeglid, kohtumiste kord. Sul on kindlasti kõik läbi mõeldud.” „Mitte veel,” vastas Henning Klopper. „Me peame asju hoolega kaaluma. Just praegu, kui buuride eneseteadlikkuse taastamisega on kiire, tuleb olla kannatlik. Liigse kiirustamisega kaasneb ebaõnnestumise risk. Ja ebaõnnestuda ei tohi. Noorte buuride liit ärritab inglasi. Nad teevad kõik, et meid takistada, segada ja ähvardada. Peame olema korralikult valmistunud. Pigem teeme nii, et otsustame kolme kuu jooksul. Seni võime oma vestlusi jätkata. Kohtume ju siin nagunii iga päev. Võime sõpru siia kutsuda ja nende arvamust kuulata. Aga eelkõige tuleb meil endis selgusele jõuda. Oleme me valmis seda tegema? Olen ma valmis oma rahva heaks ohvreid tooma?” Henning Klopper jäi vait. Tema pilk rändas ühe sõbra näolt teisele. 16
„Aeg on juba hiline,” ütles ta. „Mul on kõht tühi ja tahan koju sööma minna. Aga jätkakem oma jutuajamist homme.” Hans du Pleiss kallas viimase portveini pudelist klaasidesse. Siis tõusis ta püsti. „Joogem seersant George Strattoni mälestuseks,” sõnas ta. „Näitame surnud inglase mälestuseks juues üles buuride võitmatut jõudu.” Ka teised tõusid ja kergitasid klaase. Köögiukse kõrval pimeduses seisis vana aafriklane ja vaatas kolme noort meest. Tema peas tuikas tehtud ülekohtu painav valu. Aga ta teadis, et see läheb mööda. Vähemalt vajub see kõiki muresid leevendavasse unustusse. Järgmisel päeval tuleb tal kolmele noormehele taas kohvi serveerida. Mõni kuu hiljem, 5. juunil 1918, moodustas Henning Klopper koos Hans du Pleissi ja Werner van der Merwe ning veel mõne sõbraga liidu, millele otsustati anda nimeks Noor Lõuna-Aafrika. Veel mõni aasta hiljem, kui liikmete arv oli jõudsalt kasvanud, tegi Henning Klopper ettepaneku kutsuda liitu edaspidi Broederbond’iks, Vennaskonnaks. Nüüd võeti sinna vastu ka teisi, mitte enam ainult alla 25-aastasi mehi. Naiste saamine liidu liikmeks ei tulnud aga kunagi kõne alla. Kuid tähtsaim muudatus toimus Johannesburgi Carltoni hotelli konverentsiruumis 1921. aasta 26. augusti hilisõhtul. Seal otsustati, et Vennaskonnast saab eriliste vastuvõtmisriitustega salajane liit, mille liikmetel on kohustus olla vääramatult lojaalne liidu peamise eesmärgi suhtes: kaitsta buuride, äravalitud rahva õigusi Lõuna-Aafrikas – see oli nende kodumaa, mille üle nad ühel päeval piiranguteta valitsema hakkavad. Vennaskonda pidi ümbritsema vaikimise müür, selle liikmed pidid olema tegusad, kuid nähtamatud. Kolmkümmend aastat hiljem oli Vennaskonna mõju Lõuna-Aafrika ühiskonnaelu olulisemates osades peaaegu täielik. Keegi ei võinud saada presidendiks, olemata Vennaskonna liige või saamata selle õnnistust. Keegi ei saanud valitsuse liikmeks ega jõudnud märkimisväärsetele ühiskondlikele positsioonidele, ilma et Vennaskond poleks ametissenimetamise või edutamise taga seisnud. Kirikuõpetajad, kohtunikud, professorid, ajalehtede omanikud, ärimehed – kõik, kelle sõnal oli kaalu ja võimu, olid Vennaskonna liikmed; kõik olid liidule truudust vandunud ja andnud vaikimislubaduse äravalitud rahva eest hoolitsemise suure ülesande täitmiseks. 17
Ilma selle liiduta poleks 1948. aastal vastu võetud apartheidiseadust kunagi kehtestatud. Kuid president Jan Smuts ja tema ühenderakond leidis, et pole vaja kõhelda. Tänu Vennaskonna toetusele võis niinimetatud alamate rasside ja valge härrasrahva vahelisi erinevusi reguleerida seaduste ja määruste agressiivse süsteemi abil, mis pidi lõplikult garanteerima Lõuna-Aafrika arengu buuridele soovitud suunas. Sai olla vaid üks äravalitud rahvas. See põhimõte oli ja jäi kõige lähtepunktiks. 1968. aastal tähistati suure saladuskatte all Vennaskonna viiekümnendat juubelit. Henning Klopper, kes oli ainus elus olev asutajaliige 1918. aastast, lõpetas oma kõne sõnadega: Kas me saame ikka päriselt aru, milline uskumatu jõud on täna õhtul siia ruumi kogunenud? Näidake mulle mõnda teist sama mõjuvõimsat organisatsiooni Aafrikas. Näidake mulle mõnda teist sama mõjuvõimsat organisatsiooni terves maailmas! 1970-ndate lõpus vähenes Vennaskonna mõju Lõuna-Aafrika poliitikas märkimisväärselt. Apartheidisüsteem, mis põhines riigi mustade ja värviliste allasurumisel, oli sellesse kodeeritud arutuse tõttu hakanud lagunema. Liberaalsed valged ei tahtnud või ei jaksanud enam lähenevat katastroofi vaikides oodata. Kuid eelkõige sai mõõt täis mustal ja värvilisel enamusel. Talumatu apartheidisüsteem oli ületanud viimase piiri. Vastupanu muutus üha tugevamaks, lähenes viimane kokkupõrge. Selleks ajaks olid ka muud jõud buuride hulgas hakanud tulevikule orienteeruma. Äravalitud rahvas polnud iialgi nõus alistuma. Parem surra kui istuda sama laua taga ja süüa koos aafriklase või värvilisega – see oli nende seisukoht. See fanaatiline tõekspidamine polnud koos Vennaskonna vähenenud mõjuga kusagile kadunud. 1990. aastal vabastati Nelson Mandela Robbeni saare vanglast, kus ta oli peaaegu kolmkümmend aastat poliitilise vangina istunud. Samal ajal kui maailm juubeldas, nägid paljud buurid Nelson Mandela vabastamises nähtamatut ja juba alla kirjutatud sõjakuulutamist. President de Klerkist sai vihatud reetur. Suurima saladuskatte all sai kokku seltskond mehi, et võtta endale vastutus buuride tuleviku eest. Need olid halastamatud mehed. Kuid samal ajal leidsid 18
nad, et Jumal on neile ülesande andnud. Nad ei pidanud iialgi alistuma. Nad ei pidanud ka George Strattoni eeskuju järgima. Vahendeid valimata olid nad valmis kaitsma oma õigusi, mida peeti pühaks. Nad said salaja kokku ja tegid otsuse. Tuli valla päästa kodusõda, mille lõpptulemus sai olla ainult üks. Hukutav veresaun. Samal aastal suri üheksakümne nelja aasta vanuses Henning Klopper. Oma elu päris lõpus oli ta unenägudes tihti George Strattoniga kokku sulanud. Ja iga kord, kui ta unes oli püstolitoru meelekohale surunud, ärkas ta pimedas magamistoas külma higiga kaetult. Ehkki ta oli vana ega jaksanud enam ümberringi toimuvate sündmustega kursis olla, taipas ta, et Lõuna-Aafrikas on alanud uus ajajärk. Ajajärk, milles ta end iialgi koduselt ei tunneks. Ta lamas pimeduses ärkvel ja püüdis ette kujutada, milliseks kujuneb tulevik. Aga pimedus oli läbitungimatu ja vahel tundis ta rahutust. Nagu kauges unenäos nägi ta ennast koos Hans du Pleissi ja Werner van der Merwega Kensingtonis väikeses kohvikus istumas, ning kuulis iseenda häält, mis rääkis vastutusest buuride, seega nende endi tuleviku eest. Ta mõtles, et kusagil istuvad ka praegu noored mehed, noored buurid kohvilaua ümber ja räägivad, kuidas tulevikku kujundada ning kaitsta. Äravalitud rahvas ei alistu iialgi, ei loobu iialgi. Hoolimata rahutusest, mis teda pimedas magamistoas mõnikord tabas, suri Henning Klopper veendumusega, et tema järeltulijad ei käitu iialgi nii nagu seersant George Stratton 1878. aasta aprillipäeval Gongqo jõe ääres. Buurid ei alistu kunagi.
