karu kapa all

Page 1

KARU KÄPA ALL

Soome külm sõda

1947–1990 Jukka Tarkka

SISUKORD

Eessõna 10

Saateks 13

1. OLUKORRA PIIRJOONED 15

Külma sõja kõmin 17

Pariisi rahu 17

Jälle kutse Moskvasse 20

Paasikivi diktaat 23

Esimesed YYA tõlgendused 24

Kuuldused võimuhaaramisest 26

Ka kõlakas on reaalsus 27

Vähemusvalitsuse karmid abinõud 29

Minevikuga toimetulemine 32

Armuandmine sõjaaegsele presidendile 32

Matuste sõnum 33

Põhimõtteline paraad 35

Rahvusliku eneseväärikuse kõrvaltegurid 36

Süü järelravi 37

Marssali mälestused 38

Tundmatu sõdur 39

Kommunistid mäletavad 40

Kirjastusmaailma atmosfäär 42

Karikatuuride kaalukus 43

Soome idapoliitika alged 45

Paasikivi valimised 45

Pidžaamataskukõne 47

Esimene lõks 48

Kutse julgeolekukonverentsile 49

Kekkose valimised 51

Saimaa kanal ja Karjala 53

Valimised, mil esitati noot 57

2. IDA JA LÄÄNE MARGINAAL 59

Lääne allmärkus 61

Soome pingutab 61

Mõra raudses eesriides 64

Tammivaht 65

Kannustaja 67

Vilets prognoos 68

Suure sõja paine 70

Luurekoostöö 71

Ida eelmaastik 73

Sõpruse tasandid 73

Nõukogude Liidu tahte

järgi 75

Kooseksisteerimise välitöö 78

Militaristlik tegelik maailm 79

Sõprus ja neutraliteet 80

Ebasümmeetriline tasakaal 82

5

Soome lahe lukk 84

Porkkala pomm 85

Soome kaitsmine 88

Lähtepositsioonid 88

Paasikivi doktriin 89

Territoriaalne kaitse ja sissisõda 92

Varustuse hankimine 94

NATO oht ja veetlus 96

Rahvusvahelisuse sugemed 99

Põhjamaade Ministrite Nõukogu 99

ÜRO liikmesus 100

Lääne tee 103

Asla 103

Lääs ja Kekkonen 105

Kekkonen ja lääs 107

3. REAALPOLIITIKA ARGIPÄEV 109

Kriisid 111

Generalissimus 111

Ungari ülestõus 112

Üksi ÜRO-s 113

Kummalised valitsusläbirääkimised 114

Kõrgetasemeline viisa 115

Valed ministrid 116

Sünge sügis 118

Kriisist välja 120

Öökülmade bilanss 121

Kindralite hoiatus YYA-ga seoses 124

Noodi ja valimiste eellugu 125

Kriisi keskel 127

Siberis 130

Kas Kekkonen teadis? 132

Pärastine arutelu noodi üle 134

Läänesuunalise majandusintegratsiooni algus 137

Kõigepealt oli OEEC ... 137

... siis tuli OECD 138

EFTA positsioonide saavutamine 139

Härga sarvest 140

Siiski lahendus 142

Nordek 143

Edasilükkamine ja infoleke 145

Väsitades lahenduseni 147

Nõukogude Liidu mõjusfäär 149

Praha sügis 149

Soome ei soometu 150

Impeeriumi vastulöök 154

Brežnevi külm hingus 155

Kõrgetasemeline lüüasaamine 157

Järelmäng 159

Nurgeline vahetuskaup 161

Tamminiemi neutraalsus 167

Pärast Porkkalat 167

Uus positsioon 168

Supervõimud ja neutraliteet 169

Pika tee algus 171

Põhjamaade tuumarelvad 173

Kekkose eksimus 174

Piirirahu ja YYA 176

Pööre 177

Neutraalsuse kaitsmine 179

Kremli sõprus 181

Lepingu mõtteline sisu 181

Konsultatsioonide algatus 182

6
4. NAABRID TEINE TEISEST PAARIST 165

Künnis 185

Tormi märgid 186

Karjalaise kommünikee 188

Salajased konsultatsioonid 189

Tuleproov 191

