/ykspaev by Pärtel Vurma

Originaali tiitel: David Nicholls One Day First published in 2009

Maxile ja Romyle selleks ajaks, kui te vanemad olete. Ja Hannahâ&#x20AC;&#x2122;le nagu alati.

„Misjaoks on päevad? Me elame päevades. Nad tulevad, äratavad meid ikka ja jälle. Nende sees tuleb õnnelik olla: kus meil siis veel elada, kui mitte päevades? Ah, selle küsimuse lahendamine toob pika mantliga preestri ja arsti jooksujalu üle väljade.” Philip Larkin, „Päevad”

ESIMENE OSA 1988–1992 Kahekümnendate eluaastate algus

„Minule oli see üks mälestusväärne päev, sest tekitas minus suuri muutusi. Kuid eks niisama ole see igaühe elus. Kujutlege vaid, et üks teatud päev teie elust ei oleks teistest kõrvale kaldunud, ja mõtelge sellele, kuivõrd teisiti teie elu siis kulgeda oleks võinud. Peatu korraks, sina, kes sa seda loed, ja mõtle hetkeks sellele pikale rauast või kullast, asteldest või õitest ahelale, mis ei oleks sind kunagi köita saanud, kui poleks olnud toda esimest lüli ühel mälestusväärsel päeval.” Charles Dickens, „Suured lootused”*

* Tõlkinud Asta Blumenfeld, Eesti Raamat 1997

ESIMENE PEATÜKK

Tulevik REEDE, 15. JUULI 1988

Rankeillor Street, Edinburgh „Küllap on peaasi midagi paremaks teha,” ütles tüdruk. „Tead küll, no midagi kohe tõesti muuta.” „Mis, selles mõttes, et maailma muuta?” „Mitte päris tervet maailma. Ainult seda natukest enda ümber.” Nad lamasid hetke vaikuses, kehad üheinimesevoodis teineteise ümber kooldunud, ja puhkesid siis mõlemad tasasel, koidueelsel häälel naerma. „No täitsa lõpp, et ma midagi sellist ütlesin,” ägas tüdruk. „Kõlab natuke banaalselt, eks?” „Natuke banaalselt jah.” „Ma püüan inspireeriv olla! Ma püüan kergitada su kasimata hinge selle suure seikluse suunas, mis sul ees seisab.” Ta keeras näo poisi poole. „Mitte et sul seda vaja oleks. Sul on kindlasti tulevik kenasti ära planeeritud, täname küsimast. Ilmselt on sul kusagil väike diagramm või umbes nii.” „Vaevalt küll.” „Mida sa siis tegema hakkad? Mis suured plaanid sul on?” „Noh, mu vanemad tulevad mu asjadele järele, viskavad need enda poole, siis veedan paar päeva nende Londoni korteris, kohtun mõne sõbraga. Siis Prantsusmaa...” „Väga kena...” „Siis võib-olla Hiina, viskaks pilgu peale, siis võib-olla edasi Indiasse, reisiks seal natuke ringi...” „Reisimine,” ohkas tüdruk. „Nii etteaimatav.” „Mis siis reisimisel häda on?” „Nimetame seda pigem reaalsusest hoidumiseks.” „Minu meelest hinnatakse reaalsust üle,” ütles poiss lootuses, et see võib ehk salapäraselt ja karismaatiliselt kõlada. 7

