2023 nr2

Regionaalhaigla

Uus Y-korpus –tipptasemel haiglakeskkond Regionaalhaigla rohelised sammud Rattaga tööle!

Grand man

Margus Viigimaa: Oled oma terviselaeva kapten!

2 Juhtkiri

3 Pöördumine

Hoia enda tervist! Hea lugeja!

Regionaalhaigla Grand Man

2023 prof Margus Viigimaa

ütleb intervjuus talle omase kirglikkusega, et igaüks on oma terviselaeva kapten.

Arst on kõrge tunnustuse

üle väga rõõmus, sest see annab taas kord võimaluse

erialast rääkida ja südamele panna, et väga palju

saab enda heaolu nimel ise

ära teha ja ennetatavaid

haigusi õigete valikutega vältida. Artiklist saab boonusena kaasa dr Viigimaa väga praktilise 3 + 1 komponendiga südametervise retsepti.

Tõdemus, et haiguste ennetamise võti on iga inimese enda käes, tuleb seekord välja mitmest artiklist. Ka II intensiivravi osakonna juht dr Liivi Maddison rõhutab, et inimene peab oma tervise heaks võimalikult palju ise ära tegema. „Tervenemise imesid võib juhtuda, kui patsient on ise enda jaoks hästi palju panustanud. Kui meile satub patsient, kellel on aastaid olnud halvad elustiilivalikud ning sellest tulenevad haigused, siis imele lootma jääda ei saa. Ka patsientidel on vastutus, kogu vastutust meditsiinile panna ei saa. Tegelikult ei saa tervenemist isegi imeks nimetada, tulemuseni viivad patsiendipoolsed teadlikud valikud ja meditsiin aitab rõõmuga resultaadini.“

Ka ta ise proovib selle reegli järgi elada – vaimset vormi aitab hoida raamatute lugemine ja füüsilist regulaarne tervisesport.

Tervisesport on me kolleegide hulgas au sees, esimest korda korraldasime suve alguse rattasõidu, mis võeti väga hästi vastu, ning loodetavasti saab suve alguse sportlikust üritusest traditsioon, olgu selleks matk loodusesse, rattasõit või hoopis midagi muud, mis toob kaasa rõõmsa meele ja hea tervise.

Regionaalhaiglal on ambitsioonikas eesmärk vähendada CO2 jalajälge. Kuivõrd ja kuidas on see haiglas võimalik? Lugege, kuidas meie kolleegid sellesse teemasse suhtuvad ning milliseid soovitusi annavad. Üks võimalus on eelistada auto asemel ratast ja selle üleskutse oleme taas kord õhku visanud.

Sõitkem rattaga nii tööle kui ka vabal ajal!

Stina Eilsen sisukanalite peatoimetaja

4 Professor Margus Viigimaa: „Sina oled oma terviselaeva kapten!“

10 Patsientide parem kogemus on meie enda teha

12 Kati Remmel: hooldajad võiksid oma elukutset rohkem hinnata

14 Anname endast patsientide jaoks parima

16 Taavi Rõivas: ravikvaliteedi üle võib Eestis väga uhke olla

18 Y – tipptasemel keskkond vähi- ja neeruraviks

24 Kiiritusravi keskuse kolleegid osalesid ESTRO23 kongressil

26 Regionaalhaigla

Regionaalhaigla

Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Peep Talving, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik, Katre Zirel

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Sütiste tee 19, 13419 Tallinn

Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

Toimetaja: Maret Einmann

Keeletoimetaja: Killu Mei

Makett ja teostus: Menu Meedia

Trükk: Kroonpress

Hea meel on tõdeda, et eelmisel aastal õendusvaldkonna töötajate seas läbi viidud rahulolu-uuringus tunnetavad õed Regionaalhaiglas head meeskonnatööd arstidega ja juhtide toetust. Toodi välja, et turvalise töökeskkonna tagamisel on suur roll õendusjuhtidel, kes näevad õdede vigu õppimisvõimaluse, mitte probleemina. Viimased kriisiaastad on fookusesse toonud arusaamise, et meie eri meeskonnad saavad hästi toimida siis, kui märkame oma kolleegi enda kõrval ja suudame vajaduse korral olla toeks. See tähendab ka head sõna, tänamist ja tunnustamist. Me loome oma tuleviku praegu ning see, milliseks meie elu ja töö kujuneb, on peegeldus tänasele. Meie suhtumine peegeldub alati meie tegevustes.

Peamised ülemaailmsed tervisetrendid hõlmavad 2023. aastal üldise tervise ning täiustatud ravivõimaluste muutumist, vaimse tervise halvenemist, tervishoiutöötajate puudust, tarneahela probleeme, kliimamuutustega seotud väljakutseid ja majanduslikku ebastabiilsust. Samal ajal toetavad edusammud infotehnoloogilise infrastruktuuri ja tehisintellekti (AI) kiiresti arenevaid rakendusi, mis võivad aidata lahendada globaalse tervise valdkonna ainulaadseid väljakutseid ning kiirendada tervisega seotud säästva arengu saavutamist.

Edu on maailmas saavutanud need haiglad, kes ei keskendu vaid puudustele, vaid arendavad edu toovaid praktikaid. Kõige edukamad organisatsioonid on need, kus suudetakse tõhusalt rakendada ja säilitada parendusalgatusi, misläbi paraneb teenuse kvaliteet ning patsientide ja ka töötajate rahulolu. Tervishoiuasutused kogu maailmas peavad pidevalt pakkuma kvaliteetset ravi madalamate kuludega, hindama investeeringute tasuvust ning seda vaatamata ühiskonna kasvavatele ootustele ja vajadustele tervishoiuteenuse suhtes. Selle saavutamiseks peame olemasolevaid tervishoiusüsteeme ja -protsesse pidevalt täiustama.

Uuringud ja küsitlused üle maailma on juba 20 aastat järjest tunnistanud, et õe elukutse on üks usaldusväärseim. Kogu maailmas tunnustatakse õdesid tervishoiumeeskonna võrdväärsete ja oluliste partneritena, kuid järjest rohkem juhitakse tähelepanu ka asjaolule, et tööjõu nappus õendusvaldkonnas on globaalne probleem, õdede arv ei ole piisav kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamiseks. Üha sagedamini tuuakse välja, et riikidel tuleb rohkem investeerida õdede õppesse, töötingimustesse ja juhtimisse, et maksimeerida õdede märkimisväärset potentsiaalset panust, sest just õed saavad aidata parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ning juurdepääsu kvaliteetsele ravile. Tervita-

tava arenguna võib välja tuua Regionaalhaiglas kasvavat õdede iseseisvate vastuvõttude arvu, mis annab õdedele täiendavaid võimalusi eneseteostuseks.

Pidev dialoog tervishoiusüsteemi reformi, regulatiivsete muudatuste, hoolduse koordineerimise ja tervishoiu infotehnoloogia üle käib ning õed osalevad aktiivselt nendes aruteludes. On üsna oluline tõsiasi, et selle aasta märtsikuust on õendus esindatud Regionaalhaigla juhatuses. Õendusdirektori kuulumine juhatusse võimaldab paremini kaasa rääkida mõjurohketel teemadel ja väärtustada partnerlusele rajatud koostöösuhteid.

Katre Zirel, Regionaalhaigla õendusdirektor, juhatuse liige

Kõige edukamad organisatsioonid on need, kus suudetakse tõhusalt rakendada ja säilitada parendusalgatusi, misläbi paraneb teenuse kvaliteet ning patsientide ja ka töötajate rahulolu.

Professor Margus

Viigimaa:

Kui mõtleme soovitustele, kuidas oma südant tervena hoida, meenub doktor Viigimaa. Ta on mees, kes teab ja näeb sõnade taga peituvat jõudu tuua kaasa elutähtsaid muutuseid.

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: Regionaalhaigla, erakogu

Ma olen alati väga rõõmus selle üle, kui saan kusagil rääkida sellest, kui tähtis on elustiil südamehaiguste ennetamisel,“ tõdeb sel aastal Regionaalhaigla Grand Man -tiitliga pärjatud dr Margus Viigimaa. „Paljud haigused on raskesti või peaaegu üldse mitte ennetatavad, aga kardioloogilisi haigusi saab väga hästi ennetada.“

Pole vahet, kas dr Viigimaa kõneleb kardioloogide konverentsil polügeense riskiskoori rakendamisest, südame-veresoonkonnahaiguste preventsioonist või oma kabinetis patsiendile liikumise tähtsusest südametervise toetamisel, iga rakuga õhkub sellest veendumust, selgust ja kirge. Ja see kirg tuleb sõna otseses mõttes südamest.

Mida Regionaalhaigla Grand Man -tiitel teile tähendab?

Tunnustamine on nagu boonus, millega tõuseb eriala rohkem esiplaanile. Südame- ja veresoonkonnahaigused on suurim surma ja invaliidistumist põhjustav haiguste grupp ning oleme kardioloogia erialal saavutanud tõesti väga palju. Muidugi on selline tiitel väga meeldiv ja oluline. Ma siiski loodan, et see ei tulnud mulle liiga vara ja palju tegusid on veel ees.

Mis teile meenub ajast, kui alles alustasite tööd Regionaalhaiglas?

Algusaeg, eriti esimene aasta oli ikka väga raske. 20 aastat tagasi oli meil probleeme nii ruumide, aparatuuri kui ka kaadriga. Töötasime ruumides, mida samal ajal remonditi. Nagu öeldakse – lennukit remonditi siis, kui ta lendas. Kui tulid uued masinad, tekkis osaga probleeme, kuna tolmu ja remondist tekkivat vibratsiooni oli nii palju. Olin seetõttu pidevalt mures, kas meie uued head masinad ikka vastu peavad. Lisaks oli palju suhtlemist ning varem lahkunud kolleegide tagasikutsumist. Peagi saime aga töö hästi käima ning keskuse juhatajana sain taas hakata rohkem tegelema teadustööga, üliõpilaste ja residentide õpetamisega. Hilisem aeg on olnud seega väga loominguline.

Auhinda vastu võttes ütlesite, et tulete igal hommikul hea meelega tööle ning teie parimad aastad elus on möödunud Regionaalhaiglas. Mis on töö siin nii heaks teinud?

Regionaalhaiglal on kindel koht Eesti kardioloogias, meil on kõige suuremad töömahud ja meie töö intensiivsus on suurim. Olen töötanud maailma eri riikides ja võin öelda, et meie töö siin on kõigis aspektides kvaliteetne ja väga heal rahvusvahelisel tasemel.

Oleme suutnud säilitada haiglas tuumiku, kelle oleme ise välja õpetanud, vaid üksikud arstid on meie erialalt läinud välismaale.

Meil on väga head kolleegidevahelised suhted, võtame kiiresti üle ja juurutame uusi meetodeid. Kõik arstid, kel on ideid, saavad neid päris hõlpsasti rakendada – ei ole administratiivseid takistusi.

Kollektiivi kujundamine algab sellest, et juhid peavad usaldama oma töötajaid, ja vastupidi. Siis kujunevad normaalsed suhted välja.

Ka haigla juhtkond on pööranud kardioloogiale suurt tähelepanu. Meie eriala on väga kallis ja kõrgtehnoloogiline, järjest tuleb juurde uusi ja paremaid võimalusi ning see on hoidnud siin ka keerulisematel aegadel inimesi, kes on innovatiivse lähenemise ja edasi pürgiva vaimuga.

Meditsiinisüsteem ja ravivõimalused on teinud teie tööaastate jooksul tohutu arengu, kuivõrd on aga muutunud selle aja jooksul arsti ja patsiendi suhted?

Kõikjal maailmas on meditsiini areng olnud selles suunas, et arsti ja patsiendi suhtlust on jäänud vähemaks. Õed on saanud võtta osa tegevustest enda peale.

Kui alustasin Tartus infarkti intensiivraviarstina, oli meil raviviisina kasutada vaid trombolüüs. Haige oli kuu aega haiglas, mina sain temaga iga päev pikalt rääkida ja nii nädalate kaupa. Meil polnud siis kiire ravi võimalusi. Tänapäeval võib see tunduda lausa koomiline, et infarktihaige peab nii kaua haiglas olema.

suhted, võtame kiiresti üle ja juurutame uusi meetodeid.

Nüüd kipub olema tihtipeale teine äärmus, et patsiendile tehakse kõigepealt ära kõikvõimalikud uuringud,

„Sina oled terviselaevaomakapten!“

Meil on väga head kolleegidevahelised

Doktor Viigimaa

komponendiga südametervise retsept 3+1

1. Tervislik toit

Toidu kaloraaž peab olema selline, et inimene suudab selle ära kulutada. Puu- ja juurviljades peituvad tohutud võimalused (antioksüdandid) oma tervisevaru parandada.

2. Liikumine

Minimaalselt pool tundi reibast kõndi iga päev ja kaks-kolm korda nädalas lemmiktervisesporti teenib hästi südant ja veresoonkonda. Intensiivsusega ei tohi üle pingutada, põhiline on regulaarsus. Istumine on uus suitsetamine!

3. Piisav uni, puhkus ja stressi maandamine

Paljude inimeste stressitase on Eestis endiselt tunduvalt kõrgem kui stabiilse arenguga riikides. Näen väga palju ületöötamist, ülemuretsemist ja ülepingutamist – see kahjustab tervist. Tähtis on tööja puhkeaja tasakaal.

+ 1 Kõrvalda kahjustavad tegurid ehk sigaretid, veip, alkohol, narkootikumid, energiajoogid.

nagu kompuuteruuringud, ehhokardiograafia, analüüsid jne ning alles seejärel tuleb arst patsienti vaatama.

Meie haigla patsientide tagasisidest tuleb välja, et meil on väga asjalikud arstid ja õed – nad räägivad küll lühidalt, aga konkreetselt ning midagi selle taha ei jää. Arstid on seotud pikkade raskete elupäästvate protseduuridega, millega saame ravida haigeid, keda 10 või 20 aastat tagasi ei saanud nii efektiivselt aidata.

Järjest arenevad spetsialiseeritud õdede vastuvõtud, meil on kiiresti arenemas südamepuudulikkuse, tromboosi ja lipiidi kabineti õdede töö, kes tegelevad kitsa grupi patsientidega ja teevad suurepärast tööd. Õdede puudus on muidugi suur, kuid me saame nende kvalifikatsiooni järjest suurendada ja nad saavad üha rohkem hakata tegema arstile lähedast tööd. Kui teatud algoritmid on välja arenenud, saab arst tegutseda kõige kriitilisemates situatsioonides ning teha otsuseid seal, kus ainult tema võib.

Teil on haruldane oskus rääkida väga keerulistel meditsiiniteemadel nii, et kõik saavad aru. Kust see pärineb ja miks olete selget sõnumit nii oluliseks pidanud?

Ma tunnen, et nii on vajalik. Palju lihtsam on ju rääkida keeruliselt kui lihtsalt. Ma ise imetlen ka tohutu teadmistepagasiga inimesi teistest valdkondadest, olgu see majandus või poliitika, kes suudavad oma mõtteid konkreetsele auditooriumile nii selgelt välja öelda.

Professionaalne oskus tekib aja jooksul, sa lihvid seda. Mul on palju välismaa kolleege, kelle selget esinemist olen alati austanud ja hinnanud ning püüdnud ise ka nende sarnaseks muutuda. Nii see on tulnud.

Kui kiireks hindate kardioloogia arengut maailmas ja millises positsioonis on sel karussellil väike Eesti?

Karussell on tõesti järjest kiiremaks läinud, kardioloogia on kindlasti üks kõige kiiremini arenevaid erialasid.

Olen oma arstitee algusest peale tegelenud düslipideemia ja kolesterooli raviga ning mäletan, kuidas hakkasime 1994. aastal ravima esimesi patsiente simvastatiiniga, mõni aeg hiljem tulid teised statiinid ja saime juurde ravimi esetimiib.

Viimase kümne aastaga on aga toimunud revolutsioon – oleme hakanud kasutama uusi bioloogilisi preparaate, millel ei ole kõrvaltoimeid ning mis on muutnud ateroskleroosi ravi efektiivseks ja ohutuks. Minu tegevuse üks kõige kõrgetasemelisem ja loomingulisem osa ongi olnud töö nende ravimite suurimate uuringute juhtkomiteedes ja olen saanud osaleda nende uuringute disaini loomisel. Esimest korda on tekkinud ravimid, mida süstitakse kaks korda kuus, ja nüüd ka sellised, mida süstitakse kaks korda aastas. See on meeletu areng! Ka hüpertensiooni ravis on juurutamisel ravimid, mis on süstitavad kord aastas.

Kolmas suur areng on toimunud diabeediravimites – on esile kerkinud kaks ravimigruppi: ühed kaitsevad südant ning on südame- ja neerupuudulikkuse ärahoidmiseks; teine ravimigrupp aitab ära hoida ja pidurdada ateroskleroosi arengut.

Neeruarteri denervatsioon on meetod, millega saavutatakse väga häid tulemusi rasketel hüpertensiooni haigetel, keda ei saa ravimitega ravida. Neerud on ühed peamised vererõhu regulaatorid organismis ning kateetri abil vähendatakse närviimpulsside levikut neeruarterites.

Meeletult on arenenud ägeda infarkti ravi aparatuur, südame rütmihäirete ravi ja südamestimulaatorid.

Aordiklapi TAVI-protseduuriga võime rindkere õõnt avamata viia kateetriga südamesse tehnilise klapi, kusjuures kaugtulemused on sama head kui avatud südame operatsiooniga saadud tulemused.

Meil on Eestis kõik võimalused, kui välja arvata üksnes südame siirdamine, mis pole Eesti suurust arvestades praegu otstarbekas. Selles vallas teeme edukat koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. Paljudel juhtudel aga ei peagi siirdamist läbi viima, sest südame vasaku vatsakese abiseadmed teevad selle töö nii hästi ära, et inimene saab päris hea elukvaliteediga aastaid elada.

Mis teemad on hetkel konverentsidel kardioloogide ja teadlaste arutelude tulipunktis?

Juba mainitud teemadele võib juurde lisada diagnostikavõimaluste arengu. Kui kompaktseks ja kvaliteetseks on läinud ultraheliaparaadid! Juba on olemas sellised ehhokardiograafid, kus operaator ei peagi olema välja õppinud. Neid saaks hakata lähitulevikus näiteks perearstipraksises kasutama.

Kompuutertomograafiaga saame näha südameartereid ja määrata kaltsiumi skoori. Sellest uuringust sõltub

väga palju, kui intensiivselt on tarvis hakata patsiendil kolesterooli langetama. Magnetresonantstomograafia näitab väga täpselt ära, kas on tekkinud müokardiit ja südamelihase kahjustus.

Võrreldes Põhjamaadega on meil kasutada ligi kolm korda vähem raha, aga me teeme kõik uuringud ja ravid ära, seejuures mitte halvemini.

Olete rääkinud riskipõhisest lähenemisest ja geneetilise soodumusega arvestamise olulisusest südame-veresoonkonnahaiguste ennetamisel. Milline on geeniandmete tulevik kardioloogias? Üks, millega oleme paljude riikidega võrreldes eesliinil, on personaalmeditsiin. Meil on väga heal tasemel geenivaramu ja tervise infosüsteem. Ent selles vallas peab Eesti veel kiiremini edasi minema. Me saaksime terviseinfosüsteemi baasil teha palju rohkem uuringuid kui praegu, näiteks välja selgitada, miks patsiendid ei saavuta kolesterooli raviga eesmärkväärtusi.

