Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 8. oktoober 2010 | nr 002
www.tallinn2011.ee PERSOON «Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada,» leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Jaanus Rohumaa, kelle meelest on kultuuriaastat vaja ennekõike meie endi elu paremaks muutmiseks. Loe lk 4–5
Jaanus Rohumaa: «Iga inimene saagu loojaks.»
VABATAHTLIKUD Üks viis kultuuripealinna aastast osa saada on sündmusi vaatamaskuulamas käia. Teine ja hoopis elamuslikum võimalus on aidata neidsamu sündmusi korraldada – olla kultuuripealinna vabatahtlik. Kõige parema kultuuripealinna kogemuse saabki niiviisi, tegutsedes üheskoos tuntud kultuuritegijatega. Loe lk 6 AJALUGU Kui minna Katariina käigust linnamüüri suunas, siis näeme päris linnamüüri ääres paremat kätt hoonet, kus 755 aastat tagasi peatus üks keskaegse Euroopa kõige universaalsema mõtlemisega meestest, filosoof, teoloog ja alkeemik Albert Magnus. Loe lk 7
Foto: Stanislav Moshkov
Wagneri meistriteose nelja etenduse piletid nüüd müügil Nüüdseks on alanud piletimüük Richard Wagneri ooperi «Parsifal» kultuuripealinna Tallinn 2011 raames 25.‒28. augustini toimuvatele etendustele. Nargen Festivali programmi kuuluvat suurlavastust esitatakse Noblessneri valukojas ja see jõuab Eesti vaatajate ette esmakordselt. «Parsifal» on Richard Wagneri viimane ooper ja üks ooperi literatuuri keerukamaid teoseid. See on ainus ooper, mis on kirjutatud Wagneri ooperiteatri ‒ Bayreuth Festspielhaus ‒
erilist akustikat ja võimalusi silmas pidades. Helilooja nimetas ooperit «Parsifal» Bühnenweihfestspiel ehk «lavale pühendatud pidustus». Pärast ooperi esietendust ütles Gustav Mahler: «Kui ma Festspielhausist täiesti kõnevõimetuna välja astusin, teadsin, et olen osa saanud ülimast hingesuurusest, ülimast kannatusest ja et see kogemus jääb eluks ajaks püha ning rikkumatuna mu hinge.» Wagner rõhutas ooperi erilisust teiste lavateoste kõrval,
keelates kolmekümneks aastaks ooperi lavastamise väljaspool Bayreuthi ooperimaja. 1903. aastal võitis Metropolitan Opera siiski kohtu kaudu õiguse ooper lavale tuua. Alljärgnevalt lühidalt ooperi sisust. Graaliordu ettekirjutuste järgi saavad Graali imettegevast jõust osa ainult mõttelt ja kehalt karsked. Klingsor, keda ordusse vastu ei võetud, on ehitanud kättemaksuks oma võlulossi, mida ümbritsevas meeleliste naudingute aias ja-
lutavad ringi kaunid neiud, et panna rüütleid oma karskusevannet murdma. Isegi Graalirüütlite kuningas Amfortas murrab vannet ja Klingsor röövib temalt püha oda, millega piinati ristilöödud Kristust. Klingsor lööb Amfortasele odaga haava, mis ei parane enne, kui «lihtsameelne, kes saab targaks läbi kaastunde» tagastab talle oda. Esimeses vaatuses näeb lihtsameelne noormees Parsifal kuninga kannatusi. Teises vaatuses rändab ta Klingsori
TEATER valdustesse, kus teda kutsub nimepidi ja suudleb emalikult kauneim naistest – Kundry. Suudlusega meenub Parsifalile tema päritolu ning lahutamine emast. Tänu päritolu meenumisele haarab Parsifali kaastunne kõige elava vastu ja ta suudab Kundry võrgutamisele vastu seista, hävitada Klingsor ning oda tagasi võita. Kolmandas vaatuses pöördub Parsifal tagasi Graalirüütlite juurde, et ravida Amfortase haav ning päästa ta kannatustest.
2
ARVAMUS
Reede, 8. oktoober 2010 KULTUUR KUTSUB
Kuidas kõlavad Bach ja Ehala pudelimuusikas?
14. ja 17. oktoobril saab Tallinna raamatupoodides kuulata muusikapalu, mis on seatud neljahäälselt... pudelitele. Anneli Sihvart
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Kõnelemine Teisega Jaanus Rohumaa käib selle nädala Kultuuripealinnas välja mõtte, et iga Eesti inimene võiks avastada endas senisest rohkem loojat. Tema meelest on küsimus eelkõige teatavas eneseteadvuses ja hoiakus, mis võiks meid kõiki panna ennast tunnetama mitte ainult kui kultuuri tarbijat, vaid ka kui selle loojat. Kultuuri – või ka kultuurituse – loojad oleme tõepoolest kõik. Just seetõttu on kultuuri käsitlemine võimalikult avaras tähenduses väärt hoiak. See tähendab peale kõrgkultuuri ka näiteks taidluse ja massikultuuri väärtustamist ja neile suurema eluõiguse andmist. Enamik meist ei jõua oma kultuuriloomise katsetel ju iialgi selliste kõrgusteni kui Pärt või Bach. Kultuuri kui mõiste ja nähtuse avaram mõistmine aitab teadvustada, et ka kõrgkultuur võrsub alati kindlast aluspinnasest, nimetagem seda kas või traditsiooniks. Eesti muusikakultuuri aluseks on meie aastatuhandeid vanade regilaulude põhjatu varamu, aga ka setu memmede leelotused. Kui aluspinnas on nõrk, kui kriitiline mass inimesi vastavat kultuurikogemust ega oskusi ei jaga, siis pole ka võimalust tähtede sünniks. Rohumaa mõtetest koorub tõdemus, et kõrgkultuur ei sirgu taeva poole toetuspunktita, selle tugisambaks on kogu kultuuriloome püramiid. Seepärast on võrdselt olulised nii hiljutine Arvo Pärdi Keskuse rajamine kui ka alles eesseisev Tallinna Muusikakeskkoolile parema tegutsemisvõimaluse loomine – et sealt sirguks veel ja veel Pärte, Tüüre ja Kalle Randalusid –, rääkimata muusikaõppest absoluutselt igas lasteaias ja koolis igas Eestimaa nurgas. Kui me tahame, et meie muusikaelu kaunistaksid säravad tipud, siis tuleks senisest enam toetada muusikakoole ja muusikaõpetust. Selleks on igati põhjust, sest eestlased on andekas muusikarahvas. Paraku maksab korralik klaver palju enam kui rulluisupaar, aga muusikaõppes on varajane start eriti tähtis. Väärtustades muusikakultuuri kui tervikut, tuleks ehk ka selle rahastamises vältida tippude mõõdutundetut ülekuldamist. Enamasti võrsuvad tipud ju tänu soodsale, loovust ergutavale keskkonnale, saades inspiratsiooni kõigest ümbritsevast. Kahjuks on kultuurivaldkonnas tervikuna võimsalt juuri ajanud ülemäära turunduslik, hierarhiline ja individualistlik, omamoodi sportlaslik mõtteviis, mille kohaselt loeb vaid kuld. Ometi on kultuur algselt sügavalt kollektiivne nähtus. Kultuur oma sügavaimas tähenduses ongi eelkõige inimliku olemiskogemuse jagamine – suhtlemine, kõnelemine Teisega. Tehkem siis seda!
«Me peame rahvalikule kultuurile ja taidlusele suurema eluõiguse andma.»
Tallinna keskseks jõulupuuks pakutakse 12 kuusekaunitari Tallinna Kesklinna valitsuse linnakeskkonna osakonda saabus 12 pakkumist omanikelt, kes peavad oma maal kasvavat kuuske sobivaks Raekoja platsile Tallinna esindusjõulupuuks. Kesklinna vanema Aini Härmi sõnul asub lähim pakutud puu Nõmmel, kaugeim Väike-Maarjas.
Linnakeskkonna osakonna juhataja Malle Pahapill lisas, et hilinenud kuusepakkumisi võetakse vastu veel nädala lõpuni. 12. oktoobrist alustatakse puude ülevaatusega. Kesklinna valitsus kutsus maaja metsaomanikke osalema pealinna esinduskuuse otsingutes, et leida koos kauneim jõulupuu.
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn
«Hardcore-muusikat pudelitel mängida ei saa, mitmeid teisi stiile aga küll,» kinnitavad ansambli Pudeliring muusikud. «Mida teha, kui õppealajuhataja avastab kapist arvestatava koguse tühjaksjoodud veini- ja õllepudeleid?» esitatakse küsimus ansambli Pudeliring koduleheküljel www. bottlecircle.com. «Loomulikult vastata – me häälestame ja mängime neid! Ja kui see peaks juhtuma Otsa-kooli puhkpilliosakonnas, siis on isegi võimalik, et teid jäädakse uskuma. Ning viimaste kahtluste hävitamiseks tulebki pudelid häälde panna, lugu selgeks õppida ja koolipeol esineda.» Nii saigi Pudeliring 1999. aastal ühe rebaste peo eel alguse. Esialgu rohkem naljapärast, pärast läks asi tõsiseks!
Pudelimuusika kogub populaarsust Esimest esinemist juhtus kuulma Eesti Muusikaakadeemia kompositsioonitudeng Tatjana Kozlova, kes ideest ja pudelite
kõlast vaimustatuna kirjutas loo kaheksale pudelimängijale, mille helilooja ja kaastudengid Eesti Muusika Päevade mammutkontserdil 2001. aastal ette kandsid. Ja siis hakkasid tulema esinemiskutsed... Nii seatigi pudeleile üha uusi muusikapalasid, klassikast filmimuusika ja jõululauludeni välja. Iga esinemise eel on kava vähemalt ühe uue palaga täiendatud. «Me mängime pudelitel enamjaolt neljahäälseid seadeid,» täpsustab Diana Kiivit. «Pudelid on jaotatud neljaks komplektiks ning iga komplekt jagatud omakorda kahe inimese vahel.» Lugude vahepeal vahetavad mängijad pudeleid. Iga noodi jaoks on oma pudel, noote on palju, käigud kiired, nii et see on päris keeruline. Iga mängijate paar on spetsialiseerunud oma pudelitele, arvestatud on võimeid ja oskusi. Peaaegu kõik Pudeliringi muusikud on lõpetanud muusikaaka-
deemia, nende hulgas on kaks heliloojat, kaks muusikateadlast ja interpreete. Seaded teeb saksofonist Jandra Puusepp, ta mängib puhkpillimängijana ka kõige vastutusrikkamaid partiisid, tema komplektis on palju suuri pudeleid, mida on kõige raskem puhuda.
