Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 29. oktoober 2010 | nr 005
www.tallinn2011.ee KÜLALISLAHKUS Kommeteõpetaja Maaja Kallast toob Eestile teeninduse valdkonnas eeskujuks Pariisi. Loe lk 4–5 Tallinnas Vabaduse väljakul on aga olemas meie oma Väike Pariis, kuhu külastajad, kes korra seal käinud, ikka tagasi tulevad, sest noored teenindajad on kohvikus lihtsalt sedavõrd õdusa õhkkonna loonud. Pildil esiplaanil Angelika Aitman, taustal Annela Säär. MULTIKULTUUR Vahetusõpilastele seostub Tallinn eeskätt laulmise ja vanalinnaga. Siin õppivad keskkoolinoored kiidavad e–Eestit ja loodavad, et suhtlemise lihtsus kandub üle ka silmast silma vestlustesse. Loe lk 6 VÄLISMAA
Foto: Stanislav Moshkov
Eesti, Iiris, Orelipoiss ja Bedwetters olid üliedukad! Iiris, Orelipoiss ja Bedwetters osalesid edukalt Soome muusikatööstuse tähtsündmusel Musiikki & Media, Rein Langile anti üle Tampere Music Award ning Tallinn Music Weeki vastuvõtul sai tänuauhinna Eesti muusikaelu toetaja ja sõber Tapio Korjus.
Foto: Stanislav Moshkov
Musiikki & Media toimus tänavu juba 21. aastat. Esimest korda oli seal kaalukalt esindatud ka Eesti muusika. Tähelepanu jätkus kõigile kolmele festivalikavas osalenud artistile. Bedwettersi tugeva energiaga live avaldas muljet nii koha-
likule publikule kui ka Jaapani suure festivali Summer Sonic esindajale. Orelipoiss astus festivalikavas üles lausa kaks korda. Maineka muusikaajakirja MOJO ajakirjanik Kieron Tyler kommenteeris: «Omanäolisema esineja mitteametlik auhind kuulub Orelipoisile Eestist. Näitleja-poeedi-lugudekirjutaja Jaan Pehki alter ego Orelipoiss on tugevalt kontseptuaalne folk-šlaager-karaoke.» Kogu festivali üheks kõneainet pakkuvamaks artistiks 85 bändi seast oli aga Iiris (pildil), kes astus üles festivali kõrghetkel rahvast pungil klubis Klubi.
Iiris on hetkel läbirääkimisi pidamas mitme välisplaadifirmaga, kelle seas on nii indie-leibeleid kui suurplaadifirmasid, kirjastajaid ja agentuure. «Iiris on tulevikutäht,» ütleb MOJO ajakirjanik Tyler. «Seni tundmatus Eesti lauljataris Iirises on midagi ühtaegu Björkist ja Minnie Mouse’ist, samuti on temas midagi sürreaalselt baltilikku. Marionettnuku moodi Iiris raius läbi elektro-popi tõekspidamiste, jutustades kummikarudest, zombidest ja suurest nahkhiirest. Iiris säras, oli magneetiline ja tundis end laval hästi.»
Kultuuripealinn Vilnius 2009 ehk riigi ja linna vägikaikavedu masu haripunktis. Korraldamisega saadi siiski hakkama, kuigi muu Euroopa kohalolek jäi kesiseks. Loe lk 7 MUUSIKA Tallinn Music Week korraldas koos Eesti saatkonnaga Helsingis ja Eesti Instituudiga Soomes välispartneritele Tamperes ülimenuka Eesti peo ning andis Eesti muusikaelu toetamise eest läbi aastate tänu-auhinna Tapio Korjusele. Eestisse jõudis Musiikki & Media poolt esimest korda välja antud eriauhind Tampere Music Award, mis anti pidulikult üle Eesti justiitsministrile Rein Langile tema panuse eest Eesti muusikavaldkonna arendamisel juba Nõukogude ajal ning ka panuse eest autorikaitse küsimustega tegelemisse poliitikuna.
2
ARVAMUS
Reede, 29. oktoober 2010 KULTUUR KUTSUB
Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Rohkem lahkust ‒ nii võõrastele kui omadele Kultuuripealinna aasta õnnestumise nimel käivitatud külalislahkuse programm püüab tallinlasi muuta linna külaliste ehk n.ö võõraste vastu viisakamaks ja lahkemaks. Programm osutab meie teeninduskultuuri kitsaskohtadele, mis on kohati üsna ilmsed. Vähemalt soomlased kritiseerivad meie teenindust omajagu ja põhjusega. Iseasi, kui lihtne on kiiresti muuta sügavale kultuurikihtidesse juurdunud arusaamu selle kohta, kui auväärne on olla teenindaja. Teiseks saavad teenindajad meil reeglina üsna närust palka ning nende motivatsiooni peaksid tahtma tõsta eelkõige ikka tööandjad, investeerides kõvasti koolitusse. Eestis on töötajatele koolitust varemgi nappinud, rääkimata nüüdsest kriisiajast. Aga loodame, et külalislahkuse programm suudab vähemalt mõned tööandjad senisest edumeelsemaks muuta. Teisalt võiks külalislahkuse programm laiemalt tõstatada küsimuse, kui väärtustatud on eestlaste seas üldse abi andmine teistele inimestele, olgu võõrastele või omadele. Me peaksime muutuma lahkemaks mitte üksnes nende võõraste jaoks, kes meie kukrusse otsest rahalist tulu tõotavad tuua, vaid lahkemaks nii omade kui võõraste vastu üleüldse. Hea ja avatud inimene püüab aidata teist inimest olenemata abiküsija nahavärvist, päritolust või sotsiaalsest klassist. Seega pole küsimus ainult külalislahkuses, vaid lahkuses üleüldse. Ent eestlasel pole ju teatavasti kombeks üleliia abi küsida ‒ kas ei suhtu ta seega mõnikord inimesse, kes abi küsida julgeb, teatava umbusuga? Ikka ise peab ju hakkama saama... Nii muu maailma kui ka Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt tehtud eksperimente, kui varmad on inimesed sekkuma, kui nad näevad kedagi tänaval abi küsimas. Tulemused pole kuskil riigis kahjuks liiga rõõmustavad. Üks, kellele Eestis niisuguse ajakirjandusliku eksperimendi käigus kummalisel kombel eriti lahkelt abi osutati, oli maskeerunud ajakirjanik, kes kerjas õlleraha... Eks seegi kõnele ühtteist meie väärtushinnangutest. Ka kultuuripealinna aasta tervikuna on omamoodi eksperiment – kas suudame senisest palju enam oma kodulinna väärtustama hakata, et teda uhkusega kõigile teistelegi esitleda? Seni on tallinlaste seas tehtud uuringutest reeglina nähtunud, et kõige enam väärtustavad oma pealinna mitmendat põlve tallinlased. Uustulnukad, kes raha sunnil Tallinna tulnud, ei hinda piisavalt linnaelu, ei tea kindlasti piisavalt linna ajaloost, rääkimata näiteks tänavanimede tundmisest, mistõttu neil on raske ka turiste abistada. Seega vajaksid just uustulnukad palju järeleaitamistunde, et olla võõrastele heaks teejuhiks. Ent kõik algab loomulikult mitte ainult teadmisest, vaid suhtumisest. Üksnes siis, kui austad oma kodupaika, huvitud selle ajaloost ja pärandist, mida saaks ka teistele edasi anda. Alles siis suudad olla tõeliselt külalislahke.
«Me peaksime muutuma lahkemaks mitte üksnes võõraste jaoks, vaid nii omade kui võõraste vastu.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Annely Martin, reporter Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 10/Roseni 5, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee
Kundalini joogat õpetavad Merit Raju (vasakul) ja Ljubov Proskurina loodavad oma sära ja küünaldega luua Glehni lossi muidu nii kivisesse ja kalki palmimajja hingedepäeva õhtuks erilise õhkkonna. Foto: Albert Truuväärt
Glehni lossi park meelitab hingedepäeval joogahuvilisi Muusika ja mantrate saatel meenutatakse lähedasi ja tutvustatakse kohaletulijatele kundalini joogat. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
«Hing on joogas kõige tähtsam osa meist, sest see on surematu,» tutvustab kundalini jooga õpetaja Merit Raju jooga üht aluspõhimõtet. «See, mis keha meil parasjagu selles elus on, on ainult kostüüm,» täiendab Raju, selgitades, kuidas ta tuli mõttele panna kokku kaks esmapilgul eri päritolu ja olemusega tegevust nagu jooga ning hingedepäeva tähistamine. Merit ja samuti kundalini jooga õpetajana tegutsev Ljubov Proskurina kutsuvad linnarahvast 2. novembril õhtul Glehni lossi teed jooma, mantraid laulma ja meie seast lahkunud lähedaste üle mõtisklema. Huvilistele viiakse läbi põneva nimega kundalini jooga sessioon ja sellele järgneb ekskursioon tuntud Nõmme vaimu hoidja Piret Loide juhtimisel, kes tutvustab ringkäiguga lossi palmimajast Kalevipoja kujuni Nikolai von Glehni pärandit.
Umbusklikud eestlased «Alguses tahtsime üritust korraldada mõnes kirikus, kuid see ei õnnestunud ja kuna ma olen nooremana Nõmmel elanud ja käisin hiljuti kohalikust allikast vett otsimas, siis otsustasimegi oma kokkusaamise siin teha,» räägib Merit mediteerimiskogunemise tagamaadest.
Kuigi hingedepäev on Eesti rahvakalendris olulisel kohal, ei ole ehk nii laialt levinud teadmine, et vene kultuuris on see püha natukene teise tähenduse ja olemusega. «Peamine on esivanemaid austada, sest nemad annavad sulle edasi oma jõudu ja teadmisi, mis võivad abiks olla. Venelaste jaoks on see traditsioon aga veidi teistsugune, sest nemad tähistavad hingedepäeva umbes neli korda aastas vanemate laupäeva nime all,» räägib Ljubov, kes oma sõnul armus joogasse esimeses trennis. Ljuobov ja Merit pidid joogaõpetaja kutsekraadi saamiseks muuhulgas osa võtma ka nädalasest laagrist Prantsusmaa Alpides, mille käigus elati üsnagi spartalikes tingimustes. «Tuled oma mugavustsoonist välja, sul ei ole dušši ega autot ja sa ei tea, mis kell sa süüa saad, kõik on paigast ära. Siis näed paremini, mis sulle tähtis on,» räägivad Ljubov ja juba viimased kümme aastat joogaga tegelenud Merit läbisegi. Nende sõnul näitas Prantsusmaa laager ilmekalt, et jooga on eestlastele sobiv harrastus. Nii näiteks veedeti üks laagripäev täielikus vaikuses ja kümnest üheksale Eestist pärit osalejale olevat selline õppimisviis väga meeldinud. Ljubovi tundides käivad peamiselt panganduse ja raamatupidamisega seotud inimesed. «Neile väga meeldib, pärast tundi ütlevad, et neil on energiat ja et nad tahavad midagi teha. Neil tekib rõõmsameelsem suhtumine ellu,» lükkab Ljubov kiiresti üm-
ber väite, mille kohaselt eestlastel on sageli kombeks eksootilistesse tegevustesse suhtuda teatud umbusuga.
