Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 15. oktoober 2010 | nr 003
www.tallinn2011.ee
Annely Köster: «Vanuses 14–19 on inimene kõige ausam.»
PERSOON «Parim osa nüüdiskunstist puudutab meid kõiki, sest käsitleb olulisi teemasid, olulisi väärtusi, tõstatab olulisi küsimusi ‒ nagu hea ajakirjanduski,» ütleb kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! direktor Annely Köster. Loe lk 4–5 KULTUURIPEALINNAD Ruhri kultuuripealinna eestvedaja dr Fritz Pleitgeni soovitus Tallinnale: «Ei tohiks kutsuda tuntud staare välismaalt enda eest tööd ära tegema, vaid peaks esitlema oma staare, enda omapära. Üritused ei pea kõik olema suured, küll aga originaalsed.» Loe lk 6 TEATER Pavlik Morozovi kodukülas Gerassimovkas austatakse teda tänapäeval kui pühakut, selgus Festivali «Kuldne Mask» etendusest «Pavlik - minu jumal». Loe lk 7
Foto: Stanislav Moshkov
Sadama turg kutsub Põhjamaade toite degusteerima Tallinnas Sadama turul peetakse 21. oktoobril kell 10-17 konverentsi «Innustatuna kohalikust maitsest!», mis on pühendatud kohaliku tooraine kasutamisele meie toidulaual. Konverentsil arutletakse kokkade, joogivalmistajate, tootjate ja talunikega meie igapäevasel toidulaual oleva tooraine päritolu, kvaliteedi ning põnevate kasutusvõimaluste üle. Üritusele oodatakse kõiki hea toidu ja joogi austajaid Eestist ja mujalt Balti riikidest ning Põhjamaadest. 600 krooni eest on tavakuulajatel võimalus lisaks ettekannete kuula-
misele ka kogu konverentsi vältel tutvustatavat sööki-jooki proovida, ametikoolide õpilastele ja õpetajatele maksab osavõtt 250 ning Eesti Peakokkade Ühenduse (EPÜ) ja Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni (ESA) liikmetele 450 krooni. Nii EPÜ kui ka ESA tähistavad ürituse käigus ka oma 10. aastapäeva Konverentsi korraldamiseks andis tõuke Uus Põhjala Toit, mis on Põhjamaade ühine toidu- ja kultuuritegevuskava, ühendades tervikuks identiteedi, gastronoomia, ettevõtluse, turismi, disaini, seadusloome ja piirkondliku koostöö.
Tegevuskava Uus Põhjala Toit eesmärgiks on rikastada toidulauda, parendada elukvaliteeti, luua uusi töökohti ja anda ideid. Tina Nordström, kuulus Rootsi telekokk ja Uue Põhjala Toidu saadik on tegevuskava kohta öelnud nii: «Üksikult võttes on Põhjala riigid väikesed, ent üheskoos oleme piisavalt suured, et oma tugevaid toidutraditsioone rahvusvahelise platvormi kaudu esile tõsta. Minu arvates on mõtlemapanev, et isegi mina kokana tean kõike Vahemere köögist, ent ainult ühte Soome rooga.»
VALDKONDADEVAHELINE
Teiste seas on kaasa löönud ka Eesti üks tuntumatest peakokkadest Dmitri Demjanov, kelle hinnangul valmistab siinne gastronoomiline intelligents toitu samade arusaamade ja ajalooliselt kujunenud traditsioonide kohaselt, mis on ka Uue Põhjala Toidu manifestis. Rohkem informatsiooni konverentsi kohta saab Põhjamaade Ministrite Nõukogu esinduse kommunikatsiooninõunik Triin Oppi käest (6 27 31 07, triin.oppi@norden.ee) ja aadressilt http://www.norden.ee/ et/koostoo/uus-pohjala-toit/ konv-upt-2010.html
2
ARVAMUS
Reede, 15. oktoober 2010 KULTUUR KUTSUB
Plasttopsid + räämas aed = säravmustriline linnaruum Kesklinna roostes traataed kujundatakse ümber 6000 värvitopsiga kunstiteoseks. Andreas Sepp
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Kuidas õrna lumehelbekesega loovust tappa «Ära joonista midagi peale lumehelbekese,» kostub läbi seina õpetaja kriiskav ja pahane toon. «Kas sa ei saa aru, et täna tohib joonistada vaid lumehelbekest, kas kuuled ometi...» Pragamine üleannetu kolmeaastase «kunstnikuga» aina jätkub. Piinlik on seda kuulata, lapsed tunduvad eemalt vaadates laua ääres ka juba kuidagi pinges ja kohmetud. Asja pealt näinud ema püüab õpetajale leebelt seletada, et las lapsed joonistavad pildile ka midagi muud, mis meeldib – peaasi, et neil mõte õhinaga lendab... «Meil on programm,» kostub napp vastus, mis loeb teema lõpetatuks. Ilmselt raiutakse ka paljude teiste Eesti laste suhe kunsti või muusikaga läbi enne, kui see tärkamagi jõuab hakata. Paljud inimesed tunnevad end tänu «loovatele» kunsti- või muusikaõpetajatele aga terve elu kammitsetuna, kui peavad juhuslikult ise pliiatsi kätte haarama, või hoiduvad igaks juhuks seltskonnas laulu ülesvõtmisest. Sest kuskil on keegi sisendanud, et «sa ei laula päris puhtalt» või et kunst on midagi nii «püha», et seda tohivad teha vaid õppinud kunstnikud. Mitmed tuttavad on pannud tähele veel üht loovuse piiramise meetodit, mida mõni üliagar pedagoog rakendab. Väikese inimeste loometööd on mõnikord äravahetamiseni sarnased või siis lausa meistriteosed... Mõni agar õpetaja ei saa lasta lapsel teha «ebatäiuslikku» tööd, vaid lõpetab selle ise – mis jätab lapsesse samuti tunde, et ta ei tule tegelikult loomisega toime. Ja eks ka mõni kunstnik taha nautida «matside» harrast imetlust kõrgel elevandiluust tornis. Paradoksaalselt võib seal tornis istumine valusalt kätte maksta, sest loome asetamine liiga kõrgele pjedestaalile tähendab vähem potentsiaalseid kultuuritarbijaid. Kui kunst rahvast liiga kaugele taandada, ei mõista too seda. Ja nii ongi miljardi maksnud Kumu kunstisaalid pigem tühjad ja kogu moodsa kunsti olemuse võtab keskmine inimene kokku sõnaga, mis tähistab ühe Jaan Toomiku kuulsa purgi sisu... Probleem pole tegelikult vaid meie kunstiõpetuses, vaid pedagoogikas üldse. Eesti kool tervikuna ei arenda lastes piisavalt analüüsi- ja eneseväljendamisoskust, mis on aga loomingulise mõtlemise lahutamatud koostisosad. See, et eesti õpilased ei julge tunnis küsimusi küsida, sest midagi võib minna valesti, on ka märk nende teatavast loomehirmust. Kui noored või lapsed kardavad küsida „valesid“ küsimusi või joonistada midagi muud peale lumehelbekese, siis mida see ütleb meie ühiskonna kohta? Igal juhul on tõsiasi, et kui õpetajate meelest peab «vale» või ebastandardse vastuse või küsimuse eest noomima või karistama, siis lõpeb ühiskonnas ka loominguline mõtlemine. Selles mõttes on Annely Kösteri idee reformida kogu Eesti kunstiõpetust, kasvatamaks laste ja noorte loomejulgust, tõepoolest taeva kingitus. Loodetavasti levib see positiivne pisik edasi ka kaugemale kui vaid kunstitundi.
«Meil on programm,» kostub napp vastus, mis loeb teema lõpetatuks.
