vanamaja

HANNU RINNE

VANA M A JA

A JASTUTRUU RE M O NT S o o m e kee l est t천l k i n u d To o m as Tal l o

Originaali tiitel: Perinnemestarin remonttikirja Hannu Rinne WSOY © Dakar Oy, Hannu Rinne ja Werner Söderström Osakeyhtiö 2010 Kujundus: Marjut Orenius, Mediatehdas Dakar Oy Fotod: Jukka Koskinen, Oskari Orenius, Wilma Patomäki, Jarkko Puro, Jaana Rinne, Hannu Rinne, Jarno Talka Joonised: Hannu Rinne ISBN 978-951-0-36493-2 (soome k) ISBN 978-9985-3-2717-3 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Toomas Tallo, 2013 Tõlke toimetanud Kersti Kotkas Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS

Sisukord SISSEJUHATUS, lk 8–9 PEATÜKK 1 Soome puumaja

PEATÜKK 2 Vundament ja kehand

PEATÜKK 3 Katus

EHITUSAJALUGU Soome puumaja, lk 10–21

NÄIDISOBJEKT Iga asukas muudab midagi Leena ja Taisto Huttunen, Loviisa lk 54–57

EHITUSAJALUGU Katus, lk 86–93

NÄIDISOBJEKT Maja on elu metafoor Inga Peuna ja Risto Ranta, Loviisa lk 22–25 NÕUANDED JA JUHENDID Vana maja ostja meelespea, lk 27–28 Maja teisaldamine, lk 29–32 Kelle loal?, lk 33–34 Vana fassaad on antiikväärtus, lk 35–36 Vanad värvid, lk 37–39 Ajalooline värvikaart, lk 40–41 Puitehitise välisvärv, lk 42–43 Rootsi värvi keetmine, lk 44 MEISTRI KOMMENTAAR Vana maja ostes ole realist, lk 45

NÕUANDED JA JUHENDID Las maja hingab, lk 59–61 Veranda parandamine, lk 62–64 Seinapalkide väljavahetamine, lk 65–67 Lisasoojustus, lk 68–71 Vundamendi korrastamine, lk 72–74 Rindemehemaja laieneb, lk 75–76 Pesuruumid vanasse majja, lk 77–78 Allkorruse se põranda korrastamine, lk 79–82 –82 Mikroobid bid kiusavad, lk 83–84 MEISTRI KOMMENTAAR Majaseinu nu kaitseb viimistluskiht, lk 85

NÄIDISOBJEKT Ära muuda midagi Hanna ja Pertti Sarmala, Helsingi, Pirkkola lk 94–97 NÕUANDED JA JUHENDID Kolmnurklattidega bituumenpappkatus, lk 98–100 Sarikaotste parandamine, 101–102 Katusetarvikud, lk 103 Kivikatuse korrastamine, lk 104–105 104–10 05 Traditsiooniline plekk-katus,, lkk 106–108 106–108 MEISTRI KOMMENTAAR KOMM MEN E TA A AR A eterniit Ainult etern rnniiiit onn hhooldusvaba, rnii oo olld dusvaba, lk 109

PEATÜKK 4 Uksed ja aknad

PEATÜKK 5 Vana maja tehnoseadmestik

PE PEATÜKK EAT ATÜK ÜKK ÜK K6 Sisekujundus

EHITUSAJALUGU Uksed ja aknad, lk 110–119

EHITUSAJALUGU ITUSAJALUGU Vanamoodi amoodi tehnoseadmed, lk 138–139

EHITUSAJALUGU Sisekujundus, lk 166–175

NÄIDISOBJEKT Vigadest õpitakse Karoliina Borgelin ja Tommi Hämäläinen, Turu, lk 120–123

NÄIDISOBJEKT ISOBJEKT Soojus sünnib tulest Timo Nylander, ylander, Loimaa lk 150–153 –153

NÄIDISOBJEKT Koopia ilma ilm algupärandita Jaana ja Hannu Rinne, Pyhtää Jaa lk 176–179

NÕUANDED JA JUHENDID Akna korrastamine, lk 125–128 Akende teipimine, lk 129 Lengi tihendamine, lk 130 Udused aknad, lk 131 Vineerukse kordategemine, lk 132–133 Välisukse kordategemine, lk 134 Luku puhastamine värvist, lk 135 Metallmanused korda, lk 136

NÕUANDED ED JA JUHENDID JUH Kuidas korrastada vana elektriseadmestikku, lk 154–155 Mida võib teha ise? lk 156 Vanaisa lugemislamp, lk 157 Tulekolde kasutamine ja hooldamine, lk 158–159 Kahhelahju ehitamine, lk 160–163 Loomulik ventilatsioon, lk 164

NÕUANDED JA JUHENDID Lage katva pingupapi paikamine, lk 181 Pingupapi lakkepanek, lk 182–184 Pingupapi seinapanek, lk 185–190 Tapeetimine, lk 191–192 Põranda värvimine, lk 193 Seinte ja lagede värvimine, lk 194–197 Liistud ja paneelid, lk 198–199 Tahveldis kaitseb ja kaunistab, lk 200

MEISTRI KOMMENTAAR Kultuuriväärtuse üle otsustad sina, lk 137

MEISTRI KOMMENTAAR Vaja on seda, millega ise rahule jääd, lk 165

MEISTRI KOMMENTAAR Stiilitunne areneb vaadates, lk 201 LÕPETUSEKS Maja hooldamine, lk 202–203 10 käsku maja renoveerijale, lk 204 ALLIKAD lk 206

7

„Paljud noored inimesed, kes on loonud pere ja kellel enamasti pole piisavalt oskusi, kogemusi ega teadmisi tänapäeva ehitustegevuse mitmekülgsetest nõudmistest, hangivad kinnistu ja otsivad ehitaja või hakkavad ise ehitama. Sellisel juhul tuleb nii iseehitajal kui ka sellel, kes laseb teisel ehitada, omamata ise mingitki teadmist ehitamise kohta, maksta kõva kooliraha. Et iseehitajaid ja ehituse tellijaid nii asulates kui ka maapiirkondades teeksid oma elamu ehitamisel võimalikult vähe vigu, oleme koostanud selle igale mehele arusaadava ehitusraamatu. /.../ Raamatuke püüab juhendada oma kodu kavandavat julget ja ettevõtlikku inimest alates majaehitamise mõtte sünnist järk-järgult kuni ettevõtmise võiduka lõpuni.”

Viiskümmend aastat tagasi kirjutati Soomes raamatuid sellest, kuidas maju ehitada, nüüd õpetatakse neid parandama. „Jokamies rakentajana” („Igamees ehitajana”) ilmus aastal 1957. Pilt raamatust.

