Originaali tiitel: How to Be Single A Novel Liz Tuccillo
Toimetanud Krista Kaer Kujundanud Anne Pikkov © 2008 by Liz Tuccillo. All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Kaisa Kaer, 2010 ISBN 978-9985-3-2193–5 Kirjastus Varrak Tallinn 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS
See raamat, nagu k천ik, mida ma teen, on p체hendatud mu emale Shirley Tuccillole
6
See on kõige ärritavam küsimus ja nad kohe ei saa teisiti, kui peavad seda küsima. Seda küsitakse sinult perekondlikel üritustel, eriti pulmades. Mehed küsivad seda sinult esimestel kohtingutel. Psühholoogid küsivad seda üha uuesti ja uuesti. Ja sa ise küsid seda endalt kaugelt liiga tihti. See on küsimus, millele ei ole head vastust, ja mis ei paranda kunagi kellegi enesetunnet. See on selline küsimus, millega on nii, et kui seda enam ei küsita, on su enesetunne veelgi halvem. Aga siiski pean ma seda küsima. Miks sa vallaline oled? Sa paistad olevat kohutavalt kena inimene. Ja väga veetlev. Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Kuid ajad on muutumas. Peaaegu igas maailma riigis on valdav suundumus, et inimesed on kauem vallalised ja lahutavad kergemini. Ja üha enam naisi saab majanduslikult sõltumatuks, nende isikliku vabaduse vajadus kasvab ja tihti on tulemuseks see, et nad ei abiellu nii kiiresti. Inimese soov kaaslane leida, paari heita, olla osa paarist, ei muutu kunagi. Aga päris kindlasti muutub see, kuidas me sellele läheneme, kui väga me seda vajame ja mida me oleme valmis selle nimel ohvriks tooma. Nii et äkki ei ole õige küsimus enam: „Miks sa vallaline oled?”. Äkki peaksid sa endalt hoopis küsima: „Kuidas sa vallaline oled?”. Maailm on suur ja lai ning reeglid muutuvad kogu aeg. Nii et öelge, daamid, kuidas edeneb? - JULIE JENSON
7
8
Esimene reegel VAATA, ET SUL OLEKSID SÕBRANNAD
Kuidas Georgia on vallaline „MA TAHAN LIHTSALT LÕBUTSEDA! NÜÜD, KUS MA VALLALINE OLEN, TAHAN MA LIHTSALT LÕBUTSEDA! TEIE, VALLALISED, JU KOGU AEG AINULT PIDUTSETE!! M I L L A L M E V Ä L J A L Ä H E M E J A L Õ B U T S E M E ?!!!” Ta karjus, karjus telefonis mu peale. „MA TAHAN END ÄRA TAPPA, JULIE. MA EI TAHA NII SUURE VALUGA ELADA. AUSÕNA. MA TAHAN SURRA. SA PEAD TEKITAMA MINUS TUNDE, ET KÕIK SAAB KORDA! SA PEAD MU VÄLJA VIIMA JA MULLE MEELDE TULETAMA, ET MA OLEN NOOR JA ELUS JA VÕIN PALJU-PALJU LÕBUTSEDA! JUMAL TEAB, MILLEGA MA MUIDU HAKKAMA VÕIN SAADA!!!” Georgia mees Dale oli ta kaks nädalat varem teise naise pärast maha jätnud ja arusaadavalt oli Georgia pisut endast väljas. See kõne toimus kell 8:45 hommikul. Ma olin Starbucksi kohvikus Forty-fourth Streeti ja Eight Avenue nurgal, ühes käes pappalus kohvitopsidega, teises käes mobiiltelefon ja see vestlus, juuksed näo ees, suured mochaccino’d vasaku rinna poole libisemas, ise samal ajal kenale, veidi üle kahekümnesele kassapidajale makstes. Ma lihtsalt oskan mitut asja korraga teha. Ma olin juba neli tundi üleval olnud. Suure New Yorgi kirjastuse suhtekorraldajana oli minu ülesanne kärutada ühelt vestluselt teisele meie kirjanikke, kes oma raamatuid reklaamisid. Sel hommikul vastutasin ma 31-aastase kirjaniku Jennifer Baldwini eest. Tema raamatust „Kuidas oma meest ka raseduse ajal kütkestada” sai otsekohe menuk. Naised kogu maal 9
ei suutnud ära oodata, millal selle raamatu osta saaks. Sest mõistagi on see, kuidas oma meest raseduse ajal endiselt kütkestada, sellel väga erilisel ajal naise peamine mure. Nii et sel hommikul tegime ringkäiku mainekates hommikuprogrammides. „Today”, „The View”, „Regis and Kelly”. WPIX, NBC ja CNN ahmisid seda tol päeval innukalt. Kuidas saaks mitte armastada saatelõiku, kus õpetatakse kaheksandat kuud rasedaid naisi oma meestele striptiisi tegema? Nüüd ootasid mind kohviku ette pargitud autos kirjanik, tema isiklik suhtekorraldaja, tema kirjandusagent ja agendi assistent. Minu käes oli nende kofeiinilaksu võti. „Kas sul on tõesti tunne, et sa tahad end ära tappa, Georgia? Sest kui on, siis ma helistan kohe hädanumbrile ja saadan kiirabiauto kohale.” Ma olin kusagilt lugenud, et igasugust enesetaputeemalist juttu tuleb tõsiselt võtta, kuigi mul oli tunne, et tema tahtis vaid kindel olla, et ma ta jooma viin. „UNUSTA KIIRABI ÄRA, JULIE, SINA OLED KORRALDAJA, SEE, KES PANEB ASJAD LIIKUMA – HELISTA NENDELE OMA VALLALISTELE SÕBRANNADELE, NENDELE, KELLEGA SA KOGU AEG LÕBUTSED – JA LÄHME VÄLJA JA LÕBUTSEME!”
Kui ma oma tasakaalutrikki jätkates auto poole ukerdasin, mõtlesin ma sellele, kui suurt väsimust see mõte minus tekitas. Aga ma teadsin, et Georgial on raske aeg, ja ilmselt läheb asi enne paremaks minemist veel palju hullemaks. See lugu on sama vana kui aeg ise. Dale ja Georgia said lapsed, ei seksinud enam regulaarselt ning hakkasid tülitsema. Nad kaugenesid teineteisest ja siis ütles Dale Georgiale, et ta on armunud 27-aastasesse rentsliprahti hoora sambaõpetajasse, kellega ta oli Equinoxis tuttavaks saanud. Te võite mind ju hulluks pidada, aga ma pakun, et asjaga võib kuidagi olla seotud kuum seks. Samuti ei taha ma kuidagi ebalojaalne olla ja ma ei hakkaks kunagi isegi mõista andma, et Georgia kuidagigi süüdi oli, sest Dale on sitapea ja me kõik vihkame teda nüüd, aga ma ei saa jätta ütlemata, et Georgia pidas Dale’i täiesti enesestmõistetavaks. Aususe mõttes tuleb möönda, et ma mõistan eriti hukka sündroomi nimega „abielus naised, kes peavad oma mehi täiesti enesestmõistetavaks”. 10
Kui ma näen, et läbimärg mees sirutab oma naise pea kohale vihmavarju, olles ise viis kvartalit jala käinud, et auto restorani ukse ette tuua, ja naine talle isegi „aitäh” ei ütle, siis teeb see mind ausalt öeldes väga pahuraks. Nii et ma panin tähele, et Georgia peab Dale’i täiesti enesestmõistetavaks, eriti kui ta temaga sellel hääletoonil rääkis. See on toon, mida sa võid ju kaunistada ja mis tahes nimega kutsuda, aga tegelikult on see tavaline vana põlastus. See toon on tülgastus. See toon on kärsitus. See toon on silmade pööritamise vokaalne vaste. See on ümberlükkamatu tõestus, et abielu on kohutavalt puudulik institutsioon, mida väljendatakse üheainsa lausega: „Ma ju ütlesin sulle, et popkornimasin on külmkapi kohal riiulil”. Kui ümber maailma lennata ja see hääletoon kokku koguda hetkel, mil see rahulolematute meeste ja naiste suudest välja tuleb, see kusagile Nevada kõrbesse toimetada ja seal lahti lasta – siis vajuks maapind sõna otseses mõttes iseenda sisse ja lendaks puhtast globaalsest ärritusest õhku. Georgia rääkis Dale’iga sellel hääletoonil. Ja loomulikult ei olnud see nende lahkumineku ainus põhjus. Inimesed käivad närvidele ja abielu ongi selline: head päevad ja halvad päevad. Ja pealegi, mida mina ka tean? Ma olen kolmekümne kaheksa aastane ja ma olen kuus aastat vallaline olnud. (Jah, ma ütlesin kuus.) Mitte tsölibaadis, mitte rivist väljas, vaid päris kindlalt, täielikult, ametlikult jälle-ühed-pühad-üksinda vallaline. Nii et oma kujutlustes kohtlen ma oma meest alati õigesti. Ma ei tõstaks tema peale kunagi häält. Ma annaksin talle kogu aeg teada, et ta on ihaldatud ja austatud ja minu elus kõige tähtsam. Ja ma näeksin alati kuum välja ja oleksin alati armas ning kui ta peaks seda paluma, siis kasvataksin endale pika kalasaba ja lõpused ja ujuksin koos temaga ookeanis palja ülakehaga ringi. Nii et nüüd on Georgia muutunud pooleldi rahulolevast abielunaisest ja emast veidi enesetapule kalduvaks kahe lapsega üksikemaks. Ja ta tahab pidu panna. Kui sa uuesti vallaliseks saad, peab midagi juhtuma. Tööle peab hakkama mingi enesealalhoiuinstinkt, mis sarnaneb täieliku lobotoomiaga. Sest äkitselt on Georgia rännanud ajas tagasi sellesse aega, kui ta oli kahekümne kaheksa aastane ja tahab nüüd lihtsalt välja minna „mingitesse baaridesse, 11
tead ju küll, ja kuttidega kohtuda”, unustades asjaolu, et me kõik oleme nüüd üle kolmekümne ja osa meist ongi just täpselt seda juba aastaid ilma igasuguse puhkuseta teinud. Ja ausalt öeldes ei taha ma välja minna, et meestega tuttavaks saada. Ma ei taha kulutada tervet tundi selleks, et kasutada ühte oma paljudest kuumenevatest seadeldistest ja triikida oma juukseid selleks, et tunda end välja jooma minemiseks piisavalt veetlevana. Ma tahan vara magama minna, et ma saaksin vara üles tõusta, endale smuuti teha ja hommikul jooksma minna. Ma olen maratonijooksja. Mitte sõna otseses mõttes – ma jooksen kõigest viis kilomeetrit päevas. Vaid vallalisena. Ma tean, kuidas tempot hoida. Ma tean, kui pikaks see jooks kujuneda võib. Ja Georgia tahab mõistagi lapsehoidjad ritta panna ja sprinti jooksma hakata. „SINU KOHUS ON MINUGA LÕBUTSEDA! MA EI TUNNE PEALE SINU ÜHTEGI VALLALIST INIMEST! SA PEAD MINUGA VÄLJA TULEMA. MA TAHAN SU VALLALISTE SÕBRANNADEGA VÄLJA MINNA! TE KÄITE KOGU AEG VÄLJAS!! NÜÜD, KUS MA VALLALINE OLEN, TAHAN MINA KA VÄLJA MINNA!!!!”
