Aasta tähed on igaüks leidnud oma niši

Aasta tähed

on igaüks leidnud TEKST: ANU JÕESAAR FOTOD: REGIONAALHAIGLA oma niši

Aasta säravateks tähtedeks valitud õendus- ja hooldustöötajaid ühendab armastus oma töö vastu ja oskus kasutada ära ametiga kaasnevaid arenguvõimalusi.

Tormi Kool võib ka reanimobiili rooli istuda

Aasta tulevikutäheks tunnistatud reanimobiiliosakonna õde Tormi Kool soovis kunagi saada vahitüürimeheks, kuid terviserike tõmbas loksumisega seotud ametitele kriipsu peale. Nüüd on ta maismaal igati oma sõiduvees ja sammub õenduses sihikindlalt aste-astmelt kõrgemale.

Kõik algas töökuulutusest, kus otsiti kiirabiautojuhti. Tormi kandideeris ja võeti kohe tööle Tallinna Kiirabisse. Koos sellega asus ta sealses koolituskeskuses õppima parameedikuks (hilisem nimetus kiirabitehnik-autojuht), mis andis õiguse töötada kiirabibrigaadis kolmanda liikmena.

Tormi meenutab, et aegade arenedes tekkis tal soov saada tööle Regionaalhaigla kiirabisse, kuid siia polnud lihtne kohta saada „Regionaalhaigla kiirabi hoiab oma töötajaid: kes on siia tööle saanud, see naljalt ära ei lähe,“ kiidab ta. 2014. aastal asus Regionaalhaigla kiirabiteenust pakkuma Jüri piirkonnas ja siis avanes temalgi võimalus tööle tulla. Mõnda aega töötas Tormi

Parimaid õendus- ja hooldustöötajaid õnnitlevad Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja õendusdirektor Katre Zirel.

Aasta tulevikutäht Tormi Kool (vasakul) ning Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving.

korraga nii Tallinna Kiirabis kui ka Regionaalhaiglas.

Kui Regionaalhaigla kiirabis vabanes täiskoht, võttis Tormi oma järgmiseks eesmärgiks saada reanimobiilimeeskonna liikmeks. „See on kõrgema etapi kiirabibrigaad, mis suudab pakkuda intensiivravi võimekust ka ratastel,“ selgitab Tormi. Reanimobiilis vabanes esialgu pool kohta ja Tormi jätkas poole kohaga Jüri kiirabipunktis, kuniks sai täiskoha reanimobiili.

Regionaalhaigla kiirabi hoiab oma töötajaid: kes on siia tööle saanud, see naljalt ära ei lähe.

„Nüüd tundsin, et on õige aeg astuda Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õeks õppima. Valisin talvise vastuvõtu, kus toimus õppimine kaugõppe vormis. Iga nädal olin esmaspäevast kolmapäevani koolis, samas sain ka tööl edasi käia. Kaugõpe ei tähendanud, et õpid vaid kolm päeva nädalas, tegelikult kulus kogu vaba aeg õppimisele, nii et see aeg oli väga tihe.“

Õeõppe lõpetas ta 2021. aasta suvel ja praegu on tal plaanis asuda edasi õppima intensiivõendust pooleteiseaastases magistriõppes. Kuna reanimobiilibrigaadi kuuluvad väga kogenud intensiivraviarstid, anestesioloogid, erakorralise meditsiini arstid, siis peavad ka brigaadi kuuluvad õed olema eriharidusega. „Ma ei saagi aru, miks ma kohe tööealiseks saades ei mõelnud tervishoiusüsteemis töötamisele,“ imestab Tormi praegu. „Mulle kohe nii meeldib see töö! Kiirabis on mitmekesine ja huvitav, erinevad juhtumid, erinevad sündmuskohad. Iga päev pole ehk päris action, aga siiski jätkub suhtlemist, liikumist, õues viibimist. Lendame helikopteritega, teeme haiglatevahelist transporti ja toimetame kannatanuid sündmuskohalt haiglasse.“

Alarmsõiduki juhtimisõigus on tal endiselt alles, nii et vajaduse korral kutsutakse teda ka rooli. „Tunnen end mõlemas rollis väga hästi – nii reanimobiilisõiduki roolis kui ka õena. Lihtsalt vastutusala on erinev: autojuht-kiirabitehniku vastutus on viia brigaad ohutult õigesse kohta, hoolitseda patsiendi transpordi eest sündmuskohalt kiirabisõidukisse ja sõidukis oleva aparatuuri/töövahendite eest. Õe rollis on teistsugune vastutus: ravimite manustamine vastavalt arsti korraldustele, patsiendi jälgimine ja erinevate protseduuride teostamine.“

Samuti lubab Tormi juba 14 aasta pikkune kiirabikogemus näha tal kummagi rolli vaatevinklist asju, mida brigaadi sees saaks lihvida või parandada. Ta annab kiirabikeskuse koolituskeskusele soovitusi, milliseid koolitusi oleks lisaks vaja, ja koolitab kolleege hea meelega ka ise.

