Tere, kuidas l채heb? 14 kirja metsast
Selemonas Paltanavičius
Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast
Leedu keelest tõlkinud
Juhan Raud Illustreerinud
Helin Tikerpuu
Originaali tiitel: Selemonas Paltanavičius Labas, kaip gyveni? 14 laišku iš girios Nieko Ritmo, 2010 Vilnius, Leedu
Tekst © Selemonas Paltanavičius, 2010 Illustratsioonid © Helin Tikerpuu Kujundanud Jaanus Samma Toimetanud Kadri Põdra Tõlge eesti keelde © Juhan Raud ja Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-482-95-5 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee
KIRJAD METSAST
1. kiri metsast. Rebane
11
2. kiri metsast. Jänes
15
3. kiri metsast. Nahkhiir
18
4. kiri metsast. Rohutirts
22
5. kiri metsast. Lapsuliblikas
26
6. kiri metsast. Tuvi
30
7. kiri metsast. Hunt
34
8. kiri metsast. Rähn
38
9. kiri metsast. Kaaren
43
10. kiri metsast. Sipelgad
47
11. kiri metsast. Siil
51
12. kiri metsast. Mutt
55
13. kiri metsast. Ämblik
59
14. kiri metsast. Kärnkonn
63
Oli varajane detsembrihommik. Hiljuti sai sügisega hüvasti jäetud, ent tõeliseks talveks oli veel varavõitu. Vaatasin läbi akna õrna lumekihiga kaetud tänavaid ja imestasin endamisi, miks keegi mööda neid ei tõtta. Siis tuli mulle meelde: „Täna on ju laupäev.” Taipasin, et linnas on veel vähemalt paar tundi täiesti vaikne. Tunni aja pärast hakkas hoovist kojamehe luua häält kostma. Akna taga asuvas linnumajakeses vidistasid tihased. Viimaks hakkas hahetama ning valge talvine valgus tungis aknast sisse. Kiikasin ringi ning järsku helistas keegi uksekella. Hm ... kes see nii vara võiks olla? Kirjakandja ehk? No muidugi tema – korv üle õla ja mingi kummaline kott käes. Selle koti ulatas ta mulle: „See on teile!” „Mulle? Aga ma ei oota mingeid saadetisi ...” „Vaadake, see ei olegi saadetis. Need on kirjad!” „Aga kirjad peaksid minema ...” „Ma tean,” katkestas mind kirjakandja. „Aga juhtus üks kummaline lugu. Kui meie buss täna öösel, pärast kõigi kirjade kohaleviimist naasis, peatas selle ...” „Üks reisijatest?”
7
„Ei.” Postiljon vaatas enda ümber ja tasandas häält: „See oli metsloom. Andke andeks, oli pime, inimesed ei tundnud teda ära. Üks ütleb, et kobras, teine, et rebane. Tal oli hunnik kirju, mille ta enne metsa kadumist meie töötajaile üle andis. Need on kõik teile.” „Mulle? Tõesti mulle?” „Nojah ... Aadress on ju teie oma? Kirjutage siia oma allkiri ja ... ilusat päeva!” Laotasin kõik ümbrikud laua peale laiali ja ütlesin endale, et loen neid õhtul. Kuid siis avasin ühe, seejärel teise ja lugesin, kuni kotis polnud enam ühtegi kirja.