5. PAINDLIK KAITSE 195

Kaitse põhiülesanne 197

Balansseerimise põhiline kurss 197

Kursustel osalejate taust 198

Kaitsesse suhtumine 200

Lepinguga kindlaks määratud

piirid 202

Taktikaliste rakettide lubatavuse

ümbertõlgendamine 203

Parlamentaarne kaitsealane

töö 204

Karm olupilt 206

Kaitsesuund 207

Uus kaitsepositsioon 208

Pikk kurss 210

Käsk, mida polnud 211

Kolonelide hunta 213

Rahvarinne 215

Relvavennad ja kommunistid 215

Murrangulised valimised 216

Kekkose liit 218

Alandav võit 219

Kekkonen läheb hoogu 221

Erakorraline seadus 221

Saksamaa pakett 223

Kekkose õnnemäng 224

CSCE 225

Supo 227

Jooksikud 231

6. SOOMETUMISE PÕHIOSA 235

Vürsti vabariik 237

Kekkose maailm 237

Presidendi žanr 239

Juhi lähiringkond 241

Vürsti stiil 244

Juhi ihu 245

Riigipatriarh 247

Informeerimisatmosfäär 249

Kommünikeesõprus 252

Ajakirjanduskultuur 254

Kummargil lepitus 255

Enesetsensuuri argipäev 257

Ohtlikud tõlkeraamatud 260

Metsik meedia 261

Lenini kultus 264

Kaasajooksmise ulatus 267

Stockholmi sündroom 267

Tünnis kasvatatud tüdruk 268

Vastuhakud 269

Passiivne aktsionär 271

Noored ja vihased 273

Sõpruse eelkäijad 275

Sõjavastane võitlus 277

Esimehe südametunnistus 279

Seadusega reguleeritud rahu 280

Hinge kultiveerimine 282

Ajalooline pilt 282

Eliidi kultuuripoliitika 284

Piiskoppide ristiretk 287

Kirik idateel 291

Vaenu vastu seismine 293

Jumala and ütluste vastu 295

Koonderakond ja Kekkonen 295

Konservatiivne radikalism 296

7

Karm pankur Junnila 297

Kartmatu toriseja Kare 298

7. RANGED VAIMSED ISAD 301

Lootuses tugevad 303

Radikalismi killud 303

Taistoismi juured 305

Rituaalne jutt 307

Ainus tee 308

Õige õpetus 309

Usu moraal 311

Revolutsiooniline romantika 313

Liikumise raha 314

Loojangu aeg 316

Ideelisuse äärealad 318

Möödapääs vasakult 320

Noorsoofestival 322

Kahe teraga mõõk 323

Õppimisjuhend 324

Suur vend 327

Koduvenelased 327

Revolutsiooniline romantik 329

Kustutusmeeskond 332

Beljakovi kriisi taust 334

Nõukogude imperialist 336

Kergendusohe 338

Kommunistlik džentelmen 340

Surveavalduse nüansid 341

Tehtaankatu tänava salarelv 344

Ängistuse aeg 346

Veel korra Kekkonen 346

Ohtlik ametnik 347

Sõltumatus käib vastu karisid 348

Seutula kaaperdamisjuhtum 350

Ustinovi möödalask 351

Pärast ehmatust 354

Kremli kättemaks 356

Soomlaste liigne seletamine 357

Jaanipäevaaegne pommuudis 359

8. JÄRELEANDMISE PIIRID 361

Võimuvahetus 363

Vananev vürst 363

Tõehetk 364

Sorsa roll 366

Kurva kuju kroonprints 368

Kremli valimisringkond 369

Kandidaatide kandidaadid 370

Pärandvara jagajad 372

Peremehe hääl 373

Soometumise süüdlane 375

Doktorite võitlus 377

Mäenõunike suur plaan 378

Soome võitis 380

Minevik ja tänapäev 382

Arhiivist pärit pommuudis 382

Paasikivi reaalrealism 384

Sõbra uurijad 385

Idapoolne tegelikkus 387

Majandusintegratsiooni iluplaaster 390