19
Ystadi naine 1.
Kinnisvaramaakler Louise Åkerblom astus Skurupi hoiupangast välja reede, 24. aprilli pärastlõunal veidi pärast kella kolme. Ta jäi hetkeks kõnniteele seisma, tõmbas kopsud värsket õhku täis ja mõtles samal ajal, mida järgmisena teha. Kõige parema meelega oleks ta kohe oma tööpäeva lõpetanud ja otse koju Ystadi sõitnud. Samas oli ta ühele hommikupoolikul helistanud lesele lubanud läbi sõita maja juurest, mida naine müüa tahtis. Ta püüdis selgusele jõuda, kui kaua see aega võiks võtta. Võib-olla tunnikese, otsustas ta siis. Vähe usutav, et kauem. Siis pidi ta veel leiba ostma. Tavaliselt küpsetas tema mees Robert leiba kodus, aga sel nädalal polnud tal aega olnud. Naine läks üle väljaku ja keeras vasakule pagaritöökoja suunas. Vanaaegne kell hakkas kõlisema, kui ta ukse avas. Ta oli poes ainuke klient ja leti taga seisnud Elsa Person meenutas hiljem, et Louise Åkerblom näis olevat heas tujus ning rääkis lõpuks ometi kätte jõudnud kevadest. Ta ostis rukkileiba ja otsustas peret üllatada napooleonikookidega. Siis läks ta tagasi panga juurde, mille taha ta auto oli parkinud. Teel kohtas ta Malmöst pärit noorpaari, kellele ta äsja maja oli müünud. Nad olid kõik koos pangas käinud, lõpliku lepingu sõlminud, müüjale raha maksnud ning kirjutanud alla ostu-müügi dokumentidele ja laenupaberitele. Ta rõõmustas koos noortega, et need majaomanikeks said. Kuid samal ajal oli ta ka mures. Saavad nad laenuprotsentide maksmisega hakkama? Ajad olid rasked, keegi ei saanud end oma töökohal kindlana tunda. Mis juhtub, kui mees töötuks jääb? Kindluse mõttes oli Louise nende majandusliku seisukorra väga hoolikalt üle vaadanud. Erinevalt paljudest teistest noortest polnud nad endale kaela tõmmanud läbimõtlemata väikelaene. Ja noor abielunaine näis olevat kokkuhoidlikku tüüpi. Küllap nad oma majaostuga hakkama saavad. Vastasel korral näeb ta sama maja õige pea taas müügis. Võib-olla hakkaks seda müüma tema ise või Robert. Polnud enam 20
sugugi haruldane, et kõigest mõne aasta jooksul vahendas ta sama maja müüki kaks või isegi kolm korda. Ta keeras autoukse lahti ja valis autotelefonil Ystadi kontori numbri. Aga Robert oli juba koju läinud. Ta kuulas mehe häält telefonivastajas, mis teatas, et Åkerblomide kinnisvarabüroo on nädalavahetuseks suletud, kuid avatakse taas esmaspäeva hommikul kell kaheksa. Algul teda üllatas, et Robert nii vara koju oli läinud. Kuid siis meenus talle, et mees pidi pärastlõunal nende audiitoriga kokku saama. Ta ütles telefonivastajasse: „No tere, ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle, siis sõidan Ystadi, kell on veerand neli, viieks olen kodus,” ja pani autotelefoni oma kohale tagasi. Võis ju juhtuda, et Robert läheb pärast audiitoriga kohtumist kontorisse tagasi. Ta tõmbas istmel lebava plastmassmapi lähemale ja võttis välja lese kirjelduse järgi joonistatud kaardi. Maja asus kõrvaltee ääres, Krageholmi ja Vollsjö vahel. Kohalesõit, maja ja krundi ülevaatamine ning koju Ystadi sõitmine võtaks umbes tunni. Siis hakkas ta oma otsuses kahtlema. See võib oodata, mõtles ta. Sõidan koju mööda mereäärset teed, teen väikese peatuse ja vaatan selle asemel hoopis merd. Ma olen täna ühe maja juba müünud. Sellest aitab. Ta hakkas ümisema üht koraali, käivitas auto ja sõitis Skurupist välja. Aga Trellborgi viiva tee otsa juurde jõudes muutis ta uuesti meelt. Esmaspäeval ega teisipäeval pole tal aega lese maja vaatama minna. Naine võib-olla pettub ja annab maja mõnele teisele kinnisvarabüroole? Louise ei saa seda endale lubada. Ajad olid niigi karmid. Konkurents muutus üha teravamaks. Kellelgi pole võimalik pakutavast objektist kergekäeliselt loobuda, kui selle müümine just täiesti võimatu polnud. Ta ohkas ja keeras teisele poole. Rannaäärne tee ja meri võisid oodata. Aegajalt vaatas ta kaarti. Järgmisel nädalal ostab ta kaardihoidja, siis pole vaja õige tee kontrollimiseks nii palju pead keerata. Aga lese maja leidmine ei peaks väga raske olema, ehkki ta polnud lese kirjeldatud kõrvalteel kunagi sõitnud. Kuid ta tundis seda piirkonda läbi ja lõhki. Järgmisel aastal saab tema ja Roberti kinnisvarabüroo juba kümneaastaseks. Mõte oli jahmatav. Juba kümme aastat. Aeg oli läinud nii kiiresti, liigagi kiiresti. Selle kümne aasta jooksul oli ta sünnitanud kaks last ja koos Robertiga sihikindlalt ja palju tööd teinud, et büroole jalgu alla saada. Nüüd mõistis ta, et siis, kui nad alustasid, olid ajad olnud head. Praegu ei õnnestuks neil iialgi niimoodi turule tulla. Tuli rahul olla. Jumal oli tema ja ta perekonna vastu hea 21
