Linnusevalvur No
Päike tõusis.
Punakas kiirtekimp libises läbi tumedate, tõsiste kuuskede okkalise palistuse, kuldas hetkeks kolme käbi, mis rippusid kõrge halli ning sammaldunud raudkivimüraka kohal, ja peatus siis veidi virvendavana suure sipelgapesa idapoolsel küljel.
Kiirtekimbu kannul libises läbi laaneserva mahe puhang värsket hommikutuult, kandes enesega ülevalt järsult Tarumäelt kuusevaigu meeldivat ning rõõmsat lõhna.
Võharu sipelgalinnuse ülemvalvur No, kes istus peaaegu kindluse tipul, kolme kokkupõimitud ning pruunikaks kuivanud pika männipideme varjus, tõusis ja sirutas ennast. Tema valvamisaeg oli parajasti lõppemas: just nüüdsama kerkis päikese naeratav pale vabarnate kohale ning kõikjale paiskus ainsa hetke
kestes koos särava valgusega mõnusat, mahedat ja kõike elustavat soojust.
No jalutas linnuse tipul edasi-tagasi. Oli veel pisut vara anda virgumissignaali, sest päikesekiired ei puudutanud veel linnuse suurt peaväravat, kust siirdusid arvukad koridorid kuninganna eluruumidesse ja saalidesse. Sest nii käis valitsuse käsk: virgumissignaal tuleb anda siis, kui esimene päikesekiir valgustab peavärava sissekäiguava.
No kuulatas. Laias avaruses oli palju otsekui helisevat vaikust, kuid siiski: lähedane oja paiskas hõbedasi veekillukesi üle valgete siledate munakivikeste ja metsasüdames algas pisilind oma esimest hommikulaulu.
Ja just parajasti siis, kui kägu hakkas kukkuma, välgatas lai, pehme säraga valgusevihk peavärava sirgetel sammastel.
No pöördus kombekohaselt kähku päikese suunas, asetas esimesed jalad hoolsasti risti ja hüüdis:
„Virgu, Võharu linnus, ja tervita uljast päikest.
Usinat tiivustab ind!“
Ja kolmkümmend kaheksa öist valvurit kolmekümne kaheksal linnuseväraval pöörasid No hüüu järel pead päikese suunas, asetasid jalad ristamisi ning kordasid valveohvitseri hüüet:
„Virgu, Võharu linnus, ja tervita uljast päikest!
Usinat tiivustab ind!“
Päike andis Nole lahkumisloa. Ta võis nüüd minna linnusesse ja veidi puhata oma pisikeses poolümmarguses sõdurikambris, kus lõhnas nii toredasti kuivanud männiokaste järele.
No oli vana sõjamees. Ta ulatus juba nägema kolmandat suve, mis on sipelgate juures harukordne. Ta oli sõdinud arvukail juhtudel vaenlastega, surunud maha mitu lehetäide mässu, ülendatud kuninganna käsul ohvitseriks ja evis nüüd möödunud kuumade võitluspäevade tähisena katkist parempoolset katsesarve ning lonkas vasakust viimasest jalast – peast tahapoole lugedes. Kuid No oli seeüle väga uhke ja talle tegi lõbu, kui noored sipelgsõdurid ja töölised tema möödudes kivinesid hetkeks paigale ja võtsid range valveseisangu.
Päike paistis imesoojalt. No vibutas oma tervena säilinud katsesarve uhkesti üles-alla, asudes lahkuma kolme kokkuseotud männiokka varjust – paigast, kust juhiti kogu Võharu linnusriigi öist valvet.
No sammus aeglaselt kitsast kuuseoksakestest tehtud rada mööda allapoole, mis siirdus otse suure peavärava juurde, ja peavärava vahid seisid ikka veel kahel pool sissekäiguava. Alles siis, kui No sisenes linnusesse, tulid ka väravavahid oma kohtadelt, järgnedes talle kolme sammu kaugusel, kuni pöördusid kõrvale kitsasse koridori, kus asusid noorte valvesõdurite ruumid.
Juba saabusid jooksutaktis esimesed töölisrühmad, et alata kohe varahommikul viljakat tegevust linnuse ümbruskonnas. Nad marssisid kitsa ruumi tõttu kahekaupa kõrvuti ja iga rühma vahele oli jäetud natuke ruumi, et salgad kogemata segamini ei läheks. No peatus, et neid mööda lasta, ja vastas uhke iseteadvusega nende siirale tervitusele.
Rühm möödus rühma järel: noored liivavedajad, kogenud pidemekorjajad, paksuvõitu, targad ning kavalad toiduhankijad, ehitusmeistrid, maanteede ja tunnelite ehitajad. Neile järgnesid valvesõdurite grupid, ja No liigutas innustunult oma esijalgu marsitaktis, kui kostis rõõmus ning julge laul:
,,Pi-pi-pi-ki-le-ri-vi! Me uljas rahvas laane laial rinnal, meil päike sõbraks, emaks mullapind.