Ta unustas ka selle, et ta on seesama naine, kes tavatses mind sellise haletsusega silmitseda, kui ma oma vallaliseelust rääkisin ja ühe hingetõmbega „Issandjumalseeonniihalematahansurra” hüüatasin. Aga Georgia tegi seda, mis mu teistele abielus või suhtes olevatele sõpradele poleks iial mõttessegi tulnud: ta võttis telefoni ja korraldas õhtusöögi ja koukis välja vallalisi mehi, kellega ma tutvuda saaksin. Või ta läks oma lastearsti juurde ja küsis, kas too teab mõnda ihaldusväärset poissmeest. Ta osales aktiivselt minu Hea Mehe otsingutes, ükskõik kui mugavalt ja rahulolevalt ta end ise tunda võis. Ja see on haruldane ja kaunis omadus. Ja seepärast juhtuski, et sel reede hommikul, kui ma oma valgelt pluusilt kohvi pühkisin, soostusin ma helistama oma ülejäänud kolmele vallalisele sõbrannale ja küsima, kas nad oleksid nõus panema pidu minu äsja vallaliseks saanud ja veidi hüsteerilise sõbrannaga.
12
Kuidas Alice on vallaline Georgial on õigus. Meil on nii lõbus – minul ja mu vallalistel sõbrannadel. Päriselt ka. Issand jumal, küll see vallalise elu on ikka naljakas. Lubage mul näiteks rääkida Alice’ist, kelle elu on nii naljakas, et paneb, kõht kõveras, lõkerdama. Tööl saab ta uskumatult vähe raha selle eest, et ta kaitseb New Yorgi vaeste õigusi – kalkide kohtunike, armutute süüdistajate ja üldiselt ülekoormatud õigussüsteemi eest. Ta on pühendunud sellele, et aitab kõige rõhutumaid, võideldes süsteemiga, tehes kõvadele meestele ära ja kaitstes meie põhiseadust. Ah jaa, ja iga natukese aja tagant tuleb tal kaitsta mõnda vägistajat või mõrvarit, kelle süüs tal kahtlustki pole ja kelle tal õnnestub mõnikord tänavaile tagasi saata. Oih. Ei ole head ilma… heata. Alice on jurist, kes annab tasuta õigusabi. Kuigi põhiseadus tagab sulle õiguse advokaadile, ei saa see paraku lubada, et sind hakkab kaitsma Alice. Esiteks on ta imeilus. Mis on muidugi pinnapealne, keda see huvitab. Sest need vandemehed, kes istuvad mingis igavas roheliste seinte ja päevavalguslampidega vandemeesteruumis, kus kogu selle üldise viletsuse üle valitseb kaheksakümneaastane kohtunik, noh, nad naudivad seda tillukestki esteetilist vaatepilti, mida neile pakutakse. Kui punapäine seksikas Alice räägib sinuga oma sügava rahustava häälega ja oma tihke ma-olen-üksomadest-aga-palju-armsam Staten Islandi ja itaalia aktsendiga, oled sa valmis Sing Singi vanglasse sõitma ja iga viimase kui vangi vabastama, kui ta seda sinult paluma peaks. Tema juriidiline taip ja vana hea karismaatilisus olid sedavõrd rabavad, et temast sai New Yorgi ülikooli noorim juuraprofessor. Päeviti päästis Alice maailma ning õhtuti innustas ta yuppie’dena sündinud ja kasvanud juuratudengeid unustama oma unelmad kenadest Manhattani luksuskorteritest ja Hamptonite suvemajadest ning hakkama tasuta õigusabi andma ja midagi tähtsat tegema. Ta oli pööraselt edukas. Ta muutis allumatuse ja kaastunde jälle lahedaks. Ta pani nad tõepoolest uskuma, et inimeste aitamine on tähtsam kui raha teenimine. Ta oli jumalanna. 13
Jah, ma ütlen „oli”, sest ma valetan natuke. Tõde on liiga valus. Alice ei anna enam tasuta õigusabi. „Olgu, see on ainus kord, mil ma surmanuhtlust pooldan.” Kuna Alice oli fantastiline sõbranna, aitas ta mul mu Fiftieth Streeti ja Eigth Avenue nurgal asuvast kontorist tassida raamatuid ühele autogrammide jagamise üritusele Seventeenth Streetil. (Raamatu pealkiri oli „Idioodi käsiraamat idiootidele” ja see oli mõistagi suur menuk.) „Ainus erand on mees, kes käib kolmekümne kolme aastase naisega, kuni ta kolmekümne kaheksa aastaseks saab ja avastab siis, et tal on raskusi enda sidumisega; kes jätab sellele naisele mulje, et tal ei ole midagi abielu ja temaga elu lõpuni koos olemise vastu; kes muudkui kinnitab talle, et see kohe juhtub, kuni ta ühel päeval sellele naisele helistab ja teatab, et tema meelest „ei ole abielu ikka tema jaoks”.” Alice pistis sõrmed suhu ja tõi kuuldavale sellise vile, millega oleks võinud liikluse seisma panna. Üks takso peatus kõnnitee ääres, et me saaksime peale istuda. „Tehke, palun, pagasiruum lahti,” ütles Alice, haaras jõuliselt kasti „Idiootidega” minu käte vahelt ja viskas selle pagasiruumi. „See oli küll sitt tegu,” möönsin ma. „See oli hullem kui sitt. See oli kuritegelik. See oli kuritegu minu munasarjade vastu. See oli kuritegu mu bioloogilise kella vastu. Ta varastas minult viis väärtuslikku sünnitusvõimelist aastat ja seda tuleks pidada emaduse varguseks ja see peaks olema karistatav poomisega.” Nüüd kahmas ta kõik kastid minu käest ära ja heitis need üksteise järel pagasiruumi. Ma pidasin targemaks lasta tal see omal käel lõpule viia. Kui ta lõpetanud oli, läksime teine teisele poole taksot, et sisse istuda, ja ta rääkis hinge tõmbamata minuga üle taksokatuse edasi. „Ma ei kavatse seda lihtsalt vaikselt välja kannatada. Ma olen võimas naine, ma kontrollin olukorda. Ma saan kaotatud aja tasa teha, kindlasti saan.” „Mida sa silmas pead?” küsisin ma. „Ma tulen töölt ära ja hakkan kohtamas käima.” Alice istus taksosse ja tõmbas ukse pauguga kinni. Ma vajusin täielikus hämmingus samuti autoistmele. „Palun vabandust – mis asja?” 14
„Union Square, Barnes & Noble’i pood,” kamandas Alice taksojuhti. Siis minule: „Täpselt nii. Ma registreerin end iga internetiteenuse juures, ma saadan kõigile sõpradele meili, et nad viiksid mind kokku tuttavate vallaliste meestega. Ma käin igal õhtul väljas ja kohtan kiiresti kedagi.” „Sa tuled selleks töölt ära, et kohtamas käia?” Ma üritasin seda öelda nii, et mu hääles oleks võimalikult vähe õudust ja hukkamõistu. „Just nii.” Ta muudkui noogutas innukalt, otsekui teaksin ma täpselt, mida ta silmas peab. „Ma õpetan edasi, ma pean raha teenima. Aga põhimõtteliselt küll, see ongi mu uus töö. Sa kuulsid õigesti.” Nii et nüüd kulutab minu kallis Supernaisest heategija, sõjaprintsess Xena, Erin Brokovich, sõbranna Alice endiselt kogu oma aja ja jõu sellele, et üritada rõhutuid aidata. Aga antud juhul on see rõhutu tema ise: kolmekümne kaheksa aastane vallaline naine New Yorgis. Ta üritab endiselt „mehele” ära teha. Aga antud juhul on meheks Trevor, kes sedavõrd palju tema väärtuslikku aega raiskas ning on nüüd tekitanud Alice’is tunde, et ta on vana, ei vääri armastust ja on hirmul. Ja kui Alice’ilt küsitakse, mida ta teeb kogu selle vaba ajaga, mida ta kasutas kunagi selleks, et aidata noortel tudengitel esimest korda karistatavaid inimesi vanglast ja seal ootavast jõletust peksmisest eemal hoida, peab ta tihti maha lühikese kõne: „Lisaks internetile ja teiste korraldatud kohtingutele vaatan ma, et ma läheksin kindlasti igale poole, kuhu mind kutsutakse, igale konverentsile või lõunale või pidulikule õhtusöögile. Ükskõik, kui sitt mu enesetunne on. Mäletad, kui mul see ränk gripp oli? Ma läksin välja ja käisin New Yorgi teatri töötoas vallaliste õhtul. Õhtul pärast käeoperatsiooni võtsin valuvaigistit ja läksin sellele tohutule heategevusüritusele Central Parki hooldusametis. Iial ei või teada, millal tuleb see õhtu, kui sa kohtud mehega, kes su elu muudab. Aga mul on ka hobid. Ma teen sihilikult seda, mida mulle teha meeldib, sest tead ju küll, sa võid kellegagi kohtuda just siis, kui sa seda kõige vähem ootad.” „Kui sa seda kõige vähem ootad?” küsisin ma Alice’i ühe tiraadi ajal. „Alice, sa otsustasid töölt ära tulla selleks, et pühendada kogu oma elu kellegagi kohtumisele. Kuidas sa saad seda üldse iialgi kõige vähem oodata?” 15
„Nii, et ma olen kogu aeg millegagi ametis. Nii, et ma teen huvitavaid asju. Ma käin Hudsoni jõel kajakiga sõitmas, ma käin Chelsea Piersi keskuses mägironimisega tegelemas, käin Home Depotis tislerikursustel, kuhu sa peaksid, muide, täiega minuga kaasa tulema, ma tegin imelise kapi, ja ma kaalun ka South Streeti sadamas purjetamiskursustele minemist. Ma hoian end ametis sellega, et teen asju, mis mind huvitavad, nii et ma saan panna end kavalusega unustama, et tegelikult otsin ma hoopis meest. Sest ma ei tohi paista meeleheitel. See on kõige hullem.” Kui ta seda räägib, paistab ta alati pisut hull, eriti seetõttu, et ta sööb kõike seda rääkides samal ajal kahe suupoolega kõrvetisterohtu. Ma usun, et tema seedeprobleemid tulenevad ühest teatavast haigusest nimega „Ma kardan paaniliselt üksildust”. Kellele teisele ma siis kõigepealt helistaksin, kui mul on vaja karja sõbrannadega välja minna ja „lõbutseda”, kui mitte Alice’ile, kes on selle praeguseks sisuliselt elukutseks võtnud. Ta tunneb kõiki baarimehi, uksehoidjaid, restoranide juhatajaid, baare, klubisid, kõrvalistes paikades asuvaid lokaale, turistide meelispaiku, urkaid ja trendikaid kohti New Yorgis. Ja loomulikult oli Alice valmis minema. „Ma tegelen sellega,” ütles ta. „Ära muretse. Me kanname hoolt, et Georgial oleks homme elu parim õhtu.” Ma lõpetasin kergendustundega kõne. Ma teadsin, et võin Alice’i peale loota, sest ükskõik kui palju tema elu ka muutunud oli, õiglasest üritusest tundis ta endiselt rõõmu.
