Kaane kujundanud Mari Kaljuste Esikaane foto: Tõnu Noorits Toimetanud ja eessõna tõlkinud Kalev Lattik © Fotod: Autorid © Marko Mihkelson, 2010 ISBN 978-9985-3-2189-8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2
Vanematele
3
4
Sisukord Kaardid .................................................................................................6 Saateks ...............................................................................................15 Eessõna (Andrei Nekrassov)................................................................20 I peatükk. IMPEERIUM KUKUB KOKKU Sajandeid tugevnenud inerts .............................................................27 1979 – murdepunkt............................................................................37 Salajane majandussõda ......................................................................46 Võit hirmu üle ....................................................................................60 II peatükk. VABADUSE UUS VÕIMALUS Vabaduse õhuke pinnas ......................................................................73 Uus vabaduselootus ..........................................................................84 Vene süsteem võtab jälle võimust .....................................................98 Identiteedi otsinguil .........................................................................113 III peatükk. TŠETŠEENIA LÕKS Hirm võimu ees ................................................................................125 Jeltsini suurim viga ..........................................................................133 Surnud räägivad ...............................................................................141 Tšetšeeniata poleks Putinit ..............................................................169 IV peatükk. VASTULÖÖK Unistus impeeriumi piiridest ............................................................185 KGB on tagasi ..................................................................................202 Tasalülitamine ..................................................................................218 Balti riigid kui lakmustest ................................................................233 Lõppsõna ..........................................................................................247 Kasutatud kirjandus .........................................................................249 Register.............................................................................................255 5
Vene impeeriumi teke ja laienemine 1462–1914 Kristiania
N O R R A R O O T S I
KS
gi lsin He olm linn ckh Tal Sto
SA in
A
Berli
rb ur i
l a
GA
sk Min
a kv Pih
te Pe
Riia
us
i
o
sav
o
UN
s Var
P
i Viln
a Prah
v
ole
ir dim Vla
VA SK MO sk n
Sm
Kiie
RI Od a
Ha
ž ne ro Vo v rk i
ess
V E N E M A A as
za
Ts ar its õn As tra ha n
e
Ka
Pe n Sa
o m S o
ra to v
an Sa m ar a
Pe r
m
Je ka te rin Uf a bu rg
Or en
bu
Tob
ols
k
rg
Tomsk
Om
sk
I AN UM M I OS EER P
IM
K a s a h s t a Ara n is
Tb Je ilisi re va n Ba
k
ku
u
T u r k e s t a n
Te he ra n
P
6
Ä
R
S
Sam
I A
AF
G
IS AN
TA
N
Kab
ul
ark a
nd
Barnau
l
M O S K VA S U U R V Ü R S T I R I I K 1462 L A I E N E M I N E 1462 – 1592 L A I E N E M I N E 1592 – 1689 L A I E N E M I N E 1689 – 1855 L A I E N E M I N E 1855 – 1914 V E N E M A A R I I G I P I I R 1914
k
jans
o Verh
A Jaku
vsk avlo
p Petro
tsk
Krasnojarsk
Irkutsk
ok ivost Vlad
H
I
I
N
Peking
A 7
N천ukogude impeeriumi ja tema m천juala maksimaalne ulatus
KO M M U N I S T L I K U D VA L I T S U S E D S OT S I A L I S T L I K U D VA L I T S U S E D
8
9
Tšetšeenia
Kaspia meri
V E N E M A A D a g e s t a n S t a v r o p o l i
k r a i
Kizljar Mozdok
Kargalinski
Lahha-Nevre (Nadteretšnõi)
K a ba rdi Balkaaria
Orz-Gala
Kalinovski
Gümse (Gudermess)
I n guššia Beslan
Orga (Argun) Uruss-Martan
Vladikavkaz
K
a
u
k
KabardiBalkaaria PõhjaOsseetia
10
u
Buinaksk
Botlihh
Dagestan
Tbilisi
ARMEENIA
Jerevan
Şüyta-Gala (Šatoi)
Tšetšeenia
GRUUSIA
TÜRGI
s
s
Inguššia
Must meri
a
Stavropoli krai
KaratšaiTšerkessia
Şela (Šali) Vedana
VENEMAA
Krasnodari krai
Hassavjurt
Bummat (Bamut)
Põhj a - Os s ee t ia Alagir
Aksai
GROZNÕI
Näsara (Nazran)
D a g e s t a n ASERBAIDŽAAN
Maailma maagaasi varud (2008) Venemaa
44 650
Iraan
26 850
Katar
25 630 7 167
Saudi Araabia AÜE
6 071
USA
5 977
0
5000 10 000 15 000 20 000 25 000 30 000 35 000 40 000 45 000 miljardit kuupmeetrit
Suurimad naftatootjad 1979–2010 14
Toornafta
miljonit barrelit päevas
12 10
Venemaa
NSVL
Saudi Araabia
8
USA
6 Iraan
4 2 0 1960
1970
1980
1990
2000
2010
11
NATO ja Varssavi pakt: külma sõja ajajärk
N ATO A S U TA J A R I I G I D H I L I S E M A D N ATO R I I G I D VA R S S AV I PA K T I M A A D
* Ida-Saksamaa ühines 1956. a Albaania astus välja 1961. a
ISLAND
SOOME NORRA ROOTSI
TAANI
VENEMAA
IIRIMAA SUURBRITANNIA HOLLAND BELGIA LUKSEMBURG
PRANTSUSMAA
IDA SAKSAMAA
LÄÄNE SAKSAMAA
POOLA
TŠEHH T AUS
ŠVEITS
O S LO V A K K IA
RIA
UNGARI RUMEENIA
ITA
AL
SL
AA VIA
IA
BULGAARIA
IA
HISPAANIA
GO
AL
BA
AN
POR T
UGA
L
JU
12
KREEKA
TÜRGI
NATO 2010. a