Tüdruk krimpsutas nina. „No võib-olla nende jaoks, kes seda endale lubada saavad, sobib see jah. Miks mitte lihtsalt öelda: „Ma sõidan kaheks aastaks puhkusele”? See on ju sama.” „Sest reisimine laiendab silmaringi,” ütles poiss küünarnuki najale tõustes ja tüdrukule musi andes. „Ah, ma arvan, et sa oled ilmselt juba niigi laia silmaringiga,” ütles tüdruk ja pööras näo ära, vähemalt hetkeks. Nad jäid uuesti padjale lamama. „Ja üldse, ma ei mõelnud, et mida sa järgmisel kuul teed, ma mõtlesin päris tulevikus, kui sa oled, ma ei tea...” Ta vakatas, justkui manaks esile mingit fantastilist mõtet, nagu näiteks viies dimensioon. „... neljakümneaastane või nii. Kes sa neljakümneselt olla tahad?” „Neljakümneselt?” Ka poisile paistis see mõte üle jõu käivat. „Ei tea. Kas „rikas” tohib öelda?” „No nii-nii lame.” „Hea küll, siis kuulus.” Ta hakkas tüdruku kaela nuhutama. „Nats haige värk, on ju?” „Ei ole haige, hoopis... põnev on.” „Põnev!” Poiss matkis nüüd tema häält, tema pehmet Yorkshire’i hääldust, püüdes teda lolliks teha. Tüdrukuga juhtus seda alatasa, et peenest perest pärit poisid tegid häälega vigurit, just nagu oleks pisut teistmoodi häälduses kui sellises midagi ebaharilikku ja vanamoodsalt nunnut, ja tüdruk tundis juba mitmendat korda võdinat, mis kinnitas tema antipaatiat poisi vastu. Ta vingerdas end õlgadega eemale, kuni oli vastu jahedat seina surutud. „Põnev jah. Me peamegi ju põnevil olema, mis? Kõik need võimalused. Nagu rektori asetäitja ütles: „Soodsate juhuste uksed valla...”” „„Just teie nimed on homsetes ajalehtedes...”” „Vaevalt küll.” „No ja oled siis põnevil või?” „Mina? Jumal hoidku, ei, ma situn püksid täis.” „Mina ka. Issand...” Poiss pööras äkki ringi ja küünitas just nagu närvide rahustamiseks käe põrandale voodi kõrvale sigarettide järele. „Neljakümneaastane. Nelikümmend. Põrguvärk.” Poisi murelik olek ajas tüdrukule naeru peale ning ta otsustas vinti üle keerata. „No mida sa siis neljakümneselt tegema hakkad?” 8

Poiss süütas mõtlikult sigareti. „Vaata, asi on selles, Em...” „„Em”? Kes siin Em on?” „Sind kutsutakse Emiks. Ma olen kuulnud.” „Sõbrad kutsuvad mind jah Emiks.” „Kas ma siis tohin sind Emiks kutsuda?” „Lase käia, Dex.” „No ma olen kogu selle vanaks saamise värgi üle natuke mõelnud ja olen jõudnud otsusele, et ma tahaksin jääda täpselt selliseks, nagu ma praegu olen.” Dexter Mayhew. Ta kiikas tuka vahelt poisi poole, kui too vastu odavat nööpidega vakstupäitsit nõjatus, ja isegi ilma prillideta oli selge, miks Dexter võiks täpselt samasuguseks jääda tahta. Silmad suletud, sigaret raugelt alahuule külge kleepunud, koiduvalgus läbi kardinate punase filtri üht näopoolt soojendamas – nõks, kuidas näha välja nii, nagu ta pidevalt foto jaoks poseeriks, oli poisil käpas. Emma Morley pidas „nägusat” totakaks üheksateistkümnenda sajandi sõnaks, aga selle kohta polnud tõesti muud sõna, kui, siis ehk „ilus”. Dexteril oli selline nägu, mille puhul oled teadlik nahaalustest luudest, justkui oleks isegi tema paljas kolp ligitõmbav. Peen, veidi rasust läikiv nina ja tume nahk silmade all, mis nägi välja peaaegu nagu verevalum – aumärk kogu selle suitsutõmbamise ja pikale veninud ööde eest, mida veedeti Bedalesi* tüdrukutele meelega stripipokkeris kaotades. Dexteris oli midagi kassilikku: kulmud peened, suu eneseteadlikult pruntis, huuled tooni võrra liiga tumedad ja täidlased, aga nüüdseks kuivad ja lõhenenud ning punase Bulgaaria veiniga toonitud. Milline kergendus, et tema juuksed olid jubedad, tagant ja külgedelt lühikesed, aga eest jõleda väikese Elvise-jonksuga. Kui ta ka oli geeli kasutanud, siis oli see ära kulunud ja nüüd oli tukk kikkis ja kahune nagu väike totakas kübarake. Silmad endiselt kinni, hingas Dex läbi nina suitsu välja. Ta teadis ilmselgelt, et teda vaadatakse, sest ta torkas ühe käe kaenlaaugu alla, ajades rinnalihased ja biitsepsi punni. Kust küll need lihased * Bedales – 1893. aastal vastukaaluks traditsioonilistele kuninganna Victoria aegsetele koolidele asutatud erakool, tuntud progressiivsete ja vabameelsete vaadete poolest. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

