Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 8. aprill 2011 | nr 14 (028)
www.tallinn2011.ee
Eve Mutso: «Loeb see, kui truu oled südames.»
BALLETT Eesti Rahvusballetis etendub Kenneth MacMillani ballett «Manon». Esimestes etendustes tantsib külalisena Manoni praegu Šoti Balletis solistina töötav Eve Mutso, tema armastatut Des Grieux’d Artjom Maksakov (pildil). Loe lk 4 TEATER Tallinna Linnateatris esietendub 9. aprillil Euroopa kultuuripealinnade teatrikonkursi New Baltic Drama võidutöö «Vaata, ma kukun», mille autor on rootslanna Johanna Emanuelsson ja mida lavastab EMTA 25. lennu tudeng Diana Leesalu. Loe lk 5 GRAAFIKA
Foto: Stanislav Moshkov
Club 2011 esitleb: Tesla eksperiment reisib aegruumis Üritustesarja Telescope ja Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 peosarja Club 2011 raames esinevad 15. aprillil Tallinnas Kinomajas vene pop-projekt (pildil), disco’t ja new wave’i viljelev Tesla Boy ning kodumaised ansamblid The Shifts ja Kosmofon. Loomeliidu Art Cafe eestvedamisel toimuv üritus, arvult üheteistkümnes Telescope alapealkirjaga «Kõrgepinge: Tesla Eksperiment» on pühendatud elektri fenomenile ning tuntud tead-
lase Nikola Tesla eksperimentidele. Ürituse osalised saavad osa teatraalsest lavastusest, reisides ajas ja ruumis ning sattudes Tesla laboratooriumisse ja seeläbi paralleelsetesse reaalsustesse. Tund enne ürituse algust, kell 21.00, algab Kinomaja fassaadil projekti CyberCinema esitlus, mis jääb avatuks kuni õhtu lõpuni. Eksponeeritakse Venemaa videokunstnike tööde paremikku. Veel esinevad DJ-dest koosnev trio (Johannes ja Mattias Naan ning Mihkel Masso) raadiosaatest Kaabel
ning Tapecut ja Green Regime legendaarsest klubist ArtCafe. Visuaalide eest hoolitseb VJ Pintammic, etteastega astub üles ka Vene Teatrikool. Club 2011 on Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 peosari, mille eesmärk on kultuuripealinna aastal tutvustada Tallinna klubi- ja alternatiivmuusika elu laiemale avalikkusele. Telescope startis 2009. aastal ürituste sarjana, mis toimuvad iga kord isesugustes kohtades ja kus osalevad muusikud, DJ-d, VJ-d ja näitlejad. Peaesineja Tesla Boy loomingu koh-
ta võib öelda, et seda kuulates tekib illusioon, justkui oleks tegu 1980. aastate bändiga. Nad alustasid tegevust kolm aastat tagasi näitustel ja presentatsioonidel esinemisega, pälvides peagi Moskva üritustekorraldajate tähelepanu. Ürituse vanusepiirang on 18 aastat, pileteid saab osta Piletilevist ja koha pealt (flaieriga 8 eurot, ilma 10). Tallink Club One klientidele on pilet 10% soodsam. Vt täpsemalt Tallinn 2011 kodulehelt ja facebook.com/telescope Foto: www.teslaboy.com
Tallinna külastab Colombia kunstnik Juan Manuel Echavarría, kes esineb Tallinna XV graafikatriennaalil holograafiliste trükiste sarjaga «Reekviem NN». Kolmapäeval, 13. aprillil kell 16.30 toimub EKA Rüütelkonna hoones Echavarría artist talk, kuhu on oodatud kõik huvilised. Loe lk 3 PERFORMANCE
2
ARVAMUS
Reede, 8. aprill 2011 KULTUUR KUTSUB
Muusika on parim viis Eesti tutvustamiseks President Toomas Hendrik Ilves kutsus festivali Tallinn Music Week avakõnes eestlasi üles üksteist rohkem usaldama.
Andreas Sepp, reporter
Siiruviiruliselt kevadine Tallinn Kui mõni tulevane sündmustekorraldaja ei ole Tallinna kultuurikalendris veel leidnud perioodi, kus ees ei laiutaks juba mõni endale nime teinud suursündmus, mis kvalifitseeruks raskesti defineeritavasse kategooriasse «kultuur», siis omalt poolt soovitan selleks aprilli esimest kahte nädalat. Ehk ajavahemiku kaubamärgi staatusesse tõusnud Tallinn Music Weeki ja Jazzkaare vahel. Nagu käesolevast lehenumbrist näha, otsustasime seda pisukest hingetõmbeaega ära kasutada meiegi, uurides mitmesuguste loomevaldkondade esindajatelt, mis neile kultuuripealinna esimese kvartali möödumise puhul viimase programmist meelde on jäänud. Ei üllata, et enim tähelepanu on pälvinud «Objekt nr 2011», mille «jätkuideest» kirjutasime ka oma 1. aprilli lehes. Nõustun siinkohal täielikult antud teemal sõna saanud helilooja Tõnu Naissooga, kelle arvates on «muidugi tore, kui meie sündmused saavad tähelepanu, aga teisest küljest pole ju mõtet oodata siia suurt hulka külalisi, kui pole midagi uut ja põnevat välja pakkuda». Naissoo leiab, et kultuurisündmuste olemus peaks otseselt sõltuma neile oodatavast publikust. Aprill on lisaks oma suhtelisele sündmustevaesusele kultuurielu kontekstis oluline ka selle tõttu, et vaatamata jahedatele ilmadele on esimesed kevadekuulutajad kohvikute väliterrassidel õlut rüüpavate turistide näol juba olemas. Huvitav, kuhu nad siis lähevad, kui külm ei luba enam väljas istuda? Kahtlen, et teatrisse või kinno, seda saab näha ka kodus. Tahaks aga loota, et muude pealinnas pakutavate ahvatluste kõrval leiavad nende jalad tee ka näiteks Kumusse või kontserdisaali. Aga mida arvab nn tavaeestlane seni toimunud Tallinn 2011 sündmuste kohta? Kuivõrd üleüldse tuntakse, et Euroopa kultuuripealinn on meie kõigi oma ja mitte mingi abstraktse bürokraatiamasina poolt pealesunnitud taak? Arvan, et järgmised kuu-paar saavad olema kultuuripealinna projekti edukuse seisukohalt määrava tähtsusega vähemalt selles osas, kas ja millisel määral suudetakse kõnetada kohalikku elanikkonda. Olles näinud ja maailmameediast lugenud, millise innuga ja millistes kanalites Eesti ning Tallinna tänavust erilisust seoses Euroopa kultuuripealinnaga vähemalt meie lähiriikides tutvustatakse, siis väliskülaliste stabiilse siiavoolu pärast ma eriti ei muretseks. Ent kuhu mahutub tallinlaste kevadsuve graafikus näiteks jalutuskäik peagi avataval Kultuurikilomeetril, mis, olgem ausad, kulgeb läbi Põhja-Tallinna selliste piirkondade, kuhu ontlikumad linnakodanikud lihtsalt kardavad oma nina pista? Või teatriskäik Skoone bastionile rajatavasse ja iga päevaga selgemaid kontuure võtvasse Põhuteatrisse, mille ümbrus pole samuti viimastel kümnenditel just liigse turvalisusega silma paistnud? Meeldetuletuseks ‒ Tallinn 2011 programmivalik tugines muu hulgas ka planeeritavate sündmuste asukohale, eelistatud olid mereäär, vanalinn, Lasnamäe ja Kopli. Alustagem oma kevadiste jalutuskäikudega siis just nendest piirkondadest, kaemaks oma silmaga, mida huvitavat seal seoses kultuuripealinnaga juba ära on tehtud ning mida põnevat parasjagu teoksil!
«Lähikuud saavad olema kultuuripealinna projekti edukuse seisukohalt määrava tähtsusega.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi president
R
ääkisin vabariigi aastapäeva kõnes, et me ei oska hinnata meie enda inimesi. Tallinn Music Week on üks võimalus saamaks aru, kui kihvt on eesti muusika. Minu enda kõige parem kogemus sellega oli umbes 30 aastat tagasi, kui sõitsin autoga Kanadas ja kuulasin iga päev uue klassikalise muusika programmi. Ühel hetkel hakkas seal mängima nii vapustavalt hea muusika, et olin sunnitud teelt kõrvale keerama. Keerasin kõrvale, kuulasin loo lõpuni ja siis keegi ütles: «See on eesti helilooja Arvo Pärdi uus teos.» Ma ei teadnud enne, et ta on eestlane, lihtsalt kuulasin mingit asja, mis mind tõesti vapustas. Meie jälgime siin sageli midagi, mida kutsutakse Jante seadusteks. Jante seaduste nimi tuleb ühe Rootsi küla nimest ning sealsete tavade kohaselt: 1) sa ei tohi välja paista; 2) kui sa üldse teed midagi, siis me karistame sind; 3) kui sa oled parem, ära arva, et sa oled parem jne. Võib-olla annavad Jante seadused meile negatiivses mõttes mär-
ku sellest, et oleme muutunud osaks Põhjalast, et meil kehtivad nendega ühesugused reeglid. Mis ei tähenda aga, et me poleks nõudlikud. Näiteks Vaiko Eplikule taheti kusagil tanklas peksa anda pärast seda, kui ta Eurovisioonilt edutult naases. Ma tahan, et me hindaksime oma muusikat ja oma inimesi ning saaksime aru, et nad on head juba enne, kui saavad mujal kuulsaks. Me ei pea ootama, et keegi teine ütleb, et Iiris on hea või et Vaiko Eplik on hea, me võime usaldada iseennast ja tunda ära seda häädust enne, kui New Musical Express sellest kirjutab.
