Regionaalhaigla nr 1 2024

Page 1


Regionaalhaigla

Regionaalhaigla tähed –silmapaistvad töötajad pälvisid tunnustuse

Minutid, mis päästavad elu

Viimaste aastate suured ehitused Regionaalhaiglas Võrgustumise võimalustest Hiiumaal, Läänemaal, Raplamaal

Grand man Aasta tohter Helen Ilumets

Ain

Pühendudes patsiendi murele

Seekord on meil ajakirjakaante vahel intervjuud olulise tunnustuse pälvinud kolleegidega. Regionaalhaigla auväärseim –grand man'i tiitel – kuulub arstile, kelle lugematud töötunnid on kulunud põletusravi edendamisele ja Eestis ainulaadse põletusravikeskuse ülesehitamisele. Dr Ain Seimarit iseloomustatakse ülivõrdes – kollegiaalne, hea huumorimeelega, väga töökas, alati patsientidega arvestav.

Aasta tohter Helen Ilumets räägib intervjuus arsti kutsest, põlvkondade erinevustest, tõdedes, et meil on noortelt arstidelt nii mõndagi kasulikku õppida, töö- ja pereelu ühitamisest ja puhkamise vajalikkusest. Õendus- ja hooldusvaldkonna parimaid kirjeldatakse kui särasilmseid ja hoolivaid. Hoopis huvitavast küljest avab end aasta kolleegiks valitud Priit Evardi, kes tutvustab suurt kirge – pikamaajooksu. Soovitusi jagub tal nii algajatele kui ka edasijõudnutele. Priit töötab igapäevaselt IT-teenistuses ning fakt, et ta valiti aasta kolleegiks, näitab, et selles suures organisatsioonis on vaja väga erinevate professionaalide panust, et üheskoos leida iga patsiendi murele parim lahendus.

Head lugemist!

Regionaalhaigla

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Kristo Erikson, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja

Sisukord

2 Juhtkiri

3 Pöördumine

4 Aasta tohter dr Helen Ilumets: „Hästi oluline on siiras pühendumine patsiendi murele!“

8 Grand man 2023 – põletusravi eestvedaja dr Ain Seimar

12 Õnnitleti silmapaistvaid õendus- ja hooldustöötajaid

14 Võrgustumise võimalused: kümme aastat hiljem

20 Minutid, millel on elu hind

23 Regionaalhaigla suurprojektide ralli

28 Taavi Rõivas: „Poliitikud peaksid tekkinud ajaakna ära kasutama.“

30 Dr Silver Heinsar – Teadus toetab innovatsiooni ravis.

34 Teedrajav koostöö toob patsientidele lootust

38 Õ dede praktika on läinud põnevamaks

42 Jooksuga tööle!

44 Hoolides toidust

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: K-Print

Hea lugeja!

Alles soovisime üksteisele edukat uut aastat ja juba ongi pool sellest aastast möödunud. On olnud uudiste ja tegevuste rohke poolaasta.

Ravitöö on meie haiglas olnud alates aasta esimesest päevast üliaktiivne ja selle tulemuseks oli ravirahastuslepingu ületamine ehk ületöö ravitegevuses enam kui 8 miljoni euro ulatuses. See näitab ilmekalt, et Regionaalhaigla võimekus ravitööks ning ka elanikkonna ravinõudlus on oluliselt suurem, kui meie haiglalt ravirahastuslepingu alusel tellitakse. Samuti on ületöö sellises suures mahus selge märk sellest, et patsiendid meie tipptasemel ravikvaliteeti usaldavad ning soovivad oma tervise usaldada just meie arstide ja õdede hoole alla. Anname oma parima, et olla ravikvaliteedis veelgi paremad ning tunnustada neid kõige silmapaistvamaid kolleege, kes seda ravikvaliteeti igapäevaselt arendavad.

Jätkan oma pöördumist ikka veel ületöö teemal. Tehtud ületöö eest saab haigla tasustatud mitte Tervisekassa hinnakirja kohaselt, vaid osaliselt ehk koefitsiendiga. Seetõttu jääb meil esimesel poolaastal saamata enam kui 3 miljonit eurot. See on aga ülivajalik rahastus, jätkamaks haigla arendustegevusi. Kahjuks on jätkuvalt ootel uus psühhiaatriakliinik ning ka riikliku julgeoleku aspektist üliolulise Eesti suurima verekeskuse rekonstrueerimise teine etapp. Teame, et riigi eelarvelised vahendid on piiratud, kuid ootame kasvõi rahastusplaani keskpikas perspektiivis. Ei meenu mulle ühtegi haiglahoonet või -korpust, mida haigla on suutnud ehitada omavahendite ehk Tervisekassa rahastusmudeli toel. Alati on pidanud täiendava panuse andma riik välisvahendite või riigipoolse investeeringutoena. Tervisevaldkonnas ei ole ka sellist lahendust, nagu on kultuurivaldkonnas Kultuurkapital, mis annab sellele valdkonnale mingigi perspektiivi tulevikuinvesteeringute teostatavuse suhtes. Seega, vaja on ka riiklikku kokkulepet tervishoiutaristu jaoks, sest riigi kaitsevalmiduse tagamisel on haiglate valmisolek vaieldamatult kriitilise tähtsusega.

Ootame ka haiglavõrgu arengusuundi. Tänane tervishoid vajab suuri reforme. Strateegiline juhtimine on kriitiline mitte ainult ega isegi mitte peaasjalikult kulude kokkuhoidmiseks, vaid selleks, et luua tervishoiumudel, mis suudaks jätkusuutlikult toime tulla patsientide muutuvate vajadustega. Tänast tervishoiumudelit peenhäälestades tulevikule vastu minna ei saa.

Eeskätt on hädavajalik võtta ette haiglate konsolideerimine Tallinnas. Siiski ei saa haiglavõrgu reformimisel piirduda vaid Tallinnaga ning ses suhtes ei ole isegi küsimus peaasjalikult haiglate arvus, vaid selles, milliseid teenused kuskil pakutakse ja milline on ravikvaliteet, milliseid teenuseid pakutakse koostöös piirkondlike või

keskhaiglatega ning milliseid kõrge ravikvaliteedi ja mõistliku tervishoiurahastuse eesmärgil üksnes piirkondlikes ehk regionaalhaiglates. See ei tähenda ka seda, et kaugeneksime näiteks kodulähedasest ravist väljaspool Tartut ja Tallinna. Regionaalhaiglal täitub tänavu kümme aastat koostööd Pärnu Haiglaga kodulähedase keemiaravi pakkumisel. Teeme seda nüüd ka Hiiumaa Haiglaga koostöös. Saaremaal pakutakse kodulähedast keemiaravi koostöös Ida-Tallinna Keskhaiglaga ning Narvas koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Regionaalhaiglal on plaanid, milliseid teenuseid ja millistes piirkondades veel kodulähedasemalt pakkuma hakata. Analüüsime läbi ka meie enda, Regionaalhaigla grupi tulevikualternatiivid.

Kõike ei saa ega tohigi teha ise ja üksinda ning seda justnimelt ravikvaliteedi huvides. On mõistlik, et juba aastaid on lepitud kokku selles, et Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse organsiirdamisi, vaatamata asjaolule, et suurem osa siirikutest Eestis tuleb Regionaalhaiglast. On veelgi mõistlikum, et arvestades südamesiirdamiste arvu Eestis ühe aasta jooksul, tehakse seda koostöös Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga. Eesti tervisevaldkonna üleseid otsuseid on veelgi enam vaja.

Regionaalhaigla senine nõukogu esimees Taavi Rõivas kirjutas oma ametiaja lõppemisel haigla töötajatele saadetud pöördumises: „Kirjutan neid sõnu päeval, mil on õhus selged märgid uuest valitsusest. Loodan väga, et riigi- ja linnavõimul on tarkust ja otsustavust kasutada ära ajalooline võimaluste aken Põhja-Eesti haiglate ühinemiseks.“ Sama lootus on ka minul.

Ikka jõudu ja jaksu!

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees

Aasta tohter dr Helen Ilumets: „Hästi oluline on siiras pühendumine patsiendi murele!“

Kolleegid on kirjeldanud dr Ilumetsa järgmiselt: kõige südamlikum, säravam ja abivalmim arst. Dr Ilumets on suurepärane suhtleja ja juht. Alati sõbralik, abivalmis ja äärmiselt suure empaatiaga. Väga kollegiaalne, hooliv ja põhjalik arst, kolleeg ja juht oma keskusele.

Regionaalhaigla aasta tohtriks valitud üldsisehaiguste keskuse juht dr Helen Ilumets leiab, et iga patsiendi muresse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning igale murele tuleb leida lahendus.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Regionaalhaigla, erakogu

Kas aasta tohtri tiitel tuli üllatusena?

Vägagi! Hakkasin haigla sööklas nõusid ära viima ning siis tuli kolleeg ja uuris salapäraselt, kas ma üritusele ikka tulen. Esialgu ei saanud ma aru, millisest sündmusest jutt käib, ning lasin kiiresti kõik koosolekukutsed peast läbi. Kolleeg viitas siis ühele meilile, kus mulle olevat teada antud, et olen aasta arstiks valitud. Ma ei olnud veel selle meilini aga jõudnud…

Kuidas kolleegid ja patsiendid uudisesse suhtusid?

Patsiendid vast ei teagi, aga kolleegid olid väga rõõmsad. Ma ju enne tiitli väljakuulutamist ei saanud neile öelda ja siis, kui mind lavalt iseloomustati, üks kolleeg sosistas: „Helen, see oled ju sina!“

On paratamatu, et patsiendid enne vastuvõttu guugeldavad ning otsivad infot arstide kohta. Sinu kohta on eranditult väga positiivsed hinnangud. Mis on sinu põhimõtted suhtluses patsientidega? Kus neid hinnanguid näeb? (Muigab veidi üllatunult.)

Mina leian, et ühegi patsiendi probleemi ei tohi suhtuda vähendavalt ja igale murele tuleb leida lahendus. Patsiendil on arsti juurde tulek alati eneseületus ja seotud mingi murega. Ja kui meie suhtume patsiendi muresse üleolevalt, siis on see patsiendi jaoks solvav. Vahel on vastuvõtule tuleval noorel inimesel tervis täiesti korras ja tegelikuks põhjuseks vaid suur ärevus, sest ta on guugeldanud ning leidnud lõputul hulgal endale „sobivaid“ diagnoose. Arsti jaoks on see paras pähkel, sest patsiendile tuleb olukorda pikalt selgitada ja siis kipub vastuvõtuaeg üle minema. Püüan olla kõige viimane lüli patsiendi jaoks ning tema murele lahenduse leida, et ta ei peaks teise arsti vastuvõtule minema, kui selleks näidustust ei ole, sest sageli jäävadki ärevusega patsiendid erinevate arstide juures käima.

Täpselt nii sind kirjeldataksegi – oled hästi põhjalik ja elad patsiendi muredele kaasa. Mis arvad, kas arsti kutse on ajas muutunud? Mulle endale tundub, et see on pidevas muutumises.

Noored arstid on väga targad ja entusiastlikud, aga neil on täpselt paigas töö- ja puhkeaeg ning ausalt öeldes õpetavad nad ka vanemat põlvkonda, mis on väga positiivne. Meie tegime väga palju öövalveid ja ületööd. Ma ei tea, kas see on asi, mille üle uhkust tunda. Nüüd on suhtumine muutunud ja noored väärtustavad enda vaba aega palju rohkem. See on mingis mõttes hea. Põhjus, miks me nii palju tööd tegime, peitus sageli ka selles, et meil ei olnud selliseid võimalusi näiteks reisimiseks ja vaba aja veetmiseks, mentaliteet töö suhtes oli teistsugune.

Millised on su põhisoovitused residentidele?

Hea küsimus! Minu meelest on kõige tähtsam siiras pühendumine patsiendile, asja tuleb teha südamega! Kui patsiendiga tegeled, siis ei pea seda tegema kellelegi näitamiseks ja plusspunktide kogumiseks, vaid peab jääma tunne, et olen just selle patsiendi jaoks teinud enda poolt kõik, olen pingutanud ja pühendunud ning julgen peeglisse vaadata ja endale öelda, et olen hästi teinud. Teine asi on see, et koju ei tohiks tööd kaasa võtta. Sageli loeme ikka kodus enne magamaminekut tööasju, sest muul ajal lihtsalt ei jõua, aga töö- ja puhkeaeg peab ikkagi jääma eristatuks.

Juhid Regionaalhaiglas üldsisehaiguste keskust.

Kuidas tunned, kas juhiamet tuli pigem ootamatult või oli see loogiline järgmine etapp tööelus?

Pigem oli see loogiline järgmine etapp, kuna omajagu on nende aastatega kogunenud teadmisi ja kogemust ning välja on kujunenud oma nägemus sisehaiguste eriala toimimisest. Mul ei ole kunagi olnud sellist eesmärki, et tahan kindlasti juhiks saada, proovin lihtsalt enda valdkonnas olla väga hea ja pingutada selle nimel ning kui teadmistest jääb puudu, siis saab alati heade kolleegidega konsulteerida. Ma ei ole mõelnud, et teadlikult ehitan enda karjääri, pigem olen südamega asja kallal ja panustan sellesse, et saaks midagi paremaks muuta.

Millest juhtimisel lähtud?

Püüan olla hästi kohal ja lähtuda põhimõttest, et iga probleem tuleb lahendada kohe, kui see tekib, mitte siis, kui see on paisunud suureks.

Dr Helen Ilumets on spordiga tegelenud lapsest peale, tennist mängib kogu pere.

Meie keskuses on väga head suhted, õed julgevad enda arvamuse välja öelda ja koos tegutseme kõige olulisema nimel –et patsiendil oleks hea.

Pead liiva alla ei tasu peita, sest pinged ei kao kuskile. Kui probleemiga tegeleda kohe, siiralt ja ausalt, siis lahenevad need ka paremini. On olukordi, kus on väga raske minna kolleegiga rääkima, aga kui see ära teha, on see tulevikuperspektiivis palju parem. Püüan suhtuda avatult ja mõistvalt, kõik saavad alati teha ettepanekuid ja oma arvamuse välja öelda ning siis otsime ühiselt kõige parema lahenduse. Kui siiski jäävad lahkarvamused, lepime kokku, et katsetame ja proovime mõne aja pärast välja pakutud alternatiivset varianti, mis esialgu sõelale ei jäänud.

Mida tähendab sinu jaoks kollegiaalsus?

Minu jaoks tähendab see seda, et ma kuulan kolleegi ära ega mõista teda hukka. Ma ei ütle kunagi halvasti ja püüan tema seiskohta mõista.

Koroonakriisi ajal tegid vist kõige rohkem valveid terves haiglas. Mida see aeg sulle õpetas?

Valveid sai tõesti väga palju tehtud, ma pole arvestust pidanud, kas just kõige rohkem. See aeg tõestas, et meil Regionaalhaiglas on väga ägedad kolleegid ja kui on kriisiolukord, siis on siin inimesed, kes panevad pead kokku

ja mõtlevad koos, kuidas saaks paremini. See aeg tõi välja need, kellele saad alati loota ja kelle peale kindel olla, ning see lähendas meid meeskonnana. Tagantjärele mõtlen, et õed põlesid isegi rohkem läbi, neil oli väga suur koormus ja nad olid patsientidele lähemal.

Enne puudutasime arstikutse teemat, aga kuidas arsti ja õe suhe ajas muutunud on?

Ka see on muutunud. Varem oli arstide ja õdede vahel suurem lõhe, arvati, et üks allub teisele. Praegu mina isiklikult näen, et oleme meeskond, kellel on erinevad ülesanded. Meie keskuses on väga head suhted, õed julgevad enda arvamuse välja öelda ja koos tegutseme kõige olulisema nimel – et patsiendil oleks hea. Ma arvan, et me oleme üks tiim, ma ise olen töötanud nii hooldaja, õe kui ka arstina ning leian, et igaühel on hästi oluline roll patsiendi paranemisel.

Öeldakse, et kes palju teeb, see palju jõuab – sul on ka doktorikraad. Mida teadustöös uurisid?

Tegin doktoritöö Helsingis kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse mitteinvasiivsetest markeritest. See on mulle väga südamelähedane teema. Mulle ei ole kunagi meeldinud suitsetamine ja arvan, et see töö toetab suitsetamisest loobumise olulisust, sest näitab, et väga paljudel

ka lühiajaliselt suitsetanutel on tõusnud oksüdatiivse stressi tase ja ilmnevad muutused hingamisteedes juba enne, kui üldse sümptomid tekivad. Kui suitsetamine maha jätta, siis põletikulise protsessi tase väheneb organismis oluliselt, aga täielikult ei kao mõnda aega. Hindasime eri markereid, mis põhjustavad oksüdatiivset stressi ja mõjutavad kudede remodelleerumist.

On selge, et suitsetamine kahjustab tervist, selles ei kahtle vist enam keegi. Millised on sinu soovitused, kuidas tervena püsida ja mitte sattuda sageli tervisemuredega arsti vastuvõtule?

Kõige olulisem on see, et inimene hoiab pea korras, sest mõtetest saab nii palju alguse. Samuti peab olema füüsilise ja vaimse tegevuse tasakaal paigas. Liikumine tõstab endorfiinide ehk õnnehormoonide taset organismis ja inimene on rõõmsam. Vahel mõeldakse, et ei ole aega trenni minna, aga trenn annab hoopis teistsuguse energia ja väsimuse ning on väga vajalik.

Millised hobid aitavad sul endal lõõgastuda ning tööstressi vältida?

Mina armastan väga matkata ja tennist mängida. Maal olla on samuti väga tore.

Teil kasvab peres kolm last. Kas olete perekondlikult sportlikud?

Jaa, mu abikaasa aerutab põhiliselt (abikaasa Martin Ilumets on olnud Eesti Aerutamisföderatsiooni president ning osalenud edukalt ka mitmel rahvusvahelisel aerutamise ultramaratonil), aga ma olen ka tema meelitanud tennist mängima. Ka lapsed mängivad tennist, meil on juba seitsmendat aastat selline tore traditsioon nagu tutvusringkonna perede tenniselaager Käsmus.

Kuidas arstikutse kasuks otsustasid?

Perekonnas mul arste ei ole, aga hiljuti rääkisin oma saja-aastase vanaemaga ja tuli välja, et kui sõda ei oleks tulnud, siis oleks ta samuti arstiks õppinud. Lapsepõlvele tagasi mõeldes, umbes kuueaastaselt vist tuli see otsus Muuga suvilas. (Naerab.) Kui ma ei viitsinud teha neid töid, mida vanemad palusid, siis peitsin ennast maja taha, opereerisin tigusid ja vihmausse – pean tunnistama, et neil alati ei läinud väga hästi, tagantjärele tunnen süütunnet. Mulle meeldis ravitsemine ja verd ma ei kartnud.

Hiljem tegelesin väga kõvasti spordiga, olin Moskvas noortekoondises ja õpetajad panid seal meile ainult kolmesid, sest nende arvates sportlased üle kolme ei väärinud, seetõttu tegin kümnendas klassis spordiga lõpparve, et arstiteaduskonda sisse saada.

Mis spordialaga sa tegelesid?

See oli selline ebanaiselik ala, ei teagi, kas julgen öelda… Ma olin sprinter. Elasime Erika Salumäega peaaegu kõrvaltubades. Kui loobuda otsustasin, siis oli see suur traagika, vanemad kutsuti kohale ja nad pidid aru andma. Aga keskkooli lõpetasin viitega ning astusin edukalt arstiteaduskonda.

Kuidas kogud jõudu uueks hooajaks?

Proovin olla rohkem maal, kaalun osalemist Eesti meistrivõistlustel tennises ja loen. Lugemine mulle väga meeldib, hetkel on pooleli raamat „Ära tee kahju“, mis on ühe neurokirurgi Henry Marshi memuaarid, viimati lugesin

Rafael Nadali elulugu ning üks väga mahukas raamat, John Fowlesi „Maag“ on juba viis aastat pooleli. Sageli on mul umbes seitse raamatut korraga lugemisel ning valin vastavalt tujule ja olukorrale, mida parajasti kätte võtan.

Arst olla tähendab suurt vastutust, pikki töötunde ja väga suurt pühendumist. Mis sind selle juures kinni hoiab? Arsti töös on palju positiivset. Tänulik või paranev patsient, ühine töövõit kolleegidega keerulise haiguse diagnoosimisel ja ravimisel, heaolutunne sellest, et tegid kellegi päeva paremaks. Sageli sõbrad küsivad, et kuidas pean vastu keskkonnas, kus paratamatult on ka palju surma ja kannatusi ümberringi, aga see just aitab väärtustada iga hetke, mis meile antud on. Selle võrra oskan elu ilusaid hetki rohkem hinnata ja nende eest tänulik olla. Minu motoks ongi tänulikkus. Usun, et ka keerulised olukorrad on tulnud meile midagi õpetama.

Kõige ägedam matkakaaslane

Martin Ilumets, Heleni abikaasa

Helen on minu jaoks väga inspireeriv inimene. Empaatiavõime ja oskus teisi kuulata on see, mida olen tema puhul imetlenud ja soovinud temalt õppida. Mulle meeldib, et ta teeb alati asju südamega ja on oma tegemistes väga põhjalik ning pingutab tulemuse nimel.

