http://www.serk.ee/files/arhiiv/vanasstiilis

Ari ja Riitta Koskinen

Vanas stiilis .. .. moobel M E I S T E R D A M E

I S E

Soome keelest t천lkinud Kersti-Mai Kotkas

Pühendame selle raamatu Kai Koskinenile

Ari ja Riitta Koskinen Nikkaroi vanhaan malliin Werner Söderström Osakeyhtiö Helsinki © ari ja riitta koskinen ja wsoy 2007 Fotod ari ja riitta koskinen, lk. 19, 25, 37, 58, 64, 72, 92, 100, 111 katja hagelstam Joonised veera varteva Kujundanud elina warsta ISBN 978–951–0–32721–0 (soome k)

ISBN 978–9985–3–1832–4 (eesti k) Toimetanud Urve Tammjärv © Tõlge eesti keelde. Kersti-Mai Kotkas, 2009 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

Sisukord

Lugejale 5

Mõni sõna ajaloost 8 Seisuskohane sisustus 10 Tisleriamet oli au sees 10 Karmid nõuded meistriks saamisel 12 Sellide õpireisid 12 Tisleri töötoas 12 Puutööd ja puumaterjal 14 Liimplaadi valmistamine 16 Taldrikuriiul toob kööki vana aja hõngu 19 Ümber klapplaua mahub istuma palju külalisi 25 Pulkseljatoega tool on hea igapäevane mööbliese 37 Rokokoo uudistoode – potikapp 45 Lihtsalt valmistatav voodipeats ilmestab magamistuba 57 Peegliga seinalühter annab valgust ja on ilus vaadata 63 Moodne serveerimislaud 71 Lihtne Gustavi stiilis kummut sobib igasse kodusse 79 Ülestõstetava plaadiga laud oli abiks serveerimisel 91 Populaarne Gripsholmi tool 99

Küünlapuu loob jõulumeeleolu 111 Riiuleid ja nagisid läheb ikka vaja 119 Vali 18. sajandi stiilis kangad 125 Kangastiilide ajaloost 126 Praktilised äravõetavad mööblikatted 129 Õmble lihtne ja odav 18. sajandi rullkardin 131 Nõuandeid pindade värvimiseks 133 Halli tooni munaõlitempera 135 Kirjandust 137

Lugejale See raamat sai alguse meie oma kodu sisustamisest. Igatsesime tänapäeva eramusse 18. sajandi hõngu, mida olime tunnetanud Soome ja Rootsi muuseume, mõisaid ja kodusid külastades.

18. sajand oli sisustamise kuldaeg. Mööbel oli lihtne ja praktiline ning tagasihoidlikult kaunistatud. Rokokoo ajal, mis Soomes jäi umbkaudu aastatesse 1760–1770, pääses esmakordselt mõjule esteetika ja ergonoomika. Näiteks tooli seljatugi järgis selja kumerust. Mööbliesemed olid ruumi osa, ent ootasid seinte ääres ka kasutamist.Vajadusel paigutati need ümber ja moodustati mugavaid istumisnurki.Varaklassitsismi ajal, mida Soomes nimetatakse kuningas Gustav III järgi Gustavi stiiliks, arenes otstarbekus ja ilu kõrgele tasemele.Tolleaegsed mööbliesemed sobivad suurepäraselt ka tänapäeva moodsasse interjööri.

Meie kodu on päris tavaline tänapäeva eramu. Kui me seda ligi kümme aastat tagasi ehitasime, ei mõelnud me üldse esinduslike ruumide, näiteks söögitoa peale. Lastega pere pidi arvestama iga ruutmeetriga. Tolleaegse tava järgi moodustasid köök ja elutuba ühe suure ruumi. Kuidas aga ühitada tänapäevase ruumijaotusega 18. sajandi stiiliga sobiv sisustamisideoloogia?