olnud. Ta otsustas uuesti Robertiga rääkida, kas neil oleks võimalik suurendada oma annetusi lastekaitseorganisatsioonile. Muidugi, mees kõhkleks, sest ta muretses raha pärast rohkem kui Louise. Aga lõpuks õnnestub tal ilmselt meest veenda; nii need asjad tavaliselt käisid. Äkki ta taipas, et oli valesti sõitnud ja pidas auto kinni. Perekonnast ja möödunud kümnest aastast mõeldes oli ta esimesest kõrvalteest mööda sõitnud. Ta naeris endamisi, raputas pead ja vaatas hoolikalt ringi, enne kui auto ringi pööras ja tuldud teed tagasi sõitis. Skåne maastik on ilus, mõtles ta. Ilus ja avar. Aga ka salapärane. Esmapilgul lauge maastik võis ootamatult muutuda sügavateks orgudeks, kus asusid eraldatud saarekestena majad ja talud. Ta ei lakanud iialgi üllatumast maastiku vaheldumise üle, kui ta maju vaadates või neid võimalikele ostjatele näidates ringi sõitis. Kohe pärast Erikslundi juhtis ta auto teepeenrale ja kontrollis lese antud teekirjeldust. Ta leidis, et on õigel teel. Ta pööras vasakule ja ootas väga ilusale Krageholmi teele jõudmist. See oli künklik ja lookles pehmelt läbi Krageholmi metsa, kus järv läbi lehtpuumetsa vasakul pool sillerdas. Ta oli sõitnud seda teed palju kordi ega tüdinenud sellest kunagi. Umbes seitsme kilomeetri pärast hakkas ta viimast kõrvalteed otsima. Lesk oli seda kirjeldanud kui kruusata traktoriteed, kuid täiesti sõidetavat. Ta pidurdas teeotsas, keeras paremale ja umbes kilomeetri pärast oleks vasakul pidanud maja olema. Kui ta oli kolm kilomeetrit sõitnud ja tee järsku otsa lõppes, sai ta aru, et oli kõigest hoolimata valesti tulnud. Silmapilguks tekkis kiusatus jätta maja sinnapaika ja selle asemel otse koju sõita. Aga ta heitis selle mõtte kõrvale ja pöördus tagasi Krageholmi teele. Umbes viissada meetrit põhja pool keeras ta uuesti paremale. Aga ka siin polnud ühtki kirjeldusega kokku sobinud maja. Ta ohkas, pööras auto ringi ja otsustas kuskil peatuse teha, et teed küsida. Äsja oli ta mööda sõitnud puudesalu taga paistnud majast. Ta peatus, jättis mootori seisma ja tuli autost välja. Õhus oli värske metsalõhn. Ta hakkas maja poole minema, see oli tüüpiline valgeks lubjatud pikk maja, nagu enamik Skåne vanu talumajasid. Siin oli alles vaid üks otsatiib. Keset õue seisis mustaks värvitud pumbaga kaev. Ta jäi kõhklevalt seisma. Maja paistis mahajäetuna. Ehk oli siiski kõige targem koju sõita ja loota, et lesk ei pahanda. Ma võin ju koputada, leidis ta. See ei maksa midagi. 22
Enne majani jõudmist möödus ta suurest, punaseks värvitud küünist. Ta ei suutnud vastu panna kiusatusele poolavatud suurtest ustest sisse piiluda. Nähtu üllatas teda. Küüni all seisis kaks autot. Louise ei tundnud automarke eriti hästi. Kuid ta sai aru, et üks auto oli väga kallis Mercedes ja teine täpselt sama hinnaline BMW. Keegi on niisiis kodus, mõtles ta valgeks lubjatud maja poole edasi sammudes. Keegi, kellel on ka palju raha. Ta koputas uksele, kuid midagi ei juhtunud. Ta koputas uuesti, seekord kõvemini, kuid vastust ei järgnenud ka siis. Ta püüdis ukse kõrval olevast aknast sisse kiigata, kuid kardinad olid ette tõmmatud. Ta koputas kolmaski kord, enne kui hakkas ümber maja minema, et vaadata, kas seal on ehk veel teine uks. Maja taga oli võssa kasvanud puuviljaaed. Õunapuid polnud vähemalt kakskümmend või kolmkümmend aastat lõigatud. Ühe pirnipuu all seisis poolmädanenud aiamööbel. Harakas tõusis lendu. Ta ei leidnud maja taga mingit ust ja pöördus tagasi. Ma koputan veel üks kord, mõtles ta. Kui keegi avama ei tule, sõidan Ystadi tagasi. Ja ma jõuan natukeseks ajaks mere ääres peatuda, enne kui pean õhtusööki tegema hakkama. Ta tagus kõvasti ukse pihta. Vastust ei järgnenud ikka veel. Ta rohkem aimas kui kuulis, et keegi ilmus ta selja taha õue peale. Naine pöördus kiiresti ringi. Mees oli temast umbes viie meetri kaugusel, seisis täiesti liikumatult ja silmitses teda. Ta märkas, et mehe laubal oli arm. Äkki tundis ta hirmu. Kust see mees tulnud oli? Miks ta seda ei kuulnud? Õu oli kruusane. Kas ta oli hiilinud? Ta tegi mõne sammu mehe poole ja püüdis tavalist hääletooni säilitada. „Vabandust, et ma niiviisi sisse tungisin,” ütles ta. „Ma olen kinnisvaramaakler ja sõitsin valesti. Tahtsin ainult teed küsida.” Mees ei vastanud. Võib-olla polnud ta rootslane, ehk ei saanud ta naise sõnadest aru? Tema välimuses oli midagi võõrapärast, mis viis mõttele, et ta võib olla välismaalane. Äkitselt ta teadis, et peab siit minema pääsema. Külmade silmadega liikumatu mees ajas talle hirmu peale. 23
„Ma ei sega rohkem,” ütles ta. „Vabandust, et niiviisi sisse tungisin.” Ta hakkas minema, kuid jäi poole sammu pealt seisma. Liikumatu mees oli järsku ellu ärganud. Ta võttis midagi jopetaskust. Algul naine ei näinud, mis see oli. Siis ta taipas, et see oli püstol. Aeglaselt tõstis mees relva ja sihtis teda pähe. Armas jumal, jõudis naine mõelda. Armas jumal, aita mind. Ta kavatseb mind tappa. Armas jumal, aita mind. Kell oli kolmveerand neli pärastlõunal, 24. aprillil 1992.