P R A E G U S E D N ATO L I I K M E D VENEMAA
ISLAND
SOOME NORRA ROOTSI EESTI VENEMAA LÄTI
TAANI IIRIMAA
LEEDU
SUURBRITANNIA
VALGEVENE
HOLLAND BELGIA LUKSEMBURG
PRANTSUSMAA
POOLA
SAKSAMAA
TŠEHHI T AUS
ŠVEITS
MOLDOVA
RIA
UNGARI
AL
SLOVEENIA IA VAAT HOR
BOSNIA JA HERTSEGOVIINA
AL
IA
SERBIA
MONTEKOSOVO NEGRO
NIA
ITA
BULGAARIA
MAKEDOONIA
AA
HISPAANIA
RUMEENIA
ALB
TUG POR
UKRAINA
SLOVAKKIA
KREEKA
TÜRGI
13
14
Saateks Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda suhtes tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Just need äärmused ja sajandeid pikk värvitihe ajalugu on pannud Venemaast kirjutama või lihtsalt arvama tuhandeid teadlasi, ajakirjanikke ja seiklejaid mõlemal pool piiri. Võiks eeldada, et Venemaa on kui avatud raamat, mida asjast huvitatud peaksid detailideni tundma. Ometi teab igaüks, kes on ühel või teisel viisil Venemaaga kokku puutunud, et Berdjajevi jutt üllatustest ja ennustamatusest kehtib ka siis, kui sa arvad Venemaast kõike teadvat. Nii pole imestada, et tugeva slavofiilihingega Fjodor Tjuttševi kuulsad luuleread Venemaa mõistmisest ja mittemõistmisest („Venemaad mõistusega ei võta, üldise mõõduga ei mõõda”) on osutunud prohvetlikeks ja elavad tänapäevalgi laialt levinud arusaamana. Venemaa on kui üks suur ja lõputu matrjoška, kust kooruvad välja üha uued ja arvamatud tahud. Vaevalt oskas Sergei Maljutin, tutvustades 1891. aastal vene rahvatraditsioonile Jaapani päritolu munanukku, ette näha, et see kujuneb nii populaarseks nähtuseks ja aitab tema enda kodumaa olemust mõtestada. 1994. aastal küsisin Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: „Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt alates 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.” 15
Gaidari pole enam meie hulgas, kuid Venemaa on endiselt suurte väljakutsete ja olemuslike küsimuste risttules. Venemaal aina jätkuv identiteediotsing ning sajanditega kogutud traditsioonide koorem ei luba ühelgi autoril sellest maast kirjutades kasutada lõplikke ja absoluutseid kategooriaid. Minu sügavam Venemaa-huvi algas Tartu ülikooli ajalooõpingute lõpuaastatel, mis sattusid kokku ajaloo enda suure murdehetkega. Kui ma 1988. aastal ülikooli astusin, oli Nõukogude impeerium täiesti olemas, ent viis aastat hiljem ilutsesid minu lõpudiplomil juba iseseisva Eesti sümbolid. See murdehetk oli kindlasti üks tähtsamaid mõjureid, miks mind valdas huvi Venemaa vastu ja püüd mõista paremini meile nii saatusliku naabri olemust. Olen paarikümne aasta jooksul kirjutanud Venemaast sadu artikleid, teinud ajakirjanikuna intervjuusid ja talletanud poliitikuna mõtteid kohtumistelt kümnete Venemaa arengut mõjutanud ja tema olemust seletada püüdnud inimestega, kirjutanud magistritöö Venemaa lähiajaloost ning elanud lõppeks ise üle kolme aasta Moskvas. See kõik kokku suurendas aegamisi kindlustunnet, et võiksin Venemaa mõtestamiseks ette võtta pikema kirjatöö. Esimesed selles raamatus kasutatud märkmed tegin juba 1990. aastate hakul. Tollal, Nõukogude impeeriumi lagunemise järel, oli maailmas populaarne Francis Fukuyama idee ajaloo lõpust ja liberaalse demokraatia võidust. Optimismiks oli põhjust, sest mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud nii lühikese ajaga tekkinud poliitilisele kaardile sedavõrd palju vabasid ja demokraatlikke riike, nende hulgas ka iseseisvuse taastanud Eesti. Fukuyama teooria kukkus aga kiiresti läbi, sest see ei arvestanud eeskätt Venemaa rikkaliku ja keerulise ajalooga. Just Venemaa enda otsingud ja demokraatliku arengu haprus pärast impeeriumi varisemist sundisid maailmas toimuvale lähenema vähem idealistlikult. Kui ma kirjutanuks Venemaast raamatu näiteks viisteist aastat tagasi, siis tõenäoliselt oleks selles tehtud järeldused olnud mõnevõrra teistsugused kui nüüd. Igatahes olid minu kunagises magistritöös just 16
toonasest ajastust kantud lootused, et Venemaal kinnistub pluralistlik demokraatia. Eks aeg on alati parim õpetaja, kuid kusagile tuleb tõmmata mõtteline piir. Annan aru, et ükskõik kui põhjalikult või ükskõik kui detailselt me ka lahkame Venemaa olemust ja tema tegude motiive, jääb alati ruumi uutele ja teistsugustele hinnangutele. Katse mõtestada nüüdis-Venemaa olemust võib olla kaelamurdev ülesanne. Ometi on see nii paeluv teema, et raske on ahvatlusele vastu panna. Liiati veel siis, kui Eestist paistab Venemaa ajalugu ja tänapäev sootuks ehedamana kui ehk mõnestki teisest Euroopa nurgast. Venemaad saab hinnata ja mõista ise moodi, kui seda teha näiteks Washingtonist, Pariisist, Tallinnast või hoopiski Pekingist – sõltub sellest, mida võtta hindamise aluseks ja millest lähtuda. Kas selleks on suured huvid või hoopis väärtused ehk vaba inimese osa globaalpoliitikas? Mõlemal juhul võivad vastused olla väga erinevad. Minu lähtekoha aluseks on eeskätt veendumus, et Venemaa nagu iga teine ennast Euroopasse passitav riik on viisil või teisel võimeline rajama õigusriigi põhimõtete alusel demokraatlikku ja avatud ühiskonda. Venemaa elanikud on ajaloos nautinud suuremaid vabadusi kui praegu. 