Šokk sundis EFTA-sse astuma 392

Oht põhjataevas 393

Sukeldumine liiga sügavale 395

Üllatusvalitsus 396

9. MUUTUSTE VAEV 401

Külma sõja varjus 403

Soome vaikib ... 403

... ja mõistab hukka 405

8

NATO kindrali ennustus 406

Selgitamise koht 408

Relvajõudude kasutusväärtus 409

Kaitse eluruum 412

Järelsoometumise aeg 414

Uus, kuid vana 414

Ebadebatid 415

Igihaljas probleem 417

Idapoliitika argipäev 418

Brežnevi pärand 420

Postiteenus toimib 422

Gorbatšovi liin 423

Usutavuse tuum 425

Uude maailma 426

Nõukogude Eesti 426

Vennasrahvad eri teedel 427

Vaikimise müür 431

Kahtlustäratav Euroopa Nõukogu

432

Tuul pöördub 434

Operatsioon Pax 436

Küngaste öö 438

Brežnevlik järellüps 440

Lahtirebimine 440

10. SOOMETUMISE LÜHIAJALUGU

443

Mitte pauguga, vaid visisedes 445

Kass ja hiir 448

Neutraalsuse paradoks 449

Kuristiku äärel 450

Allikmaterjal 452

Register 468

EESSÕNA

Kui palju teab keskmine eestlane Soome ajaloost? Muidugi võib esitada ka vastupidise küsimuse: kui palju teab keskmine soomlane Eesti ajaloost? Mõlemal juhul on ilmselt vastuseks, et mitte just kuigi palju. Soomest võidakse teada Soome vabatahtlikke Vabadussõjas, Talveja Jätkusõda koos soomepoiste episoodiga ja siis hakkabki keskmine teadmistepagas ammenduma. Võidakse teada ka mõnd Soome poliitikut – Urho Kaleva Kekkost ja tema Eesti-visiiti, Mauno Koivistot ja ka tänapäeva Soome poliitikuid.

Põhjaeestlased vaatasid külma sõja ajal Soome televisiooni, nii teatakse seal kandis ka mõnda näitlejat ja soome filmi. Kuid kuidas külma

sõja ajal elas Soome ühiskond ja kuidas suheldi oma suure naabri Nõukogude Liiduga, sellest nii palju ei teata. Pealegi ei vaadata praegu Soome televisiooni enam nii palju kui varem, mil uksed vabasse maailma olid väga kitsad.

Tänuväärsel kombel täidab nüüd eesti keelde tõlgitud Jukka Tarkka raamat „Karu käpa all. Soome külm sõda 1947–1990“ selle lünga.

Tõsi, eesti keeles on ilmunud ka Max Jakobsoni samast ajajärgust ilmunud raamatuid, kuid kui Jakobson vaatab pigem Soome seoseid laia maailmaga, siis Tarkka raamat on spetsiifilisemalt just Soomest.

Tarkka raamat annab usutava seletuse, miks Soome poliitikud suhtlesid Nõukogude Liiduga just nii, nagu nad seda tegid.

Nii moodustas Nõukogude Liidu suhtlemise selgroo 1948. aastal sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise leping (YYA).

See seadis raamid kogu soometumise ajajärgule, mis kujundas Soome poliitikute käitumismudeli Teise maailmasõja järel.

Tants ja trall käis selle ümber, kuidas YYA lepingut tõlgendada.

Soome oli kohustatud kaitsma Nõukogude Liitu, nii et kui Nõukogude

10

Liitu ähvardab kallaletung, peab Soome oma territooriumi kaitsmisega ära hoidma rünnaku Nõukogude Liidule. Nõukogude Liit aga võib ohu korral alustada sõjalisi konsultatsioone Soomega ehk põhimõtteliselt võis see soomlaste tõlgenduses tähendada Nõukogude sõjaväebaaside rajamist Soome.

