Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid
Tasuta kultuuriväljaanne
Reede, 29. aprill 2011 | nr 17 (031)
www.tallinn2011.ee TEATER Tehnoloogilise teatri visionäär ja biosemiootik Andreas W tutvustab Kultuurikilomeetril algavas teatrietenduste sarjas «MIM goes sustainable» rohepesu ja taimeõli ning pealtvaatajate tähtsust etenduste kütjana. Öko või mitteöko, selles on küsimus! Loe lk 2–3 AJALUGU Tallinna kindlustuste ühe parima tundja, EKA emeriitprofessor Rein Zobeli jutu läbi tulevad päevavalgele põnevaimad seigad sajandeid vana Skoone bastioni kirevast minevikust ja peagi teatriks muunduva endise muldkindlustuse mitmesugustest kasutusviisidest läbi aegade. Loe lk 6 FOTO
Andreas W paneb publiku väntama. Foto: Maria Rõhu
Tartu kirjandusfestival Prima Vista külastab Tallinna 5.‒8. maini 2011 toimub kaheksandat korda rahvusvaheline Tartu kirjandusfestival Prima Vista, mille läbivaks peateemaks on seekord «Kursimuutus. Change of course». Kirjandusfestival Prima Vista 2011 partnerlinnaks on tänavu Euroopa kultuuripealinn Tallinn, kus traditsiooniliselt leiavad aset festivali viimase päeva üritused.
Pealinnast on pärit ka festivali uus patroon, kelleks on tunnustatud kirjanik ja praegune Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. «Tartu on heade mõtete linn ja kirjandusfestival Prima Vista on kahtlemata hea mõte. Mulle on suur rõõm, et 2011. aastal on Prima Vista oma partnerlinnaks valinud Tallinna ja asunud seda head mõtet laiemalt levitama, rajades nõnda ka silda Euroopa selleaastasest kultuuripealinnast laiemale üle Eesti,»
tõdeb Prima Vista 2011 patroon Rein Raud. Prima Vista tänavuste väliskülaliste hulka kuuluvad vene keeles kirjutav Iisraeli päritolu kirjanik Dina Rubina, vabakutseline kirjanik Kathrin Schmidt Saksamaalt, Soome poliitik ja politoloogiadoktor Erkki Tuomioja ning Manchesteri punkpoeet John Cooper Clarke, kes sai kuulsaks 1970ndate lõpus, kui astus üles Sex Pistolsi, Buzzcocksi, The Falli, Joy Divisioni, Elvis Costello,
Siouxsie and the Bansheesi ja paljude teiste kontsertidel. Festivali Tallinna päev, 8. mai, algab Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus (Rävala pst 10) ja jätkub mitmesuguste sündmustega TLÜ hoonetes, trammis, Lennusadamas, Teatri Puhvetis (Teatri väljak 3), Kiek in de Kökis ja kinos Artis. Tartu kirjandusfestival on välja kasvanud Tartu Ülikooli Raamatukogu korraldatud raamatumessist «Utlib Market», mis
selle nime all toimus esmakordselt 2002. a kevadel. 2004. aastal korraldati kirjandusfestivali esmakordselt «Prima Vista» nime all. 2005. aasta alguses pärjati esmakordselt toimunud festival Tartu linna kultuuri aasta aunimetusega «Aasta kultuurisündmus 2004». Rohkem infot: http:// kirjandusfestival.tartu.ee/ Prima Vistat väisab teiste seas ka Manchesteri punkpoeet John Cooper Clarke.
Kultuuripealinna sündmusi mahamaganuile tutvustame seekord tagantjärele pildis unikaalset remiksifestivali Punkt, lihavõtteteemalist tralli Eesti Vabaõhumuuseumis, etenduskunstide festivali POT ühte parimat pala «Camouflage» ning eksklusiivsena TuruTallinna ühislavastust «Tantsiv Torn». Loe lk 7 KIRJANDUSFESTIVAL
2
ARVAMUS
Reede, 29. aprill 2011
KULTUUR KUTSUB
Tehnoloogilises teat
Keda või mida pestakse rohepesuga, kas sel on ühist ka rahapesuga ja mik «Tehnoloogiast tuletatud lähenemine kunstile ei tähenda meie jaoks viisakat flirti huvitava eksootikaga. Suhe tekib tehnikaga jändamisega siis, kui võtta standardsed seadmed juppideks ja ehitada neist hoopis midagi sellist, mis käitub, liigub ja hingab omamoodi,» leiab rühmituse MIM liige, tehnoloogilise teatri visionäär ja biosemiootik Andreas W. Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja
Poeme suveks põhku! Ma arvan, et teatrikülastaja jaoks ole tegelikult eriti oluline, kas teater on ehitatud põhust, betoonist või kivist. Põhk seostub muidugi meeldivalt rahvusromantikaga ‒ heinalõhna, lakas magamisega (poeme põhku!) või siis moodsa ökoihalusega. Ent tähtsam kui teatri materjal on fakt, et linnaruum täieneb ühe uue kultuurse paigaga, kuhu saab koos nautima minna mitte ainult teatrit, vaid ka muid kunstivorme. Samas on natuke isegi kahju, et põhuteater on mõeldud ajutisena, sest teatrilava ehitamine oli kindlasti rahaline kulu ning põnev ehitis võiks linnapilti kaunistama jäädagi. Aga veel kord ikkagi sisust, mitte materjalist. Põhuteater, mis seni unises Skoone bastionis sel suvel elu käima lükkab, toob kindlasti Eesti teatrimaailma juurde palju värskendavat hingust ja mainekaid teatritruppe üle ilma. Jah, muidugi, NO99 on ise seda siinmail juba niigi teinud, ühendades uuenduslikkuse enneolematu mastaapsusega, kui meenutada vaid Saku Suurhallis peetud poliittehnoloogia telgitaguseid tutvustavat etendust. Poleks ime, kui nende järgmine teatriprojekt oleks juba näiteks Lauluväljakul, kuhu mahuks ju veelgi rohkem rahvast ning saaks ka meile nii kallist laulupeo teemat kuidagi ekspluateerida ‒ kasutada rahva spontaanset isamaalist joovastust detailideni läbikomponeeritud megalavastuses. Mõelgem vaid – nii mahuks pea kogu Eesti rahvas korraga teatrisse! Aga see oli vaid naljakas uitmõte. NO99 ‒ kes on ka põhuteatri ämmaemand ‒ tohutu tugevus seisnebki väga erksas sotsiaalses närvis, ühiskondlikkuses ‒ oskuses pakkuda eestlastele ja Eesti ühiskonnale (kõver) peeglit. Ennast kõrvalt nähes saame seeläbi iseendaga ka loodetavasti parema kontakti. Nende viimane teatritükk pajatas näiteks eestlaseks olemise ning tegelikult ka Eesti riigi ja auliku heaoluriigi vaevadest. Etendus «The Rise and Fall of Estonia» karikeeris enneolematult julgelt eestlasi, kes teatritüki kohaselt vaevlevad siiani pidevalt küüditamishirmus, on koostöövõimetud ning pigem vinguvad või kannatavad vaikselt, kui tegutsevad. Ilmselt oli pilt ehmatavalt tõetruu, sest nii mõnigi arvustaja ei talunud eriti etenduses avanevat vaatepilti, esitades sotsiaalkriitilisele teatrile ootamatult kummalisi nõudmisi – rohkem positiivsust ja töökate eestlaste näitamist... NO99 teatritegijate maitse on olnud määrav selles osas, millised välistrupid põhuteatri lavalaudadel esinema hakkavad. Arvestades nende senist suunda, ei hakka põhuteater kindlasti olema ümar kergesti seeditav suveteater, vaid meie teadvust teravalt torkiv kunstitempel. Lootust on seal laval näha palju head teatrit, mis kõnetab inimesi ja räägib nendega üsna arusaadavalt, kuid siiski uuenduslikult ehk ilma kulunud teatriklišeedeta. Seal laval julgetakse kindlasti taas rääkida ka tavalistest inimestest, kuid mitte igavalt, vaid ebatavalisel moel. Põhuteatri kavas tsiteeritakse muuhulgas lavastaja Sebastian Nüblingit, kes on lausunud: «Suurte geeniuste põlvkond on läbi saanud. Nüüd on teatris olulised need, kes räägivad lugusid lihtsate inimeste eludest, mida elatakse täna.» Seda teeb ka etendus «Mütter, Väter, Kinder», kasutamata rääkimiseks ühtegi sõna. Ka põhuteatrisse saabuv Nature Theatre of Oklahoma näitab meile etendust, mis põhineb tavaliste inimeste telefonikõnedel, mis võivad olla üllatavalt põnevad. Niisiis – selle asemel, et kuhugi teise Eesti otsa nn suveteatri etendusele logistada ja seal võpsikus sääskede söögiks olla, mingem sel suvel hoopis ajaloolisele Skoone bastionile ja vaadakem seal maailma uusimat väärtteatrit. Niisiis poeme sel suvel põhku mitte ainult öösel, vaid ka päeval!