Pudelid häälestatakse ära «Pudelid on häälestatud kromaatiliselt,» jätkab Diana Kiivit. «Häälestamiseks kasutame kas vett või savi. Pudelid on mitmesuguse kujuga, väiksed pudelid teevad kõrgemaid, suured pudelid madalamaid helisid. Kui paned pudelisse vett sisse, läheb heli kõrgemaks. Ka vorm määrab heli, pikakaelalised pudelid näiteks teevad hoopis teistsugust häält kui madalakaelalised, kitsama suuga pudelid annavad madalama ja laiema suuga kõrgema heli.»
«Pudeliringi muusikute seas on ka kaks heliloojat, kaks muusikateadlast ja interpreete.»
Pildil vasakult paremale Pudeliringi muusikud Jandra Puusepp, Tatjana Kozlova, Riin Eensalu, Aleksandra Dolgopolova, Diana Kiivit, ülle Sirkas, Pille Kangur. Foto: Stanislav Moshkov
Kuula pudelimuusikat kahes raamatupoes Pudelimuusikat võib minna kuulama Viru keskuse IV korruse raamatukauplusse Rahva Raamat neljapäeval, 14. oktoobril kell 19.00 või Solarise raamatukauplusse Apollo pühapäeval, 17. oktoobril kell 12.30. Pudeliringi moodustab sõpruskond, kellest suurem osa on professionaalsed muusikud. Läbi aastate on ansamblis kaasa löönud hulk toredaid inimesi, praeguses põhikoosseisus on Jandra Puusepp, Tatjana Kozlova, Pille Kangur, Aleksandra Dolgopolova, Katrin Lehemets, Talvi Nurgamaa, Elena Lass, Riin Eensalu, Ülle Sirkas ja Diana Kiivit. Kui alguses kasutati kõiki pudeleid, mis kätte juhtusid, siis hiljem hakati ilusamaid ja mugavamaid kõikjalt otsima. Puhuja jaoks on parem, kui pudeli suue pole liiga lai, samuti on hõlpsam puhuda pudeleid, mis on kohe õiges hääles, sest kui panna pudelisse häälestamiseks vett, jääb alati oht, et keegi ajab selle kogemata ümber ja siis on heli untsus. Pudeliring esineb «52 üllatust ja ideed» raames Tallinna raamatupoodides, kuna õues musitseerimiseks on ilm juba külmavõitu ning kui veel vihma sadama peaks hakkama, siis võib see pudelid sootuks häälest ära ajada. «Kultuuripealinna projekti «52 üllatust ja ideed» märksõnaks oli teatavasti «taaskasutus» ja seda oleme kindlasti järginud,» naeratab Diana Kiivit. «Anname esialgsest sisust tühjendatud pudelitele uue vaimse sisu läbi muusika ja loovuse. Otsustasime oma esinemistes tähistada sedagi, et 2010 on lugemisaasta – kui pudeleid mängides loevad Pudeliringi muusikud partituuri, siis pudelite vahetamise aegu loeme publikule raamatuid ette. Seetõttu valisime ka esinemiskohaks raamatupoe, kus ei meid ega kuulajaid sega liigne sagin.»
SA Tallinn 2011 välisturundustegevus kõnetab kümneid miljoneid inimesi Hoolimata IRL-i Tallinna linnavolikogu fraktsiooni avalikkust eksitavatest väidetest esitab SA Tallinn 2011 põhjaliku Euroopa kultuuripealinna projekti välisturundustegevuste kava 2010, mis sisaldab loetelu nii tehtud kui veel kavandatavatest turundustegevustest selleks aastaks. Vastuseks IRL-i süüdistustele tuletab sihtasutuse Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli meelde, et Euroopa kultuuripealinna projektid on alati suunatud ühtaegu nii kodumaisele kui ka
välisauditooriumile. Terviklik turundustegevus sõltub omakorda kultuuripealinna projekti kogumaksumusest. «Tallinn 2011 kultuuripealinna projektil pole mõtet hellitada lootust, et ta suudab kinni maksta näiteks ülelinnalised grandioossed reklaamikampaaniad mõnes Euroopa metropolis või osta ülikallist reklaamiaega rahvusvahelistes telekanalites,» kommenteeris Jaanus Mutli. «Ehkki just niisugust klassikalist turundustegevust näivad oponendid taga igatsevat, oleks
sel juhul tegu raha tuulde loopimisega. SA Tallinn 2011 eesmärk on konkreetsete tegevustega paeluda üle-euroopalist ja Eesti riigile olulist turismisektorit ning püüda Tallinnast huvitatud kultuurituristi. Sellesse tegevusse panustame tänavu 6,5 miljonit krooni,» rääkis Mutli. SA Tallinn 2011 olulisimad koostööpartnerid välisturunduses on EAS, Tallinna ettevõtlusameti turismiosakond, Eesti välis- ja kultuuriministeerium, välisesindused ja kultuuriatašeed, projektipartnerid, Euroopa kultuuripealinnade
võrgustik ja Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 suurtoetaja Estonian Air. Partneritega koostöös on välja valitud ka Tallinn 2011 olulisemad sihtturud, kuhu kuuluvad Soome (eelkõige Helsingi), Venemaa (eelkõige Peterburi), Saksamaa, Rootsi, Läti ja Leedu. «Meie head partnerid on ka kõik Tallinn 2011-st huvitatud sajad välisajakirjanikud, kes kultuuripealinna aasta ettevalmistuste vastu sisulist huvi tunnevad, ning oma lugejaid, vaatajaid või kuulajaid meie tegemistega kursis hoiavad,» lisas Mutli.
ETENDUSKUNSTID
Reede, 8. oktoober 2010
3
Kunst vallutab linnatänavad
Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi president, meestearst Olev Poolamets ja sama seltsi liige, naistearst Kai Haldre kinnitasid, et võimalus pakkuda kitsale sihtgrupile mõeldud konverentsi kõrval üleilmse tuntusega asjatundjate loenguid ka tavakuulajale oli peamine argument, mis Von Krahli teatri kui toimumiskoha kasuks otsustama pani. Foto: RAIVO TIIKMAA/ Postimees/Scanpix
Von Krahl toob maailma seksieksperdid koju kätte
Oktoobri keskpaiku tulevad Põhja-Euroopa seksuoloogid Tallinnasse Von Krahli teatrisse arutlema sünni, surma ja seksuaalsuse seoste üle. Anneli Sihvart Oliver Õunmaa
«See on hea koht piiripealsete teemade üle arutlemiseks,» lausub Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi president Olev Poolamets. «Seksuaalsuse uurimisega tegelevad niisugused inimesed, kelle jaoks Von Krahli teatri tavapärase akadeemilisuse tarvis võõras keskkond on eeskätt inspireeriv,» täiendab Poolamets vastust küsimusele, miks seksuoloogid just Von Krahli oma tööasju arutlema tulevad. Ühelt poolt saab teatriruumes maha peetud nii laiemale kuulajaskonnale mõeldud loengusari kui ka Põhjamaade Kliinilise Seksuoloogia Seltsi (www.nacs.eu) 32. aastakonverents ‒ mõlemad kannavad pealkirja «Sünd. Surm. Seks».
elamist elamisväärsemaks muuta. «Inimeste seksuaalsuse-alased teadmised on paranenud,» kinnitab Poolamets. «Ühiskond on ju avatud ja 10‒15 aastat vabast maailmast tulnud kogemusi ja teadmisi on oma töö teinud. Põhilised teadmised on saadud terviseõpetuse tundidest, aktiivselt on tegutsenud ka Eesti Seksuaaltervise Liit. Seda aga, kuidas lähedus ja intiimsus tegelikult toimivad, on vaja põhjalikult uurida. Suhtlemisoskust tuleks õppida.
erektsioonihäired, suhteprobleemid või homoseksuaalsus. Nõukogude ajal neid teemasid varjati, neid otsekui polnudki olemas. Toona tegi 80% naisi aborti, sest see oli kõige levinum sünnikontrolli meetod. Tänapäeval enam nii pole. Inimesed teavad, et saavad oma murega spetsialisti poole pöörduda. Tänapäeva inimene on suhteliselt avatud, ta räägib ning küsib kõige kohta. Psühhoteraapia pole aga paraku haigekassa poolt piisavalt rahastatud. Ka omavahelist hoolivust võiks meil rohkem olla. Kunst ja kirjandus on oma ajastu peeglid. Need näitavad asju, millest ehk hetkel ei räägita, seetõttu on kunst ja kirjandus ajast ees. Ka fantaasiad on seksuaalsuses omal kohal. Von Krahli teater üritab piire ületada ja rääkida seksuaalsusest värvirikkamalt, kui seda tavaliselt tehakse.»
«Kõneldakse ka vähihaigete seksuaalsusest, kusjuures vähki käsitletakse mitte tingimata surma-, vaid raske kroonilise haigusena.» Intiimsuse ja
Mineviku tabud kammitsevad Von Krahli Akadeemia koduleht kinnitab, et raskete teemade ja kerge meele ühendamine ning vastupidi on neil lipukirjaks olnud juba aastast 2003, kuna nende vaatevinklist on teadus, filosoofia ning kunst eelkõige selle jaoks, et
surma lähedus
Pealtnäha liberaalne ühiskond võib tekitada hoopis vastupidise reaktsiooni. Soomes on näiteks romantismi taassünd. Inimesed hindavad rohkem truudust ühele partnerile ja romantilist armastust. Eesti eripära on see, et eakaks saades lõpetavad inimesed seksuaalse läbikäimise tunduvalt varem, seda ei peeta enam eale kohaseks. Eks siin ole põhjuseks ka mineviku tabud. Noored inimesed on seksuaalsuse poolest rohkem Põhjamaade inimeste moodi. Avatus toob esile ebakohad, mis on olnud olemas sajandeid, olgu
Von Krahli Akadeemias kõneldakse seekord mitmest teemast, mida Eestis seni käsitletud pole. Näiteks onkoseksuoloogiast, mis vaatleb vähihaigete seksuaalsust, kusjuures vähki käsitletakse seejuures mitte tingimata surma-, vaid raske kroonilise haigusena. Samuti räägitakse aseksuaalsuse kui seksuaalse orientatsiooni tänapäevasest definitsioonist, rõhutades siinjuures tõsiasja, et seksuaalsus ei tähenda üksnes suguühet. Tartu Ülikooli loomade füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak kõneleb sugulisest valikust inimestel, väärika elu lõpu, intiimsuse ja seksuaalsuse teemal
toimub modereeritud diskussioon, milles osalevad Woet Gianotten (Holland), Katrin Raamat ja Olev Poolamets. Eesti Tervishoiu Muuseumis on samal ajal vaadata Norra muuseumikonsultandi ja seksuoloog-nõustaja Stine Cathrine Kühle-Hanseni (Norra) näitus «Puudutus», millega kahel päeval kaasnevad loengud. Kuna näitusel on ka seksuaalset tegevust käsitlevaid pilte, soovitatakse näitust külastada alles alates 16. eluaastast. «Seksuaalsuses ei saa ju paljut sõnastada, kuigi püüdma peab,» ütleb Olev Poolamets. «Kunst on sõnulseletamatu väljendamiseks ainulaadne võimalus.» Nii esitabki Norra Agderi Ülikooli dotsentide, seksuoloogidest transgender-abielupaar Elsa Almås ja Esben Esther Pirelli Benestad loengu asemel hoopis loeng-etenduse «Gender Euphoria». Üks konverentsi peakorraldajatest, naistearst ja Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi liige Kai Haldre kinnitab, et võimalus pakkuda kitsale sihtgrupile mõeldud konverentsi kõrval üleilmse tuntusega asjatundjate loenguid ka tavakuulajale oli peamine argument, mis Von Krahli kasuks otsustama pani. «Kui arvestada, et just neid teemasid on Von Krahli teatris üha käsitletud, siis on valik ülimalt loogiline,» sõnab Haldre. «Olime seejuures meeldivalt üllatunud Von Krahlis valitseva kaasamõtlemis- ja koostöövalmiduse üle.»
