Sissejuhatus
Ma istun oma laua taga keldrikorrusel väikeses majakeses, mille ma ehitasin raamatu „Spioon, kes pääses külma käest” eest saadud rahaga Šveitsi mägikülasse, mis asub pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel Bernist, linnast, kuhu ma pagesin kuueteistkümneaastaselt oma internaatkoolist Inglismaal ja kus ma olin astunud Berni Ülikooli. Nädalalõppudel tulvasime me – üliõpilased, poisid ja tüdrukud, enamalt jaolt bernlased –, suurte hulkadena Oberlandi, seadsime ennast mägimajakestes sisse ja suusatasime kõigest hingest. Niipalju, kui mina teadsin, olime karskuse kehastused – poisid olid ühel pool, tüdrukud teisel ja kunagi ei saanud need kaks kokku. Või kui said, siis mina nende hulka ei kuulunud.
Minu mägimajake asub küla kohal. Kui ma vaatan kõrgele üles, võin ma oma aknast näha Eigeri, Mönchi ja Jungfrau tippe ning kõige kaunimaid, Silberhorni ja Kleines Silberhorni sellest pool sammukest madalamal – kaks armsa tipuga jääkoonust, mis mattuvad fööniks kutsutud soojas lõunatuules ühtelugu hallusse, kuid ilmuvad mõne päeva pärast jälle kogu oma pruudihiilguses nähtavale.
Meie kaitsepühakute hulgas on helilooja Mendelssohn, keda jätkub kõikjale – nooled juhatavad Mendelssohni rajale –, luuletaja Goethe, kuigi paistab, et tema jõudis ainult Lauterbrunnentali koseni, ja luuletaja Byron, kes jõudis Wengernalpi välja ega sallinud seda silmaotsaski, vaid kuulutas, et meie tormidest räsitud laaned „meenutasid talle teda ennast ja tema perekonda”.
Kuid kaitsepühak, keda me austame kõige enam, on kahtlemata Ernst Gertsch, kes tõi külakesele au ja kuulsust, kui pani 1930. aastal pidulikult aluse Lauberhorni suusavõistlusele, kus ta ise võitis slaalomisõidu. Kunagi olin ma nii hullumeelne, et võtsin sellest osa ning asjatundmatuse ja palja hirmu tõttu tabas mind ettearvatavalt kohutav läbikukkumine. Minu uurimistöö tõi välja, et Ernst ei rahuldunud suusavõistluste isaks saamisega, vaid andis lisaks meie suuskadele
terasservad ja suusaklambritele terasalused, mille eest me kõik võime talle tänulikud olla.
On maikuu, niisiis saame ühe nädalaga kätte kogu aasta ilma: eile tuli üle poole meetri värsket lund ja polnud ainsatki suusatajat, kes oleks sellest rõõmu tundnud, täna kõrvetab takistamatult päike, lumi on jälle peaaegu läinud ja kevadlilled taas oma asja ajamas. Nüüd aga, õhtul, valmistuvad üle Lauterbrunneni oru marssima kiltkivihallid pilved nagu Napoleoni võimas armee.
Ja tõenäoliselt tuleb nende kannul – ja kuna viimastel päevadel on meid tema külaskäigust säästetud – tagasi föön ning taevalt, aasadelt ja metsadelt võetakse nende värv ning majake kriuksub ja niheleb, suits voolab kaminast välja vaibale, mille eest me maksime liiga palju tollel vihmasel pärastlõunal Interlakenis, lumetul talvel, millal iganes see ka oli, iga kolksatus ja tuututus alt orust kaigub morni protestihäälena ja kõik linnud on selleks ajaks sunnitud oma pesadesse, välja arvatud hakid, kes ei lase kellelgi ennast käsutada. Fööni ajal ei sõideta autoga ega tehta abieluettepanekut. Kui sul tekib peavalu või tohutu soov naabrit maha lüüa, on sul olemas lohutus. Asi pole pohmeluses, asi on Föönis.
Sellel mägimajakesel on minu kaheksakümne nelja aasta pikkuses elus koht, mis pole tema suurusega sugugi proportsioonis. Selle ehitamisele eelnenud aastatel käisin ma poisina siin külas, algul selleks, et saare- või hikkoripuust suuskadega suusatada, kusjuures mäest üles ronimiseks said alla pandud hülgenahad ja jälle allatulemiseks kinnitatud nahast suusasidemed; seejärel selleks, et jalutada suvel mägedes koos oma targa Oxfordi mentori Vivian Greeniga, hilisema Lincolni kolledži rektoriga, kes andis mulle oma eeskujuga George Smiley siseelu.
Pole kokkusattumus, et Smileyle meeldisid Šveitsi Alpid, täpselt nagu Vivianile, või et talle pakkus siinne maastik tröösti nagu Vivianilegi, või et tal oli elukestev, lepitamatu suhe Saksa muusaga.
See oli Vivian, kes talus minu jauramist minu isepäise isa Ronnie pärast, ning jällegi Vivian, kes – kui Ronnie tegi ühe oma silmapaistvama pankroti – leidis vajaliku raha ja vedas mu tagasi, et ma lõpetaksin õpingud.
Bernis sain ma tuttavaks Oberlandi vanima hotelliomanikest perekonna võsuga. Ilma tema hilisema mõjuta ei oleks mul ealeski lastud
ehitada ka sedasama mägimajakest, sest nii tookord kui ka nüüd ei tohi välismaalastele kuuluda ainsatki ruutmeetrit selle külakese maadest.
Just Bernis elades tegin ma ka oma esimesed pisikesed sammud Briti luure heaks – viisin ei tea mida ei tea kellele. Noil päevil veetsin ma nii mõnegi hetke, murdes pead, milline oleks minu elu, kui ma ei oleks oma internaatkoolist jalga lasknud, või kui ma oleksin lasknud jalga mõnes teises suunas. Nüüd mõistan ma, et kõik, mis juhtus minu elus hiljem, on selle impulsiivse noorukiea otsuse tagajärg –kaduda Inglismaalt kõige kiiremat teed pidi ja võtta Saksa muusa enda asendusemaks.
Koolis ei olnud ma äpardunud, kaugel sellest: ma olin kõiksugu asjade kapten, auhindade võitja, potentsiaalne kuldne poiss. Ja minu jalgalaskmine oli väga diskreetne. Ma ei ulgunud ega karjunud. Ma ütlesin lihtsalt: „Isa, tee minuga, mida tahad, aga ma ei lähe sinna tagasi.” Ja väga tõenäoliselt süüdistasin ma kooli oma hädades – ja Inglismaad koos sellega –, samas kui minu tegelikuks motiiviks oli pääseda iga hinnaga isa võimu alt, aga talle ma seda ju öelda ei saanud. Hiljem olen ma muidugi näinud, kuidas minu enda lapsed teevad sama, kuigi elegantsemalt ja palju vähema käraga. Kuid see kõik ei anna vastust peamisele küsimusele – mis suuna oleks minu elu võinud muidu võtta? Kui ma poleks Berni kolinud, kas mind oleks teismelisena Briti luure jooksupoisiks värvatud ja kas mind oleks pandud tegema „natukest seda ja teist”, nagu seda sellel alal nimetatakse? Tollal ei olnud ma lugenud Maugham’i „Ashendenit”, kuid olin igatahes lugenud Kiplingi „Kimi” ning lõputul hulgal šovinistlikke seiklusjutte G. A. Henty ja teiste temasuguste sulest. Dornford Yates, John Buchan ja Rider Haggard ei saanud teha midagi valesti. Ja muidugi, kõigest neli aastat pärast sõja lõppu olin ma kõige suurem Briti patrioot poolkeral. Algkoolis olime poistega saanud asjatundjateks Saksa spioonide avastamises oma ridadest ja mind peeti meie spioonivastastest agentidest üheks paremaks. Internaatkoolis ei piiranud keegi meie marupatriootlikku indu. Kaks korda nädalas oli meil „sõjaõpe” – sõjaväeline väljaõpe täies mundris. Meie noored õpetajad olid sõjast päevitunutena tagasi tulnud ja kandsid sõjaõppe päevadel uhkelt oma medalipaelu. Minu saksa keele õpetajale oli sõjaaeg möödunud imeliselt salapäraselt. Meie karjäärinõustajad valmistasid meid ette eluaegseks teenistuseks impeeriumi kaugetel eelpostidel. Kirik
meie linnakese südames oli riputatud täis rügemendilippe, mis olid lastud ribadeks koloniaalsõdades Indias, Lõuna-Aafrikas ja Sudaanis ning mille ribad olid hiljem armastavate naisekätega kalavõrgu peale restaureeritud.