«Põhuteater torgib meie meeli ilmselt parasjagu.»
Ajaleht Kultuuripealinn Väljaandja: SA Tallinn 2011 Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 Tallinn Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja Anneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.ee Andreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.ee Euroopa kultuuripealinna infokeskus Rotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinn tel: +372 6594 113 e-post: infokeskus@tallinn2011.ee e-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht
Andreas Sepp
andreas.sepp@tallinn2011.ee
Kergitage veidi saladuskatet etenduse «MIM goes sustainable» teatraalselt osalt. Kirjeldate oma etendusi kui «ebakonventsionaalset teatrit», kuid mis vaatemäng publikut lisaks koos korraldajatega elektri tekitamisele täpsemalt ees ootab? Ebakonventsionaalne on meie projekt traditsioonilise näitlejakeskse teatri seisukohast. Tehnoloogilise teatritraditsiooni seisukohast pole temas midagi ebakonventsionaalset. Aga mõistagi tuleb kunstiprojekti välja kuulutades arvestada taustsüsteemiga, kuhu ta satub, ja siis on, jah, eristus suhteliselt selge ja järsk. Elektritekitamisega on tõesti nii, et vändata tuleb. Sellest ideest, et kogu vool tekitatakse kohapeal, me loobunud pole. Õigupoolest oleks sellest ka raske loobuda, sest pangega me lagedale väljale elektrit kaasa võtta ei kavatse ja mootori taga istuv generaator muudaks kogu algse idee mõttetuseks. Aga generaatoritega velotrenažöörid ei ole ainus moodus, kuidas energia meie konteinerisse saabuma hakkab. Päris kõike ei taha ette ära ka rääkida... Meie projektil on tegelikult täiesti äratuntav etenduse vorm. Publik tuleb saali või täpsemalt, konteinerisse, masinad hakkavad tööle, inimesed hakkavad rääkima, seina taga puhub tuul ja teeb niimoodi ka midagi etendusele kasulikku. Dramaturgiline liin on väga selgelt olemas, võib-olla isegi liiga selgelt, kui MIMprojecti teisi projekte võrdluseks võtta. Aga me ei kavatse näitlema hakata. Me tahaksime, et tunnetuslikult halvasti mõõdetavad suurused nagu näiteks energiahulk omandaksid läbi vaatajate füüsilise tegevuse mingi arusaadava ekvivalendi. Et tekiks füüsiline võrdlusmaterjal. Pikkust on võimalik meetriga mõõta, kivi raskust saab tõstes proovida. Aga mida teha kulutatud või toodetud kilovattide-
ga? Eks me katsetame, võib-olla õnnestub etenduse publikul ka kilovatiga lähemalt tuttavaks saada.
Öko vs mitteöko – vaielda võib lõputult Sinu kaasvõitlejad Taavet Jansen ja Maike Lond rääkisid ühes teleintervjuus, et algselt oli ettevõtmise plaan ka tihendada ühiskondlikku dialoogi rohelise energia kasutamise üle. Nüüdseks on mõistetud, et see oleks libedale teele minek. Miks? Algne positsioon oli jah, et me peame vajalikuks olla kriitilised ja näidata, mis on Eesti ja maailma energiatemaatika hetkeseisus halvasti ja valesti. Mida rohkem me materjaliga tegelesime, seda selgemaks sai, et niisugune lähenemine oleks kohutavalt naiivne ja suure tõenäosusega oleks lõpptulemus täis ka üsna kergesti tabatavaid faktivigu. Tänapäeval on teadmised nii killustatud, et ükskõik millise väite võib kiirelt ümber lükata või isegi lolliks kuulutada, kui seda ei esita just valdkonna tippspetsialist. Lõpuks tekib olukord, et kui tahad olla mõistlik ja mitte rääkida rumalusi, ei saa üldse mitte millestki rääkida. Mis on omakorda väga ebamõistlik. Niisuguses seisus tuleb teha mõningaid mööndusi ja võtta vastu otsused, millises osas anda järele ja millest ennast mitte segada lasta. Meie otsustasime, et tekitame mõned tööhüpoteesid, mille vastupidavust me etenduse käigus katsetame. See tähendab, et hoolimata sellest, et meile väga meeldib energiasäästlik mõtlemine ja vastutustundlik suhtumine ressurssidesse, ei hakka me üldise rohelise hoosianna jalajälgi suudlema. Kui meie arutluskäigud või katsed annavad tulemuseks midagi hoopis vastupidist sellele, mida meile meeldiks näha, mis siis ikka. Siis teeme järeldused, mis lõppkokkuvõttes võivad ka meile endile ebameeldivaks osutuda. Seda on juba juhtunud ka, siin pole tegu ainult teoreetilise valmisolekuga ebamugavusteks.
«MIM goes sustainable» teatrietenduste sari on eriline nii mõneski mõt
Millised on olnud liikumise MIM seni enim ühiskonda kõnetanud ettevõtmised?
MIM (lühend nimest MUSICISMOVEMENTISIMAGEISMUSIC) on aastast 2005 tegelenud laboratoorse tööga. Eesmärk oli leida mitmesuguseid võimalikke interaktiivseid ja aktiivseid suhteid inimese ja tehnoloogia vahel teatrikontekstis. Kaks laboratooriumi korraldati Tallinnas Kanuti Gildi saalis, üks ZKM uue meedia keskuses Saksamaal. Oma Self Sustainable Party Containerit oleme püsti pannud paljudesse kohtadesse nii Eestis kui Soomes. MIM on mõtteviis ja alles siis rühmitus. Tehnoloogiast tuletatud lähenemine kunstile ei tähenda meie jaoks viisakat flirti huvitava eksootikaga. Standardne tehnoloogia ümbritseb meid niigi kõikjal, selles mõttes on kõik inimesed tehnoloogiakesksed. Aga standardlahendused pole üldjuhul kuigi personaalsed. Mida personaalset on ikka selles, et minul on valge Mac, Taave-
vaatamist väärt. Veel jõuab näha chelfitschi, Anna Mendelssohni, Superamast ja Kornél Mundruczó lavastust. POT Festival on uue otsingul, selle otsingul, mis võiks tulla pärast postmodernismi, ning seetõttu leidubki festivalil äärmiselt eripalgelisi lavastusi – nii et igaüks võib siit enda jaoks selle «uue» leida. Eriliselt rõhutaksin aga kahte lavastajat. Esiteks viimastel aastatel ülikiirusel teatrimaailma tippu tõusnud Jaapani dramaturg-lavastaja Toshiki Okada, kes on ka trupi chelfitsch looja, paneb meid lavastusega «Hot Pepper, Air Conditioner, and the Farewell Speech» imestama tema kummalise teatrikeele üle. Okada nipp on tegelikult lihtne – ta paneb oma näitlejad rääkimisega sünkroonselt ka liikuma, kuid väikese vindiga – kõne ja liikumise vahel pole mingit seost.