Töö ruttav samm meid elust läbi kannab –ja tiivustab meid vabaduse-ind. Pi-pi-pi-ki-le-ri-vi!“
„On Võharu riigil küllaltki võimsust!“ ümises No, vaadates järele sõduritele, kes kiiresti kaugenesid. Neis kajastus tema enese minevik ja ta ootas, kuni hajusid viimased marsihelid. Siis liikus ta sama põlist viisi tasakesi omaette ümisedes laias koridoris edasi, läbis kõrge võlvitud halli, mille arvukaile sambaile toetus raske nikerdatud lagi, ja pidi pöörduma vasakule, kust algasid ohvitseride ruumid. Kuid just siis sisenesid kõrgest ukseavast, mille kaudu pääses kuninganna ruumidesse, rühm valitsejanna kammerteenreid, kes kandsid arvukaid, alles nüüdsama kuninganna poolt munetud sipelgamune.
No andis vaikides au: seda pidi tegema igaüks, kui kanti mööda uusi sipelgamune – kogu riigi elu- ning tulevikulootust. Kammerteenrid möödusid aeglaselt. Nad olid tõsised ning vaiksed, ja No aimas sellest vaikivast tõsidusest tähtsaid muudatusi riiklikus elus. Ta pöördus ümber, mõtles pisut, liigutas aru pidades oma katsesarvi, ja järgnes siis eesminejaile, kes, siirdudes
läbi arvukate poolpimedate galeriide, peatusid lõpuks munakambrite juures.
Siin, väikestes poolümmargustes tubades, asetses tuhandeid pisikesi valgeid sipelgamune korrapäraseis hunnikuis. Neid valvasid erilised selleks määratud vanemad sipelgad, kelle ülesandeks oli hoolega jälgida munade seisukorda ning tõukude väljatulemist.
Munatagavara oli juba nii suureks paisunud, et ainult veel viimases kambris leidus äsjatooduile ruumi –need asetati kõik väga ettevaatlikult püramiidikujulistes hunnikutes siledale põrandale, igasse hunnikusse võimalikult ühepalju.
Seda tööd toimetati hoolega ning vaikides.
Lõpuks tõsteti igale hunnikule veel üks eriti silmapaistev muna otsekui krooniks ülemisse tippu – ja siis oldigi valmis.
Juba kavatseti munakambrist lahkuda, kuid siis selgus, et üks pisike munake oli kogemata üle jäänud.
See lebas tähelepandamatult põrandal, otsekui tilluke siidipiisake, ja No oleks talle hämaras juba kogemata peale astunud.
,,Haa-oo!“ hüüdis ta, puudutades oma katsesarvedega kuninganna kammerteenrite paksu, ümmargust juhti Red: „Kaege – siin on veel üks muna. See on jäänud kogemata kahe silma vahele!“
Re piidles halvustavalt põrandal lebavat tillukest muna.
„Jah – õigupoolest tuleks see välja visata,“ arvas ta ning liigutas tähtsalt oma lihavaid katsesarvi. „Sa helde aeg! Mis me selle üksiku ja pealegi nii imetillukese munakübemega peale hakkame?“
„Eks seda ole ennegi juhtunud,“ sõnas Mu, kuninganna kõige vanem teenija. „Mis pole kasulik – käigu välja! Ega me hakka selle tühja pärast ometi uut munahunnikut laduma!“
Kõik vaikisid hetkeks ja siis lausus Re tasakesi ohates:
„Ma mõtlen, et see on meie kuninganna, Tema Majesteet Pi viimne muna. Ta ütles täna hommikul, et need on viimsed, ja käskis ka kohe teha korraldused enda matusteks, sest see on ju ikka nii, et kuningannad heidavad hinge, kui nad on saatnud maailma viimse muna. Kuid mis sinna ikka on parata – tuleb leppida. Küllap leidub mitugi printsessi, kes võivad jätkata tema elutööd ja kinkida Võharu riigile uusi kodanikke. Ma mõtlen, et uueks kuningannaks saab kas printsess Ki, või jälle Ma-Ri. On nad ju mõlemad küllalt sobivad riigijuhtideks.“
Taas vaikiti ja No mõtles endamisi, et oli ennist täiesti õigesti taibanud, kui järeldas kammerteenrite nägudest, et riiklikus elus on tulemas muudatusi. Nüüd oligi see juba otsapidi käes ja tal oli kahju Pist, julgest ning tarmukast kuningannast, kes pidi nüüd surema. No tõstis väikese muna põrandalt ja vaatles lähemalt. Oli teine küll imetilluke, kuid sile ning ümmargune. Lausa mõnus oli puudutada seda pisikest paitavpehmet pallikest.
