2022 nr 2

Regionaalhaigla AJAKIRI

2022 nr 2

Verekeskus

uues asukohas

Aasta tähed –

Kodulähedase keemiaravi võimalused laienevad

parimad õendus- ja hooldustöötajad

Hospiitsravi

uued võimalused Regionaalhaiglas Rattaga tööle!

JUHTKIRI

Rattaga tööle!

Suvi on aeg energia ja jõuvarude kogumiseks. Rõõm on tõdeda, et sportlikud eluviisid on paljude meie kolleegide seas au sees – seda näitab innukas osavõtt spordiüritustest ja maratonidest, saadud medalid ja tunnustused. Näiteks Maijooksul oleme mitu aastat saanud suurima osalejaskonnaga ettevõtte karika, nii ka sellel aastal!

Tahame tervisespordile veelgi rohkem hoogu juurde anda ja seetõttu on suve alguses hea meel innustada Regionaalhaigla kolleege rattaga tööle tulema. Tegelikult võiksid kõik seda tervislikku alternatiivi kaaluda, sest nagu selgub intervjuust meie kardioloogi dr Martin Sergiga, on rattasõidul väga palju positiivseid mõjusid nii tervisele kui ka üldisele heaolule. Dr Serg sõidab rattaga tööle lausa aasta ringi, sest ei ole halba ilma, on vaid ebasobiv riietus! Kuid üks mis kindel, turvavarustusele tuleb rattasõidul ekstra tähelepanu pöörata. Võtkem siis kõik eeskuju sellest üleskutsest ja sõitkem võimaluse korral rattaga!

Oma sportlikust hobist räägib lähemalt ka meie juhatuse esimees Agris Peedu. See on viinud teda looduskaunitesse kohtadesse, selles on piisavalt närvikõdi ning ka tervisele ainult positiivne toime. Millise põneva harrastusega on tegemist, jätame lugejale avastamiseks.

Lisaks innukale spordihuvile on Regionaalhaigla kolleegid töö kõrvalt aina enam valmis pühendama aega teadustööle. Seekord tutvustab meie neuroloog dr Siim Schneider hiljuti kaitstud doktoritööd noorte isheemilise insuldi teemadel, doktoritöö selgitab välja nooreea insuldiga seotud probleemid, et parandada ennetust ja ravi Eestis. Samuti usutleme traumakirurg dr Sten Saart, kes pälvis Regionaalhaigla preemia 2021. aastal ajakirjas Eesti Arst avaldatud parima artikli eest. Dr Saar kirjutas koos kaasautoritega artikli „Traumameeskonna rakendamine Eesti suurimas traumakeskuses: 1029 aktivatsioonijuhu analüüs“.

Muidugi on ajakirjas juttu ka meie kolleegide tööalastest arengusuundadest ja Regionaalhaigla uudistest eri valdkondades.

Loodetavasti annavad suvekuud võimaluse hinge tõmmata kõigil tervishoiuga seotud inimestel, kes on viimastel aastatel kulgenud ühest kriisist teise.

Head lugemist ja sportlikku suve!

Stina Eilsen, sisukanalite peatoimetaja

32

23

12 Sisukord 2 3 4

8 12 16 18 20 23 26 28

Juhtkiri Pöördumine Aasta tähed on igaüks leidnud oma niši Põhjus särada: pühendumus, meeskonnatöö ja kolleegid Kodulähedane keemiaravi jõuab Kärdlasse ja Narva Dr Jelena Leibur: hospiits ei ole koht suremiseks, vaid elamiseks Dr Siim Schneider kaitses doktoritöö Sten Saar: õige treening toob tulemused üllatavalt kiiresti Verekeskuse kauaoodatud ümberehitus algab II lend lõpetas Regionaalhaigla juhtide arendusprogrammi Taavi Gröön: projektid peavad olema läbi mõeldud, analüüsitud

31 32 34

ja kirja pandud Patsiendiohutus – uus infosüsteem ootab kasutama Vee kütkestav kutse Martin Serg – aastaringselt jalgrattal

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Peep Talving, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Head lugejad!

T

undub, nagu ei olekski enam võimalik kriisist väljuda. Juba enne ühe lõppu on alanud teine ja kolmaski. Vaevu on järjekordne koroonalaine hakanud ennast koomale tõmbama, kui energiahind hakkab pigistama ja tekib sõjakolle Euroopas – miski, mida kriisiks nimetada tundub kaugelt kergekäeline.

Regionaalhaigla on Ukraina abistamisse panustanud mitmel eri moel: korraldanud nii tehnika- kui ka ravimiabi ning toetanud töökohtade loomisega Ukraina õdede karjääri võimalikku jätkamist Eestis. Meil on praegu tööl kaheksa õde ja bioanalüütikut, õed küll abilistena ehk mitte tegemas oma õpitud ametikoha väärilist tööd, kuid eks uude tervishoiusüsteemi sulandumine, end meie protsesside, juhendite ja korraga kurssi viimine ongi üsna keerukas ja energiamahukas, keeleoskuse nõue veel selle eelduseks. Samas kogesime ühes hommikuses eesti keele tunnis osaledes sellisel hulgal positiivset energiat ja õpihimu, et jätkus kogu nädalaks, kui mitte kauemaks.

Kriisiolukordade kordumine tekitab pideva valmisoleku tõttu väsimust kõigis. Seda olulisemaks muutub toetav töökeskkond, õlg õla tunne kolleegidega ja oskus puhata. Puhkamise oskus on suur väärtus, aga puhata saab ka, leides tööalast vaheldust, õppides või luues midagi tööalaselt uut. Võimalusi on.

Kaks aastat on olude sunnil konkurss noore spetsialisti stipendiumile jäänud välja kuulutamata, sel aastal see toimus ning on väga hea meel näha palju suurepäraseid taotlusi mitmesugustel konverentsidel ja täiendustel osalemiseks. Kahtlemata on COVID-19aegne veebikonverentsikultuur pakkunud võimalusi kogemuste jagamiseks ja omandamiseks, kuid ära on jäänud üks koolituste-konverentside suur pluss – võimalus sõlmida uusi tutvusi, kinnitada ja tugevdada vanu, näha protseduuri või uudse meditsiinitehnika toimimist oma silmaga. Just nii sünnivad uued mõtted ja algatused. Aga olgem ausad, ka koha ja õhustiku vahetus on värskendav.

21. sajandi tervishoiu suur ootus on kahtlemata andmekasutusel: ühtse Euroopa terviseandmeruumi (European Health Data Space, EHDS) ettepanek ja selle arutelud, samal ajal kui meil on ettevalmistused uue haigusloohanke edukaks korraldamiseks. Just viimast silmas pidades on mul hea meel kahe uue Regionaalhaigla stipendiumi üle, mille juhatus tänavu kinnitas – elukestva õppe stipendium ja AS Maag Grupi stipendium väljapaistva teadustöö eest Regionaalhaig-

las. Kui esimene stipendium tunnustab kogenud kolleege, kes sooviksid liikuda teise valdkonda, omandada uusi oskusi, tuua Regionaalhaiglasse uusi teadmisi, protsesse ja lahendusi, siis teine stipendium on mõeldud eeskätt noortele tublidele, just rakendusliku iseloomuga teadustöö tegijatele. Teadustöö tunnustusele võivad kandidaate esitada ka meie teaduspartnerid, peamiselt Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist.

Paitas kõrvu, kui mõlemale ülikoolile meie teadusstipendiumist teavet jagades oli nende reaktsioon ülimalt positiivne: oo, see on lihtne, Regionaalhaiglas tehakse palju kõrgetasemelisi teadustöid ja on palju tugevaid teadusinimesi! Viimast kinnitab ka selleaastane Eesti Arsti artiklipreemia laureaat – meie traumakeskuse tegevust analüüsiv artikkel dr Sten Saare ja kaasautorite sulest. Aga ka edukas koostöökonverents Tallinna Tehnikaülikooliga, kõrgetasemeline õendusteaduse konverents, koostööleppe sõlmimine Eesti Kunstiakadeemiaga, uued arstiteaduse doktorid ja magistrikraadiga õed meie kolleegide seas.

Soovin kõigile hästi kosutavat ja turvalist puhkust!

Sügisel sajaga edasi, sest meie arengukava kuus strateegiat ja tugev nelja-aastane rakenduskava nõuavad selget pilku ja nutikat taipu, meie neli Euroopa rahastuse saanud teadus- ja arendusprojekti lähevad täie hooga käima, stardib uus juhtide koolitus, sügisene teaduskonverents sirutab tiibu.

Otium reficit vires!

Terje Peetso, Regionaalhaigla juhatuse liige

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

3

AASTA TÄHED

Aasta tähed

on igaüks leidnud TEKST: ANU JÕESAAR FOTOD: REGIONAALHAIGLA

oma niši Aasta säravateks tähtedeks valitud õendus- ja hooldustöötajaid ühendab armastus oma töö vastu ja oskus kasutada ära ametiga kaasnevaid arenguvõimalusi.

Tormi Kool võib ka reanimobiili rooli istuda

Aasta tulevikutäheks tunnistatud reanimobiiliosakonna õde Tormi Kool soovis kunagi saada vahitüürimeheks, kuid terviserike tõmbas loksumisega seotud ametitele kriipsu peale. Nüüd on ta maismaal igati oma sõiduvees ja sammub õenduses sihikindlalt aste-astmelt kõrgemale.

Kõik algas töökuulutusest, kus otsiti kiirabiautojuhti. Tormi kandideeris ja võeti kohe tööle Tallinna Kiirabisse.

Koos sellega asus ta sealses koolituskeskuses õppima parameedikuks (hilisem nimetus kiirabitehnik-autojuht), mis andis õiguse töötada kiirabibrigaadis kolmanda liikmena.

Tormi meenutab, et aegade arenedes tekkis tal soov saada tööle Regionaalhaigla kiirabisse, kuid siia polnud lihtne kohta saada „Regionaalhaigla kiirabi hoiab oma töötajaid: kes on siia tööle saanud, see naljalt ära ei lähe,“ kiidab ta. 2014. aastal asus Regionaalhaigla kiirabiteenust pakkuma Jüri piirkonnas ja siis avanes temalgi võimalus tööle tulla. Mõnda aega töötas Tormi

4

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

AASTA TÄHED

Parimaid õendus- ja hooldustöötajaid õnnitlevad Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu ja õendusdirektor Katre Zirel.

Aasta tulevikutäht Tormi Kool (vasakul) ning Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving.

korraga nii Tallinna Kiirabis kui ka Regionaalhaiglas.

Kui Regionaalhaigla kiirabis vabanes täiskoht, võttis Tormi oma järgmiseks eesmärgiks saada reanimobiilimeeskonna liikmeks. „See on kõrgema etapi kiirabibrigaad, mis suudab pakkuda intensiivravi võimekust ka ratastel,“ selgitab Tormi. Reanimobiilis vabanes esialgu pool kohta ja Tormi jätkas poole kohaga Jüri kiirabipunktis, kuniks sai täiskoha reanimobiili.

Regionaalhaigla kiirabi hoiab oma töötajaid: kes on siia tööle saanud, see naljalt ära ei lähe. „Nüüd tundsin, et on õige aeg astuda Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õeks õppima. Valisin talvise vastuvõtu, kus toimus õppimine kaugõppe vormis. Iga

nädal olin esmaspäevast kolmapäevani koolis, samas sain ka tööl edasi käia.

Kaugõpe ei tähendanud, et õpid vaid kolm päeva nädalas, tegelikult kulus kogu vaba aeg õppimisele, nii et see aeg oli väga tihe.“ Õeõppe lõpetas ta 2021. aasta suvel ja praegu on tal plaanis asuda edasi õppima intensiivõendust pooleteiseaastases magistriõppes. Kuna reanimobiilibrigaadi kuuluvad väga kogenud intensiivraviarstid, anestesioloogid, erakorralise meditsiini arstid, siis peavad ka brigaadi kuuluvad õed olema eriharidusega. „Ma ei saagi aru, miks ma kohe tööealiseks saades ei mõelnud tervishoiusüsteemis töötamisele,“ imestab Tormi praegu. „Mulle kohe nii meeldib see töö! Kiirabis on mitmekesine ja huvitav, erinevad juhtumid, erinevad sündmuskohad. Iga päev pole ehk päris action, aga siiski jätkub suhtlemist, liikumist, õues viibimist. Lendame helikopteritega, teeme haiglatevahelist transporti ja toimetame kannatanuid sündmuskohalt haiglasse.“ Alarmsõiduki juhtimisõigus on tal endiselt alles, nii et vajaduse korral kutsutakse teda ka rooli. „Tunnen end mõlemas rollis väga hästi – nii reanimobiilisõiduki roolis kui ka õena.

Lihtsalt vastutusala on erinev: autojuht-kiirabitehniku vastutus on viia brigaad ohutult õigesse kohta, hoolitseda patsiendi transpordi eest sündmuskohalt kiirabisõidukisse ja sõidukis oleva aparatuuri/töövahendite eest. Õe rollis on teistsugune vastutus: ravimite manustamine vastavalt arsti korraldustele, patsiendi jälgimine ja erinevate protseduuride teostamine.“ Samuti lubab Tormi juba 14 aasta pikkune kiirabikogemus näha tal kummagi rolli vaatevinklist asju, mida brigaadi sees saaks lihvida või parandada.

Ta annab kiirabikeskuse koolituskeskusele soovitusi, milliseid koolitusi oleks lisaks vaja, ja koolitab kolleege hea meelega ka ise.

Suurepärase suhtlejana, rõõmsa ja sisuka esinejana on Tormi ideaalne koolitaja ka väljaspool haiglat. Teda kutsutakse meelsasti asutustesse kaasa esmaabitarkusi jagama. Praegu läbibki ta esmaabiõpetaja baaskoolitust, et saada õigus ka üksi esmaabikoolitusi

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

5

AASTA TÄHED teha. Ta on veendunud sellise koolituse vajaduses. „Kiirabis töötades näeb palju aegkriitilisi olukordi ja seda, et kui inimest on juba sündmuskohal elustama hakatud, on tema elulemuse tõenäosus palju suurem.“ Vabal ajal meeldib talle looduses viibida, loodust pildistada ja rattaga sõita.

Meeldib väga ka mere ääres käia, kuigi merele ta kahjuks oma vana terviserikke tõttu minna ei saa. „Eks mul ole ka kiirabiautos juhtunud, et vahel läheb süda pahaks, aga võtad ennast kokku ja tegutsed,“ tunnistab ta.

Nii palju kui võimalik, püüab ta olla perega. „Kõik, kes haiglas töötavad, peavad oma perele olema väga tänulikud, sest töö ajal ei saa me pere jaoks olemas olla. Vahel katkevad ka vabad päevad tööl tekkinud erakorraliste olukordade tõttu ja on vaja tööle kiirustada. Sõpradest ja kaugemal elavatest sugulastest tunnen küll väga puudust, sest oma eriala eripära tõttu ei satu ma neile enam kuigi tihti külla. Paraku tuleb tuua vahel ohvreid, töö on selline.“

Elena Kurig leiab igaühes armastusväärset

Aasta parima hooldustöötaja tiitli pälvinud neuroloogiaosakonna hooldaja Elena Kurig on üles kasvanud viielapselises perekonnas, kus üksteise eest hoolitsemist peeti loomulikuks. „Meid kasvatati nii, et peres ei ole võimalik kedagi mitte armastada. Igaüks on milleski hea ja tubli, igaühes tuleb leida see, mille eest teda saab armastada,“ räägib Elena. Ka oma patsientide juures teevad talle rõõmu igapäevased väikesed edusammud.

Praegu kahetseb ta vaid, et juba varem hooldaja ameti juurde ei jõudnud. „Olen leidnud oma õige koha.

Arvan, et töötan siin pensionini.“ Elena on Regionaalhaiglas töötanud ligi kuus aastat. Siia tööle saamine läks kiiresti – ta saatis CV-keskuse kaudu oma andmed ja juba järgmisel päeval tuligi haiglast kutse proovima tulla.

Ta meenutab, et esimesel katsepäeval tabas teda isegi väike šokk.

6

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Aasta parima hooldustöötaja tiitli pälvis Elena Kurig, teda õnnitleb Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving.

„Neuroloogiapatsiendid on väga huvitavad: dementsus, entsefaliit, meningiit, insult on sellised haigused, mis muudavad inimest, nad võivad käituda nagu väikesed lapsed. Alguses isegi ehmusin veidi, aga sain kohe aru, et tahan siia tulla,“ meenutab Elena. „Minu töös on vaja palju kannatust ja natuke huumorimeelt. Ei saa kõike tõsiselt võtta, mis patsiendid teevad, nad on ju haiged. Ja haigeks võib jääda igaüks meist.“

Olen leidnud oma õige koha. Arvan, et töötan siin pensionini.

Hooldaja töö võib eemalseisjale paista lihtne – toidad patsienti, pesed teda, keerad lamajal külge –, kuid Elenale sai varsti selgeks, et tal on vaja palju juurde õppida. Nii jõudis ta järgmisel aastal pärast tööletulekut koolipinki. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis kandideeris sellele erialale kolm inimest kohale, kuid Elena osutus valituks.

Töö kõrvalt õppida ei olnud kerge, seda enam et eesti keel ei ole tema emakeel

ja kirjalikke töid tuli teha näiteks sellistes ainetes nagu arengupsühholoogia või majandus. Kuid osakonnakaaslased pakkusid Elenale lahket toetust ja abi ning 50-aastasena sai ta oma lõpudiplomi kätte.

Mida siis hooldaja peab õppima? „Kõigepealt alternatiivset kommunikatsiooni,“ selgitab Elena. „Neuroloogiapatsiente ühendab see, et midagi on juhtunud nende peas, nad ei suuda end arusaadavalt väljendada, ei suuda pikka lauset meelde jätta. Patsient võib olla ka pime või kurt, meie peame ikkagi oskama temaga suhelda.“ Teine tähtis valdkond on ergonoomika ja logistika – võid olla ise nääpsuke nagu Elena, kuid sul tuleb osata liigutada 150-kilost patsienti.

Selleks on palju häid abivahendeid, mida on vaja kasutama õppida.