Seepärast pole mingi üllatus, et kui tuli riigi kutse üle kolmekümneaastase emmeliku Wendy-nimelise naisterahva näol Briti saatkonna viisaosakonnast Bernis, nõksatas seitsmeteistaastane inglise koolipoiss, kes sai välismaa ülikoolis paremini hakkama, kui arvata oli olnud, valveseisangusse ja ütles: „Teie teenistuses, proua!”
Keerulisem on seletada minu täielikku andumist saksa kirjandusele ajal, kui paljude jaoks seostus sõna „saksa” võrreldamatu kurjusega. Kuid täpselt nagu minu pagemine Berni, nii määras ka see andumine kogu minu hilisema elutee. Ilma selleta poleks ma mingil juhul käinud 1949. aastal oma juudi põgenikust saksa keele õpetaja pealekäimisel Saksamaal, poleks näinud maatasa tehtud linnu Ruhris ega lebanud armetult haigena vanal Wehrmachti madratsil käepärastest vahenditest ehitatud Saksa välihospitalis Berliini metroos ega käinud Dachau ja Bergen-Belseni koonduslaagrites, kui lehk hõljus alles sealsetes barakkides, ning tulnud sealt tagasi Berni häirimatusse rahusse, oma Thomas Manni ja Hermann Hesse juurde. Kindlasti poleks mind määratud sõjaväeteenistuse raames täitma luuretööga seonduvaid ülesandeid okupeeritud Austrias, ma poleks õppinud saksa kirjandust ja keelt Oxfordis ega õpetanud neid hiljem Etonis, mind poleks saadetud noore diplomaadi kattevarjuga tööle Briti saatkonda Bonnis ja ma poleks kirjutanud Saksa-teemalisi romaane.
Selle varajase kõigesse Saksamaad puudutavasse sukeldumise pärand on nüüd minu jaoks üpris selge. See andis mulle minu oma lapikese eklektilist pärusmaad, see toitis minu parandamatut romantismiiha ja minu armastust lürismi vastu, see tilgutas minusse arusaama, et inimese teekond hällist hauani on üksainus lõppematu õppimine –vaevalt küll originaalne idee ja tõenäoliselt küsitav, aga ikkagi. Ja kui ma hakkasin õppima Goethe, Lenzi, Schilleri, Kleisti ja Büchneri draamasid, avastasin ma, et mulle olid ühteviisi lähedased nii nende klassikaline rangus kui ka nende neurootilised liialdused. Nõks, nagu mulle tundus, seisnes selles, et ühte tuleb maskeerida teisega.
Mägimajake saab varsti viiskümmend aastat vanaks. Kui lapsed ei olnud veel täiskasvanuks saanud, käisid nad igal talvehooajal siin suusatamas ja just siin oli meil koos kõige toredam. Mõnikord käisime siin ka kevadel. Ja just siin olin ma neli hirmnaljakat nädalat vist 1967. aasta talvel muust maailmast eraldatult koos Sydney Pollackiga, „Tootsie”, „Minu Aafrika” ja – minu lemmik – „Äraaetud hobused lastakse ju maha?” režissööriga, kuni me arutasime filmistsenaariumit minu romaani „Väikeses Saksa linnas” alusel.
Lumi oli tol talvel ideaalne. Sydney ei olnud kunagi suusatanud, ta ei olnud ka Šveitsis käinud. Vaatepilt, kuidas rõõmsad suusatajad meie rõdust muretult mööda vuhisevad, oli tema jaoks liig. Ta pidi nendega ühinema ja ta pidi seda tegema kohe. Ta tahtis, et ma teda juhendaksin, aga tänu taevale kutsusin ma kohale hoopis Martin Eppi – suusaõpetaja, legendaarse mäegiidi ja ühe neist haruldastest inimestest, kes on tõusnud üksinda põhjaküljelt Eigeri tippu.
Indianast South Bendist pärit kõrgeima klassi filmirežissööri ja Arosast pärit kõrgeima klassi mägironija vahel tekkis otsekohe klapp. Sydney ei teinud midagi poolikult. Mõne päevaga sai temast asjatundlik suusataja. Lisaks haaras teda kirglik soov teha film Martin Eppist, ja peagi sai see võitu tema soovist teha film raamatust „Väikeses Saksa linnas”. Eiger pidi mängima Saatuse osa. Mina pidin kirjutama stsenaariumi, Martin pidi mängima iseennast ja Sidney pidi rippuma rakmetes keset mäekülge, et teda filmida. Ta helistas oma agendile ja rääkis talle Martinist. Ta helistas oma analüütikule ja rääkis Martinist ka temale. Lumi oli endiselt täiuslik ja nõudis Sydneylt energialõivu. Me otsustasime, et parim aeg kirjutamiseks on õhtuti, pärast vanniskäiku. Oli see siis nii või mitte, aga mõlemad filmid jäidki väntamata. Hiljem laenas Sidney minu mõningaseks üllatuseks mägimajakese välja Robert Redfordile, et see koguks materjali oma filmi „Mäesuusataja” jaoks. Temaga ma kahjuks ei kohtunud, kuid veel aastaid kandsin ma alati külakeses käies pitserit „Robert Redfordi sõber”.
Siin raamatus on tõestisündinud lood, mida ma jutustan mälu järgi – ja seepeale on teil õigus küsida, mis on tõde ja mida tähendab
loomingulise kirjaniku mälu tema eluõhtul, nagu me võime seda taktitundeliselt nimetada? Juristi jaoks on tõeks kaunistamata faktid. Kas selliseid fakte on võimalik leida, on iseküsimus. Loomingulise kirjutaja jaoks on fakt toormaterjal – mitte karm sundija, vaid muusikainstrument, ja tema ülesandeks on see laulma panna. Kui üldse kusagil on tõeline tõde, siis ei peitu see mitte faktides, vaid nüanssides.
Kas kunagi on olemas olnud sellist asja nagu puhas mälestus? Mina kahtlen selles. Isegi kui me paneme ennast uskuma, et oleme kiretud ja kasutame ainult paljaid fakte ilma igasuguse omakasupüüdliku ilustamise või väljajätmiseta, jääb puhas mälestus sama raskesti püütavaks kui märg seebitükk. Vähemalt on see nii minu puhul pärast terve elu kestnud kogemuste ja kujutlusvõime ühtesegamist.