Von Krahli Akadeemia sünd «Von Krahli Akadeemia tekkis aastate eest mõneti otsekui naljaga pooleks,» tunnistab Von Krahli
teatrijuht Peeter Jalakas. «Meil oli käsil lavastus, mis põhines Stephen Hawkingi raamatul «A Brief History of Time». Selleks, et ise teemat rohkem mõista ja et ka näitlejad rohkem sotti saaksid, mõtlesin teha ühe loengusarja. Tundus aga veider loenguid ainult oma rahvale korraldada, kui need võisid ka laiemale kuulajaskonnale huvi pakkuda. Üllatavalt said kõik loengud ette maha müüdud, inimestele meeldis mitteakadeemiline vorm, mille raames esinejad said rääkida oma teemakohastest unistustest, kartustest ja mõtetest vajaduseta iga sõna argumenteerida. Publik võttis kõik teemad väga mänguliselt vastu, iga loengu järel tekkis elav diskussioon. Kuna kõik nii hästi õnnestus, siis jätkasime loengusarjadega, üks umbes nädalane sessioon toimus alati kevadel, teine sügisel.»
Hirmud ja unistused aastast 2012 «Suure osa meie loenguid on üles võtnud Raadio Ööülikool,» jätkab Jalakas. «Alati on loengutega kaasnenud mingisugune lavastus. Järgmisel, 2011. aastal plaanime regulaarsust veidi muuta, hakkame kogunema korra või kaks kuus läbiva pealkirja all «2012». Kavas on tegeleda läbi terve kevadtalve mitmesuguste hirmude, lugude ja unistustega, mis 2012. aastaga seonduvad. Mõneti saavad nii praegune sügisene kui ka kevadine sessioon kajastatud suuremas lavastuses, mis mul on plaanis järgmise aasta juunis. Lavastus põhineb eepostel «Gilgameš» ja «Odüsseia».»
LIFT 2011 ja Tallinn 2011 kutsusid rahvast kohtuma linnaruumi kunstnikega. Kunstnikud Karin Fisslthaler ja Bernd Oppl (pildil) tutvustasid 5. oktoobril März’i projektiruumis (Olevimägi 7) oma varasemat loomingut (sealhulgas ka Linzi kultuuripealinna kontekstis tehtud töid) ning Tallinna avalikust ruumist inspireeritud uute teoste projekte. Kunstnik ja elektrooniline muusik Karin Fisslthaler on peamiselt tegelenud identiteetide sotsiaalse konstrueerituse teemaga, inimkeha meediarepresentatsiooni ja soorollide küsimusega. Tema installatiivsed teosed seisavad sageli visuaali ja heli piirimail. Bernd Oppl on tegelenud füüsilise ja meediaruumi tajumise küsimustega, reaalse arhitektuurse ja linnaruumi meediarepresentatsiooni ja filmiliku, narratiivse esitamise temaatikaga. Ta kasutab korraga makette, videot, fotot ja heli, võttes luubi alla nende koosmõju ning eri meediumide läbi vahendatusest tekkiva võõritimõistmise ja uute seoste tekke.
NB! Veel vaid ühe nädala saab esitada töid festivali LIFT11 ideekavandite konkursile, mille eesmärk on leida kümme kohaspetsiifilist installatsiooniprojekti Tallinna avaliku linnaruumi jaoks. Lisateavet saab aadressilt www.lift11.ee, e-posti aadressil info@lift11.ee või telefonil 56 690 381.
Tallinn 2011 Brandenburgi väravais Eksklusiivne reklaamileping võimaldas Euroopa kultuuripealinnal Tallinnal reklaamida end kolme päeva jooksul nii Berliinis kui ka tänavu üleriigilisi pidustusi juhtivas Bremenis. Bremenis asusid videoekraanid rahvapeo keskpunktis Raekoja platsil, Berliinis aga paigutati ekraanid koos suure lavaga 17. Juuni tänavale Brandenburgi väravate ette. Peopaikadesse püstitatud 40-ruutmeetristel videoekraanidel saatis Tallinn 2011 sakslastele oma pidupäevatervituse ning kutsus kõiki kultuuripealinna külla. Kolmepäevane rahvapidu kulmineerus pühapäeval, 3. oktoobril Berliinis, mil Brandenburgi väravate ees tervitas publikut Saksamaa Liitvabariigi kantsler Angela Merkel.
4
PERSOON
Reede, 8. oktoober 2010
Jaanus Rohumaa: «Õigus kultuuri
Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet küll siia ehitada, leiab kultuuripealinna aasta programmijuht Rohumaa «Kui sa lähed Bali saarele, siis näed, et peaaegu iga inimene tunnetab end seal kunstnikuna. Kuigi ta töötab riisipõllul, sisimas ta usub, et on looja. Tahaksin, et ka eestlased tunneksid sama.» Nii lausub SA Tallinn 2011 programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa, eesti kultuuri võimsaima etenduse lavastaja. Maarja-Liis Arujärv Kas järgmisel aastal tekib Eestis tänu kultuuriaastale rohkem kultuuri, paremat kultuuri või on see eelkõige enesereklaami võimalus? Kultuuripealinna tiitli näol on tegu tööriistaga, mida iga riik või linn oma parema äranägemise järgi kasutab. Mõni Saksa väikelinn teadvustas end eelkõige ülejäänud Saksamaale. On Euroopa linnu, kus kultuuriline tegevus on väga nigel ja kus püütakse kultuuriaasta abiga alles teatud kultuurielu tekitada, näiteks mõnes tööstuslinnas. Tallinnas turistide ega kultuuri puudust pole. Meie esimene eesmärk on luua linnaruumi uusi territooriume ja loomekeskkondi, mis praegu on kontsentreerunud vanalinna. Linnas peaks tekitama uusi oaase, et ka noorema põlvkonna jaoks tekiksid uued loomepaigad ‒ seetõttu ka see mereäärsete lugude ja mereääre vallutamise teema. Teiseks on tegemist kahtlemata Eesti ajaloo ühe suurima festivaliga, mis kestab pea aasta. Kuna suurem osa loojatest on koondunud Tallinna, siis saame ka ise enda tegemistest ülevaate ‒ saame end võrdluses proovile panna, sest see tiitel võimaldab varasemast suuremat rahvusvahelisust. See on siis meie kultuuri enesepeegeldus? Ent kas ka kultuuri kvaliteedis tekib mingi arenguhüpe? Kultuuriinimestele pakub see aasta võimaluse kutsuda Eestisse selliseid loomepartnereid, keda tavaliselt siia kutsuda ei saaks. Kokkuvõtvalt ‒ tegu on linna elu ja loomekeskkonna parandamisega, et meil endal oleks siin toredam ja parem elada ka pärast kultuuriaasta lõppu. Eesti kultuuri tasemest rääkides – ega sel siianigi midagi häda pole. Statistiliselt oleme kultuuri tarbimise mitme parameetri osas maailma esirinnas. Meile oli tähtis just see, et institutsionaalse kultuuri kõrvale tekiks nn kodanikualgatuse liikumine ehk kolmas sektor, kes olemasolevat kultuuri rikastaks. Kultuuripealinna ürituste kvaliteedi tagab aga kindlasti juba see, et meie loomenõukogu sõelus välja ligi tuhandest taotlusest 250. Esindatud saab olema suurem osa Eesti kultuuri tippnimedest. Milline konkreetne mereäärne – näiteks väikese merineitsi looga sarnane – müüt või muinasjutt meil võõrastele jutustada on?
«Tallinn on natuke segane, aga väga ilus. Natuke rahutu, aga oma vaikusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo. Ta on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati alles jäänud, midagi olemuslikku... Loodame, et kultuuriinimesed suudavad seda ka sõnastada,» lausub Jaanus Rohumaa. Foto: Stanislav Moshkov
Lugusid saab rääkida mitmel viisil. Me ei pea rääkima vaid kirjapandud muinasjutte, lood võivad väljenduda ka maalis või muusikateosena. Meri on asi, mis liidab inimesi ning kultuure. Merevärav on Tallinna jaoks läbi aegade, välja arvatud okupatsiooniaeg, olnud linna kõige olulisem värav. Eelmisel aastal tuli meile läbi selle värava külla 7,5 miljonit inimest.