tulid? Sportlikust tegevusest kohe kindlasti mitte, kui just alasti ujumist ja piljardi mängimist selle hulka ei loeta. Küllap on tegu lihtsalt säärase hea tervisega, mida suguvõsas koos aktsiate ja osakute ja korraliku mööbliga edasi antakse. Niisiis nägus või koguni ilus, neerumustriga bokserid puusakontideni maha tõmmatud ja kuidagiviisi on ta nelja ülikooliaasta lõpuks sattunud Emma tillukese üüritoa üheinimesevoodisse. „Nägus!” Kes sa enda arvates oled, Jane Eyre või? Saa suureks. Ole mõistlik. Ära liiga luulelennuliseks mine. Ta napsas sigareti poisi suust ära. „Mina küll suudan sind neljakümnesena ette kujutada,” ütles ta, hääles teatav õelusevärving. „Mulle lööb selle pildi kohe praegu ette.” Poiss naeratas silmi avamata. „No anna tulla.” „Hea küll...” Emma nihverdas end voodis ülespoole, tekk kaenlaalustesse torgatud. „Sa oled Kensingtonis või Chelseas või mõnes sellises kohas allalastud katusega sportautos, ja auto juures on see hämmastav asi, et ta on vaikne, sest selleks ajaks on kõik autod vaiksed, aastaks, ma ei tea, 2006, jah?” Dexter kibrutas rehkendamiseks silmi. „2004...” „Ja see auto hõljub mööda King’s Roadi viieteistkümne sentimeetri kõrgusel maast ja su õllekõht nagu väike padjake on surutud nahkse rooliratta alla, ja sul on sellised ilma pealseta kindad, hõrenevad juuksed ja lõuga pole ollagi. Sa oled suur mees väikeses autos, päevitus nagu praekalkunil...” „Kas me palun vahetaksime teemat?” „Ja sinu kõrval on päikeseprillidega naine, sinu kolmas, ei, neljas abikaasa, väga ilus, modell, ei, endine modell, kahekümne kolme aastane, tutvusid temaga, kui ta Nizzas motonäitusel kapotikatteks laotatud oli või umbes nii, ja ta on vapustavalt ilus ja loll nagu lauajalg...” „No väga kena ju. Lapsi on?” „Lapsi pole, ainult kolm lahutust, ja on juulikuine reede ja sa oled teel mingisse maamajja ja su hõljukauto tillukeses pagasiruumis on tennisereketid ja kroketikurikad ja piknikukorv täis peeneid veine ja Lõuna-Aafrika viinamarju ja vaeseid vutikesi ja sparglit, ja tuul paitab su taanduvat juustepiiri ja sa oled endaga väga-väga rahul ja su kolmas, mis ta nüüd siis oli, neljas naine naeratab sulle ligikaudu kahesaja 10

säravvalge hambaga ja sa naeratad talle vastu ja püüad mitte mõelda faktile, et teil pole teineteisele midagi, no mitte kui midagi öelda.” Emma vakatas. Jääb mulje, et sa oled hull, ütles ta endale. Proovi mitte jätta muljet, et sa oled hull. „Kui see sind muidugi lohutab, siis me kõik oleme juba ammu enne seda tuumasõjas surma saanud!” ütles ta lustlikult, aga Dexteril oli ikka veel kulm tema poole kortsus. „Järsku ma siis peaksin minema hakkama. Kui ma nii pealiskaudne ja repetanud olen...” „Ei, ära mine,” ütles Emma natuke liiga kiiresti. „Kell on neli öösel.” Dexter nihverdas end voodis ülespoole, kuni tema nägu oli mõne sentimeetri kaugusel Emma omast. „Ma ei saa aru, kust sul minust selline mulje on jäänud, sa ju peaaegu ei tunnegi mind.” „Ma tean seda tüüpi küll.” „Mis tüüpi?” „Ma olen näinud, kuidas te tänapäeva keelte majas ringi töllerdate, üksteise peale möögite, korraldate dineesid, kus nõutakse smokingit...” „Mul pole smokingit isegi olemas. Ja ma ei möögi päris kindlasti...” „Pikad puhkusereisid jahtlaevaga ümber Vahemere, oh kui peen...” „Aga kui ma nii jube olen...” Poisi käsi oli nüüd Emma puusal. „... ja oledki.” „... siis miks sa minuga magad?” Poisi käsi oli tema reie soojal pehmel ihul. „Mulle tundub, et ma pole sinuga päriselt maganud, või mis?” „Noh, kuidas võtta.” Dexter kummardus ja suudles teda. „Määra oma tingimused.” Poisi käsi oli tema nimmekohas, jalg libises tema jalgade vahele. „Muuseas,” mõmises Emma, suu vastu Dexteri suud surutud. „Mida?” Poiss tundis, kuidas Emma jalg tema ümber vongerdas ja teda lähemale tõmbas. „Sa pead hambad ära pesema.” „Mul pole selle vastu midagi, kui sinul pole.” „Jube on,” naeris Emma. „Sul on veini ja suitsu maitse.” „No siis klapib. Sinul ka.” Emma nägu nõksas suudlust katkestades eemale. „On või?” „Mind see ei häiri. Mulle meeldib vein ja suits.” 11