Siin-seal, kus lugu seda minu meelest vajas, näppasin ma jutuajamiste või kirjelduste lõike ajaleheartiklitest, mis ma olin tol ajal kirjutanud, kuna nende värskus imponeeris mulle ja kuna hiljem ei pakkunud mälu sama teravust – näiteks minu kirjelduse puhul Vadim Bakatinist, kunagisest KGB juhist. Teistel puhkudel olen ma jätnud loo üsna samasuguseks, nagu ma selle tollal kirjutasin, ma lihtsalt kohendasin seda siit-sealt ja andsin natuke lihvi, et teha seda selgemaks või kaasajastada.
Ma ei taha võtta eelduseks, et lugejal peaks olema minu töödest tohutud teadmised – või et tal peaks neist üldse mingeid teadmisi olema –, sellest ka mõned seletavad lõigud siin raamatus. Kuid võite olla kindlad – kuskil ei ole ma teadlikult ühtegi sündmust ega lugu võltsinud. Maskeerinud, kus vaja – seda küll. Kuid võltsinud – rõhutatult mitte. Ja kus iganes on minu mälestused kahtlased, olen ma seda hoolega ka öelnud. Üks hiljuti ilmunud jutustus minu elust pakub ülevaatlikku versiooni ühest-kahest sellisest loost, niisiis kuulutan ma need loomulikult hea meelega enda omaks, jutustan need omaenda häälega ja täidan need nii hästi kui võimalik oma tunnetega.
Mõned episoodid on võib-olla mõne põhimängija surma pärast omandanud tähenduse, millest ma tollal teadlik ei olnud. Kogu pika elu ei ole ma pidanud päevikut, ainult pannud siin-seal kirja mõne reisimärkme või jupikese päästmatult kadunud dialoogist – näiteks oma päevadest koos Yassir Arafati, PVO juhiga enne tema väljasaatmist Liibanonist, ja hiljem minu nurjunud külaskäigust tema valgesse
hotelli Tunisis, samas linnas, kus mõni nädal pärast minu lahkumist tappis Iisraeli mõrvarühm mitu tema ülemjuhatuse liiget, kes olid korteris temast mõne miili kaugusel.
Mind tõmbasid mehed ja naised, kellel oli võimu, sellepärast, et nad olid olemas ja sellepärast, et ma tahtsin teada, mis neid tagant sunnib. Tagantjärele paistab aga, et nendega koos olles ei teinud ma muud, kui noogutasin targalt, vangutasin pead, kus vaja, ja üritasin korra või paar nalja teha, et pinget leevendada. Alles pärast, kui ma olin tagasi oma hotellitoas, õngitsesin ma välja oma räsitud märkmiku ning üritasin kuuldust ja nähtust sotti saada.
Teised minu reisidest jäänud kiiruga tehtud kritseldused pole suuremas osas tehtud mitte isiklikult minu poolt, vaid väljamõeldud tegelaste poolt, kelle ma võtsin endaga kaitseks kaasa, kui söandasin välja maailma minna. Need märkmed on kirjutatud mitte minu, vaid nende vaatenurgast, ja nende sõnadega. Kui ma leidsin ennast kükitamas kaevikus Mekongi jõe lähedal ja kuulsin esimest korda elus, kuidas kuulid laksatavad minu pea kohal mullavalli, ei olnud see mitte minu värisev käsi, mis usaldas mu nördimuse räämas märkmikule, vaid minu vapra väljamõeldud kangelase, rindereporter Jerry Westerby käsi, kelle jaoks oli tule all olemine igapäevase rutiini osa. Ma uskusin, et olen selles osas erakordne, kuni kohtusin ühe tuntud sõjafotograafiga, kes tunnistas mulle, et surmahirm lahkub temast ainult siis, kui ta vaatab läbi oma kaameraobjektiivi.
Noh, minust ei lahkunud see korrakski. Aga ma tean, millest ta räägib.
Kui teil peaks kunagi niipalju vedama, et te lööte varakult kirjanikuna läbi nii nagu juhtus minuga, raamatuga „Spioon, kes pääses külma käest”, jaguneb kogu teie ülejäänud elu ajaks enne ja pärast. Te meenutate raamatuid, mida kirjutasite enne seda, kui rambivalgus teid üles leidis, ja mis nüüd tunduvad raamatutena teie süütuseajast, ja raamatuid pärast seda, oma madalhetkedel, nagu oleksite kohtu all. „Pingutab üle,” hüüavad kriitikud. Mina pole kunagi arvanud, et pingutaksin üle. Ma uskusin, et olen oma edule niipalju võlgu, et anda endast parim, ja üldiselt, ükskõik kui hea või halb see parim ka oli, just seda ma tegingi.
Ja ma armastan kirjutamist. Ma armastan selle tegemist, mida ma teen ka praegusel hetkel, kirjutan usinasti nagu põgenik umbses toas laua taga maikuu mustapilvelisel varahommikul, samal ajal kui mööda akent jookseb alla mägede vihm ja pole mingit ettekäänet vantsida vihmavarju all mäest alla raudteejaama, sest International New York Times jõuab kohale alles lõunaks.
Ma armastan kirjutada käigupealt, märkmikutesse jalutuskäikudel, rongides ja kohvikutes, ning sibada siis kiiruga koju oma saaki uurima.
Kui ma olen Hampsteadis, on seal pargis üks pink, mis mulle eriti meeldib, see on pistetud laia võraga puu alla, see asub oma kaaslastest eraldi ja just seal meeldib mulle kirjutada. Ma olen alati kirjutanud ainult käsitsi. Võib-olla on see minust ülbe, kuid mina eelistan pidada kinni sajanditepikkusest mehhaniseerimata kirjutamise traditsioonist. Kadunud graafiline kunstnik minu sees lausa naudib sõnade joonistamist.
Kõige rohkem armastan ma kirjutamise privaatsust ja just sellepärast ei käi ma kirjandusfestivalidel ning hoidun, nii palju kui võimalik, intervjuudest, kuigi statistikast see niimoodi ei paista. On aegu, tavaliselt öösiti, kui ma kahetsen, et üldse kunagi mõne intervjuu olen andnud. Kõigepealt tuleb ennast välja mõelda, alles siis saab hakata oma väljamõeldist uskuma. See ei ole protsess, mis on võrreldav enese mõistmisega.
Infokogumisreisidel kaitseb mind osalt see, et päriselus on mul teine nimi. Ma võin anda hotellis allkirja, ilma et peaksin murelikult mõistatama, kas minu nimi tuntakse ära – ja kui seda ära ei tunta, mõistatama murelikult, miks seda ei juhtunud. Kui ma pean paljastama tõe inimestele, kelle kogemustest ma tahan teadmisi ammutada, on tulemused erinevad. Mõni keeldub mind tolli võrragi usaldamast, mõni aga ülendab mu salateenistuse juhiks ja vastab minu väitele, et ma olin salaelu kõige madalam vorm, et on ju arvata, et ma nii ütlen. Pärast seda pihib ta mulle saladusi, mida ma ei taha, mida ma ei saa kasutada ja mis ei jää mulle meelde, uskudes ekslikult, et ma annan need edasi Teadagi Kellele. Siin raamatus toon ma ära ka paar näidet sellest tõsikoomilisest dilemmast.
