Vee kütkestav kutse

TEKST: KRISTINA TRAKS FOTOD: ERAKOGU Vee kütkestav kutse

Juba kümmekond aastat ei kujuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu (41) suve ette kajakisõiduta. Vabalt võib juhtuda, et sõpradega saadakse pühapäeva varahommikul Rohuneemel mere ääres kokku, pannakse kajakkidele „hääled sisse“ ja sõidetakse Aegnale pannkooke küpsetama. „Saab mõnusa puhkusetunde ja ka trenni tehtud,“ märgib Agris.

Algus

Viljandist pärit Agris pole kunagi vett kartnud. Samas pole tema peres eriti veele kiputud – pole olnud kalastamise ega paadisõidu traditsiooni. Kajakisõidust ei teadnud Agris midagi seni, kuni sõbrad ta kümmekond aastat tagasi Ahvenamaa saarestikku kaasa kutsusid. „See esimene kogemus oli nii hea, et aastatega on kajakisõidust saanud väikestviisi sõltuvus,“ ütleb ta. „Tookord oli imeilus ilm, tuult peaaegu polnudki, vesi sile, kõik õnnestus. Ma polnud tundnud kunagi varem sellist kutset veele. See oli kütkestav!“

Kuidas?

Sõidetakse üheste või kaheste kajakkidega, ühesed on rohkem edasijõudnute pärusmaa, kahesed aga suurepärane võimalus algajatele. Seal pannakse kogemustega sõitja kokku algajaga ning nii saab ka viimane selgeks õiged sõiduvõtted. Kajakisõit on tehniline ala, valesti tehes on tagajärjeks lihasvalud ja kange

keha. Suviseks matkamiseks ei pea just aasta läbi ränka trenni tegema, kuid ülakeha treenimine ja aktiivne eluviis tuleb kasuks. Näiteks on hea trenn murdmaasuusatamine, mida ka Agris igal võimalusel teeb, või kepikõnd. Isiklikku kajakki Agrisel (veel) pole, aga kuna tema matkaseltskonna üks liige rendib kajakke, siis pole sellest ka lugu. Alati saab matkaks kajakid ja kogu varustuse laenutada. Ka eririietust suvine sõit ei vaja, tähtis on mugavus ja et saaks end vabalt liigutada.

Kus?

Kajakiga on tore sõita nii merel kui ka siseveekogudel. Agrise vaieldamatu eelistus on meri ja lemmikkohaks Ahvenamaa saarestik. Ta on seal käinud mitu korda, kuid endiselt leidub avastamata kohti. On aga ka juba selliseid tuttavaid saari, mille kohta matkaseltskond teab, et seal saab nautida head rendisauna või mille kohta on seltskonna matkakaardil märge, et saar on ööbimiseks kui viie tärni hotell.

Üldiselt meeldib Agrisele matkata metsikult. Ahvenamaal on palju asustamata väikesaari, kus saabki seda harrastada: valid välja meeldiva paiga, sätid üles telgi, kokkad lõkkel õhtusöögi ning naudid luksuslikku privaatset olemist. Mõnikord tehakse lausa sauna – ajad kivid lõkkel kuumaks, tõmbad ümber koormakatte ning valmis ongi telksaun, kus naha saab korralikult kuumaks. „Neli-viis ööd telgis on midagi erilist, loomulikult on seda ka laagrihommikud, hommikukohv ja pannkoogid. Ja kui hea on pärast kõike seda tulla koju ja minna kuuma duši alla,“ räägib Agris.

Laagerdamiseks sobiva saare valik võib teinekord põhjustada suure diskussiooni, sest igal matkalisel on tavaliselt oma kriteeriumid. Mõnele on väga tähtis, kuidas telke saaks paigutada, mõni tahab kalastada, ujuda, päikesetõusu või -loojangut nautida. Nii võibki juhtuda, et suure arutamise ja valimise käigus venib matkapäev päris pikaks: „Meie rekord on suure rühmaga sõita päevas 50 kilomeetrit, millest viimased 15 kilomeetrit lisandusid ööbimiskoha üle vaieldes.“ Agrise sõnul eelistatakse inimtühje väikesaari. Hoopis keerulisem on laagripaika leida asustatud kohtades, kus pead küsima omanikult nõusoleku telkimiseks ning lõket teha tihti ei tohigi.