Hiljaaegu uurisime Eestis polügeense riskiskoori rakendamist südame-veresoonkonnahaiguste preventsioonis. Meil oli kaks gruppi inimesi, üle 500 neist olid tavapärase meditsiinilise järelevalve all, sama paljudel teistel kasutasime intensiivselt kõiki võimalusi, et vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski. Kõik üle 1000 uuritava olid keskealised ilma südameveresoonkonnahaiguseta inimesed, kuid nende polügeenne riskiskoor oli väga kõrge. Uuringust selgus, et riski teadasaamine annab suure tõuke elustiili muutuseks, ning me saame rakendada kiiremini preventiivset ravi vererõhu, kolesterooli ja veresuhkru suhtes, kui vaja.

Praegu on Eestis riskiskoor teada alla 100 000 inimesel, aga peame jõudma lähiajal nii kaugele, et see on teada kõigil. Väga kõrge polügeenne riskiskoor on sama ohtlik kui ülikõrge kolesterooli tase või vererõhk.

Ka Eesti inimesed ise on väga huvitatud oma geenide uurimisest, ainult üksikud ütlevad, et nad ei taha teada.

Kuidas arenevad digilahendused kardioloogias?

Juba 25 aastat tagasi oli meil Eesti väljatöötatud hüpertensiooni kodujälgimise seade Tocobo, millega tegime kliinilisi uuringuid Euroopa eri riikides – Saksamaal, Inglismaal, Soomes, Portugalis. Mingis mõttes oli see tol ajal liiga innovatiivne ja haigekassad ei soovinud seda kompenseerida.

Kroonilisi haigusi on üha rohkem, kuna oskame neid paremini diagnoosida, ning seetõttu saame neid hakata varem ja õigeaegselt ravima. Nüüd teevad hüpertensiooni, diabeedi, südamepuudulikkuse valdkonnas kodujälgimisseadmed arsti või õe konsultatsiooni vahepeal tänuväärse töö ära.

Minu tegevuse üks kõige kõrgetasemelisem ja loomingulisem osa on olnud töö uute ravimite suurimate uuringute juhtkomiteedes ja olen saanud osaleda nende uuringute disaini loomisel.

Olemas on üle miljoni terviseäpi, mis toetavad terviseteadlikke inimesi südamehaiguste ennetamisel. Valdava enamuse rakenduste põhihäda on küll selles, et neil pole tõenduspõhisust ja nendega pole tehtud valideerimisuuringuid, ent on ka rakendusi, millele on tehtud võrdlusuuringuid platseebogrupiga.

Mis teil kui südamearstil südame puperdama paneb, mõeldes inimeste tervisekäitumise peale?

Paljud Eesti lapsed on ülekaalulised ja liiguvad vähe. Suhkrujoogid ja eriti energiajoogid kahjustavad tohutult organismi. Noored kipuvad energiajooke kuritarvitama ning sellest võivad tekkida eluohtlikud seisundid. Pidevalt tarvitades harjub organism nendega ära, aga neist ei saa energiat pikalt, vaid ainult korraks. Pikas plaanis läheb energiatase alla, süda saab kahjustada ja võib tekkida isegi äkksurm.

• Suitsetamine ja eriti veipimine noorte hulgas on eriti hull.

• Tubakas on 4000 keemilist ainet, millest paljud ohustavad veresooni ja südant, tekitavad südame rütmihäireid ja vererõhutõusu.

• Alkoholi kuritarvitamine eriti nädalalõputi ja suurtes kogustes – nagu Põhjamaades on muster – laastab organismi.

• Ka narkomaania on muutunud noorte hulgas päris suureks probleemiks, sest keelatud aineid on lihtne kätte saada. Kõik see on väga hirmutav.

Statistika järgi on Eesti inimeste suremus südamehaigustesse kolme aastakümnega kõvasti vähenenud. Mis on selle positiivse trendi taga? Tänaseks on suremus südame-veresoonkonnahaigustesse vähenenud isegi üle 70%, kuid jääme siiski veel maha stabiilse arenguga riikidest.

Positiivset trendi on soodustanud meie elatustaseme paranemine, ka toitumine on läinud väga palju paremaks – on tekkinud võimalused ja mitmekesised valikud.

Inimesed on tunduvalt teadlikumad, sest infot liigub rohkem. Suur teene on ka tohutult arenenud ravivõimalustel ning uutel tõhusatel ravimitel.

Inimestele tuleb anda positiivseid sõnumeid, siis nad tulevad riskitegurite ohjamise ja raviga kaasa.

Südamenädala 25. aastapäevaks panin kokku

„25 südame soovi“ ja ma ütlen ikka: „Sina oled oma terviselaeva kapten.“

Patsientide kaasamine oma tervise hoidmisel ja parandamisel on see, millega saame tänapäeval edasi minna. Arstiabisüsteem saab katastroofe ilusasti ära siluda, inimesi elule tagasi tuua, me saame ka preventiivset ravi teha, kuid otsus raviprotseduuride ja kroonilise ravi jaoks peab olema patsiendi ja arsti jagatud otsus. Siis see töötab väga hästi.

OnKontakti

projektiHIMSS-ilesitleti

7.–9. juunini toimus Lissabonis HIMSS 2023 European Health Conference & Exhibition, kus Regionaalhaiglat esindasid innovatsiooni ja välissuhete juht Terje Peetso, IT arendusjuht Sandre Elland ja innovatsioonispetsialist Siiri Heinaru. HIMSS ehk Healthcare Information and Management Systems Society on suurim tervishoiutehnoloogia ökosüsteem maailmas. Konverentsil ja messil osalemise eesmärk oli tutvuda uusima tervishoiutehnoloogia ja innovatsiooniga, samuti luua uusi kontakte ja värskendada olemasolevaid ning tutvustada haiglat.

Kõrge pilotaažiga

inimene

Laboriarst-vanemarst Marika Pikta, meeskonnaliige ja doktorant

Pole saladus, et professor Margus Viigimaa on rahvusvaheliselt tunnustatud arst ja teadlane. Lisaks on tal suur panus Regionaalhaigla ja TalTechi koostöö arendamisse. Ta oskab koordineerida ja organiseerida meeskonnatööd virtuoosselt, nii et igal liikmel on huvitav osaleda ning tulemuseks on sõbralik ja professionaalne meeskond.

Vaatamata sellele, et ta on professor, oskab ta patsientide, kolleegide, tudengite, magistrantide ning doktorantidega rääkida inimkeeli. Ta on igal ajal abivalmis, väga kannatlik ja intelligentne.

Dr Margus Viigimaa propageerib tervislikku elustiili mitte ainult suuliselt, vaid enda näitel. Ta on aktiivne, sportlik ja positiivse energeetikaga inimene. Ta on tõeliselt kõrge pilotaažiga inimene.

Mul väga vedas, et ta juhendas minu doktoritööd. Ta aitas mul uskuda endasse.

Suuline ettekanne ja paneeldiskussioon Sel aastal oli Regionaalhaiglal ainulaadne võimalus suulise ettekandega tutvustada kaugteenuste projekti OnKontakt – vähipatsiendi e-tugi. Koos TalTechi professori Peeter Rossiga andis innovatsioonispetsialist Siiri Heinaru lühikese ülevaate pilootprojekti ülesehitusest ja osaleti ka järgnenud paneeldiskussioonis, mille peamine rõhuasetus oli tehisintellekti kasutamisel kliinilises töös. Kõlama jäi nõustamise ja õpetamise olulisus uudsete tehnoloogiate integratsioonil patsiendi teekondadesse, eesmärgiga suurendada usaldust ning maandada skeptilisust ja hirme.

„Messialal loodud kontaktid haigla infosüsteemi pakkujatega olid äärmiselt kasulikud, kuna oleme uue haigla infosüsteemi otsingul. Saime süsteemide vaateid katsetada, klikkida ja kriitilisi küsimusi küsida,“ kommenteeris konverentsil osalemise tähtsust IT-teenistuse arendusjuht Sandre Elland. Samuti pidas ta oluliseks uut informatsiooni

European Health Data Space’i teemal ning näiteid ja diskussioone Chat GPT ja AI kasutamisest tervishoiusektoris.

Motivatsioon ja tunnustus

Innovatsiooni ja välissuhete juht Terje Peetso lausus Lissabonist naastes: „Sellistel üritustel osalemine on oluline väliskontaktide loomiseks ja seekord, mis seal salata, saime ka Tervisekassa Terviseportaali arendusmeeskonnaga paremini tuttavaks. Isiklike suhete tasandil on alati kiirem ja mugavam algatada tööalaseid teemasid. Personaalsed tutvused väliste

organisatsioonide juures loovad võimaluse ühiste projektide algamiseks ja rahastustaotluste kirjutamiseks. Samuti avardavad suuremahulised konverentsid oluliselt silmaringi ja annavad lisamotivatsiooni innovatsiooni arendamisel oma haiglas. Meiega võtsid juba Lissabonis ühendust paar Euroopa ülikooli ja organisatsiooni edasise koostöö asjus, eeskätt just OnKontakti kogemuse jagamisest lähtuvalt.“

Siiri Heinaru hinnangul oli kindlasti olulisim OnKontakti projekti suuline ettekanne, mis on projekti meeskonnale suur tunnustus. „On suur au, et HIMSS-i konverentsi korraldusmeeskond otsustas anda väga suurte riikide ja väga mahukate projektide kõrval võimaluse ka meile. Oluline on tunda, et teeme teiste Euroopa riikidega sarnaseid tehisintellekti ja uudse tehnoloogia projekte, seda vaatamata oma väiksusele. Loodan väga, et õige pea saame olla uhked ka üleeestiliselt raviteekondadesse integreeritud uudsete lahenduste üle,“ nentis Heinaru.

Positiivset trendi on soodustanud meie elatustaseme paranemine, ka toitumine on läinud väga palju paremaks.

Miks olete valinud just õe eriala? Kirjeldage palun põgusalt oma teekonda. Ma ei ole see, kes oleks lapsest saadik tahtnud õeks saada, mul pole sellist sihti silme ees olnud. Mu peres pole ühtegi tervishoiutöötajat, mul pole olnud kedagi motiveerimas ja rajale suunamas.

Minu teekond õenduseni algas hoopis kosmeetikakoolis, kuhu astusin mõttega midagi proovida. Seal aga haaras mind anatoomialoeng –mäletan üht kolmetunnist loengut, kus pastakas vihikust ei tõusnud ja käes oli kirjutamiskramp. Meie tollane õppejõud Marika Asberg oli ka Tallinna Tervishoiu

Kõrgkooli õppejõud ning pärast tundi uurisin temalt, kas võiksin proovida õendusõppesse astuda.

Sain temalt jah-sõna kätte ning tegin kohe sisseastumiskatse. Alustasin oma õpinguid hommikuste loengutega tervishoiukõrgkoolis, õhtuti olin praktikal kosmeetikakoolis.

Aastal 2016 alustasin Regionaalhaigla pea- ja kaelakirurgia keskuses. Seal on senini minu töökoht ja meeskond. Esialgu alustasin abiõena, aastal 2019 liikusin päevasele tööle polikliinikus.

Hetk tööst

Kui kunagi töötasin statsionaaris, ütles kolleeg väikesele patsiendile: „Sinust saab ka tulevikus arst!“, mille peale viimane vastas: „Ei, ma tahan õhtul koju minna!“

Milline on tavaline päev õendusjuhi elus?

Õendusjuhi tavaline päev on tihti kaootiline, täis jooksvaid probleeme ning keerukaid lahendusi, kuid sisaldab alati ka tänulikkust, naeratusi ning kokkuhoidvat meeskonnatööd.

Mis töös enim rõõmu pakub ja mis kõige rohkem meele mõruks teeb?

vaks vastuvõtuks just sellistele patsientidele.

Terviseteaduse magistrantuur, minu kursusekaaslased ning juhendaja Kristi Rannus voolisid minust teistsuguse õe, kes hakkas küsimusi küsima ning julges mõelda, et võiksin ise vastuseid otsida. Sain julgust, et ma ei pea vooluga kaasa minema ja korraldusi ootama, vaid patsientide parem tervishoiuteenuse kogemus võib olla reaalselt meie enda teha.

Kõige enam pakub rõõmu, kui minust on olnud kasu patsiendile või kolleegile – kas siis koolitades, nõustades või lihtsalt küsimustele vastates. Suurt heameelt teeb, kui patsient lahkub minu juurest enesekindlamana omaenda tervise juhtimises, teades, et ta ei ole oma muredega üksi. Võrreldes õe iseseisvale vastuvõtule saabuvat ning lahkuvat patsienti, on vahe äärmiselt märgatav – melanhoolia asendub naeratusega, ebakindlus julgusega.

Meele teeb mõruks negatiivne suhtumine ning lahenduste leidmise asemel probleemide järjepidev eesmärgitu korrutamine.

Patsientide parem kogemus on meie enda teha

Tekst: Eli Lilles

Fotod: Regionaalhaigla

Aasta õde, pea- ja kaelakirurgia polikliiniku õendusjuht Agnes

Ulp pole alustanud väikesest peale kindla sihiga silme ees õeks saada. Kuid ta on seda meelt, et alati ei peagi kaugele ette teadma, kuhu teekond viib, vaid huvipakkuvatest võimalustest kinni haarama ning lihtsalt jah ütlema.

2020. aastal sai minust pea- ja kaelakirurgia polikliiniku õendusjuht. Tänu magistrantuuris käsitletud trahheostoomia ning larüngektoomia teemale hakati mind märkama, mind kutsuti lugema stoomide koolitusele trahheostoomist ning hakkasin koordineerima koolitust, mis puudutab trahheostomeeritud patsiendi multidistsiplinaarset käsitlust. Mulle hakati nõu küsimiseks helistama teistest haiglatest ja intensiividest üle Eesti. Olin saanud kellekski, kellega trahheostoomi teemal konsulteerida.

Kas juhi roll on olnud teadlik valik?

Sugugi mitte, sattusin sellesse rolli vaikselt oma rada käies. Sügisel 2019 alustasin magistriõpinguid. Uurisin trahheostomeeritud ning larüngektomeeritud patsiente ning valmis tegevusjuhend õe iseseis -

Juhi positsioon arendab, paneb keerukatesse olukordadesse ning seab lahendamiseks mitmekülgseid ülesandeid. Kõige suurem väljakutse on olnud töökorraldus personalipuuduse olukorras. Olen oma eesmärgiks seadnud optimaalse ja ohutu perioperatiivse teekonna patsiendi jaoks, personali jaoks suurima võimaliku töörõõmu.

Juhi positsioon

arendab, paneb keerukatesse olukordadesse ning seab lahendamiseks mitmekülgseid ülesandeid.

Andke mõni soovitus, kuidas töömõtted peast saada. Keskkonnavahetus. Minule näiteks piisab pärast tööd aias Nõmme mändide all istumisest, aga värske õhu ja looduse helide nautimiseks sobib ka mõni park või mets.

Mida tähendab teie jaoks aasta õe tunnustus?

Aasta õena tunnen ennast märgatuna, hoituna ja väärtustatuna. See on mulle suurim au ning tunnustus. Tänan kogu oma mitmekülgset meeskonda, kelleta see ei oleks olnud võimalik.

Viis aastat tagasi poleks ma äsja alustanud õena iial arvanud või uskunud, et sellise tunnustuse osaks saan. Alati ei pea kaugele ette teadma, kuhu teekond viib, ega pea endale rangeid eesmärke seadma, mida ja mis ajaks saavutada. Julgustan proovima ja huvipakkuvatele võimalustele jah ütlema – ei tohi mõelda, et ei saa hakkama.

Kati Remmel: hooldajad võiksid oma elukutset rohkem

hinnata

Aasta hooldustöötajaks valitud Kati Remmel on elu jooksul pidanud mitmeid eri ameteid. Ta ütleb, et vaheldust peab olema, ning on kõikidest kogemustest midagi kaasa võtnud, et inimesi paremini mõista.

Mõte

Hooldajad võiksid oma elukutset rohkem hinnata, sest mitte keegi teine ei saa sinu eriala hinnata, kui sa ise seda ei tee. Võiks olla uhke oma töö ja erialavaliku üle, oleme vajalikud.

Fotod:

Rääkige natuke oma tööteekonnast ja erialavalikust.

1990ndatel töötasin Valkla hooldekodus ning samal ajal käisin kaheaastasel hooldustöötaja baasõppel. Selle paberiga sain Merimetsa nakkuskeskusesse hooldusõeks ning töötasin seal pea kaheksa aastat. Elasin maal ja töö haiglas oli puhtalt praktiline valik –öisesse vahetusse otsiti hooldajat ja mõtlesin, et pean linna vahet vähem käima. Hiljem jõudsin Regionaalhaiglasse, aga nende aastate vahepeal oli alati mingeid teisi töid.

Olen elu jooksul väga palju seinast seina ameteid pidanud, õmblustööst kaupluse juhatamise ja rahvusvahelise tööni saatkonnas. Vaheldust peab olema, siis mõistan inimesi palju paremini. Töö inimestega on mulle alati klappinud. Võibolla suudangi haiglatööd tänu sellele hästi teha, et olen kogemusi saanud eri eluvaldkondades.

Tervishoius räägitakse palju läbipõlemisest. Kas mitmekülgsus on aidanud seda ennetada ja vältida?

Päris kindlasti. Nooruses olin võimeline töötama mitme koormusega, aga ka siis oli teine töökoht täiesti teisest valdkonnast. Ma ei suutnud vist niipalju samasugust tööd teha. Praegu on mul üks töö ja ainult päeval, öötööd enam ei soovi. Mulle meeldib rõõmsa meelega ja väljapuhanuna tööle tulla. Elus tuleb erinevatele asjadele ruumi teha –aeg töötada ja aeg puhata.

Mis teile hooldajatöös kõige rohkem meeldib?

Ma ei ole seda niimoodi endale kunagi teadvustanud. Eks inimene ongi see põhjus, seda ei saa millegi muu pärast teha. Eriti taastusravis saan aru, kui peenelt inimene on loodud, see nüansirohkus. Näen, kui väikesed kõrvalekalded annavad suure muutuse, kui imeline on taastumine. Inimesed jagavad oma lugusid, need on nii erilised.

Kolleegid on alati toredad. Aga töö peab meeldima, mina ei suudaks teha tööd, mis mulle ei meeldi. On raskeid hetki, aga need on meile endale õpetuseks.

Tähtis osa meie töös on iga patsiendi kaasamine kõigesse: riietumine, istuma tulemine, hambapesu, kammimine. On seda vähe või palju, aga midagi ta ikka saab ise teha. Sellest lõbust ei jäeta kedagi ilma. Ideaalis tahab see aga kahjuks rohkem aega, kui meil on.

Kus te ennast tulevikus töötamas näete?

Hetked perega või üksi looduses on suureks kosutuseks.

