Liivimaa kuningriik

Andres Adamson

Liivimaa kuningriik

Keeletoimetaja Riste Uuesoo Kaanekujundus Epp Marguste Kaardid Rein Kask Küljendus Erje Hakman

Esikaanel: Liivimaa ja selle lähiümbrus Olaus Magnuse kaardil Carta Marina (1539/1572)

© Autor ja kirjastus Argo, 2013 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-466-84-9 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD

Selgituseks ....................................................................................... 7 Prologus............................................................................................. 8

Üldine olukord Läänemereruumis 1568. aasta lõpus ................................8 Excursus: Hertsog Magnuse isik ja varasemad aastad Liivimaal ......................................................................................... 15

I PROJEKT ............................................................................................ 25 Liivimaa vasallriigi projekti teke ................................................................25 Excursus: Reeturid või isamaalased? Reeturid ja isamaalased ..............33 Taube ja Kruse ettevõtmised ........................................................................35 Läbirääkimised Magnusega ........................................................................ 37 Excursus: Kas Taani-Vene 1562. aasta leping oli liiduleping? .................49 Magnuse saatkond Moskooviasse .............................................................. 52 Aderkasi ja Burmeisteri missioon ...............................................................55 Mõisameeste mäss ......................................................................................... 62 Kõhklused .......................................................................................................72 Mõned järeldused ..........................................................................................75

II MAGNUS MOSKVAS ..................................................................... 76

Teeleasumine .................................................................................................. 76 Venelaste läbirääkimised Rootsi ja Poola-Leedu saatkondadega ..........79 Kriis .................................................................................................................82 Kokkulepe .......................................................................................................87 Kihlus ja lahkumine ......................................................................................92 Kas Magnus sai petta? ..................................................................................96

III TALLINNA PIIRAMINE................................................................... 99 Excursus: Vene vägede arvukusest Liivi sõja ajal ................................... 112

5

IV PÄRAST LÜÜASAAMIST .......................................................... 118

Põltsamaal .....................................................................................................118 Kruse ja Taube ülestõusukatse ..................................................................124 Saaremaal ......................................................................................................131 Üks või kaks sõjakäiku? .............................................................................139 Excursus: Kas esimene nimeliselt teada eestlasest ohvitser? ................146 Vahekokkuvõtteks .......................................................................................149

V „KUNINGRIIK”............................................................................... 150

Interregnum Poola-Leedus ...........................................................................150 Excursus: Magnuse varasemad abieluplaanid .........................................155 Magnuse abielu ............................................................................................158 Rootsi kaotab Läänemaa ............................................................................161 Excursus: Sisterjoki läbirääkimised ...........................................................172 Taani-Vene sõda ...........................................................................................175 Excursus: Kas ka Hiiumaa vallutati venelaste poolt? .............................186

VI KRAHH ........................................................................................... 189

Väljapääsu otsingud ....................................................................................189 Pihkva kokkulepe ........................................................................................194 Uus võimalus ...............................................................................................197 Konflikt tsaariga ......................................................................................... 203 Võnnu katastroof ........................................................................................ 207 Magnus põgeneb Kuramaale .....................................................................215

Epilogus .......................................................................................... 218 Kokkuvõtteks ..............................................................................232 Viidatud allikad ja kirjandus ..........................................237 Isikunimede register ...............................................................243

Selgituseks See raamat põhineb minu poolt Tallinna Ülikooli Ajaloo Insti­tuudis 2009. aasta alul eksternina kaitstud doktoritöö Hertsog Magnus ja tema „Liivimaa kuningriik“ peatükkidel 4–6. Raamatu teist­suguse auditooriumi tõttu on selles tehtud ­kärpeid ja lisandusi, tõmmatud maksimaalselt kokku joonealust. Välja on jäetud eba­olulisemad ja puhthistoriograafilised ning hulga kõrvaltegelaste kohta käivad biograafilised ekskursid.

Olen oma baasettevalmistuselt mitte medievist, vaid lähi­ ajaloolane, kuid alates 2005. aastast avaldanud sel teemal rea ­pikemaid ja lühemaid kirjutisi. Need on peegeldanud uurimistöö erinevaid staadiume ning hili­s emates on varasemates esitatut ­osaliselt täpsustatud, edasi arendatud ja vahel ka ümber lükatud.