Kultuuripealinna levitamiskohad Lisaks neljale levitamiskastile Vabaduse väljakul, Tõnismäe trammipeatuses, Solarise keskuse vastas ja peapostkontoris viiakse lehte kümnetesse lehekorvidesse, millest osa on teistes Eesti linnades. Tallinnas saab lehte veel linnavalitsuse ootesaalist, Viru keskuse autobussiterminalist
ning kaubandus- ja kultuurikeskustest. Kultuuripealinna leiab ka Von Krahli teatrist ja meie infokeskusest (Rotermanni 8). Ajalehti viiakse veel Lasnamäe tervisekeskusesse ja Tõnismäe polikliinikusse. Lehte saab lugeda ka veebis www.tallinn2011.ee/ajaleht
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn
ka Ühendriikidest tellitud korduvkasutatavad topsikesed aiaEsmaspäevast reedeni aukudest taas välja. Muu hulgas ka topsikeste saavad kõik huvilised Baltimaadesse ametliku maaosaleda Eestis esma- letoojana tegutsev Paul kordselt korraldataval loodab, et topsimoodsa tänavakuns- kesed puhutakse ilma saatiliigi Cuprocking ses- soojema budes taas tolmust sioonil, mille käigus puhtaks, et mõni täidetakse Linnahalli räbalama moega osa kas kõrval olev traataed linnaruumi või nädalaks kobeplastikust topsikeste- dama ilme saaks. Ettevõtjatel, kes ga. sooviksid endale Topsikesi on traataedade va- valmivate taiestega hele siinkandis muidugi topitud tähelepanu võita, ka varem, kuid idee autori, graa- on soovitatav juba fikadisainer Ivar Oja andmetel aegsasti korraldaühendust võttis see kunstiteose mõõtmed jatega vaid tänavasuvisel festivalil Plink võtta, sest on vaid Plonk ja päris esimest korda aja küsimus mil Tallinna Cuprockingu eestvedaja Marika 2009. aasta talvel Tabasalus. C u p r o c k i n g Agu festivalil Plink Plonk valminud top«Cuprocking on kui omamoodi t u r u n d u s v a sitaiesega. grafiti, ainult et see ei kahjus- hendina tunFoto: Ivar Oja ta linnapinda,» selgitab uudse tuks saab. Pauli kunstivormi sisu ürituse kaas- väitel kasutati kima sellest, kuidas Dive kujundati traataedu sakorraldaja Paul Emmet. iPadis loetavaks veel enne seda, Cuprocking’u leiutajaks peetak- mal eesmärgil kui selline toode Eestis üldse se Sydney’st pärit Andy Uprocki, esimest korda müügilegi tuli. Kommunikatsiookodukes on topsiinstallatsioone kor- tema nivahendite viimne sõna kombiInglisraldanud paljudes maailma suur- maal neeritult lihtsa, kuid teistsuguse linnades nagu London, Barcelona, maal ja aasta kujundusega, noogutan nõusoleTokyo ja Hongkong. Lisaks värvile oli siis... 1873! valt. Paul ei mõista laialtlevinud on taieseid kaetud ka pimekirjaga. Ehk teisisõnuhinnangut, mille kohaselt paberVõimalusi ja ka dimensioone selle klišeed saavad ajakirjade aeg on läbi, ja kavatseb uudse kunstivormi puhul tundub teoks, sest uus oma väite tõestuseks Dive’i peagi olevat igatahes piiramatult, sest ei ole ju lõppupaberkujul turule tuua. Küsimusesarnaselt filmitööstusele flirdib de lõpuks mitte le, mis eristab tema äriideed teisCuprocking üha rohkem 3D ja midagi muud test kodukootud boheemlaslikest kui äraproovitasapisi ka 4D-maailmaga. Iga päeva lõpuks valmivate tud vana. Topsikesi traataja vahele surudes saab (taas)luua kultuurilehtedest, vastab ta lihtsalt, et kvaliteet. Sama mo- popkultuuri klassikat. kunstiteoste seast valitakse üriFoto: Ajakiri Dive Eestis varem ettevõtjana leiba tuse lõppu tähistaval peol välja tot jälgib veeteeninud Paul näeb topsiprojektis parim. 22. oktoobril kell 22 kõr- biajakirja Dive valasuvas Eesti Kaasaegse Kunsti vedav Paul ka oma seni veel vaid selle asemel et lugejad peaksid võimalust tutvustada ülejäänud Muuseumis algav pidu tähen- küberruumis paikneva väljaan- lehti lõputult alla kerima. «Selline maailmale siinsete undergrounddab ühtlasi ka nädal aega kestva de arendamisel. Divedivedive. jaotus on ju nii loogiline,» lisab artistide tegevust. Ta loodab, et näituse algust. Seejärel võetakse org aadressiga žurnaal rõhub käigu pealt pläru keerav Paul, ha- nii õnnestub eestimaalastest loospetsiaalselt selle tarbeks Ameeri- näiteks laiadele tekstipindadele, kates järgmisel hetkel õhinal rää- meinimestel, kes tema sõnul sõna otseses mõttes nälgivad, leida toetajaid ka väljastpoolt Eestit. Alust sellise soovi täitumiseks on, sest lisaks projektikonkursilt «52 üllatust ja ideed» saadud stipendiumile saab üritus teoks vaid Saksamaa saatkonna rahalise abi toel. Kuigi presidendi poolt kuulutatud uudissõnade võistlus sai juba läbi, ei tohiks keelemuganduste juurdetekitamine kedagi segada. Selleks on kõigil võimalus 18.–22. oktoobril iga päev alates kella viiest Linnahalli kõrval, kus koos Pauli, Ivari ja trobikonna teiste praktilise kunsti viljelejatega saab topsikunsti harrastamise kõrvalt ka eesti keelt rikastada. Plastiktopside traataia vahele toppimine on ju tülikas ja Cuprocking esmapilgul veidi arusaamatu tähendusega termin. Kui sõnade mõtlemisel piiranguid pole, siis projekti kunstiline pool on juba eelnevalt paika pandud, sest et taieseid valmistatakse eelnevalt koostatud detailsete plaanide põhjal. Varasemate taieste plaanid on vaatamiseks üleval ajakirja Dive kodulehel, kus huvilised saavad vaadata ka Tabasalu installatsioonist tehtud pilte. Seekord on aga oodata tunduvalt keerulisema ülesehitusega taieseid kui seda on seenekesed või naerunäod. Cuprockingu ja selle kunstivormi ellukutsuja Andy Upricki kohIvar Oja (läki-läkiga) ja Paul Emmeti juhtimisel täidetakse see Linnahalli kõrval asuv aed tuhandete ta leiab rohkem infot aadressilt www.cuprocking.com topsikestega. Foto: Albert Truuväärt
MUUSIKA
Reede, 15. oktoober 2010
Terje Isungset: Klaasist pillid on otsekui juveelid
Ehetesse kätketud rännulood Ehtekunstistuudio Gram (Maarja Niinemägi, Linda al-Assi, Merle Kasonen, Kristiina Kibe, Marita Lumi ja Kristel Kütt) korraldavad Tallinnas A-galerii Seifis aadressil Hobusepea 2 näituse «Kabiin», mis jääb avatuks 8. novembrini. Kabiin on piiratud väike ala, kus vähesed ruutmeetrid kasutatakse võimalikult tõhusalt ära erinevaid funktsioone silmas pidades. Ka ehte puhul puhastatakse idee suurima võimaliku täpsuseni, et mahutada väiksesse vormi suured küsimused. «Kabiin» on inspireeritud rändamisest kõikmõeldavaid viise kasutades ning lugudest ja mõtetest, mida säärane reisimine meelde toob. «Kabiin» on ehtekunstistuudio Gram liikmete esimene ühine ülesastumine näituse raames. See on peaaegu täpselt sama seltskond, kes korraldab järgmise aasta lõpus Noblessneri sadama-alal viie kuni viiekümne meetri kaugusel veepiirist rahvusvahelise ehtekunstinäituse «UltraMarine», mille märksõnadeks on kaasaegne ehtekunst ja meri.
Ma kahtlustan, et tean, millist sõna tulevase aasta jõuluaegu ajakirjanduses mõõdutundetult sageli kasutama hakatakse – KLAASPÄRLIMÄNG. Anneli Sihvart
KlaasPÄRLImänguga on sel sündmusel aga küll vaid kaude ühist. Mõistlikum oleks ehk kõnelda klaasimuusikast, sest nagu selgub, saab klaasi abil esile manada õige kummalisi helisid. Klaasi kui materjali unikaalne kõla köidabki Norra löökpillimängijat ja heliloojat Terje Isungseti. «Viimasel paarikümnel aastal olen kasutanud muusikas kive, puitu, sarvi, metalli, tehasehääli, samuti jääd,» räägib Terje Isungset. «Idee kasutada klaasi sündis jääpillide projektist. Tekkis mõte luua midagi jääpillide sarnast, mida kasutada siseruumides. Klaasil on jääle sarnaseid omadusi – kaunis ja eriline välimus ning kõla, mis meenutab pikkade toonide laulmist. Olen kuulnud, et Eestis on väga kõrgel tasemel klaasikunstnikud. Loodan väga, et meie koostööst tekib täiesti uusi instrumendiarendusi, et sünnivad pillid, mis on nii kõlalt kui välimuselt otsekui juveelid. Olen väga põnevil, milliseid lahendusi Eesti klaasikunstnikud pakuvad. See on esimene kord üldse, kui mul õnnestub süveneda klaasist instrumentide loomisesse. Tunnen juba praegu, et ees seisab imeline ja põnev aasta.» Klaasikunstniku ja EKA klaasikunsti osakonna õppejõu Eeva Käsperi sõnul osaleb «Klaasimaailma» projektis tosinajagu klaasikunstnikke ja klaasikunsti üliõpilasi. Kuna klaasikunsti tudengeid juhendab ta ise, siis teab ta kõnelda ka katsetusel olevatest pillidest. «Üks üliõpilane loob klaasist vilepilli-laadset instrumenti, teised katsetavad klaasist kellukate ning löök- ja sahistamispillidega,» kirjeldab ta. «Oleme kokku leppinud, et Terje Isungseti saabumise ajaks on kõigil valmis esimesed klaasist esemed. Ülesanne on ju täiesti uudne, liiati ei öeldud meile mida-
3
Jaan Toomiku lühifilm «Oleg» osaleb Varssavi filmifestivalil
Terje Isungset on oma muusikas kasutanud nii kive, puitu, sarvi, metalli, tehasehääli kui ka jääd. Teda peetakse üheks kõige uuendusmeelsemaks muusikuks Euroopas.
Foto: Madli-Liis Parts
gi rohkemat ette, kui vaid seda, et teeksime klaasist midagi, mis tekitab helisid. Kusjuures, mida enam me teemasse süveneme, seda keerulisemaks ja põnevamaks tundub see minevat! Enamasti ei mõtle klaasikunstnik luues ju sellele, millist häält ta taies teha võiks…» «Minu meelest on see projekt üks erilisemaid kultuuripealin-
«Klaasimaailma» algus 19.–20. oktoobrini viibib SA Tallinn 2011 kutsel Eestis Norra löökpillivirtuoos Terje Isungset, kes koostöös Eesti klaasikunstnike ja klaasikunsti tudengitega valmistab ette erakordset klaasipillide projekti «Klaasimaailm». Selle tulemusel jõuab 21.–22. detsembril 2011 Kultuurikatlas kontserdilavale suur hulk klaasist instrumente ning kõlab klaaspillidele loodud muusika. 20. oktoobril saab lõpliku kinnituse Eesti klaasikunstnike ning Norra mainekate jazzmuusikute Terje Isungseti ja Arve Henrikseni koostöö. Kokkulepet tähistatakse Terje Isungseti soolokontserdiga Kanuti Gildi saalis 20. oktoobril kell 19.30 Improtesti kontserdisarja raames. Isungset kohtub neil päevil ka Eesti klaasikunstnikega ning tutvub Järvakandi ja Olustvere klaasikodadega, et saada ülevaade klaasist pillide valmistamise võimalustest ning kavandada kunstnikega koos esimesi instrumente. Lisaks professionaalsetele klaasikunstnikele kaasatakse sellesse projekti ka Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti tudengeid ning Järvakandi noori muusikahuvilisi. Projekti «Klaasimaailm» toetavad SA Tallinn 2011 ja Kuninglik Norra Saatkond. Projekti suuremad koostööpartnerid on Eesti Kunstiakadeemia, Järvakandi klaasikoda ja Olustvere klaasikoda.
na raames,» on veendunud SA Tallinn 2011 programmi koordinaator Madli-Liis Parts. «Norra improvisatsiooniline muusika on ju äärmiselt mitmekülgne, piiridest vaba ja eksperimentaalne. See annab kindlust, et ka klaasist pillidel sünnib väga erakordne muusika. Minu meelest on väga oluline kogeda, et muusika mõiste on avaram, kui me ehk igapäevaselt tajume. Loodan väga, et klaasipillide sünni mõju hakkab kajastuma meie muusikaelus edaspidigi, sest kavatseme kindlasti kaasata sellesse projekti ka päris noori muusikuid. Kindlasti innustab kokkupuude «Klaasimaailmaga» neid ka enda muusikamaailma teisiti nägema. Terje Isungset ei ole tavaline löökpillimängija, tema puhul on kõige olulisem tegur ettearvamatus. Ta on kordumatu, iga tema kontsert on isesugune, sest keskkond sünnitab idee. Põhja-Norras Geilos toimub tal juba kuuendat talve jääpillide festival, selleks puhuks raiutakse sealtsamast PõhjaNorrast spetsiaalsetest kohtadest jääd ja lihvitakse-raiutakse välja pillid: jäässe kinnitatud keeltega kitarrid, harfid, viiulid, trompetid, löökpillid... Usun, et järgmisel aastal hakkab juhtuma hästi palju põnevaid asju.»