„Üks hetk.” Emma lennutas teki pealt ja ronis krabinal üle poisi. „Kuhu nüüd?” Dexter pani käe tema paljale seljale. „Ainult pellerisse,” ütles tüdruk, õngitsedes voodi kõrvalt raamatuvirnast oma prillid: haigekassast tasuta saadud suured mustad standardraamid. „„Peller”, „peller” ... vabandust, ma pole kursis...” Emma ajas end püsti, üks käsi rinna ees, vaadates hoolega, et ta poisi poole seljaga oleks. „Ära mine ära,” ütles ta toast välja tatsates ja haakis kaks sõrme aluspükste kummi taha, et need poolde reide lükata. „Ja vaata, et sa endaga ei mängi, kui ma ära olen.” Dexter hingas läbi nina välja ja nihverdas end voodis ülespoole, mõõtes pilguga rääbakat üürituba, teades täiesti kindlalt, et kusagil kunstipostkaartide ja vihaste näidendite plakatite reprode hulgas on Nelson Mandela, nagu mingi unelmate ideaalpeika foto. Ta oli viimase nelja aasta jooksul tervet hulka selliseid tube näinud, mis olid üle linna külvatud nagu kuriteopaigad, toad, kus sa eales ei asunud mõnest Nina Simone’i plaadist rohkem kui kahe meetri kaugusel, ning kuigi Dexter oli haruharva üht ja sama tuba teist korda näinud, oli see kõik liiga tuttav. Läbipõlenud öölambid ja trööstitud potililled, pesupulbrilõhn odavate, kehvakeste voodilinade küljes. Emmas oli ka kunstihuvilise tüdruku kirge fotomontaaži vastu; välklambivalgel tehtud ülesvõtted ülikoolisõpradest ja perest Chagallide ja Vermeeride ja Kandinskyte, Che Guevarade ja Woody Allenite ja Samuel Beckettite sasipuntras. Siin polnud mitte midagi neutraalset, kõik ilmutas mõnd truuduseavaldust või vaatevinklit. See tuba oli manifest, ja Dexter tundis ohates Emmas ära sellise tüdruku, kelle jaoks „kodanlik” on sõimusõna. Dexter mõistis, miks „fašistil” võivad negatiivsed kaastähendused olla, aga talle meeldis sõna „kodanlik” ning kõik, millele see viitas. Turvalisus, reisimine, hea toit, kenad kombed, auahnus; mille eest ta küll vabandust paluma peaks? Dexter jälgis suitsu rullumist oma suust. Tuhatoosi järele kobades leidis ta voodi kõrvalt raamatu. „Olemise talumatu kergus”, raamatuselg „erootiliste” kohtade pealt voltis. Nende raevukalt isikupäraste tüdrukutega oli see häda, et nad kõik olid täpipealt ühesugused. Veel üks raamat: „Mees, kes pidas oma naist kübaraks”. On alles tohman, 12