Kuid enamik neist õnnetutest hingedest, keda ma olen viimase viiekümne aasta jooksul sel moel tüüdanud – alates farmaatsiatööstuse keskastme juhtidest ja lõpetades pankurite, palgasõdurite ja
mitmesugustes varjundites spioonidega –, on ilmutanud kannatlikkust ja heldust. Kõige heldemad on olnud sõjareporterid ja väliskorrespondendid, kes võtsid parasiitliku romaanikirjaniku oma tiiva alla, omistasid talle julguse, mida tal tegelikult ei olnud, ja lubasid tal oma sabas sörkida.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin asunud oma röövretkedele Kagu-Aasias ja Lähis-Idas ilma David Greenway, Time’i, Washington Posti ja Boston Globe’i Kagu-Aasia paljutunnustatud korrespondendi nõu ja seltsita. Kindlasti pole ükski uje algaja ennast eales haakinud nii ustava tähe külge. Ühel 1975. aasta lumisel hommikul istus ta parajasti siin mägimajakeses meie hommikusöögilauas ja nautis põgusat hingetõmbepausi rindest, kui talle helistati toimetusest Washingtonis ja öeldi, et ümberpiiratud Phnom Penhi linn on langemas punaste khmeeride kätte. Meie külakesest ei vii alla orgu ühtegi teed, käib ainult väike rong, millega saab suurema rongi peale, millega saab veel suurema rongi peale ja sealt Zürichi lennujaama. Üks-kaks-kolm oli Greenway vahetanud oma alpivarustuse sõjakorrespondendi odavate khakide ja vanade seemisnahast kingade vastu, suudelnud hüvastijätuks oma naist ja tütreid ning lidus juba mäest alla rongijaama. Mina lidusin talle tema passiga järele.
On üldteada, et Greenway oli üks viimaseid Ühendriikide ajakirjanikke, kes Phnom Penhi Ameerika saatkonna katuselt helikopteriga ära viidi. 1981. aastal, kui ma olin jäänud düsenteeriasse Allenby silla juures, mis ühendab Läänekallast Jordaaniaga, vedas Greenway mu ülepääsu ootavate kannatamatute reisijate massist läbi, aitas meid puhta tahtejõu ja jutuga läbi ka kontrollpunktist ning viis mu üle silla.
Seoses mõne episoodiga, mida ma olen kirjeldanud, mõistan ma nüüd, et olen kas isekusest või teravama loo saamiseks jätnud mainimata, kes veel juures olid.
Mulle meenub jutuajamine vene füüsiku ja poliitvangi Andrei Sahharovi ja tema naise Jelena Bonneriga, mis toimus ühes restoranis veel tollases Leningradis Human Rights Watchi egiidi all, kusjuures kolm selle liiget istusid koos meiega laua taga ja pidid kannatama KGB võltsajakirjanike lapsikut segamist, kes paradeerisid meie ümber ja tulistasid meile oma vanamoodsate välklampidega näkku. Ma loodan, et oma jutustuse sellest ajaloolisest päevast on pannud kirja ka teised meie seltskonnast.
Ma meenutan Nicholas Elliotti, topeltagent Kim Philby kauaaegset sõpra ja kolleegi, kes marssis edasi-tagasi meie Londoni maja elutoas, brändiklaas käes, ja liiga hilja tuleb mulle meelde, et täpselt samamoodi nagu mina, viibis seal ka minu naine, istus tugitoolis minu vastas ja oli täpselt sama lummatud.
Ja just neid ridu kirjutades meenub mulle õhtu, kui Elliott tõi õhtusöögile oma naise Elizabethi, ja meil oli armastatud külaline, iraanlane, kes kõneles laitmatut inglise keelt väikese, üsna armsa kõnedefektiga.
Kui meie iraani külaline oli lahkunud, pöördus Elizabeth Nicholase poole, silmad säramas, ja ütles elevalt:
„Kas sa panid tähele, kuidas ta kogeles, kallis? Täpselt nagu Kim!” Pikk peatükk minu isast Ronniest läheb raamatu lõppu, mitte algusse, sest kui väga see talle ka ei meeldiks, ei tahtnud ma, et ta kõige tähtsamale kohale trügiks. Hoolimata kõigist tundidest, mis ma olen veetnud, piinates ennast mõtetega temast, jääb ta minu jaoks sama suureks mõistatuseks kui minu emagi. Kus ma pole andnud mõista teisiti, pärinevad lood otse allikast. Kus ma nägin vajadust, muutsin ma mõnda nime – põhimängija võib küll surnud olla, kuid tema pärijad ja järeltulijad ei tarvitse naljast aru saada. Ma üritasin tõmmata läbi oma elu korrastatud raja, vähemalt teemade, kui mitte ajalise järjestuse mõttes, aga üsna samamoodi nagu elu ise, nii laienes ka see rada seosetuks ja mõned lood said lihtsalt selleks, mis nad on minu jaoks – eraldiseisvad vahejuhtumid, mis ongi ise oma eesmärgiks, ei osuta minu teada ühtegi suunda ja mida jutustatakse sellepärast, mida nad on hakanud minu jaoks tähendama, ja sellepärast, et nad häirivad, hirmutavad või liigutavad mind, või ajavad mu keset ööd üles ja panevad valjusti naerma.
Aja möödudes on mõned neist kohtumistest, mida ma kirjeldan, omandanud minu silmis tillukeste ebasündsas olukorras tabatud ajalookillukeste staatuse, ja ilmselt tunnevad kõik vanemad inimesed samamoodi. Kui ma loen neid kõiki taas, farsist tragöödiani ja jälle tagasi, tunduvad nad mulle pisut vastutustundetud, ja ma ei tea, miks. Võib-olla tundub minu enda elu mulle vastutustundetu. Aga selles osas on nüüd juba hilja midagi ette võtta.
On palju asju, millest ma ei kipu kunagi kirjutama, nii nagu neid on igaühe elus. Mul on olnud kaks tohutult ustavat ja pühendunud naist ning ma olen neile mõlemale võlgu piiritu tänu ja mitte just vähe vabandusi. Ma ei ole olnud ei eeskujulik abikaasa ega eeskujulik isa ja ma ei ole huvitatud ka enda näitamisest sellisena. Armastus tuli minu juurde hilja, pärast paljusid eksisamme. Oma eetilise kasvatuse võlgnen ma oma neljale pojale. Seoses oma tööga Briti luure jaoks, mis toimus peamiselt Saksamaal, ei soovi ma lisada midagi sellele, mida teised on mujal juba ebatäpselt jutustanud. Selles osas seob mind jäänuk vanamoodsast ustavusest oma Teenistusele, kuid ka kohustus inimeste ees, kes nõustusid minuga koostööd tegema. Meie vahel oli selge, et konfidentsiaalsuse lubadusele ei kehti mingi ajalimiit, vaid see laieneb meie lastele ja kaugemale. See töö, millega me tegelesime, ei olnud ohtlik ega dramaatiline, kuid need, kes selle ette võtsid, pidid valusalt endasse vaatama. Ükskõik, kas need inimesed on täna elus või surnud, peetakse konfidentsiaalsuse lubadusest kinni.
Spioonitöö suruti mulle peale juba lapseeas, ilmselt üsna samamoodi, kui C. S. Foresterile suruti peale meri või Paul Scottile India. Ma olen üritanud teha salajasest maailmast, mida ma kunagi tundsin, näitelava suurematele maailmadele, kus me elutseme. Kõigepealt tuleb kujutlus, seejärel tegelikkuse otsing. Siis jõuame jälle tagasi kujutluse juurde ja selle laua juurde, mille taga ma praegu istun.
Ära käitu oma salateenistusega nagu tõbras
„Ma tean, kes sa oled!” hüüab Denis Healey, endine leiboristist Briti kaitseminister, erapeol, kuhu meid mõlemaid kutsuti, kahlates ukselt minu poole, käsi välja sirutatud. „Sa oled kommunistide nuhk, vaat kes sa oled, tunnista üles!”
