/Kultuuripealinn%20017

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 21. jaanuar 2011 | nr 3 (017)

www.tallinn2011.ee

Margus Õunapuu: «Ma ei tahaks, et kapitalism Kuubale jõuab.»

FILM DocPoint Tallinna dokumentaalfilmide festivali puhul räägib avafilmi kaasprodutsent Kuubal töötamise võlust ja valust. Festivali korraldajad tutvustavad parimatest parimaid linateoseid, mille eesmärk on siinseid vaatajaid võimalikult palju raputada.

Loe lk 4–5 SKULPTUUR Mustamäele kerkis üheks õhtuks Eiffeli torn ning Linnahalli ääres võtsid üksteiselt eelvoorudes mõõtu tosinkonna riigi tuleskuptorid. Ent see on alles algus, sest maailma esimene selle ala meister selgub just Eestis ja alles algaval nädalalõpul.

Loe lk 6 MUUSIKA Tallinn tõestas taas oma suutlikkust pakkuda midagi igale melomaanile – Estonias ja Nigulistes hoidsid klassikalised muusikud üleval David Oistrahhi mälestust, Rock Cafe oli aga punkrokkarite päralt, kui juubeleid ning uusi albumeid tähistasid Kurjam ja J.M.K.E Loe lk 7

Sõpruses ja KUMU-s linastuvad põnevad dokfilmid Teist korda aset leidev rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival DocPoint Tallinn toimub 27.–30. jaanuarini kinos Sõprus ja KUMU auditooriumis.

DocPoint Tallinn on Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi üks suursündmusi. Helsingis on DocPointil juba kümnes juubel.

Festival on Tallinnas sel korral ühe päeva võrra pikem kui eelmisel aastal. Nelja päeva jooksul

tuleb kinolinale 28 filmi maailma eri paigust, nende hulgas näiteks Leipzigi festivali võitja «Viinavabrik» ja aasta poliitilised hittdokumentaalid «Roheline laine» ja «Roosad sarid».

Kavas on mitmed muusikafilmid nagu «Lemmy» ja «Jose Gonzalese ebatavaline tavaline elu», samuti Tšehhi autori Helena Trestikova miniretrospektiivid «Rene», «Marcela» ja «Katka» (kaader filmist pildil), pangakriisi tagamaadest rääkiv «Inside Job» ja paljud teised.

Esmakordselt saab DocPoint Tallinnal nautida ka Eesti dokumentaalfilme. Kuuba kultuurist ja elust räägib reggaeton-dokk «Cubaton», lisaks on kavas Lennart Merist kui filmitegijast kõnelev «Tantsud linnuteele».

Nagu eelmisel, nii tulevad ka tänavu paljude filmidega kaasa külalised, režissöörid või filmitegelased, kes avavad filmide tausta ja vastavad meeleldi publiku küsimustele. Üheks festivali peakülaliseks on Helena Treštikova, kes on tuntud ennekõike kui pikaaja-

lisi vaatlusi eeldavate dokumentaalfilmide looja. Paljud tema filmidest on pärjatud auhindadega Berliini, Karlovy Vary ja Leipzigi filmifestivalidel, samuti Euroopa Filmiakadeemia poolt.

DocPoint Tallinna piletihind jääb tänavu samaks: eelmise aasta 25-kroonine pilet maksab nüüd küll teises vääringus, kuid sama palju – 1.60 eurot. Piletid on saadaval alates 13. jaanuarist Piletilevis ja kinodes enne seanssi.

Vt. Facebookis: http://www. facebook.com/docpoint.tallinn

FILM

2

ARVAMUS

Reede, 21. jaanuar 2011 KULTUUR KUTSUB

Kuidas dokumentaalfilmi ära tunda Kas me peeglisse vaadates näeme dokumentaal- või mängufilmi?

Kaarel Kuurmaa

Andreas Sepp, reporter

Kui kõik oleksid loojad Teisel Tallinna dokumentaalfilmide festivalil DocPoint, millele on pühendatud ka meie käesolev number, linastub 27 muu filmi kõrval ka Iraani 2009. aasta suve veristest sündmustest kõnelev «Roheline laine».

Vaevalt, et poolteist aastat pärast toda suve leidub Eestis veel palju neid, kel oleks toimunuga isiklik side või kellele see teema kuidagi muud moel veel korda läheks.

Meenutuseks ‒ toonastele tapatalgutele järgnes terves maailmas hulk protestiaktsioone, millest ühest võtsin tuttava kutsel põgusalt osa minagi, väisates Washingtonis küünalde süütamise õhtut, mis oli korraldatud Iraanis hukkunute mälestuseks.

Loodan, et tekib võimalus minna seda filmi vaatama. Tõepoolest, DocPointi ühel korraldajal Kaarel Kuurmaal on õigus, kui ta nendib, et dokumentaalfilmi väärtust saab kõige lihtsamini hinnata läbi filmist saadava emotsiooni.

Sama filmi kohta on öeldud: «Võimud ei arvestanud aga tehnikarevolutsiooniga, sest tänu arvutitele ja mobiiltelefonidele jäädvustati suur osa sündmustest ning Iraani õudused leidsid tee rahvusvahelisse meediasse.»

Jällegi tuleb üheskoos Kuurmaaga õlgu kehitada ja nentida, et tänapäeva sidevahendite peadpööritava arengu tõttu on piir ajakirjanduse ja dokumentaalfilminduse vahel muutumas üha hägusemaks. Lõppude lõpuks võib ju igaüks, kel vähegi arvutite osas taipu, teha midagi (dokumentaal)filmilaadset.

Oma kogemustele tuginedes võin küll öelda, et protsess on arvatust aeganõudvam ja tõenäoliselt on ka tulemus vähemalt esimesel katsel oodatust tunduvalt kehvem. Ent tegemisrõõmu ei keela keegi!

Huvitav, kui kauaks jäävad sahtlisse need miljonid videolõigud, mida päevast päeva kõikjal maailmas talletatakse? Kas selleks, et kas või autorgi neid kordki veel vaadata viitsiks, peab filmituga seoses juhtuma midagi erakordset?

Olgem ausad, originaalse filmiidee peale on tänapäeval tulla üha raskem. Olukord on siin samasugune kui näiteks rockmuusikas, kus kõik duurikombinatsioonid on juba mitmeid kordi ära proovitud. Õnneks leidub institutsioone nagu DocPoint, kel jagub piisavalt pädevust, otsustamaks, kas ja milliseid vaimusünnitisi sobib avalikkuse ees näidata. Kui Kuurmaa on juba ainuüksi sellel aastal ära vaadanud sadu dokke, siis sellest kvaliteedimärgist vähemalt mulle piisab, usaldamaks tema ja ta kaaskorraldajate koostatud filmisoovitusi. Mis muidugi ei välista, et soovitatu hulgas on ka niisuguseid šedöövreid, mida mina teist korda vaadata ei tahaks. Kuid kunsti ilu peitubki ju paljuski vaataja silmades.

Nüüd, mil Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivalilt ja Euroopa Filmiauhindade Galalt saadud suurem filmipohmell läbi hakkab saama, tasukski ehk sammud taas kino poole seada. Mida muud ses lõputuna näivas Põhjamaa talves ikka peale tööpäeva lõppu teha.

Ja kes teab, äkki nakatute nähtu põhjal isegi filmipisikusse ja hakkate kord kusagil kauges maailmanurgas linateoseid tootma, nagu seda teeb meie käesoleva numbri kaanepoiss, filmiprodutsent Margus Õunapuu, kelle oskusi, nagu tundub, hinnatakse võrdselt kõrgelt nii jäise Läänemere ääres kui ka kesk troopilisi Kariibe.

«Originaalse filmiidee peale on tänapäeval tulla üha raskem.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

üks DocPointi korraldajaist

P

irjo Honkasalo on öelnud: «Kui ma vaatan peeglisse ja liigutan seda, näen ma liikuvat pilti. Kas see on dokumentaal- või mängufilm? Ma vähemalt tean, et seal ei ole mina ja see säilitab mu tervemõistuslikkuse. Kõik muu jätan ma filosoofidele.»

Algamas on pealinna ainus dokumentaalfilmidele pühendatud filmifestival DocPoint Tallinn.

Vaataja ootab dokfilmist tõde Dokumentaalfilmi kui žanri piiritlemine on teema, millele on palju vastuseid, kuid neist ükski pole ammendav. Tavaarusaama järgi on eeldatavasti vastuseks, et seal on kujutatud midagi, mis on «päris» või «tõde» või kui keerulisemalt ütelda, siis see justkui peegeldab või näitab tegelikkust, ehk kuidagi «nii nagu asjad tegelikult on».

Tõe ootus dokfilmist on üleüldine, mis on ühtaegu selle žanri

õnn ja õnnetus, sest seab tegijad raske ootuse ette.

Seda väljendab ka DocPointi filmi «Vodka Factory» režissöör Jerzy Sladkowski festivalieelses usutluses: «Me oleme jõudnud teatud segaduseni dokumentaalfilmi definitsiooni osas. On olemas järjest rohkem teleseriaalide tegijaid, kes ajavad dokfilmi segamini ajakirjanduse ja reality show’dega. Dokumentaalfilm on aga filmikunsti osa ja sellisena on tal õigus olla subjektiivne.

Vaadake, mida ma tahan teile öelda, kuid ärge oodake minult, et see oleks absoluutne tõde. See ei pruugi olla objektiivne, see on minu tõde.»

Probleem ulatub tegelikult mustvalge filmikunsti alguseaastateni. Võiks ju mõelda, et ajapikku maailma arenedes on terminid selginenud, aga võta näpust.

Hoopis vastupidi, nagu paljudel kunstialadel, nii on ka filmi alal žanrimääratlused läinud aina laialivalguvamaks ja hägusamaks.

Kuigi vaatan aastas sadu dokumentaalfilme, jääksin päris hätta, kui keegi paluks mul seletada, mis eristab dokumentaalfilmi mängufilmist. See aga ei tähenda, et aastal 2011 saab kõike nimetada üldiselt filmiks ja dok- või mängufilmi mõisted võiks prügikasti visata. Mingit selgitavat jõudu neil mõistetel siiski on, aga jah, hall piiritsoon nende vahel on veel suurem, veel võimalusterohkem ja veel huvitavam kui eales varem.