Suurepärase suhtlejana, rõõmsa ja sisuka esinejana on Tormi ideaalne koolitaja ka väljaspool haiglat. Teda kutsutakse meelsasti asutustesse kaasa esmaabitarkusi jagama. Praegu läbibki ta esmaabiõpetaja baaskoolitust, et saada õigus ka üksi esmaabikoolitusi

teha. Ta on veendunud sellise koolituse vajaduses. „Kiirabis töötades näeb palju aegkriitilisi olukordi ja seda, et kui inimest on juba sündmuskohal elustama hakatud, on tema elulemuse tõenäosus palju suurem.“

Vabal ajal meeldib talle looduses viibida, loodust pildistada ja rattaga sõita. Meeldib väga ka mere ääres käia, kuigi merele ta kahjuks oma vana terviserikke tõttu minna ei saa. „Eks mul ole ka kiirabiautos juhtunud, et vahel läheb süda pahaks, aga võtad ennast kokku ja tegutsed,“ tunnistab ta.

Nii palju kui võimalik, püüab ta olla perega. „Kõik, kes haiglas töötavad, peavad oma perele olema väga tänulikud, sest töö ajal ei saa me pere jaoks olemas olla. Vahel katkevad ka vabad päevad tööl tekkinud erakorraliste olukordade tõttu ja on vaja tööle kiirustada. Sõpradest ja kaugemal elavatest sugulastest tunnen küll väga puudust, sest oma eriala eripära tõttu ei satu ma neile enam kuigi tihti külla. Paraku tuleb tuua vahel ohvreid, töö on selline.“

Elena Kurig leiab igaühes armastusväärset

Aasta parima hooldustöötaja tiitli pälvinud neuroloogiaosakonna hooldaja Elena Kurig on üles kasvanud viielapselises perekonnas, kus üksteise eest hoolitsemist peeti loomulikuks. „Meid kasvatati nii, et peres ei ole võimalik kedagi mitte armastada. Igaüks on milleski hea ja tubli, igaühes tuleb leida see, mille eest teda saab armastada,“ räägib Elena. Ka oma patsientide juures teevad talle rõõmu igapäevased väikesed edusammud.

Praegu kahetseb ta vaid, et juba varem hooldaja ameti juurde ei jõudnud. „Olen leidnud oma õige koha. Arvan, et töötan siin pensionini.“

Elena on Regionaalhaiglas töötanud ligi kuus aastat. Siia tööle saamine läks kiiresti – ta saatis CV-keskuse kaudu oma andmed ja juba järgmisel päeval tuligi haiglast kutse proovima tulla.

Ta meenutab, et esimesel katsepäeval tabas teda isegi väike šokk. „Neuroloogiapatsiendid on väga huvitavad: dementsus, entsefaliit, meningiit, insult on sellised haigused, mis muudavad inimest, nad võivad käituda nagu väikesed lapsed. Alguses isegi ehmusin veidi, aga sain kohe aru, et tahan siia tulla,“ meenutab Elena. „Minu töös on vaja palju kannatust ja natuke huumorimeelt. Ei saa kõike tõsiselt võtta, mis patsiendid teevad, nad on ju haiged. Ja haigeks võib jääda igaüks meist.“

Hooldaja töö võib eemalseisjale paista lihtne – toidad patsienti, pesed teda, keerad lamajal külge –, kuid Elenale sai varsti selgeks, et tal on vaja palju juurde õppida. Nii jõudis ta järgmisel aastal pärast tööletulekut koolipinki. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis kandideeris sellele erialale kolm inimest kohale, kuid Elena osutus valituks. Töö kõrvalt õppida ei olnud kerge, seda enam et eesti keel ei ole tema emakeel ja kirjalikke töid tuli teha näiteks sellistes ainetes nagu arengupsühholoogia või majandus. Kuid osakonnakaaslased pakkusid Elenale lahket toetust ja abi ning 50-aastasena sai ta oma lõpudiplomi kätte.

Mida siis hooldaja peab õppima? „Kõigepealt alternatiivset kommunikatsiooni,“ selgitab Elena. „Neuroloogiapatsiente ühendab see, et midagi on juhtunud nende peas, nad ei suuda end arusaadavalt väljendada, ei suuda pikka lauset meelde jätta. Patsient võib olla ka pime või kurt, meie peame ikkagi oskama temaga suhelda.“

Teine tähtis valdkond on ergonoomika ja logistika – võid olla ise nääpsuke nagu Elena, kuid sul tuleb osata liigutada 150-kilost patsienti. Selleks on palju häid abivahendeid, mida on vaja kasutama õppida.

Elenale meeldib tema igapäevane töö väga. Kuid haiglas inspireerivad teda ka toredad projektid, milles tal on õnnestunud kaasa teha. Nii on temast saanud omamoodi filminäitleja: ta etendab patsienti insuldijärgse hoolduse õppevideotes, kus tutvustatakse lähedastele patsiendi toetamist ja abivahendite kasutamist. Sellistes filmides ei kasutata ehtsaid patsiente ja Elena on tänu oma töökogemustele ja koolis saadud teooriateadmistele hea näitleja. Näiteks tuleb tal mängida

Aasta parima hooldustöötaja tiitli pälvis Elena Kurig, teda õnnitleb Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving.