Tulemus on äärmiselt kummastav, kuid väga paeluv. Tegevust ilmestavad veel lummav valgus ning hüpnotiseeriv muusika. Ungarlane Kornél Mundruczó on Euroopas väga tuntud ja mainekas filmirežissöör, kes on olnud korduvalt näiteks Cannes’i filmifestivali programmis ja sealt ka auhindu noppinud. Tallinnas näeb Mundruczó teatriloomingut – nagu filmis, nii huvitavad teda ka teatris ühiskonna poolt kaitseta jäetud inimesed. Lavastuseks «Hard To Be A God» sai Mundruczó inspiratsiooni vendade Strugatskite samanimelisest romaanist ning sealt pärineb ka idee Jumalast, kes vaatab enda loodut kaugusest, sekkumata ka kõige julmematesse olukordadesse – just nii, nagu me isegi pöörame tihti kõrvale ühiskonna häbiplekkidest.
Kindlasti ei hakka me jagama silte, et see käitumine on õige ja aga see firma on halb. Esiteks ei aita see kedagi ja teiseks puudub sellel kunstiline üldistusjõud. Kunstis on õnneks võimalik mängida ka ebakindlate ideedega ja ehitada seadmeid, mis teevad efektiivselt mitte miskit, aga nii, et see on mingit moodi mõjuv. Kui viidata Deleuze’i ühele mõttekäigule, siis igapäevase elu praktikad on lihtsad, geomeetrilised ja tahked. Kunstis aga saab kasutada praktikaid, mis on vedelad või gaasilised, ebaselgemalt määratletud ja ootamatute piirjoontega. Selleks ongi kunsti vaja, et katsetada veel piiritlemata ideede võimalusi. Ja MIMprojecti katseväljaks on seekord energiakäitumise mütoloogiad.
AINULT KAKS KÜSIMUST 9 Tallinna etenduskunstide festivali POT sotsiaalmeedia juht Evelyn Raudsepp, kuidas on festival seni kulgenud, milline on olnud vastukaja ja millised populaarseimad etendused? Festivali avanädal oli edukas – kolm esietendust, peaaegu kõik täissaalid ning rahulolev ja kirgastunud-ergastunud teatripublik. Avalikuks vastukajaks on veel ehk vara – ilmselt kriitika tuleb festivali kohta tervikuna või siis pärast festivali. Suusõnalised kommentaarid, mis minuni on jõudnud, on seni olnud küll pigem kiitva iseloomuga. Populaarsemad etendused on ikka Eesti omad. Välja müüdud olid «Camouflage», «Madame Bovary» ja «Ihade osakond» , Tartu Uue Teatri «Sisaliku tee» müüdi samuti üsna kiiresti välja.
9 Mida soovitaksite vaadata neil, kes veel pole festivali külastanud? Soovitan kindlasti julgelt külastada välisetendusi – korraldajad ei pingutaks, kui need ei oleks
TEATER
Reede, 29. aprill 2011
tris ei näidelda
3
ks peaks teatripublik etendusele tulema toiduõliga?
Toiduõliga on võimalik jooksutada diiselmootoriga autosid. Valad toiduõli paaki ja sõidab. Summutist tuleb pannkoogilõhna ja ei mingit erilist saastamist. Tundub nagu tore plaan. Aga kalkulatsioon näitab, et ega see mingi lahendus energiaprobleemile ei ole. Kui tahta lennukeid samamoodi toiduõli peale viia, siis oleks vaja piltlikult öeldes Aafrikasuurust põldu. Ja niimoodi asjad elukeskkonnas ei käi, pole võimalik järsult midagi muuta, ilma et tagajärjed poleks niisama järsud. Nii et toiduõli ei ole meil loodussäästliku kütuse metafoor. Me pigem lõhume säästlikkusele kutsuvaid illusioone ja soovkujutlusi, kui loome neid juurde või kinnistame.
Teater kui laboratoorne töö
ttes, näiteks toimuvad selle etendused ehitussoojakutes (pildil keskel). Foto: Terina Tikka
til on valge Mac ja Maikel on valge Mac? See pole mingi suhe. Suhe tekib tehnikaga jändamisega siis, kui võtta standardsed seadmed juppideks ja ehitada neist hoopis midagi muud, midagi sellist, mis käitub omamoodi, liigub omamoodi ja hingab omamoodi. Siis on võimalik panna vaataja üllatuma, kogema mingit uut seost enda ja tehnika vahel. Kõlagu see kui tahes paradoksaalselt, aga MIMproject tahab, et inimese ja tehnika vahel oleks poeetiliselt kirjeldatav kontakt. Technology meets romance.
Rohepesu võib kergesti uskuma jääda Kas üritate ka tekitada Eestis diskussiooni teemal rohepesu (turundusvõte, mis näitab, et toode on roheline ja ettevõte käitub keskkonda säästvamalt, kui ta seda tegelikult teeb ‒ toim)?
Kui külastada Eesti Energia kodulehekülge ja vaadata paralleelselt statistikaameti kodulehekülge, siis peaks pilt kiiresti selgeks saama. Aga rohepesu toimub mujal olulisemalt suuremates mastaapides kui Eestis. Probleem rohepesuga seisneb selles, et seda on liiga kerge uskuma jääda. Väliselt tundub, et tõepoolest, firma teeb kõik, mis võimalik, et säästa loodust ja hoiduda raiskamisest, aga sageli pole tegemist millegi muu kui dekoratsiooniga. Õilis soov käituda ressurssidega vastutustundlikult taandub rohepesujuhtumites lähemal vaatlusel osavaks disainerisoorituseks hästivalitud rohelise värvi ja hingeliigutavate loodusmotiividega. Kutsute üles publikut võtma etenduste tarbeks kaasa toiduõli. Mida sellega täpsemalt tegema hakatakse?
«Esinejad, tehnikud ja publik loovad koos energiamulli, mis lõpuks kaob plaksatusega öhe.» Tutvustate nende sõnadega oma etendust. Kas etenduste ühekordsusest, ajutisusest saab välja lugeda ka mingit sügavamat sõnumit? Projekti ajutisus ei ole iseenesest mingi sõnum. Ma ei tähtsustaks selliseid vormilisi küsimusi väga üle. Muidugi, ajutisus on küll meetod, aga põhjused selle taga on ennekõike tehnilised. Alustame kas või sellest, et meil ei ole isegi oma ruumi, kuhu masinad ja süsteemid korraga üles ehitada. Ka praeguse projekti ehitamine käib projekti ajaks kasutamiseks antud ruumides. Mõneti on see hea, ei lase kinnistuda mingi betooni külge, mõte peab kogu aeg liikuma ja süsteemid on ka selle tõttu kergesti liigutatavad, kuhu ainult vaja. Aga tegelikult on suurem osa ehitatavatest seadmetest siiski piisavalt keerulised ja vajavad keskendunud ja täpset tööd, et nad üleüldse käima läheksid ja esimese tuulepuhangu või kurja pilgu peale ära ei laguneks. Selle jaoks oleks hoopis parem, kui kusagil seisaks laboratoorium. Et lähed teed õhtul ukse lahti ja ehitad ja katsetad seal terve öö oma aparatuuriga. Sisuliselt see ongi laboratoorne töö, mida me teeme. Kaasaegse kunsti arengus olnud perioode, kus kunsti ja tehnika ühendamine tundus väga huvitav. Meie seisukohast vaadates jäi enamik sellistest projektidest poolele teele.
