Valjaajamine

PROLOOG Kujutlege sellist stseeni: kolme- või neljasadat inimest, kes on kõik üksteisele võõrad, palutakse võtta paaridesse ja küsida oma paariliselt ikka ja jälle ainult üht küsimust: „Mida sa tahad?”

Kas miski võiks olla lihtsam? Üks süütu küsimus ja vastus sellele. Ja siiski olen ma üha uuesti näinud seda rühmaharjutust esile kutsumas ootamatult tugevaid tundeid. Sageli keevad tunded seal ruumis juba mõne minutiga üles. Mehed ja naised – ning üldse mitte mingid meeleheitel või puuduses inimesed, vaid edukad, toimekad, hästirõivastatud inimesed, kes kõndides lausa säravad – on vapustatud hinge põhjani.

Nad hüüavad neid, kes on igaveseks lahkunud – kas surnud või kaotsi läinud vanemad, abikaasad, lapsed, sõbrad: „Ma tahan sind uuesti näha.” „Ma tunnen puudust sinu armastusest.” „Ma tahan teada, et sa oled uhke minu üle.” „Ma tahan, et sa teaksid, et ma armastan sind, ja kui kahju mul on, et ma seda sulle kunagi ei öelnud.” „Ma tahan sind tagasi – ma olen nii üksi.” „Ma tahan lapsepõlve, mida mul pole kunagi olnud.” „Ma tahan olla terve – olla jälle noor. Ma tahan olla armastatud, olla lugupeetud. Ma tahan, et mu elul oleks mingi mõte.

Ma tahan midagi korda saata. Ma tahan olla oluline, olla tähtis, ma tahan, et mind peetaks meeles.”

Nii palju tahtmisi. Nii palju igatsusi. Ja nii palju valu, nii lähedal pealispinnale, vaid mõne minuti sügavusel. Saatusevalu. Olemisevalu. Valu, mis on alati kohal, suriseb pidevalt otse elu pealispinna all. Valu, milleni võib liiga kergesti jõuda.

Paljud asjad – lihtne rühmaharjutus, mõni minut sügavat mõtlemist, mõni kunstiteos, mõni jutlus, isiklik kriis, kaotus – tuletavad meile meelde, et meie sügavaimaid soove ei ole iial 11

võimalik täita: meie tahtmist olla noor, peatada vananemine, saada tagasi kallid inimesed, leida igavene armastus ja kaitse, püsida olulisena, jõuda surematuse endani.

Kui need täitumatud soovid muutuvad meie elus domineerivaks, pöördume abi saamiseks oma perekonna, sõprade, religiooni – ja mõnikord psühhoterapeudi poole.

Ma räägin selles raamatus kümne patsiendi lood, kes pöördusid minu poole hingeravi saamiseks ja pidid oma töö käigus heitlema olemisevaluga. See olemisevalu ei olnud põhjus, miks nad pöördusid minu poole abi saamiseks; vastupidi, kõik kümme kannatasid igapäevaelu tavaliste probleemide pärast: üksindus, alaväärsustunne, impotentsus, migreen, seksuaalsed sundmõtted, rasvumine, kõrge vererõhk, lein, kurnav armu­ ihalus, tujukõikumised, depressioon. Ent kuidagimoodi (ja see „kuidagimoodi” avaneb igas loos erinevalt) tegi ravi nähtavaks nende igapäevaste probleemide sügavad juured – juured, mis ulatuvad alla kuni olemasolu aluspõhjani. „Ma tahan! Ma tahan!” võib kogu aeg kuulda nendes lugudes. Üks patsient hüüdis: „Ma tahan oma kallist surnud tütart tagasi,” ja oli jätnud samas hooletusse oma kaks elavat poega. Teine kinnitas: „Ma tahan magada iga naisega, keda ma näen,” samas kui lümfivähk tema kehas üha edasi roomas.

Kolmas palus: „Ma tahan vanemaid, seda lapsepõlve, mida mul kunagi pole olnud,” samas kui teda piinasid kolm kirja, mille avamiseks ta ei suutnud endas leida jõudu. Ja veel üks teatas: „Ma tahan olla igavesti noor,” samas kui ta, vana naine, ei suutnud lahti saada kinnisideeks kujunenud armastusest mehe vastu, kes oli temast kolmkümmend viis aastat noorem.