Alustasime mööblist. Et antiigipoodidest ja oksjonilt ostes oleksime kulutanud palju raha, otsustasime valmistada jõukamatele kodudele omaseid esemeid ise.Vähehaaval sisustasime selliste vanaaegsete esemetega kogu oma elamise. Erinevad mööbliesemed sobivad kokku ning vajaduse korral on neid kerge ühest ruumist teise liigutada. Kogu sisustus jätab ajatu ning harmoonilise mulje.

Kõik on valmistatud võimalikult säästlikult ja lihtsalt, kasutatud on kohalikku puitu, osaliselt ka liimpuitu, rakendatud on ka tänapäevaseid puidutöötlemismeetodeid. Võimaluse korral on püütud käsitada vanu töövõtteid. Mõningal määral on kasutatud tolleaegsele mööblikonstruktsioonile iseloomulikke tappseotisi. Kõige olulisem on see, et lõpptulemus oleks võimalikult ajastutruu.

Selles raamatus antud juhendite järgi saab meisterdada põhilisi mööbliesemeid kodu üldkasutatavatesse ruumidesse. Oleme seadnud eesmärgiks, et raamatus toodud esemete valmistamine oleks võimetekohane nii algajale puutöösellile kui ka juba kogenud 5

6

tislerile. Koostatud on võimalikult üksikasjalikud juhendid. Iga eseme juures näidatakse piltidel ja seletatakse ära kõige olulisemad ja keerulisemad töövõtted. Mõningaid tööoperatsioone on mõistlik teha puidutöötlemismasinatega, ent hakkama saab ka lihtsate tööriistadega. Osavamad puutöötegijad võivad juhendid endale sobivamaks teha ning kogu tööga, näiteks seotiste ja konstruktsiooniga hoopis paremini hakkama saada. Mööblit võib meisterdada oma töökojas, aga ka rahvaülikoolide puutööringides, raskuste korral saab seal abi asjatundjalt. Kõige tähtsam on teha ise – ilus ja asjakohane mööbliese kiidab oma tegijat päris kindlasti.

Täname WSOY kirjandusfondi ja Lammi valda raamatu projekti toetamise eest.Täname ka Helsingis asuvaid Lauritzoni ja Les Tissus Colbert’i kauplusi, kes võimaldasid meil kangaid pildistada.

Lammi, jaanipäeval 2007 Ari ja Riitta Koskinen

7

Mõni sõna ajaloost 18. sajandi alguses mõjutasid Soome sisustuskultuuri arengut ennekõike Euroopa kõrgklassi arusaamad eluruumist. Need hakkasid tollel ajal muutuma suunas, kus esile tõsteti individuaalsust, mugavust ja luksuslikkust. Propageeriti uut moodsat maailmakäsitust, heaolu ja jõukust peeti Soomes tollel ajal ülioluliseks.

Kui olud pärast järjekordset ajutist Vene okupatsiooni 1740ndatel aastatel taas rahunesid, võidi jõukamates kodudes hakata tähelepanu pöörama sisustusele. Soojust hoidvad kahhelahjud ja suured aknad tõid tubadesse valgust, soojust ja hubasust.

Võeti kasutusele uusi eluruume, mis olid mõeldud seltskondlikuks koosviibimiseks. Eeskätt oli selleks ruumiks praeguse elutoa eelkäija võõrastetuba või ka salong, kus kasutati kõige uuemaid ja moodsamaid sisustusvõtted.

Kui omaaegsed maamajad olid põhitüübilt kahe eraldiasetseva ruumiga, siis paremal järjel olevate inimeste elumajades järgiti põhiplaani, kus kesksel kohal paiknes saalituba. Hoone keskel oli suur saal, sellest mõlemal pool kaks kambrit ja ees vestibüül.

Nii oli majas ainuüksi esindusfunktsioone täitvaid ruume, nagu saal, salong ja külaliste magamistuba. Nendes ruumides viibiti tavaliselt vaid siis, kui oli külalisi või peeti pidu.