Pärt teeb väikese Eesti maailmas suureks Inimene, kes praegu enim kiitust väärib, on Helen Sildna, kes juba kolmandat korda Tallinn Music Weeki korraldab. Mina tutvusin Heleniga ajal, mil raadios töötavate inimeste ring polnud teab mis suur. Kuulasin toona, aastaid tagasi, ansamblit, millest keegi eriti ei teadnud ja mille nimi oli Arcade Fire. Ja siis ühel heal päeval lõin lahti ajalehe, kus keegi Helen Sildna nimeline oli avaldanud artikli teemal, et Arcade Fire’t on raske tuua Eestisse esinema, sest keegi lihtsalt ei ole sellest ansamblist varem midagi kuulnud. Nii ma siis avastasingi veel ühe inimese Eestis, kes teadis, mis või kes on Arcade Fire. Pärast seda kirjutasin talle e-maili ja ta arvas, et tegemist on mingisuguse naljaga. Loodetavasti tulite Tallinn Music Weekile eesmärgiga avastada uut muusikat ja muud huvitavat. Mainisin siin ennist Arvo Pärdi
nime ja tegelikult on mul rääkida mitmeid temaga seotud lugusid lisaks sellele, et minu arvates on ta lihtsalt üks maailma antud hetke parimaid heliloojaid. Kord kohtusin ühe viiulimängijaga ja küsisin ta käes, kes on olnud ta suurimad mõjutajad. Ta vastas, et tõenäoliselt on teda enim mõjutanud Arvo Pärt. Nii et see siin ongi see koht, kust Arvo Pärt pärit on. Et te teaksite, siin toodetakse väga lahedat muusikat, alates tõsistest klassikalise muusika teostest kuni kõige eksperimenteerivamate helideni välja. Ehk on põhjus selles, et Eesti on nii väike. Et räägime keelt, millest keegi õieti aru ei saa. Isegi soomlased mõistavad seda valesti, sest meil on palju sõnu, mis ei tähenda päris sama asja neis keeltes ja osad neist võivad olla nende jaoks üsna ropud. Seetõttu polegi eestlastel kogu oma kultuuri ja keelega, millest keegi eriti aru ei saa ja millest keegi eriti ei püüagi aru saada, eriti muud varianti kui õppida teisi keeli või kommunikeeruda teistega selliste meediumide vahendusel, millega ei kaasne 14 käände kasutamist. Muusika on just see meedium.
Isoleeritus muutis siinse kultuuri unikaalseks Nõukogude okupatsiooni ajal tuldi siia impeeriumi kõigist nurkadest eesmärgiga kuulata uut ja huvitavat muusikat, olgu džässi, rokki või klassikalist muusikat. Tuli ette, et inimesed muutusid liigagi radikaalseks nagu näiteks Arvo Pärt ja siis nad sunniti siit lahkuma. Kuid need olid veel head ajad, kui nad siit välja visati, mitte aga ei saadetud kaugele
itta. Mõnes mõttes oli Eesti isolatsioonis olemine aga hea, sest selle tõttu oleme olnud pika aja jooksul kõikvõimalike muutuste suhtes immuunsed. Mis aga ei tähenda, et okupatsiooniaastatel siin loomisega ei tegeldud – tegeldi küll, aga veidi teistmoodi kui mujal maailmas. Toon järgmise näite. Nimelt tegutseb Eestis üks suurepärane ansambel, mis veel aeg-ajalt esineb ja mille nimi on Ultima Thule. Alguses ma ei suutnud neid võrrelda ühegi teise mujal maailmas tegutseva ansambliga. Kuid neli aastat pärast seda, kui ma esimest korda olin Ultima Thulet kuulnud, sattusin kuulama ansamblit Pearl Jam ja siis mõtlesin endamisi, et kui tore, et on olemas keegi, kes teeb muusikat nagu nemad, ainult et inglise keeles. Meie eestikeelsele kuulajaskonnale tahaksin soovida, et me usaldaksime üksteist rohkem, sest see, mida me teeme, on väga lahe ja väga huvitav. Kui Pärt hakkas tegema tintinnabuli-stiilis muusikat, siis oli ta ainus, kes midagi sellist tegi. Kuid kui kuulata nüüdisaja klassikalist muusikat, siis tundub, et kõik kopeerivad Pärti. Sealhulgas on seda kuulda ka selles muusikas, mida kuulete Tallinn Music Weekil. Kuulake seda, usaldage seda, ja mõelge Eestist kui loometegevuse tulipunktist. Nagu Skype leiutati siin, leiutatakse ka just siin ja praegu teisi vähemalt sama olulisi asju. Kohas nimega Eesti, kus on väga põnev just seetõttu, et me väljusime isolatsioonist. Inimesed sirutavad oma tiibu ja jalgu, et tõusta õhku, ja kui te tahate teada, milline tulevik välja näeb, siis vaadake ümberringi just siin.
Kõige huvitavam on alles ees
Kultuuritegelased ei jaganud kultuuripealinna esimese kolme kuu kohta ei karmi kriitikat ega ülevoolavat kiitust. Kohalikud inimesed võidavad rohkem Kirjanik Kadri Kõusaar Ma ei oska hoobilt sündmusi nimetada, olen sattunud päris paljudele, kus kultuuripealinna logo reklaami nurga peal on. Ja parem osa on ju veel ees ‒ Jazzkaar on võimsam kui kunagi varem, PÖFF on tänu filmiakadeemiale mitmekesisem. Muidugi ei tasu kultuuripealinna tiitlit üle tähtsustada, vaevalt keegi Aafrikast selle pärast siia sõitma hakkab. Rohkem võidavad kohalikud inimesed, sest lihtsalt toimub rohkem üritusi. Loomulikult saab neist osa ka lähivälismaa.
Kultuuriaasta tuleb ise endale huvitavaks teha Helilooja ja jazzmuusik Tõnu Naissoo Ühest küljest muidugi tore, kui meie üritused saavad tähelepanu, teisest küljest pole
mõtet oodata suurt hulka külalisi kultuuripealinna üritustele, kui pole uut ja põnevat välja pakkuda. Kahjuks on nii, et mida aeg edasi, seda raskem on uudse ideega välja tulla ja nii mõnigi mõte käib meil juba mitmendat ringi. Sündmused peaksid sõltuma sellest, keda endale külla kutsume ja ootame, praegu püüame midagi esile tuua, lootes, et keegi satub siia. Minul tuleb Tallinna päeval esiettekandele kaks teost, pean pingutama, et need valmis jõuaksin.
Varsti saab Russalkale silma vaadata Arhitekt Peeter Pere Olen kunstiprojekti Lift 11 žüriis ja seal on päris palju huvitavaid asju. Näiteks trepp, millele ronides saab Russalkale silma vaadata, inimfiguurid Lasnamäe kanali ääres või kolmnurksed trepid, mis linnahalli treppe ühendavad. Soe aeg hakkab kohe pihta ja mitmed installatsioonid peaksid juba vaikselt linna kerkima. Ise elan kesklinnast kaugemal ja pole seni ühtegi niisugust sündmust märganud, mis oleks mind sinna meelitanud.
Rannapromenaad ja põhuteater alles tulevad Lavastaja Raivo Trass Mulle kui teatriinimesele meenub põhuteater, samuti kõik, mis hakkab toimuma rannapromenaadil. Mul on riiuli peal suur plaan selle kohta, mis kultuuripealinnas toimuma hakkab. Muidugi teavad inimesed praegu eeskätt «Objekt nr 2011», sest see paistis linnas silma, kuid eks oli ka alles kultuuriaasta algus. Peamised sündmused ootavad meid kevadel ja suvel alles ees. On vahva, et kultuuripealinna üritused ei toimu ainult Tallinna kesklinnas, vaid ka näiteks Võrumaal.
Peale mulli ei meenu midagi Kujur Hannes Starkopf Mullis ma istusin, kuid ühtegi muud üritust küll meelde ei tule. Ilmselt
külastan edaspidi kultuuripealinna ettevõtmisi ikka, põhiliselt näitusi ja teisi kunstiga seotud sündmusi. Tundub, et kultuuripealinn on rahva seas elevust siiski tekitanud, eriti see klaasobjekt, mis oli kõige silmatorkavam. Samas ei oska öelda, kas kultuuripealinnast mulle kui skulptorile konkreetset kasu tõuseb, pigem loob tiitel positiivse fooni kogu Eesti kultuurile. Nii palju võib siiski mainida, et meil toimub teise kultuuripealinna Turuga näituste vahetus.
Indiaani jutuvestja oli põnev Luuletaja Doris Kareva Mulle meeldis senistest kultuuriüritustest jutuvestmine. Olin Hobuveskis publiku hulgas ning võin öelda, et indiaani jutuvestja Dovie Thomasoni jutt oli huvitav ja mõtlemapanev. Minu meelest on kultuuripealinna reklaami piisavalt, tuleb osata vaid seda tähele panna. Käin üritustel igal nädalal. Tulemas on Birgitta festival ning kirjandusfestival Headread. Eriti huvitab mind TriaLogose festivali luuleosa.