Ma usun, et psühhoteraapia peamine aines on alati just selline olemisevalu – ja mitte, nagu sageli väidetakse, allasurutud tungid või traagiliste minevikusündmuste halvasti maetud ja ikka veel lõikavad killud. Minu teraapias kõigi nende kümne patsiendi puhul seisnes peamine kliiniline eeldus, millele ma rajasin oma ravimeetodi, selles, et põhiängistus tekib inimese teadlikust või ebateadlikust soovist saada 12

jagu elu karmidest faktidest, asjaoludest, mis meie eksistentsi puhul „on ette antud”.* Ma olen leidnud, et neli etteantud asjaolu on psühhoteraapia seisukohast eriti asjakohased: meist igaühe ja kõikide meie armastatud inimeste surma vältimatus; vabadus teha oma eluga seda, mida tahame; meie olemuslik üksindus; ja lõpuks, elul mis tahes selge tähenduse või mõtte puudumine.

Kui süngena need etteantud asjaolud ka ei tarvitseks paista, neis on siiski tarkuse ja lunastuse seemneid. Ma loodan nende kümne psühhoteraapiaalase looga näidata, et neile olemasolu tõdedele on võimalik vastu astuda ja panna nende jõud meie isiku muutumise ja kasvu teenistusse.

Nendest elu faktidest on surm kõige ilmsem, intuitiivselt kõige paremini hoomatav. Juba varakult, hoopis varem, kui sageli arvatakse, saame teada, et surm tuleb ja pääsu selle eest ei ole. Sellele vaatamata, nagu ütles Spinoza, „iga asi püüab püsida oma olemises”. Inimisiksuse keskmes on igavene konflikt: ühelt poolt soov oma olemist jätkata, teiselt poolt teadmine, et surm on vältimatu.

Surma reaalsusega kohanemiseks oleme me lõputult leidlikud viiside väljamõtlemises, kuidas seda eitada või selle tõe eest põgeneda. Kui oleme noored, eitame surma oma vanemate julgustavate kinnituste, ilmalike või religioossete müütide abil; hiljem me isikustame surma, muudame selle mingiks tegelaseks, koletiseks, Liiva-Hannuseks, deemoniks. Lõpuks, kui surm on keegi meid tagaajav tegelane, võib ikka leida viisi tema eest kõrvalepõikamiseks; peale selle, kui hirmutav see surmatoov koletis ka ei oleks, on see ikkagi vähem hirmutav kui tõde – et surm on juba meie algidudes. Hiljem proovivad lapsed muid viise surmaängistuse leevendamiseks: nad muudavad selle kahjutuks surma üle irvitamisega, kutsuvad seda ise välja oma hulljulgusega või muudavad end selle suhtes tundetuks * Seda eksistentsialistlikku perspektiivi ning sellele rajatud psühhoteraapia teooriat ja praktikat on üksikasjalikult arutatud minu raamatus Existential Psychotherapy (New York, Basic Books, 1980).

13

kummituslugude ja õudusfilmide abil, turgutades end omaealiste seltskonna ja võis valmistatud sooja popkorniga.

Kui saame vanemaks, õpime surma oma mõtlemisest välja tõrjuma: me mõtleme muust; me muudame surma millekski positiivseks (äraminemine, kojujõudmine, Jumala juurde minemine, lõpuks ometi rahu leidmine); me eitame seda müütide levitamisega; me püüdleme surematuse poole oma hävimatute tööde kaudu; me kujutleme end edasi elavat oma lastes või klammerdume sellise religioossete vaadete süsteemi külge, mis pakub vaimu kestmajäämist.

Paljud inimesed ei ole sugugi nõus sellise surma eituse kirjeldamisega. „Rumalus!” ütlevad nad. „Me ei eita surma.

Igaüks sureb. Me teame seda. Need tõsiasjad on ilmselged. Kas siin on üldse midagi arutada?”