20. sajandi algus oli hea näide, et vaatamata ajaloo raskele koormale on Venemaal võimalik laiendada kodanikuvabadusi ja usaldada ühiskonnaliikmeid. Mis takistab seda siis nüüd, kui Venemaal on rida demokraatlikke ja vabasid naabreid? Sellele küsimusele saab vastata siis, kui heita pilk Venemaa lähiajaloo murdehetkedele. Nii käsitlen ma põhjalikumalt viimast kolmekümmet aastat Venemaa ajaloos, kuid mitmelgi juhul suunan lugeja rännakule ka kaugematesse aegadesse. Et mõista Venemaal toimuvat, tuleb paratamatult teada tähtsamate sündmuste ja traditsioonide sügavamaid juuri. Miks just viimased kolmkümmend aastat? Tavaliselt on nüüdisaegse Venemaa kirjeldamine alanud kas 1991. aasta augustisündmustest või äärmisel juhul perestroika algusest 1985. aastal. Minu arvates ei anna ei üks ega teine päris õiget koodi, et seletada turbulentseid üheksakümnendaid või tagasipöördumist Vene traditsioonilise süsteemi juurde uue sajandi hakul. 17
1979. aasta oli maailmas paljude hiljem mõjukaks osutunud sündmuste ristumisaeg. Siis alguse saanud sündmusteahelad ja esile kerkinud liidrid mängisid väga kaalukat rolli Venemaa arengutes kümme ja enam aastat hiljem. Esimeses peatükis võtan kõigepealt vaadelda neid tegureid, mis viisid Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Seejuures on suurema tähelepanu all Vene ekspansionismi traditsioon ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, USA presidendi Roland Reagani järjekindel survepoliitika ja salajane majandussõda, perestroika koos vabanemisega hirmu kammitsatest, mis omakorda oli seotud poola päritolu paavsti Johannes Paulus II missiooniga. Teises peatükis kirjutan nendest uutest võimalustest arendada vaba ja demokraatlikku ühiskonda, mis avanesid Venemaal pärast 1991. aasta augustisündmusi. Paljuski pärssis eesmärkide saavutamist vabaduse õhuke pinnas ja Vene autoritaarse tsentralismi elujõulisus. Oma rolli mängis ka identiteedikriis, mis saavutas tipphetke 1990. aastate keskel. Venemaa lähiajaloo kõige mustemad leheküljed on kahtlemata seotud sõjaga Tšetšeenias. Kümned tuhanded hukkunud, karistamatuse sündroom, varastatud miljonid ja poliitiline massimanipulatsioon on kõik Tšetšeenia katastroofi sünonüümid. Kolmandas peatükis kirjeldangi seda lõksu, millesse Venemaa liidrid viimase paarikümne aasta jooksul üksteise järel astunud on. Neljandas peatükis räägin aga sellest, mida tähendas Venemaale ja tema naabritele Vladimir Putini võimuletulek 1999. aastal. Kas see oli impeeriumi vastulöök või siiski üksnes katse kunagist hiilgust päästa, otsustab ilmselt tulevik. Kuid siiski on päris selge, et Venemaa areng viimase kolmekümne aasta jooksul kinnitab ajaloolise inertsi mõjujõudu, mis teeb demokraatlike protsesside arengu aeganõudvaks. Laiemale lugejaskonnale mõeldes olen raamatusse sulandanud nii akadeemilist teadmist rikkalikust erialakirjandusest kui ka isiklikku kogemust. See raamat poleks kindlasti sündinud paljude inimeste toe ja nõu18
anneteta. Tahan tänada oma juhendajat ülikoolis professor Jüri Anti, kes õpetas mulle paremini ajalugu nägema ja sellest kirjutama. Minu Venemaa-huvi julgem avalik väljendus poleks ehk teoks saanud, kui poleks olnud hea sõbra ja ülikoolikaaslase Eerik Marmei soovitust võtta kätte ja hakata kirjutama kommentaare Postimehele – see avas minu ajakirjanikutee Eesti nimekaimas päevalehes. Ilma Mart Kadastiku ja Vahur Kalmre otsuseta rajada 1994. aastal Postimehe Moskva korrespondendipunkt jäänuks raamat märksa värvitumaks või üldse sündimata. Ka oleks minu töö Moskvas olnud keerulisem, kui poleks olnud tublide Postimehe -kolleegide abi ja tuge. Eriti tahan tänada välisuudiste toimetajat Rein Kärnerit. Väga rikastavad on olnud vaidlused ja arutelud hea sõbra Vladimir Juškiniga, kes on üks Eesti parimaid asjatundjaid ses vallas. Kindlasti on oma osa siia raamatusse jätnud ka teemakohased vestlused Kadri Liigiga, kelle ümbersündi kultuuriajakirjanikust välispoliitikaeksperdiks nägin oma silmaga 1993. aasta oktoobrisündmuste aegu Moskvas. Paljudel kohtumistel ja vestlustel on minu arusaamist Venemaast avardanud George ja Anatoli Shabad, Lilia Ševtsova, Olga Krõštanovskaja, Boriss Nemtsov, Juri Afanasjev, Andrei Piontkovski, Jevgeni Kisseljov, Sergei Karaganov, Vladimir Bukovski, Ljudmila Aleksejeva, Svetlana Sorokina, Irina Jasina, Sergei Kovaljov, Gleb Jakunin, Aleksandr Šaravin, Dmitri Trenin, Andrei Illarionov ja teised. See raamat jäänuks kindlasti sündimata, kui poleks olnud kõigi minu lähedaste tuge ja toetust. Tallinnas 24. novembril 2010
19