Üksi või mitmekesi?

Täiesti üksi Agris kajakiga sõitmas ei käi, sest veel võib juhtuda ka ootamatusi ning mitmekesi on ohutum. „Näiteks kui peaks ümber minema, siis on hea, kui keegi aitab,“ nendib mees ja tunnistab, et eskimopööret on ikka harjutatud, aga eriti lihtne see pole. Nimelt on kajakiga ümberminekul kaks võimalust: teha eskimopööre või märgväljumine. Eskimopöördes keerab aerutaja kummuli läinud kajaki püstiasendisse, kasutades selleks oma keha ja aeru liikumisest tekkivat momenti. Märgväljumisel tuled lihtsalt kajakist välja, keerad selle õigeks ja ronid tagasi.

Lisaks ümberminemisele võib juhtuda veel muidki asju. Näiteks astud randudes ettevaatamatult libedale kivile ja kukud randme paigast ära. „Libedad kivid on eriti teema Soome rannikuvetes,“ ütleb Agris. Võib ka juhtuda, et hoolimata kõigiti korralikust ilmaennustusega arvestamisest jääd ikkagi tormi kätte. Agris kirjeldab, kuidas nad kord läbisid kajakkidega Ahvenamaal kümnekilomeetrist lõiku saarte vahel kõrgete lainetega ning suur reisipraam jäi kajakiseltskonna kõrval seisma, et uurida, kas neil on ses lainemöllus ikka kõik korras ja ega abi vaja pole. „Suurte lainetega sõitmine tekitab adrenaliini, samas väga pikalt seda ikkagi teha ei taha. Teisalt – päris peegelsile vesi pole ka hea, siis küpsetab päike,“ sõnab ta ja lisab, et otseselt ohtlikke olukordi pole matkadel ette tulnud. Matkale tuleb teha eeltöö ning turvavarustus on alati kaasas ja kasutusel.

Pikkadel meresõitudel meeldib Agrisele sõita pigem kaheses kajakis, sest siis saab ka kaaslasega juttu ajada. Muidu kipub ju ikka nii olema, et seltskond hajub veele laiali ja sõidad sisuliselt ikkagi nagu üksi.

Aga Eesti sõidud?

Eestiski on Agris küllalt palju kajakiga ringi sõitnud ning meenutada on toredaid retki väikesaartele. Näiteks Kihnu, Prangli ja Naissaar on jätnud kustumatu mulje. Nendel retkedel on meresõidumõnu alati ühendatud ka kohaliku kultuuri ja eluolu nautimisega. Paljudel väikesaartel saab laenutada jalgrattaid ja nendega ümbrust uudistada. Muidugi ei jäeta külastamata ka kohvikut või kiikamata kohalikku kirikusse.

Kohe pärast jaanipäeva pakib Agris taas kajakimatkavarustuse ja sõit viib Vormsile. Veel on plaanis sel suvel teha matk Ahvenamaal ja minna taas Pranglile. Kuidas selleks pingelise töö kõrvalt aega leida? „Aega tuleb võtta! Olenemata ametipositsioonist on kasulik aeg-ajalt inimühiskonnast eemalduda ja kajakisõit on selleks suurepärane võimalus. Nii mõnigi kord olen merel libisedes oma peas pidanud tähtsaid tööalaseid ajurünnakuid ning on probleeme, mis on saanud lahenduse just kajakis istudes.“

Miks?

Agris tunnistab, et tema isale meri ja lained eriti ei meeldi ning vanemad kipuvad poja kajakimatkade pärast ehk üle muretsema. „Kui ema kuuleb, et me jälle läheme, siis ta ikka küsib, et no kas peab,“ sõnab Agris. Aga kas siis peab ja miks? „See on lihtsalt nii mõnus, seda ei ole võimalik jätta tegemata. Loodus. Päike. Vesi. Sõprade seltskond. Täielik lõõgastus.“