Niisiis seisis Soome poliitikute ees ülesanne tõestada pidevalt Moskvale, et Soome suudab end kaitsta. See aga tähendas armee korralikku ülesehitust, ehk teiste sõnadega muutus olukord eneseirooniliseks: Soome oli valmis kaitsma oma territooriumi, aga omavahel teadsid kõik, kelle eest Soomet tegelikult tuleb kaitsta.

YYA leping lõi kahetiselt skisofreenilise olukorra. Soome poliitikud pidid läänemaailmale tõestama, et Soome oli neutraalne ega olnud soometunud (ehk ei allunud Moskva korraldustele), tegelikkuses tähendas YYA leping neutraalsusest lahtiütlemist, Moskvale tuli tõestada just oma sõbralikkust Nõukogude Liidu suhtes. Selle poliitika viljelemise suurmeister oli kauaaegne president Urho Kaleva Kekkonen.

Teine skisofreenia – ja Tarkka on väga hea selle mõõtme väljatoomisel – seisnes Soome ühiskonna kaksisoimas (kui meenutada George Orwelli raamatut „1984“) – nii õppis mitu põlvkonda soomlasi vales elama. Sõbrustamine Nõukogude Liiduga tähendas seda, et teatud asjadest ei olnud hea rääkida. Muidugi tundub see seisukoht lahe lõunakaldalt vaadatuna veidi pingutatud, sest ENSV-s võis hellade teemade puudutamise pärast ka vangi sattuda ja Soome televisioon oli kordades vabam kui ENSV ajakirjandus, aga ikkagi. Võrdluses mõne muu lääneriigiga ei paistnud Soome hea. Seda kõike, kuidas soomlased pidid lubatu piiril laveerima ja kuidas see mõjutas ka inimeste suhteid (sest soometumine oli paratamatus, aga mõni pingutas sellega üle), saabki Tarkka raamatust lugeda.

Eestit on teoses küllalt palju. Tarkka mainib kirikute kontakti 1950. aastail ja muidugi Kekkose kuulsat visiiti Eestisse 1964. aastal. Tarkka kirjutab palju ka Soome presidendi Mauno Koivisto ettevaatlikust suhtumisest Eesti ja teiste Baltimaade iseseisvuspüüdlustesse.

1942. aastal sündinud Jukka Tarkka on tuntud soome ajakirjanik ja poliitik. Ta on olnud korra ka Soome parlamendis Eduskuntas, juhtinud Soome Majanduselu Komisjoni (Eva) ja tegelenud kirjastamisega. Tema sulest on ilmunud mitmeid raamatuid, millest mõni räägib ka külma sõja järgsest ajast Soome poliitikas. Tasub lugeda ka tema

11

mälestusteraamatut „Muistumia“ (2017), mis annab hea sissevaate kaasaegse Soome poliitikasse.

2023. aasta aprillis sai Soome NATO 31. liikmeks. Üks teekond oli teinud täisringi, kui meenutada 1948. aastal sõlmitud YYA lepingut, mis sundis Helsingile peale sõpruse Moskvaga. Nüüd saavad soomlased ise valida, kellega sõbrustada. Jukka Tarkka oli aastaid Soome NATO-sse astumise toetaja.

Päev enne Soome liitumist NATO-ga, 3. aprillil 2023 kirjutas Tarkka oma blogisse: „Kui Soome lipp hakkab lehvima NATO peakorteri peoväljakul, tõusen püsti ja tõstan toosti. Hyvä Suomi.“ Karu käpp on nüüdsest Soomes juba kauge minevik.

