Surmalähedaste

7

Sisukord Sisukord 7 Eessõna 9 Sissejuhatus 15 1. Surmalähedane kogemus 22 2. Surmalähedase kogemuse järelmõjud 49 3. Surmalähedased kogemused lapsepõlves 84 4. Surmalähedaste kogemuste kultuurilised eripärad 104 5. Elu lõppemise kogemine ja surmajärgne suhtlemine 121 6. Surmalähedaste kogemuste seletamiseks väljapakutud füsioloogilised ja psühholoogilised põhjused 151 7. Viie aasta pikkune surmalähedaste kogemuste uurimus 171 8. Surma suhtumise lühiajalugu 191 9. Surmalähedastest kogemustest parema arusaamise ja nende õigeks tunnistamise tähendus 197 10. Lõpetuseks 226 Järelsõna 242 Viited 247 Allikad 258 Register 277

8

Pühendatud Nanna Berylile 1927−2009, abikaasa Enricole, vend Julianile ja ta partner Christopherile ning kevadele ja suvele, mida me kõik jagasime 2009. aastal. See oli tõeline kingitus.

9

Eessõna Selles avameelses raamatus kirjeldab Penny Sartori, millist suurt mõju võiksid surmalähedased kogemused meie tervishoiusüsteemile ja ka meie surma eitavale materialistlikule ühiskonnale avaldada. Surmalähedaste kogemuste uurimine ja oskus avali meeltega kuulata kriitilises seisus haigeid ja surijaid intensiivravi palateis muutis täielikult ta seisukohti elu ja surma küsimuses. Muutuse käivitas iseäralik kohtumine sureva patsiendiga.

Patsientide õnnetuseks pole suuremal osal tervishoiutöötajaist ilmselt siiani piisavalt teadmisi surmalähedastest kogemustest ega viimastest uurimustest selles vallas. Ma tean paljudest isiklikest vestlustest, et surmalähedane kogemus ehk kõrgendatud teadvuse seisundi kogemine meditsiinilise eluohtliku kriisi ajal tekitab endiselt rohkesti uskmatuid ja kriitilisi küsimusi, sest meie läänemaises kultuuriruumis on selline kogemus täielikus vastuolus tavamõtlemisega. Kuni inimene pole surma lähedust isiklikult kogenud, tundub võimatu täielikult mõista selle kõikehaarava kogemuse toimet ja elu muutvaid järelmõjusid. Seega on surmalähedane kogemus arstide, psühholoogide ning patsientide ja nende perekondade enamiku jaoks endiselt arusaamatu ja tundmatu nähtus. Kuidas saakski teaduslikult seletada, et inimestel võiks olla selgeid mälestusi ilmselgest teadvusetuse perioodist? Või kuidas on võimalik, et pärast mitme minuti pikkust südame seiskumist tekivad inimese elus püsivad muutused? Surmalähedane kogemus tundub olevat meie teadvuse piiramatutele mõõtmetele unustamatult vastandlik. Kehtiv maailmavaade on täielikult teisenenud: „Tundus,

10

Eessõna

nagu oleksin muutunud kellekski teiseks, ainult et identseks.” Seega on ilmne, et meie läänemaailmas ei saa surmalähedast kogemust lugeda ainuüksi meditsiiniliseks kriisiks, vaid ka psühholoogiliseks või vaimseks kriisiks.

Minevikus on rohkesti kirjutatud eriliste või teistsuguste teadvuse seisundite kohta. Üllataval kombel pole aga paljud inimesed ja paljud tervishoiutöötajad tänapäevalgi kunagi midagi kuulnud või lugenud surmalähedaste kogemuste ega ka selle kogemusega kaasnevate elu muutvate mõjude kohta. Tuleks meeles pidada, et käibel olevate meditsiiniliste põhimõtete kohaselt pole teadvustatust võimalik kogeda südame seiskumise ajal, kui vereringvool ja hingamine on peatunud, sügavas koomas ja tõsiste elektroentsefalogrammi häirete korral või eluohtlikus kriisis vähihaiguse viimases staadiumis. Sellele vaatamata on mu patsiendid südame seiskumise või koomaga seotud teadvusetuse perioodi järel kirjeldanud paradoksaalset võimendatud teadvuse seisundit maailmas, milles puudusid meile tavapärased aja ja ruumi piirangud, mida kogeti tunnetuslikult, emotsioonide ja isiksusena, koos mälestustega varasest lapsepõlvest ning vahel ka tajudes enda paiknemist oma elutust kehast väljaspool ja selle kohal.

Raymond Moody raamatu Elu pärast elu ilmumisest saadik on selliseid erilisi teadvuse kogemusi nimetatud surmalähedasteks kogemusteks. Niisugust surmalähedast kogemust võiks määratleda kui mälestust mitmekesistest muljetest, mida kogeti erilise kõrgendatud teadvuse seisundi jooksul. Nende hulka kuuluvad teatud universaalsed elemendid nagu kehast-väljas-oleku kogemine, meeldivad tunded, tunneli, valguse, surnud sugulaste, elu ülevaate nägemine või teadlik tagasipöördumine kehasse. Surmalähedasi kogemusi on mainitud paljude erinevate seisundite korral nagu südame seiskumine (kliiniline surm), verekaotusest tingitud šokk (sünnitamisel), aju vigastusele või rabandusele järgnev kooma, uppumine (lastel) või lämbumine, aga ka rasked haigused, mis pole otseselt eluohtlikud, depressioon (eksistentsiaalne kriis), eraldatus, meditatsioon (valgustav kogemus või ühtsuse kogemine), ähvardavad liiklusõnnetused („hirmusurma”

Eessõna

11

kogemus), surmahaiguse viimane staadium (elu lõpu kogemine) või vahel ka ilma mingi otsese põhjuseta. Surmalähedane kogemus on transformeeriv, toob alati kaasa sügavaid ellusuhtumise muutusi, kõrgendatud intuitiivse tundlikkuse ja surmahirmu kadumise. Surmalähedasi kogemusi tuleb üha sagedamini ette, sest tänu moodsatele elustamisaparaatidele ja eluohtlike haiguste paremale ravimisele jääb rohkem inimesi ellu.

Surmalähedase kogemuse sisu ja mõju patsientidele tundub olevat üle maailma ühesugune. Siiski viib sellise kogemuse subjektiivne olemus ja võrdlusvõimaluse puudumine individuaalsete kultuuriliste ja religioossete teguriteni, mis määravad selle sõnulseletamatu kogemuse kirjeldamiseks ja tõlgendamiseks kasutatava sõnavara. Hiljuti Saksamaal ja USAs läbiviidud küsitluse kohaselt peaks umbes 4 protsenti läänemaailma elanikest olema surma lähedust kogenud. Seega üllatuslikult on 2,5 miljonil inimesel Ühendkuningriigis, rohkem kui 20 miljonil inimesel Euroopas ja 9 miljonil inimesel USAs tõenäoliselt olnud surmalähedane kogemus.

