KĀMASŪTRA by Tammerraamat

K AMASUTR A

K AMASUTR A Kirja pannud Vātsyāyana umbes 4. või 5. sajandil Inglise keelde tõlkinud Sir Richard F. Burton Eessõna kirjutanud John Baldock

Eesti keelde tõlkinud Kadri Põdra Sisu toimetanud Martti Kalda

Copyright © Arcturus Holdings Limited www.arcturuspublishing.com Tõlge eesti keelde © Kadri Põdra ja Tammerraamat, 2019 Sisu toimetanud Martti Kalda ISBN 978-9949-690-01-5 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

SISUKORD Eessõna

6 ESIMENE OSA

Sissejuhatus 1. 2. 3. 4. 5.

Eessõna Dharma, artha ja kāma praktiseerimine Eluks vajalikud teadmised ja oskused Härrasmehe eluviis Erinevat liiki naised, sõbrad ja sõnumitoojad

4. 5.

Kuidas võita tütarlapse südant ja kuidas mehe südant Abielu liigid NELJAS OSA

Abielunaine 1. 2.

Voorusliku naise elukombed Esimese naise käitumine mehe teiste naistega ja uue naise käitumine vanemate naistega. Kõrvaletõrjutud naise käitumine ja mehe läbikäimine mitme naisega VIIES OSA

TEINE OSA

Armuühe

Armuühte liigid vastavalt suurusele, kire tugevusele ja kestusele ning armastuse liigid 2. Embamine 3. Suudlemine 4. Küünistamine 5. Hammustamine 6. Armuühte asendid 7. Löögid ja häälitsused 8. Naine mehe rollis ja mehe ülesanded 9. Oraalne armuühe 10. Armuühte alustamine ja lõpetamine ning armuühete ja armutülide liigid KOLMAS OSA

Naisevõtt 1. 2. 3.

110

Võõras naine 1. 2. 3. 4. 5. 6.

Meeste ja naiste iseloomuomadused ja mehe tagasilükkamise põhjused Tutvuse sõlmimine naisega ja talle lähenemine Naise meelsuse uurimine Vahetalitaja tegutsemisviisid Valitsejate armusuhted võõraste naistega Kuningliku haaremi naised ja oma naise kaitsmine KUUES OSA

Lõbunaine 1.

Abielu Tütarlapse usalduse võitmine Tütarlapsele lähemine ja tunnete avaldamine

122

150

Meestega koosolemise põhjused ja abinõud, kuidas ihaldatud meest endale saada Lõbunaise kooselu mehega

Illustratsioonid

160

Eessõna „KĀMASŪTRA” („Kireraamat”) on seksuaalelu saladuste vastu tundvate inimeste käsiraamatuna saavutanud sellise reputatsiooni, et sõna „kāmasūtra” on muutunud seksi sünonüümiks ja mis tahes seksuaalsusega seotud nähtuse propageerimise mugavaks võrdkujuks. Aga veel enne 1960ndaid oli see kolmanda sajandi sanskritikeelne tekst inglise keelt kõnelevates maades peaaegu tundmatu, kuna selle levik oli piiratud väheste eraviisil kirjastatud letialuste väljaannetega. Tegelikult oleks see teos jäänudki läänemaailmas tundmatuks, kui inglise diplomaat, maadeavastaja ja orientalist Sir Richard Burton (1821–1890) poleks seda 19. sajandi teisel poolel juhuslikult avastanud. Burton nimelt töötas koos kahe hindust sanskriti keele teadlasega 16. sajandist pärineva armastuskunsti käsiraamatu „Anaṅga Raṅga” („Armumäng”) tõlke kallal, kus esines ohtralt viiteid mõttetargale nimega Vātsyāyana, kes äratas temas huvi. Selgitanud välja, et Vātsyāyana oli klassikalise sanskritikeelse armastust käsitleva teksti „Kāmasūtra” autor, palus Burton oma kaastõlkijatel hankida sellest koopia. Kuna aga Vātsyāyana teksti täielikku koopiat oli tollal raske leida, panid need kaks õpetlast sanskriti raamatukogudest saadud nelja erineva koopia põhjal selle uuesti kokku. Seejärel tõlgiti tekst inglise keelde ja avaldati eraviisiliselt