2.
Kui kriminaalpolitsei komissar Kurt Wallander esmaspäeva, 27. aprilli hommikul Ystadi politseimajja tuli, oli ta raevus. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati nii halvas tujus oli olnud. Viha oli jätnud jäljed isegi ta näkku, plaastrina põsel, kuhu ta habet ajades sisse oli lõiganud. Kolleegide hommikusele tervitusele vastas ta porisemisega. Oma kabinetti jõudnud, lõi ta ukse enda järel kinni, tõstis telefonitoru hargilt maha ja jäi aknast välja vahtima. Kurt Wallander oli nelikümmend neli aastat vana. Teda peeti tubliks politseinikuks, järjekindlaks ja vahel isegi teraseks. Aga sel hommikul tundis ta ainult viha ja kasvavat rusutust. Pühapäev oli olnud selline, et kõige parema meelega oleks ta selle hoopis ära unustanud. Üheks põhjuseks oli ta isa, kes elas üksi Löderupi lähedal keset välja ehitatud majas. Suhted isaga olid alati keerulised olnud. Asi ei läinud ka aastate möödudes paremaks, kuna Kurt Wallander taipas kasvava ebamugavusega, et ta ise hakkab aina rohkem ja rohkem isa sarnaseks muutuma. Ta püüdis oma vanaduspõlve ette kujutada samasugusena nagu isal, ja see tekitas tuska. Kas ka tema lõpetab oma elu kiusaka ja ettearvamatu vanamehena? Sellisena, kes võis iga hetk mingi hullumeelse tembuga hakkama saada? Pühapäeva pärastlõunal käis Kurt Wallander nagu tavaliselt isal külas. Nad oli kaarte mänginud ja pärast seda verandal kevadpäikese käes kohvi joonud. Pikema jututa oli isa teatanud, et kavatseb abielluda. Kurt Wallander arvas algul, et kuulis valesti. „Ei,” oli ta öelnud. „Ma ei hakka abielluma.” 24
„Ma ei rääkinud sinust,” vastas isa. „Ma räägin endast.” Kurt Wallander jäi talle kahtlustavalt otsa vahtima. „Sa saad varsti kaheksakümmend,” oli ta öelnud. „Sa ei hakka abielluma.” „Ega ma veel surnud pole,” katkestas isa. „Teen, mida ise tahan. Küsi parem, kellega ma abiellun?” Kurt Wallander kuuletus. „Kellega siis?” „Sa peaksid selle isegi välja nuputama,” ütles isa. „Ma arvasin, et politseinikele makstakse palka järelduste tegemise eest.” „Sa ei tunnegi ju omavanuseid. Hoiad enamasti omaette.” „Ühte tunnen,” ütles isa. „Ja kes ütleb, et abielluma peab endavanusega?” Hetkega taipas Kurt Wallander, et oli ainult üks võimalus: Gertrud Anderson, viiekümneaastane naine, kes käis isa juures kolm korda nädalas koristamas ja pesu pesemas. „Kas sa abiellud Gertrudiga?” küsis ta. „Oled sa üldse küsinud, kas tema tahab sinuga abielluda? Teie vanusevahe on kolmkümmend aastat. Kuidas sa kavatsed teise inimesega koos hakata elama? Sa pole seda kunagi suutnud. Isegi emaga see ei õnnestunud.” „Ma olen vanas eas leplikumaks muutunud,” vastas isa leebelt. Kurt Wallander ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tema isa abiellub? „Vanas eas leplikumaks muutunud”? Praegu, kus ta oli võimatum kui kunagi varem? Seejärel olid nad tülitsenud. Kogu lugu lõppes sellega, et isa viskas oma kohvitassi tulbipeenrasse ja sulgus maja kõrvaltiiba, kus ta maalis sama, pidevalt korduva motiiviga pilte: päikeseloojang sügisesel maastikul, tedrekukk esiplaanil või mitte, vastavalt tellija soovile. Kurt Wallander oli koju sõitnud ja seejuures kiirust ületanud. Ta pidi selle hullumeelse ettevõtmise peatama. Kuidas võis juhtuda, et Gertrud Anderson, kes ometi oli isa juures terve aasta töötanud, polnud aru saanud, et temaga on võimatu koos elada? Ta oli parkinud auto Mariagatanile Ystadi kesklinna, kus ta elas, ja otsustanud otsekohe helistada oma õele Kristinale Stockholmi. Ta kavatses paluda õel Skånesse tulla. Isa ei saanud keegi kuidagi mõjutada. Aga Gertrud Andersonile oli ehk võimalik natuke aru pähe panna. Õele ta tol päeval ei helistanudki. Kui ta maja kõige kõrgemale korrusele oma korteri juurde jõudis, nägi ta lahti murtud ust. Mõni minut hiljem leidis ta, et vargad olid minema viinud tuttuue stereosüsteemi, CD-mängija, kõik plaadid, 25
teleka ja videomaki, kellad ja ühe fotoaparaadi. Tükk aega istus ta täiesti halvatuna toolil ja mõtles, mida teha. Lõpuks helistas ta tööle ja soovis rääkida kriminaalinspektor Martinsoniga, kes pidi pühapäeval valves olema. Ta pidi tükk aega toru otsas ootama, enne kui Martinson vastas. Wallander oletas, et Martinson oli nädalavahetuse suurest liiklusreidist osa võtnud politseinikega kohvi joonud ja juttu ajanud. „Martinson kuuleb.” „Wallander siinpool. Oleks hea, kui sa kohe siia tuleksid.” „Kuhu? Sinu kabinetti? Ma arvasin, et sul on täna vaba päev?” „Ma olen kodus. Tule siia.” Ilmselt sai Martinson aru, et asi oli tähtis. Ta ei esitanud rohkem küsimusi. „Jah,” ütles ta. „Ma tulen.” Ülejäänud pühapäev kulus korteri tehniliseks läbiuurimiseks ja raporti koostamiseks. Martinson, kes oli Wallanderi üks nooremaid kolleege politseis, oli vahel lohakas ja impulsiivne. Kuid Wallander hindas teda, sest mees oli sageli ootamatult nutikas. Kui Martinson ja kriminalistid lõpuks ometi ära läksid, parandas Wallander ukse kuidagimoodi ajutiselt ära. Suurema osa ööst lamas ta seejärel unetult ja mõtles, et teeb vargad pulbriks, kui need kunagi kätte saab. Kui ta enam ei jaksanud plaatide kaotuse pärast piinelda, mõtles ta süveneva tusatujuga, mida oma isaga peale hakata. Koidikul tõusis ta üles, keetis kohvi ja otsis välja kodukindlustuse poliisi. Köögilaua ääres vaatas ta paberid läbi ja ärritus kindlustusfirma arusaamatu keelekasutuse peale. Lõpuks viskas ta paberid lauale ja läks habet ajama. Kui ta seejuures endale sisse lõikas, kaalus ta mõnda aega, kas mitte tööle helistada ja teatada, et ta on haige, ning seejärel voodisse tagasi minna ja tekk üle pea tõmmata. Aga mõte viibida korteris, ilma et saaks isegi plaate kuulata, oli väljakannatamatu. Nüüd oli kell saanud pool kaheksa ja ta istus oma kabinetis suletud ukse taga. Oigega sundis ta end uuesti politseinikuna tundma ja tõstis telefonitoru hargile tagasi. Telefon hakkas otsekohe helisema. See oli Ebba alt valvelauast. „Kahju selle sissemurdmise pärast,” ütles ta. „Kas nad viisid tõesti kõik su plaadid ära?” „Jätsid alles mõned 78-kiirusega. Mõtlesin täna õhtul neid kuulata. Kui ma kuskilt muidugi vändaga grammofoni leian.” 26