Eessõna Nõukogude Liit, mida muu maailm nimetas sageli lihtsalt Venemaaks, ehkki see hõlmas viitteist liiduvabariiki ja sadu rahvaid, oli ideoloogiline riik. Selle ideoloogia – marksismi-leninismi – tähtis dogma oli internatsionalism. Koloniseeritud rahvaste allasurumist enne 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni peeti üheks tsaariaegse feodaalse ja kapitalistliku süsteemi suurimaks patuks, millele enamlased olevat justkui lõpu teinud. Nüüdis-Venemaa kommunistid, nagu ka Putini-Medvedevi režiimi kapitalistid, toetavad innukalt seisukohta, et kommunistlik impeerium oli revolutsioonieelse Venemaa kuulsusrikka ajaloo teenekas pärija ja seejuures mõistagi imperialistlik. Kui sovetiaegsed kommunistid looritasid oma imperialismi marksistliku internatsionalismiga, siis praegused kommunistid on natsionalistid ja nimetavad asju nende õigete nimedega. Mõiste internatsionalism on teadagi kahe otsaga: ka impeerium on juba definitsiooni järgi internatsionaalne, sest hõlmab palju rahvaid, neid allutades. Loomulikult otsib ta viisakaid sõnu, et allutamist õigustada, ja tihti usubki neid õigustusi siiralt. Sovetid uskusid, et see, mida nende sõjavägi tegi Balti riikides aastail 1944–1945 ja lausa 1940. aastal, oli vabastamine (viimasel juhul vabastatud vähemasti töölisklass) – ja ometi ei kiitnud nad heaks tsaaride imperialismi. Kummatigi oli ka tsaaridel laienemise ja ülevõimu tähistamiseks väärikaid sõnu: kord väitsid nad end tsiviliseerivat alaarenenud rahvaid, kord kaitsvat õigeusku, küll taganuvat nad rahu, küll rahvusvahelist korda ja traditsioonilisi väärtusi. Kas Vene ekspansionism on surnud? Kindlasti mitte. Sõda Gruusiaga on üksnes kõige lopsakam näide, ent on ka teistsuguseid, „peenemaid”. Oma jao saab koguni Soome, kellele Venemaa lendas peale 20
ähvardustega õnnetu saatusega laste ja vanainimeste teemal südametu Soome riigi meelevallas (samal ajal elab Venemaal miljoneid lapsi ja eakaid täielikus viletsuses). Vene ekspansionism on tänapäeval märksa sirgjoonelisem kui kommunistide ja isegi tsaaride oma: saavutada Venemaa huvid. Punkt. Venemaal pole ideoloogiat, on ainult huvid. Ühiskond ei saa toimida väärtusteta. Rohkem kui keegi teine kipuvad just venelased, küll üksi, küll üheskoos, korraldama elu mõtte otsinguid. Need jõuavad nii apokalüptiliste ühiskonnakäsitlusteni kui ka suure kultuuri rõhutamiseni – asjadeni, mida muu maailm Venemaa juures vihkab ja armastab. Miks ei võiks venelased lihtsalt hea alal hoida ja halvast vabaneda? Kas poleks tore elada naabri kõrval, kellel on suured kirjanikud, heliloojad, tantsijad, teadlased ja maletajad, kuid pole sõjalist laienemistungi, slaavi ülemuslikkuse kuulutajaid, õigeusufanaatikuid ja muud säärast? Ent Venemaal kasutab isegi kuulsusrikas haritlaskond keelt, mis on läänes täiesti võõras. Kui Euroopas on osa inimesi jõudnud poliitilisest korrektsusest väsida, siis enamik venelasi pole sellesse ajajärku ülepea jõudnudki. Aafrika on kõige olemuslikult alaväärse sünonüüm, nn nõrgema või kaunima sugupoole peamine ülesanne on endiselt pakkuda rõõmu „tugevale”. Möödas on küll ametliku antisemitismi aeg, mil juudid ei tohtinud tegutseda riigiteenistuses ja ülikoolides (mis kummaline sarnasus soveti- ja tsaariimpeeriumil), ometi on ohjeldamatu antisemitism rahva seas kaugelt levinum kui Nõukogude ajal, rääkimata vihast Kaukaasia „mustade” vastu, olgu neil Venemaa pass või mitte. Just natsionalism ja ksenofoobia kujundavad praegu Venemaa poliitikaelu peavoolu, isegi kui see toimub tihti bütsantslikul, kaudsel moel. Ja sellised vaateid ühendab Vladimir Putin, pärusproletaarlane Leningradi uulitsailt, kes annab näo ja hinge hulgale venelastele, keda mõne arvates on enamik, ehkki mina loodan, et tegu on kõigest ajutise näivsarnasusega. Olla masside näoks tähendab sellises olukorras kahepalgelisust. Moodsa juhina – ja kagebiidina – peab tal olema üsnagi viks läände 21
pööratud pale. Vaatamata oma kontrollitud läänevastastele purtsatustele mõningatel rahvusvahelistel kogunemistel oskab ta päris hästi rääkida lääne liidritele seda, mida need kuulata tahavad (eriti kui viimased on rahul, kui saavad samal moel vastata). Kuid kodus on ta truu oma südamekutsele: ta laseb pööblil rihma lõdvaks lasta. See ongi Putini populaarsuse tegelik allikas (kuhtuv, ma loodan) ja üksiti vältimatu tingimus kuulumaks praeguse Venemaa eliiti. Teine tingimus on palju raha. Selline kombinatsioon kujundab eemaletõukava isiksusetüübi, mis pole kuulnudki neist tingimustest, mida seatakse eliidile toimivates ühiskondades: moraalsed juhiomadused, kaastundlik meel, oskus leevendada pingeid ja innustada rahu. Ideoloogia all laiemalt võib mõista ka seda miskit, mis hoiab koos maailma demokraatiaid. Inimõiguste austamine on uus ideoloogia, nagu on seda ka keskkonna väärtustamine. See aga pole ideoloogia, mis inspireeriks Medvedevi kava Venemaad moderniseerida. Oligarhiline eliit loodab anda Venemaale modernse vormi ilma demokraatiata, sest sel moel saab ta hoida oma monopoolset võimuhaaret. Lootes matkida kultuuri, millest Venemaal ei teata peaaegu mitte midagi – Hiinat –, tahavad Kremli oligarhid tehnoloogilist moderniseerimist ilma poliitilise konkurentsita. Nad ignoreerivad tõsiasja, et säärast tüüpi moderniseerimine on Euroopas, kuhu Venemaa nende väitel kuulub, täiesti tundmatu. Puhuti tuletatakse neile siiski meelde, et võitluses materiaalse ellujäämise nimel tahab rahvas vormi kõrval alati ka idealistlikke püüdlusi. Usurpaatorite ainus käepärane vahend, mis jätab pisutki mulje isetust tegevusest või ideoloogiast, on marurahvuslus. Ent kui udu selle mulje ümbert hajub, avastab rahvas, et tema küünilised juhid on ta hüljanud. Siis saab võimaluse Venemaa tõeline eliit, need, kes tunnistavad ausalt oma maa haigusi ning on valmis ja võimelised nendele vastu astuma, need, kellel on erinevalt Anna Politkovskajast ja paljudest teistest olnud õnne ellu jääda. Sestap pole Venemaa tõelised sõbrad välismaal mitte Vladimir Putini nimelise oligarhi ja gaasitoruspetsialisti sõbrad ja äripartnerid. Need, kes ei karda rääkida tõtt ekspansionismist, sellest 22