SAATEKS

See raamat avab vaate ajaloo pöörasesse kulgu, kirjeldab, kui sügavalt valitses Soomes veel kümmekond aastat tagasi, selle raamatu soome keeles ilmumise aegu, NATO-vastane ja Nõukogude-sõbralik atmosfäär. Kõik muutus 2022. aasta talvel, kui Venemaa ründas Ukrainat. Laialdane üksmeel Soome NATO-liikmesuse möödapääsmatuse suhtes sündis lumelaviini kombel. See on Soome poliitilise ajaloo üks kõige suuremaid murranguid. „Karu käpa all“ lahkab selle kiire muutuse lähteolukorda ja sellest alanud aeglast kohanemist NATO rahupartnerlusprogrammiga. Raamatu viimases peatükis käsitletud Soome suveräänsust rikkuvate lepinguartiklite tõlgendamine Paxi põhimõtete kohaselt lõi julgeolekupoliitilise raamistiku sellele, et Soome oleks Eesti kõrval täieõiguslik NATO liige.

Kui see raamat ilmus, oli lähtekohaks Soome külma sõja aegse poliitilise ajaloo uurimine. Originaalallikaid oli tollal võimalik kasutada veel üsna vähe, kuid avaldatud dokumentaalmaterjali, uurimusi, mälestusi, hinnanguid ja kommentaare oli ilmunud rohkelt. Kogusin seda ainestikku nii palju kui võimalik ja lõin saadaval oleva materjali põhjal soometumise perioodist tervikpildi. Töömeetod oli uurimuslik, kuid lähtekoht napp ja kirju. Seepärast ei ole see raamat rangelt võttes akadeemiline ajaloouurimus, kuigi on veidi sellesse suunda kallutatud.

Ideeks oli luua Soome julgeolekupoliitilisest arengust ja õhkkonnast tervikpilt laiemalt, kui soometumisest tavaliselt räägitakse. Püüan selgitada ilminguid, mis mõjutasid seda, et Kremli ees lipitsevat poliitikat peeti veel külma sõja lõpuski Soome vaatekohalt arukaks ja möödapääsmatuks, kuigi see ei olnud meeldiv.

Soometumise periood ei kujutanud endast siiski üksnes oportunismi. Selles leidus kahetsusväärse pugemise kõrval ka läbimõeldud

13

katsetusi ja kordaminekuid. Soometunud pinna all oli võimalik edendada rahvuslikke huve niimoodi, et Kremlis seda alati isegi ei märgatud. Ka need vaikselt teostatud kaitseoperatsioonid kuuluvad Soome külma sõja ajalukku.

Sõjajärgsetel aastakümnetel on ajaloo postamendile tõusnud võrratuid figuure, kelle sära toidab nende austajate lummust, aga ka pilkajate irooniat. Püüan hoida külma pead. Presidendid J. K. Paasikivi ja Mauno Koivisto ning kindral Lauri Sutela on teadusuurijatele samasugused Soome ajaloo kangelased kui presidendid G. Mannerheim ja Risto Ryti.

Kirjeldan peamiselt julgeolekupoliitilise otsustamisprotsessi põhisuunda ja seda mõjutanud kodu- ning välismaiseid taustategureid. Öökülmade, noodikriisi ja teiste hästi tuntud kriiside ülekäimisest ei piisa. Püüan selgitada, kui palju on praegu teada Nõukogude Liidu ja USA poliitiliste juhtkondade tollasest tegelikust Soome-pildist ja sellest, mida selle pildi põhjal kavandati.

Ettekujutuse süvendamiseks Soome tollasest olukorrast olen otsinud informatsiooni sellest, kuidas Paasikivi-Kekkose liin mõjutas kaitse planeerimist, sõjaväe- ja politseiluuret ning kiriku juhtkonda. Ma ei kirjelda niivõrd detailselt välispoliitiliste kriiside arengukulgu, kuivõrd keskendun olukorra hindamisele, tõlgendamisele, värskele materjalile ja juba kaua aega tuntud ilmingute varem märkamata jäänud sisule. Selle raamatu peamised allikad on Paasikivi ja Kekkose päevikud, kolleegide avaldatud arhiivitööl põhinevad uurimused ning ühiskondlike tegijate mälestused ja nende avaldatud materjal.