Niisiis ma tunnistangi üles, nagu omad poisid sellistel puhkudel kõik üles tunnistavad. Ja kõik naeravad, teiste hulgas meie pisut ehmunud võõrustaja. Ja naeran ka mina, sellepärast, et ma olen oma poiss ja saan naljast aru sama hästi kui iga teinegi, ja sellepärast, et Denis Healey on küll leiboristide käilakuju ja poliitiline kisakõri, kuid ta on ka arvestatav õpetlane ja humanist, ma imetlen teda ja ta on minust paari joogiga ees.
„Cornwell, igavene närukael!” karjub keskealine MI6 töötaja, minu kunagine kolleeg mulle üle toa, samal ajal kui käputäis Washingtoni siseringi inimesi kogunevad diplomaatiliseks vastuvõtuks, mille võõrustajaks on Briti suursaadik. „Täielik närukael!” Ta ei arvanud, et minuga kokku saab, aga nüüd, mil see on juhtunud, on tal hea meel võimaluse üle mulle öelda, mida ta minust arvab, kuna ma solvasin Teenistuse au – kurat, meie Teenistuse au, kurat küll! – ja kuna ma tegin tolaks inimesed, kes armastavad oma maad ega saa midagi vastu öelda. Ta seisab minu ees, kael kühmus, nagu laseks kohe rusikad käiku, ja kui diplomaatilised käed poleks teda õrnalt sammu võrra kaugemale toimetanud, oleks ajakirjandusel olnud järgmisel hommikul pidupäev. Tasapisi läheb jutuajamine kokteilide juures jälle käima. Kuid mitte enne, kui ma olen teinud kindlaks, et raamat, mis sellele mehele vastukarva käis, ei ole mitte „Spioon, kes pääses külma käest”, vaid selle järeltulija, „Salajane sõda”, mis räägib rõõmutu loo briti-poola
agendist, kes saadetakse Ida-Saksamaale ülesannet täitma ja jäetakse sinna mädanema. Õnnetul kombel oli minu süüdistaja pärusmaaks olnud neil päevil, kui me koos töötasime, just Ida-Saksamaa. Mul käib peast läbi mõte öelda talle, et Allen Dulles, CIA hiljuti pensionile läinud direktor, on kuulutanud, et see raamat on tegelikkusele palju lähemal kui selle eelkäija, kuid ma kardan, et see valaks üksnes õli tulle.
„Või et meie oleme südametud? Südametud käpardid! Ole sa tänatud!”
Minu endine kolleeg ei ole ainus, kes on maruvihane. Vähem tulisel toonil on sedasama etteheidet korratud mulle viimased viis aastakümmet, mitte kui pahaendelist ja murelikku avaldust, vaid kui korduvat refrääni haavunud inimestelt, kes usuvad, et teevad vajalikku tööd.
„Miks peaks meie kallal norima? Sa ju tead, millised me tegelikult oleme.” Või õelamalt: „Nüüd, kus sa meie pealt hunniku raha teenisid, võiksid sa ehk meile mõneks ajaks rahu anda.”
Ja alati on kuskil tusane meeldetuletus, et Teenistus ei saa midagi vastu öelda; et ta on halva propaganda vastu kaitsetu; et tema õnnestumised peavad jääma ülistuseta; et teda ongi võimalik tunda vaid tema läbikukkumiste järgi.
„Me pole kindlasti sellised, nagu meie võõrustaja meid kirjeldab,” ütleb Sir Maurice Oldfield lõunasöögil tõsiselt Sir Alec Guinnessile.
Oldfield on endine salateenistuse ülem, kelle Margaret Thatcher hiljem huntide ette viskas, kuid meie kohtumise ajal on ta lihtsalt üks vana erruläinud spioon.
„Ma olen alati tahtnud Sir Aleciga kohtuda,” ütles ta mulle oma koduse Põhja-Inglismaa aktsendiga, kui ma talle kutse esitasin. „Sellest ajast peale, kui ma istusin tema vastas rongis ja me sõitsime Winchesterist põhja poole. Ma oleksin temaga juttu ajama hakanud, kui oleksin julgenud.”
Guinness hakkab varsti mängima minu salaagent Smileyt BBC telekohanduses raamatust „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” ja tahab nautida tõelise vana spiooni seltskonda. Kuid lõunasöök ei lähe nii sujuvalt, nagu ma olin lootnud. Eelroogade ajal ülistab Oldfield omaaegse Teenistuse eetilisi standardeid ja annab kõige viisakamal moel mõista, et „meie noor sõber David” on määrinud selle head nime. Guinness, endine mereväeohvitser, kes on Oldfieldiga kohtumise hetkest määranud ennast salateenistuse kõrgematesse ridadesse, saab
üksnes targalt pead vangutada ja nõustuda. Merikeele juures viib Oldfield oma väite sammukese kaugemale.
„Just meie noor sõber David ja temasugused,” kuulutab ta üle laua Guinnessile, tegemata väljagi sellest, et ma istun tema kõrval, „teevad korralike töötajate ja allikate värbamise Teenistuse jaoks palju raskemaks. Nad loevad tema raamatuid ja heituvad. See on täiesti loomulik.”
Selle peale langetab Guinness silmalaud ja vangutab justkui hukkamõistvalt pead, samal ajal kui mina maksan arve.
„Sa peaksid astuma Athenaeumi, David,” lausub Oldfield sõbralikult, andes mõista, nagu võiks see klubi minust mingil moel parema inimese teha. „Ma ise soovitan sind. Täpselt. See ju meeldiks sulle, eks?” Ja Guinnessile, kui me seisame kolmekesi juba restorani lävel: „Oli tõesti meeldiv, Alec. Ma pean ütlema, tõeline au. Kindlasti suhtleme õige pea jälle.”
„Absoluutselt,” vastab Guinness andunult ning kaks vana spiooni suruvad teineteisel kätt.
Guinness, kellel nähtavasti ei saa meie lahkuvast külalisest kuidagi küllalt, saadab Oldfieldi kiindunud pilguga, kui see mööda kõnniteed minema marsib: väike energiline, sihikindel härrasmees, kes sammub edasi, vihmavari ette sihitud, ja kaob rahva sekka.
„Mis oleks, kui võtaks ühe konjaki reispassiks?” pakub Guinness välja, ja me oleme vaevalt jõudnud tagasi oma kohtadele, kui algab ülekuulamine:
„Need väga vulgaarsed mansetinööbid... Kas kõik spioonid kannavad selliseid?”
Ei, Alec, Maurice’ile vist lihtsalt meeldivad vulgaarsed mansetinööbid.
„Ja need ereoranžist seemisnahast saapad, kautšukist taldadega... Kas need on selleks, et tähelepandamatult liikuda?”
Ma usun, et need on tegelikult lihtsalt mugavuse pärast, Alec. Kautšuk kriuksub.
„Siis ütle mulle seda...” Ta on haaranud kätte oma tühja konjakiklaasi. Ta kallutab seda ja nipsab selle pihta oma jämeda sõrmeotsaga. „Ma olen näinud, et inimesed teevad niimoodi,” – ta tunnistab rõhutatud mõtlikkusega klaasi sisse ja nipsab selle pihta uuesti – „ja ma olen näinud, et inimesed teevad niimoodi” – nüüd keerutab ta sama mõtliku
ilmega sõrmega mööda klaasi serva. „Aga ma pole kunagi varem näinud, et keegi teeks niimoodi” – ta pistab sõrme konjakiklaasi sisse ja keerutab seda selle sees. „Mis sa arvad, kas ta otsib mürgi sadet?”