rahvast mürgitavast narkootikumist – need on venemaalaste tõelised sõbrad, meie liitlased võitluses õiguste ja vabaduste eest, mida naudib lääs, ent millest meie oleme ilma jäetud. Just sellepärast on ka käesolev raamat aus ja avatud vaade Venemaa keerulisele ajaloole ja tänapäevale. Marko Mihkelson, keda ma pean venemaalaste tõeliseks sõbraks, on suutnud sulandada ühte ajakirjaniku, analüütiku ja poliitiku kogemuse. See harukordne tervik annab tema raamatule erilise väärtuse. Andrei Nekrassov
23
24
I P E AT Ü K K
IMPEERIUM KUKUB KOKKU
25
26
Sajandeid tugevnenud inerts Kiievi kotlet on hästi tuntud kanaroog, kuid mitte ainult. Tänu New York Timesi kolumnistile William Safire’le on see sõnapaar kuulsaks saanud ka kõne kohta, mis peeti Ukraina pealinnas vaid kolm nädalat enne Nõukogude Liidu faktilist lagunemist: Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush hoiatas 1. augustil 1991 Kiievis ukrainlasi ja teisi Nõukogude impeeriumi rahvaid „enesetapjaliku natsionalismi” eest. Ülemnõukogu ees esinedes andis Bush kõigiti mõista, et Washington eelistab Nõukogude Liidu püsimist vabariikide iseseisvumisele. Nende seisukohtade taga oli Brent Scowcroft, realisti ja stabiilsuse nõudlejana tuntud riikliku julgeoleku nõunik, kelle meelest võis Nõukogude impeeriumi kiire kokkukukkumine tuua kaasa tõsise julgeolekuvaakumi eeskätt tuumarelvastust silmas pidades. Ukraina territooriumil oli tollal 1900 strateegilist tuumalõhkepead. Ometi läks kõik vastupidi Bushi hoiatustele ja Scowcrofti kartustele. 1991. aasta sügisel varises mõne nädalaga kokku impeerium, mille nimel oli sajandeid võideldud ja verd valatud. Nõukogude Liit tundus oma huku eel paljudele küll nõrgenevana, kuid KGB ja sõjakompleksi kestev mõjuvõim ei ennustanud kiiret lõppu. See polnud siiski mitte esimene kord Vene impeeriumi ajaloos, kui väliste ja sisemiste tegurite kokkulangemine tingis tõsise tagasilöögi sajanditega vormitud ja sügavale juurutatud ekspansioonipoliitikas. Ajaloo inerts oli alati peale jäänud ning näiliselt murrangulised muutused olid lõppenud impeeriumi taastamisega viisil või teisel. Tulen raamatu viimases peatükis selle teema juurde tagasi ning püüan siis vastata, kas seekordne murrang on tugevam kui sajandeid kaalu kogunud inerts. Mõistmaks aga 1991. aasta sündmusi ja Vene 27
impeeriumi olemust laiemalt, ei pääse me mööda lühikesest sissevaatest kaugemasse minevikku. Tuntud ajaloolane ja demokraat Juri Afanasjev vastas 1990. aastate keskel mu küsimusele, miks Venemaa ei suuda või ei taha poliitiliselt moderniseeruda, väga kiiresti, osutades kaardile seinal. „Kas sa tead ühtegi teist riiki maailmas, kus territoorium laiub üheteistkümnel ajavööndil Läänemerest Beringi väinani? ” küsis Afanasjev vastu. Venemaa territoriaalsele hoomamatusele ja sajandeid kestnud ekspansioonile on tähelepanu pööranud paljud ajaloolased. Siiani üks mõjukamaid Vene ajaloolasi Vassili Kljutševski kirjutas juba 19. sajandi teisel poolel, et „Venemaa ajaloo fundamentaalseks põhiteguriks on olnud kas migratsioon või kolonisatsioon”. Samas on Kljutševski ka rõhutanud, et „Venemaa ajalugu on iseennast koloniseeriva riigi ajalugu”. Selle all võib silmas pidada asjaolu, et Vene impeeriumi kujunemisloo ja kiire kontinentaalse ekspansiooni käigus hägustusid emamaa ja kolooniate piirid. See on üks tegur, mis on hoidnud impeeriumiinstinkti elujõulisena kuni tänapäevani. Olen selle kinnituseks toonud sageli näite, mida kogesin Moskvas Postimehe korrespondendina töötades. 1995. aastal sattusin mõneti juhuslikult tunnistama ilmekat situatsiooni, kus inertne impeeriumiinstinkt kõige eredamalt väljendus. Toonane ekspeaminister Jegor Gaidar korraldas oma erakonna peakontoris seminari liberalismi ajaloo teemal. Kohal olid tuntud professorid Moskva ülikoolist ja teistest kõrgkoolidest. Jutt käis enamasti ajaloo ja tänapäeva seoste üle, eeskätt demokraatlikku traditsiooni silmas pidades. Kuid ühtäkki võttis üks esineja, professor Viktor Šelohhajev, hüüatada: tema on veendunud, et ühel päeval hakkab Venemaa võitlema Balti sadamate pärast. „Ma olen kindel, et mitme inimpõlve järel hakkavad meie lapsed sõdima sellesama Baltikumi pärast. Selline on ajalugu, selline on reaalsus. Praegu on olukord küll märkimisväärselt muutunud. Kuid nii loogika kui ka kogemus on jäänud,” ütles professor Šelohhajev. Sama ootamatult, kui see teema tõusis, pöörduti jälle tagasi demokraatia jutu juurde. 28