Tehnoloogiatelt võeti nende esteetiline pool (mida kunstnikel on väga lihtne ära tunda ja ekstraheerida). Aga valdavalt (muidugi mitte alati) jäeti kasutamata see potentsiaal, mida tehnoloogia sisuline rakendamine võimaldaks. MIMproject üritab niisugusest pooldekoratiivsest lähenemisest edasi liikuda. Me eeldame, et masinad peavad tõepoolest moodustama interaktiivseid keskkondi, mis reageerivad publikuga. Mitte miski, mida me teeme, ei ole standardlahendus. See tähendab, et kõik asjad võetakse lahti ja pannakse kuidagi uut moodi kokku. Aga selle juures püüame kasutada siiski kaasaegseid elektroonika-, mehaanika- ja programmeerimisteadmisi. Me ei saa piirduda sellega, et lihtsalt kaks metallitükki on poldiga kinni keeratud. Võib-olla see selgitabki, miks niisugused lahendused on juba oma põhiolemuselt ajutised. Iga uue koha ja keskkonna jaoks tuleb süsteem uuesti üles ehitada, sest standardlahendusi ju ei ole. Ajutisuse põhjus on ennekõike tehnoloogiline, mitte mingi hämar sõnum. Esinete tänavuste Euroopa kultuuripealinnade koostöö raames ka Soomes. Milline on huvi teie tegevuse vastu mujal? Soomes käib meil tihe koostöö PixelAche festivaliga, organiseerimisel on NYC-sõit. Kaasamõtlejatega Soomest suhtleme aktiivselt, et luua oma art and sustainability network. Kui vaadata etenduskunstide seisu Eestis, siis tehnoloogilisel suunal tehtud teatriprojektid üldjuhul ei ole siin kuulsad. Tehniliste lahenduste kaudu kunstilise sõnumiga töötamine on Eesti vaatajale ikka veel võõras. See ei tähenda, et Eesti vaataja sellest aru ei saaks või et talle ei meeldiks. Pole veel juhtunud, et inimesed hoiaksid eemale või ei julgeks masinaid katsuda ja kasutada. Lihtsalt pole veel kujunenud traditsiooni, kuidas niisuguseid kunstiprojekte vastu võtta ja mõista. Neid ei osata määratleda ning selle tõttu ei osata ka ära tunda ja üles leida. Arvatavasti see asi muutub tasapisi. MIMproject töötab selles suunas, nagu meiega koos ka EKA magistrantuuris tegevuskunstidele keskendunud grupp. Lihtsalt idee kohalejõudmiseks on vaja aega ja tehnoloogilise kultuurikogemuse sissetöötamist.
Kp
TUTVUSTAB
Publiku elektril toimiv teater 4.–9. mail kell 18.00 toimub Tallinnas Kultuurikilomeetri lõpus Lennusadama alal (Küti 17) interaktiivsete energiasõltumatute etenduste sari, välispressis üks enim kajastamist leidnud Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi sündmustest ‒ «MIM goes sustainable». Ehitussoojakutest koosnev miniteater asub traditsioonilisest konventsionaalsest teatrivormist eemal nii ruumilises kui ka sisulises mõttes. Lavastuse eesmärk on osutada energeetika- ja energiaküsimustele, millele puuduvad ühesed ja selged vastused. Etendus on mõeldud kõigile neile, kes kas või korra oma elus on teinud ökopattu – jätnud prügi sorteerimata, laelambi ööseks põlema, arvuti välja lülitamata või lennanud aastas mitu korda üle ookeani. MIMproject püüab ökopatustele pakkuda lahendusi – publikul on võimalus saada oma ökopatud andeks. Tavapärase vaataja/ esineja suhte asemel kujuneb olukord, kus etendus luuakse algusest peale publiku ja esinejate koostöös. Et vaatajal oleks lihtsam suhestuda, keskendutakse kergelt järeletehtavatele tehnilistele lahendustele, milles energia tekkeprotsess on käega katsutav ja jälgitav. Kui inimene ise väntab rattaga või sõuab ergomeetril ja tema tekitatud energiast süttib prožektor, siis see on otsene ja vahetu kogemus ning energiast arusaamine muutub. Tasuta etendustele saab registreeruda aadressil www.mimproject.org
Kultuuripealinna infokeskus (Rotermanni 5/Roseni 10), Tallinna Turismiinfokeskus Viru Keskuses.
Muuseumid ja avastuskeskused
Ajaloomuuseumi muuseumipood (Börsi käik/Lai tänav 14), Eesti Vabaõhumuuseum (Vabaõhumuuseumi tee 12), Energia avastuskeskus (Põhja pst 29), Ahhaa keskus (Vabaduse väljak 9), Kumu kunstimuuseum (Weizenbergi 34/Valge 1), Kadrioru kunstimuuseum (Weizenbergi 28), Adamson-Ericu muuseum (Lühike jalg 3), Niguliste muuseum (Niguliste 3), Tallin-
na Kunstihoone (Vabaduse väljak 6).
Teatrid ja muud kultuuriasutused
Vene kultuurikeskus (Mere pst 5), Salme kultuurikeskus (Salme tn 12), Tallinna Linnateater (Lai 23), Von Krahl (Rataskaevu 10/12), NO99 (Sakala 3), Kanuti Gildi saal (Pikk 20), Kino Sõprus (Vana-Posti 8 ), Rahvusooper Estonia (Estonia pst 4), Eesti Kontsert (Estonia pst 4).
Kõrgkoolid ja raamatukogud
Eesti Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2), Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu (Estonia pst 7/
Teatri väljak 1), Balti Filmi- ja Meediakool (Sütiste tee 21), Tallinna Tehnikaülikool (Ehitajate tee 5), Tallinna Ülikool (Narva mnt 25 garderoobi infolaud), Tallinna Keskraamatukogu (Estonia pst 8).
Vee- ja tervisekeskused
Kalev SPA Veekeskus (Aia 18), Kalamaja apteek (Kotzebue 9/11), Lasnamäe Tervisekeskus (Punane 61).
Hotellid ja kohvikud
Kohvik Boheem (Kopli 18), Pihlaka kohvik (Sõpruse pst 170), Nordic Hotel Forum (Viru väljak 3), Sokos Hotel Viru (Viru väljak 4), Restoran Vapiano (Hobujaama 10 ja Solarise keskuses Estonia pst 9).
Linnaasutused
Tallinna linnavalitsuse teenindussaal, Kesklinna linnaosa valitsus (Nunne 18).
Kaubanduskeskused
Stockmanni kaubamaja (Liivalaia 53), Viru keskuse autobussiterminal, Kristiine Kaubanduskeskus (Endla 45), Läänemere Säästumarket (Läänemere tee 2c), Kalevipoja Säästumarket (Kalevipoja põik 2c), Juhkentali Säästumarket (Juhkentali 35), Marja Säästumarket (Mustamäe tee 41), Sõle Säästumarket (Sõle 27), Pihlaka Säästumarket (Männiku tee 98), Tööstuse Säästumarket (Tööstuse 101), Laagri Säästumarket (Pärnu mnt 453e), Ben-
30. aprillil sõidab Kunstibuss tutvuma moestilistika telgitagustega saamaks vastuse küsimusele, millega stilistid õigupoolest tegelevad. Polymeri kultuuritehase ateljeeruumides asub Teistmoodi rõivaladu, mis laenutab stsenograafidele ja filmikunstnikele välja eri kümnendite rõivaid ja aksessuaare. Esitlusele tulevad ka Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia- ja moestilistika üliõpilaste põnevad ettekanded eri stiilidest ning oma silma ja käe osavust saavad kõik proovile panna moejoonistuse töötoas. 7. mail sõidab Kunstibuss külla moedisaineritele! Kunstibussi väljumised laupäeviti kell 12.00 Kunstiakadeemia Tartu mnt 1 platsilt! Kohtade broneerimine: kunstibuss@artun. ee. Pilet 1.50€, rohkem infot: kunstibuss.artun.ee; www. facebook.com/kunstibuss
Geriljakino vallutas majaseina Tubli kinogerilja magab alati kolmas silm lahti ja käsi kaamerapäästikul! Leia Tallinna pealt ülalolev sein logoga, tee endast selle taustal foto ning postita see Geriljakino Facebooki lehele! Iga hakkaja kaasvõitleja saab selle eest lisaks mõttelisele käepigistusele ja kohale autahvlil ka pisikese rinnamärgi ning mitte-nii-pisikese plakati. Pingutuste premeerimisse usume – parimate kaadrite omanikele leiab filmikärbes oma laovarudest ka kärbsepiitsasid ja –paberit, Geriljakino t-särke ning DVD-sid maailmakino tippudega. Ole valvel, sest Geriljakino seansid on kohe-kohe algamas!