Ta armastab väga oma tööd, kuid oskab samas leida tasakaalu ja aega ka oma pere ning lemmikharrastuse – tennise – jaoks. Kui Helen õhtuti lõpuks koju jõuab või kusagil ruumi sisse astub, siis tuleb koos temaga alati päike välja.

Helen on ka kõige ägedam matkakaaslane, keda tean. Tal jagub pealehakkamist, oskusi ja julgust kõige keerulisemates olukordades, olles valmis aerutama kärestikulistel jõgedel või ronima kõige kõrgeima mäe tippu.

Grand man 2023põletusravi eestvedaja dr Ain Seimar

Aplaus ei taha lõppeda… Inimesed Regionaalhaigla suures saalis on püsti tõusnud, et plaksutada ja austust avaldada haigla kõige auväärsema tiitli grand man kandjale, kelleks on põletusravi edendamisele pühendunud dr Ain Seimar.

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Regionaalhaigla

„Soe, aus, kohusetundlik, korrektne, empaatiline, hea huumorimeelega, töökas,“ kõlavad Aini iseloomustavad sõnad.

Dr Ain Seimar ise jääb tagasihoidlikuks. „Raskete põletustraumade ravi on alati meeskonnatöö ja selle ravi er i etappidel võib teatud juhtudel olla see meeskond väga-väga suur. Seetõttu kuulub see tänu ka kõigile mu kolleegidele põletusravi ja plastikakirurgia ük susest, III intensiivravist, operatsioonikeskusest, lisaks taastusravispetsialistidele ja füsioteraapia spetsialistidele, infektsiooni- ja toitumisspetsialistidele,“ rõhutab ta meeskonnatöö olulisust ning lis ab: „Pika raviprotsessi jooksul on meil vaja olnud praktiliselt kõikide erialade kolleege, kes on aidanud oma nõuga lahendada neid probleeme, mida meie ei oska.

Aitäh kõigile!“

Kui kuskil Eestis – olgu see kõige kaugem nurk Lõuna-Eestis, Ida-Virumaal või Setomaal – on juhtunud raske põletustrauma, tuuakse patsient Regionaalhaigla põletusravikeskusesse. Selle ainulaadse, kõige raskemate põletusravi vajavate patsientide aitamisele pühendunud keskuse alustalaks on olnud dr Ain Seimar koos dr Tiiu Kahaga. Tugeva tandemina on nad vankumatult seisnud põletusravi edendamise eest Eestis ning oma teadmiste ja kogemustega päästnud palju inim-

elusid. Mõlemad on töötanud ka legendaarses A. Seppo kliinikus ja Keila Haiglas ning nende teadmiste najal üles ehitanud põletusravi kompetentsikeskuse Regionaalhaiglas.

Empaatiat ja professionaalsust jagub igale patsiendile ning viisakust ja kollegiaalsust kõigile kolleegidele.

Põletusravi edendamine on südameasi „Ainiga on olnud hea ja turvaline töötada, Ain on tark, ta on alati abiks nõu ja jõuga, ta on väga kohusetundlik ja korrektne. Kui Ain on nädalavahetusel valves, siis võib unustada, et sul on rasked haiged, sest kõik on alati hoitud ja ravitud. Operatsioonitoas on Ain väga rahulik ja tasakaalukas ning vajadusel võtab ta ka patsiendi endise maadlejana topeltnelsonisse ja pöörab hopsti teisele küljele,“ iseloomustab dr Tiiu Kaha oma lähedast kolleegi. Kahe arsti tutvus algas 1987. aastal, kui dr Kaha läks noore tohtrina tööle Seppo kliinikusse, kus dr Seimar oli juba mõne aa sta töötanud. „Ta õpetas mind väga palju, kuidas põletustega haigeid ravida,“ meenutab dr Kaha. Pärast Seppo kliiniku likvideerimist jäädi edasi kolleegideks Keila Haiglas, kus dr Seimarist sai osakonnajuhataja. „Sellest päevast alates toimus põletusravis täielik paradigma muutus, juurutasime uusi ravimeetodeid, saime uusi ravivahendeid ja instrumente ning saime päästa üha raskemaid põletustraumadega patsiente. 2004. aastal tulime koos Regionaalhaiglasse.“

Dr Seimar räägib põletuskeskuse tööst saates "Tervist!", mida saab vaadata aadressil traumakeskus.ee.

Dr Seimaril jagub alati aega ka teadlikkuse tõstmise nimel tegutsemisele, ikka sobitab ta tihedasse g raafikusse vajadusel intervjuu, et vastata ajakirjanike küsimustele, kuidas põletustraumasid vältida ja k uidas lihtsamate põletustega kodus hakkama saada. Põletusravi arstina võib ta heameelt tunda, sest raskete põletustraumade arv on vähenenud. „Põletuste ar v, eriti hukkunute arv, on aastatega langenud päris palju. See langus sai päris kiire alguse 2008.‒2009. aasta paiku ja just 2009. aastast on meil suitsuandur kohustuslik – võimalik, et see on kokkusattumus, aga tõenäoliselt on sellel ikkagi tugev seos,“ rääkis dr S eimar ETV saates „Tervist“.

Kolleegidel jagub palju kiitust

Regionaalhaigla ülemarst dr Kristo Erikson meenutab esimesi tööalaseid kokkupuutumisi: „Dr Seimar oli üks esimesi kirurge, kellega kohtusin kliinilise töö käigus 2018. aastal III intensiivravi osakonnas. Dr Seimarile mõeldes tulevad kohe meelde mure patsiendi pärast, empaatia, keskendumine. Empaatiat ja professionaalsust jagub igale patsiendile ning viisakust ja kollegiaalsust kõigile kolleegidele. Pikast ja raskest tööst hoolimata on dr Seimar säilitanud huumorimeele ja suudab jätkuvalt olla eriala eestvedaja.“

Kirurgiakliiniku juht dr  Andre Trudnikov lisab: „Dr Ain Seimar on rohkem kui lihtsalt arst. Ta on juhendaja, õpetaja ja mentor, kelle kogemused ja tarkus on kujundanud mitme põlvkonna arste. Keegi on tabavalt öelnud: „Inimesed unustavad, mida sa ütlesid, inimesed unustavad, mida sa tegid, kuid inimesed ei unusta kunagi, kuidas sa neid tundma panid.“

Dr Seimar on koos dr Tiiu Kahaga seisnud põletusravi edendamise eest Eestis.

Kokkusaamised dr Seimariga tekitavad alati meeldiva ja südamliku tunde, mida – ma usun – on paljud meist kogenud. Aitäh, Ain, et oled meile eeskujuks mitte ainult arstina, vaid ka inimesena!

„Aini peale mõeldes tulevad esimesena meelde hoolimine, soojus, tähelepanu ja seda nii oma patsientide kui ka kolleegide puhul. Ta on väga hea kolleeg ja arst, kelle peale saab alati loota, kes seisab oma patsientide eest ja ravib neid suure pühendumusega n-ö algusest lõpuni,“ ütleb intensiivravikeskuse juhataja dr Kairi Marie Riigor

Patsiendid hindavad head huumorit ja toetavaid sõnu

Lisaks suurtele teadmistele põletusravi valdkonnas on dr Seimar ka muhe kolleeg, kes on võitnud oma vaheda oleku ja hea naljasoonega kolleegide südame. Kõige lähedasemad kolleegid on dr Seimari iseloomustamiseks pead kokku pannud ning valminud on humoorikas jutt, mille esitamise au „Grand man’i“ tänuõhtul kuulub ortopeediakeskuse juhile dr Vahur Metsnale

„Dr Ain Seimar on tuntud ka kui leekide lord ja tema töö on nagu tuletõrjeüksus, alati valmis, kui keegi on end grillipeol liiga tõsiselt võtnud. Dr Seimar teab, et tuli võib olla hea teenija, kuid halb peremees, seega on tema ülesandeks tuua leekide ohvrid tagasi täies jõus. Ta ei ole lihtsalt arst, vaid nagu kosmeetiline nõid, kes teeb oma võlukepiga, mis juhtumisi näeb välja nagu kirurgiline instrument, imesid, muutes arme ja taastades lootusi. Tema huumorimeel on sama terav kui skalpell ja ta teab, et parim viis ravida ei ole ainult salvide ja sidemetega, vaid ka naeru ja positiivsusega.“

Eesti Õdede Liit valis aasta õeks Ave

Vaidla

Ave Vaidla töötab Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiapolikliinikus onkoloogiliste ja hematoloogiliste patsientide nõustajana ning veenipordi õde-nõustaja ja koolitajana. Nii patsiendid kui ka kolleegid hindavad kõrgelt Ave Vaidla pühendumust ja empaatilisust. „Aasta õde Ave Vaidla on oma töös kirglik ja pühendunud ning oskab märgata, väärtustada ja austada teiste inimeste tundeid,“ ütles Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus

Ave Vaidla südameasjaks ja ametialaseks missiooniks on koolitada võimalikult palju kolleege selleks, et patsiendid ei peaks veenipordi hoolduseks spetsiaalselt Tallinna tulema. Ave Vaidla on Eesti Õdede Liidu usaldusisik ja olnud aastaid õdede liidu pädevuse hindamise komisjoni liige. Vabal ajal panustab ta veel mitme organisatsiooni tegevusse: Eesti Onkoloogiaõdede Ühing, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liit, Eesti Vähiliit ja Eesti Hemofiiliaühing.

Allikas: www.ena.ee

Vaidla.

Margus Viigimaa sai kõrge tunnustuse

Professor Margus Viigimaa valiti Euroopa Hüpertensiooni Ühingu auliikmeks, tunnistus anti üle Euroopa Hüpertensiooni Ühingu XXXIII kongressi autasustamistseremoonial Berliinis.

Euroopa Hüpertensiooni Ühingul on praegu ainult 21 auliiget, enamik Euroopast, aga ka USA-st, Jaapanist ja Hiinast. Margus Viigimaa asutas Euroopa Hüpertensiooni Ühingu Ektsellentsikeskuste võrgustiku aastal 2006 ja juhtis seda k aheksa aastat. Ta oli aastatel 2005–2013 Euroopa Hüpertensiooni Ühingu juhatuse liige ja Officerat-Large . Aastal 2010 asutas ta Euroopa Hüpertensiooni Ühingu töögrupi Hypertension and Sexual D ysfunction ja juhatas seda 12 aastat.

Professor Margus Viigimaa pani aluse ka Eesti Hüpertensiooni Ühingule aastal 1995 ja oli selle esimene president ning hiljem juhatuse liige kuni käesoleva ajani. Talle on omistatud Euroopa hüpertensiooni spetsialisti kvalifikatsioon ja ta juhib R egionaalhaiglas asuvat Tallinna Hüpertensiooni Ektsellentsikeskust alates 2006. aastast.

Ave

Aasta tulevikutäht Alina Akulintševa, aasta õendustöötaja Kersti Naelapää, aasta hooldustöötaja Valeria Koemets.

Tunnustusõhtul

silmapaistvamaid õendus- ja hooldusvaldkonna töötajaid

8. mail toimunud Regionaalhaigla tähtede tunnustusõhtul andsid terviseminister Riina Sikkut ning haigla juhatus üle õendus- ja hooldusvaldkonna parimate tunnustused.

Aasta õendustöötajaks kuulutati Kersti Naelapää, aasta hooldustöötajaks Valeria Koemets ja aasta tulevikutäheks Alina Akulintševa. Kuidas iseloomustavad kolleegid Alinat, Valeriat ja Kerstit?

Aasta tulevikutäht Alina Akulintševa Alina töötab Regionaalhaigla neuroloogiaosakonnas hooldajana. Alina on suurepärane noor kolleeg, kes teeb oma tööd südamega ja südamest!

Tema meeskonda tulemine oli üsna loomulik. Noor, silmad uudishimust säramas, ammutas ta uusi teadmisi õnnitleti

igas valves oldud päevas. Põhjusi, miks ta kolleegide südamed võitis, ei ole keeruline leida. Abivalmis, tähelepanelik, uudishimulik, kartmatu. Armsalt inimlik ja hooliv. Neuroloogiaosakonna „pesamuna“.

Kolleegid on Alinat iseloomustanud järgmiselt: töökas, aktiivne, kohusetundlik. Väga tähelepanelik patsientide suhtes, töötab pidevalt ja teeb oma tööd väga hästi. Suurepärane kolleeg, viisakas, lahke, vastutustundlik ja abivalmis. Väga tegus, alati liigub meelsasti patsiente aitama. Ta tõesti hoolitseb, et patsientidel oleks osakonnas hea ja turvaline olla. Ka õed on harjunud, et kui Alina on tööl, siis on ta usaldusväärne meeskonnaliige, kes teab, miks ja millal teha.

Ta võib küll inimesena olla tagasihoidlik ja jääda märkamatuks, aga seda mitte oma tegudega. On tuntav ja märgatav, kui Alina on osakonnas ringi toimetamas. Alina on andnud oma südame tervishoiule ja seda sada protsenti. Alina teab, et tema tulevik on tervishoid. Soov arstiks saada oli selge juba gümnaasiumi viimases klassis, mil ta otsustas tulla tööle haiglasse, et ise näha ja kogeda, mis siis täpselt haiglas toimub. Nii leidis ta kinnituse oma kindlale elukutsevalikule.

Aasta hooldustöötaja Valeria Koemets

Valeria töötab operatsiooniosakonnas vastutava tehnikuna.

Valeria käes saavad kõik ülesanded lahendatud professionaalselt, tema tähelepanelikkus ja hoolivus aitavad tagada parima ravikvaliteedi. Valeria on äärmiselt hooliv nii oma kolleegide kui ka patsientide suhtes. Ta julgeb teha ettepanekuid, kuidas osakonna töökorraldust veelgi paremaks muuta.

Valeria tunneb oma tööd ja opitoa tehnikat perfektselt. Ka operatsiooniõed on palju rahulikumad (ja õnnelikumad!), kui Valeria on nendega koos tööl. Ta on alati rõõmsameelne ja abivalmis – kõigile meeldib temaga ühes meeskonnas töötada!

Valeria hoolde saab usaldada ka uute abiliste väljaõppe. Ta jälgib olukorda, on valvas ja alati viisakas. Valeria on igati ära teeninud kogu meeskonna tänu ja lugupidamise!

Aasta õendustöötaja

Kersti Naelapää

Kersti Naelapää on õenduskvaliteedi peaspetsia-

listina tänaseks kokku töötanud 13 aastat ning teinud seda tööd suure pühendumisega. Õenduskvaliteedikomitee, mida Kersti veab, on aastate jooksul üle vaadanud kõik õendusvaldkonna juhendid ja korrad.

K ersti panus juhendite töörühmades toob välja tema professionaalsuse kaasa rääkida väga erinevatel teemadel. Kersti hoolib kvaliteetse õenduse arengust.

Ta on auditeerinud sisekontrolli raames korduvalt haigla kõiki osakondi ning edendanud seeläbi õenduskvaliteeti.

K ersti on ka hinnatud magistritööde juhendaja. Ta juhendas 2023. aastal Laura Eensoo ja Liis Paasi ma gistritööd „Kliiniliste invasiivsete õendussekkumiste taskuraamatu väljatöötamine SA Põhja-Eesti R egionaalhaiglas“. Nüüdseks on see kasutusel kõikides osakondades nii trüki- kui ka veebiversioonina.

Ta on juhendanud ka TÜ õendusteaduse magistrante ja teinud ülevaate Regionaalhaigla õenduskvaliteedi tööprotsessidest. Lisaks on ta andnud märkimisväärse panuse erinevate arendusprojektide ja magistritööde posterite juhendamisele ja kujundamisele.

Kersti hoolib kvaliteetse õenduse arengust ning ta on ka hinnatud magistritööde juhendaja.

Kersti on aktiivne intensiivõenduse edendaja. Ta kuulus Eesti Anesteesia- ja Intensiivraviõdede Ühingu (EAIÜ) eelmisesse juhatusse ja on praegu jätkuvalt aktiivliige. Ta juhtis ühingus töörühma, mis tegeles Euroopa intensiivõenduse standardite tõlke ja kohandamisega Eesti jaoks. Ta on olnud EAIÜ rahvusvahelise konverentsi korraldusmeeskonnas ja osalenud intensiivõenduse alase koostöö loomises Läti ja Leedu kolleegidega. Teda on tunnustanud Eesti Õdede

Liit ning Eesti Anesteesia- ja Intensiivraviõdede Ühing tunnustuskirjadega.

Kolleegina on Kersti alati väga sõbralik, abivalmis ja toetav. Ta hoolib sõbralikust töökeskkonnast ja panustab selle hoidmisse ka ise. Oma töös on ta äärmiselt kohusetundlik ja põhjalik.

Regionaalhaigla õendusdirektor Katre Zirel annab üle lilled aasta tulevikutähele Alina Akulintševale.

Võrgustumise võimalused: kümme aastat hiljem

Kümme aastat tagasi allkirjastati esimesed kavatsused maakonnahaiglate võrgustumiseks. Tookord võeti sihiks, et Regionaalhaigla toetaks maakonnahaiglate püsimajäämist nii teenuste kui ka personaliga: meditsiinilised teenused, olgu selleks laboriteenused või radioloogilised konsultatsioonid, aga ka tugiteenused, näiteks infosüsteemid ja ühised hankedi.

Tekst: Eli Lilles

Fotod: erakogu, Regionaalhaigla

Regionaalhaigla juhatuse esimees

Agris Peedu selgitab, et Regionaalhaigla Grupis on tänaseks paljud teenused tsentraliseeritud. Finantsarvestus ja -analüüs, laboriteenus, infotehnoloogia, verekeskuse välislaod. „Seal, kus mõistlik, teeme ühishankeid. Oleme veel poolel teel haiglaapteegi teenuse tsentraliseerimisel ning sel aastal alustasime küberturbeteenuse pakkumisega keskselt,“ märgib ta. „Suurprojektide, nagu näiteks Hiiumaa Haigla rekonstrueerimisel, pakkusime projektijuhtimise teenust. Pakume ka õigusnõustamist. Igal aastal on tütarhaiglad ka meie ühe siseauditi valimis. Hiiumaa Haiglas pakume kodulähedast keemiaravi ning insuldipatsiendi raviteekonnal telemeditsiini.“

Võrgustumisest oodati ja loodeti lahendust personalipuudusele. Samas tõdevad maakonnahaiglate juhid kui ühest suust, et tööjõupuudus ei kimbuta enam vaid väikehaiglaid ning sunniviisiliselt ei saa kedagi tööle suunata.

Kohalike jaoks tähendab kohalik haigla maakonnas väga palju. See annab turvatunde, kinnitab, et abi on alati olemas. Samuti on kodulähedane tervishoid kindel märk maakonna elujõulisusest.

i https://www.regionaalhaigla.ee/et/ haiglate-vorgustumisest-koos-oleme-tugevamad

Haigla kui elujõu märk

Haigla ja kool hoiavad elu maakonnakeskuses. See kehtib

ka Rapla kohta – haigla annab

inimestele teadmise, et abi on alati olemas, ning näitab, et maakond on elujõuline, leiab

Raplamaa Haigla juht dr Piret Sell.

H„aigla on hästi toimiv ja sisse töötatud, oleme maakonnas usalduse pälvinud ning meid kaasatakse paljudesse tegevustesse – näiteks kui tegeletakse kriisiplaneerimise ja turvavõrgustiku loomisega maakonna tasemel. Oleme ka ise aktiivsed, sest haigla on oluline partner ning ka üks suurematest tööandjatest maakonnas,“ räägib dr Sell. Tema sõnul pole ei haiglas ega kohalike seas kuulda olnud muret, et Regionaalhaigla on midagi võrgustumisega vähendanud. Samuti pole haiglajuht tajunud usaldamatust kohaliku arstiabi vastu. Pikaajalised Rapla Haigla arstid tagavad järjepidevuse ja stabiilsuse. Tallinnast käivad eriarstid, kes tagavad laia valiku erialasid ja toovad erialade uuemaid teadmisi ka maakonda.

„Kuigi Rapla on Tallinnast ainult tunniajase autosõidu kaugusel, ei ole Tallinnas arsti juures käimine tavaline. Kiirabiga on kokkulepe, et rasked traumad või keerulised juhtumid viiakse otse Tallinna. Kergemate patsientide jaoks on ööpäevaringne erakorralise meditsiini osakond (EMO) kohapeal ja esmane abi maakonnas kohe olemas.

Kohapeal meil pole kompuutertomograafi, rääkimata magnetresonantstomograafiast, nende uuringute jaoks peame patsiendi edasi Tallinna saatma. Mõnda diagnoosi see muidugi lihtsustaks oluliselt, patsiendi asjatu sõidutamine jääks võib-olla ära,“ kirjeldab dr Sell.

„Ambulatoorne vastuvõtt on meil 18 erialal, seega praktiliselt kõikidel erialadel on vastuvõtud olemas. Mõnel puhul on küll pikad järjekorrad või arst pole nii sageli siin. Erialaarstide vastuvõtud ja haigla õendusabi on ka hästi kättesaadav, paremini kui Tallinnas,“ räägib dr Sell, lisades, et nii EMO-sse kui ka haiglasse pääseb Raplas isegi kiiremini.

„Kui mujal maakondades rahvastik väheneb, siis Raplamaal on elanikkond viimastel aastatel isegi natuke kasvanud. Toimiv haigla annab lootust, et tulevik on helge ning haigla jääb. Kodulähedane tervishoid on suur väärtus,“ tõdeb dr Sell.