Ometi olid juba esimesed neist võrreldes traditsiooniliselt väidetuga suureks sammuks edasi. Või kõrvale, kui soovite. Sissetallatud rajalt ­kõrvaleastumine, uute küsimuste esitamine, seni tooni andnud autoriteetide seisukohtade kriitiline analüüs ning pöördumine algallikate poole näitavad kogu Liivi sõda harjumatus valguses.

Liivimaa kuningriigi loomiskatse on huvitav ja oluline teema muuhulgas seetõttu, et võimaldab tõestada – Liivimaa ja liivi­ maalased polnud Liivi sõja ajal ainult kannatajad, pelgalt ajaloo objektid, miski või keski, kelle-millega tugevamad naabrid omatahtsi ümber käisid, vaid neil oli ka oma aktiivne roll, n-ö oma asi ajada.

Jah, nad jäid kokkuvõttes kaotajaiks, kuid see on tagant­järeletarkus.

Teema on põnev ka ­paljude paralleelide tõttu meie hilisema, kohati üllatavalt äsjase ajalooga. Usun, et lugeja leiab need seosed ja kõrvutusvõimalused ise üles.

Minu doktoritöö oponentideks olid eelkaitsmisel filosoofia­ doktor Enn Küng ja teoloogiadoktor Riho Saard, kaitsmisel – E. Küng ja filosoofiadoktor Margus Laidre. Kasutan juhust, et neid edasiviiva kriitika ja kasulike nõuannete eest veel kord tänada!

Autor 7

Prologus

Üldine olukord Läänemereruumis 1568. aasta lõpus

1568. aasta lõpuks oli Liivi sõda jõudnud omamoodi ummikusse. Õieti peeti sellal Läänemereruumis kolme omavahel tihedalt ­p õimunud sõda. Põhjamaade seitsmeaastane sõda ühelt poolt Rootsi ning teiselt poolt Taani, Poola-Leedu ja Lübecki vahel oli peamiste osapoolte – Taani ja Rootsi – täieliku väljakurnatuse ja riigi­majanduse pankroti tõttu sisuliselt seiskunud. Sõja peatandril, Kesk-­Rootsis, olid taanlased olnud ründavaks pooleks, kuid otsus­tavat edu polnud järgnenud ja rootslased vastasid omapoolsete laastavate sissetungidega; meresõda kulges pigem rootslastele edukamalt; ­Liivimaal olid rootslased juba 1563 vähese vastupanuga vallutanud hertsog Magnuse valdused Läänemaal ning kandnud sõjategevuse üle saartele. Ehkki vormiliselt sõja võitja, vajas Taani aga rahu ­Rootsist enamgi. Näiteks olid Taani sõjakulud selles sõjas Georg Forsténi arvutuste kohaselt 4 762 380 taalrit ehk aastas ­keskmiselt 680 340 taalrit; enne sõda olid aastased väljaminekud olnud vaid 230 330 taalrit, pärast sõda 223 700 taalrit aastas, vahetult sõjajärgne aastatulu ulatus aga vaid 100 320 taalrini.1 Rootsi ja Venemaa lähenemine oli viinud 1567. aastal nende ­lühiajalise liidulepinguni. Liidulepingu eest oli kuningas Erik XIV valmis Ivan Julmale loovutama Tallinna ja muud Rootsi Liivimaavaldused ning üle andma oma vennanaise, Poola-Leedu printsessi Katarina Jagellonica, keda Ivan Julm oli kunagi kosinud ja solvava äraütlemise osaks saanud. Ivan Julma enda hilisemal kinnitusel ­olevat ta hertsog Johanit surnuks pidanud ja soovinud sundida Sigis Форстен, Г. Балтийский вопрос в XVI и XVII столетиях. Т. I. Санкт-Петербург, 1893, c. 551–552.