Niisuguste majade toad olid avarad ja ruumikad, sest mööbel paigutati 18. sajandil tavaliselt piki seinaääri.Vajadusel moodustati laudadest ja toolidest mugavaid istumisnurki. Oma mõju mööbli väljanägemisele avaldasid ka tolleaegne käitumis-, joogi- ja söömiskultuur, mille jaoks mõeldi välja täiesti uut laadi mööbliesemeid. Praktiline ülestõstetava plaadiga laud on hea näide tolleaegsest läbimõeldud mööblikonstruktsioonist. Laua võis pärast teejoomist panna seina äärde ja lauaplaadi sai ruumi säästmiseks üles tõsta. Pidevalt jäid väiksemale seltskonnale mõeldud lauad ja toolid oma kohale alles 19. sajandi algupoolel, kui tooni andis ampiirstiil.

8

Soomes olid populaarsed Carl Wijnbladi t체체pprojektid. Produktiivne Wijnblad avaldas umbes 150 puu- ja kivimaja n채idisprojekti.

9

SEISUSKOHANE SISUSTUS Nii nagu tänapäevalgi näitab kodu selle omaniku jõukust, oli see staatuse sümbol juba 18. sajandil. Jõukama rahva kodude, kiriklate, sõjaväe ametiasutuste, kodanlaste kodude, samuti mõisate sisustus pidi vastama seisusele. Esindusruumide mööbel ja kõik sinna juurde kuuluv oli pilkupüüdev ja uhke. Igasuguste uute moeröögatustega kaasaminemine andis omal moel tunnistust perekonna jõukusest ja haritusest. Moodsat mööblit telliti Stockholmist ja mõisate raamatukogudesse teoseid Pariisist ja Londonist. Uudsused ning kõrgemale elatustasemele omased kombed ja harjumused levisid jõukamatest kodudest vähehaaval ka talupoegade elamisse.

Oluline suunanäitaja Soome ja Rootsi sisustuskultuuris oli Stockholmi kuningaloss. Uus moestiil saabus lossi Prantsusmaalt, peaasjalikult oli selle maaletooja arhitekt Carl Hårleman (1700– 1753) ja tema poolt Rootsi kutsutud prantsuse käsitöömeistrid.

Hårlemani ideid propageeris edukalt Carl Wijnblad (1705–1768), kelle 1755. aastal ilmunud ehitisjooniste raamat oli nii mõnegi Soome mõisaomaniku raamaturiiulis.

Tegeliku ilme Soome rokokoomõisatele ja nende interjöörile andis siiski Turu linnaarhitekt Christoffer Friedrich Schröder (1722–1789), kellel oli Soomes sellel alal ligi kolmkümmend aastat juhtiv roll.Tema töö tulemusi võib imetleda näiteks meie ajani säilinud Inko Fagerviki mõisas, mis on säilinud meie ajani, need ühtlasi tõestavad, et Soome polnud maas ei ülejäänud Euroopast ega ammugi mitte Rootsist.

TISLERIAMET OLI AU SEES 18. sajandil pidi tisler kuuluma oma tsunfti. Seda nõudis 1621. aastal väljakuulutatud kogu riiki hõlmav ametikord. Esimene Soome tislerite tsunft asutati Turus 1633. aastal ja 18. sajandi lõpus tegutses neid Soomes juba kaheksa. Tsunftid tegutsesid peaasjalikult rannikulinnades, nendest kujunesid välja olulised tisleritöö oskusi andvad keskused. Tsunfisüsteem lõpetati aastal 1868, kui võeti vastu seadus, mis lubas igaühel vabalt elatist teenida.

10

1740. aastatel, kui oli lõppenud järjekordne Vene okupatsioon Soomes, muutusid tsunftid endisest veelgi tugevamaks. Need, kes tsunfti ei kuulunud, aeti linnast välja. Kui keegi siiski tsunftiväliselt tegutses, ootas teda trahv, temalt võeti ära tööriistad või keelati oma ametit pidada.