Jooga aitab vabaneda negatiivsusest Teine õpetaja Merit on justkui Ljubovi jutu elavaks tõestuseks. Strateegilise juhtimise konsultandina töötanud Merit puutus esi-
«Kundalini jooga on joogastiilide seas nagu teemant.» mest korda joogaga kokku Saksamaal ärijuhtimise magistrikraadi omandades. Uus harrastus tundus tema jaoks kuidagi väga loogiline. «Mulle meeldib see, et ma teen seda täpselt nii palju, kui ma jaksan, ja natuke üle ja ma ei pea ennast teistega võrdlema, see ei ole hinde peale,» selgitab kooli ajal kehalise kasvatuse tundides valdavalt halbu hindeid saanud Merit, kes enda sõnul nägi kõigepealt joogas füüsilist poolt, kuid nüüd olevat «kõik muu ka juurde tulnud». «Kõik muu» väljendub näiteks minimaalses lihasöömises ja tarbimisharjumuste hoolikas jälgimises kuni keskkonnasäästlike puhastusvahendite valimiseni välja. «Sa õpid oma keha tundma ja selle asemel, et ennast negatiivsetest asjadest eemale vingerdada, saad jooga abil aru,
et kogu jõud on su sees, seda pole vaja mujalt otsida,» lisab elu jooksul palju Aasias ringi rännanud ja kõiksuguseid ameteid proovinud ning kogetud elamuste varal kaks raamatut kirjutanud Merit. Nii Meriti ja Ljubovi õpetatava kundalini kui ka teiste joogastiilide eesmärgiks ongi lõppkokkuvõtteks äratada inimeste loovust. «Ei pea olema maalija või tegelema muude kaunite kunstidega, võid ka oma aeda või kodu ilusamaks kujundada,» toob Merit näite lemmikharrastuse lähedast seotusest n.ö tavaeluga. Mida siis täpsemalt ikkagi hingedepäeval Glehni lossi nõiduslikus palmiaias näha ja kogeda võib? «Kundalini stiil on joogade seas nagu teemant, sest kui mõni stiil keskendub vaid füüsilisele poolele, siis kundalin ühendab endas lisaks harjutustele ka meditatsiooni, lõdvestumise, toitumise ja hingamise. Mõte on selles, et keha oleks täiesti terve ja energia saaks seal vabalt voolata,» selgitavad Merit ja Ljubov. Ainsa tõrvatilga meepotti lisavat seoses eeloleva üritusega muidu üdini rõõmsameelsete naisterahvaste jaoks asjaolu, et samal õhtul esineb ühes teises kohas ka nende teada ainus Eesti joogamuusika ansambel.
52 üllatust ja ideed – 9 nädalat veel MIS? Hingedepäeva meditatsiooniõhtu ja Glehni lossi pargi tuur KUS? Glehni lossi palmimaja, Vana-Mustamäe 48 MILLAL? 2. novembril 18.00
KUNST
Reede, 29. oktoober 2010
Installatsioon paneb linna hetkega elama
3
Materjalidest sooviti seekord kõige enam kasutada puitu, aga ka kummi, kilet ja fiiberplasti. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
«Ajutine installatsioon teenib linnaruumi sageli paremini kui mõned püsiskulptuurid, mis pannakse püsti ja unustatakse,» nendib kunstiajaloolane Andres Kurg. Homme, 30. oktoobril, valitakse kultuuripealinna aasta linnainstallatsioonide festivali LIFT11 konkursile laekunud 129 töö hulgast välja võitjad, kelle tööd püstitatakse Tallinna linnaruumi maist septembrini 2011. Kui ütled kellelegi, kes just iganädalane kultuurilehe Sirp lugeja või kunstiakadeemia lõpetanu pole, et «kuule, lähme õige linnainstallatsioone vaatama!», siis ei saa ta tõenäoliselt tuhkagi aru. Elektrikuhariduse korral võib ta koguni arvata, et räägid linna paigaldatud juhtmete üle vaatamisest (elektrimehe ülesannete hulka kuuluvad muuhulgas nimelt nn siseinstallatsioonitööd, mis tähendavad ruumisiseste elektrijuhtmete paigaldamist; sellest lähtuvalt võiksid linnainstallatsioonid niisiis juhtmete mööda tänavaid vedamist tähendada). Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et installatsioon on kunstipärane esemete või materjalide seade. Ee… huvitav, kas see tähendab, et siis võiks lilleseade kohta ka näiteks lilleinstallatsioon öelda? Teatud tingimustel vist isegi võiks… Näiteks siis, kui lilled on ülisuured ja seotud mingi ühiskondlikult üliolulise kontseptsiooniga?
Kurvitza katedraali tumm karje Eelnevast saime niisiis teada, et installatsioon võib tähendada peaaegu kõike. Ehk nagu kultuuripealinna raames linnainstallatsioonide festivali LIFT11 korraldavad Margit Aule, Ingrid Ruudi, Maarin Mürk ja Margit Argus kinnitavad, on see mõiste tähenduslikult üle koormatud. Kas Eestis on seni olnud asju, mida võiks vaadelda linnainstallatsioonina? On ikka, kinnitavad festivalikorraldajad. Näiteks Raoul Kurvitza vanadest akendest tehtud nn kodutute katedraal Vabaduse väljakul. Karin Hallas nentis selle kohta kultuurilehes Sirp 1999. aasta sügisel, et kuna vanad aknad, millest katedraal ehitati, võeti lammutatud või renoveerimisega rikutud majadelt, siis olid need aknadki
hüljatud ja kodutud. «Arhitektuuriajaloolase jaoks kaigub Kurvitza katedraalis tumm karje ka kaduvate puitmajade pärast,» tõdes ta. «Või näiteks Haapsalus peeti hiljuti pidu ühes pisut viltu upitatud merekonteineris,» jutustab Margit Aule. «Seegi oli installatsioon. Päris vahva pealegi!» Kunstiajaloolane Andres Kurg kinnitab, et linnainstallatsiooniks võis pidada ka näiteks 29. septembrist 3. oktoobrini Vabaduse platsile seatud konteinerit, kus inimene pehmes tugitoolis istudes sai pärast oma nime arvutisse sisestamist arvutiekraanilt vaadatakuulata, kuidas koor nime laulab. Üks installatsiooni oluline omadus on, et inimene mitte üksnes ei vaata seda, vaid saab ka ise midagi teha, kuidagi osaleda – ja jääb nähtu ning kogetu üle mõtlema.
Installatsiooni sünd «Installatsiooni loomise algus kunstisaalis oli seotud kunsti kaubastamise kriitikaga,» räägib Kurg. «Lisaks rõhutas installatsiooni loomine, et kui maale ja skulptuure saab osta, siis installatsioon on sellele vastukaaluks midagi ainukordset, mida vaataja kogeb ainult kunstisaali kohale tulles. Kuna inglise keeles tähendab installatsioon ka näituse ülesehitust, siis võisid need kaks asja algselt olla isegi koos, raamis pilt ja installatsioon seal ümber. Sürrealistid kasutasid näiteks unenäolisi keskkondi, püüdes viidata teatud alateadlikele protsessidele.» Installatsiooni linnatänavaile toomise algusega on omajagu seotud Vene konstruktivistid, kes revolutsioonituules, 20. sajandi alguses hakkasid rääkima, et kunst tuleb tuua tänavatele, et inimesed sellest osa saaksid ja ise kunstitegemisse sekkuksid. «Konstruktivistid püüdsid kunsti arendamiseks ära kasutada ka üht Lenini esimestest dekreetidest, mis käis monumentaalpropaganda kohta,» kõneleb Kurg. «Kunsti püüti tuua galeriidest igapäevaellu, töölisklubidesse. 1920.
«Linnainstallatsioon oli ka Vabaduse platsil seisnud konteiner, kus sai ekraanilt vaadata ja kuulata, kuidas koor su nime laulab.» aastate lõpus suruti konstruktivistide ideed maha. Aga kunsti laskumist tänavatele nõudsid sajandi alguses ka Itaalia futuristid. Kunstižanrite vahelisi piire mõtestas omakorda ümber Bauhausi kunstikool 1920. aas-
tate Saksamaal, nende alustatud muutused on installatsioonidele eellooks.» Tänapäevaste installatsioonide algus ulatub aga pigem hoopis 1960.‒1970. aastatesse. «Toonased linnainstallatsioonid ja kunstiprojektid olid eelkõige ajendatud massehituse ja massiühiskonna kriitikast,» rõhutab Kurg. «Vaadelgem kas või mõningaid kunstnikke, kes tegutsesid 1970. aastate alguse Tallinnas – Leonhard Lapin, Sirje Runge, Andres Tolts ja Ando Keskküla – ja kelle tööd protestisid monotoonse, halli, igava keskkonna vastu.» Pärast Teist maailmasõda tahtsid kunstnikud nii ühel kui teisel pool raudset eesriiet luua värvilist, põnevat ja pulbitsevat maailma, mis haaraks inimese kaasa, mitte ei muudaks passiivseks tarbijaks, kes läheb läbi hallide tänavate koju televiisorit vaatama. LIFT11 korraldajad Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi rõhutavad, et heal installatsioonil peab küll esmalt olema üllatav ja pilku püüdev vorm, kuid sisu ei tohi vormile alla jääda. Ehk teisisõnu peaks vaataja süüvides leidma enese jaoks üha uusi mõtteseoseid.