GRAAFIKA
Reede, 8. aprill 2011
Colombia kunstnik Juan Manuel Echavarría Tallinnas Tallinna XV graafikatriennaalil «Armastuse, mitte raha pärast» oma 80-osalise holograafiliste trükiste sarjaga «Reekviem NN» (2008‒2010) esinev Colombia kunstnik Juan Manuel Echavarría (sündinud 1947) on 12.‒15 aprillini Tallinnas, tutvumas triennaali Kumu kolmel korrusel paikneva ekspositsiooniga. Samuti toimub kolmapäeval, 13. aprillil kell 16.30 EKA Rüütelkonna hoones Echavarría artist talk, kuhu on oodatud kõik huvilised. Kadri Karro Juan Manuel Echavarría ise on oma surnuaia epitaafe kujutava vaataja mällu sööbiva sarja «Reekviem NN» tekkelugu kirjeldanud järgmiselt: «2006. aasta novembris külastasin esmakordselt Puerto Berrío surnuaeda Magdalena jõe kaldal Colombias. Sellel surnuaial on mõned hauad märgitud tähtedega «NN»: «nimeta». Igas sellises hauas lebab surnukeha või selle säilmed, mille Puerto Berrío inimesed on päästnud Magdalena jõest. Enamik neist on narkosõdade veresauna ohvrid, paljude kehad on vägivaldselt sandistatud, teised on lihtsalt kaladele või raisakotkastele söögiks heidetud, et ohvri surnukehast lahti saada. Ent siinsel juhul päästavad inimesed nimetud ja koost lagunevad kehad jõest ning matavad nad surnuaeda. Sellele järgneb rituaal, mille sarnast ma ei ole kohanud ühelgi teisel Colombia surnuaial. «NN» võib olla «escogido» – välja-
valitu – isiku poolt, kes on võtnud enda kohuseks hoolitseda tema haua eest, saades hinge käest vastutasuks teeneid. Õnnistatud isik võtab «NN-i» haua enda hoolitsuse alla, kaunistab selle lilledega ning paigaldab sellele hauakivi sõnumiga «Tänan sind, NN, vastuteene osutamise eest». Mõned hoolitsejad panevad isegi oma «NN-ile» nime, kinkides sageli enda perekonnanime, ning graveerivad selle hauakivile. Ühest küljest sõlmivad elavad surnutega peaaegu ärilise kokkuleppe: vastuteene eest hoolitsen ma su haua eest, toon lilli, kaunistan hauda, värvin, toon klaasikese vett, et su hing ei oleks janune, ning annan sulle nime. Ent kollektiivselt ja võibolla alateadlikult ütlevad nad: me ei lase vägivallal teid olematuks teha, me nabime teid ära nende käest, kes soovivad, et te kaoksite. Me hoolitseme teie eest, me anname teile surmas nime. Sa oled inimolend, sa kuulud meie sekka. Nende leping surnutega osutab vägivallatsejatele vastupanu ning
Juan Manuel Echavarría «Reekviem NN» (2008–2010). kujundab ümber sotsiaalset võrgustikku. Ma olen võtnud ette korduvaid retki, et neid muutuvaid haudu dokumenteerida. Colombias viimase 50 aasta jooksul katkematult toimuva vägivalla, hävingu ja surma kõrval on Puerto Berrío
«NN» hauad tunnistus erakordsest humaansuse väljendusest.» Tallinna XV graafikatriennaali «Armastuse, mitte raha pärast» satelliitnäitus Ljubljana graafikabiennaalide hittidest pealkirjaga «Mapping» on Kumu neljanda korruse B-tiivas avatud 17. ap-
rillini, triennaali näitus Kumu viienda korruse kaasaegse kunsti galeriis (seal on võimalik tutvuda ka Juan Manuel Echavarría võimsa sarjaga) on avatud 23. aprillini, triennaali näitus Kumu suures saalis ootab külastajaid 8. maini. Lisainfo: www.triennial.ee
Rahvusraamatukogu seina ehib 777 cm pikkune töö, mille Eesti graafikud 50 aasta jooksul oma jalgadega on loonud. Graafik Lembe Ruben sai Wiiralti kunstiauhinna noore kunstniku preemia, sest viibis juba kuus aastat graafikategemisest eemal. Rahvusraamatukogu kolmes ruumis on näitus 47 kunstnikult Wiiralti kunstiauhinna konkursile laekunud 112 graafikateosest. Näituse kujundas graafik Loit Jõekalda, kes on ühtlasi ka konkursi žürii esimees, näituse koordinaator ja trükiste kujundaja. 13. aprillini avatuks jääval näitusel on ka tema teos. «Minult on seina peal 777 cm pikkune tõmmis graafikakoja põrandast, mida meie graafikud üle 50 aasta on kulutanud,» lausus Jõekalda ning näitas «Pärandi» nimelist sinist pikka riba, mis peaaegu fuajee lae alla ulatub. «Põrandalaua mustrit kopeerides üritasin ületada künnist. Kui mitte uudistekünnist, siis vähemalt uksekünnist. Graafikakoja sügavtrüki ruum on küll parasjagu pikk, kuid töö jätkus koridoris. 777 cm tundus olevat ilus number ja paras pikkus, et graafikute pärandit vabalt kujutada.» Loit Jõekalda ja tema «Pärand».
Foto: Albert Truuväärt
Kunstibuss sõidab 9. aprilli Kunstibussi tuuril tutvutakse lähemalt graafika erialaga. Tuuriseltskond sõidab esmalt Toompeale Rüütelkonnahoone ajaloolistesse ruumidesse, kus on Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond. Tuuri külaline ja läbiviija on Eesti Kunstiakadeemia graafikaosakonna juhataja professor Urmas Viik. Seejärel sõidetakse Kumusse tutvuma aasta alguses kunstnik Eric Fuertese meistriklassis valminud omanäolise trükipressiga. Kunstibuss väljub laupäeviti kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt. Vt kunstibuss.artun.ee või www.facebook.com/ kunstibuss
Liszt mängis siin
Kuus aastat loomingulist pausi tõi kunstipreemia Oliver Õunmaa
3
Jaanuariks esitasid kõik autorid konkursile kolme viimase aasta kolm tööd. Kunstnikest, kunstiteadlastest ja varasematest võitjatest koosnev žürii valis välja 90 tööd 41 kunstnikult. Jõekalda sõnul hindab žürii töödes järjepidavust ja seda, et need jääksid estampgraafika piiridesse. «Näituselt ei leia puhtalt käega joonistatud ega maalitud pilte,» selgitas Jõekalda. Peapreemia ning Eduard Wiiralti töö «Kristjan Raua portree» pälvis Evi Tihemets tööde «Plahvatus», «Kaks Kõva kivi» ja «Ohustatud maailm II» eest. Noore kunstniku preemia sai Lembe Ruben seeria «Kontrolli saavutamine» eest.
Elu põhialus on alati ja kõikjal kontroll «See on ühiskonnas üldine teema,» põhjendas Ruben oma tööde sisu. «Olgu tegemist sõja või armastusega ‒ igal pool on tegemist üksteise üle kontrolli saavutamisega. Töödel on meesfiguur ja naisfiguur, kaks vastandit, kes üritavad teineteist allutada.» Ruben oli võidu üle veidi imestunud. «Olen praegu kolme väikese lapse pärast tihedast kunstnikutööst kuus aastat eemal olnud ja valminud on vaid üksikud tööd,» rääkis ta. «Varem ei märganud mind keegi. Ju siis on nii, et kunstist eemal
olemine sünnitas minus suure vajaduse loomingu järele ning see andis häid tulemusi.» «Rubeni tööd paistavad silma ootamatu tehnika poolest, kasutatud on ainult joont,» põhjendas žürii otsust Jõekalda. «Trükivormina on kasutatud traati, selle jäljend on trükitud reljeefselt paberi sisse.» Jõekalda sõnul on Wiiralti kunstiauhinna puhul tegemist tähtsa näitusega. «See on kujunenud graafikute jaoks üheks olulisimaks väljapanekuks, mis kutsub pingutama,» leidis Jõekalda. Rubeni arvates on tegemist pigem eakamate kunstnike näitusega, kus noored on juhukülalised. Samas on ta uhke auhinnaks saadud Wiiralti teose «Tütarlaps kirju salliga» üle. «See on ikka palju väärtuslikum, kui saadud väike rahaline preemia,» märkis Ruben. «Wiiralt oli osav kunstnik, kes valdas väga paljusid graafikatehnikaid. Tema tööd on maailmatasemel ja väga kallid. See tekitab isegi natuke õõva, et äkki ma pean ma nüüd uksele uue luku panema.» Näituselt leiab töid igas tehnikas ja igale maitsele ‒ sotsiaalseid sõnumeid kandvaid ja isiklikke tundeid näitavaid, abstraktseid ja realistlikke. Jõekalda kinnitusel saavad vaatajad näha nii uusi tuuli kui äratundmisrõõmu. «Ülle Marksil on seerias «Minu teekonnal» uus lähenemine ‒
kuivnõel ja looduslikud motiivid. Viive Tolli jätkab oma vana laadi, söövitades vaseplaate. Samas on Tolli töös «Taevakivi» igavikuline ja hoiatav teema, kust Lembe Ruuben leidis seoseid koledate lugudega Jaapanist. Kuid näituselt leiab ka optimistlikumaid teemasid ja väikseid vimkasid.»
Näha saab graafilist multikat Klassikalise graafika näituselt animatsiooni ei ootaks, kuid tänavusel näitusel on sedagi võimalik vaadata. «Ülo Pikkovi «Dialogos» sobis meile, sest iga animatsioonis kasutatud kile on joonistatud käsitsi kuivnõela tehnikas ja hiljem filmiks kokku pandud,» põhjendas Jõekalda. Eduard Wiiralti kunstiauhinna ja Eesti nüüdisgraafika näituse algatasid 1998. aastal Harry Männil ja Henry Radevall koos Eesti Rahvusraamatukogu ja Tallinna linnavalitsusega. Tänavu toimub see juba viiendat korda ning aastatega on ühtteist ka muutunud «Aina rohkem tuleb esitlemisele arvutiga tehtud teoseid. Kuna digitaaltrükk on ka rahvusvahelistel biennaalidel tunnustatud, ei saa meiegi žüriil selle vastu midagi olla. Lisaks on esimest korda üleval varasemate laureaatide tööd.»
Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum ja Tartu Ülikooli ajaloo muuseum kutsuvad Ferenc Liszti 200. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosionile «Tartu Ülikool, klaver ja Liszt». 14. aprillil kell 12 esineb Tartu Ülikooli aulas pianist Lauri Väinmaa hommikukontserdiga «Liszt mängis just siin 169 aastat tagasi». Kell 14 on Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis klaverinäituse «Tartu Ülikooli rektorite, doktorite ja akadeemikute klavereid» ja näituse «Maailmanimega pianiste Eestis 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul» avamine. Sümpoosioni ettekanded algavad kell 14. 30. Kell 18 algab kontsert Ferenc Liszti loomingust, mängib ja kommenteerib Lauri Väinmaa, luulet loeb Piret Kuub.
Koorifestival algab 14. aprillist 17. aprillini toimub Estonia kontserdisaalis, Tallinna Jaani kirikus, laululava Klaassaalis, Mustpeade Majas ja mitmetes Tallinna koolides koorifestival. Seekordse festivali kunstiline juht on Hirvo Surva, kunstinõukogusse kuuluvad Heli Jürgenson, Maarja Soone, Ants Soots ja Triin Koch.
Tunnelis on näitus 1. aprillil avati Balti jaama jalakäijate tunnelis näitus «Hea sõnumiga pildid». Näitusel on väljas Tallinna Linnamuuseumi Lastemuuseumi korraldatud 5‒10-aastaste laste omaloomingu konkursil peapreemia pälvinud joonistused, mis on suurendatud ning puitplaatidele maalitud. Näitus kestab kultuuripealinna aasta lõpuni.
Önningeby pildid Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis (Lühike jalg 3) avati ühistöös Önninggeby muuseumiga näitus «Naiskunstnikud Ahvenamaa Önningeby kunstnike koloonias». Näitus jääb avatuks 3. juulini.
4
BALLETT
Eve Mutso: tulin saatuslikku naist tantsima!