mõtles poiss, olles veendunud, et tema sellist viga küll iialgi ei tee. Dexter Mayhew’ tulevikunägemus polnud kahekümne kolme aasta vanuses Emma Morley omast sugugi klaarim. Ta lootis saada edukaks, anda oma vanematele põhjust uhkust tunda ja magada ühekorraga rohkem kui ühe naisega, aga kuidas seda kõike kokku klapitada? Ta tahtis figureerida ajakirjades ning lootis, et ühel päeval ilmub tema loomingu retrospektiiv, ilma et tal olnuks selget arusaamist, mis looming see olla võiks. Ta tahtis elada elu täie rauaga, aga ilma jama ja komplikatsioonideta. Ta tahtis elada elu sellisel viisil, et kui huupi tehtaks foto, oleks see lahe foto. Kõik peaks välja nägema nagu kord ja kohus. Lõbus; peaks olema hästi lõbus ja kurbust mitte rohkem kui tingimata hädavajalik. Suurem asi plaan see polnud, ja juba oligi esinenud vigu. Näiteks tänase õhtuga võivad paratamatult kaasneda tagasilöögid: pisarad ja ebamugavad telefonikõned ja süüdistused. Ta peaks ilmselt nii kähku jalga laskma kui võimalik ja põgenemiseks valmistudes heitis ta vilksamisi pilgu oma riietele, mis ta maha visanud oli. Vannitoast kostis iidvana loputuskasti hoiatav lõgin ja kolin ning ta pani raamatu tõtakalt tagasi, leides voodi alt väikese kollase Colman’si sinepipurgi, mille ta klõpsas lahti, veendumaks, et jah, see tõepoolest sisaldas kondoome – koos väikeste hallide kõhvijäänustega nagu hiirepabulatega. Seksi ja lisaks ka narkootikumide võimalus väikeses kollases plekkpurgis – sellele toetudes tundis ta end jälle lootusrikkana ning otsustas, et jääb vähemalt veidike kauemaks. Vannitoas pühkis Emma Morley hambapasta kuusirbid suunurkadest ning arutas endamisi, kas pole see kõik ehk üks kohutav viga. Siin ta nüüd oli, pärast nelja romantika vallas ahtrat aastat viimaks, viimaks ometi voodis poisiga, kes talle tõeliselt meeldis, kes oli talle meeldinud sestsaadik, kui ta teda 1984. aastal esmakordselt peol näinud oli, ja tühipalja paari tunni pärast on see poiss läinud. Ilmselt igaveseks. Pole tõenäoline, et Dexter teda endaga Hiinasse kaasa kutsuks, ja pealegi boikotib Emma Hiinat. Ja poiss on ju täitsa kobe, eks? Dexter Mayhew. Tegelikult kahtlustas ta, et Dexter pole üldsegi nii arukas ja on endaga natuke liiga rahul, aga ta on populaarne ja vaimukas ja – mis seal ikka 13

vastu puigelda – väga nägus. Miks siis Emma nii tõre ja sarkastiline on? Miks ta ei või lihtsalt olla enesekindel ja lõbus nagu need puhtaks küüritud kepsakad tüdrukud, kellega Dexter tavaliselt ringi jõlgub? Ta nägi tillukeses vannitoaaknas koiduvalgust. Kainus. Ta krimpsutas oma jubedaid juukseid sõrmeotstega kratsides nägu, sikutas siis iidvana loputuskasti ketti ja suundus tagasi tuppa. Dexter vaatas voodist, kuidas tüdruk ukseavasse ilmus, seljas akadeemiline rüü ja peas neljakandiline lõpumüts, mida nad olid olnud kohustatud lõpetamistseremooniaks üürima, jalg teeseldud võrgutavusega uksepiida ümber, ühes käes rullikeeratud diplom. Emma kiikas üle prillide ja tõmbas lõpumütsi alla ühe silma peale. „Mis sa arvad?” „Sobib. Mulle meeldib see uljas nurk. Võta see nüüd ära ja tule tagasi voodisse.” „Mitte mingil juhul. See läks mulle maksma kolmkümmend naela. Ma kavatsen selle raha eest võtta, mis võtta annab.” Emma keerutas rüüd nagu vampiirikeepi. Dexter krabas nurgast kinni, aga Emma äigas talle rullikeeratud diplomiga, enne kui voodiservale istus, prillid kokku pani ning õlgu kergitades rüü seljast ajas. Dexter sai heita viimase pilgu tüdruku paljale seljale ja rinnakaarele, enne kui need mõlemad kadusid musta T-särgi alla, mis nõudis kohest ühepoolset tuumadesarmeerimist. Kogu lugu, mõtles Dexter. Polnud midagi, mis soodustanuks seksuaalset iha vähem kui pikk must poliitiline T-särk, kui ehk too Tracy Chapmani plaat välja arvata. Ta võttis Emma ülikoolidiplomi alistunult põrandalt, kruttis kummi rulli küljest ja kuulutas: „Inglise keel ja ajalugu, mõlemad kiitusega, kõrgeim tase.” „Loe ja nuta, kahe-kahe-poiss*.” Emma tahtis rulli endale krabada. „Oot, ole ettevaatlik.” „Lased ära raamida, jah?” * Kahe-kahe poiss – Briti kõrghariduses lisatakse bakalaureuse- või magistrikraadile lõpphindele vastav kiitus (honours), millel on viis eri taset: First (kõrgeim tase, üle 70%), Two-One (kõrgem teine tase e. 60–69%), Two-Two (madalam teine tase e. 50–59%), Third (kolmas tase e. 40–49%), Pass (kiituseta, vähemalt 40%; alla 40% on läbikukkumine).