Linnamööbel pole installatsioon Homme, 30. oktoobril, otsustab linnainstallatsioonide festivali LIFT11 žürii, kuhu kuuluvad kunstnik Marko Mäetamm, kunstiteadlane Andres Kurg, Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere ning LIFT11 kuraatorid Margit Aule, Margit Argus, Maarin Mürk ja Ingrid Ruudi, millised konkursile laekunud 129 tööst saavad projekti raames eluõiguse. «Konkurss oli natuke nagu diagnoosimine, õhusolevate mõtete kompamine,» kõneleb Ingrid Ruudi. «Esiteks olid kohad, kuhu töid planeeriti, üllatavalt kontsentreeritud. Need koondusid peamiselt mere äärde Kalaranda, Admiraliteedi tühermaale, Teatri väljakule Estonia ja välisministeeriumi vahel, Vabaduse väljakule. Enne kahtlustati küll, et niikuinii planeerivad kõik oma aktsioonid Raekoja platsi, aga nii ei läinud. Veel sooviti kasutada EKA tühja krunti, Lasnamäe kanalit, Pirita teed, Tõnismäe ristmikku ja Kristiine ristmikku.» Projektide hulgas on nii lühiajalisi kui ka selliseid, mille puhul on tõenäoline, et kui nende kasuks otsustatakse, siis jäävad need alles mitmeks aastaks. Materjalidest soovitakse kõige enam kasutada puitu, aga ka kummi, kilet ja fiiberplasti. Kahjuks tegid kunstnikud vähe koostööd inseneridega, tunnistab Mürk, välja pakuti vaid üks mehhanism. «Tegelikult on eksperimentaalsed masinad meie kaasaegses installatsioonikunstis väga tugev trend,» rõhutab ta. Ingrid Ruudi
Londonis Trafalgari väljakul seisev tühi monumendialus ‒ nn Fourth Plinth ‒ ehitati 1841. aastal William IV ratsamonumendi tarvis. Rahapuudusel valmimata jäänud monumendi tühjale kohtale otsustas Royal Society of Arts enam kui 150 aastat hiljem hakata tellima ajutisi installatsioone ‒ esmalt eesmärgiga diskuteerida monumendialuse tulevase kasutuse üle, hiljem aga juba lihtsalt väga eduka ajutiste kunstiteoste eksponeerimise kohana. Aastatel 1999‒2001 ja 2005‒2010 on sinna väga eriilmelisi installatsioone teinud seitse tuntud Inglise kunstnikku. Sellest on saanud üks Londoni prestiižsemaid ja ühiskondlikult kõnekamaid avaliku ruumi kunsti objekte.
lisab aga, et puudujäävate stiilide töid on pärast konkursi lõppemist võimalik kunstnikelt tellida. Üllatav küll, aga kõige enam pakuti installatsioonideks ideid, mis sisaldasid ühtekokku vaat et lõputult laudteid. «Näib, et selle konkursiga üritati lahendada linnaplaneerimisprob-
leeme, mis on inimestel juba aastaid hinge peal olnud ja mille lahendamiseks see ettevõtmine tegelikult loodud pole,» selgitab Ingrid Ruudi. «See tõi hästi välja olemasolevad probleemid – näiteks mereääre ja Admiraliteedi ümbruse jätkuva planeerimatuse. Või kasutajasõbraliku linnamööbli vähesuse.»
Üleval: Yinka Shonibare. Nelsoni laev pudelis, 2010. Foto: Belinda Otas (belindaotas.com)
All vasakul: Anthony Gormley. Üks & Teine, 2009. Foto: Simon Lee, wikimedia commons.
All paremal: Rachel Whiteread. Nimetu monument, 2001.
Foto: Kevin Matthews, ArchitectureWeek
Niisugused tööd võivad olla oma sisult isegi väga tugevad, kuid kuna need ei liigitu linnainstallatsioonide hulka, siis neid selle projekti raames ellu viia ei saa. Küll püütakse selliste projektide autoreid kokku juhatada õigete inimestega ning julgustada ise asja edasi ajama.
4
KÜLALISLAHKUS
Reede, 29. oktoober 2010
Külalislahkus – kas v valvenaeratus või tõ
Kas suudame endas maha suruda veidi umbusliku hoiaku võõraste kultuuride Fotoinstallatsioon, autor Helme Pihel.
Eesti noori kunstnikke huvitavad inimpsüühika ja eneseanalüüs Koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta! kohalikku eelvooru esitati üle Eesti sadakond tööd, mis käsitlesid näituseteemat «Ruum» mitmesugustes väljendusvormides. Populaarseimad teemad, mida Eesti 14‒19-aastased noored ümbritseva ruumi lahtimõtestamisega seostasid, olid inimpsüühika ja eneseanalüüs ning inimese ja keskkonna suhe. Samuti olid kavandites esindatud käsitlused sotsiaalprobleemidest, kommunikatsioonist ja mütoloogiast. «Laekunud tööde puhul üllatas see, et väga paljud autorid soovivad end väljendada suurte installatsioonide vormis. See on üks kulukamaid ja keerulisemaid kunstivorme, mis on isegi Eesti professionaalsete kunstnike seas suhteliselt vähe levinud,» sõnas Eksperimenta! kuraator Mari Kartau. «Ei usu, et noored oma elus üldse väga palju installatsioone on kohanud, mis näitab, et nende mõtlemine on lennukam, kui oleks osanud oodata. Teine üllatav aspekt oli, et kavandites puudutati väga vähe konkreetseid sotsiaalseid probleeme, kuigi just need teemad on praeguses kunstis väga populaarsed. Ilmselt tegeletakse vanuses 14‒19 rohkem eneseavastamisega, teisalt näitab teemade valik ka midagi meie kunstihariduse rõhuasetuste kohta.» Lisaks installatsioonile kasutasid noored oma ideelahendustes maali, graafikat, skulptuuri, foto- ja videotehnikaid, kolm autorit esitasid ruumitõlgenduse performance’ina. Enim töid laekus Tallinnast ja Tartust, arvukalt esitasid kavandeid ka Põlvamaa, Viljandimaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa noored. Eelvooru tööde põhjal valis Eesti ekspositsiooni kuraator Mari Kartau konkursi II vooru välja 36 tugevamat tööd. Oktoobri lõpus toimuvad edasipääsenud kavandite autoritega Tallinnas ja Pärnus töötoad, mille käigus noored saavad professionaalsete kunstnike käe all praktiseerida installatsiooni-, skulptuuri-, foto- ja videotehnikaid. Novembri keskpaigaks selguvad Eesti eelvoorude kümme parimat kavandit, mille autorid saavad võimaluse oma ideed teostada ja eksponeerida triennaalil. Kodumaisel publikul on võimalus eelvoorude parimate projektidega tutvuda detsembris Tallinnas Eksperimentaalgaleriis avataval Eesti «ideepoegade» näitusel, 2011. aasta aprillist juunini esitletakse eesti noorte töid triennaalil kõrvuti 13 välisriigi ekspositsioonidega. Eksperimenta! on üks Tallinn 2011 suurüritustest. Esimene Eksperimenta! toimub 26. aprillist 14. juunini 2011 Tallinna Lauluväljakul ja seda ümbritseval välialal ning Maarjamäe lossis.
Installatsioon «A you pesu», autor Tõnn Kukk.
Kultuuripealinna esitlus Peterburis 27.‒30. oktoobril toimuva projekti raames «Tallinna kohtumised Peterburis» tutvustab SA Tallinn 2011 Peterburi elanikele kultuuripealinna järgmise aasta programmi. Kokkutulnuid tervitavad Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja SA Tallinn 2011 juhatuse liige Jaanus Mutli. Kultuuripealinna programmist räägib programmiosakonna juhataja Jaanus Rohumaa. Tutvustatakse Dovlatovi Päevi Tallinnas, KVN-i (Lõbusate ja Leidlike Klubi), koolinoorte kaasaegse kunsti triennaali Eksperimenta!. Räägitakse järgmise aasta plaanidest Vene Kultuurikeskuses, Meremuuseumis, kunstimuuseumis KUMU, Vene Draamateatris, Pimedate Ööde Filmifestivalil, projektis Stalker, Eesti Kontserdis ja Jõhvi Balletifestivalil. Meie külalised saavad tutvuda teatri MIM Goes Sustainable & Invalid Robot Factory (Soome) elusrobotitega, kuulata Eesti laulja Irise ja festivali Plektrum DJ-de esinemist ning kontserti «Laulu jäävuse seadus», kus Eva Mitreikina, Jaan Pehk, Sander Saarmets ja 3 Pead kannavad ette Veljo Tormise loomingut kaasaegses interpretatsioonis. Visuaalse kujunduse eest hoolitseb Tencu.
Oliver Õunmaa
«Võõraid inimesi aidates ei ole me mitte nende teenrid, vaid võõrustajad,» lausub kommeteõpetaja Maaja Kallast, kes kiidab kultuuripealinna külalislahkuse programmi. Samas pole Kallast sugugi kindel, et eestlased ikka oskavad kõikidesse Tallinna külalistesse sõbralikult suhtuda. «Eestlaste puhul on väga inetu, et näiteks slaavlastele näidatakse keelt,» räägib ta. «Mulle on tähtis, et tuleval aastal oleks Tallinn tõesti külalislahke ja kaunis,» kiidab Maaja Kallast kultuuripealinna külalislahkuse programmi ideed. Samas peavad eestlased tõelise sisemise külalislahkuse saavutamiseks ka endaga tõsist tööd tegema, sest just eelarvamused takistavad avatud suhtlemist võõrastega. «Eestlaste puhul on väga inetu, et ka veidi värviline külaline pole nagu üldse inimene, kuigi paljud mustanahalised on lõpetanud Oxfordi või Sorbonne’i ülikooli,» lausub Kallast. Kallasti sõnul on selge ‒ kui külaline on hädas, siis peab kohalik võtma kaks minutit aega, et küsida, ehk vajab kaugelt tulnu abi. «Kui sõnadest aru ei saa, siis on ka kehakeel olemas,» lausub ta. «Võib küsida ka kõrvalolijate käest, kas ehk keegi teine saab aru, mida turist räägib. Mul endal oli Bulgaarias keelega probleeme. Lõpuks tuli üks vanaproua minuga kaasa ja näitas sihtpaiga kätte.» Lähinädalatel peaks käivituma kultuuripealinna külalislahkuse programm, mis muudaks Tallinna 2011. aastal palju sõbralikumaks linnaks. SA Tallinn 2011 juhatuse liikme Jaanus Mutli sõnul on programm esmalt mõeldud teenindajate taseme tõstmiseks. «Soovime, et kõik, kes puutuvad kokku klientidega, jätaksid linnast hea mulje,» lausus Mutli. «Laiemalt on programm mõeldud ka teistele. Loodame, et kui teenindaja on lahke, siis ehk muutuvad ka külastajad sõbralikumaks ja nii see parem suhtumine levib.» Programm sisaldab põhiliselt tasuta koolitusi teenindajatele, eesmärk on saada sinna kuni 3000 inimest. «Mõtlesime, et pärast kultuuriaastat jätkaks programm EAS-i toel ka muudes linnades, sest ega Tallinn ole ainuke, kuhu turist satub,» rääkis Mutli.