Reede, 8. aprill 2011
«Šoti Balletis saab tantsija isiksus särada,» ütleb Šotimaal töötav eesti balletitantsija Eve Mutso. «Niisugust saatuslikku, meelast ja hurmavat naist ei olnud ma veel tantsinud,» lausub Manoni rollis korraks kodumaa lavale särama tulnud šoti balletitantsija Eve Mutso, kelle sõnul Suurbritannias on balletitantsijatele loodud väga head tingimused. Anneli Sihvart
anneli.sihvart@tallinn2011.ee
Kui Eve ema sõbranna, kes Estonias administraatorina töötas, soovitas, et mingu tüdruk koreograafiakooli proovima, oli Eve esimene küsimus, mis koeragraafiakooli teda panna tahetakse. Ise polnud ta balletist toona midagi mõelda osanud, Sõlekeses tantsimisest piisas. Eile, 7. aprillil, esietendus Eesti Rahvusballetis Kenneth MacMillani ballett „Manon“ Jules Massenet muusikale. Külalisena tantsis Manoni praegu Šoti Balletis solistina töötav, 1999. aastal Tallinna Balletikooli lõpetanud Eve Mutso ‒ seesama tüdruk, kes kord aastate eest «koeragraafiakoolist» midagi kuulnud polnud. Eve Mutso on Manoni osas ka 9. aprillil ja ühes etenduses maikuus, teistel kordadel tantsivad seda rolli Luana Georg, Olga Rjabikova või Alena Shkatula.
Šotimaal saab tantsida ka Tüüri muusikat Eve Mutso, mida Manoni roll teile tähendab? Olen väga õnnelik, et mulle Estoniast selline pakkumine tuli. Niisugust saatuslikku, meelast ja hurmavat naist ei olnud ma veel tantsinud, sellepärast võtsin pakkumise vastu ‒ see on jälle uus kogemus. Mida te Šotimaal tantsite, milliseid lavastusi esitab Šoti Ballett? Meie kavas on väga palju George Balanchine’i, Stephen Petronio, William Forsythe’i, Frederic Ashtoni, Kenneth MacMillani, Krzysztof Pastori ja meie kunstilise juhi Ashley Page’i loomingut. Tantsime ka Arvo Pärdi ja ErkkiSven Tüüri muusikat, Mozartit… Väga erinevaid asju. Tantsija leiab meie juures äärmiselt mitmekülgset hingetoitu! Mulle on viimasel ajal antud palju just karakterrolle, kus saan mitmesuguseid külgi oma isiksusest proovile panna. Tundub, et olen laval päris naljakas, sest mulle on viimasel ajal väga palju antud just koomilisi rolle. Šoti Balleti repertuaaris on alati tasakaalus klassikaline ja kaasaegne, Ashley Page suudab ja julgeb võtta riske. Ma arvan, et Šoti Ballett on viimase kuue-seitsme aasta jooksul endale nime teinudki kui Ashley Page’i ballett. Kuidas te just Šotimaale tantsima jõudsite? Pärast 1999. aastal Tallinna Balletikooli lõpetamist töötasin
umbes kolm aastat Estonias, seejärel läksin audition’itele. Tahtsin kindlasti just Suurbritanniasse minna, sest seal on tantsijatele loodud väga head tingimused, palk on normaalne, on väga palju truppe, kuhu võib kandideerida. Ja kui tantsid teatud arvu aastaid kindlas trupis, siis oled välja teeninud järgmise elukutse koolituse, see makstakse teatud ulatuses kinni. Lisaks õppis mu abikaasa Suurbritannias ülikoolis. Šoti Ballett otsis parasjagu uusi tantsijaid ja mul oli väga hea meel, kui sain sinna solistiks. Praegu on Šoti Ballett minu kodu. Milline on teie trupp? Meil on 36 tantsijat, neist naisi 20. Oleme tulnud äärmiselt erinevatest riikidest: Jaapan, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Eesti, Venemaa, Austria, Malta, Soome, Austraalia, Uus-Meremaa… Oleme niisugune kirju kamp. Võib-olla sellepärast me ei teegi «Luikede järve» ega teisi vägaväga-väga romantilisi klassikalisi ballette, sest seal ei tuleks meie jõud ilmsiks. Ma arvan, et see, kui rahvusvaheline koosseis on ühes või teises balletiteatris, oleneb kunstilisest juhist, tema soovist ja otsusest, sellest, kui nõudlik ta on. Kas ta soovib enda trupis näha eeskätt isiksusi või mingil kindlal tasemel tantsijaid. Mulle tundub, et Šoti Balletis saab tantsija isiksus särada. Kui Ashley Page meie trupile lavastab, siis on tal kindel visioon, kuidas lavastus välja nägema peab, kuid samas jätab ta ka ruumi improvisatsioonile ja laseb tantsijatel oma sõna sekka öelda. Meile ei näidata täpseid samme, talle meeldib, kui paneme ise ennast sellesse lavastusse, mis valmimisel on. Ashley Page kutsub kohale koreograafe, kellest ta näeb, et need meid tehniliselt ja loominguliselt edasi arendavad. Hea on näha, et ta usub meisse ja meie arenguvõimesse. Koosseis muidugi vaheldub, inimesed lähevad ära ja tulevad juurde, aga sünergia on trupis väga hea.
palju pommitati. See ei sarnane Edinburgh’iga, vaid on töölisklassi linn, kuid samas on siin ka väga vana ülikool, huvitavalt sumisev õhtu- ja ööelu, palju kunsti, huvitavaid näitusi. Kultuur on Glasgow’s huvitavam kui Edinburgh’is, välja arvatud muidugi Edinburgh’i kultuurifestival, mis on üks Euroopa suurimaid. Olen ka ise mitu korda Edinburgh’i festivalil esinenud, sellel suvel toome seal välja kaks lavastust, üks neist on Kenneth MacMillani „Maa laul“, minimalistlik, puhas ja ilus tükk naisest, mehest ja surmast. Teiseks loob Jorma Elo meie trupile lavastuse Wolfgang Amadeus Mozarti ja Steve Reichi muusikale. Oleme trupiga Šotimaal omajagu ringi sõitnud, sest meie arengukavas on kirjas, et peame iga kahe aasta tagant käima väiksemates teatrites ja kultuurimajades, viima etendused sinna, kus inimesed muidu mitte kunagi
«Tundub, et ma olen laval päris naljakas, sest mulle on viimasel ajal väga palju antud just koomilisi rolle.»
Kuidas võiks iseloomustada Šoti Balleti kodulinna Glasgow’d ja üldse Šotimaad? Glasgow on endine laevaehituspiirkond, mida sõja ajal
teatrisse ei jõuaks. Kui ütleme, et tuleme, on piletid välja müüdud kolme päevaga, vastuvõtt on väga soe. Kas šotlastega on kerge suhelda? Siin on igal pool isesugune kõnepruuk ‒ Glasgow aktsent erineb Edinburgh’i ja Aberdeeni omast. Aga kui paluda kohalikel inimestel aeglasemalt kõnelda, saab ikka aru. Inimesed on Šotimaal väga lahked, eriti eestlaste suhtes, sest oleme ju ka väikeselt maalt. Nad on tähelepanelikud ja abivalmid. Olen alati olnud rõõmsameelne, aga Šotimaa aitas sellel veel enam esile tulla. Sain siin üle hirmust uusi asju proovida. Leidsin, et ma ei peaks üldse kartma, sest olen ise endale kõige suurem kriitik. Mul läheb südames soojaks, kui Šotimaast räägin, see on nii tore tunne. Samamoodi on siis, kui ma Šotimaal Eestist räägin.
Räägin paekivist ja kadakalõhnast Millest te Šotimaal kõnelete, kui Eestit meenutate? Räägin oma perest, sõpradest, mustast leivast ja laialdaselt levinud Interneti kasutamisest, sellest, et siin on fantastiliselt ilusad talved ja kõige kaunimad suved maailmas. Inimesed istuvad mere ääres, süütavad lõkke ja laulavad.
Räägin paekivist küünlajalgadest ja kadakalõhnast. Mul on ainult helged mälestused Eestist. Ja kui siis tuled siia ja näiteks taksojuht ütleb midagi inetut, siis imestad… Eestile omane tähelepanupuudus üksteise vastu on mõnikord ehmatav. Samuti see, et inimesed ei ütle Eestis üksteisele niisama hõlpsasti midagi head ega oska ka komplimente vastu võtta. Ise mõtlen mõnikord, et kui sul ei ole midagi head öelda, siis parem ära ütlegi midagi.
Laps aitab liigse mõtlemise vastu Kas tulete perega kunagi Eestisse tagasi? Ma arvan küll, et tuleme tagasi siia elama. Meil on siin oma kodu, oleme eestlased, meie tütar on eestlane. Aga ma ei tea, millal me tuleme. Pean tundma, et olen Šotimaal oma tantsud ära tantsinud, ma ei tahaks ennast enne lahti rebida, ei tahaks igatsema jääda, tahaksin, et kõik asjad oleksid lõpetatud. Siis suudan oma elu ja plaanidega edasi minna, ma ei taha kuhugi, pea ees, hüpata. Tütar Hele-Riin läheb praegu Šotimaal lasteaeda, on võimalik, et kooli tuleb ta juba Eestisse. Millega olete plaaninud pärast balletti tegelema hakata? Kas uue elukutse õppimise toetuse saamise õigus on välja teenitud? Jah, selleks olen Šoti Balletis töötanud piisavalt. Tean, et ei taha päris kindlasti pedagoogiks saada, küll aga kasutada seda kogemuste pagasit, mis mul enda keha tundma õppides saadud on ‒ näiteks kuidas lühendada vigastusest paranemise aega. Ma arvan, et üks võimalikest aladest, mida tahaksin õppida, võiks olla kiropraktika või füsioteraapia või… Olen endale abi otsides suhelnud paljude spetsialistidega ja kogenud, kui oluline on mõelda koos terapeudiga ja saad aaru, kuidas su keha töötab, mitte lihtsalt valu blokeerida. Siis saad selgeks, kust leida tuuril pärast 55 etenduse jutti tantsimist jõudu veel viimase viie jaoks. Ma ise olen endistelt tantsijatelt, kes ühel või teisel niisugusel alal tegutsevad, väga palju abi saanud. Arvan, et niisugust abistavat süsteemi annaks ka Eestis üles ehitada. Tantsija elukutse on egotsentriline ‒ tuleb kogu aeg mõelda endale, sellele, kuidas saaksid kõike paremini teha. Mul on vahel sadu miljoneid analüüsivaid mõtteid, ärkan kell neli öösel üles ja tantsin tund aega n-ö oma peas. Ainus, mis liigse mõtlemise vastu aitab, on laps ‒ kui lõpetad tööpäeva ja lähed koju, siis ta lihtsalt ei lase sul mõelda, tuleb hakata hoopis laulma ja mängima...