Tõde on see, et me teame, aga ei tea. Me teame, mis on surm, teoreetiliselt me teame fakte, kuid meie – see tähendab, meie teadvuse alateadlik osa, mis kaitseb meid muserdava ängistuse eest – on selle küljest lahti ühendanud või eraldanud surmaga seotud hirmu. See eraldamine on alateadlik, nähtamatu, kuid võime veenduda selle olemasolus nende harvade episoodide järgi, kus eitamise masinavärk ei tööta ja surmahirm jõuab meieni kogu oma jõuga. Seda võib juhtuda vaid harva, mõnel vaid kord või paar kogu elu jooksul. Seda juhtub mõnikord siis, kui me reaalsusest teadlikuks saame, näiteks kui surm meist lähedalt mööda läheb või armastatud inimene sureb; tavalisem on, et surmahirm tõuseb esile painajalikes unenägudes. Õudusunenägu on ebaõnnestunud unenägu, unenägu, mis ei „lahendanud” ängistust ega täitnud sellega oma osa meie une kaitsjana. Kuigi painajalike unenägude nähtav sisu on erinev, on kõigi painavate unenägude aluseks olev protsess üks ja sama: toores surmaängistus on oma valvurite käest lahti pääsenud ja murdnud sisse meie teadvusesse. Loos „Unenäomeistrit otsimas” avaneb ainulaadne lavatagune vaade surmaängistuse lahtipääsemisele ja mõistuse viimastele meeleheitlikele pingutustele seda ohjeldada: keset pealetungivaid 14

tumedaid surmapilte ilmub Marvini unenäos üks elu edendav ja surma eitav vahend – hõõguv valge otsaga kepp, mille abil unenägude saatja peab seksuaalse kahevõitluse surmaga.

Ka teiste lugude peategelased näevad suguaktis võluvahendit, millega hoida eemal allakäiku, vananemist ja lähenevat surma: noore mehe kinnismõtteks muutunud soov seksida kõigiga olukorras, kus vähk on võtmas temalt elu („Kui vägistamine oleks seaduslik …”), ja vana mehe klammerdumine koltunud kolmekümne aasta taguste kirjade külge, mis ta oli saanud oma kallimalt, kes on juba ammu surnud („Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!”).

Oma pikaajalise töö jooksul vähipatsientidega, keda ootab lähenev surm, olen täheldanud kahte eriti tõhusat ja üldsobivat meetodit surmahirmu leevendamiseks, kahte uskumust või illusiooni, mis annavad kindlustunnet. Üks neist on uskumine oma erilisusesse, teine on uskumine lõplikku päästjasse.

Kuigi need on illusioonid, kuna kujutavad endast fikseerunud vääruskumusi, ei kasuta ma nende puhul sõna „illusioon” põlastavas tähenduses: need on üldised uskumused, mis mingil teataval teadvuse tasandil on olemas meis kõigis ja mis mängivad oma osa mitmes siinses loos.

Erilisus on uskumus, et mina olen haavamatu, puutumatu – väljaspool inimese üldise bioloogia ja saatuse tavalisi seadusi.

Mingil eluhetkel satub igaüks meist kriisiolukorda: see võib olla raske haigus, karjääri ebaõnnestumine või lahutus, või, nagu juhtus Elvaga loos „Ma poleks kunagi arvanud, et see võiks juhtuda minuga”, see võib olla selline lihtlabane sündmus nagu rahakoti vargus, mis järsku paljastab meie tavalisuse ja paneb kahtluse alla meie harjunud eelduse, et elu on alati vaid ülespoole kulgev spiraal.

Kui usk oma isiku erilisusesse annab teatava turvatunde meile seestpoolt, siis teine oluline surma eitamise mehhanism – usk lõplikku päästjasse – lubab meil tunda end alati valvatu ja kaitstuna välise jõu poolt. Kuigi me võime vankuma lüüa, haigeks jääda, kuigi võime jõuda lausa elu piirile, on siiski 15

olemas, nagu me usume, keegi meid kõikjal valvav ja kõikvõimas abiline, kes toob meid tagasi ellu.

Need kaks uskumustesüsteemi moodustavad koos dialektika – kaks üksteisele diametraalselt vastandlikku reaktsiooni inimese olukorrale. Inimolend kas saavutab autonoomia kangelasliku enesekehtestamisega või otsib turvatunnet sulandumises kõrgemasse jõusse: ta kas tõuseb esile või sulandub, eraldab end või langeb rüppe. Inimene saab kas iseenda vanemaks või jääb igavesti lapseks.

Enamik meist elab enamiku ajast mõnusasti, vältides surmale otsavaatamist, kihistades naerda ja nõustudes Woody Alleniga, kui ta ütleb: „Ma ei karda surma. Ma lihtsalt ei taha olla kodus, kui ta tuleb.” Kuid on ka teine tee – pikaajaline traditsioon, mida saab kasutada psühhoteraapias – mis õpetab meile, et surma täielik teadvustamine annab meile küpset tarkust ja rikastab meie elu. Ühe mu patsiendi („Kui vägistamine oleks seaduslik …”) surmaeelsed sõnad näitavad, et kuigi surma fakt, füüsiline reaalsus, hävitab meid, võib surma idee meid päästa.