Kohvikutöötajad koolitusse! Ilma programmist suuremat teadmata pakkus ka Kallast välja seal leiduvaid mõtteid, mida teeninduskultuuri parandamiseks ette võtta.
«Vanalinna kohvikute ja restoranide töötajate jaoks tuleb korraldada koolituste päevad,» rääkis Kallast. «Raekoja platsil on hinnad pöörased, kohalikud seal enam ei käi, aga teenindajad on väga ülbeks läinud. Käib üks suur siiberdamine. Võiks ju natuke aega kliendile ka pühendada, ega sellest midagi juhtu. Raekoja platsil on üks väheseid kohti, kuhu ma julgen minna, Troika, seal on teenindajatel vähemalt hetk kliendi jaoks aega. Ka Olde Hansa on pidevalt rahvast täis, sest teenindajad on hea koolituse saanud. Seal on tööl väga toredad tüdrukud.» Kallasti arvates võiksid kelnerid ja ettekandjad rohkem linna tunda. «Pariisis on tavaline, et pärast arve maksmist võib veel kelnerilt vaatamisväärsuste kohta küsida ning ta teabki palju ning seletab lahkesti,» ütles Kallast. «Meil tuleks viia söögikohtade töötajad vanalinna ekskursioonile. Samuti võiksid teenindajad rohkem naeratada ja korralikumalt riides käia. Praegustele teenindajatele pole enam käitumist õpetatud ja ega eriti viitsita pingutada ka.» Külalislahkuse programmi koostanud produtsent Urmas Kõivu sõnul peab programm hoolitsema, et külalised end nii teeninduses kui tänaval oodatuna tunneksid. «Kõigepealt tuleb teha uuringud, kus selguvad kitsaskohad,» seletas Kõiv. «Külalislahkust polegi ju keegi mõõtnud, selle kohta räägitakse vaid müüte. Tahame lahkuvalt turistilt küsida, milliseid kitsaskohti ta märkas. Siis saame hakata mahajäänud valdkondi järgi aitama. Teenindajate puhul tuleb mõõta nende professionaalsust: kuidas ta müüb ja kas ta ikka tunneb toodet ning kas asutus pakub klientidele personaalseid üllatusi. Programmiosana saaks üllatuste ideed välja arendada. Tahaks, et kõik oleks nii hea, et lahkuv külaline soovitaks meid ka sõbrale.»
Telesaade rahvast harima? Kõivu sõnul on kõige jubedam see, et praegu ei oskagi turist Eestist midagi oodata. «Ühelt poolt on puudu infost, lennujaamas pole näiteks infopunkti,» rääkis Kõiv. «Teeninduse koha pealt ‒ ega vanalinnas eriti kedagi huvita, kes restoranis käib. Praegu paistab teenindajate töös vaid rutiin. Valitseb suhtumine, et anna raha ja mine ära. Eks peaks ka midagi selles muutma, et teenindaja ametit ei väärtustata ja seetõttu on see rohkem hüppelaua töö näiteks sooja koha peal kusagil kontoris. Kaadri voolavus on teeninduses suur.» Kõiv on kindel, et muutmist vajab ka rahva suhtumine üldisemalt. «Amsterdamis näiteks läksin trammijuhi juurde jutuga, et tahaksin ühes peatuses maha minna, ta lubas, et näitab mul-
Kommeteõpetaja Maaja Kallast: «Mina ootan kultuuripealinna aastat, tee lalisi asutustes teenindades või inimesi aidates ei ole me teenrid, vaid võ le,» kirjeldas Kõiv. «Juba aga olid kuulnud jutuajamist lähedal olnud sõitjad ning varsti oli minu ümber 4‒5 inimest, kes kõik usinalt seletasid, kuidas ma oma sihtpaika jõuan. Võiks arvata, et eestlastega sellist asja ei juhtu, kuid mina loodan noorte peale, kes on avatu-
seal üks osaline ja võtan külalisi vastu,» rääkis Kallast. «Tuleb hakata selgitama, et külalisi asutustes teenindades või inimesi aidates ei ole me teenrid, vaid võõrustajad ja meil on au külalisi vastu võtta. Enne järgmist aastat võiks riiklikus kanalis näidata harivat saatesarja viisakuse ja külalislahkuse teemal. Kutsuda sinna kõik eksperdid.»
«Pariisis on tavaline, et pärast arve maksmist Liverpooli eeskuju innustab võib veel kelnerilt vaaKülalislahkuse programmi idee tamisväärsuste kohta pärineb 2008. aasta Euroopa kultuuripealinnast Liverpoolist. küsida.» Liverpooli külalislahkuse progmad ja kel keeled suus.» «Mina ootan kultuuripealinna aastat, mulle teeb rõõmu, et olen
rammi juht Neil Peterson rääkis, kuidas asjad neil käisid. «Ühistransport on külastajate jaoks võtmetähtsusega,» rääkis Peterson. «Alustasime külalislahkuse programmi ettevalmistamist
KÜLALISLAHKUS
Reede, 29. oktoober 2010
vaid püüdlik õeliselt lahke süda?
e vastu ja olla isegi eksootiliste külaliste suhtes tõeliselt avatud hoiakuga?
Mis tagab külalislahkuse või hea teeninduse? Teenindaja amet pole au sees Helen Sildna, Tallinn Music Week’i peakorraldaja Kui minu välispartnerid käivad Tallinnas, ei jäta ma iialgi juhuse hooleks seda, millisesse hotelli, restorani, kohvikusse või baari nad satuvad. Tallinnas sõltub väga palju sellest, kuhu sa satud, võib saada imelise kogemuse osaliseks, võib aga ka päris halvasti minna. Teenindaja amet ei ole meil au sees. Reisides vanas Euroopas, satume tihti restoranidesse ja baaridesse, mis on pereettevõtted, nad on uhked oma restorani üle ja tahavad, et nende koht oleks parim. Täiesti eraldi teema on muidugi eestlaste suhtlemisoskus või -valmidus. Klient ja turist tahab teenindussektoris suhelda isikutega, kes suudavad nende küsimustele vastata, ehk ka millestki muust rääkida, teisi kohti soovitada jne. Julgustaksin teenindussektori ettevõtete juhte palkama eelkõige meeldivaid inimesi. Kogemus tuleb tööga, avatud ja südamlikku suhtlusstiili on aga keerulisem õpetada. Klienti tuleb austada, teda ei tohi aga karta. Restoranitöötaja peab olema ise kõiki menüüs olevaid asju maitsnud.
Võõrandunud riigis külalislahkust ei ole
eb rõõmu, et olen seal üks osaline. Mulle on tähtis, et tuleval aastal oleks Tallinn tõesti külalislahke ja kaunis. Tuleb hakata selgitama, et küõõrustajad ja meil on au külalisi vastu võtta. Kultuuripealinn on kõikide jaoks ja see on meile suur au: oleme ju nii väike maa.»
Foto: Albert Truuväärt
ühistranspordis juba kolm aastat enne kultuuripealinna algust. Kõigis ühistranspordi jaamades olid kollastes vestides inimesed, kes kõiki abivajajaid aitasid. Näiteks Liverpooli suurim bussiettevõte saatis lennujaama oma töötajad, kes tervitasid lennult saabujaid ja juhatasid, millise bussiga reisijad oma soovitud sihtkohta jõuaksid.» Teenindussektorile korraldas Liverpool 2008 töötubasid, mis selgitasid, kuidas kultuuripealinn toimib ja millised on aasta tähtsündmused. «Pakkusime välja ideid, millega teenindajad saaksid oma klientidele personaalselt muljet avaldada,» meenutas Peterson. «Käisime töötajatega läbi muuseumid ja üritustepaigad, kuhu nad varem sattunud polnud, et nad saaksid oma muljeid ka külalistele jagada. Mõtlesime välja auhinna, millega parimaid teenindajaid in-
nustada. Hotellid treenisid oma töötajaid rollimängudega, et nood saaksid hakkama igasugustes olukordades. Tulemused ei lasknud end oodata. Liverpooli hotellid saavutasid suurima täituvuse Ühendkuningriikides.»
Parem teenindus toob rohkem raha Liverpool 2008 küsis inimeste arvamust restoranide teeninduse ja pakutavate roogade kohta. «Rõhusime peakokkade perfektsusearmastusele ning õhutasime neid ostma liha kohalikelt talunikelt kui kõige värskemat ja kvaliteetsemat,» seletas Peterson. «Samuti tooma menüüsse tagasi paljusid traditsioonilisi kohalikke roogasid. Kasu said kõik ‒ nii külastajad, restoranid, talunikud kui keskkond.» Liverpool tegi tööd ka takso-
juhtidega, sest taksojuht on tihti esimene kohalik, kellega külaline suhtleb, negatiivne mulje temast laieneb kogu linnale. «Suur galerii kutsus taksojuhid endale külla, pakkus neile hommikusööki ja viis siis näituseringile,» kirjeldas Peterson. «Paljud taksojuhid olid pärast külaskäiku nii õhinas, et nad osalesid moodsa kunsti kursusel. Sündmus oli nii ebatavaline, et see jõudis uudistesse.» Liverpool andis taksojuhtidele mitmes keeles teatmikke külalistele jagamiseks ning küsimustiku linna ja kultuurisündmuste kohta. Iga taksojuht, kes vastas 80% küsimustele õigesti ja viis vastused turismikeskusesse, sai tasuks T-särgi, mida võis teadliku juhi märgina kultuuripealinna aastal kanda. «Mõtlesime, et taksojuhid võiksid pakkuda kultuuritiire linna peal ja need kestavad eriteenusena siiani,» ütles Peterson. «Pööra-
sime tähelepanu ka taksojuhtide koolitamisele, kuidas saada hakkama ratastoolis või eriti nõudliku kliendiga. Taksojuhid mõistsid, et programmist ei saa kasu ainult linn, vaid ka nemad ise ‒ kliendid annavad näiteks rohkem jootraha.» Maaja Kallast kutsub kõiki sõbralikkuse nimel pingutama. «Kultuuripealinn on kõikide jaoks ja see on meile suur au: oleme ju nii väike maa,» rääkis Kallast. «Välismaalased külastavad kindlasti ka kõiki teisi linnu. Mulle on tähtis, et tuleval aastal oleks Tallinn külalislahke ja kaunis.» Tallinna külalislahkuse programmi viivad läbi nii professionaalid kui vabatahtlikud. «Programm on nii suuremahuline, et meil tuleb leida partner, kellega seda läbi viia,» seletas Mutli. «Programm kestab 2011. aasta keskpaigani, soovime, et suvel oleks juba tulemusi näha.»