„Kohutav.” „On nagu on. Mis sul oli?” „Siin on üks mees, kes tingimata soovib sinuga rääkida.” „Millest?” „Kadunud isikust.” Wallander silmitses uurimismaterjalide kuhja oma töölaual. „Kas Svedberg ei saa temaga tegeleda?” „Svedberg on väljas, jahil.” „Mille jahil?” „Ma ei tea, kuidas seda nimetada. Ta on väljas ja otsib Marsvinsholmi juures lahti pääsenud mullikat. See jookseb mööda E 14 maanteed ja tekitab kaost.” „Selle eest võivad ju liikluspolitseinikud hoolitseda. Mis tööjaotus see sihuke on?” „Björk saatis Svedbergi sinna.” „Issand jumal!” „Kas ma saadan ta siis sinu juurde? Selle mehe, kes tahab kadumise kohta avaldust teha?” Wallander noogutas telefonitorusse. „Saada,” ütles ta. Mõni minut hiljem koputati nii diskreetselt uksele, et Wallander polnud alguses kindel, kas ta midagi kuuliski. Aga kui ta hüüdis „Sisse!”, tehti uks kohe lahti. Wallander oli alati kujutlenud, et esimene mulje inimesest on otsustav. Wallanderi kabinetti astunud mees polnud mingilgi moel tähelepanu äratav. Wallander oletas, et ta oli umbes kolmekümne viie aastane. Mehel oli seljas tumesinine ülikond, nägu raamisid heledad lühikeseks lõigatud juuksed ja prillid. Otsekohe pani Wallander tähele ka midagi muud. Mees oli ilmselgelt väga mures. Tundus, et Wallander polnud ainuke, kellel oli seljataga unetu öö. Wallander tõusis ja sirutas käe. „Kurt Wallander. Kriminaalkomissar.” „Minu nimi on Robert Åkerblom. Mu naine on kadunud.” Mehe konkreetsus üllatas Wallanderit. „Võtame algusest peale,” ütles ta. „Palun, istuge! Tool on kahjuks vilets. Vasak käetugi kipub küljest ära kukkuma. Ärge tehke väljagi.” 27
Mees istus toolile. Äkki hakkas ta nutma, südantlõhestavalt, ahastades. Wallander jäi kirjutuslaua taha abitult seisma. Seejärel otsustas ta lihtsalt oodata. Külalistele mõeldud toolil istuv mees rahunes mõne minuti pärast. Ta kuivatas silmi ja nuuskas nina. „Palun vabandust,” ütles ta. „Aga Louise’iga peab olema midagi juhtunud. Ta ei kaoks omal vabal tahtel iialgi niimoodi ära.” „Kas soovite tassi kohvi?” küsis Wallander. „Ehk leiame isegi mingeid saiakesi.” „Ei, tänan,” vastas Robert Åkerblom. Wallander noogutas ja otsis kirjutuslaua sahtlist kaustiku. Ta kasutas tavalisi kaustikuid ja ostis need raamatupoest oma raha eest. Ta polnud kunagi õppinud kasutama valmistrükitud uurimisblankette, millega riigi politseiamet lahkelt terve riigi üle külvas. Vahel tekkis tal tahtmine kirjutada politseilehte artikkel ettepanekuga, et trükitud formularidel võiksid juba ka vastused valmis olla. „Alustuseks paluksin teie isikuandmeid,” sõnas Wallander. „Minu nimi on Robert Åkerblom,” kordas mees. „Koos oma naise Louise Åkerblomiga juhin Åkerblomi kinnisvarabürood.” Wallander noogutas ja kirjutas samal ajal. Ta teadis, et kinnisvarafirma kontor asub Saga kino lähedal. „Meil on kaks last,” jätkas Robert Åkerblom. „Neljane ja seitsmene. Kaks tüdrukut. Elame ridaelamus, Åkarvägen 19. Ma olen siin linnas sündinud. Minu naine on pärit Ronnebyst.” Ta peatus, võttis põuetaskust foto ja pani selle Wallanderi ette lauale. Pildil oli üsna tavalise välimusega naine. Naine naeratas fotograafile ja Wallander taipas, et see oli ateljees võetud pilt. Ta silmitses naise nägu ja mõtles, et too sobis Robert Åkerblomi naiseks küll. „Foto on kõigest kolm kuud vana,” ütles Rober Åkerblom. „Ta näeb täpselt selline välja.” „Ja ta on kadunud?” küsis Wallander. „Reedel oli ta Skurupis hoiupangas ja lõpetas ühe kinnisvaratehingu. Siis pidi ta ühe müüki antud maja üle vaatama. Ma ise olin reede pärastlõunal meie audiitori juures tema kontoris. Aga enne kojuminekut läksin kinnisvarabüroosse tagasi. Siis oli ta sealsele telefonivastajale teate jätnud, et tuleb kella viieks koju. Ta ütles, et kell oli veerand neli, kui ta helistas. Sellest saadik on ta kadunud.” 28
Wallander kortsutas kulmu. Täna oli esmaspäev. Naine oli seega varsti juba kolm ööpäeva kadunud olnud. Kolm ööpäeva, ja kodus ootasid kaks väikest last. Wallander tundis instinktiivselt, et see polnud tavaline kadumine. Ta teadis, et enamik kadunud inimesi tuleb varem või hiljem tagasi ja lugu saab pikkamööda loomuliku lahenduse. Näiteks oli väga tavaline, et inimesed lihtsalt unustasid öelda, kui nad mõneks päevaks või nädalaks kuhugi ära sõitsid. Aga ta teadis ka, et suhteliselt vähesed naised jätavad oma lapsed maha. Ja see tegi talle muret. Ta tegi oma kaustikusse mõned märkmed. „On teil alles teade, mille ta telefonivastajale jättis?” küsis ta. „On küll,” vastas Robert Åkerblom. „Aga ma ei taibanud kassetti siia kaasa võtta.” „Selle asja korraldame hiljem,” ütles Wallander. „Kas ta ütles, kust ta