Keskoine-jarjekord_preview

Jack Reacher ja Michelle Chang saatsid kolm päeva mööda Milwaukees. Neljandal hommikul oli naine läinud. Reacher naasis koos kohviga numbrisse ja leidis oma padjalt kirjakese. Ta oli selliseid kirju varemgi näinud. Nendes kõikides öeldi üht ja sama. Otse või ümbernurga. Changi oma oli kirjutatud ümbernurga. Ja oli elegantsem, kui suurem osa nendest. Mitte esinduslikkuse mõttes. Kiri oli kriipseldatud pastakaga motelli niiskusest kooldunud märkmepaberile. Vaid oli elegantsem väljendusviisi poolest. Chang kasutas võrdlust, et selle abil ühtaegu selgitada, mett mokale määrida ja ennast õigustada. Ta kirjutas: „Sa oled nagu New Yorgi linn. Ma armastan seal külas käia, kuid elada ei suudaks ma seal iial.”

Reacher tegi seda, mida oli alati teinud. Laskis tal minna. Ta sai ju aru. Mingisugust õigustust ei olnud vaja. Tema ise poleks suutnud kusagil elada. Kogu tema elu oli üksainus külaskäik. Kes oleks võimeline seda taluma? Ta jõi ära iseenda ja seejärel Changi kohvi, võttis vannitoa klaasist oma hambaharja ning tegi minekut, et hakata vasakule ja paremale põigeldes läbi tänavate puntra bussijaama poole kõndima. Ta oletas, et Chang on praegu taksos. Sõidab lennujaama. Tal olid kuldkaart ja mobiiltelefon.

Bussijaamas tegi Reacher seda, mida oli alati teinud. Ostis pileti esimesele väljuvale bussile, ilma et oleks hakanud üldse aru pidama, kuhu see sõidab. Sõitis buss aga selle kohani, kus maantee kaugel loodes Ülemjärve kaldal otsa saab. Sõitis seega vales suunas. Mitte soojema, vaid külmema poole. Reeglid on siiski reeglid, nii et ta läks bussi peale. Istus ja vaatas aknast välja. Silmade eest vilksatas mööda heinapallidega kaetud tüükas niitude, kurnatud karjamaade ning tumeda ja tiheda võraga puudega Wisconsini osariik. Suve lõpp oli käes.

Käes oli nii mitmegi asja lõpp. Chang oli esitanud need tavalised küsimused. Mis olid tegelikult küsimusteks maskeeritud nendingud. Ta saab aru ühest aastast. Täiesti hästi. Ookeanitagustes sõjaväebaasides üles kasvanud laps, kes suunati seejärel teenima

ookeanitagustesse sõjaväebaasidesse, ilma et vahepeal oleks olnud midagi peale nelja aasta West Pointis, mida ei peeta just üliküllaselt

jõudeaega pakkuvaks asutuseks, tahab enne kuhugi pidama jäämist ilmselgelt ühe aasta ringi reisida ja kauneid kohti imetleda. Võibolla ka kaks aastat. Kuid mitte rohkem. Ja mitte kogu aeg. Vaatame tõele näkku. Patoloogiamõõdiku osuti võbeles.

See kõik oli öeldud murelikult ja ilma hukkamõistuta. Asjad on, nagu nad on. Jutuajamine kestis kõigest kaks minutit. Aga sõnum oli selge. Nii selge, kui üks sõnum saab üldse olla. Midagi salgamise kohta. Mille salgamise, küsis Reacher. Ta ei arva ju salamisi, et tema elul võiks midagi viga olla.

Sellega ongi kõik tõestatud, ütles Chang.

Nõnda siis istus Reacher bussile, mis suundus sinna, kus maantee otsa saab, ja olekski lõpuni välja sõitnud, sest reeglid on reeglid, ainult et ta läks teise pikema peatuse ajal korraks jalutama ja nägi ühe suvalise pandimaja aknal sõrmust.

Teine pikem peatus tehti rohkem õhtupoole ühe väikelinna nukramas osas. Linnas võis asuda maakonnavalitsus. Või mingisugune väiksem osa sellest. Võib-olla oli siin maakonna politsei peakorter. Linnas oli vangla. See oli selge. Reacher nägi kautsjonipakkuja kontorit ja pandimaja. Kõik teenindavad asutused üksteise kõrval räämas tänaval käimlaputka taga.