8

Maja korda

O

len olnud parandamas nelja vana maja. Kui kuus aastat tagasi alustasin meie praeguse kodu seniajani kestvat remonti, siis tahtsin, et kakssada aastat vana maja säilitaks oma hubasuse ja et elamine oleks seal tervislik. Sobivat renoveerimismoodust otsides hakkasin aru saama, et maju võib remontida ka vana moodi, ajastutruult.

Esimene küsimus oli, milline on õige remontimisviis. Nüüd, mitu aastat hiljem ja veidi targemana võin öelda, et ühest vastust ei olegi. Õigeid meetodeid on mitmeid. Sobiva remontimise mooduse leiad kõige paremini siis, kui saad aru, kuidas asjad on varem tehtud. Sellepärast algab raamatu iga peatükk tagasivaatega ajalukku. Raamatus toodud nõuanded on traditsioone järgivad põhitõed – ja nendegi kohta võib olla mitmeid eriarvamusi. Ja arvestades veel, et iga maja on pealegi isesugune, siis lasub renoveerijal suur vastustus selle eest, kuidas ta remonti teeb või tellib.

Tihti algab remont sellest, et vanad laastplaadid, mineraalvill ja plastpõrandakatted kistakse üles. Uusvana tehakse „hingavaid” materjale kasutades ja ajalooliselt sobival moel.Vana maja renoveerimine on pikk protsess: on vaja aru saada oma maja loomusest, leida sobiv renoveerimisviis ning töö ise on aeglane ja aeganõudev.Vanad ehitusmeetodid ei ole keerulised, ja suure osa töödest võib teha ise. Mõnel puhul pole vaja üldse midagi teha, piisab, kui veenduda, et vana saepuru on korras ja ettevaatlikult lahtivõetud põrandalauad võib tagasi paika panna.

Aga milles seisneb traditsiooni- ja ajastutruu ehk pärimusehitamise eripära, võrreldes mis tahes remondi või renoveerimisega?

Minu meelest on kõige tähtsam mõista ja austada vana ehitist. Kui aastakümneid vana maja on seniajani säilinud, siis ta on oma põhiolemuselt korras. Nüüd tehtav remont ei tohiks rikkuda maja konstruktsioone ega esteetikat, ja mõnusalt vana tasub hoida. Maja pole vaja (aga soovi korral ju võib) mingi ajajärgu museaaliks teha, küll aga tasub silmas pidada selle algseid proportsioone, materjalikasutust ja ruumijaotust.

Traditsioonitruu ehitus ja remont võib käia mitut moodi. Täpselt ajaloolist eeskuju järgiv renoveerimine toimub endisaegseid töövõtteid, töövahendeid ja vanu ehituselemente kasutades. Museaalse hoone välislaudis näiteks lüüakse kinni käsitsi sepistatud naelu kasutades ja puitmaterjali mõõdud valitakse täpselt vana malli järgi. Alati, kui võimalik, taaskasutatakse seinast lahtivõetud vanu laudu ja naelu.

Kodu tavalisse remonti võib suhtuda paindlikumalt, aga õiget vana

a g e s u t s i õ m a j o p talu maja tunnet taotledes tuleb kasutada vähemalt mõningaid vanaaegseid tööviise. Seina pandava puitkiudplaadi võib kinni kruvida akutrelli abil, aga kui laudisel tahetakse käsitöö jälge näha, siis tuleb lauad kinni lüüa haamriga ja kasutada korraliku peaga naelu. Ja lage peaks värvima pintsliga, mitte maalrirulliga – tööjälg on hoopis teistsugune.

Uus vahesein tuleks teha laudadest, mitte kipsplaadist; tunne, vastupidavus ja akustika on erinev. Selliseid näiteid võib tuua lugematul hulgal. Üldiselt on nii, et alati, kui ehituspood või laisk meel soovitavad mõnda mugavat või hooldusvaba lahendust, kaugenetakse traditsioonist. Uus lahendus võib olla tehniliselt toimiv ja vanast hõlpsam, aga lõpptulemus muutub tööstuslikuks ja isikupäratuks.

Traditsioone austav ehitamine ei tähenda igaühele üht ja sama asja. Ühe jaoks on see vana rahvusliku ehituspärandi austamine, teise jaoks romantiline minevikuihalus. Paljud renoveerijad põhjendavad traditsioonitruud ehitamist esteetikaga: vana on ilus.Vana maja korrastamist võib põhjendada ka ökoloogiaga: vana ehitis hoitakse korras ega tehta uut. Üks põhjendus on tervislikkus, sest õigesti korrastatud ja hooldatud maja on vaba hallitusest ja ehituskemikaalidest.

Nimetasin raamatu remondiraamatuks, aga vana maja korrastamine on rohkem kui üksnes remont. Asi on väärtustes, teisisõnu – maja tehakse korda enda jaoks ning tihti saab sellest elukestev projekt ja armastus.Valmismajaga ei lepita, sest tahetakse lähedustunnet oma koduga, ja tehakse ise niipalju kui jõutakse. Tänu isetegemisele mõistetakse, kuidas maja toimib, ja edaspidi osatakse seda ka õigesti hooldada. *** Suur osa raamatus toodud remondinäidetest pärineb meie oma majast. Olen palju õppinud ka teiste samameelsete inimeste kodusid külastades, kui kirjutasin televisiooni ehitus- ja remonditeemalisele sarjale Perinnemestari käsikirja. Aitäh neile, samuti ka selle raamatu jaoks intervjueeritud kirglikele renoveerijaile ja pärimusteadlikele käsitöölistele. Aitäh majatohter Panu Kailale, kes on selle raamatu käsikirja lugenud ja rääkinud vanade majade kohta rohkesti õpetlikku.

Aitäh restauraator Wilma Patomäkile, kes kommenteeris iga peatükki oma veerul. Eriline tänu mu naisele Jaanale, kes on mind järjekindlalt õhutanud meie oma traditsioonitruud remonti edasi viima.

Hoolitse oma maja eest!

Kiviniemis 21. juunil 2010 Hannu Rinne

9

d i d n e h u j a j d e d n Nõua

E

hitiste välisvärvimisel esineb sageli probleeme – värv ei taha peal püsida või tekib pinnale hallitus. Ebaõnnestumise põhjust tihti ei leita ja põhjus võib olla hoopiski mitte seal, kust seda otsitakse. Aga kui värvitakse õigesti, siis asi ikkagi õnnestub, ja traditsioonilistes töövõtetes pole ka midagi keerulist – tuleb lihtsalt vana lahtine värv eemaldada ja uus värvikiht peale võõbata. Õnnestunud värvimise põhialuseks on hea puitmaterjal. Puud, millest lauad saetakse, peaksid olema küpsesse ikka jõudnud, isegi üle saja aasta vanad. Puud tuleks langetada talvel ja need peavad saama aeglaselt kuivada (ilma kuivatis kuumutamata).

