Trefi Teataja

TREFI TEATAJA Pühapäev, 27. mai 2012

TALLINN TREFF FESTIVAL 24.–27.05. 2012 Palju kultuure, üks keel

Treff pudeneb lõppu, vanalinnapäevad algavad UUDIS Festivali žürii annab aru

PERSOON Stephan Georis elu on ilus

UUDIS Spontaansus sai festivali osaks

www.nuku.ee/festival

2

Persoon

27/05/2012

Stephane Georis ei oota publikut saali, ta tuleb ise nende juurde tänavale

FOTO:LIIS REIMAN

Stephane Georis päästab maailma toiduga mängides “Elu on ilus,“ tõdeb professor Olaf Stevenson alias Stephane Georis pärast käsipidi kanas sobramist ning sealt hambaproteeside väljatõmbamist.

MARI METS Kana tõmbas professor välja omakorda kummutisahtlist. Kummuti võttis kaasa kodust. Ta tegi Trefi jaoks ekstra uue kummuti, sest „Professor Olaf Stevensoni“ originaalkummut kaalub sada kilo.

Teised rekvisiidid ostis Stephane eile hommikul supermarketist – banaan, pott lehtsalatit, paprika, kurk ja terve kana. Porrulauku poest ei leidnud. Niimoodi toiduga mängides tiirutab ta mööda maailma tänavaid ringi. Just tänavaid, sest see on parim paik teatri tegemiseks.

Perekondlikust tsirkusetrupist nukukunsti Stephane alustas tänavakunstniku elu 17-aastaselt Brüsseli tänavanurkadel žongleerimise ja tuleneelamisega. Tema esimene teismeea

kirg oli tsirkus. Teatri tõi Stephane’i ellu tema tulevane näitlejannast abikaasa. Aastakese õppis Stephane ka teatrikoolis, kuid seal tegid õppejõud talle selgeks, et ta võib olla artist, aga pigem mitte Molière’i või Shakespeare’i näidendis.

Aastaid sõitis Stephane karavani, naise ja kolme lapsega ühtse peretsirkusena mööda Euroopat ringi.

Kuni tema 12-aastane poeg teatas, et talle aitab tsirkuseelust. Sellest ajast alates on Stephane tegutsenud üksi. Nüüdseks on ta olnud ratastel 30 aastat ning ei plaani veel nii pea peatuda. Ainult karavani on ta rongi või lennuki vastu vahetanud.

Iga näidendiga räpasemaks “Ma tunnen end jumalana,“ võtab Stephane kokku nukukunsti võlu. „Saan anda nukkudele elu ja pidada nendega dialoogi, see on imeline,“ lausus ta. Teatrikoolist kunstikooli suundunud Stephane tegi seal esmatutvust nukkudega. Üksteist aastat tagasi vahetaski tsirkuseartist klounikostüümi nukkude vastu. Kuid mitte tavaliste nukkude, vaid tavaliste esemete vastu.

Ise nimetab ta oma nukuetendusi

pigem objektiteatriks. „Nukk peab olema nii lihtne kui võimalik.“ „Mulle meeldib mängida põhiliselt toiduga,“ rääkis Stephane. „Ma saan kõik asjad pärast ise ära süüa ja mulle meeldib minna üle piiri.

Laste ees pole ju ilus toiduga mängida, aga mina just seda teengi. Ma lähen iga korraga aina räpasemaks. „Professor Olaf Stevenson“ pärineb aastast 2000, seal mängivad kana ja juurviljad, lavastusega „Richard III“ esinen juba kilose lihtaükiga.

Selle kirjutasin 2005. aastal“ Paneb nii vangla kui tänava särama “Mul on väike kiiks: ma tahaksin päästa maailma. Kui inimesed lähevad õhtul teatrisse, tuleb neil otsida selleks ajaks lapsehoidja.

Mina tulen ise tänaval nende juurde, minu etendust ei pea pikalt ette planeerima,“ rääkis ta. Eelmisel nädalal esines Stephane Prantsusmaal vanglas. “See oli imeline tunne vangid naerma panna. Ma otsin ringi reisides alati sotsiaalselt tähtsad kohad üles, et neisse ka teatrit viia, näiteks lastekodud või slummid.“

Üks Stephane’i elavamaid esinemismälestusi pärineb Brasiilia linnast Londrinast, kus tal paluti bussijaamas esineda. „Bussijaam tundus tobe koht, kus esineda, sest seal on kõigil alati kiire. Kui ma bussijaama jõudsin, mõtlesin, et kogu see rahvamass ootab bussi, tegelikult ootasid nad minu esinemist. Korraga oli mu ümber 200 inimest.“ Inspiratsioon juurviljariiulilt Stephane peab kõige tähtsamaks publiku kujutlusvõime ärgitamist.