Terje Isungset 9 Norra multiinstrumentalist ja helilooja Terje Isungset (s 1964) on tuntud eelkõige kui julgelt eksperimenteeriv löökpillimängija, teda hinnatakse oma valdkonnas Euroopa üheks kõige uuendusmeelsemaks ja mitmekülgsemaks muusikuks. 9 Lisaks tavalöökpillidele kasutab Isungset rütmimustrite loomiseks meid looduses ja igapäevaelus ümbritsevaid materjale – kive, puitu, loomasarvi, karjakellasid, klaasi ja isegi jääd. 9 Terje Isungset on sooloartistina väga oodatud esineja nii jazzifestivalidel kui ka nüüdismuusika lavadel. Tema soolo tähendab märgatavalt enamat kui vaid kontserti. Tänu mitmekesisele pillivalikule ning muusiku soovile avastada uusi kõlasid on Terje Isungseti kontserdid kui rütmietendused, millele ta lisab värve ka oma häälega. Sosinad, huilged ja sahinad sünnivad sageli nii, et ka tähelepanelikule kuulajale jääb mõistatuseks, kui palju neis oli löökpillivirtuoosi enda häält ja palju pilliheli. 9 Heliloojana on Isungset kirjutanud muusikat ligi 30 tantsu- ja teatrietendusele, filmile, samuti jazzifestivalide tellimusel. Ta on andnud välja üheksa sooloplaati ning korraldab Põhja-Norras Geilos unikaalset jäämuusika festivali. Isungset annab üle saja kontserdi aastas, keskendudes eelkõige sooloesinemistele ning rahvusvahelistele koostööprojektidele. 9 Tema viimase aja koostööpartnerite hulka kuuluvad Arve Henriksen, Lena Nymark, Palle Mikkelborg, Iro Haarla, Didier Petit, Stian Westerhus. Ta kuulub Norra folktriosse Utla ning freejazzi ja folki ühendavasse ansamblisse Isglem. Koos trompetist Per Jørgenseniga moodustavad nad duo Agbalagbaa Dadaa. Vaata lisa http://home.online.no/~isungz/
Varssavi rahvusvahelise filmifestivali lühifilmide võistlusprogrammis osaleb ka Jaan Toomiku film «Oleg». 26. korda toimuv Varssavi rahvusvaheline filmifestival on üks kolmeteistkümnest FIAPF-i poolt tunnustatud festivalist. Lisainfo festivali kohta www.wff.pl «Oleg» on lugu Nõukogude Armees toimunud traagilise juhtumi piinavast mälestusest ja sellest vabanemisest. Peaosades mängivad Pärt Uusberg, Valter Uusberg ja Dmitri Sobolevski. Filmi stsenarist ja režissöör on Jaan Toomik, operaator Mait Mäekivi, kunstnikud Maiu Rõõmus ja Jaan Toomik, helilooja Mihkel Kleis, helirežissöör ja produtsent Ivo Felt. Filmi tootis stuudio Allfilm. Lühifilmi «Oleg» Eesti esilinastus toimub 19. oktoobril kinos Sõprus. Alates 21. oktoobrist linastub film lühifilmide programmis «Tõde ja tegu» koos Luxfilmis valminud Anu Auna filmiga «Vahetus» ja Martti Helde filmiga «Külm on» (Allfilm). Filmi «Oleg» maailmaesilinastus toimus Oberhauseni rahvusvahelisel lühifilmide festivalil, lisaks on film linastunud São Paulo festivalil ja Kreeka festivalil Drama ning kutsutud osalema novembris toimuvatele 52. Lübecki filmipäevadele.
Kaader filmist.
4
PERSOON
Reede, 15. oktoober 2010
Annely Köster: «Meie eesmärk on kasva kriitiliselt mõelda suutvaid, manipulats
Põhikoolis on kunstiõpetust vaid üks tund nädalas, nõnda napi ajaga ei jõua kedagi õpetada perfektselt joonistama, «Kunst on mitmekesisem valikust, mida näeme KUMU teisel-kolmandal korrusel. Tasub vaadata kas või KUMU viiendale korrusele, kus võime leida häid kaasaegse kunsti väljapanekuid,» kinnitab kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! direktor Annely Köster. «Parim osa nüüdiskunstist puudutab ju meid kõiki, sest käsitleb kaasajas olulisi teemasid, olulisi väärtusi, tõstatab olulisi küsimusi ‒ nagu hea ajakirjanduski.» Anneli Sihvart Kas on tõsi, et meie Eksperimenta! on lausa maailmamastaabis midagi väga erilist? Ma julgen päris suure kindlustundega öelda, et tegemist on äärmiselt unikaalse sündmusega. Oleme viimase paari aasta jooksul veetnud päris palju aega rahvusvahelistel nimekatel kunstihariduse sündmustel Eksperimentat tutvustades ‒ UNESCO 2. kunstihariduse konverentsist üle-euroopalise kunstikoolide võrgustiku Arts4All kohtumiseni. Alati on meile seepeale öeldud, et niisugust üritust on väga vaja, ja imestatud, miks küll keegi varem seda korraldanud pole. Mida lähemale Eksperimenta! toimumisele jõuame, seda enam hakkan ma aru saama, miks midagi sellist varem tehtud pole. Asi on selles, et kunstiharidus, sõltumata sellest, kuidas see tavakoolides korraldatud on, on siiski suhteliselt konservatiivne valdkond nagu ka haridus tervikuna. On erandeid nagu Kanada, mille õppekavadest on põhjust eeskuju võtta, või ka parem osa Soome kunstiharidusest, kuid üldpilt on siiski pigem konservatiivne, n.ö akadeemiline. Kaasaegse kunsti temaatika on reeglina kõrvale jäetud. Kaasaegse kunsti mõistmiseks on aga oluline anda noortele juba maast madalast nii vaatajakui loojakogemust, mis oleks seotud aktuaalse kunstipraktikaga. See ei tähenda ju ometi, et kaasaegset kunsti võib defineerida kui midagi, millest keegi aru ei saa? Niimoodi üldistada ei saa, aga seda peab küll kinnitama, et kunst on mitmekesisem valikust, mida näeme KUMU teisel-kolmandal korrusel. Tasub vaadata kas või KUMU viiendale korrusele, kus võime leida häid kaasaegse kunsti väljapanekuid. Kindlasti mõistaks rohkem inimesi kaasaegset kunsti, kui neil oleks teistsugune kunstiharidus. Parim osa nüüdiskunstist puudutab ju meid kõiki, sest käsitleb olulisi teemasid, olulisi väärtusi, tõstatab olulisi küsimusi ‒ nagu hea ajakirjanduski.
Jah, kui me kardame õpilasi, kes suudavad oma peaga iseseisvalt ja loovalt mõelda. Samas me ju pidevalt vähemasti retoorilisel tasandil väidame, et eesmärk on kasvatada iseseisvaid, loovaid, kriitiliselt mõelda suutvaid, manipulatsioonidele mitte alluvaid noori. Sellisel juhul peaks kunstiharidus olema just see, millele haridus panustab, sest me jõuame niisuguste noorteni läbi kunsti mõtestamise ja mõistmise. Usun siiralt, et loovus on üks meie sajandi ellujäämisoskusi ‒ ja mitte kitsalt kunstiline loovus ehk suutlikkus ennast väljendada, vaid ka loovus kui oskus näha võimalusi, mitte üksnes probleeme, vaid ka lahendusi. Võimalikult isikupäraseid lahendusi, mis oleksid uudsed, eetiliselt ja sotsiaalselt vastuvõetavad ning muudaksid meie elu paremaks. Kas seda saaks koolis õpetada muusika, kunstiõpetuse, kirjanduse abil? Ja samamoodi läbi matemaatika, füüsika ja keemia, mis on tohutult loovad ained. Jaanuaris võttis Eesti valitsus vastu uued riiklikud õppekavad nii põhikooli kui gümnaasiumi jaoks. Kui vaatame mõlema sihiseadet, siis seal on loovus esikohal. See näitab, et loovuse arengu toetamine, selleks õige keskkonna loomine ja sobivate meetodite kasutamine on olulisimad. Ma usun, et see on õige ‒ me elame ju tohutu kiirusega muutuvas maailmas. Kui laps läheb kooli, siis seda, mida ta peaks teadma 11‒12 aasta pärast, ei ole võimalik meie tänastest teadmistest lähtudes aimatagi. Me ei tea, mis ametit ta peaks õppima ‒ tõenäoliselt pole ameteid,
«Mul tõusevad turjakarvad turri, kui Eksperimentat nimetatakse lastejoonistuste võistluseks. Me tahame selle läbi viia n.ö päris kunsti mängureeglite järgi.»
Aga siis võib kaasaegne kunst ju mässuline ja seeläbi koolis ohtlik olla?
mis 20 aasta pärast meie lastele ja lastelastele leiba annavad, praegu veel olemaski. Järelikult on vaja noori inimesi õpetada eelkõige iseseisvalt mõtlema, protsesse analüüsima ja
Annely Köster Sally Stuudios. neile loovalt lähenema, mitte jääma kinni esimesse ettejuhtuvasse ideesse või lahendusse. On vaja õpetada suutlikkust genereerida mitmesuguseid võimalusi ning oskust nendest parim valik teha. Näib, otsekui oleksime oma jutuga Eksperimentast väga kaugele läinud. Kas oleme? Tegelikult ei ole, sest Eksperimenta! üks suurimaid eesmärke on tekitada hariduses võimalikult jätkusuutlikke muudatusi, lähendades omavahel kunstiharidust ja aktuaalset kunstipraktikat. Siis on loota, et me ei kohtu KUMU kunstimuuseumi viiendal korrusel kaasaegse kunsti väljapanekute juures mitte ainult kahe turistiga, vaid näeme seal ka rohkelt kohalikke noori ja täiskasvanuid. Kui meil on põhikoolis kunstiõpetust vaid üks tund nädalas ehk 45 minutit, mida on alla 400 tunni kogu põhikooli aja jooksul, siis meil ei ole võimalik selle ajaga õpetada noori inimesi perfektselt
joonistama, maailma ja voolima. Küll aga võime anda arusaamise sellest, mis kunst on, õpetada neid kunsti mõistma, anda vaataja, kogeja ja looja kogemust. Sel juhul muutub kunst loomulikuks osaks nende elust. Uues õppekavas, mille loomisega ma otseselt seotud olin, sai pööratud palju suuremat tähelepanu just kunsti mõistmisele, analüüsimisele ja loovuse arendamisele, mitte perfektsele figuurijoonistamisele ja natüürmordi maalimisele, mis võiks jääda erikallakuga ja kunstikoolide pärusmaaks, kus on aega lisaks kunsti mõistmise toetamisele ka tehnikat lihvida. Senistes õppekavades oli väga palju natuuristuudiumi, niisugust ilusat 19. sajandi akadeemilist praktikat, aga nii väikesest tundide arvust ei piisa, et noor inimene saaks ka eduelamuse. Kuidas inimene toimib, kui tal midagi välja ei tule? Väidab, et viinamarjad on hapud.