Maja välisvoodriks tuleb valida tiheda puidusüüga lauad.

Soomes toodetakse palju puitmaterjali, aga parim kvaliteet ei jõua koduturule, vaid läheb eksporti. Head välisvoodrilauda tasub otsida väikestest puidutöötlemisettevõtetest.

Kui laud on majaseinas, pole vaja selle pinnaviimistlusega kiirustada. Okaspuidus on mitmesuguseid vaikusid, millel on parem lasta rahulikult haihtuda. Sageli arvatakse, et puidupind peaks enne värvimist veidi karedaks vanuma. See pole siiski oluline, sest linaõlivärv nakkub selle osakeste mikroskoopiliselt väikese tursumuse toimel – õlivärv nakkub isegi siledale klaasile. Värvitav laud ei tohi olla narmaspindne, sest värv irdub koos puidunarmastega.

rv Puitehitise välisvä

VANIMAD RETSEPTID ON LIHTSAD Parajal määral värnitsat ja pigmenti KALEVI JÄRVINENI RETSEPT 1 osa värnitsat 1,2 osa titaanvalget (titaandioksiidi) 0,3 osa tsinkvalget (tsinkoksiidi) 2,5 osa sikatiivi (kiirendab kuivamist) Krunt- ja vahevärvile tärpentini umbes 15%

Oota pilvist ja kuiva ilma Värvitav puit peab olema kuiv, niiskusprotsent soovitatavalt alla 15. (Osta mõnekümne euro eest väike mõõtur.) Kui puit on liiga märg, võtab sellest tõusev niiskus värvi lahti. Värske õlivärv on täiesti mittehingav, aga vähehaaval muutub see niivõrd poorseks, et värvikelme hakkab hingama.

Lateksvärvi irdumist lauapinnast põhjustab puidusse mingil põhjusel sattunud niiskus, mis püüab välja tungida või siis jäätub värvikelme all.

Maalritööks ideaalsed olud on pilvisel päeval pärast pikemat päikesepaistelist perioodi, sest siis on laud kuiv ja õhk parajalt niiske. Värv kuivab niiske ja jaheda õhu käes aeglaselt, ja mida aeglasem kuivamine, seda tugevamalt kinnitub värv aluspõhjale. Kui on aga siiski vaja värvida päikesepaistelise ilmaga, siis tuleks seda teha nii, et päike ei paistaks lausa värvitavale pinnale – tuleks värvida seda seina, mis on parajasti varjus. Ei maksa värvida ka varjulist seina, mida päike hakkab kohe kõrvetama.

Maalritöö tehnika on eri liiki värvidega erinev. Ookrit või petrooleumõlivärvi kantakse peale ühekorraga paksu kihina, õlivärvi aga mitmes õhukeses kihis – algul kruntvärv ja siis 1–2 värvikihti.

Seinavärvi ostes veendu, et kindlasti on tegemist hingava linaõlivärviga. Mõne purgi sildil on kirjas „õlivärv”, aga tooteinfot uurides selgub, et tegemist on keemiatööstuses toodetava alküüdõlivärviga, mis pole vanale ehitisele kohane. Traditsiooniline värv ei sisalda tärpentini. Lateksiga hullusti rikutud fassaadi puhul võib olla ainuke lahendus selle täielik uuendamine, seal ei püsi enam ükski värv.

Appi, hallitus!

Maalermeister Airi Kallio kõpitseb oma ärihoone seina Vanas Porvoos. Sellelt seinalt harjas ta terasvillaharjaga lahtise värvi maha, silus kinnise värvi servi liivapaberiga ja pintseldas peale õhukese kihi linaõlivärvi.

42

Peatükk 1 l SOOME PUUMAJA

Aga kui sein ikkagi hallitab? Ära muretse. Hallitus kulub tihti ise maha, see ei söö puitu, vaid elab kahjutuna (kuigi inetuna) värvipinnal oma elu.

Pese paaril esimesel suvel seina kergelt vee ja harjaga. Kui hallitus tagasi ilmub, siis kasuta ka hallitustõkkevahendit. Mingil juhul ära püüa hallitust uue värvikihiga peita, sest uus värv on hallitusele toiduks. Hallitus tekib tihti varjupoolsele seinale või taimestikust varjatud pinnale.

Linaõlivärviga värvimine Ettevalmistustööd Vanalt pinnalt eemaldatakse kogu lahtine värv ja puidunarmad. Parim töövahend selleks on kraapraud. Kinnist värvi pole vaja vägisi lahti kiskuda, kui see kõvasti kinni püsib ja kasutama hakatakse sama värvi, mis enne peal oli. Lõpuks harjatakse sein tolmust puhtaks. Oksakohtade lakkimine on küsitav abinõu: kui värv ei tule lahti vaigu tõttu, siis irdub ta oksalaki tõttu. Tähtsam on, et eriti värske puit seisaks vähemalt aasta aega värvimata, et puu oma ekstraktained sealt välja haihtuksid.

Tööetapid KRUNTVÄRVIMINE. Värvi lahjendatakse tublisti värnitsaga. Võib kasutada odavat valget värvi, kuigi viimistlusvärv on värviline. Kuivab vähemalt 1–2 ööpäeva. Puhta värnitsaga ei maksa pintseldada, sest see ei imbu sügavale puitu ja jääb pehme kihina järgmise värvikorra alla. Alumine kiht peab enne järgmise pealekandmist kõvaks kuivama.

KITTIMINE. Õlikitiga kaetakse oksakohad, naelapead ja puidupraod.

(Kitil on kalduvus lahti tulla, mistõttu seda ei maksa paksult panna.

Naelapead üle teha roostekaitsevahendiga.)

VAHEVÄRVIMINE. Kasutatakse viimistlusvärviga samas toonis värvi, aga veidi vedeldatult, õhukese kihina. Kuivab vähemalt 3 ööpäeva. Kui on tegemist lõunapoolse seinaga, mida päike küpsetab, kareda saelauaga või tahetakse eriti ilusat paraadfassaadi, siis on vahevärvimine omal kohal. Muidu aitab ka kahest värvikihist – krunt- ja viimistlusvärvist.

VIIMISTLUSVÄRVIMINE. Värvile segatakse hulka veidi jäigemat õli, näiteks kaua keedetud linaõli. Värv võib olla vahevärvist veidi erineva tooniga, siis on värvimisjärg selgemini näha.