Lisaks kvaliteetse arstiabi kohaliku kättesaadavuse tagamisele peab ta tähtsaks ka tervise teejuhi rolli võtmist: „Kui saame ravida, siis ravime siin ise. Muidu suuname patsiendi sinna, kus ta saab kõige õigemat abi, kas siis Regionaalhaiglasse või perearstikeskusesse. Püüame rohkem võtta ka terviseteadlikkuse parandaja rolli esmatasandi harimisel, et inimesed võtaks oma tervise eest rohkem vastutust ja teaks, milliste probleemidega tuleb kiiresti pöörduda või milliseid tuleks ise kodus ravida.“

Võrgustumise võimalused

Regionaalhaigla võrgustikus näeb haiglajuht mitut eelist. Eri valdkonnad on juba nii spetsiifiliseks läinud, väikeses organisatsioonis ei suudagi enam kõikides teemades pädev olla, leiab dr Sell. „Tänapäeval on IT-le ja küberturvalisusele kõrged ja spetsiifilised nõudmised, väikeses haiglas läheks üksinda korraldamine päris kalliks ja keeruliseks,“ toob ta näiteks. Samuti on ühendatud finantspool ja raamatupidamine.

Dr Selli sõnul pandi algselt võrgustumisele suured lootused ning oodati personali, eriti arstide puuduse lahendamist. „Mingil määral on kindlasti abi, kui Regionaalhaigla arstid siin käivad. Aga sunniviisiliselt ei saa arste kuskile tööle saata ning selle vastu tihedam võrgustumine ei aita,“ tõdeb dr Sell.

Kui seis õdede ja hooldajatega on hetkel päris hea, siis arstidega on lugu keerulisem. „Kohapealseid arste, tõelist maa soola, kes siin elavad ja tööl käivad, on vähe. Enamik sõidab siia tööle Tallinnast ning voolavust on rohkem,“ kirjeldab haiglajuht kohalikku olukorda.

Arstide otsimine ja graafikute katmine külalisarstidega on ravijuhi jaoks igapäevane töö: „Väikeses haiglas on arstide hulk nii muutuv. Kui korraks tundubki, et kõik on hästi, siis on kohe jälle keegi puudu. Hetkel on näiteks psühhiaatreid liiga vähe, samuti katsume leida külaliskirurge.“

Unistus investeeringutest

Dr Sell jätkab Rapla Haigla juhtimise kõrvalt ka Regionaalhaigla järelravikeskuse juhatajana.

„Huvitav on see, et patsiendid on tegelikult sarnased – järelravikeskuses on patsiendid, kes vajavad pik aajalist aktiivravi, vanemaealised, paljude erinevate haigustega, kus olulisem on patsiendi seisundi üldine par andamine. Siiski on Raplas suurem roll diagnostikal ja ambulatoorsel ravil,“ võrdleb ta oma ameteid. Asukoht on küll erinev ning tööle sõites peab tähelepanelik olema, kas astuda Hiiu või Rapla rongile.

„Ma ei tulnud siia midagi ümber tegema või muutma, üleminek dr Mukilt sujus väga kenasti. Alustasime kohalike projektidega, EMO-s käib remont ning teeme operatsioonisaali remondiplaani, mille hanke jõuame ehk sel aastal välja kuulutada. Minu eesmärk on toetada, soodustada ja võimalikult vähe segada, et inimesed saaksid oma tööd hästi teha. Sest nad teavad ise kõige paremini, mis on oluline ja mida tuleb teha,“ leiab dr Sell.

Haiglajuhi unistustesse kuuluvad remondiplaanid, sest maja vajab investeeringuid, ajakohastatud ma sinapark ning tööõhkkonna ja suhete hoidmine, sest see on töörõõmu jaoks oluline. Kui juba unistada, siis ka see, et arstide otsimisega poleks nii palju muret.

Kohalik haigla annab turvatunde

Aastal 2017 olid Hiiumaal kõrged ootused võrgustumisele, mille mõte oli suuresti personalivahetus, kuid tänaseks ei kimbuta tööjõupuudus vaid väikehaiglaid. Siiski oli võrgustumine Hiiumaa jaoks ainuvõimalik lahendus, leiab haiglajuht Riina Tamm.

Hiiumaa Haigla on Eesti kõige väiksem üldhaigla ning ainuke, kelle rahastussüsteem teiste ravijuhupõhisest loogikast pisut erinev. „Hiiumaa Haigla poleks üksinda suutnud jätkata, juba rahastusmudeli mõttes. Ravijuhud ei katnud meie kulutusi ning alates 2018. aastast saame teatud summa kokkulepitud erialadel. See annab vabaduse ning paremad võimalused,“ selgitab haiglajuht.

„Juba selles, et Tervisekassalt erineva rahastusmudeli saime, oli Regionaalhaiglal oluline roll. Rääkimata juriidilisest abist, kui meil eelmisel aastal oli suur ehitus ja rekonstrueerimine. Meil on ühtne infosüsteem, IT-teenistus, erine-

vad juhendid saame üle võtta. Mina arvan, et haigla on ikka väga palju kasu saanud,“ leiab Riina Tamm.

Ootused võrgustumisele olid Tamme sõnul suured. „Oodati personalivahetust, et spetsialistid käiksid siia tööle, kuid nüüdseks valitseb tööjõupuudus igal pool. Meil käivad küll anestesioloogid, neuroloog, nefroloog, uroloog, operatsiooniõed, anesteesiaõed, loomulikult on meid aidatud. Kuid puhkustele asendusi otsid ikka oma tutvusringkonnast üle Eesti,“ kirjeldab ta praegust olukorda.

Tamm tunnistab, et kuigi võrgustumisest on möödas seitse aastat, on teatud hirmud siiani püsimas. „Kardetakse, et kaob autonoomia, ei saa enam ise otsustada.

Hiiumaa Haigla

võimalused

Hiiumaal pakutakse nii ambulatoorset kui ka statsionaarset ravi. Statsionaaris on olemas kirurgia, sisehaigused, teise astme intensiivravi, sünnitus ja günekoloogia, lisaks statsionaarne õendusabi. Ambulatoorseid erialasid on 13, lisaks pakutakse hemodialüüsi, taastusravi, radioloogiat, endoskoopiat, gastroskoopiat, kolonoskoopiat. Samas majas on veel labor, kiirabi ja hambaravi. Suur roll on erakorralise meditsiini osakonnal, eriti suviti, mil maht kasvab mitmekordseks.

Kuigi oleme Regionaalhaigla tütarhaigla, oleme juriidiliselt ikka iseseisvad,“ selgitab ta.

Kohaliku haigla mured ja rõõmud

„Rõõm on, et ikkagi olemas oleme. Et meil on oma haigla ja väga ilus haigla. Euroopa Liidu rahaga ehitasime uue EMO, uue tervisekeskuse ning tervisekeskuse teise tegevuskoha,“ loetleb Tamm.

Hiiumaa Haiglas käib iga kuu tööl umbes 25‒30 arsti, kellest vaid kaks on kohalikud. Ülejäänud lendavad näiteks üheks päevaks vastu võtma, mõni tuleb nädalaks tööle. Lisaks käivad mandrilt ka õed, radioloogiatehnikud, ämmaemandad. Personalimurega maadlevad kõik haiglad ja head lahendust ei paista. Suur osa haiglajuhi ressursist läheb sellele, et töötajaid leida.

„Tuleb taas kord tõdeda, et töötame ikkagi Hiiumaal: meil on iga päev majas kirurg, naistearst, sisearst, EMO arst ja anestesioloog. Väga palju peab üksi töötama ja otsustama ja vastutama, seevastu kui suures haiglas on alati meeskond, kelle poole pöörduda. Muidugi saab helistada ja nõu pidada, meil on ka erialadevaheline konsultatsioon, kuid kohapeal oled üksi. Võib-olla alguses ei

tahetud nii väga Regionaalhaiglast nõu küsida, et kuidas siis ise hakkama ei saa. Nüüd kui Regionaalhaigla arstid käivad siin vastuvõttu tegemas, on nad juba tuttavamad ja enam ei peljata,“ räägib Tamm.

Kohalike jaoks tähendab haigla väga palju „Haigla on kogu aeg olemas olnud ja kuigi iga päev sellele ei mõelda, on haigla roll väga suur. Me oleme saarel, sõltume transpordist ja ilmastik annab oma osa. Nii on haigla turvalisuse pakkuja kohalikele püsielanikele, suvehiidlastele ja turistidele. Erinevate lepingutega töötajaid on meil umbes 90. See teeb haiglast ka olulise tööandja,“ räägib Tamm haigla tähtsusest kohalikule kogukonnale.

Riina Tammel täitus tänavu Hiiumaa Haiglas 34 aastat, see on olnud ta ainuke töökoht. Kuigi ka maja on põhimõtteliselt sama, annab hoone märku, kui palju ajaga kõik muutunud on. „Pärast kõiki juurdeehitusi ja renoveerimisi on vahe võrreldes sellega, mis 34 aastat tagasi oli, ja mis on praegu, ikka väga suur. Väga head tingimused on loodud nii patsientidele kui ka personalile,“ võrdleb ta, rääkimata arengust meditsiinis.

Tulevikku vaadates on Tamm kindel, et haigla peab Hiiumaal ikka olema, sest transport seab omad piirangud ning erakorraliste lõikuste või sünnitusabi valmidus peab säilima. Kuni haigla kestab, annab see kogukonnale signaali turvalisusest. Ta unistabki sellest, et haigla kestaks, oleks pädevat ja tarka personali ning et Regionaalhaigla infosüsteemi uue e-haigusloo hange õnnestuks.

Jaanalinnupoliitikaga arstide puudust ei lahenda

Võrgustumise suur eelis on erialaspetsialistide tugi: kohapealne arst saab Regionaalhaigla arstidega konsulteerida, kui see vajadus tekib. Kuid kunagine eesmärk väiksemaid haiglaid kohapeal personaliga toetada ei ole Läänemaa Haigla juhi dr Katrin Lutsu meelest realiseerunud.

Läänemaa Haiglas on umbes 165 töötajat. Haiglal on lepingud 65 arstiga, kellest vaid 15 on töölepingulised töötajad. Neist omakorda ainult kaheksa arsti on tööl täiskohaga. „Väikese koormusega töötavad arstid on meieni jõudnud enamasti nii, et neil on mingi seos Läänemaaga või siis isiklik suhe meie oma arstidega. Käsunduslepinguga arstidel on igaühel sobiv aeg, millal nad tööle tulla saavad. Mõni arst käib korra kuus, mõni kaks, mõni nädalavahetusel,“ räägib dr Luts. See on töö planeerimisel väljakutse number üks: kuidas panna sellistest kildudest kokku tervik, et mingigi stabiilsus saavutada? Haiglajuhi teine unistus on investeering korralikku taristusse.

L äänemaa Haiglal on kohustus osutada kirurgilist abi ning abi sisehaiguste erialal, ka haiglaravi. „Nagu eespool öeldud, on seis arstidega halb. Praegu teeme kõik hädapärase ära, aga kõige suurem vaev on erakorralise abi tagamine, sest personalipõud on päriselt väga terav. Kui haiglaravist räägime, siis tõesti, hetkel on meil arstid olemas. Enam kui pooled neist on pensioniealised ehk siis võivad juba homme avaldada soovi pensionile jäämiseks. Sellise kriitilise piiri peal töötamisel on veel erakordselt suur väljakutse, kui keegi vajab näiteks haiguse tõttu asendamist.“

Erakorralise töö korraldamine on kohalikus haiglas paras pusle, mis on vaja kokku panna 24/7, väikestest tükkidest, püüdes arvestada iga töötaja soove ja võimalusi. „Polikliiniku vastuvõtus teab eriarst, millise ampluaaga patsiendid umbes käivad, kuid EMO-s ei tea kunagi, kas tuleb vastsündinu või 90-aastane, insult või puugihammustus. Suures haigemajas on töökoormus ja töötempo tohutu, aga kõik spetsialistid olemas, seevastu kui väikeses haiglas on arst sisuliselt üksinda.

Muidugi saab arutada ja telefoni teel nõu pidada, aga ööpäevaringse valmisoleku garanteerimine EMO näol muutub üha raskemaks,“ kirjeldab dr Luts väikehaigla proovikive.

Andra Kirna / Lääne Elu

Kui töö jaotada erakorraliseks ja plaaniliseks, siis suur osa erakorralistest pöördumistest lahendatakse Haapsalus kohapeal. Plaanilise töö pakutavad võimalused on erialati kinni konkreetsetes inimestes – kas ühe või teise eriala spetsialist on leidnud tee Läänemaa Haiglasse või mitte. „Ebamõistlik on üritada kõike teha maakonnahaiglas, see lihtsalt ei ole võimalik. Samas on meil erialasid, millega haiglavõrku tervikuna vaadates maakonnas justkui ei peaks tegelema, aga oleme saanud nõusse mõne spetsialisti, kes käib siin väikese koormusega, toetab meie arste spetsiifiliste haigete raviprotsessis või teeb mõned lõikused, mille pärast inimesed peaksid muidu Tallinnasse sõitma,“ kirjeldab haiglajuht, nentides, et iga selline teenus ripub tegelikult juuksekarva küljes.

Lahendused arstide puudusele

Arstide ettevalmistuses on dr Lutsu sõnul midagi totaalselt viltu. „On viimane aeg tuua lauale ka radikaalsemad ja esmapilgul ebarealistlikuna tunduvad mõtted, kuidas olukorda lahendada, sest tänased muudatused annavad tulemuse umbes kümne aasta pärast. Ja iga päev, millal otsust ei arutata, nihutab lahendust üha kaugemasse tulevikku. Personalipuudus on probleem kogu riigis, kuid kuna häid lahendusi pole, siis n-ö mängitakse jaanalindu ja teema on lükatud iga haigla enda mureks. See aga ei anna häid lahendusi, sest arsti üleostmine jätab kuskile ikkagi augu ning suures pildis probleemi ei lahendata,“ arvab dr Luts. Üks õdede rühm Haapsalus juba õpib, uuest aastast alustab järgmine. Kohapealsele õdede õppele on seatud kõrged lootused, aga arstiõpet kohapeale ei too.

„Kunagi seati võrgustumisele eesmärk toetada väikeseid haiglaid personaliga. Nüüd on aeg edasi läinud ning personali üleküllust pole ka enam suurtes haiglates. Kedagi ei saa võrgustumise raames sundida ja kohustada Tallinnast Haapsalus käima. Seega see eesmärk pole tegelikult realiseerunud,“ leiab dr Luts. Ta lisab: „Samas oleme väga tänulikud neile, kes sageli missioonist seda siiski teevad.“

Foto:

Haigla vaatest on võrgustumise suur pluss erialaspetsialistide kättesaadavus konsulteerimiseks: „Kohapealset arsti toetab Regionaalhaigla spetsialist, kui see vajadus tekib. Olgu need siis konsiiliumid või lihtsalt soovitused, milliseid uuringuid teha ja ravi määrata, aga ka pikema perspektiivi plaanid, et mida saab kohapeal teha ning kuidas edasi minna. Tütarhaiglana oleme ühes infosüsteemis ning alati ei peagi konsulteeriv arst haigele otsa vaatama, ta näeb kõiki analüüse ja uuringutulemusi. Samuti kergendab ühtne infosüsteem konsulteerimise dokumenteerimist, mis on tervishoiuteenuse väga oluline osa.“

Kohaliku haigla roll

Dr Luts oli kümme aastat Tallinna Lastehaigla juhataja, seetõttu oli Läänemaa Haiglasse tulles patsientide eagrupp elukaare teises otsas, kuid praeguseks on ta harjunud. Haigla juhtimises ta põhimõttelisi erinevusi ei näe, kuigi mastaap on erinev – tegu on väikese kogukonnahaiglaga, kus kõik tunnevad kõiki. „Laev on juhitav, oleme paindlikud, selles mõttes on kindlasti kergem kui mõnes suures haiglas. Aga eks oleme ka seda haavatavamad, sest mida väiksem, seda tähtsam on iga ühik. Olgu see ühik siis inimene või raha, selle kaotus on väikeses haiglas valusam.“

Haiglajuht möönab, et statistikat pole küll anda, kuid igapäevatööd tehes on tekkinud tunnetus, kuidas viimase paari aasta jooksul on erakorralise meditsiini osakonda hakatud rohkem pöörduma lisaks Lääne maakonnale ka Tallinna külje alt. Näiteks Sauelt, Sakust, aga ka Paldiskist või Märjamaalt. „Inimesed saavad ise valida ning nad eelistavad meid suurtele Tallinna haiglatele. Liiga kergekäelised EMO-sse pöördumised on omaette teema, kuid patsiendid on valmis pigem kuskile kaugemale tulema, et saada kiiremini abi, personaalsemat ja isiklikumat lähenemist. Mõningal määral on ka plaanilisele haiglaravile tulijaid, kellele siinne keskkond rohkem sobib. Eks see kõik näitab ka usaldust meie vastu,“ räägib dr Luts.

„Inimesed on väga rahul ja nii tänulikud, et nad saavad eriarstiabi siin, Haapsalus. Haigla on kogukonnale olulisel kohal,“ kinnitab dr Luts.

Koostame põhjaliku analüüsi

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees

Regionaalhaigla Grupi võrgustumisele tuleb koondhindeks anda hea. Paljud teenused on tsentraliseeritud ning töö uute kesksete teenustega käib aktiivselt. Võib-olla just see, et ollakse suurhaigla kontsernis, on meie tütarhaiglatele andnud ka julguse minna üle uutele ravirahastusmudelitele.

Väljakutseid aga jagub ning üheks selliseks on Regionaalhaigla Grupi juriidiline staatus. Kõik haiglad on jätkuvalt eraldiseisvad sihtasutused, mis ei võimalda ka Regionaalhaiglal panna oma töötajatele kohustust töötada tütarhaiglates. Küsimus on, kas nii peaksime jätkama. Ka riigi vaates oleme kui üks ettevõte, mistõttu tütarhaiglad ei saa teatud toetusi taotleda, sest neid käsitletakse gruppi kuulumise tõttu suurettevõttena. Samas mõne teise taotluse puhul on aga probleemiks omakorda, et ollakse eraldiseisev sihtasutus. Just seesuguste praktiliste väljakutsete tõttu olemegi tütarhaiglate juhtidega ühiselt otsustanud, et koostame põhjaliku analüüsi, kaardistades ära erinevad tulevikustsenaariumid Regionaalhaigla Grupile. Kui tahame ühisemalt edasi minna ja jätkuvalt koostöös pakkuda nii Raplas, Haapsalus ja Kärdlas tervishoiuteenuseid, on vaja ka senist võrgustumise mudelit uuendada. Loodame analüüsi ja lahendusettepanekuga nii Regionaalhaigla nõukogusse kui ka tütarhaiglate nõukogudesse jõuda 2025. aasta I poolaastal.

Läänemaa Haigla.
Foto: Arvo Tarmula / Lääne Elu

millel on elu hind Minutid,

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma

Fotod: erakogu, Regionaalhaigla, Shutterstock

Kui pikk on üks minut? Jah, arvudes rääkides on õige vastus 60 sekundit, kuid teinekord tunduvad isegi sekundid lõputud, rääkimata minutitest. Just seda tunnet – et iga minut on väga pikk – elas läbi 20-aastane Aleksander Varjagin, kes elustas mullu ühel detsembrikuu hilisõhtul oma isa.

Aleksander meenutab, et tema 71-aastane isa Stanislav kaebas varem sagedase lihasnõrkuse, söögiisu ja janu puudumise ning meeleolulanguse üle. „Pidime minema arsti juurde ja asja selgeks tegema. Arstid ütlesid, et vereanalüüsid näitasid mõningate vitamiinide puudust veres, samuti kõrget kolesteroolitaset, kilpnäärme probleemi ja vere paksenemist. Isale määrati tabletid,

et toetada kilpnäärme toetamiseks vajaliku joodi tootmist ning hoida vere paksenemine ja kolesteroolitase kontrolli all,“ kirjeldab Aleksander isa tervise olukorda.

Kuid nagu pahatihti juhtub, lõpetas Stanislav pärast seda, kui hakkas end paremini tundma, tablettide võtmise. Tagajärg ei lasknud end oodata – sage surumistunne rinnus. Aleksander mäletab, et siis hakkas isa taas tablette sööma, kuid uuesti arsti juurde ei läinud, et surumistunde põhjus välja selgitada.

Saatuslik detsembriöö

„Ja siis juhtus õnnetus – isa süda seiskus trombi tõttu, ta sai laiaulatusliku südameinfarkti,“ teab Aleksander diagnoosi. Kuidas see kõik juhtus, mäletab ta samuti täpselt. Tol detsembriõhtul oli Aleksander ema ja isa juures, kui kuulis kella üheteistkümne ajal õhtul teises toas isa karjumist – õhku ei ole! Kohale tormanud poeg leidis isa voodis teadvuseta lamamas.