1

8

Üldine oukord Läänemereruumis 1568. aasta lõpus

mund Augustit loovutama lunatasuna Katarina eest Poola-Leedu valdused Liivimaal.2 Enne, kui lepingut täitma jõuti asuda, toimus Rootsis aga riigipööre. Üldisel heakskiidul kukutasid kuninga ­poolvennad hertsogid Johan, Magnus ja Karl täiesti ilmselt peast segi läinud Eriku, vangistasid ta 29. septembril 1568 ning ­troonile tõusis Katarina abikaasa Johan III. Kuningas Erik elas ­vangistuses aastani 1577, mil ta lõpuks hernesuppi pandud ­arseenikuga teise ilma saadeti. Riigipööre tähendas sõjaseisukorra kohest peatamist Rootsi ja Poola-Leedu vahel, kuid samas Rootsi ­liidusuhte katkemist oma lootustes pettunud Ivan Julmaga ning selle asendumist väga reaalse sõjaohuga. Ei saa siiski väita, et see sõda vältimatu oli, ja Johan III saatiski peatselt Moskooviasse ­saatkonna Turu piiskopi Paavali Juusteni juhtimisel, et kinnitada kehtivat rahu – kui vaja, siis mingite järeleandmiste hinnaga. Ent ­r iigipöörde ajal Rootsis ­viibinud (nüüd kuningannaks tõusnud Katarina Jagellonica järele tulnud) Vene saatkonna halva kohtlemise ja paljaksriisumise tõttu olid oma riivatud au küsimustes üli­t undliku Ivan Julma mingi­ sugused vastusammud paratamatud.

Teist käimasolevat sõda pidasid Moskoovia ja Poola-Leedu, ­õigemini Leedu Poola episoodilisel toel. See sõda oli susisenud ­a lates venelaste sissetungist Liivimaale 1558 ja lõpuks avalikult puhkenud 1562. Peatandriks oli 1560. aastail tänapäeva Valgevene territoorium. Sõja alul vallutasid moskoviidid olulise Polotski linna Väina-­Daugava-Dvinaa keskjooksul, kuid järgnesid leedulaste ­võidud mitmes välilahingus ja olukord stabiliseerus. 1567 mobiliseerisid mõlemad pooled tohutute kuludega oma pea­armeed, mille eesotsas vastavalt Ivan IV ja Sigismund II August teineteisele ­lähenesid.

Mõlemat sõjaväge tabasid aga nende suuruse ja ­koon­dumise ajaks juba sõjakäiguks sobimatu aastaaja kättejõudmise tõttu mitme­ sugused varustus- jm raskused. Mõlemad ­p ooled jäid seetõttu ­ä raootavale seisukohale. Peavägede kokkupõrget ei ­toimunudki (väiksemaid nahistamisi eel- ja moonasalkade vahel küll, ja neis jäid valdavalt peale leedulased) ning mõlemad armeed saadeti 1567. aasta lõpus uuesti laiali. Nende sündmuste järel oli seegi sõda Иоанн Грозный. Антология. Москва, 2004, c. 218.

2

9

Prologus

ummikus ja pooled valmistusid vaherahu sõlmimiseks. Selleks oli teisigi põhjusi kui patiseis omavahelises sõjas. Mõlemaid riike ähvardasid Krimmi khaaniriik ja selle süserään, oma võimsuse tipus olnud Osmanite impeerium. 1568 sõlmis sultan Selim II S ­ aksa-Rooma keisri Ferdinand I-ga kaheksa-aastase ­relvarahu, ja ehkki permanentne sõda Vahemereruumis Hispaania maailma­riigiga jätkus, võimaldas see türklastel pilgud Poola-Leedu ja ­Moskoovia poole pöörata, mis viimastel muidugi märkamata ei ­jäänud.

Nii Moskoovial kui Poolal-Leedul oli ka siseprobleeme. Venemaal olid käsil opritšnina-aastad, mil pool riiki oma otsesele ­des­poodivõimule allutanud tsaar terroriseeris ja rüüstas oma sel perioodil suuresti tatari ja põhjakaukaasia päritolu lähikonna abiga teist, zemštšina-poolt, muutes vastavalt maakondade ja ­l innade ­t ühjakspigistamise käigule opritšnina-valduste piire.