„See oleks lausa tänamatus kuninganna Pi vastu, kui me tema viimse muna lihtsalt aknast välja heidame, kus mõni sadajalg või mardikas ta nahka paneb,“ ütles No. „Tema Majesteedi viimne muna tuleks asetada ülikute hauderuumi ja kasvatada sellest hüva toiduga väärtuslik üliksipelgas.“
„Nii tillukesest munakesest!“ põlastas Mu. „Selleks pole mingit põhjust. Kuninganna on määranud juba ülikute munad ja meil pole mingit õigust vahele segada.“
„Teie, No, ärge parem tikkuge oma ninaga riigiasjadesse,“ sõnas Re pahaselt. „Üksikut muna pole võimalik säilitada, ja me pole ilmaski haudeid sellepärast uuesti üles ladunud. Igal juhul tuleb see muna kombekohaselt kõrvaldada.“
„Seda me veel näeme!“ hüüdis No. „Võtan muna ja lähen sellega otseteed kuninganna enese juurde. Mulle tundub see muna vägagi väärtuslik ning ma ei jäta asja sugugi niiviisi!“
„Hei! Pidage ta kinni!“ hüüdis Re, kuid No tõukas rüseluses saamatud kammerteenrid ainsa jõulise rapsuga enesest eemale ja pani jooksu kuninganna ruumide suunas, nii kuidas jalad aga võtsid. Ta hoidis muna ettevaatlikult suus ja vältis hoolega kokkupõrkeid vastutulejatega, sest siis oleks võinud juhtuda suur õnnetus.
Poolhingetuna jõudis ta viimaks suurde, arvukate nikerdatud kolonnidega kaunistatud esihalli, kust siirdusid avarad kõrged koridorid kuninganna ruumidesse. Ta peatus hetkeks ja tõmbas läbi mõlemal pool rinna küljel asetsevate õhutorude sügavasti hinge. Kõik oli vaikne, erakordselt vaikne, kuid sõdurite pikk rivi palistas halli tagumist seina ja keegi neist ei liigutanud ennast.
No lähenes aeglaselt ja puudutas valveohvitseri katsesarvedega. See oli talle tuttav.
„Lase mind läbi!“ sosistas ta. „Mul on äärmiselt tähtis asi.“
Kuid ohvitser raputas pead.
„Muul ajal – otsekohe,“ ütles ta, „kuid praegu mitte mingil tingimusel! Tema Majesteet Pi – on hinge heitmas...“
No võpatas. See oli läinud kiiremini, kui ta oli arvanud. Kuid kas ta pidi pöörduma siit tagasi ja andma muna, tolle imeilusa lootustäratava muna kammerteenrite kätte – väljaviskamiseks...!
Siis vallutas No äkiline vihasööst. Ei! Ta veel näitab neile! Kindlasti on kuninganna veel meelemärkusel, ta pääseb tema juurde ja saavutab munale seisusekohase asupaiga. Ainult – ta peab tegutsema kiiresti... No kavatses juba rünnata peaukse ees seisvaid sõdureid. Ta liigutas proovides oma kuut jalga, asetas muna paremini suhu, ja valis välja selle sõduri, kes tuli osava ning kiire sööstuga teelt kõrvale paisata.
„Valvel!“ kostis läbi vaikuse ohvitseri hüüe, ja kõik sõdurid tardusid ainsaks ühtlaseks reaks. Hall oli vahepeal täitunud rahvast, nii et sipelgas oli sipelga küljes kinni.
Kuninganna ruumide poolt lähenesid kolm kõrget isandat. Nende tiivad läikisid tuhmilt ruumi hämaruses ja nende ilme väljendas väärikat kurbust.
Oli nii vaikne, et saali kostis selgesti hommikutuule mahe kohin, mis oma möödalennul puudutas kuuskede kõrgeid latvu.
„Tema Majesteet kuninganna Pi – on surnud,“ kostis hääl üle vaikiva rahva. „Ta munes täna oma viimsed väärikad munad ja kõik varakambrid on nüüd neist tulvil. Au olgu temale ja jäägu igaveseks kestma tema mälestus!“
Si elu ei ole kuigi keeruline –tema päevi täidavad sõbrad, sõdalaskoolitus ja töö.
Ent siis hävitab röövelliku vaenlase rünnak kõik, mida ta kalliks peab ja kogu Võharu linnuse rahvast ootab orjapõli. Aga elu on täis üllatusi.
Kuigi kodused Si kõrget sünnipära ei arvestanud, annab see talle vangistuses eeliseid. Milline on Si tegelik saatus? Kuidas päästa oma rahvas ja vallutajatele vastu astuda?
Illustratsioonide autor on kunstnik Takinada, keda inspireerisid eesti ja seto pärandkultuur, loodus ning Jaapani mangad.
Raamat ilus esmakordselt 1939. aastal.
Kirjanik Johannes Selg kirjutas noortele allegoorilise loo, esitledes loodust inimestele omaste tunnete ja suhete abil.
Raamatu kaanel seisis: „Romaan sipelgate elust“.
ISBN 978-9908-50-008-9