Foto:

Jagage mõnd erilist või meeldejäävat hetke oma tööst. Saan rääkida loo, mida olen oma tuttavatele jaganud, mis päris algul mind taastusravis nii üllatas. Tuli meile insuldijärgne patsient, kellel väliselt oli kõik korras, ta kõndis ja rääkis hästi. Mul tekkis küsimus, miks ta tuli. Aga siis andsin talle kätte T-särgi ja ta ei osanud seda selga panna – hakkas kaelaaugust sisse pugema. Sel hetkel tabasin end

arusaamalt, kui imeline looming inimene on: ajus on spetsiaalne koht selleks, et oskaksid särki õigetpidi selga panna – see tegi hetke väga sügavaks.

Millised hetked kõige raskemad on?

Kõige raskemad on võib-olla need momendid, kus pean tõdema, et lõpmatuseni ei saa kedagi aidata ja motiveerimisest ei piisa. Kui elul tuleb mingil hetkel piir ette ja inimene tahab rahu ...

Teistpidi, mis on raske hetk? Ja kummale meist? Patsiendil pole ju ka lihtne – võõras koht ja teadmatus tuleviku ees. Milline mina ise patsiendina oleksin?

Võib-olla on rasked need juhud, kui inimesed on inimlikult väga õelad, ülbed ja üleolevad ning teevad kõigi olukorra ümberringi raskeks. Aga ei taha uskuda, et sellisel inimesel endalgi kerge on.

Enamasti üllatab inimesi hooldajatöö tähtsus, selle eest ollakse tänulikud. Me pole ka hooldajatena ise seda alati osanud hinnata.

Millised patsiendid teil taastusravis on?

Põhiliselt on insuldijärgsed patsiendid, aga on ka traumajärgseid ja ortopeedilisi (Kati Remmel töötab II taastusravi osakonnas – toim.).

Olen avatud, sest nagu öeldakse, inimene mõtleb, jumal juhib. Kõik need kohad on tulnud ootamatute pakkumistena ja olen sinna kuidagi sattunud. Miks mitte siis proovida? Praegu olen siin rahul. Võib-olla kunagi tahaksin saada välismaa kogemust silmaringi laiendamiseks. Mulle meeldis COVID-i aeg selles mõttes, et sain teises osakonnas töötada. Vahel on hea näha, kuidas teistes osakondades midagi tehakse, saad midagi uut teada.

Keskkonnavahetust juba mainisite, aga millised on teie nipid, kuidas ennast hoida ja paremini hakkama saada?

Kõigepealt meenub meeskonnatöö – ei pea kõigega üksi hakkama saama. Teiseks suhted kolleegidega: päev peab lõppema sellise suhtega, et järgmisel korral saate naeratades üksteisele tere öelda. Ikka tekib raskeid hetki, aga need tuleb kõik ära rääkida, mitte käärima jätta. Austa kolleegi, patsienti ning enda ja ka teiste tööd.

Olen õppinud ka seda, et ei tasu muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Kui kodus mõtlen, kuidas teised osakonnas hakkama saavad, kuidas töö käib – see ei aita ju kedagi. Järelikult pole mõtet muretseda.

On teil mõni eeskuju?

Kaudses mõttes ehk mu ema, kes oli väga meditsiiniteadlik, kuigi ta ei töötanud meditsiinivaldkonnas, aga tegelikult igatses arstiks saada. Selline huvi, inimesest hoolimine ja meditsiinitundlikkus – arvan, et natuke võin selles oma ema süüdistada.

Tekst: Eli Lilles

Regionaalhaigla

erakogu

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis Karajev hoopis füüsikat õppida, aga matemaatikahinne ei lasknud plaanil teoks saada. Järgmine valik oli näitlejakutse, kuid teatrikoolis olid sisseastumiskatsed selleks aastaks läbi. Meedikust ema pakkus lahenduseks tervishoiu õppimist. „Ütlesin emale, et võin ju proovida, ning kui ei meeldi, saan ära tulla. Siin ma siis kolm-neli aastat hiljem olen,“ võtab mees oma teekonna erialavalikul lühidalt kokku.

Aasta tulevikutäheks

Anname endast patsientide jaoks parima

kuulutatud õde Richard Karajevist ei saanud füüsikut või näitlejat. Miks mitte proovida tervishoidu? Paar aastat hiljem pärjatakse ta tulevikutähe tiitliga.

alal tegutseb. „Alati positiivse vaatenurgaga ja aktiivne,“ kirjeldab ta.

Patsientidest hoolimine on Karajevile südamelähedane: „Patsientide jaoks tuleme iga päev tööle ja anname endast parima.“ Õe töö juures köidavad teda erinevad protseduurid ja tegevused, mida iga päev ette võib tulla, olgu need siis sidumised, verevõtud või kanüüli paigaldamised.

„Kõige rohkem pakub rõõmu, kui patsiendid südamest tänavad,“ kinnitab ta, sest see motiveerib alati. Samuti teeb meele rõõmsaks raskes seisus patsiendi paranemine või lausa kojuminek. Meele teeb mõruks, kui on näha, et haige ei parane või lahkub elavate hulgast. „Õnneks tuleb seda viimast vähe ette,“ ütleb ta.

Miks õeks õppida?

Karajev kinnitab, et häid põhjuseid, miks õeks õppida, on palju.

„Õe töö tuleb alati kasuks, kunagi ei tea, millal kellelgi mõni tervisemure tekkida võib. Tervishoid on universaalne – inimorganism on eri riikides ikka sama ning õendusteadmised ja -tarkused ei kaota võõrriigis oma väärtust. Haigeid inimesi tuleb kogu aeg juurde, see tähendab, et ka tööd tekib juurde ning tööpuuduse pärast ei pea muretsema,“ loetleb ta.

Õppe juures hindab ta praktikavõimalust: „Õenduse õpe ja õe töö on väga praktiline ja käeline. Mulle väga meeldis, et peaaegu pool kooli õppekavast oli praktika.“

Soovitus

Kooli ajal sattus ta praktikale kirurgiakliinikusse onkokirurgia keskusesse ja huvitav valdkond jättis ta mõlemal korral kohe ka keskusesse tööle. „Meil on nii tore kollektiiv ja nendega on väga mõnus koostööd teha, seepärast olen siia osakonda (I kirurgia – toim.) jäänud. Kodulähedane haigla on ka suurim ja uudseim,“ põhjendab ta.

Ema eeskujul meditsiini teele

Oma eeskujuks peab Richard Karajev ema, sest just õest-ämmaemandast ema on põhjus, miks ta meditsiini-

Kuidas end pingelise töö taustal hoida? Sellise töö puhul on kõige tähtsam, et ei tohi negatiivseid ja ebameeldivaid mõtteid koju kaasa viia. Tore on, kui sul on keegi, kellega saad töömuredest ja -rõõmudest rääkida.

Tulevikus soovib ta arendada juhendamisoskuseid ja üldiseid teadmisi, näiteks paremini seostada ja mõista patsiendi haigust ja raviskeemi. Täpsema spetsialiseerumise peale pole Karajev jõudnud veel mõelda, huvitavaks peab ta erakorralist meditsiini.

Patsiendid on heades kätes

Karajev kinnitab, et aasta tulevikutähe tiitel tuli talle täieliku üllatusena: „Ma ei oodanud ja arvanud, et mind sellises valguses nähakse. Tihti tundub, et kolleegid on palju tublimad ja teevad rohkem,“ sõnab ta, lisades: „Eks olen siis midagi õigesti ja hästi teinud ning loodan, et olen selle tõesti ära teeninud.“

Kindlaid tulevikueesmärke ta tiitli tõttu endale seadnud pole, kuid

üldine siht on seatud: „Minu eesmärk on olla see, kellega on meeldiv koostööd teha, kelle juurde inimesed oma probleemiga julgevad tulla. Proovin ikka patsientidele ja kolleegidele abivalmis olla.“

Kui palun tal oma tööst mõnd meeldejäävat seika meenutada, räägib ta loo ühest valvekorrast: „Olin tööl koos kahe väga pädeva õega. Osakonnas on arst, kes õhtupoole veel läbi käib ja kõik patsiendid üle vaatab. Kui ta nägi, et tööl oleme mina ja teised õed, ütles ta seepeale, et täna on raskekahurvägi kohal ja ta ei pea muretsema, sest patsiendid on heades kätes.“

Patsientide jaoks tuleme iga päev tööle ja anname endast parima.

Aga ehk just see seik annabki vastuse, miks tiitel just talle läks.

Tulevikutäht Richard Karajev, suviti õpilasmaleva rühmajuht.

Tekst: Eli Lilles Fotod: Regionaalhaigla, erakogu

Nõukogu

... on sihtasutuse organ, mis kavandab sihtasutuse tegevust, korraldab sihtasutuse juhtimist ja teostab järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle.

Taavi Rõivas on Regionaalhaigla nõukogu liige alates 2021. aasta juulist. 30. augustil 2022 valiti ta Regionaalhaigla nõukogu esimeheks.

Taavi Rõivas:

Nõukogu jälgib kindlasti ravijärjekordade pikkust ja ravikvaliteeti. Et me hoolitseme oma personali eest, on nii-öelda baashügieen, aga riik ootab meilt ka patsiendivaadet, et ravijärjekorrad üha lüheneksid.

Ravikvaliteedi üle võib aga Eestis ilma igasuguse liialduseta väga uhke olla. Olles terviseministrina pool maailma läbi käinud, võin öelda, et see, mida meie arstid teevad Regionaalhaiglas, on midagi niisugust, millest väga paljud riigid ainult unistavad.

Kas Eestit saab võrrelda Põhjamaadega?

Põhjamaades on haiglate teeninduspiirkonnad suuremad. Näiteks Helsingi Ülikoolihaigla teeninduspiirkond on suurem kui Eesti rahvaarv – 1,6 miljonit.

Nähtavas tulevikus on Eesti tervishoius kaks olulist keset: Tallinnas Regionaalhaigla ja Tartus Kliinikum. Et vahepeal tehti katse ehitada Tallinna Haigla suuremaks kui Tallinna linn – ilmselt kõigile, kes natukenegi tervishoiust jagavad, oli arusaadav, et see on määratud hukule. Plaani, mis on suurem kui elu, ongi väga raske ellu viia. Juba sotsiaalministrina kümme aastat tagasi toetasin väga Tallinna keskhaiglate ühendamist. Aga vahepeal planeeriti seda kahjuks niimoodi, et tõusti seal liiga maast lahti.

Kuidas võiks Tallinna Haigla ideega edasi liikuda?

inimeste jaoks kõige olulisem, pakkuda lootust inimestele, kellel võib see lootus olla mõne diagnoosi tagajärjel kustumas. Need on asjad, millega meie inimesed tegelikult igapäevaselt tegelevad, ja minu unistus on aidata kaasa sellele, et meil oleks maailma tipptasemel võimalused oma tööd teha. Ma arvan, et see on kõige tähtsam.

Kui mõtleme sellele, kui palju on need võimalused Eesti tervishoius kümne või kahekümne aasta jooksul arenenud, siis see on täiesti uskumatu, aga ma usun, et me saame veel paremini. Meie arstid-õed, tehnikud –kõik on valmis tegema veel kümme korda keerulisemaid asju mõnel erialal. Ma usun, et me peaksime pingutama, et need võimalused luua.

Mida saaks veel paremini teha?

Tekst: Marina Lohk

Foto: Regionaalhaigla

ravikvaliteedi üle võib Eestis väga uhke olla

Alates 2022. aasta 30. augustist on Regionaalhaigla nõukogu esimees Taavi Rõivas. Ta selgitab, millega tegeleb haigla nõukogu ja millised eesmärgid on ta seadnud.

Milline roll on nõukogul Regionaalhaiglas?

Näen nõukogu rolli selles, et luua eeskätt haigla meditsiinipersonalile kõik võimalused, et inimesi maksimaalselt hästi ravida. Viimane asi, mida nõukogu tegema peaks, on sekkuda sellesse, kuidas ravi toimub. Aga et oleks loodud nii tingimused kui olemas ka kõik vajalik, kaasa arvatud näiteks tervisekassa leping – need on teemad, millega nõukogu tegeleb.

Meie haiglal lasub vastutus vähemalt poole kui mitte rohkema Eesti tervishoiu eest ja see roll ajas ainult kasvab. Nõukogu ülesanne on sellele kaasa aidata ja luua need võimalused.

Mida nõukogu täpsemalt otsustab?

Kõik strateegilised küsimused käivad nõukogu laualt läbi, olgu selleks valdkondade tulevikuplaanid või kõik,

mis puudutab investeeringuid. Viimati arutasime näiteks onkoloogia tulevikku, kuidas võimalikult laiapindselt oleks võimalik ravida, millised on pudelikaelad, seda mitte ainult Regionaalhaiglas, vaid kogu Eestis. Me ei tegele igapäevaste teemadega, küll aga sellistega, mis mõjutavad Regionaalhaigla tulevikku aasta, kahe või viie pärast.

Kui mainisite onkoloogia tuleviku arutamist, kas võib öelda, et need arutelud võivad jõuda ka Sotsiaalministeeriumi lauale?

Absoluutselt! Nõukogu roll ongi ju tegelikult olla asutaja esindaja.

Tulevikus võiks ministeeriumi tasandil olla täpsemalt sõnastatud asutaja ootused haiglale ehk mis on see, millega peame haiglas hakkama saama, et ühiskond või maksumaksja või tervisekassa saaks hinnata meid hindele viis.

Kui Lastehaigla, mis on samuti kõige kõrgema järgu haigla, kõrvale jätta, siis Eestisse ei mahu kolme kõige kõrgema järgu haiglat. Isegi kui kuskilt tuleb see miljard eurot, siis mõeldes kõikidele neile arstidele, õdedele, hooldajatele, ei ole matemaatiliselt loogiline ehitada sellises mastaabis haiglat praegustele lisaks. Küll aga saab Tallinna Haigla olla keskhaigla tasemel ja vaadata tuleks, kuidas praegust aegunud hoonestust uuendada. Sellel on loogika küll.

Teema, mis oli Tallinna haiglas täiesti lahendamata ja mis on tegelikult keskhaiglate üks olulisemaid rolle või Tallinnas ja lähiümbruses täiesti keskhaiglate vastutus, on sünnitus. Peaks palju rohkem keskenduma sellele, kus siis tulevikus sünnitusvõimalus on ja kuidas see suhestub Lastehaiglaga.

Olete nõukogu esimees alates eelmise aasta augustist. Mis on olulisemad teemad, millega sel perioodil on tulnud tegelda?

Ma arvan, et haigla strateegia ja erialade tulevik. Me oleme arutanud, kuidas tagada Eestis maksimaalselt heal tasemel ja maksimaalselt kättesaadavad tervishoiuteenused. Kõige keerulisemad ja käegakatsutavamad teemad on olnud seotud kinnisvarainvesteeringute ja olmeküsimustega, aga ma ei tahaks neid kõige olulisemaks pidada.

Millised on teie enda ideed, eesmärgid, mida võiks Regionaalhaiglas teostada?

Mul on päris mitu unistust Regionaalhaiglaga seoses ja võib-olla kõiki üksikasjalikult ei peakski kirjeldama enne, kui need on ellu viidud. Laiemalt on need seotud sellega, et Regionaalhaiglas oleks võimalik pakkuda maailma absoluutsel tipptasemel ravi nendes valdkondades, kus see on

Võtame sellesama onkoloogia – kui maailmas on veel paremaid, veel keerulisemaid, veel kallimaid kiirendeid, siis me peaks pingutama selle nimel, et need võimalused oleksid ka meil olemas. Mina ei usu sellesse, et onkoloogiat saaks laiapindselt Eestis korraldada keskhaiglate tasemel. Pigem usun sellesse, et luua Regionaalhaiglasse ja Kliinikumi tipptasemel võimalused ning leida võimalused tuua patsiente rohkem suurtesse haiglatesse, kus tõesti on võimalik nii kirurgilist kui ka keemia- ja kiiritusravi pakkuda täpselt selliselt, kuidas kellelgi vaja on. Mina ei näe seda, et peaksime piiratud ressursid väga laiali pudistama, pigem vastupidi: konsolideerimine on see, mis aitab meil paremat tulemust saavutada.

Kui räägime Eesti heast ravikvaliteedist, siis järjekordade üle võib kuulda palju nurinat. Mida saaks selle probleemi lahendamiseks teha?

Kõik sõltub taustsüsteemist. Loomulikult, kui inimesel on vaja saada arsti juurde, siis ta tahab seda kohe. Aga kui võrdleme ennast teiste riikidega, siis tegelikult see seis ei ole nii halb. Kuid see ei tähenda, et ei saaks veel paremini. Maailmas on megatrendid, millega peab arvestama ka tervishoius. Üks neist on see, et tehnoloogia areneb ja võimaldab võtta lihtsamaid ülesandeid üle. Ka meditsiin areneb, meil on võimalik teha järjest keerulisemaid ravijuhtusid ja üha paremini inimesi ravida.

Kuid selle trendiga kaasnevalt peame tehnilisemaid ülesandeid delegeerima järjest allapoole. Kui on ülesandeid, mida arst saab delegeerida õele või õde spetsialistile, kes on kitsalt selle valdkonna peal, aga võib-olla mitte õeharidusega, siis tuleb seda teha. Kui on ülesandeid, mida saab delegeerida assistentidele või hoopis tehnoloogia abil ellu viia, siis tuleb ka seda teha.

Meil ei ole mõtet luua illusiooni, et meil on kümne aasta pärast kaks korda rohkem arste – ei ole, ja ka praeguseid näitajaid hoida on paras väljakutse. Samas tervishoid areneb, võimalused inimesi ravida arenevad, nõudlus areneb, inimesed elavad kauem.

Pigem peame nägema neidsamu trende, mis on kogu maailmas. Nii nagu iPhone suudab võib-olla teha mingis küsimuses kümne inimese tööd, on tervishoius neid asju, kus arstid-õed saavad tehnoloogia endale appi võtta, olla märksa produktiivsemad ja keskenduda sellele, mis on kõige olulisem.

Kui Regionaalhaigla töötajad ütlevad Y, siis käib jutt Mustamäe meditsiinilinnaku

Ytipptasemel keskkond vähija neeruraviks „

kõige uuemast, Y-korpusest, mida võib pidada teerajajaks nii patsientide ja töötajate

heaolus kui ka uuringuteks ja teadustööks loodud keskkonnas.

Tekst: Anu Jõesaar

Fotod: Oleg Harchenko, Rait Tuulas, Regionaalhaigla

Huvitav fakt

Korpuse projekteerimishanke menetlust viidi läbi rekordiliselt kuuel korral. Neljal korral see vaidlustati ning pakutud tööde hind oli liialt kallis.

Igrekis“ seavad end suve jooksul sisse onkoloogia- ja hematoloogiakliinik: päevaravi asub esimesel, hematoloogia palatid teisel ja onkoloogia palatid kolmandal korrusel. Samuti on siin sisehaiguste kliiniku nefroloogiakeskus: hemodialüüs esimesel ja palatid neljandal korrusel. Hoone nullkorrusel asuvad apteegi lahustuskeskus ja kahe magnetresonantstomograafiga (MRT) radioloogia-

üksus. Uue hoone teine pool kuulub tervenisti patoloogiakeskusele, kes on oma uut maja oodanud juba väga pikka aega. Tänapäevased labori- ja lahanguruumid on kindlasti parim töökeskkond. Mõeldud on ka tulevikumuutustele, eeldused on loodud digipatoloogia tulekuks ja ka molekulaardiagnostika võimaluste laiendamiseks. Igal sammul on arvestatud, et patsient tunneks ennast ravikeskkonnas võimalikult mugavalt ja hästi. Eraldi on mõeldud lähedastele, kes on väga oodatud patsienti raviteekonnal toetama. Samuti on erilist tähelepanu pööratud arstide, õdede ja hooldajate töö- ja puhketingimustele. Infrastruktuuritehnika teenistuse juhi Mairo Hirmo sõnul on uue korpuse eripäraks, et see on rajatud peamiselt immuunpuudulikkusega patsientidele. See tähendab, et selles korpuses on kogu tarbeveesüsteem kõikjal pidevalt tsirkuleeritud ning palju on isolaatorpalateid. Ka tavapalatid on valdavalt kas ühe- või kahekohalised, kolmekohalisi on üksikud.