Skoone bastion ootab talgulisi
Kust saab Kultuuripealinna lehte? Infokeskused
Kunstibuss tutvustab moestilistikat
ton Kaubakeskus (Õismäe 107a, Säästumarket).
Lehekastid
Vabaduse väljakul, Pärnu mnt-l Tõnismäel, Narva mnt 1 Peapostkontori juures, Estonia pst-l teatri vastas. Haapsalus Konsumi kaupluses (Tallinna mnt 1), Rakveres Turu Kaubamajas Grossi poes (Laada 16), Maardus Grossi Toidukaupades (Nurga 3), Viimsis Grossi Toidukaupades (Kaluri tee 3), Paides Grossi Toidukaupades (Pikk 25), Türil Grossi Toidukaupades (Viljandi 13), Põlvas Edu Keskuses (Aasa 1).
Tallinna heakorrakuu ettevõtmisena korraldab kesklinna valitsus 29. aprillil algusega 13.00 Skoone bastionil heakorratalgud. Osavõtjaks saab registreeruda telefonil 6 457 251. Töötahteliste linlaste kogunemine on bastioni väravas, töövahenditega kindlustab linnaosavalitsus. Pärast tegusat toimetamist pakutakse osavõtjaile maitsvat talgusuppi. Vanalinna kaitsevööndis asuv 1703. aastal valminud Skoone bastion on oluline nii muinsusväärtusena kui NO99 Põhuteatri asupaigana algaval kultuuripealinna suvel. Kodulinnast hooliv tallinlane, anna oma panus bastioni korrastamisse!
4
Reede, 29. aprill 2011
Reede, 29. aprill 2011
5
6
AJALUGU
Reede, 29. aprill 2011
Skoone bastion tekitas aukartust juba oma olemasoluga 10 aastat ehitatud ja palju raha nõudnud Skoone bastioni ei läinudki tema algsel otstarbel vaja. Linnakodanike aiamaast sai Tallinna võimsaim kaitseehitis, sellest künklik park ning lõpuks võõrvõimu hukkamisning lõbustuspaik. Oliver Õunmaa Nagu teisteski keskaegsetes linnades, nii ei pakkunud kaitsemüürid ka Tallinnas tulirelvade arenedes enam piisavat turvalisust. Nii kuhjatigi müüride ümber kaitseks suurtükkide eest kõrged muldvallid. Neid liigendasid bastionid ‒ hiiglaslikud kivimüüridega kindlustatud mullakuhjad, mille sees käikudes linnakaitsjad said varjuda ning igas suunas ründava vaenlase pihta tuld avada. Bastionid olid vallides justkui kaitsetornid omaaegses linnamüüris. 1686. aastal ehk Rootsi ajal koostasid Rootsi riigi kõigi kindlustuste ülem Erik Dahlberg ja Tallinna komandant Paul von Essen Tallinna muldkindlustuste uhke generaalplaani. Sellega tahtis Rootsi kuningas Karl XI muuta Tallinna tohutu bastionide vööndiga vallutamatuks. Vööndisse pidi kuuluma 11 võimsat bastioni, kõik ristitud Rootsi riigi provintside või linnade nimedega. «See oli paras suurusehullustus,» kommenteeris plaani üks parimaid Tallinna kindlustuste tundjaid Rein Zobel. «Kuning-
likult kinnitatud kava näidati tallinlastele maketi pealt ette ja asuti ehitama. Raha sai aga otsa ja enamik plaanitud kindlustusi jäigi tegemata. Valmis jõuti ehitada vaid kolm bastioni.» Valminud bastionid olid Skoone, Ingeri (Harjumägi) ning Rootsi bastion (Lindamägi).
Köögiviljaaiad said kannatada Skoone bastioni ehitamine algas aastal 1683. Zobeli sõnul polnud aga linn mere poolt ka selle ajani suurtükkide eest päris kaitseta: «Ammu enne Skoone bastioni ehitamise algust, juba keskaja lõpus, oli sel kohal suur Nunnavall, mis on praegugi maa sees alles.» Lähedal asusid ka linnakodanike aiad. «Mida lähemal linnale, seda paremaks maatükki loeti,» rääkis Zobel. «Kõik oli tegelikult linna maa ja see jaotati kodanike vahel vastavalt teenetele või tähtsusele hoolikalt ära. Aiamaadel kasvatati naereid jm juurikaid ning õunu. Kokku oli ümber linna arvel üldse ligi 200 hektarit, kus õitses aiandus.»
1639. aastal, enne Skoone bastioni ehitamist, asusid Paksu Margareeta lähedal linlaste aiad. Skoone bastioni ehitamine tekitas hulga konflikte, sest riigi alluvuses töötanud lihtrahvas ja talupojad kuhjasid valle linnakodanike aedade peale. Ometi oli tulevane bastion eriline. «See on suurim Tallinna bastion, mis on väga korralikult planeeritud,» seletas Zobel. «Seda ehitati üle kümne aasta. Kõigepealt kaevati kraav ja sellest võetud materjal kuhjati bastioniks.» Muld seati ümber võlvitud ja kividest valmis laotud kaitsekäikude, tänu millele linnakaitsjad pidid saama bastionis kiiresti ja turvaliselt ühest kohast teise liikuda. «Ehitusmaterjalid veeti kohale puuvankritega, mis tihti tee peal ära lagunesid,» rääkis Zobel. «Ehitamine oli kõigi linnakodanike kohustus, isegi neiud olla kaasa löönud.»
Bastioni ei läinudki tarvis
Kunstiakadeemia emeriitprofessor Rein Zobel.
Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix
Kes oli vaesem kodanik, vehkis oma kätega tööd teha, kes oli rikas, palkas töömehed enda eest vaeva nägema. «Kogu aur läks bastioni ehitamiseks,» ütles Zobel. «Kõik tööjõud ja raha pandi mängu ja see oli linnale kurnav. Bastion tuli tõesti uhke ja tore, nii palju polnud linnal suurtükkegi, kui neid sinna panna võis. Bastion asus pooleldi vastu merd ja aitas tõepoolest linna kaitsta.» Niisugune bastion avaldas mõju juba psühholoogiliselt. Kui keegi mere poolt Tallinnale lähenes, võis suur bastion aukartust äratada küll. Uhket Skoone bastioni aga ei läinudki tarvis, sest Põhjasõja ajal kapituleerus katku tõttu nii elanikest kui Rootsi sõduritest hõredaks jäänud linn Vene sõjaväe ees ainsagi lasuta. Arvedokumentidest on aga näha, et võimsa kindlustuse enda kätte saanud Vene keisririikki täiendas ning kõpitses bastioni siit ja sealt. Sõjatehnika aga aina arenes ning ajapikku kaotasid Tallinna bastionid oma sõjalise tähtsuse. 1857. aastal kustutas Vene keisririik Tallinna kindluslinnade nimekirjast.
«Kõigepealt läks bastionides lahti rüüstamine, inimesed vaatasid, kust sai midagi võtta,» rääkis Zobel. «Kas või ehitusmaterjali oma maja jaoks.»
Tsirkus ja jalutuspaik 10 aastat hiljem sai Tallinna linn bastionid enda valdusse ja neile hakati rajama parke. Nii kujundati ka Skoone bastion 1881. aastaks ümber künklikuks pargimaastikuks. Zobeli sõnul Skoonele aga uhket parki ei tulnud: «Harjumägi oli rohkem linna sees ja sai ka paremini korrastatud. Skoone bastion oli kõrvaline ja nii suurt tähelepanu ei pälvinud.» Skoone bastioni ehitamisest tekkinud vallikraav täideti aja jooksul. «Selle pidi täis ajama, sest kraavid olid niikuinii juba poolenisti roiskuva prügiga täidetud,» rääkis Zobel. «Sinna visati isegi surnud lapsed ja loomad. Kodanikud, kes vallikraavi lähedal elasid, kaebasid, et kraav haiseb.» 19. ja 20. sajandi vahetusel töötas Skoone bastionil lühikest aega ka restoran. Eesti Vabariigi ajal ehitati Skoone bastioni kõrvale staadion, mida kasutasid koolid. Lisaks taheti, et linn senisest ilusam välja paistaks. Valmis uhke plaan bastionidele korralike parkide rajamiseks, pargivöönd pidi kulgema ümber vanalinna. Esinduspargi rajamisega jõuti Tornide väljakuni.