Olen leidnud oma õige koha. Arvan, et töötan siin pensionini.

halvatud käega haiget ja demonstreerida võtteid, kuidas ikkagi ise endale võileiba valmistada. „Saan niimoodi patsiendi lähedaste elu kergendada ja teen ka ise midagi sellist, millest jääb jälg,“ on Elenal hea meel.

Vabal ajal naudib ta kõige enam tegelemist oma kolmeaastase tütretütrega. Praegu on lapse arengus imeline aeg ja vanaema ei tahaks sellest ühtegi hetke mööda lasta. Ennast turgutab ta meelsasti spaades, reisib võimalust mööda ja jalutab looduses. Elenale meeldib ka süüa teha ja pole sugugi haruldane, kui ta saabub hommikul tööle, kaasas vaagnatäis kotlette kolleegidele pakkumiseks. „Ma tulen igal hommikul rõõmsal meelel tööle, sest meil on väga sõbralik ja toetav osakond,“ kinnitab Elena. Aasta hooldustöötaja tiitel oli talle siiski suur-suur üllatus, isegi pisut hirmutav. „Mul on juba väike hirm töös mõnd viga sisse lasta – kui sind on tunnustatud parimaks, siis pole sul õigust eksida.“

Piret Sillaots naudib õendust arvutis

Aasta õeks valitud e-intensiivi õde Piret Sillaots tunneb, et pikk karjäär Regionaalhaiglas on teda lõpuks toonud kõige õigemasse kohta, sellisele tööle, mida tema hing on tõesti igatsenud.

Piret Sillaotsa töökäigust Regionaalhaiglas kirjutasime pikemalt ajakirja eelmises numbris. Ta on anestesioloogiakliiniku raudvara, kes suurema osa siin töötatud ajast on olnud õendusjuht. Praegu aga ehitab ta üles e-intensiivravi, mis peaks tulevikus viima intensiivravi patsientide näitajad arvutis kogutavaks, hallatavaks ja töödeldavaks kvaliteetseks andmestikuks.

Piret meenutab, et kui ta 1988. aastal majja tööle tuli, oli ta õppinud õeks ja ega sel ajal tulevikult teab mida oodata olnudki – töötad kas õena või vanem-õena. Praegu on õeameti perspektiivid tohutu palju avaramad. „Meie riigi arenguga, Eesti õenduse arenguga, meie haiglate majandusliku ja meditsiinisüsteemi arenguga

Aasta õeks valiti e-intensiivi õde Piret Sillaots.

Õdedele on nii palju volitusi juurde antud, et igaüks leiab endale midagi meelepärast.

on õdedele tekkinud väga palju uusi võimalusi. Kindlasti on kõige alus see, et oled väljaõppinud õde ja tunned ennast õe ametis hästi. Kuid sa ei pea olema elu lõpuni palatiõde. See amet võimaldab liikuda edasi või kõrvale või diagonaalis. Võid olla õde-nõustaja või õde-uurija või intensiiviõde, IT-spetsialist, koolitaja või õendusjuht. Õdedele on nii palju volitusi juurde antud, et igaüks leiab endale midagi meelepärast.“

Kui Piret Sillaots ise omal ajal soovis ametis edasi liikuda, oli ainus tee saada õendusjuhiks. Ehkki teda selles ametis väga hinnati, tundub talle siiski, et tema enda soovide ja selle ameti vajaduste vahel olid mingid käärid. Enda arvates on ta just praegu jõudnud ametikohale, mis tema iseloomuga kõige paremini sobib: selles on vähe rutiinsust ja samas on võimalik töötada küllaltki iseseisvalt. Piret õppis meditsiinile juurde IT-eriala ning tulevikus, kui e-intensiivravi süsteem on üles ehitatud ja selgeks saadud, võib tema tööd ilmselt kirjeldada kui andmeanalüütiku või andmete kvaliteedikontrolli oma. „Kui ma praegu noore õena alustaksin, ei ole ma kindel, et valiksin õendusjuhi ameti. Ilmselt püüaksin võimaluse korral saada õde-uurijaks või õde-IT-spetsialistiks,“ mõtiskleb Piret. Uuringuõde on see, kes aitab kaasa kliinilistele teadusuuringutele. Põhiuurijad on arstid, aga uuringuõed on nende abilised, protsesside ja analüüside läbiviijad. Eestis on selliseid õdesid küll veel vähe või neid ei nimetata alati nii. Arenenud maades on aga selline amet täiesti olemas: uuringuõde, kes on seotud nii kliiniliste kui ka teadusuuringutega.

Suvel loodab Piret jõuda sageli oma maakodusse. Ta on ka suur spordisõber, keda näeb tihti orienteerumisrajal, rattaga sõitmas või suusatamas.