“Paljud inimesed teevad objektiteatrit, aga kõik teised etendused on alati minu omadest ikkagi erinevad.

Kui tavaliselt võtavad nukunäitlejad autoks mänguauto, siis mina võtan näiteks banaani.“ Ideid uute tükkide jaoks kogubki Stephane objektide kaudu – tavaliselt leiab nukkudeks sobilikud esemed ning alles siis tuleb lugu. “Supermarketi juurviljalettide vahel tulevad mul kõige paremad ideed, sellepärast mulle meeldibki toiduga mängida.“

Uudised

27/05/2012

3

Žüriis valitsevad vastakad tunded Trefi žürii ülesandeks oli valida festivalil etendunud lavastuste seast kümme lemmikut, keda nad oma äranägemise järgi saavad tunnustada.

MARIE KLIIMAN, LIISI AIBEL Oma festivalielamustest ja – muljetest räägivad žüriiliikmed Frank Bernhardt (Magdeburgi Nukuteatri kunstiline juht), Simon Hart (Šoti Nukuanimatsiooni Keskuse kunstiline juht), Anna Ivanova-Brašinskaja (Turu Rahvusvahelise Nukufestivali juht), Anu Lamp (Tallinna Linnateater) ja Madli Pesti (teatrikriitik). Parimate lavastuste tunnustamine toimub täna kell 20.30 NUKU suures saalis.

Züriiliikmed vastasid järgmistele küsimustele: 1.

Festivali üldmulje?

2.

Mis torkab silma, kui võrrelda Treffi teiste (nuku) festivalidega?

3. Millised on olnud senised muljetavaldavad festivalilavastused?

4.

Kuhu võiks areneda festival edaspidi?

Frank Bernhardt Pettumuse valmistas see, et kohe festivali avalavastuseks oli kommertsliku maiguga “Õhtusöök vampiiridega“. Nukuteatri asjadest meeldis aga “Cosette“. Festivali programm on pisut liiga mahukas ja laialivalguv. Festival võiks olla kindlama käega kureeritud. Ma nägin ka väga häid lavastusi, aga siiski mõjus festivaliprogramm juhuslikult. Mul on kahju, et seni pole olnud lavastusi, mis žüriis erimeelsusi tekitaksid. Sellist põnevat vaidlusmomenti pole tekkinud.

Simon Hart Mulle meeldib Treff väga, seetõttu on see ka minu teine kord festivali külastada. Ma arvan, et siin on esindatud väga huvitav kombinatsioon rahvusvahelistest töödest ja noorte professionaalide ja tudengite lavastustest. Festivali kestus pole õnneks liiga pikk ega kava liiga lai. Näiteks Charleville´ festival on nii hiiglaslik, et on keeruline valida, mida vaadata. Siin saab ikka enamuse ära näha. Õnneks on enamustel lavastustel ka mitu män-

Žüriil on keeruline lemmikuid valida gukorda. Suur osa Euroopa nukufestivalidest on tegelikult Trefiga sarnase suurusega.

Väga meeldis Polina Borisova, samuti “Metsik urisev õnn“, kus oli neli väga jõulist näitlejannat. Meeldisid ka Nukuteatri “Rapuntsel“ ja “Cosette“. “Kahetsus ja andestus“ oli traditsiooniline, aga väga hea ning professionaalne. Tudengite töödest tooksin välja Poola “Strindergi“ ja “Freier Tanz´i“ ja Turu nukukateedri lavastuse “Nagu kala kuival“. Pean tähtsaks, et on tegeletud keeruliste teemadega ja sellega, mis on noortele endale oluline.

Anna Ivanova-Brašinskaja Festival on vägagi ühenduses teiste linnas toimuvate üritustega ning see annab festivalile väga erilise õhustiku. Muidugi on žüriitöö raske, sest on nii palju asju, mida vaadata ja nii palju asjaolusid, mida kaaluda. Festival ei ole juhuslik, igal nurgal toimub midagi ja kõik on omavahel seotud. Treff festival on nagu vikerkaar, mis sisaldab väga palju erinevaid värvitoone.

Väga tugeva mulje jättis Polina Borisova “Mine!“, mis kandis tugevat sõnumit, ning Compaginie Ecart´i tänavaetendus “Homs Fums“, sest see oli väga professionaalne ja inspireeriv. Tudengiprogrammi etenduse vaadates jälgisin eelkõige tehnilisi oskusi – näiteks Poola ja Leedu teatrikoolide tudengitel on väga head tehnilised oskused. Samuti püüan ma noor-

tes, väga kaunites ja hästikoolitatud tudengites leida sisemist ilu ja põlemist. Selle pärast vaatangi ma pigem nende silmi kui kehasid.