„Ma ei tundnud emotsioone, sest sain aru, et mul on kaks varianti: kas paanikasse minna ja inimene kaotada või ta päästa. Helistasin kiirabisse, nad hakkasid kohe küsima, mis juhtus. Ütlesin, et inimene on teadvuseta, ei hinga – mida teeme? Öeldi, et on vaja elustada. Ega ma tol hetkel täpselt aru ei

Aleksander Varjagin on väga tänulik kõigile, kes aitasid. Pärast pikka ravi ja taastumist on isaga kõik jälle hästi.

saanudki, mis toimus, aga kui arst ütles, et peab elustama, siis tähendab, peab elustama. Panime isa põrandale lamama ja elustasin teda kuni kiirabi saabumiseni,“ kirjeldab Aleksander, lisades, et kiirabi saabus viie minutiga. „Minu jaoks oli iga minut väga pikk aeg, iga sekund oli midagi uskumatut,“ meenutab ta veidi rohkem kui poole aasta tagust detsembriööd.

Igaüks võib elu päästa Aleksander elustas isa täpselt nii, nagu juhised ette näevad – tegi 30 korda südamemassaaži ja seejärel kaks korda suust suhu hingamist. Toona 19-aastane noormees teadis, mida teha, sest oli autokoolis läbinud esmaabi kursuse, kus ka elustamist õpitakse. Kuid kas tema arvates suudaks elustada ka inimene, kes koolitust pole saanud? „Arvan küll, et saab hakkama, kui näiteks Häirekeskus telefoni teel juhendab. Kui selgitatakse õigesti ja selgelt, võib igaüks teise inimese elu päästa,“ leiab Aleksander.

Niisiis õnnestus Aleksandril südamemassaaži ja suust suhu hingamist tehes kiirabi saabumiseni isa vereringe toimimas hoida ja kuigi südamemassaaži käigus murdusid isa ribid, oli see väike kaotus

võrreldes suure võiduga – isa ei vandunud surmale alla. Kohale saabunud kiirabi võttis elustamise üle ja viis patsiendi seejärel Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse meedikute hoole alla. Pärast pikka ravi ja taastumist on isaga taas kõik hästi. „Olen kõigile, kes aitasid, väga tänulik! Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on väga head arstid,“ ei hoia Aleksander kiidusõnu tagasi.

Kuula ka podcast'i!

Kuidas õigete võtetega elustada? Kuidas peatada verejooksu? Millal pöörduda EMO-sse? Nendel ja mitmetel teistel esmaabi puudutavatel teemadel arutlevad dr Ralf Raava ja õde Ruth Kastanje saatejuhi Stina Eilseniga Regionaalhaigla podcast'is „Kas peaksin pöörduma EMO-sse“ Saadet saad kuulata veebilehelt traumakeskus.ee

Kõige halvem variant on mittemidagitegemine

Stanislav Varjagini elu päästis tema poja Aleksandri kiire ja oskuslik tegutsemine, sest hoolimata sellest, et kiirabi jõudis kliinilises surmas Stanislavi juurde viie minutiga, on inimese ellujäämise ja tervenemise seisukohast väga oluline elustamisega viivitamatult alustada.

Kui inimene viibib kliinilises surmas ehk ta süda ei löö ja hingamine on katkenud, on tema elustamine võimalik üldiselt kuni viie minuti jooksul pärast hingamise ja vereringe (südametegevuse) lakkamist.

„Kliinilise surma korral tekib organismis hapnikupuudus ja selle suhtes on kõige tundlikumad ajurakud – mida kauem on aju hapnikuta, seda halvem. Südame võime pärast küll käima saada, aga aju on selleks ajaks pöördumatult kahjustunud,“ selgitab Põhja-Eesti Regionaalhaigla südamekeskuse kardiointensiivravi osakonna juhataja, kardioloog Viktoria Krjukova, miks on kohe elustama asumine ülioluline.

Võtmetähtsusega lähedased „70% kliinilistest surmadest juhtub kodus, nii et eelkõige saavad aidata lähedased. Esimese asjana tuleb helistada Häirekeskusesse ning tagada, et kiirabi saaks korterisse või majja sisse. Seejärel tuleb hakata elustama. Häirekeskus juhendab, mida ja kuidas teha, nii et elustamisega saavad hakkama ka need, kes pole seda õppinud. Oleme inimestelt saanud tagasisidet, et Häirekeskuse juhistest on kasu,“ kinnitab südamearst Krjukova, kelle juhitavas osakonnas viibib aastas kokku poolsada inimest, kes kliinilisest surmast elule äratatud.

Seega ei maksa karta mitte seda, et elustades tehakse midagi valesti, vaid seda, kui üldse elustama ei hakatagi. „Mulle meenub kaks kurba lugu. Üks noor naine kukkus ülekäigurajal kokku, aga keegi ei andnud talle abi. Kiirabi tõi naise haiglasse ja ta jäi elama – ilmselt päästis see, et ta oli noor ja noore inimese aju on plastilisem, aga tema taastumine kestis kaua. Teine lugu oli ühel suurel peol, kus peojuht kukkus saali ees kokku ja samuti keegi abi ei andnud. See juhtum lõppes kahjuks inimese surmaga,“ kirjeldab dr Krjukova tegematajätmise tagajärgi.

Kuidas elustada?

X Elustama asudes peab asetama abivajaja selili kõvale pinnale.

X Kuigi juhendi kohaselt tuleb teha 30 korda südamemassaaži (keskmiselt kaks vajutust sekundis) ja seejärel kaks korda suust suhu hingamist, ei ole viimane tingimata vajalik, sest silmas tuleb pidada ka piisknakkuse ohtu.

X Piisab südamemassaažist, sellest on suur abi, sest südamemassaaž tagab vereringluse!

X Tasub teada ka seda, et juhendi järgi peaks elustatava rindkere südamemassaaži ajal iga vajutusega 5–6 sentimeetrit allapoole vajuma, aga kui elustajal kogemust pole, on seda küllalt keeruline järgida. Seetõttu tuleks tegutseda nii, nagu oskusi ja jõudu on, sest sellest on kindlasti rohkem kasu kui mittemidagitegemisest.

X Mis seal salata, jõudu ja vastupidavust läheb elustades üksjagu vaja, sest südamemassaaži tegemine on füüsiliselt raske ning juba paari minuti pärast hakkab tegevuse efektiivsus vähenema – siis on hea, kui teine inimene saab abivajaja elu päästmise üle võtta.

X Elustada tuleb seni, kuni abivajaja hakkab hingama, või kiirabi saabumiseni.

Allikas: dr Viktoria Krjukova

Dr Viktoria Krjukova.

Regionaalhaigla suurprojektide ralli

Pikka aega Regionaalhaigla ehitusvaldkonna suurprojekte juhtinud

Mairo Hirmo teeb tagasivaate viimaste

aastate olulisematele investeeringutele.

Tekst: Mairo Hirmo Fotod: Regionaalhaigla

Aastad 2020–2023 jäävad Regionaalhaigla ajalukku kui suurprojektide periood. Sellel ajal läksid ehitusse

∫ onkoloogia- ja patoloogiakorpus ehk Y-korpus koos oma liidespindadega,

∫ palatikorpuse ehk B-korpuse rekonstrueerimistööd,

∫ verekeskuse rekonstrueerimistööd,

∫ haigla parkimismaja ehitus,

∫ Hiiumaa Haigla ja selle juurde kuuluvate esmatasandi tervisekeskuste rekonstrueerimistööd,

∫ uue psühhiaatriakliiniku ehituse ettevalmistustööd koos E-korpuse kõrghoone lammutamisega ning

∫ terve rida Terviseameti poolt toetatavaid energiatoimepidevuse parendamisega seotud töid eri haiglakorpustes.

Kõikide nende projekti tähtaeg oli Euroopa Regionaalarengu Fondi osalise rahastuse tõttu 2023. aasta lõpp. Regionaalhaigla ei ole kunagi varem korraga vedanud korraga nii mitut ehituse suurprojekti. Sellel perioodil veeretas elu meile ette ka üksjagu takistusi, olgu selleks COVID-19 pandeemia puhang 2020. aasta alguses või sõjategevuse algus Ukrainas 2022. aasta veebruaris. Mõlemad k riisid tõstsid ehitustöövõtjate materjalide sisseostuhindu ja kättesaadavust märkimisväärselt ning tekitasid hetkelist tööjõupuudust.

Ukraina sõja järgne energiakriis tõstis ka energiahindu. Võib ilmselt öelda, et mõlemad kriisid olid k a põhjuseks, miks me praegu patsiente juba uues psühhiaatriakliiniku hoones ei ravi. Samas tõi C OVID-19 kriis meile taastefondi rahastuse kaudu võimaluse alustada kohe kahe suurprojektiga: rekonstrueerida osaliselt palatikorpus ja verekeskuse hoone Ädala tänaval. Saime oluliselt parandada ka patsientide isolatsioonivõimekust 39 isolaatorpalati rajamisega palatikorpusesse.

Järgnevalt toon meenutuseks nelja suurprojekti väljakutseterohkemad hetked ja töövõidud ning avan veidi ka võimalikke tulevikuvisioone.

Taavi Aare, infrastruktuuritehnika teenistuse uus juht

1. augustil alustab infrastruktuuritehnika teenistuse juhina

Taavi Aare, kes seni täitis teenistuse juhi ülesandeid kohusetäitjana. Arvestades Taavi kogemusi arendusprojektide ning teenistuse töö juhtimisel kohusetäitjana, on temale täieõigusliku juhtimispositsiooni andmine üksnes loogiliseks jätkusammuks.

Varem töötas Taavi Aare Riigi Kinnisvara AS-is projektidirektorina. Regionaalhaiglas töötab Taavi alates 2021. aasta juulist –ta liitus Regionaalhaigla tööperega just ajal, mil Regionaalhaigla tegi sajandi ehitusi Y-korpuse, B-korpuse osalise rekonstrueerimise ja verekeskuse I etapi näol. Infrastruktuuritehnika teenistuse uue juhina on Taavi Aare eesmärkideks uue psühhiaatriakliiniku ehitamine Mustamäele, Hiiu funktsionaalse arengukava toel Hiiul asuva taristu uuendamine, verekeskuse II etapi ehitustööd ning loomulikult Mustamäe linnaku edasiarendused ja säilitusinvesteeringud.

Y-korpus

Kui 2017. aastal Regionaalhaiglaga liitusin, oli Y-korpuse projekteerimise lähteülesanne minu uute kolleegide poolt suures osas juba kokku pandud, kuid tulevast projekti piiras veidi moraalselt vananenud detailplaneering, mis ei näinud ette uue haiglakorpuse liitmist teiste olemasolevate korpustega esimese korruse tasapinnalt, vaid hoopis keldrikorruselt. Mugava ühendusgalerii lisamiseks tuli kehtivat detailplaneeringut projekteerimistingimustega muuta, mis meil üllatavalt kiiresti ka õnnestus. Lisaks tuli nii meile kui ka linnale üllatusena, et kehtivas detailplaneeringus on nõue viia läbi Y-korpuse kavandamise eel ka arhitektuurikonkurss. Kuna linnavalitsus sellest juhuslikult avastatud nõudest loobuma ei soostunud, otsustasime arhitektuurivõistlust tehes võistlusala laiendada ning lisada võistlustöö mahtu ka rekonstrueerimist ootava A-korpuse, et saada sellele veel oma aega ootavale korpusele samuti selgem arhitektuurne tulevikuvisioon.

Kuna piiranguid oli meie võistlustööl ülemäära palju, siis konkurss arhitektide seas erilist populaarsust ei saavutanud. Sisuliselt oli võimalik Y-korpuse enda puhul valida veel vaid fassaadi viimistlust ja detaile. Küll aga sai võidutöö „RAJAD“ lahti mõtestada ja lahendada tulevase A-korpuse rekonstrueerimislahendusena haigla ligipääsetavuse küsimused jalakäijate jaoks.

Y-korpuse projekteerimise jaoks oli konkursist kasu vaid nii palju, et korpuse patoloogiatiib sai selle tulemusena kahtlemata linna kauneima ventilatsioonikambri. Minge ja veenduge selles ise! Lisaks lepiti linnaga kokku ka Lastehaigla-poolse avalikult kasutatava kõnnitee tõstmine Regionaalhaigla kinnistule, et tulevikus oleks ruumi haiglate vahel ka linnaliinibuss käima panna. Omalt poolt ehitasime valmis ka ühe bussi peatumistaskutest, mis aga praegu leiab ajutiselt kasutust autoparklana, kuniks Lastehaigla poolele saab ehitatud ka teine peatumistasku. Y-korpuse ehitustööd algasid 2020. aasta suvel koroonapandeemia tingimustes. Lisaks arhitektuurikonkursi nõudele jagus üllatusi teisigi. Enne hoone ehitamisega

alustamist tuli anda linna Transpordiametile lubadus 500-kohalise parkimismaja väljaehitamiseks enne Y-korpuse valmimist. Järgmiseks üllatuseks tuli hoonealuse süvendi väljakaevete käigus maa seest välja 1960. aastatel sinna peidetud tornkraana vundament, mis tuli nüüd siiski uue hoone ehituseks eemaldada. Seejärel tekkisid koroonapandeemiast tingituna üsna suured probleemid ehitusmaterjalide kättesaadavusega. Ei olnud harvad olukorrad, kui ehituse töövõtja tarnijate hinnapakkumised kehtisid vaid üksikuid päevi, kui mitte tunde, ning kuulda oli isegi olukordi, kus müüdi teatud ehitusmaterjalide ostuõigusi. Sellest hetkest algas ka ehitushindade ralli. Teatud materjale tuli väga pikalt ette ära osta.

Osa materjalide puhul, mille hind oli liialt palju juba tõusnud, loodeti hindade mõningast taastumist. Ehitusobjekti elektritööde teostaja oli lausa pankroti äärel, kuna tööde hinnad olid enne koroonakriisi kokku lepitud. Nii nagu teised riigi tellijad, tuli ka Regionaalhaigla selles olukorras ehitusettevõttele tekkinud ettenägematu olukorra lahendamiseks appi ja aitas sisseostuhinna vahet tõendatud ulatuses osaliselt katta, et ehitustööd saaksid jätkuda. Tööde käigus tekkis ka hulgaliselt projektimuudatusi. Võtsime kohe alguses seisukoha, et kuna projekti lähteülesanne koostati juba mitu aastat tagasi, siis on loomulik, et kasutajate vajadused ajas muutuvad. Suuremad muudatused leidsid aset patoloogiatiiva lahangualas ja laborites, verevõtualas, keemia päevaravi ootealal, fuajeealades ning arstide tiiva kahel korrusel, kuhu rajati nähtavasti haigla kõige tänapäevasemad personaliruumid. Veidi kahju on vaid EKA sisearhitektuuri ja tootedisaini tudengite häkatonide käigus pakutud lennukatest interjööri parendusideedest, millest osa jäid eri põhjustel projekti sisse viimata. Loodetavasti leitakse pärast Tartu kolleegide uute korpuste külastamist vähemalt mõned neist patsientide heaolule suunatud ideedest sahtlist üles ja julgetakse katsetada ka Regionaalhaiglas. Ehitaja sõnul saime viimase avaliku sektori hankijana odaval ajal sõlmitud lepinguga kalli hoone tänu

aegsasti hangitud ehitusmaterjalidele. Praegu selliselt ehitada enam võimalik ei oleks.

Verekeskuse osaline rekonstrueerimine

Verekeskus oli ehitusobjekt, kus kahekordse eelarvega rekonstrueerisime vaid kaks kolmandikku algselt planeeritud hoonemahust. See fakt iseloomustab hästi koroonapandeemia ja Ukraina sõja puhkemise järgset ehitushindade hüppelist tõusu. Rekonstrueerimata jäänud kolmandikule taotlesime küll selle aasta alguses täiendavat rahastust,

kuid hiljuti selgus, et seda meil ei õnnestunud saada, kuna rahastustingimused oli rahastaja siiski liialt piiravaks kujundanud ja neid ei õnnestunud enne taotlemistähtaega enam paindlikumaks muuta.

Arvestades asjaolusid tuleb aga ka juba saavutatuga rahul olla. Nimelt sattus verekeskuse rekonstrueerimise hange ajale, mil ehitusturg oli ebastabiilne ja ehitushinnad tõusid pidevalt. Osa suuremaid ehitusettevõtteid oli välja hõiganud, et nemad fikseeritud lõpphinnaga riigihangetel mõnda aega ei osale, kuna hinnariskid on liialt suured. Avaliku sektori tellijatel oli ainus lahendus tuua lepingutesse taas ehitushindade indekseerimine Statistikaameti ehitushinnaindeksi muutumise järgi. Seda tegime esimese riigitellijana ka meie verekeskuse ehitushankes, et ehitajate hinnariski maandada. Projekti käigus õnnestus meil kaasata sellesse projekti ka Terviseameti elektrienergia toimepidevuse rahastust ja hankida hoonele varutoite diiselgeneraator, millega verekeskus tagab tulevikus riiklikult tähtsa teenuseosutaja 72-tunnise elektritoimepidevuse nõude täielikult.

Tänu väga heale projektimeeskonnale sai suur osa hoonest tähtaegselt rekonstrueeritud ja hoonele eraldatud välisvahendid eesmärgipäraselt ära kasutatud. Alates 19. augustist ootab doonoreid värskelt rekonstrueeritud verekeskus Ädala tänav 2.

Palatikorpuse rekonstrueerimine

Palatikorpust on Regionaalhaigla rekonstrueerinud osakond osakonna haaval asenduspindadele kolimise teel jooksvalt aastakümneid, kuid sisuliselt ilma sisekliimatingimusi oluliselt parendamata. Ikka ja jälle on probleemiks olnud õhupuudus ja suvised liigkõrged temperatuurid ruumides ning tuuletõmbused haigla peauksest palatikorpuse liftide suunas. Üheks varasemaks sisekliimat veidi parendanud projektiks soojusisolatsiooni mõistes oli süsinikkvoodi rahastuse abil fassaadi soojustamine ja akende vahetus, mis aga võimendas õhupuudust korpuses veelgi. Igal juhul oli vaja tellida palatikorpusele uus täieliku rekonstrueerimise projekt, mille alusel saaks edaspidi osakondi rekonstrueerida mõtestatumalt koos tsentraalsete keskkonnasüsteemide väljaehitamisega ning ühel päeval ka nõuetekohasest sisekliimast rääkima hakata. See päev jõudis aga tänu COVID-19 taastefondi rahastusele palju varem kätte, kui me osanuks arvata. Rekonstrueerimisprojekti valmis saamise järel õnnestus meil taotleda ja rahastus saada palatikorpuse osakondade rekonstrueerimistöödele kümnel korrusel. Tööde käigus uuendati enneolematu tempoga ja üheaegselt varem alanud Y-korpuse ja palatikorpuse liftide ehitustöödega täielikult viis osakonda ja veel viide osakonda rajati kõikide nõuete kohased isolaatorpalatid, ehitati

kogu palatikorpust teenindav jahutus- ja ventilatsioonisõlm, küttesõlm, automaatkustutussüsteemi keskus. Kokku valmis korrustel 39 uut isolatsioonipalatit. Tsentraalselt jahutatud ja ventileeritud õhku on tänaseks sisuliselt igal korrusel. Selle projektiga tuleb loomulikult järgneva kümne aasta vältel jätkata tempoga kaks-kolm osakonda ja arstide tiiva ruumid aastas, et võiduka lõpuni jõuda ja kogu palatikorpus saaks uuendatud. Aga miks mitte ka heliport korpuse katusele rajatud.

Regionaalhaigla parkimismaja

See parkimismaja oli eeldus Y-korpuse kasutuselevõtuks ja ka tulevikus uue psühhiaatriakliiniku ehituseks, kuna vabastab ka selle kinnistu ajutiselt parkimisfunktsioonilt. 502-kohalise parkimishoone hange oli esimene haigla era- ja avaliku sektori koostööhange ehk ehitustööde kontsessioonhange, kus haigla hankis endale kuuluvale kinnistule ühe ja sama hankega erasektorilt parkimishoone projekteerimise ja ehituse ning jäi pärast hoone valmimist selle rentnikuks. Kuna kinnistul oli olemas kehtiv detailplaneering koos terve rea piirangutega, siis on ausalt öeldes ime, et sellisele ette antud pinnale koguni 502 sõiduauto parkimiskohta ära mahtus. Seda võimaldas nutikas kaldpindne parkimiskorruste skeem. Selles parkimismajas ei ole seetõttu üles- ja allasõidurampe, vaid korrused vahetuvad

sujuvalt – kogu perimeetriäärne põrandapind on läbi korruste kõikjal pargitav. Mugava parkimise huvides ei ole pääs sellesse parkimismajja takistatud tõkkepuudega nagu mujal külastaja- ja patsiendiparklates. Keldrikorrustele vedasime hiljem täiendavad mobiilside levitugevdusantennid kõikidele Eesti operaatoritele, kuna elektriautode laadimine käib vastavate äppide kaudu mobiilsideühendusega ja raudbetoonhoones kippus maa-alustel korrustel esialgu mobiilsidet nappima.

Tulevikus on nähtavasti tarvis sellesse parkimismajja elektriautodele laadijaid lisada ning olemasolevad keldrikorruselt nähtavamale tuua. Samuti tuleb kaotada korrustelt personali ja külastajate parkimisalade eristamine, kuna see plaanitult siiski ei toimi.

Nüüdseks on Regionaalhaigla selle parkimismaja välja ostnud, mis võimaldab meil endil otsustada, millal ja mismoodi seda parkimismaja tulevikus veelgi parendada.