Tallinnal on ka uhke mereline ajalugu – lugege kas või Lennart Meri «Hõbevalget». Tallinn on olnud suur ja uhke kaubalinn. Mereäärsed lood koondatakse peagi ka ühte kogumikku, kus on kirjas mitmed Tallinnaga seotud lood ja legendid, ent see on vaid asja üks pool. Lugude vestmine on eestlastele üldse omane, pärimuslik traditsioon on meile tähtis. Ka meie, kes me siin laua taga istume, oleme mingis mõttes lood ja meid on siin Tallinnas palju. Läbi niisuguse vaatenurga saame selle aasta lähedasemaks teha ka tavainimestele. See pole vaid kultuuritippude ja eliidi projekt, see on nende inimeste üritus, kes siin linnas elavad. Nii et me püüame maailmale edasi anda kogu oma kultuurilugu laiemas mõttes? Kultuur pole tõesti ainult ballett või klassikaline skulptuur, vaid ka see, kuidas me külalisi vastu võtame, liikluses käitume, sööme, omavahel suhtleme jne. Milline on meie igapäevaelu. Inimkultuur on väga lai mõiste. Tallinna puhul on tähtis ka see, et linnal on olnud väga keeruline ajalugu. Tallinn on käinud ühe võõra võimu käest teise kätte, aga miski on selles linnas ka alati alles jäänud, midagi olemuslikku... Sedasama tabamatust, ma usun, proovivad ka kultuuritegelased sõnastada. Tallinn ei ole New York, London ega Helsingi – Tallinn on natuke segane, aga väga ilus, natuke rahutu, aga oma vaikusehetkedega. Olgem ausad – see on eestlaste kõige tähtsam linn läbi ajaloo. Võrreldes Helsingiga tundub Tallinn nii mitmekihiline ja põnev, paljud võõrad linnad mõjuvad kuidagi monotoonsena... Just. Ent ka meie ajalugu on mitmekihiline. Helsingis pole Lasnamäed, meil on. Ent küsimus meile endile ‒ kas me eitame lugu, mis on seotud Lasnamäega, või püüame seda hoopis lahti jutustada ja meie suurde Tallinna lukku sisse mõtestada? Mul on üks hea sõber, kes ütleb, et Lasnamäe on väga ilus ja talle meeldib seal elada. Kui meile tuleb külaline, siis kas me näitame talle vaid Raekoda ja Paksu Margaretat või viime ta ka külla Uue Maailma kogukonda, vaatama Kalamaja puitarhitektuuri või hoopis Nõmmel Glehni lossi? Tallinn on tõesti väga mitmetahuline ja rikas, siin on, mida näidata. Mis on meie kultuuris euroopalikku, kas oleme õigupoolest noor või vana kultuur? Kui räägime üldse euroopalikest väärtustest, siis valgustusajast saadik on põhiliseks väärtuseks olnud ikkagi see, et just teadmine, õppimine ja haridus on head asjad, mis aitavad inimkonnal edasi areneda. Kultuur on inimtegevuse kõrgem tagajärg.
Reede, 8. oktoober 2010
ile on üks inimõigustest!»
KULTUURIUUDIS
a, kelle meelest on kultuuriaastat vaja ennekõike meie endi elu paremaks muutmiseks. Kui vaatame Eesti professionaalset teatrit, kirjandust või maalikunsti ‒ need on vaid veidi rohkem kui sada aastat vanad. Aga näiteks Prantsusmaal on kultuur justkui hoopis teisel ajaskaalal. Ühelt poolt võiks, jah, öelda, et me oleme justkui täiesti popsid, me alles alustasime, oleme uustulnukad. Ent teisalt – meie kultuur on lihtsalt natuke teistsugune. Lineaarkiri tekkis Euroopas 6000 aastat tagasi, Eestis hakati eesti keeles kirjutama massiliselt 150 aasta eest. Aga samal ajal on meil rikas rahvakultuur, kus kirjandus on olnud aastatuhandeid suulises vormis. Meil on väga võimas rahvaluule arhiiv ja rahvamuusika. Meie igapäevased rituaalid, kas või pulmarituaalid ‒ see oli meie teater. Kui Michelangelo maalis Sixtuse kabelit, siis meie lõime oma imelisi vöökirju, tegime rahvarõivaid... Nüüd oleme astunud modernismi ja teinud hästi kiiresti palju hüppeid. Praegu peaksime püüdma hoida eriti oma keelt. Paar päeva tagasi kohtusin ühe mõjuka Inglise kirikutegelasega, kes ütles, et ta on natuke mures inglise keele saatuse pärast Inglismaal. Uusasukad ei räägi enam head inglise keelt ning suure globaliseerumise foonil hakkab isegi inglise kultuur ära «sulama». Sellepärast on väga oluline, et kõik, kes siin elavad, oskaksid ka eesti keelt, see annab neilegi võimaluse olla meie kultuuri võrra rikkam.
projekt on oluline eelkõige meie enda elu parandamiseks. On tehtud ka üks analüüs loomemajanduse toimimise kohta ‒ et mis muudaks Tallinna kohaks, kus tahaksid elada ja luua nii meie inimesed kui ka mujalt tulnud. Et kellelgi näiteks tekiks idee tulla Tallinna raamatut kirjutama, sest see on lahe koht ja siin on lahedad inimesed. Niisugune peakski olema meie eesmärk. Tolerants on vaid üks selle puu harudest. On selge, et kui tahame, et siia tekiks näiteks uus Silicon Valley, siis ei
«Kui Michelangelo maalis Sixtuse kabelit, siis meie lõime oma imelisi vöökirju.»
Kultuuripealinna ideeks on omamoodi «ühtsus läbi mitmekesisuse», mis peaks ju tähendama ka tolerantsust teiste kultuuride, maailmavaadete suhtes. Mina arvan, et meie jaoks on kõige olulisem mitte see, kuidas me teiste jaoks välja paistame, vaid see, kuidas me ise ennast tunneme. Üldiselt on nii, et kui inimestel on isekeskis hea elada ja nad hindavad seda kohta, kus nad elavad, siis saavad ka külalised sellest aru ja tahavad sinna tulla. Mingit Potjomkini küla pole meil mõtet ehitada. Kultuuripealinna
saa see tekkida sallimatusse, ebaturvalisse kohta. Kas eestlased on Euroopa mõistes sallivad? Ma arvan, et suhteliselt on. Aga me ei ole pidanud end ka eriti proovile panema. Meie venekeelne kogukond on üsna hästi iseseisvuse taastamisega kaasa tulnud ja pealegi on meie õnn see, et meis on siiski rohkem ühist kui erinevat. Õnneks on tegu kristlike rahvastega ja meil on suur tükk ühist ajalugu. Samas ärgem unustagem, et Eesti on ainukene koht maailmas, kus saab teha eesti kultuuri, luua eestikeelset ülikooli, teatrit jne. Näiteks poola kultuuri saab teha Poolas, aga samas on suured poolakate kogukonnad ka Ameerikas. See on meie unikaalsus, seda peame igal juhul kaitsma. Tuletame meelde, et põhiseaduse järgi on Eesti riigi esimene kohustus hoida ja edendada eesti kultuuri. On muidugi laiem teema, mis on üldse Eesti kultuur. Arvo Pärt, kes on vene õigeusku ja elanud suurema osa elust välismaal, on meie kultuuri tugisambaid. Aga kas David Vseviov ja Aleksei Turovski on osa Eesti kultuurist? Vastus on absoluutne jah. Püüate edendada eestlastes kultuuripealinna aastal küla-
lislahkust, mis seostub eestlase kui teenindaja kuvandiga. Ehk tuleks ka mingeid muid oskusi ergutada, mida meil napib? Põhiliselt napib meil omavahel ladusat suhtlemist ja head läbisaamist. Oleme üsna kinnised, samas on koostöö alati viljakam kui kuskil üksi pusimine. See aasta peaks õpetama meile koostööd. Teiseks ‒ meie loomeinimestel võiks olla oma tegemistes suurem rahvusvaheline mõõde. Jah, me teeme eesti kultuuri, aga kuklas võiks kõigil olla mõte, et sellega võiks minna ka Londonisse või Pariisi. Kui mõelda kultuuri tarbijate peale, siis järgmisel aastal on linna avalikus ruumis palju rohkem kunsti või kultuuri kui kunagi varem. Ma tahan, et ka see, mida me pole veel harjunud kultuuriks pidama, noortekunst ‒ ja ma ei räägi seinte sodimisest, vaid pigem «uuest» kultuurist, mida esindab näiteks Plektrumi festival – muutuks meile lähedasemaks. Teine soov on, et iga inimene tajuks suuremat osadust kultuuriga. Näiteks kui sa lähed Bali saarele, siis näed, et peaaegu iga inimene käsitleb end seal kunstnikuna. Kuigi ta töötab põhiliselt riisipõllul, sisimas ta tunneb, et on ka looja. Küsimus on seega enesehinnangus, eneseteadvuses, tungis elada täisväärtuslikku elu. Selleks, et luua kultuuri, ei pea lõpetama kahte kõrgkooli või töötama Estonia teatris, sa võid luua kultuuri ka Vabaduse väljaku tunnelis. Ka see on osa kultuurist, kui ma rajan oma maja juurde ilusa aia. See on samuti kultuuriaasta mõte – kultuuri mõistet laiendada. See on siis omamoodi «julgus olla kultuurne», mida tahate ergutada? Jah, see on väga hea lause. Millised kaunid kunstid on meie kultuuripealinna aasta programmis üle- või alaesindatud?
Rohumaa on öelnud: «Põhimõtteliselt ei talu ma ei füüsilist ega vaimset vägivalda mitte kellegi kallal. Loodan näidendite abil vägivalda vähendada.» Samuti on ta tahtnud pakkuda alternatiivseid olemisvõimalusi: «Et nad saaksid aru, et olemas pole ainult üks ja ainuvõimalik elurada. Et sa ei ole täiesti läbi kukkunud, kui sa pole juhtumisi tippsportlane või ärimees.»
Kui paigutada programm teljele kõrgkultuur – massikultuur, siis kui palju tulete vastu rahvalikule maitsele?
Eesti ühiskonnas on lavastaja pidanud suurimaks probleemiks ükskõiksust ja hoolimatust. Lähedustunnet välditakse ja kardetakse. Inimesed siblivad üksi.
Õllesummerit meie programmis pole (naerab). Massikultuur tervikuna on kolinud pigem telekasse. Kui ühte telesaadet vaatab ühel õhtul 250 tuhat inimest, aga
9 1994 Eesti Teatriliidu parima lavastaja aastapreemia 9 Teatrifestivalide «Draama ‘96» ja «Draama ‘97» parima lavastaja preemia 9 1997 Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline preemia 9 1997‒2002 pälvinud neljal korral Linnateatri kolleegipreemia kui parim lavastaja 9 2004 Valgetähe V klassi teenetemärk
Küsimus pole vaid vaatajate massis, vaid ka teose sisus... Kõrgkultuuril on selge kriteerium, see on professionaalsus. Kui sa hakkad Bachi teost esitama, kuid klaverit mängida ei oska, siis Bach ise ei tee seda esitust kõrgkultuuriks. Kõrgkultuuriks teeb esituse see, kui tipptasemel muusik interpreteerib Bachi ‒ see on kvaliteedi küsimus. Kas küsimus juurdepääsust kultuurile vääriks kultuuriaasta raames enam arutlust ehk kas inimestel sõltumata rahakotist on võimalik kultuurist piisavalt osa saada? Mina olen alati olnud seisukohal, et kultuur kuulub inimese põhiõiguste hulka. See ongi riigi või valitsemise mõte, et me saaksime elada täisväärtuslikku elu ja ilma kultuurita elu kahtlemata pole täisväärtuslik. Mul ei ole viimast kultuuritarbimise statistikat, aga ma arvan, et see probleem on süvenenud. Ma näen seda kas või enda lähiümbruses, enam nii lennult ei haarata pileteid, sest rahamure on paljudel suur. Ühelt poolt riik maksab kultuurile peale. Igale teatripiletile, mille te ostate riigiteatritest, on riik
«Kui ma vaatan kogu kava, siis korraks võtab seest õõnsaks.»