Olles huvitatud surmalähedaste kogemuste tekkepõhjusest, olemusest ja järelmõjudest ja kuna teda ei rahuldanud haiglas valitsev võhiklikkus selliste kogemuste osas, alustas Penny Sartori ise surmalähedaste kogemuste uurimistööd. Ta teadis, et paljud tervishoiutöötajad ei pea neid kogemusi vaieldamatuiks. Lihtsalt erakordsetena kajastatud surmalähedaste kogemuste puhul polnud mingil moel võimalik kindlaks teha, kas need vastasid tegelikkusele, eriti kui oli mainitud ka kehast-väljas-olemist. Ei olnud võimalik teada saada, kas inimene oli tõesti surmasuus, kas ta süda oli seiskunud, oli ta päriselt teadvuse kaotanud, missuguseid ravimeid oli manustatud või kas vererõhk oli tavatu. Kui Penny aga oli alustanud haiglas uurimistööd, mis tagas ka kõik niisugused meditsiinilised detailid, osutus surmalähedaste kogemuste eiramine ja nende taandamine lihtsalt materiaalsetele teguritele nagu kudede hapnikuvaegus ja ravimid juba märksa raskemaks.

Dr Penny Sartori surmalähedaste kogemuste uurimisel raskelt

12

Eessõna

haigetel olid patsiendid jaotatud kolme rühma. Esimesse rühma kuulusid patsiendid, kes elasid üle intensiivravi osakonda sattumise andmete kogumise esimese aasta jooksul. 243 patsiendist rääkisid ainult kaks surmalähedasest kogemusest (0,8%) ja veel kaks mainisid kehastväljas-viibimist (0,8%), ent mitte muid surmalähedaste kogemuste osiseid. Teise rühma moodustasid ainult andmete kogumise viie aasta jooksul südame seiskumise üle elanud patsiendid. Selles rühmas oli patsiente vähem, aga surmalähedase kogemuse sagedus kasvas märgatavalt. 39 patsiendist seitse kirjeldasid surmalähedast kogemust (17,9%). Dr Sartori uurimuses leitud surmalähedaste kogemuste esinemise protsent oli ligilähedaselt sama kui kolmes varasemas töös südame seiskumise üleelanute uurimisel mainitud. Kolmas patsientide rühm koosnes isikutest, kes kirjeldasid surmalähedast kogemust nende viie aasta jooksul, mil andmeid koguti. Mõned kogemustest olid seotud südame seiskumisega ja mõned esinesid teadvusetuse seisundis, mis oli seotud traumaolukorraga. Viie aasta jooksul oli selliseid surmalähedast kogemust mainivaid patsiente 15. Kaheksa korda teatati kehast-väljas-olemise kogemusest.

Mitmete südame seiskumise üleelanud patsientide surmalähedaste kogemuste uurimistulemuste avaldamise järel, milles kajastusid silmatorkavalt sarnased seisud ja järeldused, ei ole surmalähedasi kogemusi kui nähtust enam võimalik teaduslikult ignoreerida. See on autentne kogemus, mida ei saa niisama lihtsalt kujutlusvõime, surmahirmu, hallutsinatsiooni, psühhoosi, ravimite mõju või hapnikuvaeguse süüks ajada.

Samuti järeldab dr Sartori, et valitseva teadussuuna kohaselt on üsna võimatu leida surmalähedasele kogemusele teaduslikku seletust seni, kuni me usume, et teadvus on vaid ajutegevuse kõrvalsaadus.

Fakti, et inimesed jutustavad selgetest teadvuse kogemustest, kui nende ajutegevus on peatunud, on dr Sartori arvates raske sobitada käibiva meditsiinilise arvamusega. Praegusaegne materialistlik seisukoht aju ja teadvuse vahekorrast, mida jagab valdav osa arste, filosoofe ja psühholooge, on selle nähtuse täielikuks mõistmiseks liiga piiratud.

Eessõna

13

On küllalt põhjust eeldada, et meie teadvus ei kattu alati meie ajutegevusega – kõrgendatud teadvuse seisundit on vahel võimalik kogeda kehast eraldi. Mitmed surmalähedaste kogemuste uurijad Euroopas ja USAs on jõudnud vältimatu järelduseni, et aju ilmselt soodustab, mitte ei tekita täiesti teadvusel oleku kogemist, ning et ajutegevust tuleks võrrelda saatja-vastuvõtja või liidesega. Tehes teadvusest kui lokaliseerimata ja seega kõikjalolevast nähtusest teadusliku pretsedendi, tuleb meil loomulikult küsitavaks pidada teaduse üdini materialistlikku paradigmat.

Vaatamata hiljutiste surmalähedaste kogemuste uuringute üllatavatele leidudele ja järeldustele valitseb tervishoiutöötajate seas selles küsimuses sügav asjatundmatus, sest surmalähedaste kogemuste osas lihtsalt pole piisavalt koolitust. Kui aga tervishoiutöötajad pole täielikult kursis surmalähedaste kogemuste keerukusega, siis on sobival moel reageerimine väga raske ülesanne. Tervishoiutöötajad on harilikult esimesed, kes kontakteeruvad inimesega pärast surma läheduse kogemist ning on teatud juhtudel kaasatud ka nende pikaajalisse paranemisesse. Enamasti ei teata, et pärast surmalähedast kogemust võib eluga kohanemine olla üsna keeruline, sest keegi kõrvalseisjatest ei suuda täpselt mõista, mida kogeti. Inimesed kardavad oma kogemustest rääkida, sest võimalik naeruvääristamine või uskmatus teeb neile muret. Vaenuliku reaktsiooni tõttu võidakse oma kogemus edaspidi täielikult maha vaikida. Surma lähedust kogenud inimesed ei otsi tähelepanu ja neile on väga vastumeelt sellest avalikult kõnelda.

Penny selgitab, et paljud selles raamatus toodud näited on inimestelt, kes soovisid jääda anonüümseks.

See haarav raamat on Penny kahekümne aasta pikkuse pingutuse tulemus, mil ta püüdis aru saada surma tähendusest ja mõtestada õppeprotsessis saadud tähtsaid elulisi õppetunde. See on avanud Penny silmad asjadele, mida ta polnud kunagi varem tunnistanud lihtsalt seetõttu, et polnud neid tähele pannud. Ta tsiteerib mitmeid muljetavaldavaid lugusid patsientidelt, kes kirjeldasid talle oma surmalähedast kogemust, ning jagab meiega oma uut arusaama – ela

14

Eessõna

oma elu hästi ja ära jäta midagi surmatunni saabumiseks tegemata.

On oluline, et me neid inimesi märkaksime ja kuulaksime, mida neil öelda on, ilma et juttu ise kommenteeriksime või sellesse eelarvamuslikult suhtuksime. Meie arusaam elust ja surmast muutub igaveseks.