Olen siiralt tänulik selle seikluste- ja väljakutseterikka ning arendava aja eest Regionaalhaiglas ning et olen saanud töötada selles silmapaistvalt suures organisatsioonis ning teha suuri asju üheskoos heade kolleegidega. Seitsme haiglas töötatud aasta jooksul investeerisime haigla kinnisvarasse ligi 500 projektiga (sh 6 suurprojekti) üle 100 miljoni euro ja kasvatasime Mustamäe linnaku pinda üle 100 000 ruutmeetri piiri!

Hiiumaa Haigla renoveeritud

peahoone

Sel kevadel sai Regionaalhaigla tütarhaigla Hiiumaa Haigla valmis sajandi ehitustega: tervisekeskuse, EMO ja polikliinikuga. Ehitustööde kogumaksumus oli ligi 13 miljonit eurot. Töid tehti tegutseva haigla tingimustes. „Kõige suurem töö oli erakorralise meditsiini osakonna ehitus, siia me ehitasime köögiploki, isolatsioonipalati, estakaadi ja renoveerisime sünnitusosakonna. Kogu maja sai renoveeritud,“ ütles Hiiumaa Haigla juhatuse liige Riina Tamm Tööde teostamisel olid Hiiumaa Haiglale suureks abiks Regionaalhaigla infrastruktuuritehnika teenistuse insenerid eesotsas Taavi Aarega. Lisaks Hiiumaa Haigla renoveerimisele ehitati Hiiumaa tervisekeskuse ruumid ning loodi Hiiumaa Haiglale kuni 72 tundi kestev generaatoritoide. Haigla peahoone renoveerimine toob hiidlastele ka uusi teenuseid, näiteks kolonoskoopiauuringu.

Hea koostöö –võimatu missiooni võti

Katre Zirel, Regionaalhaigla õendusdirektor ja juhatuse liige

Palatikorpuse rekonstrueerimine oli kindlasti väljakutseks eri osapooltele. Kohati tundus, et tegemist on suisa „võimatu missiooniga“, sest ehitustempo oli meeletu ning töötavate osakondade kolimine eeldas head planeerimist ja suurepärast koostööd. Just hea koostöö tooksin selle projekti juures eriliselt esile, sest tõepoolest kõik osapooled – nii kliiniline pool kui ka infra-, haldus- ja meditsiinitehnikateenistused – töötasid ühise eesmärgi nimel.

Kuna veedame suure osa päevast tööl, on eriti oluline, et tunneksime end seal hästi ja saaksime oma ülesandeid edukalt täita. Hea töökeskkond loob meile palju eeliseid ning Y-korpuse valmimine ja palatikorpuse rekonstrueerimine on kindlasti ülioluline saavutus. Rahulolevad töötajad, kes tunnevad end tööl hästi ning saavad täita oma ülesandeid parimal võimalikul viisil, toovad rahulolu ka meie patsientidele. Kindlasti on ehitusega seonduv müra olnud patsientidele häiriv, kuid uuendades osakondi, oleme loonud lõpptulemusena paremad tingimused.

Saavutati väga hea tulemus

Helis Pokker Regionaalhaigla onkoloogiaja hematoloogiakliiniku juhataja

Kõikidele arstidele, õdedele ja teistele kliiniliste meeskondade liikmetele oli uue diagnostikaja ravikorpuse valmimises osalemine ühelt poolt väga põnev kogemus, aga teisalt ka suur väljakutse. Ennekõike on suurte projektide õnnestumise eelduseks väga hea koostöö väga mitme osapoole vahel. Häid mõtteid ja soove, kuidas uus korpus võiks välja näha, oli palju.

Kõike alati ellu viia ei õnnestu, mõned muudatuste vajadused võivad selguda alles sisseelamise käigus. COVID-19 pandeemiast saadud kogemused tõid suured muudatused esialgsesse projekti ja plaanidesse. Nii sai kõikide osakondade juurde ehitatud kümnest isolaatorist koosnev palatiplokk. Korduvalt sai muudetud ka personalitiiva plaani ja lõpptulemusega on kõik väga rahul.

Väga huvitav kogemus oli BIMkoopa külastus, kus tänapäevase tehnika abil sai uutes osakondades ringi kõndida, et leida üles veel muutmist vajavad detailid. Nii mõnedki mõtted ja plaanid said seal kinnituse, et oleme õigel teel.

Olen kuulnud tarkusetera, et esimene maja ehita müügiks, teine sõbrale ja kolmas endale.

Reaalses elus tuleb väga hea tulemus saavutada kohe esimesel korral ja see meil suuresti ka õnnestus.

Ühise pingutuse ja hea koostöö tulemusena on meie patsientidel nüüdseks tänapäevased ravitingimused ja personalil tööruumid, mida varasematega ei anna võrreldagi.

Taavi Rõivas:

„Poliitikud peaksid tekkinud ajaakna ära kasutama.“

Regionaalhaigla nõukogu esimehe kohalt lahkuv

Taavi Rõivas julgustab pealinna uusi juhte haiglavõrku üle vaatama ja haiglaid konsolideerima.

Olite haigla nõukogu liige kolm aastat, sellest 2022. aasta 30. augustist alates nõukogu esimehena. Tagantjärele hinnates ei olnud see sugugi rahulik ega sündmustevaene periood. Jah, minu nõukogu liikme periood sai läbi tänavu 1. juulil. Liitusin nõukoguga koroona ajal, aitamaks kaasa, et haiglal oleksid kõik ressursid ja võimalused pandeemiaga võidelda. Algul ei olnud plaanis, et minust saab selle töö käigus nõukogu esimees, küll aga oli mulle algusest peale teada, et panustan kolme aasta jooksul. Nende aastatega on elu päris palju edasi läinud, pandeemia on õnneks seljatatud, valitsuses on selle aja jooksul olnud lausa kolm terviseministrit, nii et see on olnud pikk ja haigla arengus kahtlemata ka oluline aeg.

Mille üle on praegu kõige rohkem hea meel? Nõukogu roll haigla igapäevaelus on ju üsna väike. Meie asi on tagada, et haigla saaks edukalt toimetada ja Eesti inimesi ravida. Aga kui vaatame suures pildis haigla arengut selle aja jooksul, siis on rõõmustavat väga-väga

Tekst: Anu Jõesaar Foto: Regionaalhaigla

palju. Kõige nähtavamad on olnud uute korpuste arendused ja avamised, nagu onkoloogia- ja patoloogiakeskused, mis olid aastaid väga kehvades tingimustes. Aga ma ei tahaks jääda kinnisvara poolde kinni. Märksa olulisem on see, et ka ravikvaliteedis ja ravivõimalustes on suuri muutusi ja ka see on olnud silmaga näha.

Ma ei ütle, et meil on leping kuldkalaga, aga näen, et Regionaalhaiglal on potentsiaali panustada ka kõige keerulisemate tippkompetentside arendusse ja teha asju, mida Eestis ega lähiriikides ei ole varem tehtud. Selle nimel tasub kindlasti pingutada.

Selle eelduseks on minu silmis ka see, et Põhja-Eesti haiglad konsolideeruksid. Kõik need, kes ütlevad, et ainus lahendus on saada tervishoidu sadu miljoneid juurde, paraku eksitavad kas ennast või teisi, sest oleme korduvalt näinud, ka viimasel kuudel, et maksumaksja rahakott ei ole põhjatu, ning see eksperiment, mis vahepealsete valitsuste ajal tehti, et raha ei loetud ja kulusid-tulusid kokku ei arvutatud, on kokkuvõttes läinud rahvale kalliks maksma, ka praegu peame ühiskonnana tervikuna tege -

lema selle tagajärgedega. Kui vaatame tervishoiu tulevikku, siis selle asemel, et unistada väga suurtest rahalaevadest, on reaalne ja aus mõelda pigem sellele, kuidas protsesside efektiivistamisega uut kvaliteeti luua.

Milline on nõukogu seisukoht näiteks Lastehaigla ja Regionaalhaigla ühendamise asjus?

Siin sõltub väga palju poliitilisest tahtest ja poliitikute otsustusjulgusest. Mäletan juba sellest ajast, kui ma üle kümne aasta tagasi sotsiaalminister olin, et arutasime toonase Lastehaigla, praegu Läänemaa Haigla juhi Katrin Lutsu ning Lastehaigla nõukogu esimehe

Merike Martinsoniga, et Lastehaigla konsolideerimine Regionaalhaiglaga on, kui ingliskeelne väljend appi võtta, no-brainer – üliloogiline, selge sünergiaga lahendus. Ainus, mis seda tagasi hoidis, oli riigi ja linna poliitika suur veelahe, kus elati teie-meie paralleelmaailmades.

Mulle tundub, et linnavalitsuse vahetusega on meil tekkinud ajalooline ajaaken, kus on võimalik sellest teie-meie barjäärist üle saada. Aga muidugi on risk, et valimised on natuke rohkem kui aasta pärast ja poliitikutel on alati mugavam suuri otsuseid mitte teha.

Julgustaksin siinkohal väga nii riigi poliitikuid kui ka pealinna juhte see ajaaken ära kasutada, teha teene Eesti tervishoiule ja aidata nii Lastehaiglal kui ka Regionaalhaiglal inimesi palju paremini ravida.

Tõepoolest, kui alustasime vestlust sellest, et teie aeg Regionaalhaigla nõukogus on olnud sündmusterohke, siis kõige suuremaks sündmuseks sel ajal pole tagantjärele hinnates isegi mitte COVID, vaid muutus pealinna juhtimises, mis annab ajalooliselt uue võimaluse Eesti haiglasüsteemi muutmiseks. Teie olete ühinemiste pooldaja. Jah, pooldan seda, et Tallinna kaks keskhaiglat võiksid ühineda, ja on mängitud ka mõttega, et nad võiksid olla tulevikus Regionaalhaigla osa või nad kõik osad ühest suurest haiglast – ka seda pean ma suunana mõistlikuks.

Kõik need, kes kujutavad ette, et Lasnamäe veerule on võimalik ehitada miljardihaigla, tegelevad enesepettusega, sest sellises mastaabis, nagu see projekt kokku joonistati, ei ole sel reaalsustajuga just liiga palju pistmist. Juba seetõttu, et ehitusmaksumus oli isegi sellisena, nagu see arvutati, ebareaalne, aga olen valmis kihla vedama, et seegi maksumus oli tugevalt alahinnatud, nagu näitavad ka Regionaalhaigla viimase aja hanked. Ja isegi kui see miljard kuskilt läbi ime leitaks, oleks tõsiseid probleeme sinna haiglasse nii meditsiinipersonali kui ka patsientide leidmisega.

Regionaalhaiglaga. Kas meil on ikka vaja nii palju haiglaid teenindama kaht kolmandikku Eestimaa inimestest kirdest edelani või suudaksime seda teha paremini ühtse juhtimise all? Suures pildis oleme liikumas sinnapoole, et näeme Tallinnas ühte ja edukat haiglat, kus ravikvaliteet on maksimaalselt heal tasemel.

Kas olete nõukogu tasemel tajunud, et muutused on tulekul?

Oleme nõukogu liikmetega arutanud seda teemat mitteametlikult ja on üksmeel, et meie poolt takistusi ei tuleks. Aga kõik sõltub poliitikutest, kes linnavalitsust moodustades olid väga teotahet täis. Loodan, et see tahe ei rauge. Suurte asjade tegemine vajab järjepidevust, kindlameelsust, otsustusjulgust –ma tõesti südamest loodan, et see on olemas. Ma näen, et riigi poolt takistusi ei paista, aga aeg näitab, kui pikkade sammudega on linn valmis astuma.

Omal ajal algatasin sotsiaalministrina haiglate võrgustumise plaani, mille taust oli praegusega sarnane, maakonnakeskuste väiksematel üldhaiglatel oli toona suur probleem saada endale arste tööle. Valik oli üsna karm: kas sulgeda järjest erialasid või töötada edasi suurema haigla hõlma all. Valisime teise lahenduse. Esimesena võrgustasime Lõuna-Eesti Haigla, hiljem Hiiumaa, Läänemaa, Rapla haiglad – need on kõik olnud protsessid, kus alguses oli väga palju skepsist nii poliitikute kui ka kohalike elanike poolt, aga ma ei tea mitte kedagi, kes oleks tagantjärele öelnud, et see protsess oli ebaõnnestunud või vale. Nii hiljutisel Regionaalhaigla nõukogu istungil, mida pidasime Hiiumaa Haiglas, kui ka mitmel kohtumisel teiste tütarhaiglate juhtidega on nad selgelt öelnud, et olla osa Regionaalhaigla süsteemist annab neile selge garantii. Sama kinnitavad minu kohtumised Arvi Vaskiga Lõuna-Eesti Haiglast, keda võib pidada selle võrgustumise autoriks. See oli toona algselt tema idee, millest haiglate võrgustumine pihta hakkas.

Lahkun julge tundega, sest näen,et Regionaalhaigla on väga hästi juhitud.

Millise tundega lahkute Regionaalhaigla nõukogust, kas midagi jääb ka kripeldama? Lahkun väga julge tundega, sest näen, et Regionaalhaigla on väga hästi juhitud. Nii eelmine juhatuse koosseis kui ka praegune teevad väga head tööd ja usun, et ka nõukogu liikmed, kellega olen saanud pikalt koos töötada, jätkavad hoiakuga, et nõukogu mitte ei sekku sellesse, kuidas inimesi ravida, vaid pingutab selle nimel, et saada poliitikutelt ja ühiskonnalt vajalikud ressursid ja võimalused, et arstid, õed ja kõik teised haigla töötajad saaksid oma tööd võimalikult hästi teha.

Ütlen otse, et oleks täiesti rumal tegu sellises mahus, nagu plaan oli, ehitada Tallinna „teine PERH“. See on juba valikute küsimus, kas uue haiglakorpuse rajamisega jätkata või mitte, aga loodan, et kui Tallinnas haiglad ühendatakse, siis otsitakse sealgi võimalusi teha asju efektiivsemalt ja loogilisemalt ning perspektiivis mõeldakse ikkagi läbi ka see, kuidas uus haigla suhestuks

Kripeldama jääb, et meil ei õnnestunud rajada uut psühhiaatriakorpust. Peamiseks põhjuseks oli see, et ehitushanke tegemine sattus erakordselt ebasobivale ajale, kus ehitajad soovisid kosmilisi summasid, mis oleksid käinud haiglale üle jõu. Aga loodan, et lähiajal on võimalik edasi minna Seewaldi kompleksi detailplaneeringu ja müügiga ning seejärel leida lahendus ka uuele psühhiaatriakorpusele. Jäänud on veel väike jupp koera saba, usun, et saame ka sellest üle.

Dr Silver Heinsar: Teadus toetab innovatsiooni ravis

Tekst: Eli Lilles

Fotod: Raul Mee, erakogu

Dr Silver Heinsar ütleb, et tal on olnud õnne näha arsti- ja teadustööd maailma hinnatud tippkeskustes. Tulevikus näeb ta end tegutsemas Eestis, soovides igapäevatöö endiselt teadusega siduda ning oma võrgustikku kasutades omakorda järgmistele kolleegidele kogemuste omandamiseks võimalusi luua. Teda motiveerib teaduse jutustatud lugu, kuidas innovatsioon meditsiinis inimeste elu parandab.

Unistus Austraaliast sündis ehk sellest, et dr Heinsarele pakuvad huvi masinad ja seadmed meditsiinis – stimulaatorid, südamekesksed masinad. Ka ECMO ( extracorporeal membrane oxygenation ehk kehaväline membr aanoksügenisatsioon), mille kohta lähemalt uurides selgus, et valdkonna juhtiv keskus asub Austraalias. Regionaalhaigla arstid dr Indrek Rätsep ja dr Valdo Toome olid loonud sidemed Austraalia-Aasia mehaanilise vereringe organisatsiooni presidendi ja ühe vaieldamatu liidri, prof John Fraseri teadusgrupiga. „Konverentsidel käies nägin, et see teadusgrupp on kehavälise vereringe toetuse valdkonnas tõeline liider. Kui avanes võimalus sellises kohas teadust teha ning näha, kuidas teisel pool maailmas asjad käivad, siis polnud otsustamiseks palju vaja. Mõte, et ka mina saaksin sellises keskkonnas ja selliste inimeste keskel ise midagi ära teha, oli nagu suure unistuse täitumine,“ räägib dr Heinsar sellest, kuidas ta Austraaliasse sattus.

Tahame teha seda tööd, mida armastame, koos inimestega, kes peavad meist lugu ja meile kaasa elavad.

olemas kunstlikud simulatsioonid, erinevad pumbad inimese vereringest, mille abil on võimalik seadmeid testida. Igas etapis saab oma masinat parandada.

Eksperimentaalteaduse kaudu jõutakse kliinilise pooleni, samas kui kõik need, kes k liinilisse praktikasse rakendamisel osalevad, töötavad koos. Kui inseneridel on küsimus meditsiini kohta, annan neile nõu. Kui minul on küsimus, kas midagi on teostatav, annavad nemad mulle nõu. Kõik on nii läbi põimunud, vajaduse korral on kaasatud bioloogid või tuleb kardiokirurg spetsiaalselt mingit lõikust tegema – prof Fraseril on väga hea omadus inimesi kokku tuua,“ selgitab dr Heinsar teadusgrupi toimimist.

Ainulaadne koostöö intensiivravi uuringuteks

Prints Charlesi haigla on Austraalia-Aasia suurim südamekeskus ning samas linnakus asub ka kriitiliste seisundite uuringute teadusgrupi (Critical Care Research Group) labor oma erinevate struktuuridega, kus dr Heinsar tegutses.

„Austraalia teadusgrupp on unikaalse ülesehitusega, kus idee viiakse kõigepealt laborisse ja insenerid on valmis seda algul puhtalt matemaatika abil uurima. Seal on

Teadusgrupi tööd toetab rahastusmudel – Austraalia keskuse suur eelis on haigla sihtasutus, mis tegeleb annetuste kogumise ja rahastusega. „Teadlane sai mingile sihtasutuse grandile avalduse esitada, sihtasutus nägi, kuidas nende raha patsientide heaoluks või teaduse tegemiseks kasutati, ja kõik olid võitjad. Paljud annetajad olid endised patsiendid. Selline süsteem toimis väga hästi, kuid selle taga on ka pikk töö, mida järk-järgult üles ehitatud,“ räägib dr Heinsar lähemalt, lisades: „Suuremate projektidega, mis vajavad riiklikku rahastust, on sealgi väga keeruline, kuid minusarnastele on see hea võimalus alustada ja esialgsetele projektidele hing sisse puhuda.“

COVID raputas rutiini

Dr Heinsar jõudis Austraaliasse 2019. aastal. Õige pea saabus COVID, mis raputas nii igapäevatööd kui ka tõi teadlaste lauale uusi teemasid.

„COVIDi saabudes oli Austraalias ülirange poliitika ning praktiliselt kõik suleti, ka laborid. Samas tänu sellele patsiente praktiliselt polnud ning pärast pandeemia kõrgpunkti saime oma labori taas avada, kui mujal maailmas olid laborid veel kinni. See oli soodustav faktor päris mitme teadusrahastuse saamiseks, sest meie saime tööd jätkata. COVID aitas kaasa ka sellele, et sai lihtsalt rahulikult kodus kirjutada, sellist võimalust alati pole,“ ütleb dr Heinsar, kes pidi lisaks tööle teisel pool maailma kohanema ka teistlaadi ootamatustega. Nii ei pääsenud ka tema töö COVIDist mööda: „Kuigi mu enda teadustöö suund oli natuke teine, olin paratamatult haaratud teadusgrupi teiste projektidega. Grupp on paindlik ning leidsime, et saame COVIDi uuringutesse panustada ja palju ära teha. Kui teised alad kahanesid, saimegi kohe COVIDile keskenduda.“

Kuidas noored tee teaduseni leiaksid?

Dr Heinsar on veendunud, et Regionaalhaigla on Eesti meditsiinimaastikul kindlasti üks tipptegija ning kollektiivne kogemus aitab ka temasugusel noorel tipptegijaks sirguda.

„Mulle tundub, et viimase viie aastaga on töötingimused paranenud, sealhulgas töötasu. Kuid kõige olulisemana näen, kuidas põhitöö kõrvalt on teadustöö tegemine aina enam soodustatud.“

K a hiljutisel teaduskonverentsil oli arutlusel, kuidas teadustööd põhitööga lõimida. „Mida rohkem on meil teadusharidusega inimesi, seda paremini suudame ravitöö sulandada innovaatiliste ideedega, teha teadust ka ravitöö raames,“ selgitab Heinsar. Ta leiab, et nii haigla kui ka ülikooli poolt tuleb luua keskkond, kus teadus põimub põhitööga, et see oleks lihtsa teostuse kõrval ka motiveeriv. Mida rohkem teadust tehakse, seda rohkem inspiratsiooni saavad ka teised. Heinsar peab kollektiivse teaduskogemuse loomist oluliseks.

Teadus toob kokku mitmete valdkondade spetsialistid: dr Heinsar kriitiliste seisundite uuringute teadusgrupiga.

„Hea oleks, kui eksisteeriks mingi teaduse infrastruktuur, millesse arstiõppe käigus saaks lülituda ja mis aitaks noorel arstil teadlaseks sirguda.“

Dr Heinsar arvab, et kardioloogid on teaduse tegemisest väga huvitatud. „Dr Martin Serg pidas eelmisel teaduskonverentsil fantastilise ettekande, kus tõdes, et kardioloogiakeskuses on kõige rohkem doktorikraade,“ märgib Heinsar.