Vabadus, olemasolu teine etteantud asjaolu, paneb raskesse olukorda mitu patsienti nendest kümnest. Kui Betty, rasvumise all kannatav patsient, mulle teatas, et oli enne minu juurde tulekut kõhu kõvasti täis vitsutanud, ja et ta kavatseb uuesti minna vitsutama pärast minu juurest lahkumist, siis püüdis ta loobuda oma vabadusest, veendes mind võtma kontrolli tema üle. Teise patsiendi (Thelma loos „Armastuse väljaajamine”) kogu lugu keerles tema kunagisele armastatule (ja terapeudile) andumise ümber ja mina püüdsin leida teid, kuidas aidata tal tagasi saada tema tugevus ja vabadus.

Vabadus kui etteantud asjaolu näib olevat surma tõeline vastand. Me kardame surma, aga vabadust loeme me tavaliselt igasuguste tingimusteta positiivseks. Kas ei ole kogu lääne tsivilisatsiooni ajalugu täis vabaduseiha, nii et seda võib pidada lausa ajaloo mootoriks? Kuid kui vaadata eksistentsiaalsest 16

perspektiivist, on vabadus seotud ängistava tõdemusega, et vastupidiselt igapäevasele kogemusele ei ole me tulnud hästi korrastatud ja igavesele suurele plaanile vastavasse maailma, millest me lõpuks lahkume. Vabadus tähendab, et igaüks on vastutav oma valikute, tegude, oma elu ja olukorra eest.

Kuigi sõna vastutav võib kasutada mitmel viisil, eelistan mina Sartre’i definitsiooni: olla vastutav millegi eest tähendab olla selle autor; igaüks meist on seega oma eluplaani autor.

Me oleme vabad tegema ükskõik mida, välja arvatud vabaduseta olemine: Sartre ütleks, et me oleme mõistetud vabadusele. Mõned filosoofid väidavad tegelikult veel enamat, nimelt et inimese mõistuse arhitektuur muudab meid vastutavaks koguni välise reaalsuse struktuuri eest, aja ja ruumi vormi enda eest. See iseenese loomise mõte sisendabki ängistust: me oleme loodud niimoodi, et igatseme struktuuri järele, ja meid kohutab selline arusaam vabadusest, kus meie all ei ole enam midagi, on vaid põhjatus, millele ei saa toetuda.

Iga terapeut teab, et esimene otsustav samm hingeravis on see, et patsient võtaks endale vastutuse oma elu kujundamise eest. Seni kuni patsient usub, et tema probleeme tekitab mingi temast väljaspool olev jõud või tegur, ei ole hingeravil mõjuvõimu. Sest kui probleemi põhjus on kusagil väljaspool, milleks peaks inimene end üldse muutma? See on väline maailm (sõbrad, töö, abikaasa), mida tuleb muuta – või parema vastu välja vahetada. Niimoodi ei saanud Dave (loos „Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!”), kes kibedalt kaebas, et teda on abieluvanglasse lukustanud nuhkiv valitsemishimuline naine-vangivalvur, hakata oma ravis edasi liikuma enne, kui oli tunnistanud, et ta ise oli vastutav selle vangla ehitamise eest.

Kuna patsiendid kuidagi ei taha endale võtta vastutust, peab terapeut arendama võtteid, millega teha patsienti teadlikuks sellest, kuidas ta ise tekitab endale oma probleeme. Üks tõhus meetod, mida ma kasutan paljudel nendest juhtudest, on tähelepanu keskendamine sellele, mis on siin ja praegu. Kuna patsiendid tavatsevad ka terapeudi juures taasluua neidsamu 17

inimestevahelisi probleeme, mis jälitavad neid mujal nende elus, keskendun ma sellele, mis parajasti toimub patsiendi ja minu vahel, mitte patsiendi varasematele või praegustele elusündmustele. Uurides hingeravisuhte (või siis ravirühmas selle liikmete vaheliste suhete) üksikasju, võin ma kohapeal osutada, kuidas patsient mõjutab teiste inimeste reageerimist.