helistas?” „Autotelefoniga.” Wallander pani pliiatsi käest ja silmitses toolil istuvat meest. Tolle mure näis täiesti siiras olevat. „Teil pole tema äraolekule mingit mõeldavat selgitust?” küsis Wallander. „Ei.” „Kas ta võiks ehk sõprade juures külas olla?” „Ei.” „Sugulaste juures?” „Ei.” „Teil ei tule mingit muud võimalust pähe?” „Ei.” „Loodetavasti ei pane te pahaks, kui ma ühe isikliku küsimuse esitan?” „Me pole mitte kunagi tülitsenud. Te tahtsite ju seda küsida?” Wallander noogutas. „Ma tahtsin seda küsida,” lausus ta. Ta alustas uuesti algusest. „Te ütlete, et ta jäi kadunuks reede pärastlõunal. Ometigi ootasite kolm päeva, enne kui meie juurde tulite?” „Ma ei julgenud,” ütles Robert Åkerblom. Wallander vaatas teda üllatusega. „Politseisse minek tähendab leppimist sellega, et midagi hirmsat on juhtunud,” jätkas Robert Åkerblom. „Sellepärast ma ei julgenudki.” 29
Wallander noogutas aeglaselt. Ta sai suurepäraselt aru, mida Robert Åkerblom mõtles. „Te olete teda loomulikult igalt poolt otsinud?” jätkas ta. Robert Åkerblom noogutas. „Mis te veel olete teinud?” küsis ta, hakates samal ajal taas märkmeid tegema. „Ma olen Jumalat palunud,” vastas Robert Åkerblom lihtsalt. Wallander katkestas kirjutamise. „Jumalat palunud?” „Minu perekond on metodisti kiriku liige. Eile palvetasime terve koguduse ja pastor Turesoniga, et Louise’iga midagi halba ei oleks juhtunud.” Wallander tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks läks. Vastas istuva mehe eest püüdis ta oma rahutust varjata. Vabakirikusse kuuluv kahe lapse ema, mõtles ta. Selline naine ei kao lihtsalt niisama ära. Kui teda just ei taba äge meeltesegadus. Või usulised kõhklused. Kahe lapse ema ei lähe naljalt metsa ennast ära tapma. Seda küll juhtub, kuid äärmiselt harva. Wallander teadis, mida see tähendab. On juhtunud mingi õnnetus. Või on Louise Åkerblom kuriteo ohvriks langenud. „Te olete loomulikult mõelnud võimaluse peale, et on juhtunud mingi õnnetus,” ütles ta. „Ma olen kõik Skåne haiglad läbi helistanud,” vastas Robert Åkerblom. „Üheski haiglas teda ei ole. Pealegi, kui midagi oleks juhtunud, siis oleks ju haigla pidanud mulle teatama. Louise’il oli alati isikutunnistus kaasas.” „Mis auto tal on?” küsis Wallander. „Toyota Corolla, aastast 1990. Tumesinine. Number on MHL 449.” Wallander kirjutas selle üles. Siis alustas ta taas algusest. Metoodiliselt võttis ta läbi kõik, mida Robert Åkerblom teadis oma naise tegemistest reede, 24. aprilli pärastlõunal. Nad vaatasid teedekaarte ja Wallander tundis kasvavat ebamugavust. Annaks jumal, et tegemist ei oleks tapmisega, mõtles ta. Ükskõik mis, aga mitte see. Kolmveerand üksteist pani Wallander pliiatsi käest ära. „Pole mingit põhjust uskuda, et Louise’i ei leita,” ütles ta ja lootis, et hääl tema kõhklemist ei reeda. „Aga loomulikult suhtume teie avaldusse täie tõsidusega.” 30
Robert Åkerblom oli toolil kössi vajunud. Wallander kartis, et ta hakkab uuesti nutma. Tal oli kabinetis istuvast mehest järsku kohutavalt kahju. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud meest lohutada. Aga kuidas seda teha, ilma samal ajal oma rahutust reetmata? Ta tõusis püsti. „Ma tahaksin telefonivastajale jäetud teadet kuulata,” ütles ta. „Siis sõidan Skurupisse ja käin pangas. Muuseas, on teil kedagi, kes teid kodus lastega aitab?” „Mul pole abi vaja,” ütles Robert Åkerblom. „Ma saan kõigega ise hakkama. Mis te arvate, mis Louise’iga on juhtunud?” „Esialgu ei arva ma mitte midagi,” vastas Wallander. „Ei midagi muud peale selle, et ta on varsti jälle kodus.” Ma valetan, mõtles ta. Ma ei arva, ma loodan. Wallander sõitis Robert Åkerblomi järel linna poole. Kohe, kui teade telefonivastajal oli ära kuulatud ja naise kirjutuslaua sahtlid läbi vaadatud, kavatses ta politseimajja tagasi minna ja Björkiga rääkida. Ehkki kadunud isikute otsimise protseduuri jaoks olid kehtestatud väga kindlad reeglid, tahtis Wallander enda käsutusse saada võimalikult suured ressursid. Louise Åkerblomi kadumine vihjas juba algusest peale sellele, et tegemist võis olla kuriteoga. Åkerblomi kinnisvarabüroo asus endise kaupluse ruumides. Wallander mäletas seda esimestest Ystadis elatud aastatest, kui ta noore politseinikuna Malmöst saabunud oli. Vanas kaupluses oli kaks kirjutuslauda, stendid fotodega ja erinevate majade kirjeldustega. Toolidega ümbritsetud laual olid kaustad, mis ostuhuvilistele erinevaid objekte lähemalt tutvustasid. Seinal oli värvilisi nööpnõelu täis torgitud kaks suurt piirkonnakaarti. Kontori taga oli väike kööginurk. Nad läksid majja õuepoolsest uksest. Wallander oli aga ometigi märganud tänavapoolsele uksele teibitud käsitsi kirjutatud silti „Täna on büroo suletud”. „Milline on teie kirjutuslaud?” küsis Wallander. Robert Åkerblom näitas käega. Wallander istus teise kirjutuslaua äärde toolile. Laual polnud muud peale kalendermärkmiku, tütarde foto, mõne kausta ja pliiatsitopsi. Wallanderil tekkis tunne, et laud on äsja puhtaks pühitud. „Kes siin koristab?” küsis ta. „Meil on koristaja, kes käib kolm korda nädalas,” vastas Robert Åkerblom. „Aga tavaliselt me pühime ise iga päev tolmu ja tühjendame paberikorvid.” Wallander noogutas. Siis vaatas ta ruumis ringi. Ainus tema meelest silmatorkav asi oli kööginurka viiva ukse kõrvale seinale kinnitatud väike krutsifiks. Siis noogutas ta telefonivastaja suunas. 31