Just nimelt ‒ et viinamarjad on hapud, kõik nõme ja mõttetu ja milleks seda üldse vaja on. Kusjuures olgem ausad ‒ kas igal inimesel on vaja oskust hariliku pliiatsiga valguse ja varjuga õigetes proportsioonides anatoomiliselt täpselt inimest joonistada? Ega ole küll! Niisamuti võiks küsida, kas iga inimene peaks oskama romaani või poeemi kirjutada. Aga sellele vaatamata ‒ lugeda ta neid ju võiks. Just nimelt, lugeda ju võiks. Tuleks õpetada analüüsima, mõistma, võimalusel tekitada armastust ja huvi kunstivaldkonna vastu, anda teeotsad kätte. Et inimene ei tunneks enam võõristust. Mida aga peaks koolis kõigis tundides võimalikult palju toetama, on loov mõtlemine. Sellest ei tule mitte ainult rääkida, vaid anda noortele inimestele konkreetsed tööriistad, õpetada, kuidas mõelda loovalt, mida see tähen-
dab. Kuidas üldse mõelda, mis on analüüs, süntees, võrdlus. Seda saab arendada läbi täpsete ülesandepüstituste ja eesmärk on, et niisugune mõtlemisviis muutuks niisama iseeneslikuks kui hingamine. Ma saan aru, et võib olla natuke ohtlik, kui tõstame kunsti kõrgelt alla ja ütleme kõigile, et see on normaalne ja tore elukeskkond ‒ äkki siis kunst kaotab midagi. Samas usun ma, et tõeliselt hea kunst ei kaota oma väärtust seeläbi, et me teda inimestele lähemale toome. Ta ei pea tingimata olema üksnes poodiumi otsas ja kullatud raamis. Kunsti ja kunstiõpetust oleks kõige otstarbekam vaadata läbi visuaalse kommunikatsiooni teooria, mille kohaselt kunstnikul on sõnum, mille edastamiseks ta valib sobiva meediumi, on see siis installatsioon, aktsioon, foto, maal, mis iganes. Sünnib teos, mille tõeline tähendus tekib interaktsioonis vaataja ning kogejaga. Interaktsiooni käigus selgubki,
Reede, 15. oktoober 2010
atada iseseisvaid, loovaid, sioonidele mitte alluvaid noori.»
KULTUURIUUDIS
, küll aga kunsti niiviisi mõistma, et see muutuks loomulikuks osaks elust. Praegu on Sally Stuudios 20. hooaeg ja meil on alati olnud ka täiskasvanute kursused. Kui täiskasvanud tulevad näiteks fotorealistliku maali kursusele, siis neil on alguses tohutu aukartus, kui nad vaatavad eelmiste kursuste valmistöid. «Ei, mina küll nii ei suuda, see on nii keeruline, nii palju tehnilisi üksikasju!» Ja siis nad panevad projektori tööle, teevad pildi ära ja see näebki välja «nagu päris». Seejärel on nad tohutult uhked ja siis tekib see, et «oot-oot, kui see nii lihtne oli, et mina ka sellega hakkama sain, kes ma esimest korda elus pintsli kätte võtsin, siis kas see on ikka kunst?!?». Kui neist aga osad tulevad abstraktse maali lühikursusele, mõeldes, et «ah, mis tühja see ka ära pole!», siis nad äkitselt tajuvad, et see on üks kõige keerulisem asi, mis olla saab! Panna pilt paika nii, et see tõesti mõjuks, töötaks, pakuks ‒ abstraktsionismi puhul ‒ esteetilist või isegi vaimset elamust, oleks kantud mingist emotsioonist. See on väga keeruline, sest alguses pole ju mingit pidepunkti, puuduvad igasugused kargud, millele toetuda. Me peaksime aitama inimestel jõuda arusaamisele, et mõnikord võivad pealtnäha väga lihtsad asjad olla väga keerulised ja pealtnäha väga keerulised asjad võivad olla väga lihtsad oma olemuselt, küsimus on lihtsalt metoodikas. Ma arvan, et hea õpetaja koolis ongi see, kes need pealtnäha väga keerulised asjad suudab õpilastele väga lihtsaks teha, tekitades samal ajal tunde, et ka pealtnäha lihtsat ei või alahinnata. Kõige keerulisem on öelda midagi lühidalt ja luua midagi väga lihtsat, kuid geniaalset. Kes tulevad Eksperimentale?
Foto: Stanislav Moshkov
kas teos jääb ajas püsima või ei jää. Enamasti ei oska seda mitte keegi ennustada, alles tagasivaates teame kindlalt, kes ühel või teisel sajandil tähtteoseid lõid. Omas ajas polnud see sugugi nii kindel, kusjuures, kui olud kujunenuks teisiti, hindaksime praegu võib-olla hoopis teisi teoseid. Ehk ükski prohvet pole kuulus oma maal ja vahest ka mitte oma ajas? Just. Kas ei teki ohtu, et kunsti hakatakse koolitunnis analüüsima samamoodi nagu praegu mõnikord luuletusi, mille puhul teos võetakse nii algosadeks lahti, et see pärast kokkupanemist ei hakkagi enam elama? Ma arvan, et treeninguks ei ole üldse paha mõnda tööd teinekord ka lausa skeletiks lahti võtta. See aitab kaasa mõistmise kujunemisele.
Teinekord juhtub, et inimene vaatab kaasaegse kunsti teost ja küsib eneselt või kaaslaselt, et appikene, mis see on, kolmeaastane laps teeb samasuguseid asju! Just niisugust jutuajamist juhtusin siia tulles kuulma ühe galerii klaasakende taga...
Praegu on 14 riiki kinnitanud oma osalemist Eksperimental, suuremas osas nendest riikidest töötavad 14‒19-aastaste noortega professionaalsed kuraatorid. Kuna tegemist on noortega, mitte n.ö valmis kunstnikega, on see paras väljakutse ka kuraatoritele, kellel tuleb ühtaegu ka pedagoogi rollis olla. Professionaalsete kunstnikega töötades suudad mingil määral ka tulemust ennustada, noortega on see keeruline. Nii et kuraatorid peavad olema väga riskijulged,
«Vanus 14‒19 sai valitud seepärast, et siis on inimene sotsiaalselt kõige tundlikum ja ka kõige ausam.»
Täpselt. Aga kui võtame töö analüüsida, asetame konteksti, milles autor ta lõi, siis võivad hakata paljastuma esmapilgul nähtamatud kihistused, mis aitavad mõista, miks on kõik just nii. Seda on hea illustreerida näitega kunstiajaloost ‒ modernismiklassikast, abstraktsest ekspressionismist. Tihtipeale öeldakse, et mis see siis on. Võrreldakse neid töid kolmeaastaste esimeste hoogsate pintslitõmmetega.
suutma taluda ettemääramatust. Eestis on selle vastutusrikka töö enda peale võtnud Mari Kartau. Vanus 14‒19 sai valitud väikese tagamõttega ‒ sellal on inimese elus kõige murrangulisem aeg, ta on sotsiaalselt kõige tundlikum ja ausam. Kuna kaasaegne kunst tegeleb suuresti just päevakajaliste teemadega, siis tahtsimegi anda selles vanuses noortele võimaluse
siiraks eneseväljenduseks ja ümbritseva mõtestamiseks. Nii et päris kindlasti ei ole tegemist nõukogudeaegses stiilis konkursiga «Meie joonistame rahu» või midagi taolist? Ei, päris kindlasti mitte, ja ma tunnen, kuidas mul tõusevad ihukarvad turri, kui Eksperimentat nimetatakse lastejoonistuste võistluseks. See on see, millest me üritame endid võimalikult kaugel hoida. Me tahame Eksperimenta! läbi viia n.ö päris kunsti mängureeglite järgi. Need 50 päeva, mis Eksperimenta! Lauluväljakul, Maarjamäe lossi esimesel korrusel ja nendevahelisel maa-alal avatud on, ei ole mitte lihtsalt kaasaegse kunsti näitus, vaid saab üles ehitatud n.ö modernistliku triennaali eeskujul rahvuslike ekspositsioonidena, igal riigil on oma ala, mille ta ise üles seab. Niisugune ülesehitus on seotud meie hariduslike ambitsioonidega, sest kui me vaatame riikide terviklikke väljapanekuid, siis me saame aimduse, milline on kunstihariduse seis Koreas, Kanadas, Soomes, Lätis, Sloveenias... Kui tekib küsimusi, siis saame kõrvale võtta rahvusliku kunsti õppekava, see on iga ekspositsiooni juures. Samuti on väljas iga riigi noorte ja nende kuraatori koostöös sündinud kaasaegse kunsti definitsioon. Kuidas Eksperimenta! mõte üldse tekkis? Mõte iseenesest on juba kümmekond aastat vana. Mul on Sally Stuudios sahtel, kuhu paneme alati kõik head mõtted, mis tekivad. Aeg-ajalt tulevad need mõtted sahtlist välja. Eksperimenta! mõte tuli sahtlist välja siis, kui Tallinn ja Tartu võistlesid omavahel, kummast saab kultuuripealinn. Tallinna volikogus toimus suur nõupidu kultuuriinimestega, kus kõneldi ka sellest, et küll oleks tore, kui saaks kunstibiennaal Manifesta Tallinnasse, kuigi vist ikka ei saa. Aga et tore oleks, kui oleks üks suur kaasaegse kunsti sündmus. Siis ma tundsin, et nüüd on aeg vajutada rohelisele nupule...! Vajutasin ja ütlesin, et kui suur Manifesta tundub võimatu, siis miks mitte algatada Tallinnas n.ö väike Manifesta, mis oleks suunatud kaasaegse kunsti tulevikule ehk noortele. Lapsukesel tol hetkel veel nime polnud ja esimestesse paberitesse ta saigi kirja kui «Koolinoorte Manifesta»... Igatahes oli triennaali mõte kenasti sees juba nendes esimestes paberites, mis Brüsselisse saadeti. Nii suurt üritust olnukski tühjast kohast ilma toetava kontekstita väga keeruline algatada. Kas Eksperimenta! peaks saama traditsiooniks? See mitte üksnes ei pea traditsiooniks saama, vaid saabki, sest ma olen lihtsalt nii otsustanud. Tema nimi on triennaal, mis tähendab seda, et ta hakkab toimuma iga kolme aasta tagant ‒ ja alati Eestis. Ma väga loodan, et Tallinna linn siis ka leiab regulaarselt igal kolmandal aastal võimaluse seda majanduslikult toetada, mitte ainult ideeliselt.
Kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! direktor Annely Köster 9 1991. aastal asutatud Sally Stuudio juhataja 9 Kunstiinfotrükise Art This Week vastutav väljaandja 9 1996. aastal asutas Eesti Kunstimuuseumi pedagoogikaosakonna ja juhtis seda kuni 2002 9 On algatanud ja juhtinud laste- ja noortekunsti projekte, näiteks 1995– 1997 «Lapsed ja moodne kunst», 1996–1999 «Surmatants – eesti laste versioon Bernt Notke maalist» jne 9 2000. aastal oli «Aasta parim õpetaja» (Tallinna Linnavalitsuse tunnustus) 9 2010. aastal sai EV Kultuuristipendiumi ja Tallinna stipendiumi (Tallinna Ülikool) Eelseisva Eksperimenta! kohta on ta öelnud: «14‒19-aastaseid loovaid noori iseloomustab mässumeelsus ja soov maailma parandada. Eksperimenta! annab noortele hea võimaluse teha revolutsiooni, teha seda hariduses ja Eesti jaoks märgilise tähendusega kohas, kus algas meie laulev revolutsioon ‒ Tallinna Lauluväljakul.» Kuna suur osa kaasaegsest kunstist on hästi kommunikatsioonialdis, tahab publikuga suhelda, siis tihtipeale sõnum sünnibki vaataja ning teose interaktsioonis. Sa võid sellesse pilti sisse lugeda hoopistükkis teise tähenduse, mõista seda hoopis teisiti, sul on selleks õigus. See on üks põhjus, miks me triennaali avanädalasse oleme planeerinud ühe n.ö teoste tõlkimise aktsiooni, mis tähendab seda, et noored autorid lisavad töö juurde oma selgituse, lisaks palume kunstikriitikutel, mõningatel 5‒9-aastastel lastel ja ka lihtsalt toredatel inimestel valida välja mõned teosed, mis neid kõnetavad, ja sõnastada nende tähendusväljad, need sõnastused lähevad samuti tööde juurde üles. Nii on näitusekülastajatel võimalus vaadata teost, lugeda, mis noor autor ise sellest arvas, miks ta selle teose lõi, mida arvas kunstikriitik ja mida laps või n.ö tavainimene. Sageli on võimalik töösse sisse lugeda seoseid, millest noorel autoril endal pole aimugi! Kunstiõpetuse oluline roll ongi see, et ta suunab inimese küsima ega anna üheseid vastuseid ‒ teinekord võivad vastused olla koguni üksteisele vastukäivad ja ometigi, kontekstist olenevalt, kõik täiesti õiged. Ehk nagu füüsikas õpetati ‒ kõik sõltub taustsüsteemist. Absoluutselt! See on väga hea lõpulause!
5
Soome-ugri hõimud vallutavad nädalaks Eesti 11. oktoobril algasid Fenno-Ugria Asutuse eestvedamisel Tallinnas, Tartus ja Viljandis nädal aega kestvad soome-ugri ja samojeedi rahvaste kultuure tutvustavad iga-aastased hõimupäevad eesmärgiga tugevdada nende rahvaste omavahelisi sidemeid. Marimaalt, Mordvast, Udmurtiast, Handi-Mansimaalt, Karjalast, Ida-Soomest ja Ungarist kohale saabunud loomeinimesed esinevad kuni 17. oktoobrini kontsertidel, kirjandusüritustel ja näitustel. Kinos Artis linastub alates 15. oktoobrist ka soome-ugri filmiprogramm, mis kestab teiste festivaliüritustega võrreldes kaks päeva kauem. Hõimupäevade korraldajad peavad oma peaeesmärgiks soome-ugri rahvaste tutvustamist eelkõige noortele ja seetõttu viiakse külalised esinema ka koolidesse. Eriti oodatud on igas vanuses hõimuhuvilised aga 16. oktoobril Pirita Lillepaviljoni, kus algusega kell 15.00 leiab aset suurejooneline Hõimupäev. Soome-ugri rahvaid tutvustavaid ja nende omavahelisi sidemeid tugevdavaid hõimupäevi tähistatakse Eestis juba alates 1929. aastast. Hõimupäevade traditsioon katkes küll Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid käivitus uuesti aastal 1988. Festivali kohta leiab infot MTÜ Fenno-Ugria Asutuse kodulehelt www.fennougria. ee. Seal saab tutvuda asutuse soome-ugri rahvaste koostöö arendamise ajalooga, mille hulka kuulub ka 2004. aasta soome-ugri maailmakongressi korraldamine ja soome-ugri rahvaste folkloorifestivali korraldamine seitse aastat enne seda.
Näitus Rahvusraamatukogus: «Andrei D. Sahharov: hoiatus ja lootus» Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis on avatud näitus «Andrei D. Sahharov: hoiatus ja lootus». Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi algatusel korraldatav näitus meenutab Sahharovi kui suurmehe rahu- ja edumeelset, inimõigustel põhineva ühiskonna visiooni. Näitusega soovitakse juhtida tähelepanu ka Euroopa Nõukogu tegevusele inimõiguste kaitsel ja edendamisel. Euroopa Nõukogu tähistas eelmisel aastal 60. aastapäeva, sel aastal on Euroopa inimõiguste konventsiooni vastuvõtmise 60. aastapäev.
6
KULTUURIPEALINNAD
Reede, 15. oktoober 2010
Ruhr – räämas tööstuspiirkond pani 65 000 inimest üheskoos laulma Tallinn on värvikas ja oma iseloomuga linn, lausub Ruhri kultuuripealinna vedaja dr Fritz Pleitgen, kes sai 40 aastat tagasi Eestis teleajakirjanikuna filmimiskeelu. Oliver Õunmaa
Essen ühendas 55 rivaalitsevat ja halva mainega tööstuslinna üheks kultuuripealinnaks ja blokeeris kiirteel liikluse, et rahvast 60 km pikkuse laua äärde kultuuri-ideid välja mõtlema meelitada. Tänavuse suurima kultuuripealinna, Ruhri tööstuspiirkonna juhatuse esimees dr Fritz Pleitgen oli alles hiljuti Saksa ringhäälingu ARD president. Lääne-Saksa korrespondendina Nõukogude Liidus oli tal 40 aastat tagasi võimalus külastada ka Eestit ning nüüd tunnistab ta, et Tallinn on ikka sellest saadik natuke muutunud küll. Kultuuripealinn uuris, kuidas juhtus nii, et Pleitgen juhatab tervet Ruhri, mitte ainult kultuuripealinnaks valitud Esseni linna.
koostöö käib, kuid kultuuriaasta nimel õppisid nad seda tegema. Tegime õige liigutuse, et ei nimetanud oma kultuuripealinna «Essen Ruhri eest», sellega poleks teised meie linnad leppinud. Meie edu on kõigi linnade ja nende kodanike ühiselt saavutatud edu. Terve asulate grupp ühe kultuuripealinnana on esmakordne nähtus. Tulevikus ehk saab selline lähenemine tavaliseks. Näiteks 2013. aasta kultuuripealinn Marseille on otsustanud esindada tervet Provence’i piirkonda. Kuidas on teie asutuses töö korraldatud? Meie meeskonda kuulub neli programmidirektorit koos oma meeskondadega. Üks vastutab kunstitegevuse, teine etniliste gruppide eest ‒ piirkonnas elab
«Meist oli jäänud mulje kui mürgise õhu ja purustatud linnadega tööstuspiirkonnast.»
Miks tahtsite kaasata sellesse projekti lausa 55 linna, teie tiitel oli algselt ju «Ruhri esindav Essen 2010»? Jah, alguses oli meie tiitel selline, kuid me ise muutsime selle lihtsalt Ruhr 2010-ks. Mõtlesime, et Euroopa kultuuripealinn ei tohiks olla vaid ühe linna sündmus. Kultuuriprogramm on suur võimalus kogu Ruhri jaoks, meist on jäänud ju mulje kui rikutud maastiku, mürgise õhu ja purustatud linnadega allakäinud tööstuspiirkonnast. Kummaline, et meid üldse valiti, sest tänu niisugusele ettekujutusele polnud me kellegi lemmikud. Eriti arvestades, et rebimine oli tihe, tiitli pärast võistlesid veel 16 linna. Me võitsime tänu oma kontseptsioonile «Muutused läbi kultuuri, kultuur läbi muutuste». Žürii hindas, et endine rasketööstuspiirkond, sõja ajal täiesti purustatud paik, Lääne-Saksa majandusime eestvedaja ning Euroopa Liidule aluse pannud ala võib kuulus olla ka hoopis läbi kultuuri. Meil on 55 Ruhri linna peale üle saja teatri, umbes niisama palju kontserdipaiku, 200 muuseumi ja 250 festivali. Samuti 1000 tööstusarhitektuuri mälestist, mida me nüüd kasutame kultuuriürituste jaoks. Ruhrist pidi saama uus mitmekeskuseline Euroopa metropol, kus iga asula hoiab oma identiteeti, kuid teeb teistega koostööd. Kas raske ei ole Ruhri kõigi 55 väga erineva linna ja asulaga ühiselt kultuuripealinnaks olla? Raske oli neid asulaid kõiki ühe ürituse nimel kokku viia. Ükski neist polnud varem teistega koostööd teinud, vaid üksnes pidevalt rivaalitsenud. Seetõttu oli kultuuriaasta ettevalmistamisel palju võõristamist ja kadedust. Ükski linn isegi ei teadnud, kuidas
170 rahvusgruppi. Kolmas vastutab linnakeskkonna ja -struktuuri paremaks muutmise ja neljas loomemajanduse eest. Samas oleme üks asutus, kes tihedalt koos töötab. Me oleme iseseisvad, meid ei mõjuta valitsus, ükski partei, kirik ega ettevõte. Selline oli ka minu tingimus juhiks asudes ‒ et poliitika jääks meist kaugele ‒ ning see on meid tugevaks teinud.
