/Kultuuripealinn%20018

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid

Tasuta kultuuriväljaanne

Reede, 28. jaanuar 2011 | nr 4 (018)

www.tallinn2011.ee MUUSIKA 2008. aasta Heino Elleri muusika preemia laureaat, Narvast pärit helilooja Tatjana Kozlova loob linnaosade muusika projekti raames heliteose PõhjaTallinnale ja selgitab, miks on Eesti muusika areng võrreldes muu Euroopaga olnud täiesti teistsugune.

Loe lk 3 FILM Tänavu 10. juubelit tähistava Helsingi DocPoint dokumenaalfilmide festivali kunstiline juht Erkko Lyytinen leiab, et migratsiooniteemade käsitlemise asemel peaks filmitegijad rohkem keskenduma elanikkonna vananemisega seonduvatele probleemidele.

Loe lk 4

Tatjana Kozlova: «Nüüdisaegne muusika aitab vaimsust hoida.»

GRAAFIKA

Foto: Stanislav Moshkov

Simpel Session 11 toob sporti, filme ja näitusi Nädalavahetus täis uskumatut rulasõitu ja meeletut trikirattalendu tuleb taas!

Euroopa suurim talvine ekstreemspordisündmus Simpel Session 11 leiab aset 5.‒6. veebruaril Saku Suurhallis.

Eelmisel aastal kümnendat juubelit tähistanud ning väikesest Tartu jämmist välja kasvanud Simpel Sessionit võib täna õigusega pidada üheks maailma oodatuimaks action-spordi võistluseks, milleni loevad päevi rula ja BMX-i meediaväljaanded ja fännid üle ilma.

Ning ka põhjusega – Tallinnas on käinud taset näitamas üksikute eranditega kõik nende alade tipud ning üllatusi jagub selgi korral.

Trikirattaringkondades suisa kultuslikuks kasvanud võistlus paistab sel aastal varasemast enam silma ka rulas, osaledes esmakordselt rulasõidu maailmakarikasarjas World Cup Skateboarding. Kokku on võistlusele tänaseks kinnitatud sportlasi ligi 30 riigist, mis teeb Simpel Sessionist ühe kõige rahvusvahelisema ulatusega omalaadse võistluse maailmas.

Et Simpel Sessionil võisteldak-

se just rula ja BMX-i tänavasõidus (street), siis on mõlema ala juured tihedalt põimunud linnakultuuriga. Aladest omakorda aga võrsunud omaette nišš nii foto- kui videokunstis.

Vahetult enne võistlusi, 2.–4. veebruaril näeb Simpel Sessioni filmifestivalil Artises ja Solaris Kinos (vt tagaküljelt) lisaks hoogsatele sõidufilmidele valikut dokumentaalfilme, mis heidavad pilgu nende alade rolli tänava- ja popkultuuris ning spordis.

Kinoelamustele annab lisamõõtme fotonäitus põhjanaabrite ühelt tähelepanuväärsemalt

BMX-fotograafilt Kai Kuusistolt.

Tema eelmisel aastal Helsingis Kiasmas URB10 festivalil väljas olnud näitus «Kun Kaikki on Unohtui» ehk «Kui kõik oli unustatud» saabub täie lastiga üle Soome lahe ning on samuti väljapanekul kinos Artis.

Alates 29. jaanuarist on Solarise nullkorrusel aga avatud Simpel Sessioni oma fotonäitus, kus üleval läbi kümne aasta parimaid ülevõtteid nii võistluselt kui ka festivalimelust.

Loe Simpel Sessioni programmi kohta www.session.ee või haara kioskilettidelt linnakultuuriajakirja Sahtel uus number!

Käimas on 15. Tallinna graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Auhinna võitis Läti animeeritud dokumentaalfilm.

Kumus ootab huvilisi palju armastusest ja rahast kõnelevaid teoseid.

Loe lk 6–7 VALDKONDADEVAHELINE

Eesti parim trikirattur Andres Lainevool.

Foto: Simpel Session

2

ARVAMUS

Reede, 28. jaanuar 2011 KULTUUR KUTSUB

Zugzwang ehk Läänemere kilud Polymeri Kultuuritehases on Baltimaade noorte kunstnike ühisnäitus.

Anneli Sihvart, toimetaja

Kellele on tarvis kultuuripealinna Põhjusi, miks kultuuripealinna aasta Tallinnale ja Eestile hea ning kasulik on, on mitmesuguseid. Neid kõiki ei hakka ma siinkohal meenutama, räägin vaid sellest, millega nimetatud aasta mind igal oma olemasolu hetkel rõõmustab.

Kas olete tähele pannud, millest mitmete ajalehtede kultuurilehekülgedel tavaliselt kirjutatakse? Väga tihti on seal tegemist eeskätt kahe võimaliku lähenemisega.

Esiteks, sageli kirjutatakse vaid nii tuntud (ja seetõttu paraku ära leierdatud) nimedest, et neist on lugedagi igav. Olgu kultuuritegelane kui geniaalne iganes, ühel hetkel on ta ära öelda suutnud peaaegu kõik targad ning vaimustavad mõtted, mis tal seni pähe tulnud on.

Edasi jääb üle kaks võimalust ‒ kas lasta sel kuulsusel neidsamu mõtteid veel ja veel korrata või püüda tema eraelust midagi põnevat leida.

Teiseks kirjutatakse tihtipeale nn kogu pere üritustest ‒ seega tegelikult sündmustest, millel võib olla küll väga tore osaleda, kuid millest on väga harva huvitav lugeda.

Tänavu on lootust, et ajakirjanduse kultuurilehekülgedele pääsevad tänu kultuuripealinna aastale ka muud teemad. Ja seeläbi võime avastada, et inimesi, kes millegi vahvaga tegelevad ning tarku ja loovaid mõtteid mõlgutavad, on ümberringi varjatud kujul kogu aeg olnud hoopis enam, kui uskudagi oleme tihanud.

Selline avastus teeb maailma hoopis päikesepaistelisemaks ja lootusrikkamaks, kas pole?

Millele ma veel mõelnud olen… Nendesamade kirjutiste läbi on võimalik juhatada mõningaid lugejaid võimalusteni, millest neil seni ehk aimugi pole olnud. Julgustada neid minema sündmustele, millest nad varem kas pelgusest, et ei kuulu vastavasse ringkonda, või ka teadmatusest, et midagi niisugust üldse olemas on, eemale on hoidnud.

See võib osutuda võimaluseks leida rõõm, võimaluseks kogeda üle hulga aja ka teisi värve peale lõputust rahateenimisest ja muretsemisest tingitud halluse.

Päris kindlasti toimib kultuuripealinna aasta ka selles osas positiivselt, et viib kokku inimesi, kes juba ammu oleksid võinud koos tegutseda, sest ühiselt jõuab enam. Eeldatavasti sünnib sellest aastast mitmeid koostööprojekte, mis muidu olemata võinuks jääda.

Kultuuripealinna aasta toob varjust välja kultuuri, mida meie ümber on alati rohkem olnud, kui me märgatagi oleme osanud. Küll oleks hea, kui see kõik käesoleva aastaga ei lõpeks.

Et kultuur jääkski varjust välja, mitte ei poeks tagasi kappi…

Ja-jaa, seda võrdlust kasutasin siinkohal meelega. Millist kappi ma parasjagu mõtlesin, kas seda, kuhu seitsmes kitsetall kurja hundi käest pääsemiseks peitu puges, või mõnda teist, jäägu iga lugeja enda valida ;).

«Võime avastada, et inimesi, kes millegi vahvaga tegelevad, on ümberringi hoopis enam, kui uskudagi oleme tihanud.»

Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

Gregor Taul kunstiteadlane

T

egemist on näitusega, mida esmakordselt eksponeeriti 2010. aasta suvel Vilniuses, tuleval suvel rändab näitus Riiga, see jääb avatuks 11. veebruarini. Etteruttavalt olgu öeldud, et näitusel näeb nii keskpäraseid kui ka võrratult kõrgetasemelisi, n-ö klassikaliselt lummavaid taieseid.

Leedukad panid pessimistliku nime Näituse nimi, Zugwang, tähendab olukorda, kus inimene on sunnitud astuma sammu, kuid on juba ette näha, et mänguruum teda ei soosi. Pealkirjaga tahtsid näituse initsiaatorid juhtida tähelepanu noorte kunstnike lootusetule olukorrale. Kas proovida end maalimisega toita? Kas õppida edasi? Kas töötada kohvikus või minna välismaale õnne otsima?

Ma arvan, et selle näituse puhul on kõige olulisem aspekt Baltimaade koostöö. Liiga tihti peavad kohalikud noored kuns-

tikud võrdlema end vaid teiste kodumaalastega. Kui selline «konkurents» saab reegliks, siis ei suudeta edaspidi maailmaga rinda pista.

Räägin seda lootuses, et kümne aasta pärast esindavad ja müüvad Eesti kunstnikke edukad galeriid maailma eri paigus. Need kunstnikud on tulevikus üliolulised diplomaadid, kes oma olemasoluga inspireerivad loomingule teisi Eesti noori loomeinimesi.

Maalikunst on tagasi tulnud Teisalt on sellistel näitustel enesetsensuuri kehtestav roll. Kui näitus võetakse maha ja tulevane kunstnik oma teostega ateljeesse tagasi läheb, tõele näkku vaatab ja adub, et tema maalid olid teistega võrreldes kehvemad, siis ei jäi tal muud üle kui hakata pühendunumalt tööle või elukutset vahetada.

Eriliselt painajalikuks muudab noorte kunstnike elu internet, sest kõik tänapäeva loojad seisavad silmitsi olukorraga, kus neil on võimalik välja uurida, kas ja kui edukalt nende idee on juba teostatud. Noorte loojate kiituseks tuleb öelda, et kui nad läbivad selle «katsumuse» ning suudavad tõestada, et tehtav väärib tähelepanu, siis tasub sellega ka edasi tegeleda.

Tuleb aga siiski öelda, et maalikunstnikud on privilegeeritud.

Hoolimata mitmesugustest 20. sajandi mäslevatest kunstivormidest on maal tänaseni jäänud püsima kui kunsti peamine müügiartikkel.

Eestis kehtis veel mõni aeg tagasi tobe stereotüüp, et kaas-

aegsed kunstnikud teevad ainult perfonkse, installatsioone ja häppeninge ning «tavapublik» naudib naerualusena nurka surutud maalikunsti.

Arvan, et vastandusi otsivad üheksakümnendad on ammu läbi ning et seegi näitus on märk solidaarsemast (kunsti)maailmast, kus maal ei täida narri rolli ning performance pole lihtsalt kriitiline vemp asja eest teist taga, vaid autorid on oma ideede väljendamiseks valinud vormi, mis nende arvates kõige paremini toimib.

Seejuures võib ka maalikunstiga lahata nii kipitavalt kaasaegseid kui nõutult igavikulisi probleeme.

Antud näitus paljastab ka selle, et uuel põlvkonnal on ununenud maalide vaatamise oskus. Peaks õppima taas maali sisse elama, tuleks näha ja vaadata, mis lugu meile jutustatakse, milliste vahenditega seda tehakse.

Miks meil kultuuri ei investeerita?

Rõhutaksin ka seda, et näitusel osalevatel eesti kunstnikel on hea võimalus maha müüa kõik eksponeeritud maalid (mida ei juhtu kunagi performance’ite ega laiahaardeliste installatsioonidega).