„Ema-isa tahavad sellest tapeedi teha.” Tüdruk rullis diplomi tihedalt kokku ja koputas vastu otsi. „Lamineeritud taldrikualused. Ema laseb selle endale selja peale tätoveerida.” „Kus su vanemad üldse on?” „Ah, nad on kõrvaltoas.” Dexter võpatas. „Issand, tõesti või?” Emma hakkas naerma. „Tegelikult ikka ei ole. Nad sõitsid Leedsi tagasi. Isa meelest on hotellid eputiste jaoks.” Diplomirull peideti voodi alla. „Tõmba nüüd koomale,” ütles tüdruk, nügides Dexteri madratsi jahedale poolele. Poiss lasi Emmal voodisse pugeda, libistas ühe käsivarre mõnevõrra kohmakalt tema õlgade alla ja suudles katseks kaela. Emma pöördus teda vaatama, lõug enda ligi tõmmatud. „Dex?” „Mh.” „Oleme ainult kaisus, eks?” „Muidugi. Kui tahad,” ütles Dexter galantselt, ehkki ta polnud tegelikult kunagi kaisutamise mõttest aru saanud. Kaisutamine oli vanatädide ja karumõmmide tarbeks. Kaisutamine ajas tal lihased krampi. Kõige targem oleks praegu end kaotajaks tunnistada ja võimalikult kähku koju kobida, aga Emma sättis juba pead territoriaalõigusega tema õlale ning niimoodi, jäigalt ja kohmetult, lamasid nad jupp aega, enne kui tüdruk ütles: „Täitsa lõpp, ma kasutasin sõna „kaisus”. Kuradi kurat – kaisus. Palun vabandust.” Dexter naeratas. „Pole hullu. Vähemalt polnud see kronksus.” „Kronksus on päris hull.” „Või musutama.” „Musutama on jõle. Anname lubaduse, et me mitte iialgi ei musuta,” ütles Emma ja kahetses seda märkust kohemaid. Mis mõttes, isekeskis või? See võimalus paistis väike. Nende vahel võttis jälle maad vaikus. Nad olid viimased kaheksa tundi rääkinud ja suudelnud ning mõlemat valdas too koidikul saabuv sügav kogu keha haarav väsimus. Rohtukasvanud tagaaias laulsid musträstad. „Mulle meeldib see hääl,” mõmises poiss Emma juustesse. „Musträstad koidikul.” 15