Kuidas te uut pilti lõite? Näiteks rõhusime suurele avatseremooniale möödunud aasta jaanuaris. See toimus vanas söekaevanduses, hämaruses, mis lõi salapärase õhkkonna. Me rääkisime seal muutumise lugu läbi muusika ja tantsu. Populaarne laulja lõi hümni Ruhri elanikele. Me kaasasime tseremooniasse kogu publiku. Inimesed said 600 paigas ühislaulmisest osa võtta ‒ tänavail, kontorites, koolides ja kanalilaevadel. Laulmise lõpetasid 55 linna sõpruslinnad, keda on kokku 200. See tähendas 65 000-häälelist ühendkoori staadionil. Esimesel päeval avasime korraga kaks muuseumi ja andsime põnevaid etendusi. Milline oli teie kõige õnnestunum üritus? Me blokeerisime juulikuisel pühapäeval ühe elavaima Euroopat läbiva liiklusega kiirtee, kus sõidab 150 000 autot päevas. Panime püsti 60 km pikkuse laua ja kutsusime tee äärde jäävaid inimesi selle äärde. Igaüks, kes laua äärde kohta tahtis saada, pidi tulema oma ideedega kultuuripealinnast. Ta võis tantsida, näidendit või muusikat esitada. Me olime üritust kolm aastat ette valmistanud ja kolm miljonit inimest ilmus kohale. Tahtsime, et elanikud tunneksid, kuidas kultuur inspireerib, et nad haaraksid kultuuri loomisel
initsiatiivi, sest suurem osa elanikest tunneb kultuuri vastu vaid vähest huvi. Neil ei ole sellega lähedast kokkupuudet. Meil ei ole eriti palju suuri üritusi. Meil on üle kolmesaja projekti ja 5000 sündmust 55 linnas. Suurüritusi on vahest ainult kolm ja see oli üks neist. Rahvas sai öelda, et see oli tema enda üritus. Millistele üritustele teie programm suuremalt osalt rajatud on?
Kust pärineb raha teie ürituste jaoks? Me saime 19 miljonit riigilt, 12 miljonit liidumaalt, 6 miljonit Essenilt, 12 miljonit teistelt linna-
«Natsid müüsid kõik sealsed suurepärased tööd maha.»
Meie ürituste selgrooks on näitused. Ühel näitusel oli 400 000 külastajat. See oli 1932. aasta moodsa kunsti väga ilusa näituse taasavamine. Toona sulgesid näituse natsid, sest neile välja pandud tööd ei meeldinud. Natsid müüsid kõik sealsed suurepärased tööd maha. Kogusime nüüd kõik mahamüüdud tööd uuesti kokku ja tõime näitusepaika tagasi. Kas on olnud ka ebaõnnestumisi? Suurim tagasilöök oli meile Loveparade nimeline elektroonilise muusika ja tantsufestival, mis ei olnud küll kultuuripealinna programmis, kuid mida me noorte jaoks reklaamisime. Duisburgi linnas sai rüseluses 21 inimest surma ja see varjutas meie teisi üritusi.
delt, 10,5 miljonit ettevõtetelt ja 1,5 miljonit Euroopa Liidult. Kuidas majanduskriis teie kultuuripealinna aastat mõjutas? Me pidime loobuma kahest suurimast projektist ‒ kilomeetrisügavuse kaevandusšahti kasutamisest kultuuri huvides ja viit suurimat maailma usundit ühendavast näitusest kui integratsiooniprojektist. Näitus oleks aset leidnud maailma suurimas õhupallis, kuid me ei jaksanud selle eest maksta. Me ei saanud küll kogu raha, mida ootasime, kuid lõplik eelarve oli siiski 61 miljonit eurot. Selle eest renoveerisime maju, paljudesse kohtadesse kerkivad veel praegugi uued raudteejaamad. Rikutud tööstusmaastik on jälle taastatud. Jõed on reostusest puhtad ja rohi lokkab.
Ruhri soovutus Tallinnale: «Ärge kutsuge välisstaare enda eest tööd tegema!» Mäletan oma 40 aasta tagusest esimesest külaskäigust siia vanalinna torne ja seda, et meil ei lubatud filmida. Niisiis olin telereporter ilma kaamerata. Tallinn on hea mainega väga ilus linn! Tallinn on värvikas ja oma iseloomuga linn! Stockholm ega Peterburi pole kaugel, Helsingisse ja tagasi sõidavad laevad iga paari tunni tagant. Kultuuripealinna tiitel on vahend, et veelgi rohkem silma paista ja piirkonda arendada. Kasutage seda võimalust! Kindlasti ei tohiks muuta kollektiivi, kes kultuuripealinna korraldab, muidu on üritused läbi kukkunud.Oma meeskonda tuleb usaldada. Ei tohiks kutsuda tuntud staare välismaalt enda eest tööd ära tegema, vaid peaks esitlema oma staare, enda omapära. Üritused ei pea kõik olema suured, küll aga originaalsed.
Kuidas sattus suurim meediategelane kultuuripealinna juhatama? Kui minu aeg 2006. aastal ARD juhina hakkas otsa saama, paluti mul asuda kultuuripealinna juhtima. Alguses ei meeldinud see mõte mulle üldse. Olin ju plaaninud hakata filme tegema, raamatuid kirjutama ja reisima, mitte higipull otsa ees turundusega tegelema. Kuid ma olin sunnitud, sest sihtasutus käis peale. Selle juhatus rääkis mulle, et kultuuripealinna juhtimine on patriootlik tegu ning imeline võimalus Ruhri piirkonna jaoks. Juhatuse jaoks tundusin ma kogenud mänedžeri ja tuntud ajakirjanikuna hea valik. Kas ajakirjanikukogemustest on ka kultuuripealinna juhtimisel kasu? Olen elukutselt ajakirjanik, kes Nõukogude Liidus, Brüsselis, Pariisis ja Washingtonis töötades keskendus alati kultuuriteemadele. Minu meelest kirjeldas iga paiga inimesi kõige paremini just see, mida nad pakkusid oma muusikas, kirjanduses ja teatris. Meedias töötanuna teadsin, et Ruhrist tuleb luua uus värske pilt, sest seni seostusid kultuuriga pigem München, Hamburg või Berliin. Tundub, et uue pildi loomine õnnestus, sest meedia räägib meist nüüd kuus korda rohkem kui enne.
Ruhr 2010 juhi Fritz Pleitgeni sõnul on Tallinnal olema kõik võimalused kujuneda edukaks kultuuripealinnaks ning tiitli abil veelgi rohkem kuulsust koguda. Foto: Albert Truuväärt
TEATER
Reede, 15. oktoober 2010
7
«Kuldne Mask» «Kuldne Mask» on Moskvas toimuv teatrifestival, kus igal kevadel näidatakse Venemaa parimaid lavastusi. 2009. aastal tähistas festival oma 15. tegevusaastat. 2005. aastal toimunud «Kuldne Mask Eestis» oli esimene festival, mis viidi läbi väljaspool Venemaa piire. Tänavu korraldati seda teatrifestivali Eestis juba kuuendat korda. Festivalil «Kuldne Mask Eestis» näidatakse Venemaa festivali «Kuldne Mask» nominentideks ja laureaatideks saanud viimaste hooaegade parimaid lavastusi. Kõikidel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.
Igavesti neljateistaastaseks jäänud kipskuju Pavlik (Leonid Teležinski) ja isa poolt maha jäetud tänapäeva tütarlaps Tanja (Margarita Kutovaja) annavad pioneerivannet. Foto: Stanislav Moshkov
Pavlik Morozovi rehabiliteerimine
Võim on alati valmis ohverdama nii lapsi kui noorukeid, et enesele toetuseks märter-kangelasi luua. Anneli Sihvart
«Soov olla õnnelik on peamine, mis ühendab kõiki, sõltumata ajast, kuhu sündinud oleme,» rõhutab Moskva Joseph Beuysi nimelise Teatri lavastaja Jevgeni Grigorjev. «Õnnelikud soovisid olla Pavlik ja tänapäevane isata kasvanud tütarlaps Tanja, kes talt abi otsis,» ütleb ta, «õnnelikud igatsevad olla needki sajad inimesed, kes praegu pioneer-märtri kipskujukese juurde kirjakesi jätavad, paludes Pavlikult toetust, tervist ja unistuste täitumist.» Paari päeva eest sai läbi tänavune, järjekorranumbrilt kuues teatrifestival «Kuldne Mask Eestis». Venemaalt Eestisse näha toodud etendused olid vaieldamatult vaatamist väärt, on üksnes kahju, et neid ei saanud näha veel rohkem inimesi. Tänavuse festivali viimane lavastus oli Moskva Joseph Beuysi nimelise Teatri ja Dokumentaalmaja Esimese Kino ühistöö «Pavlik ‒ minu jumal», lavastaja Jevgeni Grigorjev, dramaturg Nina Belenitskaja. Küllap kõnetas see lugu iga vaatajat omal moel, sõltuvalt inimese eelnevast kogemusest. Millest aga ka ei kõneldud, olulisimaks jäi üks ‒ inimese igatsus olla õnnelik.
Viirukisuits kipssamba juures Tütarlaps Tanja (Margarita Kutovaja) pakub kohe etenduse alul publikule müüa riideid, mis naise ja kahe tütre juurest lahkunud isa aastate eest maha jättis. Raha on vaja, sest isa ei maksa kopikatki. Ei küsi sedagi, kuidas lapsed elavad.
Ei vasta telefonikõnedele. Aastakümnete eest, kaugeil kolmekümnendail, jättis isa maha ka Pavlik Morozovi pere. Emal tuli üksi toime tulla kahe pojaga. Tanja on veendunud, et Pavlik mõistaks teda. Annaks talle jõudu kaevata isa peale vastavatesse võimuorganitesse, kes mehe maksupettuste eest kinni paneksid. Ainult et Pavlik (Leonid Teležinski) ei mõista. Või kui mõistabki, ei kiida heaks. Tema, igavesti 14-aastaseks jäänu, on nüüdseks näinud ja adunud enamat kui end Nõukogude ajal loodud müütidest petta lasknud Tanja. Ta on tõepoolest saanud märter-pühakuks... ehk küll hoopis teistel põhjustel, kui Nõukogude võim ette nägi. Lava taustaks on suured ekraanid. Parasjagu käib seal mälestusjumalateenistus. On pioneer-märter-kangelase surma-aastapäev. «Me olime rabatud, kui Gerassimovkasse saabusime,» tunnistas Nina Belenitskaja. «Vaimulik ja külarahvas kogunesid nooruki mälestussamba juurde, palvetasid, suitsutasid viirukit, laulsid, pistsid paberitükikestele kirjutatud ning Pavlikule adresseeritud palveid sammast ümbritseva võre vahelt sisse...» Miks nad teda pühakuks peavad? Selle eest, et ta oma aja ideoloogia mõistes õigluse eest võitles? Et hukkus süütu lapsena? Veel mingi kolmanda-neljanda põhjuse pärast? «On tõenäoline, et Pavlik ei kaevanudki oma isa peale,» vastab Jevgeni Grigorjev. «Nagu näidendiski öeldud, ei olnud tal kuidagi võimalik külanõukogusse kaebama minna, sest ta enese isa oli külanõukogu esimees. Ka naaberasulasse polnud võimalik joosta, sest ümberringi laius sadade kilomeetrite ulatuses taiga. On vaid kaks tõika, mis ses müüdis vaieldamatud on ‒ see, et Pavlik sündis 14. novembril 1918. aastal
ning mõrvati piinarikkalt ‒ lõiguti surnuks ‒ koos noorema venna Fjodoriga 1932. aasta sügisel, kui poisid olid metsas talvevaruks jõhvikaid korjamas.» «Ei-ei, nad ei austa teda ühegi tehtud või tegemata teo pärast...» kinnitab ka Nina Belenitskaja. «Neil on temast kahju, kahju kui hukkunud lapsest.» Niisiis pole eestlasi aeg-ajalt kummitav hirm, et mine tea, keda ja mis eesmärgil Venemaal kummardatakse, sedakorda asjakohane. Siberi küla Gerassimovka õigeusklik rahvas on täie mõistuse juures ega kummarda nõukogulikke petumüüte. Pühapaik on Pavliku mälestusmärgist saanud pigem põhjusel, et hukkunud poisikest usutakse Issandale lähemale pääsevat...