Elenale meeldib tema igapäevane töö väga. Kuid haiglas inspireerivad teda ka toredad projektid, milles tal on õnnestunud kaasa teha. Nii on temast saanud omamoodi filminäitleja: ta etendab patsienti insuldijärgse hoolduse õppevideotes, kus tutvustatakse lähedastele patsiendi toetamist ja abivahendite kasutamist. Sellistes filmides ei kasutata ehtsaid patsiente ja Elena on tänu oma töökogemustele ja koolis saadud teooriateadmistele hea näitleja. Näiteks tuleb tal mängida

AASTA TÄHED halvatud käega haiget ja demonstreerida võtteid, kuidas ikkagi ise endale võileiba valmistada. „Saan niimoodi patsiendi lähedaste elu kergendada ja teen ka ise midagi sellist, millest jääb jälg,“ on Elenal hea meel.

Vabal ajal naudib ta kõige enam tegelemist oma kolmeaastase tütretütrega. Praegu on lapse arengus imeline aeg ja vanaema ei tahaks sellest ühtegi hetke mööda lasta. Ennast turgutab ta meelsasti spaades, reisib võimalust mööda ja jalutab looduses.

Elenale meeldib ka süüa teha ja pole sugugi haruldane, kui ta saabub hommikul tööle, kaasas vaagnatäis kotlette kolleegidele pakkumiseks. „Ma tulen igal hommikul rõõmsal meelel tööle, sest meil on väga sõbralik ja toetav osakond,“ kinnitab Elena.

Aasta hooldustöötaja tiitel oli talle siiski suur-suur üllatus, isegi pisut hirmutav. „Mul on juba väike hirm töös mõnd viga sisse lasta – kui sind on tunnustatud parimaks, siis pole sul õigust eksida.“

Piret Sillaots naudib õendust arvutis

Aasta õeks valitud e-intensiivi õde Piret Sillaots tunneb, et pikk karjäär Regionaalhaiglas on teda lõpuks toonud kõige õigemasse kohta, sellisele tööle, mida tema hing on tõesti igatsenud.

Piret Sillaotsa töökäigust Regionaalhaiglas kirjutasime pikemalt ajakirja eelmises numbris. Ta on anestesioloogiakliiniku raudvara, kes suurema osa siin töötatud ajast on olnud õendusjuht. Praegu aga ehitab ta üles e-intensiivravi, mis peaks tulevikus viima intensiivravi patsientide näitajad arvutis kogutavaks, hallatavaks ja töödeldavaks kvaliteetseks andmestikuks.

Piret meenutab, et kui ta 1988. aastal majja tööle tuli, oli ta õppinud õeks ja ega sel ajal tulevikult teab mida oodata olnudki – töötad kas õena või vanem-õena. Praegu on õeameti perspektiivid tohutu palju avaramad. „Meie riigi arenguga, Eesti õenduse arenguga, meie haiglate majandusliku ja meditsiinisüsteemi arenguga

Aasta õeks valiti e-intensiivi õde Piret Sillaots.

Õdedele on nii palju volitusi juurde antud, et igaüks leiab endale midagi meelepärast. on õdedele tekkinud väga palju uusi võimalusi. Kindlasti on kõige alus see, et oled väljaõppinud õde ja tunned ennast õe ametis hästi. Kuid sa ei pea olema elu lõpuni palatiõde. See amet võimaldab liikuda edasi või kõrvale või diagonaalis. Võid olla õde-nõustaja või õde-uurija või intensiiviõde, IT-spetsialist, koolitaja või õendusjuht. Õdedele on nii palju volitusi juurde antud, et igaüks leiab endale midagi meelepärast.“ Kui Piret Sillaots ise omal ajal soovis ametis edasi liikuda, oli ainus tee saada õendusjuhiks. Ehkki teda selles ametis väga hinnati, tundub talle siiski, et tema enda soovide ja selle ameti vajaduste vahel olid mingid käärid. Enda arvates on ta just praegu jõudnud ametikohale, mis tema ise-

loomuga kõige paremini sobib: selles on vähe rutiinsust ja samas on võimalik töötada küllaltki iseseisvalt. Piret õppis meditsiinile juurde IT-eriala ning tulevikus, kui e-intensiivravi süsteem on üles ehitatud ja selgeks saadud, võib tema tööd ilmselt kirjeldada kui andmeanalüütiku või andmete kvaliteedikontrolli oma. „Kui ma praegu noore õena alustaksin, ei ole ma kindel, et valiksin õendusjuhi ameti. Ilmselt püüaksin võimaluse korral saada õde-uurijaks või õde-IT-spetsialistiks,“ mõtiskleb Piret. Uuringuõde on see, kes aitab kaasa kliinilistele teadusuuringutele.

Põhiuurijad on arstid, aga uuringuõed on nende abilised, protsesside ja analüüside läbiviijad. Eestis on selliseid õdesid küll veel vähe või neid ei nimetata alati nii. Arenenud maades on aga selline amet täiesti olemas: uuringuõde, kes on seotud nii kliiniliste kui ka teadusuuringutega.

Suvel loodab Piret jõuda sageli oma maakodusse. Ta on ka suur spordisõber, keda näeb tihti orienteerumisrajal, rattaga sõitmas või suusatamas.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

7

GÜNEKOLOOGIA

Põhjus särada:

pühendumus, meeskonnatöö ja kolleegid „Kui siia tulin, lõin särama,“ ütleb Regionaalhaigla kirurgiakliiniku naistehaiguste keskuse günekoloog dr Olesja Vellend. „See on minu ainuke töökoht pärast residentuuri lõpetamist 16 aastat tagasi.

Paremat töökohta günekoloogile Eestis ei ole!“ lisab günekoloog-vanemarst dr Ülle Kiisla.

Nad tutvustavad oma tööd günekoloogina Regionaalhaigla naistehaiguste keskuses.

TEKST: MARET EINMANN FOTOD: AIVAR KULLAMAA

8

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

D

r Olesja Vellend töötab Regionaalhaiglas neljandat aastat, varem oli ta naistearst Ida-Tallinna Keskhaiglas ning on töötanud ka Soomes. „Sain aru, et just Regionaalhaigla naistehaiguste keskus on koht, kus saab kõike teha,“ ütleb dr Vellend ja lisab, et särama panevad ka kolleegid. „Nad on ambitsioonikad – arst peab olema ambitsioonikas! –, andekad, töökad, hoolivad. Me oleme väga õnnelikud, et töötame nende keskel.“ Dr Ülle Kiisla täiendab: „On väga oluline, et esindatud on kõik erialad, meil on väga pühendunud spetsialistid ja hästi sujuv koostöö erialade üleselt. See on natuke klišeelik, aga tõepoolest: tippvarustus, tippspetsialistid tipphaiglas – absoluutselt kõike on võimalik teha.“ Dr Vellend on märganud, et patsiendid ja sageli perearstidki arvavad, et siin tavagünekoloogiat ei ole, ent Regionaalhaigla naistehaiguste keskus tegeleb nii diagnostika kui ka ravi ja naise tervise profülaktikaga günekoloogia kõigis valdkondades, on ambulatoorne vastuvõtt

Dr Ülle Kiisla.

ja statsionaarne osakond. „Kuna aga Regionaalhaigla on multidistsiplinaarne haigla ja siin töötavad eri erialade spetsialistid, on siin väga head diagnostikavõimalused,“ märgib ta. „Just seetõttu saadavad nii mõnedki erakliinikute günekoloogid patsiente täiendavateks uuringuteks just meie kliinikusse, meil on koostöö.“

GÜNEKOLOOGIA

Kõik arstid opereerivad

Ühe olulise plussina naistehaiguste keskuse töös toob dr Ülle Kiisla välja tõsiasja, et kõik siinsed arstid opereerivad. „Ei toimu roteerumist nagu sünnitusmajades, kus günekoloog satub operatiivsesse tsüklisse teatud aja tagant. Kõik

Dr Olesja Vellend (vasakul), dr Ülle Kiisla ja dr Nele Silagava.

TEEKOND NAISTEHAIGUSTE KESKUSENI Günekoloogilisi haigeid on Regionaalhaiglas (varasemas Mustamäe haiglas) ravitud alates haigla avamisest ehk 1980. aastast. Siis töötas haiglas paar günekoloogi, tehti ambulatoorseid vastuvõtte, statsionaarsed haiged kuulusid kirurgia- või uroloogiaosakonna alla, kus günekoloogid ka opereerisid. Väga paljud haiged leidsid siia majja ise tee (tuldi põhiliselt arsti nime peale), need, kes tulid, ka jäid. Mustamäe haigla günekoloogia raudvara oli dr Elvi Gluško, kes töötas siin neli aastakümmet.

Naistehaiguste keskus moodustati Mustamäe haigla günekoloogide liitumisel Hiiu naistehaiguste keskusega (Põhja-Eesti vähikeskus), tulemuseks oli terviklahendus, kus olemas onkogünekoloogia, urogünekoloogia ja mammoloogia subspetsialiteedid.

Praegune Regionaalhaigla naistehaiguste keskus osutab kõrgema etapi arstiabi kogu günekoloogia valdkonnas, sh günekoloogilise onkoloogia ja rinnahaiguste vallas.

Keskuse koosseisu kuuluvad naistehaiguste osakond ja naistehaiguste polikliinik.

Iga arst on spetsialiseerunud kindlale valdkonnale, toimuvad kasvajate, endometrioosi, vaagnapõhja allavaje ja uriinipidamatuse, kolposkoopia, emakakaela- ja rinnavähi sõeluuringute vastuvõtud.

Konsultatsioone, diagnostikat ja ravi saavad patsiendid järgmistel suundadel: emakamüoomid ja munasarjamoodustised, uriinipidamatus, mensturaaltsükli häired, klimakteeriline sündroom, kontratseptsioon, spiraali ja implantaadi eemaldamine ja paigaldamine. Kõik günekoloogid teevad günekoloogilist ultraheliuuringut, eriti hea koostöö toimib radioloogide ja EMO-ga.

Operatiivset günekoloogiat üldgünekoloogia alal teevad kõik keskuse naistearstid.

meie arstid opereerivad kahel kuni kolmel päeval nädalas. Meil on ka igal patsiendil oma arst: sama tohter, kes võtab patsiendi polikliinikus vastu, opereerib teda, jälgib teda pärast operatsiooni.“ Patsiendid hindavad seda väga. Sageli küsivad nad arstilt vastuvõtul, kas teie opereerite, ning jaatavat vastust kuuldes ohkavad kergendatult. Opereerimine on aga töö, mida on vaja järjepidevalt teha, kinnitavad mõlemad arstid, sest nii püsib vilumus ja pädevus. Üks keskuse kitsam erialavaldkond onkogünekoloogia kõrval on urogünekoloogia, mis kätkeb endas nii vaagnapõhja allavajet kui ka uriinipidamatust. Seda nimetatakse ka 21. sajandi „varjatud epideemiaks“. „Probleem puudutab iga teist sünnitanud naist ning naised julgevad sellest järjest rohkem rääkida ja arstide poole pöörduda. Teema on saanud laialdasema tähelepanu ka seetõttu, et naiste eluiga (sh aktiivne eluiga) on pikem, tänapäeva naised ei eira muresid ega kannata neid vaikides, vaid küsivad abi. Ja abi on ju olemas,“ ütleb dr Kiisla. „Pöörduvad ka noored naised, noorim emaka allavajega patsient on olnud 32-aastane, nendel naistel tekivad ka psühholoogilised mured.“ Vaagnapõhjaprobleemide ennetamine algab aga tänapäeval juba enne sünnitust vaagnapõhja2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

9

GÜNEKOLOOGIA

treeninguga, sellel on efektiivsus nii sünnitusjärgse uriinipidamatuse kui ka allavaje ennetamiseks. Naistehaiguste keskuses on arstidel ka spetsiaalsed urogünekoloogilised vastuvõtud: uriinipidamatuse vastuvõtud, vaagnapõhja allavaje vastuvõtud.

Vaagnapõhjakirurgial on Regionaalhaiglas auväärne ajalugu: esimesed urogünekoloogilised teedrajavad operatsioonid on tehtud just Regionaalhaiglas. Esimese uriinipidamatuse TVT linguoperatsiooni tegi 2001. aastal dr Ülo Zirel, uroloogiaosakonna pikaaegne juhataja, esimese allavaje sakrokolpopeksia lõikuse sünteetilise võrguga tegi samuti Regionaalhaigla uroloog dr Peep Baum aastal 2002. Allavaje ravis kasutatakse naistehaiguste keskuses praegu kõiki tänapäevaseid operatsioonimeetodeid ja nii sünteetilist kui ka bioloogilist implantaati. „Allavajet ravime valdavalt laparoskoopiliste meetoditega: sakrokolpopeksia ja lateraalne suspensioon,“ selgitab dr Kiisla ja lisab, et sakrokolpopeksia operatsioon on pika õppekõveraga aeganõudev operatsioon, mida lisaks Regionaalhaiglale tehakse praegu veel ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. „Me valdame nii vaginaalseid kui ka laparoskoopilisi prolapsikirurgia meetodeid, valida tuleb patsiendi vajaduse järgi, pakume patsiendile just temale sobivat operatsiooni,“ rõhutab dr Kiisla ja lisab hea Tartu kolleegi sõnad „üks kleit ei sobi kõigile“ ehk üks meetod ei sobi kõigile.

Uriinipidamatuse ravis on tähtis koostöö vaagnapõhja füsioterapeutidega „Nemad on Regionaalhaiglas kogenud ja pühendunud,“ ütleb dr Kiisla. „Meil on suurepärane koostöö, multidistsiplinaarne tiim urogünekoloogia ja allavaje suhtes töötab meil ülihästi.“

Ultraheliuuring + algoritm + koostöö

Üks näide erialade koostööst on IOTA (International Ovarian Tumor Analysis – munasarjamoodustiste ultrahelidiagnostika) ultraheliuuring, millele on spetsialiseerunud dr Vellend.

Ta selgitab, et alates 2020. aastast on munasarjamoodustisega naistel võimalus läbida ultraheliuuring, mis tänu algoritmide kasutamisele aitab kasvaja õigeaegsele diagnoosimisele edukalt kaasa, seda soovitatakse igas vanuses naistele. Rahvusvaheline munasarja kasvajate analüüsi meeskond on välja töötanud reeglid (simple rules – ingl ’lihtsad reeglid’) ja matemaatilised valemid, mida on kliinilises praktikas munasarjakasvajate pahaloomulisuse riski hindamiseks lihtne kasutada.

Reeglite abil hinnatakse ultrahelipilti munasarjakasvajatest ja umbes 75 protsendil juhtudest määratakse kasvaja iseloom: hea- või pahaloomuline. Pahaloomulisuse riski täpsemaks hindamiseks kasutatakse matemaatilisi valemeid, kuhu lisatakse ultraheli andmed, patsiendi vanus ja munasarja onkomarkeri CA-125 tulemused. IOTA ultraheli võimaldab täpsustada diagnoosi, et määrata teostatava operatsiooni vajadus ja maht, operatsiooniks ettevalmistumine ja vajaduse korral onkokirurgi kaasamine. „Teen seda uuringut koos radioloogiga,“ selgitab dr Vellend. „Kui naisel on kõhu- või ebamäärane seljavalu, saab radioloog kohe vaadata tema teisi organeid. Naine saab põhjalikuma uuringu: korraga toimub nii vaginaalne kui ka abdominaalne ultraheliuuring, patsienti vaatavad korraga günekoloog ja radioloog, me arutame omavahel,“ selgitab dr Vellend.

Dr Kiisla lisab, et dr Vellendi tehtud hea kvaliteediga ultraheliuuring asendab teatud juhtudel kallist magnettomograafilist

10

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

„Meil on väga toimiv meeskond,“ rõhutab dr Olesja Vellend.

REGIONAALHAIGLA KIRURGIAKLIINIKU NAISTEHAIGUSTE KESKUS ARVUDES

»

» »

» » » »

»

»

Keskuses töötab 5 günekoloogi ja 4 onkogünekoloogi: dr Liidia Grištšenko, dr Piret Kaarde, dr Ülle Kiisla, dr Kersti Kukk, dr Eva-Maria Niine-Roolaht, dr Nele Silagava, dr Aleksandra Šavrova, dr Mariann Rugo ja dr Olesja Vellend.

Keskuses töötab 6 mammoloogi.

Igal arstil on nädalas kaks ambulatoorse vastuvõtu päeva ja kahel kuni kolmel päeval nädalas nad opereerivad. Kõik tööpäevad on osakonnas operatsioonipäevad, kirurgiline aktiivsus on 94%.

Tehakse üle 2000 operatsiooni aastas (sh rinnaoperatsioonid).

Günekoloogilisi operatsioone aastas üle 1000, emakaoperatsioone u 400.

Valdav osa (u 80 protsenti) operatsioonidest on laparoskoopilised.

Osaletakse ka erakorralises töös: kõik osakonna arstid valvavad. On nädalased nn tagavalved ehk iga arst valvab nädal aega väljakutsevalves, vajaduse korral tuleb haiglasse kohale, konsulteerib, vajaduse korral opereerib. Raskeid patsiente saabub uuringuteks ja raviks ka maakonnahaiglatest.

Arstid teevad konsultatiivseid vastuvõtte tütarhaiglates: Raplamaa Haiglas, Läänemaa Haiglas ja Hiiumaa Haiglas, lisaks Ida-Viru Keskhaiglas ja Rakvere Haiglas.

Ambulatoorsete visiitide arvult olnud aastaid Regionaalhaiglas liidrikohal, viimasel ajal on seda kohta „jagatud“ ortopeediaga. Tippaastal (enne COVID-19) oli 42 000 ambulatoorset visiiti aastas.