8
Terekest! Ma ei tea, kuidas seal Sinu linnas lood on, aga metsas on igatahes juba kevad. Ööd olid veel pikad, kui korraga järsku soojaks läks ning lumi sulama hakkas. Mulle selline ilm meeldis: kuigi saba sai alalõpmata märjaks, ei jäänud ma kordagi nälga. Sa ei kujuta ette, kui lihtne on hiiri püüda! Kui tahad, võin õpetada. Kõigepealt on Sul vaja leida mõni rohumaa serv, kus hiiri palju ringi jookseb ja kust saaks kohe metsa tagasi vupsata. Kükita sinna maha ja kuulata: ma luban, et Sul
11
hakkab nende piiksumisest pea valutama – hiired ei mõista tasa olla. Kui oled sobiva uru välja valinud, heida selle lähedale maha ja oota. Oi, kuidas nende lõhn nina paitab! Hiired on nii rumalad, et varem või hiljem jookseb mõni sulle ise suhu. Aga muidugi, eks nad ole ka väga väikesed. Terve talve pidin ennast jahimeeste eest peitma. Nemad on ka rumalad. Tõsi, mõned rebased ei oska neid ära petta, kuid minul on asi käpas. Kui Sul on kunagi tarvis jahimeeste käest põgeneda, kuula hommikul tähelepanelikult, mismoodi talu koerad hauguvad. Ja isegi kui ei haugu, mine metsast välja ning vaata põõsaste vahelt, mis toimub. Jahimehed ei oska tasakesti liikuda, veelgi hullem, nad sõidavad tavaliselt autoga ja teevad palju lärmi. Sa oota ära, kuni nad on metsa sisse läinud, mine põldude poole ja heida nende auto lähedale pikali. Sa pead lamama nõnda, et keegi ei märkaks, aga samas nii, et sa ise näeksid kõike. Hiljuti peeti siin rebasepulmi, oli väga vahva. Kahju, et Sa tulla ei saanud. Minu proua tegi meie urus kõik ilusasti korda, tõtt-öelda on meile perre varsti uusi liikmeid oodata. Kuna mul saab nüüd kirjutamispaber otsa (ja metsast on seda raske hankida), lõpetan siinkohal kirja.
12
13
Ah jaa, üks asi veel: siin lähedal elab üks hästi loll jänes. Kui Sa kunagi siia kanti peaksid sattuma, siis ma juba tean, mida Sulle süüa teha. Ole tubli seal oma linnamülkas! Sinu sõber
REBANE
14
Tere-tore! Ootasin ja ootasin Sind metsas, aga ära ei oodanudki. Hiljuti märkasin, et pajude koor on juba ära kuivanud, sestap kolisin jõe lähedale tagasi. Tead, ma olin endale talveks väga mõnusa aia leidnud. Seal polnud keegi õunapuude koort kinni sidunud, seega ma ei pidanudki kuhugi mujale minema. Kui teada tahad, siis kõige maitsvamad on need oksad, mis asuvad kõrgel, eriti just otsad. Et nendeni jõuda, ronisin mööda üht mesipuud üles ja muudkui järasin ja närisin. Pärast seda pidasid jänesed pulmi. Sa oleksid võinud vähemalt sel aastal meile külla tulla.
15
Ma ei mäletagi enam, mitu kevadet ma Sind juba kutsunud olen ... Aa, Sa ei teagi ... Kogu talve kimbutasid meid jahimehed. Hea, et ma olen juba vana ja kogenud jänes – need jahimehed polnud langenud vurrugi väärt. Aeg-ajalt vedasid nad ka mõne koera siia, aga üldiselt lollitasid jänesed teda nii, et jahimehed otsisid meid õhtuni. Ükskord meelitasin ma nende koera sedavõrd õhukesele jääle, et too oleks peaaegu ära uppunud. Ega Sul ometi kodus koera ei ole? Kui on, siis on meie sõprusel kriips peal. Muide, ma sain hiljuti isaks, kas tead. Vaatasin üle oma kõik oma neli lapsukest, kes lohus lebasid – nad on nii minu moodi! Eriti üks neist on säherdune kikk-kõrv, tõeliselt vahva sell. Ootan pikisilmi värsket muru. Ehk tuled siis ka Sina metsa? Muudkui tegeled seal oma linnas ei-tea-millega. Kui siia hakkad tulema, anna sellest ette teada. Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud – siin metsas elab ka üks rebane. Ise arvab, et on hirmus tark, aga ma pole näinud temast lollimat looma. Tuled siia, siis näitan teda Sulle lähemalt. Parimate soovidega
16
JANES
17
(Kujutage ette: keegi oli mulle saatnud musta värvi ümbriku. Kui ma selle lahti tegin, nägin seal sees täpselt sama värvi paberilehte ... ja rohkem mitte midagi. Oleksin selle juba äärepealt minema visanud, kui äkitselt heitis päike läbi akna paberilehe peale valgust ja ma nägin tähti. Niimoodi ma seda siis lugesingi – päikesevalguse abiga ...)
Seda kirja kirjutan Sulle öösel, kuna päeval pimestab valgus mu silmi ja ma olen õudselt unine.
18
19