Miks kõnelda siinkohal Mitja Ganinist, mis seost on Pronksiööl hukkunud noorukil Pavlik Morozoviga? Ei midagi enamat kui vaid üks tõdemus ‒ võim on
«Me olime rabatud. Vaimulik ja külarahvas kogunesid nooruki mälestussamba juurde, laulsid, pistsid Pavlikule adresseeritud palveid võre vahelt sisse...»
Pavlik ja Pronksiöö «Pavlik ‒ minu jumal» veenis, et Venemaa sõltumatute väiketeatrite lavastusi tasub vaadata, kui soovime mõista praegust Venemaad ja ehk iseennastki, sest tahame seda või ei, kuid päris suur tükk ajalugu on meil saatuse tahtel ühine. Jevgeni Grigorjevi lavastust vaadates meenusid Pronksiöö ja Mustveest pärit Dmitri Ganin ‒ poiss, kes toona Tatari tänaval hukkus ja keda Venemaa meedia hiljem kangelaseks kuulutada püüdis, ehkki ema oli palunud, et vähemalt seda ei tehtaks. On see meil veel meeles? Küllap on, sest niisugused lood ei unune kiiresti. Vähemalt ei tohiks ununeda, kui võimalikes mäletajates vähegi inimest on.
alati valmis ohverdama nii lapsi kui noorukeid, et neist hiljem võimaluse korral enesele toetuseks märter-kangelasi luua. Vahet pole, kuidas seda teha, kas provotseerides noori tapvatele meeletustele, kasutades ära mõnd juba olemasolevat laipa või tappes tulevase märtri tarviduse korral ise. Manipuleerimine. Ärakasutamine. Patriotism?
taoti ‒ et oli niisugune poiss, reetis oma isa ja löödi selle eest mättasse. «Ilmselt olime viimane põlvkond, kes temast üldse veel midagi kuulis,» arvab Leonid Teležinski. «Tõsi, keegi ei viitsinud sellesse enam süveneda. Vanemate mälus olid müüdid alles, aga meid haaras hoopis teistsugune elu ‒ üheksakümnendad aastad, Coca-Cola, McDonald’s. Kui hakkasime proove tegema, sain palju targemaks. Et kuidas nüüd Pavlikusse suhtun? Mul on tast kahju. Kolmeteist-neljateistaastane poisike tapeti eimillegi eest. Vähe sellest, et tapeti ‒ teda kasutatakse siiamaani ära. Õnnetu hädavares, kes polnud tegelikult pioneergi ‒ sellekski valetati ta pärast surma.» Aga võim võidutses, sümbol töötas ‒ mis siis, et Pavlik polnud ei pioneer ega reetur, temast väljamõeldud lugu ärgitas paljusid Nõukogude lapsi vanemaid vangilaagrisse ja tihtipeale seeläbi iseennast surma saatma, sest võimul pole eales olnud kombeks alles hoida inimesi, keda ta on
tarvitanud kui tööriistu või ‒ andestatagu mulle see võrdlus – kondoome. Kõnelen üha Morozovist, sest kuulun isegi põlvkonda, keda kasvatati üles jutukestega kangelaspioneeridest. Vahest olen aga ühekülgne? Ehk polnud see lavastus üldsegi eeskätt märterlusest, vaid pigem isadest, kes pere maha jätavad? Laste vaibumatust igatsusest lahkunud vanema järele? Reetmisest laiemas mõttes? Ümbritseva maailma absurdsusest? Vajadusest andestada? Kättemaksuihast, mis reedetule rahu ei anna? Lavastuses on hetk, mil Tanja ja pühakuks kujunenud Pavlik korjavad saalisistujailt sedelikesi, kus on kirjas palved Pavlikule. Poisike-märter, see meie kõigi kombel õnnest ja armastusest unistanud ärakasutatu lubab teha kõik, mida suudab, et need palved täituksid. Pavlik, mu jumal, suudaksid Sa teha nii, et lapsi ega noorukeid enam iial poliitilistel eesmärkidel ära ei kasutataks? Lootus sureb viimasena. Aga ükskord ta sureb.
Võim võidutses, sümbol töötas Kus on piir isamaalise kasvatuse ja laste/noorte ärakasutamise vahel? Selle üle tuleks mõistuse ja südametunnistusega inimestel aru pidada igasuguse riigikorra aegu. Pavliku osatäitja Leonid Teležinski on sündinud 1988. aastal Uuralite taga ‒ samas kandis, kus lavastaja Jevgeni Grigorjev ja väidetav kangelaspioneer Morozovgi. Pavlikust teadis ta enne lavastust täpselt nii palju, kui koolis pähe
Ta on tõepoolest saanud märter-pühakuks... ehk küll hoopis teistel põhjustel, kui võim ette nägi. Foto: Stanislav Moshkov
8
KUHU MINNA
Reede, 15. oktoober 2010
Mitmekordne Grammy-võitja Marcus Miller esineb Tallinnas
NÄITUS
9 18. oktoobril kell 19 astub Nokia Kontserdimajas üles maailmaklassi eliiti kuuluv basskitarrist Marcus Miller, kelle uus maailmaturnee «Tutu Revisited» teeb kummarduse Miles Davisele ning taaselustab jazzilegendi 1980. aastatel ilmunud albumi «Tutu» helikunsti. Esmakordselt Eestit külastav basskitarri virtuoos, multiinstrumentalist, helilooja ja produtsent Marcus Miller astub Nokia Kontserdimajas üles Miles Davise auks koostatud «Tutu Revisited» kavaga. Miles Davise album «Tutu» ilmus 1986. aastal ja muutus üheks tolle aja tähelepanuväär-
semaks jazzialbumiks, mis võitis samal aastal ka Grammy auhinna. Marcus Miller oli juba toona plaadi valmimise juures, olles selle produtsent, mängides sisse enamiku instrumentidest ning kirjutades suure osa plaadil kõlavatest lugudest. «Usun, et Miles Davis väärib enam tähelepanu ning maailmaturnee «Tutu Revisited» on kummardus Milesile,» kommenteeris Marcus Miller tuuri muusikavalikut. «Tutu Revisited» turnee kandvaks jõuks on kindlasti Marcus Milleri basskitarri meisterlik käsitsemine, kuid tähelepanu väärivad ka kaasategevad maailmas tuntust pälvinud noored andekad jazz-
muusikud. Trompetil Grammy auhinna laureaat Christian Scott, saksofonil Alex Han, löökpillidel Ronald Bruner Jr ning klahvpillidel Frederico Pena. Esmapilgul võrdlemisi ambitsioonika idee teostus on Milleril siiski laitmatult õnnestunud. «Minu eesmärgiks oligi algusest peale kaasata noori andekaid muusikuid, kellega koos saaks anda «Tutu» albumi loomingule uue värvi, kõla ning sära – nii sündiski «Tutu Revisited»,» räägib Marcus Miller turnee algupärasest ideest. Marcus Millerit peetakse andekaks multiinstrumentalistiks, kuid erilist tähelepanu väärivad mehe tehnilised oskused tema põhi-
toobril 2010 kell 16.00. Näitus on korraldatud MOME 130. ja
Maurice Fultoni tähtsust elektroonilises tantsumuusikas pole võimalik alahinnata, ta on müüt ja elav legend, üks house–muusika algupäraseid pioneere. Ehk küll ta on inspireeritud pea kõigest muusikas, võib Maurice´i põhiampluaaks lugeda ainult temale omased tinglikud stiilid arty disco või weird house. Tema virtuoosne anne segada plaadimängijatel kokku üllataval kujul, kuid alati head soulful diskot, klassikalist house’i ja funki värskete underground’i biitidega nagu ainult tema oskab, toob iga kell tantsuplatsi täis. Muu hulgas toimub ka Katusekino hooaja ametlik lõpupidu, esinevad diskorid.
liku ette ka Emajõe suveteatri lavastuses «Mustlaslaager läheb taevasse» (2004), kus ta mängis peaosa.
7. oktoober – 5. november, Soome Instituut, «Paradis e», Katja Tukiainen.
tekstiilidisaini õppetooli 100. aastapäeva puhul.
MUUSIKA
Katja Tukiainen (s 1969) on kogu maailmas tunnustust kogunud kunstnik, aastal 2007 pälvis ta Soome disainiauhinna ja ta on saanud ka Soome koomiksiliidu hinnatud tunnustuse Puupää-hattu auhinna. Tukiainen pakub seekord töid, kus õrnroosa tundelisus põimub hoopis julmema maailmaga. Hetkel on Tukiainen Helsingi kunstiakadeemia doktorantuuris. Tukiaineni tööd on omamoodi vastuolulised, olles ühtaegu hõrgud, magusad, mängulised ja mitmemõõtmelised. Kuid kindlasti vahendavad nad vaatajale seda kõige tähtsamat – maalimisrõõmu. «Maalin asju, mida sa ei mäleta unustanud olevat,» kommenteerib Tukiainen ajalehes Etelä-Suomen Sanomat (2009). Tukiaineni töid saab näha nii instituudi seintel kui ka just selle näituse jaoks maalitud freskona Kirjanike Maja trepikojas, instituudi sissekäigu juures. «Paradis e» on osa kunstniku poolt 2010 alustatud maaliinstallatsioonide sarjast Paradis a - z. Katja Tukiainenil on au olla viimane kunstnik, kelle töid eksponeeritakse Soome Instituudi seintel. Järgmisi näitusi korraldab instituut juba väljaspool oma ruume. Poris sündinud, kuid Helsingis elava ja töötava Tukiaineni senitoimunud näituste ja muude projektide kohta leiab rohkem infot aadressilt http:// www.katjat.net/ceve/ceve. html. Näitus on avatud tööpäevadel 10.00–16.00 aadressil Harju tänav 1. 22. oktoober – 3. november, Ungari instituut, Budapesti Moholy-Nagy’i Kunstiülikooli (MOME) tekstiilidisaini õppetooli diplominäitus. Näituse avab MOME vanemteadur, disainiinstituudi juhataja kt Dániel Barcza 22. ok-
15. oktoober 19.00 Lauluväljaku Klaassaal, «Laulusild laulukaare all». Kontserdi peaesineja on maailmakuulus Hannoveri Tütarlastekoor (Mädchenchor Hannover) dirigent Gudrun Scröfel, kaastegev Tallinna Muusikakeskkooli noortekoor, dirigent Ingrid Kõrvits. Hannoveri tütarlastekoori kavas on peamiselt saksa heliloojate klassikaline ja kaasaegne koorimuusika, TMKK noortekoor esitab eesti, soome ja inglise heliloojate loomingut. Koorid laulavad koos ka eesti ja saksa rahvalaule. 15. oktoober 19.00 Rock Cafe, Faithless. Maailma parima liveshow’ga tantsumuusika ansambel Faithless on ebatavaline ja innovatiivne, sõnumiga klubimuusikat viljelev Suurbritannia elektrooniline bänd. See on unikaalne kooslus, mis on kokku sulanud erinevatest stiilidest ning muusikalisest vilumusest. Tänu oma originaalsusele, värvikatele maailmaturneedele ning fantastilistele live-show’dele on Faithless tõusnud muusikamaailma tippu ning sinna ka läbi aastate püsima jäänud. 15. oktoober 23.00 endine kino Helios, Katusekino ja Fantastika kutsuvad: DJ/produtsent Maurice Fulton&Katusekino hooaja lõpupidu.
16. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Norra helilooja ja tipp-pianist Aksel Kolstad.
Rohkete auhindadega pärjatud Aksel Kolstad on mees, kelles peitub helilooja, tipppianist, stand-up artist, keeleteadlane, atleet ja kultuurne visionäär. «Aksel Kolstad Show» on tema täispikk kontsertprogramm, milles segunevad üheks meelierutavaks helikompotiks nii Gershwin, Bach, Grieg ja Rahmaninov kui ka Kolstadi enda heliteosed, vürtsitatud koomiliste stand-up esituste ja klassikalise muusikaga läbi terve õhtu. Prestiižika Norra Muusikaakadeemia lõpetajana viljeleb Aksel Kolstad värsket lähenemist moodsa aja klassikalisele muusikale. Mehe enda filosoofia kinnitabki eredalt just seda: «Austa muusikat, haara kaasa publik ja murra läbi mis tahes piirete mässulise esituse ning muhedalt kultuurse huumoriga.» Kõikide tükkide vahel esitab Aksel Kolstad lühidaid ja koomilisi standup etteasteid. Kaasa teevad: Kristiina Kriit (viiul), Pille Lill (sopran), Anastasia Savela ja Nadezda Antipenko (Eesti Rahvusballeti tantsijad). 17. oktoober 19.00 Mustpeade maja, sari Salong/Mustlaslaager 1920. Õhtu täis vene mustlastantsu ja -laulu. Esinevad Claudia Ševtšenko (tants ja laul), Jaan Sööt (kitarr), Toomas Lunge (klahvpillid) ja Indrek Kalda (viiul). Claudia Ševtšenko on erinevate mustlaste kultuure uurinud paarkümmend aastat. Ta on teinud koostööd tuntud Moskva mustlas- ja džässlaulja Valentina Ponomarjovaga. Mustlastemaatika jõudis pub-
18. oktoober 19.00 Vene Teater, Lisa Bassenge & Quartet. Sügisjazz 2010 raames esinev Berliinist pärit jazzlauljatar Lisa Bassenge on võluv, julge ja lahe, relvitukstegevalt aus ja otsustavalt originaalne. Sametise häälega Lisa on esinenud mitmel pool Euroopas ja Aasias, andnud oma ansambliga koos välja viis kriitikute poolt kiidetud albumit ning võitnud jazziauhindu. Lisaks oma jazziansamblitele osaleb ta klubimuusika kuumades bändides nagu Micatone ja Nylon. 21. oktoober 21.00 Rock Cafe, Tortured Soul. Sügisjazz 2010 toob kuulajateni Ameerika Ühendriikide ansambli Tortured Soul, mis paigutab end alasse, kus elektrooniline ja elav muusika kohtuvad ning piirid moodsa ja klassikalise tantsumuusika vahel sulanduvad. Nii laval kui ka stuudios ühendab Tortured Soul modernse popi ja tantsumuusikatraditsioonid ameerika R&B-helidega, sarnanedes kõlapildilt Jamiroquaile, Stevie Wonderile ja St Germanile. Tortured Souli soojendab Under Construction Soundsystem. Ansambli omalooming, mis ühendab jazzi ja klubibiite, on osalt komponeeritud, kuid jätab samas piisavalt ruumi ka improvisatsiooniks.
instrumendil – basskitarril, ta on paljude tänapäeva basskitarristide suur eeskuju. Miller on aastate jooksul teinud koostööd ka mitmete tuntud muusikutega nagu Luther Vandross, Roberta Flack, Bryan Ferry, Billy Idol ja Miles Davis, osalenud rohkem kui viiesajal salvestusel, kuid alates 1990. aastatest on Miller pühendunud soolokarjäärile. Sellest ajast on valminud ka mitmed sooloalbumid ning Miller on aastate jooksul osalenud vägagi erinevatel kontsertturneedel ümber maailma. Miller on aastate jooksul võitnud mitmeid Grammy produtsendi auhindasid (Miles Davies, Luther Vandross, David Sandborn, Cha-
Dokumentaalfilm, 70 min. 22. oktoober, Kino Sõprus 17.00 «Apatani muinaslugu» («Apatani Folk Tale»). India 2009. Režissöör: Hage D. Appa .Eepiline legend, 30 min. 17.45 «Pruudi laul» («Bride’s song») Venemaa 2009. Režissöör: Evgenia Trifonova, VGIK Dokumentaalfilm, 10 min. lepanuväärne koht tema repertuaaris oli enam kui 30 vokaalsümfoonilisel suurvormil (Brahms, Berlioz, Orff, Verdi) ja ulatuslikel dramaatilistel sümfooniatel (Beethoven, Brahms, Tšaikovski, Sibelius jt). 29. oktoobril 1981 tema juhatusel Eestis esmakordselt kõlanud Brahmsi «Saksa reekviem» pälvis tunnustust nii publikult kui ka kriitikutelt.
KINO 16. oktoober 11.00 VIII rahvusvaheline harrastusfilmide festival «Tallinn 2010». Eesti Filmiamatööride Liidu korraldataval üritusel näidatakse 165 tõsielu, mängu- ja animafilmi 25 riigist, mille seas on ka ülemaailmsetel filmifestivalidel auhinnatud linateoseid. Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linnavalitsus ja kultuuriministeerium ning selle raames toimub ka Põhjamaade filmifestival. Suurürituse ajakava leiab aadressilt efl.planet.ee 20.–23. oktoober Himaalaja filmi päevad. Himaalaja filmi päevadel näidatakse Himaalaja filmiloojate loodud dokumentaalfilme, mis tutvustavad piirkonda nii kohalike rahvaste kui ka kõrvaltvaataja silmade läbi. Käesoleva aasta festivali programmis on esindatud lisaks filmiloojatele ka muusikud, videokunstnikud ning arhitektuuri- ja kunstipärandi säilitamise asjatundjad.
21. ja 22. oktoober 19.00, Nokia Kontserdimaja, Glenn Milleri Orkestri kontsert, dirigent Wil Salden. Kuuldavale tulevad tuntud klassikalised džässilood ja kompositsioonid. 22. oktoober 19.00 Estonia kontserdisaal, Peeter Lilje 60. Dirigeerib Neeme Järvi, esinevad Kalle Randalu klaveril, Eesti Kontsertkoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO). Kontsert on pühendatud ERSO kauaaegse peadirigendi Peeter Lilje (1950–1993) 60. sünniaastapäevale. Tähe-
ka Khan jne), 1992. aastal pälvis ta parima R&B laulu kategoorias Grammy Luther Vandrossi «Power of Love» eest ning 2001. aastal pärjati Miller parima kaasaegse jazzalbumi kategoorias tema neljanda sooloinstrumentaalalbumi «M2» eest. Tänapäeval on Miller hinnatud bändi liider ning modernse jazzi edasiviija, olles siiski truuks jäänud improvisatsiooni tähtsustamisele ja innovaatilisele lähenemisele. Tema kontserte on läbi aegade hinnatud ülimalt loomingulisteks, need on täis funkenergiat, jazzi/ popi/souli/r’n’b mõjutusi, virtuoosne pillikäsitlus annab uue ettekujutuse basskitarri võimalustest sooloinstrumendina.
20. oktoober, KUMU 18.00 «Nomaadi maa Nicolas Bouvier’ jalajälgedes» («Nomad’s Land - in the footsteps of Nicolas Bouvier») Šveits 2008. Režissöör: Gael Metroz. Dokumentaalfilm, 90 min.
19.15 «Soolosõit maailmatippu» («Riding Solo to the Top of the World») India 2006. Režissöör: Gaurav Jani. Dokumentaalfilm, 90 min. 23. oktoober, Kino Sõprus 19.00 «Pimevaade» («Blindsight») Neljakordne festivalide võitja Tiibet-Nepaal 2006. Režissöör: Lucy Walker (UK). Dokumentaalfilm, 104 min. 20.45 «Sädelev vaim» («Shining Spirit»). Kanada-Tiibet 2009. Režissöör: Karen McDiarmid (Kanada). Dokumentaalfilm, 34 min. 21 oktoober 18.00 filmiõhtu Euroopa Liidu Majas. Iganädalaselt koostöös Euroopa Liidu liikmesriikide Eestis paiknevate suursaatkondadega näidatavad filmid on vaatajatele tasuta. Esitlusele tuleb Ungari 2009. aasta film «Isa maa» («Apaföld»). 21. oktoober 19.00 filmiõhtu restoranis Novell. Oktoobris on Novell kirjanduse lainel, pakkudes neljapäeviti filme, mis on loodud raamatute põhjal. Näidatakse USA 2009. aasta filmi «Õhus» («Up in the Air»), peaosas George Clooney.
LUULE 14. ja 15. oktoober 21.00 ja 20.00 Uue Maailma Seltsi luulepäevad. Neljapäeval astuvad üles Karjalast pärit Sanntu Karhu, Jaak Prozes, Jaan Pehk, PI Filimonov ja Jürgen Rooste. Reedel esinevad ukraina poeet Juri Andruhhovõtš, Kalju Kroosa, Igor Kotjuh ja Jürgen Rooste.
21. oktoober, KUMU 18.00 «Väike terrorist» («Little Terrorist») India 2004. Režissöör: Ashvin Kumar. Lühidraama, 15 min. 18.30 «Päeval, millal minu jumal suri» («The Day My God Died») Nepaal-India-USA. Režissöör: Andrew Levine.
19. oktoober 19.00 luuleõhtu Luule ja Loodus restoranis Novell, esinevad Timo Maran, Eeva Park ja Fred Jüssi.