Kuidas Serena on vallaline „Seal on liiga palju suitsu, unusta ära.” „Sa ju isegi ei tea, kuhu me läheme.” „Ma tean, aga seal on liiga palju suitsu. Igal pool on liiga palju suitsu.” „Serena, New Yorgis on suitsukeeld: baarides ei tohi suitsetada.” „Ma tean, aga ikka tundub liiga suitsune. Ja sellistes kohtades on alati liiga kõva lärm.” 16
Me saime kokku Zen Palate’is – ainsas kohas, kus ma olen viimasel kolmel aastal Serenaga kokku saanud. Serenale ei meeldi väljas käia. Samuti ei meeldi Serenale süüa juustu, gluteeni, maavitsalisi, mitteorgaanilisi köögivilju ja ananassi. Neist ükski ei sobi kokku tema veregrupiga. Juhul, kui te pole juba ära arvanud, siis Serena on väga-väga kõhn. Ta on üks neist väga ilusatest, habrastest, blondidest tüdrukutest, keda võib näha joogatundides igas Ameerikas suurlinnas. Ta on taimetoidule spetsialiseerunud kokk ühe New Yorgi kuulsuse juures, kellest ma ei tohi rääkida konfidentsiaalsusleppe tõttu, millele Serena sundis mind alla kirjutama, et ta ei tunneks end süüdi oma tööandjaga sõlmitud konfidentsiaalsusleppe rikkumise pärast, kui ta mulle neid klatšis. Päriselt ka. Aga ütleme lihtsalt niisama, et nende nimed on Robert ja Joanna ning nende poja nimi on Kip. Ja kui aus olla, siis ei räägi Serena neist midagi halba: nad kohtlevad teda väga hästi ja paistavad hindavat tema õrna loomust. Aga issand jumal, kui Madonna lõunale tuleb ja Serena toidu kohta midagi torkab, peab Serena ju saama sellest kellelegi rääkida. Ta on ju ikkagi inimene. Serena õpib ka hinduismi. Ta usub meelerahusse kõiges. Ta tahab näha jumalikku täiuslikkust kogu elus, isegi asjaolus, et ta pole sõna otseses mõttes neli aastat kellegagi kohtingul käinud ega seksinud. Tema jaoks tähendab see täiuslikkust, maailma viisi talle näidata, et ta peab enda kallal rohkem vaeva nägema. Sest kuidas sa saaksid tegelikult kellegi tõeline partner olla, kui sa pole ise täiuseni jõudnud inimene? Nii ongi Serena enda kallal vaeva näinud. Ta on enda kallal sedavõrd palju vaeva näinud, et temast on saanud inimlabürint. Ma tunnen kaasa mehele, kes peaks üritama siseneda neisse ahtaisse koridoridesse ja tupikutega lõppevatesse tunnelitesse, mida kujutavad endast tema dieedireeglid, meditatsioonigraafik, new age töötoad, joogatunnid, vitamiinikuurid ja destilleeritud vee vajadused. Kui ta enda kallal veel natuke vaeva näeb, müürib ta end lõplikult sisse. Serena on see sõbranna, kellega sa alati üksi kokku saad: see, keda mitte keegi teine ei tunne. See, kes, kui teda möödaminnes mainida, paneb teised küsima: „Serena? Sul on Serena-nimeline sõbranna?” Aga asjalood ei ole mitte alati nõnda olnud. Ma sain Serenaga ülikoolis tuttavaks ja varem 17
oli ta samasugune nagu kõik teised. Ta oli alati pisut obsessiiv-kompulsiivne, aga toona oli see veel veidrus, mitte valitud eluviis. Kogu selle aja, kui ta oli üle kahekümne, tutvus ta meestega ja käis väljas. Ja tal oli ka kolm aastat oma kallim. Clyde. Ta oli väga armas ja Serena järele hull, aga Serena teadis kogu aeg, et tema pole see õige. Ta kohanes mehega mingisse mugavasse rutiini – kui te pole juba ära arvanud, siis Serenale meeldivad väga rutiinid. Nii andsimegi talle mõista, et ta mehele petlikku lootust ei annaks – nägemata ise uneski, et Clyde on viimane tõeline suhe, mis Serenal kogu tema nisuvabas elus on. Ja pärast Clyde’i õnnestus tal ikka kohtingutel käia – mitte agressiivselt, aga alati, kui midagi tekkis. Kuid umbes kolmekümne viie aastaselt, kui ta polnud leidnud kedagi, kes oleks teda tõeliselt huvitanud, hakkas ta keskenduma oma elu teistele tahkudele. Mis, olgu öeldud, on täpselt see, mida minu abiga kirjastatud eneseabiraamatud naistele soovitavad. Need raamatud soovitavad ka ennast armastada. Tegelikult on nii, et kui kõik eneseabiraamatud tuleks taandada kahele sõnale, siis oleksid need „armasta iseennast”. Ma ei tea, miks, aga see ajab mind tohutult närvi. Nii hakkaski Serena teistele asjadele keskenduma ning nii saidki alguse need tunnid ja see hull dieedivärk. Erinevalt Alice’ist – vähemasti kohtamas käimise vallas – otsustas Serena lihtsalt vaikselt alla anda. See on libe tee, see otsus lihtsalt loobuda sellest unistusest, et sa leiad elu armastuse. Sest kui seda hästi teha, võib see panna sind lõõgastuma, oma elust rõõmu tundma ning koguni lasta sinu seesmisel tulel särada eredamalt ja tugevamalt kui kunagi varem. (Jah, ma räägin seesmisest tulest – jutt käib praegu ikkagi ju Serenast) Aga mina arvan, et kui seda strateegiat valesti või liiga kaua rakendada, võib see sinu tule hoopis ära kustutada – aeglaselt, päevhaaval. Sa võid muutuda seksuaalsusetuks ja eraldatuks. Kuigi minu arvates on pisut äärmuslik ainult selleks töölt ära tulla, et kohtamas käia, ei usu ma samuti, et võib lihtsalt jalad seinale panna ja oodata, et armastus sind ise üles leiaks. Armastus ei ole nii nutikas. Armastus ei tunne sinu pärast tegelikult üldse muret. Mina arvan, et armastus leiab seal kusagil inimesi, kelle tuli põleb nii eredalt, et neid on kosmosest näha. Ja kusagil käärsoole loputuse ja Aafrika tantsu tundide vahel kustus Serena tuli ära. 18
Aga sellegipoolest mõjub ta mulle rahustavalt. Ta suudab Gandhi kannatlikkusega kuulata, kuidas ma oma töökohta kirun. Lisaks juba mainitud raamatutele olen ma aidanud reklaamida selliseid teoseid nagu „Aeg jookseb! Kuidas kümne päevaga kohtuda ja abielluda unelmate mehega”, „Kuidas aru saada, kas su mees sind tõeliselt armastab” ja ülimalt menukas „Kuidas olla armas” (see peaks olema kõigi naiste õnne saladus). Ma kasvasin üles New Jerseys, mitte eriti kaugel, kõigest mõne silla ja tunneli kaugusel oma unistuste linnast. Ma kolisin siia selleks, et kirjanikuks saada, seejärel mõtlesin ma dokumentaalfilmide režissööriks hakata, siis õppisin isegi natuke antropoloogiat, mõeldes, et ma kolin Aafrikasse ja uurin Masai sõdalasi või mõnda muud peaaegu välja surnud hõimu. Meie liik on minu jaoks tohutult põnev ja mulle meeldis mõte, et ma seda mingil moel kajastan. Aga ma taipasin, et olen isalt tugeva praktilise soone pärinud. Mulle meeldis kanalisatsioon ja teadmine, et mul on tervisekindlustus. Nii läksingi tööle kirjastusse. Aga nüüdseks oli see uudne asjaolu, et mul on piisavalt söögiraha, päris kindlasti oma esialgse põnevuse minetanud. Ja Serena kuulab kogu mu nurisemise vaikselt ära. „Miks sa lihtsalt töölt ära ei lähe?” „Ja mida ma teeksin? Läheksin kusagile mujale reklaamijuhiks? Ma vihkan reklaami. Või jään töötuks? Ma olen stabiilsest palgast liiga sõltuv, et nii muretu olla.” „Mõnikord tuleb riskida.” Kui juba Serena arvas, et mul on rutiin tekkinud, siis pidid asjalood ikka väga hullusti olema. „Näiteks?” küsisin ma. „Näiteks – sa ju kogu aeg ütlesid, et tahad kirjanikuks saada?” „Jah. Aga mu ego on liiga väike, et kirjanikuks saada.” Ma olin oma tööelus pisut plindris. Minu „kaine mõistus”, mille peale nii paljud lootsid, rääkis mulle sisuliselt kõige puhul augu pähe, et ma seda ei teeks. Aga Serena kuulas igal reedel, kuidas ma oma tööfrustratsiooni välja elasin, nagu see oleks esimene kord, kui ma selle jutuks võtan. Niisiis mõtlesin, et miks mitte? Mu sõbrannad on tema suhtes alati pisut uudishimulikud olnud. Miks mitte veenda teda välja tulema? 19