Vähiravipatsientidel on mugavam

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja Helis Pokker ütleb,

et tema kliinikusse on uus korpus toonud päris palju muutusi alates juba sellest, et ravivõimalused on avaramad. „Hematoloogia ja keemiaravi on mõlemad saanud 36 voodikohaga statsionaarsed osakonnad. Hematoloogiakeskusele, kelle varem 26-kohalise osakonna voodihõive oli pidevalt üle 90% ja patsiendid olid sageli nn laenu- või satelliitkohtadel teiste erialade juures, avardab kümne voodikoha lisandumine ravivõimalusi väga oluliselt. Hetkel õpetame selleks õdesid.“

Mõlema eriala statsionaarses osakonnas on peamiselt ühe-kahekohalised palatid ning kümne isolatsioonipalatiga plokk, mille loomise vajadusele andis lisatõuke COVID-19 pandeemia kogemus. Eriti hea meel on kliiniku juhatajal uue ja märkimisväärselt suurema päevaravi üle, mis oli oma senistest ruumidest igati välja kasvanud. „Vähiravist väga suur osa, 90% ja rohkemgi on tänapäeval ambulatoorne, palatiravi osakaal on vähenemas, seetõttu olid lisaruumid väga oodatud.“

Asjana, mida varem üldse ei olnud ja sügisest on, toob dr Pokker esile keemiaravi statsionaarse osakonna 2. astme intensiivravi

jälgimispalati. Praegu koolitatakse selleks tööks välja nii õdesid kui ka arste. „Need patsiendid, kelle haigus on raskem või kelle ravi seda nõuab, on selles palatis eraldi jälgimisel.“ Väga hea avardumisena nimetab ta ka teadustegevuseks ja kliinilisteks uuringuteks mõeldud ruume viiendal korrusel. Sel korrusel asub ka tänapäevaste tehniliste võimalustega koosoleku- ja seminariruum. „Ja mis me räägime – ka uued personaliruumid on palju-palju paremad ja tänapäevasemad kui seni, mugavamad nii meeskonna kui ka igapäevatöö tarbeks,“ kinnitab dr Pokker, et uues korpuses on mugavam kõigil, nii patsientidel kui ka personalil.

Nefroloogiakeskuse uus hingamine

Nefroloogiakeskuses valitses veel selle aasta alguses tohutu ruumipuudus: koridorid olid täis erinevaid vahendeid, alustades madratsikuhjadest ja lõpetades suurte dialüüsi kontsentraatide alustega. Nende vahel vooditega manööverdada oli üsna keeruline. B-torni ehitustööde ajal pidi ära mahtuma veelgi väiksemale pinnale. Palatid olid samuti

viimse piirini täis. Harv ei olnud olukord, kus ühekohalises palatis oli kaks haiget ja neljakohalisse palatisse pidi patsiente mahtuma viis.

Seetõttu saab keskuse juhataja Kadri Lilienthal öelda, et uus hoone on andnud keskusele justkui uue hingamise. Suure ja ääretult tänuväärse muutusena nimetab ta kõigepealt, et haigetel on ühe- ja kahekohalised palatid. „Kuna paljudel neeruhaigetel, eriti siirdatud neeruga patsientidel, on langenud immuunsus, on see eriti oluline.“

Samuti on väga palju muutunud dialüüsipalatit kasutavate patsientide olud. „Varem said ülikitsastes tingimustes oma protseduuri kaheksa haiget hommikul ja kaheksa õhtul ning üsna tihti pidime tegema ka kolmanda vahetuse, sest haiged lihtsalt ei mahtunud ära,“ kirjeldab dr Lilienthal. „Nüüd on meil eraldi kodust käivate haigete saal seitsme kohaga ja haiglas olevate patsientide saal samuti seitsme kohaga. Lisaks on loodud suurepärased võimalused isoleerimist vajavatele patsientidele.“

Samuti ei ole väheoluline, et personalil on olemas ruum, kus veidi lõõgastuda. „Pingelises töös on ka see väga vajalik. Suurepärane on meie seminariruum, kus saame läbi viia arutelusid, koosolekuid,“ lisab dr Lilienthal.

Uuendusena nimetab keskuse juht veel, et mai lõpust on siinses statsionaarses osakonnas lisaks nefroloogilistele patsientidele ka endokrinoloogia ning naha- ja suguhaiguste keskuse patsiendid.

Radioloogiakeskuses uus tehnika

Diagnostikakliiniku radioloogiakeskuse juhataja Andrei Šamarini sõnul suurenes tänu uutele ruumidele tänavusest aastast haigla magnetuuringute tegemise võime. Patsientidele saab pakkuda tipptasemel diagnostikat ja ravitulemuste hindamist.

„Y-korpuse nullkorrusel võtsime kasutusele kaks uut MRT-seadet. Need on uue põlvkonna 3T-magnettomograafid, kus on kasutusel uusim MRT-tehnoloogia koos tehisintellektil põhinevate lahendustega. Tänu sellele on meil võimalik teha uuringuid kiiremini, patsientidele mugavamalt ning saavutada kujutiste tippkvaliteet,“ kirjeldab ta.

Tulevikus võimaldab uue korpuse MRT-ala planeering kahe täiendava magnettomograafi lisamist ja kasutuselevõttu, et veelgi parandada magnetuuringute kättesaadavust.

Dr Šamarin toob samuti esile, et MRT-ruumid said personalisõbralikumad, sest uuringuruumidel on parem heliisolatsioon, mis kaitseb ka personali üleliigse müra eest.

„Positiivne on seegi, et kuna radioloogiaosakond asub nüüd nii X- kui ka Y-korpuses, koguneb meie töötajatele kahe korpuse vahel liikudes päeva jooksul rohkem samme,“ naljatab dr Šamarin.

Patoloogiakeskuse laboris

mõnusam töötada

Nende seas, kes rõõmustavad töötingimuste tunduva paranemise üle, on kindlasti patoloogiakeskuse töötajad.

Keskuse juhtiv bioanalüütik Evelin

ometi ühtlane ruumitemperatuur, mis sel suvel andis kohe tunda –varem võis laboriruumi temperatuur tõusta kuni 30 kraadini, nii et töötamast lakkasid nii inimesed kui ka seadmed!

Töötajatel sõbralikum keskkond

Keemiaravi keskuse juht dr Anneli Elme toob uues korpuses esile ka töötajasõbralikkust ja innovaatilisust, selline keskkond soodustab tööindu ning ühendab meeskonda.

„Arstide tööruumid kolmandal korrusel on inspireerivad, hubased ja mugavad, siin valitseb mõnus olemine. Kontori üldine ilme on hubane ja helge, palju on aknaid ja avarust. Head tunnet loovad roheline vaip, naturaalse puidu imitatsiooniga põrandakate ja mööbel. Arstikabinette ühendav koosolemise ruum toob meid kõiki kokku, mis on meeskonnatunde loomisel ja säilitamisel ülioluline.“

Samuti hindab personal kõrgelt, et sisustamisel on järgitud keskkonnasäästlikkust – näiteks automaatselt sisse-välja lülituvad veekraanid ning laelambid, aga ka tsentraalne printimiskeskus ja jäätmete sorteerimiskeskus.

helikindlus tagab vaikuse, mida arstid oma pingelises töös keskendumiseks vajavad. „Oleme rõõmsad ka uuenduste käigus fuajeesse rajatud nn vaikuseruumi üle, kus privaatselt vestlusi pidada,“ ütleb dr Elme ja lisab, et lõpptulemust peab selleski valdkonnas veel pisut

Arstide

ootama: „Loodame, et lõplik viimistlus, mis katab klaasid privaatsust lisavate detailidega, ning lõõgastust pakkuv massaažitool jõuavad samuti meieni.“

Palju julgeid lahendusi

varem, aga nii, et kõrval jätkuv ehitustöö oma helide ja vibratsiooniga protseduure ei häiriks.

Hirmo sõnutsi tegi ehitajatele kõige rohkem rõõmu selliste uuenduslike lahenduste rajamine, mille personal on ise välja pakkunud ja hiljem tänutundega ka kasutusse võtnud. „Näiteks avatud personalialade rajamine teise ja kolmanda korruse arstide alasse ning julgus katsetada seal esmakordselt allergikutele sobivat, õhukvaliteeti parandavat kontorivaipa haiglapõrandal ning modulaarseid koosolekuruume. See annab lootust, et pikkade pimedate koridoride ja „personali isolaatorite“ ehk üksikkabinettide aeg hakkab ka haiglas läbi saama ning tulevik on avaramate, koostööle suunatud tegevuspõhiste tööpindade päralt,“ ütleb Hirmo.

Tomingas ja kvaliteedijuht Eva Luukas hindavad väga uusi, ilusaid ja avaraid tööruume, mis annavad võimaluse kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid.

Kõigepealt, tänu uuele planeeringule liigub labori töövoog nüüd loogiliselt. „Varem oli meie töövoog rohkem nagu rööprähklemine, tööetapid olid jaotunud isegi eri korruste vahel,“ kirjeldab Luukas. Tomingas lisab, et laborile on kõige olulisem tänapäevane ventilatsioonisüsteem. Kuid on teisigi uudseid lahendusi. „Näiteks kemikaalide jäätmete kogumiseks on nüüd eraldi valamud, mis on ühendatud suurte mahutitega, nii et töötajad ei pea enam koguma kemikaale viieliitristesse kanistritesse. Peatselt hakkab tööle formaliinipump, mis tähendab, et formaliini saab lasta kraanist, mitte ei pea seda valama kanistritest. Ruumides, kus kasutame kemikaale, on meil ohudušid,“ osutab ta paranenud tingimustele. Ja muidugi – laboris on lõpuks

Erilist tähelepanu on pööratud kontorite akustikale – kabinettide

Kogu ehitust algusest peale planeerinud Mairo Hirmo meenutusel muutis ehituse logistiliselt keerukaks tõsiasi, et tööde liidespindade mahus oli ka uue MRT- ehk magnetresonantsuuringute ruumi ehitus kiiritusravikeskusele. Selle ruumi pidi saama kasutusele võtta juba

Uuenduste seas on näiteks patsientide üleriiete hoiu lahendamine efektiivse ja ruumisäästliku robotliiniga. Samuti töötõendite kasutuselevõtt garderoobikappide lukustuslahendusena. Aga ka spordiruumid ja rõdud patsientide päevaalades, kirik ehk vaikuseruum otse haigla fuajees

tööruumid kolmandal korrusel on inspireerivad, hubased ja mugavad.

Uus hoone on andnud keskusele justkui uue hingamise.

ning tühja katusepinna kasutusele võtt personali päikeseterrassina.

Aasta jooksul peaksid lisanduma korpuse vabadele katusepindadele ka päikesepaneelid, et osa vajalikust elektrienergiast ise toota.

Hirmo lisab, et mitmed Eesti Kunstiakadeemia teenusdisaini tudengite välja pakutud „kastist välja“-lahendused on tal veel sahtlis, ootamas oma õiget aega ja julget tellijat.

Moodne paberivaba ehitus

Enamik riigi suurprojekte rajatakse tänapäeval BIM-mudelite kaasabil. BIM (Building Information Modeling) tähendab tarka mudelit ehitatavast hoonest. Infrastruktuuritehnika teenistuse juht Mairo Hirmo selgitab lihtsustatult, et BIM on ehitise või rajatise kolmemõõtmeline mudel, mille iga detaili juures on piisavalt infot selle ehitamiseks või haldamiseks.

„Ehitustööde ajal nägi see praktikas välja nii, et ehituse peatöövõtja objektikontorites olid tohutute projektikaustade asemel suured ekraanid, võimsad arvutid ja nutiseadmed,“ meenutab Hirmo. „Alltöövõtjate tarvis oli objekti kontorisse sisse seatud

BIM-infokiosk, kus näiteks ventilatsiooni töövõtja sai enne toru paigaldamist kontrollida, ega see toru mõnele muule tehnosüsteemile ette ei jää.

Kogu ehitus oli seal tervikuna kolmemõõtmeliselt kiirelt vaadeldav.“

Tänapäevane ehitus ongi muutumas paberivabaks. Peatöövõtja ehitusjuhid kasutasid ehitusplatsil edukalt juba ka liitreaalsust, ühendades

BIM-projekti nutiseadme abil konkreetse asukohaga, et näha tulevast objekti nutiseadmest just samas kohas, kuhu objekt rajatakse.

Kogu haigla sai paremaks

Mairo Hirmo lisab, et uue korpuse valmimine on toetanud kogu meditsiinilinnaku arengut. Y-korpuse rajamise eelduseks oli korrusparkimismaja rajamine 2020. aastal, sest „Igrek“ ehitati haigla personali autoparkla asemele ja suurema ravipinnaga kaasneb ka suurem parkimiskoormus. Kokkuvõttes on nüüd patsientidele piisavalt parkimiskohti mugavas videovalvega parkimismajas, kus saab liikuda liftiga ja väljuda peasissepääsu lähedal.

„Samuti eeldas korpuse rajamine osa välisvõrkude, sh palatikorpuse elektritoitesisendite ringitõstmist, mille tulemusel on kogu palati-

korpus nüüd diiselgeneraatoritega varustatud garanteeritud elektritoitel ja täidab riiklikku 72-tunnist elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuse nõuet,“ toob Hirmo esile. Esialgu oli uue korpuse ühendus ülejäänud haiglaga plaanitud vaid keldrikorruse kaudu, samamoodi nagu ühendused lastehaigla või varasema patoloogiakeskusega.

„Korpuse kavandamise ajal võtsime ette bürokraatliku kadalipu, muutsime kehtestatud detailplaneeringut ning taotlesime projekteerimistingimustega õiguse rajada patsientidele ja personalile ühendus ka maapinnatasandilt mugava klaasgalerii kaudu. Praegu saab tõdeda, et see oli ainuõige otsus,“ ütleb Hirmo. Palatikorpus võitis aga „Igreki“ ehitamisest veelgi – kõikidele palatikorpuse korrustele rajati juurde üks suur personaliruum ja kolmekohaline palat, vahetati välja kõik vanad liftid ja rajati kõikidele korrustele ka uued prügiruumid. „Need tööd oli ratsionaalne ära teha enne Y-korpuse kerkimist, sest hiljem oleks juurdepääs osutunud logistiliselt palju keerulisemaks,“ selgitab Hirmo.

Aasta lõpuks uueneb ka fuajee

Aasta lõpus ootab peasissepääsust sisenejat värskelt renoveeritud avar

fuajee, kus on piisavalt ootekohti, vaegnägijate jaoks taktiilsed juhtteed ja majajuhid ning vaegkuuljate jaoks silmusvõimendiga varustatud infopunkt.

Haiglasse sisse vormistamine asub samuti uues mugavas ja avaramas asukohas ning vereanalüüsi andma tulevad patsiendid saavad seda teha samuti uutes avarates tingimustes.

Nii Y-korpusesse kui ka haigla teistesse korpustesse viivad ühendusteed on avarad ja lihtsalt leitavad. Y-korpuses endas on ühe- kuni kahekohalised hästi ventileeritud ja jahutatud palatid koos inimkeskse ööpäevarütme järgiva valguslahendusega ning avarad võimlemisvõimalusi pakkuvad patsientide päevaruumid.

Mairo Hirmo hinnangul häiris personali ja patsiente ehituse ajal lisaks pidevale mürale ilmselt kõige rohkem haigla peafuajee vahepealne sulgemine ja kõigi saabujate suunamine ajutisse ühendustunnelisse. „Ka sellega saime üsna edukalt hakkama, tänaseks on suurem osa fuajeest taas kasutuses ja avaram kui eales varem. Käesoleva aasta lõpuks valmib ka ülejäänud osa fuajeest koos mugavuspoodide ja ootealaga ning labori vereanalüüside ala tuuakse lõpuks kõigile mugavasse ja avarasse asukohta otse fuajeeala taga,“ võtab ehituse haiglapoolne korraldaja asja kokku.

SA RegionaalhaiglaPõhja-EestiMustamäe meditsiinilinnaku Y-korpus

X Projekteerija: Innopolis Insenerid OÜ

X Arhitekt: Tarmo Kööp

X Sisearhitektid: Kaiko Kerdmann, Margit Argus

X Projekteerimistööde kestus: 25.06.2018–02.02.2020

X Ehituse peatöövõtja: AS Merko Ehitus Eesti

X Ehitustööde kestus: 10.07.2020–31.12.2023. 2023. aasta lõpuks saavad rekonstrueeritud ka kõik Y-korpuse liidestuspinnad ülejäänud haiglaga.

X Maht: ehitatud 14 550 m² ja rekonstrueeritud 2894 m².

Projekti kogumaksumus: umbes 52 miljonit eurot, sellest ligi 32 miljonit eurot Euroopa Regionaalarengu Fondist saadav toetus.

Y-korpus on loogiliseks jätkuks Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toel esimeses ehitusjärgus välja ehitatud X-korpusele ning teises ehitusjärgus rekonstrueeritud C-korpusele.

Ajakohastatud on kokku seitse raviüksust (patoloogiakeskus, päevaravi keskuse hemodialüüsi üksus, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku ja sisehaiguste kliiniku päevaravi osakond, hematoloogiakeskuse palatiosakond, keemiaravi palatiosakond, nefroloogia palatiosakond).

Regionaalhaigla verekeskuse uues kampaanias palutakse Eesti seksikaima mehe kätt

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus koostöös Ragnar Klavaniga kutsub Eesti inimesi üles ütlema „Jah“ plasmadoonorlusele, kuna vereplasma on patsientide ravis asendamatu nii ülekandena kui ka oluliste ravimite allikana. „Plasmadoonorlusega on võimalik anda rohkem kui tavalise vereloovutusega, sest ühe plasmaloovutusega saab doonorilt korraga kolm ravidoosi plasmat,“ selgitas verekeskuse juhataja Ave Lellep. „Plasmadoonorid loovutavad vereplasmat spetsiaalse afereesiseadme abil –doonori verest eraldatakse ainult vajalik osa, vereplasma, ülejäänud ehk vererakud tagastatakse protseduuri käigus doonorile,“ rääkis Lellep. Ta lisas, et plasmadoonoriks saab ainult täisvere doonor, kes talub hästi vereloovutust ning kellel on protseduuriks sobivad veenid. Doonori kehakaal peab olema vähemalt 60 kg, tervis hea ja analüüsid korras. Kindlasti ei tohi tarvitada regulaarselt ravimeid. Plasmat on võimalik loovutada iga kahe nädala tagant, sest annetatud vereplasma kogus (720 ml) taastub juba ühe ööpäevaga.