Rannamäe tee, mis vana kindlustuse kaheks jagas. 1932. aastal toimunud ettevõtmine oli puhas hädaabitöö. «Autosid oli juba küllaltki palju tekkinud ja teed oli vaja,» märkis Zobel. «Töötutega ei osatud midagi muud peale hakata, kui anti neile labidad kätte. Ka parke vanalinna ümber rajati osaliselt hädaabitööde korras, kuid plaanide elluviimine jäi pooleli, sest kätte jõudis Nõukogude «viljastav» aeg.» Veel enne, kui Eesti Vabariik otsa sai, pidas valitsus plaani bastionid taas kaitserajatistena kasutusele võtta. Nagu Harjumäe alla, nii rajati ka Skoone bastioni sõja lähenedes korralikud varjendid õhurünnaku ja gaasirünnaku tarvis.
«1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madruste Klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone.»
Taas linnakaitsjana rivis «Skoone bastion oli korraga liiga suur tükk ette võtta,» ütles Zobel. «Mitu korda küll prooviti sinna tsirkuse ja muu meelelahutuse paika rajada.» 1930. aastate suure majanduskriisi ajal kaevati läbi bastioni
«Skoone all oli korralik suur varjend kõigi kommunikatsioonidega,» seletas Zobel. «Seda ehitati vaikselt, nii et keegi sellest midagi ei teadnudki.»
Hukkamispaik «rahvavaenlastele» Kaitseministeerium ja sõjaväe peastaap asusid Pagari tänaval ning sealt kavandati Rannavärava mäes oleva varjendini ka maaalune käik. Ehitustöödega alustati 1940. aastal, kuid saabunud Nõukogude okupatsioon katkestas töö. Kui valitsus vahetus ja võimule said juunikommunistid, tehti varjendiga Zobeli sõnul puhas töö. «Laiali tassiti kõik, mis kätte sai,» seletas Zobel. «Otsiti vaske ja seetõttu kisuti juhtmed üles. Kogu linnas oli ju võimuvahetuse ajal anarhia.
Tallinna Linnamuuseum
Uued võimurid lausa soodustasid seda, ütlesid, et vana võim kaob ära ja uksed on lahti ‒ võtke, mida iganes tahate! Kõik kenad prouad kallites kasukates ja mantlites tormasid mööda linna ringi ja varastasid, mida võtta andis.» Seejärel võtsid bastionid enda valdusse kordamööda Nõukogude ja Saksa sõjavägi. Kui sõja lõpupoole Nõukogude võim bastioni taas enda kätte sai, mõistsid lähedal asunud «pagaripoisid» ehk NKVD funktsionäärid kiiresti, et käikudes on hea hoida «rahvavaenlasi». «Keset linna selline paik ‒ seal on lausa priima inimesi piinata,» rääkis Zobel. «Maa all olevat isegi toimetatud mahalaskmisi. Mis viga kõmmutada, paksud müürid ja mullakiht ümber, keegi midagi ei kuule ega näe. Kõik käis muidugi suure saladuskatte all.»
Lõbustuspaik okupatsiooniväele Nõukogude ajal oli Skoone bastion aiaga piiratud ja ka maa peal lihtrahvale suletud paik. 1948. aastal avati ühel bastioni osal Nõukogude armeele kuuluv Madruste Klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone. Stalinistlikus stiilis Suveteatri hoone, kus oli ka kino, oli tollal suurim puuehitis Eestis. «Skoone bastion oli pärast sõda täiesti tühi, mis viga sinna ehitada,» seletas Zobel. «Suveteatrit võis pidada omamoodi põhumajaks. See oli täielik küün, tohutult suur hoone, kuid ainult skelett ilma soojustuseta. Talvel seda kasutada ei saanud, seal oli külm.» Keset linna asunud bastionile ja suveteatrisse sai vajadusel koondada sõjaväejõudusid. Nõukogude aja kestes tehti aga varjendid bastionis korda ja neist sai ENSV Tsiviilkaitse juhtimiskeskus. Ajalugu ei halastanud siiski ka uue aja sümbolitele. 10. juunil 1997. aastal põles Suveteater ilmselt süütamise tõttu maha.
Reede, 29. aprill 2011
Tallinn 2011 nädal objektiivis
FOTO
7
Jazzkaar algas Mustpeade majas festivaliga Punkt, kus Norra diskorid töötlesid Tormist
Jan Bang ja Eivind Aarset töötlesid Jazzkaare festivalil Punkt Veljo Tormise (vasakul) loomingut, mis oli just värskelt ette kantud segakoori Noorus (dirigent Raul Talmar, üleval paremal) poolt. Fotod: Stanislav Moshkov
Lihavõtete puhul lustiti Eesti Vabaõhumuuseumis
«Tantsiv Torn» esietendus Turus
Camouflage POT-il
24. aprillil oli Eesti Vabaõhumuuseum lihavõtete tähistajate päralt. Muu hulgas peeti toidu- ja käsitöölaata, ehiti kiike ja etendati lasteteater Trummi lavastust «Roosad sokid» (alumisel vasakpoolsel pildil). Eriti tulemuslik oli lihavõttepäev muidugi kodumaale tagasi lendavate rändlindude jaoks, kelle tarbeks meisterdati ohtralt uusi pesakaste! Fotod: Sten Jõemets / Nikon
14. aprillil Turus Logomos esietendunud vaatemänguline tantsulavastus «Tantsiv Torn» jõuab Eestisse juba õige pea, 8.–11. juunil, mil toimumispagaks on Katel. Mitmete eestlaste osalusel valmiva etenduse suurim staar on kahtlemata selle Venemaalt pärit lavastaja Sasha Pepeljajev (paremal), kes käis loomulikult ka esietendust kaemas.
20-23. aprillil esitati Kanuti Gildi saalis etenduskunstide festivali POT raames tantsuetendust «Camouflage», mille autoriteks on koreograafid Krista Köster ja Kristina Paśkevićius. Foto: Maarja Noormets
Fotod: Stanislav Moshkov
Euroopa kultuuripealinna Tallinna esimese kvartali kokkuvõte 9 Euroopa 2001. aasta kultuuripealinna Tallinna programmi väiksematest ja suurematest sündmustest on esimese kvartali jooksul osa võtnud juba paarsada tuhat inimest, tele- ja veebmeedia vahendusel on auditoorium olnud veel palju kordi suurem.
Lisaks on rahvarohke avapidustusega alustanud kultuuripealinna aasta leidnud laialdast meediakajastust nii Eesti kui ka välismeedias – viimasele on kaasa aidanud ka SA Tallinn 2011 välisturundustegevus, millest tähelepanuväärsem on olnud osalemine Skandinaavia suurimal turismimessil MATKA 2011 Helsingis ja maailma suurimal turismimessil ITB 2011 Berliinis.