„Kardioloogia valdkond on muidugi ka väga lai ning areneb nii ravimite kui ka protseduuride vallas kiirelt. Meie residentuuriprogramm on märgatavalt muutunud. Pärast kaasprofessor Priit Kampuse residentuuri juhendamise üle võtmist on ta alustanud selliste artikliklubide ning teaduspõhiste seminaridega. Noor kardioloog suunatakse juba õpingute käigus teaduse lugemise ja kriitilise mõtlemise juurde,“ hindab dr Heinsar sellist lähenemist väga positiivselt.

Lahendus, kuidas noori teaduse juurde saada, on tema meelest keskkonna loomine, mis noori kõnetab. „Teadus ei ole ju ainult matemaatika või statistika. Austraalias õppisin seda, et teadus on nagu loo jutustamine, näiteks kuidas innovatsioon, midagi huvitavat meditsiinis, inimese elu parandab. See kõnetas ja motiveeris mind. Peame ka teadust rohkem populariseerima, näitama teadust ja meditsiini ühiskonnas laiemalt. Kui teema on populaarne, küll siis tulevad ka noored peale,“ on ta veendunud.

Kuidas leida tasakaal?

Igapäevase töö või teadussaavutuste kõrval räägitakse üha enam ka arstide läbipõlemisest või vaimse tervise hoidmisest, eriti noorte arstide puhul.

„Ma ei saa küll kõikide noorte eest rääkida, aga üldiselt ei erine noore arsti soovid nii palju vanematest kolleegidest –

tahame teha seda tööd, mida armastame, koos inimestega, kes peavad meist lugu ja meile kaasa elavad. Paratamatult tuleb õppekurv ületada, mõnikord peame natuke rohkem tegema, rohkem pühenduma. Mida rohkem residentuuri ajal pühenduda, seda kergem on noore arstina, kui vastutus on suurem,“ arvab dr Heinsar.

„Teisalt on läbipõlemine midagi, millest peaks rohkem rääkima ja mida rohkem märkama. Läbipõlenud arst ei ole kindlasti enam nii produktiivne ja juba on loomisel struktuurid, mis läbipõlemist skriinivad.“

Tulevik Eestis

Juba aastapäevad on dr Heinsar olnud tagasi Eestis ning tõdeb, et siinne arstiabi ja teadustöö kvaliteet ei jää maailma tippkeskustele alla. „Ma tahan olla Eestis ja ravida oma inimesi. Austraaliasse minnes oli peamine eesmärk saada kogemusi ja oskuseid, mida tagasi tuua. Seal loodud sidemete abil tahan ka teistele kolleegidele pakkuda võimalust sarnaste kogemuste omandamiseks, et järgmised inimesed saaksid Austraaliasse minna. Ma tahan kaasa aidata sellele, et siinne teadusmaastik areneks ning soodustaks innovatsiooni meie patsientide ravis. Meie arstkond on haritud ning ravivõtetes väga innovaatiline, see on minu jaoks väga atraktiivne.“

Dr Heinsar näeb oma tulevikku Eestis. „Ma tahan olla oma pere ja sõprade lähedal. Paljud noored käivad välismaal ära, kuid ma ei tea kedagi, kes ei tahaks kodus tööd teha. Peame võitlema selle eest, et arsti töötamine ning teaduse tegemine kodus oleks sama atraktiivne kui välismaal.“

„Mind paelub kõige rohkem rütmihäirete subspetsialiteet ning Regionaalhaiglas on rütmihäirete ravi, stimulaatorid, ablatsioonravi väga heal tasemel. Olen residentuuri kõrvalt vaikselt alustanud lisapingutustega, et minust vastav spetsialist saaks. Kindlasti tahaksin sel erialal ka teadustööd teha ja oleme sellest professoriga ka pisut vestelnud, et põhitööd teadusega põimida,“ avaldab ta.

„Teadlase arengut kujutan ette sel viisil, et doktoritööd tehes käiakse ära ning siis on aeg tagasi anda. Minu soov on südamelähedasi teemasid kindlasti edasi uurida, aga leida ka inimesi, kellele omakorda võimalusi luua, et mõnes maailma tippkeskuses teadust teha. Kui mul mingi küsimus tekkis, siis Austraalia professor teadis kedagi, kes oli kõige targem sellele vastama. Ta andis mulle need kontaktid ja nüüd on mul võrgustik, kelle najal saaksin võimaluse anda järgmistele noortele.“

Edu saladus teaduses: töökus ja järjekindlus

Dr Heinsare teadustöös on kesksel kohal masinad. Tema põhihuvi on olnud kardiogeenses šokis patsientide ECMO arendamine. Pulsatiivne ECMO on juba tekitanud suurt huvi ning nüüd ootab masin kliinilisi uuringuid.

„Kardiogeenne šokk on olukord, kus süda lihtsalt ei jaksa enam. Südamekahjustus, näiteks infarkti tagajärjel, on nii suur, et süda ei saa hakkama oma põhifunktsiooniga

ehk vere liigutamisega organitesse ja kudedesse. Esmalt üritatakse ravimitega, aga kui tõesti enam midagi ei aita, siis viimane variant on ECMO. See on kui viimane õlekõrs, mis asendab südame tööd ja viib vere veenidest arteritesse ja kudedeni. Koed saavad oma hapniku ECMO-ga kätte, kuid süda ise ikkagi kannatab,“ kirjeldab dr Heinsar.

Pulsi integreerimine ECMO-sse oli dr Heinsare teadustöö põhiline suund – see leevendab survet südamele, võidavad nii süda kui ka koed ning südame verevarustus paraneb: „Nii nagu inimesel on pulss, oligi idee panna pulss ka masinale. Hiljuti ajakirjas American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine publitseeritud töö leidiski, et pulsatiivne ECMO parandab võrreldes praegu kasutatava ECMO-ga oluliselt kudede verevarustust.“

„Hetkel on sellesama masinaga plaanis ka kliinilised uuringud. Mul on hea meel, et olen saanud Austraalia meeskonnaga selles vallas jätkata ning loodan, et teaduspagas on kliinilisteks uuringuteks piisav. Kogukonna huvi on meeletult suur, see oli tõenäoliselt ka põhjus, miks EuroELSO (European Extracorporeal Life Support Organisation) mu teadustööd kaks korda noorteadlase tiitliga tunnustas. Austraalias oli teadustöid rohkem, tegelesime lisaks kardiogeensele šokile ka respiratoorse distressi sündroomiga, lisaks olid südame transplantatsiooni, sepsise ja COVIDi uuringud,“ räägib dr Heinsar.

Järjepidevus viib sihile

„Teema valik oli kindlasti paigas enne Austraaliasse minekut, kuid see ei sündinud üleöö. Ettevalmistused kestsid umbes kaks aastat: jõudsin käia konverentsidel, kohtuda inimestega ning korra käisin ka kohapeal laborit vaatamas. Ka prof Fraseril oli teema vastu huvi ja see on ka õnnelik juhus, kui saad tegeleda täpselt sellega, mis sind huvitab. Teaduses alati seda rõõmu kõigil pole, teinekord tehakse ratsionaalne valik ning võetakse teema, mis teadusgrupis juba olemas,“ kirjeldab dr Heinsar oma teekonda.

„Muidugi tuleb tööd teha, kuid õnne on ka vaja. Ma ei ole võib-olla kõige osavam, kuid sihikindel olen kindlasti. Kui ma midagi tahan, siis jonni ei jäta: näiteks Austraalias nägin vaeva, et tööks vajalikku masinat saada. Ka prof Fraser kinnitas, et kuigi peab olema tark ja osav, siis tema jaoks kõige olulisemad omadused on ikkagi töökus ja järjepidevus. See on teaduses edu võti,“ avaldab dr Heinsar.

Kardioloogias on hetkel palju kuumi trende, millega dr Heinarel samuti plaan kaasa minna: „Südamepuudulikkuse ravimite pool on tohutult arenenud, samas ka südame rütmihäirete vallas toimub revolutsioon, kus südame stimulatsiooni on võimalik t eha otse südame juhteteedesse. See on värske teema, mida on just õige aeg uurida, ja loodetavasti saame sellega varsti alustada.“

toob patsientidele lootust Teedrajav koostöö

Kui kõik sujub oodatult, võib lähiaastatel muutuda Regionaalhaigla leukeemia- ja lümfoomipatsientidele kättesaadavaks uue põlvkonna ravimeetod, milles kasutatakse patsiendi enese rakke.

Tekst: Anu Jõesaar

Illustratsioonid: Shutterstock, Icosagen

Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum ja biotehnoloogiafirma Icosagen on ühendanud jõud, et välja arendada ja tuua Eesti patsientideni uudne personaalne rakuteraapia. Esialgu annab see uue lootuse pahaloomuliste verehaigustega patsientidele, kuid võib tulevikus olla kasutatav ka teiste vähiliikide ja raskete haiguste raviks.

Natuke ulmefilmi moodi

Tänapäeval on vähiravis kasutusel kolm ravimeetodit: kirurgiline ravi, kiiritusravi ja süsteemravi (keemiaravi, bioloogiline ravi, hormoonravi, immuunravi). Enamasti kasutatakse vähkkasvajate ravis mitme raviviisi kombinatsioone. Kõige sobivama ja tõhusama ravimeetodi valiku otsustab arst koostöös patsiendiga ja alati lähtutakse kindlast reeglist: haiguse ravimisel ei tohi kahjustada tervist ega raskendada tervislikku seisundit.

Teatud vähivormide korral aga n-ö klassikalistest ravimeetoditest ei piisa. Seetõttu on uued vähiravimid, millel on parem efektiivsus ja madalamad kõr valtoimed, kogu maailmas väga oodatud.

Eestisse ongi nüüd jõudmas raku- ja geeniteraapia ehk uudne terapeutiliste ravimite kate gooria, mida Euroopa Ravimiamet klassifitseerib lühendi alla ATMP ( advanced therapeutic medicinal product ). Eesti seadusandluses kasutatakse väljendit „uudne ravim“.

Meetodi olemust aitab lahti seletada PhD Tanel Mahlakõiv biotehnoloogiaettevõttest Icosagen.

„Need ravimid muudab uudseks eelkõige nende määratlus või kuju. Need ei ole tabletid ega süstitavad vedelikud, nagu oleme harjunud. Uudseks ravimiks võib olla elus inimese rakk või näiteks viiruselaadne osake, mis viib inimese kehasse korrektse järjestusega DNA. See kõlab natuke ulmefilmi moodi, kuid on tänapäeval juba tegelikkus. Ehkki esialgu on ATMP kategoorias heaks kiidetud ravimeid mõnikümmend, on neid kliiniliste katsetuste järgus palju rohkem, isegi sadu.“

Rakk „õpetatakse“ kehas vähirakke hävitama

Immuunrakke on vähivastases rakuteraapias katsetatud juba aastakümneid, kuid esimene efektiivne rakuravi kiideti heaks 2017. aa stal. Selleks on rakuteraapia CAR-T, mis tuleb sõnadest chimeric antigen receptor – kimäärne antigeeni retseptor. Just seda teraapiat ongi kavas Eestis kasutama hakata.

CAR-T ravi seisneb Mahlakõivu selgitusel inimese immuunraku (T-raku) geneetilises muundamises, et anda sellele võime ära tunda konkreetset vähitüüpi. „Rakud isoleeritakse patsiendi verest, nendesse viiakse viirusvektoriga uus geen, mis kodeerib kimäärset antigeeni retseptorit (CARi), ja täiustatud rakud manustatakse patsiendile tagasi. CAR aitab T-rakul ära tunda konkreetset molekuli vähiraku pinnal, käivitades tuumorraku hävitamise.“

Teerajajad ei pea olema üksi: sageli jõuab koos kaugemale. Nõnda ka
CAR-T rakuravi arendamisel.

Konkreetselt praegu ettevalmistatav rakuravi nimega CD19 CAR-T annab T-rakkudele võime hävitada kehas kõik B-rakud, mida nad eristavad CD19 valgu järgi raku pinnal. „Tervel inimesel on B-rakud immuunsüsteemi väga oluline komponent, nad toodavad nakkuse korral antikehi. Kuid suurel osal leukeemia- ja lümfoomipatsientidel on just B-rakud muteerunud ning omandanud võime lõputult paljuneda – piltlikult öeldes on immuunr akud ise muutunud vähiks. Nende kõrvaldamisel võiks lahti saada ka haigusest,“ kirjeldab Mahlakõiv.

Keda saab uus ravi aidata? Regionaalhaigla hematoloog Annett Vapper ütleb, et CAR-T on muutnud pahaloomuliste verehaiguste käsitlust kogu maailmas. „Mitmetele patsiendigruppidele, kellel muud raviviisid on ammendunud või osutunud ebaefektiivseks, annab uus ravimeetod võimaluse täielikult terveneda või saada juur de tervena elatud aastaid.“

Ta lisab, et tulevikus võib CAR-T tehnoloogia pakkuda ravivõimalusi

näiteks ka mõnede onkoloogiliste ja reumatoloogiliste haiguste puhul. Autoimmuunhaigustest on saadud edukaid tulemusi näiteks süsteemse erütematoosse luupuse, müasteenia ja süsteemse skleroosi ravis. Niisiis on rakuteraapias palju potentsiaali ainuüksi CAR-T suuna arendamisel ning Mahlakõiv mainib, et sarnased uuringud käivad k a loomulike tapjarakkude ( natural killer cell ) teraapia ja erinevate tüvirakuteraapiate rakendamiseks. Teadlaste silmis on need reaalsed sammud personaalse meditsiini toomisel inimeseni – inimese enda rakkudest valmistatakse temale sobiv ravim.

Teerajajaks Eesti tervishoius

Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja TÜ Kliinikum on löönud käed biotehnoloogiafirmaga Icosagen, et CD19 CAR-T rakuravi patsientideni viia. See on keeruline protsess ning vajab kõrgetele kriteeriumitele vastavaid tingimusi, kvaliteedikontrolli protseduure, haiglate ja personali ettevalmistamist.

Icosagen pakub siin teaduslikku kompetentsi, arendus- ja tootmisüksuste ülesseadmist. Regionaalhaigla ja TÜ kliinikumi kanda jääb meditsiiniline pool ehk kõik, mis seotud patsiendiga: immuunrakkude hankimine, patsiendi ettevalmistamine, rakuteraapia manustamine, patsiendi monitoorimine jne. R egionaalhaigla kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohver ütleb, et alustatud koostöö võimaldab Regionaalhaiglal ellu viia oma visiooni – olla teerajaja Eesti tervishoius.

„Teerajajad ei pea olema üksi: sageli jõuab koos kaugemale. Nõnda ka CAR-T rakuravi arendamisel. Usume, et koostöös Icosageni ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga suudame elupäästva ravi tuua meie patsientideni palju kiiremini kui üksinda pusides. Alustame hematoloogiast, kuid loome eeldused selle ravimeetodi juurutamiseks ka teistel meie võtmeerialadel, nagu onkoloogia, kardioloogia, reumatoloogia jne,“ ütleb ta. „Igal juhul on rakuteraapia tervishoius praegu võtmetrend, millest Eesti ei tohi maha jääda , kui soovime oma patsienti-

Personaalne CD19 CAR-T rakuteraapia

CD19 CAR lentiviirus

CAR geen T-rakk

CD19 CAR

CD19 CAR+ T-rakk 4

CD19

CD19+ vähirakk

CD19 CAR+ T-rakk vähiraku surm

Patsiendi immuunrakkudele antakse geneetilise muundamise käigus võimekus ära tunda ja elimineerida vähirakke.

Haigla 1

Patsient

Aferees

GMP labor

T-rakkude isolatsioon ja aktivatsioon 2

T-raku geneetiline muundamine 3 Tootmise aeg: 2 nädalat

CAR T-raku paljundamine 4

Rakupreparaadi külmutamine 5

*CAR – chimeric antigen receptor (kimäärne antigeeni retseptor) 3

dele pakkuda parimat võimalikku ravi. Regionaalhaiglas soovime olla selle kriitiliselt olulise ja elumuutva arengu eesotsas.“

Dr Tohver rõhutab, et rakuravi arendamine toob Regionaalhaiglale ka palju väljakutseid. Uudse r avimi tootmine on ulatuslikult reguleeritud ning nõuetele vastamine eeldab järjepidevat tööd.

„See ei ole „üks kord ja tehtud“ –kõrgeid standardeid peab hoidma aastast aastasse,“ hindab ta.

Ta toob näite, et uudse ravimeetodi juurutamine eeldab uusi raviteekondi.

„Raviteekond ei ole ainult patsiendile ravi manustamise süsteem,“ ütleb ta. „Me peame tagama ka tema ravieelse ettevalmistuse ja hilisema jälgimise. Samuti peame olema valmis kiireks tegutsemiseks võimalike kõrvaltoimete korral, kuhu võib olla vaja kaasata meie kõrgeima etapi intensiivravivõimekust. Peame suutma patsienti jälgida ja nõustada siis, kui ta koju läheb. Kõiki neid tegevusi tuleb meil koordineerida nii oma haiglas kui ka kogu tervishoiusüsteemis, et patsiendi raviteekond oleks ohutu ja võimalikult tõhus.“

Kokkuvõttes on selle protsessi juures kõigil palju õppida.

Me peame tagama ka patsiendi ravieelse ettevalmistuse ja hilisema jälgimise.

„Nii mitme osapoolega projektis on oluline projektijuhtimise oskus, ressursside ja vajaduste kokkuviimine jne. Teeme endast parima, et patsiendid jõuaksid ravini võimalikult kiiresti, aga turvaliselt,“ võtab eesootava kokku Icosageni teadlane Tanel Mahlakõiv.

Teadlaste hinnangul on esimese patsiendini võimalik jõuda 18–24 kuu pärast. Kuna teraapia on uudne ja selliseid Eestis pole arendatud ega ka manustatud, tuleb taotleda Ravimiametilt luba ja see on keeruline protsess. Peamine on patsiendi ohutus ja just seda R avimiamet ka hindab.

Haigla

Rakupreparaadi manustamine 6

Patsient

Ühisprojekti peamine eesmärk on muuta tänapäevane ravi Eesti patsiendile kättesaadavaks. Rakuravi on kallis –hetkel maksavad heakskiidetud personaalsete ravimite doosid 300 000–400 000 eurot, ideaalis lähebki vaja ainult üht doosi. Tanel Mahlakõivu hinnangul on Eestis võimalik seda hinda mitu korda allapoole tuua ja uudset ravimeetodit meie Tervisekassale taskukohasemaks muuta.

Ida-Euroopa peab pingutama, et järele jõuda

Kuigi Eestis räägime rakuravist kui väga uudsest meetodist, võib Tanel Mahlakõiv, kes viimased viis aastat on töötanud USA-s, kinnitada, et see valdkond areneb väga kiiresti, maha jääma kipub kahjuks just Ida-Euroopa.

„Nagu ikka, on uudsete tehnoloogiate ja nii ka ravimite arendamises esirinnas USA, seal on ressursid ja mentaliteet, mis seda võimaldab. Kuigi rahvaarvult on USA väiksem kui Euroopa, tehakse seal rakuteraapia valdkonnas kümme korda rohkem kliinilisi katseid. Nemad koorivad ka koore, st toovad ravimid turule ja saavad kasumi. Kahjuks on Euroopa ravimiarenduste ja katsetuste poolest

PROBLEEM: Eestis saab verevähidiagnoosi aastas üle 600 inimese, kellest pooled surevad haigusesse.

Hetkel kasutatatav onkospetsiifiline standardravi ei ole efektiivne suure osa patsientide puhul, haiguse arengu käigus kujuneb sageli välja resistentsus ning see on seotud tõsiste kõrvalnähtudega.

Uudne personaalne CAR T rakuteraapia aitaks päästa pooled ravimatult haigetest patsientidest, kuid pole hetkel Eestis kättesaadav keerukuse, limiteeritud tootmisvõimekuse ja kõrge hinna (400 000 €) tõttu.

Arendame ja toodame CD19 CAR-T rakuravi Eesti patsientidele.

ETTEPANEK: Arendame ja toodame CD19 CAR T rakuravi Eesti patsientidele.

1 Klassikaliselt ravimatu verevähk

2 T-rakkude eraldamine patsiendi verest

5 RAVI: Patsiendi muudetud T-rakk tuvastab spetsiifiliselt vähirakud ja hävitab need HAIGLA

3 GMP laboris:

• T-raku muundamine

• rakkude paljundamine

• kvaliteedikontroll

4 Muudetud T-rakkude tagasi manustamine

CAR T rakuravi on ravimeetod, kus ravimina kasutatakse patsiendi enda immuunrakke. Arstid võtavad patsiendi verest valged vererakud (T rakud), mis laboris viirusvektoriga geneetiliselt muundatakse: antakse T rakkudele CAR retseptori kaudu võimekus ära tunda vähirakke. Seejärel süstitakse CAR T rakud tagasi patsiendi kehasse, kus need muundatud rakud hävitavad vähirakke.

killustunud, hoolimata Euroopa Liidu püüdlustest regulatsioone ühtlustada. COVID pakkus hea näite selle kohta, kui mahajäänud me oleme, kui tekib probleem,“ tuletab teadlane meelde, et just USA arendas maailmale SARSCoV-2 vaktsiinid.