Niisiis, kuigi Dave võis tagasi lükata vastutuse võtmise oma abieluprobleemide eest, ei saanud ta tagasi lükata vahetuid andmeid, mida ta ise genereeris rühmateraapia ajal: et tema salatsev, provotseeriv ja kõrvalepõiklev käitumine sundis teisi rühma liikmeid talle vastama üsna samamoodi, kui tema naine talle vastas kodus.

Samamoodi oli ka Betty („Paks naine”) ravi ebatõhus senikaua, kuni ta sai oma üksinduse panna California pinnalise ja juurteta kultuuri arvele. Alles siis, kui ma olin talle meie koos veedetud tundide ajal näidanud, kuidas tema ebaisikuline, pelglik ja distantsi hoidev käitumisviis tekitas ka ravis sedasama ebaisikulist keskkonda, sai ta hakata uurima omaenda vastutust oma üksinduse tekitamise eest.

Vastutuse võtmine enda peale toob patsiendi küll muutuse lävele, kuid see ei ole veel sama mis muutus ise. Aga sihiks on alati just muutus ise, milliseid pingutusi terapeut ka ei teeks põhjuste avamise, vastutuse võtmise ja enesekehtestamise saavutamiseks.

Vabadus ei eelda mitte üksnes vastutuse võtmist oma eluvalikute eest, vaid ütleb ka, et muutuse tegemiseks on vaja tahteakti. Kuigi tahe on selline mõiste, mida terapeudid harva otsesõnu kasutavad, pühendame me ikkagi palju jõupingutusi patsiendi tahte mõjutamisele. Me muudkui selgitame ja tõlgendame, eeldades (ja see on puhas usu küsimus, millel ei ole veenvat katselist tõendust), et arusaamine toob tingimata kaasa muutuse. Kui aastatepikkune tõlgendamine muutust ikkagi kaasa ei too, hakkame võib-olla juba otse apelleerima tahtele: „Vaja on teha ka jõupingutusi. Te peate püüdma, kas teate. Mõnikord on vaja mõelda ja analüüsida, aga mõnikord 18

on vaja ka tegutseda.” Ja kui ka selline otsene manitsemine ei aita, ei jää terapeudil muud üle – nagu on näha ka nendest lugudest –, kui kasutada kõiki temale teadaolevaid vahendeid, mille kaudu üks inimene saab mõjutada teist. Nii et ma võin anda nõu, argumenteerida, peale käia, keelitada, kannustada, anuda või lihtsalt välja kannatada, lootes, et patsiendi neurootiline maailmapilt hakkab pudenema võib-olla ehk puhtast väsimusest.

Sest nimelt tahte kaudu, mis on tegutsemise peamine tõukejõud, kehtestatakse meie vabadust. Tahtel on minu arvates kaks etappi: soovimine, mis annab inimesele tõuke, ja otsustamine, mis teeb soovi teoks.

Mõnel inimesel on soovimine blokeeritud, kuna ta ei tea ei seda, mida tunneb, ega seda, mida tahab. Ilma oma arvamuste, impulsside, kalduvusteta saavad neist teiste inimeste soovide parasiidid. Sellised inimesed kipuvad olema tüütud. Betty oli tüütu just nimelt sellepärast, et ta lämmatas oma soove, ning teisi väsitas see, et nad pidid teda varustama soovide ja fantaasiaga.

Teised patsiendid ei suuda otsustada. Kuigi nad täpselt teavad, mida nad tahavad ja mida nad peavad tegema, ei suuda nad tegutseda ja tammuvad piinatult otsuse ukse ees. Saul loos „Kolm avamata kirja” teadis, et iga mõistlik inimene teeks kirjad lahti, kuid hirm, mida need kirjad tekitasid, halvas tema jõu. Thelma („Armastuse väljaajamine”) teadis, et armastuse kinnisidee võttis talt ära tema reaalse elu. Ta teadis, et – nagu ta ise ütles – ta elas oma elu kaheksa aastat tagasi, ja et reaalse elu tagasisaamiseks pidi ta loobuma oma sõgedast armastusest.

Aga seda ta ei suutnud või ei tahtnud teha, ja sellepärast pani ta vihaselt vastu kõigile mu püüetele tema tahet liikuma panna.