Iga maal on ainulaadne, on ühekordne käsitöö, oma ajalooga. Kas ei tundu vastuoluline, et Eestis, s.o riigis, mis uljalt hoopleb kogu maailma ees oma üliliberaalse turumajandusega, peavad kunstnikud ja teised kultuuritegelased elatuma peaasjalikult Kultuurkapitali almustest? Väikeses «Ameerikas» ei tohiks see nii olla.

Kõik, kel on vähegi raha, peaksid seda investeerima või kuluta-

ma kunsti peale. Kapitalism põhineb ju raharinglusel.

Kultuurkapital tuleks kiiremas korras sulgeda (räägin seda küünilisel, kuid mitte iroonilisel kombel kulka stipendiaadina) või ümber organiseerida ning alkoholi- ja tubakaaktsiisid tuleks suunata kosmose-uuringutesse või muud moodi eneseusku külvavatesse projektidesse. Kultuur ei saa järele lohiseda, vaid peab uhkelt teed näitama.

Kunstnikud on valmis vastutama Arvan, et see oli vajalik eelinfo näituse külastamiseks külmas Polymeri tehases. Kui lähete näitusele, võbisete seal ning mõtlete, et tegemist on järjekordse «Külmetava kunstniku portreega», siis eksite. Jäine, antisotsiaalsusele vihjav miljöö pole mitte kunstnike boheemlaslik statement või ürgne valik, vaid lihtsalt asjade seis, kui keset talve nõnda suurt näitusepinda otsitakse.

Kunstnikud ise ja nende teosed seisavad sellest tardumusest palju optimistlikumas kõrguses, suhtudes julgelt kõikvõimalikesse küsimustesse, mida maailm neile pakub, ning olles valmis vastama ning vastutust kandma läbi eriala, mille nad on valinud.

Näitus annab võimaluse vaadata tõtt suure hulga väga eripalgeliste maalidega, see peaks mõjuma kas rahustavalt, ärritavalt, raputavalt või paitavalt, kuid igal juhul tsiviliseerivalt. Mitte et seda Kumus teha ei saaks, kuid Kumu on Tallinna pildiga konserv, samas kui Zugzwang on elus kiluparv Läänemeres.

AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Pühapäevani kestva dokumentaalfilmifestivali DocPoint üks korraldajaist Tristan Priimägi,

mille poolest erineb see festival teistest omataolistest Eestis, olgu või näiteks PÖFF-ist?

PÖFF-il on dokkidest tõepoolest väga hea valik, nii et kes ikka huviline on, see leiab need üles.

Meil on enamasti värskemad filmid, sest saame neid valida mitmete kõige olulisemate festivalide programmist (Leipzig, Sheffield ja Amsterdam), mis toimuvad kõik aasta lõpus, vahetult enne PÖFF-i. Reeglina me PÖFF-il juba linastunud filme oma kavasse ei võta, erandiks on seekord Helena Třeštíková «Katka», mis on meil retrospektiivi osa koos autoriga kohtumisega.

Matsalu, Pärnu ja Maailmaküla

festival toimuvad aga Tallinnast väljaspool ja neil on oma spetsiifilisem fookus, olgu loodusfilmid või etnograafilised-antropoloogilised filmid. Meie fookus on pigem sotsiaalne, kaasaegne.

Usun, et mahume nende festivalidega siia väikesesse riiki kõik ära ja igaühele leidub vaatajaskond!

9 Milliste kriteeriumide alusel valitakse filme DocPointile?

Väga lihtsalt. Et suuta endale lubada nii odavat piletihinda, nagu meil on, valime enamiku filme Soome programmist. Neil on 150 filmi, nii et valikut on. Proovime leida need, mis tunduvad mei-

le endale paremad, uudsemad, huvitavamad...

Loomulikult on see valik programmikomitee subjektiivne otsus, aga eks see ole nii ju kõigi festivalidega. On ka mingeid filme, millele me näeme potentsiaalset kindlat auditooriumi, sellistel puhkudel tuleb muidugi otsustajana mängu ka nn «rahva maitse».

Olgu lõpetuseks öeldud, et igasugune tagasiside (ja ka aastaringsed filmisoovitused, mida järgmisele festivalile tuua võiks) on alati teretulnud. Kas või kommentaaridena aadressil info@docpoint.ee või siis meie Facebooki leheküljel Docpoint Tallinn.

Kust saab Kultuuripealinna lehte?

Infokeskused

Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.

manni 12), Raadiomaja (Gonsiori 21 valvelaud, Kreutzwaldi 14 valvelaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).

Muuseumid

Kõrgkoolid

Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14, pood avatakse kell 11), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9).

Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud).

Kultuurikeskused

Hotellid ja kohvikud

Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Estonia (Estonia pst 4), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8), ETV (Faehl-

Kohvik Boheem (Kopli 18), Nordic Hotels (Viru väljak 3), Sokos Hotels (Viru väljak 4).

Tervisekeskused

Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Las-

namäe Tervisekeskus (Punane 61).

Linnaasutused

Tallinna linnavalitsuse teenindussaal (Vabaduse väljak 7), Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18), Tallinna volikogu (Vana-Viru 12).

mnt 453e), Benton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).

Lehekastid

Pärnu mnt-l Tõnismäel, Vabaduse väljakul, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas.

Kaubanduskeskused

Mujal Eestis

Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu

Haapsalus leiab Kultuuripealinna Konsumi kauplusest (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajast Grossi poest (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupadest (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupadest (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupadest (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupadest (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskusest (Aasa 1).

Reede, 28. jaanuar 2011

Eesti muusikat iseloomustab tundelisus

MUUSIKA

3

Helilooja Tatjana Kozlova räägib, mis eristab meie kodumaist kaasaegset heliloomingut Euroopa omast.

«Kui see rahvas suudab üles näidata niisugust ühtekuuluvustunnet nagu laulupeol, siis tahan selle rahvaga koos olla,» selgitas Narvas üles kasvanud ja Tallinn 2011 raames Põhja-Tallinna linnaosale muusikat komponeeriv helilooja Tatjana Kozlova, põhjendades, miks ta otsustas oma elu Venemaa asemel Eestiga siduda.

Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

26. veebruaril on teil Salme kultuurikeskuses autorikontsert. Mida tähendab autorikontsert helilooja jaoks?

Tänapäeval on autorikontserdid muutunud pigem haruldaseks, aga mul on vedanud, kuna eelmisel aastal Eesti Muusika Päevade raames üks mu autorikontsert juba toimus. Selles suhtes on praeguse kontserdi kava kokku panna raskem, aga teistpidi põnevam. Võrreldes varasemaga tuleb see kontsert ka intiimsem, muusika on isiklikum ning esitajaid vähem.

Milline on teie kui noorema põlvkonna helilooja kontsertide publik?

Teiste hulgas käib neil kontsertidel alati üks kindel seltskond, mõned mu sõbrad ja inimesed heliloojate liidust. Aga neid on kokku vaid umbes kümme tükki, ülejäänutest pole mul aimugi.

Helilooja teeb tellimustöid Milline näeb tänapäeval välja helilooja töö?

Valdavalt kirjutame tellimuse peale. Süsteem on selline, et kui mingi kollektiiv või festival tahab midagi tellida, siis seda küsitakse minu käest ja valmiv teos peab olema kirjutatud kindlale koosseisule. Selleks autorikontserdiks tellis mult loo üks kuulus Itaalia ansambel, duo, mis koosneb viiulist ja flöödist.

Märtsi lõpus, Eesti Muusika Päevadel, kannab üks Rootsi ansambel mu uue teose ette.

Keskmiselt kulub mul uue teose kirjutamiseks kolm-neli kuud ja tavaliselt on teos umbes 10‒15 minutit pikk.

Kuidas saate aru, et teos on nüüd valmis?

Igal heliloojal käib see isemoodi. Viimasel ajal teen peas eelnevalt üldplaani valmis, mitte väga detailselt, hiljem kannan selle koos detailidega paberile, nii saab esimene etapp läbi.

Edasi trükin kõik arvutisse ja viimistlen, töötades näiteks dünaamika kallal, ja siis on see minu jaoks valmis. Pärast esiettekannet vaatan teose veel üle, aga siis on puhtand põhimõtteliselt lõpetatud. Aga iga helilooja töötab omamoodi, kui sama küsimust küsida näiteks Arvo Pärdi käest, siis ta vastaks midagi hoopis muud.

Kas keegi ka toimetab teie teoseid, nagu see toimub näiteks kirjutiste puhul?

Ma oleksin väga õnnelik, kui see nii oleks, aga see ei ole nii.

Teos on puhtalt minu vastutada, kui see ei kõla nii, nagu peab, siis see on minu viga. Kui kirjutan orkestrile ja tahan, et esiplaanil oleks mõni pill, ja see välja ei

kosta, siis olen ma midagi valesti teinud.

Sageli kasutame ka instrumente, mida keegi varem kasutanud pole, või ebatraditsioonilisi mänguvõtteid, seetõttu pole mõnikord võimalik täpselt ennustada, kuidas muusika kõlama hakkab.

Olete kirjutanud muusikat ka lühifilmidele.

See on tavapärane loomeprotsess, mis toimub üldjuhul pärast filmi valmimist. Kuigi pean ütlema, et minu puhul on see siiski veidi teistsugune, sest üldiselt kirjutan elektroonilist muusikat vähe, kuna eelistan elavaid pille.

Filmimuusika puhul aga salvestan kõigepealt helid ja pärast töötlen neid arvutis.

Lühifilmile «Kalamees» valmis muusika nii, et käisin režissöör Elenor de Montesquiou’ga koos filmi jaoks intervjuusid tegemas, elasin teemasse sisse. Pärast seda, kui ta oli esimese versiooni kokku lõiganud, kirjutasin muusika ja ta lõikas kogu filmi selle põhjal uuesti kokku.

Olete üles kasvanud Narvas. Kui palju meenutab sealne olustik Põhja-Tallinnat, mille jaoks te lõite heliteose Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna projekti raames?

Miljöö on mõlemas kohas tõepoolest mingil määral sarnane, mõnes mõttes eklektiline ja ootamatu, täis toredaid poode, mida ei kohta üheski teises Tallinna linnaosas.

Elu ja looming põimuvad alati Kui palju on teie hilisemat loometeed mõjutanud üleskasvamine Narvas?

Muusikat hakkasin kirjutama juba Narvas lastemuusikakoolis õppides. Minu teooria on, et elu ei saa loomingust lahutada, kõik kogetu mõjutab seda. Paljud heliloojad on toimetulemiseks pidanud tegelema ka teiste asjadega, mõni on olnud arhitekt või insener, matemaatik või suisa psühhoanalüütik.

See teine eluala, arhitektuur või midagi muud, on alati olnud nende heliloojate muusikas esindatud.

Kuna olen venekeelses keskkonnas üles kasvanud, siis on ka minu muusika emotsionaalsem, isiklikum ja võib-olla heitlikum, sest vahetasin ühe elukeskkonna teise vastu.

Kuigi Tatjana Kozlova loob muusikat Põhja-Tallinna linnaosale, on ta enda kodu Nõmmel, kus valmib ka ta helilooming.