5
Linnar Priimägi, kultuuripsühholoog Külalislahkus on kultuurinähtus, mis on seotud oma koduga. Kellel pole kodu, see ei saa olla külalislahke. Külalislahkusetus põhineb oma kodu tunde puudusel. Moonakas ei saa olla külalislahke, sest moonakal ei ole miskit oma, moonaka mentaliteet ütleb: mõisa köis, las lohiseb! Uuemal ajal iseloomustas säärane peremehetunde puudus Nõukogude elulaadi – inimene ei vastutanud oma töö eest. Kõige selgemini avaldus see teeninduses, kus tüüpiline reaktsioon oli: «A mis mina sinna teha saan, mis te minuga räägite?!» Niisugust suhtumist märkan Eestisse ja Tallinna tagasi hiilivat küll. Inimesed võõranduvad riigist. Võõrandunud riigis ei olda külalislahked, sest see riik on võõraste oma. Tallinna vanalinnas ei ole tallinlased enam külalislahked, sest vanalinn ei kuulu enam tallinlastele. Neil pole päeval
siia asja ning öösiti lõugavad nad Viru tänaval, otsekui viibiksid võõras linnas. Külalislahke ollakse millegi pärast – oma kogukonna au kaitsel. Sellest omainimesetundest peaks lähtuma iga «külalislahkuse kasvatamise programm». Külalislahke ollakse ainult kodus, mida peetakse omaks ning omade omaks. Kõik muu «külalislahkus» on «lahkus potjomkini külas» – turistidele lavastatav etendus, mitte mentaliteedi muutus.
Soomlased ja venelased peavad meid külalislahkemateks Evelin Tsirk, Tallinna Ettevõtlusameti Turismiosakonna juhataja 2008. aasta uuringu põhjal hindavad väliskülastajad üldmuljet oma Tallinna reisist kõrgelt ‒ 8,5 pallile (maksimum olnuks 10) ning teeninduskultuuri positiivselt ehk 3,4 palli (maksimaalne olnuks 4). Hinnangud külalislahkusele on keskmisest veidi positiivsemad venelastel ja soomlastel ning negatiivsemad rootslastel ja norrakatel. Vanalinna kõrval tuuakse väliskülastajate poolt kõige positiivsemate asjadena välja restorane ja meeldivat kogemust eestimaalastega, kuid samas nimetatakse ebasõbralikke klienditeenindajaid ja ebameeldivaid kogemusi kohalikega ka kui kõige negatiivsemaid asju. Tagasiside põhjal võib väita, et praegu on Tallinna teeninduskultuur lihtsalt väga ebaühtlase kvaliteediga ning ühes ja samas kohas võib samal päeval kogeda nii häid kui halbu emotsioone.
Tööandjad on teenindajate koolitamist vähendanud Harri Taliga, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Viimaste aastate majanduskriis on kahjuks tuntavalt kärpinud ka investeeringuid töötajate suhtlus- ja teeninduskvaliteeti. Kui varasematel aastatel korraldati mingil määral teeninduseks vajalikke keelekoolitusi, siis nüüd on tööandjad vähendanud kõiki võimalikke väljaminekuid. Sisuliselt võib öelda, et täna loodetakse eelkõige inimeste endi õppimisvõimele ja keele omandamisele töö käigus. Seetõttu tuleb külalislahkuse programm teenindusettevõtete jaoks kindlasti väga õigel ajahetkel ja toob loodetavasti meie teeninduskultuurile palju kasu.
6
MULTIKULTUUR
Kirjandusvõistlus ootab lugusid Tallinna kui merelinna kohta Andreas Sepp
Andreas.Sepp@tallinn2011.ee
Kuni 2011. aasta maini võivad kõik kirjutamishuvilised mõtiskleda mere, ranna ja kalda teemadel ning kirjutada vastavasisulise lühiloo. Kuues keeles toimuva võistluse parimatel avaneb võimalus võita auhind ja oma teos avalikult mõnes Tallinna rannas ette kanda. Idee sellise võistluse korraldamiseks tuli Austriast pärit dr Peter F. Vyskovsky käest: «Sooviksin, et kogu maailm kuuleks Tallinnast rohkem. Kultuuripealinnana on just nüüd selleks parim aeg, eriti veel arvestades Eesti tuntust e-riigina,» selgitas dr Vyskovsky kuues keeles peetava võistluse tagamaid. Saksamaal alguse saanud veebipõhise lugudekogumiku E-stories tegemistes osalemisele lisaks sai ta inspiratsiooni sellise võistluse korraldamiseks ka perekondlikul tasandil. Nimelt on ta abielus soomlannaga ja abikaasa kodumaad külastades on ta avastanud enda jaoks ka naaberriigi Eesti. «Eesmärk on viia virtuaalmaailm rahva juurde tagasi ja seda me ka teeme, sest parimate lugude autoritel avaneb võimalus oma teos järgmisel suvel avalikult mõnes Tallinna mereäärses kohas ette kanda, » tutvustab dr Vyskovsky veel ühte võistluse kandvat ideed. Tema sõnul on klassikalise õppe tulevik paljuski seotud sellega, mil viisil see haakub praegu veel lapsekingades oleva elektroonilise õppe arenguga. «Teadmisi ja kogemusi peaks jagama, et lugejad saaksid lugude üle rõõmustada ja kaasa mõelda, » toob ta välja elektrooniliste kirjandusvõistluste ühe olulise lisanüansi. Kui külastada võistluse kodulehte, siis selgub, et erilisi kriteeriumeid sellel osalemiseks ei ole ei lugude täpse mahu ega kuupäevade osas. See on dr Vyskovsky sõnul taotluslik, et lasta võistlusel kulgeda oma rada pidi ja et oleks hiljem võimalus reglementi vajaduse korral võimalikult lihtsalt ümber teha. Teada on aga see, et hiljutise seisuga pole septembris alanud võistlusele laekunud veel ühtegi eesti keeles esitatud tööd. Eestikeelsete lugude suur osakaal pole aga eraldi eesmärk: «Kui praegu on laekunud kahekohaline arv töid, siis see on piisav, et auhindu välja jagada. Meie eesmärk on aga kolmekohaline arv võistlustöid. Võimalusi on piiritult, sest näiteks E-stories koondab viimase kümne aasta jooksul postitatud 12 000 autori töid ja oleme ka neil palunud osaleda, » selgitab dr Vyskovsky. Lugusid saab esitada inglise, eesti, soome, saksa, vene ja rootsi keeles, nende pikkus võiks olla vähemalt 1–2 lehekülge. Rohkem infot võistluse ja osalemise kohta leiab aadressilt http:// tallinn.e-stories.org/
Reede, 29. oktoober 2010
Välisnoored: Eestis puuduvad ühised peresöömaajad
Tallinn olevat kui keskaegset eluolu matkiv muinasjutumaailm, kuid võõrastega suhtlemist häirib meie eesti keele kesksus. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Õpilasvahetusorganisatsiooniga YFU sel kooliaastal Tallinnas õppivate välismaa noored veedavad oma vaba aega muuhulgas koorilaulu ja tsirkusetrikkidega, oma siinsetelt koolikaaslastelt ootavad nad eelkõige rohkem avatust. «Pereelu on Eestis väga vaba, sest kuigi kõik elavad ühe katuse all, on ühist läbikäimist tunduvalt vähem kui näiteks Saksamaal,» toob suurima kultuurilise erinevusena võrreldes kodumaaga enda jaoks välja Valentin Donath, üks kümnekonnast YFU-ga Tallinnas või selle lähiümbruses õppivast välismaa keskkoolinoorest. Valentin koos teise vahetusõpilase, Šveitsist pärit Adrieniga on aga Eestisse tuleku üle väga rõõmus, sest nad saavad siin näiteks lihvida oma koorilauluoskusi ning ehk isegi laulupeol esineda. Nõmme Gümnaasiumis
õppiva Valentini siinne lemmiklaul on Ruja «Rahu» ja lisaks koorilaulule on ta kooliväliselt tegev veel Arsise Kellade Kooris. Kui Valentini ja Tallinna 32. Keskkoolis õppivat Adrien Borruati pani kooliaasta alguses eestlaste ükskõiksus perekondlike koosviibimiste planeerimisel imestama, siis nüüdseks on nad sellega harjunud. «Igaühel on oma asjad ajada, kuid mulle see sobib, kuna ka mul endal on palju asju teha,» hindab Valentin eestlaste pragmaatilisust. Õhtusöögilauas aetava jutu vähesus pani kõigepealt imestama ka Vändras õppiva soomlanna Riikka Kokko, kuid otseselt see teda ei häiri. Ehk on asi ka selles, et ta on õppeaasta algusest alates juba mitmel korral kodus Soomes käinud ja seetõttu ei tundu kultuuridevahelised erinevused veel
«Asjaajamine internetis ja mobiiltelefoniga näitab eestlaste praktilisust.» nii suured. Samas on need paar kuud olnud piisavalt pikk aeg, lükkamaks ümber ta eelarvamust
soomlaste ja eestlaste suure omavahelise sarnasuse kohta.
Eestlased eelistavad suhelda emakeeles Kuna YFU võimaldab lisaks välismaa noorte Eestis õppimisele ka nende eestlastest eakaaslastel pooleks aastaks või aastaks mujale kogemusi omandama minna, siis said võimaluse välismaal elamisega kaasnevate kultuuriliste iseärasuste kohta sõna sekka öelda nemadki. Praegu YFU juures vabatahtlikena tegutsevad eestlased Aile Akko, Silvia Juhansoo ja Henri Lempu õppisid kõik eelmisel aastal Saksamaal ning nende kogemuste põhjal võib tõdeda, et Eesti noortel tuleb välismaal elades sealsete noortega suhtlemine välja päris hästi. Kindlasti on siin roll ka eestlaste kombes oma tegemisi jooksvalt planeerida ja ellu viia ‒ Aile sõnul kavandatakse näiteks Saksamaal perekondlikke tegemisi ette umbes kolm kuud. «Eesti juures armastan vabadust ja spontaansust,» võtab Henri tagasiulatuvalt oma kultuurivahetuse kogemuse kokku. Valentin, Adrien ja Riikka seevastu loodavad, et meie noorte paljukiidetud võõrkeelte oskus leiaks tihemini kasutust ka kodumaal ‒ nimelt kippuvat nad välismaalastega suhtlemise asemel eelistama emakeelset vestlust rahvuskaaslastega.