GÜNEKOLOOGIA

uuringut. Radioloogia osakonnas on ka väga hea kvaliteediga sonograafiaaparaadid.“ Ehkki ootejärjekorrad günekoloogi juurde võivad ulatuda nelja kuuni, ootavad arstid kõiki günekoloogilisi patsiente igas vanuses. Toimuvad ka e-visiidid, kiireloomulistele patsientidele on reserveeritud iga arsti vastuvõtul mõned esmased vastuvõtu ajad. „Teeme kõiki günekoloogilisi operatsioone ja protseduure, mida patsient vajab. Umbes 80 protsenti operatiivsest tööst on miniinvasiivne ehk laparoskoopiline,“ märgib dr Kiisla. Erialade lähedus ja n-ö käepärasus on väga suur eelis. „Siinsamas on mammoloogid, kes teevad meiega väga meelsasti koostööd. Patsient saab vajaduse korral mammoloogi konsultatsiooni ja tänu sellele on paljud elud päästetud. Meie günekoloogiakabinetist saavad mammograafiale suunatud kõik naised, kellel on selleks vajadus.“ Kui valve ajal satub Regionaalhaigla naistehaiguste keskusesse aga rase naine, siis mõistagi tegelevad arstid temaga hea meelega. Rasedus ka tuvastatakse, aga rasedusega praegu naistehaiguste keskuses arvele ei võeta, rasedusi praegu ei jälgita. „Mis tulevikus saab, ei tea, aga kindlasti oleme me uuele avatud,“ kinnitavad arstid.

Erakorralised patsiendid

Üks osa dr Kiisla ja dr Vellendi tööst on väljakutsevalved ja erakorraliste günekoloogiliste probleemidega haigete abistamine erakorralise meditsiini osakonnas (EMO-s), lisaks osalevad nad kopterväljakutsetel väikesaartele, kui enneaegne sünnitaja on vaja tuua õigeaegselt kõrgema etapi haiglasse. „Minul on juhtunud neid väljakutseid liiga tihti,“ ütleb dr Kiisla, „osakonnajuhataja ütleb minu kohta, et „kodu kutsub“, kui Saaremaale lendame.“ Dr Vellend toob näiteks juhtumi, kui Hiiumaalt tuli haiglasse tuua COVID-positiivne patsient, keda ootas ees kolmas sünnitus, laps oli tuharseisus ja emakakael avanemas. „Kõik oli korras, lennukis kontrollisime hingamist (COVID!), ilm oli hea, kopter lendas kiiresti. Maandudes algas naisel regulaarne sünnitegevus.

Ida-Tallinna Keskhaigla, kuhu ta sünnituseks viima pidime, on lennujaamale üsna lähedal, jõudsime väga kiiresti, andsime patsiendi üle, mina sõitsin ära.

Hiljem helistas anestesioloog ja ütles, et lapse jalg kukkus välja, nad jooksid erakorralisele keiserlõikele, lihtsalt vedas.“ Lisaks oma osakonna ja polikliiniku tööle konsulteerime oma eriala pinnal vajaduse korral kogu haigla haigeid. „Kui ükskõik millise osakonna arstil tekib kahtlus, et patsiendil võib olla ka günekoloogiline probleem, suunab ta patsiendi konsultandi vastuvõtule. Tavaliselt on need komplitseeritud anamneesiga patsiendid,“ selgitab dr Vellend.

Kui valve ajal satub Regionaalhaigla naistehaiguste keskusesse aga rase naine, siis mõistagi tegelevad arstid temaga hea meelega.

Päevakirurgia kasvav osakaal

Suur osa naistehaiguste keskuse operatsioonidest tehakse miniinvasiivselt ning päevakirurgia maht suureneb pidevalt, selgitab dr Vellend. „Teeme päevakirurgias hüsteroskoopiat, lihtsamaid laparoskoopilisi operatsioone, emakakaela konisatsiooni, uriinipidamatuse linguoperatsioone, abrasioone (v.a abordid).“ Dr Vellend lisab, et patsiendid hindavad päevakirurgiat üha enam: „Esialgu ei olnud neil ehk julgust, patsiendid ei olnud harjunud, et pärast operatsiooni saab kohe koju, aga nüüd küsivad nad seda ise. Koduseinad ikkagi aitavad!“ Mõlemad arstid tunnustavad anestesioloog-vanemarsti, operatsioonikeskuse juhatajat dr Markko Pärtelpoega. „Ta on suur entusiast sellel alal ja hea eestvedaja.“ Dr Kiisla ütleb, et ka keskuse õendus- ja hoolduspersonal on professionaalne, abivalmis, osavõtlik. „Nad on oma osakonna patrioodid ja soovivad töötada just siin. Näiteks meie endine protseduuriõde Varje Ulla töötas oma ametikohal 50 aastat.“ Dr Kiisla lisab, et ka keskuse ruumid on mugavad ja hubased.

Edaspidi on plaanis alustada günekoloogilise endokrinoloogia vastuvõttudega. „Tegelikult võiks meil siin olla üks väike multidistsiplinaarne endometrioosikeskus, mis vastab meie populatsioonile, sest endometrioosi on väga palju ja siiani väga head ravi ei ole. Siin võib teha koostööd endokrinoloogide, üldkirurgide, toitumisspetsialistidega, võib-olla isegi joogat,“ mõtiskleb dr Vellend. Uuenduslikke mõtteid on arstidel veelgi.

Eesti günekoloogia on väga kõrgel tasemel, kinnitavad nii dr Kiisla kui ka dr Vellend. „Eesti on kiiresti kõigega kaasa läinud, kõik on hästi – väliskoolitustel saame sellele kinnitust.“

Teadmisi tuleb jagada!

Lisaks sellele, et arstid osalevad koolitustel, teevad nad neid ka ise, näiteks eelmisel aastal alustati ning sel aastal jätkatakse vaagnapõhjapuudulikkuse koolitusega arstidele, residentidele ja füsioterapeutidele. Samuti juhendatakse naistehaiguste keskuses residente. „Onkogünekoloogia residente juhendab meie juhataja dr Kersti Kukk, meie juhendame perearsti eriala residente ja üliõpilasi – nad kõik on olnud väga tublid,“ märgib dr Kiisla. Ta nendib, et õpetades kasvab arst ise palju. „Tuled oma vanadest harjumustest välja, vaatad teemale uue pilguga ja värskendad teadmisi. Õpetamine on ülioluline.“ Jõudumööda kirjutavad dr Vellend ja dr Kiisla ka artikleid erialaväljaannetele. „Teadmisi on vaja jagada!“ ütleb dr Vellend. „See on väga õpetlik, huvitav, arendav.“ Rääkides naiskirurgi tööst... Kas teil isiklikku elu ka on? „No natuke ikka on,“ vastab dr Vellend, „meil on vedanud, meil on väga head lapsed ja abikaasad. Nad on harjunud, et ema on kogu aeg hõivatud ja tööl.“ „Peab olema hästi tugev ja toimiv tagala, et siin töötada,“ märgib dr Ülle Kiisla. „Pered toetavad meid väga.“ Tähtis on ka puhata ja taastuda. „Kindlasti peab sportima,“ ütleb dr Kiisla. „Mina näiteks jooksen iga päev – viis kilomeetrit on piisav distants, et tekiksid uued head mõtted.“ Dr Vellend harrastab joogat. „Nädalavahetusel mängin sõbrannaga tennist, suhtlen sõpradega. Reisime ka ja see meile meeldib, nii uuendame ennast.“ 2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

11

ONKOLOOGIA

Kodulähedane keemiaravi jõuab

Kärdlasse ja Narva

Kui Tallinna, Tartu ja mõne väiksemagi Eesti paiga vähihaigetel on võimalik keemiaravi saada kodu lähedal, siis paljude eestimaalaste jaoks tähendab järjekordne keemiaraviprotseduur pikka ja tihti ebamugavat teekonda kodust kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite kaugusele. Õnneks on paljude Hiiumaa ja Ida-Virumaa patsientide jaoks kurnavad sõidud peagi minevik.

TEKST: HELI LEHTSAAR-KARMA FOTOD: AIVAR KULLAMAA

P

õhja-Eesti Regionaalhaigla kogemus vähiravi pakkumisel väljaspool Mustamäe meditsiinilinnakut ulatub 2014. aasta oktoobrisse, mil koostöös Pärnu kolleegidega alustati Pärnu Haiglas ambulatoorse keemiaraviga. Sellest ajast peale käivad Regionaalhaigla onkoloogid Helis Pokker ja Regina Rooneem regulaarselt suvepealinnas vastuvõtte tegemas ning paljud patsiendid saavad oma raviskeemis ette nähtud järjekordse keemiaravi kuuri kohapeal, mitte ei pea võtma ette teekonda Tallinna. Tõsi, osa patsiente, kelle ravi eeldab viibimist statsionaaris ehk haiglas, ravitakse endiselt Mustamäel.

Neile, kes keemiaraviks haiglas viibima ei pea, on kodulähedase keemiaravi võimalus ülioluline, sest olenevalt patsiendi raviskeemist võib ta keemiaravi vajada iga kahe-kolme nädala tagant, kuid on ka selliseid raviskeeme, kus tuleb protseduuril käia igal nädalal.

Arvestada tuleb sedagi, et sageli saadab patsienti tema lähedane, kes peab end

12

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Kus saab Eestis keemiaravi kodu lähedal?

Eestis on kaks multimodaalset ehk kõiki vähiravivõimalusi pakkuvat keskust: Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Keemiaravi keskus on Ida-Tallinna Keskhaiglas. » Regionaalhaigla teeb ambulatoorse keemiaravi läbiviimisel koostööd Pärnu Haiglaga, tänavu alustatakse keemiaraviga ka Hiiumaa Haiglas ja Narva Haiglas. » Tartu Ülikooli Kliinikum korraldab keemiaravi Ida-Viru Keskhaiglas Ahtmes. Narva Haiglas toimuvad onkoloogi ja hematoloogi konsultatiivsed vastuvõtud. » Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogid kureerivad keemiaravi Kuressaare Haiglas.

töö- ja muudest kohustustest päevaks vabaks võtma, et olla patsiendile toeks nii vaimselt kui ka füüsiliselt: keemiaravi kuur ei pruugi olla kõige lihtsamini talutav.

Regionaalhaigla onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja dr Helis Pokker rõhutab, et kuigi patsientidel on tõepoolest sageli hirm, et pärast keemiaravi on väga paha olla, on tänapäeval ravivõimalused võrreldes varasemaga laiemad, nii et osa ravimite kõrvaltoimed on kergemad ja paremini talutavad. „Kasvajate süsteemravi, mida rahvasuus keemiaraviks kutsutakse, on väga kiiresti arenenud. Lisaks keemiaravis kasutatavatele tsütostaatikumidele (ravimid – toim.) on vähiravis kasutusel bioloogiline ravi, immuunja hormoonravi ning sihtmärkravi.

See, kuidas me neid tsütostaatikumidega kombineerime, sõltub patsiendi haigusest ja raviskeemist, kuid need raviviisid mõjuvad üldjuhul patsiendi enesetundele leebemalt kui tsütostaatikumid. Ka tänapäevane toetusravi on palju tõhusam. Seetõttu võibki patsient

ONKOLOOGIA

Regionaalhaigla keemiaravi keskuse juhataja Anneli Elme, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja Helis Pokker ja keemiaravi keskuse õendusjuht Elina Peri hoolitsevad selle eest, et Eesti suurimas vähiravikeskuses saaksid patsiendid parimat võimalikku ravi.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

13

ONKOLOOGIA

Vähiravi on meeskonnatöö. Õendusjuht Elina Peri ning onkoloogid Niina Kippasto, Helis Pokker ja Anneli Elme arutavad tänavusi suurprojekte: kodulähedase keemiaravi laienemist Kärdlasse ja Narva.

süsteemravi taluda kas ilma kõrvaltoimeteta või leebete kõrvaltoimetega, nii et see ei sega tavapärase elu jätkamist,“ selgitas dr Pokker, lisades, et muidugi on ka inimesi, kelle jaoks on keemiaravi raskesti talutav.

Ravimite lahustamise peen ja ohtlik kunst

Tõsiasjas, et vähiravis kasutatavad ravimid manustatakse peamiselt veenisisese tilkinfusioonina, peitub ka põhjus, miks keemiaravi ei saa teha igal pool – ravimite valmistamiseks sobivaid tingimusi pole lihtne luua. Nii tuligi Pärnu Haiglas keemiaraviga alustamiseks teha suuri ümberkorraldusi.

Esmalt ehitati kasvajavastaste ravimite lahustuskeskus, sest toksilisi preparaate tavatingimustes lahustada ei tohi. „Need lenduvad hõlpsasti ja seetõttu peab lahustamine toimuma personalile ohututes tingimustes. Regionaalhaiglas on lahustuskeskus olemas alates 2008. aastast ning meie proviisorite kogemus ja toetus Pärnu Haigla apteegi koosseisus oleva lahustuskeskuse rajamisel oli väga suur,“ selgitas dr Pokker.

Lisaks lahustamiskeskusele oli Pärnus vaja kasutusele võtta ka uus IT-lahendus. CATO-nimelise lahenduse abil, mis Regionaalhaiglaski kasutusel, jõuab info vajamineva ravimi kohta arsti arvutist apteeki. Seal tehakse ravim valmis ning õed omakorda näevad CATO-st manustamisjuhiseid ja kannavad sinna pärast protseduuri tegemist kogu vaja-

14

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Mitte ainult meditsiiniline mure Kodulähedane keemiaravi ei saa oma spetsiifilisuse tõttu jõuda päris iga abivajaja kodu lähedale. Seetõttu rõhutab dr Helis Pokker, et Eesti riigil tuleb tähelepanu pöörata ka küsimustele, mis jäävad meditsiinivaldkonnast väljapoole. „Transport ei tohi saada probleemiks arsti juurde jõudmisel. Patsiendile, kes ei suuda üksinda arsti juurde tulla, peaks olema tagatud sotsiaaltöötaja abi, et kogu koorem ei langeks perekonna ja laste õlgadele,“ rõhutab dr Pokker ja lisab, et mõistagi ei puuduta need murekohad ainult vähiravi.

liku info. Veel tuli Pärnu Haiglasse rajada päevaravi osakond ja koolitada välja õed, sest keemiaravis kasutatavate ravimite käsitsemisel ja manustamisel on kindlad nõuded.

Regionaalhaigla keemiaravi keskuse õendusjuht Elina Peri rääkis, et esialgu käisid Pärnu Haigla õed töö spetsiifikat õppimas Regionaalhaigla päevaraviosakonna õdede juures. Edaspidi töötati välja 60-tunnine koolitusprogramm, kus võivad osaleda kõik Eestis onkoloogiliste patsientidega tegelevad õed. „Koolitusprogrammi jooksul omandatakse spetsiifilised teadmised ja oskused

süsteemravi läbiviimiseks. Lisaks peavad õed oskama patsiente ravi ajal jälgida ja vastata nende küsimustele,“ selgitas Elina Peri. Kõigi nende teadmiste ja oskuste omandamine võtab aega ja seetõttu on mõistetav, miks keemiaravi õdede töösse sisseelamine kestab kauem kui teiste valdkondade õdedel.

Lisaks ravi spetsiifika tundmisele peavad õed oskama ja suutma toetada ka patsiendi lähedasi, sest Elina Peri sõnul on lähedased sageli palju rohkem närvis kui patsient ise. „Onkoloogiaõde peab suutma emotsionaalse pingega toime tulla, teisi aidata, aga ka ennast säästa, sest muidu põleb läbi. Meie õed ja hooldajad on imelised inimesed! Tunnen nende üle uhkust!“ kinnitas Elina Peri. „Kui perearstid ütlevad, et üks pereõde on kulla hinnaga, siis ma isegi ei oska öelda, mis hinnaga on onkoloogiaõde,“ viskas Peri küsimuse õhku.

Tänavu on onkoloogiaõdede koolitamisel samm edasi astutud: maikuus valmis mõisteid ja teooriat sisaldav e-õppe kursus, mille saab läbida enne 60-tunnise koolitusprogrammi kallale asumist. Sellise teooriakursuse vastu tundsid õed ise huvi. „Sooviti, et oleks võimalik läbida n-ö ABC-tasemel teemad, et saaks end tööd alustades ja hiljem ka koolitusele minnes kindlamalt tunda,“ selgitas Peri. Märkimist väärib seegi, et Regionaalhaigla 60-tunnine onkoloogiaõdede koolitusprogramm on Eestis üks väheseid, mis

ONKOLOOGIA on kinnitatud Euroopa Onkoloogiaõdede Ühingus.

Kärdlas Pärnu kogemust kopeerida ei saa

Õed, kes on Regionaalhaigla onkoloogiaõdede kõrval selle töö spetsiifikat õppinud, töötavad ka Hiiumaa Haiglas. Just selle, Eesti suuruselt teise, kuid vähem kui 10 000 elanikuga saare pealinn Kärdla on järgmine paik, kuhu Regionaalhaigla jõuab keemiaravi pakkuma. „Hiiumaa Haigla on Regionaalhaigla tütarhaigla. Soov muuta hiidlaste vähiravi hõlpsamini kättesaadavaks on meil olnud kaua. Tänavu suvel alustamegi Hiiumaa haiglas kodulähedase keemiaraviga. Küll aga ei lähe me Hiiumaale sama mudeliga nagu Pärnusse, mis on Eesti mõistes suur piirkond ja kus on korraga ravil paar-kolmkümmend patsienti. Hiiumaal on patsiente tunduvalt vähem ja nad saavad ka väga erinevat ravi,“ selgitas dr Pokker. Seetõttu pole Kärdlasse lahustuskeskuse ehitamine otstarbekas, vaid Regionaalhaigla onkoloogide ja haigla apteegi juhi Kristjan Kongi koostöös valiti välja ravimid, mida on võimalik Hiiumaale transportida ja seal kasutada. „Amp-

luaa pole küll nii lai nagu Pärnus, kuid siiski muutub vähiravi kättesaadavus vähemalt osa hiidlaste jaoks paremaks,“ kinnitas dr Pokker.

Kärdlas asuvas haiglas on keemiaraviprotseduuride tegemine sealsete õdede õlul, kes saavad vajaduse korral pealinna kolleegidega konsulteerida.

Regionaalhaigla onkoloogid Kärdlasse sõitma ei pea, protseduuride kulgu jälgib ja turvab kohapealne sisehaiguste arst. Tõsi, pealinnas oma raviarsti juures peavad patsiendid ikka aeg-ajalt käima, kuid mitte enam nii tihti kui varem, sest kontaktis saab olla kaugvastuvõtu, näiteks videokõne teel.