Foto: Stanislav Moshkov

tol hetkel võimalik otsustada, kas tulen Tallinnasse ja n-ö integreerun või lähen elama Novgorodi, Pihkvasse või mujale. Aga siis, umbes 1991. aastal osalesin noorte üldlaulupeol Narva muusikakooli kooriga.

Ma ei mäleta enam, mida me laulsime, ehk oli see Olav Ehala «Kodu», ent mäletan end mõtlemast, et kui see rahvas suudab

«Eesti heliloojad kasutavad oma muusikas muu Euroopaga võrreldes vähem süsteeme ja rohkem intuitsiooni.»

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et paljuski mõjutas teie elukohavalikut laulupeol osalemine.

Kui hakkasin keskkooli lõpetama, vahetus Eestis võim ja mul oli

üles näidata niisugust ühtekuuluvustunnet, siis tahan nendega koos olla. Nii ma läksingi edasi Tallinnasse Otsa kooli.

Olete õppinud mitme nimeka Eesti helilooja käe all. Kuidas on nad teid mõjutanud?

Toivo Tulev tõi mind meie kaasaegse muusika juurde. Narvast Tallinna tulles oli mul raske ette kujutada, kui vähe on ääremaadel seost reaalsusega. Narvas ei teatudki, et nüüdisaegne muusika üleüldse olemas on,

rääkimata selle meeldimisest või mittemeeldimisest. Seal ei ole ka aimu, mis riigis tegelikult toimub, mis Eesti iseseisvudes juhtus või kas see oli hea või halb.

Otsa kooli tulles kirjutasin romantilises stiilis, aga selliseid teoseid oli juba varem kirjutatud ja väga hästi kirjutatud ‒ mina ei ole inimene, kes suudaks seda paremini teha. Toivo oli see, kes tutvustas mulle meie kaasaegset muusikat, selles osas oli ta minu jaoks väga tähtis mõjutaja.

Mu teine väga oluline õpetaja, Helena Tulve, aitas mul ellu viia neid mõtteid, millega ma teiste õpetajate juures ehk vastuollu sattusin. Tahtsin kirjutada väga vaikset muusikat, mis muutub väga aeglaselt, kuid kus on palju värvimuutusi. Vanema põlvkonna heliloojate jaoks oli see ehk natukene arusaamatu. Helena julgustas mind oma teed jätkama, sest ta ise kirjutas ka sellesarnast muusikat ja tema muusika kuulamine on mind ka väga palju mõjutanud.

Elitaarne kunst hoiab maailma vaimu Kuidas hindate klassikalise muusika populaarsust Eestis?

Saalides võiks alati rohkem rahvast olla, kui meil oleks rohkem publikut, siis meist hoolitaks rohkem, sest sellisel juhul tooksime rohkem raha sisse. Klassikalisest ja eriti meie kaasaegsest

muusikast võib jääda mulje kui eliidi muusikast, aga see ei tähenda, et niisugust muusikat poleks vaja.

Vist oli see telesaade «Vabariigi kodanikud», kuhu helistas üks kuulaja ja ütles, et kuni meil on kodutuid, ei tohiks me ühelegi muusikule raha maksta. Minu meelest on aga just elitaarne kunst see, mis hoiab inimesi ja maailma vaimu ega lase meil täielikult manduda.

Televisioonist tulev käib ju kogu aeg alla. Massiline meelelahutamine, mis trügib peaaegu vägisi meie ellu, muutub sujuvalt, kuid järjekindlalt järjest labasemaks. Kui meil ei oleks seda väikest rühma inimesi, kes vaimu erksana hoiavad ja üritavad mõelda, käiks inimkond arvatavasti väga kiiresti alla.

Telesaatesse helistanule ütleksin vastuseks, et kunagi korraldati ühes vanglas eksperiment, kus võrreldi vangla orkestris mänginuid seal mittemänginud vangidega. Need, kes olid orkestris mänginud, polnud enam kunagi vanglasse pidanud tagasi tulema.

Kui meil oleks rohkem muusikuid, siis võib-olla meil oleks vähem kodutuid.

2004. aastal võitsite oma heliteosega «Made of hot glass» Rahvusvahelisel Heliloojate Rostrumil Pariisis auhinnalise kolmanda koha. Millegipärast on kõigist kunstivaldkondadest

just muusikas eestlased alati rahvusvahelisel tasandil kõige edukamad olnud. Kas te oskate seda kuidagimoodi seletada?

Nõukogude ajal oli nüüdisaegne kunst põhimõtteliselt keelatud, meil oli väga vähe ettekujutust, mida Euroopas, USA-s või mujal tehakse. Väga oluline periood kaasaegse muusika arengus jäi meie jaoks Nõukogude aja jooksul vahele.

Siis, kui piirid lõpuks avanesid, ei olnud meil enam võimalik vahepeal tekkinud uusi tehnikaid kasutama hakata, sest nende omandamine oleks võtnud liiga palju aega ja see «jalgratas» oli juba leiutatud, meil polnud enam mõtet seda teha. Küll aga võtsime omaks muusika kõla, harmoonia, rütmi ja teised parameetrid, kuid niisugust ranget süsteemi kasutamata, nagu oli kasutusel Euroopas.

Võib öelda, et Eesti muusikas on jätkuvalt romantismiajastu, seda üksnes luuakse nüüdisaegsete vahenditega. Kui küsida, mis Eesti tänapäevast muusikat laias laastus Euroopast eristab, siis on see tundelisus. Eesti heliloojad kasutavad oma muusikas muu Euroopaga võrreldes vähem süsteeme ja rohkem intuitsiooni.

Euroopa heliloojatel on sageli raske mõelda süsteemiväliselt, neile on olulisem, et muusikas oleks olemas teatud karkass – ja see pole üldse halb. See pole lihtsalt meie tee.

4

FILM

Reede, 28. jaanuar 2011

Hea dokumentaalfilm paneb mõtlema valikute üle elus DocPoint Helsingi kavast poole moodustavad Kesk-ja Ida-Euroopa filmid, sest nende sõnumikeel on soomlastele kõige arusaadavam.

«Soomlastele meeldib, et eestlased ei võta asju liiga tõsiselt, meil on selles mõttes võimalik teiega samastuda ja asju positiivsemalt võtta,» toob tänavu 10. juubelit tähistava Helsingi dokumentaalfilmide festivali DocPoint kunstiline juht Erkko Lyytinen välja ühe põhjuse, miks festival on laienenud ka Tallinnasse.

Andreas Sepp

kõige paremini edasi anda siiski läbi dokumentaalfilmi.

Detsembris Tallinnas peetud Euroopa Filmiauhindade Gala korraldaja Marion Döring ennustas, et Euroopa filmide tulevik saab olema paljuski migratsiooniteemaline. Kuidas peegeldub migratsioon Helsingi DocPointis?

Eelmisel aastal oli meie programmis eraldi immigratsiooniteemaline osa, mis rääkis Euroopasse tulnud sisserändajatest, kes üritavad ellu jääda üsnagi raskes õhkkonnas, mis me viimase paari aasta jooksul loonud oleme.

Samas saame ka aru, et Helsingit on raske muu Euroopaga võrrelda, sest siin elab vaid tuhandeid, mitte kümneid tuhandeid sisserännanuid. Minu arvates on immigratsioon vaid mõne IdaHelsingi kvartali probleem, Espoos või Helsingi kesklinnas on see probleem väiksem. Muidugi on ka seal palju inimesi mujalt maailmast, aga selliseid konflikte, mida uudistes näidatakse, siin ei ole.

«Mis?» asemel peaks küsima «Miks?»

andreas.sepp@tallinn2011.ee

Soome suurim probleem on vananemine Järelikult on migratsiooniprobleem ülepaisutatud?

See on rohkem kui ülepaisutatud. See on vaid poliitiline relv. Ainus tõeline probleem on inimeste vananemine, seda näeb ka tänavapildis.

Peaksime rohkem lapsi tegema. Eestis on ju sama olukord.

Tänavusel Helsingi DocPointil on ka Kongo-teemaline alamprogramm. Soome on tuntud kui innukas vaesemate riikide aitaja. Kas sellise alamprogrammi valik on tõlgendatav festivali panusena Soome rahvuslike huvide elluviimisesse?

Mitte päris, kuigi oleme tõepoolest üritanud alati Kolmanda Maailma probleeme näidata.

Kongo valisime osaliselt näiteks selle tõttu, et see riik tähistas mullu oma 50. sünnipäeva. Aga selle asemel, et rohkem näidata, mis Kongos ja teistes kaugetes riikides toimub, peaksime ka endalt küsima, et miks seal sellised asjad toimuvad.

Mind häirib see, kui Aafrikast rääkides käsitleme seda maailmajagu kui tervikut. Euroopast rääkides tehakse tegelikult ju samamoodi, kuid see on vale, sest näiteks Eesti ja Soome on ju väga erinevad.

Kongo on neli korda suurem kui Prantsusmaa, seda ühtsena käsitleda on väga raske, sest seal on väga palju erinevaid mõõtmeid, hõime. See pole ju isegi riik, vaid suur ala, mida nimetatakse juhtumisi Kongo Demokraatlikuks Vabariigiks.

«Meile eestlaste huumorisoon sobib, meile meeldib, et te ei võta asju liiga tõsiselt.»

Millised dokumentaalfilmide loojad on teid kõige rohkem mõjutanud?

Dokumentaalfilmide tegemiseks sain inspiratsiooni USA dokumentaalfilmide režissööri Barbara Kopple’i filmide nägemisest.

Eriti mõjus on tema 1976. aastal valminud film Harlandi maakonna kaevuritest. See, kui lähedale ta oma kaameraga jõuab, on lihtsalt hämmastav. Kaameraga on võimalik paljastada selliseid asju, mida keegi pole kunagi varem kinos näinud. Sellised momendid ja neid jäädvustada suutvad režissöörid vaimustavadki mind kõige enam.

Selle aasta DocPointi programmis, nii Helsingi kui ka Tallinna omas, linastub Tšehhi režissöör Helena Třeštíková «Katka», kus ta jälgib pea 20 aasta jooksul ühte Praha narkosõltlast ja see on hämmastav, kui palju ta vaatajatele näidata suudab. Pole teist kunstivormi, kus saab nii palju näidata, just visuaalselt. Asjadest saab kirjutada, aga noore, elujõust pakatava Katka võrdlust 40-aastase heroiinist hävitatud Katkaga saab

DocPoint Helsingi kunstilisel juhil Errko Lyytinenil on käed enne enne tänavu 10. juubelit tähistavat festivali tööd täis.

Foto: Stanislav Moshkov

jälgite näiteks, et kodu- ja välismaiste filmide osakaal oleks võrdne?

Huvitav on see, et filmide osakaal on aastate lõikes olnud suhteliselt ühesugune, kuigi me ei ole kunagi eriti vaadanud, et võtame nii palju filme nendest ja nendest riikidest. Kuna saame toetust Euroopa Liidu meediaprogrammilt, siis loomulikult peab olema valikus alati teatud hulk EL-i filme. Aga üldiselt on meile programmi sattunud alati selliste riikide filmid, mille filmikeel on Soome omale sarnane, näiteks Poola, Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia. Umbes pool festivaliprogrammist pärineb Kesk- ja Ida-Euroopast.

Programmis on igal aastal olnud ka paar Põhja-Ameerika riikide filmi. Lihtsalt on juhtunud nii, et neid filme on võrreldes Euroopa omadega vähem.