„Plasmadoonor on julge ja abivalmis inimene ning just seepärast otsustasin verekeskuse „Palume Su kätt, ütle „Jah“ plasmadoonorlusele“ kampaanias kaasa lüüa,“ ütles äsja ajakirja Kroonika poolt Eesti seksikaimaks meheks tituleeritud Ragnar Klavan, kes on ühtlasi kampaania eestkõneleja.

Kui soovid hakata plasmadoonoriks, anna sellest julgelt verekeskuse arstile meditsiinilise läbivaatuse käigus teada. Arstiga koos otsustakse sobivus, vajaduse korral tehakse

Punased pusad ehk tähistati patsiendipäeva

täiendavad analüüsid. Vereplasmat saab Eestis loovutada ainult Tallinnas verekeskuse majas aadressil Estonia pst 1. Samuti saab oma soovist märku anda telefonil 617 3009, 617 3033 või e-posti teel verekeskus@ regionaalhaigla.ee. Lisainfot plasmadoonorlusest leiab verekeskuse kodulehelt www.verekeskus.ee/ doonorile/plasmadoonorlus/. Kampaania „Palume Su kätt, ütle „Jah“ plasmadoonorlusele“ loovidee sündis koostöös reklaamiagentuuriga Tabasco.

Regionaalhaigla ühines esmakordselt rahvusvahelise liikumisega „What Matters To You“, mille raames tähistati 6. juunil patsiendipäeva „Märgates inimest“. „What Matters To You“ liikumine ja teemapäev on alguse saanud Norrast ning nüüdseks tähistavad seda iga aasta 6. juunil haiglad rohkem kui 50 riigis. Iga inimene on erinev, oma soovide ja vajadustega ning haiglas ei ole sageli aega töökaaslasi ja patsiente päriselt kuulata.

Algatuse mõte seisnebki soovis mõista paremini inimesi meie ümber, igapäevases töökeskkonnas, küsides tavalise „What’s the matter?“ ehk „Mis Teile muret valmistab?“ asemel „What matters to you?“ ehk „Mis on Teie jaoks kõige olulisem?“.

Eestis liitus teemapäevaga sel aastal lisaks Regionaalhaiglale veel kuus tervishoiuteenuse osutajat: IdaTallinna Keskhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla, Medicum, Viljandi Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Teemapäeva mõte on kutsuda haigla töötajaid üles pidama tähendusrikkaid vestlusi nii kolleegide kui patsientidega eesmärgiga saada teada, mis on inimestele tegelikult hetkel kõige olulisem.

6. juunil võis märgata haiglas ringi liikumas ja töötajate ning patsientidega vestlemas punastes Veri Good-pusades Regionaalhaigla töötajaid, kes kuulasid töötajate ja patsientide mõtteid, mis just parasjagu peas mõlkusid.

„Märgates inimest“

trende ning toimuvad ka praktilised töötoad.

Konverentsil oli 6418 osalejat, neist 2112 tootjate esindajat, kes tutvustasid kiiritusravi tehnoloogiat ja lahendusi 10 000 m2 suurusel näitustealal. Näitustealal on hea võimalus oma silmaga näha ja iseseisvalt või demoettekannete raames tutvuda uue ja olemasoleva tehnoloogiaga, tarvikute, infosüsteemide ja muu kiiritusravis kasutatavaga. See on enne kallihinnaliste seadmete soetamist väga vajalik ja kasulik, et me ei peaks ostma n-ö põrsast kotis.

Ettekanne

Kiiritusravi keskuse kolleegid osalesid

ESTRO23 kongressil

Mais toimus Viinis kiiritusravi aastakongress ESTRO 2023 –

The European SocieTy for Radiotherapy and Oncology.

ESTRO on Euroopas tegutsev kiiritusravi organisatsioon, mis tegeleb koolitamise, teadustöö ja kiiritusravi eriala arendamisega. ESTRO pakutavad koolitused on ühed parimad kiiritusravi koolitused, kus osaleb palju meie kiiritusravi keskuse personali, sest kiiritusravi eri- ja täiendusõpet on Eesti arstide, radioloogiatehnikute, füüsikute õppekavades väga vähe või pole üldse. Regionaalhaigla on ESTRO institutsionaalne liige alates 2015.

aastast. Sel aastal on liikmete nimekirjas üheksa füüsikut, seitse onkoloogi, üks resident, üks sisearst, neliteist radioloogiatehnikut ja kolm õde. Selle aasta kongressil osales Regionaalhaigla, Ipseni ja ESTRO abiga kümme kiiritusravi kolleegi Regionaalhaiglast: onkoloogid dr Mikk Saretok ja dr Rena

Tiigi, arst-resident dr Darja

Sotnikova, meditsiinifüüsikud

Kätlin Tiigi, Eduard Gerškevitš, Andrei Tšižik ja Vladimir Štšerba-

kov, juhtiv radioloogiatehnik Anton Bukatš, onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku õendusjuht Nikolai Tover ja kiiritusravi keskuse õendusjuht Elenor Aarsoo

Tegemist on interdistsiplinaarse konverentsiga, kus toimub paralleelselt seitse sektsiooni eri personaligruppidele (kliiniline, füüsikute, lähiravi, radiobioloogia, radioloogiatehnikute, noorte ja interdistsiplinaarne sessioon), tutvustatakse värskeid uuringute tulemusi ja kiiritusravi-

Kaposi sarcoma with radiotherapy and 3D printed custom bolus“

automaatplaneerimisest Regionaalhaiglal oli konverentsil viis posterit ja üks suuline ettekanne. Suulise ettekandega esines Eduard Gerškevitš, kes rääkis kiiritusravi keskuses kasutusel olevast eesnäärme kiiritusravi doosijaotuse automaatplaneerimisest ettekandes „Deep learning for prostate treatment planning“. Automaatplaneerimine aitab kiirendada planeerimise protsessi, aga tõsta ka kvaliteeti. Protsessi kiirendamine on oluline, sest patsient jõuab ravi planeerimisest ravi alguseni kiiremini, ühtlasi säästab automaatplaneerimine ka meditsiinifüüsiku aega. Kvaliteedi tõus seisneb suboptimaalsete plaanide vältimises – kui ravi planeerimist teostab alles õppiv kolleeg, siis automaatplaneerimine aitab jõuda soovitud tasemele, sest alguses õpetab tehisintellektil baseeruv mudel inimest, kuni inimene saavutab piisava kogemuse ning suudab luua mudelist paremaid plaane.

Regionaalhaigla posterid

1. Eduard Gerškevitš, „End to end validation of stereotactic radiosurgery delivery for multiple targets“

2. Andrei Tšižik, Nikolai Saveljev, Martin Tigasson, „Improvements of Elekta Fletcher type applicator in brachytherapy using 3D printing technology“

3. Vladimir Štšerbakov, „Measurement of the force braking down the source in its movements through brachytherapy applicator“

4. Vladimir Štšerbakov, „Measurement of the temperature dependence calibration factor of PTW Invivo rectum probe type 9112“

5. Rena Tiigi, Andrei Tšižik, Nikolai Saveljev, Martin Tigasson, Kätlin Tiigi, „Treatment of lower limb

Viimases posteris on kirjeldatud harvikhaiguse Kaposi sarkoomi uut kiiritusravi meetodit – kiiritusravi koos 3D-prinditud saabastega. Kaposi sarkoom on nahal leviv pahaloomuline kasvaja, mille kolded võivad esineda üksikult, kobaras või laialdaselt üle naha. Viimase kümne aasta jooksul oleme kiiritusravis ravinud kümmet patsienti, kuid nahakollete asukoha tõttu on raske saavutada head doosijaotust. Näiteks alajäsemetel võivad kolded esineda laialivalgunult üle labajalgade, varvaste peal ja varbavahes, kuhu on keeruline paigaldada kiiritusravi boolust (boolust kasutatakse nahadoosi tõstmiseks) ja seetõttu parimat ravitulemust. Uue meetodina tehakse patsiendi jalgadest KT-ülesvõte ning selle järgi saabaste mudel, mis prin-

ditakse 3D-printeriga. Patsiendile pannakse saapad jalga, õhuvahede eemaldamiseks lastakse saabastesse ultraheligeeli ja patsienti kiiritatakse, saapad jalas. Praegu on ravitud nii kaks patsienti ja mõlemal on saavutatud täisravivastus.

Tehisintellekti rakendamine Tehnoloogia poolelt oli läbivaks teemaks tehisintellekt ja selle rakendamine. Tehisintellekt aitab hoida kokku personali aega, mis on eriti oluline meile Eestis, sest personalipuudus on pea igas personalikategoorias. Ühtlasi aitab tehisintellekt kaasa ka ravikvaliteedile: raviprotsessi kiirendamisel, raviplaanide koostamisel vaatlejate vahelise erinevuse vähendamisel, kvaliteedikontrollidel ja muus. Kiiritusravi keskuse ülemarst dr Mikk Saretok selgitab, et järjest enam suureneb tõenduspõhisus rakendada täppiskiiritusravi (stereotaktilist kiiritusravi, SRT) oligometastaatilise haiguse korral (koos või ilma süsteemravita). SRT võimaldab mitmeid patsiente ravida tervistaval eesmärgil, kui varem oli valikus ainult palliatiivne lähenemine. Lisaks võimaldab SRT suurendada patsiendikesksust juba kehtivate ja tõestatud raviskeemide korral. Näiteks eesnäärmevähi kiiritusravi on tänu tehnoloogilistele arendustele viimase viie aasta jooksul lühenenud kaheksalt nädalalt neljale nädalale ja SRT rakendamisel valitud patsientidele oleks ravikestuseks vaid üks nädal. See on tehnoloogiliselt keerukam, kuid märksa patsiendisõbralikum. See on eesmärk, mille poole me peaksime püüdlema. Terve konverentsi peateema oli aga adaptiivne kiiritusravi – kiiritusravi plaani adapteerimine vastavalt vajadusele, aga kasvõi iga päev reaalajas, kui patsient on kiirendi lauale juba paigaldatud. Praegu koostatakse patsiendile üks raviplaan umbes üks-kaks nädalat enne ravi algust, mitme paikme (peaja kaelapiirkonna, günekoloogilised ja kopsukasvajad) puhul on vaja ravi ajal kohendada või uuesti planeerida ehk adapteerida. Praegu teeme seda samuti, kuid mitte reaalajas, see tähendab, et patsient peab uuesti läbima ravi planeerimise protsessi. Tulevikus tahaksime ka meie seda teha reaalajas ning kiiritusravi arendustega me sinnapoole teel olemegi. Järgmisel aasta toimub aastakongress nii korraldaja ESTRO kui ka osalejate jaoks uues asukohas – Šotimaal Glasgow’s.

Patsient enne ja pärast ravi. Järelkontrollis esines täisravivastus.

Kaposi sarkoomiga patsient saabastega.

Kiiritusravi plaani doosijaotus patsiendi jalgadel.

Kongressil osalenud Regionaalhaigla tiim.

Tekst: Kätlin Tiigi Fotod: Regionaalhaigla

Regionaalhaigla on rohekursil –

miks see oluline on?

Põhja-Eesti Regionaalhaigla on seadnud oma strateegiliseks sihiks kestliku arengu ning süsiniku jalajälje vähendamise.

See tähendab ambitsiooni pakkuda kvaliteetseid tervishoiuteenuseid viisil, mille keskkonnamõjud on võimalikult väikesed.

2021. aastal mõõtsime haigla tegevusega kaasneva süsiniku jalajälje suuruse. Saime teada, et haigla aastane jalajälg on 31 319 tonni CO2 ekvivalenti. See on võrreldav 13,5 miljoni liitri diiselkütuse põlemisel tekkiva heitega. Haigla kõige suuremad kliimamõjud seisnevad elektrienergia tarbimises (35% koguheitmetest), laotoodete ehk sisse ostetud kaupade tootmise ja tarbimisega seotud heitmetega (27%) ning töötajate haigla ja kodu vahel liikumisega (15%).

Keskkonda hoides

Miks peaks iga haigla, iga tervishoiuasutus tegelema oma keskkonna ja süsiniku jalajälje vähendamisega?

Põhjusi on mitu.

1 Kliimateadlaste prognoosid annavad tugevasti häirekella selle kohta, et harjumuspärasel viisil toimides on maailm teel kolmekraadise globaalse temperatuuritõusu poole1. Selline trend muudab paljud osad maakeral inimestele elamiskõlbmatuks, veevaeseks ning toidutootmiseks sobimatuks. Kasvavate toidu- ja veejulgeoleku probleemide taustal saavad kõik riigid olema kliimamuutustest mõjutatud läbi majanduskriiside, uute

1 IPCC_AR6_SYR_LongerReport.pdf

Tekst: Andra Migur, rohepöörde juht

Fotod: Regionaalhaigla

Illustratsioon: Shutterstock

raadine tõus toob kaasa tugevad kuumalained, mille mõju leevendamiseks puuduvad veel kogemused ja ühiskondlik teadlikkus.

Tormid, üleujutused, libedus ja äärmuslikud ilmastikuolud suurendavad traumade riski.

Maapinnalähedase osoonisisalduse suurenemine halvendab õhukvaliteeti, samuti kasvab maastikupõlengute oht ning allergiat põhjustavad õietolmuperioodid on pikemad ja intensiivsemad.

Kõik eelmainitud trendid ja olukorrad omakorda tekitavad muret, stressi ja vaimse tervise häireid, mistõttu võimekus pakkuda vaimse tervise abi muutub üha kriitilisemaks6

Tervishoiupoliitika peamine eesmärk on tagada kõikidele elani-

kele hea tervis ja heaolu7. Soovides panustada elanikkonna tervisesse, on iga tervishoiuasutuse kohustus ja vastutus pakkuda tervishoiuteenuseid viisil, millega kaasnevad tervise- ja seega ka keskkonnamõjud on võimalikult väiksed.

4 Valitsustevahelise kliimapaneeli välja töötatud stsenaariumite põhjal on kriitiline vajadus aastaks 2030 vähendada süsinikuheitmeid vähemalt 43% võrra8. Nii suur suunamuutus toob vältimatult kaasa selle, et lähema kümne aasta jooksul muutub põhjalikult ühiskondlik elukorraldus, tehnoloogia ja majanduse toimimisviisid. Muutustest on mõjutatud kõik tasandid, alates riikidest ja riikidevahelistest ühendustest,

lõpetades sektorite, organisatsioonide ja iga üksikindiviidiga. Tervishoiusektor on nii muutustest mõjutatud osapool kui ka ise muutuse läbiviija. Tervishoiusektori suured väljakutsed seisnevad nii enda tarbimisharjumuste muutumises ja ringmajanduse põhimõtete rakendamises kui ka keskkonnasäästlike ravi- ja tugiprotsesside juurutamises.

5 Eestis on kuumalained aastaaastalt tugevamad, põuaperioodid pikemad ja paduvihmad ohtlikumad. Seetõttu ei ole oluline mitte ainult kliimamuutusi pidurdada, vaid ka aktiivselt kliimamuutustega kohaneda. See tähendab infrastruktuuri, seadmete ning protsesside kohandamist selliseks, et oleks võimekus ka kriitilistes ilmastikuoludes säilitada raviteenuste osutamise kõrge kvaliteet.

See on enam kui kaks korda suurem heitmete hulk, kui toodetakse näiteks lennunduses. Kui tervishoidu võrrelda riikidega, oleks tervishoiusektor Hiina, Ameerika Ühendriikide, India ja Venemaa järel suuruselt viies emiteerijariik maailmas. On oluline teadvustada, et tervishoiuteenuste osutamisega kaasneb oluline negatiivne kliimamõju.

pandeemiliste haiguspuhangute, ressursipuudusest puhkevate vägivaldsete konfliktide ning rände kaudu2 Tervishoiusüsteem seisab silmitsi nii majanduslike kui ka ekstreemsetest ilmastikuoludest tulenevate toimepidevuse väljakutsete, uute pandeemiate ja kliimamuutuste mõjul tekkivate haiguste haldamise ja masskannatanute situatsioonide väljakutsetega.

2 Tervishoiusektori süsinikuheitmed moodustavad 4,4% globaalsetest kasvuhoonegaaside heitmetest3.

Adudes probleemi olemust ja oma osalust selles, on paljud tervishoiuasutused üle maailma seadnud eesmärgiks viia oma tegevusest tulenev süsiniku ja keskkonna jalajälg võimalikult väikeseks. Näiteks on Ühendkuningriigi tervishoiusüsteem seadnud eesmärgiks vähendada otseseid heitmeid aastaks 2032 koguni 80% ning viia kogu tarneahela heitmed kliimaneutraalseks aastaks 20454. Holland on kokku leppinud, et seitsme aastaga vähendatakse tervishoiu süsinikuheitmeid 49% ning aastaks 2050 on kõik haiglad süsinikneutraalsed.

3 Kliimamuutustel on inimestele otsene tervisemõju ja need mõjud suurenevad tulevikus märkimisväärselt5 Keskmise õhutemperatuuri pea kolmek-

2 Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus. Kliimamuutused ja Eesti: mida peab teadma ja mida ette võtma | Tartu Ülikool 12.04.2023

3 Emissions by sector - Our World in Data

4 Greener NHS » Delivering a net zero NHS (england.nhs.uk)

5 IPCC_AR6_SYR_LongerReport.pdf

7

8 IPCC_AR6_SYR_LongerReport.pdf

Saime teada, et haigla suurimad kliimamõjud seisnevad energiatarbes ja sisse ostetud kaupade tarbimises.

6 Kliimamuutustega seotud tervisemõjud. Hans Orru

Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 (sm.ee)

Sammud suutlikkusejätkuteel

Regionaalhaigla on tänaseks astunud esimesed jõulised sammud oma jätkusuutlikkuse teekonnal.

X Kogu Regionaalhaigla energia tuleb taastuvatest energiaallikatest – sellest tuleneb meie kõige suurem võit süsiniku jalajälje vähendamisel 2022. aastal.

X Alustasime energiasäästu programmiga, tehes seda nii ülehaiglalisi võimalusi kasutades kui ka kutsudes iga töötajat oma energiasäästliku käitumisega panustama.

X Jaanuaris loobusime ühekordsete nõude kasutamisest töötajatele suunatud sööklas – see aitab kaasa jäätmetekke vähendamisele.

X Aprillist alates loobusime patsientidele pudelivee pakkumisest ja kutsume kõiki üles pudelivee asemel kraanivett tarbima.

X Juba teist aastat kutsume üles töötajaid autosõidu asemel keskkonnasõbralikumal viisil tööle tulema.

X Vähendasime hangitavate kinnaste sortimenti, loobudes kõige keskkonnavaenulikumatest versioonidest.

X Paljud administratiivalad on loobunud prügikastidest ning selle asemel sorteeritakse jäätmed jäätmekeskustes.

X Juhendame töötajaid digiprügi vähendamisel, et sellest tulenevat süsiniku jalajälge vähendada.

X Võtsime Y-korpuses kasutusele tsentraliseeritud printerilahenduse, mis vähendab nii printerite ja seotud tarvikute kui ka kasutatava paberi hulka.

Siit edasi on meie pilk suunatud teadlikkuse tõstmisele, keskkonnasäästlike praktikate rakendamisele, jäätmetekke vähendamisele ning ringsete toodete kasutamise suurendamisele.