Tsunfti eestseisus oli väga konservatiivne, tema ülesanne oli käsitööliste sotsiaalseid ja majanduslikke huve kaitsta. Välditi liigset konkurentsi, hindu hoiti ühtlasel tasemel ning jälgiti, et töö oleks hästi tehtud. Kõrgeim võim kuulus tsunfi koosolekule.

Tsunfi sümboolikaga kirstus säilitati muu hulgas karikat, pitsatit ja protokolle.

Iga käsitööline oli oma oskuste üle uhke. Sellepärast tahtsid ka treialid päris omaette tsunfti ning 1738. aastal nad selle asutasidki.

Treimisest oli saanud lausa kõrgaadli harrastus. Sellega tegeles näiteks kuningas Adolf Fredrik (1710–1771), kellele ehitati Drottningholmi Hiina-lossi treimise tarvis omaette ruumid. Kuningas võis oma meelisharrastusega tegeleda nn kuninga paviljonis, mis asetses Hiina-lossi ühes tiivas. Uhkelt sisustatud hoones oli neli ruumi: treimistuba, puutöötuba, salong ja puhketuba. Kuninga värkstuba ja vanu tööriistu võib tänapäeval imetleda Hiina-lossi muuseumis, mis on avatud suviti.

Aastast 1950 asetseb puutöökoda lossi teises tiivas.

11

KARMID NÕUDED MEISTRIKS SAAMISEL Õpipoiss, kes tahtis tislermeistriks saada, pidi 18. sajandil läbi käima pika teekonna, enne kui ta sai omal alal tunnustatud tegijaks.

Kõigepealt pidi õpipoisist saama sell. Meistriks saamiseks tuli teha näidistöö, milleks 18. sajandi lõpus oli tavaliselt palju vaeva nõudev, väärisvineeriga kaetud kummut või kapp. Lisaks sellele tuli esitada veatud ja täpsete mõõtudega tööjoonised. Kuna meistritööks anti aega kõige rohkem kuus kuud ja see tuli teha mõne meistri järelevalve all, jäi nii mõnelgi meistritiitel saamata.

SELLIDE ÕPIREISID Enne meistritöö tegemist käisid sellid sageli õppimas välismaal, 18. sajandil tavaliselt Stockholmis.Tsunftimeistrite töö saavutaski oma tipptaseme 18. sajandi lõpus Stockholmis, kuhu kõige uuemad puidutöötlemise ja -kujundamise suunad jõudsid just sellide vahendusel. Sellid käisid õpiretkedel ka Saksamaal, Hollandis, Pariisis ja Londonis.

Sellide liikumine oli väga oluline.Tänu sellele levisid kiiremini uued stiilid, töövõtted ja materjalid. Kõige sagedamini võeti teekond ette jõulude, lihavõtete või mihklipäeva aegu. Isikutunnistuseks oli kaasas selliraamat. Kui sell jõudis võõrasse linna, võttis ta ühendust tsunftivanemaga ja ootas enda palkamist erilises sellide öömajas. Tööleping sõlmiti selliga alles pärast katseaega.

TISLERI TÖÖTOAS Puutöökojas hakati tööga pihta hommikul kell viis ja lõpetati õhtul kell seitse. Sageli olid ruumid kitsad ja pimedad, tööd tehti kuuel päeval nädalas. Mingit puhkust pühapäevale lisaks tollel ajal ei antud.

Vähehaaval muutusid tööriistad mitmekesisemaks. Hollandist ja Inglismaalt toodi õhukesi saelehti, nende abil sai välismaa väärispuuliikidest valmistada siledat lauda ja vineeri. Õhukesest 12

teraslehest valmistatud saag oligi meistri kõige kallihinnalisem tööriist.