Kodulähedane keemiaravi ka Narva

Peagi pole tarvis kodust kaugele keemiaravile sõita ka Ida-Virumaa vähihaigetel. Regionaalhaiglas veab kodulähedase keemiaravi Narva jõudmist onkoloog Niina Kippasto. Koostöö piirilinna patsientidega on Regionaalhaiglal juba

Kodulähedane keemiaravi jõuab kohe-kohe ka hiidlaste ja idavirumaalasteni.

Koostöö Pärnu Haiglaga on pikaajaline ja tulemuslik. Fotol on Pärnu Haigla õed Helgi Leissar, Katrin Saue, vastuvõtu assistent Anu Veemees, sisekliiniku polikliinilise osakonna vanemõde Ingrid Karu ning Regionaalhaigla keemiaravi arst dr Regina Rooneem.

ammu, sest onkoloog Olga Konovalova on käinud alates 2014. aastast Narva polikliinikus konsultatsioone tegemas ja patsientidele on tagatud ka suukaudne keemiaravi, kuid nn tilguti alla on sõidetud tihti siiski pealinna. Samas on kodulähedase keemiaravi võimalus Ida-Virumaal olemas alates 2018. aastast, mil Tartu Ülikooli Kliinikum alustas keemiaraviga Ida-Viru Keskhaiglas, mis asub Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas.

Dr Niina Kippasto nentis oma patsientide kogemuste põhjal, et keelebarjäär on üks põhjustest, miks paljud Ida-Virumaa venekeelsed patsiendid Kohtla-Järve asemel siiski Tallinna sõidavad. Ka Narva ja Kohtla-Järve vahelise ühistranspordi olukord pole kiita. Ühtlasi elavad paljude Ida-Viru patsientide lähedased pealinnas ja seegi on põhjus, miks valitakse vähiraviks Tallinnas asuv keskus.

Tänavu sügisel hakkavad piirilinna haiglas kord nädalas vastuvõtte tegema Regionaalhaigla onkoloogid Niina Kippasto ja Olga Konovalova, samuti hematoloog Olga Kostina.

Narva haigla õed on läbinud koolitusprogrammi ja käinud pealinna kolleegide juures ka töökohapõhises õppes. Dr Kippasto lisas, et esialgu tuleb Narva kaasa ka Regionaalhaigla keemiaravi õde, et olla Narva õdedele uues töös toeks ja julgustuseks. „Pikemas perspektiivis rajatakse Narva ka ravimite lahustuskeskus, kuid kuni selle valmimiseni lahustame ravimid Regionaalhaigla apteegis ja saadame Narva Haiglasse. Samuti tuleb kasutusele võtta infosüsteem, mille abil jõuab info arsti arvutist lahustuskeskusesse ja sealt omakorda õdedeni,“ tutvustas dr Kippasto eesootavaid tegemisi. Üks on aga selge – ilma suurepärase meeskonnatöö ja tugeva tahteta poleks keemiaravi keskust sündinud ei Pärnu Haiglas ega hakatud pidama laienemisplaane Hiiumaale ja Narva. „Pärnu oli pioneer. Sealse ambulatoorse keemiaravi keskuse loomise õnnestumise üks alustalasid oli Pärnu Haigla ravijuhi dr Veiko Vahula toetus,“ kiidab dr Pokker. Tõhus koostöö on Regionaalhaigla tohtritel ka Hiiumaa ja Narva kolleegidega, nii et pole põhjust kahelda – kodulähedane keemiaravi jõuab kohe-kohe ka hiidlaste ja idavirumaalasteni.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

15

TAASTUS- JA PALLIATIIVRAVI

Dr Jelena Leibur:

hospiits ei ole koht suremiseks,

vaid elamiseks

TEKST: STINA EILSEN FOTOD: AIVAR KULLAMAA

Regionaalhaigla õendusabikeskuse juhataja dr Jelena Leibur ja intervjuu toimumise järel peatselt lapsehoolduspuhkusele suundunud taastus- ja palliatiivravikliiniku juhataja dr Mari Lõhmus räägivad hospiitsravi filosoofiast ning uutest võimalustest Regionaalhaiglas.

PROFESSIONAALSUS KEERULISTE HAIGUSJUHTUMITE KÄSITLEMISEL taastus- ja palliatiivravikliiniku juhataja kt dr ANNELII JÜRGENSON: Hospiitsosakonna lisandumine Regionaalhaigla perre annab võimaluse pakkuda patsiendile inimkeskset ning väärikat käsitlust ravi- ja eluteekonna lõpus. Tulenevalt kõrgest case mix index’ist on Regionaalhaiglas veidi suurem hulk patsiente, kellel on haiguse või trauma tagajärjel tekkinud väga rasked kahjustused tagasihoidliku või puuduliku paranemislootusega. Just selliste patsientide elulõpukannatuste vähendamiseks ja nende lähedaste emotsionaalseks toetamiseks tegutseb hospiitsosakonna meeskond.

Mäluhäirete osakonna roll on pakkuda dementsusega inimestele kohenemise aega, jälgida ravi efektiivsust, teha vajaduse korral muudatusi raviskeemis, toetada ning nõustada haigete lähedasi olukorraga toimetulekuks. Kognitiivhäiretega patsientide õendusabile spetsialiseerunud osakond laiendab psühhiaatriakliiniku patsientide ravivõimalusi, olles teekonna jätkuks enne koju või hooldeasutusse jõudmist.

Diakooniahaigla personali väga hea professionaalne ettevalmistus keeruliste haigusjuhtumite käsitluseks ja hoolivus väetitest on märksõnad, mis iseloomustavad liitunud osakondi ning kirjeldavad väärtust, mida need lisavad Regionaalhaigla tegevusele.

16

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Üks kolleeg tõi kunagi tabava võrdluse, et meditsiin on nagu võraga puu, kus terviklikkuse saavutamiseks käivad lahutamatult koos aktiivravi, ennetus, taastusja järelravi ning palliatiivravi koos hooldus- ja hospiitsteenusega. Regionaalhaiglas oli see viimane lüli senini puudu, aga alates selle aasta märtsist kuulub diakooniahaigla Regionaalhaigla koosseisu. Milliseid võimalusi see patsientidele juurde toob?

Jelena Leibur ( JL): See on tegelikult ühe eduka koostöö sujuv jätk, üleminek ei ole olnud terav, sest Regionaalhaigla tuli meile appi juba siis, kui diakooniahaigla jäi Haigekassa lepingust ilma.

Ka varasematel aastatel oleme teenindanud suures osas just Regionaalhaigla patsiente. Küll aga on meil pärast liitumist hospiitshaigete jaoks terve korrus, senise 12 asemel 20 voodikohta ja enamus ühekohalised palatid, aga on ka kahekohalisi, sest kõik meie patsiendid ei soovigi üksinda olla, mõni kohe protesteerib: „Mis te panete mu siia üksi!“ Mari Lõhmus (ML): Diakooniahaigla liitumine on Regionaalhaigla jaoks kindlasti hästi suur võit.

Isegi siia majja astudes on tunda kodust ja sooja õhkkonda.

JL: Eks see ongi olnud eesmärk, et kõik oleks kodune.

TAASTUS- JA PALLIATIIVRAVI ML: Minul tekib siia majja astudes alati hästi soe tunne, sest siin on niivõrd kokkuhoidev ja tore kollektiiv. See ei ole ju tegelikult ehitatud hospiitsfilosoofiat või -arhitektuuri silmas pidades, seda kodusust luua ongi keerulisem, kui selle peale ei ole algusest peale mõeldud, aga siin on sellega hakkama saadud.

Te olete kindlasti ka mujal maailmas ringi käinud.

Milline on hospiitshaigla, mille poole püüelda?

JL: Minu jaoks oli ideaal Oslos Lovisenbergi haiglas ja Soomes Terhokotis. Seal ei saagi aru, et tegemist on haiglaga. Neil on saun, päevakeskus, kus toimuvad loengud, ning kord nädalas on tavaks pidulik söömine neile, kes selleks endas jõudu tunnevad.

Kuskil hospiitshaiglas olen näinud ka väga mõnusa kujunduse ja valgustusega tuba, kus sai teha massaaži ja maniküüri, õhkkond oli äärmiselt hea ja rahulik. Sellistest ruumidest unistan ka mina.

Ka meie oleme oma majas proovinud patsientide elu sättida võimalikult mugavaks. Kuna meil on nüüd ühesed palatid, siis saab lähedane soovi korral jääda ööseks. Samuti on meil nüüd lahkunu tuba, mis on lähedaste seas väga kõrgelt hinnatud, seal võib olla niikaua kui vaja.

ML: Neis mainitud haiglates on nii õdus keskkond, et ei olegi tunne, et oled haiglasse tulnud, vaid justkui kellelegi külla, ja saab ennast mõnusalt diivanile sättida.

Ka meie oleme oma majas proovinud patsientide elu sättida võimalikult mugavaks. Kuna meil on nüüd ühesed palatid, siis saab lähedane soovi korral jääda ööseks.

Mis on palliatiivravi ning milline roll on hospiitsil?

ML: Palliatiivravi on toetav ravi raske haiguse kõrval, et hoida inimest võimalikult hea elukvaliteedi juures, toetada nii tema füüsilist, vaimset kui ka hingelist poolt. Palliatiivravi peaks algama võimalikult vara, kohe diagnoosi saamise järel ning kestma järjepidevalt, palliatiivravi ei tähenda sugugi inimese peatset surma. Hospiitsravi jääb palliatiivravi lõppu, et toetada inimest elu lõpus.

JL: Hospiits ei ole koht suremiseks, vaid elamiseks. On levinud valearusaam, et niipea kui ma siit üle ukse astun, siis kohe suren ära, isegi uuritakse, et kas te üldse teete midagi patsiendiga. Muidugi teeme! Meil on ka väga hea koostöö lähedastega, meil on patsientidele mitmesuguseid tegevusi. Meil on ka näiteks ilus aed, kus võib koos kohvi juua.

ML: Eestlastel on paraku harjumuseks ise kannatades hakkama saada, kõrvalist abi on raske vastu võtta, aga ehk ka see on muutumas.

Olete väga pühendunult hospiitsraviteenust arendanud, eelmisel aastal saite presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kas teil on ka mõni isiklik lugu rääkida, mis teid selle valdkonnaga seob, isiklik surmalähedane kogemus?

JL: Ma ei ole kunagi surma kartnud. Mu kõige lähedasem isiklik kogemus selle teemaga oli 2006. aastal, kui sattusin TallinnaTartu maanteel ränka avariisse, viit päeva oma elust seetõttu ma ei mäletagi. Mul on meeles laupkokkupõrke pauk ja mäletan, et ei saanud hingata, ning mõtet, et niimoodi siis surraksegi.

Mu kaksikud olid siis seitsmeaastased. Õnneks läks teisiti. Tihti mõeldakse, et selline kogemus muudab suhtumist, aga ju ma olengi selline inimene, et ei karda.

Paljude jaoks on elulõputeemad siiski seotud suure hirmuga, teemat üritatakse iga hinna eest vältida.

Kuidas saab patsiendi lähedane kõige paremini hospiitsravi vajavat inimest toetada?

JL: Olge avameelsed ja julged. Ikka kostab soovi, et ärge mu armsale öelge, et ta on parandamatult haige, ta ei kannata tõde psühholoogiliselt välja, kukub kokku. Tegelikult inimene teab ja soovib omakorda lähedast valust säästa. Selline pimesiku mängimine ei tasu ära, sest koos saaks veel niipalju südamelt ära rääkida.

Missugused on teie koostööootused Regionaalhaigla kolleegidele?

JL: Meid on väga ilusti ja toredasti vastu võetud, ainuke ootus ongi mitmekülgne koostöö, mis on juba väga hea alguse saanud. Tahaksin oma kogemustest lähtuvalt toonitada mõtet meditsiini terviklikkusest, nii see tõepoolest on – õendusabil, järelravil, mäluhäirete ravil ja hospiitsravil on aktiivravi kõrval väga oluline koht.

Kuidas läbipõlemist väldite ja mida oma kolleegidele soovitate?

JL: Kindlasti vajame rohkem supervisiooni, alguses aitasid meid sellega Norra koolitajad. Nendel on traditsiooniks teisipäevahommikune „ventileerimine“ koos hingehoidjaga, meil ei ole see traditsioon kahjuks käivitunud, inimesed ei ole selleks valmis.

Aga oleme püüdnud omavahel regulaarselt rääkida, alati üheskoos mälestame lahkunuid, seda korra kuus. Ka leinagrupid ei ole meil harjumuseks.

Keskusel on õues aed, kus patsiendid saavad lähedastega aega veeta.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

17

TEADUS

Dr Siim Schneider

kaitses doktoritöö Neuroloogiakeskuse vanemarst-neuroloog dr Siim Schneider kaitses Tartu Ülikoolis doktoritöö „Risk factors, etiology and long-term outcome in young ischemic stroke patients in Estonia“ („Eesti noorte isheemilise insuldi patsientide riskitegurid, etioloogia ja hilistulemused“).

Tööd juhendasid prof Janika Kõrv ja teadur Riina Vibo, oponeeris prof Halvor Næss Bergeni Ülikoolist.

K

18

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Risk factors, etiology and long-term outcome in young ischemic stroke patients in Estonia

Tartu 2021

ISSN 1024-395X ISBN 978-9949-03-725-4

hai­gestuvad insulti 2–7 ja naised kuni 5 aastat varem kui nende sookaaslased teistes Euroopa riikides. Lisaks oli probleemiks alla 45-aastaste ajuinfarktiga patsientide suur suremus (5 aasta suremus 25 protsenti), mis püsis ajavahemikul 1991–2003 muutumatuna. Eelnevat arvesse võttes püstitasime hüpoteesi, et nooreea insuldi suur haigestumus ja suremus on tingitud eelkõige vaskulaarsete riskitegurite varajasest kuhjumisest. Seega vääris uurimist, missugused

DISSERTATIONES MEDICINAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS

SIIM SCHNEIDER

õigist eluesmastest ajuinfarktidest 10–15 protsenti esineb alla 50-aastastel inimestel. Nooreea insuldil on sageli sotsiaalselt laastav mõju, sest selles vanuses inimestel on tavaliselt perekondlike ja töökohustuste koorem kõige suurem. Kui üldiselt on isheemilisse insulti haigestumine viimastel küm­nen­ditel vähenenud, siis noortel täiskasvanutel on see suurenenud. Noorte suurenenud haigestumust on seletatud muu hulgas vaskulaarsete riski­tegurite kasvanud levimuse ning ajuinfarkti täpsema diagnostikaga, mis tuleneb magnetresonantstomograafiauuringu laialdasest kasutamisest. Kuigi noorte ajuinfarktiga patsientide suremus on võrreldes vanemaealistega väiksem, on see siiski 4–15 korda suurem kui samaealistel tervetel inimestel. Noorte pat­sientide suhteliselt parem elulemus tähendab, et nad elavad tekkinud puudega pikalt. Sellest tulenevalt tekib vajadus pöörata tähelepanu ka nende tervisega seotud elukvaliteedile, mille kohta on vähe andmeid.

Tartus aastatel 1991–1993 ja 2001– 2003 korraldatud rahvastikupõhistest uurin­gutest nähtub, et noorte haigestumus insulti oli sel ajal suurem kui Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides. Nende uuringute alusel tõdeti, et Eesti mehed

319

SIIM SCHNEIDER Risk factors, etiology and long-term outcome in young ischemic stroke patients in Estonia

1

tegurid mõjutavad noorte ajuinfarktiga patsientide elulemust ja elukvaliteeti, et neil oleks selle info põhjal võimalik teha oma karjääri ja pereelu suhtes informeeritud otsuseid.

Uuringu eesmärgid 1.

Analüüsida Eesti noorte isheemilise insuldi patsientide riskitegureid ja hai­guse tekkepõhjuseid.

2. Teha kindlaks noorelt haigestunute 30 päeva ja 5 aasta suremus, seda ennus­tavad tegurid ja surmapõhjused.

3. Hinnata noorelt haigestunute kohordis tervisega seotud elukvaliteedi hilis­tule­musi ja tuvastada seda mõjutavad tegurid.

Uuringu valim moodustati järjestikustest isheemilise insuldi patsientidest, kes olid ravil Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas aastatel 2003–2012 ning kelle vanus haigestumisel oli 18–54 aastat.

Kõik haigus­lood vaadati läbi ja valideeriti. Elulemuse andmed saadi rahvastikuregistrist ning surmapõhjuste kohta tehti päring surmapõhjuste registrisse 29.01.2019 seisuga. Tervisega seotud elukvaliteedi hindamiseks korraldati elus olevate pat­sientide seas kirja teel ankeetküsitlus.

TEADUS

Tulemused

Esimese uuringu valimi suuruseks kujunes 741 patsienti, kellest 67,3 protsenti olid mehed. Patsientide keskmine vanus oli 46,9 ± 7,4 aastat (30,1 protsenti olid vanuses 18–44 aastat ning 69,9 protsenti vanuses 45–54 aastat). Vaskulaarsete riskitegurite levi­mus oli 83,1 protsenti, neid esines rohkem meestel ja vanemas earühmas.

Kõige suure­ma levimusega riskitegurid olid hüpertensioon (52,9 protsenti), düslipideemia (45,5 protsenti) ja suitsetamine (34,7 protsenti). Tekkepõhjuste alarühmad jagunesid järgmiselt: suurte arterite ateroskleroos moodustas 17,1 protsenti, kardioemboolia 14,3 protsenti, väikeste vere­soonte haigus 8,9 protsenti, teised täpsustatud põhjused 8,5 protsenti, krüptogeenne 20,5 protsenti, teadmata etioloogia ebapiisavate uuringute tõttu 30,4 protsenti ning kaks või enam põh­just oli 0,3 protsendil juhtudest. Kõige sagedasem kardioemboolia põhjus oli koda­de virvendusarütmia (48 protsenti).

Teises uuringus oli keskmine jälgimise aeg 10,8 aastat. 30 päeva letaalsus oli 4,5 protsenti (usaldusvahemik 3,0–6,0 protsenti), mitmemõõtmelises analüüsis osutusid seda ennustavateks teguriteks raske insult ning insuldijärgsel nädalal tekkinud infekt­sioonid.