Seda tähtsat raamatut avali meeltega lugedes saame surmalähedastest kogemustest kasu lõigata, ilma et peaksime ise surma lähedalt kogema. Soovitan seda raamatut kindlasti mitte ainult tervishoiutöötajatele ja surmakogemusega patsientidele, vaid ka surmavalt haigetele ja nende perekondadele.

Pim van Lommel, kardioloog, raamatu Consciousness beyond Life autor

Surmalähedane kogemus

15

Sissejuhatus Igaüks teab, et ta ükskord sureb, aga keegi ei usu seda. Kui me seda usuksime, teeksime paljusid asju teisiti… Õpi surema ja sa õpid elama.

Morrie Schwartz1

Hakkasin just voodis patsiendi asendit muutma, kui kuulsin ilmselget südame seiskumise signaali. Jätsin kõik pooleli, palusin kolleegil mu patsienti silmas pidada ja jooksin voodi juurde, kus lebas patsient, kelle süda oli seiskunud. Tundsin sisimas adrenaliinivoogu. Olin esimesena abi andmas ja alustasin kiiresti rindkere rütmilist kokkusurumist, samas kui mu kolleeg tegeles patsiendi hingamisteedega. Sekundite jooksul saabusid teised kolleegid – üks laskis voodi õhkmadratsist õhu välja, teine haaras defibrillaatori, kolmas avas esmaabiravimid, neljas loendas kardiopulmonaarse taaselustamise tsükleid ning ülejäänud seisid ootevalmilt kõrval, et taaselustamist üle võtta või vajadusel lisaravimite järele joosta. „Ole nüüd, Bob, tule tagasi!” ütlesin kõva häälega, ise südamemassaaži jätkates. Nüüdseks tundus, nagu kukuksid mu käed kohe-kohe otsast, ent ma olin otsustanud seda meest elus hoida. Veel 15 minuti järel registreeris südamemonitor ebakindla südamerütmi, mis muutus korrapäraseks ja saavutas taas oma jõudluse. Ma lausa värisesin tundeliigutusest – olin aidanud selle inimese elu päästa, mis võimas tunne!

Järgmiste päevade jooksul pidasin oma kohuseks Bobi vaatamas käia, kuigi mind polnud määratud ta eest hoolitsema. Ta oli endiselt hingamisaparaadiga ühendatud ja vererõhu alalhoidmiseks kasu-

16

Sissejuhatus

tati raviminfusioone. Ta ei olnud suhtlemisaldis ja ei naeratanud ega lehvitanud mulle nagu varem. Tema seisund halvenes vähehaaval ning ta suri kümme päeva hiljem, kui polnud enam muud edasist ravi pakkuda. Ma olin rööpast väljas, sest olime ju püüdnud teha kõik mis vähegi võimalik, et aidata tal haigusest paraneda. Selleks ajaks olin intensiivravi osakonnas umbes kuu aega töötanud ja tundsin uhkust, et aitan kõiki neid elusid päästa – see tundus kuidagi kangelaslik. Ma olin noor ja innustunud. Ma ei olnud kunagi mõelnud sellele, kuidas patsiendid end tunda võiksid. Minu jaoks oli tegemist elu päästmise ja nende terveks tegemisega. Ma ei olnud tegelikult kunagi kaalunud, mida võiksid mõelda need patsiendid, kes ei paranenud.

Siis, umbes 18 kuud hiljem, 1995. aastal mu elu muutus. Töötasin öises vahetuses ja kandsin hoolt mehe eest, kes oli ilmselgelt suremas.

Ta oli viibinud intensiivravi osakonnas 14 nädalat, seega tundsin teda juba päris hästi. Sel õhtul tervitasin teda ja pärast teiselt õelt vahetuse ülevõtmist kontrollisin aparatuuri mehe voodi kõrval ning tegin ettevalmistusi õhtuseks pesemiseks – tavapärane protseduur intensiivravi palatis, kus ma töötasin. Kui ma puudutasin elektrisüsteemi hooba, et voodi kõrgust reguleerida, hüppas patsient agoonias peaaegu voodist välja. Kogu tema keha pinguldus, käsivarred kerkisid õhku ja nägu moondus väändunud maskiks. Meie silmad kohtusid ja tundus, nagu kõik seiskuks meie ümber – ma ei tajunud enam helisid enda ümber, tema eest hingavat aparaati, ravimeid veenidesse suunavaid vilkuvaid pumpasid, dialüüsiaparaadi undamist, kolleegide vestlust tagaplaanil – kogu ümbrus kadus ja järsku näis, nagu mõistaksin ma kõike, mida patsient tunneb. Ta ei suutnud rääkida, sest oli hingetoru avause kaudu hingamisaparaadiga ühendatud, aga ta sõnas hääletus palves: „Jäta mind rahule, lase mul rahus surra… lase mul lihtsalt surra.” Ma ei unusta ta pilku iialgi, see jääb minuga igaveseks. Ta silmad olid täis pisaraid, valu ja ahastust. Kogetu haaras mind üleni ja ma lihtsalt seisin seal, liikumisvõimetult, šokiseisundis umbes viis minutit. Kutsusin arsti, kes suurendas valuvaigistavat lahust, ent patsient oli ilmselgelt endiselt hädas. Olin kahevahel mida ette võtta – kui ma teda ei pese,

Sissejuhatus

17

saan ülemõelt noomida, et ei täida oma kohustusi, kui aga pesen, põhjustan veelgi rohkem valu.

Tõmbasin voodile sirmid ette ja rahustasin patsienti, kuidas vähegi suutsin. Tasapisi ta veidi rahunes ja ma pesin ta loal keha neid osi, mis olid käeulatuses, ning siis lihtsalt istusin ta juures, hoides ta käest kinni. Paari tunni pärast muutus ta rahulikumaks ja jäi kergelt magama. Ülejäänud vahetuse ajal tegelesid mu mõtted pidevalt selle patsiendiga ja ma ei saanud peast, kuidas ta end küll tunneb. Ta elu oli lõppemas ja viimase 14 nädala jooksul ei saanud ta rääkida, ta oli olnud ühendatud lugematute erinevate aparaatide külge, ta keha peaaegu iga elundi funktsioonid olid mehaaniliste pumpade poolt üle võetud, ta polnud saanud korralikult magada ja ta elu iga aspekt sõltus hooldusõdedest. Ma nutsin, kui hommikul koju sõitsin, ega suutnud magada, sest ta oli mul pidevalt mõttes. Helistasin lõuna paiku tööle ja sain kuulda, et ta oli surnud kaks tundi pärast mu vahetuse lõppu.

Kogu läbielatu mõjutas mind nii sügavalt, et kaalusin tõsiselt õetööst loobumist.