Soovi korral: • Õlivärv püsib mõne aasta jooksul läikpinnalisena. Ühe soovituse järgi võib värvi hulka segada tilgakese vett, mis tuhmistab pinda. Kui aga soovid just läikivat pinda, siis ära värvi sellisel ajal, mil kaste seina niisutab.

Tuhmumist põhjustavad värvikiles tekkivad mikroskoopilised lõhed.

• Kui lisada sekka veidi toorest, keetmata linaõli, siis kuivab värv aeglasemalt. Värvipind jääb siis sitkem, aga sellega kaasneb hallitusoht.

• Kui pind hakkab kriitjaks muutuma ja õlivärvi loomulik läige hakkab vähenema, siis võib seina keedetud linaõliga üle pintseldada.

Kas lõpptulemuseks peaks olema õhuke või paks värvikord? Sageli tahetakse, et seinal oleks peal paks ja terve värvikord. Linaõlivärv siiski selleks hästi ei sobi ja seepärast tuleks eelistada õhukesi värvikihte, mis võivad siis tasapisi kriidistuda ehk maha kuluda. Kui värv on inetuks muutunud, siis pole vaja teha muud kui lahtine värv maha harjata ja uus õhuke kiht peale tõmmata.

Lisajuhendeid: www.perinnemestari.fi

Linaõlivärvi kantakse peale õhukeste tihedate kihtidena mõnepäevaste vahedega. Liiga paksult võõbatud ja seetõttu valesti kuivav värv tõmbub kortsu. Rootslased ütlevad, et õlivärviga värvides tuleb pintsliga tõmmata nii kõvasti, et tööd lõpetades on potis rohkem värvi kui alustades.

Õlivärvi tunneb ära värvipinna lõhenemisest tekkiva ruudustiku järgi. Vihmavesi ja õhuniiskus pääsevad neist lõhedest värvipinna alla, aga ka sealt välja, mistõttu puit püsib inetu pinna all üldiselt heas seisundis.

Lateksvärv laseb õhuniiskust läbi, aga pisarduv vesi ei pääse värvi tagant välja. Kõdu ja hallitus saavad kasvamiseks piisavalt toitu. Talvel jäätuv vesi kisub värvi lahti ja see irdub sitkete tükkidena.

43

d i d n e h u j a j d e d n a Nõu Koostisosad 50 l vett 3 kg raudvitrioli (hallituskaitse + värvi kinnistamine) 4,5 kg rukkijahu (sideaine) 12 kg punast ookrit (värvaine) 2 kg meresoola (säilitamiseks) 3 l värviõli ehk värnitsat (tugevam pind)

ine Rootsivärvi keetm

Raudvitriol pannakse vette esimesena. Seejärel lisatakse jahu, mis on eelnevalt ämbris külma veega segatud. (Otse kuuma vette lisatud jahu läheb klimpi.) Vältimaks värvi põhjakõrbemist tuleb hoida tasast tuld ja pidevalt segada. Jahukörti keedetakse kolm tundi.

Kui teed kollast keeduvärvi, siis kasuta raudvitrioli asemel tsinkvitrioli (see on söövitav ega sobi tsingitud naeltega kinnitatud laudadele). Pildisarjas tehakse pool portsjonit (millest ei jätkunud kogu majale).

Kogu vett ei kallata korraga keedunõusse. Näiteks 50-liitrisest kogusest võiks jätta 10 l jahusegu jaoks ja 10 l jahutamiseks. Keeduvärvi tehakse tihti tündris, aga väikese ehitise värvimiseks vajaliku koguse jaoks aitab suurest katlast.

Lõppjärgus hakkab värv kobrutama ja siis peab keedunõus piisavalt ruumi olema.

Tuld on kergem parajaks seada, kui tulekolle pole liiga kinnine. Keedunõu ümber seotud isolatsioonimaterjal (nt mineraalvill) aitab hoida keeduse ühtlast temperatuuri.

44

Peatükk 1 l SOOME PUUMAJA

Kui keedus on küps, segatakse hulka pigment (värvimuld ehk ooker). See paneb keeduse kobrutama, mida võib vaigistada külma vett sekka valades. Kui värv on veidi jahtunud, segatakse hulka vajadust mööda soola ja värnitsat.

Majake on värvitud.

Valged osad värviti linaõlivärviga.

r a ta n e m m o k i tr is e M Wilma Patomäki

Vana maja ostes ole realist

V

ana maja hankimine ja korrastamine on tore, aga nõudlik projekt. Kas sul on varasemat oma majas elamise kogemust? See ei tähenda romantilist maaelu, vaid pidevat maja hooldamist ja korrashoidmist. Nii mõnelegi olen soovitanud, et üürigu esialgu maja mõneks ajaks – siis saadakse asjast ettekujutus.

Esimene suur küsimus on oma tööhulga arvestamine – kas kavatsed kõik ise teha või tööjõudu ja asjatundjaid abiks palgata? Kui majas kavatsetakse teha vaid sanitaarremonti, siis tullakse ka ise kenasti toime, aga suurematel ehitustöödel, sanitaartehnika projekteerimisel ja ehituslubade hankimisel vajad abi ja nõuandeid.

Soovitan kõige nõudlikumate tööde tegemisel kasutada kutselist tööjõudu, aga enne kui kedagi midagi tegema tellid, pead ise aru saama, mida sa tahad. Ehitada saab mitut moodi ja traditsiooniline ehitamine on paljude ehitus- ja remondimeeste jaoks võõras asi. Nad teevad meelsamini nii, nagu nad ennegi on teinud, aga see pole just alati õige viis vana majaga ümber käia. Olen renoveeritud majades näinud lugematuid ehitusvigu, millest osa on põhjustanud otseseid pehkimiskahjustusi. Seepärast on parem algul mitmelt poolt nõu ja arvamusi küsida, vastava ala kirjandust lugeda ning hea oleks leida keegi teine, kes on teinud oma majale samasugust remonti. Ja kui ka hea sõber sulle midagi ütleb, siis ära otsekohe usu sedagi.

Sul tasub tutvuda ka mitmesuguste eri liiki materjalidega – kuigi algul tundub, et neid

on lugematul hulgal. Varsti hakkad neist siiski aimu saama ja oskad oma meele järgi valikuid teha. Sel viisil võid ka kulutusi säästa, kui näed, missugune lahendus su majale paremini sobib – see pole sugugi alati kalleim variant. Teisalt kehtib ehituseski tõde, et head odavalt ei saa.

Ehitusmehe tunnihindki pole otsustav, vaid see, mida ta oskab. Küsi, kus ta on varem töötanud, ja käi vaatamas.

Eri lahendusvõimalustest arusaamine võib aidata säästa juba töömeetodi valikul. Nii mõnigi ehitusmees tahab hakata veidi viltust seina abisõrestiku abil millimeetrise täpsusega sirgeks ajama, aga see pole alati tingimata vajalik, seina pandav pingupapp või plaat aitab tihti niisama hästi.