„Teade on lindil esimene,” ütles Robert Åkerblom. „See oli ainus reedel pärast kella kolme jäetud teade.” Esimene mulje, mõtles Wallander taas. Kuula nüüd hoolega. No tere. Ma vaatan ainult Krageholmis ühe maja üle. Siis sõidan Ystadi. Kell on veerand neli. Viieks olen kodus. Rõõmus, mõtles Wallander. Ta on innukas ja rõõmus. Ei jäta muljet, et teda oleks ähvardatud ega ole hirmunud. „Veel üks kord,” ütles Wallander. „Aga kõigepealt tahan kuulda, mida te ise telefonivastajal ütlete. Kui teil see alles on?” Robert Åkerblom noogutas, keris lindi tagasi ja vajutas nupule. Tere tulemast Åkerblomi kinnisvarabüroosse. Hetkel oleme tööasjus kontorist väljas. Kuid avame taas nagu tavaliselt esmaspäva hommikul kell kaheksa. Pärast signaali saate jätta teate või saata faksi. Aitäh helistamast ja tere tulemast tagasi. Wallander kuulis häälest, et Robert Åkerblom ei tunne end telefonivastaja mikrofoni ees päris mugavalt. Hääl oli pingutatud. Siis pöördus ta tagasi Louise Åkerblomi juurde. Ikka ja jälle pidi mees lindi tagasi kerima. Wallander püüdis kuulda mingit sõnade taga olevat teadet. Tal polnud aimugi, mis see peaks olema. Ometigi püüdis ta seda teha. Kui ta oli linti peaaegu kümme korda kuulanud, noogutas ta Robert Åkerblomile, andes märku, et nüüd aitab. „Mul on vaja kassett kaasa võtta,” ütles ta. „Politseimajas saame häält valjemaks muuta.” Robert Åkerblom võttis väikese kasseti välja ja ulatas Wallanderile. „Ma tahaksin teilt ühte teenet paluda, kuni ma tema kirjutuslaua sahtleid üle vaatan,” ütles Wallander. „Palun kirjutage üles kõik, mida ta reedel tegi või oleks pidanud tegema. Kellega kokku saama, kus? Samuti pange kirja, millist teed mööda ta teie arvates sõitis. Kirjutage üles kellaajad. Ja ma tahan täpset teekirjeldust selle maja juurde, mida ta Krageholmis vaatama pidi.” „Seda ma ei saa teile anda,” vastas Robert Åkerblom. Wallander vaatas teda imestusega. „Louise võttis vastu telefonikõne naiselt, kes tahtis maja müüki panna,” selgitas Robert Åkerblom. „Ta joonistas kaardi ja võttis selle endaga kaasa. Ta oleks alles täna pidanud kõik andmed eraldi kausta kandma. Kui me oleks maja müüki võtnud, oleks tema või mina sinna tagasi sõitnud ja hoonest pilte teinud.” Wallander mõtles hetke. 32
„Ehk et hetkel on Louise ainuke, kes teab, kus maja asub,” ütles ta. Robert Åkerblom noogutas. „Millal maja müügist huvitatud naine uuesti helistama pidi?” jätkas Wallander. „Täna mingil ajal,” vastas Robert Åkerblom. „Sellepärast Louise tahtiski maja juba reedel üle vaadata.” „Tähtis on, et te oleksite siin, kui ta helistab,” ütles Wallander. „Öelge, et teie naine on maja näinud, kuid kahjuks on ta täna haige. Paluge uuesti asukohta kirjeldada ja võtke ta telefoninumber. Kohe, kui ta on helistanud, helistage mulle.” Robert Åkerblom noogutas arusaamise märgiks. Siis istus ta maha ja hakkas Wallanderi poolt palutut kirja panema. Wallander avas üksteise järel kirjutuslaua sahtleid. Ta ei leidnud sealt midagi tähelepanu äratavat. Ükski sahtel ei olnud silmatorkavalt tühi. Ta kergitas rohelist lauakatet. Seal oli mingist ajakirjast välja rebitud kotletiretsept. Ta jäi silmitsema kahe tüdruku pilti. Siis ta tõusis ja läks kööginurka. Ühte seina kaunistas kalender ja tikitud pilt piiblitsitaadiga. Ühel riiulil seisis väike avamata kohvipurk. Teesid oli seevastu mitut sorti. Ta avas külmkapi. Seal oli liiter piima ja avatud margariinikarp. Ta mõtles naise häälele ja telefonivastajale jäetud teate sisule. Ta oli veendunud, et teate jätmise ajal seisis auto paigal. Hääl oli olnud kindel. See poleks kindel olnud, kui naine oleks samal ajal olnud auto juhtimisele keskendunud. Kui nad hiljem politseimajas hääle tugevust suurendasid, siis selgus, et tal oli olnud õigus. Peale selle oli Louise Åkerblom kindlasti ettevaatlik ja seaduskuulekas inimene, kes poleks sõitvas autos telefoniga rääkides enda ega kellegi teise elu ohtu seadnud. Kui kellaajad klapivad, siis on ta teate jätmise ajal Skurupis, mõtles Wallander. Ta on asjaajamised pangas lõpetanud ja hakkab just Krageholmi sõitma. Aga kõigepealt tahab ta mehele helistada. Ta on rahul, et asjad pangas hästi sujusid. Lisaks kõigele on reede pärastlõuna ja tööpäev läbi. Ja ilm on ilus. Tal on igati põhjust rõõmustada. Wallander läks tagasi, istus uuesti kirjutuslaua taha ja lehitses laual olevat kalendrit. Robert Åkerblom ulatas talle paberi, kuhu oli kõik Wallanderi poolt palutu kirja pannud. „Hetkel on mul ainult üks küsimus veel,” ütles Wallander. „Tegelikult see polegi küsimus. Aga see on tähtis. Millise meelelaadiga Louise on?” Ta jälgis hoolikalt, et räägiks olevikus, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid tema mõtetes polnud Louise Åkerblomi enam elavate kirjas. 33