Teame ka, et iga suur muutus algab väikesest muudatusest igaühes endas. Ainult koos on meil jõudu, et midagi päriselt korda saata. See tähendab, et juba väga lihtsad ja igapäevased tegevused aitavad haigla tarbimist vähendada ja seeläbi keskkonnamõjusid vähendada. Säästlikult tarbides hoiame kokku ka neid vahendeid, mida saame kasutada patsientide ravi parandamiseks ja uutesse seadmetesse investeerimiseks.

Edasi väiksema jalajäljega!

EMO KONVERENTSIL OLID FOOKUSES MASSKANNATANUTE SITUATSIOONI ERI JUHTUMID

Erakorralise meditsiini spetsialistid nii Eestist kui ka välismaalt kogunesid Regionaalhaigla EMO konverentsil Swissôtel Tallinna konverentsikeskuses, keskmes oli masskannatanute situatsiooni lahendamine, rasked traumad ja kriitilises seisundis patsiendid.

„Erakorraline meditsiin on üks meditsiinilistest erialadest, mis on kõige suuremas muutuste vajaduses,“ ütles Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving. Tema sõnul oli konverentsi oluline eesmärk kogemuste vahetamine nii Eesti kui ka välismaa kolleegide vahel. „Konverentsi põhifookuses on masskannatanute situatsiooni lahendamine, kogemusi oli tulnud jagama ka kolleeg Lõuna-Koreast dr Kim Jung-Eon,“ rääkis Regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novak.

Konverentsil esitleti Eesti Päästemeeskonna vahetuid kogemusi Türgi maavärinast, medevacevakueerimiskogemust Himaalaja kõrgmäestikus ning mürgist suitsu sisse hinganud põlenguhaige nüüdisaegse ravi põhimõtteid. Põhjalikult käsitleti ka mitmesuguste luumurdude ravi, näiteks käevigastuste ja hambatraumade ravi.

Kas suurõnnetuseks saab olla valmis?

Milline on Eesti tervishoiusüsteemi valmisolek suurõnnetuse korral? Vestlusringis avaldasid arvamust Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks, Pärnu Haigla operatiiv- ja intensiivraviteenistuse juhataja

dr Kaire Pakkonen, Regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja

dr Lilian Lääts ja kriisikoordinaator Mari Kolga.

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Regionaalhaigla, Rauno Liivand

Kuidas hindate Eesti praegust valmisolekut masskannatanute situatsiooni lahendamiseks?

Sander Poks: Haiglate võimekus masskannatanutega olukordade lahendamiseks on paranenud – haiglad on asunud uuendama oma kriisiplaane ja korraldama õppusi. Kindlasti on veel aga omajagu teed minna. Valmisoleku tase võib veel olla haiglati ebaühtlane.

Kaire Pakkonen: Märgatavalt parem kui veel mõni aasta tagasi. Positiivne on see, et pidevalt toimuvad MIMMS-1 ja HMIMMS-2 koolitused, inimeste arv Eesti haiglates, kes teavad masskannatanute situatsiooni lahendamise põhimõtteid, on üha suurem. Haiglatesse on tööle võetud ka n-ö kriisispetsialiste, kes selle teemaga tegelevad ja võimaldavad meedikutel keskenduda just meditsiinilistele probleemidele.

Lilian Lääts: Me liigume selles suunas, et saada järjest paremaks, aastast 2017 hakati MIMMS-i järgi koolitama kõiki kiirabitöötajaid ja HMIMMS-i süsteemi järgi on tehtud kõikide Eesti haiglate kriisiplaanid. Me peaksime rääkima kogu meditsiinisüsteemis nii-öelda ühes keeles, aga sellest hoolimata ma arvan, et me ei ole kunagi päris valmis ühekski masskannatanutega situatsiooniks. Me oleme nii valmis, kui saame olla, ning mida rohkem õppusi teeme ja harjutame, seda suurem on lootus, et meil läheb paremini, kui midagi päriselt peaks juhtuma. Mina näen põhiprobleemina seda, et kogu meditsiinisüsteem toimib juba praegu maksimumi lähedal ja kui mingi suurõnnetus peaks juhtuma, siis meil ei ole piisavalt reservi – meil on need peaaegu kogu aeg kasutuses.

Mari Kolga: Minu arvates ei ole võimalik masskannatanutega situatsiooniks päriselt lõpuni valmis olla. Ükski sündmus pole kunagi eelmistega täiesti sarnane ja muutujaid on nii palju, et kõigeks ette valmistuda pole reaalne. Siiski usun meie operatiivteenistuste ja haiglate võimesse kriitilises olukorras koostööd teha ning sündmusele reageerivate inimeste pühendumusse anda endast kõik, et olukord saaks parima võimaliku lahenduse.

Regionaalhaigla panustab regulaarselt oma töötajate ettevalmistusse. Oleme taasalustanud sissejuhatavate kriisikoolitustega personalile, mis toimuvad kaks korda aastas kõigile soovijatele – järgmine juba 21. septembril. Ka seal tutvustatakse muu hulgas haigla masskannatanutega sündmuse (MKS3) lahendamise plaani üldiseid põhimõtteid. Eelmine sarnane koolitus toimus kevadel. Töötajaid, kes võivad saada vastutava rolli tegevuste juhtimisel haiglas, saadame jõudumööda HMIMMS-koolitusele.

Tegemist on kahepäevase ALSG4 väljaõppeprogrammiga Inglismaalt ning selle põhimõtetest lähtub ka Regionaalhaigla MKS-plaan. Novembrisse oleme planeerinud koostöös Tallinna Lastehaiglaga ülehaiglalise MKS-lauaõppuse.

Mis võiks paremini olla ning mis vallas peaks koostööd veel harjutama?

Sander Poks: Vaja oleks suuremat survet Terviseameti poolt, et haiglad oma plaanid ajakohastaks ja läbi harjutaks. Kriisiplaanide tähtsus on küll tõusnud, aga sellega tegeletakse siiski jätkuvalt kohati õhinapõhiselt. Mõistlik oleks kriisiplaane kooskõlastada ja hinnata ka kõrgemal tasemel, samuti hinnata nende rakendamist õppustel.

Kaire Pakkonen: Parandamist ja läbimõtlemist vajavaid aspekte on palju. Näiteks haiglate infosüsteemid –suure hulga kannatanute registreerimine ja edasine käsitlemine ei ole just mugav ja patsiendi jaoks ohutu.

Kindlasti peaks haigla tasandil harjutama eri osakondade vahelist infoliikumist, info edastamise oskust. Masskannatanute situatsiooni lahendamise võtmesõna on juhtimine ning see on üks aspekt, mida peab järjepidevalt harjutama.

Mari Kolga: Nagu tavaks on öelda – saatan peitub detailides. Kriisiolukorras on vaja kiirustada aeglaselt, et mitte teha aegkriitilises olukorras rutakaid otsuseid, mis hoopis olukorda eskaleerivad. Samuti tuleb järgida MKSplaanis kokku lepitud põhimõtteid, kuid samal ajal leida lahendus kõigele sellele, mida plaanis kirjeldatud ei ole. See õnnestub paremini, kui on hästi läbi mõeldud info liikumise põhimõtted, mida kõik teavad ja oskavad kasutada. Seni toimunud õppustelt ja harjutustelt on silma jäänud, et info liikumine on nõrk koht. Meil on vaja edasi arendada ja kasutusele võtta süsteemid, millega seda nõrkust maandada – on need siis kontrollküsimused, mida info edastaja saab kasutada, et kõik oluline info edasi anda; toimivad tehnilised lahendused, mille abil kiiresti infot edastada (nt Secapp, kaskaadteavitussüsteem jms) või info liikumise skeemid, mis aitavad hinnata, millal, kellele ja millist informatsiooni on

vaja anda. Regionaalhaiglas on see kõik küll üldjoontes kokku lepitud, kuid ei ole veel sellisel määral omaks võetud, et neid kriisiolukorras edukalt kasutada.

Lilian Lääts: Ma arvan, et haiglatevahelisele koostööle andis väga hea õppetunni COVID-19, kui loodi vastavalt põhja- ja lõunastaap ning oma piirkonna haiglad hakkasid omavahel väga tihedat koostööd tegema. Ka kiirabiga oleme teinud õppusi nii, et erinevad kiirabipidajate esindajad on kohal. Kiirabietapi puhul tahaksin näha rohkem koostööd teiste operatiivteenistustega, sest me küll teame, et lahendame politsei ja päästega olukorda koos, aga me pole harjunud koos juhtima. Me oskame küll ravida, aga me ei pruugi osata esimesest hetkest situatsiooni juhtida. Kuid just juhtimine on tegelikult võtmesõna iga suurõnnetuse lahendamisel.

Mida annavad õppused ning nendel osalemine?

Palun tooge enda kogemustest näiteid õppustest, kus olete osalenud.

Sander Poks: Õppused annavad võimaluse teooria praktikasse rakendada ja tuua välja kitsaskohti, millele suunata edasist arendustegevust. Olen osalenud Tartu Kiirabi ja Regionaalhaigla kiirabi õppustel, Tartu Ülikooli Kliinikumi kahel suuremal Tervexi õppusel (2018 ja 2022) ning edaspidi plaanime teha hulgikannatanutega

õppuseid igal aastal, väiksemaid õppuseid sagedamini.

Kaire Pakkonen: Olen osalenud Pärnu Haigla suurõppusel 2022, vaatlejana Valga Haigla ja Ida-Viru Kesk-

haigla õppustel. Õppuste planeerimine juba annab päris palju, sest selle käigus tuleb üsna detailselt mõelda nii tegevuste kui ka näiteks ruumiplaneeringu peale ja mõningad parandamist vajavad kitsaskohad tulevad juba selles faasis esile. Suurõppused on väga informatiivsed, aga väga ressursimahukad, seetõttu nende sage korraldamine ei ole vajalik. Suurõppust ei ole mõtet korraldada, kui sellele ei järgne analüüs ja probleemkohtadele suunatud eri formaati õppused. Näiteks lauaõppused, side korraldamine eri ametkondade vahel, praktilised õppused (triaaž, punase trauma käsitlus, käelised oskused jne).

Lilian Lääts: Praegu meenub kõige viimane koolitus, mis kandis nime Pääsküla Express ja kus harjutasime koostööpartneritega ühiselt reageerimist raudteel juhtunud suurõnnetusele. Kiirabitöötajad said reaalselt proovida, kuidas on rongi sisenda olukorras, kus see ei seisa tavapäraselt perroonil, raudteeohutus on hoopis midagi muud kui tavaliiklusohutus. See oli täiesti teistsugune koolitus, mida me ei ole kunagi sellises mahus teinud. Kolleegid jäid ka väga rahule ja ootavad juba uut sarnast koolitust. Koolitused peavad olema järjepidevad, sest see on ainus võimalus meie valmisolekut tõsta. Koostööd tuleb harjutada igal tasemel.

Mari Kolga: Minu üks tööülesannetest on luua Regionaalhaiglas õppuste süsteem, mis toetab kriisiolukordades paremini toime tulemist. Viimase aasta jooksul oleme koostöös kriisihalduse talitusega korraldanud mitmesuguseid õppuseid – mai lõpus ja juuni alguses toimus uues Y-korpuses neli tulekahju korral tegutsemise õppust, eelmisel aastal toimusid äkkrünnaku ning keemiaõnnetusele reageerimise õppused. Osalesime ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli korraldatud õppusel, mille käigus harjutasime kiirabikeskuse ja erakorralise meditsiini osakonnaga masskannatanutega sündmusele reageerimist ning koostöös RIA, meie infoturbejuhi ja IT-teenistusega viidi läbi küberrünnaku õppus. Soovin väga, et iga Regionaalhaigla töötaja rõõmustaks selle üle, kui tal tekib võimalus õppusel kaasa mängida, tundes, et see on hea viis harjutada tegevusi, mis ei ole igapäevase töö osa, kuid võivad siiski ootamatult tööülesannete täitmisel vajalikuks osutuda.

Lilian Lääts

Mari Kolga

Sander Poks

Just juhtimine on tegelikult võtmesõna iga suurõnnetuse lahendamisel.

Kaire Pakkonen

Dr Liivi Maddisoni soovitused tervise hoidmiseks

Vaimset tervist hoia raamatuid lugedes. Soovitan meditsiinitaustaga kirjaniku Atul Gawande raamatuid, näiteks „Surelikkus“ ja teisi tema raamatuid. Liigu võimalikult palju, kõnni jala, sõida rattaga.

Regionaalhaigla II intensiivravi osakonna

juhataja dr Liivi Maddison on veendunud, et intensiivravi vajab muutusi. Ka keerulises intensiivravis on olulisteks märksõnadeks

suhtlemine, paindlikkus ja inimlikkus.

Eelmise aasta sügisel

tuli dr Liivi Maddison

Tartu Ülikooli Kliinikumist juhtima Regionaalhaigla II intensiivravi osakonda. „Mul on hea meel, et saan siin tegeleda nende teemadega, mis on mulle südamelähedased, ja enda tõekspidamisi ellu viia. See on keeruline ja pikk teekond, aga ma olen sellega algust teinud,“ räägib ta esimesest aastast Regionaalhaiglas. Sellesse aastasse on mahtunud põnev juhtimiskoolitus, palju vestlusi uute kolleegidega ning muidugi palju tööd.

Üks hingelähedastest valdkondadest on arsti jaoks intensiivravi inimlikumaks muutmine. Liht -

samalt väljendudes: keerulise ja sageli agressiivse ravi juures peab arvestama ka patsiendi kui inimesega, kes ei ole ainult organpuudulikkusega masinarägastikku aheldatud patsient, vaid kellegi isa, ema, laps või lapselaps. Just suhtlemist ja rääkimist peab dr Maddison intensiivraviarsti üheks olulisemaks oskuseks. „Me kipume vahel pisiasjad ära unustama, meie eesmärk peaks olema, et patsiendid elaksid ka pärast intensiivravi hästi, et kui me sellise agressiivse ravi ette võtame, siis elukvaliteet ei tohiks selle järel langeda.“

Tihti põhjendatakse vähest suhtlust kiire töötempoga – arstidel on alati ju nii kiire. See on aga

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Raul Mee

pigem fassaad, mille taha peituda, sest intensiivis ei ole jutuajamised kergemate killast. Järjest enam hinnatakse arste, kes selle aja võtavad. „Minu praktika näitab, et kui selgitan patsiendile, kuidas me teda ravime, miks ta üht või teist asja tegema peab, siis tema paranemistee on efektiivsem. Me peame aktsepteerima meedikutena ka seda, mida patsiendid ise tahavad. Kui patsient suhelda ei saa, siis me uurime lähedastelt ja just nemad peaksid olema patsiendi sõnumikandjad,“ innustab ta kõiki peresid ka keerulistel teemadel avameelselt rääkima, sest elu on ettearvamatu.

Inimliku intensiivravi juures mängivad rolli veel mitmed esialgu

Dr Liivi Maddison:

„Intensiivravi tuleb inimlikumaks muuta!“

ehk isegi teisejärgulised teemad, kuid mis siiski olulisel määral mõjutavad patsientide enesetunnet ja heaolu.

Avatud ja inimlik

suhtumine aitab

kiiremini terveneda

„Intensiivravi töötab ööpäev ringi ja seetõttu kipume vahel ära unustama, et öösiti tuleks ka intensiivis valgust vähendada, me keegi ei taha ju, et kodus tuled kogu aeg põleksid. Oma osakonnas tunnen puudust ka aknast vabaduse ja päikese suunas, meie aknad avanevad kahjuks kõik sisehoovi. Nii võib arusaamine ümbritsevast kaduda, võivad tekkida ärevushäired ja vaimne tasakaal paigast minna, aga meie eesmärk on, et inimene ravijärgselt ennast ka vaimselt hästi tunneks,“ räägib dr Maddison inimliku intensiivravi olulistest põhimõtetest.

Sama vajalik on patsientide ja lähedaste jaoks nn avatud intensiiv, kus ei ole piiritletud kõnetunnid ja külastusajad, vaid koostöös perega otsustatakse, millal on parim aeg patsiendiga suhtlemiseks ja tema külastamiseks.

Kui lähedane on välismaal või ei saa mingil muul põhjusel külastada, siis

Dr Liivi Maddison

X Alates 2008. aastast on dr Maddison panustanud mitmekülgselt intensiivravi valdkonda. Tal on kogemusi nii operatsioonitoas anestesioloogina kui ka intensiivravi osakonnas.

X Dr Maddison on tunnustatud õppejõud. 2020. aastal valisid meditsiiniteaduste valdkonna tudengid ta parimaks kliiniliseks arst-õppejõuks.

X Tema oluliseks fookuseks on teadustöö. 2014. aastal kaitses ta doktoritöö, ta on rahvusvaheliste publikatsioonide autor ja panustab aktiivselt eriala arengusse.

ära tegema. „Tervenemise imesid võib juhtuda, kui patsient on ise enda jaoks hästi palju panustanud. Kui meile satub patsient, kellel on aastaid olnud halvad elustiilivalikud ning sellest tulenevad haigused, siis imele lootma jääda ei saa. Ka patsientidel on vastutus, kogu vastutust meditsiinile panna ei saa. Tegelikult ei saa tervenemist isegi imeks nimetada, tulemuseni viivad patsiendipoolsed teadlikud valikud ja meditsiin aitab rõõmuga resultaadini.“

Arsti sõnul on tervenemisel märksõnaks hea koostöö – patsient, perekond, füsioterapeudid, õed, hooldajad ja arstid. „Ja kõik koos suure meeskonnana jõuamegi eduka resultaadini. Patsiendi tervenemine on kogu meeskonnale tohutu töövõit ja see on see positiivne motivatsioon, miks me intensiivravi teeme. Head lood annavad energiat edasi tegutsemiseks.“

Kolleegid, elukestev õpe ja õpetamine

Inimlikust intensiivravist räägib dr Maddison ka oma tudengitele, ta on

ülikoolis neljanda aasta tudengeid õpetanud üle kümne aasta. Nüüd on osa kunagistest üliõpilastest juba residentidest kolleegid Regionaalhaiglas.

2020. aastal valisid arstitudengid ta Tartu Ülikoolis aasta parimaks arst-õppejõuks, iseloomustades oma

Meie osakonnas oli traumapatsient, kes sai koeraga jalutades autolt löögi. Ühel hetkel otsustasime ta lemmiku külla kutsuda.

võib suhelda nutiseadme abil või teha videokõne, kõik ravivoodid on selle võimalusega varustatud. Kõige aluseks on hea koostöö ja kokkulepped nii patsiendi kui ka tema lähedastega.

„Koroona oli selles vallas õppetund –nägime, kuidas patsientidel kadus elutahe, kui nad kuude kaupa lähedasi ei näinud ning nende ümber toimetasid vaid sinistes riietes võõrad inimesed,“ nendib dr Maddison.

Inimlik intensiivravi võib tähendada ka seda, et raskes seisus patsiendi elutahte ja võitlusvaimu turgutab üles lemmikloom. „Meie osakonnas oli traumapatsient, kes sai koeraga jalutades autolt löögi. Ühel hetkel otsustasime ta lemmiku külla kutsuda. Ja see oli väga ilus hetk, kui nad tundsid üksteist ära ja pikutasid koos voodis.“ Dr Maddisoni sõnul on need fragmendid inimlikust intensiivravist, kus võimaluste piires arvestatakse inimeste soovidega. „Päris madusid, krokodille ja hobuseid intensiivi ei luba, aga väikesed koerad ja ehk ka kassid tulevad kokkuleppel kõne alla,“ räägib tohter muiates.