See on juhuslik, kuid siiski kõnekas näide. Tegu polnud ju paadunud šovinisti või populistiga nagu India ookeanis Vene sõduri saabaste pesemisest unistanud Vladimir Žirinovski, vaid professoriga, kes demokraatlikke protsesse vähemalt mõista püüdis. Ometi polnud temagi vaba aastasadadega kujunenud imperiaalsetest harjumustest ja hinnangutest. Aga mis seal rääkida ühest professorist, kui muret impeeriumi taandumise pärast avaldasid ka demokraatliku tiiva poliitikud. Nii näiteks ütles president Jeltsini lähikonda kuulunud Galina Starovoitova, et „piisab vaid ühest pilgust kaardile, mõistmaks meie geograafilisi kaotusi. Me jääme nende sadamatega, mis olid Peeter I valitsusaja alguses”. Galina Starovoitova enda saatus oli traagiline. Ta mõrvati 1998. aasta novembris Peterburis. Mõrva tellijaid pole leitud. Veel üks näide, kolmandast vaatenurgast. Venemaa kommunistliku töölisliikumise kunagisi juhte, ajakirjaniku ja Kuuba diktaatori Fidel Castro austajana tuntust kogunud Viktor Anpilov ütles mulle 1996. aasta kevadel otse: „Tuleb taastada igipõlised Vene alad. Igipõlised Vene alad on need, mis kehtestati Peeter I valitsemise ajal.” Punkt. * * * Vene impeeriumi algusaegadeks loetakse sageli 16. sajandi keskpaika. Just siis tegi esimene Vene tsaar Ivan IV oma suurimad vallutused, liites Moskva võimu alla üksteise järel Kaasani ja Astrahani khaaniriigi. Need väga hästi organiseeritud ja võimukad islamiriigid olid esimesed Moskva vallutuste seas. Õigupoolest oli Vene impeeriumiks kasvanud Moskva suurvürstiriigi laienemine alanud kohe pärast mongoli impeeriumi taandumist 14. sajandi teisel poolel ja 15. sajandi algul. Mongoli impeerium, mis oma tipphetkel oli ajaloo suurim riik, mängis algul Moskva ja hiljem kogu Venemaa autoritaarse võimumudeli kujunemisel ning ekspansioonipoliitika tähtsustamisel kahtlemata suurt rolli. Khaanid nõudsid halastamatult ja jõuliselt täielikku allumist kõikidelt alamatelt, ühtviisi 29
nii talupoegadelt kui ka aadlikelt. Pole üleliigne lisada, et tsaar Boriss Godunov põlvnes ise Kuldhordi järeltulijatest: ta oli 14. sajandi keskpaigast Moskva vürstide teenistuses olnud tatari khaani Tšeti lapselapselapselapselaps. Tahe saavutada vaenlasele ebamugavat strateegilist sügavust niigi rasketes looduslikes tingimustes muutus Moskva vürstidele ja hiljem Vene tsaaridele kinnisideeks, mille nimel oldi piiritult valmis kurnama riigi majandust ja pärisorjusesse surutud elanikkonda. Korduv ajalooline kogemus poolakate, prantslaste ja sakslaste sissetungide näol vaid tugevdas sellist mõtteviisi. Ka NATO laienemine viimasel kümnendil on Venemaal kõige enam kirgi kütnud just sellesama strateegilise sügavuse kaotamise pärast. Konstantinoopoli langemine 1453. aastal Osmani impeeriumi võimu alla andis Bütsantsi juurtega Moskva vürstidele lisaargumendi oma territoriaalset haaret kasvatada. Tähtsusetu pole seegi, et juba alates 1325. aastast oli Moskva veneõigeusu keskus. 1462. aastal oli Moskva suurvürstiriik kaks korda väiksem kui tänapäeva Eesti. Just siis tuli võimule kahekümne kahe aastane Ivan III, kes järgmise neljakümne kolme aasta jooksul pani aluse sajandeid kestma jäänud ekspansioonile. Teda on muide kutsutud ka „Vene alade kogujaks”, sest üksnes tema võimu ajal laienes Moskva suurvürstkond kolm korda. Ivan III kõige olulisemad saavutused, mis kujundasid Moskva juhtpositsiooni hilisemas kiires maade ühendamises, olid Novgorodi ja Pihkva vabariigi okupeerimine ja annekteerimine. Mõlemal juhul oli Moskva ülevõimu kehtestamise käekiri sedavõrd sarnane sajandeid hiljem toimunud sündmustega, et sellest võrdlusest ei saa mööda minna. Nii on 1940. aastal toimunud Eesti okupeerimine ja annekteerimine suuresti sarnane Ivan III vallutustega, mis jätavad Lenini ja Stalini vaid usinate õpipoiste rolli. Sovetistamine polnud midagi muud kui impeeriumi keskvõimu tahte pealesurumine. Rohkem kui nelisada aastat enne enamlaste riiki kasutasid Moskva vürstid võimu kindlustamiseks vallutatud aladel ja seal elavate inimes30
te meelsuse muutmiseks küüditamist, tapmist ja ülesostmist. Novgorodi moskvastamine kestis veel aastaid pärast ametlikku annekteerimist 1478. aastal: tapeti tuhandeid kohalikku eliiti kuulunud kaupmehi ja teisi linnakodanikke, üle miljoni hektari põllumajandusmaad konfiskeeriti ja jagati Ivan III kuulekatele, peamiselt Moskvast pärit bojaaridele. Sama kordus Pihkvas. 1510. aastal korraldas Ivan III järeltulija, Moskva suurvürst Vassili III, Pihkva alistamise auks sealsele koorekihile suurejoonelise vastuvõtu. Pidustuste kõrghetkel lasi Vassili kõik külalised arreteerida ning nad koos pereliikmetega Venemaa keskaladele küüditada. Pihkva kesklinna elanikud sunniti kodust lahkuma ning nende asemele toodi peamiselt Novgorodist üle kolmesaja kaupmeheperekonna. Linna garnisoni moodustas samuti Novgorodist toodud ratsaväeüksus. Eesti koges sellist käekirja esimest korda Liivi sõja ajal 16. sajandil, kui Ivan IV väed rüüstasid linnasid ja külasid, tappes ja küüditades tuhandeid inimesi. Vaatamata hirmu külvamisele jäi tsaaril tookord oma peaeesmärk siiski saavutamata. Pihkva ühendamine andis Moskvale ühe ettenägematu tulemuse, mille mõju hilisemale Vene ajaloole on väga raske üle