„Võimalus, et keegi meist homme välja läheb ja oma unelmate meest kohtab, on nullilähedane. Nii et milleks üldse vaeva näha?” küsis Serena ja hammustas oma tempeh burgerit. Kui faktidest rääkida, on Serena jutus iva sees. Ma olen õhtuti väljas käinud, lootes kohata meest, kes mind elu lõpuni jumaldab. Öelgem, et ma olen seda teinud kaks-kolm korda nädalas viimased, noh, viisteist aastat. Ma olen meestega tutvunud ja kohtamas käinud, aga ilmselgelt ei ole tänase seisuga nende seas olnud meest, kellest minu suures eluraamatus kirjutatakse kui „sellest õigest”. See teeb kokku koletu hulga õhtuid, kus ma ei kohta oma unelmate meest. Ma tean, ma tean, me ei käinud ainult selleks väljas, et mõnda meest kohata. Me käisime väljas, et lõbutseda, et tähistada asjaolu, et me oleme vallalised ja teatud mõttes noored (või vähemalt mitte veel vanad) ja elus ja elame maailma parimas linnas. Lihtsalt see on naljakas, et kui sa tõesti kedagi kohtad ja temaga käima hakkad, siis esimese asjana hakkate koju jääma, et teineteise kaisus diivanil vedeleda. Sest sõpradega väljas käimine oli lihtsalt sedavõrd lõbus. Nii et ma ei saanud tegelikult Serenale vastu vaielda. Kogu „väljas käimise” kontseptsioon on pisut puudulik. Aga ma jätkasin oma palvekõnet. „Me ei lähe selleks välja, et meestega tuttavaks saada. Me läheme lihtsalt selleks välja, et välja minna. Et Georgiale näidata, et väljas käimine on lõbus. Olla maailmas, süüa, juua, rääkida, naerda. Mõnikord juhtub midagi ootamatut ja mõnikord – suurema osa ajast – lähed lihtsalt koju. Aga sa lähed välja, kas tead, et välja minna. Et näha, mis võib juhtuda. Selles see lõbu seisnebki.” Tavaliselt ei olnud spontaansuse ja teadmatuse vooruste kiitmine just kõige otsem tee Serena südamesse, aga mingil põhjusel jäi ta nõusse. „Hästi. Aga ma ei taha minna kusagile, kus on liiga suitsune või lärmakas. Ja vaata, et menüüs oleks taimetoitlaste toidud.”
20
Kuidas Ruby on vallaline Ja siis on veel Ruby. Oli laupäev, kell kaks pärastlõunal ja ma olin tulnud Ruby juurde, et katsuda värvata teda õhtul välja minema – ja sest ma teadsin, et ta ei pruugi veel voodistki väljas olla. Ruby tuli ust avama, pidžaama seljas. Tema juuksed olid erakordselt tuhmid, peaaegu rastapatsidele eelnevas sassis seisundis. „Kas sa oled täna voodist välja saanud?” küsisin ma murelikult. „Jah. Muidugi. Just praegu,” ütles ta haavunult. Seejärel kõndis ta tagasi oma magamistuppa. Tema korter oli laitmatult korras. Ei mingeid klišeelikke depressiooni tundemärke nagu hallitavad jäätisekarbid, pooleldi söödud sõõrikud või mitme nädala jagu musta pesu mööda korterit laiali. Ta oli väga korralik depressiooni käes kannataja. See andis mulle lootust. „Kuidas sa end täna tunned?” küsisin ma tema järel magamistuppa minnes. „Paremini. Kui ma üles ärkasin, ei olnud tema esimene asi, millele ma mõtlesin.” Ta puges tagasi oma väga kohevasse, udemelisse, lillelisse voodisse ja tõmbas endale teki ümber. See paistis tõeliselt mugav olevat. Ma hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka väikese uinaku tegema. „Suurepärane!” ütlesin ma, teades ise, et kohe kuulen veel palju muudki. Ruby on imearmas pikkade juustega brünett, täiuslike kumerustega naiselik, rahustavate toonide ja õrnade sõnade olevus. Ja Rubyle meeldib oma tunnetest rääkida. Ta tõusis istuli. „Mu esimene mõte täna hommikul oli: „Ma tunnen end normaalselt.” Tead ju küll, mida ma mõtlen – see hetk enne seda, kui sulle tuleb meelde, kes sa oled ja milline su elu tegelikult on? Mu esimene mõte, mu kõhus, mu kehas, oli: „Ma tunnen end normaalselt”. Ma pole seda kaua aega tundnud. Tavaliselt, tead, ma teen silmad lahti ja juba on sitt tunne, ja ärkamine on lihtsalt selle edasiarendus, eks ole? Aga täna hommikul oli mu esimene mõte: „Ma tunnen end normaalselt”. Nagu mu keha ei mahutaks enam kurbust, kas tead.” 21
„See on jumala hea,” ütlesin ma rõõmsalt. Võib-olla seis polegi nii hull, kui ma arvasin. „Jah, noh, kui mulle kõik meelde tuli, hakkasin ma muidugi nutma ja ma ei suutnud kolm tundi järele jätta. Aga minu meelest on see edasiminek, tead? See pani mind mõistma, et mul läheb juba paremini. Sest Ralph ei saa nii tugevalt minu mällu jääda, lihtsalt ei saa. Varsti ärkan ma üles ja mul kulub tervelt kolm minutit, kuni tema pärast nutma hakkan. Ja siis veerand tundi. Ja siis tund ja siis terve päev ja siis ma olen sellest lõpuks üle saanud, eks ole?” Tal oli selline nägu, nagu hakkaks ta kohe uuesti nutma. Ralph oli Ruby kass. Ta suri kolm kuud tagasi neerupuudulikkusse. Sellest ajast saadik on Ruby mind oma sügava depressiooni füüsiliste avaldumisvormidega iga päev kursis hoidnud. See on minu jaoks väga raske, sest mul pole õrna aimugi, miks peaks keegi kogu oma emotsionaalse energia valama olevusse, kes ei saa isegi su selga masseerida. Vähe sellest, ma tunnen ka üleolekut. Ma usun, et iga inimene, kellel on lemmikloom, on põhimõtteliselt minust nõrgem. Sest kui ma küsin, miks nad oma lemmiklooma nii väga armastavad, vastavad nad midagi stiilis: „Sa lihtsalt ei kujuta ette, kui palju tingimusteta armastust Beemie mulle annab.” Noh, teate mis. Mulle pole tingimusteta armastust vaja, vaat mis. Mulle on vaja tingimustega armastust. Mulle on vaja kedagi, kes kõnnib kahel jalal, oskab lauseid moodustada ja tööriistu kasutada ja mulle meelde tuletada, et see oli sel nädalal juba teine kord, kui ma telefonis klienditeenindaja peale karjusin, kui ma oma tahtmist ei saanud, ja ma võib-olla tahan selle üle pikemalt järele mõelda. Mulle on vaja, et mind armastaks keegi, kes mõistaks täie selgusega, et kui ta näeb, kuidas ma ühe kuu jooksul juba kolmandat korda oma korterivõtmed tuppa luku taha jätan, on see ilmselt Üks Asi, Mis Minu Juures Iialgi Ei Muutu. Ja ta armastab mind sellest hoolimata. Mitte sellepärast, et see on tingimusteta armastus, vaid sellepärast, et ta tõesti tunneb mind ja on otsustanud, et minu ülimalt põnev mõistus ja kuum keha on võib-olla seda väärt, et mõnest lennust maha jääda, sest ma unustasin juhiload koju. Aga asi pole praegu üldse selles. Asi on selles, et Ruby keeldub kas või 22
kohvi joomiseks, poodi minemiseks või isegi minuga jalutamiseks välja minemast, sest Ruby ei suuda absoluutselt pettumustega toime tulla. Eriti romantilist laadi pettumustega. Ükskõik kui hea tal mõne selliga ka poleks, ei kaalu see kunagi üles seda valu ja piina, mida ta endale tekitab, kui suhtest asja ei saa. See lihtsalt ei mängi välja. Kui ta kellegagi kolm kuud käib ja nad seejärel lahku lähevad, ajab ta järgmised kaks kuud iseennast ja kõiki teda ümbritsevaid inimesi hulluks. Kuna ma olen Ruby emotsionaalse MRI asjatundja, võin ma täpselt öelda, mis tema languse ajal toimub. Ta kohtub kellegagi – ütleme, et mehe, mitte kaslasega. Mees meeldib talle. Ruby läheb temaga välja. Tema süda on täis elevust ja potentsiaali, mis kaasneb sellega, kui sa leiad viimaks ometi kellegi, kes sulle tõesti meeldib, kes on saadaval, lahke, korralik ja kellele sina paistad samuti meeldivat. Nagu ma juba ütlesin, on Ruby väga kütkestav: väga pehme, väga naiselik. Ta võib olla uuriv ja tähelepanelik ning suurepäraselt vestlust arendada. Ja kui ta meestega tutvub, meeldib ta neile kõigil nendel põhjustel. Ruby on kohtamas käimise vallas tegelikult päris osav ja ta on omas elemendis, kui ta on suhtes. Kuid see on New York, see on elu ja see on kohtamas käimine. Tihti juhtub nii, et sellest ei saa asja. Ja kui ei saa, kui Rubyle ära öeldakse, ükskõik mis põhjusel ja ükskõik kui halvasti neid uudiseid talle teatatakse, saab alguse teatud protsess. Suurel Pettumuse Hetkel pole tal tavaliselt häda midagi. Näiteks siis, kui see Nile ta maha jättis, sest ta tahtis uuesti oma endise pruudiga käima hakata. Kokkupõrkehetkel võtab Ruby asja filosoofiliselt. Temast käib üle arukuse ja eneseväärikuse pahvak ning ta ütleb, et ta teab, et see tähendab ainult seda, et tema ei olnud see õige, aga ta ei saa seda isiklikult võtta ja see on mehe enda kaotus. Ja siis möödub mõni tund ja aeg lükkab ta sellest selguse hetkest üha kaugemale ja ta hakkab Hullu Auku libisema. Tema armastatu, keda ta kunagi täpselt elusuuruses nägi, hakkab üha suuremaks kasvama ning vaid mõne tunniga saab temast ihaldusväärsuse Džomolungma ja Ruby on lohutumatu. See mees oli parim asi, mis on temaga iial juhtunud. Enam ei tule mitte kedagi, kes oleks sama hea. Nile tegi Ruby puhul kõige võimsama teo, 23