Eestlastel on nõnda välja kujunenud, et muusika on meie jaoks A ja O. Ja muusikaprojekte tuli meile sisse suhteliselt kõige rohkem ja neid on ka lõplikus kavas kõige enam – ligi neljandik. Seal on muidugi väga mitmekesist muusikat – popist ja jazzist kuni muusikateatrini. Teisel kohal on teater ‒ kokku 30 üritust, millest paljud on uued ja pigem tavatutes mängupaikades. Päris tublilt on ka nn valdkondadevahelisi ja linnaruumi projekte ning noortega seotud kultuurisündmusi. Kirjandust on vähem, kui me lootsime, aga ehk võtavad kirjanikud ise midagi ette.
Eesti esilavastaja Jaanus Rohumaa
meie Saku suurhalli kontserdile tuleb 5000 inimest, siis kumb neist on massikultuur?
pool summast juurde maksnud. Samas on tõesti väga olulised kaks asja. Esiteks peaks Eestis olema tasuta haridus. Kõikidel, sõltumata päritolust ja varalisest seisust, peaks olema võimalus ülikool lõpuni käia. Teiseks peaks igaühel olema ligipääs raamatutele ja muusikale. Raamatukogude külastatavus on kuuldavasti tõusnud, aga teatrite oma langenud. Ma toon näite ühest oma lemmikettevõtmisest – Uue Maailma Seltsist, kus kogukond ise hakkas neid küsimusi lahendama. Nad on teinud endale oma raamatukogu. Mulle sümpatiseerib näiteks väga ka harrastusteatrite liikumine, see on äärmiselt tervendav ajaveetmisvorm. Kultuuriaasta jooksul on meil loomulikult ka päris palju tasuta üritusi avalikus ruumis, mis juurdepääsu kultuurile parandavad. Ehk peaks miksima ka Eesti erinevaid kultuurireaalsusi ‒ saatma rahaeliidi mõnele «getokontserdile» ja vastupidi, Kopli töötud Pärti kuulama? Ärgem olgem ka ülearu optimistlikud, arvates, et kogu Eesti rahvas tahaks Pärti kuulata ‒ see muusika ei kõnetagi paljusid. Teiseks on meil Rahvusringhääling, mis mängib 24 tundi klassikalist muusikat, nii et keegi «nälga» ei peaks jääma. Aga reaalsuste miksimine on see, mis järgmisel aastal siin kindlasti juhtub. Ma arvan, et paljud
inimesed on läinud Pärti Noblessneri valukotta kuulama just selle uue füüsilise keskkonna pärast. Meil on plaanis linnaosadesse viia ka vabaõhukontserte – usun, et Lasnamäel kõlaks sümfooniline muusika väga ilusasti. Terve järgmise aasta kestab kahtlemata teie elu suurim lavastus – kas lavanärv on juba sisse tulnud? Kui ma vaatan kogu kava, siis korraks võtab seest õõnsaks – neid üritusi on ju päris palju. Aga töö ei hirmuta ja ka edukuse teema ei hirmuta. Ma usun, et meil läheb hästi. Ma olen nii kindel kõigi tegijate peale, et nad teevad hea asja. Rõõmustav on see, et inimesed eri valdkondadest võtavad üha enam sõna, et «me teeme seda sellepärast, et järgmine aasta on kultuuripealinna aasta». Või tuleb pahane lugejakiri, et miks on kõnnitee koristamata, me oleme ju kultuuripealinn – mis tähendab, et sõnum hakkab lõpuks kohale jõudma! Kas kultuuripealinn röövib raha ära muult kultuurilt, vähemalt nii arutati Soomes... Kultuuripealinna eelarve on väiksem kui Estonia teatri ühe aasta eelarve... Ja selle abil täidame terve aasta mitmesaja kultuuriüritusega. Pigem toob see aasta ikka meie kultuurile raha ja rikkust juurde. Mida te järgmise aasta kavast esile tõstaksite? Suurem osa programmist on põnev ja vaadatav, seal pole vaid udupeened ja raskestimõistetavad teosed. Oleme proovinud kavva tuua palju moodsat kultuuri ja saavutada, et see oleks ka linnaruumis nähtav. Kas või näiteks juba käima läinud linnainstallatsioonide projekt, mille tulemusi saame järgmisel aastal näha. Kunsti tekkimine linnaruumi on meil üsna juhuslik. Et linnaruumi värskemaks ja mõnusamaks teha, selle nimel oleme palju pingutanud. Keda te loodate Eestist siia meelitada, kas suudame soomlased Turult endale tõmmata? Ma arvan, et soomlased tulevad pigem siia kui Turusse. Ma ootangi siia külalisi ennekõike Soomest ja Peterburist. Ka Rootsist, Saksamaalt, Lätist ja Leedust – need on realistlikud ootused. Tallinna positsioon ei ole halb, oleme ilmselt kõige integreeritum Euroopa riik, kuulume OSCE-sse, Euroopa Liitu, NATO-sse, oleme Schengeni viisaruumis ja saame koos kultuuripealinna tiitliga ka euro. Euroopalikku maksupoliitikat ega solidaarsust me siiski oma õuele pole lubanud. Või on kultuurivallas ühtsustunne suurem? Küsimuse esimene pool sobiks pigem meie poliitikutele. Kultuuri jaoks on aga piirid lahti. Ma ei näe takistust mitmesuguste Euroopa kogukondade ja kultuuriinimeste liikumisele ega kultuurivahetusele. Pigem on küsimus, kas me oskame neid avatud piire ära kasutada.
5
PÖFF kutsub MOFF-ile Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) kutsub kõiki huvilisi osalema Nokia Mobiilifilmide Festivalil enda tehtud mobiilifilmiga. Kuni 10. novembrini 2010 on võimalik esitada mobiilifilme MOFF-i koduleheküljel www.moff.ee asuvasse Kinosaali. Parimad selguvad 24. novembril 2010 PÖFF-i pidulikul avamisel Nokia Kontserdimajas. Neljandat aastat järjest toimuv MOFF on PÖFF-i alafestival. Festival on veebipõhine, mobiilifilme saavad kõik vaadata virtuaalses MOFF-i Kinosaalis. Lisaks on võimalik osaleda praktilistes töötubades koolides ja koolivaheajal õpitubades Solaris Keskuses.
Koolieelikute mereäärsed lood Kullo Lastegaleriis Tallinna vanalinnas Kuninga 6 on kuni 16. oktoobrini avatud lasteaedade mereteemaline loovtööde konkurss, mille korraldas Lehola Keskkonnahariduskeskus. Tööde tegemisel on fantaasia saanud ainet kõigest, mis merega seotud. Näha on nii tasapinnalisi kui mahulisi kunstitöid, mille teostamisel on kasutatud mitmesuguseid materjale värvidest kuni liiva, kalade ja teokarpideni. Töid said esitada lapsed nii üksinda kui ka rühmaga, õpetajad ja pered.
Õppeaasta algas Akadeemiakese ilmumisega Akadeemiake on õpilaste teadusajakiri, mis on järjepidevalt ilmunud alates 2007. aastast. Seekordne number on järjekorras üheksas ja selles on avaldatud kuus artiklit õpilastelt Eesti eri paigust. Uurimistööde põhjal kirjutatud artiklid ulatuvad temaatiliselt toiduainekeemiast kuni keeleteaduseni, mis kinnitab, et väärt uurimistööd tehakse koolides kõigis õppeainetes. Akadeemiake erineb muust noorteajakirjandusest selle poolest, et siin avaldatakse noorte teaduslikke töid. Seekordset numbrit iseloomustab ühtlaselt kõrge tase: peaaegu kõik tööd on pälvinud preemia üle-eestilisel või välismaisel konkursil. Kooli aineõpetajale on ajakirjast abi uurimistööde korrektse vormistamise abimaterjalina, samuti saab siit häid näiteid uurimisülesande püstituse ja teema leidmise kohta. Õpilasi motiveerib võimalus avaldada Akadeemiakeses oma esimene publikatsioon, mida eelretsenseerivad Tartu Ülikooli magistrandid ja doktorandid.
6
VABATAHTLIKUD
SA Tallinn 2011 saab Melina Mercouri preemia Euroopa Komisjoni otsus toetada Tallinn 2011 projekti 1,5 miljoni euroga tugineb Eesti Vabariigi kultuuriministri ja Tallinna linnapea augusti keskpaigas saadetud kirjale, millega garanteeriti, et kumbki osapool rahastab Euroopa kultuuripealinna projekti 50 miljoni krooniga. «Seda infot arvesse võttes on komisjon valmis preemiaraha väljamaksmise protseduuriga edasi liikuma,» kirjutas Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi kultuuri- ja meediaprogrammide tegevdirektor Xavier Troussard. Toetusraha kantakse Euroopa kultuuripealinnale üle lähiajal. Vastavalt Euroopa Komisjoni statuudile antakse kultuuripealinnade liikumise idee algatanud Kreeka kultuuriministri Melina Mercouri järgi nimetatud preemia 1,5 miljonit eurot kõigile neile kultuuripealinnadele, mis on kultuuripealinna aasta alguseks täitnud kõik komisjoni ees võetud kohustused ja viinud ellu komisjoni soovitused.
Kudumisgrafiti vallutab pealinna Tallinna spordi- ja noorsooameti ning transpordiameti korraldatud projektiga kaunistatakse Tammsaare park 2011. aasta juuni lõpul Eesti koolinoorte valmistatud kudumitega. Konkursil valitud meeskond kujundab USA-st Texasest pärit Magda Sayegi juhendamisel bussipeatuste ja Viru bussiterminali sambad. Projektiga tahetakse näidata, et linnaruumi on võimalik inimsõbralikumaks muuta lihtsate ning käepäraste vahenditega. Nõudmised kandidaadile: huvi kunsti ja käsitöö vastu; soov osaleda uuenduslikus projektis, mis on osa Euroopa kultuuripealinna programmist; võimelisus osaleda tiimitöös; valmisolek võtta projektist osa 2010. a novembrist 2011. a juulini. Projekt pakub: võimalust töötada koos Texasest pärit kudumisgrafiti algataja Magda Sayegiga ja saada osa kultuuripealinna erakordsest käsitööprojektist; vabatahtliku töö kogemust; vaheldusrikast seltskonda; kõik projektis osalenud saavad kingiks iPod Nano. CV koos motivatsioonikirjaga tuleb saata hiljemalt 8. novembriks aadressile Robert.Lang@tallinnlv.ee. Lisateavet saab aadressilt kudumisgrafiti.wordpress. com.