Manon – Eve Mutso (Šoti Ballett), tema vend Lescaut – Sergei Upkin, hä
Kp
TUTVUSTAB
«Manon» on armastuslugu Kenneth MacMillani ballett «Manon» Jules Massenet muusikale loob pildi 18. sajandi ühiskonnakihtidest aristokraatidest eluheidikuteni. Balleti aluseks on Abbe Prevost «Ševaljee des Grieux ja Manon Lescaut lugu» («L’Histoire du chevalier des Grieux et de Manon Lescaut»).
„Kenneth leidis, et 18 hargnev lugu põikpäisest kaelsest noorest tüdruku täispika balleti aineseks, MacMillani lesk Deborah See 20. sajandi üks m etendus Londoni Kuningli Sellest ajast on teos olnu titruppide, näiteks Inglise ja Peterburi Maria teatri r
5
Kui noored ei saa tunda tõelist armastust EMTA tudengid ja nende Rootsi kolleeg analüüsivad uudisnäidendis tänapäeva noorte kohanemisraskusi. «Tegelikult ei suuda me maailma toimimist kunagi päris lõpuni mõista ja see tunne võib mõjuda laastavalt,» võtab noor rootsi näitekirjanik Johanna Emanuelsson kokku oma Euroopa kultuuripealinna teatrikonkursil New Baltic Drama võidutsenud etenduse «Vaata, ma kukun», mida hakatakse peagi Linnateatris mängima. Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Mis inspireeris sind etendust «Vaata, ma kukun kirjutama» ja kuidas erineb see su teistest töödest? «Vaata, ma kukun» räägib noortest, kes tahavad tunda tõelist armastust, kuid ei saa seda. Nad tahavad mõista maailma, kuid ei suuda sedagi. Üldisemas mõttes tahtsin, et näidend kirjeldaks, kui raske on olla konstruktiivne tänapäevases destruktiivses maailmas. Inspiratsioon selle kirjutamiseks tuli tundest, et tegelikult ei suuda me maailma toimimist kunagi päris lõpuni mõista. Ja et see tunne võib mõjuda inimesele laastavalt, kui ta ei saa enam aru, kuidas maailma paremaks muuta. Nii võib juhtuda ka su enda elus, kui näiteks inimene, keda sa arvad end armastavat, sind enam ei armasta. Selles näidendis on nii mõnigi ühine joon mu varasemate töödega ‒ hullud naised, kõrged sillad ja läbikukkunud revolutsioon. Kui tähtsaks hindad enda senises karjääris võistluse New Baltic Drama võitmist? Mu näidend sai selle võistluse võitmise tõttu ohtralt tähelepanu. Isiklikult on see minu jaoks olnud väga põnev ja lahe kogemus. Olin väga üllatunud, et sellised võistlused üleüldse olemas on ja et mul on võimalus tunda end nii suure ja tähtsana. Ma arvan, et see projekt on väga oluline ja eriti oluline just rootslaste jaoks, sest ega meil väga palju kontakte Baltimaadega ole.
olen ma juba harjunud sellega, et annan oma käsikirjad kohe pärast valmimist lavastajale ja ise nende kallal enam eriti edasi ei tööta. Kuna sa eesti keelt tõenäoliselt ei valda, siis mille põhjal hindad Linnateatris etenduva näidendi edukust? Tõepoolest, kahjuks ma eesti keelt ei räägi ja seetõttu ei teagi täpselt, kuidas seda hinnata. Loomulikult saan ma aru süžeest, kuid publiku arvamusest on väga raske kohe aru saada. Aga ehk ongi see hea. Kui populaarne on dramaturgi eriala Rootsis ja millised on võimalused seda õppida? Ma arvan, et see on üsnagi populaarne eriala, sest paljud noored otsivad võimalust end väljendada nii kirjutamise teel kui ka muudel loomingulistel viisidel. Kes meist ei oleks lapsepõlves unistanud, et kord saab temast maailmakuulus autor! Kuid seda eriala õppida on üsna raske, sest vastavaid õppeasutusi on vähe ja need võtavad vastu väga vähe tudengeid. Kuid nii on vist ka igal pool mujal. Rootsis ongi tegelikult vaid üks kool, Rootsi Kõrgem Teatriakadeemia, kus saab dramaturgiat õppida. Aga alati võib ju ka omal käel õppida ja leidub ka neid, kes seda teevad.
«Näidend kirjeldab kui raske on olla konstruktiivne tänapäevases destruktiivses maailmas.»
ärra G. M. – Vitali Nikolajev.
8. sajandi Prantsusmaal t ja hukatuslikult kangeust sobiks suurepäraselt ,“ meenutab Sir Kenneth h MacMillan. menukamaid ballette esiikus Balletis 1974. aastal. ud vaid tipptasemel ballee Rahvusballeti, La Scala repertuaaris. Balleti esita-
TEATER
Reede, 8. aprill 2011
Foto: Stanislav Moshkov
miseks peavad tantsijad olema tantsutehniliselt ja näitlejameisterlikkuselt väga kõrgel tasemel. «Ma ei ütle alati «jah», kui mõni teater pöördub minu poole, et saada luba balleti esitamiseks. Balletitrupi taseme hindamise jätan usaldusväärsete repetiitorite hooleks,» on öelnud Deborah MacMillan. 2009. aastal sai loa «Manoni» lavaletoomiseks Rahvusooper Estonia. «Manon» oli Age Oksa ja Toomas Eduri viimane ballett Londonis.
Kas kirjutasid näidendi «Vaata, ma kukun» just selle võistluse jaoks? Jah, kasutasin võimalust kirjutada midagi, mille kohta mulle sisetunne ütles, et kogu protsess saab olema lõbus, ja seetõttu lähenesin kogu kirjutamisprotseduurile üsnagi eelarvamustevabalt. Samas jällegi olen selles näidendis käsitletud teemade üle mõelnud juba pikemat aega. Kui oluline oli sinu roll selle näidendi toomisel Tallinna Linnateatri lavale? Töötasime koos lavastaja Diana Leesaluga projekti kallal põhjalikult sügisel, suurem osa aruteludest leidis aset e-maili teel. Seejärel pole ma ise enam käsikirjaga töötanud ja praegu ootangi põnevusega, kuidas lõpptulemus välja näeb! Ise arvan, et koostöö Leesaluga oli väga edukas. Tegelikult
Milliseid näitekirjanikke pead oma eeskujuks ja miks? Imetlen paljusid, loomulikult ka klassikalisi autoreid nagu näiteks Beckett ja Ionesco, samuti Brechti ja tema poliitilisi näidendeid. Kui rääkida praegu elus olevatest autoritest, siis tooksin eraldi välja Roland Schimmelpfennigi nime. Mulle meeldib, kui inimesed julgevad olla piisavalt naiivsed, et julgeda oma arvamust avaldada, kuigi seda ei pea tegema otsekoheselt. Aga samal ajal mulle meeldib ka, kui suudetakse lavale tuua veidi maagiat või absurdi. Teater ei ole reaalsus, kuid see võib peegeldada elu absurdsusi ja erilisi hetki. Kas oled ka varem Eestiga kokku puutunud? Võib-olla see ongi New Baltic Drama juures parim, et kuna ma ei ole kunagi varem Eestis käinud ega sealse teatriga kontaktis olnud, siis on see minu jaoks väga põnev võimalus.
Rootsi lavastaja Johanna Emanuelsson, kelle näidend «Vaata, ma kukun» esietendub 9. aprillil Tallinna Linnateatris. Foto: Eva Wernild
Kp
TUTVUSTAB
Rootsi dramaturgi näidendi maailmaesietendus Linnateatris 9. aprillil toimub Tallinna Linnateatri Taevalaval noore rootsi näitekirjaniku Johanna Emanuelssoni näidendi «Vaata, ma kukun» («Titta, jag faller», originaalpealkirjaga «Älvsborgi sild» ehk «Älvsborgsbron») maailmaesietendus. Etendus on rahvusvahelise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 Rootsi võidutöö. Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi kuuluvat etendust lavastab Diana Leesalu ja selles mängivad EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased. ning Tallinna Linnateatri näitlejad. Etendus on Elmo Nüganeni juhendatava 25. lennu bakalaureuselavastus. 9.–10. novembrini 2011 osaleb «Vaata, ma kukun» Soomes Turus toimuval New Baltic Drama festivalil. New Baltic Drama 2011, Euroopa kultuuripealinna Turu 2011 juhitud projektis osales neli riiki: Eesti, Soome, Rootsi ja Venemaa. Igaühes neist korraldati näidendivõistlus, mille võidutöö esietendus toimub mitte kodumaal, vaid mõnes teises projektis osalevas riigis. Linnateatrist osalesid Eesti näidendivõistluse žüriis Elmo Nüganen ja Anu Lamp, rahvusvahelises žüriis Elmo Nüganen koos teater No99 dramaturgi Eero Epneriga. Lavastust toetab SA Tallinn 2011. Näidendi autor, 1986. aastal sündinud Johanna Emanuelsson õpib Rootsi Kõrgemas Teatrikoolis dramaturgiks. Ta on kirjutanud Rootsi Lasteteatri Akadeemiale näidendi «Õed sõjas» ja 2010. aasta sügisel Blekinge teatrikoolile näidendi «Ära jää magama». 2009. aastal lavastas Kudzai Chiambaira Johanna näidendi «Põlevad autod» Lavastaja Diana Leesalu. Stockholmi teatris Kaskad.
6
MUUSIKA
Reede, 8. aprill 2011
Tähtede laulu festivaliks valmib linnahelidest muusikateos Eesti täiskasvanud pole tahtnud isegi oma laste esinemisi vaadata. «Tähtede laulu» konkurss laienes festivaliks ning pakub tasuta kontserte kaubanduskeskustes, muusikalisi töötubasid ja Neeme Kuninga muusikali. Oliver Õunmaa 14.‒16. aprillini toimub Tallinna eri paigus laste ja noorte laulufestival «Tähtede laul 2011». Tänavune üritus kannab järjekorranumbrit XII ja erineb tunduvalt enamikust oma eelkäijatest, sest kuni viimase ajani oli tegemist laulukonkursside, mitte suure festivaliga. «5‒16-aastased lapsed enam ei võistle,» seletas festivali produtsent Varje Lepp. «Nüüd võistlevad ainult kõige vanemad, 17‒20-aastased noored.» Suunamuutust põhjendab Lepp sooviga tekitada publikus ürituse vastu suuremat huvi. «Konkurssi ei tule inimesed nii suure huviga vaatama kui kontserte. Alati kippusid meie võistlused olema rohkem kinnisele seltskonnale. Eesti inimesed ei taha üldse naljalt laste esinemist vaadata ‒ ma ei tea, miks see nii on. Olen kuulnud tantsuõpetajatelt, et kui lapsel on vaid üks tants tantsida, siis ei viitsi tema vanemad end toast välja ajada. Eriti ei minda vaatama võõraid lapsi. Tahame tekitada rahvas laste kontsertide külastamise harjumuse.»