Üht põhimõtet peab dr Maddison väga oluliseks – inimene peab enda tervise heaks võimalikult palju ise

õppejõudu nii: „Dr Liivi Maddison selgitab teemasid lihtsalt ja loogiliselt. Ta on tudengite hinnangul igati meeldiv inimene, kelle puhul on näha, et ta naudib õpetamist. Tudengid hindavad kõrgelt dr Maddisoni soovi anda põhjalikku tagasisidet – just niimoodi õpibki kõige efektiivsemalt. Tänuväärne on ka see, et dr Maddison rõhutab eriti just neid teemasid, mida üks üldarst peaks kindlasti teadma.“

Kas tudengid on aastate jooksul muutunud? „Pigem mitte, ikka samasugused särasilmsed ja teadmishimulised. Küll aga pean aina vähem fakte õpetama, üliõpilased teevad väga palju iseseisvat tööd ja loevad. Ja kui meie ajal oli parim praktikum ära jäänud praktikum, siis nüüd see enam nii ei ole,“ muigab dr Maddison.

Küsimuse peale, millised on kõige olulisemad õpetamise põhimõtted, jääb vestluskaaslane viivuks mõttesse. „Arvestusest saab igaüks läbi, aga õpitu tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Mina pean saama aastate pärast enda elu nende tudengite kätte usaldada, ma pean neid nii õpetama.“ Ta on alati valmis tudengitega arutlema, mis töötab patsiendi kasuks ja mis mitte. „Näiteks elulõputeemad tekitavad praktikumides alati kirgliku arutelu. Tudengeid ei saa õpetada, et me oleme nii alati teinud. Tudengid küsivad ebamugavaid küsimusi, et miks, ja siis peab ka enda jaoks rohkem läbi mõtlema, miks me üht või teist liigutust teeme. Õpetades õpin ka ise,“ võtab dr Maddison kokku, miks ta Regionaalhaigla töö kõrvalt õpetamist jätkab.

Intervjuu lõpusirgele jõudes kutsun dr Maddisoni Regionaalhaigla töötajate ühisele suve alguse rattasõidule. Dr Maddison on kiirelt nõus ja uurib, kas pereliikmed võib kaasa võtta, kuna kogu nende pere liigub praktiliselt igale poole ratastel, sest see on kõige tervislikum valik. Ka ujumine ja triatlon ei ole talle võõrad. „Muide, Tartu kolleegid kinkisid mulle lahkumiskingituseks Ironmani võistlusel osalemise, see oli tagamõttega kingitus, et ma sporti ei jätaks ja liiga palju tööd ei teeks. Ja nüüd ma pean selle võistluse ette võtma!“

Liivi liigub jalgrattal sageli. Fotol lehvitab Liivi poeg Oliver ja teisel pool sõidab kolleeg intensiivravist Indrek Paas.

Liivi koos intensiivravikeskuse kolleegidega.

Tekst: Elis Aru

Fotod: Cärol Liis Metsla, Regionaalhaigla, erakogu

Südamlik Anly,

kingitud südamega

2020. aastal võitles Anly Jakobson oma elu eest anestesioloogiakliiniku II intensiivravi osakonnas. Nüüd, pärast südamesiirdamist, töötab ta siinsamas sekretärina.

2020. aasta suvel oli Anly 32-aastane. Tema elu oli läinud nii, et patt oleks kurta: tore abikaasa ja kolm vahvat last, mõnus kodu Pelgulinnas. Ka tööga oli ta rahul: ta käis tegevusjuhendajaks Käo tugikeskuses, mis toetab intellektivõi liitpuudega inimesi. Stressi maandas Anly trenniga, 10‒12 km jooksuring polnud tema jaoks mingi probleem.

Kuni kõnealuse suveni. „Ma lihtsalt ei osanud ohumärke näha,“ tõdeb Anly praegu. „Tundsin, et olen väsinud – aga näita mulle inimest, kes ei oleks? Mu noorim laps oli aasta ja nelja kuune, nii et muidugi magasin kehvemini kui muidu! Ma ei teinud sellest suurt numbrit.“

Jooksuringidest said kõnniringid, sest jaks oli otsas. Perearstile kurtis Anly väsimust ja uimasust – vereanalüüs näitas, et tal on D-vitamiini puudus, ja vererõhuaparaat, et pulss keskmisest kiirem. Ei midagi hullu, rahunes Anly.

Ent väsimus süvenes, kodus toimetades pidi Anly tegema puhkepause. Jalutades toetas vahepeal vastu majaseina, et mitte kukkuda. „Miks ma varem EMO-sse ei läinud?“ imestab ta praegu. Lõpuks soovitas seda tungivalt sõbranna, kellele Anly kurtis, et läks kodutrepist

üles neljakäpakil. Olgu peale, soostus Anly – ootas abikaasa Kaido töölt koju ja koos sõideti haiglasse. Tagasi laste juurde tuli Kaido üksinda.

Kiire hääbumine

Juba esimene EKG, mis Anlyle Regionaalhaiglas tehti, kuulutas kurja. Ärevil naine viidi I kardioloogia osakonda, diagnoosiks äge müokardiit ehk südamelihase põletik. Edasist haiglasoleku aega mäletab Anly lünklikult. Kuidas ta ühendati ECMO-masina külge, voolikud-voolikud-voolikud... Kuidas temaga vestlesid kaks naist, ilmselt õde, kelle hääl mõjus rahustavalt. Kuidas magnetresonantsuuringul, kui tuli hinge kinni hoida, tekkis täielik paanika ja tunne, et kohe saabub surm.

„Mees ütleb, et mu jutt oli täiesti adekvaatne, aga mul endal ei ole meeles midagi, mida ma rääkisin,“ tõdeb Anly. Sama lugu on saadetud sõnumitega – tekst on loogiline, aga mälestus nende saatmisest puudub. Üheksa päeva hoiti Anlyd hoopis kunstlikus koomas, sest ta muutus nõnda rahutuks, et kurnas niigi koormatud südant. „Mäletan, et magasin väga halvasti: haigla tuled ja helid, kõik tekitasid minu sees pinget,“ meenutab ta. Tänu ECMO-masinale, kunstlikule vereringele, hoiti Anlyd elus ligi kaks kuud. Lapsi ta haiglasse ei lubanud, vaatamas käisid mees ja parim sõbranna. Tagantjärele oleks ta sedagi teinud teisiti ja targemalt: „Lapsed pole rumalad,“ ohkab ta. „Kaua sa neile ütled, et ärgu muretsegu, kui nad näevad, et emme ei tule koju. Ma lihtsalt ei tahtnud, et nad näeksid, mis seisus ma haiglas olen.“

Dr Indrek Rätsep tutvustas Anlyle võimalusi: kui süda kosub, saab sellele panna abipumba, kui ei, on vaja südamesiirdamist. Anly lootis väga, et ta oma süda kosub – siirdamine tundus ebareaalne, justkui midagi, mida tehakse filmides ja haiglasarjades. Iga mööduv päev näitas paraku, et tema enda süda enam välja ei vea. Regionaalhaigla arstid palusid abi kolleegidelt Soomes, Meilahti haiglas, et saata Anly üle lahe südamesiirdamisele.

„See oli ju COVIDi-aeg: kui Soomes konsiilium kokku kutsuti, et mu juhtumit arutada, siis mind näidati video teel,“ meenutab Anly. Kaamerapildi abil tervitas ta Soome arste, kes leidsid: jah, saatke Anly meile südant ootama.

Soolased lahkumispisarad

Kui tuli hetk, et Anly pidi Regionaalhaiglast lahkuma, nuttis ta lahinal. II intensiivravi osakond, kus ta nüüdseks viibis, oli saanud koduseks ja siinne personal talle armsaks. „Nad on nii tore meeskond, tundsin kogu aeg, et mind väga hoitakse! Õed kutsusid mind oma tibulinnuks! Kui hakkasin ära minema, siis nemad nutsid koos minuga.“

Õed polnud ainsad, keda Anly tahab kiita. Arstid võtsid talle visiitidel kaasa kohvitopsi ja rääkisid temaga nagu omainimesed. Üks Anly lemmiklugusid on segu piinlikust ja naljakast: „Kuna ma tualetis käia ei saanud, siis kasutasin siibrit. Palusin õdedel mulle siiber tuua, et oma „asjaga“ mäele saada. Pandi kõik vajalik paika ja jäeti mind üksi toimetama. Nad sulgesid isegi isolaatori ukse, et mul võimalikult mugav oleks – pikali selliseid asju teha on nagunii keeruline. Ja siis, mina kenasti asjaga algamas, kui näen, et mu palati poole tuleb dr Indrek Paas. Palusin mõttes „Ära tule! Palun ära tule!“, aga otse loomulikult ta tuli. Ütlesin talle, et tead, äkki tuled hiljem, mul siin asjatoimetamist või nii. Tema aga ütles, et ma ei paneks teda tähele ja pealegi ei

tunne ta lõhna nagunii.“ Anestesioloogi ehmatamiseks on vaja rohkemat kui siibrit!

Soome minekuks pandi Anly reanimobiilile ning seejärel kopteri peale. „See ei ole võimalik,“ korrutas ta endale mõttes. Tema, tavaline inimene, kolme lapse ema, nüüd sellises olukorras.

Südant oodates

Soome viidi Anly 11. novembril. Võõras keelekeskkonnas oli esialgu keeruline, ent siinnegi personal kohtles teda suure soojusega, eriti tõstab ta esile kirurg Jan Kissi. Möödusid nädalad, sobiv doonorsüda lasi end oodata. Anly hakkas vaikselt kaotama lootust...

Kaasa ei aidanud see, et naist tabasid haiglais mitmed komplikatsioonid. Neist raskeim oli verejooks seljaajus, mille järel Anly kaotas tundlikkuse oma jalgades. Et närvikahjustus viib ta ratastooli, jõudis talle lõplikult kohale alles pärast südameoppi.

Opile sai ta viimaks 5. detsembril. Kaido tuli Eestist kohale ja istus terve öö oma naise kõrval: „Tundsin korraga rõõmu ja hirmu,“ meenutab Anly. Konfidentsiaalsusnõuded ei lubanud talle öelda midagi doonori kohta: nii teab ta vaid seda, et see võõras inimene oli temastki noorem. Mõttes on Anly teda palju-palju kordi tänanud. Pärast viit tundi ootamist sai Kaido haiglast kõne: teie naine on opilt väljas, kõik läks hästi, ta taastub. „Ma ei kujuta ettegi, millist kergendust ta võis tunda,“ lausub Anly. Eestisse tagasi, otse Haapsalu neuroloogilisse rehabilitatsioonikeskusesse toodi ta 28. jaanuaril. Algas pikk aeglane tee, et harjuda uue südamega ja õppida, kuidas ratastoolis hakkama saada.

Ringiga tagasi haiglasse – tööle!

Läbielatu jättis Anlyle tugeva jälje. Ta õppis kogemusnõustajaks ja on saanud olla toeks saatusekaaslastele, kes Eestis uut südant vajavad. Regionaalhaiglasse, külla II intensiivravi osakonnale, läks ta esimesel võimalusel ja jäigi käima. Oma uuel sünnipäeval, 5. detsembril, tõi ta personalile, oma uutele sõpradele, südamega dekoreeritud tordi.

Lisaks Regionaalhaigla toredatele õdedele jäi Anly suhtlema ka oma arstide dr Paasi ja dr Rätsepaga. Nõnda sai ta „otse allikast“ teada, et II intensiivraviosakond hakkab otsima uut sekretäri. Anly kaalus asja ja otsustas viimaks, et kandideerib – „Haigla on ratastoolisõbralik koht, kus töötada! Pealegi kõik niikuinii desotavad ja maskitavad, mis on mulle ka oluline.“

Sekretäriks ta saigi: „Kui dr Indrek Rätsep mind tööle kutsus, siis ta ütles mulle: Anly, kui sa meie osakonda tööle tuled, siis võid kindel olla, et personal hoiab sind. Ja ta ei eksinud, nad hoiavad mind väga ja olen selle eest megatänulik. Kui meil on osakonna üritused, siis nad tirivad-tõmbavad-sikutavad mind kaasa kuhu iganes. Nad on mind tassitud treppidest üles-alla ja ka kanuumatka elasin kenasti üle.“

Kolm korda nädalas teeb Anly trenni lootusega, et võib tulevikus taas liikuda omal jalal. Tema menüü peab sobima ravimitega, mida ta südame tõttu võtab. Oma lastega matkamine tuleb hoolikalt läbi mõelda. Immuunsüsteemi peab teadlikult alla suruma. Ent suures plaanis ei tee Anly argistest ebamugavustest numbrit: „Tänutunne minu sees on tohutu suur, sest mind on õnnistatud nii heade inimestega. Minu lapsed ja abikaasa, minu lähedased ja sõbrad, samuti võõrad, kellest said omad!“

Anly (fotol keskel) koos töökaaslastega Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

„Esimesest päevast sain aru –õe eriala on nii äge!“ ütleb Helen Vilberg (paremal).

Pulmonoloogia polikliinikus õena töötav ja tänavu Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku aasta

tulevikutähe nominentide sekka

valitud Helen Vilberg tõdeb, et sai juba õpingute ajal praktikale tulles aru, et õe eriala on väga äge, pakkudes vaheldust ja mitmesuguseid võimalusi.

Helen Vilberg: õe eriala on nii äge!

Tekst: Marina Lohk Fotod: erakogu

Miks otsustasid õppida just õeks?

Kas kaalusid ka mõnda muud eriala?

Minuni jõudis kuidagi kogemata info, et sügisel on võimalus kandideerida õe erialale. Mõtlesin, et miks mitte? Astusin sisse ja sellest algas minu kirg tervishoiuvaldkonna vastu. Samal ajal olin lõpetamas kosmeetiku eriala baaskursust. Sain kosmeetiku diplomi, aga ikkagi

otsustasin töötada tervishoiuvaldkonnas.

Miks valisid just pulmonoloogia valdkonna ja kui kaua oled õena töötanud?

Pulmonoloogia osakonda tulin kliinilisele praktikale ja mulle hakkas kohe meeldima. Enne praktikat oli meil hästi lai valik, kuhu minna, aga eriti pakkus huvi just pulmono-

polikliinikusse ning praeguseks olen juba aasta aega siin õde olnud.

Palun kirjelda üht tavalist tööpäeva – milliseid protseduure ja uuringuid aitad teha ning mida teed päris iseseisvalt?

Töö pulmonoloogia polikliinikus on väga huvitav – iga päev uus kabinet. Minu tööülesanded on spirograafia, difusioon, uneuuringute tegemine, CPAP/VPAP (uneravi, ventilaatorravi) patsientide nõustamine, allergiatestide tegemine, analüüside võtmine, astmakool ehk inhalatsiooni abivahendite kasutamise õpetus.

Patsientide nõustamine on täiesti iseseisev. Kui raviarst suunab näiteks CPAP-ravi vastuvõtule, siis tegutsen patsiendiga iseseisvalt ehk nõustan teda ravi suhtes, selgitan selle vajalikkust ja seda, kuidas aparaati hooldada.

Mis sulle selle töö juures enim meeldib? Mis on kõige põnevam?

Mulle meeldib, et siin on arenguruumi. Mul on veel uurimata mõned spetsiifilised protseduurid, mida me polikliinikus teeme. Meeldib suhelda patsientidega, nõustada neid. Kindlasti mängivad minu kolleegid minu jaoks suurt rolli – nii õed kui ka arstid, kes on minu jaoks alati olemas,

toetavad mind ja julgustavad minema magistrantuuri edasi õppima.

Millised võimalused magistrikraad tööalaselt annaks?

Magistrikraad on eelduseks, kui soovid saada õendusjuhiks või erispetsialistiks.

Kas on midagi, mis on selle töö puhul üllatanud?

Üllatav on see, kui lai meie eriala on.

Kui ei meeldi mingi osakonna konkreetne spetsiifika, siis palun – terve haigla pakub nii palju erinevaid võimalusi.

Mis sulle Regionaalhaigla juures kõige rohkem meeldib?

Väga oluline ja mis mulle eriti meeldib, on see, et Regionaalhaigla on kõrgel tasemel, kiiresti arenev, hästi

Läbisin edukalt

oma praktika ja mind kutsuti

kohe samasse

osakonda tööle abiõena.

suur haigla, kus saab ennast proovile panna, töötades eri osakondades või praktikal.

Tähtsad on ka inimesed, kellega me töötame, ehk meie toredad ja abivalmid kolleegid. Sõltumata ametikohast on nad alati valmis sind suunama, aitama ja lihtsalt paar head sõna ütlema, et sul oleks hea ja produktiivne päev. Me kõik oleme suur, töökas meeskond ja töötame ühe eesmärgi, inimese tervise nimel.

Mida pead enda seni suurimaks tööalaseks saavutuseks?

Minu suurim saavutus on see, et olin sel aastal üks aasta tulevikutähe nominentidest. See motiveerib mind kõige rohkem edasi arenema ja kasvama.

Sinu suurim unistus või eesmärk tööga seoses?

Soovin saada suurepäraseks õde-nõustajaks ning realiseerida ja rakendada mõned projektid töökohal. Täpselt ei saa veel sellest rääkida, aga meil on plaanid, kuidas pulmonoloogia polikliinik saaks veel edukamalt oma teenuseid osutada.

Mida teed tööst vabal ajal?

Olen väga aktiivne ning eelistan vaba aega õues veeta, näiteks jalgrattaga sõites, sugulastega või sõbrannadega jalutamas käies.

Dr Helis Pokker, dr Kersti Oselin ja dr Anneli Elme osalesid vähiravi

tippsündmusel „ASCO 2023“

2.–6. juunil 2023 toimus Ameerika Ühendriikides

Chicagos taas iga-aastane vähiravi tippsündmus

„ASCO 2023“ kongress, kuhu kogunes enam kui

loogia, kuna minu suguvõsas ja sõprade seas on astmaatikuid.

Nii tekkis mul huvi, mis haigusega on täpsemalt tegemist ja kuidas ma saan neile abiks olla.

Esimesest päevast sain aru –õe eriala on nii äge! Läbisin edukalt oma praktika ja mind kutsuti kohe samasse osakonda tööle abiõena. Kaks aastat hiljem sain õeks ja läksin proovipäevale pulmonoloogia

46 000 osalejat üle kogu maailma ja enam kui

5000 kuulajat üle veebi. Regionaalhaigla onkoloogide üks abstraktidest pälvis au olla esitletud suulisel sessioonil.

Tegemist on kongressiga, kus igal aastal esitatakse tähtsamaid vähiravi tulemusi ning võetakse vastu uusi ravisuundumusi. Kuivõrd aasta-aastalt lisandub uusi ravivõtteid, siis oli kongress ka sel aastal väga uudisterohke ning programm tihe. Regionaalhaiglast osales kolm onkoloogi: dr Helis Pokker, dr Kersti Oselin ja dr Anneli Elme, kes esitasid kongressile kaks abstrakti.

