Dr Jelena Leibur: hospiits ei ole koht suremiseks, vaid elamiseks

Dr Jelena Leibur:

hospiits ei ole koht suremiseks,

vaid elamiseks TEKST: STINA EILSEN FOTOD: AIVAR KULLAMAA

Regionaalhaigla õendusabikeskuse juhataja dr Jelena Leibur ja intervjuu toimumise järel peatselt lapsehoolduspuhkusele suundunud taastus- ja palliatiivravikliiniku juhataja dr Mari Lõhmus räägivad hospiitsravi filosoofiast ning uutest võimalustest Regionaalhaiglas.

PROFESSIONAALSUS KEERULISTE HAIGUSJUHTUMITE KÄSITLEMISEL

taastus- ja palliatiivravikliiniku juhataja kt dr ANNELII JÜRGENSON:

Hospiitsosakonna lisandumine Regionaalhaigla perre annab võimaluse pakkuda patsiendile inimkeskset ning väärikat käsitlust ravi- ja eluteekonna lõpus. Tulenevalt kõrgest case mix index’ist on Regionaalhaiglas veidi suurem hulk patsiente, kellel on haiguse või trauma tagajärjel tekkinud väga rasked kahjustused tagasihoidliku või puuduliku paranemislootusega. Just selliste patsientide elulõpukannatuste vähendamiseks ja nende lähedaste emotsionaalseks toetamiseks tegutseb hospiitsosakonna meeskond.

Mäluhäirete osakonna roll on pakkuda dementsusega inimestele kohenemise aega, jälgida ravi efektiivsust, teha vajaduse korral muudatusi raviskeemis, toetada ning nõustada haigete lähedasi olukorraga toimetulekuks. Kognitiivhäiretega patsientide õendusabile spetsialiseerunud osakond laiendab psühhiaatriakliiniku patsientide ravivõimalusi, olles teekonna jätkuks enne koju või hooldeasutusse jõudmist.

Diakooniahaigla personali väga hea professionaalne ettevalmistus keeruliste haigusjuhtumite käsitluseks ja hoolivus väetitest on märksõnad, mis iseloomustavad liitunud osakondi ning kirjeldavad väärtust, mida need lisavad Regionaalhaigla tegevusele.

Üks kolleeg tõi kunagi tabava võrdluse, et meditsiin on nagu võraga puu, kus terviklikkuse saavutamiseks käivad lahutamatult koos aktiivravi, ennetus, taastus- ja järelravi ning palliatiivravi koos hooldus- ja hospiitsteenusega. Regionaalhaiglas oli see viimane lüli senini puudu, aga alates selle aasta märtsist kuulub diakooniahaigla Regionaalhaigla koosseisu. Milliseid võimalusi see patsientidele juurde toob?

Jelena Leibur (JL): See on tegelikult ühe eduka koostöö sujuv jätk, üleminek ei ole olnud terav, sest Regionaalhaigla tuli meile appi juba siis, kui diakooniahaigla jäi Haigekassa lepingust ilma. Ka varasematel aastatel oleme teenindanud suures osas just Regionaalhaigla patsiente. Küll aga on meil pärast liitumist hospiitshaigete jaoks terve korrus, senise 12 asemel 20 voodikohta ja enamus ühekohalised palatid, aga on ka kahekohalisi, sest kõik meie patsiendid ei soovigi üksinda olla, mõni kohe protesteerib: „Mis te panete mu siia üksi!“

Mari Lõhmus (ML): Diakooniahaigla liitumine on Regionaalhaigla jaoks kindlasti hästi suur võit.

Isegi siia majja astudes on tunda kodust ja sooja õhkkonda.

ML: Minul tekib siia majja astudes alati hästi soe tunne, sest siin on niivõrd kokkuhoidev ja tore kollektiiv. See ei ole ju tegelikult ehitatud hospiitsfilosoofiat või -arhitektuuri silmas pidades, seda kodusust luua ongi keerulisem, kui selle peale ei ole algusest peale mõeldud, aga siin on sellega hakkama saadud.

Te olete kindlasti ka mujal maailmas ringi käinud. Milline on hospiitshaigla, mille poole püüelda?

JL: Minu jaoks oli ideaal Oslos Lovisenbergi haiglas ja Soomes Terhokotis. Seal ei saagi aru, et tegemist on haiglaga. Neil on saun, päevakeskus, kus toimuvad loengud, ning kord nädalas on tavaks pidulik söömine neile, kes selleks endas jõudu tunnevad. Kuskil hospiitshaiglas olen näinud ka väga mõnusa kujunduse ja valgustusega tuba, kus sai teha massaaži ja maniküüri, õhkkond oli äärmiselt hea ja rahulik. Sellistest ruumidest unistan ka mina.