„Mina jälle vihkan seda. Tekib tunne, et olen teinud midagi, mida ma veel kahetsema hakkan.” „Sellepärast mulle meeldibki,” ütles Dexter, taotledes taas kord salapärast, karismaatilist efekti. Hetk hiljem lisas ta: „Mis, oled siis või?” „Mida?” „Teinud midagi, mida sa kahetsed?” „Mis asja, seda siin mõtled või?” Emma pigistas tema kätt. „Ah, küllap vist. Aga ei tea ju veel, eks? Küsi hommikul uuesti. Mis, sina kahetsed või?” Dexter vajutas suu vastu tüdruku pealage. „Muidugi mitte,” ütles ta ja mõtles, et seda ei tohi mitte kunagi uuesti juhtuda. Poisi vastusega rahul, naaldus tüdruk talle lähemale. „Me peaksime natuke magama.” „Misjaoks? Homme pole midagi ees. Ei mingeid tähtaegu, ei mingit tööd...” „Ainult terve elu, mis meie kummagi ees laiali laotub,” ütles Emma uniselt, hingates sisse Dexteri imelist sooja liisunud lõhna ja tundes sama ajal, kuidas läbi õlgade käib selle mõtte pärast ärevusvõdin: iseseisev täiskasvanuelu. Ta ei tundnud end täiskasvanuna. Ta polnud selleks absoluutselt valmis. Oli selline tunne, nagu oleks keset ööd tuletõrjealarm undama hakanud ning ta seisaks keset tänavat, riidepundar kaisus. Kui ta parajasti ei õpi, siis mida ta tegema hakkab? Kuidas ta neid päevi täidab? Tal polnud õrna aimugi. Nõks on selles, ütles Emma endale, et tuleb olla julge ja vapper ja midagi muuta. Mitte just maailma muuta, ainult seda natukest sinu ümber. Asuda oma kahekordse cum laudega, oma kire ja uue elektrilise Smith Corona kirjutusmasinaga platsi ja teha kõvasti tööd... millegi kallal. Näiteks muuta elusid kunsti abil. Kirjutada kaunilt. Pidada kalliks oma sõpru, jääda truuks oma põhimõtetele, elada kirglikult ja täiel rinnal ja hästi. Kogeda uusi asju. Armastada ja olla armastatud, kui kuidagi võimalik. Süüa mõistlikult. Selles vaimus. Suunava filosoofiana polnud see suurem asi ning jagada seda kah ei tasunud, kõige vähem selle mehega siin, aga Emma uskus sellesse. Ja seni olid iseseisva täiskasvanuelu paar esimest tundi täitsa kenasti läinud. Järsku leiab Emma hommikul pärast teed ja aspiriini isegi 16

julgust Dexter voodisse tagasi kutsuda. Selleks ajaks on nad mõlemad kained, mis küll midagi kergemaks ei tee, aga Emma võiks sellest isegi mõnu tunda. Need vähesed korrad, mis ta oli poistega voodisse läinud, oli ta lõpuks ikka itsitama või nutma hakanud, ja oleks tore midagi vahepealselt katsetada. Ta arutles endamisi, kas sinepipurgis on kondoome. Pole põhjust, miks ei peaks olema, need olid seal olemas, kui ta viimati vaatas: 1987. aasta veebruar, Vince, karvase seljaga tulevane keemiainsener, kes oli nina Emma padjapüüri nuusanud. Oh seda õnneaega, oh seda õnneaega... Õues hakkas päris valgeks minema. Dexter nägi läbi raskete talviste kardinate, mis üüritoaga kaasas käisid, uue päeva õhetust sisse imbumas. Ettevaatlikult, et mitte Emmat üles äratada, sirutas ta käe välja, lasi sigaretikonil veinikruusi sisse potsatada ja jäi lakke vahtima. Enam polnud erilisi unešansse. Ta kavatses hallist tekstuurvärviga laest seni mustreid välja sorteerida, kuni tüdruk täiesti magama on jäänud, ning siis teda äratamata uksest välja ja minema lipsata. Muidugi tähendanuks praegune lahkumine, et ta ei näe Emmat enam iialgi. Ta murdis pead, kas see tüdrukule korda läheks, ja eeldas, et läheks: tavaliselt ju läks. Aga talle endale? Ta oli täiesti hästi neli aastat ilma Emmata hakkama saanud. Kuni eilse õhtuni oli talle jäänud mulje, et tüdruku nimi on Anna, ja ometi polnud ta peol suutnud temalt pilku pöörata. Miks ta Emmat varem ei märganud? Ta uuris magava tüdruku nägu. Emma oli kenake, kuid see tõsiasi paistis tüdrukut pahandavat. Tema punaseks värvitud juuksed olid peaaegu tahtlikult halvasti lõigatud, arvatavasti üksi peegli ees või oli seda siis teinud Tilly või mis ta nimi oligi, see lärmakas suurt kasvu tüdruk, kellega Emma seda korterit jagas. Emma nahk oli kahkjas ja pisut paistes ning see rääkis liiga pikalt raamatukogus veedetud ajast või õllejoomisest pubides, ning prillid jätsid temast öökulliliku ja pepsi mulje. Tema lõug oli pehme ja natuke priske, kuigi ehk oli see üksnes titepekk (või olid nüüd „priske” ja „titepekk” sõnad, mida enam öelda ei tohtinud? – samamoodi nagu Emmale ei tohtinud ilma teda hirmsasti solvamata öelda, et tal on vägevad rinnad, kuigi see oli tõsi). Tühja sellest, tagasi Emma näo juurde. Tema väikese selge joonega 17