Otsused on rasked mitmel põhjusel, millest mõned ulatuvad lausa meie olemasolu vundamendini. John Gardner räägib oma romaanis „Grendel” meile ühest targast mehest, kes võtab oma mediteerimised elu saladuste üle kokku kahe lihtsa, kuid kohutava järeldusega: „Asjad hääbuvad; alternatiivid 19

välistavad.” Esimesest järeldusest, surmast, ma juba rääkisin.

Teine järeldus „alternatiivid välistavad” on tähtis võti, mis lubab mõista, miks otsust on raske teha. Otsus toob alati kaasa loobumise, iga jah’i kohta peab olema ei, iga otsus kõrvaldab või hävitab muud võimalused (sõna decide [otsustama] tüvi tähendab tapmist nagu sõnas suitsiid või pestitsiid). Sellepärast klammerdus Thelma üliväikse võimaluse külge, et ta suudab kunagi veel taastada suhte oma armastatuga; loobumine sellest võimalusest oleks tähendanud hääbumist ja surma.

Eksistentsiaalne isoleeritus, olemasolu kolmas etteantud asjaolu, osutab ületamatule kuristikule inimese ja teiste inimeste vahel, kuristikule, mis on olemas isegi kõige täiuslikumas inimestevahelises suhtes. Inimene on isoleeritud mitte üksnes teistest inimestest, vaid – sel määral, kuivõrd igaüks loob endale oma maailma – ka välismaailmast. Seda isoleeritust tuleb eristada kahest ülejäänud isolatsioonitüübist: inimestevahelisest isolatsioonist ja inimese sisemisest isolatsioonist.

Inimestevahelist isolatsiooni või üksindust tunneb see, kellel on puudus sotsiaalsetest oskustest või kelle isiksusetüüp ei võimalda lähedasi sotsiaalseid suhteid. Inimese sisemine isolatsioon tekib siis, kui osa inimese isiksusest on eraldatud, näiteks kui inimene eraldab emotsiooni sündmusega seotud mälestusest. Kõige äärmuslikum ja dramaatilisem eraldatuse vorm, isiksuse lõhestatus, on suhteliselt haruldane (kuigi seda diagnoositakse üha enamatel juhtudel); kui see aga tõesti esineb, võib terapeudil olla tegemist (nagu minul Marge’i ravimise puhul („Terapeutiline monogaamia”) hämmeldusse ajava dilemmaga, kumba neist valida.

Kuigi eksistentsiaalsele isolatsioonile ei leidu lahendust, peaks terapeut hoidma ära vale otsuse tegemise. Kui inimene püüab põgeneda oma isolatsiooni eest, võib see hakata rikkuma tema suhteid teiste inimestega. Mõnigi sõprus või abielu on karile jooksnud sellepärast, et inimene on teise inimesega 20

suhtlemise või tema armastamise asemel hakanud teda kasutama kilbina oma isoleerituse eest.

Harilik ja väga jõuline katse lahendada eksistentsiaal­set isolatsiooni, mida esineb mitmes selle raamatu loos, on sulandumine – inimese piiride hajumine, sulandumine teise inimesega. Sulandumise jõudu on näidatud subliminaalse taju eksperimentides, milles teade „Emme ja mina oleme üks” vilksatas ekraanil nii kiiresti, et inimesed ei jõudnud seda teadlikult näha, kuid teatasid pärast siiski, et tunnevad end paremini, tugevamana, optimistlikumana – ja hakkasid isegi teistest paremini reageerima selliste probleemide ravile nagu suitsetamine, rasvumine või murdeea raskused (nende käituminegi muutus). Üks elu suurtest paradoksidest on see, et enesetunnetus tekitab ängistust. Sulandumine kõrvaldab ängistuse väga radikaalsel viisil – enesetunnetuse kõrvaldamisega. Armunud inimene, kes on jõudnud õndsa sulandumise olekusse, ei tegele eneseanalüüsiga, sest üksilduse (ja sellega kaasneva isolatsiooniängistuse) üle mõtisklev mina on lahustunud meie rüpes. Niimoodi vabaneb inimene ängistusest, kuid kaotab iseenda.

Just sellepärast terapeutidele ei meeldigi ravida patsienti, kes on armunud. Ravi ja armastuses sulandumine ei sobi kokku, kuna ravi eeldab analüüsivat eneseteadlikkust ja ängistust, mis juhib meid sisemiste konfliktide mõistmise juurde.