mida ta teha võis – ta ütles Rubyle ära ja nüüd on mees KÕIK ja Ruby pole mitte midagi. Ma olen sedavõrd harjunud nägema, kuidas Ruby seda kõike läbi teeb, et ma katsun nendel kriitilise tähtsusega esimestel tundidel pärast hülgamist teadlikult tema läheduses olla, et vaadata, kas ma suudan ta kinni pidada trepi otsas, mis viib alla Hullumeelsusse. Sest ma ütlen, et kui ta juba sinna alla läheb, ei või iial teada, millal ta uuesti üles tuleb. Ja talle ei meeldi seal üksi istuda. Rubyle meeldib oma sõbrannadele helistada ning neile elavalt ja üksikasjalikult kirjeldada, milline on elu purunenud unistuste keldris. Tapeet, pehme mööbel, põrandaplaadid. Ja me ei saa mitte midagi teha. Me peame lihtsalt ära ootama, kuni see läbi saab. Nii et te võite ette kujutada, et pärast mõnda aastat selliseid tõuse ja mõõnu on nii, et kui Ruby helistab ja ütleb, et kohtus „ühe suurepärase mehega” või et teine kohtamine läks „väga-väga hästi”, ei karga ma tingimata rõõmust lakke. Sest taas ei ole näidud paljutõotavad. Kui kaks nädalat rõõmu teeb kokku kuni kaks kuud pisaraid, siis kujutage ette minu õudust, kui Ruby kellegagi nelja kuud tähistab. Kui ta läheb kellestki lahku pärast mõnda koos veedetud aastat, siis noh, ma ei usu, et praegusel hetkel on tema elus veel nii palju aastaid järel, et temast üle saada. Seepärast ta otsustaski Ralphi võtta. Ruby oli pettumustest tüdinud. Kui ta vaid aknad kinni hoiab ja uksi irvakile ei jäta, ei hülga Ralph teda kunagi. Ja Ruby ei peaks enam kunagi pettuma. Aga Ruby ei olnud teadlik kaslaste kroonilisest neerupuudulikkusest. Ja nüüd, noh, nüüd oli Ralph maailma parim kass. Ralph tegi ta õnnelikumaks kui ükski loom või inimene iial teha suudaks ja tal pole õrna aimugi, kuidas ilma temata üldse elada. Tal õnnestub siiski töötada. Tal on oma tippjuhtide värbamise ettevõte ja tal on kliente, kes eeldavad, et ta neile tööd muretseb. Ja olgu jumal nende eest tänatud, sest ta roomab alati voodist välja, et aidata kedagi, kes vajab head töökohta, mis oleks eelmisest parem. Aga laupäeva pärastlõuna on teine asi. Ruby ei anna järele. Kuni ma rääkisin talle Georgiast. Et tema mees jättis ta sambaõpetaja pärast maha ja ta on endaga täiesti läbi ja tahab välja minna ja elust rõõmu tunda. Siis mõistis Ruby täielikult. Ruby sai aru, et on hetki, mil sinu 24
kohus on kodust välja minna ja aidata tekitada vastselt vallaliseks jäänud inimeses petlikku tunnet, et kõik saab korda, ükskõik kui halvasti sa end ka ei tunneks. Ruby teadis vaistlikult, et see oligi just üks selline õhtu.
Kuidas mina olen vallaline Olgem ausad, ega minulgi paremini lähe. Ma tutvun meestega pidudel ja tööl või sõprade kaudu, aga asjad ei paista kunagi „välja kukkuvat”. Ma ei ole hull, ma ei käi hullude meestega. Asjad lihtsalt „ei kuku nii välja”. Ma vaatan tänaval kõndivaid paare ja ma tahan neid raputada, anuda, et nad vastaksid mu küsimusele: „Kuidas teil see küll lahendada õnnestus?” Sellest on minu jaoks saanud sfinksi mõistatus, igavene müsteerium. Kuidas juhtub nii, et kaks inimest selles linnas leiavad teineteist ja neil „kukub välja”? Ja mida ma selles suhtes ette võtan? Ma lähen endast välja. Ma nutan. Ma lõpetan. Ja siis muutun ma rõõmsaks ja lähen välja ja olen täiesti võluv ja veedan lõbusalt aega nii tihti, kui saan. Ma püüan olla hea inimene, hea sõber ja hea perekonnaliige. Ma püüan kanda hoolt selle eest, et poleks mingit alateadlikku põhjust, miks ma ikka vallaline olen. Ma rühin edasi. „Sa oled sellepärast vallaline, et sa oled liiga suur snoob.” See on Alice’i vastus iga kord, kui see teema jutuks tuleb. Samas ei näe ma, et ta oleks abielus selle nägusa härraga, kes töötab Twelfth Streeti ja Seventh Avenue nurgal puuviljapoes ja kes paistab temast päris sisse võetud olevat. Alice’i väide tugineb asjaolule, et ma keeldun interneti kohtamisteenuseid kasutamast. Vanadel headel aegadel peeti internetis kohtamisteenuse kasutamist kohutavalt piinlikuks asjaks, mida keegi poleks iial tunnistanud. Ma jumaldasin seda aega. Nüüd on nii, et kui kuuldakse, et sa oled vallaline ja ei tegele mingisugusegi internetikeskkonnas kohtamas käimise moodusega, öeldakse tavaliselt, et ilmselt sa siis ikka ei taha seda piisavalt. Sellest on saanud asja tuum, lakmustest sellele, kui palju sa oled valmis armastuse nimel tegema. Nagu oleks täielikult garanteeritud, et sinu härra 25
Õige istub internetis. Ta ootab sind ja kui sa ei ole valmis kulutama 1500 tundi, 39 kohvi, 47 õhtusööki ja 432 drinki temaga kohtumiseks, siis sa ilmselt ei taha temaga ikka tõeliselt kohtuda ja see on sulle paras, et sa vanaks jääd ja üksi sured. „Ma usun, et sa pole veel armastusele avatud. Sa ei ole valmis.” See on Ruby vastus. Ma isegi ei hakka ennast sellele vastamisega alandama – aga ütlen vaid, et ma ei teadnudki, et armastuse leidmine on muutunud sama keeruliseks kui Jedi rüütliks saamine. Ma ei teadnud, et on vaja teha läbi aastatepikkune füüsiline trenn ja metafüüsilised katsumused ning karata läbi põlevate rõngaste, et maikuuks oma sugulase pulma kaaslane saada. Aga ometi tean ma naisi, kes on nii hullud, et nad võiksid samahästi koera moodi haukuda, aga kes leiavad ikkagi mehi, kes neid jumaldavad, mehi, kellesse nemad kogu oma hulluse juures armunud on. Aga pole hullu. Ema arvab, et ma olen vallaline, sest mulle meeldib iseseisvus. Aga ta võtab sellel teemal haruharva sõna. Ta on pärit sellest naiste põlvekonnast, kes arvas, et neil ei jää muud üle kui abielluda ja lapsed saada. Tema jaoks ei olnud teisi valikuvõimalusi. Nii et tema arvab, et see on superpriima, et ma olen vallaline ega pea mehest sõltuma. Minu arvates ei olnud ema ja isa abielu eriti õnnelik ning pärast isa surma oli ema üks neist leskedest, kes viimaks ennast leidis – tunnid, puhkused, bridži- ja raamatuklubid. Kui ma alles noor olin, osutas ta mulle enda arvates tohutu teene, tehes mulle selle imelise kingituse, et tuletab mulle meelde, et ma ei vaja õnnelikuks saamiseks meest. Ma võin teha, mida tahan, saada selleks, kelleks tahan, ilma meheta. Ja nüüd… Nüüd ei ole mul südant talle öelda, et ma ei ole tegelikult vallalisena õnnelik, ja kui sa tahad kellegi kallim või abikaasa olla, ja sa oled juhtumisi heteroseksuaalne, siis sul ikkagi on meest vaja, anna andeks, ema, sest ma tean, et siis hakkaks ta muretsema. Emadele ei meeldi oma lapsi kurvana näha. Nii juhin ma jutu oma armuelult eemale ja ta ei päri ka – kumbki ei soovi paljastada ega teada midagi minu tüütu õnnetuse kohta. „Oh, palun,” ütles Serena – kes on mind mu sõpradest kõige kauem tundnud. „See pole mingi saladus. Sa käisid pahade poistega, kuni olid 26
üle kolmekümne ja nüüd, kus sa oled aru pähe võtnud, on kõik head mehed võetud.” Kümnesse. Minu viimane kallim kuus aastat tagasi oli kõige hullem. On olemas mehi, kes on nii halvad, et kui sa nendega käimisest räägid, heidab see sinule sama halba varju kui neile. Tema nimi oli Jeremy ja me olime käinud kaks tormilist aastat. Ta otsustas mind maha jätta nii, et jättis mu isa matustele tulemata. Pärast seda ei kuulnud ma temast enam midagi. Sellest ajast saadik pole enam pahasid poisse olnud. Aga ka mitte suurt armastust. Ühel eriti pimedal, üksildasel, kahetsusrikkal õhtul võttis Georgia sõna teemal, miks ma ikka veel vallaline olen. „Oh jumala pärast, sellel polegi mingit põhjust. See on täiesti pees. Sa oled lahke, sa oled ilus, sul on kõige ilusamad juuksed New Yorgis.” (Need on hästi pikad ja lokkis, aga mitte kunagi karedad, ja kui ma tahan neid triikida, siis need näevad sama suurepärased välja. Ma pean tunnistama, et need on mu ilusaim osa.) „Sa oled seksikas, sa oled tark, sa oled vaimukas ja sa oled üks paremaid inimesi, keda ma tean. Sa oled täiuslik. Jäta selle jubeda küsimuse esitamine järele, sest sellel polegi mingit pagana põhjust, et üks New Yorgi kõige seksikam, kenam ja võluvam mees sinusse praegu pööraselt armunud ei ole.” Ja sellepärast ma armastangi Georgiat. Ja nii ma sattusingi sel nädalavahetusel juhtima mu täiesti erinevatest sõbrannadest koosnevat seltskonda, mis pidi minema välja, tekitamaks temas tunnet, et elu on elamist väärt. Sest päeva järel tuleb öö. Ja New Yorgis on nii, et kui on öö, on ka ööelu, ja seal, kus on elu, on alati lootust, nagu suurem osa optimiste rõõmuga kinnitab. Ja küllap see moodustab suure osa vallaliste elust. Lootus. Sõbrannad. Ja see, et sa end kindlasti oma pagana kodust välja ajad.