Paljud režissöörid pole žanreist eriti hoolinud ja on teinud lihtsalt filmi oma sõnumi paremaks edastamiseks, hoolimata väga tavanormidest. Tihti on tulemus

seda vabam ja vahetum ‒ nagu näiteks meilgi DocPointi kavas meenutatava filmimehe Lennart Meri teosed, mis on täis lennukaid mõtteid, akadeemilist taustatööd ja kamaluga lavastatud kaadreid.

Lavastuslikus mõttes piirialal oleva dokfilmi heaks näiteks on ka Pietro Marcello Genova räpastel tänavatel filmitud armulugu «Hundi kurk».

Mida dokfilm meiega teeb?

Veel huvitavam piiriala tekib animatsioonitehnika võimalusi kasutades, nagu näitas kunagi suure eduga täispikk (dokumentaal?)film «Valss Bashiriga».

Samadel radadel on meie kavas Iraani 2009. aasta poliitsündmustest kõnelev film «Roheline laine», mis kasutab oma tõe rääkimiseks ära nii väärtuslikud vähesed mobiiliülesvõtted kui animatsioonitehnika.

Kõik need filmid näitavad meile, et dokumentaalfilmi aluseks on pigem emotsionaalne tõde kui mingisugune «tõde» universaalses mõttes.

See, mis eristab head dokumentaalfilmi lihtsast propagandast, uurivast teleajakirjandusest, Discovery stiilis tõsielufilmist või näiteks turvakaamerapildist, on tema teatav esteetiline väärtus.

Selle annab ikka ja alati inimene, kes otsustab midagi filmida, kokku lõigata, lisada helitausta ning anda koguteosele üldistusvõime.

Omamoodi jumalikult vaatlevad maailma meie tänavuse peakülalise, kuulsa Tšehhi filmilooja Helena Treštikova mitmekümne

filmimisaasta jooksul loodud teosed «Marcela», «Rene» ja «Katka». Oma stiili selgitab ta nõnda: «Kui ma saan kedagi jälgida pikaajaliselt, siis tähendab see, et ma näen, mis selles inimeses eriline on. Minu üleüldisem taustaidee on, et igapäevane elu on huvitav.»

Huvitav ja emotsionaalselt mõjuv on kogu maailm, mida ta meieni toob, sest ta on muutunud teatavas mõttes elu kaasloojaks ning pakub pikkade aastate sündmusi pooleteise tunni sisse kokku lõigatuna.

Dokumentaalfilmide «tõest» olulisem on pigem see, mida nad meiega teevad. See otsustab ka filmi populaarsuse või ajahambale vastupidamise.

Küsimusele «Mida film minuga teeb?» saab vastata igaüks ise, üksinda intiimselt kinosaalis. Võib ka verbaliseerimata jäta, sest filmivaatamise ajal tekkiv tunne vastab tegelikult ise. Samamoodi on meie endi otsustada nii dokkui mängufilmi «tõelisus» ning tegelikult ka see, kuhu žanrisse me konkreetse filmi liigitada tahame.

Aastal 2011 on filmitegijail kasutada suur hulk tehnilisi võimalusi oma loo edastamiseks. Samuti on aina avatumaks muutunud filmifestivalid, mis üsna heal meelel žanripiiri hägustumisega kaasas käivad. Otsivas vabameelsuses on peidul teatav ajastuvaim.

See, mis aga ikkagi on ja ilmselt ka jääb iga filmi aluseks ja kandvaks talaks, on lugu. Rohkem või vähem dokumentaalfilmiks teeb filmi aga emotsionaalne, mitte esteetiline või väline vormiline tõepärasus.

AINULT KAKS KÜSIMUST 9 XXII Barokkmuusika festivali produtsent Svea Ideon, milline on selle festivali ajalugu?

Barokkmuusikafestival sai 1990. aastal tõuke vanamuusikaansambli Hortus Musicus väravatorni kontsertide sarjast.

Algselt kandis festival nime Barokkmuusikapäevad.

Sellest ajast saati on festival toimunud regulaarselt igal aastal, nüüdseks on temast kasvanud suuremahuline rahvusvaheline sündmus.

Kahe aastakümne jooksul on festivali külastanud muusikud paljudest maailma paikadest, kusjuures enamik neist on olnud esmakordselt Eestis ‒ sealhulgas ka interpreedid nagu Jordi Savall, Emma Kirkby, Gabetta Sol, Natalia Gutman, ansambel The Tallis Scolars, Huelgas Ensemble, sufi-

muusikud Süüriast jpt. Festivali keskseks teljeks on barokkmuusika, selle ümber on koondunud ka varasemat ja hilisemat muusikat. Festivali algataja ja kunstilise juhi Andres Mustoneni idee on väljuda ühe kultuuri kitsastest raamidest, et jõuda välja sidemeteni maailma eri kultuuride vahel, nende ristumiseni kuni oikumeenilise kultuurini.

9 Kas ka tänavuste esinejate seas on muusikuid, keda Eestis varem kuuldud pole?

Esinejaid, keda varem Eestis kuulda pole saanud, on siinsele publikule tutvustatud igal festivaliaastal. Nii ka tänavu, mil nende

hulka kuuluvad ansambel La Fenice Prantsusmaalt, nad esitavad koos sopran Claire Lefilliâtre’ga 17. sajandi itaalia heliloojate vesprite kava.

Samuti vokaalansambel Die Singphoniker kavaga «... just songs!», mis hõlmab lugusid renessansist jazzini ‒ kõrvuti Josquin Desprez, Orlando di Lasso ja John Downlandiga kõlab näiteks Stingi Sister Moon. Omanäolise sooloõhtu Mederi saalis annab bassi- ja lautomängija Joel Frederiksen, esitades muusikat oma sooloplaadilt «Orpheus, I am».

Vt ka http://www.concert.ee/ barokkmuusika_festival_2011

Kust saab Kultuuripealinna lehte?

Infokeskused

Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.

Muuseumid

Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).

Kultuurikeskused

Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), Tallinna

Kunstihoone (Vabaduse väljak 6), ETV (Faehlmanni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwaldi 14 valvelaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).

Kõrgkoolid

Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).

Hotellid ja kohvikud

Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).

Tervisekeskused

Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Ka-

lamaja apteek (Kotzebue 9/11), Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61).

Linnaasutused

Tallinna linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Tallinna volikogu (Vana-Viru 12).

101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).

Lehekastid

Pärnu mnt-l Tõnismäel, Vabaduse väljakul, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.

Kaubanduskeskused

Mujal Eestis

Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse

Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).

FILM

Reede, 21. jaanuar 2011

Ka meeleheide võib poliitikasse viia

Laura Fairrie: «Ma tahtsin näidata nende n-ö monstrumite inimlikku palet.» Üks DocPoint Tallinna tänavusi külalisi, noor inglise filmirežissöör Laura Fairrie astub festivalil üles Briti valimisvõitlusest rääkiva dokfilmiga «Lahing Barkingi pärast».

Tristan Priimägi Intervjuus selgitab Laura Fairrie veidi oma filmi tagamaid. Vaatajatel on võimalik režissööriga kohtuda ka DocPoint Tallinna festivalil, kus ta vastab pärast linastust küsimustele.

Film on kavas reedel 28. jaanuaril kell 20.00 kinos Sõprus.

«Lahing Barkingi pärast» on fantastiline sissevaade kohalikku valimisvõitlusse. Kuidas õnnestus saavutada kahe poliitilise pooluse nõnda suur usaldus ja ligipääs? Kas usalduse võitmine oli raske ja pikk protsess?

Mõlema osapoole usalduse võitmine polnud sugugi lihtne, eriti arvestades seda, kui väga nad üksteist vihkasid ja umbusaldasid.

Alustasin filmimist konservatiivide kandidaadist ja linnaosa vanemast Margaret Hodgesist ning leiboristidest.

British National Party (BNP) usalduse võitmisega läks tunduvalt rohkem aega, sest nad ei arva meediast hästi ja olid alguses täiesti selle vastu, et ma neid filmiksin. Aga ma olin järjekindel ja veetsin konflikti mõlema osapoolega palju aega.

Umbes aasta vältel õnnestus mul nende kõigiga saavutada ka isiklik side.

BNP ehk British National Party’l on meedias väga põrgulik kuvand. Selles filmis on esimest korda suudetud suurepäraselt näidata ka selle partei inimlikku poolt. Kas minna sügavamale peavoolumeedia

lihtsatest vastandumistest oli taotluslik?

Ma tahtsin näidata nende n-ö monstrumite inimlikku palet. Ma ei usu, et inimesi oleks võimalik mõista neid lihtsalt kurjaks tembeldades ja suhtlemisest keeldudes.

Leidsin BNP-st palju inimesi, kes olid meeleheitel ja eksiteel ning kelle elus oli lugusid ning põhjuseid, miks nad just sellistel tingimustel sel hetkel selle partei ridades olid.

Ma tahtsin neid filmida ja jälgida ilma neile hinnangut andmata ja lootsin, et teen filmi, mis on aus ja õiglane.

Filmis on näidatud väga tõsist ideoloogiate konflikti, mis väljendus nii teravates sõnades kui kohati suisa füüsiliselt. Kas tundsite mõne koha peal ka siirast hirmu filmitegijana?

Mul oli tihtilugu hirm. Filmisin üksinda ja sattusin tihti olukor-

dadesse, kus minu ümber puhkes vägivald.

Nick Griffin on Inglismaal üks vihatud kuju ja vahel ma kartsin, et keegi võib püüda teda maha lasta.

Kohati tundsin ennast ikka väga haavatavana.

Vihkamist ja vastuolu on Londonis ja Inglismaal tervikuna endiselt väga palju tuha all hõõgumas ja see pole ilmselt viimane kord, kui BNP püüab võimu saavutada. Kas huvitavate sündmuste korral oleksite valmis uuesti ja veel sügavamalt BNP poolt valgustama? Kas BNP usaldus on teil endiselt olemas? Või olete selle teema vastu huvi kaotanud?

BNP usaldab mind endiselt, sest nende arvates on film õiglane ja hetkel toimub parteisiseselt väga huvitavaid muutusi.