Reede, 8. oktoober 2010
TULE VABATAHTLIKUKS: «Ootame ka pensionäre ja mehi!» Liverpoolis oli vabatahtlikke tuhandeid, Tallinnas on neid seni 600 ringis. Anneli Sihvart
Millised inimesed on seni vabatahtlikeks tulnud?
«Sul on võimalus tuntud sportlaste, kirjanike ja näitlejatega koos olla ning näha kultuurisündmusi, kuhu sa muidu ehk ei satuks,» kutsub Piret Ehavald sihtasutusest Tallinn 2011 linlasi vabatahtlikega liituma. Üks viis kultuuripealinna aastast osa saada on sündmusi vaatamas-kuulamas käia. Teine ja hoopis elamuslikum võimalus on aidata neidsamu sündmusi korraldada – olla kultuuripealinna vabatahtlik. Sinagi võid vabatahtlike hulka kuuluda, räägib intervjuus sihtasutuse Tallinn 2011 vabatahtlike koordinaator Piret Ehavald. Millised vahvad kultuuriüritused meenuvad kõigepealt, kus vabatahtlikest abistajad on saanud kaasa lüüa? Tänavuse aasta alguses olid vabatahtlikud abiks Euroopa iluuisutamismeistrivõistluste rahvusvahelises pressikeskuses. Kui iluuisutajad tulid jää pealt, siis aitasid vabatahtlikud hetkeemotsioone üles kirjutada ja kiiresti ajakirjanikele saata, aga ka pressikeskuses materjale paljundada. See oli võrratu rahvusvahelises tiimis osalemise kogemus. Suvel olid 67 vabatahtlikku abiks CSIT-i maailmamängudel, nad olid välisdelegatsioonide saatjad, läksid sportlastele lennujaama vastu ja aitasid külalistel Tallinna eluga kohaneda. Tallinna rahvusvahelisel kirjandusfestivalil tegid meie giididest vabatahtlikud tuntud kirjanikele linnatuuri. Vabatahtlikud on abistanud piletikontrolöride, autojuhtide, kohanäitajatena… Alati saavad nad üritustest, kus kaasa aitavad, ka ise osa, see on väike tänu tehtud töö eest. Lennart Meri konverentsile läksime appi lihtsalt sel põhjusel, et see on Eestile niivõrd oluline sündmus, meie vabatahtlikud said
Mees, kes jagab infot – Tõnis Filippov festivalil Plektrum. rahvusvaheliselt kõrgetasemeliste isikutega suhtlemise kogemuse. «52 üllatuse ja idee» blogijad (vt http://www.52.ee) on vabatahtlikud, käivad ühelt ürituselt teisele ja panevad kirja, mis nad seal kogevad. Oletame aga, et inimene on näiteks hoopis elektrik, kas tema abi ka vaja läheb? Tegelikult küll. Igasugused tehnikud olid eelmisel aastal rahvusvahelisel uue muusika festivalil NYYD abiks, panid koos professionaalsete välismaa tehnikutega üles interaktiivse teatrilava, korraldajad olid väga rahul. Plektrumi festivalil aitasid tehnikud välisinstallatsiooni üles seada. Mõnikord on aga vaja lihtsalt midagi tõsta-tassida. Vabatahtlikule peab meeldima meeskonnatööd teha, professionaalid juhendavad, õpetavad ja aitavad vajaduse korral.
nii hästi kui kindaid kududa, aga aidata tahaks? Inimesel, kes meiega ühendust võtab, pole vaja selle pärast muretseda, kus ta aidata saaks, küll me sobiva koha leiame! Ja kui mõni inimene kindaid koob, siis oleks see päris vahva – meie vabatahtlike märk on käsi, soojad kindad vabatahtlikele ei oleks üldse
«Kui iluuisutajad tulid jää pealt, siis aitasid vabatahtlikud hetkeemotsioone ajakirjanike jaoks üles kirjutada.»
Kui aga mõni vanaproua mõtleb, et ta ei oska midagi muud
halb mõte. Kas kultuuripealinnades on alati vabatahtlikke kaasatud? Mingil määral on seda tehtud ikka, kuid kõige eredama näitena tuuakse alati esile 2008. aasta Liverpooli, kus osales tuhandeid va-
Foto: Age Hallen
batahtlikke. Loomulikult tegutsesid vabatahtlikud ka 2009. aasta Vilniuses, samuti on nad tegevad Turus. Tallinnas on praegu kultuuripealinna vabatahtlikuna kirjas umbes 600 inimest, neist ligi 300 on juba siin-seal kaasa aidanud. Mina usun küll, et kõige parema kultuuripealinna kogemuse saabki siis, kui sa oled vabatahtlik – sul on võimalus tuntud kultuuritegijatega koos üritustel olla, ise käed külge panna, midagi juurde õppida, uute inimestega tutvuda, avastada enda jaoks festivale, muusikat ja kontserte, kuhu sa poleks muidu ehk sattunudki. Kas vabatahtlikke võetakse veel juurde? Kindlasti. Need 600 inimest ei saa ju osaleda kogu aeg, kuna käivad selle kõrval lisaks oma tööl või koolis, tegelevad hobidega. Loomulikult on uued inimesed oodatud. Kuhu pöörduda, kui soovid vabatahtlikuks hakata? Kõige lihtsam on täita meie koduleheküljel http://www.tallinn2011. ee/vabatahtlik sooviavaldus. Meiega saab ühendust võtta ka telefonil 641 0305. Registreerunud lisame
Kultuuripealinna infokeskus ootab Oliver Õunmaa
11. septembrist tegutseb Rotermanni kvartalis Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 infokeskus. Hea asukohaga keskuse eesmärk on jagada põhjalikku teavet läheneva kultuuripealinna aasta, enam kui paarisaja programmis oleva projekti ning nende korraldajate kohta. Keskusest leiab interaktiivse infostendi ja LED-ekraanid, mis annavad teavet nii Tallinna kui ka kogu Eesti kohta. Keskusest saab osta kultuuripealinna meeneid, mille valik on koostöös reklaamiagentuuriga Velvet aina suuremaks muutunud. Meenevalikuga saab tutvuda kultuuripealinna epoes veebiaadressil http://pood. tallinn2011.ee. Keskus on koduks ka Euroopa
kultuuripealinna vabatahtlikele, neid on juba ligi 600. Samuti saavad keskust oma tööks kasutada välisajakirjanikud ning seminarideks ja vastuvõttudeks kõik sihtasutuse Tallinn 2011 partnerid. Rotermanni ja Ahtri tänava nurgal nn Mustas majas asuva enam kui 200 ruutmeetri suuruse infokeskuse sisekujunduse autor on disainer Martin Pütsep, sisustuses tooni andvad põnevad toollauad „Peata Kanad“ on loonud disainer Tarmo Luisk, põrandat kaunistab Tallinna kesklinna kaart. Keskus on avatud iga päev 10‒18.
Infokeskuse vahetuse vanem Maris Joona.
Foto: Albert Truuväärt
Reeglina võtame oma programmi inimesi alates 16. eluaastast. Kõige enam on üliõpilasi ja keskkooli viimaste klasside õpilasi. On ka keskealisi. Mõnikord kutsub esimesena vabatahtlikuks tulnu hiljem kaasa teisedki pereliikmed. Enamasti on vabatahtlikud naised. Ent ootame ka mehi juurde, sest mõnedes mehisemates projektides on just neid väga vaja. Viimasel ajal on meie poole pöördunud hästi palju noori, kes ei ole veel 16, kuid tahaksid midagi teha. Võtame nad kindlasti lihtsamatele päevastele üritustele appi. 2008. aastal olid nii Stavangeris kui Liverpoolis suurem osa vabatahtlikest vanemad inimesed, pensionärid. Meiegi ootame ka pensionäre appi.
infolisti ja hakkame neile saatma osalemispakkumisi, projekte. Edaspidi saab igaüks kandideerida konkreetset ülesannet täitma, konkreetsesse projekti. Enne iga projekti on koolitus, peagi hakkame tegema ka suuremaid silmaringi laiendavaid koolitusi. Ideaalis võiks vabatahtlik olla palju haritum kui keskmine inimene, kes läheb lihtsalt ühte kontserti vaatama. Ankeedis saab kirja panna, millega inimene enne tegelenud on või millega kultuuripealinnas tegeleda tahaks. Kui keegi on näiteks väga palju fotograafiaga tegelenud, siis meil on fotograafe kindlasti appi vaja. Järgmine aasta on üle-euroopaline vabatahtliku tegevuse aasta. Seetõttu on vabatahtlik tegevus järgmisel aastal eriliselt fookuses, sellest räägitakse rohkem. Maikuus toimub Tallinnas vabatahtlike tegevuste alane konverents.
TEGIJAD
AJALUGU
Reede, 8. oktoober 2010
Nukumaja legendid ja pärimused Üks keskaegse Euroopa kõige universaalsema mõtlemisega meestest, filosoof, teoloog ja alkeemik Albert Suur külastas Tallinna 755 aastat tagasi. Josef Kats
stolitsa@tallinnlv.ee
Mis kõige üllatavam, maja, kus legendaarne kirikuõpetaja ja entsüklopedist peatus, on säilinud meie päevini. Kui otsida vanalinna «kõige venepärasemal tänaval» majavaldust aadressiga Vene 12/1B, siis lõpeb see läbikukkumisega. Seepärast, et niisugune maja asub hoopis… teisel tänaval. Täpsemalt Katariina käigus, dominiiklaste kloostri kiriku müüri ääres. Esimesed dominikaani mungad tulid Revelisse varakult: juba kümme aastat pärast seda, kui iidsete eestlaste linnus Toompea nõlval oli alistunud Taani kuningale ehk 1229. aastal. Tõsi, tulevases ülalinnas oli munkadel ja rüütlitel kitsas: neli aastat hiljem Toompea puitehitised põletati, sealsed elanikud aga, kes tapatalgutest pääsesid, pagesid Rootsi saarele Gotlandile. Dominikaani mungad tulid Tallinna tagasi 1246. aastal, seekord jäid nad all-linna. Sellal ehitati maa-alale Vene ja Müürivahe tänavate vahel kloostrikirik, mungakongid ja eestseisja eluase.