Ta oli istumisest kangeks jäänud. Ta laskis pilgul üle käimlaputka taha jääva tänava käia. Ta hakkas selle poole kõndima. Tegelikult ilma ühegi põhjuseta. Ta lihtsalt jalutas. Lihtsalt lõdvestas lihaseid. Lähemale jõudes luges ta üle pandimaja aknale välja pandud kitarrid. Seitse. Kõik need jutustasid mingisugust kurba lugu. Nagu kantrimuusikat pakkuva raadiojaama laulud. Täitmata jäänud unistustest. Nendest allpool olid akna taga klaasriiulid, mis olid täidetud pisemate esemetega. Igasuguste ehteasjadega. Sealhulgas ka sõrmustega. Sealhulgas ka lõpusõrmustega. Kõikvõimalike keskkoolide omadega. Ainult et üks nendest ei olnud keskkoolisõrmus. See oli West Pointi 2005. aasta lennu sõrmus.

Sõrmus oli nägus. See oli tavapärase kujuga ja tavapärases stiilis, keerulise kuldfiligraaniga ning musta värvi kiviga, mis võis olla poolvääriskivi ja võis olla ka klaas, kusjuures kivi ümbritseva ovaalse äärise ülemisele servale oli kirjutatud West Point ja alumisele servale 2005. Vanaaegsete tähtedega. Klassikaline lähenemine. Kas lugupidamisest mineviku vastu või siis kujutlusvõime nappusest. West Pointi lõpetajad kavandavad oma sõrmused ise. Omaenda tahtmist mööda. See on ammune traditsioon. Või küllap ammune eesõigus, sest West Pointi sõrmused on ju esimesed koolilõpusõrmused üleüldse.

Sõrmus oli väga pisike.

Reacherile poleks see mitte ühessegi sõrme läinud. Isegi mitte vasaku käe väikesesse sõrme ega isegi lihtsalt üle küüne mahtunud. Kindlasti mitte üle sõrmenuki. Sõrmus oli tilluke. See oli naisterahva sõrmus. Võib-olla sõbratarile või mõrsjale kingitud koopia. Seda tuli ette. Just nagu tänuavalduse või meenena.

Aga võib-olla ka mitte.

Reacher avas pandimaja ukse. Ta astus sisse. Kassaaparaadi juures seisnud sell vaatas üles. Ta oli suur, kasimata ja sugemata mehejurakas. Vahest nii kolmekümne viie ringis, tõmmu ja lisaks ka korraliku rasvakihiga kogukal kerel. Silmadest paistis üksjagu nutikust. Seda oli kindlasti piisavalt palju, et kohandada oma reageeringut ootamatule kuue jala ja viie tolli pikkusele ning kakssada viiskümmend naela kaaluvale külastajale. Kohandada puht vaistlikult. See sell ei kartnud. Tal oli leti all laetud revolver. Kui ta polnud just idioot. Idioodi moodi ta aga välja ei näinud. Sellegipoolest ei tahtnud mees riskida võimalusega, et tema jutt kõlab agressiivselt. Lipitsev olla ta siiski ka ei tahtnud. Eneseuhkuse tõttu. Nõnda ta siis ütles: „Kuidas käsi käib?”

Mitte just hästi, mõtles Reacher. Kui aus olla. Chang on selle aja peale juba Seattle’isse tagasi jõudnud. Jõudnud tagasi omaenda ellu.

Kuid ta ütles: „Ei tohiks kurta.”

„Kas ma saan teid millegagi aidata?”

„Näidake mulle oma lõpusõrmuseid.”

Sell nihutas sõrmustega kandiku riiulilt tagurpidi maha. Ta asetas selle letile. West Pointi sõrmus oli kohalt minema veerenud nagu pisike golfipall. Reacher võttis selle kätte. Sõrmuse siseküljel oli graveering. See tähendas, et tegemist ei olnud koopiaga. Et see ei olnud tehtud mõrsjale ega sõbratarile. Koopiatele ei graveeritud kunagi midagi. See oli ammune traditsioon. Keegi ei teadnud, miks see nii on.

Mitte tänuavaldus ega meene. Asi oli ehtne. Oli kadeti enda rohkem kui nelja ränga aastaga välja teenitud sõrmus. Mida kanti uhkusega. Ilmselt. Kui sa selle koha üle uhkust ei tundnud, siis sa ei tellinudki endale sõrmust. See ei olnud kohustuslik.