Aga praegu, pärast pooleteise aasta veetmist selle filmi juures,

«Lahing Barkingi pärast» on sissevaade kohalikku valimisvõitlusse, mis jõuab pisarate, hirmu ja isegi füüsilise vägivallani.

Foto: DocPoint

Kultuuripealinna meened Meie meeneid saad vaadata ja osta aadressilt ning Euroopa kultuuripealinna infokeskusest aadresil

pood.tallinn2011.ee

Rotermanni 5 / Roseni 10

tahaksin ma edasi minna oma järgmise projektiga, mis tegeleb absoluutselt teistsuguste teemadega!

Kas BNP liider ja nüüdne Europarlamendi liige Nick Griffin on ka ise filmi näinud ja mis ta sellest arvab?

Nick Griffin on filmi näinud ning tema sõnade kohaselt oli see «aus ja kaasahaarav».

Kas olete näinud ka Marc Isaacsi filmi «All White in Barking»? Mis sa sellest arvasid?

Marc Isaacsi film on suurepärane ja ma vaatasin seda tõesti enda filmi tegemise ajal. Me lähenesime aga samale temaatikale hoopis eri nurga alt ‒ minu filmi selgrooks on lahtirulluv poliitiline lugu, tema oma on pigem ühe kogukonna portree. Kuid ma olen tema tööde suur austaja.

DocPoint tutvustab Tegu on rohujuuretasandi poliitdokiga, mis jälgib võistlevate poolte ponnistusi.

Hinnaks on koht parlamendis läbi Londoni äärelinna Barkingi. Viisteist aastat piirkonda esindanud konservatiiv Margaret Hodges saab vastaseks meedias pea saatanlikuks kuvatud paremäärmusliku British National Party ehk BNP liidri Nick Griffini, kes esindab tõupuhta valge Inglismaa unistusi. Ta on lootuskiir immigrantidest väsinud inimestele, kes igatsevad tööd, mille neilt või nende vanematelt on võtnud «neetud värvilised sisserändajad».

Filmi tugevuseks on mõlema partei usalduse võitmine, mis noorel dokitegijal Laura Fairrie’l on mingi müstilise väega õnnestunud saavutada. Eriliseks teeb selle muidu otse meediapõlgliku BNP «siseringi» kaameraga sisse hiilimine ning selle obskuurse organisatsiooni rea- ja tippliikmete mõttemaailma vahetu kuvamine.

3

Helsingis avati fotonäitus 18. jaanuaril avati Helsingis Eesti Maja galeriis Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 ootussarja «52 üllatust ja ideed» fotonäitus, kus saab näha Postimehe fotograaf Peeter Langovitsi tehtud fotomeenutusi kõigilt 52-lt sündmuselt.

«52 üllatust ja ideed» rõõmustasid läbi kogu mulluse aasta tallinlasi ja linna külalisi, tagasihoidlike vahenditega korraldati igal nädalal midagi uut ja põnevat Tallinna kultuurielu rikastamiseks.

Näitus jääb avatuks 18. märtsini, kevadel saab väljapanekut näha ka teise selle aasta Euroopa kultuuripealinna Turu pearaamatukogus ning sügisel Eesti Rahvusraamatukogus.

Näituse korraldas Eesti Instituut Soomes koostöös Postimehe, SA Tallinn 2011, Soome Eesti Seltside Liidu ja Tuglase Seltsiga. Üritust toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Instituudi Sõprade Selts, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Suursaatkond Helsingis ning EAS / Enterprise Estonia.

Saku Õlletehas kustutab janu Saku Õlletehase turundusdirektor Kadri Ärm kinnitas, et lisaks kultuuripealinna sümboolikaga eritoodete valmistamisele osalevad Saku Õlletehase inimesed innukalt kultuuripealinna aasta erinevatel üritustel nii külaliste kui vabatahtlikena.

«Eesti vanima ja suurima õlletööstusena oleme võtnud oma südameasjaks arendada siinset toidu- ja õllekultuuri ning aktiivne toetus ja osavõtt Euroopa kultuuripealinna ettevõtmistest on selleks suurepärane väljund,» sõnas Ärm.

Euroopa kultuuripealinna staatus ja tähelepanu keskmes olemine annavad nii Tallinnale kui Saku Õlletehasele võimaluse viia ellu julgeid ideid ning algatada uusi koostööprojekte, et jätkata innovatiivset ja uuenduslikku lähenemist kohaliku õllekultuuri arendamiseks.

Kp

PARANDAB

Kultuuripealinna 14. jaanuari lehes ilmunud artiklis Tallinna Kunstihoones avatud CoBrA-näitusest on valesti tsiteeritud kunstihoone juhatajat Harry Liivranda. Õiged laused on: «Abstraktne ekspressionism on endiselt elujõuline» ja «CoBrA sündis küll Pariisis, kuid korraldas oma näitusi Belgias ja Hollandis».

UUED KULTUURIPEALINNA MEENED Kultuur saab tervena püsida ainult terves looduses. Meie soov ja eesmärk on, et Euroopa kultuuripealinna saadaks silmapaistev kultuuriline, kuid kaduvväike ökoloogiline jalajälg. Seetõttu püüame oma ideede elluviimiseks alati kasutada võimalikult loodussõbralikke lahendusi ning lähtuda reeglist, et meie meened ei kasvataks maailmas olevate tarbetute esemete hulka.

Soovime, et kultuuripealinna meened leiaksid pikaajalist kasutamist.

Igal meie meenel on oma saamislugu ja põhjus ning kindlasti ka leidlik ja paindlik lahendus. Seetõttu leiab kultuuripealinna meenete hulgast nii Pühavaimu kiriku vaskkiivrist loodud rinnamärgi ja nööbi, looduslikud lutsukivid kui ka vanast pokaalist loodud sõle.

1,25 € 19,56 kr

Lutsukivi. Õnnekivi omanik teab, et kõik tema parimad soovid on määratud täituma. Selleks tuleb kas kivi kätte võtta või sellega lutsu visata. Praegu kuulub maailma lutsuviskamise rekord kivile, mis tegi veepinnal 51 hüpet. Oma isikliku lutsukiviga on sul võimalus see rekord purustada. Umbes 20° nurk kivi ja veepinna vahel on parim viis selle eesmärgi saavutamiseks!

Märkmeplokk. Kindel on see, et 2011. aastal on kõike rohkem: seda, mida vaadata ja kuulata, üritusi, mida külastada, ja inimesi, kellega kohtuda. Et ükski hea plaan ei ununeks ega inspireeriv mõte kaotsi läheks, on vaja need lihtsalt kirja panna.

Märkmeploki paberlehed on toodetud taaskasutatud paberist ja ploki tagaseljal paiknevad magnetribad, et saaksid seda hoida just seal, kus kõige mugavam.

2,10 € 32,86 kr

0,30 € 4,69 kr

Suhkur. Tee, kohv, morss, kakao, kama. Moosid, keedised, kompotid. Leivad, saiad, kuklid.

Küpsised, piparkoogid, keeksid, vahvlid. Jäätis ja muffinid. Pannkoogid. Elu on magus. Ja kõik, mida sa 2011. aastal ette võtad, on seda samuti.

Tellimuse miinimumkogus alates 10 tk.

4

FILM

Reede, 21. jaanuar 2011

Eesti produtsent tegi Kuubal seitse aastat filmi keelatud m

DocPoint festivali avab Kuuba reggaeton’i käsitlev «Cubaton», mille kaasprodutsent on eestlane Margus Õunap «Mina isiklikult ei soovi, et kapitalism Kuubale tuleks, sest tulemuseks oleks täielik kaos, kogu riik erastataks ära, kusjuures erastajate seas oleks väga vähe kuubalasi,» lausub maailma ühes viimases kommunismi kantsis seitse aastat dokumentaalfilmi teinud Eesti produtsent Margus Õunapuu.

Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

«Cubatoni» filmimise algusjärgus oli teose eesmärk muuta reggaeton Kuuba valitsuse ja avalikkuse jaoks vastuvõetavamaks. Kuidas õnnestus see eesmärk täita?

Sellega jäime kahjuks hiljaks.

Filmitegemine algas aastal 2003 nii, et filmi üks peaosatäitja Michel Miglis tuli minu juurde palvega olla filmi produtsent ja kogenematu produtsendina võtsin selle pakkumise julgelt vastu.

Miglis oli selleks ajaks juba leidnud El Medico (hispaania keeles arst ‒ toim) ehk esimese Kuuba reggaeton’i laulja.

Tol hetkel ei saanud ma muidugi aru, et mida teen. Aga teema oli huvitav. Hakkasime kahekesi pihta. Alguses naerdi mind muidugi välja, et Margus, mida sa teed, kuskohast sa tuled. Tuled ju pisikesest Eestist ja teed suurt ja kallist dokumentaalfilmi. Et sa ei leia sellele kunagi rahastust. Aga ma ei jätnud jonni Kas mõni teine eestlane on kaugetest kohtades niisama mastaapseid dokumentaalfilme teinud?

Kaugetes kohtades on kindlasti filmimas käidud, kuid ehk mitte nii mastaapselt. Marianna Kaat on näiteks töötanud Valgevenes ja Ukrainas, väikseid projekte on tehtud Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, praegu on käsil üks projekt Tiibetis, neid on veel.

Aga ma võisin küll omal ajal olla esimene Eesti poolelt rahastuse saanud mitte-eesti teemalise dokumentaalfilmi tegija. Saime toetust ainult tänu sellele, et meil oli materjal juba ette näidata.

Seitsme ja poole aasta jooksul tehtud treilerite arvu ei oska ma öelda, aga kõige pikem neist oli 40-minutiline. Kokku filmiti viis aastat, materjali sai kokku kuskil 350 tundi.

Reggaeton ehk vägivald, narkootikumid ja seks Millised olid filmimeeskonna suhted Kuuba võimudega?

Algul filmisime salaja. Reggaeton on Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere riikides väga levinud muusikastiil, iga riik viljeleb seal oma stiili ja kõik on väga uhked oma riigi stiili üle. Muuseas, ega see mu lemmikmuusika ole. Üldiselt räägitakse reggaeton’i lugudes kolmest asjast ‒ vägivald, narkootikumid ja seks.