27
Te i n e r e e g e l ÄRA OLE HULL, ÜKSKÕIK, KUIDAS SA END KA EI TUNNEKS, SEST SEE HEIDAB MEILE KÕIGILE HALBA VARJU
Kui sa lähed õhtul linna peale, peamiseks eesmärgiks see, et su sõbranna enam enesetapuga ei ähvardaks – ükskõik kui ebaveenev see ka poleks – siis pead koha valimisel hoolikas olema. Me pidasime Alice’iga selle üle sama pikalt ja põhjalikult aru nagu kindralid, kes öist õhurünnakut kavandavad. Asi on selles, et iga kord, kui sa õhtul välja lähed, pead põhjaliku taustauuringu tegema. Sest vilets õhtu võib ka kõige sitkematele vallalistele naistele heidutavalt mõjuda. Nii pead sa palju küsimusi esitama. Mitu meest mitme naise kohta seal on? Kui kallid on joogid? Kas muusika on hea? Kas see on sinna minemiseks õige õhtu? Kõiki neid tegureid tuleb arvesse võtta ja kasutada vajaduse korral jooniseid, diagramme ja paari täpselt sihitud telefonikõnet, et õige rünnakuplaan koostada. Antud juhul oli strateegia üpris lihtne: kohad, kus on hulganisti mehi. Sest kui on üks mõte, mida sa ei taha oma äsja vallaliseks jäänud sõbrannale ligi lasta, siis on see arusaam, mis on sedavõrd kõikeläbiv ja sedavõrd rõhuv, et see tuleb esimesena pähe igale arukale naisele, kui ta mõistab, et ta on nüüd ametlikult vallaline, ja see on mõistagi: head mehed on otsas. Ja siis on järgmine mõte: ma jään elu lõpuni üksi. Nii, tõenäoliselt me võime igavesti arutleda selle suure küsimuse üle, kas New Yorgis on tõesti kõik head mehed otsas, aga jätkem see praegu statistikaameti ja kosjakontorite mureks. Selle konkreetse õhtu puhul tahtsin ma, et jääks mulje, nagu oleks maailmas olemas hulgaliselt ilusaid vallalisi mehi, kes sajavad sõna otseses mõttes taevast, puu otsast alla, põrkavad sinuga tänaval kokku ja tahavad sinuga seksida. Seega oli Alice’il 28
lihtne valida välja koht, kus õhtust süüa. See pidi olema grillrestoran ja kõige suurem, mida leida võis. Ja selleks on Peter Luger Williamsburgis Brooklynis. Te võite ju imestada, mispärast me oma äsja vallalise sõbranna Brooklynisse viime. Noh, ärka üles, unimüts – kus sa elanud oled? Brooklyn on uus Manhattan ja Williamsburg on uus Lower East Side ning Peter Lugeris serveeritakse nii palju pooltoorest liha, et seal on raudselt hulganisti vallalisi mehi (või naisi, kes järgmiseks tõstmise võistluseks kehamassi koguvad). Igal juhul annab see meile head väljavaated ja muud ma ei tahagi. Praegusel ajal on külluse mulje kõige tähtsam ja see ei puuduta mitte ainult kiloseid praetükke, vaid ka paljusid heteroseksuaalseid meehi, kes istuvad kaheksa- ja kümnekesi suurte puust laudade ümber ning kugistavad koopaelanike kombel liha. Ma ei tea, kas te olete kunagi olnud vastutav selle eest, et inimesed kokku ajada ja otsustada, kuhu õhtul minna. Aga kui ei ole, siis lubage öelda, et see on üllatavalt närvesööv kogemus. Ma ütlen „üllatavalt”, sest kui sa pole kunagi see korraldaja olnud, imestad sa lihtsalt, miks su tavaliselt nii lõõgastunud sõber sinult juba kolmandat korda küsib, kas sulle meeldivad tortellinid. Aga kui sa oled seda kunagi teinud, siis mõistad, et ka kõige enesekindlam inimene muutub tõmblevaks ebakindlaks võõrustajaks, kellele saab kinnisideeks iga nali, iga silmade pööritamine, iga märkus, mille tema kaaslased teevad. Ja kui kõik ei laabu, põletatakse see su sõbrannade mällu kui see õhtu, kui sina nad välja viisid ja neil lõbus ei olnud. Nii, lõbutsemise juures on võtmetähtsusega muidugi suurepärane seltskond erinevate inimestega. Niisiis, lubage meelde tuletada, millega meil on tegu: Georgia, äsja vallaliseks saanud naine, kes mängib närvivapustuse mõttega; Ruby, kes leinab endiselt oma kassi; Serena, tüdruk piima- ja teraviljatoodetevabas mullis; ja Alice, kes, olgu ta kiidetud, võib endale küll oma kohtamistempoga maohaavad tekitada, aga kes on siiski mu ainus lootus, et ma sellest ühes tükis välja tulen. Vaadake, keegi meist ei tundnud üksteist kuigi hästi. Nad teadsid üksteist mitmelt minu sünnipäevalt läbi aastate, aga päris kindlasti ei ole me üks kamp. Ma sain Alice’iga tuttavaks viis aastat tagasi spinningutrennis. Georgiaga töötasin ma koos, kuni ta töölt ära läks, et lapsi kasvatada. Se29
rena oli ülikoolis mu parim sõbranna ja Rubyga vennastusin ma viisteist aastat tagasi jubedat ajutist tööd tehes ja siis elasime kolm aastat ühes korteris. Nad on üksteisele sisuliselt võõrad. Tegelikult võin üpris kindlalt öelda, et Alice, Georgia, Serena ja Ruby ei pea üksteisest kuigi palju, ja sellel pole mingit erilist põhjust peale selle, et nad ei ole lihtsalt üksteise „tüüpi”. Ma olen alati tahtnud sõbrannade punti, olen alati igatsenud oma kampa, oma pisikest sõprade peret, aga see lihtsalt ei kukkunud nii välja. Oleks olnud tore, kui ma oleksin saanud ühel töökohal kaasa kahmata terve karja sõbrannasid nagu vähke püünisest. Aga see, et sa kohtad mitut naist, kes lõpuks samas linnas elavad, sõpradeks jäävad ja oma elu kõige intiimsemaid hetki jagavad, on haruldane ja suurepärane ja kahtlemata midagi, mida igatseda või vähemalt telekast vaadata. „Issand jumal, nii külm on, ma oleksin pidanud paksema mantli selga panema. Ma vihkan oktoobrit. Oktoober on kõige nõmedam kuu, sest kunagi ei tea, mida selga panna,” ütles ilma igasuguse rasvakihita Serena. Me otsustasime saada kokku Twenty-third Streeti ja Eighth Avenue nurgal ning üheskoos taksoga Williamsburgi sõita. Kõik paistsid olevat üpris helges meeleolus, aga ma sain kohe aru, et Serena, kes oli tema jaoks sedavõrd võõras keskkonnas, osutub probleemiks. Mitte et ma poleks olnud mures ka Georgia pärast, kellel oli seljas sügava dekolteega pluus ja miniseelik. Georgia on imekaunis naine, kes kannab need riided kahtlemata välja. Ta on sale ja meeter seitsekümmend pikk, pikkade helepruunide juuste ja tukaga, mis on pisut liiga pikk, nii et see langeb ideaalselt tema silmadele. Tal on loomulikult täidlased huuled, mille nimel oleksid paljud naised rõõmuga valmis end süstima, ning enne lahkuminekut nägi ta alati välja sundimatult ja hooletult moekas. Aga nüüd oli siiski oktoober. Ja külm. Ja tema tagumik oli täiesti nähtaval. Me ronisime taksosse ja asusime teele. Kui Serena kuuldavalt mõtiskles, kas seal restoranis midagi ka taimetoitlastel süüa kõlbab ja Alice taksojuhile käske jagas, tekkis mul äkiline eelaimus, et terve õhtu võib toredaks kujuneda. Ma mõistsin, et on olemas heatahtlik vaim, kes meie eest selles maailmas hoolitseb. Sest on olemas selline asi nagu alkohol. Ja sel hetkel tundus alkohol sedavõrd tore mõte, 30
et ma teadsin, et peab olema olemas jumal, kes armastas meid selle leiutamiseks piisaval määral. Kui me Peter Lugeri grillrestorani sisse astusime, oli see täpselt niisugune, nagu oleks soovinud minu alkoholileiutajast Jumal: ilusaid ilmselgelt töökohaga mehi nii kaugele kui silm seletas. Kramp mu kõhus andis järele. Ma teadsin, et esimene etapp aaretejahis nimega „New Yorgis lõbustusi otsides ringi jooksmine” kujuneb meie võistkonnale võidukaks. „Issand jumal, ma olen geenius,” ütles Alice uhkusega. „Juhhei!” ütles Georgia. „Mulle meeldib siin väga,” ütles Ruby. „Ma tean, et siin ei ole ühtainsatki asja, mida mina süüa saaksin,” ütles Serena, kui me sammusime mööda loendamatutest laudadest, millel olid mitmesuguste loomade küpsetatud liha kuhilad. Surve eeskujusid järgida on kummaline: see toimib igas vanuses. Kui me menüüsid vaatasime, tellis Serena viina toonikuga. Teile ei pruugi see eriti erakordne tunduda, aga minu jaoks oli see ülitähtis sündmus. Ja see toimus ainult seepärast, et mu kolm sõbrannat, kes Serenat üldse ei tundnud, soovitasid tal veidi rõõmsamaks muutuda. Ja tal hakkas piinlik. Pärast viimast kolme aastat, kui ma olin teda anunud, et ta mojito’t prooviks, käis asi niisama lihtsalt. Ta tellis õhtusöögiks siiski taldrikutäie itaalia lillnaerist, aga ei saanud eitada, et tüdrukutekambal oli teatud võlujõud ja see oli juba toimima hakanud. Alati on parem, kui sul on eesmärk, olgu siis elus või lihtsalt õhtul välja minnes, ning sel õhtul oli eesmärk selge: Georgial oli vaja kellegagi ohjeldamatult flirtida. Ja siin me siis olime, suurte praadide ja julgete sammude maal. Niisiis, kui toores liha ja alkohol voolama hakkasid, oli aeg pööraste salaplaanide võtmes jätkata. Alice otsustas läheneda meie kõrvallauale, kus istus juhtumisi viis meest. „Kuulge, mehed, me püüame oma äsja vallaliseks saanud sõbrannale lõbusat õhtut korraldada ja mõtlesime, et oleks tore teie lauda tulla.” Alice ei tunne mingit hirmu. Kui mõrvar on kord juba üle laua viskunud ja sind ära kägistada üritanud, on mingite meeste juurde minemi31