Poliitikasse puutuvad detailsed viited on raamatu „Karu käpa all“ soomekeelse väljaande („Karhun kainalossa“) joonealuses, neid on seal natuke üle tuhande. Need viited viitavad Soome raamatukogudes ja arhiivides leiduvale materjalile. Seepärast ma ei too soomekeelse väljaande joonealuseid viiteid eestikeelsesse väljaandesse üle. Raamatu lõpus olevas allikmaterjali loendis on üles loetud kõik minu kasutatud trükitud allikad ja arhiiviallikad ja muu materjal.

Südamlik tänu Postimehe Kirjastuse rahvale sümpaatse idee eest kirjastada soome politoloogi ülevaade Soome poliitikast, mis äratas omal ajal Eestis imestust ja võib-olla äratab veel tänapäevalgi.

Tapiolas 31.11.2022

Jukka Tarkka

1. OLUKORRA PIIRJOONED

Sõjajärgse surutise ajal valitses rahvuslikus identiteedis pretensioonitu suhtumine minevikku. Kümme aastat pärast sõjasüüdlaste üle peetud kohtuprotsessil president Risto Rytile määratud vanglakaristust oli tema matuserongkäik samasugune vaikne isamaalisust väljendav meeleavaldus nagu marssal Mannerheimigi leinarong Hietaniemi kalmistule viis aastat varem.

Foto: Reino Loppinen/Lehtikuva

KÜLMA SÕJA KÕMIN

Pariisi rahu

NLKP Keskkomitees kohe pärast sõda heaks kiidetud süsteemis jäeti Soome asjadega tegelemine Lääne- ja Ida-Euroopa osakonnale. 1948. aastal läbi viidud uuenduse kohaselt sai Soome asjadega tegelemisest

Skandinaavia riikide osakonna ülesanne, nii et Soome jäi kuuluma eri rühma kui Saksamaa endised ja Nõukogude Liidu tulevased satelliitriigid. Kümme aastat hiljem asutatud rahvusvahelisse osakonda loodi Soome ja Skandinaavia allosakond, millest moodustati hiljem Põhjamaade allosakond.

Kommunistlike parteide rahvusvahelise koostööorganisatsiooni Kominformi loomisega seoses ei maininud 1947. aastal Soome järelevalvekomisjoni juhtinud kindralpolkovnik Andrei Ždanov Soomet, loetledes sotsialistlikku blokki kuuluma hakkavaid riike. Kuid kõik need riigid, mida ta mainis, olid 1940. aastate lõpuks Nõukogude Liidu satelliitriigid.

Pariisis 1946. aasta juulist 1947. aasta veebruarini peetud rahuläbirääkimistel hoiti Soomet siiski kindlalt Saksamaa liitlastega samas rühmas. Soome pidi igal võimalikul moel tunda saama, et on võidetud riik. Soome rahulepingu ettevalmistamine jäi igapidi üksnes

Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vaheliseks asjaks ning Soomega nõu ei peetud. Välisminister Carl Enckell sai küll oma riigi seisukoha esitamiseks sõna, kuid see ei mõjutanud lõpptulemust. Kaitseväe juhataja kindral Aarne Sihvo kutsuti küll sõjalise komisjoni koosolekule, aga tema esinemine kestis vaid mõne minuti. Teistesse komisjonidesse soomlasi isegi ei kutsutud. Peaminister Mauno Pekkala istus oma kaaskonnaga ajakirjanikele mõeldud kohtadele jälgima lepingu kavandi käsitlemist, kuid neil kästi lahkuda, kuigi rahulepingu käsitlemine oli

17

avalik. Ajakirjanikud tohtisid kohale jääda, nende seas oli ka Soome ajakirjanikke.