Kuuba reggaeton on selles suhtes eriline, et tänu Fidel Castrole on muusikas vägivalda vähe, kuigi see päev-päevalt kasvab. Filmimise alguses, aastatel 2003‒2004, polnud see aga teema, millest laulda.

Kp

ELULOOST

9 Haridus ja töökäik 1988 Leningradi Ehitus- ja Tehnikainstituut, ehitaja-restauraator 1991–1997 – vabakutseline filmiprodutsent 1997–1999 – OÜ Nikodemus Film – tegevjuht 1999–2001 – OÜ Rudolf Konimois Film – tegevjuht 2001–… – OÜ Film Tower – tegevjuht, produtsent, juhatuse liige 2005–… – OÜ Film Tower Kuubis – tegevjuht, produtsent, juhatuse liige 2004–2005 – «Eurodoc – Production» õppeprogramm Bordeaux, Viin, Sintra (Portugal)

9 Valitud filmid 1992 mängufilm «Tallinn Pimeduses» - kunstilise juhi assistent 1993 mängufilm «Jüri Rumm» – kunstilise juhi assistent&rekvisiitor 1996 – mängufilm «Georgica» – rekvisiitor 1997 mängufilm «Minu Leninid» – rekvisiitor&konsultant 2001–2002 teleseriaal «Me saame hakkama» – kunstiline juht&kaasprodutsent 2011 dokumentaalfilm «Cubaton» – kaasprodutsent Osalenud rohkem kui 300 telereklaami ja 75 muusikavideo tootmises.

Narkootikumide eest saab Kuubal 20 aastat ilma mingi jututagi. Jääb üle seks, millest eraldi laulda on natuke vähe. Seetõttu lisati Kuubal reggaeton’i sõnadesse poliitilist allteksti ja see oli algselt põrandaalune muusika, mida ei tohtinud raadios mängida. See teema käib väga kõvasti ka filmist läbi.

Kuubal toimuvast rääkides võib näiteks tuua, et riikliku lennufirma piloot saab kuus umbes 30 USA dollari ulatuses palka.

Võite ise arvata, kui palju vastustust on ta suuteline sellise raha eest pakkuma.

Kuuba riik garanteerib oma kodanikele küll palga, aga igal inimesel peab olema seal eluspüsimiseks mingisugune alternatiivne teenimise viis, haltuura.

Mõni müüb näiteks sihvkasid.

Musta majanduse osakaal on us-

«Kuuba inimese eripära on olla oma süsteemi üle õnnelik.» kumatult suur. Nagu on ka Kuuba inimeste nutikus.

Praegu oodatakse seal kapitalismi nagu hingeõnnistust, et siis täituksid poed imeasjadega, mida

Filmiprodutsent Margus Õunapuu võib rahul olla, sest seitse aastat tehtud «Cubaton» on lõpuks valmis, avab DocPoint Tallinna dokument

Filmis «Cubaton» joonistuvad esile mitmed Kuuba stereotüübid, näiteks mundrites mehed ja napis riides kaunitarid. saaks endale soetada. Ainus mure on see, et nad ei kujuta ette, et kapitalismi tulekuga peab hakkama ka tööl käima. Mina isiklikult ei soovi, et kapitalism Kuubale tuleks, sest tulemuseks oleks täielik

kaos. Kogu riik erastataks ära, kuid väga vähesel määral Kuuba inimeste endi poolt.

Magusamad kohad ongi juba tegelikult ära jaotatud nende vahel, kes on osanud võimueliidiga

kõige paremini kaupa teha. Oleme samuti näiteks igal aastal filminud ka 1. mai paraadi.

Film valmis koostöös rootslaste ja soomlastega. Kui lihtne

Foto: Elvikfilm

oli teil kui totalitaarse režiimi ajal üleskasvanul neile Kuuba ühiskonda seletada?

Eks meil väikesed erinevused selles osas olid tõepoolest. Mina nimetaksin nähtut nostalgiaks,

FILM

Reede, 21. jaanuar 2011

5

Soovitab DocPoint Tallinn 9 Sel aastal on DocPoint Tallinna programmis koguni 28 filmi, mille hulgast üksikuid välja valida on väga raske. Toome siinkohal ära mõned, mis väärivad erilist tähelepanu.

muusikast

REEDE, 28.01 Lahing Barkingi pärast

puu.

Milline on filmiprodutsendi igapäevatöö?

Produtsent on see, kes vastutab.

Peab loomingulisi inimesi hoidma piltlikult öeldes nagu sitta pilpa peal ja tegema kõik, et neil oleks hea, kuid samas neid ka suunama.

Kõige olulisem on muidugi omada head nina projektide peale, lihtsalt korjata üles parimad ja huvitavamad ideed ja need siis eduka lõpuni välja vedada Olete filmivaldkonnas tegutsenud peaaegu 20 aastat ja teinud kaasa ka kolm aastat tagasi tagasi kinodes jooksnud filmis «Tallinn pimeduses», mis, tõsi küll, valmis juba aastal 1992.

«Tallinn pimeduses» juures olin kunstniku assistent. Huvitav on meenutada, et sellest filmist kasvas tegelikult välja meie praeguse hetke vanema põlvkonna produtsentide koorekiht. Operaator Rein Kotov on ka ju veidi produtseerinud. Produtseerimisel lõid kaasa ka veel Piret Tibbo, Artur Talvik ja Ivo Felt.

Kunagi moodustasime üheskoos Peeter Urbla juhtimise all Exit Filmis töötades n-ö Eesti dream team’i, sealt sain minagi oma filmihariduse. Tegime palju filme, millest muu maailm ei teagi. «Tallinn pimeduses» oli esimene, järgnesid soomlaste «Novembri hall valgus», «Kirjad idast» ja «Rotschildi viiul».

Soov filmida maailma suurimat ususekti

taalfilmifestivali ja linastub siinsetes kinodes ka hiljem.

Foto: Stanislav Moshkov

sest sain Kuubal olles vana aja hõngu nuusutada. Teised sellest aru ei saanud, nemad nimetasid seda kommunismiks. Põhiline on see, et Kuuba inimese eripära on olla oma süsteemi üle õnnelik.

Seda ei saa sõnadesse panna, selle jaoks peab ise kohal ära käima.

Samas tegelikult on nad kohutavalt kinnised inimesed, kes avanevad alles umbes pärast poolt aastat. Kui seal niisama ringi käia, siis tegelikku Kuubat ei näe, ainult läbi isiklike tuttavate saad «päris» Kuubat tundma.

«Cubaton» jõuab veebruaris filmilevisse Kui filmimaterjali kogunes 350 tunni jagu, siis kaua te seal ise olite? Kas teil on Kuuba vastu varasemast mingisugune eriline huvi?

Olen seal käinud varem Vene artistidele muusikavideosid filmimas. Eesti artistidest on seal muusikavideot käinud tegemas näiteks Ithaka Maria.

Kuidas sai «Cubaton» DocPoint Tallinna avafilmiks?

Tegelikult oli plaanis selle filmiga avada juba eelmise aasta festival. Kahjuks olid režissöör Daniel Fridellil siis suuremad ambitsioonid, ta tahtis sellega kangesti Cannes’i filmifestivalile jõuda. Toona ei õnnestunud talle lihtsalt selgeks teha, et filmi DocPointil näitamine seda plaani ei sega. Aga ju siis lihtsalt ei olnud õige aeg.

Filmivaatajatele teadmiseks, et 27. jaanuari avaseanss on vaatajatele kinnine, kuid film linastub festivali lõpufilmina ka 30. jaanuaril. 11. veebruarist alates näidatakse seda Coca-Cola Plazas.

Miks võttis filmi tegemine aega tervelt seitse aastat?

Maailmas on pikemaajalisemaidki näiteid. Eks see veidi palju on, aga nüüd õnneks tuleb film välja. Unustame probleemid, need on nüüd jäänud selja taha.

Mis saab filmist «Cubaton» edasi ja millised on teie järgmised filmiprojektid?

Näiteks veebruari alguses linastub «Cubaton» Göteborgi festivalil, kandideerides Rootsi parimaks dokumentaalfilmiks.

Praegu rohkem öelda ei saa, sest vastavaid kinnitusi veel pole. Äsja esitasin Eesti Filmi Sihtasutusse kaks dokumentaalfilmi taotlust. Esimese neist koos Jaak Kilmiga, kellega on plaan minna filmima maailma suurimat end välismaailmast ära lõiganud sekti, kus ühtse kogukonnana elavad koos 5000 inimest. See asub Venemaal Sajaani mägedes.

Samuti on plaan teha film Tuglase seltsist Soomes. Mind paelub selle projekti puhul kõige rohkem see, et tegemist peaks olema esimese filmiga, kus soomlased avavad suu ja räägivad, miks nad avalikult meid taasiseseisvumisel ei toetanud.

Milline on teie seos Ervin Õunapuuga, kellega olete mitmel korral koos filme teinud?

Kui meie vahel on sugulus, siis on see uurimata sugulus. Kuid mida vanemaks Ervin päev-päevalt saab, seda rohkem ta mu vanaisa nägu läheb. Meie juured on samast piirkonnast, aga see on ka kõik, mida ma tean.

Olete osalenud ka populaarse Ameerika telesarja «Amazing Race» Eesti osa tootmisel. Millise kogemuse see teile andis?

Kogemus oli väga vahva. Tõdesin, et selle sündmustik leiab tõepoolest aset reaalajas. Kõik käib jooksujalu, isegi kaameraakusid vahetatakse vajadusel sellal, kui operaator jookseb.

Meie juba tuure koguva valimisvõitluse foonil võiks just Briti filmitegija Laura Fairrie «Lahing Barkingi pärast» olla sobivaks võrdluseks. Siin on peategelasteks British National Party (BNP) oma natsionalistlike ideega, kes tahab lõpetada konservatiivide esindaja Margater Hodgesi 15-aastase valitsusaja Londoni eeslinnas Barkingis.

Filmis pääseb Fairrie mõlemale parteile ootamatult lähedale ja vaataja saab nautida haaravat kampaaniafilmi sellest, kuidas näeb poliitiline võitlus välja köögipoolelt vaadatuna.

Hundi kurk

Hoolimata filmi sündmuspaigast, Genova räpastest ja salapärastest tänavatest Itaalias, on «Hundi kurk» armastusfilm.