Kas ta mõtleb seda tõsiselt? Laps Guinnessi sees pole kunagi elus tõsisem olnud. Noh, pakun ma välja, kui ta otsis tõesti sadet, on ta ju mürgi selleks ajaks juba ära joonud. Kuid Guinness eelistab mind mitte kuulma teha.
On juba meelelahutusajalugu, et Oldfieldi seemisnahast saapad, olgu need kautšukist taldadega või mitte, ja tema kokkupandud vihmavari, mis on suunatud ette, et teed kombata, said väga olulisteks omadusteks Guinnessi portree juures George Smileyst, vanast kiirustavast spioonist. Mansetinööpide kohta ei ole ma viimasel ajal järele uurinud, aga minu mälestust mööda pidas režissöör neid pisut ülepakutuks ja rääkis Guinnessile augu pähe, et ta vahetaks need millegi vähem silmatorkava vastu.
Meie lõunasöögi teine pärand ei olnud nii meeldiv, kuid oli kunstiliselt inspireerivam. Oldfieldi vastumeelsus minu töö suhtes – ja ma kahtlustan, et ka minu suhtes – ajas juured sügavale Guinnessi näitlejahinge ja ta ei pidanud paljuks seda mulle meelde tuletada, kui tundis, et peab rõhutama George Smiley isiklikku süütunnet, või, nagu talle meeldis mõista anda, minu oma.
Viimased sada aastat ja enamgi on meie Briti spioonidel olnud hullumeelne ja mõnikord jaburalt naljakas vihkamise-armastuse suhe oma tõrkjate romaanikirjanikega. Nagu kirjanikud isegi, tahavad nad mainet ja tahavad glamuuri, kuid ärge proovigegi neid paluda, et nad lepiksid pilgete või negatiivsete arvustustega. 20. sajandi alguses kütsid spioonikirjanikud, kes kõikusid kvaliteedilt Erskine Childersist William Le Queux’ ja E. Phillips Oppenheimini, üles sellise saksavastase möllu, et nad võivad ausalt väita, et on omaette julgeolekuteenistuse sünnile kaasa aidanud. Enne seda ei lugenud härrasmehed väidetavalt teiste härrasmeeste kirju – kuigi tegelikult paljud härrasmehed tegid seda. 1914.–1918. aasta sõjaga tuli romaanikirjanik Somerset Maugham, Briti salaagent ja enamikul andmetel mitte kuigi hea agent. Kui Winston Churchill kurtis, et Maughami „Ashenden” rikub riigisaladuste
seadust*, põletas Maugham, kelle kohal rippus homoseksualismiskandaali ähvardus, neliteist avaldamata lugu ja lükkas ülejäänute avaldamise edasi 1928. aastasse. Compton Mackenzie, romaanikirjanik, biograaf ja šoti rahvuslane, ei lasknud end nii kergesti heidutada. Kui ta pääses Teise maailmasõtta minekust, kuna oli invaliid, viidi ta üle MI6-de, välisluureteenistusse ja temast sai Briti vastuluure asjalik juht erapooletus Kreekas. Kuid liiga tihti tundusid talle antud korraldused ja tema ülemused talle jaburad ning nagu kirjanikel kombeks, heitis ta nende üle nalja. 1932. aastal mõisteti tema üle kohut riigisaladuste seaduse rikkumise pärast ja talle määrati 100 naela trahvi tema autobiograafilise teose „Kreeka mälestused” („Greek Memories”) eest – raamat, mis oli tõepoolest tuubil täis ennekuulmatut avameelitsemist. Ta ei õppinud sellest aga sugugi, vaid maksis aasta hiljem kohutavalt kätte satiirilise teosega „Vesi ajudes” („Water on the Brain”). Ma olen kuulnud, et Mackenzie toimikus Julgeolekuteenistuses, MI5-s, on hiiglasuurte tähtedega kiri, mis on adresseeritud salateenistuse peadirektorile ja allkirjastatud rohelise tindiga, nagu oli traditsiooniks selle juhile.
„Mis kõige hullem,” kirjutab tema relvavendade ülem teiselt poolt St. Jamesi parki, „Mackenzie paljastas isegi sümbolid, mida salateenistuse kirjavahetuses kasutatakse** ja millest mõned ongi endiselt kasutusel.” Mackenzie vaim hõõrub kindlasti lõbusalt käsi.
Kuid kõige muljetavaldavam välisluure kirjanduslik ülejooksik on kindlasti Graham Greene, kuigi ma kahtlen, kas ta teadis, kui napilt ta pääses Mackenzie saatusest ja oleks Inglise kohtusüsteemi tunda saanud. Üks minu meeldivamaid mälestusi viiekümnendate lõpust on kohvi joomine ühe MI5 juristiga Julgeolekuteenistuse suurepärases sööklas. Jurist oli heatahtlik, piipu suitsetav mees, rohkem perekonnaadvokaadi kui bürokraadi moodi, kuid sel hommikul oli ta endast väga väljas. Tema lauale oli saabunud raamatu „Meie mees Havannas” eeleksemplar ja ta oli jõudnud sellega poole peale. Kui ma ütlesin, et kadestan teda selle pärast, ohkas ta ja vangutas pead. See sell, Greene, ütles ta, tuleb kohtu alla anda. Kasutades sõja ajal välisluure töötajana
* Tänuavaldus Christopher Andrew’ raamatule „Secret Service” („Salateenistus”), mille andis 1985. aastal välja William Heinemann.
** Sellised kirjad algasid traditsiooniliselt kolmetähelise koodiga, mis näitas MI6 esindust, sellele järgnes number, mis tähistas esinduse töötajat.
kogutud infot, oli ta täpselt kirjeldanud suhet Briti saatkonna juhi ja väliagendi vahel. Ta peab minema vangi.
„Ja raamat on ju hea,” kurtis ta. „Raamat on pagana hea. Ja selles ongi kogu häda.”
Ma kammisin ajalehti, otsides uudist Greene’i vahistamisest, kuid tema jäi vabadusse. Võib-olla olid Julgeolekuteenistuse parunid siiski otsustanud, et parem on naerda kui nutta. Kakskümmend aastat hiljem tänas Greene neid nende armulise teo eest raamatuga „Inimfaktor”, kus kujutas neid mitte üksnes tolvanitena, vaid ka mõrtsukatena. Kuid välisluureteenistus tegi nähtavasti pardakahuritest hoiatuslasu. „Inimfaktori” eessõnas kinnitab Greene hoolega, et pole riigisaladuste seadust rikkunud. Kaevake välja mõni varasem eksemplar „Meie mehest Havannas” ja te leiate samasuguse kinnituse.
Kuid ajalugu annab mõista, et viimaks meie patud unustatakse. Mackenzie lõpetas oma elupäevad rüütlitiitliga, Greene Teeneteordu kavalerina.
„Oma uues romaanis,” küsib minult aus ameerika ajakirjanik, „lasete ühel mehel oma keskse tegelase kohta öelda, et temast poleks saanud reeturit, kui ta oleks osanud kirjutada. Palun, kas te oskate öelda, kes oleks saanud teist, kui te poleks osanud kirjutada?”