Graveering oli niisugune: S. R. S. 2005.

Buss andis kolm korda signaali. Juht oli valmis teele asuma, kuid üks reisija oli puudu. Reacher sõnas sõrmust käest pannes:

„Aitäh,” ja kõndis ärist välja. Ta möödus tõtakalt käimlaputkast, kummardus bussiukse vahelt sisse ja ütles juhile: „Ma jään siia.”

„Piletiraha ei tagastata.”

„Ma ei taotlegi seda.”

„Kas teil on pakiruumis mõni kott?”

„Kotti ei ole.”

„Head päeva teile.”

Mees sikutas üht hooba ning uks imeti Reacheri nina ees kinni. Mootor möiratas ja buss sõitis ilma temata minema. Ta pöördus diislitossust ära ja hakkas pandimaja poole kõndima.

KAKS

Pandimaja sell oli pisut pahane, et pidi sõrmustega kandiku nii ruttu pärast selle tagasi panemist jälle välja võtma. Aga ta tegi seda ja asetas kandiku samale kohale letil. West Pointi sõrmus oli taas oma kohalt minema veerenud. Reacher võttis selle kätte.

Ta ütles: „Kas te mäletate naist, kes sõrmuse panti pani?”

„Kuidas ma saaksin mäletada?” kostis sell. „Mul on siin miljon asja.”

„Kas te peate nende üle arvet?”

„Kas te olete politseinik?”

„Ei ole,” ütles Reacher.

„Siin on kõik seaduslik.”

„See mind ei huvita. Ma kõigest tahan selle sõrmuse siia toonud naise nime teada saada.”

„Milleks?”

„Me käisime ühes ja samas koolis.”

„Kus see asub? Kas põhja pool?”

„Siit idas,” ütles Reacher.

„Klassikaaslased te ei saa olla. 2005. aasta lõpetajaga küll mitte. Ärge solvuge.”

„Ei mõelnudki solvuda. Ma esindan varasemat põlvkonda. Kuid see koht seal ei muutu kuigi palju. Seetõttu ma tean, kui rängalt ta pidi vaeva nägema, et säärast sõrmust saada. Nii et ma panen nüüd imeks, milline õnnetu olukord sundis teda sellest loobuma.”

Sell ütles: „Mis liiki kool see oli?”

„Seal õpetatakse praktilisi asju.”

„Umbes nagu kutsekoolis?”

„Enam-vähem.”

„Võib-olla ta sai mõne õnnetusjuhtumi tagajärjel surma.”

„Võib-olla sai,” sõnas Reacher. Või võib-olla ka mitte õnnetusjuhtumi tagajärjel, mõtles ta. Oli ju Iraak ja oli Afganistan. 2005. oli lõpetamiseks karm aasta. Ta ütles: „Aga ma tahaksin seda kindlalt teada.”

„Milleks?” ütles sell uuesti.

„Ma ei saa seda teile täpselt rääkida.”

„Kas see on mingisugune austusavaldus?”

„Võib vist nii öelda jah.”

„Kas kutsekoolidel on sellised asjad olemas?”

„Mõnel on.”

„Mingisugust naist ei olnudki. Ma ostsin selle sõrmuse. Koos terve portsu muu kraamiga.”

„Millal?”

„Umbkaudu kuu aja eest.”

„Kellelt?”

„Ma ei hakka teile oma äriasjadest rääkima. Miks ma peaksin rääkima? Kõik on seaduslik. Kõik on täiesti seaduslik. Seda ütleb osariik. Mul on tegevusluba ja ma läbin igasuguseid ülevaatusi.”

„Miks te siis selles suhtes nii tagasihoidlik olete?”

„Tegemist on eraviisilise informatsiooniga.”

Reacher ütles: „Aga kui ma selle sõrmuse ära ostan?”

„Viiskümmend dollarit.”

„Kolmkümmend.”

„Nelikümmend.”

„Oleme kokku leppinud,” lausus Reacher. „Nii et nüüd on mul õigus selle päritolu teada saada.”

„Siin ei ole Sotheby oksjonimaja.”

„Sellegipoolest.”

Sell vaikis viivu.