Kõik mööbli osad saeti välja ja ühendati käsitsi. Saagimisel kasutati suurt, tänapäeva lintsaagi meenutavat tööriista. Jalaga tallates saadi saagimisel jõudu lisaks. Treipink oli varustatud suure, rohkem kui poolteisemeetrise läbimõõduga rattaga, mille ringiajamiseks vajati abijõudu. Jõud kandus treipingi teljele edasi köite ja nahkrihmade abil. Peitleid oli mitmesuguseid ning treitud pinda polnud kombeks liivapaberiga üle hõõruda. Erisuguseid sile- ja ümarpeitleid oli tarvitusel mitmeid kümneid.

Olulisel kohal, eelkõige spooniga katmise ja intarsia tegemise juures, oli liimi kasutamine. Hea liimi retsept oli hoolega varjatud ametisaladus. 18. sajandi lõpus ilmusid ka Soomes tislerite toodetele oma templid, nii nagu oli kombeks Rootsis.

13

Puutööd ja puumaterjal Puutööd võib soovi korral teha igaüks. Kuigi algul tundub sageli, et puutööd on raske selgeks saada ja oskusi napib, tuleb julgelt peale hakata ning katsetades võib palju korda saata. Alati pole kohe võimalik öelda, kuidas puitu õigesti töödelda. Peamine eesmärk on õnnestunud lõpptulemus. Alustades lihtsamate harjutustega, kasvavad oskused üsna kiiresti, ja siis võib ette võtta keerulisemaid töid.

Puutöö tegemiseks vajatakse mitmesuguseid tööriistu ja abivahendeid. Algaja tisler ei peaks kohe endale koju ostma mitmeid erisuguseid masinaid, algul võiks neid käsitsema õppida kas või rahvaülikooli puutöökursusel käies. Kogenud juhendaja oskab nõu anda, kuidas oma töötuba sisse seada. Paljudele jäävadki kooliruumid parimaks kohaks, kus puidust midagi meisterdada saab.

Pole oluline omada paljusid masinaid, hankida tuleb kvaliteetseid ja oma ideede teostamiseks vajalikke seadmeid. Unustada ei tohi ka masinate ja tööriistade korrashoidu, sest isegi kallis tööriist on kasutu, kui selle tera ei lõika. Tisleri kõige olulisemad töövahendid võiksid olla näiteks ketassaag, kas elektriline

14

või käsisaag, lint- või tikksaag, tavaline väntpuur või kvaliteetne akupuur, lihvimismasin või mõni käsilihvimisseadeldis, nagu väike tald- ja lintlihvija, ning freespink. Suured tugevad masinad on küll jõudsamad ja kergemini käsitsetavad, ent vajavad rohkem ruumi ja sunnivad sagedamini saepuru koristama. Lisainfot masinate kasutamise, hindade ja töökorda seadmise kohta saab puutöömasinatega kauplevatest kauplustest.

Eriline seadeldis, mida selle raamatu juhendite järgi töötades vaja läheb, on peitelpuur. See töötab nagu tavaline puur, kuid selle puuritera ümber on nelinurkne lõikav raam. Peitelpuuri abil saab teha nelinurkseid auke, mida läheb vaja kas või erinevate seotiste tegemisel.

Lisaks tööriistadele läheb vaja ka puitu. Puitu müüvaid kauplusi leidub kõikjal ja neis osatakse anda head nõu, millist materjali ühe või teise asja valmistamiseks kasutada. Puumaterjali ostes on kõige olulisem tähele panna, milline on selle kvaliteet ja kas see on küllalt kuiv. Müügil on igasugust puumaterjali – majaehitaja ei vaja vundamendiraketist valmistades täiesti kuiva ja ilma oksakohtadeta lauda, ent pillimeister kuivatab hoolikalt valitud puitu oma töökojas aastaid ja käib laudu vahetevahel koputamas, et teha kindlaks nende akustilisi omadusi. Oksadeta ja tisleritöödeks sobiv täiesti kuiv puumaterjal on muidugi kallim kui kehvem puit. Kõige tähtsam on kindlaks teha, kas puit on küllaldaselt kuiv, sest märja puidu kiire kuivamine siseruumis põhjustab selle kõveraks tõmbumise ja tekitab pragusid.