Eessõna Benareses1 1883. aastal Kama Shastra ühingu egiidi all, mille asutas Burton koos briti koloniaalametniku ja tõlkija Forster Fitzgerald Arbuthnotiga (1833–1901), et laveerida mööda tolleaegsetest sündsusetusevastastest seadustest. 1960ndatel toimus läbimurre, mis võimaldas „Kāmasūtrat” ja teisi keelatud teoseid avalikult välja anda. Aluse selleks andis 1959. aastal vastu võetud sündsusetute publikatsioonide seadus ja 1961. aastal toimunud pöördeline kohtuprotsess, kus D. H. Lawrence’i teose „Lady Chatterley armuke” kirjastaja saavutas selle avaldamise loa teose kirjandusliku väärtuse ettekäändel. Peagi pärast seda avaldati Burtoni „Kāmasūtra” nii Ühendkuningriigis kui ka USAs, ühtaegu 1960ndate tärkava seksuaalrevolutsiooniga. Ent vastupidiselt sellest ajast saadik kujunenud seksikuõpiku mainele annab „Kāmasūtra” hoopis juhiseid, kuidas leida sobivat partnerit, kuidas tütarlapsele läheneda, kuidas kihluse ja abielu ajal käituda, sobival viisil aega veeta, ideaalset elukohta leida ning tube ja mööblit sättida. Vaid üks peatükk käsitleb selgesõnaliselt seksuaalelu. Kuigi sanskritikeelset sõna kāma tõlgitakse tavaliselt kui „armastus” või „seksuaalne iha”, tähendab see tegelikult esteetilist või sensuaalset naudingut üldisemas mõttes ning on hinduismis üks neljast elueesmärgist (puru ṣa-artha). Ülejäänud kolm on dharma (religioosne kohustus või õige eluviis ehk seadmus), artha (maine seisus ehk vara) ja mok ṣa (vaimne vabanemine). Nende eesmärkide poole püüdlemist käsitlevad reeglid moodustavad keskse teema arvukates sanskritikeelsetes tekstides ja käsikirjades, mille algupäraseks autoriks peetakse „olendite isandat”, kes ühtaegu mehe ja naise loomisega kehtestas inimeksistentsi reeglid „sajas tuhandes peatükis”. Vātsyāyana selgitab „Kāmasūtras”, et dharma’t puudutavad reeglid kirjutas üles 1

Praegu Vārāṇasī. – Toim.

Eessõna Manu (esimene mees ja kuningas, kes Maad valitses), artha reeglid koostas Bṛhaspati (hindu jumalus) ja kāma reeglid seletas lahti Nandi (Mahādeva ehk hindu jumala Śiva jünger). Maailma üks vanemaid religioone hinduism kujunes välja mitme sajandi jooksul ning selle kolm põhilist jumalust – Viṣṇu, Śiva ja Jumalanna ehk Püha Ema – esinesid mitmesugusel kujul ja erinevate nimede all. Hinduismis, nagu ka paljudes teistes iidsetes religioonides, juhtisid inimeste ja kosmose vahelist suhet jumalad ehk universumi valitsevate nähtamatute jõudude kehastused. Samamoodi kujutati ka ürgset loomisakti, mille tagajärjel tekkis ja kestab universum, mehe ja naise loomingulise energia liiduna, mistõttu seda on sageli kehastatud meessoost jumaluse ja tema kaasa armastusaktina. Iidse legendi kohaselt kuulis kord Nandi (valge pull, Śiva väravavalvur) pealt, kuidas Śiva armatses oma kaasa Pārvatīga, ning see ajendas teda kuuldavale tooma „Kāmasūtra” püha teksti. Tänu sellele on jumalate sensuaalsed naudingud jõudnud ka meie, surelikeni. Vātsyāyana enda elu kohta on teada väga vähe, ent nii mõnedki allikad arvavad, et ta elas 3. sajandil. Tegu oli ilmselgelt vagamehega, kuna oma raamatu lõpus kirjeldab ta, kuidas selle „koostas vastavalt pühakirja ettekirjutustele kogu maailma jaoks usuõpilane Vātsyāyana, kes on täielikult pühendunud mõtisklusele jumalusest”. Mujal selgitab ta, et „Kāmasūtra” koosnes algselt tuhandest peatükist, mida hulk autoreid on hiljem lühendanud ja ümber kirjutanud, kuni alles jäi seitse osa. Selle jaotuse tagajärjel kaotas originaaltekst sidususe ja et see sihtgrupile kättesaadavaks teha, eemaldas Vātsyāyana omakorda eelkäijate tööst ebavajaliku ja koostas „Kāmasūtra” väikse ühtse väljaande, mida teatakse tänapäeval. Sensuaalsete naudingute allikad ulatuvad aga märksa kaugemale kui need, mida on kirjeldatud „Kāmasūtras”, mille näol on tegu esimese tekstiga kāmaśāstra (kireteadus, armukunst) žanrist. Vātsyāyana nimetab veel kuutkümmend nelja praktikat ja kunsti alates laulmisest ja tantsimisest ning lõpetades luuletuste kirjutamisega, mis moodustavad osa kāmaśāstra’st ja mida tuleks käsitleda