Viie aasta kumulatiivne suremus oli 16,8 protsenti (95 protsendi usaldusvahemik 14,1–19,5 protsenti) ning see oli tunduvalt suurem meestel ja üle 44 aasta vanustel patsientidel. Etioloogilistest alarühmadest oli suurim suremus kardioembooliaga haigete rühmas.

Surmapõhjused jagunesid järgmiselt: kardiaalsed põhjused moo­dustasid 36, infektsioonid 21, korduv insult 19, kasvajad 14 ning trau­mad ja mürgistused 10 protsenti. Viie aasta suremust määravad tegurid olid insuldi­järgsed infektsioonid, südame strukturaalsed häired (äge müokardiinfarkt, kardio­ müopaatia, südame klapihaigus, lahtine ovaalmulk koos kodade vahe­seina aneurüsmiga ja südamekasvajad) ning keskmise raskusastmega insult.

Kolmandas uuringus vastas küsimustikule 352 patsienti, vastamismäär oli 60,5 protsenti ja keskmine jälgimisaeg 5,7 aastat. Vastanutest oli mehi 63,1 protsenti ja pat­sien­tide mediaanva-

nus oli 54 aastat (vahemik 27–65 aastat).

Võrdlusrühmas oli 2304 inimest. Patsientide tervisega seotud elukvaliteeti iseloomustav väärtus­skoor oli võrreldes üldrahvastikuga väiksem (vastavalt 0,71 ja 0,87, p < 0,001), kõige suuremad erinevused esinesid seoses füüsilise tervisega (liikumine, enese eest hoolitsemine, igapäevased tegevused). Samas oli minimaalse funkt­sio­naalse puudega patsientide (Rankini modifitseeritud skoor 0–1) elukvaliteet võrdlusrühmast parem (vastavad väärtusskoorid oli 0,91 ja 0,87, p < 0,001). Mitmemõõtmelises analüüsis osutusid halba elukvaliteeti ennustavateks teguri­teks koronaararterite haigus insulti haigestumisel, pikem jälgimisaeg, raskem funktsionaalne puue, depressiooni­sümptomid, korduv insult ja võimetus töötada täiskoormusega küsimustikule vastamise ajal.

Järeldused

1. Vaskulaarsete riskitegurite levimus Eesti noortel isheemilise insuldi patsien­tidel on suur, mis viitab asjaolule, et vajalik on tõhusam primaarne prevent­ sioon. Märkimisväärsele osale patsientidest ei olnud tehtud kõiki vajalikke diagnostilisi

uuringuid, seega on võimalik, et ka nende sekundaarne ennetus jäi ebapiisavaks. Isheemilise insuldiga noorte patsientide käsitlus peaks olema standardiseeritud ning suunatud kõigi potentsiaalsete riskitegurite ja põhjuste tuvastamisele, et võimaldada parimat sekundaarset ennetust.

2. Suremusrisk on seotud raskema insuldi, vahetute insuldijärgsete infekt­sioo­nide ja südame strukturaalsete häiretega. Uuringu tulemused näitavad, et noorte isheemilise insuldiga patsientide seas on vaja rakendada tõhusamaid ennetusstrateegiaid (nt varakult diagnoosida südamehaigusi ning juurutada infektsioonide ennustamiseks ja ennetamiseks valideeritud skaalad).

3. Isheemilise insuldi tõttu halveneb tervisega seotud elukvaliteet.

Kuna funktsionaalne puue määrab elukvaliteeti, on õigustatud liikumisfunktsioone taastava ravi seadmine esikohale. Samas vajavad noortel patsientidel tähele­ panu ka sekundaarne ennetus, depressiooni tuvastamine ja ravi ning tööalane nõustamine.

DOKTORITÖÖ UURIS INSULTI NOORES EAS JANIKA KÕRV, doktoritöö juhendaja Insult on levinud ja tõsiste hilistulemustega, kuid suuresti ennetatav haigus. Nooreea insult ei ole õnneks sage, kuid siiski haigestub eluesmasesse insulti sõltuvalt vanusest 20–50 inimest 100 000 elaniku kohta aastas.

Eestis on see risk suurem kui mitmes teises kõrgelt arenenud riigis. Dr Siim Schneideri uurimus kinnitas varasemat oletust, et südameveresoonkonna haiguste ennetamisega tuleb alustada juba lapseeas, järgides tervisliku elustiili soovitusi.

Insuldi käsitlus on viimastel kümnenditel märkimisväärselt muutunud ja rohkem on kõneks olnud edusammud insuldi akuutravis. Sama tähtis on tüsistuste vältimine insuldi ägedas perioodis ja korduva insuldi ennetus, mille eelduseks on insuldi põhjuste väljaselgitamine. Dr Schneideri tööst selgub, et lisaks põhjalikele südame ja veresoonkonna uuringutele on noortel patsientidel vaja mõelda ka insulti põhjustavate monogeensete haiguste ja infektsioonide ning teiste harvaesinevate põhjuste avastamisele.

Mõnevõrra on tähelepanuta jäänud insuldi läbi teinud noore elukvaliteet ja toimetulek igapäevaelus. Dr Schneideri uurimusest selgub, et ka see valdkond vajab varasemast rohkem tähelepanu ja sekkumist. Kuigi liikumisfunktsioone taastav ravi on vaja seada esikohale, on tähtis tegelda kognitiivsete probleemide ja depressiooni diagnoosimise ning vajaduse korral raviga.

Dr Schneideri uurimuse peamiseks praktiliseks väärtuseks on nooreea insuldiga seotud probleemide kaardistamine, et parandada ennetust ja ravi Eestis.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

19

TEADUS

Regionaalhaigla preemia 2021. aastal ajakirjas Eesti Arst avaldatud parima artikli eest pälvis tänavu dr Sten Saare ja kaasautorite „Traumameeskonna rakendamine Eesti suurimas traumakeskuses: 1029 aktivatsioonijuhu analüüs“. Võidutöö põhiautori sõnul näitas uuring selgelt, et õige treening ja arendused toovad häid tulemusi üllatavalt kiiresti.

TEKST: MARINA LOHK FOTOD: AIVAR KULLAMAA

Lisaks kirurgitööle pühendab dr Sten Saar palju aega ka teadustegevusele.

20

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Dr Sten Saar:

õige treening toob tulemused üllatavalt kiiresti

P

õhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse üldkirurgi ja Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste assistendi dr Sten Saare jaoks oli uuringu tulemuste puhul

üllatav, et tänu traumasüsteemi arendustele on haigla tulemused isegi paremad kui oodatav suremus skooringute alusel. „Tekkis tunne, nagu oleksime võitnud teatud vaheetapi suremuse ja invaliidsuse langetamisel Põhja-Eesti trauma-

TEADUS

süsteemis,“ tunnistab oma üllatust ka uuringu üks kaasautoritest, Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige prof Peep Talving.

Kiire areng

Uuringus kasutati TRISS-skooringut (Trauma and Injury Severity Score), millega hinnatakse traumahaige ellujäämise võimalust seniste vigastuste foonil.

TRISS-i võrdlemine tegeliku suremusega võimaldab hinnata traumakeskuse ja traumasüsteemi taset. Uuringus vaadeldud ajavahemikul jaanuarist 2016 kuni detsembrini 2018 õnnestus Regionaalhaiglas vältida ligi kolmandikku kõigist traumahaigete prognoositud surmadest ja ligi viiendikku raskelt vigastatud traumahaigete prognoositud surmadest. „Veel näiteks 2013. aasta tulemuste alusel oli traumahaigete suremus Regionaalhaiglas kõrgem kui oodatav suremus. See näitab, et traumasüsteemi arendused pärast 2013. aastat on olulised ja päästavad traumahaigete elusid. Seega peame edasi panustama ja arendama – see töötab,“ tõdeb dr Saar. Üllatusena tuli tema jaoks ka see, kui sarnane on meie traumapopulatsioon Skandinaavia maadega.

Samas ootuspäraselt näitas uuring, et Regionaalhaigla traumakeskuses esineb ületriaaži. „See on minu nägemusel hea, kuna alatriaaži korral võiksime kaotada patsientide elusid. Ületriaaž, mis on kindlasti rahaliselt kulukas, tagab aga suurema „treeningu“ personalile, mis on oluline väga raskete ja komplekssete vigastuste korral,“ selgitab ta.

Regionaalhaigla juhatuse liikme Terje Peetso sõnul näitavad traumakeskuse tulemused arstide ja õdede teadmiste ja oskuste kõrget taset ning häid meeskonnatööoskusi. „Kahtlemata tagab see efektiivse ja turvalise ravikeskkonna meie patsientidele, kuid näitab ka, et meil on pädevust ja kogemusi, mida jagada,“ märgib ta. Samuti on Terje Peetsol hea meel tõdeda, et Regionaalhaigla preemia pälvinud traumakeskuse töö analüüs oli saanud väga kõrge hinnangu ka ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumilt.

Dr Sten Saare jaoks on preemia määramine väga rõõmustav uudis ja kaalukas tunnustus. „Olen selle eest väga tänulik.

Kui sinu tööd märgatakse ja tunnustatakse, annab see motivatsiooni juurde ka edaspidiseks,“ kinnitab ta.

STEN SAAR » » » » » » »

2015 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekava ning astus üldkirurgia residentuuri. 2016 alustas õpinguid arstiteaduse doktoriõppes, olles samal ajal residentuuris. 2020 lõpetas korraga üldkirurgia residentuuri ja kaitses doktorikraadi.

Residentuuri jooksul töötas Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas Groote Schuuri haigla traumakeskuses.

27 teadusartikli ja kahe raamatupeatüki autor trauma- ja erakorralise kirurgia valdkonnas, 5 poodiumettekannet ja 9 posterettekannet rahvusvahelistel kongressidel.

2018 esitas poodiumettekande Ameerika Traumakirurgia Assotsiatsiooni 77. kongressil San Diegos, kus pälvis parimate rahvusvaheliste teeside auhinna (Best International Abstract Award).

Läbinud kolm kõige olulisemat traumakoolitust: ATLS, ASSET ja DSTC. Regionaalhaigla traumaregistri üks loojatest ja eestvedajatest, Regionaalhaigla punase traumajuhendi kaasautor, Regionaalhaigla traumaravi arenduskomitee (TRAK) asejuht Alates septembrist 2020 töötab Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse üldkirurgina, alates veebruarist 2021 on ka Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste assistent

ÜLIMAHUKAS UURIMISTÖÖ JAAK LEPP, Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse juhataja, artikli kaasautor Dr Sten Saar on tugeva teadustöö potentsiaaliga ja tulemusele orienteeritud kolleeg, kes on palju osalenud Regionaalhaigla traumakirurgia arendustes. Artikli vormumiseks tehtud uurimistöö oli ülimahukas. Uuring ja selle tulemused on seotud 2014. aastal prof Talvingu initsiatiivil alustatud mitmete traumakirurgia arendustega. Rakendatud süsteemsed erakorralise kirurgilise haige ja traumakirurgia koolitused ning töökorralduslikud muudatused on toonud kaasa nimetatud haigete täiesti uue tänapäevase käsitluse Regionaalhaiglas. On olnud au nendes 2014. aastal alanud muutustes osaleda ja arengusse panustada.

ERAKORDNE KIRURG JA TEADLANE PROF PEEP TALVING, Regionaalhaigla ülemarst ja juhatuse liige Sten on erakordne noor kirurg ja teadlane, keda õppisin tundma Los Angeleses elades. Sain ühel kenal päeval LA-s Stenilt e-kirja ja küsimuse, kas oleks mõni hea traumakaasus, mida ta võiks kirurgiaringile Tartu Ülikoolis esitada. Saatsin Stenile ravijuhu meeshaigest, kes oli saanud viis kuulilasku ja lisaks veel haavelpüssilasu kehatüvesse. See haigusjuht pakkus tudengitele suurt elevust ja oleme sellest ajast sidet pidanud.

Kui kolisin Eestisse, lõime koos erakorralise kirurgia teadusgrupi ja oleme teinud koos palju teadustööd. Samuti arendame koos nii erakorralise kirurgia kui ka traumakeskuse kaubamärke Regionaalhaiglas.

Sten on unikaalne arst-persoon-teadlane, kes panustab erakorraliselt palju trauma ja erakorralise kirurgia arengusse nii Eestis kui ka Euroopa erialavõrgustikes.

Kuldse standardi koolitused

Prof Talvingu sõnul kätkeb regionaalne traumasüsteem kui tervik endas nii vigastusi vältivaid meetmeid, kvaliteetse kiirabi head kättesaadavust, traumakeskuse võimekust ja traumaravi koolitusi kui ka teadustegevust ja pidevat andmete analüüsi. „Nimetatud positiivsete tulemuste saavutamiseks on riigis tervikuna paljud inimesed suurt tööd teinud, investeerides infrastruktuuri, vahenditesse

ja haridusse,“ märgib prof Talving. Väga suur ja kaalukas roll traumahaigete suremuse langetamisel on traumade käsitlust õpetavate nn kuldse standardi koolituste juurutamisel: ATLS (Advanced Trauma Life Support) alates 2015. aastast, DSTC + DATC (Definitive Surgical and Anesthetic Trauma Care) alates 2017. aastast ja ASSET (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma) alates 2018. aastast. Kuid mitte ainult – lisaks tagavad olulise traumahariduse ka ATCN-koolitus (Advanced Trauma

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

21

TEADUS Care for Nurses), mis toodi maale koos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga 2018. aastal, ja TEAM-koolitus tudengitele (Trauma Evaluation and Management), millega alustati aastal 2017. „Oleme praeguseks koolitanud ligi 500 arsti, õde ja tudengit ning see mängib kindlasti rolli nimetatud andmete saavutamisel,“ tunnistab prof Talving.

Dr Sten Saar märgib, et prof Talvingu eestvedamisel maale toodud ATLS-koolitus on fantastiliselt arendanud traumahaigete käsitlust ning väga raske oleks ette kujutada traumakeskuse tööd ilma selleta. Väga suur osa traumahaigete käsitluses osalevatest arstidest on ATLS-koolituse praeguseks juba läbinud. Erakorralise kirurgia keskuses on peaaegu kõik arstid läbinud nii ATLS-, ASSET- kui ka DSTC-koolituse ning mõned osalevad juba instruktoritena.

Kasuks on tulnud kindlasti ka mitme erakorralise kirurgia keskuses töötava kirurgi praktika maailmas hinnatud haiglates, kus Eestiga võrreldes on palju rohkem raskeid traumajuhte. Dr Sten Saar ise on töötanud peaaegu pool aastat maailmakuulsas traumakeskuses Kaplinnas Groote Schuuri haiglas. „Sealne kogemus, nii kliiniline kui ka teaduslik, on hindamatu. Sinna minek oli võimalik tänu prof Talvingu kontaktidele, mille eest olen alati tänulik. See on väga hinnatud traumakeskus ja sinna praktikale proovivad saada

kirurgid üle maailma, näiteks ka USA-st ja Kanadast. Erakorralise kirurgia keskusest on Groote Schuuri haigla traumakeskuses käinud ka dr Rauk ja dr Isand. Lisaks osales dr Rauk vaatlejana Chicago I taseme traumakeskuses USA-s ja dr Isand oli aasta tööl Oxfordi Ülikooli haiglas,“ räägib dr Saar.

Samuti on Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuses lai teaduslik ja arenduslik suund. Dr Sten Saar kaitses 2020. aastal doktorikraadi ja praegu on keskuses veel kolm arsti, kellel on käsil doktorantuur, mida prof Talving juhendab: dr Lipping, dr Isand ja dr Reinsoo.

Samas tõdeb dr Saar, et lisaks traumakoolitustele hõlmab traumakäsitluse arendus väga laia teemaderingi alates ennetusest ja haiglaeelsest etapist kuni järelravini välja, kaasates seejuures väga palju eri erialasid.

Prof Talvingu sõnul on raske trauma ravijuhud üldiselt langustrendis, aga kaugeltki mitte kadumas. „Traumaatilised ravijuhud tulevad paljugi alkoholi tarbimise ja viimastel aastatel ka elektritõukerataste arvelt. Siin on traumakeskusel suur roll anda sõnum ühiskonnale nendest ohtudest. Siiski usun, et meie ravitulemused paranevad ajas veelgi, aga meie töö ei lõpe kunagi. Pigem prognoositakse globaalselt, et ühiskonna jõukuse kasvuga

PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLA PREEMIA AJAKIRJAS EESTI ARST ILMUNUD PARIMA ARTIKLI EEST

Preemiaga soovib Regionaalhaigla tunnustada ajakirja Eesti Arst autoreid ja toetada arstlikku mõtlemist ning seeläbi arendada Eesti meditsiiniteadust ja -keelt.

Eesti Arsti toimetuskolleegium valib lugejate esitatud preemia nominentide seast kolm parimat. Regionaalhaigla juhatus valib kolme parima seast preemia saaja. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst avaldatud artikli põhiautorile.

Varasemad preemiad:

2017 – Peep Talving, Vladislav Mihnovitš, Urmas Lepner, Sten Saar „Ägeda apenditsiidi tänapäevane käsitlus“. Eesti Arst 2016; 95(11):723–727.

2018 – Olga Koroljov, Jevgenia Rogozina, Nadežda Smirnova, Aleksandr Koroljov „Peavalu pärast neuraksiaalset blokaadi: esinemissagedus ning võimalikud põhjused Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientidel. Prospektiivne läbilõikeuuring“. Eesti Arst 2017; 96(8):453–459 2019 – Kadri Eerik, Riina Vibo, Andrus Kreis, Janika Kõrv „Insuldi revaskulariseeriva ravi hetkeseis Eestis“. Eesti Arst 2018; 97(5):240–246 2020 – Sander Pajusalu, Katrin Õunap „Geneetika kliinilises meditsiinis nüüd ja tulevikus“.

Eesti Arst 2019; 98(5):270–276 2021 – Katrin Kurvits, Maia Uusküla, Ott Laius, Peeter Jaanson „Bensodiasepiinide ja Z-ravimite ambulatoorne kasutamine Eestis“. Eesti Arst 2020; 99(8):472–479 2022 – Sten Saar, Edgar Lipping, Henrik Vospert, Raul Volmer, Hanna Kadri Laas, Jaak Lepp, Mari-Liis Ilmoja, Indrek Rätsep, Peep Talving „Traumameeskonna rakendamine Eesti suurimas traumakeskuses: 1029 aktivatsioonijuhu analüüs“. Eesti Arst 2021; 100(5):287–293

22

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

suureneb sõidukite ja liikumiste hulk, mis tõstab trauma ravijuhtusid,” märgib ta.