Anu Lamp Nukufestivalil olen ma esimest korda, mul on olnud väga põnev ja ülevaatlik aeg. Nukupere on üks suur kogukond ja seda on tore tunnetada. Tõeline festivalihingus.

Vene teatri esindajad oma aastatepikkuste traditsioonidega on olnud võimsad. “Petruška laadal“ on üks hea näide traditsioonilisest, mis ikka töötab, olin ka töötoas, kus seletati telgitaguseid. Ma avastasin etendusel, et ma naeran nagu laps.

Nägin siin sellist vana ja väljatöötatud nukutraditsiooni. „Kahetsus ja andestus“ oli pisidetailideni väljatöötatud, demonstreeris kõiki võimalusi, eri karakterite loomine oli oluline. Polina Borisova oli samuti võimas. Scarlettine Teatro “Sisale“ oli mõtlemapanev, lavastus oli lastele alates 1,5 aastast ja näitlejanna tõesti andis oma mängu lastele üle. Objektiteater “Inglise hommikusöök“ üllatas lihtsuse ja fantaasiarikkusega. Ülioluline on see, et näen tudengeid, kes on laval, siinsamas etendusi vaatamas. Varssavi lavakunstiakadeemia “Freier Tanz“ meeldis mulle samuti. Välja tooksin veel Nukuteatri noore trupi lavastuse “Metsik urisev õnn“, kus oli suurepäraselt tabatud teismelise mõttemaailma.

FOTO: ANNIKA PUNG

Madli Pesti Treff festival püüab anda võimalikult laiaulatuslikku pilti Euroopa nuku- ja visuaalkunsti maailmas toimuvast. Järgnevatel aastatel võiks Treffi ettevalmistades kaaluda aga konseptsiooni “vähem on rohkem“, sest niivõrd suure festivali puhul, nagu on Treff seda sel aastal, on paratamatult probleemiks etenduste kõikuv kvaliteet. Kõrvuti on võimalik näha nii väga head kui ka väga halba teatrit. Kui tekib olukord, et külastaja näeb mitmel korral järjest ebahuvitavat etendust, siis ei jõua ta võib-olla enam väga head ära oodata, sest inimeste vastuvõtuvõimetel on piirid. Samuti tekib küsimus, et kas meie väikeses linnas jätkub publikut igasugusele teatrile.

Samas kiidan väga festivali atmosfääri – Lai tänav on tõesti elama pandud ning ka festivali klubi on väga mõnus. Üks suurimaid elamusi oli kindlasti Polina Borisova “Mine!“, mis võlus leidlikkuse ja sümpaatiaga. Eesti lavastustest jäi silma “Metsik urisev õnn“, mis ei tegele päevakajaliste probleemidega, kuid tegeleb praeguse maailmaga.

Räägib teismeliste maailmast, kuid ei räägi nende “lugu“. Näha on, et noorte tegijate vahel valitseb loominguline sünergia. Tudengiprogrammi lavastustest jäi eelkõige silma Kuuma Ankanpoikaneni “Klantspilt“.

4

Uudis

27/05/2012

Spontaansus on jõudnud festivalile Tallinn Treff festival lõppeb täna. Nähtud on palju ja näha veel palju. Enne kui õhtul laiali läheme vestleme festivali kunstilise juhi Vahur Kelleri ja peakorraldaja Meelis Paiga.

Meelis, kuues festival peakorraldajana on kohe selja taga, kuidas võtad kokku selle jooksmise, mida oled neli päeva pidanud taluma?

Mina pole siin midagi jooksnud.

Mul on hea meel, et Treff on juba nii suur, et mina peakorraldajana kõike enam ei hooma. On erinevad grupid, kes juhivad festivali korraldust ja see peabki nii olema.

Olen väga tänulik korraldajatele ja näen siin suurt potentsiaali jätkata vähemalt samal tasemel.

TAAVI EILAT Vahur, mis tänavuselt festivalilt silma jäi?

Tänavuse festivali teeb eriliseks see, et ma nägin esinejate hulgas neid, kes polnud programmis.

Näiteks tänavatele olid tulnud spontaansed muusikud. Sama oli ka festivali klubis, kus liikusid ringi miimid, kelle kohta mul info puudus. See on festivali üks positiivseid tunnuseid, kui programm hakkab ise elama. Lisandunud on prognoosimatu element.

Teine oluline asi on veel - programm paneb inimesi mõtlema.

Näiteks üks päev tulin etenduselt välja ja minu ees oli grupp noori, kelle hulgas käis tuline vaidlus. Ühed kirusid: „kuidas on võimalik, et midagi sellist tehakse?“ ja samas kõrval oli õnnetu tütarlaps, küsisin talt, et mis ta mõtleb ja ta ütles, et talle väga meeldis see etendus. See näitab, et valik on väga erinev ja tekitab vaatajates diskussiooni ja emotsioone.