hinnata. Aastail 1514–1521 kirjutas Pihkva Jelizari kloostri erakmunk Filofei (Philotheus) suurvürst Vassili III-le saadetud läkitustes esimest korda üheks mõtteliseks tervikuks Kolmanda Rooma idee. Filofei kirjutas, et „tänapäevaks on kõik kristlikud riigid uskmatute käe läbi hukkunud. Vaid Vene tsaari riik püsib Kristuse tahtel, mis tähendab, et ta on kogu maailma õige usu hoidja ja Jumala valitud riik, mis on kohustatud kuni aegade lõpuni hoidma usu puhtust Kristusesse. Kõik kristlikud riigid on nüüd ühinenud ühtseks õigeusklikuks riigiks: kaks Roomat on langenud, kolmas püsib, neljandat aga ei tule iialgi”. Filofei ja tema kaasaegsete tekstid panid aluse messianistlikule ideoloogiale, mis on tänini ennast pidevalt taastootnud. Kõige ilmekamalt väljendus see 19. sajandi slavofiilide arutlustes, kus rõhutati Venemaa eripära, tema juhtivat mõju Euroopa tulevikule ning kõrge31
mate eetilis-kultuuriliste vormide kujundamisele. Ka rahva mälus on selline messianistlik väljavalituse ideoloogia väga sügavale juurdunud. Näiteks eelmise sajandi teisel poolel kuulsid paljud eestlased juttu sellest, kuidas alles Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes muutusid siinsed elanikud tsiviliseeritud kirjaoskajaks rahvaks. Messianistlik Kolmanda Rooma idee hakkas 16. sajandil kiiresti levima ning muutus hiljem Vene impeeriumi ekspansiooni lipukirjaks ja ainuvalitsejate erilise väljavalituse rõhutajaks. Viimasel oli ka väga ilmekas veresidemeline seletus. Pole teada, kas see oli kristlike kirikute unioonist mõtleva paavst Pius II või Moskva õukonna idee, kuid 1472. aastal sõlmiti Ivan III ja Sofia (Zoja) Palaiologose abielu. Enne Moskvasse siirdumist Roomas elanud Sofia oli Bütsantsi viimase keisri, 1453. aastal linna kaitsmisel hukkunud Konstantinos XI vennatütar. Igatahes kukkus paavsti idee läbi, sest koos Sofiaga Tallinna kaudu Moskvasse saabunud kardinal Antonio mõistis mõned kuud hiljem, et pole mingit võimalust liita Moskva suurvürstiriik kirikute uniooniga. Ka siin on ajaloost tänapäeva ulatuv seos, sest Moskva õigeusu kirik on endiselt umbusklik paavstiga tihedamaid sidemeid sõlmima. Sofia mängis suurt rolli Moskva õukonna eneseteadlikkuse kasvatamisel. Just Sofia taaselustatud Bütsantsi vaimu ning kahesaja aastaga kuhjunud mongoli kogemuste ja traditsioonide segunemine lõi eelduse Vene impeeriumi kujunemiseks ja tugevnemiseks. 1533. aastaks, kui ametlikult sai võimule tollal kolmeaastane Ivan IV ehk Ivan Julm, oli Moskoovia juba sedavõrd tugev, et võis ette võtta kaugemaid vallutusi. Volga khaaniriikide allutamine avas Vene valitsejale tee Siberisse. Just idasuunalise ekspansiooni algus 16. sajandi teisel poolel muutis Venemaa kiiresti üheks maailma suurimaks riigiks, milleks ta on jäänud tänini. Ekspansioonipoliitika oli tsaaride välispoliitika kese, mistap oli Venemaa oma naabritega sageli sõjajalal. Nii näiteks oli 17. sajandil Moskva peamine saavutus Poola nõrgestamine ja poliitilise kontrolli võitmine Ukraina üle. 18. sajand tähistas Venemaale kauaigatsetud strateegilisi jäävabu sadamaid nii Lääne- kui ka Mustal merel. 19. sa32
jandil laiendas tsaaririik haaret eeskätt Kesk-Aasia arvel ning kindlustas positsioone Kaukaasias. Kui 1462. aastal kontrollis Moskva suurvürstiriik vaid 24 000 ruutkilomeetrit, siis tsaaririigi kõrgajal 1866. aastal oli isevalitseja hallata üle 950 korra suurem maa-ala: 23,7 miljonit ruutkilomeetrit. Lihtne rehkendus näitab, et impeerium kasvas nelja sajandi vältel iga aastaga keskmiselt 58 000 ruutkilomeetri ehk umbes praeguse Läti riigi pindala võrra. Piiride kiire laienemine nõudis rahva toetust. Järgmistes peatükkides räägin lähemalt, milliseid mehhanisme on Venemaa liidrid läbi aegade kasutanud oma eesmärkide, sealhulgas ka ekspansioonile keskenduva välispoliitika elluviimiseks. Esimese maailmasõja hakul ilmunud raamatus „Martha tee ja Mary tee” kirjeldab inglane Stephen Graham kujukalt inglase, prantslase ja venelase erinevust: kui inglasega veereb jutt spordi ümber ning prantslasega ei saa mööda naistest, siis venelasega on võimatu mitte rääkida Venemaast. See on tõsine tähelepanek, sest venelastele iseloomulik isikliku huvi peaaegu absoluutne allutamine riigitruudusele on muutnud ka impeeriumiidee – mida on looritatud religioosse messianismiga – venelaste identiteedi üheks keskseks tugisambaks. Pärast munk Filofei Kolmanda Rooma ideed sõnastas Vene impeeriumi ajakohasema ideoloogilise põhitelje Nikolai I haridusminister Sergei Uvarov 1833. aastal. Selleks oli omamoodi kolmainsus: õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus. Uvarov seadis ideoloogilise raamistuse keskmesse eeskätt õpetajad, kes pidid uut põlvkonda kasvatama õigeusu vaimus, vankumatus keisritruuduses ning esmajoones vene rahva ülemuslikkust silmas pidades. Tuntud kirjanikud nagu Fjodor Tjuttšev ja Nikolai Gogol aitasid Uvarovi ideedel jõuda massideni, mistõttu ideoloogiline kolmainsus juurdus sügavamale, kui selle autor loota oskaski. Uvarovi teesid said ka hilisemate venestamiste aluseks impeeriumi äärealadel. Uvarovi impeeriumiidee oli sedavõrd õnnestunud, et üksnes väikeste kohendustega on see suutnud püsida läbi kommunistliku perioodi kuni tänapäevani. 33