Peale selle on minul nagu enamikul terapeutidest raske luua suhet armu kütkes oleva patsiendiga. Näiteks loos „Armastuse väljaajamine” ei tahtnud Thelma moodustada suhet minuga – tema energia kulus täielikult tema kinnisideeks kujunenud armastusele. Hoiduge võimsast, kõike välistavast üksteise külge klammerdumisest; see ei ole tõend armastuse puhtuse kohta, nagu inimesed mõnikord arvavad. Selline kapseldunud, kõike muud välistav armastus – mis toitub iseendast ega anna midagi teistele, ei hooligi teistest – on määratud kokkuvarisemisele. Armastus ei ole üksnes kiresäde inimeste vahel; on 21

lõpmata suur vahe armumise ja armastamise vahel. Armastus on pigem olemiseviis, andmine, mitte sellisesse seisundisse langemine; see on pigem üldine suhtumine, mitte ühele inimesele suunatud tegu.

Kuigi me püüame kõvasti, et minna elust läbi kahekesi käsikäes või rühmana, on siiski aegu, eriti kui surm läheneb, kus tõde – et me oleme sündinud üksi ja peame surema üksi – murrab meieni läbi ehmatava selgusega. Ma olen kuulnud paljusid surevaid patsiente ütlemas, et kõige kohutavam suremise juures on see, et seda tuleb teha üksinda. Ent isegi surma hetkel võib teise inimese valmidus olla täielikult kohal murda läbi isolatsioonist. Nagu ütles üks patsient loos „Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!”: „Isegi kui oled oma paadis üksi, on ikkagi südantsoojendav näha läheduses hulpimas teiste paatide tulesid.”

Kui aga surm on vältimatu, kui kõik meie saavutused, tegelikult kogu meie Päikesesüsteem on kord varemetes, kui kogu maailm on juhuste mäng (see tähendab, et kõik võiks olla ka teistmoodi), kui inimolendid peavad maailma enda jaoks ise ehitama ja panema sellesse sisse inimliku mõtte, siis milline kestev tähendus võiks üldse olla elul?

See küsimus vaevab tänapäeva mehi ja naisi ning paljud pöörduvad terapeudi poole, kuna nad tunnevad oma elu olevat mõttetu ja sihitu. Me oleme loodud nii, et igatseme mõtestatust. Meie närvisüsteem on juba bioloogiliselt organiseeritud niimoodi, et aju seab saabuvad signaalid automaatselt lahtritesse ja süsteemidesse. Mõtestatus annab meile ka peremehetunde: tundes end abituna ja segaduses juhuslike, seaduspärasusteta sündmuste ees, püüame me neid allutada korrale ja seda tehes saavutame tunde, et juhime neid. Veel olulisem on see, et mõtestatusest sünnivad väärtused ja selle kaudu käitumiskoodeks: vastus miks-küsimustele (miks ma elan?) annab vastuse kuidasküsimustele (kuidas ma pean elama?).

Nendes kümnes hingeraviloos on vähe selgesõnalisi arut22

lusi elu mõtte üle. Elu mõtet – üsna samamoodi kui õnnegi – tuleb otsida kaude. Mõte tuleneb mõtestatud tegevusest; mida sihikindlamalt asume elu mõtet otsima, seda vähem tõenäoline on, et me selle leiame; me võime püstitada mõistuspärase küsimuse elu mõtte kohta, kuid see küsimus elab alati üle kõik vastused. Hingeravis nagu eluski on mõtestatus töö ja pühendumuse kõrvalsaadus ja just sellele peab terapeut suunama oma jõupingutused – töö küll ei anna mõistuspärast vastust elu mõtte küsimusele, kuid tänu tööle sellised küsimused ei piina enam.

See eksistentsiaalne dilemma – inimolend, kes otsib mõtet ja kindlust universumis, milles kumbagi ei ole – on psühhoterapeudi elukutse jaoks väga oluline. Oma igapäevases töös kogevad terapeudid, kui nad peavad oma patsientidega looma ehtsa suhte, suurt määramatust. Patsiendi põrkumine vastuseta küsimustele seab ka terapeudi ette samad küsimused, kuid terapeut peab ka tunnistama, nagu tegin loos „Kaks naeratust”, et teise inimese kogemus jääb lõpuks ikkagi tema omaks ja terapeudile kättesaamatuks.