Võtame näiteks Venemaa ja Kanada filmikeele, kus esimese puhul on meie jaoks üsna lihtne jälgida filmikeele arengut alates Nõukogude aja lõpust kuni tänaseni. Kanada ja ülejäänud Põhja-Ameerika stiili puhul on aga selline filmikeele arengu ajaline võrdlus meie jaoks raskem.

Nende filmides rõhutakse vahest liigagi peategelasele, kogu tegevus käib tema ümber. Venemaa, Baltimaade ja Soome filmid on teistsugused ja omavahel sarnasemad.

2005. aastal korraldasite väikese alafestivali Bulgaarias, viimased kaks aastat on Tallinnal olnud oma DocPoint. Kui oluline on teile oma kogemuse jagamine?

See võib olla kokkusattumus, et mõlemad alafestivalid on toimunud just Ida-Euroopas, aga Soome on selle piirkonnaga olnud alati väga tugevalt seotud. Vaatamata sellele, et Soome riik on poliitiliselt suhelnud alati rohkem Kesk-Euroopa ja muidugi Skandinaaviaga. Aga tegelik mentaliteet on mõlemal pool Soome lahte sama.

Bulgaarias on samamoodi, inimesed isegi räägivad samamoodi nagu Soomes, Ungaris näiteks samuti. See ongi olnud üks peamisi põhjusi, miks oleme otsinud partnereid valdavalt Ida-Euroopast.

Väliskülalisi meelitab põhjamaine eksootika

Räägime natuke teie tööst festivali kunstilise juhina. Kuidas täpselt toimub filmifestivali kava kokkupanemine? Kas

Kui lihtne on kaugesse ja külma Helsingisse kutsuda DocPointil näidatavate filmide autoreid?

Siia tullaksegi tõenäoliselt vist eelkõige sellesama õhkkonna pärast, sest see on tavaarusaamadest niivõrd erinev. Mujal ei saada ju aru näiteks sauna olulisusest meie kultuuris, KeskEuroopas seondub saunaskäimine peamiselt homoseksuaalidega.

Meie külalised ei saa aru, miks on vaja saunas alkoholi juua ja pärast jääauku hüpata, kui väljas on -25 kraadi. Siia tullakse otsima Helsingi öös juhtuvaid veidraid asju, aga samuti ka meie kõrgekvaliteedilist programmi. Me ei tee oma filmivalikul kunagi kompromisse, need lihtsalt peavad olema parimatest parimad.

Olete ühes oma varasemas intervjuus öelnud, et sotsiaalmeedia poolt pakutavad võimalused on teie tegevusvaldkonnas kriitilise tähtsusega.

Millised on teie kogemused Facebooki ja teiste sarnaste populaarsete suhtluskanalite kasutamisel oma festivalidel?

Sotsiaalmeedia võimalusi saab ära kasutada mitut moodi. Kõige lihtsam on neist oma Facebooki lehe tegemine, kuid sealt edasi peab ka vaatama, et su enda eriala inimesed hakkaksid selle kohta sõna levitama. Facebook tundub olevat kanal, mille kaudu saame oma publikut kõige paremini kõnetada, sest meie publikust suurema osa moodustavad üliõpilased, kellest paljudel pole tänapäeval kodus enam televiisoritki. Üritan ka ise oma Facebooki profiilis vähemalt kord nädalas filmisoovitusi anda, sest isegi kui mu soovituste järgijad mind isiklikult ei tunne, usaldatakse mu taustateadmisi piisavalt. Oma

publikuga suhtlemine on oluline, sest me ei esinda mitte DocPointi, vaid iseennast DocPointi raames korraldatakse ka eraldi lastele suunatud alamprogrammi DOKKINO. Kui populaarsed on dokumentaalfilmid laste seas ajal, mil põhimõtteliselt igast noorest, kes vähegi tehnikast jagab, võib saada filmitegija?

Filmitegemise õppimine on ainult üks osa DOKKINO-st. Palju huvitavam on aga see, et dokumentaalfilmid on populaarsed igas vanuses laste seas. Lapsed usaldavad filmides nähtut väga, kõrvuti uudistega on dokumentaalfilmidest saadav info nende jaoks kõige tõepärasem. Õpetajad on väga huvitatud lastele dokumentaalfilmide näitamisest, sest see on väga hea õppevahend, mille abil õpilased saavad näha, kuidas inimesed mujal maailmas elavad.

Eesti filmid on Soomes hinnas Millisel määral olete kursis Eesti dokumentaalfilmi arenguga?

Eesti filmide tegemise traditsioon on hämmastav ja Soomes teatakse seda väga hästi. Igal aastal on festivali kavas olnud ka vähemalt üks Eesti dokumentaalfilm. Mullu tahtsime selleks saada filmi «Disko ja tuumasõda», kuid see linastus juba teisel Soome festivalil «Armastus ja anarhia».

Tänavu on Eestist kavas «Kihnu kosjad» ja «Kihnu pulm». Meile eestlaste huumorisoon sobib, sest meile meeldib, et te ei võta asju liiga tõsiselt, eestlastega on sel-

les mõttes võimalik samastuda ja asju positiivsemalt võtta.

Tallinna DocPoint on Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna programmi osa. Kas Helsingi DocPoint teeb koostööd ka Turu linnaga, mis on Tallinna kõrval teine tänavune Euroopa kultuuripealinn?

Ehk olete kursis, aga sarnaselt Tallinna-Tartu konkurentsile on sama olukord ka Soomes, kus Turu ja Helsingi vahel käib heas mõttes pidev võitlus. Põhjused on ajaloolised ja seetõttu ongi huvitaval kombel DocPoint alati rohkem suhelnud Tallinna kui Turuga.

Olete töötanud dokumentaalfilmide režissööri ja raadiosaadete toimetajana. Kas tegelete ka mõne muu, meediavälise alaga?

Tegelikult ei, lõdvestumiseks jääb väga vähe aega. Filmide tegemine ja festivali juhtimine on kaks täiesti eri asja ja ümberkehastumine on väga raske, mis tuli mulle suure üllatusena. Millegipärast on DocPointi kunstiline juht olnud alati ka ise filmitegija ja nii ka nüüd, sest pärast seda festivali hakkan taas filme tegema.

Millised on teie soovitused Eesti filmipublikule seoses Tallinn DocPointiga?

Vaadake kindlasti filmi «Katka», sest selles on väga tugev sõnum, kuidas oma elu elada.

Heade filmide eripära ongi see, et vaataja hakkab mõtlema oma elus tehtud valikutele. See on väga liigutav film ja avab olemuslikke küsimusi.

MUUSIKA/MESS

Reede, 28. jaanuar 2011

5

Barokkmuusika mõjub tänapäevaselt Barokiajastul seisid kõrvu üllus ja nilbe irvitamine elu üle, aukartus ning sõja ja võitluse kultus.

«Muusikat on meie ümber igal pool kogu aeg,» ütleb Andres Mustonen. «Me vaid kuuleme seda vähe. Et muusikat kuulata, saada helidega lähemalt kontakti, peab tulema kirikusse, lossi, kontserdisaali, raekotta ‒ siis hakkavad sündima hoopis uued protsessid.»

Anneli Sihvart

anneli.sihvart@tallinn2011.ee

XXII barokkmuusika festival toimub 28. jaanuarist 5. veebruarini Tallinnas Estonia kontserdisaalis, Mustpeade maja Valges saalis ja Mederi saalis.

Andres Mustonen, miks hakkasite korraldama just nimelt barokkmuusika festivale, mitte näiteks renessanssmuusika omi?

Barokk on niisugune huvitav nähtus, kus on esindatud kõik ‒ alates suurtest ooperitest, oratooriumidest, ballimuusikast, kammermuusikast ja koorimuusikast virtuoossete interpreetideni. Barokk tähendabki kirjut.

Oma žanrilise mitmekesisuse tõttu sobibki barokkmuusika kontsertlikuks esituseks teistest ajaloolistest stiilidest paremini.

Festivalil kõlab aga ka renessanssmuusika, on nii varasemat kui hilisemat muusikat, isegi täiesti uut muusikat, mis viib meid filosoofiliselt samasugusesse vaimsesse maailma, kui oli see, millega barokkmuusika tegeles.

Seega ei tähenda barokkmuusika selle festivali raames mitte kramplikku ajastust kin-

ni hoidmist, vaid pigem barokiajastule omase filosoofia järgimist?

Jah, meie festivalil kõlab filosoofiliselt ja vaimselt barokile omane muusika, mitte muusikaajalooliselt reglementeeritud ja piiratud.

Barokiajastu oli aeg, mil tegeleti inimese ja Jumalaga ‒ ühtviisi tähtsad on nii jumalikud kui inimlikud probleemid, nende omavaheline harmoonia ja võitlus. Kõrvuti olid üllus ja nilbe irvitamine elu üle, aukartus, sõja ja võitluse ‒ kuid mitte vägivalla! ‒ kultus.

Barokk on jumaliku maailma tajumine kunstilistes vormides läbi inimese. See on ka põhjus, miks barokk tänapäeval mõjuvõimsaks on kujunenud ‒ meie ajastu on isikute ajastu, isikud on väga tähtsad.

Kas võib öelda, et barokk on üks tänapäeval mõjusaimaks kujunenud vanamuusika stiile?

Mõistet vanamuusika võiks vähem kasutada ‒ see, mis on enne meid kirjutatud, on ajalooline muusika. Muutsin ka Hortus Musicuse nime vanamuusika ansamblist varajase muusika ansambliks.

On parem, kui inimene ei võta niisugust muusikat mitte kui vana ja museaalset nähtust, vaid otsib sealt seda, mis on talle lähedane.

Nn vanamuusika sünd oli ju tingitud sellest, et maailm vajas midagi, mis tasakaalustaks uuemat ääretult komplitseeritud ja konfliktset, mitteharmoonilist muusikat. Nüüdseks on paljud heliloojad jõudnud tagasi harmoonilise muusika tasakaalustatud maailma, mis inimest rahustab ja ülistab. Seega pole harmooniline muusika ka enam vana, ta on jälle uus. Olen selles suhtes alati ajast ees olnud, meie ühiskond tuleb järele umbes kümneaastase lainetusega.

Mis võiks olla põhjuseks, et paljude noorte hulgas on äärmiselt populaarne hoopis keskaja muusika?

Osalt küllap sellepärast, et keskaja muusika on naturaalne ja folkloorilähedane. Samas on see populaarsus äärmiselt sümpaatne, sest keskaja muusika on tegelikult kõige üllam, kõige puhtam stiil. Seal on ainult ilu, konflikt puudub täiesti, puudub võitlus, kunstis kajastatakse ainult üllust, aukartust ja transtsendentaalset rõõmu, armastust läbi jumaliku armastuse.

Keskaeg on kõige üllam aeg ja selle ajastu muusika kõige puhtam muusikastiil. Üllust on meil praegu kõige vähem, sellepärast seda taga igatsetaksegi.

Kp

LISAB

Barokkmuusika festival algab täna

Andres Mustonen: «Barokk on jumaliku tajumine läbi inimliku.»

Barokkmuusika festival sündis 1989. aastal varajase muusika ansambli Hortus Musicus ja tema juhi Andres Mustoneni algatusel talvisest barokkmuusika kontsertide sarjast Tallinna vanalinnas ja Tartu ülikooli aulas.