Eeskujuks USA traumakeskused

Väga headest tulemustest hoolimata on dr Saare sõnul alati võimalik areneda ja veel paremini teha. „Selleks otsustasime TRAK-is (Regionaalhaiglas 2019. aastal loodud traumaravi arendus- ja kvaliteedikomitee), et proovime Regionaalhaigla traumakeskuse viia vastavusse Ameerika Kirurgide Liidu I taseme traumakeskuse nõuetega, millele on aluseks raamat pealkirjaga „Resources for Optimal Care of the Injured Patient“. Selle alusel verifitseeritakse USA-s traumakeskusi.

See saab olema põnev ja suur arendus,“ räägib dr Saar. Traumaravi arendus- ja kvaliteedikomitees hinnatakse muu hulgas ka kõiki raske traumaga hospitaliseeritud patsiente, kes on surnud: kas surmajuht oli mittevälditav, potentsiaalselt välditav või välditav. „Selle põhjal proovime pidevalt arendada traumasüsteemi,“ märgib dr Saar. „Meil on olemas ka hästi töötav traumaregister, kust saab kiiresti andmeid tagasisideks ja arendusteks ning teadustööks. Lisaks peaks pidevalt harjutama ATLS-printsiipe,“ lisab ta.

Ka Eesti Arsti kõnealuses artiklis käsitletud uuringu peamine eesmärk oli saada ülevaade traumameeskonna aktivatsiooniga (TTA) juhtude demograafilisest profiilist ja käsitluse tulemustest. „Need andmed on üliolulised, et saada ülevaade traumakeskuse arengust. Ilma andmeteta on raske hinnata arenduste edukust,“ tõdeb dr Saar.

Artikkel „Traumameeskonna rakendamine Eesti suurimas traumakeskuses: 1029 aktivatsioonijuhu analüüs“ sündiski dr Saare sõnul põhjusel, et Regionaalhaiglas puudus täpne demograafiline ja tulemeid hindav ülevaade, mis kaasaks kõik traumameeskonna aktivatsiooniga juhud. „Seega olime n-ö andmevabas tsoonis, mis tuli lahendada.

Kuna oli vaja läbi vaadata tohutu suur hulk andmeid, siis oli väga rõõmustav näha paljusid kolleege, kes tunnetasid samamoodi, et see uuring on väga vajalik, ning lõid kaasa andmete kogumisel ning uuringu lõplikul formeerumisel ja kirjutamisel,“ selgitab ta.

Koostöö teiste autoritega (Edgar Lipping, Henrik Vosper, Raul Volmer, Hanna Kadri Laas, Jaak Lepp, Mari-Liis Ilmoja, Indrek Rätsep, Peep Talving) oli dr Saare sõnul väga hea. „Olin enamiku kaasautoritega varem teaduslikku koostööd teinud ning hästilaabuv koostöö oli ootuspärane.“

VEREKESKUS

Verekeskuse kauaoodatud

ümberehitus algab Ädala tänava verekeskuses on tunda uute aegade ärevust: seal, kus varem sagisid doonorid, kõmiseb nüüd tühjus ja doonorid on oodatud Meloni doonorikeskusesse.

Kolimiseks valmistutakse ka teistes ruumides. Hoone ja selle töötajate lähiaastate saatuses aitab selgusele jõuda verekeskuse juhataja Ave Lellep.

TEKST: ANU JÕESAAR FOTOD: REGIONAALHAIGLA

Verekeskuse juhataja Ave Lellep.

A

ve Lellepi sõnul on hoone rekonstrueerimine olnud päevakorral varemgi. „Kolleegide sõnul seisti paar korda piltlikult öeldes juba kohvrid käes ukse juures, et kohe-kohe tuleb ehitus sisse, aga siis kõik peatati,“ kirjeldab viimased kaks ja pool aastat keskust juhtinud Lellep. Plaane on tehtud mitmeid, aga nüüd, kolmandal katsel läks töö käima. „Kõik sai alguse 2019. aastal, kui alustasime koostöös firmaga Civitta verekeskuse funktsionaalse arengukava koostamist. Seejärel õnnestus Regionaalhaigla juhatuse esimehel Agris Peedul ja toonasel finantsjuhil Taavi Gröönil saada keskuse rekonstrueerimiseks raha REACT-EU ERF meetmest. Ja siis läks lahti.“ Hoone projekteerimist ja ehitust koordineerib haigla infrastruktuuri arendusmeeskonna juht Taavi Aare. Lisaks temale ja verekeskuse juhile kuuluvad keskuse rekonstrueerimise töörühma veel meditsiinitehnika direktor Andrus Paats, haldusteenistuse juhataja Tõnu Talisainen ja e-haigla juht Imbi Kivi-Sild. Ave Lellepi sõnul saab tänulik olla veel paljudele, kes on eri etappidel projekti panustanud. „Näiteks meditsiinitehnoloogia projektid nii uuele verekeskusele kui ka asenduspindadele valmisid tänu biomeditsiinitehnika vaneminseneri Ürgo Saaliste asjatundlikule tööle.“ Keskuse juhataja nendib, et aeg 2019. aastast tänaseni ei ole projektile 2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

23

VEREKESKUS

Doonorid on oodatud Meloni doonorikeskusesse aadressil Estonia pst 1.

olnud kaugeltki ideaalne. Määramatust on palju ja see pole tulnud projekti edenemisele kasuks. „On olnud tõuse ja mõõnu, isegi kriitilisi hetki, kus kõik võinuks jälle seisma jääda.“ Nüüd on asjad aga jõudnud sinnamaale, et AS Infragate peab Ädala tänava hoone eelprojekti lõplikult valmis saama juunikuu jooksul, suvel korraldatakse ehitushange ja ehitus peaks algama septembris. Euroraha kasutamise tähtaeg on 2023. aasta lõpp. Majast jääb enam-vähem alles karkass, paika jäävad korrused ja kandeseinad, kuid muutub kogu ruumilahendus ning fassaad saab uue ilme.

Et keskuse kogu tegevus alates doonorite vastuvõtust kuni veretoodete väljastuseni on üks pidev protsess, oli rekonstrueerimine sellises mahus ainuvõimalik nii, et ehituse ajaks kolib keskus hoonest täielikult välja. Ühelt poolt Ravimiameti nõuetega ja teiselt poolt doonorite mugavusega arvestades tehti otsus kolida ajutiselt kahele asenduspinnale: täisvere- ja afereesidoonorite vastuvõtt alustas 1. juunil Estonia pst 1 Meloni ärimajas, verekomponentide tootmine, laboriuuringud ning verevarude säilitamine ja väljastamine aga mahutavad end haigla enda kinnistule Hiiu 44, kunagistesse taastusravi ruumidesse.

24

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Meloni doonorikeskus juba tegutseb

Meloni doonorikeskuse asukoht Meloni ärimajas Tallinna südalinnas peaks hästi sobima neile, kes liiguvad kesklinnas ühistranspordiga või jalgsi,“ ütleb Lellep. „Vastuvõtt on 1. korrusel, see on kergesti leitav ja ligipääsetav, autoga saabuvatel doonoritel on võimalik parkida kaks tundi tasuta Viru Keskuse parklas, parkimiskorraldusest saab täpsemalt lugeda meie kodulehelt.“ Logistiliselt kõige keerulisem on südalinnas kogutud doonorivere sõidutamine verekeskusesse, sinna, kus on tootmine ja laborid. Koguti ju viimasel ajal kõigist veredoosidest umbes 38 protsenti (sh kõik afereesid) Ädala

verekeskuses. Kahes asukohas paiknemine võib kaasa tuua erakorraliste tellimuste, näiteks afereesitrombotsüütide ooteaja mõningase pikenemise. „Tahaksin kõigile doonoritele südamele panna, et nad meid asukoha muutuse tõttu ei unustaks, sest haiglapatsiendid ei kao kuskile, verd on jätkuvalt väga vaja,“ ütleb Ave Lellep ning lisab, et doonorid on väga mõistvad, reageerivad hästi kiiresti ka kutsele ja nad saavad aru oma missioonist.

Tootmine, laborid ja verevarud kolivad Hiiule

Verekeskuse teine pool – tootmine, laboriuuringud, verevarud ja väljastamine – kolib Hiiule augustis. „Vere-

VEREKESKUS siis nüüd ainult kolmandiku,“ ütleb Ave Lellep. Siiski loodab ta, et 2025. aastal jõuab ka tootmise pool Ädala tänava majja tagasi.

Ädala asukoht võimalikest parim

„Tahaksin doonoritele südamele panna, et nad meid asukoha muutuse tõttu ei unustaks, verd on jätkuvalt väga vaja,“ ütleb verekeskuse juhataja Ave Lellep.

keskuses on ligi 70 säilitusseadet, lisaks labori- ja tootmisseadmed. Kogu tootmisprotsessi Hiiule kolimine saab olema parasjagu keeruline. Me ei saa kolimise ajaks oma tegevust hetkekski katkestada, sest haiglate varustamine veretoodetega peab olema pidevalt tagatud.

Kuid olen kindel, et korralik ettevalmistus ja hästi organiseeritud meeskonnatöö tagab hea lahenduse,“ räägib Ave Lellep. „Verekeskuse külmikutes nii Ädala tänaval kui ka maakonnahaiglate välisladudes säilitame iga päev ca 1000 doosi punaliblesid. Meil on tagatud varud nii plaaniliseks kui ka erakorraliseks tellimuseks.“ Haiglate verekomponentidega varustamise kord ja telefoninumbrid jäävad endiseks, lihtsalt haiglate autod peavad leidma üles uue koha Hiiu 44. „Kõiki verekomponente, mida tegime, teeme edasi, tellimusi võtame vastu ja veretooteid väljastame endiselt ööpäev ringi.“ Ädala tänava hoone tootmispoole rekonstrueerimine jääb ehituse 2. etappi ja selle lõpp ei ole praegu täpselt teada. Siin annab tunda nii koroonast kui ka sõjast tingitud ehitushindade kasv. „Kui alguses oleksime plaanitud raha eest saanud terve maja,

Funktsionaalset arengukava koostades vaagiti ka verekeskuse Ädala tänava hoones paiknemise plusse ja miinuseid.

Mängiti läbi eri variandid ja jõuti järeldusele, et see asukoht on võimalikest parim. Ädala hoone plussid on kerge ligipääsetavus, asukoht suurte sõlmpunktide lähedal. Doonoritele on väga oluline tasuta parkimise võimalus ja see, et ei pea suures haiglamajas õiget kohta otsima: doonor astub uksest sisse ja ongi kohal.

Rekonstrueerimisest loodab verekeskus suurt muutust oma töökeskkonnas ja tegevuste loogilisuses. Ädala tänava hoone on 1980. aastatel ehitatud ja praeguseks aegunud, puudub tänapäevane, nõuetele vastav ja optimaalsete lahendustega ressursisäästlik terviklahendus. „Uues hoones muu-

tub ruumilahendus täielikult. Soovime muuta doonorite ala palju meeldivamaks ja vere loovutamise neile turvalisemaks. Doonorid jäävad kõik ühele korrusele, nende liikumine on loogilisem ja ruumid avaramad, nii et saame tegevust paremini hajutada, paigutame afereesi- ja täisvere loovutused eraldi ruumidesse. Ootealale tuleb rohkem kohti, sisekujundus on hubasem ja nüüdisaegsem,“ kirjeldab juhataja.

Töövoog muutub loogilisemaks ka tootmises ja laboris. Lellep: „Praegu on meil töö korraldatud selle järgi, kuidas ruumid võimaldavad. Tulevikus muutuvad meie protsessid kulusäästlikumaks ega pea raiskama aega ülearusele edasi-tagasi liikumisele. Eks mõned soovid ja uuendused ole ka kärpesse läinud, seetõttu ei ole see n-ö unistuste maja, aga siiski mitu korda parem senisest,“ kinnitab ta. Mõeldud on ka keskuse arendusvõimalustele, näiteks uue tehnoloogia kasutuselevõtmisel saab vajaduse korral seinu teisaldada, ruumiloogikat muuta.

VÄLISELT VALMIB HOONE TULEVA AASTA LÕPUKS TAAVI AARE, Regionaalhaigla arendusmeeskonna juht Ehitushindade järsu tõusu ja piiratud rahaliste vahendite tõttu oleme Ädala tänava hoone rekonstrueerimise jaganud kahte etappi. Esimeses etapis teeme vajalikud lammutustööd, rajame hoonele uue katuse, uuendame ja soojustame välisfassaadi ning vahetame välja avatäited. Teeme kõik vajalikud uute tehnosüsteemidega seotud tööd, tagame hoonele tänapäevastele nõuetele vastava ja energiatõhusa sisekliima. Hoone saab uue peasissepääsu koos uute kõnniteede ja parklaga. 1. etapi lõpuks on hoone väljastpoolt valmis ning tagatud on tänapäevased tingimused doonorite vastuvõtuks ja teenindamiseks 1. korrusel (sh abiruumid keldrikorrusel). Need tööd on kavas lõpetada 2023. aasta lõpuks.

Paralleelselt otsime aktiivselt 2. etapi tööde rahastamise võimalusi, et tuua kogu verekeskus esimesel võimalusel uuele rekonstrueeritud pinnale. Selles etapis viiakse lõpuni 2. ja 3. korruse siseviimistlustööd ja tehnosüsteemid. Peame arvestama, et vähemalt 2024. aastal toimetab verekeskus nii Ädala tänava hoones (doonorlus) kui ka asenduspinnal Hiiul (laborid ja tootmine).

Kui ruttu hoone täismahus kasutusele võtame, sõltub rahastusest.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

25

JUHTIMINE

II lend lõpetas

Regionaalhaigla juhtide arendusprogrammi Juhtidest ja nende oskustest sõltub organisatsiooni käekäik ja töötajate heaolu. Suve hakul lõpetas 46 Regionaalhaigla töötajat juhtide arendusprogrammi, mis koroonapandeemia tõttu venis ligi kolme aasta pikkuseks.

TEKST: STINA EILSEN FOTOD: REGIONAALHAIGLA, ERAKOGU

K

oolitusel osalenud vahendavad, milliseid häid mõtteid juhtide arendusprogrammist talletati ning kuidas võiks programmi edasi arendada, et sellest töises praktikas veelgi enam kasu oleks.

Regionaalhaigla peab oluliseks juhtide regulaarset koolitamist.

Günter Taal, kardiokirurgia osakonna juhataja

Arvan, et juhtimiskoolitus on lisaks praktilistele teadmistele oluline veel mitmes mõttes. Esiteks on kõnekas, et organisatsioon korraldab juhtimiskoolitusi keskastmejuhtidele, see annab selge sõnumi, et juhtimine on tähtis, vajab pidevat arendamist, nagu ka igapäevane arstitöö, ning ei ole iseenesestmõistetav kaasasündinud oskus.

Teiseks annab koolitus juhile selgema ettekujutuse, millist juhtimist organisatsioon ootab, missugused on prioriteedid. Kolmandaks on selline koolitus kindlasti kaalukas ka selles mõttes, et saab paremini tuttavaks kolleegidega eri erialadelt, tekib mõttevahetus ning äratundmine jagatud muredest.

Saab mõne hea mõtte, kuidas mõnda probleemi lahendada või siis hoopis ise nõuandjaks olla.

Mõnikord jõutakse ühise arutelu tulemusena selleni, et teemale saab läheneda hoopis teise nurga alt. Lisaks ärgitab huvitavalt korraldatud koolitus ennast ise edasi arendama nimetatud valdkonnas.

26

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Tatjana Märtson, anestesioloogiakliiniku õendusjuht

Juhtide koolitusprogramm andis võimaluse luua uusi kontakte ja vahetada kogemusi teiste struktuuriüksuste juhtidega. See aitas tõhustada osakondade vahelist koostööd ning ühiste väärtuste mõistmist. Koolitusprogramm oli loogiliselt üles ehitatud ning kasutusel olid kõik õpetamise meetodid: seminarid, rühmatööd, arutelud, kodutööd. COVID-19 tõttu pidime õppekeskkonnana osaliselt kasutama Teamsi. Mulle jäid eriti positiivselt meelde Kristjan Jasinski motivatsiooniteemaline loeng ja Kristiina Tukki praktilised soovitused konstruktiivsete koosolekute korraldamiseks, samuti tervishoiuteenuse arendamise teemalised põhjalikud loengud.

Arvan, et sellise programmiga on vajalik jätkata, sest meil on uued noored juhid, kes vajavad teoreetilist ja praktilist tuge.

Tanel Lepik, erakorralise meditsiini arst-resident

Minu jaoks olid programmi kõige olulisemad osad eduka juhi efektiivsed töövõtted, tervishoiusüsteemi korralduse mõistmine ning tervishoiutehnoloogiate areng 21. sajandil. Mõned teemad tundusid mulle esialgu elementaarsed, näiteks töötaja kui väärtus, töötajate motiveerimine, eetika, andmeturve. Samas nende sõnastamine on siiski oluline. Leidus ka teemasid, mille põhjalikum mõistmine vajaks rohkem

JUHTIMINE aega ning praktilist kogemust – strateegiline juhtimine ja Eesti haiglasüsteemi arengukava ning haigla eelarve.

Kokkuvõttes andis arenguprogramm teadmise, milline võib olla tulemuslik juhtimine ning milline on (ja milliseks võib tulevikus kujuneda) Eesti tervishoiusüsteemi struktuur. Tähtis osa kursusest oli kolleegidega kogemuste vahetamine ning tulevikuvisioonide arutamine.

Liina Karusoo, radioloog-ülemarst

Juhtide arendusprogramm kattis laia teemaderingi alates tervishoiukorraldusest ja rahastusmudelitest kuni juhti igapäevatöös abistavate praktiliste nõuanneteni. Lühidalt võib öelda, et see programm õpetab juhiks olemist ja teeb seda parimate spetsialistide vahendusel.