Iga kord, kui pärast seda tööle läksin, panin tähele mitmeid teisi patsiente, kes oma elu lõpul kogesid samalaadset ängistust. Minus tundus arenevat võimendatud empaatia patsientide ja nende sugulaste suhtes. Ma tahtsin kõiki neid lihtsalt kallistada ja nende olukorda kuidagi leevendada, aga olin täiesti võimetu. See pani mind ka kahtlema – kas surm on siis tõesti nii hirmus, et me peame tegema kõike mis vähegi võimalik, et patsientide surma edasi lükata? Mis see surm õieti on? Mis toimub, kui me sureme? Miks me seda nii kardame? Miks me sellest kunagi ei räägi?

Järgnevatel kuudel mu depressioon üha süvenes. Kui tööle läksin, tundsin end iga kord automaadina. Tegin järelepärimisi kursuste kohta, mis aitaksid paremini aru saada, kuidas tuleks kriitilises seisus surijate eest hoolitseda, aga midagi intensiivravi osakonna jaoks olulist ei pakutud kuskil (ja pole siiani!). Seega hakkasin ise surma kohta lugema, lugesin läbi kõik surmateemalised raamatud, mida kätte sain. Ükskõik kuhu läksin, ikka oli mul mõni raamat kaasas.

18

Sissejuhatus

Siis sattusin surmalähedaste kogemuste teemale ja mõtlesin: „Kas sa näe! Need inimesed kinnitavad, et surma ei peaks sugugi kartma!”

Minu teaduspõhine õendusharidus käskis mul neid kogemusi lihtsalt hallutsinatsioonideks või soovmõtlemiseks pidada, ent nad tekitasid minus üha suuremat huvi. Ma hakkasin küsima oma hoole all olevatelt patsientidelt, kas nad on selliseid asju kogenud, kuid midagi sarnast ei maininud keegi.

Vahepeal hakkas üks kolleegidest minu pärast muretsema, sest ma olin nii endasse tõmbunud ja kaotanud mulle omase huumorimeele. Ta organiseeris töötajate arengu ülevaatuse, nii et me saime mu mõtteid arutada. Järgmise kahe tunni jooksul sain viimaste kuudega kogunenud pettumuse ja emotsioonid välja pursata. Kõik, mida väga šokeeritud õde oskas öelda, oli: „Sul on väga õigeid mõtteid, aga mida me nendega peale hakkame?” Arutelu lõpus püstitasin enda jaoks mõned pikaajalised eesmärgid. Ma kinnitasin, et ainus, mis mind intensiivravi osakonnas kinni hoiaks, oleks võimalus uurida surmalähedasi kogemusi. Ta naeris ja sõnas, et see on vaevu usutav, sest peaksin minema eetikakomiteesse, saama loa konsultantide tarvis ja nii edasi, ning et ta kahtleb, kas ükski neist sellega nõus oleks. Mõte tundus sedavõrd ebatõenäoline, et me ei pannud seda isegi oma eesmärgina kirja. Ometi olin sisimas kindel, et just seda tahan ma teha ja et mitte miski ei kalluta mind kõrvale.

Kahe aasta pärast oli mul õnnestunud saada eetikakomisjonilt luba, leida mänedžer ja konsultandid ning alustada esmakordselt Ühendkuningriigis pikaajalist surmalähedaste kogemuste uurimist professor Paul Badhami ja dr Peter Fenwicki, Ühendkuningriigi tunnustatud surmalähedaste kogemuste autoriteetide juhtimisel.

1997. aastal algas töö ning kaheksa aastat mu elust hõivas täielikult uurimus, mille käivitas too esmakordne kohtumine sureva patsiendiga. Ma tõesti tahtsin surmast aru saada, nii et oskaksin tulevikus patsiente aidata ja tagada, et ükski neist ei peaks läbi elama midagi sellist, nagu tuli kogeda sellel patsiendil. Rohkem tehnika- ja teadushuviliste lugejate jaoks on juba avaldatud akadeemiline väljaanne, milles

Sissejuhatus

19

on detailselt kirjeldatud mu uurimismeetodeid, tulemusi, statistikat, arutelusid ja järeldusi.2 Kuna mu loengutel on olnud rohkesti kuulajaid, eriti avalikel esinemistel, siis on ilmne, et selle teema vastu tuntakse suurt huvi ning et nii tavainimesed kui hooldustöötajad janunevad ses osas teadmisi.

Vastuseks mu uurimust kajastavatele ajaleheartiklitele olen olnud ühenduses paljude inimestega igast maailma nurgast. Tähelepanu, mis mu tööle osaks langes, tabas mind täiesti ettevalmistamatult ning ma peitsin end võimaluse korral avalikkuse eest, kuna see kõik mõjus mulle araks tegevalt. Mind visati aga sügavasse vette, kust tuli välja ujuda. Esinesin nii Ühendkuningriigi TVs ja kõnelesin raadiosaadetes kui ka nii kaugel kui Colombia, Brasiilia ja Uus-Meremaa. Kuhu ma iganes lähen, ikka soovivad inimesed mu uurimusest rohkem teada saada.

Kahjuks on mu algatatud uurimistöö osas tekkinud rohkesti väär­ arusaamu, väga sageli on seda seostatud surmajärgse eluga. Tahan kindlalt rõhutada, et ma ei püüa surmajärgset elu ei tõestada ega ümber lükata – mina olen püüdnud sügavamalt mõista suremise protsessi, nii et saaks surevate patsientide hooldamist paremaks muuta.

Selge see, et käesoleva sissejuhatuse alguses kirjeldatud kohtumine surijaga ei väljenda sel ööl tajutud emotsioonide täit sügavust. Olen teid säästnud patsiendi talutud kannatuste detailsest analüüsist. Side, mis sõlmus selle mehega 1995. aastal, motiveerib mind jätkuvalt oma uurimusele truuks jääma. Mul pole muud eesmärki kui parandada surijate põetamist – see on teema, mis mõjutab meid kõiki, sest surm on ainus kindel asi meist igaühe elus ja ma tean, et mina ei taha teha läbi seda, millest tollel mehel polnud pääsu.

Ehkki haiglas ettevõetud surmalähedaste kogemuste uurimine hõlmas valdavalt südame seiskumise ajal juhtunut, võib surma lähedalt kogeda ka muul moel, mida kirjeldan edaspidi. Aastate jooksul olen kogunud sadu surmalähedaste kogemuste kirjeldusi inimestelt, kes on minuga kontakti võtnud. Mitmeid neist leiate käesolevast raamatust, kuid valiku tegemine oli väga raske, sest huvitavaid juhtumeid on roh-

20

Sissejuhatus

kesti ja igaüks on väärtuslik. Tunnistused ilmuvad algsel muutmata kujul, parandatud on vaid veidi õigekirja ja eemaldatud on nimed – enamalt jaolt eelistasid jutustajad jääda anonüümseks. Loodan, et seda raamatut, mis võtab kokku mu 21 aasta pikkuse põetaja kogemuse, doktoriväitekirja surmalähedastest kogemustest ja seisukohad, milleni olen tööelus jõudnud, on kerge lugeda. Eesmärk on tuua need kogemused laiema publiku ette ja esitada konkreetseid näiteid. Ma loodan, et raamat selgitab, miks on need kogemused midagi enamat kui väidetavalt hallutsinatsioonid ja miski, millest me kõik võiksime õppida. Usun, et teil õnnestub nende kogemustega haakuda ja hakata paremini mõistma kogu komplitseeritust, mida nad põhjustavad.