Kaks sõna ja kuupäev Kui minna Katariina käigust linnamüüri suunas, siis on dominikaani kloostri priori maja paremat kätt viimane. Erilist arhitektuuriväärtust sellel pole, kuigi tema krohvimata ebatasastest seintest suisa hoovab mitte lihtsalt vana, vaid suisa iidset aega. Selles pole ka midagi imelikku, kuna spetsialistide arvates on tegemist Tallinna kõige vanema elumajaga. Võib-olla isegi kogu Eesti vanima elumajaga. Põhja-Eesti vanima elumajaga igatahes päris kindlasti. Seepärast on isegi solvav, et ei tallinlastele ega isegi turistidele tutvustata seda maja niisugusest vaatepunktist lähtuvalt, vaid pigem koketse kassikujukese tõttu, mis kümmekond aastat tagasi kõrgele katusele seati. Hoopis vähem märgatav on ukse juurde seinale kinnitatud malmplaat, kus on kirjas üksnes kaks sõna ja aastarv: Albertus Magnus 1255.
Suur Albert Albert sündis Švaabimaal Lauingenis XII-XIII sajandi piirimail. Ilmutades tolleaegse aadlisoo järeltulija kohta haruldast huvi teadmiste vastu, astus ta umbes 1212. aastal Padua ülikooli. Kuusteist aastat
hiljem sai temast endast õppejõud Prantsusmaa ja Saksamaa kõrgkoolides. Tema teened teaduse ja hariduse alal olid nii suured, et vaimustunud austajad andsid talle nimeks «Magnus»: selle tõlge ladina keelest on «Suur». Albert Magnuse suurus oli keskaegse Euroopa jaoks vaieldamatu. Just tema töötas läbi, kommenteeris ja viis katoliikliku doktriiniga kooskõlasse antiikaja filosoofi Aristotelese tööd. Tema loomingulise pärandi hulka kuulub ligi nelikümmend teost, mis käsitlevad teoloogiat, loogikat, geograafiat, botaanikat, zooloogiat, astronoomiat, astroloogiat ja alkeemiat… Juba õpinguaastail astus Albert dominikaani ordusse. 1254. aastal määrati ta ametisse Teutooniasse, nüüdisaegses keeles väljendudes praeguse Põhja-Saksamaa ja seda ümbritsevate alade dominikaani kloostri kuraatoriks. Tema otseste ülesannete hulka kuulus ka kloostrite inspekteerimine.
Visiit Revelisse 1255. aasta talvel said Liivimaad külastanud kristlased seninägematu ime osaliseks. Kui kasukaisse mähkunud külalised Tallinna dominikaani kloostri väravakaare alt läbi astusid, nägid nad kloostriaias õitsvaid kirsipuid, kuigi oli veebruarikuu. Kas see ime ka päriselt juhtus, on seitse ja pool sajandit hiljem kahtlemata keeruline öelda. On aga ajalooline tõsiasi, et Albert Suur sõitis tõesti tol aastal Tallinna kloostrit inspekteerima. Seda tõendab 1882. aastal välja antud Friedrich Amelungi brošüür «Reveli meesklooster, kutsutud ka munkade majapidamiseks». Friedrich Amelung kirjutas sellestki, et Albert Suur peatus Tallinnas viibides kloostri eestseisja majas. Autor märgib ka, et just see ehitis jäi imekombel kahjustamata, kui reformatsiooni ajal kloostrit lõhuti, samuti jäi hoone puutumata 1531. aasta tulekahjust. Öeldi, et see toimus tänu Albert Suurele, kes kunagi oma Tallinna peatuspaika õnnistas.
Uus elu Oma rohkem kui seitse sajandit väldanud eluloo jooksul on kõnealune Katariina käigu maja näinud mitmesuguseid peremehi. 1920. aastal näiteks peatus siin Nobeli preemia laureaat, matemaatik, füüsik ja filosoof Bertrand Russell, kes siirdus pärast Moskva külastamist koju läbi Tallinna. Sõjajärgsetel aastatel hoiti siin Saksa trofeefilme. Alles hiljuti oli hoone aadres-
siga Vene 12/1B suurema osa linlaste ning külaliste tarvis kättesaamatu – seal oli korter. Käesoleva aasta maikuust alates asus sinna autorinukkude maja, mis on ühtaegu galerii, näitusesaal ja töökoda, kus iga soovija võib tutvuda nukumeistrite käsitööga. Tarvi Pingi arvates, kes on üks ürituse algatajatest, on see maja niisuguse tegevuse jaoks väga sobiv koht. Oli ju Albert Suur, kui uskuda legende, lisaks kõigele muule ka… nukumeister. Õigemini maag, kes otsis niisugust retsepti, mille abil saaks puust nukke ellu äratada. «Kes teab, viimati külastas teda inspiratsioon ka siin, Vene tänava majas?» ütleb Pink.
Mõistatus On veel üks peaaegu müstiline kokkusattumine – leid, mis tuli vanas majas päevavalgele lõõride puhastamise ajal. Sealt leiti ootamatult kümneid sõrmepikkusi alasti sootuid keraamilisi nukukesi. «Kui ma pöördusin spetsialistide poole,» räägib Pink, «siis määrasid nad nende nukkude vanuseks XVI sajandi või XVII sajani alguse. Milleks neid nukukesi aga kasutati, võib vaid arvata. Mängimiseks? Nõidumiseks? Mingite maagiliste rituaalide tarvis? Igal juhul on leid unikaalne – midagi niisugust pole Tallinnas siiamaani ühestki majast leitud.» Juhuslik kokkusattumine? Või maagiline «tervitus» legendaarselt üürnikult? Kes teab. Igal juhul võib vaid rõõmustada, et veel üks Tallinna ajaloo lehekülg sai nii linnakodanike kui külastajate jaoks avatud.
Autorinukkude maja Autorinukkude majas võib näha ligi neljakümne kunstniku töid, autoreid on USA-st Austraaliani; väga palju on vene autorite nukke. Ühe esimestest Tallinnas valmistatud autorinukkudest tegi presidendiproua Evelin Ilves. Tallinnas valmistatud autorinukke müüakse oksjonitel. Sellest saadud raha annetatakse Tallinna lastehaigla toetusfondi. Kursus, kus õpetatakse autorinukke valmistama, kestab neli päeva.
Üleval: Tänavu kevadel asus aadressile Vene 12/1B autorinukkude maja, mis on ühtaegu galerii, näitusesaal ja töökoda. Paremal: Kui uskuda legende, siis oli Albert Magnus lisaks kõigele muule ka nukumeister. Õigemini maag, kes otsis retsepti, mille abil saaks nukke ellu äratada. All: Aadress on petlik – majja pääseb hoopis Katariina käigust. FOTOD: Stanislav Moshkov
7
8
KUHU MINNA
Reede, 8. oktoober 2010
Von Krahli Akadeemia loengute kava Teisipäev, 12. oktoober, kell 18.00 Anu Rootalu (Eesti) «Sünd, elu ja surm Tiibeti meditsiini seisukohast lähtudes» Eesti keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn) Pilet: 40.Kolmapäev, 13. oktoober, kell 18.00 Moses Maimon (Iisrael) « Sissejuhatav loeng tantristlikust seksuaalsusest» Inglise keeles. (Tallinna Matkamajas, Raekoja plats 18) Tasuta. Neljapäev, 14. oktoober, kell 18.00 Modereeritud diskussioon «Väärikas elu lõpp, intiimsus, seksuaalsus» Osalejad: dr Woet Gianotten (Holland), Katrin Raamat (Eesti), Olev Poolamets (Eesti). Moderaator: Peeter Jalakas Eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn) Pilet: 40.Reede, 15. oktoober Kell 17.30 Näitus ja loeng: Stine Cathrine Kühle-Hansen (Norra) «Touch» («Puudutus») Inglise keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn) Pilet: 40.Kell 19.15 Loeng: Margareta Nordeman (Rootsi) «Puudutus ja kohalolek» Inglise keeles. (Eesti Tervishoiu Muuseumis, Lai 30, Tallinn) Pilet: 40.Laupäev, 16. oktoober Kell 15.00 Loeng-etendus: Elsa Almås ja Esben Esther Pirelli Benestad (Norra) «Gender Euphoria»
NÄITUS 11. september ‒ 17. oktoober, Tallinna Kunstihoone, «Personal is Political». Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus. Projekti «Personal is Political. Hannah Höchi kunsti tõlgendamine» keskme moodustab IFA (Stuttgartis asuva Institut für Auslandsbeziehungen ehk välissuhete instituut) koostatud Hannah Höchi (1889–1978) fotokollaažide näitus. Berliini dadaistide rühmituse ainuke naisliige Hannah Höch oli üks esimesi, kes hakkas oma loomingus kasutama fotokollaažitehnikat, tuues töödesse tollases ajakirjanduses kasutatud kujundid, meedia suhtlusviisi publikuga. Tema 1920ndate fotokollaažide üks meelisteemasid on seotud tollase moodsa naisetüübiga, kes võis avalikus paigas suitsetada, kanda seksikaid rõivaid, kellel oli valimisõigus, kuid keda avangardistide, meesgeeniuste seltskonnas, nagu olid seda ka tema kolleegid dadaistid, võeti kui «head tüdrukut halbade poiste» seltskonnas, head tüdrukut, kelle ülesandeks oli eelkõige meesgeeniuste eest hoolitseda. Hannah Höch on ise öelnud, et «enamik tema meeskolleege vaatas naiskunstnikke kui võluvaid ja andekaid amatööre, eitades nende tegelikku professionaalset staatust». Pärast suhte katkemist Raoul Hausmanniga (1886‒1971) elas
Hannah Höch taani naiskirjaniku Til Brugmaniga (1888‒1958) ning tema fotokollaažidesse ilmus androgüünne tüpaaž ja samasoolised paarid. 1930ndate algul näitas Hannah Höch oma protesti aaria rassi puhtuse nõude vastu võõrapärase, euroopavälise, Aafrika ja Lõunamere saarte elanike ilmumisega oma töödesse. Hitleri võimule tulekul jäi Hannah Höch küll Saksamaale, kuid elas Berliinis vaikselt ja varjatult, säilitades oma dadaistlikud tööd. Pärast sõja lõppu 1946. aastal oli Höch üks esimesi n.ö mandunud kunsti esindajaid, kes pani oma tööd välja Roseni galeriis Berliinis. 1949. aastal oli tal esimene suur personaalnäitus Franzi galeriis. Siis, kui ta oli juba 65-aastane, sai ta esimest korda riikliku stipendiumi, ametliku tunnustuse, et ta on professionaalne kunstnik. 1965. aastal nimetati ta Saksa Kunstiakadeemia auliikmeks. 1960ndatel ja 1970ndatel oli tal mitmeid suuri näitusi. Hannah Höch kuulub just nende naiskunstnike hulka, kelle kohta mässulised ameerika naiskunstnikud Guerrilla Girls (Gerilja Tüdrukud) on öelnud, et nad on lülitatud uutesse, revideeritud kunstiajalugudesse. Tallinna Kunstihoone Hannah Höchi projekti nimetus «Personal is Political» ehk «Isiklik on poliitiline» on tuntud feministliku mõtlemise lausung, antud projektis on see eelkõige ameerika ühe teravama ja poliitilisema feministliku kunstniku Martha Rosleri 1980. aastal väljaöeldu: «Isiklik on poliitiline, kui mõistetakse, et see on nii, ja kui tuuakse sisse suurema, kollektiivse võitluse teadlikkus ---. Ei, kui tähelepanu ahendatakse privaatseks nokitsemiseks üksnes iseenda eraelu kallal, mis on lahutatud mis tahes kollektiivsest jõupingutusest ühiskondliku teo suunas ---. Jah, kui eksponeeritakse arusaama ühiskondlikult pingestatud elementidest eeldatava tegevusvabaduse vallas – nimelt «personaalset» edasiarendust. Ei, kui vaid nõutakse omaenda autonoomiaõiguse kaitsmist.» Martha Roslerilt on selles projektis väljas tema
tuntud sarja «Tuues sõja koju» tööd, mis on seotud Ameerika Ühendriikide Iraani sõjaga. 23. september ‒ 10. oktoober, Tallinna Linnagalerii, Sigrid Viir & Taaniel Raudsepp, «Koridor».