„Ta meeldib kõikidele,” vastas Robert Åkerblom lihtsalt. „Ta on tasakaalukas, naerab tihti, saab kergesti inimestega jutule. Äritegemine on tema meelest tegelikult raske. Kui asi puudutab raha ja keerukaid dokumente, jätab ta selle minu teha. Ta on tundeline, heldib kergesti. Ja nördib samuti. Teiste inimeste kannatused tekitavad talle piina.” „On tal mõni eriline omadus?” küsis Wallander. „Omadus?” „Meil kõigil on oma eripärad,” ütles Wallander. Robert Åkerblom mõtles järele. „Mina küll ei tea,” ütles ta siis. Wallander noogutas ja tõusis. Kell oli juba kolmveerand kaksteist. Ta tahtis rääkida Björkiga, enne kui too jõuab koju lõunale sõita. „Ma helistan pärast lõunat,” ütles ta. „Püüdke mitte liiga palju muretseda. Mõelge, kas olete midagi unustanud, mida ma peaksin teadma.” Wallander läks majast välja samast uksest, kust nad olid tulnud. „Mis juhtunud on?” küsis Robert Åkerblom, kui nad enne lahkumist kätt surusid. „Arvatavasti mitte midagi,” ütles Wallander. „Kõigel on kindlasti täiesti loomulik seletus olemas.” Wallander sai koju teel oleva Björki veel viimasel hetkel kätte. Ülemus paistis kiirustavat nagu tavaliselt. Wallander leidis, et politseiülema töö pole sugugi ihaldusväärne. „Kahju, et su korterisse sisse murti,” ütles Björk ja tegi kaastundliku näo pähe. „Loodetavasti lehed sellest ei kirjuta. Ei jäta just head muljet, et kriminaalkomissari korterisse on sisse murtud. Kuritegude lahendamise protsent on vilets. Rahvusvahelises statistikas sörgib Rootsi politsei pingerea sabas.” „On nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma pean sinuga natuke rääkima.” Nad seisid Björki kabineti ees koridoris. „See ei kannata oodata,” täpsustas Wallander. Björk noogutas ja nad läksid tema kabinetti. Wallander rääkis, milles asi. Ta jutustas põhjalikult oma kohtumisest Robert Åkerblomiga. „Usklik kahe lapse ema,” ütles Björk, kui Wallander oli vait jäänud. „Reedest saadik kadunud. Ei kõla sugugi hästi.” „Ei,” ütles Wallander. „Üldse mitte.” 34
Björk silmitses teda tähelepanelikult. „Sa kahtlustad kuritegu?” Wallander kehitas õlgu. „Ma ei tea, mida arvata,” lausus ta. „Aga tegemist pole tavalise kadumisega. Selles olen ma kindel. Sellepärast peaksime juba alguses korralikud jõud tööle panema. Mitte järgima tavalist, kadumiste puhul rakendatavat äraootavat protseduuri.” Björk noogutas. „Olen sinuga nõus,” ütles ta. „Keda sa uurimisse kaasata tahad? Ära unusta, et seni, kuni Hanson ära on, on meil tööjõunappus. No tõesti, tal õnnestus oma jalaluu täitsa valel ajal ära murda.” „Martinson ja Svedberg,” vastas Wallander. „Muuseas, kas Svedberg leidis selle mullika üles, kes E 14 maanteel ringi jooksis?” „Üks talumees püüdis looma lõpuks lassoga kinni,” ütles Björk tusaselt. „Svedberg nikastas kraavis libastudes jala ära. Aga ta on tööl.” Wallander tõusis. „Ma sõidan nüüd Skurupisse,” sõnas ta. „Saame pool viis kokku ja vaatame läbi kõik andmed, mis meil selleks ajaks on. Aga juba nüüd tuleb naise auto tagaotsitavaks kuulutada.” Ta pani ühe paberi Björki ette lauale. „Toyota Corolla,” ütles Björk. „Ma võtan selle enda peale.” Wallander sõitis Ystadist Skurupi suunas. Tal oli mõtlemiseks aega vaja, seepärast sõitis ta aeglaselt mööda rannikuteed. Ilm oli tuuliseks läinud. Taevas kihutasid pilveräbalad. Ta nägi Poolast tulevat laeva sadamasse suundumas. Mossby Strandi jõudes sõitis ta mahajäetud parkimisplatsile ja jäi laudadega kinni löödud kioski juures seisma. Autos istudes mõtles ta möödunud aastale, kui kahe mehe surnukehaga kummipaat samas kohas randa oli ujunud. Ta mõtles Baiba Liepale, naisele, kellega ta Riias tuttavaks oli saanud. Ta mõtles, et pole suutnud teda siiani unustada, ehkki oli püüdnud. Aasta hiljem mõtles ta endiselt alatasa temale. Ühe naise tapmist oli tal praegu kõige vähem vaja. Vaja oli hoopis rahu ja vaikust. Ta mõtles isa peale, kes hakkas abielluma. Sissemurdmise ja minema viidud plaatide peale. Tundus, nagu oleks oluline osa tema elust röövitud. 35
Ta mõtles oma tütre Linda peale, kes õppis Stockholmis ja kellega kippus kontakt kaduma. Seda kõike oli liiga palju. Ta läks autost välja, tõmbas jope tõmbluku kinni ja läks alla randa. Õhk oli külm ja tal oli jahe. Ta lasi Robert Åkerblomi jutu veel kord peast läbi. Taas katsetas ta erinevaid teooriaid. Kas kõigel võis siiski olla loomulik seletus? Kas naine võis olla teinud enesetapu? Ta mõtles naise häälele telefonivastajas, selle innukusele. Veidi enne kella ühte lahkus Kurt Wallander rannast ja jätkas teed Skurupi poole. Järeldus oli ainuvõimalik. Nüüd oli ta kindel, et Louise Åkerblom on surnud.
3.
Kurt Wallanderil oli alatasa korduv unelm ja ta kahtlustas, et samasugune oli paljudel teistelgi inimestel. Ta unistas korda saata maailma jahmatava pangaröövi. Unelmale lisandus küsimus, kui palju raha normaalse suurusega pangakontoris tavaliselt hoiti? Vähem, kui üldiselt arvati? Kuid rohkem kui küll? Kuidas ta täpselt tegutsema peab, seda ta ei teadnud. Kuid unistus pangaröövist käis ikka ja jälle peast läbi. Ta naeratas selle mõtte juures endamisi. Aga naeratus kadus kiiresti, sest südametunnistus hakkas piinama. Ta oli kindel, et Louise Åkerblomi nad elavana ei leia. Tal polnud tõendeid, kuriteopaika ega ohvrit. Tal polnud absoluutselt mitte midagi. Ometigi ta teadis. Foto kahest tüdrukust kerkis talle ühtelugu silme ette. Kuidas seletada seletamatut? mõtles ta. Ja kuidas saab Robert Åkerblom edaspidi paluda Jumalat, kes teda ja kahte last nii julmalt alt oli vedanud? Kurt Wallander kõndis Skurupi hoiupangas ringi ja ootas, et reede pärastlõunal Louise Åkerblomi kinnisvaratehingu juures abistanud pangatöötaja hambaarsti juurest tööle tagasi tuleks. Kui Wallander veerand tundi varem panka oli jõudnud, rääkis ta panga direktori Gustav Halldéniga, kellega ta varemgi mõned korrad kohtunud oli. Ta oli otse välja öelnud, et vajab andmeid seoses ühe naise kadumisega. Kuid samal ajal palus ta Halldéni selle infoga diskreetselt ringi käia. 36