Soome püüdis saavutada järeleandmisi nende inimõigusi ja Soome sõjasüüd puudutavate punktide osas, mis ei vastanud Soome huvidele. Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov lükkas kõik need ettepanekud tõredalt tagasi. Ta heitis Soomele ette tänamatust, kuna Soomet ei olnud ikkagi okupeeritud. Suurbritannia tõmbus kõrvale, sest ei soovinud, et Soome teema häiriks Suurbritannia ja Nõukogude Liidu suhteid, nagu see oli toimunud ka sõja ajal. Suurbritannia järeldas, et Soomest on saanud möödapääsmatult Nõukogude Liidu satelliitriik. Juba Pariisi rahuleppe sissejuhatuse kohaselt oli Soome olnud Hitleri Saksamaa liitlane. Kui Soome siiski oli loobunud sõdimisest ning täitnud vaherahu tingimused, siis andsid liitlased teada, et nad toetavad Soome pääsu ÜRO liikmeks. Lepingu kolmas artikkel ennistas Moskva rahulepingu kehtivuse aastast 1940, välja arvatud selles olevad Hankot ja Petsamot puudutavad kohad. Petsamo läks nüüd Nõukogude Liidule ja Hanko asemel rentis Nõukogude Liit endale Porkkala, mis asub paarkümmend kilomeetrit Helsingist eemal.1 1940. aastal Moskva rahulepingusse kirjutatud teiste riikidega ühinemise keeldu Pariisi rahuleppes enam ei korratud, ent kolmanda artikli üleüldise suunitluse põhjal võis järeldada, et see on ilmselt endiselt kehtiv. Molotov oli juba rahulepingut ette valmistades öelnud välisministrite kohtumisel Londonis 1945. aasta septembris, et Nõukogude Liit ei nõua, et leping sisaldaks Soome relvastuse piiramise nõudeid, kuigi Soomest lähtuv agressioon võiks olla suunatud eelkõige Nõukogude Liidu vastu. Asja mõte oli hoida ära lääne sekkumine Soome asjadesse. Soome relvajõududele kehtestatud piirangud kirjutati rahulepingusse sisse brittide nõudmisel. Alguses neid siiski isegi ei mõeldud Soomele kehtestada, vaid need dubleerisid Suurbritannia kehtestatud piiranguid Balkani riikidele, mis olid Suurbritannia huviorbiidis. Soome oli nii vähetähtis teema, et selle kohta ei tasunud spetsiaalset lahendust välja mõeldagi.

Rahulepingu 13. artikli järgi piirdusid Soome kaitseväe ülesanded riigi sisekorra tagamise ning piiride valvamisega. Soome jalaväe arvulisele koosseisule, sõjalaevastiku koguveeväljasurvele ja õhujõudude

1 Porkkala (rts Porkala) on poolsaar või neem Lõuna-Soomes, mis asub Soome aladest Eestile kõige lähemal ning seal, kus Soome laht on kõige kitsam. Porkkala lähedal asuva Mäkiluoto (rts Makilo) laiu lähedal asuv veel väiksem Kallbådani laid paikneb Naissaare põhjatipust umbes 32 kilomeetrit loode-põhja suunas. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

18

lennukite hulgale kehtestati ülempiir. Täiesti keelatud olid pommituslennukid, tuumarelvad, allveelaevad, lahingraketid ja nende stardirambid, torpeedokaatrid ja teised ründelaevad ning viitmiinid ja -torpeedod. Tsiviilisikute sõjaline õpe keelati ära, kuid leping ei keelanud Soomel üleval pidada mobilisatsioonivalmidust.

Ahvenamaa positsiooni käsitleva viienda artikli ettevalmistamisel ajas Nõukogude Liit britid lõksu. Küsimus oli selles, kuidas suhtuda kahte eri lepingusse, mis puutusid Ahvenamaasse. Need olid 1921. aastal Genfis sõlmitud lepe, mille kohaselt pidid küsimuse all olevad saared olema desarmeeritud, ja 1940. aasta leping, mille Nõukogude Liit oli Soomele peale sundinud ja mis nõudis Ahvenamaa desarmeerimist, kuid see lepe ei öelnud midagi neutraliteedi kohta. Britid tegid ettepaneku, et Genfi leping tuleks viiendas artiklis ära märkida. Nõukogude Liit ei nõustunud, kuna Nõukogude Venemaa ei olnud omal ajal sellele Genfi lepingule alla kirjutanud. See-eest nõudis Nõukogude pool viienda artikli äramainimist 1940. aasta lepingus, mille sõlmimisel Suurbritanniat ei olnud.