Korralikul kodanikul ei ole ju ometi midagi varjata. Järjest vähem on linnaruumis paiku, kus võimalik liikuda, ilma et sind ei jälgitaks ning salvestataks turvakaamerate poolt. Turvameetmete totaalset rakendamist põhjendatakse erinevate ohtudega taskuvarastest terroristideni. Sarnastel ettekäänetel on kaamerad avalike ja erainstitutsioonide pärusmaalt jõudnud era- ja kortermajade seintele. Mehhaanilise silma pilgust jääb vabaks üha väiksem osa linnaruumist. Ühiskond näib olevat olukorraga leppinud, diskussioon antud teemal on olematu, justkui poleks privaatsuse ja kontrolli küsimused olulised. Foto ja videopilt võimaldab meid identifitseerida ‒ ära tunda. Fotograafia algusaegadel paljukirjeldatud põlisasukate ebausklik hirm pildistamise ees ei ole päris alusetu, pildistamine või filmimine annab kujutise kellegi teise kontrolli alla ja seega on sel teisel ka veidi võimu meie üle. «Koridor» on keskkond totaalse jälgimise mehhaanika uurimiseks ja kogemiseks, esitades küsimuse kodaniku õigusest tema enese kujutise suhtes.
8. oktoober ‒ 7. november, Kunstihoone galerii, «Fraktaalne abielu varjuga», Enno Hallek. Stockholmis töötav Enno Hallek (79) on väljapaistvamaid Eestist pärit Rootsi kunstnikke, kes on andnud arvestatava panuse Skandinaavia popkunsti ja kontseptualismi kujunemisloosse ning kes samas osales aktiivselt ka Välis-Eesti kunstielus. Oma neljandal personaalnäitusel Tallinnas (varasemad näitused 1990, 1995, 1999) eksponeerib Hallek seintel, laest rippuvana ja riideäri mobiilsetel stangedel vineerist saetud 1m x 1m läbimõõduga ringikujulisi moodulmaale ehk kunstniku sõnul «fraktaale». Hallek on endale võtnud ülesandeks tegeleda eelkõige küsimusega, kuidas visualiseerida seda, mida me ei näe, ehk maalida käesoleval juhul teooriat. Kui varem huvitas Hallekit süsteemide ülesehitamine, siis nüüdseks on süsteemidele lisandunud ka jutustuse tasand: iga töö räägib oma loo (loe pealkirju).
MUUSIKA 8. oktoober 18.00 Kadrioru loss, Tallinn, Trio Romance ‒ Sügisvalss. 9. oktoober 19.00 Vanemuise kontserdimaja, Tartu, Vanemuise Sümfooniaorkestri avakontsert. Kavas: Dvořák. Sümfooniline poeem “Metstuvi”, Sümfoonia nr 7 d-moll, Tamberg. Viiulikontsert. 10. oktoober 18.00 Kadrioru loss, Tallinn, Suur Muusikaakadeemia. Andres Mustonen (viiul), Ivo Sillamaa (haamerklaver). Johann Sebastian Bach – 6 sonaati klavessiinile ja viilulile I, J.S.Bach Sonata I BWV 1014, J.S.Bach Sonata II BWV 1015, J.S.Bach Sonata III BWV 1016. 13. oktoober 19.00, Tartu Ülikooli aula. Tanel Joamets (klaver), Margus Vahemets (klarnet), Anna Sulitšenko (oboe), Jan Pentšuk (metsasarv), Kulvo Tamra (fagott).
Loeng-etendus toimub inglise keeles. (Von Krahli Baaris, Rataskaevu 10/12, Tallinn) Pilet: 75.Kell 17.00 Prof Alain Giami «Seksitööstus, pornograafia ja rahva tervis» Inglise keeles. (Von Krahli Baaris, Rataskaevu 10/12, Tallinn) Pilet: 75.Pühapäev, 17. Oktoober Kell 12.30 Lars Gösta Dahlöf (Rootsi) «Aseksuaalsuse hämar mõiste ‒ kliinilised aspektid ja millest kõnelevad teadusuuringud» Inglise keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn) Pilet: 40.Kell 13.45 Märt Läänemets (Eesti) «Isiksuse ja tegelikkuse mõistmise kolm taset budismis» Inglise või eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn) Pilet: 40.Kell 15.30–16.45 Olev Poolamets (Eesti) «Mõtteid peentunnetusest sünnis, surmas ja seksuaalsuses» Eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn) Pilet: 40.Kell 17.00–18.15 Peeter Hõrak (Eesti) «Suguline valik inimesel» Eesti keeles. (Von Krahli Teatris, Rataskaevu 10, Tallinn) Pilet: 40.Piletid saadaval Piletilevis, Von Krahli kassas (Rataskaevu 10, iga päev 9‒23) ja enne algust kohapeal. 14.‒16. oktoober kell 11‒18 on Eesti Tervishoiu Muuseumis (Lai 30, Tallinn) avatud Stine Cathrine Kühle-Hanseni (Norra) näitus «Touch» («Puudutus»).
Kavas: Wolfgang Amadeus Mozart, Adagio h-moll KV530, Variatsioonid C-duur KV265, Sonaat F-duur KV494/533, (kõik sooloklaverile), Kvintett klaverile, oboele, klarnetile, fagotile ja metsasarvele Es-duur KV452. Kümme aastat tagasi end Londonis Guildhalli muusikakoolis täiendanud Tanel Joamets on tuntud aktiivse interpreedina, kes lisaks igaaastastele Venemaa kontserttuuridele on esinenud Saksamaal, Inglismaal, Austraalias, Kanadas ja Soomes. Lisaks klassikalisele repertuaarile esineb Joamets tihti ka improviseerijana nii vabas kui džässistiilis. 13. oktoober 19.00, Kadrioru loss, Tallinn, Eliitkontserdid / Klaveriduo Kai Ratassepp ‒ Mati Mikalai. Kavas: W.A. Mozart Sonaat KV 497, F. Schubert Variatsioonid D813, R. Schumann «Bilder aus Osten». Klaveriduo Kai Ratassepp ‒ Mati Mikalai tegutseb koos alates 1998. aastast. Duo repertuaar ulatub Mozartist nüüdisautoriteni, oluline koht ansambli kontserdikavades on ka eesti heliloojate loomingul. Aastal 2000 pälvis ansambel Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
ÕPITUBA 9. oktoober 13.00‒15.00, Kumu kunstimuuseum, Monoprindi kursus «Mõttemaastikud». Kumu sügistalvine näitus «John Constable» viib vaataja inglise maastikele rändama. Teekonnal kogetu salvestub mälupiltideks, mida hiljem paberile visandada ning monoprindi tehnikas savile kanda. NB! Kursuse kirjeldustes nimetatud näituste külastus on soovituslik. Sissepääs kõikidele näitustele kursusepiletiga. Juhendaja keraamik Aigi Orav.
10. oktoober 12.00‒14.00, Kadrioru kunstimuuseum, Haridusprogramm: Avatud kunstitöötuba. Pühapäevastesse kunstitöötubadesse on oodatud igas vanuses huvilised (pisemad koos vanemaga), kel soov oma kätega midagi luua. Igal korral avab ennast ja annab inspiratsiooni üks Kadrioru kunstimuuseumis asuv kunstiteos. 10. oktoobril jäädvustame ennastki Peeter I paraadportree eeskujul uhkel maalil.
FILM 13. oktoober 18.00, Kumu auditoorium, Kumu dokumentaal: «Suur tänu, skinnitüdruk». Rež Sharon Woodward, Suurbritannia 2009. Sissejuhatus Aimar Ventsel. Dokumentaalfilm pakub põneva sotsioloogilise sissevaate 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse subkultuuri, mis on üks enim valesti mõistetud noorteliikumistest. Filmitegija Sharon Woodwardi film räägib skinheedide liikumisest, moest, muusikast ja gängidest Oxfordshire’is Inglismaal. Tasuta.
EKSKURSIOON 14. oktoober 16.30‒18.00, Kumu kunstimuuseum, Ekskursioon: Kellaviietee Constable’iga. Sel sügisel elustub Kumu kunstimuuseumis inglise kellaviietee traditsioon. Vaid kümnel korral pakub Kumu eksklusiivset võimalust tutvuda Kumu hittnäitusega ning nautida seejärel tassikest teed ning suupisteid meeldivas keskkonnas ja sundimatus õhkkonnas. «Kellaviietee Constable’iga» raames viiakse läbi ekskursioon inglise maastikumaali tähe John Constable’i näitusel, tutvustatakse teekultuuri ja pakutakse teed. Teeõhtu sobib hästi tööpäeva lõpetuseks ja sõpradega ajaveetmiseks. Grupi suurus 30 inimest. Koostöös Tetley’ga, toimub igal neljapäeval kell 16.30– 18.00.