Aastast 2002 on festival märgatavalt avardanud oma repertuaari piire. Alati on esinemas ka Hortus Musicus ja tema Akadeemiline Orkester. Festival on vastu võtnud laialt tuntud muusikuid, kes kõik on meile saabunud Andres Mustoneni kui tuntud muusikaisiksuse kutsel.

Barokkmuusika festivali avakontsert «Püha linn, Jeruusalemm» toimub reedel, 28. jaanuaril kell 19 Estonia kontserdisaalis.

Festivali kunstiline juht on viiuldaja ja dirigent, varajase muusika autoriteedina rahvusvaheliselt tuntud Andres Mustonen. Festival toimub koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga.

Festivali korraldab Eesti Kontsert.

Foto: Stanislav Moshkov

Tallinn viis end Helsingisse katsuda ja kuulata

Eesti turismivisiitkaardid Soomes on tänavu Birgitta festival, kamakook ning villased istumisrattad.

Andreas Sepp

andreas.sepp@tallinn2011.ee

«Kultuuri sihtkohana turundamisel on kõige olulisem viia see füüsilisel kujul huvilisteni,» selgitas PõhjaEuroopa suurima reisimessi Tallinn 2011 poolne koordinaator Elena Natale.

18.‒23. jaanuaril Helsingi messikeskuses toimunud messi MATKA ametlik partnermaa oli tänavu Eesti. See tähendas, et samaaegselt võisid huvilised kuni kolmes kohas korraga kaasa elada Eesti ja Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna teemalistele esitlustele, mida korraldati kahasse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega.

Eesti esiplaanil olek oli paljuski korraldajate enda soov. «Näiteks Estonian Music and Design Café annab messikeskusele lisaväärtuse, sest seal otseselt midagi ei müüda, vaid inimestel tekib võimalus lõõgastuda,» rääkis Natale, kuidas korraldajad tegid ise ettepaneku, et lisaks tavapärasele Eesti boksile võiks Euroopa kultuuripealinna aasta puhul saalis

olla ka veel mõni muu Eesti-teemaline nurgake.

Selle tulemusena kaeti kohvikute lähedal üks ala Eesti sisustusdisainerite loominguga, mille otsas lösutades võisid kõik soovijad kõrvaklappidest kuulata ülevaadet Eesti muusikast. Istuda sai muu hulgas Liisa Kallami ja Liisa Tomasbergi kudumitega kaetud mugavatel kummiratastel ja iPodi va-

hendusel lasta kõrvu paitada Eesti indie-rocki kuningatel ansamblist Andur, folk-metalli maailmanimel Metsatöll ja läinud aastal kuulsust kogunud kooslusel Sinine.

Samal ajal pakkus silmailu Eesti Instituudi toel korraldatud Postimehe fotograafi Peeter Langovitsi fotonäitus «Loetud päevad», mis kajastas mullust Tallinn 2011 Euroopa kultuuripealinna ootussarja «52 üllatust ja ideed».

Silmajäämiseks peab pingutama

Matka 2011 messil oli üles seatud ka Eesti disaini ja muusikat tutvustav nurgake. Esiplaanil OÜ Keha3 valge tool «Peata kana».

Foto: Stanislav Moshkov

Kuna igal aastal külastab messi umbes sada tuhat inimest, peab nende tähelepanu saamiseks olema väga nutikas. Nii näiteks kutsus EAS messikülastajaid oma käega kaaluma üht reisikohvrit, jagades kõige täpsemalt vastanutele auhindu. «Inimesed registreerivad oma vastuse kohapeal arvutisse ära ja lisavad oma kontaktandmed, saades nii soovi korral pidevalt Eesti-teemalist turismiinfot,» tutvustas Elina Aro EAS-i turismiasenduskeskusest kaalumismängus osalemise «konksu». Igal messipäeval olevat Aro sõnul oma kaalumistäpsust niimoodi hinnanud sajad ja sajad külastajad.

Näljastele messikülastajatele oli kindlasti meele järele Eesti boksis pakutud ülevaade meie toidulauast, kus tippkokad Angelika Udeküll ja Henry Lepist näitasid, kuidas teha näiteks kilupirukat ja kamakooki.

«Kuigi Eesti toidud põhinevad paljuski Saksa ja Vene köögil, liigutakse praegu rohkem Põhjamaade suunas,» kirjeldas Lepist kulinaarse tsirkuse nime kand-

nud toiduvalmistamisetendusel Eesti kokandustrendide hetkesuunda.

Mess aitab turiste meelitada Kaasa sai elada Birgitta festivali esitlusele, kus esinesid väljavõtetega festivali kavas olevatest etendustest ooperisolistid Aare Saal, Mati Palm ja Annika Lumi.

Saal ja Palm esitasid fragmendi Verdi algusaegade ooperist «Attila» ja Lumi aaria Bizet ooperist «Carmen». «Lähen kindlasti Birgitta festivalile ja käin ka muidu tihti Eestis,» rõõmustas esitluse järel toimunud publikumängu võitnud Irmeli Heiniö auhinnaks saadud Birgitta festivali pileteid vastu võttes. Veel tutvustati messi ajal Trumm-IT-i, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri, Tallinna akrobaatikakooli, Kanuti Gildi Saali ja AugustiTantsu festivali tegemisi, esinesid Iiris ja Tõnis Mägi.

Eks aasta näitab, kui tõhusad sellised messid turismi suurendamise mõttes on, sest paljud reisihuvilised eelistavad ju otsida informatsiooni eelkõige internetist. Teooria paikapidavust järgi proovides otsustasingi seetõttu messipäeva lõpus läbi põigata ka Jurmala boksist, mis oli tolleks hetkeks üsnagi maha jäetud. Sealt öeldi selgituseks, et neil ei olnudki plaani selle aasta messil esile kerkida, sest osaliselt tänu intensiivsele turustamistööle kahe viimase aasta messil on Jurmala külastatavus tõusnud 29 protsendi võrra.

Niisiis tundub, et soomlastel on reisiplaanide tegemisel oma silm, kõrv ja maitsemeel jätkuvalt kuningaks!

6

GRAAFIKA

Vaieldi tsirkusekunsti üle 19. jaanuaril toimus Sihtasutus Tallinn 2011 ruumides Eesti tsirkusekunsti hetkeseisu käsitlev arutelu, mille eesmärk oli välja selgitada selles kunstivaldkonnas tegutsejate ühised huvid, jõudmaks ühise arengukava moodustamiseni.

Kohtumisest võtsid osa tsirkusestuudio Folie, OMAtsirkuse, Eesti Mustkunstnike Liidu, Tsirkuse Tuuri ning Piip ja Tuut Mängumaja esindajad.

Avaliku arutelu vormis peetud vestlusringi juhtis Jorma Sarv kultuuriministeeriumi arendusosakonnast, sihtasutus Tallinn 2011 poolt osales Kristiina Kütt.

Küti koordineerimisel toimub 5.‒14. augustini 2011 Kadriorus ja Tallinna tänavatel Euroopa kultuuripealinna kavva kuuluv Uue tsirkuse festival «Tsirkusepuu». Festival toob Tallinna kümmekond Euroopa olulisemat noorte tsirkusetruppi. Nii saavad tallinlased põhjaliku ja ereda ülevaate Euroopa tsirkusekunsti uusimatest suundadest.

Turu 2011 alustas kultuuriaastat

15. jaanuaril kuulutati avatuks tänavu Tallinna kõrval Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandva Soome linna Turu kultuuriaasta, pidustustest võttis osa 50 000 inimest.

Aurajoki jõe ääres korraldatud vaatemängu kokkupanemise eest hoolitses Suurbritannia teatrigrupp Walk the Plank, kujutati Turu ajalugu läbi tule ja armastuse. Etendusel osalesid õhuakrobaadid ja laulis 350-liikmeline koor, publikut rõõmustas võimas ilutulestik.

Avamisel osalesid Soome Vabariigi president Tarja Halonen ja Euroopa Komisjoni hariduse-, kultuuri-, mitmekeelsuse ja noortevolinik Andeoulla Vassiliou. Pidu lõppes Logomo kultuurikeskuses.

Jääskulptuurid kerkivad kesklinna 3. veebruaril 2011 võtab Euroopa kultuuripealinn Tallinn Vabaduse väljakul vastu Hiina uue aasta. Saabumas on Valge Kassi ehk Jänese aasta.

Rahvusvaheline skulptorite seltskond on selleks ajaks saanud valmis jääst Roti, Pühvli, Tiigri, Draakoni, Mao, Hobuse, Lamba ehk Kitse, Ahvi, Kuke, Koera, Sea ja loomulikult suure Kass/Jänese. Selle aasta meistrid on pärit Koreast, Mehhikost, Soomest, Leedust, Venemaalt ja Eestist. Loodusliku jää tellisime Lapimaalt.

Skulptuurid püsivad just nii kaua, kuni ilm seda lubab.

Kultuuripealinna meened

pood.tallinn2011.ee

Reede, 28. jaanuar 2011

Graafikatriennaali peapreemia läks Lätti

«Väikese linnukese päevik» kirjeldab Nõukogude igapäevaelu nii, nagu see oli, püüdmatagi kujutada midagi poliitilist, kuid peegeldades tahtmatult ajastu absurdsust.

Tallinna XV Graafikatriennaalil sai preemia ka Alina Rudnitskaya «Bitch’ide akadeemia», mis kirjeldab jõukat abikaasat leidma õpetavat treeningprogrammi.

Kadri Karro 20. jaanuaril Kumus avatud Tallinna XV Graafikatriennaali «Armastuse, mitte raha pärast» Grand Prix pälvis Edmunds Jansons Lätist animeeritud dokumentaalfilmi «Väikese linnukese päevik» eest.

Graafikatriennaal kuulub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi.

1968. aastal toimunud esimesest Tallinna Graafikatriennaalist «Kaasaeg ja graafiline vorm» võtsid osa Eesti, Läti ja Leedu graafikud. Eesti taasiseseisvumise järel on Tallinna graafikatriennaalid olnud rahvusvahelised, alates 1998. aasta triennaalist «Puudutus» avatud kogu maailmale.

Irina Nõukogude aja päevikust sai film Sel aastal oma 15. sünnipäeva tähistava triennaali preemia läks naaberriiki Lätti.

Grand Prix laureaat Edmunds Jansons (sündinud 1972) on lõpetanud Läti Kultuuriakadeemia, töötanud animaatorina, teinud telereklaame ja muusikavideoid.

Auhinna tõi Jansonsile Läti esimene animeeritud dokumentaalfilm «Väikese linnukese päevik»(2007), mis põhineb ainulaadsetel joonistustel 80-aastase Irina Pilke päevikust. Päevik hõlmab perioodi Teise maailmasõja lõpust 1980. aastateni. Pilke joonistused, kus autor kujutab end väikese linnukesena, kajastavad kõike, mis teda ümbritses.

Tähelepanekud igapäevaelu kohta Irina joonistustel peegeldavad kõnealust perioodi elaval, veidi iroonilisel ja uskumatul moel.

Paistab, et naine võttis elu Nõukogude võimu all sellisena, nagu see oli, üritamata kujutada midagi üleliia poliitilist või ideoloogilist. Ometi peegeldavad igapäevased, sotsiaalsed ja poliitilised detailid tema joonistustel selgelt ajastu absurdsust.