Kuidas rakuravi käib

PLAAN: Icosagen arendab välja tootmisprotsessid, viib läbi prekliinilised katsed, toodab ja tagab rakuravi kvaliteedi. TÜ Kliinikum ja PERH valmistavad ette ning tagavad kliinilised protseduurid, koguvad ning eraldavad patsiendi rakud, tegelevad patsiendi ravi ja monitoorimisega.

Projekti elluviimine loob suurt lisandväärtust:

Tanel Mahlakõiv, PhD Siirdeuuringute direktor Icosagen Cell Factory Tel: +372 5365 0537 tanel.mahlakoiv@icosagen.com

Rakuravi kohta ütleb Mahlakõiv, et Põhjamaad ostavad oma patsientidele kallid CD19 CAR-T ja BCMA CAR-T ravimid sisse. Leedu on aga selles konkreetses asjas Ida-Euroopa suur erand, seal on jõutud nii kaugele, et on loodud CAR-T tootmiseks labor ja tingimused ning juba ligi kaks aastat patsiente ravitud. Teadlase sõnul liigub rakuteraapia, ka CAR-T rakuteraapia, „off-the-shelf“ allogeense rakuteraapia suunas, mis tähendab seda, et ravi valmistatakse ühe inimese rakkudest, aga manustada saab seda paljudele. Sel juhul poleks ravi enam personaalne – see oleks odavam ja kiiresti kättesaadav. „Isiklikult töötasin USA-s ettevõttes, kus arendati rakuravimeid platsentast ja nabaväädiverest pärinevatest immuun- ja tüvirakkudest. Sellised ravimid on rakuteraapia n-ö püha graal. Aga need eeldavad tehnoloogilist hüpet ja hetkel oleksid ka liialt kallid,“ ütleb Mahlakõiv.

• Uudsete (personaalsete) ravimite arendamis- ja tootmisvõimekuse loomine Eestis ka teiste pahaloomulistele kasvajate ja autoimmuunhaiguste raviks

• Ravikeskuste kaasajastamine, personali koolitamine, meditsiini infrastruktuuri loomine

• Uudsete ravimite kliiniliste katsete võimaldamine Eestis

• Teadusliku kompetentsi ja majandusliku tulu loomine

X Patsiendi jaoks algab CAR-T teekond T-rakkude kogumisega haiglas. Kui on selgunud ravivajadus ja sobivus selleks, kogutakse tema perifeersest verest afereesi meetodil immuunrakud, millest eraldatakse T-rakud. Eelduseks on, et patsiendil oleks vajalikke rakke ringlevas veres piisaval hulgal ja need oleksid hea funktsiooniga, mida võib mõjutada ka varasem ravi.

X Laboris muundatakse ja paljundatakse rakke, see võtab aega umbes kaks nädalat.

X Enne rakkude taasmanustamist saab patsient lümfodepletsiooni ehk madala tasemega keemiaravi, et valmistada keha ette CAR-T rakkude manustamiseks. Valminud CAR-T rakud kantakse patsiendile tagasi kas värskel kujul või külmsäilitatuna. Taasmanustamise protseduur ise on lihtne, rakud viiakse otse veeni.

X Järgneva kuu jooksul jälgitakse patsienti hoolikalt varaste kõrvaltoimete suhtes, millest olulisemad on tsütokiinide vabanemise sündroom, infektsioonid ja immuunsüsteemi aktiveerumisega seostatav neurotoksilisuse sündroom.. Tegemist on seisunditega, mis juba esimeste sümptomite tekkel nõuavad vältimatut sekkumist ja ladusat raviteekonda. Seetõttu on protsessi vältimatuks osaks interdistsiplinaarne koostöö ja standardkäsitluse kokkulepped.

X Kui rakuravi vahetu periood on läbitud, jääb patsient ambulatoorsele jälgimisele, mille käigus tuleb muu hulgas hinnata ka CAR-T rakkude püsimist veres.

LABOR

Õdede praktika on läinud põnevamaks

Õenduspraktika põhjalik ümberkorraldus on muutnud tulevaste õdede esimese tutvuse Regionaalhaiglaga mitmekülgsemaks ja huvitavamaks.

Tekst: Anu Jõesaar Foto: Raul Mee

Praktika toetas eneseusku, leiab Karin Põlluveer.

„Väga tore oli!“ kinnitab tulevane õde Karin Põlluveer, kes lõpetas juunis oma kliinilise õenduse praktika pea- ja kaelakirurgia keskuses.

Ta meenutab, et veebruaris

Regionaalhaiglasse praktikale tulles ei mõelnud ta niivõrd sellele, mida haiglalt oodata, vaid pigem muretses, kas ta saab üldse õe tööga hakkama. „Koolis olime selliseid õendussekkumisi nagu kanüüli panemised ja vereanalüüsid teinud ainult mannekeeni peal.“ Nii et kokkupuude päris patsiendiga tundus hirmutav.

Karin püüdis vapper olla ja kui juhendaja Lisanna ühel päeval küsis: „Vaja on veenist verd võtta, kas tuled?“, vastas ta kohe: „Jaa, muidugi tulen!“

Patsiendi juurde jõudes hakkas aga julgus teda tasapisi maha jätma. „Vaatasin patsienti ja ütlesin Lisan-

nale, et palun seisa täitsa mu kõrval ja ütle samm-sammult, mis ma pean tegema, ma ikka üldse ei julge,“ meenutab ta.

Ootamatult tuli Karinile appi ka patsient ise. „Ta ütles mulle: kuule, mis siin karta, hinga rahulikult ja hakka peale; ma olen ise ka meditsiinitöötaja, olen samamoodi õppinud ja harjutanud, pealegi on mul väga head veenid,“ kirjeldab Karin oma elu esimest veenivere võtmist, mis jääb kindlasti kauaks meelde.

Ta jutustab, et sattus väga toetavasse meeskonda, kus kõik juhendajad olid hästi julgustavad: nii põhijuhendaja Liis kui tööpäevade jooksul ka Merle, Leena, Lisanna ja Laura.

„Igal pool, kus ma praktika käigus olin, õnnestus mul kokku puutuda hästi sõbralike inimestega, kes väga palju selgitasid. Mul ei jäänud ükski küsimus vastuseta.

Paljud kolleegid olid ise samuti kas alles õppimas või kohe-kohe lõpetamas sama kooli, kus minagi õpin. Tänu sellele olid neil värskelt meeles need murekohad, kus praktikant vajab rohkem toetust,“ on Karin oma praktikaga väga rahul.

Patsiendi tänu innustab

Ehkki nende kuude jooksul tuli Karinil ette ka ebaõnnestumisi, ei meenu talle ühtegi ebameeldivat kogemust. Küll aga toredaid ootamatuid kohtumisi.

Näiteks Karini esimene öövalve möödus ta enda arvates täiesti tavapäraselt. Osakonnas oli lõikuselt tulnud patsient, kelle eest oli vaja hoolitseda ja valuvaigistit süstida.

„Tegin vajalikud toimingud ära, lõpetasime nendega umbes pool kaks öösel. Mõned päevad või nädal hiljem tuli polikliinikus üks naisterahvas minu juurde ja ütles: ma tahan teid nii väga tänada, olite mulle suureks toeks. Olin vist üllatunud näoga, sest ta küsis, kas ma ei tunne teda ära. Tõesti, haiglavoodis, kui patsiendil on hammastel lahased peal, on tema välimus ju teistsugune ja mul läks natuke aega, et pilt kokku viia. Siis oli küll väga hea meel,“ meenutab Karin.

Tema sõnul ongi kõige suurem rõõm selles töös patsiendi tänu – juba see, kui näed tema silmist, et ta on sinu tööga rahul.

Haigla kui töökeskkond ei olnud Karinile võõras ka enne tervishoiukõrgkooli astumist. Ta on õppinud teenindusjuhtimist, töötanud tervishoiuasutuse klienditeeninduses ning omandanud magistrikraadi organisatsioonikäitumise õppekaval. Ka magistritöös käsitles ta haigla mittekliinilise personali tegevusi. „Tänu sellisele taustale kujunes mul arusaam, et minu kirg ei ole jääda tööle haigla tugiteenistusse. Ja selleks, et töötada tervishoius, peab mul olema meditsiiniline haridus.“ Regionaalhaiglas alustas Karin Põlluveer õppetöö kõrvalt tööd pea- ja kaelakirurgia polikliinikus assistendina. Nüüd, pärast teise kursuse läbimist ja praktikat, jätkab ta abiõena. Ja edasi? „Ma jään ikka õenduse juurde,“ kinnitab ta, lisades, et kui ta enne praktikale tulekut oli oma oskustes ebakindel, siis praktika andis eneseusu – jaa, ma saan hakkama!

Süsteemne muutus

Angela Paulin jätkab: „Tänased tudengid soovivad oma praktikalt enamat. Meile annab kinnitust tudengite tagasiside, kus praktikat peeti liiga kitsalt ühe osakonna keskseks, sooviti näha ka teiste kliiniliste üksuste tööd, haiglat tervikuna. Teisest küljest puudus haiglal ühtne praktikastandard, mis sätestaks üldpõhimõtted, lähtuks tudengist ja tema eesmärkidest ning oleks kooskõlas ka Regionaalhaigla põhiväärtustega.“

Enamik õendustudengeid, kes tulevad oma päris esimesele praktikale, ei tea kuigi täpselt, mis neid suures haiglas ees ootab. Paljud neist ei ole võib-olla varem üldse kordagi haiglas käinud. Nii et vana sissetallatud rada, kus praktika jooksul keskenduti sellele, et aidata praktikandil täita tema enda poolt koolis kirja pandud eesmärke, oli jäänud liiga kitsaks.

„Noor inimene lihtsalt ei oska ette mõelda kõigele, mida ta tahab haiglas näha, kuulda ja teha. Tänapäevane haigla peab ise looma süsteemi, mis teda sel teekonnal toetaks,“ ütleb Angela Paulin.

Igal kliinikul oma praktikastandard

Uus praktikateekond peaks andma tulevasele kolleegile sellise sissevaate haiglaellu, et ta saaks selgusele jõuda ka iseenda võimetes ja soovides. Nagu ütleb Karin Põlluveer: „Kui käes on juba teise kursuse praktika, siis peaksid enda jaoks mõtestama, miks sa siia tuled, ja võtta sellest maksimum, mitte jääma nurka telefoni skrollima.“

Igal pool, kus ma praktika käigus olin, õnnestus mul kokku puutuda hästi sõbralike inimestega, kes väga palju selgitasid. Mul ei jäänud ükski küsimus vastuseta.

Näiteks peab kirurgiakliinikusse praktikale tulnud teise kursuse tudeng kindlasti olema ühe osa oma praktikast nii polikliinikus kui ka operatsioonikeskuses, sterilisatsioonitalituses, endoskoopiaosakonnas, seda selleks, et mõista kogu patsiendi teekonda. Need etapid käivad kliinilise õenduse praktika juurde ja tudengid tulevad sealt tagasi, emotsioonidest tulvil. Karingi mäletab hästi, et kui ta endoskoopiaosakonnas alguses lihtsalt jälgis, mida arstid ja õed teevad, siis üsna varsti lubati tal endal biopsiat teha ja see oli hästi tore. „Ka operatsioonitoas, kus käisime vaatamas suuri kardiokirurgilisi operatsioone, seletasid õed väga kenasti, mis nüüd toimub, mis instrumendid võetakse, mida teevad anestesistid, anestesioloogid, mida teeb kirurg. See oli samuti väga hea kogemus,“ kiidab Karin.

2023. aastal sai alguse ülehaiglaline projekt „Praktikandi teekonna juhtimine Regionaalhaiglas“, mille käigus muutus praktika korralduse kontseptsioon kõikides kliinikutes. „Oleme ära kirjeldanud etapid, kuidas me oma tudengeid vastu võtame ja mis ootab neid ees kogu selle praktika aja jooksul, mil nad on meie juures. Tänaseks on igal kliinikul loodud oma praktikastandard, mida järgida, etapid, mida tudeng peab selles kliinikus praktika jooksul läbima,“ selgitab Angela Paulin, kirurgiakliiniku õendusjuht ja ühtlasi üks uuenduse eestvedajaid.

Sisehaiguste kliinikus praktiseerib tudeng esimesel kuul ainult oma põhiosakonnas. Alates teisest kuust võimaldatakse tudengitel roteeruda ka teistesse osakondadesse. Vastavalt roteerumisplaanile on võimalik praktiseerida nii endoskoopia, hemodialüüsravi, funktsionaaldiagnostika, invasiivkardioloogia ja päevaravi osakonnas kui ka õe iseseisva vastuvõtu juures.

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku teise kursuse praktikandid saavad seevastu ühe põhiosakonna, kus veedavad 300 praktikatundi. Selleks on kas hematoloogia, keemiaravi või kiiritusravi osakond. Järelejäänud 181 tundi jaotuvad kahe ülejäänud osakonna ning päevaravi, protseduuride ja polikliiniku juures.

Psühhiaatriakliinikus toimub põhiosa praktikast tudengile määratud osakonnas. Roteeruda on võimalik pärast 56 tunni praktika läbimist põhiosakonnas. Kliinikus toimuvad praktika vaheseminarid vähemalt üks kord praktika jooksul kõikidele praktikantidele. Et pakkuda tudengile mitmekesisust, tehakse koostööd teiste kliinikutega.

Taastus- ja palliatiivravi kliinikus käivad praktikal lisaks õendustudengitele ka füsio- ja tegevusteraapia tudengid.

Praktika käigus õpitakse füsioterapeutilist hindamist, neuroloogiliste patsientide füsioteraapiat, sisehaiguste patsientide füsioteraapiat, traumatoloogiliste ja ortopeediliste patsientide füsioteraapiat ning füüsikalist ravi.

Anestesioloogiakliiniku eesmärk on tõsta tudengite teadlikkust anestesioloogiakliinikus toimuvast ning pakkuda praktikandile võimalust tutvuda kliiniku eri struktuuriüksuste tööga. Tudengitel on võimalus roteeruda intensiivravi keskusesse, anesteesiakeskusesse, erakorralise meditsiini keskusesse ning valikpraktika raames ka kiirabikeskusesse.

Diagnostikakliinikus on põhilisteks tudengiteks nii radioloogiatehnikud kui ka bioanalüütikud. Bioanalüütikute praktikal roteeruvad tudengid vastavalt oma praktika liigile laboratooriumis, verekeskuses ja patoloogiakeskuses. Radioloogiatehnikute praktika jaotub erinevate radiodiagnostiliste meetodite vahel: nukleaarmeditsiin, ultraheli, mammograafia, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia. K liiniku jaoks on oluline pakkuda tudengitele tervikpaketti ja selleks tehakse ka koostööd teiste kliinikutega.

Et mõista juhendamiste mahtu ja meie professionaalsete juhendajate tööd, siis eelmisel aastal käis meie haiglas praktikal kokku 668 tudengit. Praktika pikkused on tudengitel erinevad (80–481 tundi), pikim praktika on õdedel – kliiniline õendus nõuab 481 tundi.

Rumalaid küsimusi ei ole

Sel esimesel kokkusaamisel tavatseb Liis tudengitele öelda, et rumalaid küsimusi ei ole. „Näiteks Karini juures mulle meeldis just see, et ta toppis oma nina igale poole ega haavunud isegi siis, kui õde oli temaga natuke tõre,“ kiidab Liis oma juhendatavat. Tal on kogemus, et kui kohe alguses toetavaid sõnu öelda, on ka tudengid natuke julgemad.

„Mulle meeldib, kui praktikandiga tekib arutelu. Kui ta palju küsib, siis on jube hea vastata, sest kunagi ei tea ju, mida praktikant juba teab või ei tea. Ideaalne praktikant on just selline, kes käib sul sabas ja küsib, keda ei pea tugitoolist või diivanilt mobiili tagant püsti ajama.“

Muide, kui juba mobiiltelefonidest juttu oli, siis praktika alguses täidetakse ka konfidentsiaalsusleping: kõik, mis haiglas toimub, jääb nende seinte vahele. Telefone praktikantidelt ära ei korjata, aga patsient pildile jääda ei tohi.

Tulevased kolleegid

Regionaalhaigla praktikakohad täituvad kiiresti. Kindlasti on tudengite silmis suureks plussiks, et siin pakutakse roteerumise võimalust ja mitmekesisust. Samuti hinnatakse Regionaalhaigla erialade rohkust, valida on seitsme kliiniku vahel.

Tema sõnul ongi kõige suurem rõõm selles töös patsiendi tänu –juba see, kui näed tema silmist, et ta on sinu tööga rahul.

Praktikandi teekond algab sissejuhatava seminariga, kõik tulevased õed kogunevad saali, kus neid tervitavad haigla õendusdirektor ja kliinikute õendusjuhid. Seminaril tutvustatakse haigla struktuuri, räägitakse headest tavadest ja toimub jagunemine kliinikutesse. Nagu Karin mäletab, tekitab juba vastuvõtt tunde, et sinusse suhtutakse kui tulevasse kolleegi, mitte kui tülikasse tegelasse, kes hakkab edaspidi sabas sörkima. Praktikandid on haiglas oodatud, tahetud ja nendesse ka päriselt panustatakse.

Pea- ja kaelakirurgia keskuse õendusjuht Liis Koplimäe on üks neist, kes praktikantide majja saabudes astub aeg ajalt ka juhendaja rolli. „Mina võtangi nad vastu ja hakkame koos pihta. Näitame maja, tutvustame osakonda, seletame ära, kus mis on, paneme praktika ajaks plaanid paika.“

Tuleb ette, et tudeng käib kooli kõrvalt tööl, siis saab tema graafikut vastavalt sättida. Nii palju kui võimalik, ühildatakse tudengi graafik põhijuhendaja omaga.

„On võimalik teha 8-, 10-, 12-tunniseid päevi, nii nagu haiglaelu on,“ räägib Liis Koplimäe. „Ka paar öövalvet kulub ära, et aru saada, mida see tähendab.“

K arin Põlluveer lisab, et noorele on loomulik proovida tööd erinevates haiglates: kes oli esimesel aastal ühes haiglas, vaatab teisel aastal mõne teise praktikakoha.

„Ka haiglad on erinevad, meil on kõrgema etapi haigla, aga praktikale saab minna ka piirkondlikku haiglasse või esmatasandi meditsiiniasutusse, üks ei ole parem kui teine, nad on lihtsalt erinevad,“ jätkab mõtet Angela Paulin. Igal juhul on hästi oluline positiivsus, mis kannab praktikanti edasi esimesest praktikapäevast viimaseni. Angela Paulini sõnul paneb praktikantide roteerumine haigla töötajatele küll suurema koormuse, kuid asja tasub kindlasti vaadata sellest küljest, et kui me ennast praktika ajal nähtavaks teeme, on meil tulevikus rohkem noori kolleege.

Ta lisab, et see tutvus on kahepoolne. „Praktika ajal kujuneb ka meil ettekujutus praktikandist. Osakondade õendusjuhid panevad silma peale nii mõnelegi tudengile, kes ennast praktika ajal rohkem näitab. Sellised tudengid saavad kiiresti tööpakkumise. Nii et ka praktikandid peaksid mõtlema, kuidas oma võimeid paremini näidata,“ märgib ta.

Regionaalhaiglas on osakondi, kuhu praktikandid on tööle jäänud paari-kolmekaupa. Ka Karinit saab tuua hea näitena selle kohta, kuidas on võimalik meditsiinivaldkonnas karjääri alustada juba kooli kõrvalt: alguses on võimalik töötada hooldaja või assistendina ning pärast kliinilise õenduse praktika läbimist jätkata abiõena.

Tervishoiu kõrgkooli lõppedes ootab nii tudeng ise kui ka haigla, et praktika ajal on saadud piisavalt kogemusi, suurendatud oma silmaringi, et otsustada, milline on tulevikus see valdkond, kus tudeng tööle hakkab. Sest näiteks õdedel on valikuid palju: võimalus on teha nii horisontaalset kui ka vertikaalset karjääri ehk õest juhiks või kvaliteediõeks, koolitusõeks või hoopis iseseisvat vastuvõttu tegevaks õeks.

„Võimalusi on palju ning tahtmist täis ja energiast tulvil noored leiavad need kohad alati üles,“ kinnitab Angela Paulin.

Kuidas kogud jõudu algavaks hooajaks?

Vastab Regionaalhaigla õigusteenistuse jurist Janika Pajula.

Suvi on suurepärane aeg, et viibida palju õues ja koguda positiivseid emotsioone. Meeleolukad sündmused laevad mind pikaks ajaks energia ja hea tujuga, andes jõudu ja tahet nii tööl kui ka kodus toimetamiseks.

Minu suvesse on mahtunud juba veidike reisimist, erinevaid sportlikke ja seltskondlikke üritusi, teatri- ja kontserdielamusi, aga ka aiatöid ning looduses kulgemist. Selle aasta suvepuhkuse olen juba ära kasutanud, kuid õhtud on pikad ja valged ning koduseinte vahele istuma kindlasti ei plaani jääda. Pidevas igapäevases liikumises hoiavad mind minu kaks armsat koera.

Olen avastanud, et sotsiaalmeediast leiab hulgaliselt erinevaid tasuta üritusi. Näiteks Tallinna parkides toimub Kesklinna suvekontsertide sari, samuti saab teisipäeviti Hirvepargis osaleda vabaõhu joogatreeningutel. Nõmmel Ravila pargis toimuvad pingikontserdid kogukonnale oluliste muusikute ja nende loomingu väärtustamiseks ning neljapäeviti oodatakse Nõmme Maja platsile üldfüüsilistele treeningutele. Ehk õnnestub ka mõnda kolleegi kohata?