Selles raamatus toodud tööjuhendid on mööblivalmistajale väga sobivad, sest kõikide esemete pinnad on kaetud värviga.

Värvitud pindade all saab kasutada veidi vähem kvaliteetset ja ka odavamat puitu. Inetud oksakohad võib välja puurida ja paigata, nii ei kuiva oksakoht hiljem välja. Ebatasasusi saab pahteldada ja lihvida, nii et tekib sile pind.

15

LIIMPLAADI VALMISTAMINE Raamatus toodud esemete valmistamine on lihtsam, kui osta tööstuslikult valmistatud liimplaate. Suuremate tööde puhul võib liimplaadi ostmine siiski üsna kalliks minna, sellepärast on oluline osata seda ise valmistada ning kasutada saab ka teistest töödest ülejäänud latte ja laudu.

1

Sae puumaterjal ketassaega töö jaoks vajaliku pikkusega mõõtu. Arvesta juurde väike lisa viimistluse jaoks.

Sae lauad ketassaega lattideks, mille laius on näiteks 50 mm. Höövelda lattide kitsamad küljed siledaks. Ühteliimitavad pinnad peavad olema sirged ja siledad, et liitekohad tugevalt kinni jääksid.

2

Pane latid üksteise kõrvale nii, et kõrvuti asetsevate lattide aastarõngad oleksid alati eri suunas. Nii saab vältida plaadi kõveraks tõmbumist. Kõrvuti asetsevate, vastassuunda keeratud puusüüga lattide jõud tasakaalustavad teineteist ja plaat püsib paremini sirge. Pane lattide kitsamale servale liimi ja tõmba see pintsliga laiali.

16

3 Suru lauad lattpitskruvidega tihedalt kokku. Pane pitskruvid ka liimplaadi otstesse, siis ei tõuse need liimimise ajal üles. Kui liimplaat on pikk, pane pitskruvi ka plaadi keskele. Pitskruvide all olevate ristlattide alla võib panna paberi, siis ei jää need liimi külge kinni. Lase liimil vähemalt pool tundi kuivada, kui liimi kasutusjuhendis just teistmoodi ei kästa teha.

4

Eemalda kuivanud plaadilt suuremad liimijäljed ja höövelda plaadi alumine pool siledaks. Ära hoogu mine ja lõpeta kohe, kui plaat on sile.

5

Lõpuks lase plaat läbi paksusmasina, sellega saavutad plaadi soovitud paksuse. Pärast neid toiminguid on liimplaat soovitud mõõtu saagimiseks valmis.

17

18

Taldrikuriiul toob kööki vana aja hõngu

Vanasti oli köök oma suure pliidiga kodu süda. Rikkamates majapidamistes oli köök perenaise või majapidajanna kuningriik ning asetses tavaliselt tuleohu vältimiseks eraldi majatiivas. Majaproua käis köögis vaid korraldusi jagamas. Köögi juurde kuulusid sageli abiruumid, nagu köögikamber, kus toit seati serveerimiseks valmis.

18. sajandil oli köögi sisustus väga praktiline ja lihtne. Seinte ääres seisid pingid, kasutusel olid klapplauad ja pikad talupojalauad. Nende ümber sõid ja askeldasid teenijad. Toolid olid lihtsad, sageli olid need tagasihoidlikud pulkseljatoega talupojatoolid.

Kallihinnaliste maitseainete jaoks oli sahtlitega kapp. Ülejäänud sisustuse moodustasid puukast, pottide või muude keedunõude kirst ja järil asetsev veetünn. Kuumad keedunõud tõsteti pliidilt potipingile.