Triennaali žürii tõstis esile Jansonsi töö rikast pildikeelt ja tegeliku inimese isikliku päeviku kunstilist interpretatsiooni, kus individuaalne mälu on muudetud antropoloogiliseks teede kaardiks.

Carvalho pühendusega installatsioonid Lisaks Grand Prix`le anti välja ka kolm võrdset preemiat, diplomid ning eriauhinnad.

Kolm võrdset preemiat läksid Antonio Claudio Carvalhole, õde Mary Coritale ja Alina Rudnitskayale.

Brasiilia kunstniku Antonio Claudio Carvalho (sündinud 1949) videoinstallatsioon «Pariis, 1970» (2007) on pühendus.

Arvo Pärdi pala «Spiegel im Spiegel» taustal ilmub pimedusest ekraanile kirjanik Anaïs Nini ja kunstnik Antonio Claudio Carvalho napp kahekõne, mis leidis aset ühel Pariisis 1970. aastal toimunud näituse avamisel.

See on avamise small talk, mälupildist kunstiks konverteeritud eluseik.

Geriljavõitlejate mandrilt pärit Carvalho on oma teose pühendanud neile, kes põlesid ereda leegiga.

Minimalistlik videoinstallatsioon «Teadmata kadunud: kadunud pole kunagi päriselt kadunud enne, kui nad üles leiame» (2007) tegeleb, nagu pealkirigi ütleb, teadmata kadunuks jäänud inimeste teemaga.

Õde Mary Corita värvilised sõnumid Ameeriklanna Corita Kent (1918‒1986), kes sai Maarja Immakulaatse Südame ordu liikmena õde Mary Corita nime, alustas oma kunstnikuteed nunnana.

Tema tööd lähtuvad paljus kristlikest ideaalidest, kandes need samas üldinimlike väärtuste tasandile, kutsudes üles hoidma armastust ja rahu.

Seejuures ületas ta dogmaatika ning oli avatud ümbritsevale maailmale, kombineerides kristliku ikonograafia motiive popkultuuri kujundite, poplaulude sõnade ja isegi reklaamtekstidega.

Corita pälvis kunstnikuna tunnustuse 1960. aastail, popkunsti ja hipide ajastul: tema värvirikkad, selge sõnumiga tööd kannavad edasi lillelaste esteetikat ja patsifistlikku ideoloogiat.

Neis teostes puudus popkunstile omane küünilisus ja iroonia: popilikku kunstikeelt kasutas autor hoopis lihtsate, võib-olla ka lihtsameelsete, kuid oma siirusega ometi võluvate sõnumite edastamiseks.

Corita oli ka aktivist ja tema siiditrükid meenutavad sotsiaalseid plakateid, kõnetades vahetult, kohati isegi provotseerivalt vaatajat ja tema vastutustunnet.

Värvilised elurõõmsad sõnumid stiilis «Make Love, Not

War» said hilisemal ajal mureliku varjundi, loobumata siiski oma positiivsest programmist, kiirates armastust inimeste, maailma, elu ja selle lihtsate asjade vastu.

Peterburi soorollid – «Bitch’ide akadeemia» Venelanna Alina Rudnitskaya (sündinud 1976) vaatleb oma dokumentaalfilmis «Bitch’ide akadeemia» Peterburi naisi, kes osalevad ühes üsna ebatavalises treeningprogrammis, mis pakub näpunäiteid õnne ja heaolu saavutamiseks.

Retsept on lihtne: leida jõukas abikaasa. Seepärast harib kursus võrgutamise, abiellumise ja meeste üle kontrolli saavutamise alastes küsimustes.

«Bitch’ide akadeemia» esitab konservatiivse versiooni stilettofeminismist, mis tõlgendab naiste seksuaalset veetlust kui vahendit meeste üle võimu saavutamiseks.

Kursusel osalevaid naisi juhendatakse end teadlikult objektistama, õppides riietuma ja käituma viisil, mis teeb nad meestele võimalikult ligitõmbavaks. Võrgutamiskunsti kõrval esitletakse feminiinsuse arsenali kuuluva asendamatu tööriistana alandlikkust, mis aitab naistel kontrollida mehi, ilma et viimased seda ise üldse taipaksidki.

Filmis kujutatud stereotüüpsete soorollide korduv harjutamine seab kahtluse alla tavapärase käsitluse naiselikkusest ja mehelikkusest.

Rudnitskaya näitab, et sugu on sotsiaalselt konstrueeritud etendus, mis rajaneb kultuurilistel kokkulepetel, ühiskondlikel normidel ja käitumisstandarditel.

Lisaks said triennaalil diplomitega premeeritud Dajan Špirić (Bosnia ja Hertsegoviina), Tromarama kooseisus Febie Babyrose, Herbert Hans Maruli A., Ruddy Alexander Hatumena (Indoneesia), Juan Manuel Echavarría (Colombia), Frances Stark (USA), Simona Žemaitytė (Leedu), Markus Lampinen (Soome).

Anti välja ka eripreemiad ‒ Eesti Panga preemia pälvis Curtis Readel (USA), ERKF Olev Soansi mälestusfondi stipendiumi Oliver Laas (Eesti) ja Eesti Kunstimuuseumi preemia AA Bronson (Kanada).

Tallinna XV Graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast» jääb Kumus avatuks 8. maini 2011.

Kaadrid peapreemia saanud animeeritud dokumentaalfilmist «Väikese linnukese päevik», mis põhineb ainulaadsetel joonistustel Irina Pilke päevikust. Päevik hõlmab perioodi Teise maailmasõja lõpust 1980. aastateni. Autor kujutab end väikese linnukesena, kes jälgib ümbritsevat maailma veidi iroonilisel moel.

Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 mujal vastu kajab «Restoran Olde Hansa on üks neist restoranidest, mida Tallinnas kindlasti külastama peab. See on nagu hansaaegne teemapark koos lauljate ja metsseapraega.

Ettekandjad kannavad keskaegseid riideid ja vastavad Shakespeare’i stiilis inglise kee-

les: «Ehk saab auväärt härra teenindajatega rahulolu korral neile rikkalikult tukateid jätta.»

Samal ajal on Tallinn on oma arengus jõudnud kaugele digitaalajastusse, parkimise eest saab juba aastaid maksta mobiiltelefoniga. Tõenäoliselt on Tallinn ka ainus linn maailmas, kus keskaegselt riietatud noored lõuna-

pausi ajal pargis istuvad ja iPad-is Facebooki profiili uuendavad.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on palju investeeritud nii Tallinna vanalinna korrastamisesse kui ka ühistranspordisüsteemi uuendamisse. Kui õnnestub mööda linnatänavaid käia varahommikul, enne kui linna on vallutanud odavlennufirmade-

ga siia lennanud britid või üheks päevaks tulnud kruiisituristid, tundub Tallinn kui vabaõhumuuseum. Tallinn on midagi Brügge ja Novgorodi vahepealset, selles on nii Peterburi pompöössust, Bergeni minimalismi kui ka Lübecki hubasust.

Muusikat leidub Tallinnas kõikjal. Mööduja kõrvu kostub täna-

vamuusiku üksik flööt, tšellohääl või kooriproov.

Tallinn ei ole ei euroopalik ega ka skandinaavialik linn, Tallinn on oma nägu. Aastal 2011 soovitakse mereäärsed alad lõpuks ometi tagasi võita, kasutades selleks purjeregatte, ujumisvõistlusi ja festivale.» (Hamburger Abendblatt, Saksamaa)

GRAAFIKA/TEATER

Reede, 28. jaanuar 2011

7

Avatar on kopsutäis värsket õhku Laps minus tahab kõik kodus järele teha, kala ja kala vaimu…

Kaur Riismaa kirjanik

ARVUSTUS

«Avatar» Lavastaja Jim Ashilevi Osades Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuk Järgmised etendused 3. veebruaril 19.:00, 4. veebruaril 19.00, 5. veebruaril 20.00

Üks Simon Reesi lemmiktöödest, USA kunstniku Pae White’i vaip nimega «French Foil Blue».

Foto: Albert Truuväärt

Armastusest ja/või rahast

Oleks vaja, et tegutseks kontor, kus töötavad alaliselt inimesed, kes tegelevad triennaalide korraldamisega ja saavad sellele pühenduda.

Graafikatriennaali näituse üks kuraatoritest ja kontseptsiooni autor, Leedus elav uusmeremaalane Simon Rees tahab väljapanekuga näidata, et isegi raske kriis ei murra tõeliste kunstnike armastust oma eriala vastu.

biennaali, kus ma kureerisin väga edukaks kujunenud Leedu kunstiprojekti «Leedu Villa». Ju siis Eesti ürituse korraldajad märkasid mind seal.

Oliver Õunmaa

nist ja Indoneesiast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Suurim töö näitusel on Jaapani kunstnikult Makoto Aidalt.

Samas polegi ehk päritoluriigid nii olulised kui tööde tugev sõnum. Valitud tööd seostuvad hästi triennaali teemaga, raha ja/või armastuse eri aspektidega. Külastajale on kindlasti põnev teada, et näha saab nelja generatsiooni kunstnike töid, autorite vanus ulatub 20. eluaastast 80.-ni.

Millised tööd Kumu näitusel on teie lemmikud?

Näitusel on viis või kuus tööd, mida võin nimetada oma lemmikuteks. Ma arvan, et nende nime-

Kuidas sobib Kumu graafikatriennaali näitusepaigaks?

Kumu on meie näituse jaoks ideaalne paik. Kumus on olemas kõik, mis on vajalik kõrgetasemelise näituse korraldamiseks. Vürtsi lisab ka tema rahvusmuuseumi maine.

Minu arvates on graafikatriennaal just selline üritus, millega Kumu peaks regulaarselt tegelema.

tamine on ebaoluline, kuid võin öelda, et mõned näitusel esindatud kunstnikest on minu sõbrad ja ma valisin nad triennaalile, sest me mõtleme sarnaselt.

Kunstimaailmas hästi tuntud kuraator Simon Rees on just tõusnud voodist. Selja taha on jäänud mitu kuud pingelist triennaali korraldamist ning pikk konverentsipäev. Käes on esimesed hetked, kus ta saab hinge tõmmata.

Tänavuse graafikatriennaali nimi on «Armastuse, mitte raha pärast». Millest selline pealkiri?

Triennaal peegeldab kultuuri finantskriisi ajal. Balti riikides näevad inimesed tõesti vaeva kunsti, ooperi, filmide alal jt kultuurivaldkondades töötades. Inimesed teevad seda pühendumuse ja kirega, saades vaid väikest tasu.

Samuti märgib selline pealkiri, et raha ja armastus on meie elus mõlemad olulised ning rahatähtede kujundamisel kasutatakse graafilist kunsti. Rahatähtede graafiline kujundus äratab just praegu tähelepanu, sest Eesti liitus euroga ja inimesed mõistavad, et on kaotanud väikese osa oma rahvuslikust identiteedist, ilusa Eesti krooni.

Mida erilist võib seekord triennaalil näha?

Esindatud on 109 kunstnikku üle maailma. Suur osa neist on pärit Kesk- ja Ladina-Ameerikast, kuid autoreid on ka Jaapa-

«Baltimail töötavad inimesed kultuurivallas pühendumuse ja kirega, saades vaid väikest tasu.»