Mis aga veel olulisem − loodan, et kui te iganes juhtute kokku saama inimesega, kes on küllalt julge, et oma surmalähedasest kogemusest jutustada, reageerite te austusega, ükskõik mida te ka isiklikult arvate.

On olnud tõeline privileeg olla rollis, mis andis võimaluse aastate jooksul mu hoolealustelt patsientidelt nii palju õppida, samuti neilt patsientidelt, kes moodustasid uurimuse põhibaasi ning inimestelt, kes on jaganud minuga oma surmalähedasi kogemusi. Surmalähedast kogemust kirjeldava inimese kõrval viibimises on midagi äärmiselt alandlikuks tegevat ja ma pean endale suureks auks, et kõik need inimesed on jaganud minuga sellist tundeküllast ja isiklikku kogemust.

Igal skeptilisel lugejal soovitan surmalähedasi kogemusi puhta kullana võtmise kõrval püüda neid sügavamalt mõista ja enne igasugust mahategevat arvamusavaldust tegeleda selle väga keerulise nähtuse täieliku kogemuste spektriga. Eriti soovitan vahetult kuulata inimesi surmalähedasest kogemusest kõnelemas – üks asi on nende kohta lugeda, hoopis midagi muud aga ise olla vastamisi isikuga, kes oma kogemusest aru annab.

Tahan selle raamatuga otsustavalt kinnitada, et surmalähedased kogemused on vaieldamatu tõsiasi ning et neil on väga reaalne kogu elu muutev mõju neid kogevale inimesele. Veelgi enam, surmalähedastes kogemustes peituv tarkus võib elu edendada ja tohutult positiivselt mõjutada ka neid inimesi, kes pole ise surma sel moel lähedalt

Sissejuhatus

21

kogenud. Selleks peame me kõik lihtsalt märkama ja kuulama, mida surmalähedasi kogemusi meiega jagavatel inimestel öelda on. Püüdes selliseid kogemusi haiguslikeks tembeldada, jääme ilma väga väärtuslikust informatsioonist.

Paradoksaalsel kombel ei puuduta olulisim asi, mida olen uurimistöö algusest saadik õppinud, mitte surma, vaid hoopis elu. Praegus­ aegse tehnoloogiliselt ja tarbijalikult materialistliku elulaadi keskel oleme ära unustanud kõige tähtsama asja – kuidas elada. Minu uus vaatenurk surma ja järelikult ka elu osas on aidanud mul viimase 17 aasta jooksul intensiivravi osakonnas edasi töötada, ent see on mind väga palju aidanud ka oma perekonna surevate liikmete põetamisel. Ma ei väida, et tean kõiki vastuseid – ma vaid esitlen mulle kirjeldatud kogemusi ja loodan, et suudan edasi anda mingigi osa sellest, mida olen õppinud patsientidelt ja oma põetamistööst ning doktorikraadi uurimusest. Julgustan kõiki, kes seda raamatut loevad, suhtuma sellesse avatult. Loodan, et käesolev raamat innustab ka teid asuma omaenda rännakule ja saama üha rohkem teada suure saladuse kohta, mida me nimetame surmaks.

22

1 Surmalähedane kogemus Surmahirm on põhjustanud rohkem kannatusi kui kõik füüsilised haigused kokku. Surmalähedased kogemused on kannatuste ravim, sest nad tähendavad, et teadvus ületab sureva aju ja keha.

Surma lähedust kogenud inimesed õpivad seda oma kogemuse kaudu ja pöörduvad tagasi, alatiseks surmahirmust vabanenult ning surematuses veendunult.

Larry Dossey1

Kui olete raamatu lõpuni lugenud, saate paremini aru järgmistest teemadest.

• Mida surmalähedane kogemus endast kujutab.

• Kuidas võivad nad mõjutada neid kogevaid inimesi.

• Millistel juhtudel võivad surmalähedased kogemused esineda.

• Surmalähedaste kogemuste kultuurilised erinevused.

• Käibivad teaduslikud teooriad, millega püütakse surmalähedasi kogemusi seletada.

• Minu haiglauuringu tulemused.

• Eri kultuuride surma suhtumise lühiajalugu.

• Mida surmalähedased kogemused võivad tähendada meie tervishoiusüsteemile.

• Kuidas saab surmalähedaste kogemuste positiivne sõnum parandada viisi, kuidas me oma elu elame.

Surmalähedane kogemus

23

Kui ma õeks õppimist 1989. aastal alustasin, polnud ma surmalähedastest kogemustest midagi kuulnud ja neist ei räägitud ka koolis.

Meenub, et põetasin esimesel aastal haiglas üht patsienti; olin töötanud kümme järjestikust vahetust, seega tundsin teda juba päris hästi. Kümnendas valvekorras, kui ma teda pesemisel abistasin, teatas ta mulle häbelikult, et ta oli „läinud taevasse”, kui ta süda südameosakonnas viibides seiskus. Mäletan, et kuulasin ta juttu all voodis iseenda keha vaatamisest ja kaunile aasale jõudmisest, kus ta surnud ema teda ootas. Mõtlesin endamisi: „Tal olid küll hallutsinatsioonid või sai ta liiga palju diamorfiini.” Ma ei kaalunud seda ega küsitlenud lähemalt, ma lihtsalt kuulasin. Alles mitu aastat hiljem, kui olin juba väljaõppinud põetaja, tuli aeg aru saada mulle öeldu tegelikust tähendusest.

Tahaksin, et seda raamatut loetaks avatud meeltega, jättes kõrvale võimalikud varasemad mõtted surmalähedaste kogemuste seletamise või kõrvaleheitmise kohta. See raamat püüab anda põhjaliku ja laialdase ülevaate surmalähedastest kogemustest ja kõikidest nendega kaasnevatest keerukustest, nagu näiteks psühholoogilised, vaimsed, sotsioloogilised ja füüsilised järelmõjud. Lisaks vaatlen raamatus tähendust, mida selle nähtuse laiem mõistmine võib meie ühiskonnale ja meie eluviisile kaasa tuua. Raamatu lõpus leiate arutluse sotsioloogilisest uurimusest, mis näitab, et surmalähedastesse kogemustesse süvenemine ja nende paikapidava kogemusena omaksvõtmine võib anda meie elule suure tähenduse ja suurendada armastust, austust ja kaastunnet nii kaasinimeste, meie endi kui meie planeedi suhtes.