Kuigi köök ei kuulunud esindusruumide hulka, mida näidati võõrastele, võis kööginõude ja nende hulga järgi otsustada maja jõukuse üle. Nõusid pandi meelsasti lahtistele riiulitele, ahjuservale ja seinale vaatamiseks välja. Eriti läikima löödi vasknõud ja riputati kõigile näha. Maja väärtuslikke tinanõusid ning fajanss- või portselannõusid hoiti lahtistel riiulitel. Ka peen serviis andis tunnistust kodu jõukusest. Majapidajanna valvsa silma all pandi nõud pärast söömaaega jälle oma kohale tagasi. Suuremates mõisates läks sageli tarvis redelit, et teenija saaks asjad riiulisse tõsta. Suured nõuderiiulid katsid terve köögi seina ja ulatusid sageli põrandani välja.

Sageli kasutati ka väiksemaid taldrikuriiuleid, mida võis panna nõudekapi kohale. Tavaliselt oli sellel neli riiulilauda. Praktilised taldrikuriiulid leidsid laialdast kasutamist veel 19. sajandilgi ja neil on oma koht ka tänapäeval.

19

Vägev maani ulatuv taldrikuriiul on pärit Seurasaari Kahiluoto mõisast.

18. leheküljel oleva pildi nõuderiiul on omal ajal valmistatud Arabia Fasaani-taldrikute mõõtude järgi. Neid võib asetada ühele riiulile neli tükki kõrvuti. Riiuli all on kokkupandult klapplaud, mille peal hoitakse serviisi kuuluvaid suuremaid kausse ja vaagnaid. Riiul on värvitud Gustavi stiilile iseloomuliku halli linaõlivärviga, see toob sinivalgete Fasaani-nõude mustri kenasti esile.

20

TALDRIKURIIUL Materjal: männilaud Küljed: 20 × 1 200 × 130 mm Riiulid (4): 20 × 950 × 124 mm Esiliistud (3): 15 × 990 × 30 mm 1 Muretse puumaterjal ja vajaduse korral höövelda lauad 20 mm paksuseks. Sae küljed mõõtu 1200 × 130 mm. Sae lint- või tikksaega mõlema külje ots šablooni järgi välja.

Viimistle pinnad liivapaberiga.

Sae välja riiulid mõõtudega 950 × 124 mm.

2

Tee riiuli ühele äärele soon, mis aitab taldrikul riiulil paigal püsida. Soon võiks olla 10 mm lai ja 5 mm sügav 21

3 Tee seotised puutüübliga või nagu pildil, lamellifreesiga. Tõmba külglaudadele abijooned, et märkida ära riiulite asukohad ja külglaua keskkoht. Riiulid asetsevad altpoolt mõõtes 170 mm, 470 mm, 780 mm ja 1080 mm kõrgusel.

Freesi alati lamelli koht nii riiuli kui ka külje keskele. Enne seotiste lõplikku liimimist freesi nii külgede kui riiulite esiservale väike tagasiastega kumerus, nagu on näha pildil.

4

Märgi külgseintele esiliistude asukoht.

Liist paikneb alati riiuliaugu keskkohas.

5

Süvenda pool esiliistust külglaua sisse.

Võid teha sisselõiked tapisaega ja kasutada süvendi puhastamiseks peitlit.

22

6

Kasuta puiduliimi, pane riiuli

7

osad kokku ja suru need pikkade lattpitskruvidega kinni. Kontrolli, kas riiuli nurgad on vinklis, selleks võta diagonaalis mõõt riiuli ühest nurgast teise. Vajadusel nihuta pitskruvisid, et saaksid mõlemast nurgast mõõtes sama tulemuse.

Kinnita esiliistud puutüüblitega või, nagu pildil, messingnaeltega. Ära unusta puiduliimi vahele panna.

Riiuli värvimiseks kasuta Gustavi stiilile iseloomulikku halli tooni.

Lihvi enne värvimist pind hoolikalt üle ja eemalda tolm.

23