1567. aasta sõjakäigu ajal tuli ilmsiks tegelik või kujuteldav, talliülem (конюший, formaalselt kõrgeim ametikoht bojaaride duumas) Ivan ­Tšeljadnin-Fjodorovi juhitud vandenõu Ivan Julma vangis­tamiseks ja Sigismund Augustile väljaandmiseks, mille järel tsaar alustas senisest veelgi verisemat sisemaist terrorit.

Poolas-Leedus oli ­k äimas nende riikide tihedama liitumise protsess. Jaanuarist 1567 kuni juulini 1569 töötanud Lublini seimil sõlmiti lõpuks unioon ja loodi ühisriik Rzeczpospolita, Vabariik, milles Leedu suurvürstkond säilitas küll ka edaspidi oma seadused, maksud, riigikassa, valitsuse, piirid, armee jne. Unioon loodi vastu Leedu magnaatide tahet, neid sündinud fakti ette seades; muuhulgas läksid Ukraina vojevoodkonnad nüüd oma šlahta soovil vabatahtlikult Leedu ­koosseisust Poola koosseisu. Igatahes tähendas Rzeczpospolita ­loomine, et ainult Leedu asemel oli ­Moskoovial nüüd tegemist märksa tugevama vastasega, ja 1567. aasta kampaania, mil ka Poola sõjajõud mobiliseeriti, oli tulevast veidi aimu andnud. Tõsi, ­Moskvas ei omistatud uniooni ettevalmistamisele esialgu vähemalt ­väliselt suuremat tähelepanu. Vene diplomaatia jaoks oli täien­davaks ­vaherahu põhjuseks pigem Jagelloonide dünastia peatne hääbumine, Sigismund II Augusti otsese pärijata surm, millele järgnev inter­regnum pakkus võimalusi kuninga­valimisi oma huvides mõjutada ja endale järeleandmisi, võib-olla isegi 10

Üldine oukord Läänemereruumis 1568. aasta lõpus

Leedu suurvürstiriigi osalist või täielikku liidendamist ­saavutada.

Uue kuninga valimisprot­sessis osalemine aga eeldas relvarahu. ­Moskoovia, nagu öeldud, ­valmistus lisaks võimalikuks sõjaks Rootsiga. Kahte ­täismõõdus sõda läänekaares ei saanud ta endale lubada, seda enam, et ka ­suhted Krimmi ja Osmanite impeeriumiga olid teravnenud. ­Õhusrippuv sõda Rootsiga nõudis niisiis vaherahu Poola-Leeduga.

Kolmas siinmail käimasolnud sõda oli kaaprisõda Lääne­ merel, milles ka maismaasõja liitlased omavahel vaenujalal võisid olla. Taani blokeeris Rootsi sadamaid, sealhulgas Tallinnat, kuid ei ­saanud suurt midagi ette võtta rootslaste ega kolmandate ­riikide ja hansalinnade kaubanduse vastu Venemaaga üle viimasele kuulunud Narva. Taani ja Venemaa vahel peamiselt 1560. aastal ­Liivimaal kestnud sõjalise konflikti lõpetamiseks olid need riigid 1562 Možaiski lepingu sõlminud. Tegemist polnud siiski liidu­paktiga, nagu seda sageli on tõlgendatud, vaid sõbraliku neutra­l iteedi ­lepinguga, mida Venemaa lisaks Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal saboteeris, võimaldades Taani poolt blokaadirõngasse ­võetud Rootsil Narva kaudu Lääne-Euroopast vajalikke sõjamaterjale, soola jm kaupu hankida. Poola-Leedu kaaprid võitlesid aga just Narvakaubanduse vastu ning Rootsi-vastase koalitsiooni kolmas osapool, Lübeck, oli omakorda huvitatud selle segamatust toi­mumisest. ­Kaaprisõjas oli teisigi osavõtjaid, sealhulgas hansalinn Danzig ja muidugi Moskoovia, kes samuti korsaare värbas, samal ajal kui Taani passiivselt pealt vaatas. Taani segasevõitu tundeid kõige selle vastu aitab mõista tõsiasi, et tema kasseeris tollimaksu igalt Sundi väina ­läbivalt kaubalaevalt, laekunud summadest aga finantseeriti ­sõjategevuse jätkamist Rootsiga. Merekaubanduse turvalisuse ­küsimuse osakaal rahvusvahelises suurpoliitikas (ja Läänemere­ ruumis eriti) oli ­oluliselt suurem, kui esmapilgul tunduda võib.