Konkursid on aja ära elanud Lisaks on konkursid Lepa kinnitusel kogu Euroopas oma aja ära elanud. «Korraldasime neid seni, et kogemustega lääneriikidelt õppida,» rääkis Lepp. «Nüüd on Eestis tekkinud palju väga heal tasemel ja omanäolisi lauljaid ning nii sai meie eesmärgiks huvikoolidele esinemisvõimaluste pakkumine. Esinemised on noorte muusikute arengus tähtsad, kuid huvikoolid ei jaksa tihti vajalikke ruume rentida.» Oma laste ja noorte laule pakuvad «Tähtede laulule» nii Eesti huvi- ja muusikakoolid kui mitmed välisriigid. Tänavu lisandub osalejaid Hiinast, Maltalt ja Gruusiast, ühtekokku aga 17 riigist. «Festivalist on lubanud osa võtta mitmed Minski 2010 Junior Eurovisiooni finalistid, näiteks Nicole Azzopardi Maltalt ja Daniil Kozlov Valgevenest,» ütles Lepp.
saame kogu kooriga esineda, oleme loomulikult meeleldi nõus.» ETV mudilaskoor astub üles Viru keskuse aatriumis. «Esinevad 8‒12-aastased lapsed, kes võitsid Hiinas kooriolümpial esikoha,» selgitas Viilup. «Kavas on kümneminutiline «Entel-Tenteli» popurrii ja ka tants. Kindlasti on publikul põnev näha, et korralik koor ka tantsib laitmatult.» Lepa sõnul ongi üks uuendus see, et osa kontserte toimuvad tasuta kaubanduskeskustes. «Nii pääseme rahvale lähemale,» tähendas ta. «Pealegi on konkursi eelvoorud ja kaubanduskeskuste kontserdid kõigile tasuta.»
Muusikal matab eelarvamusi Festivali tipphetkeks on 16. aprillil toimuv galakontsert Nokia Kontserdimajas, kus astuvad üles parimad Eesti osalejad, väliskülalised ning solistide ja vokaalansamblite finalistid. Just siin selgitatakse välja võistluse võitjad. Kontserti juhivad lauljatar Laura Põldvere ja Venno Loosaar. Kuid see pole veel kõik. Lisaks lauludele on festivali kavas lavastaja Neeme Kuninga muusikal «Kuula mind!». «See on noorte revüülik muusikaline etendus, mis sobib hästi muusikafestivali juurde,» tutvustas Kuningas. «Etendus toob esile noorte omavahelised suhted lähtuvalt karakterite eripärast. Iga päev saavad koolis kokku sajad õpilased, kes oma olemuselt on väga erinevad, kuid peavad ühises kooliruumis hakkama saama. Sageli on ka õpetajatel eelarvamused õpilaste suhtes, kes on tavapärasest erineva välimuse või käitumisega. Eesmärk on juhtida vaataja tähelepanu nendele probleemidele ning anda mõista, et väga tähtis on näha iga inimest tervikuna
Festivali kava
Neljapäev, 14. aprill 12.00‒18.00 Tasuta kontserdid Viru ja Solarise kaubanduskeskustes. 14.00 Erki-Andres Nuudi töötuba «Meisterdame ise pilli» Vabaõhumuuseumis eelkooliealistele lastele ja algklasside õpilastele. 15.00 Folkkontsert Vabaõhumuuseumis. Sissepääs muuseumipiletiga, mis maksab 3.- € täiskasvanule ja 1,5 € õpilasele. 17.00 Töötuba «Loome ise regilaulu» kooliealistele lastele Vabaõhumuuseumis. Sündinud regilaul salvestatakse CD-plaadile. 14.‒15. aprill Töötuba «Kultuuri kutsung »vanalinnas kooliealistele lastele. Salvestatud helid tuleb tuua hiljemalt 15. aprill kell 18.00 Sonicmedia Stuudiosse Endla 4, VI korrus. Osavõtjate arv on piiratud (max 50 osalejat). Reede, 15. aprill 12.00‒18.00 Tasuta kontser-
ning suhtuda temasse eelarvamusteta.» Festivali puhul toimuvad töötoad on samuti enneolematu sündmus. Üks põnevamaid neist on mäng «Kultuuri kutsung». «Osavõtjad salvestavad vanalinnas mobiiltelefonide ja muude abivahenditega helisid, mida kultuuripealinn pakub,» tutvustas projekti eestvedaja Siim Mäesalu.
Lapsed püüavad linna helisid «Salvestistele piiranguid ei seata, iga osavõtja võib valida endale meelepärased hääled. Kogutud helidest panen galakontserdiks kokku ühe vahva suuremat sorti heliteose. Mille nimelt, see sõltub minu kätte jõudnud helidest.» Lähitulevikus soovib Lepp «Tähtede laulu» veelgi laiendada. «Tahame võtta kampa ka näiteks instrumentalistid,» seletas ta.
did Viru ja Solarise kaubanduskeskustes. 14.00 17‒20-aastaste solistide eelvoorud Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis. Sissepääs tasuta. 19.30 «Kuula mind!» rahvusraamatukogu suures saalis. Piletid kohapealt hinnaga 6.- € täiskasvanu ja 4.-€ alates 5-a laps. Laupäev, 16. aprill 12.00‒17.00 Tasuta kontserdid Viru ja Solarise kaubanduskeskustes. 13.00 Vokaalansamblite konkursi eelvoorud Nokia Kontserdimajas. Sissepääs tasuta. 18.00 Galakontsert Nokia Kontserdimajas Piletid 8.- kuni 12.- € on müügil Piletilevi ja Ticket Pro müügikohtades. 9 Töötubadest osavõtmiseks tuleb registreeruda 1. aprilliks 2011 meiliaadressil: muusik@ meero.ee. Töötoad on tasuta, kuid Vabaõhumuuseumisse pääsemiseks tuleb osta muuseumipilet, mis maksab õpilasele 1,5 eurot.
«Soovime, et Euroopas tuntaks meid veelgi laiemalt ja teataks, et siin toimub selline suur festival.» Areng pole vaid sõnakõlks, sest see juba käib. «Meil on loomisel võrgustik, mis tähendab kultuurivahetust,» ütles Lepp.
Loomisel suur muusikavõrgustik «Ajame saatkondade kaudu asju. Kutsume endile esinema väliskülalisi, teeme neile välja majutuse ja loodame saata samamoodi Eesti lapsed välismaa festivalidele esinema. 2012 lähevad meie lapsed näiteks Bulgaariasse. Võrgustik peaks laienema igal aastal vähemalt ühe uue riigi võrra.» 1997. aastal alguse saanud «Tähtede laulul» on kuulsust kogunud mitmed praegused tuntud laulutähed, näiteks Iiris Vesik, Sandra Nurmsalu, Laura Põldvere, Liisi Koikson, Kerli Kõiv ja Mihkel Ratt.
Kuulata saab olümpiavõitjaid Kuulata saab ka Meero Muusiku laululapsi. Eriliseks saavutuseks peab Lepp, et tänavu osaleb festivalil ETV mudilaskoor. «ETV laululapsed ei esinenud meil aastaid, kuid seekord teevad nad meiega koostööd,» ütles Lepp. «Tavaliselt me üle 20 lapse lavale ei lase, kuid neile teeme tänutäheks erandi.» Lasteekraani Muusikastuudio juhataja Eve Viilupi sõnul saab mudilaskoor «Tähtede laulul» esineda just tänu muudatustele. «Tähtede laul oli seni solistide võistlus ja sellisest üritusest ei saanud me osa võtta,» kinnitas Viilup. «Ei saa ju koorist mingit osa ansamblina esinema saata. Pealegi toimus «Tähtede laul» paralleelselt «Laulukaruselliga», kus meie lapsed laulsid tausta ja oli alati hullult kiire. Nüüd aga, kus võistlusest sai festival ja me
«Tähtede laulul» esinevad ka ETV mudilaskoori lapsed, kes võitsid koos dirigent Lii Leitmaaga 2010. aasta suvel Hiinas World Choir Gamesil esikoha.
Foto: Kristel Onoper
Mitte üksnes Kristuse kannatustest Mederi teos annab aimu Tallinna kultuurilisest tähtsusest keskajal. Anu Paulus muusikateadlane
ARVUSTUS Johann Valentin Mederi Matteuse passiooni ettekanne. Ansambel Studio Vocale, Tallinna Barokkorkester, sopran Kädy Plaas, bariton Tõnis Kaumann, bass-bariton Uku Joller ja dirigent Toomas Siitan 30. märtsil Tartu Jaani kirikus.
E
esti kunstmuusika lugu on jutustatud enamasti eestlaste tegevuse kaudu, mistõttu selle algust seostatakse rahvusliku ärkamisaja ja tollaste autorite loominguga. Et ajalugu pikemaks venitada, on rahvusliku ideoloogia valguses pööratud tähelepanu ka regilaulule, kuid püüe näha rahvamuusikat kunstmuusika vahetu eelkäijana on tegelikult meelevaldne. Avardades pilku etnilistelt eestlastelt kõikide Eestimaal tegutsenud inimesteni, leiame oma muusikaloost aga mitmeid väljapaistvaid isikuid, kelle tegevusaeg ulatub teinekord aastasadade taha. Üheks olulisemaks Eestiga seotud muusikuks 17. sajandil oli Johann Valentin Meder (1649–1719). Kuulata tema heliloomingut just kultuuripealinna aastal on muidugi märk omaette – võimalus esitleda tänaste artistide kõrval ka Eestimaa kunagisi suurkujusid.