Millise välismaa festivaliga võiks Treffi võrrelda?

Raske on seda võrdlust tuua, sest siin toimuv on programmi mõttes unikaalne. Nii kontsentreeritud festivali ma pole kuskil näinud.

Meil on suur ruumiline ja ajaline kontsentreeritus. Mingil määral võib Avignoni festivaliga võrrelda, kus kohalolu ja meeleolu on sarnane, kuid me oleme lihtsalt kordades väiksemad. Ja ehk isegi kõige paremini sarnaneb Treff

Vahur Keller ja Meelis Pai ootavad järgmist Treffi FOTO: ANNA PUNG

Prantsusmaal toimuva Charleville-Mézières’i festivaliga, mis on nukufestivalidest üks kõvemaid.

Erinevus on selles, et seal toimub festival nelja aasta tagant, aga meil iga aasta. Meie eelis nende ees on koht ehk Lai tänav mitme teatri ja õhkkonnaga.

Kas see kontsentreeritus ei tekita olukorda, kus valikuid on nii palju, et keeruline on midagi võtta või jätta?

Minu meelest on lahe, et tekib ka juhuslikkuse printsiip. Olulisemad asjad olema pannud nii, et neid on võimalik ikka näha. Samas on see nagu elus, et tuleb teha valikuid.

Sellest, milliseid valikuid teed, sellest sõltub elamus. Minu meelest oleks igav kui programm oleks lineaarne.

Kas selline olukord ei tee raskeks žürii tegevust, kes otsustavad, milline tükk saab preemia?

Elu ongi raske. Tegelikult teeb nende olukorra minu meelest heaks see, et nad ei pea välja andma

Toimetus: Peatoimetaja: Taavi Eilat Reporterid/kriitikud: Marie Kliiman, Liisi Aibel, Triinu Sikk, Liisa Ojakõiv, Piamaria Uuetoa, Merete Väin, Deivi Tuppits, Mari Mets, Annika Andresen Tõlkijad: Kristiina Kõrvas, Astrid Pajur

mingit esikolmikut, vaid määravad ise, keda ja mille eest tunnustavad.

Näiteks eelmine aasta andis Maria Klenskaja välja endanimelise preemia. Sest talle lihtsalt meeldis mingi element. Selline vabadus muudab žürii töö lihtsamaks ja kõik ei peagi kõike nägema. See ei ole sport, see on üks tagasiside vorm.

Milline on festivali sõnum Eesti teatrimaastikule?

Rohkem erinevusi ja kreisisid ideid. Teater ei peaks minema harjumuspärast rada mööda. Lisaks muidugi see, et Eestis ei näe palju nukuteatrit ja Treff pakub selle võimaluse. Võimaluste paljusus on oluline.

Mida lõppenud festivali külastajale koduteele kaasa soovida?

Ei taha pateetiliseks minna nende soovidega...Võib-olla siis see, et nad teeks enda elust vähemalt sama vinge festivali kui Treff!

Kas festival peaks olema ka tulevikus selline nagu tänavu?

Praegune formaat on hea, sest noored ja professionaalid saavad siin kokku. Melu olemegi tahtnud saavutada. Nii palju kui ma tean on näiteks Jaroslavi Riiklikus Teatriinstituudis võistlus, kes saab tulla Tallinn Treff festivalile. Üks õppejõud ütles mulle, et tänu festivalile on õppetase tõusnud.

Lisaks on nii mõnegi kooli puhul Treff saanud hüppelauaks, kus näidatakse oma diplomilavastust ja minnakse pärast festivali mööda ilma laiali.

Kas linnakodanik leiab festivali üles?

Inimesed teavad festivali, kuid paraku ei ole saalid kummist.

Seepärast loodi süsteem, et ka kaelakaardiga inimesed peavad registreerima ennast etendustele, sest eelmine aasta kleebiti inimesi lausa saali seina külge. Üks eesmärk, mille nimel oleme töötanud on ka suur avaetendus, mis sai eile täidetud „Balthasar ja Põhjakonna“. Kirikutornist mindi mööda trossi Raekoja torni. See on olnud paljude lavastajate unistus.

TALLINN TREFF FESTIVAL 24.–27.05.

Palju kultuure, üks keel!

Näed, saidki selgeks. Super!

Mida soovitad inimestel festivalilt kaasa võtta?

Soovin kõigile, et nad võtaksid siit kaasa positiivsed emotsioonid ja külvaks seda laiali üle kogu maailma, et kõik teaksid, et kuskil ida ja põhja piiril on linn nimega Tallinn, kus toimub igal aasta suur Tallinn Treff festival.