ne käkitegu. Ja just tänu Alice’ile me läksimegi, taldrikud ja söögiriistad kaasas, kõrvallauda ning pressisime end koos hulga kenade meestega ühe laua taha istuma. Ja Georgiale sai tema suureks rõõmuks osaks lõviosa tähelepanust nagu tulevasele pruudile tüdrukuteõhtul. Miski ei pane inimesi kiiremini hüppama kui oma romantilise kogupanuse kohe lauda löömine ning seekord ei pidanud ta isegi kondoomidest loori ega peenisekujulisi kõrvarõngaid kandma. Ma vaatasin lauas ringi ja nägin järgmist vaatepilti: Georgia kooliplika kombel kihistamas. Ruby kooliplika kombel kihistamas. Serena kooliplika kombel kihistamas. Alice kooliplika kombel kihistamas. Ja kui ma lubasin endal lakata hetkeks muretsemast, kas kõigil ikka on lõbus, siis kihistasin ka mina nagu kooliplika. Ja ma mõtlesin: Issand jumal, küll me oleme haledad olevused. Me oleme juristid ja suhtekorraldajad ja ärinaised ja emad, föönisoengud peas ja huuled värvitud, kes kõik vaid ootavad, et meeste tähelepanu päike nende peale paistaks ja neil end jälle elusana tunda laseks. Nad õpetasid meile joomismänge, meie viskasime nende lipsude üle nalja. Ruby rääkis mehega, kes paistis temast eriti kütkestatud olevat ja iga viimane kui mees ütles Georgiale, et ta on kuum ja ei pea üldse muretsema. Selles grillrestoranis leidus kulda. „Issand, see oli nii lõbus!” ütles Georgia naerdes, kui me restoranist lahkusime. „Ma ei suuda uskuda, et ma viina jõin!” ütles Serena särades. „See mees, kellega ma rääkisin, tahab meiega sinna kaasa tulla, kuhu me nüüd läheme!” ütles Ruby itsitades. „Kuhu me nüüd läheme?!” Lõbusa õhtu eest vastutamisega on nii, et panused õhtu jooksul muudkui tõusevad, ükskõik, mis oli juhtunud hetke eest. Kui õhtusöök ei õnnestunud, siis tuleb see raudselt heastada üle prahi baari või klubiga, kuhu te edasi lähete. Kui õhtusöök oli tõeliselt tore, nagu nüüd, siis parem oleks, kui sa seda ära ei rikuks ja ei valiks välja kohta, mis tuju halvaks teeb. Nii pidasin ma taas nõu oma isikliku reisijuhi Alice’iga. Me jätkasime teemal 32
„Taevast sajab mehi”, nii et Alice jõudis kiiresti otsusele. Me suundusime Sportsi, peenesse, silmatorkavalt kujutlusvõimevaese nimega spordibaari Upper West Side’is. Ruby ja tema uus mees Gary läksid ühe taksoga ning meie pugesime teise. Polnud just kõige odavam sõit, aga mis tähtsust on rahal, kui tegu on viie purjus tüdrukuga, kes üritavad endal särtsu sees hoida? Kui me kohale jõudsime, saime kohe aru, et see oli apsakas. Spordibaaride häda saab sulle selgeks niipea, kui sa neisse sisse astud: mehed on sinna tõesti läinud vaid selleks, et sporti vaadata. Sest kui nende sihiks oleks naistega tutvumine, ei läheks nad spordibaari. Alice mõtles sedasama. „Me peaksime hoopis Flatironisse minema.” Aga Serena oli juba uue viina tellinud ning Georgia oli läinud kõige kenama mehe juurde, kes seal leidus, ja üritas temaga juttu teha. Kahjuks käis parajasti tähtis Knicksi korvpallimeeskonna mäng – millest ma ei saa aru, sest hooaeg polnud veel alanud ja Knicks ei mängi enam „tähtsates” korvpallimängudes. Igatahes üritas Georgia reklaamipausi ajal mehe tähelepanu köita ning ta kasutas seda nelja minutit, et flirtida nii palju kui vähegi võimalik. Ruby rääkis Garyga, kes oli ilmselgelt temasse armunud ja tahtis temaga igavesti koos olla. Aga Serena, Alice’i ja minu õnnetuseks istusime peagi jookidega baarileti taga ning vaatasime umbes kahtkümmet ekraani erinevate spordialadega, mis meile karvavõrdki korda ei läinud. Aga Alice teadis midagi, mida meie ei teadnud. „Issand jumal, seal on lauajalgpall!” ütles Alice kaugelt liiga suure elevusega. „Ma ei mängi lauajalgpalli,” ütles Serena, kes oli juba pahur. „Mis sa arvad, kas me peaksime kusagile mujale minema?” küsisin ma lauajalgpalli ideest välja tegemata. „Ei, te ei saa aru. See on absoluutne fakt, et mitu naist saavad mängida lauajalgpalli kõige rohkem kümme minutit, enne kui mehed ligi astuvad, et nendega mängida.” „Sa oled selle fakti tõestamisele päris palju aega kulutanud?” ütlesin ma pisut etteheitvalt. Kas ma juba juhtumisi ütlesin teile, et Alice oli 33
varem jurist, kes kaitses vaeste ja rõhutute õigusi, tekitades neis tunde, et neid austatakse ja kuulatakse ära, ja seda tihti nende elu kõige raskemal hetkel? „Jah. Ma tõestan seda kohe.” Nii võtsimegi oma joogid ja läksime lauajalgpalli juurde. Alice ja mina mängisime lauajalgpalli, samal ajal kui Serena aega võttis. Läks täpselt kolm ja pool minutit ja siis tulid meie juurde kaks meest. Kui oli möödunud neli ja pool minutit, tegid nad ettepaneku meie vastu mängida. Mõnikord ajab Alice mulle hirmu nahka. Muidugi mängib ta suurepäraselt lauajalgpalli, nii et me muudkui võitsime ja meid kutsuti üha uuesti mängima, nii et meie lauajalgpallikosilased võtsid rivvi, et meie lauajalgpallimaagiast osa saada. Me muudkui jõime ja jälle algas itsitamine ja enne kui ma arugi sain, sõi Serena meie väljakutsuja taldrikult kanatiibu. Pärast veel üht mängu lakkus ta oma terava kastmega kaetud sõrmi ja tellis endale terve taldrikutäie kanatiibu. Ta oli pööraseks läinud taimetoitlane. Ma lasin pilgul kiiresti ruumis ringi käia ja nägin, et Ruby lobises endiselt Garyga ja Georgia üritas endiselt selle kena kutiga mängu eredamate hetkede vahel juttu teha. Ma polnud Georgiat kunagi flirtimas näinud; kui ma temaga tuttavaks sain, oli ta juba abielus. Aga ma sain vaid ainsa pilguga aru, et ta pingutas üle. Ta rääkis natuke liiga elavalt, kuulas natuke liiga tõsiselt, naeris natuke liiga innukalt. Ta üritas Knicksiga võistelda ja kuigi meeskond ei kõlvanud kuhugi, ei olnud Georgial mingit šanssi. Selle asemel, et kaotusega leppida, jätkas Georgia mehe käsivarre puudutamist ja valjusti naermist ning tellis uue joogi. Kui mina ja Alice nendele kahele kutile (Bruce’ile ja Toddile) jätkuvalt lauajalgpallis pähe tegime, kuulsin ma, kuidas Alice’ilt küsiti, mis tööd ta teeb, ja tema täiesti tõsiselt vastas: „Kosmeetik”. Ma vaatasin talle üllatunult otsa ja ta saatis mulle pilgu: „Ma pärast seletan.” Minu lauajalgpalli ja flirtimise mõõt oli täis ning ma palusin end vabandada, käskisin Serenal seniks kanaliha vitsutamise lõpetada, kuni ta minu asemel mängib, ning läksin baarileti juurde. Ühelt poolt kuulsin Georgiat kiljatamas: „Issand jumal, ma jumaldan Audioslave’i!” (nagu ta oleks Audioslave’ist üldse 34
kuulnudki), ja teisel pool ütles Ruby Garyle: „Ma armastasin Ralphi, aga tead, ta oli kõigest kass, eks ole?” Alice tuli lõpuks minu juurde, et juua osta. Ma vaatasin talle otsa ja põrnitsesin teda nii suure hukkamõistuga, kui ma suutsin oma pilku panna. Alice sai vihjest aru. „Kas sa kuulsid sellest uurimusest, mis Inglismaal avaldati? Mida targem sa oled, seda väiksem on tõenäosus, et sa abiellud. Lollid tüdrukud saavad mehed endale.” „Nii sa siis ütledki, et teenid elatist näohoolduste tegemisega, mitte seda, et sa oled jurist, kes lõpetas kiitusega Harvardi ülikooli?” „Jah, ja see toimib.” „Mis siis saab, kui sa mõne sellise mehega käima hakkad?” „Ma lihtsalt tekitan neis huvi, rõhudes nende kõige madalamatele tungidele. Kui ma neis huvi olen äratanud, tilgutan tarkuse aegamisi sisse, aga selleks ajaks on nad juba konksu otsas.” Ma pöörasin tülgastusega pea ära just parajaks hetkeks, et näha, kuidas Georgia selle kena mehe näost kinni haaras ja teda otse suule suudles. Natuke nagu hullumeelne. Mehe reageering: mitte eriti pöördes. Ta mühatas justkui pooleldi naerdes, pomises: „Oi-oi-oi, oled sinna alles pöörane tüdruk” ning üritas Georgiat samal ajal viisakalt enda küljest lahti kangutada. See oli meile kõigile valuline hetk. Serena jooksis meie juurde, nägu teravast kastmest hõõgumas. „Bruce ja Todd arvavad, et me peaksime Hogs & Heifersisse* minema.” Serena, kes polnud enne seda õhtut käinud kusagil, kus ei mängitud Enyat või veesulinat, arvas, et Hogs & Heifers on tore mõte. Ma sain aru, et ta on veidi purjus. „Lahe, ma tunnen seal kõiki baarimehi,” ütles Alice. Ka Ruby ja tema uus peika Gary leidsid, et see on suurepärane mõte. Taas hakkasin mina kui meelelahutuse juhataja muretsema. Meie õhtu oli langenud Praest ja Viinast ja Tiibadest Hogs & Heifersini. New York on suur, trendikas, glamuurne linn ning polnud mingit põhjust, miks me * Orikas ja Õhvake (ingl. k.)