Mida surmalähedane kogemus endast kujutab Paljude lugejate jaoks võib termin „surmalähedane kogemus” olla üsna tuttav. Mõned pole sellest ehk varem üldse kuulnud, samas võib olla hulk lugejaid, kes tunnevad selle kogemuse nüüd ära kui neile endile

24

Surmalähedane kogemus

kunagi varem osaks saanu, mida nad aga ei osanud tol ajal seletada või millest nad kellelegi pole rääkinud.

Surmalähedased kogemused pole sugugi uus nähtus, ajaloos on neid mainitud korduvalt. Neid esineb Piiblis (apostel Pauluse teine kiri korintlastele 12:1−9), Platoni Riigis, Rooma ajal2 ja keskaegses kirjanduses3 on nad üsna tavalised. Samalaadseid kogemusi on registreeritud maailma eri kultuurides, näiteks Tiibeti Surmaraamatus4 koos Tiibeti delogide5 kogemustega. Kunstnike Hieronymus Boschi (u 1450−1516) ja William Blake’i (1757−1827) teostes leidub surmalähedaste kogemustega kattuvaid kujutisi.

1970. aastate algul mainisid ja uurisid surmalähedasi kogemusi dr Johan Hampe ja dr Elisabeth Kübler-Ross. Kuid laiemalt tuntuks said nad alles 1975. aastal, kui dr Raymond Moody liigitas ja nimetas nad surmalähedasteks kogemusteks oma rahvusvaheliseks menukiks osutunud raamatus Elu pärast elu. Moody määratles surmalähedast kogemust kui kogemust, mida kogetakse teadvusetus seisundis surmasuus viibides ning milles esineb teatud hulk komponente (nendest allpool).

Varasemad uurimused 1970. aastatel surmalähedaste kogemuste tunnustamisest saadik on neid palju uuritud ja neist ka rohkesti kirjutatud. Teerajajad sel alal olid dr Raymond Moody, professor Kenneth Ring, professor Bruce Greyson, dr Michael Sabom, dr Melvin Morse, Nancy Evans-Bush ja P. M. Atwater USAs ja professor Paul Badham ja dr Linda Badham, dr Susan Blackmore ja dr Peter Fenwick ja Elizabeth Fenwick, dr Margot Grey ja David Lorimer Ühendkuningriigist, kui mõnda nimetada. 1980. aastail moodustati USAs Rahvusvaheline Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Assotsiatsioon (IANDS). Käesoleval ajal täidab Ühendkuningriigis samu funktsioone Horizon Research Foundation, mis taotleb teadvuse sügavamat mõistmist.

Surmalähedane kogemus

25

Seejärel jätkasid uurimistööd haiglates dr Michael Sabom6, dr Melvin Morse7, professor Janice Holden8, dr Madelaine Lawrence9 ja dr Maurice Rawlings10. Viimasel kümnendil on haiglauurimusi teostanud dr Pim van Lommel Hollandis11, Janet Schwaninger12 ja professor Bruce Greyson13 USAs. 1977. aastal alustasime dr Sam Parniaga14 Ühendkuningriigis teineteisest sõltumatult sarnaste uurimisprojektidega.

Äsjased surmalähedased kogemused Kaks hiljaaegu asetleidnud tähelepanuväärset juhtumit on tekitanud meedias tormilise huvi surmalähedaste kogemuste vastu ning põhjustanud palju vaidlusi. Anita Moorjanil15 oli surmalähedane kogemus, kui ta sattus intensiivravi osakonda. Lümfikoe pahaloomuline kasvaja oli kaugele arenenud ja elulootust talle ei antud. Perekonnal soovitati valmistuda matusteks ja vend lendas kohale, et olla surivoodil õe kõrval. Surma lähenedes langes Anita koomasse ja koges surmalähedast kogemust. Tähelepanuväärne on, et ta paranes ägedast haigusest ja praegu usub ta end lümfivähist täielikult vabanenud olevat. Kogemus on ta ellusuhtumist täielikult muutnud ja nüüd esineb ta regulaarselt kõikjal üle maailma, kõneldes publikule läbielatust.

Usutavasti on kõige üllatavam värske teadaanne surmalähedasest kogemusest pärit dr Eben Alexander III suust16. Ta kogemus pole mitte ainult sügavaimate seast, millest olen kuulnud. Ka tõsiasi, et ta on neurokirurg ega karda avalikult oma surmalähedasest kogemusest rääkida, on väga ebatavaline ja ülimalt kiiduväärt. Dr Alexander nakatus meningiidi harva esinevasse vormi ja sai intensiivravi patsiendiks, lebades seitse päeva kunstlikus koomas.

Ta surmalähedase kogemuse eriti rabav külg tuli aga ilmsiks hoopis hiljem. Surmalähedases kogemuses saatis Ebenit imekaunis liblikatiibadega kaitseingel, kelle nägu oli väga ilmekas, ent Ebenile tundmatu.

Dr Alexander oli lapsendatud ning kohtus oma bioloogilise perekon-

26

Surmalähedane kogemus

naga alles aastajagu enne surmalähedast kogemust. Veresugulastest õed rääkisid, et nende kõigi noorim õde Betsy on surnud. Neli kuud pärast intensiivravi osakonnast väljasaamist saatsid nad Ebenile Betsy foto (keda ta kunagi varem polnud näinud) ning mees adus, et vaatab sama nägu, mida nägi liblikatiibade kohal oma surmalähedases kogemuses.

Ta surmalähedane kogemus oli väga ulatuslik ja neurokirurgina püüdis ta sellele neurofüsioloogia termineis seletust leida. Kuid vaatamata meditsiinilisele haridusele ja suurtele teadmistele aju olemusest, ei suutnud ta oma surmalähedast kogemust paigutada käibivate teadvust kirjeldavate teaduslike uskumuste raamidesse. Seega on ta nüüd veendunud, et praegune seisukoht, nagu tekitaks teadvuse aju, on väär.

Paljude arstide seas, kellega olen aastate jooksul koos töötanud, on mõned, kes on mulle tunnistanud, et on ise tegelikult samalaadset asja kogenud. Enamasti püüavad arstid oma surmalähedast kogemust kõrvale heita või omistada seda ühele või teisele füsioloogilisele ilmingule. Kindlasti ei räägiks nad oma kogemusest kellelegi teisele hirmust naeruvääristamise ja imelikuks pidamise ees. Fakt, et dr Alexander otsustas oma surmalähedasest kogemusest avalikult kõnelda, rõhutab selle kogemuse äärmist tugevust, sest see muutis kõiki seisukohti, mida talle ülikoolis teadvuse kohta õpetati.