Siis ütles ta: „See on ühelt mehelt, kes aitab teisi ühe heategevusorganisatsiooni kaudu. Inimesed annetavad igasuguseid asju, mille väärtus arvatakse nende maksustatavast tulust maha. Enamasti vanu autosid ja paate. Kuid ka muid asju. Too mees annab neile maksudeklaratsioonile lisamiseks suurendatud summaga kviitungeid, müüb siis asjad maha seal, kus saab, ja nii kallilt, kui saab, ning kirjutab seejärel heategevusorganisatsioonile välja tšeki. Mina ostan tema käest pisemat sorti pudi. Saan seda, mida saan, ja loodan tulu teenida.”

„Nii et te arvate, et keegi annetas sõrmuse heategevuseks ja vähendas sellisel viisil oma tulumaksu?”

„Võib tõele vastata, kui see inimene ise on surnud. Suri pärast 2005. aastat. Kui see on osa pärandusest.”

„Mina nii ei arva,” ütles Reacher. „Minu arvates oleks sugulane sõrmuse alles hoidnud.”

„Sõltub sellest, kas see sugulane sai kõhu korralikult täis süüa.”

„Kas teil on siin rasked ajad?”

„Minul pole midagi häda. Aga mina olen ikkagi pandimaja omanik.”

„Inimesed annetavad siiski senimaani õilsatel eesmärkidel.”

„Võltsitud kviitungite saamiseks. Lõpptulemusena jääb maksuvähendus riigi kanda. See on teistsuguse nimega sotsiaalabi.”

Reacher ütles: „Kes see heategevuse mees on?”

„Seda ma teile ei räägi.”

„Miks ei räägi?”

„Sest see ei ole teie asi. Ma tahan öelda, et kes te põrgu päralt üldse olete?”

„Kõigest üks vennike, kelle päev on juba niigi üsna sant olnud. See ei ole muidugi teie süü, aga kui minult nõu küsitaks, siis oleksin ma sunnitud ütlema, et kavatsus minu päeva veelgi sandimaks teha võib osutuda rumalaks kavatsuseks. Te võite juhtumisi olla see õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo.”

„Nüüd te siis ähvardate mind?”

„See on pigem ilmateade. Üldkasutatav teenus. Nagu tornaadohoiatus. Olge valmis varjule minema.”

„Käige minu ärist välja.”

„Peavalusid mul õnneks enam ei ole. Ma sain löögi vastu pead, kuid nüüd hakkab juba paremaks minema. Arst ütles niiviisi. Üks sõbratar sundis mind arsti juurde minema. Kahel korral. Ta oli minu pärast mures.”

Pandimaja sell vaikis uuesti viivukese.

Seejärel ütles ta: „Nimelt millise kooli sõrmus see siiski on?”

Reacher ütles: „Sõjaväeakadeemia oma.”

„Andke andeks, aga need on mõeldud käitumisprobleemidega noortele. Või vaimsete häiretega. Ärge solvuge.”

„Ärge noori süüdistage,” sõnas Reacher. „Vaadake nende perekondi. Kui aus olla, olid meie koolis paljude õpilaste vanemad inimesi tapnud.”

„Kas tõesti?”

„Rohkem kui keskmiselt.”

„Nii et te jääte alatiseks kokku hoidma?”

„Me ei jäta kedagi maha.”

„Too mees ei hakka võõraga rääkima.”

„Kas tal on tegevusluba ja ta läbib osariigi korraldatud ülevaatusi?”

„Mina tegelen siin seadusliku äriga. Nii ütleb minu advokaat. Seaduslik on see seni, kuni ma ise ausalt niiviisi usun. Ja ma usun. Tegemist on teatavat laadi heategevusega. Ma olen nende dokumente näinud. Sellega tegelevad igasugused inimesed. Neil on isegi telereklaame. Enamasti autode kohta. Vahel ka paatide.”

„Aga see konkreetne mees ei hakka minuga rääkima?”

„Mind üllataks, kui ta seda teeks.”

„Kas tal puuduvad siis head kombed?”

„Mina teda piknikule ei kutsuks.”

„Mis ta nimi on?”

„Jimmy Rott.”

„Päris tõega?”

„Niisuguse nime all teda tuntakse.”

„Kust ma härra Roti leida võiksin?”

„Otsige vähemalt kuut Harley-Davidsoni. Jimmy on suvalises baaris, mille ees need seisavad.”