Ka meie oleme oma majas proovinud patsientide elu sättida võimalikult mugavaks. Kuna meil on nüüd ühesed palatid, siis saab lähedane soovi korral jääda ööseks. Samuti on meil nüüd lahkunu tuba, mis on lähedaste seas väga kõrgelt hinnatud, seal võib olla niikaua kui vaja.

ML: Neis mainitud haiglates on nii õdus keskkond, et ei olegi tunne, et oled haiglasse tulnud, vaid justkui kellelegi külla, ja saab ennast mõnusalt diivanile sättida.

Ka meie oleme oma majas proovinud patsientide elu sättida võimalikult mugavaks. Kuna meil on nüüd ühesed palatid, siis saab lähedane soovi korral jääda ööseks.

Mis on palliatiivravi ning milline roll on hospiitsil?

ML: Palliatiivravi on toetav ravi raske haiguse kõrval, et hoida inimest võimalikult hea elukvaliteedi juures, toetada nii tema füüsilist, vaimset kui ka hingelist poolt. Palliatiivravi peaks algama võimalikult vara, kohe diagnoosi saamise järel ning kestma järjepidevalt, palliatiivravi ei tähenda sugugi inimese peatset surma. Hospiitsravi jääb palliatiivravi lõppu, et toetada inimest elu lõpus.

JL: Hospiits ei ole koht suremiseks, vaid elamiseks. On levinud valearusaam, et niipea kui ma siit üle ukse astun, siis kohe suren ära, isegi uuritakse, et kas te üldse teete midagi patsiendiga. Muidugi teeme! Meil on ka väga hea koostöö lähedastega, meil on patsientidele mitmesuguseid tegevusi. Meil on ka näiteks ilus aed, kus võib koos kohvi juua.

Kuidas läbipõlemist väldite ja mida oma kolleegidele soovitate?

JL: Kindlasti vajame rohkem supervisiooni, alguses aitasid meid sellega Norra koolitajad. Nendel on traditsiooniks teisipäevahommikune „ventileerimine“ koos hingehoidjaga, meil ei ole see traditsioon kahjuks käivitunud, inimesed ei ole selleks valmis. Aga oleme püüdnud omavahel regulaarselt rääkida, alati üheskoos mälestame lahkunuid, seda korra kuus. Ka leinagrupid ei ole meil harjumuseks.

ML: Eestlastel on paraku harjumuseks ise kannatades hakkama saada, kõrvalist abi on raske vastu võtta, aga ehk ka see on muutumas.

Olete väga pühendunult hospiitsraviteenust arendanud, eelmisel aastal saite presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kas teil on ka mõni isiklik lugu rääkida, mis teid selle valdkonnaga seob, isiklik surmalähedane kogemus?

JL: Ma ei ole kunagi surma kartnud. Mu kõige lähedasem isiklik kogemus selle teemaga oli 2006. aastal, kui sattusin TallinnaTartu maanteel ränka avariisse, viit päeva oma elust seetõttu ma ei mäletagi. Mul on meeles laupkokkupõrke pauk ja mäletan, et ei saanud hingata, ning mõtet, et niimoodi siis surraksegi. Mu kaksikud olid siis seitsmeaastased. Õnneks läks teisiti. Tihti mõeldakse, et selline kogemus muudab suhtumist, aga ju ma olengi selline inimene, et ei karda.

Paljude jaoks on elulõputeemad siiski seotud suure hirmuga, teemat üritatakse iga hinna eest vältida. Kuidas saab patsiendi lähedane kõige paremini hospiitsravi vajavat inimest toetada?

JL: Olge avameelsed ja julged. Ikka kostab soovi, et ärge mu armsale öelge, et ta on parandamatult haige, ta ei kannata tõde psühholoogiliselt välja, kukub kokku. Tegelikult inimene teab ja soovib omakorda lähedast valust säästa. Selline pimesiku mängimine ei tasu ära, sest koos saaks veel niipalju südamelt ära rääkida.

Missugused on teie koostööootused Regionaalhaigla kolleegidele?

JL: Meid on väga ilusti ja toredasti vastu võetud, ainuke ootus ongi mitmekülgne koostöö, mis on juba väga hea alguse saanud. Tahaksin oma kogemustest lähtuvalt toonitada mõtet meditsiini terviklikkusest, nii see tõepoolest on – õendusabil, järelravil, mäluhäirete ravil ja hospiitsravil on aktiivravi kõrval väga oluline koht.

Keskusel on õues aed, kus patsiendid saavad lähedastega aega veeta.