Samas tunduvad välismaa noored sellise olukorraga siiski rahul olevat, sest ühelgi kolmest välismaalasest intervjueeritust ei ole seni tulnud pähegi YFU-väliselt teisi sakslasi, šveitslasi või soomlasi otsida, mis siis, et YFU kontorist on näiteks nii Šveitsi maja kui ka Saksa saatkond vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel, Tallinnas elavatest ja siia reisivatest soomlastest rääkimata. Hiljemalt jõuludeks peaks Valentinil, Adrienil, Riikkal ja veel 32-l YFU-ga Eestis vahetusaastat veetval noorel olema keelebarjäär kadunud ja eesti keel suus. 1951. aastal Saksa-USA õpilasvahetusest alguse saanud YFU-s on vaat et kohustuslik, et õpilane õpib hiljemalt paari kuuga vahetusmaa keele suhtlustasandil selgeks.
Maagiline Tallinn Eestlaste panust sellesse liikumisse hinnatakse kõrgelt, sest 28.‒31. oktoobrini peetakse YFU Eesti eestvedamisel Tallinnas organisatsiooni Euroopa harude konverentsi, millega tähistatakse ka 25 aasta möödumist YFU Euroopa-siseste õpilasvahetusprogrammide algusest. Selle aja jooksul on Valentini, Adrieni ja teiste kombel ajutiselt mõne teise Euroopa riigi koolipinki istunud rohkem kui 10 000 keskkoolinoort. Kui näiteks eestlaste seas on sa-
geli populaarsem õppida vahetusaastal Euroopast eemal, siis ei Valentin ega Adrien näinud põhjust, miks peaks eksootilise kogemuse saamiseks ilmtingimata teise maailma otsa minema. «Euroopas on lihtsalt niivõrd palju erinevaid paiku,» selgitas oma valiku tagamaid vabal ajal lisaks laulmisele ka siinsete noortega tsirkusetrikke harjutav Adrien. Eesti kasuks otsustama mõjutas teda kindlasti ka siinse YFU pakutav spetsiaalne õppeprogramm filmihuvilistele, millega võrreldavat leidub lisaks Eestile Euroopas veel vaid Belgias. Tallinn on filmihuvilisele šveitslasele käeharjutamise mõttes kindlasti hea valik, sest peagi algab siin ju järjekordne Pimedate Ööde Filmifestival, millest Adrien loodab osa võtta nii palju kui võimalik. Kuigi vahetevahel igatseb Adrien koduse Šveitsi šokolaadi järele, on ta üldjuhul oma uuest kodulinnast suures vaimustuses: «Siin on nii lahe, nagu oleks puhkusereisil. Kõik on nii maagiline, inimesed tahavad olla tagasi keskajas.»
Internet ja vahetusjalatsid Adrien nõustub, et sarnaselt Tallinnale ümbritseb teda ka Šveitsis sajanditevanune linnakultuur. Võrreldes Šveitsi linnadega osatakse siin aga lisaks majade eksponeerimisele neile ka ehitiste ümber toimetavate inimeste näol elu sisse puhuda. Lisaks Tallinna vanalinnale avaldavad Adrienile, Valentinile ja Riikkale Eestis muljet veel meie lauge maastik ja sellest tulenev kommunikatsioonivahendite kiire levik. Valentini sõnul rõhutab asjaajamise internetti ja mobiiltelefonidesse ülekolimine ilmekalt eestlaste praktilisust, mis avalduvat veel näiteks ka meie kombes koolides vahetusjalanõusid kanda. Kel soovi noortele välismaalastele ise aastaks oma kodu avamise teel Eestit tutvustada, külastagu aga YFU Eesti kodulehte ning uurigu sealt vahetuspereks olemise võimalusi. Mingit tasu see ei nõua, küll aga avaneb lisaks teiste kultuuride tundma õppimisele võimalus (taas) avastada ka Eestit.
Esimene lumi tegi meele võrdselt rõõmsaks nii välismaa kui ka Eesti YFU vahetusõpilastel. Vasakult paremale praegu Eestis õppivad Riikka Kokko (Soome), Adrien Borruat (Šveits) ja Valentin Donath (Saksamaa) ning eelmisel aastal Saksamaa keskkoolides õppinud eestlased Aile Akko, Henri Lempu ja Silvia Juhansoo. Foto: Albert Truuväärt
VÄLISMAA
Reede, 29. oktoober 2010
Vilnius näitas, kuidas pidada pidu katku ajal
Euroopa Uue Teatri auhind antud!
Essen ei tahtnud saata oma esindajat Vilniusse kultuuripealinna võtit vastu võtma. Oliver Õunmaa
Leedu esmamainimise 1000. aastapäeva tõttu puhkes riigis suur tüli, mis majanduskriisi süvenedes ähvardas Vilniuse kultuuripealinna üritustest ilma jätta. Kõigi ootuste kohaselt pidi 2009. aasta saabumine olema kogu Leedu rahvale tähtis sündmus. Tähendas see ju Leedu esmamainimise tuhandendat aastapäeva ja pidi näitama Vilniust kui esimest endisest Nõukogude Liidust pärit kultuuripealinna. Kuid just ümmargune juubel peitis endas tüliõuna. Teised Leedu piirkonnad nurisesid üha rohkem, et pidutsema ei peaks mitte ainult Vilnius, vaid kogu Leedu. Tagajärjeks oli tüli kompetentsi ja raha jagamise pärast. Ametkonnad vaidlesid, kas kultuuripealinn on Vilniuse või Leedu projekt ja millised finantsid peaksid voolama kust kuhu. Nii pidi lõpuks isegi edukat kultuuripealinna Liverpooli juhtinud kultuuripealinnade valimiskomisjoni esimees sir Robert Scott hüüatama: «Vilnius on katastroof, see linn pole suuteline ürituste jaoks raha kokku saama!» See juhtus siis, kui Vilnius Euroopa Liidult aina rohkem abi küsis. Kuna kultuuripealinn pidi oluline olema kogu riigile, siis vaieldi ka, kes on kultuuripealinna korraldamisel tähtsam, kas valitsus või Vilniuse linnavalitsus. Linna ja riiki juhtisid rivaalitsevad erakonnad, kes ei suutnud ka kultuuripealinna korraldamisel koostööd teha ega üksmeelt leida ‒ seda enam, et ukse ees olid Leedu parlamendivalimised, mis süvendasid ka ebakindlust kultuuripealinna rahastamisel.
Korruptsioon ja võlad Segadust rahastamisel ja asjade korraldamisel tekitas veel asjaolu, et keegi ei teadnud, kas sihtasutus allub linnale või riigile. Olukord lahenes veebruaris 2009, kui loodi sihtasutuse juhatus, mille esimeheks sai Vilniuse abilinnapea, kolm liikmekohta jäi linnale ja kaks kultuuriministeeriumile. Euroopa komisjoni raport toob välja, et Vilnius 2009 sihtasutust ennast hakati looma liiga hilja, alles 2007. aastal, mil paika pandi kolm direktorit ‒ kõige eest vastutav programmidirektor, kes seadis kunstilised sihid, asedirektor, kes vastutas ja juhtis administratsiooni, ning kommunikatsioonijuht. Lisaks juhatusele tahtsid aga sõna võtta ka nõuandekoda ja kultuuripealinna asutajate kogu, paika ei olnud pandud, kes mida otsustab ja kelle otsusel milline kaal on. Kultuuripealinnale mõjus tagasilöögina, kui Leedu valitsus sundis veebruaris oma kohalt lahkuma projekti koordinaatori Elona Bajorinienė, kes oli juba välismaal tuntud ja Vilnius 2009 sümboliks kujunenud. Bajorinienėt süüdistati raha kantimises ja korruptsioo-
7
Tallinn 2011 programmipartner Kristian Smeds sai Euroopa Uue Teatri Auhinna. Euroopa Uue Teatri Auhinda (Europe Prize New Theatrical Realities) antakse välja üheskoos Euroopa Teatriauhinnaga, mis asutati 1986. aastal Euroopa Komisjoni pilootprojektina Jacques Delors’i presidentuuri ajal. Esimese auhinna patroon oli Melina Mercouri, kes algatas ka Euroopa kultuuripealinnade liikumise. Euroopa Uue Teatri Auhinnaga soovitakse julgustada uusi trende ja initsiatiive Euroopa draamakunsti kõigis vormides ja väljendustes. Valikul arvestatakse kandidaadi kogu tööd, selle innovatiivset iseloomu ja originaalsust. Auhinna saajaks võib olla trupp, teater, ansambel või üksikisik. Smeds on Soome näitekirjanik ja lavastaja, kes tunneb ennast kodus oma tegelaskujude sisemaailma portreteerimisel, aga ka ühiskonna kaugemate nurkade näitamisel. Smedsi lavastused on metsikud, energilised, täis paljusid erinevaid hääli ja laialdast teatritehnika valikut ning neid saab mitmeti tõlgendada. Kristian Smedsi lavastatav «Karamazovite klann» esietendub Kultuurikatlas 1. oktoobril 2011.
Moeloojate koostöö masu kiuste Teos jääskulpuuride näituselt «Jäine barokk» Vilniuse linnatänavatel 21.–28. veebruarini 2009. nis ning raha liikumist sihtasutuses asus uurima prokurör. Kas antud juhul oli tegemist olnud just korruptsiooniga või mitte, kuid kultuuripealinna sihtasutusel oli tekkinud 2008. aastal 150 000 euro suurune võlg, mille Vilniuse linnavalitsus lõpuks kinni maksma nõustus. Igatahes jäi Bajorinienė tagandamise tõttu ära ka endiste kultuuripealinnade esindajate märtsis toimuma pidanud mitteametlik kohtumine Vilniuses. Sihtasutuse võtmeisikute ja meeskonnaliikmete vahetumine muutus mitmesuguste raskuste tõttu edaspidi reegliks. See mõjutas tugevasti ürituste korraldamise järjepidevust, sest iga uus inimene vajas sisseelamisaega. «Iga kord, kui Vilniust külastasin, oli seal uus inimene, kellega ma rääkima pidin ja kes kultuuripealinnast ja eelnenust suurt midagi ei teadnud,» kommenteeris olukorda Scott.