Tagaukse kaudu asjale ligipääsemiseks esitas Nõukogude Liit sõnastuse, mille kohaselt kinnistati Ahvenamaa positsioon „praegusajal valitsevale olukorrale vastavaks“. See viitas Moskvas 1940. aastal sõlmitud Ahvenamaa lepingule, kuid mitte 1921. aasta Genfi lepingule, ja see tõsiasi jäi brittidel kahe silma vahele. Kuna „praegusajal valitseva olukorra“ kirjelduses ei mainita neutraliteeti, siis pühib Pariisi rahulepingu viies artikkel Ahvenamaa situatsioonikaardilt minema nii Genfis sõlmitud Ahvenamaa lepingu kui ka Suurbritannia ja sellega koos kõik muud Pariisi rahulepingule alla kirjutanud riigid. Ahvenamaa puhul jäi kehtima Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Soomele peale surutud Ahvenamaa leping, mille kohaselt Ahvenamaa on desarmeeritud ala. Nõukogude esindajad vedasid oma läbirääkimispartnereid ninapidi, nii et nood kiitsid tolle lahenduse heaks, ja britid ilmselt isegi ei märganud, mis juhtus.

Soomlasi ei lastud kogu sellele arutelule üldse ligi, ja sellel on siiamaani oma mõju. Moskva lepingu kohaselt paigutati Ahvenamaale Nõukogude konsulaat, millel on põhimõtteliselt ikka veel õigus sõjaliseks luuretegevuseks. Ahvenamaa kuulub Soome riiki, kuid selle sõjalise staatuse järele vaatab endiselt Vene riigi ametiisik. Tänapäevase luuretehnika ajastul ning Soome praeguse kaitsevõime kujundatud olukorras ei ole sel õigusel reaalset tähendust, kuid see on inetu plekk Soome suveräänsusel.

19

Soometumise sügavam sisu

Soome tegutsemist külma sõja surve all on harjutud pidama pelgaks Nõukogude Liidule meele järgi olemiseks. Liturgiline intriigitsemine õilmitses 1980. aastateni, aga kulisside taga kaitsti rahvuslikke huve targalt toimetades.

Soome tõrjus osavalt põigeldes Nõukogude Liidu poole kaldu olevaid venelaste initsiatiive ja soomlastel õnnestus liituda lääne struktuuridega. Sellest hoolimata, et Nõukogude Liit hingas kuklasse, arendas Soome välja kaitsevõime, mille regionaalset mõju oli Kreml sunnitud arvestama.

Karmis keskkonnas arenes Soomes pingeline atmosfäär, mida valitses Nõukogude Liidu toetatav armutu sisepoliitiline mäng, presidendi kohalolu kõiges ja kommunistlikult ekstaatiline liikumine, mille kõrval õitses pime karjerism.

„Karu käpa all“ räägib sellest, kui mitmekihiline soometumine õigupoolest oli. Soome mugandus, kuid põikles ka vastu ja Nõukogude Liit ei tohtinud kaotada valvsust. Jutt sõprusest ja ustavusest oli illusioon, kuigi kõik ei saanud sellest aru.

Jukka Tarkka (sündinud 1942) on soome riigiteaduste doktor, kes tegutseb vabakutselise teadlase ja kolumnistina. Tema väitekiri käsitleb sõjasüü küsimust. Tarkka on kirjutanud või koostanud paarkümmend raamatut, millest enamik käsitleb Soome sõjajärgse perioodi ajalugu. Tema kõige värskemad raamatud on „Lännen tiellä: Paasikivestä

Niinistöön“ (2018), „Ahvenanmaa: Itämeren voimapolitiikan pelinappula“ (2020) ja „Itsenäisyyden elpymisaika. Aikalaiskronikka vuosilta 1990–2020“ (2022). Tarkka on alates 1980. aastast kirjutanud üle 900 kolumni ajalehtedele Helsingin Sanomat, Suomen Kuvalehti ja Soome kolmele peamisele maakondlikule lehele.

24
Autori foto © Kari Hautala

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.