35
peaksime lõpetama oma õhtu turistidest kubisevas ajast ja arust tsiklimeeste baaris. Ma ütlesin seda neile, aga paraku olid hobused tallist välja murdnud ning kavatsesid nüüd ilma minuta kesklinna Hog & Heifersisse kapata. Ruby tuli minu juurde, ise elevil. „Gary saab meiega seal kokku: ta pidi lihtsalt ühele oma sõbrale järele minema. Julie – kas see poleks imeline lugu, kui Ralph sureb, aga mina kohtan kohe pärast seda lõpuks oma elu armastust? Kas see poleks suurepärane? Gary on hästi kena, eks?” „Ta on täiega kena, Ruby. Täiega.” Ja oligi. Mees tundus tõesti tore ja Rubyst sisse võetud ja jumal hoidku, iga nädalapäev ju tutvutakse ja armutakse, nii et milles asi? Alice, Georgia ja Serena olid juba väljas ning peatasid koos Bruce’i ja Toddiga taksosid. Ruby läks välja nende juurde. Ma otsustasin kaasa minna. Minu kogemus naistega, kes ei ole harjunud jooma ega kaua üleval olema, ütleb, et selleks ajaks, kui nad taksoga kesklinna sõidavad, on nad unised, neil on süda veidi paha ja nad on valmis koju minema. Kahjuks nii ei olnud. Taksoga kesklinna sõites rääkis Todd Georgiale, kuidas Hogs & Heifers on kuulus selle poolest, et naised ronivad baariletile ja tantsivad ja võtavad siis kuidagimoodi rinnahoidja seljast. Demi tegi seda, Julia tegi seda, Drew tegi seda. Seda tehakse. Vähemalt nii ütles mulle Alice, kui me kohale jõudsime, selgitades, miks ja kuidas õnnestus Georgial juba baariletil seista ja oma rinnahoidjaga vehkida. Ruby kiljus ja naeris, Serena huilgas ja kisas ning kogu baar oli pööraseks läinud. Hogs & Heifers on kuulus oma „maamatsidest tsiklimeeste” esteetika poolest. Nii kaugele kui silm seletab, on seinad kaetud sadade naiste seljast heidetud rinnahoidjatega. Seal, kus on pisike tükk vaba seinapinda, on Ameerika lipp või kauboikübar. Kõik baaridaamid on liibuvates teksades ja veelgi liibuvamates T-särkides ning baar on alati rahvast tuubil täis. Bruce ja Todd olid kadunud, aga ma olen kindel, et olid, kus nad olid, tegelesid nad seal huilgamise ja karjumisega. On alles kummaline, kuidas pruugib vaid mõnel inimesel baariletil tantsida, ja juba tunnevadki kõik, et neil on vaimustavalt metsik õhtu. Nii, te peate mõistma, miks baariletil seisev Georgia mulle õõvastavalt mõjus. Pidage meeles, et ma sain Georgiaga tuttavaks siis, kui ta juba 36
abielus oli. Ja Georgia ja Dale ei olnud selline paar, kellele te köögis kabistamisel peale satute. Nii et ma polnud kunagi näinud, kuidas Georgia niiöelda hoos on, ja see polnud ka asi, mille nägemisest ma oleksin puudust tundnud. Ma vaatasin teda baariletil puusi hööritamas ja õõtsumas, ning mulle meenus päev, kui ma koos Georgia ja tema laste Bethi ja Garethiga rannas käisin. Ta veetis nendega terve päeva vees, aidates neil lainetega harjuda. Ma aitasin ka natuke aega ning mängisin nendega mõne tunni, aga tema oli vees kauem, kui ükski täiskasvanud inimene ilma nurisemata olema peaks. Siis lubas ta neil terve oma keha liiva alla matta, nii et ainult tema väsinud soolane nägu välja paistis. Ma mäletan just sellist Georgiat – abikaasat ja kahe lapse ema Georgiat. Aga nüüd lasi Georgia oma katusel sõita. Ta oli vallaline, ta oli väljas ja ta tahtis LÕBUTSEDA! Baaris oli palju mehi: paljud olid mujalt pärit, osa olid tsiklimehed, mõned kauboid (ärge parem küsige), ning neid kõiki ühendas see, et nad tundsid sügavat austust naiste ja neile siin planeedil osaks langevate katsumuste vastu. Olgu, nali naljaks. Siis ronis ka Serena baariletile, õlu käes, ning jõi ja tantsis. Hästi, ma möönan, et seda oli lõbus vaadata. Serena mitte ainult baaris, vaid baariletil ja üritamas tuusteppi teha. Seejärel ronis ka Alice baariletile – minu enda isiklikud Valge Rämpsu Raketikesed*. Seevastu Ruby seisis nüüd ukse juures, vaatas vahetpidamata oma mobiiltelefoni ja kiikas Garyt oodates tänavale. Ta oleks võinud samahästi oma kassi Ralphi kombel aknalaual istuda ja oodata, et peremees koju tuleks. Mu kõht hakkas jälle krampi tõmbuma mõttest, et Rubyt võib oodata järjekordne pettumus. Viimaks lõppes maailma kõige pikem kantrilaul ära ning Alice ja Serena ronisid baariletilt maha, nagu teevad purjus, aga mitte täiesti arust ära naised. Aga Georgia jäi sinna, sest ta polnud veel valmis rambivalgusest lahkuma. Üks suur, umbes viiekümneaastane halli puhmas habeme ja pikkade hallide juustega tsiklimees aitas Serenal letilt maha ronida. Ma kuulsin, kuidas mees küsis, kas ta võib Serenale joogi välja teha. Serena vastas: „Jah, ja praeribid oleks ka toredad.” Ma ei saanud päris täpselt aru, mis juhtus, aga mingil hetkel pärast esimest viina toonikuga * Vihje naiste tantsutrupile The Rockettes.
37
ärkas Serenas uinunud lihasööja üles ning temast sai ilus väike libahunt. Tsiklimees ütles Serenale, et tema nimi on Frankie ning ta on kunstikaupmees, kes oli just lõpetanud pika ringi Chelsea galeriides ja oli tulnud jalga puhkama. „Oh saa, see näitabki, et ei või iial teada. Ma poleks kunagi arvanud, et sa kunstikaupmees oled. Ma ei tea inimestest midagi, Frank.” Rääkides heitis Serena joobnult oma käe ümber mehe õla. „Ma olen elanud kaitstud elu. Ja ma ei tea midagi. Mitte midagi.” Alice oli juba mõne mehe tähelepanu pälvinud. Ju oli nende tants rambivalguses nagu pooleminutiline tutvumiskuulutus. Nii et seal ma siis jälle olin, muretsesin sõbrannade pärast ega lõbutsenud ise sugugi. Ma hakkasin mõtlema, kas ma võin äkki ära minna. Ma olin Hukkamõistva Kohtumõistja rollist tüdinud ning ausalt öeldes hakkasin langema muretsemise ja hirmu keerisesse. Mis meist kõigist saab? Kas me saame endale ikka lõpuks mehed ja lapsed? Kas me kõik jääme New Yorki? Mis minust saab? Kas ma jään lihtsalt oma vastikule töökohale, teen tööd, mis mulle rahuldust ei paku, endiselt vallaline, üksi, ning püüan elu lõpuni nii hästi läbi ajada, kui saan? Kas paremaks tõesti ei lähegi? Yuppie’dest tsiklimeeste baar laupäeva öösel kell kaks? Aga siis tuli üks mees ja hakkas minuga rääkima. Ja ainult sellest piisas, et mu tuju paremaks teha. Sest nagu te kindlasti mäletate, me oleme haledad olevused. Ta oli armas ja ta valis rääkimiseks välja mind, ja ma olin sama meelitatud nagu oma esimesel koolipeol. Ma unustasin kõik tusased ja võib-olla sügavad mõtted ning hakkasin lihtsalt flirtima, nii et maa must. „Mis sind siis siia tõi?” küsis ta. Tema nimi oli David ja ta oli New Yorki tulnud Houstonist koos oma sõbra Tomiga. Ma näitasin Georgia poole, kes endiselt kogu hingest tantsu vihtus. „Ta läks just oma mehest lahku ja me püüame talle lõbusat õhtut korraldada.” Ta vaatas Georgia poole ja sõnas: „Paistab, et te saite sellega hästi hakkama.” Otsekui oleks lõbutsemise universaalne sümbol see, et sa tantsid baariletil ja vehid rinnahoidjaga. 38