Regionaalhaigla insuldiravi on Euroopa kõrgeimal

tasemel

Regionaalhaigla neuroloogiakeskus pälvis tänavu juunis Euroopa Insuldiorganiatsiooni ESO sertifikaadi, mis on kõrgeim insuldiravi tunnustus Euroopas. Sertifikaat kinnitab, et Regionaalhaigla insuldipatsiendid saavad parimat Euroopa standarditele vastavat ravi.

„Et hoida insuldikeskuse kui juhtiva ekspertkeskuse rolli valdkonnas, on oluline multidistsiplinaarse käsitluse juurutamine kogu raviteekonna jooksul. Samuti kirjalike ravijuhendite koostamine ning nende pidev uuendamine, kõikide juhtude registreerimine, ravikvaliteedi raporteerimine ning ka teadustöö läbiviimine,“ rääkis Regionaalhaigla neuroloogiakeskuse juhataja dr Katrin Sikk

„Suur aitäh kõigile, kes sertifikaadi pälvimisse panustasid. Eriline tänu dr Liisa Kõrvale, kes koondas kokku kõik sertifikaadi taotlemiseks vajalikud dokumendid, aga muidugi ka kogu meeskonnale – neuroloogid, kiirabi, EMO, radioloogid, menetlusradioloogid, kardioloogid, neuro- ja veresoontekirurgid, taastusravi spetsialistid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja kõik õed-hooldajad!“ ütles dr Sikk. „Saadud kõrge tunnustus võiks innustada kõiki meeskonnaliikmeid pingutama veelgi enam, sest töö jätkub ning ka sertifikaat on ainult viieks aastaks.“

ESO sertifikaadi taotlemiseks tuli haiglal esitada põhjalik dokumentatsioon, mis eeldas tööprotsesside ja kehtivate kordade ülevaatamist ning täiendavate kordade ja juhendite loomist. Auditeerimine võttis aega enam kui pool aastat, kuid protsess oli igati tulemuslik – Regionaalhaigla ESO sertifikaat kehtib kuni 2029. aasta 5. juunini.

tööle! Jooksuga

Regionaalhaigla aasta kolleegiks valiti ovatsioonide saatel IT tehnilise toe spetsialist Priit Evardi. Me räägime Priiduga tema tööst haigla IT-s, aga ka tema suurimast hobist ja kirest – pikamaajooksust. Muide, selleks intervjuuks valmistus Priit ette ei kusagil mujal kui jooksurajal.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Liina Malva / Sportfoto, Regionaalhaigla

Priit, tundub, et kogu su elu keerleb jooksmise ümber. Isegi tööle tuled sa joostes. Kuidas pikamaajooksuni jõudsid?

Puhas juhus. Oma esimese maratoni jooksin 2013. aasta mais Riias. Sõber kutsus kaasa. Minu mäletamist mööda oli jube palav, umbes 25 kraadi, ja millegipärast jooksin pikkade pükstega. Jooksust endast väga midagi ei meenu, aga aeg oli 3:17:58. Esimese korra kohta ilma erilise ettevalmistuseta tundus, et „pole paha“. Edasi tekkis juba motivatsioon – vaja saada aeg alla kolme tunni!

Oled osalenud ka mitmel rogainil ehk võistkondlikel pika kontrollajaga eri distantsiga valikorienteerumistel. Räägi palun nendest kogemustest lähemalt. Rogaini proovisin esimest korda eelmisel suvel ja taas juhuslikult, sest kutsuti asendama. See oli kaheksatunnine võistlus. Mõtlesin, et mis seal ikka, eluaeg metsas käinud – orienteerumine selge, füüsiliselt ka nagu väga kehv ei ole. Tõde selgus üsna ruttu ja see võistlus oli oi kui vaevaline, mingist hetkest suutsin vaevalt jalga jala ette tõsta ja siis tuli teadmine, et seda tuleb veel tundide viisi kannatada. Jah, algus oli raske... Õnneks on see selline ala, kus vahepeal saab tempo alla lasta – kõndida, punkti otsida. Emotsioon jäi positiivseks...

Mis jooksu nauditavaks teeb?

Ehk see, et tahad ja suudad joosta, et kusagilt ei valuta ja on võimalik veel areneda ja tulemusi parandada ning enda kohta uut teada saada. Tunned näiteks äkki, et mingid olematud lihased

Üks paljudest maratonidest – 2021. aastal Tallinna maratonil Pirita teel.

on tööle hakanud. Poleks iial uskunud, et kunagi hakkab mulle meeldima hommikune jooks tööle. Pigem on see „narkomaania“. Kui oled terve elu sporti teinud, siis teisiti ei oska.

Kus võõrsil jooksmas oled käinud?

Kui maratonidest rääkida, siis geograafia ei ole olnud väga lai. Algusaastatel käisin kevaditi Riias, kus sain esimest korda aja juba alla kolme tunni – ühe sekundi. Sealt tuli ka mu praegune parim maratoniaeg 2:51:47. Viimastel aastatel olen kevadist seisundit käinud kontrollimas Stockholmis. Sügisel Ateenas olin piisavalt heas vormis, aga väga nõudlik rajaprofiil ei võimaldanud rekordit ületada. Nüüd oktoobris lähen taas Frankfurti, proovin uuesti. Tahaks saada korra ka alla 2:50. Suuremad linnamaratonid on läbi käimata –London, Berliin, Helsingi, New York.. Viimane oli juba peaaegu plaanis, aga Ateena tuli vahele. Paar mõtet on veel. Pärast seda võin juba tervisesportlaseks hakata.

Priit Evardi valiti tänavu Regionaalhaigla aasta kolleegiks. Töökaaslased iseloomustavad Priitu nii:

Priit ei jäta kunagi hätta, kui on vaja abi IT-alastes küsimustes. Ta reageerib abipalvetele alati kiiresti ega unusta sind ära. Ta on abivalmis, vastutulelik, sõbralik ja kiire tegutseja. Priidu jaoks ei ole lahendamata probleeme. Ta on eeskujuks meile kõigile!

Kui on eesmärk ja piisavalt motivatsiooni, siis ei ole midagi võimatut.

Millised on olnud meeldejäävamad jooksud? Kes soovib kogeda suure linnamaratoni fiilingut ja mitte väga kaugel, siis võib soovitada juuni alguses toimuvat Stockholmi. Lihtne kohale sõita, palju häid emotsioone – ilus linn, huvitav rada, palju rahvast nii rajal kui ka raja ääres. Seal sain eelmisel kevadel korraliku „haamri“. Alustasin ilmselgelt liiga bravuurikalt, andsin küll aru, et see tempo pole jätkusuutlik, aga... Äkki juhtub ime? Ei juhtunud! Poolel maal olin täiesti „surnud“ ja oli selge, et ees ootab suurusjärgus kaks ja rohkem tundi piina ja kannatusi...

Siis Ateena Authentic, mis kulgeb väidetavalt mööda teed, mida on kirjeldatud 2500 aastat tagasi toimunud ajaloolises sündmuses Maratoni lahinguga seoses. Raske profiiliga, aga meeldejääva lõpuga antiiksel Ateena Panathinaikose staadionil. Aga kõige ilusama loodusega jooks on ikkagi Eestis. Oktoobris toimuv maastikumaraton on tõeline maastiku maraton, mille rada viib läbi Kõrvemaa metsade ja rabade. Viimasel ajal olen sattunud mõnele talvisele ultrajooksule. Olen käinud paaril rogaini EM-il ja MM-il, kus 24 tundi järjest kaardiga, tavaliselt päris nõudlikul maastikul liikuda pole samuti kerge, aga huvitav.

Kes on su eeskujud? Kas sul on mõni raamat, mida teistelegi soovitaksid?

Üks mu hea sõber on käinud Everesti tipus ja suusatanud lõunapoolusele, täiesti tavaline inimene tänavalt, nagu ma ise, nagu me kõik oleme. Kui on eesmärk ja piisavalt motivatsiooni, siis ei ole midagi võimatut. Kõigile jooksuhuvilistele soovitan otsida rahvusvahelist bestsellerit „Jooksjana sündinud“ („Born To Run“), autoriks Christopher McDougall.

Millised on su soovitused algajale jooksjale?

Kõik oleneb eesmärgist ja motivatsioonist. Järjepidevusest. Kui võtta eesmärgiks läbida maraton enam-vähem normaalse aja ja enesetundega, siis täiesti nullist alustades ühest aastast ei piisa – pakun, et läheks kaks. Tallinnas, ma tean, tegutseb erinevaid jooksupunte, kus treenib igasugusel tasemel rahvast. Spordihallis või Mustamäe metsas näen neid üsna tihti. Algajale on soovitatav ühineda mõne sellise grupiga, kus treener paneb koormuse paika, kontrollib sammu ja suunab, parandab kui tarvis.

Millised on tüüpilised vead, mida algajad teevad?

Tavaliselt alustatakse kohe liiga kõrge pulsiga ja vahel vaatan kõrvalt, et ka jooksutehnikat võiks järele aidata. Tulemuseks on see, et kuskilt hakkab valutama, kui raske hakkab, tüdinetakse ära, järjepidevus katkeb, motivatsioon kaob. Ma ise võitlen aeg-ajalt siiamaani sellega, et sundida ennast aeglasemalt jooksma. Ja ärge pulsikella unustage!

Tuleme nüüd korraks ka tööelu juurde tagasi. Sind valiti aasta kolleegiks. Ja niipalju kui mina sind tean, siis tõepoolest liigudki jooksusammul ühe abivajaja juurest teise juurde. Palun kirjelda üht oma tööpäeva. Seda, millega meie IT-s tegeleme, võib mõnes mõttes vabalt võrrelda arsti tööga. Meie töö on muidugi sada korda lihtsam, aga protsess on põhimõtteliselt sama: vastavalt sümptomitele tuleb üles leida probleeme tekitav koht ja see korda teha. Meie eelis on see, et saame vajaduse korral katkise koha kas osade kaupa või tervenisti välja vahetada. Arstidel sellist luksust väga ei ole. Tean… vahel tehakse ka meditsiinis seda.

Mis sulle selle töö puhul kõige rohkem rõõmu valmistab? Vaatan, et esimesed e-kirjad minu postkastis on oktoobrist 2011. Tahaks öelda, et me ei tööta ju haiglas raha pärast. Põhjus on ikkagi ilmselt inimestes – kolleegides, tuttavates, sõprades, kellega iga päev kokku puutud. Ja ega siin IT-s ka kunagi igav ei hakka…

Hoolides toidust

Tekst: Stina Eilsen Fotod: Raul Mee

Regionaalhaigla töötajate ja patsientide toidulauale on toodud rohkem taimetoiduvalikuid, propageeritakse säästvaid tarbimisharjumusi ning teadlikkust kestlikust toitlustamisest. Toitlustusjuht Anu Vähi ja toitlustusspetsialist

Maris Matkur räägivad ambitsioonikatest plaanidest lähemalt.

Teada on fakt, et meditsiinisektori roll kasvuhoonegaaside tekkel on üsna suur. Regionaalhaigla Grupis töötab ligi 5000 inimest ning aastas on haiglaravil umbes 33 000 patsienti. Kui suur on sellise suure organisatsiooni toitlustuse mõju ning jalajälg?

Anu: Toidutööstusel on üllatavalt suur mõju kasvuhoonegaaside tekkele. Euroopas on ligi veerand kasvuhoonegaasidest tekkinud just toidu tootmise, transpordi ja tarbimise käigus. Enim koormab keskkonda loomse toidu tootmine. Ühe grammi valgu saamiseks vajab veiseliha tootmine 20 korda rohkem maad ja paiskab õhku 20 korda rohkem kasvuhoonegaase võrreldes taimsete valkude tootmisega. Oad, herned ja läätsed on seetõttu valguallikana soositumad.

Maris: Tulenevalt toidutööstuse olulisest mõjust keskkonnale on üha enam teemaks kestlik toitlustamine, et toitu toota ja tarbida sellisel moel, mis vähendaks keskkonnamõju ja toetaks õiglast majandust. Nii saame tagada, et toidusüsteemid oleksid jätkusuutlikud praegu ja ka tulevikus.

Mida tähendab kestlik toitlustamine?

Maris: Kestlik ehk jätkusuutlik toitlustus tähendab kohaliku ja hooajalise toidu eelistamist. Samuti tuleks eelistada mahedat ja vähe töödeldud toitu. Tuleks hoolitseda loomade heaolu eest, ka jätkusuutlik kalapüük käib selle alla. Oluline on vähendada toidujäätmeid, säästa vett ja elektrit. Kestlik toitlustamine hõlmab ka õiglasemate töötingimuste ja palkade tagamist kogu toidutarneahela ulatuses.

Kuidas Regionaalhaigla toitlustuse jalajälge vähendab?

Anu: Toitlustuse kliimamõju teadvustamine on meil veel suhteliselt uus teema, midagi on juba tehtud, aga palju on veel ees. Praegu on käsil uue toiduainete hanke ettevalmistamine, plaanime sinna sisse kirjutada keskkonnamõju vähendamise tingimusi, näiteks kohaliku tooraine ostmisel lühemad transporditeed ning keskkonnasõbralikumad pakendimaterjalid. Ühekordsete nõude kasutusega tahaks jõuda miinimumini. Haigla toitlustuse jalajälje vähendamine tähendab meie jaoks väiksema keskkonnamõjuga tervisliku ja seejuures maitsva toidu pakkumist, säästvate tarbimisharjumuste propageerimist ja teadlikkuse tõstmist, suuremat tähelepanu toidujäätmete tekkele jm.

Maris: Meie jaoks on olnud põnev ja kasulik Regionaalhaigla liitumine rahvusvahelise initsiatiiviga Cool Food Pledge, mille liikmete hulgas on ka sadakond tervishoiuasutust.

Rääkige palun Cool Food Pledge’ist veidi lähemalt. Miks Regionaalhaigla otsustas sellega ühineda ja mida kasulikku see kaasa toob?

Maris: Cool Food Pledge (CFP) on World Recource Institute’i loodud rahvusvaheline algatus, millega ühinejad on lubanud aastaks 2030 vähendada toitlustusest tulenevaid kliimamõjusid 25% võrra. Edastame andmed sisseostevate toiduainete kohta ning saame vastu ülevaate meie haigla toitlustuse kliimamõjude kohta ja lisaks võrdluse teiste liikmete tulemustega.

Anu: Tänu liitumisele Cool Food Pledge’iga saame olulist ja huvitavat infot toitlustamisega seotud kliimamõjude kohta nii maailmas kui ka Regionaalhaiglas. CFP pakub liikmetele teaduspõhist, uuringutel põhinevat tuge ja nõu.

Missugusena paistame võrdluses teiste tervishoiuja toitlustusasutustega?

Anu: Võrdluses paistame ilusad. Kahe aasta andmete põhjal on meie kliimamõju võrreldes teiste tervishoiuasutustega peaaegu kaks korda keskmisest väiksem.

Maris: Sellist head tulemust on ühelt poolt kujundanud meie toitumisharjumused – köögiviljadega supid, hommikuti puder, suhteliselt palju leiva-saiatoodete tarbimist jms, kuid teiselt poolt mõjutab ka meie tagasihoidlikum rahakott.

Anu: Haigla poolt sisse ostetavatest toodetest on näiteks vaid 1% veiselihapõhine, samal ajal moodustab see aga 15% meie toidust tulenevast kliimamõjust.

Mida me sealt saadud teadmistega peale hakkame ja kuidas on plaanis jalajälge veelgi vähendada?

Anu: Eesmärk on liikuda tervislikuma toidu suunas ning kliimamõju vähendamiseks suurendada taimetoidu tarbimist. Inimeste tarbimisharjumusi muutes on võimalik keskkonna jalajälge vähendada.

Maris: Inimeste toiduvalikud põhinevad pigem harjumustel ja sellel, mis on neile tuttav. Ostuotsused tehakse üldjuhul kiiresti ja need sõltuvad näiteks lõhnast, välimusest, paigutusest, suurusest, hinnast jms. World Resource Institute on koostanud Playbooki, kus on soovitused ja juhised, kuidas muuta inimeste harjumusi taimerikkama dieedi suunas. Näiteks on abi suuremast taimetoidu valikust, toidu paigutusest väljastusletis, asukohast menüülehel jms.

Kas muudatused puudutavad ainult personali toitlustamist või on mõtteid ka patsiendi toidu suhtes?

Anu: 80% toiduainete sisseostust kasutame patsientide toitlustamisel. Patsientide puhul peame järgima riiklikke

päevatoiduratsiooni soovitusi. Taimetoidu menüü on patsientidele välja töötatud ja patsientide huvi taimetoidu suhtes on suurenenud. Hästi valmistatud taimetoidu puhul ei tule sööjal liha meeldegi.

Kindlasti olete jälginud, mida teiste riikide tervishoiuasutused on selles vallas ära teinud. Tooge palun häid näiteid.

Maris: Haiglad otsivad toitlustamisel keskkonnasäästlikke lahendusi. Nii nagu maailm liigub tervislikuma taimetoidu suunas, teevad seda ka haiglad. Näiteks New York City munitsipaalhaiglates pakutakse patsientidele alates 2022. aastast esimese valikuna taimetoitu. Patsiendil on siiski soovi korral võimalus loomse toidu kasuks otsustada. Muudatuse järgselt ei ole patsientide rahulolu haigla toiduga langenud ning selle nimel nähakse vaeva, et seda ka ei juhtuks.

Anu: Enamasti põhineb patsientide toitlustamine Cook & Chill'i meetodil ehk sisseostetud jahutatud valmistoit soojendatakse enne serveerimist. See annab võimaluse pakkuda patsientidele suuremat menüüvalikut, kuid samas on tegemist suuremate energiakuludega. Regionaalhaigla köögis kasutame toiduvalmistamisel Cook & Serve’i meetodit ehk toidud valmivad vahetult enne igat söögikorda meie oma köögis.

Maris: Üks trende on kasutada menüüs rohkem rahvusvaheliselt tuntud toite, näiteks pastat Bologna kastmega, paellat jm.

Anu: Eesrindlike haiglate eesmärk on lisaks haigla toitlustamise keskkonna jalajälje vähendamisele parandada inimeste toitumisharjumusi üldisemalt, mitte ainult haiglas oleku ajal.

Missugused soovitused annate lugejatele kodukööki kaasa?

Anu: Soovitame julgelt katsetada uusi maitseid. Jagame teiega baklažaani-kikerherne pajaroa ja sellerismuuti retsepte.

Retseptid Regionaalhaigla köögilt

TOMATINE BAKLAŽAANIKIKERHERNEPADA

neljale kuni kuuele

∫ 600 g baklažaani ∫ 800 g kikerhernekonservi

∫ 350 g tomatit või 400 g purustatud konservtomatit

∫ 100 g sibulat ∫ 2 küüslauguküünt ∫ 100 g toiduõli

∫ 0,5 tl vürtsköömneid ∫ 0,5 tl koriandrit

∫ 0,5 tl kurkumit ∫ maitse järgi soola, pipart, suhkrut

∫ peale puistamiseks peterselli

Lõika baklažaan kuubikuteks, piserda poole õliga ja pane 15 minutiks 180-kraadisesse ahju küpsema. Kikerherned kurna, loputa külma vee all ja purusta pooled kikerherned blenderis.

Vala pannile ülejäänud õli ja kui õli on kuum, lisa kuubikuteks lõigatud sibul ja purustatud küüslauk. Prae, kuni sibul hakkab kuldseks muutuma, seejärel lisa kuubikuteks lõigatud tomat ja maitseained. Sega ja lisa 100 g vett, hauta kaane all tasasel tulel 10 minutit.

Nüüd lisa pannile ahjus küpsetatud baklažaan, purustatud kikerhernemass ja terved kikerherned. Lisa maitseained ja hauta kaane all veel 15 minutit, et maitsed ühineksid.

Serveerimisel puista peale peterselli ja soovi korral vali juurde endale meeldiv lisand.

PIRNI-SELLERISMUUTI kahele

∫ 2 sellerivart ∫ 1 küps pirn ∫ 1 avokaado

∫ 1 klaasitäis beebispinatit ∫ 2 sl värskelt pressitud sidrunimahla ∫ 250 ml kookosvett

Pese, puhasta ja tükelda puu- ja köögiviljad. Pane kõik koostisosad blenderisse ja püreesta kreemjaks. Naudi võimalikult kohe.

REGIONAALHAIGLA KONVERENTSID 2024

Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi

Taastusravi konverents 2024 „Ühiselt. Algusest lõpuni”9. september

Erakorralise meditsiini konverents 2024 20. september

Õendusjuhtimise konverents 8. november

Kirurgiakliiniku konverents 2024 14. november

Rohkem infot ja registreerimine: regionaalhaigla.ee/konverentsid

Podcast

Tervise pooltund

Sinuusaldusväärne

teejuhttervisemaailmas

RegionaalhaiglaTervisepooltundonsaade, millesPõhja-Ees�Regionaalhaiglatunnustatud spetsialis�dannavadtervisenõu, räägivadhaigusteennetamisestjasellest, millistekaebustepuhulpeakskindlas� ars�poolepöörduma.

Leiameidsiit:

Kuula Vaata

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.