2013. aasta märtsis esinesin konverentsil Marseille’s Prantsusmaal, mille oli organiseerinud Sonia Barkallah S17 Productionsist. Seal kohtusin ma Marokost Casablancast pärit surmalähedast kogemust omava Rajaa Benamouriga. Vestlus Rajaaga oli haarav, ent kuna ma prantsuse keelt peaaegu ei oska, tuli leppida tõlkega. Esimese asjana mainis ta, et kannab siseruumides päikeseprille seetõttu, et pärast surmalähedast kogemust on ta valguse suhtes nii tundlikuks muutunud, et valgustus lausa ärritab silmi.

Konverentsil oli sünkroontõlge kõrvaklappidesse, seega sain kõigest aru, kui ta esines. Pärast tuimastussüsti tegi Rajaa läbi intensiivse surmalähedase kogemuse, milles ta sai ülimalt detailseid teadmisi, nägi elu ülevaadet, mis viis ta tagasi iseenda sünnihetke, lisaks märksa

Surmalähedane kogemus

27

ulatuslikumat ülevaadet kogu universumi sünnist. Ta kirjeldas ka kõige kogemist kvanttasandil ja kuidas ta omandas sügavuti arusaama kvantfüüsikast, mis tal varem puudus. Kõik see innustas teda ülikoolis kvantfüüsikat õppima.

Konverentsil näidati videointervjuud Rajaa ülikooli professoriga.

Too tunnistas, kui väga Rajaa kvantfüüsika-alased teadmised teda üllatasid. Selliseid teadmisi ja teema valdamist nagu Rajaal ei saa omandada kiirkursusel või paljude kvantfüüsika-alaste raamatute lugemisega. Mida mina aga iseäranis intrigeerivaks pean, on professori tunnistus, et isegi tema polevat mõnedest Rajaa kirjutistest enne aru saanud, kui füüsika-ajakirjades ilmus hiljaaegu Rajaa töid kinnitavaid artikleid.

Praegu kirjutab Rajaa oma surmalähedasest kogemusest raamatut, aga nagu ta konverentsil mainis, oli see kogemus niivõrd laiahaardeline, et hõlmab ilmselt kolm köidet. Ootan tõesti huviga, et ta kogemusest rohkem teada saada, ja loodan, et ta raamatud ka inglise keelde tõlgitakse.

Surmalähedase kogemuse koostisosad Surmasuus olemise kohta teate kuulmine Mõned inimesed mainivad, et kuulsid kõrvalseisjaid ütlemas, et nad on surnud, või arsti või õde ütlemas „Kõik on läbi”, „Me kaotame ta” või et „See inimene küll välja ei vea”.

Helid Kui inimene „lahkub” kehast, võib ta kirjelduste kohaselt kuulda põrisevat, vilistavat, surisevat või sumisevat heli või plõksu.

Kehast-väljas-olemise kogemus Kehast-väljas-olemine võib esineda üksi, ilma teiste surmalähedase kogemuse komponentideta. Kirjeldatakse ootamatut ülespoole,

28

Surmalähedane kogemus

kehast väljatõmbamise tunnet ja märkamist, et viibitakse kuskil lae all, vaadatakse all kriisiolukorras iseendale. Algul võidakse end mitte ära tunda, siis aga jäävad silma arstid või õed, kes kehaga midagi toimetavad. Sageli tajutakse erilist kaaluta olekut ja patsiendid tunnevad, et tõeline mina on see, kes vaatab alla keha poole, millega nad enam ennast ei samasta või ei pea seda enda osaks. Tähelepanuväärne on, et mõned pimedad inimesed on samuti teatanud surmalähedastest kogemustest, mis sisaldavad kehast-väljas-olemise komponenti17.

Järgnev näide väljaspool keha viibimise kogemusest saadeti mulle vastuseks ajalehes ilmunud artiklile.

Teie artikkel pakkus mulle suurt huvi ja ma usun, et neid asju tuleks rohkem uurida. 20 aastat tagasi kihutasin võidusõiduhobusel nelja. Olin üksi ja kui ta mäekünka tipus libastus, läksid ratsmed raksti katki ja me kukkusime ülepeakaela, tonniraskune ligi 50 kilomeetrit tunnis kapanud hobune veeres mulle peale. Ärkasin paar tundi hiljem, tibutas õrnalt vihma, kui vaatasin alla iseenda poole. Mu kiiver oli pihuks ja põrmuks ning keegi ütles mulle, et minuga läheb kõik hästi, aga et pean püsti tõusma, kuna minu aeg pole veel tulnud, sest mu tütar vajab mind ikka veel. Mul oli tunne, et olin poolel teel taevasse, jälgides ennast kuskilt ülalt koos häälega, mis minuga rääkis.

Vaatasin sellest õhus hõljuvast kohast, kuidas mu keha end püsti ajas ja hakkas mäest alla kõndima ja mööda järsku kivist metsast teerada liikuma (umbes kolm kilomeetrit). Kui ma jõudsin metsandusautode parklasse, tuli üks mees mu keha juurde ja aitas mind oma autosse ja sõitis peatee poole. Hõljusin nüüd auto kohal, kui see jõudis mu sõbrannani, kes auto peatas. Nad tõstsid mu keha sõbranna autosse ja ta sõidutas mu haiglasse, ta abikaasa jooksis mäkke hobust otsima. Haiglas vaatas arst mind läbi, aga tegelikult jälgisin ma kõike voodi kohalt. Nad tegid mu peast röntgenfoto ja soovitasid sõbrannal mind koju

Surmalähedane kogemus

29

viia, mida ta keeldus tegemast. Hõljusin sõbranna pea kohal, käskides tal leida teine arst. Teine arst saabus ja mind veeretati väikesesse operatsioonituppa, kus mu kokkulangenud kopsudele tehti rindkere avamine. Esimese hingetõmbe ajal sisenesin taas oma kehasse ja tundsin esimest korda valu, ligi kolm ja pool tundi pärast õnnetust.

Järgmisel päeval tuvastas vanemarst mul ka muljutud vasaku jala, mõranenud roided, tugeva põrutuse jm. Mu jutustus paelus teda, sest ma poleks pidanud olema võimeline isegi seisma, rääkimata käimisest – ta võrdles mu traumat traktori alla jäänu vigastustega. See oli elu muutev kogemus, olen seetõttu tundnud end alati parema inimesena – kahtlemata on kõrgem jõud olemas. Ligi kümme aastat hiljem olin perearsti ooteruumis, pidin saama isa kordusretsepti, kui keegi mees, keda ma polnud kunagi varem näinud, minu kõrvale istus. Ta pöördus mu poole ja ütles, et tal oli hiljuti südameataki ajal olnud kehast-väljas-viibimise kogemus ja et nüüd tundis ta minus ära inimese, kes samuti midagi samalaadset on kogenud. See oli tõesti eriline, sest ka tema tundis, et teda ümbritseb aura, nagu mina tundsin, ja et see on teinud temast palju parema inimese.

Palju edu teile uurimistöös, palun andke mulle teada, kui saan teid mingil moel aidata.