Minu jaoks vast kõige olulisem oli nn suure pildi avardumine, samuti teadmised hea meeskonna toimimisest ja juhi rollist meeskonnatöös. Tuleb tunnistada, et kõige muu kõrval õppisin ka ennast paremini tundma. Pole kahtlust, et juhtide arendusprogramm on tänuväärne ettevõtmine, vajalik kõikidele juhtidele ja juhiks pürgijatele. Samas tabasin end koolitusel olles korduvalt mõttelt, et need või teised teadmised oleksid kasulikud ka laiemale töötajate ringile.

Lea Mällo, patoloogiakeskuse juhataja

Koolitusel pakutu annab tuge ratsionaalsete otsuste tegemiseks ja julgustust vanade, juurdunud harjumuste muutmiseks. Kindlasti pakkus koolitus instrumente positiivse töökeskkonna loomiseks ja julgustas vajaduse korral rohkem delegeerima ka vastutust, andma inimestele rohkem vabadust oma meeskondade komplekteerimisel ja töökorralduses, et töö toimiks nagu kellavärk ning saaks keskenduda kõige olulisemale. Ja kuna kindel on ainult see, et kõik on pidevas ja kiires muutumises, siis on tähtsad koolitusel jagatud kogemused ja ideed selle kohta, kuidas muutusi juhtida, eest vedada ja kohaneda, mitte karta pingeid ja konflikte maandada, et kõik tuleks tööle hea meelega ja saaks teha tööd eesmärgistatult, ratsionaalselt ja mõtestatult. TalTechi juhtimiskoolitus oleks kindlasti huvitav ja vajalik ka laiemale meditsiinitöötajate ringkonnale, nii arstidele kui ka õdedele.

Hans-Erik Ehrlich, I intensiivravi osakonna juhataja

Regionaalhaigla juhtide arenguprogramm andis head baasteadmised juhina töö alustamiseks. Saime väärtusliku sissevaate tervishoiusüsteemi ülesehituse, juhtimise teoreetiliste ja praktiliste aspektide kohta. Lektorite valik oli väga mitmekesine ning koosnes eriala tippudest ülikoolist, tervishoiust ja eraettevõtlusest. Lisaks auditoorsele õppele oli ka piisavalt praktilisi arutelusid suuremates ja väiksemates rühmades. Koolitusel osalejate valik oli mitmekesine ning lõime kontakte kolleegidega, kellega iga päev kokku ei puutu. Soovitan programmi kõigile praegustele ja tulevastele Regionaalhaigla juhtidele.

Ave Lellep, verekeskuse juhataja

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda Regionaalhaigla juhtide arenguprogrammis. Sain sealt praktilisi tööriistu, mida oma igapäevatöös rakendada. Eriti tooksin välja muudatuste ja personali tööalase soorituse juhtimise teemad, mis andsid kasulikke teadmisi ning panid asju teise nurga alt vaatama. Üks meeldejäävamatest koolitajatest oli Priit Kruus ning tema räägitud riigi majanduspoliitika ja tervishoiu rahastamise teemad – kust tuleb raha ja kuhu see läheb ning millised on võimalikud tervishoiu rahastamise viisid. Tema loengud olid väga huvitavad ja kergesti jälgitavad, sain tervishoiu rahastamisest hea ja selge ülevaate. Kogu programmile ei tulnud muidugi koroonaaeg kasuks, kuna veebiloengud ei sobinud selle koolituse formaadiga ning ka ajaliselt tekkisid eri moodulite vahele pikad vahed, mis fookust hajutasid. Kuid kokkuvõttes oli programm asjakohane ja tasus end ära.

Kadri Kilp, hanketeenistuse juhataja

Juhtide arenguprogramm andis mulle vajalikke tööriistu, kuidas hoida enda ja meeskonnaliikmete fookust probleemi lahendamisel ning seada läbimõeldud ja vajalikke sihte. Lisaks sain hulga kaasamõtlejaid, kes aitavad sihtide seadmisel ja nende poole liikumisel tuua pinnale tähtsaid asjaolusid. Koolitusel oli innustav ja uuendustele suunatud õhkkond ning ühiste praktiliste ülesannete lahendamine suurendas meeskonnatööoskusi, usaldust ja koostöötahet nutikate lahenduste leidmisel. Loodan, et järgmised arenguprogrammid pööravad veelgi enam tähelepanu juhi igapäevatöö mõtestamisele ja tähendusele ning annavad võimaluse vahetada kogemusi valdkonna professionaalidega. Lisaks teoreetiliste teadmiste omandamisele võiks järgmine arenguprogramm võimaldada senisest enam ühistele väljakutsetele lahenduste leidmist, innustust tegeleda, külastada, avastada ja uurida asju, mis esmapilgul ei ole otseselt oma tööga kuidagi seotud, aga võivad osutuda vajalikuks värskeks ideeks.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

27

TUGITEENISTUSED

Taavi Gröön:

projektid peavad olema läbi mõeldud, analüüsitud ja kirja pandud

Regionaalhaigla on elutähtsat teenust osutav organisatsioon. Nagu oleme oma missioonis sõnastanud – investeerime inimese tervisesse.

Teeme seda teenuste osutamise kaudu ning rahastame teenuse hinnalt teenitud rahavooga. See on oluline nüanss, mida välised hindajad mõnikord unustavad – Regionaalhaigla on rahastatud teenusepõhiselt.

TEKST: TAAVI GRÖÖN, REGIONAALHAIGLA ENDINE FINANTSJUHT FOTOD: REGIONAALHAIGLA, AIVAR KULLAMAA

V

iimastel aastatel oleme teenuse rahalise efektiivsuse ning patsienditeekonna kohta teinud suuri otsuseid, laiendades teenuste valdkondi. Silmakirurgia, taastusravi ja hospiitsteenuste toomine Regionaalhaiglasse on olnud nii rahaline kaalutlus kui ka tähtis komponent parema patsiendikogemuse loomiseks.

Kõik see toetab meie rolli trauma ja vähiravi kompetentsikeskusena.

Regionaalhaigla jaoks sõltub rahastus osutatud teenuse mahust ehk teisisõnu, meie haigla ei toimi eelarvelise asutusena. Meie toimimiseks on oluline, milline on meie teenuste maht, patsientide rahulolu ja kulude koosseis ning lisaks palju muid tegureid, mis mõjutavad Regionaalhaigla finantsilist jätkusuutlikkust. Regionaalhaigla on teenust osutav organisatsioon ning rahastatud teenusepõhiselt. 2021. aasta tulude maht kokku oli 262 miljonit eurot, kogu grupis 277 miljonit eurot.

Teenuse hind

Tavapärasest avatud konkurentsiga turust eristab tervishoidu haigekassa teenuse ostu mudel ning teenuse hinnakujundus. Teenuse kulupõhine hind ja vajalike teenuste rahastamine on püsiv väljakutse, mida mõjutab otseselt kogu

28

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

ühiskonna jõukus. Teenuse hinna kujundamisel on kõigile tervishoius töötavatele inimestele tuttav kollektiivlepingu protsess. Personalikulud on teenuse kõige olulisem komponent. Kindlasti on siin väljakutseid, kuid see protsess on regulaarne ja laiapõhjaline ning tagab kokkulepetest tulenevad rahastuse muutused. Viimastel aastatel on üha kaalukamaks proovikiviks kujunenud muude kulukomponentide rahastamine. Infotehnoloogia ja hooned on kriitilised tegurid, kus kulupõhisus ei ole tagatud juba mitmel viimasel aastal. Tänavu on inflatsiooni mõjul kulud tõusnud pea kõigis valdkondades, palju tähelepanu on saanud energia ja toit, kuid puutumata ei jää ka haigla jaoks ülioluline meditsiinitehnoloogia. Kulupõhine teenuse hind 2022. aastal eeldaks ainuüksi Regionaalhaigla võtmes lisarahastust suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. Laiendades seda kogu eriarstiabi teenusele, tähendab see rahastusvajadust üle 40 miljoni euro aastas.

Regionaalhaigla on organisatsioon, mis suunab kogu teenuse osutamisega teenitud raha tagasi sellesama teenuse osutamisesse – taristu

TUGITEENISTUSED

ehitus, tehnoloogia soetamine, teenuse arendus. Meie suurimad taristuprojektid on ehituses olev vähiravi ja patoloogiakeskus ning ehituse hankeetapis olev vaimse tervise keskus. Nimetatud kahe projekti kogumaksumus ületab 120 miljonit eurot ning nende teostamisel kasutame lisaks osutatud teenustest saadud rahavoole ka väliseid finantseerimisallikaid.

Uuendades tehnoloogiat

Investeeringuvajadused meditsiinitehnoloogiasse katame peamiselt teenuse osutamisest saadavast rahavoost. Tehnoloogia asendamisel oleme jõudnud aga etappi, kus korraga soovime uuendada rohkem tehnoloogiat kui ühe aasta rahavoog võimaldab. Järgmisel aastal vajab uuendamist hinnanguliselt 40 miljoni euro väärtuses tehnoloogiat, meil endal on võimekust teha teoks suurusjärgus 10 miljoni euro väärtuses meditsiinitehnoloogia investeeringuid aastas. See tähendab, et nii asendus- kui ka uusinvesteeringud tuleb prioriseerida ning jagada kuni nelja aasta peale. Nende investeeringute tegemine on vajalik ja möödapääsmatu, aga tuleb teha valik, milline on ajaline järjestus.

Kitsaskohti investeeringute rahastamisel on aidanud lahendada välised toetusmeetmed. Regionaalhaigla on hoonete investeeringute juures aktiivselt kasutanud Euroopa struktuurifondide toetusi. Viimastel aastatel on lisandunud Haigekassa pakutavad teenuse innovatsiooni rahastused ning Euroopa struktuurifondide kaasfinantseeringuga projekte viiakse ellu ka infotehnoloogia valdkonnas.

Partnerid investeeringutel

Investeeringute puhul on Regionaalhaigla partneriteks ka rahvusvahelised finantseerimisasutused, näiteks Euroopa Investeerimispank ja Põhjamaade Investeerimispank. Vaimse tervise keskuse ehituse rahastamiseks on krediidilepingud sõlmitud Euroopa Investeerimispangaga ning 2020. aastal lisandus meie finantseerimispartnerite hulka Euroopa Nõukogu Arengupank. Eeloleval intensiivsel investeeringute perioodil on krediidilepingute juures meie partneriks ka Rahandusministeerium – kavas on kasutada riigikassa pakutavat arvelduskrediidi lahendust, et juhtida lühiajalise maksevõimega seonduvaid riske.

Projektid peavad olema läbi mõeldud, analüüsitud ja ka kirja pandud. Seetõttu tegeletakse juba praegu projektidega, mille järele näeme vajadust kolme või isegi viie aasta pärast. See on arusaadavalt raske, sest aeg ja tähelepanu kipuvad koonduma ikka lähemal paiknevale. Läbimõeldud arengukava, tegevusplaan ja selgete eesmärkidega projekt on investeeringu õnnes-

tumisel hädavajalik. See annab rahastajatele kindluse, et projekti elluviimisega tegeletakse professionaalselt ning sellele võib raha eraldada.

Näen Regionaalhaiglat võimeka ja professionaalse meeskonnana, mida ühendab sügav vastutustunne kogukonna ees. Seda kannab tugevalt ka finantsteenistus. Olen väga uhke, et sain olla osa sellest meeskonnast. Arvan, et lisaks professionaalsetele oskustele on meie tugevuseks mitmesugused kompetentsid ning üksteise täiendamine ja toetamine.

FINANTSTEENISTUSEST

Regionaalhaigla finantsteenistuse ülesanded on jaotatud kolme talituse vahel: raviarveldus, raamatupidamine ja juhtimisarvestus.

Raviarvelduse talituses töötavad pikaajalise kogemusega spetsialistid, keda juhib Riina Liivamägi. Raamatupidamine kajastab kõik meie toimingud rahalises arvestuses, talitust juhib pearaamatupidaja Siiri Paenurm. Juhtimisarvestuse ülesanne on planeerida rahalist külge ja kontrollida seda, kuidas tegelikkus planeeritule vastab, ning seda talitust juhib Monica Kirspuu-Uik.

KOMMENTAAR AGRIS PEEDU, Regionaalhaigla juhatuse esimees Finantsteenistuse panus eesotsas Taaviga on olnud märkimisväärne, tagamaks seda, et meie rahaasjad on korras ja areng tagatud.

Arvestades meie suurinvesteeringuid – B-korpuse ehk palatikorpuse ja verekeskuse rekonstrueerimine, uue psühhiaatrilise abi keskuse ning Y-korpuse ehk vähiravi- ja patoloogiakeskuse ehitamine –, on meie võimekus uuteks investeeringuteks kindlasti järgmistel aastatel märksa piiratum ning majanduskeskkonna muudatused käesoleval aastal on selle teinud veelgi pingelisemaks. Siiski tuleb planeerimistega jätkata nii meditsiinitehnoloogia valdkonnas kui ka näiteks Hiiu ravikorpuse rekonstrueerimisel ning leida täiendavaid rahastamisvõimalusi.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

29

LÜHIDALT

Regionaalhaigla ja TalTechi koostööseminar onkoloogias Lisaks TalTechi ja Regionaalhaigla vahelistele regulaarsetele teaduskonverentsidele peeti 5. mail Mektorys ka esimene ühine koostööseminar. Onkoloogiateemalisel seminaril oli 40 osaleja ringis.

Nii TalTechist kui ka Regionaalhaiglast esitati seitse huvitavat ettekannet, lisaks ettekanne Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist (KBFI). TalTechist koordineeris programmi vanemteadur dr Pirjo Spuul, ettekanded puudutasid immuunbioloogiat, Helicobacter pylori ja toitumise seoseid mikrobioomiga, rinnavähi tüvirakke, kopsuvähikoe sekveneerimist ning terviseandmeid ja kliinilisi digitaalseid otsustustugesid. Regionaalhaiglast koordineeris programmi dr Vahur Valvere. Ettekanded käsitlesid vähitõrje arengusuundi Euroopas ja Eestis, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku teadus- ja arendusprojekte onkoteraapia, kiiritusravi ja hematoloogia valdkonnas, asutuste koostööd doktoriõppe valdkonnas ja onkokirurgias, kopsuvähi valdkonna arendusprojekte ning struktureeritud andmeid ja andmekogusid onkoloogias. KBFI esindaja ettekanne kajastas uute magnetresonantstehnoloogiate (MRT) kasutusvõimalusi onkoloogiliste haiguste diagnostikas.

Ettekannetele järgnesid sisukad ja põnevad diskussioonid.

Osavõtjad on andnud seminarile positiivset tagasisidet ja juba on alanud ka arutelud uute koostööprojektide käivitamiseks.

Peeti III koostöökonverents „Teadus, tehnoloogia ja meditsiin“ III Regionaalhaigla ja TalTachi koostöökonverents toimus Mektorys 21. aprillil virtuaalselt sündmusplatvormil Worksup.

Konverents oli suunatud Regionaalhaigla arstidele ja õdedele, meditsiinitehnika inseneridele, radioloogiatehnikutele ning teistele valdkonnaga seotud juhtidele ja spetsialistidele, konverentsi jälgis samaaegset üle 130 osaleja. Regionaalhaigla ja TalTechi sisuline koostöö on muutunud aasta-aastalt laiahaardelisemaks, luues väärtust mõlemale osapoolele ja ühiskonnale laiemalt.

Traditsiooniliselt valiti konverentsile Regionaalhaigla arstide ja õdede poolt kõige huvipakkuvamad teemad. Regionaalhaiglast koordineeris programmi dr Margus Viigimaa. Konverentsil käsitleti paljusid huvitavaid teemasid, näiteks seda, • kuidas jälgida aju seisundit elektroentsefalograafilisel signaalil põhinevate indikaatorite järgi; • milline on vastuolu Alzheimeri tõvele omase amüloidpatoloogia diagnostikas; • kuidas tervishoiuandmetest jõuda andmepõhiste otsusteni; • mobiilse narkomeetri Drug Hunter tutvustus; • NORDeHEALTH-i patsiendiportaali uuringu tulemused ja tulevikuplaanid.

Ettekanded olid huvipakkuvad ja atraktiivsed, täpsemaid tahke avasid küsimused ja diskussioon. Põnev koostöökonverents andis mõtteid uuteks koostöövõimalusteks. Järgmine koostöökonverents toimub 2023. aasta kevadel.

30

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

TUGITEENUSED

Patsiendiohutus –

uus infosüsteem ootab kasutama Patsiendiohutusjuhtumite infosüsteem ehk POI on koht, kus meil on võimalik elektrooniliselt registreerida patsiendiohutusjuhtumeid (POJU-sid).

TEKST: KERSTIN HINDRIMÄE, PATSIENDIOHUTUSE PEASPETSIALIST FOTOD: REGIONAALHAIGLA

O

tsustasime arendada oma POI JIRA keskkonda, mida praegu tunnete peamiselt IT-tugiteenuste portaalina. Sealsed võimalused aitavad tagada kiire ja lihtsa POJU registreerimise, selle menetlemise ning andmete analüüsi. JIRA keskkond võimaldab meil tutvuda väga põhjalikult statistikaga, mida saame modifitseerida vastavalt enda vajadustele. Loomulikult ei kogu me POJU-sid ainuüksi statistika eesmärgil, vaid soovime, et need annaksid meile lisainfot, milliseid muudatusi peame sisse viima, et edaspidi ennetada niisuguseid POJU-sid.

Siseveebist infosüsteemide alt leiab kaks linki: POI registreerimine ja POI menetlemine. Patsiendiohutusjuhtumit on võimalik registreerida lingil „POI registreerimine“ ja õendusjuhtidel on juhtumeid võimalik menetleda „POI menetlemine“ alt.

Läbipaistvus ja selgus

Oleme POI üles ehitanud vastavalt haigla struktuurile: igal kliinikul on oma projekt, kus on võimalik registreerida just selles kliinikus juhtunud POJU. Kliinikute sees oleme otsustanud tagada POJU-de registreerimisel läbipaistvuse ja nii ei ole POI-s POJU raporteerimine täielikult anonüümne. Maha jääb registreerija nimeline jälg, kuid seda näeb ainult osakonna õendusjuht. Raportid ei ole varjatud ka teiste sama kliiniku menetlejate eest, kuid see kindlasti ei tähenda, et ilma olulise põhjuseta minnakse vaatama teiste osakondade juhtumeid.