1943. aasta septembris oli Jossif Stalin sunnitud tagasi pöörduma Uvarovi juurde, et innustada venelasi võitlema sakslaste vastu. Vaatamata veerandsada aastat kestnud kiriku mahasurumisele, osalisele hävitamisele ja võitlevale ateismile pidi Stalin järele andma rahva hinges endiselt tähtsale õigeusule ning sisuliselt legaliseerima taas Moskva patriarhaadi eesotsas patriarh Sergiusega. Tõsi, kirik langes selle sammuga eriteenistuste pingsa kontrolli alla, millest ta pole suutnud tänini päriselt vabaneda. Teise maailmasõja idarindel – või Suures Isamaasõjas, nagu seda Venemaal nimetatakse – rünnati vastast aga üha enam loosungiga „Stalini eest, kodumaa eest!”, mis kõlas kui Uvarovi „isevalitseja ja isamaa eest”. Kirik pakkus Stalini üleskutsetele moraalset tuge. Tasub tähele panna, et just nn Suure Isamaasõja võidumotiiv koos selle uvarovlike komponentidega on keskne identiteeditelg ka nüüdsel Venemaal. Viiskümmend aastat hiljem polnud pilt suuremat muutunud. „Meie oleme venelased, meiega on Jumal,” võis 2. oktoobril 1993. aastal lugeda suurelt loosungilt miitingul Venemaa välisministeeriumi akende all Smolenski väljakul. Päev hiljem ründas üleskrutitud rahvamass Ostankino telejaama, et nende arvates põhiseaduse ümber segaduse korraldanud president Jeltsin võimult tõugata. Nõukogude ajalooteaduse mõjul on Vene impeeriumi lõpuks mõnigi kord loetud Romanovite kukutamist 1917. aastal. See on viga, sest enamlaste riigipöörde järel tsaarivõimu varemetele rajatud Nõukogude Liit polnud siiski midagi muud kui impeeriumi uuendamine. Loosungid olid küll uued ning monarhiat asendas vormiliselt põhiseadusega kaitstud parteidiktatuur, kuid aastasadadega sissetallatud ekspansioonipoliitika jätkus isegi senisest hoogsamalt. 1920. aastate algul peideti see kommunistliku maailmarevolutsiooni sildi varju. Poola ja Balti riikide tagasivallutamise ebaõnnestumine peatas veidi hoogu, ent peagi tehti Poolas, Bulgaarias, Bessaraabias ja mujal töörahva mässuõhutuste kaudu uus katse. Üks viimaseid seesuguseid katseid laiendada Nõukogude impeeriumi lääne suunas tehti 1. detsembril 1924. aastal Eestis. Mäss kukkus 34
läbi ning just see sundis Moskvat ümber hindama oma edasist ekspansioonistrateegiat. Ülemaailmne majanduskriis 1920. aastate lõpul andis Moskva vallutusplaanidele juba uue tõuke. Kodusõja päevil enamlastevastaste mässude halastamatu mahasurujana kurikuulsust kogunud kindral Mihhail Tuhhatševski loodud välk- ja hävitussõja kontseptsioon leidis Stalini heakskiidu ning Teise maailmasõja eelõhtuks oli Nõukogude Liidul üks maailma kõige võimsamaid armeesid. Moskva traditsioonilise ekspansioonipoliitika huve teenis suurepäraselt ka 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt. Kuigi Soome Talvesõda oli Moskvale suur läbikukkumine, saavutati piiride laiendamine Baltikumis, Lääne-Valgevenes, Poolas, Lääne-Ukrainas ja Bessaraabias suurema vastupanuta. Olgugi et Teise maailmasõja vallapäästmisel oli Nõukogude Liidul varjamatu roll, väljus Moskva suurest ja ohvriterohkest sõjast ühe peamise võitjana. Vene impeerium polnud kunagi varem nautinud sellist mõjujõudu kui 20. sajandi teisel poolel, säärast võimu polnud olnud ühelgi Vene tsaaril ega keisril. Lisaks impeeriumi vahetutele piiridele oli Moskva poliitilise ja majandusliku kontrolli all pool Euroopat ning terve rida riike Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias. Bipolaarne maailmakord tegi Nõukogude Liidust kõikide peamiste globaalsete sündmuste mõjutaja. Seejuures sobisid eesmärkide saavutamiseks ka näiliselt rahumeelsed tegevused. Nii tunnistas Leonid Brežnev salajases kõnes 1973. aastal Prahas, et „me saavutame pingelõdvendusega selle, mida meie eelkäijad ei suutnud sõjalise jõuga ähvardades”. NLKP keskkomitee rahvusvahelise osakonna ülem Boriss Ponomarjov pakkus 1979. aasta oktoobris välja Venemaa uue ekspansioonipoliitika. Tema käsitluses eksisteeris neli riikide ringi, milles Moskval tuli oma huvisid kaitstes tegutseda. Esimesse kuulus vaid Nõukogude Liit, teise Ida-Euroopa satelliitriigid, kolmandasse Kolmanda Maailma ning neljandasse kapitalistlikud riigid. Ponomarjovi strateegia järgi tuli eeskätt laiendada oma mõju Kolmandas Maailmas, et tõrjuda seal lääneriikide positsioone. 35
Nõukogude ekspansioonipoliitika Kolmandas Maailmas kätkes aktiivset riigipöörete organiseerimist ja mahitamist: Egiptuses (1952), Iraagis (1958), Peruus (1968), Süürias (1966), Somaalias (1969), Liibüas (1969), Sudaanis (1969), Beninis (1972), Etioopias (1974 ja 1977), Lõuna-Jeemenis (1978), Grenadas (1979), Suriname’is (1980). 1956. ja 1968. aastal kasutas Moskva kahel korral sõjajõudu, et vaigistada oma lähemas naabruses – Ungaris ja Tšehhoslovakkias – tekkinud vastuseisu Nõukogude ülevõimule. Kuid siis äkki juhtus see, mida oma võimsuse tipul olnud impeerium poleks osanud oodata. Uus ekspansioon lõunasse tõi kaasa katastroofi, millest toibumine on nõudnud pikka aega.
36