Peategelasteks on Enzo ja Mary, kelle omavahelist õnne on seni seganud nende mõlema vangistusaastad.

Film tegeleb sama maailmaga, mida näitas paar aastat tagasi maffiafilm «Gomorra», aga «Hundi kurk» räägib lootusest – sellest, kuidas leida õnne ka siis, kui sotsiaalsed, religioossed ja kultuurilised tõekspidamised selle takistamiseks vahendeid ei vali.

Mehed, kes ujuvad

Artise kinos jooksis mõnda aega tagasi Rootsi mängufilm «The Swimsuit Issue». Kuulu järgi olidki selle filmi prototüüpideks need mehed siin – Rootsi kujundujujate meeskond, kes otsustas keskea kriisiga võidelda mõne uue hobiga, aga mudelrongide ja punastest Ferraridega sõitmise asemel otsustasid nemad jalga tõmmata ujumispüksid ja pähe ujumismütsid, et hakata tegelema selle ülikeerulise, aga lugematult koomilisi momente pakkuva spordialaga.

«Mehed, kes ujuvad» seab kahtluse alla tavaarusaamad sellest, mis on mehelik, ja paneb meid kaasa elama alale, mille peale suurem osa meist ilmselt varem mõelnudki polnud. Vähemalt mitte meeste esituses.

LAUPÄEV, 29.01 Boheemi silmad Soomes on mitmeid legendaarseid näitlejaid, üheks

nendest kindlasti ka Matti Pellonpää, Aki Kaurismäki lemmiknäitleja, kes oma nurgelise, ent samas nõtke kehakeele, tragikoomilise oleku ja pierroolikult kurbade silmadega ei unune kellelgi, kes on tema suurepäraseid osatäitmisi näinud.

Just nendestsamadest silmadest ongi põhiosas juttu siin filmis, mis asub lahkama kurbade silmade salapära, otsides vastust Pellonpää lähedaste käest ning seigeldes Helsingi kunstining joomaurgastes.

mase teosega «Inventuur», mis on heaks näiteks sellest, kuidas fantastilist dokfilmi on võimalik teha ka 9 minutiga.

Lisaks tulevad samal seansil näitamisele veel kaks Poola lühidokki, kõik kõrgeima kullaprooviga teosed.

«Surematuse deklaratsioon» on poeetiline ja sümbolistlik portree Poola mägironijast Piotr «Mad» Korczakist ja «Killuke suve» pastoraalne seisundifilm, mis oskab filmilindile püüda kõik selle, mida me oma peas ebamääraselt suveidülliks peame ja siin hangede vahel aeg-ajalt taga igatseme.

Kinshasa sümfoonia

Roheline laine Kumus linastub laupäeval keelemänguliselt sobivalt üks eelmise aasta lõpu kõige rohkem kumu tekitanud filme, «Roheline laine» Iraanist. Film annab ülevaate vägivallast, mis järgnes Iraanis 2009. aasta suvel läbi kukkunud valmistele.

Valimised võitis endine president Mohamed Ahmadinejad, kuigi teist kandidaati Hosein Mousavit pooldas pea kogu rahvas. Mousavi lipuvärvist rohelisest sai protestiliikumise sümbol, aga meelt ei lastud avaldada kaua, sest presidendi käsul ründas politsei rahvamasse, arreteerides, pekstes ja vägistades.

Võimud ei arvestanud aga tehnikarevolutsiooniga, sest tänu arvutitele ja mobiiltelefonidele jäädvustati suur osa sündmustest ning Iraani õudused leidsid tee rahvusvahelisse meediasse.

«Roheline laine» ongi kokku panud lugematutest mobiilifilmidest ja tweet’idest, lisaks räägivad sündmusi läbi elanud inimesed. Nagu Iisraeli filmis «Valss Bashiriga» kasutatakse ka siin tehnikana animatsiooni.

Tantsud Linnuteele Kuna DocPoint Tallinna näol on lisaks rahvusvahelisusele tegemist siiski ka Eesti filmifestivaliga, siis olemegi Eesti filmide hulgast programmi väärilistena välja valinud kaks.

Lisaks internatsionaalsemale ühistööle «Cubaton» näitab DocPoint ka üht päris oma filmi «Tantsud Linnuteele», mis räägib filmitegija ja hilisema Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri filmirännakutest Siberis ja Venemaa avarustes, kus ta otsis üles mitmeid soome-ugri rahvaid, et neid oma filmides jäädvustada.

«Tantsud Linnuteele» kasutab rohkelt siiani ilmumata arhiivimaterjale ning näitab Lennart Merit kui «vaimustavalt keerulist inimest», nagu iseloomustab teda filmis üks Soome töökaaslane.

PÜHAPÄEV, 30.01 Poola lühidokkide programm

Eelmise aasta DocPointi üheks kõrghetkeks oli kindlasti Poola vanameistri Marcel Lozinski lühifilmide programm ja sellele järgnenud täiesti lummav vestlusring. Ühes Marcel Lozinski filmis hüppas kuueaastase poisina ringi ka tema poeg Pawel, kes astub nüüd Poola lühidokkide programmi raames üles oma vii-

Kumu pühapäevases programmis võiks rääkida nii Helena Trestikova legendaarsetest portreefilmidest kui Soome huumoriga vürtsitatud Lapi kurbmängust «Salla: vaikus müügiks», aga jätkame siiski suveteemadega ja pakume välja filmi «Kinshasa sümfoonia» – värvilise ja positiivse loo Kongos tegutsevast orkestrist, mis koosneb üksnes iseõppijatest, kes armastavad üle kõige klassikalist muusikat.

Nii jätkuvadki nende ennastsalgavad proovid ka siis, kui kaob elekter, kisavad naabrid ja palavus tahab ära tappa. Kes tahab näha Aafrika versiooni Orffist, Ravelist ja Beethovenist, need peaksid vaatama seda südamlikku, ilusat ja optimistlikku lugu.

Film linastus ka 2010. aasta Berliini filmifestivali programmis ning jätkas pärast seda oma festivaliaasta võidukäiku kõikjal maailmas.

Inside Job

See tõlkimatu sõnapaar tähendab üldjoontes siseinfo põhjal või töötajate osalemisel läbi viidud operatsiooni. Siin on selle «siseinfo» all mõeldud Ameerika finantsringkondades eeldatavasti laialt levinud teadmist asjade halvast seisust, mida otsustati omakasu nimel ignoreerida ja mille tulemuseks oli 2008. aasta Wall Streeti börsikrahh ja sellele järgnenud (ning ka Eestisse jõudnud) majanduskrahhide laine.

Siseinfo pealt lõikasid filmi väitel ühtviisi kasu nii investeerimispangad, ülikoolide majandusteadlased, presidendi majandusnõunikud, poliitikud, pankurid kui töösturid. Operatsiooni ohvriks aga olid enamasti keskmised ameeriklased, kes olid oma säästud aktsiatesse investeerinud.

«Inside Job» on põhjalik sissevaade majanduskrahhi põhjustesse, finantsskeemide peensustesse ja korruptsiooni, mille ulatust Ameerika ise endale mitte kuidagi tunnistada ei soovi.

6

SKULPTUUR

Reede, 21. jaanuar 2011 Finaal alles tuleb

Skulptuuri «Täht nimega Päike» ehitas Venemaa võistkond (Leonid Kopeikin, Nikolai Dmitruk, Rashid Sagadejev) ning pääses tänu sellele ka finaali.

9 Kuna tuleskulptuurid olid kõik väga heal tasemel, pääses maailmameistrivõistluste finaali algselt plaanitud kuue asemel seitse võistkonda.

9 Edasi pääsesid Venemaa (Leonid Kopeikin, Nikolai Dmitruk, Rashid Sagadejev), USA (Chuck Nafziger, Dave Hartz, Jon Zucker), Norra (Tor-Bjørn Gundersen, Kristoffer Jørgensen, Paul H Zylla), Lõuna-Korea (Ko Seonghyun, Kang Heejoon, Jeon Wongil), Läti (Agris Dzilna, Uldis Balga, Solvita Zarina), Leedu (Mindaugas Juneys, Evaldas Girkontas, Kestutis Musteikis) ja üks Eesti võistkond (Reino Altrov, Lauri Tamm, Kai Kivi).

9 I tuleskulptuuride maailmameistrivõistluste finaal toimub 22. jaanuaril Snelli tiigi ääres, mille tarvis seitse parimat ehitavad täiesti uued skulptuurid.

9 Finaali kava leiab http://www.valgusfestival. ee/2011/ajakava/jaanuartuleskulptuurid

Foto: Albert Truuväärt

Tuleskulptuurid lõõmasid kaks õhtut järjest Tuleskulptuuride maailmameistrivõistluste poolfinaal selgitas parimaid Admiraliteedi basseini ääres.

Koolinoorte tuleskulptuuride võistlusel põletasid võistlejad hiigelautot ja Eiffeli torni, profikunstnikud panid MM poolfinaalis Leedu ratsaniku kuumuses kiikuma.

Oliver Õunmaa Laupäeva õhtul veidi enne kella kuut kaigub Mustamäel kultuurikeskus Kaja lähedal indiaanimuusika. Kõigil on huvi suur, sest kohe peaksid õpilaste ja üliõpilaste võistkonnad mõõtu võtma parima tuleskulptori tiitli nimel.

Platsil ootavad süütamist üheksa võistkonna skulptuurid. Puidust karkassid on kaetud õlgedega, mõnel on ka natuke elanike toodud kuuski kasutatud.

Teiste seast torkab silma Eiffeli torn, mis on hästi viimistletud ja eriti ühtlaselt põleb. Selle tegi Tallinna Linnamäe gümnaasiumi viieliikmeline võistkond.

«Pariis on unistuste linn ja Eif-

feli torn on üks suurejooneline ehitis,» põhjendas valikut idee autor, 15-aastane Aleksander.

Meeskond nimega Oja ja Kontus on püsti pannud skulptuuri nimega «Tallinna Valvurid».

Puitplaati on saetud kolme naise figuurid ja põlev taust paneb naised pimeduses helendama.

«Legendi järgi kaitsevad Tallinna kolm leegitsevat naist, kes ilmuvad välja ainult siis, kui Tallinna valitseb suur hädaoht,» räägivad meeskonna liikmed.