Kuna iga tööd võib mitut moodi teha, siis on sul soovitatav piisavalt palju ise kohal olla.

Kui tead, mida tahad ja oled ise kohal, siis saad ka ise mõjutada, kuidas asju tehakse. Maja renoveerimisel tehakse pidevalt mitmesuguseid suuremaid ja väiksemaid otsustusi – kuhu panna pistikupesa, kuidas parandada seinas ootamatult ilmnenud pehastunud kohta ; algul ettenähtud materjali polegi saadaval, torumees tuleb juba homme, kas plaatimisega saadakse valmis? Kas oled ise tööjuhataja ja korraldad seda kõike või tellid väljast kedagi? Usaldusväärse profi eeliseks on kiired otsustused, ja tihti saavad nad ehitusmaterjale ja seadmeid ka soodushinnaga.

Viimasel ajal on olnud meeldiv tõdeda, et kolmekümneste põlvkond oskab küsida ja

endale asju selgeks teha. Nad käivad kursustel, uurivad internetist, vestlevad julgelt töötegijatega.

Eelarve on asi, mille kohta alati küsitakse.

Tapeedi hinda võib arvestada, vannitoa tegemiseks võib küsida pakkumisi, aga üldiselt tuleb renoveerimise käigus ette mitmesuguseid üllatusi, nii et täpset hinnakalkulatsiooni on raske pakkuda. Palju sõltub ka omaenda töö osast. Aga mida rohkem ise teed, seda rohkem hakkab projekt tavaliselt venima. Üldiselt sobib vana maja korrastamisel selline lahendus, et töid tehakse järgukaupa – algul hädavajalik tehnika kiiresti korda, aga tubade remonti võib jagada mitme aasta peale.

Wilma Patomäki Wilma Patomäki on ehituskonserveerija ja maalermeister. Ta on kahekümne aasta jooksul töötanud pärimusehituse spetsialistina ja restaureerijana. www.antiikkiverstas.com

45

did Nõuanded ja juhen

majja Pesuruumid vanasse

Palkseina äärde on tehtud 2×4-tollistest prussidest karkass, aga see kinnitub vaid kergelt palkide külge.

Hiljem on tehtud puitkiudvillast isolatsioon ja lõpuks sein plaaditud. Niiskus ei peaks seina pääsema tänu ruumi seespoolsele niiskusisolatsioonile. Ja kui niiskus peaks läbi tungima, siis tänu seina ehitusele ei tohiks sellest erilist häda olla. Sein on üleni puidust või puiset päritolu materjalist, mis suudab niiskuse välja juhtida.

WC võib paigutada trepialusesse väiksesse ruumi.

78

Peatükk 2 l VUNDAMENT JA KEHAND

Sama vannituba paar nädalat hiljem. Seintele taheti panna lihtsalt puitlaudis, aga see pole kooskõlas tänapäevaste ehituseeskirjadega, nii et selleks ei anta ehitusluba. Lahendus on näha pildil paremal – seina on pandud kilekate ja selle peale alusliistud laudise kinnitamiseks. Põrandal on puittalastiku peale valatud õhuke betoonplaat ja selle peale pandud keraamilised plaadid.

d i d n e h u j a j d e d n Nõua Kahekihiline täidisega allkorrusepõrand muutus üldlevinuks 19. sajandil, olles 20. sajandi algupooleni peaaegu ainus põrandalahendus. Selline põrand on kasutusel seniajani, kuigi uutes majades on nüüd levinud peamiselt valatud alusega põrandakonstruktsioon. Kõnealust põrandalahendust nimetatakse ka ronimisruumiga ja tuulutatava aluspõhjaga põrandaks, mis viitab majaalusele õhuringlusele. Sellist põrandat on kerge hooldada, sest põrandalaudu avades saab kontrollida laagide ja isolatsioonimaterjali seisundit. Põranda sisse saab paigutada ka elektrijuhtmeid, ent veetorud jätab pärandehitaja pigem nähtavale – siseruumides pole jäätumisohtu ja võimalik leke on kohe nähtaval.

a korrastamine Allkorruse põrand

Kahekihilise täidisega põranda põhimõte on lihtne: tugev talastik ning selle peal ja all laudis ja voodripaber. Majaalune tühi ruum on väga vahelduva kõrgusega, see võib olla 20–30 cm või isegi üle meetri. Ka põrandatalastik võib olla tehtud mitut moodi. Põhikonstruktsioon koosneb toekatest taladest ehk põrandalaagidest, mille peal on tavaliselt põigiti peenemad latid. Vanade põrandate soojustuskihi paksus on tavaliselt 20–30 cm.

20. sajandi esimesest poolest pärineva põranda ehitus Vanemates majades palk.

Hiljem rindemehemajades peenem, umbes 50×200 mm pruss või põiksõrestik.

Soojustustuseks sammal, turvas, savi, saepuru, puitlaastud...

Ülemiste põrandalaudade alla pandud paber tuleks keerata seinte äärest korralikult üles põrandaliistu või seinale pandava puitkiudplaadi taha. Mõnedes majades on põranda servadesse pandud raamlauad, mida saab üles tõsta ilma kogu põrandat lahti võtmata. Sellest kitsast avast võib siis kontrollida soojustuse seisundit ja vajadusel lisada soojustusmaterjali välisseina äärde, kust külm tavaliselt põranda alla pääseb.

Soojustusruumi suurendamine

Põrandalaudade lahtikiilumine

Põrandasoojustuse paksemaks tegemiseks võib aluspõranda lauad, mis muidu on kinnitatud talade külgedele, panna talade alla. See on võimalik, kui on tegemist kerge soojustusmaterjaliga.

Sulund- ehk punnlaudu on raske lahti võtta, sest nende üleskangutamine lõhub sulundeid. See töö läheb hõlpsamalt, kui tõsta mitme kiilu abil põrandat niivõrd, et lahtivõetavat lauda pole vaja liiga palju käänata. Kui lauad on lahti kiilutud, siis võib osutuda otstarbekamaks tõmmata naelad välja altpoolt läbi laua – mitme värvi- ja kitikihi all oleva naelapea üleskiskumisel võib jääda liiga suur jälg.

Mõnel juhul võib naelad ka ettevaatlikult tagasi lüüa, kuid jätta need välja tõmbamata.