Kolme avakuuga sai alguse ka Euroopa kultuuripealinna külalislahkuse programm, mis tegeleb Tallinna ettevõtlussektori koolitusega. Praeguseks kultuuripealinnaga liitunud 1300 vabatahtlikust võttis aasta esimese kolme kuu jooksul tegevusest osa 277 aktiivset vabatahtlikku. Jaanuari menukamateks sündmusteks olid kindlasti 1. jaanuari varahommikul kulmineerunud avatseremoonia, palju meediakära tekitanud KGB muuseumi avamine Viru hotellis, tuleskulptuuride I maailmameistrivõistlused ning rahvusvahelise mainega Tallinna XV Graafikatriennaal. Avatseremooniat, millel osales ligikaudu 80 rahvusvahelist mee-
diaväljaannet ning millel toimunu jõudis tänu ETV otsepildile 70 Euroopa telekanalisse, külastas uusaastaööl 15 000 inimest ning ETV andmetel sai Teatri väljaku peo tipphetkedest telepildi vahendusel korraga osa 250 000 eestimaalast. Veebruari silmapaistvamateks sündmusteks olid rahvusvaheliselt tuntud ekstreemspordiüritus Simpel Session, Hiina uusaasta karneval, IV võitluskunstide maailmamängud ja uuenduslik filmifestival «Tummfilmid tõstavad häält», mille käigus toimunud kontsertlinastused tõid valitud saalid peaaegu täis. Märtsi tippsündmusteks olid «Objekt nr 2011», Tallinn Music
Week ja Erkki-Sven Tüüri heliteose «Ärkamine» maailmaesitlus. Silmapaistvad olid ka rahva sekka tulnud pressifotograafide aastanäitus, sõitudega alustanud EKA Kunstibuss ning Rahvusooperis Estonia etendunud laste ja noorte projekt «Täna teeme ooperit». Kultuuripealinna kitsamale auditooriumile suunatud projektidest võib märtsis auväärselt esile tuua «Linnasümfooniad» Kumu dokumentaalil, sündmustesarja «Kevad kõnnib mööda linna“, aastaringse Euroopa kultuuripealinna Tallinna klubisarja Club 2011, terve aasta kestva jutuvestmissarja «Lugude jutustamine päästab maailma», rahvusvahelise raadiokunsti festivali Radiaator
(Lokaalraadio), vastlanädala Eesti vabaõhumuuseumis ja maslenitsa Tallinna lauluväljakul. Euroopa kultuuripealinna sündmused leidsid jaanuarist märtsini laialdast kajastust kodumaises ja välismeedias. Tallinna külastas üle saja ajakirjaniku Austraaliast, Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast, Lätist, Leedust, Saksamaalt, Šveitsist, Itaaliast, Suurbritanniast, Portugalist, Kanadast, Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast, USA-st, Iisraelist, Koreast, Hiinast, Poolast ja Venemaalt. Kõigis nendes maades on kajastused ilmunud või veel ilmumas. Aasta alguses, mil paljud väljaanded avaldasid «TOP 10» reisisihtkohtade nimekirju
alanud aastaks, oli Tallinn Euroopa kultuuripealinnana enamasti ühe soovitusena mainitud – teiste hulgas ka New York Timesis. Lisaks üldhuvimeediale on kultuuripealinna sündmused leidnud põhjalikku süvitsi käsitlust ka kitsamas erialameedias – eriti heaks näiteks on siinkohal Tallinn Music Week, mis on muusikatööstuse väljaannetes saanud väga positiivse vastukaja osaliseks, samuti Tallinna Graafikatriennaal kujutava kunsti väljaannetes. Välismeedia kajastustest saab kõige parema ülevaate Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 Facebooki lehelt, kuhu lisatakse artikleid jooksvalt.
8
KULTUURIKALENDER
Reede, 29. aprill 2011
Põhuteater on eelkõige kogemus Kultuuripealinna etenduskunstide programmikoordinaator Laur Kaunissaare: «Põhuteater toob meile kaasaegse Euroopa teatri algkursuse koju kätte.» 9 Põhuteatri näol pole tegemist mitte lihtsalt teatriga, vaid kultuuripealinna keskmega, mis kehastab kultuuriaasta eesmärke. Nagu teada, on põhuteater maailma suurim põhust ehitis ja loomulikult ka suurim põhust teater. Oma ajutisusega kehastab ta mõnes mõttes teatri olemuslikku ajutisust ‒ teater kaob ju kohe, kui teda näinud oled; etendus, mida täna õhtul näed, ei kordu täpselt samasugusena enam mitte kunagi. Põhuteater on terve hooajatäis lavastusi, kuid ta pole ainult teater, vaid suuresti ka kogemus ‒
TEATER 30. aprill 12.00 Vene teatris (Vabaduse väljak 5, Tallinn) etendus «Kuningas Rästahabe». Etendus on valminud vendade Grimmide ainetel ja lavastaja on P. Stružkova. Kunstnik M. Obrezkov (Moskva). Ballettmeister O. Privis. Osades T. Jegoruškina, J. Žilin, D. Kosjakov ja teised.
30. aprill 19.00 Tallinna Linnateatris (Lai 23, Tallinn) etendus «Vaata, ma kukun». EMTA lavakunstikooli üliõpilase Diana Leesalu käe all jõuab Tallinna Linnateatris lavale üks rahvusvahelise näidendivõistluse «New Baltic Drama 2011» neljast võidutööst. Lugu räägib kaasaegses meediaühiskonnas üles kasvanud noortest inimestest, kes igatsevad revolutsiooni ja püüavad luua teistsugust maailma, taipamata, et maailma muutmiseks tuleks alustada iseendast. Tegemist on 25. lennu bakalaureuselavastusega.
4. mai 19.00 Von Krahli Teatris (Rataskaevu 10, Tallinn) POT Festivali raames: Von Krahli Teater, Mart Koldits & EKA «Ihade osakond». Tegemist on
kogu Skoone bastioni ala on lahti mitmesugusteks mängudeks, see on koht, kuhu minna oma sõprade või perega piknikule, lugeda häid ajakirju, mis NO99 sinna on kogunud. Sealt peaks saama kogemuse, et pargid pole ette nähtud ainult läbimiseks, vaid ka meeldivad kohad olemiseks. Väljend «Kohtume põhuteatris!» peaks saama sel suvel tähenduse. Kui inimesed käivad tänavu Skoone bastionil kas või mõne korra külitamas ja raamatut lugemas, siis juba see on Euroopa kultuuripealinna kogemus. Kahtlemata on põhuteater ka väga kõrgetasemeline teater, kus-
juures teater väga laias tähenduses. Siin saab olema väga tugevaid näitlejatöid, teiste seast võib kindlasti tuua esile bulgaaria päritoluga Samuel Finzi, kes on Saksa teatri tugevamaid näitlejaid, tema sarmi võib võrrelda näiteks noore Nüganeni nüansseeritud kehalise täpsusega. Ta tuleb siia Berliini Volksbühne lavastusega «Am Beispiel des Hummers». Aga siin on ka täiesti teistsuguseid asju, näiteks soome-ugri teemasid käsitlev lavastus «Kaks teist ja üks – soome-ugri mängud», kus osalevadki ka soomeugri päritoluga näitlejad Venemaalt.
teatri ja live-filmiprojektiga, mille eesmärgiks on uurida ning nähtavale tuua vahendeid, mille abil televisioonis ja kinos vaatajates ihasid tekitatakse. Lavastaja Mart Koldits. Heli, valgus ja video: Emer Värk. Esitajad: Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid Kristel Maamägi, Hendri Griin, Kristi Soe, Ele Krusell, Sander Põldsaar, Caroline Stauch, Eve Ormisson. Kuraator: professor Lilja Blumenfeld.
libreto, esitaja: Sandra Z. Muusika: Sandra Z ja Saksa techno eliit.
5. mai 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst 4, Tallinn) ooper «Boheem». Etendub Giacomo Puccini ooper neljas vaatuses. Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa libreto on loodud Henri Murgeri romaani «Scènes de la vie de bohème» ainetel. Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigendid Risto Joost, Mihhail Gerts. Lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael). Lavakujundus: Ran Arthur Braun ja Riccardo Gallino (Itaalia). Kostüümikunstnik Elo Soode. Valguskunstnik Neeme Jõe. Osades Heli Veskus, Helen Lokuta, Gregory Warren (USA), Rauno Elp, Priit Volmer, René Soom, Väino Puura ja Jan Oja.