«Kindlameelne Argenia» sündis Tallinnas Kontserdiagentuur Corelli Music on juba alates 2006. aastast korraldanud kontserdisarja «Kirikupühad Maarjamaal», mille kõrgest kunstilisest tasemest annab muuhulgas tunnistust kontsertide väga suur külastatavus. Koostöös kultuuripealinna programmiga toimusid antud sarja raames sel aastal kaks kontserti Mederi muusikast – 30. märtsil kanti Tartu ja 31. märtsil Tallinna Jaani kirikus ette tema «Matteuse passioon». Lugu, mida Mederi passioonis jutustatakse, on tegelikult palju laiahaardelisem kui Kristuse kannatusloole viitav pealkiri ette annab. Läbi kirikliku suurteose (ja muidugi tundliku interpretatsiooni) saame aimu 17. sajandi lõpu kunsti- ja kultuuriesteetikast, kusjuures sissevaade teose helilooja elu- ja loomingulukku võimaldab mõtteid mõlgutada ka selle üle, milline oli 17. sajandi Tallinna (Revali) positsioon tollaste nn kultuuripealinnade suhtes. Meder on kindlasti üks kuulsamaid 17. sajandi Eestimaal tegutsenud isikuid, kes pidas Tallinna gümnaasiumis (praegune Gustav Adolfi gümnaasium) aastail 1674–1683 kantoriametit ning tõi muuhulgas õpilastega ettekandele oma ooperi «Kindlameelne Argenia» – teose, mida peetakse üheks esimeseks säilinud saksakeelseks ooperiks üldse! Hansa Liidu piires toiminud tööjõu vabast liikumisest annab aimu tõsiasi, et pärast Tallinna-aastaid siirdus Meder tööle Danzigi ja Riiasse. Ka kõnealune «Matteuse passioon» on loodud tegelikult Riias (1701).
Vaoshoitus põimus ekspressiivsusega Mederi selležanrilistes teostes (tal on kokku neli passiooni) kajastuvad muuhulgas mitmed tollase itaalia muusika moejooned, näiteks ooperile iseloomulik dramaatiline väljendus. Et ansambli Studio Vocale juht Toomas Siitan on muusikateadlasena keskendunud just varajase ja kirikumuusika uurimisele, oskab ta oma ettekannetes balansseerida suurepäraselt vaoshoituma (sageli kooriosades) ja ekspressiivsema (solistide materjal) väljenduse vahel, kujundades ettekande dünaamiliseks ja hästi jälgitavaks. Solistide valik Tõnis Kaumanni (Evangelist), Uku Jolleri (Jeesus) ja Kädy Plaasi näitel, kellest viimasel olid kanda just dramaatilist tegevust kommenteerivad ja kindlasse meeleseisundisse süüvivad aariad, moodustasid huvitava ansambli täis muutuvaid kõlavärve ja meeleolusid. Ka kooripartii (koos solistidega kümme lauljat) liigendus sageli solistlikeks väljaütlemisteks ja nii jäi õhtust pigem kammerlik üldmulje. Orkestripartii koosnes ajastule tüüpiliselt vaid kümnekonnast mängijat, kusjuures ajalooliste pillide kõla on niikuinii palju vaiksem (nagu ka laulumaneer vaoshoitum) kui hilisemale muusikale tüüpiline. Kõige säravamaks instrumentalistiks oli pillideansamblis seekord soome lautomängija Eero Palviainen basslautol ehk teorbil, tema erk keeltetõmme kostus alati välja ja vürtsitas ühtlaselt kogu ettekannet (muusikud teavad, et lauto kõla kipub sageli muu materjali sisse ära kaduma ja on ettekannetel alatasa probleemiks). Ka sai Palviaineni esituses kuulda kahe passiooni osa vahel üht näidet barokiajastu muusikast soololautole, autoriks saksa päritolu David Kellner. Tehniliselt avaldas kogu esitusest kõige enam muljet ulatuslik laul «O Traurigkeit, o Herzeleid!», mille variatsiooniline ülesehitus andis võimaluse soleerimiseks pea kõikidel pillidel. Tegelikult kõlas Mederi passioon enam-vähem sama koosseisuga juba suvel Toomas Siitani korraldatud Haapsalu Vanamuusikafestivalil. See, et koostöös kultuuripealinna ja Corelli Musicuga õnnestus projekt veel kord lavale tuua, oli tänuväärt kingitus nii esinejatele kui publikule. Keda Eesti 17. sajandi muusika- ja kultuurielu lähemalt huvitama hakkas, võiks seada sammud 16. aprillil Tartusse Elleri kooli, kus toimub osaliselt just sellele teemale keskendunud Eesti Muusikateaduse Seltsi korraldatud konverents. Corelli Musicu järgmine festival koostöös Kultuuripealinnaga toimub 25.‒27. augustil ja kannab nime «Tallinna tornid». Pealinna vanadele ja uutele tornidele puhutakse siis muusikaline hing sisse, saab kuulda heliloomingut eri ajastutest ja žanritest.
Reede, 8. aprill 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis Raamatukangelasteks kehastunud lapsed tähistasid lastekirjanduse päeva
600 last üle Eesti kogunesid 2. aprillil tähistama raamatukangelasi kujutavate maskide rongkäiguga rahvusvahelist lastekirjanduse päeva. Rongkäiku juhtis kapten Trumm (all vasakul), kellele järgnes kultuuripealinna trummide ansambel Trumm-It.
FOTO
7
Jaani kirikus kõlas «Matteuse passioon»
Corelli Music’u kontserdisarja «Kirikupühad Maarjamaal» raames esinesid 31. märtsil Jaani kirikus dirigent Toomas Siitani (keskmisel pildil) juhtimisel bariton Tõnis Kaumann, bass-bariton Uko Joller, sopran Kädy Plaas, Studio Vocale ja Tallinna Barokkorkester. Ettekandmisele tuli Tallin-nas kantorina tegutsenud barokkhelilooja J. V. Mederi suurteos «Matteuse passioon». Ülemisel fotol soome basslauto ehk teorbimängija Eero Palviainen. Fotod: Stanislav Moshkov
Teised kirjutavad meist ehk kuidas Tallinn 2011 kajab «Eesti on üks paganama hea koht. Vähetuntud riigi enda muusikud on ühtmoodi nii löövad kui ka veidrad. Tänavuse Tallinn Music Weeki raames kuulen esimesena ansamblit Aides, kelle esinemise taustaks näidatakse Darren Aronofsky loomingut meenutavaid visuaale ja trummar teeb oma tööd nii innustunult, et ühel hetkel ta instrument puruneb ning appi tulevad viis abitrummarit. Badass Yuki seevastu võtab asja nii lõdva randmega, et osadel hetkedel tundub, nagu lõpetaksid nad musitseerimise sootuks. Iiris meenutab pisut Kate Bushi ja natuke Marina Diamandist. Tal on meeldejääv hääl ja tõenäoliselt
oleks ta edukam, kui ta oma bändiliikmetest loobuks, sest üksi klahvpillide taha jäänuna tundub ta laval palju huvitavam.» (Clash Music, Suurbritannia)
«Kolmandat korda toimunud Tallinn Music Weeki külastasid tänavu 352 välisdelegaati, neist 25 Suurbritanniast. Festivali ainus briti esineja Alan McKim sai endale tõenäoliselt uue fänni president Toomas Hendriku näol. Festival korraldati koostöös Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011-ga. Festivali peakorraldaja on Helen Sildna, kes varem töötas BDG (Live Nation’i Baltimaade partner) talendiotsijana. Inspiratsiooni korraldamiseks sai ta mujal Euroopas toimuvastest sarnastest
sündmustest ja aastal 2008 teatavaks saanud kultuuripealinna tiitli tuules tekkis hea võimalus ühendada Eesti muusikaringkonnad ülejäänud Euroopaga, tekitamaks nii võimaluse kohalikel talentidel välismaal silma paista. Sildna ütles, et ilma Tallinna saamiseta 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks «ei oleks meil olnud sellise projekti elluviimiseks vahendeid». «Kultuuripealinnalt saadav toetus saab selle aastaga otsa, nii et peame selle augu oma järgmise aasta eelarves kuidagi täitma. Kuna festival on end tõestanud ja muutunud nende kolme aastaga riiklikult tähtsaks, siis olen veendunud, et saame sama tööga hakkama ka kultuuriministeeriumi ja EAS-i toel.» Festivali rahvusvahelise mõõtme osas selgitas Sildna, et: «Üks asi on selge ‒ meie tähelepanu
jääb eesti talentidele, kuid jätkame rahvusvaheliste esinejate sissetoomist ja rahvusvahelist koostööd eesmärgiga muuta seda sisutihedamaks.» (Music Week, Suurbritannia)
«Soovitame alanud kevadel külastada Liszti festivali Saksamaal, Budapesti kevadfestivali, Birminghami festivali Flatpack, Peterburi balletifestivali Dance Open, Barcelona kitarrifestivali, St Lucia džässifestivali, Brightoni festivale Fringe ja Great Escape, Reykjaviki kunstifestivali ning Euroopa kultuuripealinnas Tallinnas toimuvaid Eesti Muusika Päevi. Infot Tallinna ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste kohta saab
aadressil tourism.tallinn.ee» (The Independent, Suurbritannia)
«Käesolev aasta on Eestile väga oluline, sest tähistatakse nii 20 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest kui ka Tallinna Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmist. Muusika on siin alati olnud rahvuse kandja, etendades põhirolli iseseisvumise taastamisel. Tallinn Music Week on rohkemat kui muusikute ja diskorite esinemine ‒ sellel on oma sõnum. Pole kahtlustki, et nii eesti muusika kui siinsamas loodud Skype võngub oma piiridest väljapoole, mis siis, et Tanel Padari ja
Dave Bentoni Eurovisiooni võidulugu meie edetabeleid ei vallutanud. Eurovisioon, tunnustatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Arvo Pärt moodustavad kokku ühe suure pusle. Muusika tähtsust tunnustab ka president Toomas Hendrik Ilves, kes külastab kontserte ja peab festivali avakõne. Kuigi riigis on vaid 1,3 miljonit ja Tallinnas 400 000 elanikku, tundub, et kõik Eesti elanikud on kuidagi kultuuriga seotud. Tallinn Music Week võõrustab küll ka lähiriikide artiste, kuid 90 protsenti esinejatest on siiski kohalikud. Jääb mulje, et igal eestlasel on oma bänd või tegutseb ta DJ-na või mängib viiulit. Muusika on rahvusliku identiteedi sünonüümiks. Eesti on Baltimaade muusika sõlmpunkt.» (Art’s Desk, Suurbritannia)
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 8. aprill 2011
Kumu soovitab ‒ Kumu Dokumentaal: «Meie unistused linnast. New York (USA, 2008)» 12. aprill kell 18.00 Kumu auditooriumis. Seanss on tasuta. 9 Aprillikuus saab Kumu Dokumentaali raames jätkuvalt vaadata seni suure publikumenuga linastunud lühisarja «Linnasümfooniad». Linn pakub lugude jutustajaile avaraid temaatilisi võimalusi. Linna saab vaadelda kui sotsiaalset fenomeni, arhitektuurset imet, infoühiskonda, topograafilist objekti, turismimagnetit, kuriteopaika, poeesiat jne. Filmikunstis tekkis huvi linnasümfooniate vastu möödunud sajandi 1920. aastatel, ent käesolev filmisari toob linnasümfoonia tänapäeva ning uurib linnastumisprotsessi, sest juba praegu elab üle 50% maailma elanikkonnast linnades või nende ümbruses ning aastaks 2050 tõuseb see protsent hinnanguliselt 80 peale.