79

did Nõuanded ja juhen

Allkorruse põranda

Põrandavahe täidetakse isolatsioonimaterjaliga, millest vanimad on sammal, turvas ja liiv. Kõige all võib olla tuuletõkkeks savikiht. 20. sajandil oli levinuim soojustusmaterjal saepuru või puitlaastud või parimal juhul nende segu – selline täidis on parajalt õhuline ja seetõttu hea soojusisolatsioon. Põrandatevahest võib aga leida palju muudki – tühje tsemendikotte, aganaid, õlgi, tellisepuru, mineraalvilla ja hiirepesi.

Kui põrandatalastik on korras, siis üldjuhul pole vaja vana soojustust välja võtta. Põranda korrastamiseks piisab, kui äravajunud soojustuse asemele lisada saepuru (või lina või puitkiudvilla). Puitkiudvill on tehtud vanapaberist ning soojusisolatsioonivõime ja niiskuse imavuse-loovutamise poolest sarnaneb see puiduga. Juhul kui põranda vahele satub vesi, siis puitkiudvill imab vee endasse, hajutab selle laiale pinnale ja laseb välja auruda, enne kui kõdu või hallitus jõuab kasvama hakata. Ja kui keegi tahab saja aasta pärast sedasama põrandat remontida, siis võib ta vana puitkiudvilla kompostida.

Vanaaegsed sulundita põrandaplangud on algselt omavahel ainult külgsuunaliste puutappidega ühendatud ja hiljem on kinnitust tugevdatud pealt naelutamise teel.

Kõige raskem on esimese laua lahtivõtmine. Esimesest lauavahest tuleb üles otsida ühendustapp ja see läbi saagida. Pealt sisselöödud naelte pead tuleb välja kaevata ja naelad välja tõmmata. Üks nipp on kruvida esimesse põrandaplangusse üks või kaks polti ja nende abil laud üles kiskuda.

80

Peatükk 2 l VUNDAMENT JA KEHAND

korrastamine

Kui lauad on lahti võetud, silutakse nende servad kaaplehega. Aastakümnete põrandapesuvesi ja tolm on kinnistunud kõvaks massiks. Punnlaudadel puhastatakse nii sulundiga kui ka soonega pool kitsa peitli abil.

Saali põrandalt lahtivõetud pikad lauad viidi kõrvalruumi või õigemini kahte kõrvutiasetsevasse ruumi ootama. Teipidele on kirjutatud laudade järjestus.

Kui põrandalauad olid lahti võetud, topiti pealmiseks soojustuskihiks olnud klaasvill kottidesse ja vana saepurutäidis eemaldati imuriga. Põranda alumine laudis oli nii viletsas olukorras, et see kõlbas ainult kütteks. Talastikku seevastu polnud vaja uuendada. Soojustatud aluspõrandate avamisel võib tihti näha väga erinevaid konstruktsioone, ja siin on põranda aluspalgid ja laagid erandlikult ühesuunaliselt.

Ruumi nurgas on olnud ahi, millest on järel tugev kivialus.

Käsil on uue põrandaaluse laudise tegemine. Selleks, et soojustuskihi paksust saaks viie sentimeetri võrra suurendada, pannakse alumised lauad mitte talade vahele, nagu need enne olid, vaid alla. Talade külgedele löödi siiski 2×2-tollised tugipuud, sest mõned talad olid alt veidi pehastunud. Vana soojustusmaterjali (saepuru/turvas/liiv) kasutades tulnuks kasutada ka traditsioonilist konstruktsiooni, sest rasket soojustuskihti kandev laudis on tugevam, kui see asub 2×2-tolliste prusside peal (talade vahel, mitte all).

Siin on vana maja probleem – õhutihedus. Ahju aluskivid ulatuvad põrandakonstruktsioonini, ja neid liitekohti on raske tihedaks saada. Tikksaega saetakse laud võimalikult täpselt ava sulgevasse vormi ja lõpuks tihendatakse liitekoht hoolikalt voodripaberiga.

81

did Nõuanded ja juhen

Allkorruse põranda

Kui aluslaudis on voodripaberiga tihendatud, võib hakata puitkiudvilla sisse puhuma. Pane tähele töömehe põlve kohal olevat voodripaberi serva – see läheb üles tugipuu peale, aga mitte kogu talale. Nii takistatakse külmasilla teket – külm õhk, mis võib ehk paberi ja puidupinna vahelt üles tõusta, ei pääse ülemiste põrandalaudadeni. Soojustusmaterjali pannakse 10–20-protsendilise liiaga. Ühe toapõranda soojustamiseks võib rentida puhuri. Kui seda tööd on rohkem, siis tasub palgata remondifirma töömehed, aga ühe põranda pärast vaevalt kohale tulema hakatakse.

Põrandaplangud kantakse tagasi. Puitkiudvill on madalaks vajutatud ja selle peale on pandud paber. Voodripaber takistab ühtlasi villatolmu tõusmist laudadevahelistest pragudest.

Vältimaks soojustuskihi rikkumist, käiakse piki laudu.

82

Peatükk 2 l VUNDAMENT JA KEHAND

korrastamine

Põrandaplangud on omavahel ühendatud puutappidega, millest osa lahtivõtmisel purunes. Suur osa tappidest oli juba ennegi puudu ja eelmine remontija oli põrandat kinni löönud kuuetolliste naeltega. Katkised tapijupid puuriti aukudest välja ja harjavarrest lõigati 105 uut tappi. Neid võib aga teha ka neljakandilisest latist, mida saab kindlalt ümmargusse auku sisse lüüa.

Kuigi plangud on õiges järjestuses, pole nende ühendamine tappide abil lihtne: tappe tuli peenemaks voolida ja plangud püüdsid banaanidena kõverasse tõmbuda. Mõne laua õigesse kõrgusse saamiseks tuli kasutada kiilusid. Kahel mehel kulus põrandaplankude paikapanekuks paar päeva. Ühtekokku kestis põranda remont paar nädalat.

Hetkel on põrandalauad kinnitatud ainult puutappidega. Mõni laud on veidi üles kerkinud ja paaris kohas on naginat, aga põranda naelutamiseks pole veel vajadust. Kui need mõned kaardunud lauad kõvemini kinnitada, siis sellest peaks aitama.

d i d n e h u j a j d e d n Nõua

d Mikroobid kiusava

Kõikjal meie ümber on hallitus- ja mädanikseente eoseid. Need hakkavad kasvama kohe, kui tekivad selleks soodsad tingimused.

Mõlemad, nii hallitus kui ka mädanik, on seened (osa mikroobide ehk mikroorganismide suurest rühmast) ja nende põhierinevus on toiduvalikus. Enamikule hallitustest piisab, kui neil on mingisugunegi kasvusubstraat, mingi toit (tolmustki võib aidata), niiskust 70–80 protsenti ja temperatuur plusspoolel. Mädanikseened vajavad toiduks puitu.