See skulptuur põleb kõige kuumema leegiga.

Juhkentali gümnaasium on püsti pannud eriti suure ja uhke maastikuauto. «Kuna keskkonnateema on praegu popp, mõt-

lesime, et teeks vähemalt mängult biotranspordivahendi, mis ei saasta loodust,» rääkisid selle kooli võistlejad, kaks Alekseid, Paša, Rita, Kristiina ja Tanja.

Pääsuke viib Eesti krooni Viimaste seas süttib tuleskulptuur «Pääsuke», mis ka võidutööks osutub. Selle autorid on kogenud tuleskulptorid, kes end Irhena tulehaldjateks nimetavad.

«Meie töö on niiöelda pääsukeselaul Eesti kroonile,» rääkisid tulehaldjad. Žüriile meeldis väga ka Eiffeli torn ‒ muljet avaldas selle lihtsus ning tõsiasi, et torn põles ilusti ja pikalt.

Kui kõik tuleskulptuurid on ära põlenud, kogunevad võistkonnad tõrvikutega ühiselt mustamäelaste vanu jõulukuuski süütama.

Järgmise päeva hommikul hakkavad Admiraliteedi basseini ääres juba kaugelt silma 11 riigi lipud ‒ Lõuna-Korea, Mehhiko, USA, Prantsusmaa, Venemaa, Norra, Soome, Šveitsi, Leedu, Läti ja Eesti oma. Lipud annavad märku, et õhtul toimub siin esimeste tuleskulptuuride maailmameistrivõistluste eelvoor.

Kui basseinile lähemale minna, kostab selle äärest vali kopsimine-saagimine. Tundub, nagu oleks tühermaal lõpuks ometi kauaoodatud arendus lahti läinud. Krõbedast külmast hoolimata käib platsil kibe laudadest skulptuurikarkasside ehitus. Kõigil võistlejatel on kasutada ühepalju materjali: põhurullid, kuusehunnik, lauad ja tööriistad.

Kõige usinamalt paistavad töötavat kolm Eesti naist ‒ Elo Liiv, Eneken Maripuu ja Kristiina Saks ‒, kes ei põlga haamri, naelte ja

tavasaagide kõrval ära ka mootorsaagi.

«Meil kerkib DNA koda,» teatab Aun. «Püstkoda oli meie esivanemate esimene eluase. Koja latid koonduvad ülalt kokku ja hargnevad siis uuesti laiali. Kui seda mustrit üha uuesti ja uuesti korrata, tekib struktuur, mis on väga sarnane DNA-ga. Samas meenutab meie töö natuke ka jõulukrooni.»

Jõuluvana ehitab templit Veidi eemal töötab punases jopes jõuluvana meenutav ameeriklane Chuck Nafziger, kel mitme tutiga müts peas ja vuntsid härmas.

«Olen töösse maetud,» hõikab ta rõõmsameelselt. «Pole üldse aega külma tunda. Sellest siin saab heade tulevaimude tempel ja

loomulikult ma võidan. Vähemalt ma loodan, sest ausalt öeldes on siin palju heal tasemel konkurente.»

Külma pärast on tulekunstnike tööd jälgimas üsna vähe inimesi.

Niisiis pole ka väga palju tunnistajaid sellele, kuidas keskpäeval süüdatakse iidsel kombel tulevibuga tuli, millega skulptorid omakorda enda töid peaksid põlema pistma.

Alles võistluse algusaeg õhtul kell kuus ajab rahva päriselt kokku.

Järjest süttivad skulptuurid ning inimesed rõõmustavad soojuse üle, mida need pakuvad. Kui üks kuju ära hakkab põlema, tulevad tõrvikutega järgmise võistkonna liikmed, et eelmise kunstiteose tuli ka oma skulptuurile üle kanda. Delikaatses kauguses on valmis tuletõrje- ja kiirabiauto. Õnneks siiski midagi ei juhtu. Üks kolmest osalevast Eesti võistkonnast on püstitanud teose pealkirjaga «Kultuuri lill» See meenutab ehk kõige rohkem leegitsevat tulpi. Isa kukil istuval väikesel tüdrukul on aga teine arvamus.

«Tegelikult see ei ole lill, see on küünal!» ütleb tirts isale, nagu reedaks suurt saladust.

«See on nagu pilvede vaatamine,» arvab lähedal seisev naine.

«Igaüks näeb isesugust asja.»

Vapiratsanik kiigub tule seljas Leedu töö kannab nime «Tervitused Vilniusest» ja kujutab endast põleva postamendi otsas olevat mõõgaga ratsanikku hobusel. Tule süttides hakkab Leedu vapilt pärit ratsanik nagu nõiaväel edasi- tagasi kiikuma.

Kui kõik 13 tööd põletatud, haaravad võistlejad tõrvikud ja pistavad ühiselt tule otsa tallinlaste vanadele kuuskedele, mis hunnikus ootavad.

Aina tihenev tuisk sunnib pealtvaatajad aegsasti koduteele. Finalistide välja kuulutamise ajaks on mitmetuhandelisest massist jäänud alles vaid mõni üksik külastaja.

MUUSIKA

Reede, 21. jaanuar 2011

Punk ei hooli valitsevast riigikorrast ega pakasest Eesti pungiklassikud J.M.K.E ja Kurjam täitsid Rock Cafe karmima muusika austajatega.

«Mul on sellest kultuuripealinnast suhteliselt pohhui, olgu ta kas Tallinnas või ütleme et Pärnus,» ei näita Eesti kuulsaim punkar Villu Tamme oma bändi J.M.K.E. juba veerandsajaseks saamisele vaatamata ühiskondlikele peavooludele vastu ujudes veel väsimuse märke.

Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Möödunud nädalavahetusel tähistasid Rock Cafes oma vastavalt 15. ja 25. tegutsemisaasta möödumist punkansamblid Kurjam ja J.M.K.E. Viimane on ehk oma nooremast kasuvennast mitmeid kordi tuntum ja loomingulises mõttes mitmekihilisem, ent asjaolu, et nii reedesel Kurjami kui ka laupäevasel J.M.K.E. kontserdil oli saal rahvast pungil täis, tähendab seda, et kunagi nõukogudevastasusega loorbereid lõiganud Eesti pungil on nii mõndagi pakkuda ka nüüd, mil mässumeelsust kohtab vähem. Tõsi küll, Kurjami puhul olid kohaletulnute seas valdavalt metal-muusika austajad, sest samal õhtul esinesid ka Tharaphita ja Metsatöll.

Maikades Kurjam laulab Lasnamäest «Punkaritel on palju stampteemasid, millest laule tehakse, nagu näiteks anarhia. Meie üritame teha laule asjadest, mis parasjagu ümber juhtuvad, n-ö elust enesest,» räägib 1996. aastal Kurjami kokku pannud laulja-kitarrist Marko Sigus.

Tõepoolest, Kurjami liikmeid teataksegi eelkõige ju kui virtuoosseid sõnameistreid. Tagasihoidlikuma helilise poole taustal tekibki parem võimalus esile kerkida nende sõnumil, mis praeguste masust tingitud hundiseaduste ajal sobib kui rusikas silmaauku ‒ liigjoomine ja sellest tingitud

pahandused tööl, vägivald, suurlinna tuled ning kiire elutempo, mis võib lõppeda Seewaldis.

Kõik eeldused oma klassikustaatuse kinnistamiseks on Kurjamil igatahes olemas, sest ühena vähestest viimase kümnendi punkartistidest on neil ette näidata ka oma superhitt ehk «Mees, sa ei tea (kui kiiresti ma löön)». Kindlasti on palju poolehoidjaid saadud ka oma nostalgilise riietumisstiili tõttu ‒ nimelt on Kurjami kaubamärgiks kujunenud valged maikasärgid, millel ilutseb ankur.

«Ankur on kõige lahedam tätoveeringusümbol, see tähendab jõudu ja kindlust. Vanasti võisid ankru lasta tätoveerida vaid Atlandi ookeanil seilanud meremehed,» selgitab Sigus bändi visuaalse stiili tagamaid.

Sigus on sinna lisanud ka oma kunagise tippsportlasest venna garderoobist leitud lotaka dressipluusi, mis tema sõnul olnud viimati moes küll kümme aastat tagasi. Mereäärses agulipiirkonnas üleskasvanuna tõden, et Siguse loomingulist alter ego moodustav segu ankrust, dressipluusist ja liiminuusutamist kirjeldavast laulukesest annab üsnagi adekvaatse pildi vahetult pärast taasiseseisvumist valitsenud eluolu kohta. Aja kohta, mil, nagu Kurjam laulab, ei olnud

veel «ei internetti ega ecstasy tabletti».

Kuigi logo järgi võiks seda arvata, merest Kurjam siiski ei laula. Nende loomingu olustik on tihedalt seotud Lasnamäega, mille auks ristiti ka bändi eelmine album. Kuid ka uusima, «Kuumalaine Stroomi rannas» nime kandva albumi pealt leiab ühe Lasnamäe-teemalise loo «Gunnar Graps elas meie tänavas».

Grapsiga samas tänavas kasvas üles Lasnamäelt pärit bändi bassi-

«Elulistest asjadest laulmine kostub lihtsalt ausamalt siis, kui seda teha enda ja mitte näiteks produtsendi soovil.» mees Priit Liiviste, kes meenutab oma Eesti rocki suurkujuga seonduvaid mälestusi nii: «Iga kord, kui Gunnar oma uhke Pontiaciga mööda sõitis, vaatasin ikka jupp aega, kui kõva mees ta on. Graps elas üheksakordses majas ja käis kogu aeg üleni nahkriietes, naisel aga olid leopardimustriga riided.

Nagu välismaa rokitäht!»

Loomingu ausus hoiab punki elus Olles kaks õhtut järjest igasuguste karvaste ja sulelistega külmakraadide kiuste kesklinnast üsnagi kaugel asuvasse Rock Cafesse läinud, tekib küsimus, et mis on see tõukav jõud, mis sunnib aastast aastasse selliseid kontserte külastama? Oluliselt

muutunud ei ole ju ei esitatav repertuaar, publik ega ka kohapeal tarbitav ühe tuntud muusikastiiliga sama nime kandev kesvamärjuke.