Otsides ohutut vastust sellele ohtlikule küsimusele, mõistatan ma, kas meie salateenistused ei peaks oma kirjanduslikele ülejooksikutele siiski tänulikud olema. Võrreldes selle põrguga, mille me oleksime võinud teiste vahenditega korraldada, on kirjutamine sama kahjutu kui klotsidega mängimine. Kui väga kahetsevad kindlasti meie vaesed ahistatud spioonid, et Edward Snowden ei kirjutanud hoopis raamatut.
Mida ma oleksin siis pidanud vastama diplomaatilisel peol oma maruvihasele ekskolleegile, kes, nagu paistis, oleks tahtnud mu pikali lüüa?
See ei annaks midagi, kui ma juhiksin tähelepanu, et mõnes raamatus olen ma kujutanud Briti luuret asjatundlikuma organisatsioonina, kui ma seda eales päriselus nägin. Või et mõned selle kõrgemad töötajad on nimetanud „Spiooni, kes pääses külma käest” „ainsaks kuramuse topeltagendi-operatsiooniks, mis eales õnneks läks”. Või et kirjeldades muust maailmast eraldatud Briti luureesinduse nostalgilisi sõjamänge,
mis teda nii väga pahandasid, üritasin ma võib-olla midagi natuke ambitsioonikamat kui rohmakat rünnakut tema Teenistuse vastu. Ja aidaku mind taevas, kui ma peaksin väitma, et kui sa oled kirjanik, kes üritab uurida ühe rahva hinge, pole selle salateenistus sugugi põhjendamatu koht, kuhu vaadata. Ma oleksin siruli maas juba enne, kui lauses öeldiseni jõuaksin.
Mis puutub sellesse, et tema Teenistus ei saa midagi vastu öelda... noh, mina pakun, et läänemaailmas ei ole ühtegi spiooniagentuuri, mis oleks saanud nautida rohkem hellitamist meedia poolt kui meie oma. „Privilegeeritud” jääb selle kirjeldamiseks selgelt liiga leebeks. Meie tsenseerimissüsteem, ükskõik kas see on vabatahtlik või ebamääraste ja tohutult rangete seaduste poolt peale sunnitud, meie oskused kavalaks sõprusesobitamiseks ja Briti üldsuse ühine alistumine üleüldisele jälgimisele, mille seaduslikkus on kahtlane, teevad kadedaks kõik nuhid vabas ja ka mittevabas maailmas.
Kasu poleks ka sellest, kui ma osutaksin Teenistuse endiste liikmete rohketele „heakskiidetud” memuaaridele, mis näitavad Teenistust rõivastes, milles talle meeldib imetlevate pilkude alla ilmuda; ega „ametlikele ajalugudele”, mis tõmbavad selle koletumatele eksimustele nii andestava loori; ega loendamatutele sulepeast imetud artiklitele meie üleriiklikes ajalehtedes, mis on sündinud palju mõnusamatest lõunaeinetest kui see, mida ma Maurice Oldfieldi seltsis nautisin.
Aga mis oleks, kui annaks minu raevunud sõbrale mõista, et kirjanik, kes kohtleb elukutselisi spioone meie kõigi sarnaste ekslike inimestena, täidab tagasihoidlikku ühiskondlikku ülesannet – isegi, jumal aidaku meid, demokraatilikku funktsiooni, kuna Inglismaal, olgu see halb või hea, on meie salateenistused endiselt vaimseks koduks meie poliitilisele, ühiskondlikule ja majanduslikule eliidile?
Sest seal, kallis endine kolleeg, on minu truudusemurdmise piir. Ja seal, kallis meie hulgast lahkunud lord Healey, on ka minu kommunistlikkuse piir, mida, kui mõtlema hakata, ei saa öelda sinu kohta, kui sa olid noorem.*
* Healey alustas oma poliitilist elu kommunistina ja oli 1937–1940 kommunistliku partei liige. Tlk
Pool sajandit hiljem on raske anda edasi seda usaldamatuse õhkkonda, mis valitses viiekümnendate lõpus ja kuuekümnendate alguses Inglismaa valitsuse salajastes võimukoridorides. 1956. aastal, kui mind arvati ametlikult MI5-e nooremtöötajaks, olin ma kahekümne viie aastane. Mulle öeldi, et kui ma oleksin olnud veel noorem, poleks ma sobinud. Viis, nagu me seda kutsusime, oli oma küpsuse üle uhke. Kahjuks ei kaitsnud mingi küpsus seda selliste hiilgavate tegelaste värbamise eest nagu Guy Burgess, Anthony Blunt ja teised tolle perioodi õnnetud reeturid, kelle nimed on jäänud Briti üldsuse mällu nagu pooleldi unustatud jalgpallitähed.
Ma astusin Teenistusse kõrgete ootustega. Minu senised luurealased saavutused, mis olid küll tühised, olid tekitanud minus isu enama järele. Minuga tegelenud luuretöötajad olid olnud kõik ühtviisi lahked, asjalikud ja hoolivad. Nad kõnetasid minu kutsumustunnet ja äratasid uuesti ellu minu internaatkoolipoisi valusa kohusetunde, mis oli vahepeal kadunud. Sõjaväeteenistuse ajal luuretöötajana Austrias olin ma elanud aukartuses salapäraste tsivilistide ees, kes laskusid ühtelugu meie üksluisesse laagripaika Grazis ja täitsid selle müstikaga, millest sellel muidu kurvastaval kombel vajaka jäi. Alles siis, kui ma astusin nende kindlusse, tulin ma kiiresti maa peale.
Spioneerimine laguneva kahekümne viie tuhande pealise Briti Kommunistliku Partei järel, mida MI5 agendid pidid koos hoidma, ei vastanud minu kõrgetele ootustele. Samuti ei vastanud sellele topeltstandardid, mille järgi Teenistus omasid poputas. Oli see hea või halb, kuid MI5 oli Inglismaa riigiteenistujate ja teadlaste moraalne kohtumõistja. Tollaste kontrolliprotseduuride järgi usuti, et homoseksuaalid ja teised hälvikuteks peetud võivad olla haavatavad väljapressimisele, niisiis ei lastud neid salatööle. Tundus aga, et omaenda ridades ei teinud Teenistus väljagi homoseksuaalidest ega sellestki, et nende peadirektor elas nädala sees avalikult koos oma sekretäriga, nädalalõpul aga oma naisega ning jättis öisele korrapidajale lausa kirjalikud juhtnöörid, juhuks kui tema naine peaks helistama ja tahtma teada, kus ta on. Kuid aidaku jumal registratuuri kirjutajat, kelle seelik hinnati olevat liiga lühike või liiga kitsas, või abielus kontoritöötajat, kes talle silma heitis.
Kui Teenistuse kõrgemad read olid täidetud vananevate ellujäänutega hiilgeaegadest aastatel 1939–1945, siis selle keskmine rivistus koosnes endistest koloniaalpolitseinikest ja piirkonnaülematest, kes olid jäänud üle Briti kahanevast impeeriumist. Kuid ükskõik kui kogenud nad olid tõrksate kohalike mahasurumises, kellel oli hulljulgust oma maad tagasi tahta, ei tundnud nad ennast nii koduselt, kui pidid kaitsma emamaad, millest nad peaaegu midagi ei teadnud. Briti töölisklass tundus neile sama plahvatusohtlik ja ettearvamatu kui kunagi mässavad dervišid. Ametiühingud olid nende silmis lihtsalt kommunismi variorganisatsioonid.