Vilnius peletas turistid Raskustest enim raputas Vilniust kultuuripealinnana just lahti pääsenud ülemaailmne majanduskriis. See mõjus tugevasti eelarvele, mis oli varasemate kultuuripealinnade omast niigi kõige väiksem. 40% eelarvekärbe vähendas rahastust 40 miljonilt litilt 25 miljoni litini. Omavalitsused ega riik ei suutnud anda nii palju raha, kui eelmisel aastal lubatud. Euroopa komisjon saatis 2008. aasta keskel oma eksperdi Vilniuse olusid hindama ja kutsus järgmise aasta alguses suisa Leedu kultuuriministri «vaibale», nõudes selgitusi, miks ei saada kriisiga rahuldavalt hakkama. Levisid kartused, et Vilnius jä-
tab kultuuripealinna üldse ära. Rahapuudus mõjutas kõiki valdkondi. Juba enne kultuuriaasta saabumist kommenteeris ajakirjandus: «Mida lähemale Vilniuse kultuuripealinna aasta tuleb, seda selgemaks saab, et projekt ei suuda meelitada turiste suurimasse Balti riiki. Korduvad raha kõrvaletoimetamisest ja raiskamisest rääkivad pealkirjad muudavad olematuks kogu Vilnius 2009 pingutuse.» Tagantjärgi võib öelda, et kõige kurjemad olid kohalikud lehed, ülejäänud Euroopa on suhtunud Vilniusesse siiski viisakalt. Linna tagasilöökidest kirjutab vaid üks Euroopa komisjoni raport ja sedagi üsna delikaatselt. Ebaõnnestumistest rääkimisest veel halvem saab reklaami mõttes olla aga vaid see, kui linnast üldse ei räägita, ja inglisekeelsest meediast just niisugune mulje jääb. Mainiti küll, et Vilnius oli kultuuripealinn, lisati ka mõned tähtsündmused, kuid sellega asi piirduski. Pärast Bajorinienė eemaldamist polnud välismaa meedial ka enam tuntud kontaktisikut. Niisiis kujunes põletavamaks teemaks majanduskriis kui kusagil Leedus asuv kultuuripealinn. Vilnius oli kindel, et 2009. aasta toob kaasa turistidest ummistunud hotellid. Kui aga kultuuriaasta kätte jõudis, oli hotellide täituvus tipphooajal ja potentsiaalselt kõige atraktiivsemate kultuuriürituste aegu eelmise aastaga võrreldes 21,8% langenud. Kriisi ajal nappis Vilniusel niigi
kõigeks raha ja seda polnud juurde tulemas ka turistidelt. Leedu hotellide ja restoranide liidu president Evalda Šiškauskienė osutas, et Leedu valitsus ei näinud küllalt vaeva kultuuripealinna reklaamimisega välismaal. «Maailma turismikaardil ei ole Leedu kohta üldse mingit positiivset märget,» rääkis Šiškauskienė väljaandele Baltic Reports. Vilnius 2009 uuel direktoril Rolandas Kvietkauskasel jäi üle ainult nõustuda, et jah, korraliku reklaami pole tõepoolest tehtud. «Me ei saa linna reklaamida eel-
«Tagantjärgi võib öelda, et kõige kurjemad olid kohalikud lehed, ülejäänud Euroopa on suhtunud Vilniusse siiski viisakalt.» arvekärbete tõttu,» möönis Kvietkauskas. Terve kommunikatsiooni- ja reklaamirida oli ju 2009. aastal eelarvest maha tõmmatud. Kõige tipuks kukkus kokku Leedu rahvuslik lennufirma flyLAL ja ka Air Balticul ei läinud hästi. See muutis Vilniuse kalliks ja ebamugavaks sihtpaigaks, sest otseühendus tähtsamate Euroopa linnadega suuremas osas katkes. Tuli lennata Riia kaudu. Raskustest hoolimata käis Vilnius välja 100 projekti ja 1500 üritust, mis olid mõeldud 1,5 miljonile külastajale. Sündmused olid jagatud seitsmeks. Kõigepealt eriüritused nagu tänavamuusikute päev või kunst
Foto: Darius Mataitis / Scanpix
ebatavalistes kohtades, teiseks konverentsid nagu 22. Euroopa kultuuriajakirjanike kohtumine, Euroopa kunstiprogramm oma näituste ja kontsertidega, kultuuri (taas)avastamise programm, «Elava ajaloo» üritused nagu «24 tundi Nõukogude Liidus, ellujäämise draama Nõukogude punkris». Kolmandaks planeeriti programmi rahvaüritusi, mis pidid olema mitmesuguste kogukondade, põlvkondade ja sotsiaalsete gruppide initsiatiiv. Rahvaüritused pidid arendama integratsiooni ja vastastikust mõistmist.
Rahvaüritusi kärbiti 2009. aasta veebruaris ja märtsis, pärast Kvietkauskase direktoriks määramist, hakkas selguma, mille arvelt kava kärbitakse. Enamik kunstiprogrammidest jäi alles, kuid suurele osale rahvaüritustest tõmmati kriips peale. Kunstiüritused kuulusid Euroopa kunstiprogrammi ‒ see tähendas suuremaid üritusi ja lepinguid rahvusvaheliselt tuntud kunstitegijatega. Rahvaüritustest jäid kavasse väikesed ja sellised, mille puhul olid siduvad lepingud juba sõlmitud. Sihtasutus võttis niigi tihti riski, sõlmides lepinguid, ilma et oleks kindel, kas projekte saab rahastada. Hästi mõjusid 300 eraettevõtte toetused, iga firma valis toetamiseks välja oma ürituse(d). Kõiki takistusi arvesse võttes väärib imetlust, et kultuuripealinn Vilnius 2009 siiski toimus. Siiski pidas tiitli ülevõtjaks määratud sakslaste kui tuntud korraarmastajate linn Essen Vilniust ebaõnnestunuks. Nii ebaõnnestunuks, et keeldus alguses oma esindajatki sinna sümboolset kultuuripealinna võtit vastu võtma saatmast.
Armastusest Pierrot vastu – nii võiks kokku võtta Oksana Tanditi uue, juba 10. kollektsiooni inspiratsiooniallika. Oksana Tandit lõi oma uue kollektsiooni, mõeldes selle kokkusobivusele inglise moebrändiga Mulberry, mis jõudis oktoobrikuus oma luksuslike nahkaksessuaaridega lõpuks eestlasteni. Üheskoos hakatakse pidama ka Tallinna vanalinnas asuvat Süda-nimelist butiiki. Tandit rõhutas, et tema kollektsioonide esitemine koos Mulberry aksessuaaridega on talle suur au! „Jagame oma suhtumises disaini ühesuguseid väärtusi: traditsioonide austamine, kaasaegsus, kvaliteet, stiilipuhtus ning tähelepanelikkus kliendi suhtes.“ Kollektsiooni kuuluvate tualettide esitlus toimus Nukuteatri nukumuuseumis. Jääb loota, et Tanditi algatus leiab järgijaid ka teiste Eesti andekate moeloojate hulgas, kes, trotsides raskeid majandustingimusi, otsivad koostööpartnereid loomingu tegemiseks ja esitlemiseks ka välisriigist, mitte ainult Eestist. Mis üksi võib tunduda võimatu, on koostööna võimalik!
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 29. oktoober 2010
Juubelinäitus «Endla 100»
9 23. oktoobril täitus kutselisel Endla teatril 99 aastat ja algas teatri 100. juubelihooaeg. Selle puhul seati Endla teatrisse üles teatri sajandale hooajale pühendatud väljapanek, mis heidab kahekümne kahe lavastuse kaudu pilgu kutselise Endla teatri tegutsemisaastatele.
TEATER
di üliõpilased. Sissepääs tasuta.
30. oktoober 19.00 teater Ugala väikene saal, esietendus Tom Ziegler «Grace ja Glorie». Tõlkija Maarja Aaloe-Laur, lavastaja Indrek Sammul, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundus: Peeter Konovalov, mängivad Leila Säälik ja Kadri Lepp. 3. november 19.00 Sadamateater, esietendus «Rumm ja viin». Conor McPhersoni esiknäidend «Rumm ja viin» on ühe noore mehe monoloog naistest, lastest, alkoholist ja valikutest. Laval saavad kokku aastatepikkune kassiahastus, Ott Sepp, Rumm ja Viin ning elu ise. Autor Conor McPherson, tõlkija Martin Algus, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Liina Unt. Osades Ott Sepp.
30. oktoober 16.00 Väravatornis Hortus Musicus: Tudengivembud ja kuldsed kingad. Saksa kõrgrenessansi laulu- ja tantsumuusika. J. H. Schein, E. Widmann, M. Praetorius, S. Scheidt.
lavastaja Tiit Palu) ning peeneid inimelu ja -suhete lahtiharutusi nagu «Epp Pillarpardi Punjaba potitehase» lavastused (1974, lavastaja Kaarin Raid, ja 1991, lavastaja Priit Pedajas), «Tramm nimega Iha» (1972, lavastaja Kaarin Raid) või «Kes kardab Virginia Woolfi?» (1977, lavastaja Adolf Šapiro). Endla teatri sammassaalis eksponeeritav juubelinäitus «Endla 100» kolib pärast 20. novembrit teatri koridoridesse, kuhu jääb püsinäitusena teatrikülastajatele vaatamiseks üles kogu hooajaks. Käesoleval sügishooajal tuleb välja neli uuslavastust: «Põletus», «Külmale maale», «Teatri-
komöödia» ning «Timbulimbu ja talv». Küünis lavale tulev Wajdi Mouawadi draama «Põletus» (lavastaja Tiit Palu) on puudutav lugu täiskasvanud lastest. Sügishooaja esimene suure saali uuslavastus oli «Külmale maale» (lavastaja Ingomar Vihmar), mis on järg populaarsele lavastusele «Kokkola». Selleaastane jõululavastus «Timbulimbu ja talv» (lavastaja Andres Noormets) räägib tüdruk Timbulimbust, lumest ja lumeveskist. Juubelihooaja viimane uuslavastus «Teatrikomöödia» (lavastaja Enn Keerd) viib publiku teisele poole eesriiet ja laseb näha, kuidas tuuakse publiku ette üks lavastus.