Kuidas sattusite tuntud Eesti kunstiüritust korraldama?

Olen tõepoolest esimest korda graafikatriennaali korraldamas.

Kutses on «süüdi» näituse Eesti poolsed korraldajad Eve Kask ja Eha Komissarov ning eks soovitajaid oli teisigi. Seda eriti pärast 2007. aastal toimunud Veneetsia

Kuidas jääte triennaali korraldusega rahule?

Eesti kultuuriministeerium toetab küll graafikatriennaali paremini kui mõnda muud kunstiüritust. Samas on triennaali organiseerimine suur korraldustreening, kõik, kes on triennaaliga seotud, näevad ränka vaeva.

Pidevalt tuleb olla meilivahetuses 109 inimesega üle maailma. Tööde transportimiseks tuleb läbi rääkida lennufirmade ja tollidega üle maailma.

Inimestel on peal tohutu pinge, sest nad ei saa pühendada ju

kogu oma aega triennaali korraldamisele. Mulle tundub, et oleks parem, kui tegutseks kontor, kus töötaksid alaliselt inimesed, kes tegelevad triennaalide korraldamisega.

Mida te teate Eesti kunsti ja graafika kohta?

Kui mind triennaali korraldama kutsuti, hakkasin ma põhjalikumalt siinsete väärtustega tutvuma.

Ma olen tuttav kunstiakadeemia traditsioonilise graafika, ehtekunsti ja sisearhitektuuri osakonna tööga. Seal on ametis oma alal väga tunnustatud inimesed. Üks kuulsamaid praegusel triennaalil üles astuvaid Eesti graafikuid on ka maalikunstiga silma paistev Raul Meel.

Kas näituste korraldamine ongi teie amet?

Jah, see on töö, mida ma teen.

Arvan, et olen elu jooksul korraldanud 60 näitust peaaegu kõigis maailmajagudes. Praegu töötan ma peakuraatorina Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses.

Kuid ometi pole te leedukas?

Tegelikult olen ma pärit UusMeremaalt, kuid olen elanud Leedus seitse aastat. Põhjuseks ongi töö moodsa kunsti keskuses. Moodsa kunsti jaoks võib Leedut ehk tõesti külmaks paigaks nimetada, kuid enne majanduskriisi oli Leedu elamiseks lahe koht. Alles viimased kolm aastat on muutnud sealse elu depressiivseks. Seda praegust olukorda väljendan ma ka enda poolt triennaali näitusele kogutud töödega.

Tuleskulptuuride maailmameistriks said leedukad Esimesed tuleskulptuuride maailmameistrivõistlused võitis Leedu võistkond (Mindaugas Juneys, Evaldas Girkontas, Kestutis Musteikis). Võidutöö kandis pealkirja «Sõnum» (pildil, foto autor Regina Marcenkiene).

Teisele kohale jäi Läti võistkond (Agris Dzilna, Uldis Balga, Solvita Zarina). Nende töö kandis pealkirja «Belman».

Kolmandale kohale jäi Eesti võistkond (Reino Altrov, Kai Kivi, Lauri Tamm).

Võistlustöö oli «Kapillaarne kala».

Auhinnafond 5000 eurot jagunes vastavalt I koht 2500, II koht 1500 ja III koht 1000 eurot.

Finaalis võistlesid seitse võistkonda: Venemaa (Leonid Kopeikin, Nikolai Dmitruk, Rashid Sagadejev), USA (Chuck Nafziger, Dave Hartz, Jon Zu-

cker), Norra (Tor-Bjørn Gundersen, Kristoffer Jørgensen, Paul H Zylla), Lõuna-Korea (Ko Seonghyun, Kang Heejoon, Jeon Wongil), Läti, Leedu ja Eesti.

Tuleskulptuuride MM-i kureeris maailma esimese tuleskulptorite ühenduse asutaja rootslane Gunnar Carl Nilsson, kes korraldas 1998. aastal Stockholmis tuleskulptuuride esimesed Euroopa meistrivõistlused.

E

tendusele minnes ei suutnud ma enese eest oma skepsist varjata. Mul pole eelarvamusi Ashilevi kui lavastaja või Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuki kui näitlejate suhtes, aga «Avatari» kui nähtuse suhtes küll. Mis asi see nüüd on, mida ma vaatama tulin? Miks ma Cabaret Rhizome’is olen?

Saalis on tugitoolid ja diivanid ja laval on... miski, mis meenutab kooli jõuluetenduse lavakujundust. «Avatari» lava on papist ja nööridest kokku pandud, seal on suur puu, oranžide lehtedega põõsas, mingid mügarikud maas, sinisest kilest tehtud kosk. Kuulen häält enda sees, mis palub, et mul ei hakkaks etendust vaadates piinlik.

Lahkun sooviga lapsi teha Etendus algab. Võrkkiigest ronib välja pika patsiga sinine tüüp. Ta teeb endale süüa, hoolitseb puu eest, meenutab Väikest Printsi. Ja kilest tehtud kosest hüppab välja kala – ma ei saa aru, kuidas, olen kergelt rabatud; sinine tüüp ei söö kala ära, vaid teeb sellele pai ja laseb ta jõkke tagasi.

Niisiis, nüüd on kilejõgi muutunud minu jaoks jõeks. Märkamatult hakkab kogu lava moonduma – riidest ja nööridest haruline asi lava keskel saab puuks, papist põõsas tavaliseks põõsaks, olen empaatiline, nõjatun ettepoole.

Suure mürinaga langeb vasakule, publiku silme eest kõrvale, mingi kosmoselaev või helikopter, kostab karjumist, lavale kooberdab haavatud astronaut, kes enda seest laeva juppe välja tirib. Ja lõpuks kokku vajub. Sinine tüüp ravib ta terveks, võtab ära ta väljalangenud silmamunad ja astronaut jääb pikali, unne.

Nüüd lõpetan etenduse ümberjutustamise. Miks? Sest see, mis laval edasi toimub, väärib oma silmaga nägemist. Või kogemist.

Mingil hetkel saan aru, et mu suu on lahti vajunud, silmad pärani, ma olen muutunud otsekui vaimustunud nelja-aastaseks lapseks, kelle issi ja emme on nukuetendusele viinud.

Kõik, mis lavale on pandud, liigub mingil kombel. Jah, ma näen nööre, ma näen juhtmeid, aga see ei häiri mind, vastupidi, see lummab, kuidas kõik on liikuma saadud väga lihtsate vahenditega...

Laps minus tahab kõik kodus järele teha, kose ja kala ja kala vaimu, kuidas jõgi hakkab uuesti voolama. Oleksid mul lapsed, tuleksin ma koos nendega uuesti etendust vaatama. Igatahes võib etteruttavalt öelda, et lahkun etenduselt sooviga lapsi teha.

Kuidas kõik toimib ja liigub?

Kusagilt on saali, mis pole enam saal, vaid sügav, hirmutav, kutsuv, häälitsev mets, sattunud üks putukas, kes publiku ja lava vahet lendab. Esimest korda hakkan päriselt kuulatama, tähele panema etenduse helitausta. Linnud, putukad, veevulin, kujutlus lisab sellele puude sahina, tuule.

«Avatar» on universaalne lavastus, selle võib autosse pakkida, sõita Lätti või Prantsusmaale – kuna sõnu peaaegu ei kasutatagi, siis on «Avatar» mõistetav mis tahes keeleruumist pärit inimesele.

Lugugi on universaalne, jäämata ometi banaalseks jahumiseks loodushoiust või liikidevahelisest sõprusest.

Etenduse lõppedes ei ole mingit soovi minna tagasi lume ja külma kätte. Õnneks keegi kohe ära ei aja ka.

Jään kaaslasega hetkeks istuma ja tänan suuri jumalaid, et ei viitsinud enne etendust «Avatari» filmiversiooni vaadata. Ega seda polegi vaja, tegelikult. Väga filmikaugel inimesel võib ju küsimus tekkida, miks üks tegelane on sinine, miks hingamisaparaati vaja on, miks pats nii pikk on. Aga see ei ole oluline, määrama hakkab muu.

Mõlemad, inimene ja see sinine tegelane, otsivad endale süüa, soovivad suhelda, hoolitsevad ümbruse eest. Niisugused vajadused on ühised, ideoloogiad jäävad kõrvale, ideoloogiad kisuvad lahku «Avatar» on kopsutäis värsket õhku enne valimisi – kellel poliitikute klanitud paraadportreedest ja omavahelisest kemplemisest villand, neil soovitan «Avatari» kindlasti vaatama minna, see aitab.

Etendusele on rohkem reklaami vaja. Mul oli tõesti kahju, et publiku hulgas polnud ühtegi last. Lavastuses on olemas kõik, et meeldida igale vanusegrupile, paadunud teismelised ehk välja arvata.

Ja mind alguses häirinud nöörikaadervärk – enam see ei häirinud, sest huvitav oli näha, kuidas asjad liikuma on pandud. Lavale lendav lind oli sündmus, mitte ainult lavale lendav lind. Tänaval, koju minnes, mõtlesin inimesi silmitsedes, et kuidas nemad küll on liikuma pandud, kus nende nöörid on. Kuidas miski toimib. Kuidas naine läheb üle tänava, kuidas troll sõidab, auto töötab, lumi sajab.

«Avatar» on lavastus, mis ei vasta küsimustele lihtlausetega hamburgerikeeles, vaid tekitab vaatajas «kuidas»-küsimusi ‒ seega kordaläinud lavastus, mis räägib sellest, kuidas me ei suuda maakeralgi omavahel läbi saada, rääkimata liikidevahelisest lõimingust ilmaruumi taristus.

8

KULTUURIKALENDER

Reede, 28. jaanuar 2011

Sõidurõõm kinosaalis – rulad ja trikirattad kihutavad 9 Simpel Sessioni filmifestival toob ekraanile rulasõidust, rattavaimustusest ja linnakultuurist innustatud dokid ning sõidufilmid.

Talvine ekstreemspordifestival Simpel Session 11 teeb tänavu eelsoojendust kinoprojektorite kumas, tuues kolme päeva jooksul suurele ekraanile põneva valiku filmipalu. Festivalil jagub väärt vaatamist ka neile, kes ise otseselt rula või ratta seljas veeremisega ei tegele – nimelt keskendub neljandat korda toimuv filmifestival sel korral dokumentaalidele.

«Filmid on väga erinevad nii oma sisult kui fookuselt – on nii pilguheite ajalukku, portreesid kui ka reisilugusid,» tutvustas festivali mitmekesist programmi Simpel Sessioni peakorraldaja Risto Kalmre.

MUUSIKA 28. jaanuar 19.00 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6, Viljandi) kaminakontsert «Lauri Õunapuu ja Tarmo Noormaa». Lisamaks videvikuajale hubasust, jätkab Eesti Pärimusmuusika Keskus kaminaõhtute sarja. Viljandi Pärimusmuusika Aida väikeses saalis rulluvad kord kuus elava kaminatule paistel lahti kütkestavad lood ja laulud nii sõnas kui muusikas.