Hallitusi on kümneid tuhandeid eri liike ja sõltub juhusest, missugune hallitus leiab tee just sinu vannitoa seina taha. Kindel on aga see, et niiskes kohas mingisugune hallitus kasvama hakkab. Hallitus kasvab põhiliselt kasvusubstraadi pinnal ega kahjusta üldjuhul oma kasvualust. Mädanikseened saabuvad kohale veidi hiljem, ja nende liike on vähem. Puidumädanik ei ole inimesele nii kahjulik, aga ehitistele on see saatuslik, sest mädaniku toimel kaotab puit oma kandvuse. Viimase aja uuringud on näidanud, et samadesse kohtadesse tungivad bakterid võivad olla kõige tugevamate ruumiõhumürkide allikaks.

Kõige suuremaid niiskuskahjustusi esineb alates 1970-ndaist aastaist ehitatud vannitubades, olgu need siis uutes või saneeritud majades. Vannitubade niiskusisolatsioon on olnud puudulik ja pisimastki praost on niiskus võinud pääseda konstruktsiooni sisemusse, pääsemata sealt enam välja. Teisteski ruumides on võinud tekkida niiskuskahjustusi, kui õhus olev veeaur on püüdnud välja pääseda vale teed kaudu, näiteks sellest ühestainsast nurgast, kus aurutõkkekiles on väike rebend.

Puidumädanik Kõige sagedamini tuleb puidumädanik sisse maja alt koos pinnaseniiskusega. Muud riskikohad on läbilaskev katus (eriti katuseneelud) või akende all olevad puittarindid.

Mädanikseened jagatakse kolme rühma, põhiliselt selle järgi, kas need söövad ligniini (valgemädanik), tselluloosi (pruunmädanik) või rakuseinu (pehmemädanik). Ehitistes kasutatud okaspuitu söövad kõige sagedamini pruunmädanikseened, kelle töödeldud puit lõheneb ja laguneb tükiliseks, nii et puidupind näeb välja nagu söestunud halg. Mädanikust tugevasti kannatanud puit muutub jahuseks ja minetab kandvuse.

Puidumädanikku pole tingimata väljastpoolt näha. Pildil on pehastunud laua majaseinapoolne külg. Laua välispind on aga veel täiesti terve, nii et kahjustus ei paista välja. Tegemist pole mädaniku kavalusega, põhjus on selles, et laua välispind kuivab päikese käes kiiresti ja kuiva puud on raskem süüa.

Puus nähaolevad augud on putukate tehtud, need liiguvad samades kohtades kus mikroobidki.

83

did Nõuanded ja juhen

ad Mikroobid kiusav

Mädanikseente pealetung peatub, kui nad ei saa enam vett, aga näiteks põrandaseen ehk majaseen ehk majavamm võib kasvatada mitme meetri pikkusi seenevääte, mille abil ta toimetab vett seeneniidistiku puitu söövasse tippu. Seeneniidistik võib levida nähtamatult väga kiiresti, see võib kohati roomata ka betooni, plasti ja isolatsioonimaterjali pinnal. Niidistik on sageli peidus tarindi sisemuses, aga selle nähtav osa ehk viljakeha võib tungida ka eluruumidesse. Majavammi viljakeha on umbes sentimeetri paksune ja selle läbimõõt võib ulatuda mõnest millimeetrist isegi meetrini.

Kui mädanikseene „veevarustus” katkestada, siis ta kasv peatub ja ta ei kahjusta enam ehitist. Mõnedes juhendites soovitatakse maja remontides eemaldada kõigi mädanikukohtade kõrvalt meetri jagu ka tervena näivat puitu. Igas olukorras pole see siiski tingimata vajalik, peamine on, et puit püsiks kuivana. Mõnikord piisab ka pehkinud koha toestamisest. Peatähtis on kõrvaldada niiskuse tekkepõhjus, sest märjaks saades hakkab ka uus täiesti terve puit pehastuma.

Hallitus Hallitus üldiselt ei kahjusta hoone tarindeid, on aga seda kahjulikum inimesele. Teadlased on tänapäeval ühel meelel ses suhtes, et hallitused on ohtlikud: „Tegemist on tervisekahjustusi tekitava komplitseeritud nähtusega, mis on üldlevinud maailma eri paikades, see on arenenud koos moodsate ehitusviisidega (...) Kuigi seos on täiesti ilmne, pole veel kindlalt teada, millised on selle nähtuse põhjuslikud seosed ehk miks niiskusest kahjustatud ehitistes kasvavad mikroobid mõjuvad ohtlikult.

Kogu protsessi algpõhjus on ehitises akumuleeruv niiskus. Niiskus on kahjulik ehitusmaterjalidele ja see põhjustab mikroobide kasvu, need aga tekitavad siseõhus mikrobioloogilist ja gaasilist saastet.”

Tegemist on samade hallitusseentega, mida on olnud õhus juba miljoneid aastaid, aga kas need on muutunud tervistkahjustavaiks alles viimastel aastakümnetel? Kas me viibime nüüd rohkem siseruumides?

Kas majad on liiga kõvasti tihendatud? Kas asi on märgades ruumides, otse pinnasele toetuvas vundamendis ja madalates katustes? Või on põhjus siiski uutes ehitusmaterjalides, mis sisaldavad uusi tehislikke ühendeid? Uued uuringud on ka näidanud, et eri mikroobide koosesinemine suurendab nende kahjulikkust. Eluruumi pärast võitlevad mikroobid eritavad üksteise vastu mürke, toksiine, mis võtavad eluruumi ära ka majaelanikelt. Hallitustega konkureerivad eluruumi pärast veel pärmiseened ja bakterid, ning needki eritavad mürke.

Selle mürgikokteili analüüse võib lugeda eri allikaist lehekülgede kaupa, aga majaelaniku seisukohast on peaasi pääseda sellest võimalikult kiiresti. Kui põhjus on kohalikus veelekkes, on olukorra parandamine suhteliselt lihtne: kõik saastunud materjalid kõrvaldatakse ja asendatakse uutega. Kõige halvemal juhul on tegemist suure niiskuskahjustusega, mille tagajärjel hallitus on levinud juba üle kogu maja. Vanas puumajas seda üldiselt ei juhtu, aga pinnasel asuvast betoonplaadist aluspõrandaga majas võib näiteks lekkivast nõudepesumasinast väljajooksev vesi levida

84

Peatükk 2 l VUNDAMENT JA KEHAND

kümnete ruutmeetrite suurusele alale, enne kui seda märgatakse. Seoses remondiga tuleb ehk teha vägagi suuri ehitustehnilisi muudatusi, et niiskus edaspidi valesse kohta ei pääseks.