Noorema ja rumalamana oli see ehk adrenaliinisoov, sest pungikontsertidel käies ei teadnud ju kunagi, millal paremäärmuslike vaadetega muusikasõbrad parasjagu rahulikumaid kontserdikülalisi tülitada tahtsid. Nüüd, tosinkond aastat hiljem, mil iga üritust valvab hunnik turvamehi, summutatakse paljud publiku seas tekkida võivad konfliktid juba eos.

Mis aga ei tähenda, et paremäärmuslikud melomaanid kontsertidelt kusagile kadunud oleks. Piisab vaid, kui Kurjam võtab üles satiirilise lühilaulukese «Hitleri vaim» ja tõusebki publiku seast paar natsitervitusega kätt.

Aga kas rahulikum õhkkond tähendab ka seda, et «punk sureb vaikselt», nagu kõlab ühes Kurjami laulukeses? Nähtu põhjal ei tahaks pungi taandumist küll uskuda.

J.M.K.E-sugused dinosaurused ei suuda ehk tõepoolest minusuguste pühapäeva-fännide jaoks enam üle iseenda varju hüpata, ent õnneks leidub ka tänapäeval veel piisavalt teravakeelseid punkpoeete nagu Kurjami-Sigus, kes laulavad asjadest täpselt nii, nagu nad on, mõtlemata sealjuures erinevalt paljude teiste muusikastiilide esindajatest pidevalt kommertsedu tagaajamisest.

Elulistest asjadest laulmine kostub lihtsalt ausamalt siis, kui seda teha enda ja mitte näiteks produtsendi soovil. See vist ajabki rahvast jätkuvalt punkpidudele, sest ega naljalt enam mujalt nii ausat ja ilustamata ühiskonnakriitikat leia.

7

Suvefestival tuli talvisesse linna David Oistrahhi festival oli Pärnu tervitus Tallinnale.

Irina Svensson muusikaajakirjanik

T

allinna kui Euroopa kultuuripealinna esimene suurem muusikasündmus oli David Oistrahhi festival. Tavaliselt toimub see 15 aasta eest Allar Kaasiku poolt loodud festival suvises Pärnus. Tänavu anti esmakordselt kontserte ka Tallinnas.

Festival korraldati Euroopa Regionaalarengufondi toetusel 4.‒8. jaanuarini.

Kolme kontserdiprogrammi (neist ühte esitati ka Pärnus) ühendas vaimuliku muusika suur osakaal, mille jõuluaegne esitamine on sügavalt euroopalik traditsioon. Tallinna tänavutalvisele esimesele muusikafestivalile tulid muusikud paljudest maadest – orkester ja koor Lätist, kvartett Leedust, solistid Saksamaalt, Itaaliast, Hollandist, Rootsist ja Norrast.

Liepaja sümfooniaorkester avas Oistrahhi festivali Tšaikovski «Palvega» Festivali avakontsert toimus Estonia kontserdisaalis.

Liepaja riiklik orkester Norra dirigendi Bjarte Engeseti juhtimisel esitas tõeliselt hingeminevalt Tšaikovski «Palve» süidist nr. 4 Gduur op. 61, avades sellega festivali.

Niisama siiras oli ka imeilus Valss-Allegretto Mendelssohni 2. sümfooniast.

Orkestrinumbreid raamistasid 18.‒20. sajandi heliloojate vaimulikud laulud, mis kõlasid kolme Rootsi ooperilauljanna Caroline Gentele, Gabriella Lambert-Olssoni ja Katarina Böhmi esituses.

Kammermuusika ei olnud siiski lauljannade jaoks ‒ Caroline Gentele välja arvatud ‒ harjumuspärane repertuaar.

Ehedamalt ja veendunumalt kõlasid sopranid kontserdi teisel poolel, esitades palasid Puccinilt ja Straussi operettidest. Galakontsert «Muusikalised uusaastatervitused» lõppes Johann Strauss jun. muusikaga.

Liepaja sümfooniaorkestril (eriti tasub esile tõsta puu- ja vaskpillide mängijaid) õnnestus Norra hea tehnikaga ja temperamentse dirigendi juhatusel luua ühtaegu nii pidulik kui ülendatud meeleolu.

Kuldar Singi teosed kõlasid Galina Grigorjeva ja Allar Kaasiku töötluses uudseina Teine David Oistrahhi festivali kontsert toimus Leedu Čiurlionise kvarteti ning Saksa, Hollandi, Itaalia ja Eesti solistide osavõtul Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. See kammerkontsert (programmi «Jõulupühad läänes ja idas» kuulusid mitmesugused teosed Bachist ja Beethovenist kuni Singi ja Kaasikuni) eristus teistest eriliselt sooja, koduse õhkkonna poolest.

Programmi keskmeks olnud eesti helilooja Kuldar Singi teosed kõlasid tänu Galina Grigorjeva ja Allar Kaasiku täpsele ning maitsekale töötlusele kuulajate tarvis uudseina. Samasuguse meisterlikkuse ja elegantsiga tõusid esile ka Grigorjeva töötlused Regerist ja Adamist.

Kogu unikaalne kava, mis oli koostatud eeskätt harva esitatavatest jõululauludest ja nende töötlustest (mõningaid neist kuulis Tallinna publik esmakordselt), oli äärmiselt peen ja rafineeritud ning tekitas erilise piduliku õhkkonna.

Kõik esinejad olid sel õhtul tasemel, kuid eriti tasub esile tõsta Itaalia flöödivirtuoosi Massimo Mercelli säravat esinemist ja täpset lüürilisust, mida galakontserdil samavõrd ei kohanud.

Ēriks Ešenvaldsi «Piisk ookeanis» on loodud ema Theresa mälestuseks

Kurjami logo on ankur ja talisman ansambli kauaaegne liider, punkpoeet Marko Sigus (paremal). Vasakul bassist Priit Liiviste.

Foto: Stanislav Moshkov

Kolmas ja viimane kontsert (pealkirjaga «Pisarad ja meri») sai festivali kulminatsiooniks.

Läti riiklik koor esitas Māris Sirmaisi juhatusel Tallinna Niguliste kirikus Läti, Eesti ja Rootsi nüüdisaegsete heliloojate vaimulikke teoseid.

Kavas oli ka Māris Lasmanise teose «Venta» maailmaesiettekanne. David Oistrahhi festivali prioriteetide hulka on alati kuulunud mitte üksnes uusima muusika esitamine, vaid ka heliloojatele uute teoste loomiseks impulsi andmine.

Programmi keskmes olid Tallinnas esmakordselt kõlavad, kuid teistes Euroopa linnades juba esitatud Eesti heliloojate teosed: Galina Grigorjeva «Svjatki» koorile a cappella ja Tõnu Kõrvitsa kontsert tšellole ja koorile, pühendatud Allar Kaasikule.

Kontserdi lõpetas Läti helilooja Ēriks Ešenvaldsi teos «Piisk ookeanis» ema Theresa mälestuseks.

Publik (Niguliste oli rahvast tulvil) tänas Läti koori, dirigenti ja solisti meisterlikult esitatud ja väga mitmepalgelise kava eest ovatsioonidega. Tormilise aplausi pälvisid ka kontserdil viibinud heliloojad.

David Oistrahhi talvine festival on lõppenud. Kolme kontserdi mastaapsed, mitmekülgsed ja maitsekalt koostatud kavad, esinejate professionaalne tase ning esinema tulnud muusikute arv muutsid selle festivali märkimisväärseks sündmuseks.

Loodame, et talviste festivalide traditsioon jätkub!

8

KULTUURIKALENDER

Reede, 21. jaanuar 2011

Liblikas ja tuisk Haus Galeriis 9 Näituse pealkiri «Liblikas ja tuisk» sündis umbes paar aastat tagasi samanimelise pildi järgi.

«Maali idee joonistasin kavandikausta ühel tuisusel veebruaripäeval. Kujutluspilt haprast, aga visast liblikast tuisus tundus mulle võimas ja tähenduslik. Pärast seda tulid riburada kõik ülejäänud pildid. See pealkiri aga hakkas ja jäigi kummitama,» räägib autor oma tööde ja käesoleva näituse pealkirja sünnist.

Liblikas on muistne surematuse sümbol, millele tema elutsükkel pakub täpset vastavust (elu – roomav röövik, surm – salapärane nukk ja taassünd – vabalt lendlev hing). Torm sümboliseerib loovat energiat ja viljakust.

Mehhiko ja keldi pärimustes on laperdavad liblikatiivad sümboliseerinud ka päikesetuld. Kreeka

NÄITUS Kuni 23. jaanuarini Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Silvi Liiva näitus «Piirideta». Näitusega tähistab Silvi Liiva oma 70. sünnipäeva. Väljapaneku esimese osa moodustavad viimaste aastate tööd, teise retrospektiiv aastatest 1970–1982.

Näitus veenab, et kunstnik suhestub jätkuvalt suurte, igavikuliste küsimustega. Mitmeid klassikalisi graafikatehnikaid (peamiselt sügavtrükk) kombineerides oskab ta saavutada suurejoonelist lihtsust.

Horisontaalne pingestatud triip – silmapiir – on kujund, mida vaatajal on võimalus täita omaenda emotsioonide, mõistuse ja kogemustega.

Eksistentsi suuri pooluseid, valgust ja pimedust, kujutab Liiva nappide vahenditega, andmata ühtki konkreetset vihjet lisaks. Inimfiguur kaob abstraktsesse visiooni, mis on kunstniku hingeseisundi võrdkuju.

mütoloogiast meenub lugu liblikatiibadega Psychest (kreeka k «hing»), kelle kõigevägevam Zeus surmast vabastas, kuna oli liigutatud Psyche ja Erose vastastikusest armastusest.

Ivika Luisu maalidesse on salvestatud eri aegadel ja hetkedel temani jõudnud märguanded, mälupildid. Need on jäädvustatud siin-ja-praegu-olekud: kirkad hetked, selginemised, enda sisse vaatamised, arusaamised, otsused ja vastused.

Selle näitusega teeb autor sügava kummarduse looduse ees. Maalid annavad edasi seisundit, mis haarab Ivika Luisku igal sügisel.

«Tekib vastupandamatu soov maalida lausa ööpäev läbi. Ümbritsev muutub kiirelt ja pööraselt põnevalt. Seisad värvimöllu keskel ja naudid maailma olemust.