Taani suhted Poola-Leeduga olid samasuguste segaste tunnete objektiks. Kuningad Frederik II ja Sigismund II August sõlmisid 1563 liidulepingu Rootsi vastu. Tegelikkuses oli taanlastel sellest vähe abi. Poola-Leedu vägede sissetungid Läänemaale tõid kaasa vaid maa laastamise ega aidanud seda hertsog Magnusele tagastada.

Lisahõõrumisi tõid kaasa vaidlused Pärnu ja Riia pärast.

11

Prologus

Olukord Liivimaal endal oli komplitseeritud. Ida-, enamus Lõuna- ja suur osa Kesk-Eestist oli moskoviitide käes, kes jäid ­r ootslaste, taanlaste ja leedulaste omavahelistest võitlustest ­aastateks eemale. Siiski ulatus nende sõjategevus Leeduga ajuti ka Ü ­ leväina-Liivimaale, sealhulgas eestlaste asualale. Tallinnast idas oli juba Kuusalu pea kogu Liivi sõja vältel venelaste käes.

Vastu Pärnut ja Paidet kulges Vene valduste piir umbkaudu piki Halliste ja Navesti jõge. Rootslaste valduses olid Tallinn, läänepoolne H ­ arjumaa, Läänemaa (ilma äärmise lõuna- ja kaguosata) ning ­Järvamaa. Viljandist lõunas püsis isoleeritult veel üks Rootsi ­enklaav, keskusega Karksis.

Liivi ordu viimane meister Gotthard Kettler oli PoolaLeedu ülemvõimu all Kuramaal ja Semgallias läänihertsogiks ja ­Üleväina-Liivimaal 1562–1566 kuninglik asehaldur, kuid tagandati siis katsete pärast luua uusi liite ja ajada iseseisvat poliitikat ning minetas senise mõju. Tema tagandamise algatas Riia peapiiskopkonna aadel ja ka tema hertsogkonnas piiras aadel tugevalt tema võimu. Seetõttu ­resideerus ta enamuse ajast tagasitõmbunult Riias.

Peapiiskopkonna aadlil ja Riia linnal tekkis aga peagi konflikt ka uue karmikäelise asehalduri Jan Chodkiewicziga, mis mõjutas ­suuresti nende ­hoiakuid järgnenud sündmuste, Liivimaa kuningriigi loomise katse ajal. Kettleri taandudes jäid varem temaga (ning enne seda Magnuse ja Taaniga) seotud olnud Pärnu mõisamehed aastateks 1565–1575 pooliseseisvasse olukorda ning pidasid vahelduva eduga oma ­sõjategevust rootslaste ja Tallinna mõisameestega.3 Ka Viljandi ­venelastega oli neil kokkupõrkeid oma valduste piirialadel. Lisaks olid nad veel sügisel 1568 teinud suurema rüüsteretke venelaste käes olnud Virumaale ja põletanud maha Rakvere alevi.

Pärnu ­mõisameeste avalikku üleminekut Taani ja Magnuse poolele 1565 hõivasid mõned varem Rootsi teenistuses olnud mõisameeste salgad Pärnu, tegid seejärel ebaõnnestunud katse haarata rootslaste käest ka Tallinnat ja ­astusid seejärel vormiliselt Poola-Leedu teenistusse. Liivi sõja aegsed mõisamehed ­(Hofleute, havelude) kujutasid endast midagi aadlimaakaitseväe taolist, sisaldades endas mitmel puhul ka otseselt aadli ratsateenistust. Lühidalt selgitades ei olnud nende näol tegemist mitte välismaiste palgasõdurite ja õnneotsijatega, kellega ­l iitus mingil määral liivimaalasi, vaid liivimaalastega, kellega liitus palgasõdureid jt. Eriti selgelt ilmneb see nende juhtkonna koosseisu analüüsist. Mõisameeste ­reakoosseisus oli kindlasti ka eestlasi.

3

12