Tõepoolest, suutlikkus taluda määramatust on selle elukutse üks eeltingimusi. Kuigi üldsus võib uskuda, et terapeudid juhivad patsiente süstemaatiliselt ja kindlakäeliselt läbi ennustatavate ravietappide juba ette teadaoleva eesmärgi poole, juhtub seda siiski harva – selle asemel, nagu neist lugudest näha, otsivad terapeudid kõheldes, improviseerides ja kombates suunda. Tugev kiusatus saavutada selgust teatava ideoloogilise koolkonna ja jäiga hingeravisüsteemi omaksvõtmisega on ohtlik: selline usk võib muuta võimatuks selle määramatu ja spontaanse puudutuse, mis on hädavajalik tõhusa hingeravi jaoks.

See puudutus, milles on hingeravi tuum, on armastav, sügavalt inimlik kohtumine kahe inimese vahel, kellest ühel (tavaliselt patsiendil, kuid mitte alati) on suuremad raskused kui teisel. Terapeudil on kahesugune osa: ta peab nii vaatlema oma patsientide elu kui ka selles osalema. Vaatlejana peab ta olema 23

piisavalt objektiivne, et pakkuda patsiendile vajalikku väikest juhendamist. Osalejana siseneb ta patsiendi ellu ja see puude mõjutab ja mõnikord muudab teda ennast.

Kui ma otsustan täielikult siseneda iga patsiendi ellu, olen mina, terapeut, mitte üksnes vastamisi samade eksistentsiaal­ sete küsimustega kui minu patsiendid, vaid pean ka olema valmis neid uurima samade eeskirjade järgi. Ma pean eeldama, et teadmine on parem kui mitteteadmine, söandamine on parem kui mittesöandamine, ja et maagia ja illusioonid, kuitahes rikkalikud ja kütkestavad need ka poleks, lõpptulemusena siiski nõrgestavad inimese vaimu. Ma võtan väga tõsiselt Thomas Hardy karme sõnu: „Tee parema poole, kui seda on, nõuab kõige halvema halastamatut uurimist.”

Vaatleja ja osavõtja kaksikroll nõuab terapeudilt palju ja minu jaoks püstitas see nendel kümnel juhtumil vaevavaid küsimusi. Kas ma tohtisin näiteks nõuda patsiendilt, kes palus mind võtta hoiule tema armastuskirjad, et ta tegeleks probleemidega, mida mina oma elus olen vältinud? Kas oli võimalik aidata tal minna kaugemale, kui ma ise olin läinud? Kas ma pidin küsima karme eksistentsiaalseid küsimusi surevalt mehelt, leselt, leinavalt emalt ja ängistuses pensionärilt, keda vaevasid transtsendentsed unenäod – küsimusi, mille jaoks mul endal ei ole vastuseid? Kas ma pidin paljastama oma nõrkuse ja piiratuse patsiendile, kelle teise, alternatiivse isiksuse leidsin olevat nii kütkestava? Kas ma suutsin luua ausa ja hoolitseva suhte paksu naisega, kelle füüsis mind eemale tõukas? Kas ma tohtisin eneses selgusele jõudmise lipu all riisuda vanalt naiselt mõistusevastase, kuid tuge pakkuva ja lohutava armuillusiooni? Või jõuga peale suruda oma tahet mehele, kes laskis end heidutada kolmel avamata kirjal, suutmata tegutseda omaenda huvides?

Kuigi nendes hingeravilugudes korduvad sageli sõnad patsient ja terapeut, ärge laske end nendest eksitada: need on tavaliste meeste ja naiste lood. Igaüks võib patsiendiks saada; sellise sildi külgepanek on küllaltki suvaline ja sõltub sageli 24

rohkem kultuurilistest, hariduslikest ja majanduslikest teguritest kui patoloogia raskusest. Kuna terapeudid peavad eksistentsi etteantud asjaoludega kokku puutuma mitte vähem kui patsiendid, ei ole teadusliku meetodi jaoks nii vajaliku erapooletu objektiivsuse professionaalne hoiak siin kohane. Meie, psühhoterapeudid, ei saa lihtsalt poolehoidjana plaksutada ja kannustada patsiente kindlakäelisemalt võitlema nende probleemidega. Me ei saa neile öelda teie ja teie probleemid. Selle asemel peame me rääkima meist ja meie probleemidest, kuna meie elu, meie olemasolu on alati seotud surmaga, armastus kaotusega, vabadus kartusega ja kasv lahkuminekuga. See on meie kõikide saatus.

25