Hallitustega seostuv probleem on nende salapärasus: mõni tunneb nende lõhna, teine mitte, mõnele mõjuvad need kahjustavalt, teisele mitte. Mõõtes võidakse tuvastada hallitusseente olemasolu, ilma et inimestel kahjulikke sümptomeid esineks, teisal esinevad sümptomid, aga mõõtmised hallituse olemasolu ei näita. Isegi surnud hallitusseente kolded võivad tekitada sümptomeid. Mürkidega mikroobe tappa ei saa.

Ehitise korrastamisel ei aita muud, kui tuleb kõik kohad majas üle vaadata ja igasugune saastunud materjal eemaldada. Hallituse väljalõhkumist tuleb teha niisama hoolikalt nagu asbesti väljalõhkumist. Ja kui niiskus uuesti võimust võtab, siis hakkab kõik otsast peale.

Sinetusseened Sinetusseened on nähtaval puupinnal, aga nende niidistik tungib puidu sisemusse. Sinetusseened puitu siiski ei kahjusta, nad kasutavad ainult puidurakkudes olevaid toitaineid ja muudavad puidupinna halliks. Värvikile irdumist sinetus siiski soodustab.

Vetikad Hästi niiskes ja varjulises kohas võivad puidupinnale hakata kasvama vetikad. Needki ei söö puitu ja on seetõttu ohutud. Vetikad ja sinetusseened mõnevõrra isegi kaitsevad puitu ultraviolettkiirguse kulutava toime eest. Teisalt annavad mõlemad tunnistust sellest, puit on pidevalt niiskusele aldis – järgmisena võivad olla tulekul mädanikseened.

Veranda varjupoolsel seinal kasvavad vetikad ja sokli veelaual samblikud. Mõlemad on puidule ohutud, aga vetikad räägivad niiskusest.

r a ta n e m m o k i tr is e M Wilma Patomäki

tluskiht

Majaseinu kaitseb viimis

E

i ole suurt vahet, kas tegu on palkmaja või sõrestikkonstruktsiooniga – kummalgi on omad eelised. Palkmaja on tugevam, aga seal on raskem teha muudatusi kui sõrestikkonstruktsiooniga majas, kus näiteks vannitoa sisseehitamine läheb hõlpsamalt. Sõrestikkonstruktsiooniga maja tarindid on kergemad ja neid on ka kergem käsitseda, aga seinas on mitu kihti, mis tähendab lisatööd. Palkide töötlemine nõuab rohkem jõudu ja oskust, aga sein on kohe valmis. Eri tüüpi konstruktsioone võib ka omavahel ühendada, näiteks palkmaja veranda või stiilse välisvoodrilaudisega juurdeehitis võib olla sõrestikkonstruktsiooniga.

Palkmaja eeliseks on selle teisaldamise võimalus. On ju meeldiv, kui tundub, et maja „valmib” kiiresti. Me tõime oma õuele näituseruumide tarvis vana veski. Selle lahtivõtmiseks kulus neli päeva, uuesti kokkupanekuks nädal ja katuse tegemiseks kaks nädalat. Eriti sellist rohmakamaks jäetavat ehitist on kerge teisaldada ja see ei nõua ka eriti suuri kulutusi. Maja kõige kulukamad kohad on pesuruumid, köök ja kütteseadmestik.

Seinte alla on vaja vundamenti ja oma kogemuste põhjal võin öelda, et see on majaehituse juures üks probleemsemaid asju. See hõlmab pinnaseuuringuid, arupidamist, kaevetöid, pinnase täitmist ja taldmiku tegemist. Koos sellesama veskiga tõime kaasa ka vundamendi-

kivid, aga enne jõenõlval asunud vundamendi kaljupinnasel ülesladumine ei ole õnnestunud just kõige paremini. Kive ei saa samal moel paika panna. Oleks vaja oskajat kiviraidurit, kes kive töötleb ja uues kohas kokku sobitab, aga see on aegavõttev ja kulukas lahendus.

Hea lõpptulemuse peaks saama, kui teha osalt valatud ja osalt graniitkividest vundament ja krohvida see vabal käel lubimördiga, mis jätab pinna elavaks.

Sageli kurdetakse põranda alt tuleva külma üle ja paraku on selleks sageli ka põhjust: vana soojustus on ära vajunud või pole see algseltki kuigi tõhus olnud. Ma ei hakkaks siiski otsekohe kogu põrandat lahti võtma. Algul võiks põranda servast paar lauda avada ja püüda sealtkaudu selgust saada, kuidas soojustusega lood on. Täielik põrandaremont on suur töö, mis võib kergesti kujuneda arvatust hoopis mahukamaks. Laagid võivad olla pehkinud, põrandaliiste tuleb vahetada jne.

Maja säilimise seisukohalt on olulised need eespool nimetatud asjad – vett pidav katus, kindel vundament, tugevad seinad ja korrastatud aknad. Seejärel võib keskenduda sisustusele ja välisvoodri tegemisele. Välislaudis on oluline, aga tuleb silmas pidada, et see on vahetatav viimistluskiht. See ei peagi igavesti vastu pidama, vaid seda korrastatakse ja uuendatakse pidevalt. Veelaudu vahetatakse

sagedamini kui seinalaudu, samuti seina ja trepi vahelist pragu katvat liistu. Riskialtid on ka akendealused puittarindid. (Aknad peaksid olema välisseinapinnaga ühel tasandil, see vähendab niiskuskoormust.) Kõige suurema koormuse all on lõunapoolne sein, mida päike kõige rohkem kõrvetab, ja vee ja päikese koostöö kulutab pindu. Vanade majade seinu on kaitstud isegi laastukattega – kogu palksein on kaetud samal moel nagu laastukatuski.

Välisseina laudist kaitseb värv. Värvimise kohta ei saa anda üldkehtivat juhendit; värvi valikut mõjutavad maja asukoht ja stiil. Kõige hõlpsam lahendus on keeta või hankida keeduvärvi, aga hööveldatud laudadest fassaad nõuab linaõlivärvi juba esteetikast lähtudes.

Meil omal on seinas kümme aastat vana punane ooker ja alles nüüd hakkavad seal mõned oksakohad nähtavale tulema. Aknad värviti linaõlivärviga aastal 1995 ja neid on vahepeal ainult korra üle värvitud. Õnnestumine sõltub suuresti värvija ametiuhkusest. Eriti õlivärviga peab värvima õhukeselt ja kuiva ilmaga, puidupind peab olema kuiv ja hallitusvaba. Üldiselt on kõige paremad tingimused värvimiseks kevadel. Linaõlivärvi võib pintseldada mitmeid kihte pealistikku ilma vana alumist värvikihti eemaldamata, aga kihid peavad olema õhukesed. Hooldusvaba, igavesti püsivat värvi pole olemas.

85