Samal ajal keelati minusugustel noortel spiooniküttidel, kes janunesid tugevamat saaki, raisata aega Nõukogude poolt kontrollitud „illegaalide”, püsielanikeks maskeerunud spioonide otsimisega, kuna vaieldamatust allikast oli teada, et Inglismaa pinnal selliseid spioone ei tegutse. Kellele see teada oli ja kes seda teada andis, seda ei saanudki ma kunagi teada. Neljast aastast piisas. 1960. aastal taotlesin ma üleviimist välisluureteenistusse ehk, nagu minu rahulolematud tööandjad seda nimetasid, „nende raibete juurde teisel pool parki”.
Kuid las ma räägin lahkudes ühest tänuvõlast MI5-le, mida ma ei suuda kunagi piisavalt tasuda. Kõige rangemad juhtnöörid proosa kirjutamiseks, mis ma eales olen saanud, ei pärinenud mitte mõnelt kooliõpetajalt ega juhendajalt ülikoolis, rääkimata siis veel mingitest kirjutamiskursustest. Need tulid klassikalise hariduse saanud vanematelt töötajatelt julgeolekuteenistuse peakorteri kõige kõrgemal korrusel Curzon Streetil, Mayfairis, kes haarasid minu ettekanded lõbusa pedantsusega, kuhjasid põlgust minu umbmääraste lausete ja mittevajalike määrsõnade peale, kritseldasid minu surematu proosa servad täis selliseid märkusi nagu „mittevajalik”, „jäta ära”, „seleta”, „lohakas”, „kas sa mõtlesid seda tõesti niimoodi?” Ükski toimetaja, kellega ma olen pärast seda kokku puutunud, pole olnud nii nõudlik ja ühelgi pole olnud nii õigus.
1961. aasta kevadeks olin ma teinud läbi MI6-s töötamise kursuse, mis varustas mind oskustega, mida mul kunagi vaja ei läinud ja mille ma kiiresti unustasin. Lõputseremoonial ütles Teenistuse väljaõppeülem, tviidülikonnas karune punetava näoga veteran, pisarad silmis, et me peame minema koju ja jääma korraldusi ootama. See võib võtta omajagu aega. Põhjuseks – ja ta vandus, et talle poleks eluilmaski pähe
tulnud, et ta peab sellisest asjast rääkima – oli see, et paljastatud oli üks Teenistuse kauaaegne töötaja, kes oli nautinud tööandja piiramatut usaldust ja kes, nagu selgus, oli Nõukogude topeltagent. Tema nimi oli George Blake. Blake’i reetmise mastaabid on isegi tolleaegse mõõdupuu järgi tohutud: sõna otseses mõttes sadu reedetud Briti agente – Blake ei suutnud ka ise enam kokku arvata, kui palju neid oli; salajased helioperatsioonid, mida peeti riikliku julgeoleku jaoks elutähtsaks – näiteks, kuid mitte ainult Berliini pealtkuulamistunnel – paljastatud, enne kui see jõuti käikugi lasta; ja avaldatud täielik ülevaade välisluureteenistuse töötajatest, turvamajadest, lahingvalmiduses üksustest ja eelpostidest kõikjal üle maakera. Blake, ülimalt tõhus väliagent mõlema peremehe huvides, oli ühtlasi ka jumalaotsija, kes oli paljastamise ajaks jõudnud võtta omaks kristluse, judaismi ja kommunismi – just selles järjekorras. Istudes Wormwood Scrubsi vanglas – kust ta hiljem kuulsa põgenemise sooritas –, andis ta kaaskinnipeetavatele õpetust Püha Koraani osas. Kaks aastat pärast kõhedusttekitava uudise saamist George Blake’i reetmise kohta töötasin ma Bonnis Briti saatkonna teise (poliitala) sekretärina. Meie esinduse ülem kutsus mu ühel õhtul hilja oma kabinetti ja andis rangelt ainult muile isiklikult teada, mida kõik inglased järgmisel päeval õhtustest ajalehtedest lugeda saavad – et Kim Philby, MI6 särava mõistusega endine vastuluureülem, kellest kunagi usuti, et temast saab Teenistuse ülem, oli ühtlasi ka Vene spioon ja, nagu meile alles tasapisi selgeks hakkas saama, oli olnud seda 1937. aastast saadik.
Hiljem selles raamatus saate lugeda Nicholas Elliotti, Philby sõbra, usaldusaluse ning kolleegi sõjas ja rahus, jutustust nende viimasest kohtumisest Beirutis, mis viis Philby osalise ülestunnistuseni. Ja võibolla hakkab teile silma, et Elliotti jutustuses napib mõistatuslikult raevu ja isegi nördimust. Põhjus on väga lihtne. Spioonid ei ole politseinikud ja nad ei ole ka sellised moraalsed realistid, nagu ise uskuda tahaksid. Kui sinu missiooniks elus on võita oma poolele reetureid, ei saa ju kurta, kui selgub, et mõne sinu omadest on meelitanud üle keegi teine, isegi kui sa armastasid teda kui venda ja hinnatud töökaaslast ning jagasid temaga oma salajase töö iga aspekti. See oli õppetund, mille ma olin juba selgeks saanud, kui kirjutasin raamatu „Spioon, kes pääses külma käest”. Ja kui ma hakkasin kirjutama raamatut
„Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”, valgustas minu teed just Kim Philby sünge latern.
Spioonitöö ja raamatute kirjutamine on teineteise jaoks loodud. Mõlemad nõuavad terast silma inimlike üleastumiste ja paljude reetmisele viivate teede märkamiseks. Need meie hulgast, kes on viibinud selles salajases telgis, ei lahku sealt tegelikult kunagi. Kui meil enne sinna astumist polnudki veel sealseid kombeid, siis pärast seda on meil need kindlasti. Tõestust ei pea kaugelt otsima – vaatame Graham Greene’i ja kuuldustel põhinevat jutustust tema enda algatatud kassi-hiire mängust FBI-ga. Võib-olla on selle kirja pannud mõni tema tõrksam biograaf, kuid parem on mitte uurida. Kogu oma hilisema elu oli Greene, romaanikirjanik ja endine spioon, täiesti kindel, et ta on õõnestava kommunismimeelsuse pärast FBI mustas nimekirjas. Ja tal oli ka põhjust seda uskuda, arvestades tema arvukaid sõite Nõukogude Liitu, kestvat ja avalikult tunnistatud ustavust tema sõbrale ja kaasspioonile Kim Philbyle ning tulutuid jõupingutusi roomakatoliku ja kommunistliku ürituse lepitamiseks. Kui kerkis Berliini müür, laskis Greene ennast pildistada selle valel poolel ja ütles maailmale, et oleks parema meelega seal kui siin. Ja tõesti, Greene’i vastumeelsus Ameerika Ühendriikide vastu ja hirm tema äärmuslike väljaütlemiste tagajärgede ees jõudsid nii kaugele, et tema nõudmisel toimusid kõik kohtumised tema Ühendriikide kirjastajaga Kanada pool piiri.
Jõudis kätte päev, mil ta võis lõpuks nõuda oma FBI-toimiku nägemist. Seal oli üksainus sissekanne: et ta käis läbi poliitiliselt ettearvamatu briti baleriini Margot Fonteyniga, kui see võitles oma halvatud ja usu kaotanud abikaasa Roberto Ariase hukule määratud ürituse eest. Spioonitöö ei tutvustanud mulle salatsemist. Eksitamine ja pettus olid mulle vajalikud relvad juba lapsepõlves. Noorukieas oleme kõik omamoodi spioonid, kuid mina olin juba veteran. Kui salajane maailm tuli mind endale nõudma, oli mul tunne, nagu saabuksin ma koju. Miks see nii oli, see on parem jätta hilisemasse peatükki, mille nimi on „Autori isa poeg”.