Tunnel või pimedus ja valgus Mitte kõik inimesed ei räägi tunnelist; tegelikult on teada, et teatud kultuurides tunnel puudub ja teatatakse siirdumisest pimedusest valgusesse.18 Nende jaoks, kes mainivad väga pimedat tunnelit, on tunneli sisemus vahel erilise tekstuuriga, kas sametine, rihveldatud, mudane või betoonist. Inimest võidakse läbi tunneli toimetada väga kiiresti või siis hõljub ta sellest sujuvalt läbi. Pimeduse lõpus on alati valgus, mis harilikult lähenedes muutub eredamaks. Vaatamata eredusele ei ärrita see silmi ja vahel on valgus otsekui magnet, mis tundub inimest enda poole tõmbavat.

30

Surmalähedane kogemus

Elu ülevaade Elu ülevaate ajal mängitakse inimesele ta elusündmusi sõna otseses mõttes ette ja elatakse läbi kolmanda isiku seisukohast. On inimesi, kes kirjeldavad seda panoraamsena ja kõik toimub ühekorraga. Elu ülevaade võib hõlmata isiku elu kõiki tähtsaid sündmusi, aga ka vähem tähtsaid. Kujutisi on kirjeldatud holograafilistena, samaaegse muljetemaatriksiga.19 Nad võivad olla kronoloogilises järjekorras või siis lihtsalt huupi, ilma erilise järjestuseta kujutised. Mõnel juhul on elu ülevaate ajal kohal olnud keegi, kes ei mõista kohut, vaid tundub kujutiste lahtirullumise ajal andvat pigem jõudu ja lohutust.

Isik on vastakuti oma tegude tagajärgedega – nii heade kui halbadega – ja võib tunnetada mõju, mida ta teod on teistele tekitanud.

Nad võivad kogeda tugevat iseenda hukkamõistu, kui nad sel moel oma elu kõrvalseisja silmade läbi jälgivad. Näiteks võivad nad olla väga häiritud hoolimatust märkusest, mida nad kellelegi pillasid ja mida nüüd elu ülevaates taas läbi elavad. Samavõrra võivad nad tunda uhkust, kui kogesid kõrvalseisja silme läbi, et nende teod on kellelegi abiks olnud.

Kõrgendatud taju Surmalähedase kogemuse ajal ja vahel ka järel võib inimene märgata, et ta tundemeeled on teravamad, näiteks kuulmine ja nägemine. Teadvel ja teadvusel oleku taju on erksam. Sageli on kogemust kirjeldatud tõelisemana kui päris elu.

Kallite kadunukestega kohtumine Patsient võib kohtuda surnud sugulaste või sõpradega. See on tegelikult olnud mu uurimistöös kõige sagedamini mainitud kogemuse osa.

Huvitaval kombel kohati vahel inimesi, kelle kohta sel hetkel veel ei teatud, et nad on surnud. Väga tihti teatab kadunuke surmalähedast kogemust tajuvale inimesele, et ta aeg pole veel tulnud ja et ta peab tagasi pöörduma.

Surmalähedane kogemus

31

Juuresolu või valgusolend Kogemusse ilmub vahel valgusolend. See võib olla mõni usundiline olend, kes on seotud patsiendi kultuuriga, või siis tajutakse lihtsalt kellegi juuresolekut. Harilikult kiirgab sellest olendist või juuresolust suurt armastust ja säravat valgust.

Telepaatilised sõnumid Kogu suhtlus isiku ja kallite kadunukeste või valgusolendi vahel toimub telepaatiliselt, mitte verbaalselt.

Sisenemine teise maailma ja imekaunid aiad ning maastikud Valguseni jõudnud, võib isik end leida imekaunist aiast ja maaliliste maastike keskelt, lopsakate rohuväljade ja erksavärviliste lillede seast.

Tagaplaanil võib olla oja või jõgi.

Rahu, rõõmu ja vaikuse tunnetamine ning valu puudumine Surmalähedase kogemuse kõige valdavamad osad on tohutu rõõmu, rahu, eufooria, tasakaalu ja vaikuse tundmine. Igasugune valu, mida isik varem tundis, kaob surmalähedases kogemuses. Ülesaamatu tõke või koht, kust tagasipöördumine on võimatu Tõke nagu värav, jõgi või ukseava sümboliseerib sageli kogemuse lõppu. Isik teab, et kui ta sealt üle astub, ei pääse ta enam ellu tagasi. Ühtsustunded või seotustunded Kogemuse ajal tunnevad mõned inimesed tugevat ühtekuuluvust kõikide inimestega.

Tagasipöördumine või tagasisaatmine Mõned inimesed tunnevad, nagu hõljuksid nad tasakesi kehasse, teised kogevad äkilist raputust. Mõned sisenevad kehasse tagasi pea kaudu, samas kui teised lihtsalt ärkavad kehas, pannes juhtunut imeks.

Enamasti saadavad inimese tagasi kohatud kallid kadunukesed või

32

Surmalähedane kogemus

valgusolendid. Neile öeldakse sageli, et nende aeg pole veel käes või et neil on vaja midagi lõpule viia. Sageli jääb inimestele tunne, et neil on elus mingi missioon, mille nad peavad teoks tegema, ehkki nad ei pruugi teada, milles see seisneb.

Pilguheit tulevikusündmusele Vahel kirjeldatakse mõnda tulevikus toimuvat sündmust. See võib olla seotud nende isikliku tulevikuga või siis planeedi tulevikuga.

Ajanihe Ajal tundub surmalähedases kogemuses puuduvat tähendus. Paljudel juhtudel tundus, nagu oleks kogemus mitme tunni pikkune, ometi kestis teadvusetus tegelikult vaid mõne sekundi või minuti. Vahel on tunne, nagu aeg kiireneks, teinekord nagu aeglustuks. Enamasti ei oska isik kogemuse ajalist kestvust hinnata. On tähelepanuväärne, kui paljud inimesed kirjeldavad pikalt ja detailselt kogemust, mis leidis aset sedavõrd lühikese teadvusetuse perioodi jooksul.

Sõnulseletamatu kogemus Kui inimesed püüavad oma kogemuse olemust mõista või seda sõnadesse panna, selgub, et sõnadest jääb puudu. Nad on kogenud midagi, mida ei saa millegi teadaolevaga võrrelda ja mida on võimatu kirjeldada. Kogemuse sõnulseletamatuse tõttu ei anna sõnad, isegi kui inimene kogemuse kirja paneb, kaugeltki edasi asja olemust. Ja kui minul omakorda tuleb neid kirjeldusi esitada, jääb originaalist alles kauge kaja. Surmalähedasi kogemusi tele- või filmiekraanil näidates ei suudeta neid sügavaid läbielamisi kahjuks vaatajatele kunagi adekvaatselt edastada. Ökoloogilise teadlikkuse suurenemine Paljud surmalähedase kogemuse läbiteinud tunnistavad ökoloogiliste küsimuste olulisust ja inimtegevuse kahjustavat mõju planeedile.