Krõõt Repnau näitus «Utoopiline T-linn». Näitusele on välja pandud Lilli-Krõõt Repnau tööd.

Kuni 29. jaanuarini Vaal galeriis (Tartu mnt 80d, Tallinn) Nelly Drelli näitus «Välgatus». Klassikalise realistliku maalikooliga, kuid alati üllatusi pakkuv Nelly Drell on seekord maalinud silmi ja neis välgatavaid vaateid. Oma maalidega soovib Drell edastada kõigile arusaadavat sõnumit – jäädvustades elu lihtsaimaid hetki, püüab ta luua dialoogi oma kunsti ja publiku vahel.

Kuni 31. jaanuarini Hobusepea galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Mall Nukke ja Regina Soonseina näitus «Urban Mystic».

Näitusele on välja pandud Mall Nukke ja Regina Soonseina tööd.

Kuni 27. jaanuarini LOOV galeriis (Kalevi 13, Tartu) Angela Pilliroog ja Jaan Škerini näitus «Seitseteist». Kahe 17-aastase Tartu Kunstikooli õpilase esimene isikunäitus, mille ideeks on tuua Tartusse rohkem tugeva visuaalse poolega nooremat kunsti. Tööd ei ole valminud näituseprojektina, vaid tehtud sisemisest soovist. Kunstniku peas tekkinud pilt saab üles maalitud ning alles siis tekivad sellele lood.

Kuni 29. jaanuarini Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Lilli-

SA Tallinn 2011 toetajad:

Kuni 13. veebruarini Tallinna Linnagaleriis (Harju 13, Tallinn) Tanel Rannala ja Mart Rauna näitus «Uus raha». Tanel Rannala ja Mart Rauni eesmärk on uurida inimeste rahaga seotud väärtushinnanguid. Selleks kasutatakse kollektiivseid, sotsiaalseid ja sünergeetilisi meetodeid. Näitusele välja pandud tööd on digitaalgraafikas, segatehnikas ja videos. Näituse oluliseks osaks on külastajate kaasamine ja integreerimine, vähetähtis pole ka meelelahutuslik aspekt.

Väljapaneku esimeses osas kaevuvad kunstnikud ühiskondlikku arhiivi ja toovad oma tõlgenduses päevavalgele Eesti kupüüride ajaloo ja selle geneetilised seosed Euroopa rahadega.

Ivika Luisk ‒ varasemad näitused

Järsku langevad taevast esimesed valged lumehelbed – saabub kosutav paus – ettevalmistus uuele tärkamisele,» kirjeldab Ivika oma tööprotsessi.

Meil on minevikumälestused, käesolev hetk ja tulevikuootused.

Oskus on näha ja ära tunda just sulle oluline ning jäädvustamist vääriv. Keerulistel olukordadel on teinekord lihtsad lahendused.

Valikud ja vastused on sinu sees olemas. Vaata taevasse – langeb lund ja kõik muutub selgemaks.

«Ole vaikselt ja kuula seda häält, mida räägib sulle sinu liblikas tuisus,» soovitab autor.

Näitus Haus Galeriis jääb avatuks 28.jaanuarini 2011.

9 2009 «Luisud hoos» disainiööl, Kultuurikatel, Tallinn 9 2008 «Luisk müügiks» (koos T. Luisuga), galerii SooSoo, Tallinn 9 2002, 2007 Ühispanga Galerii, Tallinn 9 2000 «Luisud Hausis» (koos T. Luisuga), Haus Galerii, Tallinn 9 1998 «Sild» (koos T. Sarapuga), galerii Sammas, Tallinn 9 1997 Vaal galerii, Tallinn 9 1996 Raatuse galerii, Tallinn 9 1992 Pikk tn 7 galerii, Tallinn 9 1992 Raadiomaja, Tallinn

«Liblikas ja tuisk» 2010, Ivika Luisk.

Kuni aprilli keskpaigani Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Näitused panevad kokku kolm kuraatorit: Eve Kase (Eesti), Eha Komissarov (Eesti) ja Simon Rees (Uus-Meremaa‒Leedu), kes teevad oma valikud maailma erinevates kunstikeskustes, garanteerimaks eriti kõrgetasemeliste kunstnike osavõttu. Triennaal hõlmab ka 2007. aastal grand prix võitnud kolumbia kunstniku Óscar Muñoze isikunäitust ning Ljubljana graafikabiennaalide hittide näitust «Mapping».

TEATER

21. jaanuar 19.00 Cabaret Rhizome`is (Kaarli pst 9, Tallinn) etendus «Avatar» seab vastakuti vahendirikkuse ja -vaesuse mastaabid ning otsib absurdsuse ning vastuolude vahelt teed inimliku läheduse ja kohaloluni. Jim Ashilevi ja Cabaret Rhizome toovad lavale hunnitu fantastika varju jäänud rääkimata loo. Ideaalide nimel barrikaadidele tormavaid horde pole.

Pole ka otsest vaenlast. Mis juhtub ideaalide ja unistustega siis, kui vabadusvõitleja ja looduse kaitsja jääb pikkadeks aastateks oma üheainsa puukesega üksi?

21. jaanuar 19.30 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Laur Kaunissaare «Järgmisel õhtul...». Ühe etenduse kriitika lavalises vormis. Seekord on vaatluse all ZUGA ühendatud

tantsijate lavastus «Kohe näha, et vanad sõbrad».

22. jaanuar 12.00 Eesti Nukuja Noorsooteatris (Lai 1, Tallinn) lasteetendus «Metsakülad».

Rõõmus ja lustakas nukulavastus on järg lavastusele «Tsuhh, tsuhh, tsuhh...». Rongisõidule metsaküladesse on oodatud kõik kuni nelja-aastased teatrisõbrad. Rong sõidab ikka tsuhh, tsuhh, tsuhh, vagun järel likatlokat. Oravakülas, Hundikülas, Jänesekülas, Rebasekülas, Karukülas juhib seekord rongi Siil.

26. jaanuar 19.00 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses (Kesk 15, Tallinn) Rakvere teater: «Kui Harry kohtas Sallyt». Etenduse autor on Nora Ephron ja lavastaja Jaanika Johanson. Osades Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Erni Kask, Rauno Kaibiainen, Eili Neuhaus, Anneli Rahkema või Liisa Aibel. Kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik või jääb seks sõprusele ette? Kas sõpradest võivad saada armastajad või jääb sõprus armastusele ette?

26. jaanuar 19.00 Genialistide klubis (Lai 37 taga, Tartu) Tartu Uus Teater: «Ird, K.» Ivar Põllu lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle kunagi ja kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike ise ära teha.

Lavastus on täiesti mittenostalgiline sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Kaarel Ird (1909‒1986) on Eesti teatriajaloo vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater sellised, nagu me neid tunneme.

MUUSIKA

21. jaanuar 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4, Tallinn) Esa Tapani & Olari Elts.

Väljapaistev soome metsasarvesolist ja kammermuusik Esa Tapani esitab Richard Straussi Esimese Metsasarvekontserdi ja Robert Schumanni «Kevadsümfoonia». Dirigendipuldis on ERSO esimene külalisdirigent, Jorma Panula nimelise konkursi võitja Olari Elts, kelle silmapaistev musikaalsus ja talle ainuomane dirigeerimistehnika teevad temast oma põlvkonna ühe isikupärasema ja isepäisema dirigendi.

21. jaanuar 19.00 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6, Viljandi) Pärimusmuusika talvegala Viljandis. 75 minuti jooksul saab näha kümmet sooloesinejat ja kahte ansamblit ‒ kõik Viljandi kultuuriakadeemiaga seotud olnud tudengid ja õppejõud. Lavalt külvavad elamusi Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Tuule Kann, Ando Kiviberg, Karoliina Kreintaal, Tarmo Noormaa, Maarjas Nuut, Sandra Sillamaa, Juhan Suits, Tõnu Tubli, Lauri Õunapuu ning ansamblid RO:TORO ja Gjangsta. Lavastaja Indrek Sammul, kontserdi juht Jaak Johanson.

22. jaanuar 16.00 Tartu Linnamuuseumis (Narva mnt 23, Tartu) Sarja G. Ph. Telemanni «Essercizii Musici» III kontsert.

Neljast kontserdist koosnev seeria, mille eesmärgiks on G. Ph. Telemanni «Essercizii Musici» tervikettekanne. Kogumik koosneb 24 sonaadist erinevatele koosseisudele, kus soolopillidena mängivad flööt,

plokkflööt, oboe, viiul, viola da gamba ja klavessiin.

22. jaanuar 19.00 Niguliste kirikus (Niguliste 3, Tallinn) Tavener «Ikon of Light». Esineb Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Kavas: Arvo Pärt «7 Magnificat-Antiphonen», John Tavener «Icon of Light» ‒ esiettekanne Eestis.

Briti ühe nimekaima nüüdishelilooja John Taveneri (sündinud 1944) 7-osaline suurteos koorile ja keelpillitriole valmis 1984. aastal ja on tema loomingus üks populaarsemaid.

FILM 24. jaanuar 15.00 Kinos Artis (Estonia pst 9, Tallinn) kirjandus kinos: «Läänerindel muutuseta».

Erich Maria Remarque’i 1929. aastal ilmunud ja autorile maailmakuulsuse toonud sõjaromaani ekraniseeringus on haaravalt ja sügava emotsionaalsusega kujutatud nn sõjaaegse kadunud sugupõlve saatust.

18-aastane Paul Bäumer ja tema koolivennad lähevad Esimese maailmasõja lahinguväljadele seiklusi otsima.

Sõjategevuse venides võtavad võimust lootusetus ja meeleheide – eluga pääseb ainsana muserdatud hingega Paul.

26. jaanuar 18.00 Kumu auditooriumis (Weizenbergi 34/ Valge 1) Kumu Dokumentaal: «Eksperimentaalsed eskimod».

Jaanuari Kumu Dokumentaal võimaldab kolme suurepärase filmi kaudu teha lühikese sissevaate inimeste ellu valges ja külmas piirkonnas ‒ Arktikas.

Vaadeldakse põlisrahvaste müüte, ajalugu, otsapidi tõstatades ka tulevikuküsimusi.