Lastekoor, vilistlased, koormeistrid Lii Leitmaa ja ÕnneAnn Roosvee, Tallinna Kammerorkester, dirigent Toomas Vavilov. Kasutatakse Reti Saksa illustratsioone raamatule “Hingelind”.
ever». Elis Saareväli isikunäitus, mis tegeleb üksilduse temaatikaga. Saareväli eesmärk ei ole anda hinnanguid või otsida lahendusi. Teda paelub välja valitud tegelaste veidrus – põhjus, miks nad on üksi jäänud.
balikku kontseptualiseerivad Leo Rohlin, Marget Tafel, Mati Karmin, Anu Hint, Lylian Meister, Katarina Meister, Piret Hellamaa, Kristel Kaerma, Ave Nahkur, Karl-Martin Sinijärv ja Hardi Volmer.
3. november 19.00 Estonia Teatri Talveaed, «Tahan olla öö». Glamuursel ja omanäolisel kontserdil kõlab Piazzolla muusika ning igihaljad jazzi- ja swingimeloodiad, mille omal ajal laulsid tuntuks Frank Sinatra, Marilyn Monroe ja Nat King Cole ning tänapäevastest artistidest Robbie Williams ja Michael Buble. Olete oodatud väikesele muusikalisele rännakule aegadesse, kus iga naine soovis olla Marilyn Monroe ning iga mees Frank Sinatra. Esinevad Lauri Liiv (laul), Margus Vahemets (klarnet), Vanemuise teatri keelpillikvartett koosseisus Kristiina Birk (viiul), Kaidi Ugandi (viiul), Hanno-Mait Maadra (vioola), Marina Peleševa (tšello).
26. oktoober kuni 10. november Y galerii (Küütri 2, Tartu), Anna-Stina Treumundi näitus «Mina, sina ja kõik, keda me ei tea». Näitusele on välja pandud Anna-Stina Treumundi fotod ja videod. Inimesi on pildistatud nende endi intiimses keskkonnas, kuid näituse sõnum lesbiliste naiste kogukonnast on üldistus, kokkuvõttev kaader. AnnaStina Treumund on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia erialal ning esitlusele tuleva näitusega kaitsnud Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi fotograafia erialal. Näitus on tasuta!
29. oktoober – 2. jaanuar 2011 KUMU kunstimuuseumis videokunstinäitus «Kõik saab korda». Näitusel on väljas kaheksa videoinstallatsiooni seitsmelt autorilt, kelle hulgas on nii klassikaprooviga rahvusvahelisi superstaare, tõusvaid tähti kui ka kohalikke tuntud nimesid. Väljapanek annab ülevaate klassikalise videokunsti parimatest stiilinäidetest, tehes seda läbi temaatilise fookuse.
31. oktoober 10.00 Kaarli Kirik Missa/Jumalateenistus armulauaga, Usupuhastuspüha
OOPER 29. oktoober 19.00 Rahvusooper Estonia, esietendus «Boheem». Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses. Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto Henri Murgeri romaani «Scènes de la vie de bohème» ainetel. Muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer. Dirigendid: Risto Joost, Mihhail Gerts. Lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael).
MUUSIKA 29. oktoober 15.15 Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus Eduard Tubina kooriteosed. EMTA segakoor, dirigendid: Tõnu Kaljuste ning EMTA dirigeerimise eriala ja koolimuusika instituu-
31. oktoober kell 14.00 Pärnu Raekoda, Eesti Kammermuusika. Kuldar Sink: Süit nr 1 sooloflöödile, Veljo Tormis: Kümme haikut, Erkki-Sven Tüür: Dedication, Andrus Kallastu: Welt gebaut ist Repoo Ensemble. Solistid: Kai Kallastu (sopran), Leonora Palu (flööt), Aare Tammesalu (tšello), Andrus Kallastu (klaver, dirigent). Vestlusringis Leonora Palu, Kai Kallastu, Aare Tammesalu ja Andrus Kallastu. 31. oktoober 15.00 Vene Kultuurikeskuse suures saalis Klassikalise muusika festival. 31. oktoober kell 16.00 EMTA kammersaal, kontserdisari JUBILATE – Jaan Õun 65. Sissepääs tasuta. 2. november kell 19.00 Kaarli kirikus Hingedepäeva kontsert – RAM ja Liepaja Sümfooniaorkester. 2. november 19.00 Tallinna Jaani kirik, Tallinna Filharmoonia uus kirikumuusika sari Viva Ontario!/Hingedepäev – Hingelinnud I esiettekanne. Muusika Rein Rannap, tekst Indrek Hirv. Solist Bonzo. Kaasategevad: ETV Mudilaskoor,
29. oktoober kell 18.00 Pirita Vaba Aja Keskus, kinoõhtu: Luc Jacquet’ «Rebane ja laps». Film räägib 10-aastasest tüdrukust, kes tahab sõbruneda kooliteel kohatud rebasega. Algab kannatust nõudev ettevõtmine rebase usalduse võitmiseks, mille jooksul laps mõistab, et sõprusel loomadega on piirid. Filmis on väiksemaid ja suuremaid rolle mitmetel loomaliikidel ning vaatajaid lummatakse meisterliku kaameratöö ja efektidega. 30 – 31. oktoober 2010 Athena keskuses, Noorte amatöörfilmide festival NAFF 2010. Kahe festivali võistluspäeva jooksul näeb kinolinal kuni 26-aastaste noorte omaloomingut. Festivali teise päeva lõpus kuulutab žürii välja filmiparemiku ja kätte antakse auhinnad. Festivalil toimuvad ka seminar-loengud eesti filmimaailma tegijatelt ning filmitegemise töötoad.
30. oktoober 19.00 EMTA kammersaal kammermuusika kontsert. Nata-Ly Sakkos, tema sõbrad ja õpilased: Vello Sakkos, Toivo Peäske, Kaisa Helena Zigurs, Liisa Maria Zigurs, Toomas Vavilov, Rait Erikson, Mari Targo, Liina Zigurs, Andreas Lend. Sissepääs tasuta.
5. november 19.30 Kanuti Gildi saal, Polygonteatri esietendus «Lahkumised/ Paccтавания». Dramaturg, kujundaja, lavastaja: Tamur Tohver. Osades: Elina Pähklimägi, Jekaterina Nikolajeva, Natali Lohk, Aleksandr Kutšmezov, Dmitri Hartšenko, Meelis Rämmeld.
Kakskümmend kaks pannood tutvustavad sõnas ja pildis igaüks ühte omanäolist lavastust, mis Endla teatris möödunud hooaegade jooksul lavale on jõudnud. Tegemist on lavastustega, mis said oluliseks Endla arenguloos ja pälvisid tähelepanu ka Eesti teatrimaastikul. Peamine rõhk on rikkalikul fotomaterjalil, mis Endla teatri ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivist on kogutud. Valikust leiab näiteks mastaapseid töid nagu «Lood Viini metsadest» (1983, lavastaja Ingo Normet), «Täieline Eesti Vabariik» (1992, lavastaja Merle Karusoo) või «Mis värvi on vabadus» (2005,
4. november 19.00 Estonia Teatri Talveaed, Straussist Valgreni. Operetimuusika õhtu parimate lauludega Straussi, Lehári, Kálmáni jt heliloojate tuntud operettidest koos tšaardašite ja humoorikate vahetekstidega. Esinevad Valentina Taluma (sopran), Mati Kõrts (tenor), ansambel Evergreen koosseisus Toomas Bubert (viiul), Vambo Pikknurm (tšello), Piia Paemurru (klaver). Õhtut juhib Vambo Pikknurm.
KINO 25. oktoober kuni 4. november kino Artis, «Üks üsna leebe mees». Hans Petter Molandi 2010. aasta komöödia ühest üsna leebest mehest, kelle kannatus pannakse proovile. Stsenarist Kim Fupz Aakeson. Osades: Stellan Skarsgård, Bjørn Floberg, Gard B. Eidsvold, Jorunn Kjellsby, Jan Gunnar Røise, Jannike Kruse, Aksel Hennie, Kjerstin Holmes, Julia Bache Wiig.
3. november 18.00 Kumu auditooriumis Kumu Dokumentaal: William Hogarth. Novembrikuu filmisari lähtub näitusest «John Constable. Victoria & Alberti muuseumi kogudest» ja toob vaatajani filmid, mis tutvustavad inglise maalikunsti klassikute elu ja loomingut. William Hogarth (1697–1764) oli 18. sajandi Inglismaa üks silmapaistvamaid kunstnikke, kes teenis elatist humoristina ja kelle satiirilised, kaasaja kombeid ja ühiskonda pilkavad maalid ning graafikasarjad saavutasid suure populaarsuse üle Euroopa. Filmiseanss on tasuta!
NÄITUS 22. oktoober – 09. november Vaal galeriis Elis Saareväli näitus «I need You more than
27.oktoober – 06. november Keraamikagaleriis käsitööküünalde väljapanek «Hingedeaeg». Keraamikagalerii keraamikud on hingedeajale mõeldes valmistanud eripalgelisi küünlaid.
25. oktoober – 23. november 2010 Uue Kunsti Muuseumis (Esplanaadi 10, Pärnu) Kadri Kaerma ja külalised. «Vibalik 25» Näitusel kohtuvad paljud kunstiliigid: keraamika, nahakunst, tekstiil, klaas, skulptuur, mööblikunst, maalikunst, moekunst, floristika, luule jne. Esindatud on kõik eesti kunstnike generatsioonid. Vibalik on Kadri Kaerma loomingus püsinud juba veerand sajandit. Ta on teinud kaasa kõik meeleolumuutused ja arengud viimase 25 aasta Eesti keraamikakunstis ja esineb näitusel kümnel eri moel. Vi-
TANTS 29. oktoober kell 19.30 Kanuti Gildi saalis esietendus, Alissa Šnaideri «Neon nails and plastic hair». Idee, esitus: Alissa Šnaider, muusikaline kujundus: Renzo van Steenbergen, dramaturgiline abi: Anders Härm. NB! Etendus on inglise keeles! Toimub samal õhtul ja koos Nele Suisalu etendusega «KODU(tus)IGATSUS».
30. oktoober 19.00 Vanemuise suur saal, esietendus «Mowgli». «Mowgli» on tantsulavastus teismelisest poisist, kes otsib oma kohta ja oma mina suures inimdžunglis. Helilooja Tauno Aints, muusikajuht ja dirigent Aivo Välja (külalisena), koreograaf-lavastaja, kostüümikunstnik Mare Tommingas. Nimiosas Takuya Sumitomo või Colin Thomas Maggs. Osalevad Vanemuise balletitrupp, sümfooniaorkester ja kooriartistid.