nina otsas oli kerge rasukirme ja laubale oli külvatud tillukesi punaseid punne, aga kui need kõrvale jätta, ei saanud eitada, et Emma nägu – no tema nägu oli täielik ime. Kuna tüdruku silmad olid suletud, avastas Dexter, et ei suuda meenutada nende täpset värvi, üksnes seda, et nad olid suured ja säravad ja naljatlevad, nagu ka need kaks kurdu tema suure suu nurkades, sügavad sulud, mis muutusid veelgi sügavamaks, kui Emma naeratas, ja seda paistis tihti juhtuvat. Siledad roosalaigulised põsed, nahkpadjakesed, mis nägid välja nii, nagu oleksid käe all soojad. Ei mingit huulepulka, ainult pehmed vaarikavärvi huuled, mida tüdruk naeratades kõvasti kinni hoidis, just nagu ei tahaks näidata hambaid, mis olid tema suu jaoks natuke liiga suured, esihambast oli väike kild väljas, ja see kõik jättis mulje, et ta hoiab midagi tagasi, naeru või mõnd terast märkust või superhead salanalja. Kui Dexter praegu lahkuks, ei näeks ta seda nägu ilmselt enam iialgi, võib-olla ainult kümne aasta pärast mõnel hirmsal lennu kokkutulekul. Emma oleks siis nagunii ülekaaluline ja pettunud ja kaebleks, et Dexter ilma hüvasti jätmata minema hiilis. Pigem vaikselt lahkuda, ja ei mingeid kokkutulekuid. Sammu edasi, pööra pilk tulevikku. Seal on küllaga teisi nägusid. Ent sellal, kui Dexter seda otsust langetas, venis tüdruku suu laiale naerule ja ta ütles silmi avamata: „No mis sa siis arvad, Dex?” „Millest, Em?” „Minust ja sinust. On see armastus, mis sa arvad?” ning Emma tõi kuuldavale vaikse naeruturtsatuse, huuled kõvasti kinni. „Jää nüüd magama, eks?” „Ära siis vahi mu nina.” Emma avas silmad, sinirohelisekirjud, säravad ja kavalad. „Mis homme on?” mõmises ta. „Sa mõtled, et täna?” „Täna. Sellel uuel helgel päeval, mis meid ootab.” „Täna on laupäev. Terve päev otsa laupäev. Muuseas, püha Swithini päev.” „Mis asi see on?” „Selline tava. Kui täna sajab, siis sajab järgmised nelikümmend päeva või kogu suve või umbes nii.” 18

Emma kortsutas kulmu. „Siin pole mingit loogikat.” „Ei peagi olema. See on ebausk.” „Kus kohas sajab? Kusagil sajab alati.” „Püha Swithini haual. Ta on maetud Winchesteri katedraali kõrvale.” „Kust kohast sa seda kõike tead?” „Ma käisin seal koolis.” „No oleme meie alles peened,” pobises Emma patja. „Kui püha Swithini päeval sajab,/ siis miski pam-para-rampa ajab.” „Kui ilus luuletus.” „No ma parafraseerisin.” Emma hakkas jälle naerma ja kergitas siis uniselt pead. „Aga Dex?” „Jah, Em?” „Kui täna ei saja.” „Mh-mh.” „Mida sa pärastpoole teed?” Ütle talle, et sa oled hõivatud. „Mitte midagi erilist,” ütles Dexter. „Aga teeme siis midagi koos? Selles mõttes, et mina ja sina?” Oota, kuni ta magama jääb, ja hiili siis minema. „Nojah. Hea küll,” ütles Dexter. „Teeme midagi.” Tüdruk lasi peal uuesti padjale langeda. „Tuliuus päev,” ümises ta. „Tuliuus päev.”