TANTS
29. aprill 21.00 Kanuti Gildi saalis (Pikk 20, Tallinn) POT Festival: Sandra Z «Autistid/artistid». Kuna tegu on muusikaliga selle klassikalises tähenduses ehk siis muusika, sõna, teater ja tants ühtses tervikus, toetamas lihtsat lugu, ei ole seda tegelikult vaja pikemalt kirjeldada. Sandra Z on vabakutseline koreograaf ja esineja. Autor,
29. ja 30. aprill 19.00 Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4, Tallinn) «Rahvusvahelise tantsupäeva balletigala». Rahvusvahelist tantsupäeva tähistatakse 29. aprillil kõikjal üle maailma. Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur toob sellel tähtsal päeval kodupubliku ette maailmalavadel tantsivad Tallinna balletikoolis õppinud balletisolistid Maria Seletskaja ja Stanislav Jermakovi, kelle kanda on solistirollid Zürichi balletis, Linnar Loorise, kellest on praeguseks saanud Houstoni balleti solist ja San Francisco balleti esitantsija Tiit Helimetsa.
MUUSIKA 29. aprill 19.00 Nokia kontserdimajas (Estonia pst 9, Tallinn) Bobby McFerrin. Kauaoodatud artist on vaieldamatult Jazzkaare suurim staar. Jäljendamatu meistri kuulsuse teenis ta oma ühe-mehe hääle-show’dega. Aastatega on sellele lisandunud otsingud teiste kultuuride häälemuusikas, dirigenditöö, klassikaprojektid, Voicestraansamblid ja liikumine heli ilu suunas. Tema mitmekülgset loomingut on tunnustatud 10 Grammy’ga. Tallinnas esineb seega laulja, kes on suure pagasiga meister, avara mõttemaailmaga muusik, kultuuride ühendaja ja piiride ületaja. 30. aprill 18.00 Tallinna Raekojas (Raekoja plats 1, Tallinn) Esinevad Priit Volmer (bass, RO Estonia), Oksana Sinkova (flööt), Heiki Mätlik (kitarr), Piia Paemurru (klaver). Kavas: Schubert, Kreek, Saar, A. Kapp, Läte. 30. aprill 21.00 Von Krahlis (Rataskaevu 10, Tallinn) Jazzkaar 2011 lõpupidu. Jazzkaar, mis algas Norra külalisfestivaliga Punkt, saab rõõmsa lõpp-punkti Tallinna vanalinnas Von Krahli teatri kahel korrusel. Üle-maja-lõpupeol kõlavad tantsulised ja haaravad rütmid Brasiiliast, Norrast, Rootsist, Soomest ja
Huvitav lavastus on Soome ühe olulisema kaasaegse lavastaja Kristian Smedsi «Kirsiaed», kusjuures see toimub üheaegselt nii Viinis kui Tallinnas, põhuteatrisse tehakse sellest otseülekanne. Hästi huvitav on perekondlikest seostest kõnelev Sebastian Nüblingi metafoorne lavastus «Mütter, Väter, Kinder» ehk siis «Emad, isad, lapsed». Kindlasti on põnev näha NO99 ühte viimase aja olulisemat lavastust «Hirvekütt», mille lavakujundus koosneb peaaegu üleni saepurust. See on väga tugevate rollidega lavastus. Mõistagi on märkimisväärsed
muidugi Eestist. Esinevad Miriam Aida & Meu Brasil (Rootsi), DJ Vesa Yli-Pelkonen (Soome), DJ Emil Gens, State of Zoe.
Tartu Uue Teatri «Ird, K.» legendaarsest Kaarel Irdist ja veel paljud väga head lavastused. Huvitav on Belgiast pärit Alain Plateli kompanii Les ballets C de la B kaasaegse tantsu etendus. Mainimata ei saa jätta postdramaatilist She She Popi «Testamenti» ja Gob Squadi lavastust «Kitchen», samuti Leedu lavastaja Oskaras Koršunovase lavastust «The Lower Depths».
(2001) võitja Kalev Kuljuse koduorkestriks on juba aastaid NDR-Sinfonieorchester Hamburgis, kus ta on oboerühma kontsertmeister. Dirigendipuldis on möödunud hooajal ERSO-ga eduka debüütkontserdi andnud Mikk Murdvee, kelle dirigeerimisstiilis tõstetakse esile teadlikku ja oskuslikku muusikasse süvenemist ning muusikale andunud esitust.
KINO
1. mail 18.00 Kadrioru lossis Hortus Musicus. Itaalia barokkmuusika ooperid ja sonaadid jääb ära. NB! Kontsert on üle viidud 21. maile! Kehtivad ostetud piletid! Eesti Kontsert vabandab!
2. ja 3. mai Estonia Kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Põhjamaade Sümfooniaorkester & dirigent Anu Tali: Kohtumispaik Tallinn: «WoW». Kontsert on saanud oma nime Soome helilooja ja maailmakuulsa dirigendi Esa-Pekka Saloneni heliteose «Wing on Wing» järgi, mille Eesti esiettekanne ongi 2. mail 2011. Dirigent Anu Tali ja mänedžer Kadri Tali poolt 1997. aastal loodud Põhjamaade Sümfooniaorkester on maailmas tuntuks saanud oma uudsete kontserdikavade, turneede ja auhinnaga pärjatud plaadistustega. Tallinnast saab elava kontserdieluga uue generatsiooni tippmuusikute kogunemispaik! 6. mai 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Kalev Kuljus ja Mikk Murdvee. Üles astub oboemängija Kalev Kuljus. Dirigeerib Mikk Murdvee. Konkursi «Praha kevad»
Põhuteatri programmi puhul on oluline see, et siin on kõrvuti Eesti ja ülejäänud Euroopa tippnäitlejaid. Me peame meeles pidama, et me olemegi Euroopa osa – meil ei ole vaja Euroopasse minna, me oleme kohal. See on nagu suurepärane kaasaegse Euroopa teatri algkursus, tutvustav elamus, mis tuleb meile koju kätte ja mida pole vaja karta.
30. aprill 17.00 Kinos Sõprus (Vana-Posti 8, Tallinn) Michelangelo Antonioni retrospektiiv: «Punane kõrb». Veneetsia festivalil 1964. aastal Kuldlõviga pärjatud teos oli Antonioni esimene värvifilm, millest sai ühtlasi üks märkimisväärsemaid värvifilme kogu filmiajaloos.
35, Tallinn) näitus «Köler Prize 2011». Näitus Köler Prize’i kunstiauhinna nominentide töödest. Nominendid on Dénes Kalev Farkas, Tõnis Saadoja, Timo Toots, Sigrid Viir ja Jevgeni Zolotko. Auhinnale on nomineeritud viis eesti kaasaegse kunsti tõusvat tähte, kõik väga eriilmelised ja isikupärase maailmanägemusega kunstnikud, kes on ennast viimaste aastate jooksul tõestanud tugevate tööde ja huvitavate projektidega.
NÄITUS
Kuni 8. mai Kumu kunstimuuseumis (Weizenbergi 34/Valge 1, Tallinn) Tallinna XV graafikatriennaal «Armastuse, mitte raha pärast». Tallinna XV graafikatriennaal püüab kajastada kaasaegses kunstis valitsevat hetkeseisu üleilmse finantskriisi ajastul ning vaadelda selles kontekstis kunsti loomise, esitlemise ja vastuvõtuga seonduvaid probleeme. Kuni 5. juuni Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (Põhja pst
Kuni 12. juuni Tallinna Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak, Tallinn) Jean-Charles Hue näitus. Tänapäeva prantsuse videokunsti ühe juhtfiguuri, Pariisis töötava Jean-Charles Hue (1968) mustlasühiskonda analüüsiva näituse toob kunstihoonesse kuraator Harry Liivrand. Kuni 20. juuni Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4, Tallinn) Nerva näitus «Puu taga». Lõuna-Eesti kunstniku Nerva graafikateoste näitus. Kunstnik Nerva seekordne näitus on inspireeritud puu mitmekesisusest ja fenomenaalsest insenertehnilisest lahendusest. Seekordne väljapanek on Nerva 65. isiknäitus.
KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD: TOETAJAD:
TALLINN
Eur opean Capital of Culture