TEATER 9. ja 11. aprill 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Vaata, ma kukun». EMTA lavakunstikooli üliõpilase Diana Leesalu käe all jõuab Tallinna Linnateatris lavale üks rahvusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011» neljast võidutööst. Lugu räägib kaasaegses meediaühiskonnas üles kasvanud noortest inimestest, kes igatsevad revolutsiooni ja püüavad luua teistsugust maailma, taipamata, et maailma muutmiseks tuleks alustada iseendast. Tegemist on 25. lennu bakalaureuselavastusega. 11. ja 14. aprillil 19.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) etendus «Madame Bovary». Autoriteks on Gustave Flaubert ja Marianne Kõrver ning lavastaja on Marianne Kõrver. Gustave Flaubert’i romaani on nimetatud täiuslikuks kirjanduseks. Romaani kangelanna Emma Bovary järgi on nimetatud bovarismiks selliste inimeste vaimuseisundit, kes püüavad «end näha teistsugusena, kui nad on». Laval Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Lauri Lagle (Eesti Draamateater). Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusika: Lauri-Dag Tüür.
13. aprill 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Palju õnne argipäevaks». Etenduse autor on Jaan
Kokku hõlmab Linnasümfooniate sari kevadel üheksat filmi ning oktoobrikuus näeb lisaks veel nelja dokumentaali. Filmi «Meie unistused linnast. New York» režissöör Chiara Clemente seob dokumentaalfilmi intiimse stiili ümbritseva linnaelu efemeersuse ja kunstnike loominguga. Materjal on filmitud kahe aasta jooksul ning vaatleb viit eri põlvkonna ja eri päritolumaa ning kultuuritaustaga naiskunstnikku. Neid ühendab peale kire kunsti vastu ka ühine linn, mida nad kutsuvad (kutsusid) oma koduks – New York. Portreteeritavad on Nancy Spero (1926–2009), kes oli 1950. aastate lõpust kuni 1960. aastateni feministliku liikumise esiri-
dades ning kelle looming tegeleb sageli seksuaalse identiteedi ja sõjateemaga; performance-kunsti pioneer Marina Abramovic, kes kasutab kaasaegsetele kultuuriküsimustele reageerimiseks performance’ites oma keha; Kiki Smith, kes vaeb klaasist, kipsist, keraamikast, pronksist ja/või paberist töödes inimkeha filosoofilisi, sotsiaalseid ja hingelisi aspekte; Ghada Amer, kes «maalib» erootilisi lõuendeid tavalist niiti ja nõela kasutades ning keeldub kummardamast lääne ja islami kultuuri puritaanlike elementide ning «institutsionaliseeritud feminismi» ees; New Yorgi üks lootustandvamaid noori kunstnikke Swoon, kelle kütkestav ja hetke tabav tänavakunst annab edasi
suurlinna pulseerivat elurütmi. Vaata lisa http://www.youtube. com/watch?v=zyZA5qjK44E Film on inglise keeles, eestikeelsete subtiitritega.
Tätte ja lavastaja Roman Baskin. Osades Larissa Savankova, Aleksander Ivaškevitš, Ljubov Agapova ja Oleg Rogatšov. Kunstnik Ann Lumiste.
«En el jardin Espanol». Esinevad Erkki Otsman (vokaal) ja Andranik Kechek (klaver). Kavas hispaania ja prantsuse laulud. Sissepääs tasuta!
korjajat» ning kaks heli töötlejat. Ansambel U: koosseisus astuvad lavale Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Vambola Krigul, Taavi Kerikmäe, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila.
TANTS
9. aprill 19.00 Restoranis C’est La Vie (Suur-Karja 5, Tallinn)
Aprillis on Kumu dokumentaali kavas veel 20. aprillil kell 18 «Kopenhaageni unistused», režissöör Max Kestner, Taani 2009, 72’ (inglise keeles, eestikeelsed subtiitrid) 27. aprillil kell 18 «Minu Winnipeg», režissöör Guy Maddin, Kanada, 2007, 80’ (inglise keeles)
13. aprill 15.00 Eesti Rahvusraamatukogu fuajees (Tõnismägi 2, Tallinn) kammermuusika pooltund «Noorte Meistrite Akadeemia». Esinevad EMTA välisüliõpilased: Annuliina Ikäheimo (sopran), puhkpillikvintett Livonia. Kavas: G. F. Händel, J. S. Bach, F. Lehár, J. Strauss. Sissepääs tasuta!
9. aprill 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst. 4, Tallinn) kammerorkester «Kremerata Baltica & Fazil Say (klaver, Türgi)». Kavas: Bach, Elgar, Say. Kontsert toimub koostöös Türgi suursaatkonnaga.
MUUSIKA
LISAB
ruumides läbiviidavas aktsioonis «Kerjav kunstnik». Nälg tekib, kui midagi on puudu. Kui saame seda, millest puudust tunneme, on nälg vaigistatud. Aga kui näljatunne ei lakka, kuigi peaks? Füsioloogiline näljatunne, vajadus toidu järele, surutakse alla painava ihalusega millegi muu järele. Anorektiku kõhn keha on täidetud armastusenäljaga. Buliimia on lakkamatu konsumeerimine armastusenälja rahuldamise tsüklis. Samas elavad meie kõrval inimesed, kellel polegi süüa.
10. aprillil 18.00 Kadrioru lossis (A.Weizenbergi 37, Tallinn) Suur barokkakadeemia «Hortus Musicus». Kunstiline juht Andres Mustonen. Kavas: Telemann, Bach, Buxtehude, Schütz.
9. aprill 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) ballett «Manon». Kenneth MacMillani ballett Jules Massenet imekaunile muusikale loob kujundirikka pildi 18. sajandi elust ja mitmesugustest ühiskonnakihtidest – aristokraatidest eluheidikuteni.
12. aprill 19.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) Vene Teatri õppestuudio kontsertetendus «Album». Kontsertetendus on stuudio lõputöö Artjom Garejevi juhendamisel. Stuudio õpilased esitavad oma parimaid töid, mille hulgas on visandeid, maailma rahvaste tantse ja lõbusaid etüüde. Etenduses on omavahel segunenud noorusele omane ülemeelikus ja piinlikult täpne, peensusteni läbimõeldud töö. Etenduses mängivad Vene Teatri stuudio õpilased A. Djatšuk, D. Kukanossova, A. Kiseljus, K. Lamson, A. Mihaljov, I. Netšajeva, I. Savotškin, M. Feklistova ja A. Tsubina.
Kp
9. aprill 20.00 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) Ansambel U: «Mikrofoonia». Karlheinz Stockhauseni «Mikrophonie I-t» võib pidada üheks esimestest olulistest teostest muusikaloos, mis kasutab live-elektroonikat. Instrumentidest on selles teoses kasutatud vaid üht tam-tammi, mille mängimisel ja heli vahendamisel kasutatakse kokku kuut esitajat: kaks mängijat, kaks heli «üles-
13. aprill 19.00 Türi Kultuurimajas (Hariduse 1, Türi) «Hingemuusika: F. Liszt 200». Esinevad Hando Nahkur (klaver) ja Keelpillikvartett «Prezioso» 14. kuni 17. aprill Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Tallinna kirikutes ja koolides «Rahvusvaheline koorifestival Tallinn 2011». Kultuuripealinna koorifestivali teevad eriliseks osalejate geograafiline mitmekülgsus, uuendused programmis ning enneolematult mahukas laste- ja noorteprogramm koolikontsertide näol.
algab juba enne ürituse algust õues sama hoone fassaadil projekti CyberCinema esitlus. CyberCinema on projekt, mis sisaldab paremikku Venemaa videokunstnike töödest ja seda saavad nautida linnakodanikud kogu ürituse vältel. 15. kuni 24. aprill Kinodes Artis ja Solaris (Estonia pst 9, Tallinn) «V Jaapani animatsiooni filmifestival JAFF». Viienda JAFF-i põhiprogramm koosneb filmidest, mille temaatika on seotud mere ja ookeaniga, mis on Jaapani animatsioonis orgaaniliselt seotud kosmoseteemaga.
NÄITUS
14. aprillil kell 17.00 Sillamäe Muusikakooli saalis (Majakovski 7, Sillamäe) «Meistrite Akadeemia: Kadri-Ann Sumera (klaver)». Kavas: K. Szymanowski, F. Chopin, F. Schubert. Sissepääs tasuta!
KINO 15. aprill 19.00 Kinomajas (Uus 3, Tallinn) Club 2011: «Telescope 11 & CyberCinema». Seekordne Telescope on pühendatud Nikola Teslale ja tema teadustööle elektri ja magnetväljade alal. Peaesineja Moskvast nu wave ja italo disco projekt Tesla Boy. Samuti
Kuni 9. aprill Draakoni galeriis (Pikk 18, Tallinn) Margit Lõhmuse näitus «Armastusetuba».
Kuni 30. aprill Tallinna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6, Tallinn) Andres Tali. «Exit». Käesolev näitus on kunstniku suurim väljapanek, kuid mitte mingit juhul ei tohi seda vaadata retrospektiivse ülevaateväljapaneku võtmes. Kuigi teatud vahekokkuvõtet – seisatust, peatust ‒ see näitus siiski tähistab. Kuni 8. mai Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Tallinna XV graafikatriennaal püüab kajastada kaasaegses kunstis valitsevat hetkeseisu üleilmse finantskriisi ajastul ning vaadelda selles kontekstis kunsti loomise, esitlemise ja vastuvõtuga seonduvaid probleeme.
Kuni 10. aprill Tallinna Linnagaleriis (Harju 13, Tallinn) Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus «Nälg». Kõiki kunstnikke, kes tunnevad, et riik suhtub loovtöötajatesse ülbe ignorantsiga, kutsutakse osalema galerii
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
Hotels Restaurants Cafés nightlife Sightseeing events Maps
TALLInn
“In Your Pocket: A cheeky, wellwritten series of guidebooks.” The New York Times
December 2010 - January 2011
Most complete guide to the city
Eur opean Capital of Culture