28. jaanuar 19.00 Athena keskuses (Küütri 1, Tartu) Taavi Peterson ja The Doors Tribute Band esitlevad: «Texas Radio and the Big Beat». See on ansambli The Doors tribüütkooslus, kus viiakse heliline ja lavaline pool ideaalilähedasse olukorda. Jim Morrison (vokaal) ‒ Taavi Peterson, Robby Krieger (kitarr) ‒ Jürgen Kütner, Ray Manzerek (klahvid) ‒ Taaniel Pogga, John Densmore (trummid) ‒ Ott Adamson.

Näiteks «Stoked: The Rise and Fall of Gator» (USA 2002) on tema sõnul kriipiv dokk 80-ndate rulahullusest ning oma aja esimesest ja kuulsaimast rulastaarist Gatorist, kes kuulsuse tipul mõrva eest vangi pandi. «The Birth of Big Air» (USA 2010) on aga BMX-legendi Mat Hoffmani kirjutatud tükike spordiajalugu läbi MTV hittsarja «Jackass» tegijate kaamera ning tänavu valminud USA film «Deathbowl to Downtown» suurepärane tagasivaade rulasõidu ja linnatänavate evolutsioonile New Yorgis.

Mis on sõidufilmid?

«Filmimine on rula ja BMX-i tänavasõidu lahutamatuks osaks ning sõidufilmidest saanud omaette videokunsti žanr. Trikkide lintisaamiseks kulutatakse sage-

li päevi ning juba filmimine ise muutub taolise video ülesvõtmisel omaette ekstreemspordiks,» märkis Kalmre.

Oluline on selliste filmide puhul just visuaalne tulemus, mis teeb sõidufilmidest väga nauditava ekraanikogemuse. Mitmete uuemate rula- ja BMX-filmide kõrval saab festivalil näha ka urban cycling filmide viimast sõna: mööda New Yorgi hektilist liiklust kimavatest trekiratturitest rääkiva filmi «Empire Begins» (USA 2011) surmasalgav kaameratöö viib vaataja seninägematult pöörasele retkele linnadžunglisse.

Kes eelistab linnamaastikele värsket õhku ja metsikut loodust, saab näha rassimist maastikurataste seljas keset imelisi Uus-Me-

remaa mägesid («Riding the Long White Cloud», Uus-Meremaa ja Kanada 2009), olümpiavõitja Shaun White’i eepilisi lumelauastseene Colorado mägedest («Shaun White Project X», USA 2010) ning sõidu- ja dokfilmi piire kompavat filmi «10000 Kilometers» (Ungari 2010), mis dokumenteerib seltskonna rulakuttide meeleoluka ja maalilise rongi- ja rulareisi üle Siberi.

Simpel Session 11 filmifestival toimub 2.‒4. veebruaril kinos Artis ja Solaris Kinos. Filmifestivali ajal on Artises välja pandud Soome BMX-fotograafi Kai Kuusisto rändnäitus «Kun Kaikki Unohtui» («Kui kõik oli unustatud»).

Festivali kava www.filmfestival. session.ee

soolokontsert. Marilyn Jurman on tuntud eelkõige näitlejana, kuid kirjutanud viimased kuus aastat ka laule mitmesuguste koosseisude jaoks (Mantra Gora, Lyyn, Forthee). Kontserdil tuleb ettekandele valik mitmesugustest lugudest. Lisaks on laval Karl Kanter kitarril, Madis Muul klahvpillidel, Siim Usin basskitarril ja Peep Kallas percussionil.

sajandi olulisemate selles žanris loodud teoste hulka.

etendus «Pulmad». Etendus on psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu maailmanägemisele vastavalt teravalt ja ootamatult esitatud maapere lugu läbi aastakümnete. Lavastaja: Ingo Normet, Kunstnik: Liina Unt. Osades: Ivo Uukkivi, Lembit Ulfsak, Mari Lill, Merle Palmiste.

2. veebruar 19.00 Estonia Talveaias (Estonia pst 4, Tallinn) KontsertJazz. Tanel Ruben: «Nõiutud veerandtunnid». Palasid Tanel Rubeni uuelt CDplaadilt esitavad Kadri Voorand – vokaal, Tanel Ruben – löökpillid, Raivo Tafenau – saksofonid, Kristjan Randalu – klaver, Taavo Remmel – kontrabass.

3. veebruar 19.30 Kanuti Gildi Saalis (Pikk 20, Tallinn) Mari Kalkun ja ansambel Vihmakõnõ. Kontserdil kõlavad Mari Kalkuni ja tema kaasmuusikute-sõprade esituses lood albumilt «Vihmakõnõ» ja esimeselt autoriplaadilt «Üü tulõk». Mari Kalkun: laul, 7- ja 12-keelne kannel, kitarr, akordion, klaver, pikkvile, Triin Norman: laul, klaver, Silver Sepp: klarnet, käsitrumm, löökpillid, Karoliina Kreintaal: viiul, laul, Tanel Kadalipp: kontrabass.

29. jaanuar 17.00 Jõhvi kontserdimajas (Jõhvi, Ida-Virumaa) Joel Frederikseni kontsert. Esineb Joel Frederiksen Saksamaalt ‒ bass, renessanss-lauto.

2. veebruar 18.00 Rahvusraamatukogu teatrisaalis (Tõnismägi 2, Tallinn) Marilyn Jurmani

SA Tallinn 2011 toetajad:

4. veebruar 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4, Tallinn) Bella Hristova ja Dima Slobodeniouk. Esineb Bulgaarias sündinud viiuldaja Bella Hristova, kes elab ja tegutseb juba üle kümne aasta Ameerika Ühendriikides. Hristova repertuaaris on suur osa tuntumaid viiulikontserte, nende hulgas Bartóki Teine, mis kuulub 20.

TEATER

28. jaanuar 11.00 Eesti Nukuja Noorsooteatris (Lai 1, Tallinn). Lasteetendus «Ise, ise ka!». Etenduse autor ja lavastaja on Helle Laas. Mängivad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert. Nukulavastus kahekuni nelja-aastastele teatrisõpradele.

29. jaanuar 18.00 Theatrumis (Vene 14, Tallinn) etendus «Kokteiliõhtu». Etendus käsitleb abielukriisi ületamise teid ja võimalikkust, sellega seonduvalt inimese üksinduse ja identiteedi, valikute ja otsustuste, kutsumuse ja ohverduse, erose ja agape teemasid.

Etenduse on lavastanud Lembit Peterson. Tegemist on peenelt läbi komponeeritud, teravmeelse, salongidraama võtmes kirjutatud ning detektiivromaani põnevust pakkuva näidendiga, mis on saanud suure lavamenu osaliseks tänu oma ootamatutele tegevuskäikudele, vaimukale dialoogile ja metafüüsilisele sisusügavusele.

31. jaanuar 18.00 Rahvusraamatukogu teatrisaalis (Tõnismägi 2, Tallinn) VAT Teater: «Kas sulle meeldib porno?».

Lugu on neiust ja noormehest, kes kohtuvad ükskord ühes ruumis ühise sooviga kandideerida näidendisse, mis räägib pornost. Seda näidendit aga, mille rolliproovi nad tulid, pole veel kirjutatud.

31. jaanuar 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Kes kardab Virginia Woolfi?». Edward Albee on 20. sajandi näitekirjanduse meisterlikumaid psühholooge, aga ka humanist, kes usub veendunult vabadusse ja inimväärikusse. Tema näitemängu toob lavale mainekas bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov, kes asus hiljuti elama Eestisse.

2. veebruar 19.00 Võru kultuurimajas Kannel (Liiva 13, Võru) Kuressaare Linnateater: «Hind». Lugu ühest pärandusest ja kahest vennast, kes seda jagatud ei saa. Lavastaja Heiti Pakk. Osades Guido Kangur (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (teater Vanemuine), Elina Reinold ja Aarne Mägi.

TANTS 30. jaanuar 19.00 Eesti Draamateatris (Pärnu mnt. 5, Tallinn)

30. jaanuar 12.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4,

Kaader Uus-Meremaa ja Kanada filmist «Riding the Long White Cloud».

Tallinn) ballett «Metshaldjas», imekaunis romantiline ballett viib meid unelmatemaailma, kus püüeldakse ideaali poole, ihaldatakse tõelist armastust ning järgnetakse oma unistusele. Autor: August Bournonville, muusika: Herman Severin Løvenskiold, lavastus: Eva Kloborg, Frank Andersen, Anne Marie Vessel Schlüter (Taani), dirigent: Jüri Alperten, lavakujundus, kostüümid ja valguskujundus: Mikael Melbye (Taani).

KINO 29. jaanuar 16.00 Kinomajas (Uus 3, Tallinn) filmiõhtu «Kinomaja 30». Kinomaja peab oma 30. sünnipäeva. Sel puhul vaadatakse vanu arhiivikaadreid, räägitakse maja ajaloost ja Kinoliidu tegemistest ning süüakse üheskoos torti. Näha saab ka fotonäitust Kinomaja algusaegadest.

Huvilistel on võimalus ringi jalutada ja uudistada terves Kinomajas.

2. veebruar 18.00 Kumu Kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Kumu Dokumentaal: «Kiki Smith: palee hõivamine».

Dokumentaal toob meieni 1954. aastal Saksamaal sündinud Ameerika kunstniku Kiki Smithi 2005. aasta Veneetsia kunstibiennaali satelliitnäituse ettevalmistusprotsessi Fondazione Querini Stampalias, avab tema skulptuuride, joonistuste ja graafika isikupära ning loomingu lähtekohad.

NÄITUS Kuni 29. jaanuar Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Lilli-Krõõt Repnau näitus «Utoopiline T-linn». Näitus on Eesti Kunstiakadeemias õppetöö osana valminud kommentaar lähteülesandele «Kuldaeg». Kursus käsitles eesti graafikat 1970. aastatel ja vaatles eelpoolnimetatud aastatel Eestis aktiivselt tegutsenud graafikute loomingut.

Kuni 1. veebruar Hop galeriis (Hobusepea 2, Tallinn) Kateriin Rikkeni näitus «Varjatud praod». Noore klaasikunstniku Kateriin Rikkeni loomingu näitus. Esitamisele tulevad valgustid ja valgusobjektid, milles on kõrvutatud mehaaniline korrektsus ja juhuslikkuse nõtkus. Kateriin Rikken on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Taani Disainikoolis. Pärast nelja aastat Skandinaavias tekkis otsus elada ja töötada Eestis. Käesolevat näitust nimetab kunstnik tervituseks kodumaale.

Kuni 17. aprill Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/ Valge 1, Tallinn) näitus «Mapping». Pikkade traditsioonidega Ljubljana Graafikabiennaali hitt-tööde näitus toob teiste nimekate kunstnike seas Eestisse Damien Hirsti, Robert Rauschenbergi, Richard Hamiltoni ja Pablo Picasso tööd.

Väljapaneku on koostanud Sloveenia kuraator Lilijana Stepančič, näituse kokkupanekul osalesid lisaks Eha Komissarov ja Breda Škrjanec.

Näituse kujundaja on Liina Siib.

Kuni 24. aprill Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 37, Tallinn) näitus «Šedöövri sünd».

Kadrioru kunstimuuseumi juubelinäitusel «Šedöövri sünd» saab nautida suurepärast vanade meistrite maalikunsti, aga ka tutvuda maalikonservaatorite meetodite ja võtetega või teha mõttes kaasa kunstiajaloolase uurimistöö maali autori jälgedes. Näituse kuraatorid: Greta Koppel, Aleksandra Murre.