Tänapäeval rõhutatakse, et täielik anonüümsus ei peaks olema POJU-de raporteerimise süsteemi eesmärk. Eesmärk on luua kultuur, kus igaüks julgeb raporteerida POJU-sid, kartmata, et keegi saab teada, kes raporteeris. Tänu isikuliselt registreeritud juhtumite hulgale saame tulevikus hinnata, kui tugev süüvaba patsiendiohutuskultuur on Regionaalhaiglas.

Patsiendiohutusjuhtumite klassifikaator on meil üsna suur.

Praegu koosneb see 18 juhtumiliigist. Need on näiteks identifitseerimise või ravimitega seotud POJU-d ning meie haiglas fookuses olevad rahvusvahelised õenduskvaliteedi indikaatorid: vigastusega kukkumised ja haiglatekkelised lamatised (II aste või kõrgem). Valides ühe juhtumi liigi, on avanevas vormis võimalik täpsustada, mis juhtus. Näiteks ravimiga seotud juhtumi korral saab täpsustada, et viga juhtus ravimi manustamisel ning patsiendile manustati vale ravim. Juhtumite liigitus on loodud selliselt, et tagada selge ülevaade erinevatest liikidest ning teha registreerimine võimalikult lihtsaks. Tänu JIRA platvormi paindlikkusele on ka hõlpsasti võimalik muuta, millist infot juhtumite kohta kogume. Samuti võimaldab see meil saada võimalikult täpset tagasisidet ja statistikat juhtumite kohta.

Tagasiside juhtumitele

Oleme arvestanud töötajate sooviga saada tagasisidet oma raporteeritud juhtumitele. POI-s on loodud teavituste süsteem, kus nii POJU registreerijat kui ka menetlejat hoitakse juhtumi edusammudest e-kirja teavituste abil kursis – kui töötaja registreeritud juhtum saab lahenduse/otsuse, saab töötaja teate. Oleme proovinud hoida teavitusi võimalikult minimaalsena, et vähendada teavituste väsimuse tekke võimalust.

Registreeritud juhtumi korral saab osakonna menetleja endale teavituse ja teab, et tal on võimalik minna juhtumit menetlema.

Väga oluline on POJU-sid oma igapäevatöös märgata. Enamik juhtumeid ei põhjusta patsiendile kahju, kuid halbade olude kokkulangemisel võib see seda teha tulevikus. Seetõttu on vaja tutvuda siseveebis POI leheküljel põhjalikult erinevate juhtumitega. Miks mitte korraldada arutelusid oma üksuse tasandil, et kõik mõistaksid, mida on võimalik registreerida? Näiteks on oluline registreerida ka selline olukord, kus patsiendile polnud ajapuuduse tõttu võimalik manustada õigeaegselt ravimit. Sellise informatsiooni kogumine aitab meil tulevikus töökorraldust paremini planeerida või muuta midagi fundamentaalsel tasandil.

Regionaalhaigla patsiendiohutusjuhtumite infosüsteem ehk POI on osalise funktsionaalsusega kasutuses alates 1. juunist ning saavutab täisvõimsuse juunikuu jooksul. Küsimuste korral saab alati pöörduda Kerstin.Hindrimae@regionaalhaigla.ee.

2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

31

PÄRAST TÖÖD

TEKST: KRISTINA TRAKS FOTOD: ERAKOGU

Vee kütkestav kutse

Juba kümmekond aastat ei kujuta Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu (41) suve ette kajakisõiduta. Vabalt võib juhtuda, et sõpradega saadakse pühapäeva varahommikul Rohuneemel mere ääres kokku, pannakse kajakkidele „hääled sisse“ ja sõidetakse Aegnale pannkooke küpsetama. „Saab mõnusa puhkusetunde ja ka trenni tehtud,“ märgib Agris.

Algus

Viljandist pärit Agris pole kunagi vett kartnud. Samas pole tema peres eriti veele kiputud – pole olnud kalastamise ega paadisõidu traditsiooni. Kajakisõidust ei teadnud Agris midagi seni, kuni sõbrad ta kümmekond aastat tagasi Ahvenamaa saarestikku kaasa kutsusid. „See esimene kogemus oli nii hea, et aastatega on kajakisõidust saanud väikestviisi sõltuvus,“ ütleb ta. „Tookord oli imeilus ilm, tuult peaaegu polnudki, vesi sile, kõik õnnestus. Ma polnud tundnud kunagi varem sellist kutset veele. See oli kütkestav!“

Kuidas?

Sõidetakse üheste või kaheste kajakkidega, ühesed on rohkem edasijõudnute pärusmaa, kahesed aga suurepärane võimalus algajatele. Seal pannakse kogemustega sõitja kokku algajaga ning nii saab ka viimane selgeks õiged sõiduvõtted. Kajakisõit on tehniline ala, valesti tehes on tagajärjeks lihasvalud ja kange

32

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

PÄRAST TÖÖD

keha. Suviseks matkamiseks ei pea just aasta läbi ränka trenni tegema, kuid ülakeha treenimine ja aktiivne eluviis tuleb kasuks. Näiteks on hea trenn murdmaasuusatamine, mida ka Agris igal võimalusel teeb, või kepikõnd. Isiklikku kajakki Agrisel (veel) pole, aga kuna tema matkaseltskonna üks liige rendib kajakke, siis pole sellest ka lugu. Alati saab matkaks kajakid ja kogu varustuse laenutada. Ka eririietust suvine sõit ei vaja, tähtis on mugavus ja et saaks end vabalt liigutada.

Kus?

Kajakiga on tore sõita nii merel kui ka siseveekogudel.

Agrise vaieldamatu eelistus on meri ja lemmikkohaks Ahvenamaa saarestik. Ta on seal käinud mitu korda, kuid endiselt leidub avastamata kohti. On aga ka juba selliseid tuttavaid saari, mille kohta matkaseltskond teab, et seal saab nautida head rendisauna või mille kohta on seltskonna matkakaardil märge, et saar on ööbimiseks kui viie tärni hotell. Üldiselt meeldib Agrisele matkata metsikult. Ahvenamaal on palju asustamata väikesaari, kus saabki seda harrastada: valid välja meeldiva paiga, sätid üles telgi, kokkad lõkkel õhtusöögi ning naudid luksuslikku privaatset olemist. Mõnikord tehakse lausa sauna – ajad kivid lõkkel kuumaks, tõmbad ümber koormakatte ning valmis ongi telksaun, kus naha saab korralikult kuumaks. „Neli-viis ööd telgis on midagi erilist, loomulikult on seda ka laagrihommikud, hommikukohv ja pannkoogid. Ja kui hea on pärast kõike seda tulla koju ja minna kuuma duši alla,“ räägib Agris.

Laagerdamiseks sobiva saare valik võib teinekord põhjustada suure diskussiooni, sest igal matkalisel on tavaliselt oma kriteeriumid. Mõnele on väga tähtis, kuidas telke saaks paigutada, mõni tahab kalastada, ujuda, päikesetõusu või -loojangut nautida. Nii võibki juhtuda, et suure arutamise ja valimise käigus venib matkapäev päris pikaks: „Meie rekord on suure rühmaga sõita päevas 50 kilomeetrit, millest viimased 15 kilomeetrit lisandusid ööbimiskoha üle vaieldes.“ Agrise sõnul eelistatakse inimtühje väikesaari. Hoopis keerulisem on laagripaika leida asustatud kohtades, kus pead küsima omanikult nõusoleku telkimiseks ning lõket teha tihti ei tohigi.

Üksi või mitmekesi?

Täiesti üksi Agris kajakiga sõitmas ei käi, sest veel võib juhtuda ka ootamatusi ning mitmekesi on ohutum. „Näiteks kui peaks ümber minema, siis on hea, kui keegi aitab,“ nendib mees ja tunnistab, et eskimopööret on ikka harjutatud, aga eriti lihtne see pole. Nimelt on kajakiga ümberminekul kaks võimalust: teha eskimopööre või märgväljumine. Eskimopöördes keerab aerutaja kummuli läinud kajaki püstiasendisse, kasutades selleks oma keha ja aeru liikumisest tekkivat momenti. Märgväljumisel tuled lihtsalt kajakist välja, keerad selle õigeks ja ronid tagasi.

Lisaks ümberminemisele võib juhtuda veel muidki asju.

Näiteks astud randudes ettevaatamatult libedale kivile ja kukud randme paigast ära. „Libedad kivid on eriti teema Soome rannikuvetes,“ ütleb Agris. Võib ka juhtuda, et hoolimata kõigiti korralikust ilmaennustusega arvestamisest jääd ikkagi tormi kätte. Agris kirjeldab, kuidas nad kord läbisid kajakkidega Ahvenamaal kümnekilomeetrist lõiku saarte vahel kõrgete lainetega ning suur reisipraam jäi kajakiseltskonna kõrval seisma, et uurida, kas neil on ses lainemöllus ikka kõik korras ja ega abi vaja pole. „Suurte lainetega sõitmine tekitab adrenaliini, samas väga pikalt seda ikkagi teha ei taha. Teisalt – päris peegelsile vesi pole ka hea, siis küpsetab päike,“ sõnab ta ja lisab, et otseselt ohtlikke olukordi pole matkadel ette tulnud. Matkale tuleb teha eeltöö ning turvavarustus on alati kaasas ja kasutusel.

Pikkadel meresõitudel meeldib Agrisele sõita pigem kaheses kajakis, sest siis saab ka kaaslasega juttu ajada.

Muidu kipub ju ikka nii olema, et seltskond hajub veele laiali ja sõidad sisuliselt ikkagi nagu üksi.

Aga Eesti sõidud?

Eestiski on Agris küllalt palju kajakiga ringi sõitnud ning meenutada on toredaid retki väikesaartele. Näiteks Kihnu, Prangli ja Naissaar on jätnud kustumatu mulje. Nendel retkedel on meresõidumõnu alati ühendatud ka kohaliku kultuuri ja eluolu nautimisega. Paljudel väikesaartel saab laenutada jalgrattaid ja nendega ümbrust uudistada. Muidugi ei jäeta külastamata ka kohvikut või kiikamata kohalikku kirikusse.

Kohe pärast jaanipäeva pakib Agris taas kajakimatkavarustuse ja sõit viib Vormsile. Veel on plaanis sel suvel teha matk Ahvenamaal ja minna taas Pranglile. Kuidas selleks pingelise töö kõrvalt aega leida? „Aega tuleb võtta! Olenemata ametipositsioonist on kasulik aeg-ajalt inimühiskonnast eemalduda ja kajakisõit on selleks suurepärane võimalus. Nii mõnigi kord olen merel libisedes oma peas pidanud tähtsaid tööalaseid ajurünnakuid ning on probleeme, mis on saanud lahenduse just kajakis istudes.“

Miks?

Agris tunnistab, et tema isale meri ja lained eriti ei meeldi ning vanemad kipuvad poja kajakimatkade pärast ehk üle muretsema. „Kui ema kuuleb, et me jälle läheme, siis ta ikka küsib, et no kas peab,“ sõnab Agris. Aga kas siis peab ja miks? „See on lihtsalt nii mõnus, seda ei ole võimalik jätta tegemata. Loodus. Päike. Vesi. Sõprade seltskond.

Täielik lõõgastus.“ 2 / 2022 REGIONAALHAIGLA

33

LÜHIDALT

Martin Serg – aastaringselt jalgrattal Regionaalhaigla II kardioloogia osakonna juhataja dr Martin Serg sõidab jalgrattaga aasta ringi, sest nagu öeldakse, ei ole halba ilma, on vaid vale riietus.

TEKST: STINA EILSEN

Tähelepanelikud kolleegid on märganud, et eelistad tööl käia jalgrattaga. On see sul juba pikaajaline harjumus?

Jalgrattaga olen regulaarselt liikunud alates ülikooliajast – tudengitele on kõige olulisem rattasõidu rahaline eelis.

Hiljem hakkasin rohkem hindama ka teisi rattasõidu eeliseid, mistõttu nüüd ongi linnasisestel liikumistel jalgratas minu peamine transpordivahend. Ka mitmed teised mu kolleegid Regionaalhaiglast käivad rattaga tööl.

Kardioloogina oskad kindlasti kõik rattasõidu positiivsed mõjud tervisele välja tuua. Millised viimase aja uuringud kinnitavad rattasõidu kasutegureid?

2021. aasta Euroopa Kardioloogide Seltsi preventsiooni ravijuhis soovitab teha vähemalt 150 minutit mõõdukat füüsilist koormust nädalas. Mõõdukas füüsiline koormus on muu hulgas kiire kõndimine (4–6,5 km/h) ja aeglane rattasõit (15 km/h).

Jalgrattasõit sobib selliseks aeroobseks koormuseks ideaalselt – sõltuvalt tempovalikust on võimalik kergesti koormust ise reguleerida. On näidatud, et igapäevane jalgrattasõit kuue kuu jooksul langetab vererõhku üle 10 protsendi.

Nagu iga füüsiline aktiivsus, vähendab ka jalgrattasõit kolesteroolitaset. Rattaga sõit vähendab ka jämesoolevähi ja mõningal määral rinnavähi tekkeriski. Lisaks näitas

34

REGIONAALHAIGLA 2 / 2022

Soomes tehtud uuring, et 30 minutit rattasõitu päevas vähendab 2. tüüpi diabeedi riski 40 protsendi võrra. Jalgrattasõit on hea trenn, jalgrattasõidu ajal kasutab keha sisuliselt kõiki lihaseid. Jalgrattaga sõites kulutad umbes 300 kalorit tunnis, mis mõjub hästi kehakaalule. Väheoluline pole ka emotsionaalne kasu – väheneb depressiooni, ärevuse ja stressi tase. Jalgrattaga sõitmine on olnud ka COVID-19 pandeemia ajal aktuaalne teema, näiteks suurlinnades, nagu Pariis, kutsuti inimesi rattaga tööl käima, et paksult inimesi täis olevas metroos nakkusohtu vältida.

Kahtlejatel on kindlasti hulk argumente, küll on teekond liiga pikk, ilm halb või tundub kasutult nurgas seisnud ratas juba liiga väsinud. Kuidas argumenteerijatele vastaksid?

Mina käin jalgrattaga tööl aasta ringi – nagu öeldakse, ei ole halba ilma, on halb riietus. Sama kehtib ka jalgrattasõidu kohta: külmaks perioodiks vahetan tavalised rehvid naastrehvide vastu. Talvel võib küll aeg-ajalt lumi olla väga paks ja seetõttu paar nädalat kasutasin möödunud talvel ka ühistransporti. Liiga väsinud jalgratta vastuargumendiks võin öelda, et kasutan ise jalgratast, mille residentuuri ajal Soomes töötades kümme aastat tagasi 35 euro eest muretsesin.

Sageli ongi inimestel jalgratas olemas, kuid vaja vaid kumm parandada või muu väike töö teha, et see taas sõidukõlbulik oleks. Teekonna pikkus võib seada piiranguid, kuid Norra kogemusest on mul hästi meeles, et vaatamata sellele, et sealne maastik on väga vaheldusrikas ja haigla oli kõrge künka otsas, käis suur osa töötajatest tööl jalgrattaga.

Kui turvaline sulle Tallinnas rattaga liiklemine tundub ja mida peaks algajana tähele panema?

Oluline on kasutada turvavarustust –

kiivrit – ning veenduda pidurite heas seisundis ja olla nähtav: hea oleks ka neoonhelkurvest või -jope, pimedal ajal on väga tähtsad helkurid ja rattatuled. Rattateede kasutamine vähendab õnnetusse sattumise riski, kuid iga rattatee ristub mingi hetk ka autoteega ning avariisse sattudes on rattur nõrgem osapool. Lisaks on vaja arvestada ka tõukeratturite ja jalakäijatega. Praegusel ajal kasutatakse sageli müra summutavaid kõrvaklappe – jalakäijad ei pruugi seetõttu jalgratturit aegsasti märgata.

Jalgrattakella kasutamine võib inimest hoopis üllatada ja ta võib teha ootamatu manöövri ratta ette. Üks olulisemaid ülesandeid rattaga liigeldes on selliseid olukordi ette näha ja vastavalt reageerida kas kiirust vähendades või sõidutrajektoori muutes. Minu hinnangul on viimastel aastatel liiklusohutus ratturite suhtes oluliselt paranenud.

Keskkonnamõjudest on ka palju räägitud, aga kas ratast kasutades selle aspekti peale ka ise mõtled?

Täiesti! Arvan, et see on väga kaalukas argument. Usun, et oleme kõik selle poolt, et võiks olla vähem õhusaastet.

Pärast tööd sõidan vahel kümnetest ummikus seisvatest autodest mööda, jalgrattaga võid tipptunnil saada koju kiiremini kui autoga, lisaks teed head oma tervisele, rahakotile ja keskkonnale. Usun, et teist sellist „kombot“ ei suuda mingi muu liiklusvahend vastu panna.

Mis aitaks mugavustsoonist välja tulla, auto garaaži jätta ning ratta kasuks otsustada?

Pühi oma vanalt rattalt tolm ära, vaata ise või lase ratas kellelgi üle vaadata ja tule ühel hommikul rattaga tööle – see on lihtsam, kui arvad, ning see hakkab sulle meeldima!

Rattaga tööle!

“Pärast tööd sõidan vahel kümnetest ummikus seisvatest autodest mööda, jalgrattaga võid tipptunnil saada koju kiiremini kui autoga, lisaks teed head oma tervisele, rahakotile ja keskkonnale.“ Dr Martin Serg

SOBID DOONORIKS, KUI OLED - 18–60-AASTANE - KEHAKAALUGA ÜLE 50 KG - TERVE, PUHANUD JA SÖÖNUD TUTVU ENNE VERELOOVUTUST LISAINFOGA WWW.VEREKESKUS.EE VÕI KONSULTEERI ARSTIGA. VÕTA KAASA ISIKUT TÕENDAV DOKUMENT. SÜDALINNA VEREKESKUS ESTONIA PST 1, TALLINN ÜLEMISTE DOONORIKESKUS VALUKOJA 7, TALLINN