Neist üht, milles dr Kersti Oselin on peauurija, esitleti suulisel sessioonil. Tegemist oli randomiseeritud kolmikpimeda III faasi PEARLS/KEYNOTE-091 uuringuga, milles uuriti immuunravi (pembrolizumab) toimet haigusvabale elulemusele (DFS) võrreldes platseeboga IB–IIIA staadiumis kopsuvähi haigetel, kellel kasvaja oli täielikult resekteeritud.

Tulemused näitasid, et pembrolizumab parandas oluliselt haigusvaba perioodi võrreldes platseeboga. Keskmine (95% CI) DFS oli pembrolizumabi rühmas 58,7 kuud võrreldes 34,9 kuud platseebo rühmaga. Nende tulemuste põhjal kiitis USA FDA heaks pembrolizumabi selle patsientide populatsiooni adjuvantraviks.

Õendusjuhid osalesid kongressil

25.–28. märtsini osalesid psühhiaatriakliiniku

õendusjuhid Pariisis

31. Euroopa psühhiaatria kongressil.

Päevad olid täis loenguid ja arutelusid, mis andsid mõtteainet parendusteks meie enda kliinikus ja haiglas. Suurteks fookusteemadeks olid innovatsioon ja eetilised dilemmad psühhiaatrias, psühhosotsiaalsete sekkumiste ning elustiili nõustamise roll patsientide ravis, psühholoogilise abi ja ravi nüansid sõjapõgenikele, migrantidele.

Värskeid ideid

Valdkond, mida kohe kliinikus arendada saab, on sport ja füüsiline aktiivsus psüühikahäiretega inimestel. IX osakonna õendusjuht Ilvi Leis toob konverentsil tõdetu põhjal välja, et sport õpetab meeskonnatööd, püsivust, kaotusega toimetulekut ja treenimist/ harjutamist.

Laste ja noorukite osakonna õendusjuht lisab, et huvitav loeng oli teemal „ATH mittemedikamentoossed sekkumised –virtuaalreaalsus ja videomängud“. Konverentsilt jäi kõlama, et simulatsioonide, animatsioonide ja graafikute loomine on kasulik näiteks koolides ja asutustes. Virtuaalreaalsus on leidnud kasutust mitmes teraapias, näiteks foobia ja PTSH ravil pannakse patsient tema hirmu allika ette ning pidev kordamine toob kaasa hirmu või stressi vähenemise. Virtuaalreaalsus julgustab patsiente aktiivsemalt liikuma, orienteeruma ja suhtlema.

Külaskäik haiglasse

Konverentsi käigus oli võimalik külastada ajaloolist ja suurt psühhiaatria ja neuroteaduste haiglat nimega GHU Paris. Haiglas töötab 5600 töötajat, voodikohti on 1300. Haigla toob oma väärtustena esile hoolimise, innovatsiooni ja läheduse.

Visiidi käigus kohtusime haigla juhtkonnaga, külastasime päevaravi keskust ja teenuste disainilaborit (LABAH keskus), mis on abiks innovaatilise ja inimkeskse tervishoiu loomisel. Keskuses töötavad disainerid teevad koostööd personali ja patsientidega, et luua paranemist soodustavat keskkonda. Näiteks on disainitud koostööna kohvikukäru, milles müüdava toiduvaliku on teinud patsiendid koostöös dietoloogiga. Patsiendid said kaasa rääkida ka käru kujundamises, sest just nemad on need, kes tegevusterapeudi abiga saavad igapäevaselt oma sotsiaalseid oskusi parendada teeninduskogemuse kaudu.

Õdede kool

Hoolimise ja läheduse märksõnade all võib tuua esile tutvumise õdede kooliga IFSI St Anne, mis asub haigla territooriumil. Igal aastal võetakse vastu 128 õenduse tudengit, õpe kestab kolm aastat, millest 60 nädalat on praktika ja läbitakse 10 eri praktikakursust. Kool on liitunud ERASMUSe programmiga ning Poola, Itaalia, Belgia, Šveitsi, Taani, Portugali, Hispaania tudengid on programmiga liitunud. Kool on huvitatud ka Eesti tudengitest! Koolil ja haiglal on tihe koostöö, et tulevasi õdesid varakult haigla keskkonnaga tutvustada ning vähendada vaimse tervise probleemide ümber olevat stigmat.

Oli väga hariv lähetus, mille käigus sai vahetada kogemusi ning mõtteid, kuidas ja kuhu liikuda.

Kohtumine haigla ja kooli juhtkonnaga.

(Vasakult) Ilvi Leis, Lenne Rätsep, Mare Serg, Terje Väinaste, Liis-Kristiin Vaher, Allan Kari.

Mobiilne kohvikukäru haigla territooriumil.

annab juhtidele vajalikud tööriistad Koolitusprogramm

Tänavu märtsis alanud Regionaalhaigla juhtide arenguprogramm tugineb kolmele

sambale: kontakt iseendaga, kontakt teiste inimestega ja kontakt ühiskonnaga. Osalejad kiidavad eriti võimalust vaadata juhina enda sisse ning õppida teiste kogemustest.

Noppeid osalejate tagasisidest

X Mulle väga meeldib, et kaasatud on nii maailmapildi kui ka kogemuste mõttes nii erinevad koolitajad.

X Imetlusväärsed innustunud inimesed, kelle ettekannetest ja elust saab võtta eeskuju.

X Kõik teemad olid huvitavad ja küllaltki praktilised.

X Rakendan teadmist „millele fookuse suuname, see võimestub“.

Juhtide arenguprogrammis osalejad hindasid võimalust vaadata juhina enda sisse ning õppida teiste kogemustest.

Juhtide arenguprogrammis osaleb kokku 40 inimest, kes on jagatud kahte gruppi. Programmi eesvedaja Kreeta Arusaare sõnul on tegemist väga erinevate tasandite juhtidega eri üksustest ja osakondadest, sealhulgas nii kliinilise kui ka tugipersonali hulgast.

Mõni neist on juhtinud juba 20 aastat, mõni märksa vähem ja mõni töötaja on kaasatud ka juhtide järelkasvule mõeldes.

Programm koosneb kuuest kahepäevasest moodulist ja kõiki mooduleid viivad läbi eri lektorid, kelle hulgas leidub nii teiste valdkondade tippjuhte kui ka kogenud koolitajaid. Teiste seas on osalejate ette astunud näiteks

Telia Eesti personalidirektor ja PARE juhatuse liige Ingrid Viinapuu, Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris, TalTechi ärikorralduse instituudi õppejõud Maris Zernand-Vilson, Standardi tegevjuht ning varasem Maksu- ja Tolliameti peadirektor Marek Helm, enesemeisterlikkuse coach ja koolitaja Epp Adler

Programmi kolm tugisammast

Koolitus on üles ehitatud varasemate koolitusprogrammide tagasisidet, Regionaalhaigla vajadusi ja värskelt üles kerkinud põletavaid teemasid arvesse võttes ning lähtudes kolmest alustalast: kõigepealt keskendutakse kontakti saavutamisele iseendaga, siis kontakti saavutamisele teiste inimestega ja seejärel ka ühiskonnaga. Programmi esimene osa, mis läbiti kevadel, võimaldas osalejatel vaadata enda sisse, avastada enesejuhtimise ja enesehoidmise poolt – milline on minu juhiroll, kuidas ma saan kasutada eeskuju kui tööriista, milline on minu roll õppijana. Edasi vaadeldi, kuidas suhelda ja suhestuda teiste inimestega. Teisisõnu sukelduti organisatsioonikultuuri, meeskonnatöö, koostöö aspektidesse ning õpiti, kuidas keerulisemates olukordades suhelda, kuidas infot edastada. Samuti tegeldi mitmesuguste juhtimist ja karjääriplaneerimist puudutavate küsimustega.

Pärast suve hakatakse liikuma ka laiemale, ühiskonna tasandile – pööratakse tähelepanu tervishoiule tervikuna, teenuse arendamisele, strateegiale, trendidele. Tervishoiuteemade puhul on plaanis kaasata Tartu Ülikooli arstiteaduskonna peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja dr Kaja-Triin Laisaar, kes on ühtlasi ka epidemioloogia teadur ja ravijuhendite metoodika ekspert; samuti Regionaalhaigla enda inimesi.

„Vaatleme Eesti tervishoidu tervikuna ning peamisi trende ja arengusuundi,“ selgitas Arusaar. Kui kõik läheb plaanipäraselt, minnakse sügisel ühiselt ka õppereisile, mis annab võimaluse mujal rakendatud parimad praktikad enda töösse ja enda organisatsioonile üle kanda.

„Eesmärk on vaadata, kuidas teistes haiglates asjad toimivad – nii seda, kuidas nad juhtimisega tegelevad, kui ka loodetavasti erialaspetsiifilisemaid asju.“

Lõpetuseks tulevad üldisemad teemad, nagu finantsid ja õiguslik regulatsioon. „Pöörame tähelepanu finantskirjaoskusele, vaatleme rahastuspõhimõtteid, kuidas ressursse planeerida ja juhtida, ning tegeleme natuke seadusandluse teemadega,“ rääkis Arusaar.

Osalejad on tema sõnul eriti rahul, et saavad tegeleda enda kui juhi isikliku arenguga ning ka selliste juhtimisteemadega, mille jaoks igapäevatöös ei ole võib-olla aega. Samuti meeldis osalejatele väga keerulistes olukordades

suhtlemise teema, millele oli pühendatud terve päev, mis võimaldas minna süvitsi. „Kuna juhina tuleb paratamatult ette keerulisi suhtlusolukordi ja haiglas seda enam, olid nad väga tänulikud,“ märkis Arusaar.

Koolitusprogramm sisaldab nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilist kogemust ja kogemuslugude poolt. Samuti tehakse selle raames meeskonnatööd.

„Oleme toonud inimesi ka hoopis teistelt elualadelt, näiteks väärtustest rääkis Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris,” rääkis Arusaar. Ehkki esmapilgul võib tunduda, et kultuuril ja haiglal ei ole midagi ühist, on sellised näited väga head just perspektiivi laiendamiseks ja mõistmaks, et ka teistes valdkondades on sarnased probleemid. Ka osalejad on välja toonud, et kui muidu tundub tihti, et ollakse erilised ja haiglas on kõik asjad teistmoodi kui mujal, siis selliseid inimesi kuulates saab aru, et probleemid on igal pool ühesugused. Regionaalhaigla juhatuse esimehe Agris Peedu sõnul on juhtimiskoolitus tulnud, et jääda. „Seniste osalejate tagasiside on olnud väga positiivne ja juhtide järjepidev arendamine on Regionaalhaigla üks olulistest prioriteetidest.“

Lektorid koolitusest

Maris Zernand-Vilson, PhD, TalTechi ärikorralduse instituudi juhtimise valdkonna vanemlektor, koolituse teemaks juhi roll

Kuna osalejate hulgas on haigla väga erinevate valdkondade inimesi, kujunes sellest õppimise mõttes justkui haigla mudel, kus sama olukorda vaadatakse ja arutatakse eri külgedest. Avasime juhi rolli teemat läbi juhtumiarutelude, et tutvuda osalejate ja nende kogemuste ning hoiakutega eri juhtimisolukordade suhtes.

Enn Saar, meeskondade treener ja juhtide arengu toetaja, koolituse teemaks koostöö Osalejates tekitas huvi nende endi tööalaste suhete uurimine, kasutades suhete kristalli. Elevust tekitas ka kiire koolituse retrospektiivi läbiviimine. Selle tulemuste põhjal tegime mõned muudatused juba järgmisel koolituspäeval. Koolitajana nautisin Regionaalhaigla juhtide avatust praktiliste harjutuste tegemisel ja julgust küsida ning jagada oma kogemusi ja lugusid koostöö teemadel.

Epp Adler, enesemeisterlikkuse coach ja koolitaja, koolituse teemaks suhtlemine keerulistes olukordades

Suhtlusolukordade lahendamiseks on oluline ja abistav mõista, et ka mina ise võin olla osa probleemist. See aitab püüda teise käitumisest aru saada ja enda reaktsioone kontrollida. Regionaalhaigla juhid on väga mõtestavad ja huvitavad inimesed, kes teevad oma tööd kirega. Rõõm oli aidata neil endale meelde tuletada oma tugevusi ja seda, kuidas neid keerulistes suhtlusolukordades kasutada.

Tekst: Marina Lohk

Foto: erakogu

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Raul Mee, erakogu

Meie keskkonnateadlikud valikud

Võimalusi oma igapäevategevustes keskkonna suhtes hoolivalt käituda ja keskkonnasõbralikke valikuid teha on ohtralt. Kuidas vähendada oma süsinikujalajälge nii tööl kui ka vabal ajal? Vastavad ning ideid jagavad Regionaalhaigla töötajad.

Üks tegevus, mida oma jalajälje vähendamiseks teen, on jalgrattaga sõitmine, sh regulaarselt rattaga tööl käimine. Boonuseks lisaks jalajälje vähendamisele on kindlasti hea enesetunne ja julgen seda ka teistele soovitada.

Viimastel aastatel oleme haiglaapteegis võtnud ette erinevaid tegevusi, et vähendada meie tegevusest tekkivat jalajälge. Oleme loobunud ühekordsetest plastnõudest ja sorteerime jäätmeid, näiteks papp, mida tekib meil iga päev päris palju.

Tellimuste pakendamiseks taaskasutame pappkaste ning ravimite valmistamisel kasutame ringlevat klaastaarat.

Andra Migur, rohepöörde juht

Tööl vähendan süsinikujalajälge eelkõige nende projektide kaudu, mida koos heade kolleegidega algatame. Siia alla lähevad kõik, nii energiasäästu projektid kui ka teist aastat toimuv „Rattaga tööle“ kampaania, pudelivee kasutusest loobumine ning digiprügi vähendamine.

Hollandis nägin, kuidas sealsed haigla üksused on märkimisväärselt vähendanud tarvikute kasutust, lihtsalt läbi mõeldes, mida reaalselt vaja on. Ka meie võtame suuna sinna, et korraks peatuda ja mõelda: mis on vajalik ja kas seni kasutatutele on keskkonnasäästlikumaid alternatiive.

Loomulikult eelistan ka ise autovaba liiklemist – jalgsi või rattaga liikumine on lihtsalt mõnus! Selles suhtes oli minu lähetus Amsterdami väga hariv – nii linn kui ka tööandja tegutsesid selgelt selle nimel, et töötaja esimene valik oleks ratas või ühistransport. Nii liikusid (elektri)rattaga nii vihmas kui ka tuules isegi need vanemaealised töötajad, kes elasid lausa 30 km kaugusel töökohast. Isiklike ostude puhul olen väga kaalutlev: kõigepealt ei meeldi mulle üldse kaubanduses käia ja teiseks ei tee ma emotsioonioste. Ostan seda, mida tõesti vaja, ja tihti võtan endale ka järelemõtle misaja – kas leitu on kindlasti vajalik või parim võimalik. Nii on nii mõnigi asi ostmata jäänud. Ja muidugi taaskasutus. Praegu sisustan korterit sihiga teha see ägedaks ja omanäoliseks valdavalt teise ringi asjadest. Facebook Marketplace on koht, kust just leidsin nii imeilusa Lutheri vabriku laua kui ka mugava diivani. Taaskasutus on nii põnev väljakutse kui ka oluliselt rahakotisõbralikum lähenemine.

Liivi Maddison, II intensiivravi osakonna juhataja ja keskkonnatöögrupi liige

Gültšara Karajeva, kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse õendusjuht

Mina vähendan oma jalajälge nii tööl kui ka puhkehetkel transpordivalikuga. Kui võimalik, käin jala, ja kui ilm ilus, kasutan kaugemale liikumiseks jalgratast. Tööle liigun kas rattaga (Mustamäe–Hiiu) või jalgsi, elan 10 minuti kaugusel. Lisaks loomulikult pisikesed tegevused: vee ja elektri säästlik tarbimine, paberit ei raiska, digiprügi eemaldan korrapäraselt, sorteerin, kus saab, kasutan korduvkasutatavaid nõusid ja soovitan ka kõikidele kolleegidele sarnast tegutsemisviisi.

Aseptilises plokis kasutame juba aastaid tarvikute multipakke (üks pakend sisaldab näiteks 10 süstalt) ning vastavalt ravimite säilivusele üritame maksimaalselt ära kasutada poolikuid ravimiviaale. Lisaks jaendame ja väljastame teatud suukaudseid ravimeid ravikuuripõhiselt või võimalikult väikeses koguses/pakendis.

Samuti oleme vähendanud printimist ja paberi kasutamist, vähendades tellimislehtede koopiate arvu ning digiteerides protsesse.

Viimase tegevusena alustasime hiljaaegu aseptilises plokis plastpakendite vähendamist ravimite pakendamisel.

Regionaalhaiglal on hästi ambitsioonikas eesmärk nn rohelise haiglana vähendada CO2 jalajälge. Esimene aasta keskkonnatöögrupis on olnud selline kirglik teekond koos tõusude ja mõõnadega. Tahame jõuda iga Regionaalhaigla töötajani, selgitades, miks me seda teeme. Me ju soovime, et töötajate mõttemaailm muutuks ja nad võtaksid need väärtused endaga ka koju kaasa, sest iga samm loeb, olgu selleks näiteks jäätmete sorteerimine, paberi kasutamise vähendamine või transport. Ka roheline intensiivravi on osa sellest, praegu me oleme väga teekonna alguses. Osakonnas toimib näiteks üsna hästi jäätmete liigiti sortimine, et ei oleks kõik üks olmeprügi. Omaette valdkond on eri mugavusteemad, näiteks kui palju peab olema ühekordseid vahendeid ja kas kuskil saaks teisiti.

Me peame muidugi igal sammul arvestama, et patsientide ohutus ja ravikvaliteet kannatada ei saaks. Praegu oleme pigem ideede otsimise järgus. Üks riik, kellest võiks eeskuju võtta, on Austraalia, samuti Holland. Minu enda jaoks on oluline teema ka töötajate transport, eelistan igal juhul rattaga sõitmist.

Kristjan Kongi, apteegi juhataja

Tööl vähendan süsinikujalajälge eelkõige nende projektide kaudu, mida koos heade kolleegidega algatame.

töötajadRegionaalhaigla tegid ühise

rattasõidu

Roheline mõtteviis ja tervislikud eluviisid on

Regionaalhaiglas au sees!

21. juunil toimus esimene

Regionaalhaigla töötajate

ühine rattasõit, millest võttis osa pea poolsada aktiivset ja tublit kolleegi.

Ühiselt sõideti eri kergliiklusteid pidi Mustamäe meditsiinilinnakust Seewaldi territooriumile. Start ühissõidule anti kell 16.35, lõpp-punkti saabuti veidi enne 18.00.

Vaatamata kuumale suveõhtule olid osalejate muljed sõidust igati positiivsed ning heal meelel oodatakse sarnaseid ühissõite ka edaspidi.

Ka sel suvel kutsub Regionaalhaigla üles valima autosõidu asemel igapäevaseks transpordivahendiks tervisliku ja keskkonnasõbraliku alternatiivi, jalgratta. Rattasõiduga saab alustada igas vanuses, sõita saab aasta ringi – füüsilist vormi parandada ja hoida on lihtne. Rattasõidust on võimalik kujundada lihtne ja igapäevane rutiinne tegevus.

Fotod: Raul Mee