ESIMENE OSA

Sissejuhatus

1. PEATÜKK:

Sissejuhatus ALGUSES lõi Prajāpati kõik olendid ja nende kolm elueesmärki ning kehtestas käskudena sajas tuhandes peatükis nende eksistentsiks vajalikud reeglid nii dharma1, artha2 kui ka kāma3 mõistes. Mõned käskudest, täpsemalt need, mis puudutavad dharma’t, kirjutas üles Svayaṃbhū Manu, artha reeglid koostas Brihaspati ja kāma reeglid seletas lahti Mahādeva (Śiva) õpilane Nandi tuhandes peatükis. Järgnevalt lühendas Uddālaka poeg Śvetaketu Nandi kirja pandud „Kāmasūtrat” ehk „Kireraamatut”, mis koosnevad tuhandest peatükist, viiesaja peatükini, mida Delhist lõunas asuva Pañcāla ala elanik Bābhravya kärpis omakorda saja viiekümne peatükini. Need sada viiskümmend peatükki jaotati seitsmeks eraldi osaks: 1. Üldised teemad (sādhāraṇa) 2. Embused jms (sāṃprayogika) 3. Mehe ja naise liit (kanyā saṃprayuktaka) 4. Abikaasa (bhāryādhikārika) 5. Võõras naine (pāradārika) 6. Lõbunaine (vaiśika) 7. Võrgutamiskunst, toniseerivad ravimid jne (aupaniṣadika)4 Väljaande kuuenda osa tõlgendas Dattaka Pāṭalīputra (Patna, Bihāri osariik) lõbunaiste soovil. Cārāyaṇa tegi sama esimese osaga. Ülejäänud osad seletasid lahti Suvarṇanābha (teine osa), Ghoṭakamukha (kolmas osa), Gonardīya (neljas osa), Goṇikāputra (viies osa) ja Kucumāra (seitsmes osa). Kuivõrd mitme autori osalusel ja erinevatest osadest kokku pandud teos oli peaaegu kättesaamatu, Dattaka ja teiste tõlgendatud osad käsitlesid üksnes teema teatud aspekte ja eriti kuna Bābhravya

Sissejuhatus originaalteost oli selle pikkuse tõttu keeruline omandada, koostas Vātsyāyana kõigi eelnimetatud autorite teoste põhjal oma kokkuvõtte. Religioossete väärtuste omandamine. Rikkuse ja heaolu omandamine. 3 Armastus, naudingud ja sensuaalne rahulolu. Neid kolme sanskritikeelset sõna kasutatakse teoses läbivate terminitena, kuid neid võib nimetada ka vooruseks, jõukuseks ja naudinguks. 4 Seitsmes peatükk on käesolevast väljaandest välja jäetud. 1 2

2. PEATÜKK:

DHARMA, ARTHA ja KĀMA praktiseerimine INIMENE, KELLE ELU ON SADA AASTAT PIKK, peab erinevatel eluperioodidel praktiseerima dharma’t, artha’t ja kāma’t nii, et need harmoneeruksid omavahel ega oleks üksteisega kuidagi vastuolus. Lapsepõlv kulub õppimisele, nooruses ja keskeas tuleb omandada artha ja kāma ning vanas eas dharma, et siis lõpuks saavutada mok ṣa ja lõpetada oma maine rännak. Kuna elu võib lõppeda arvatust palju varem, tuleb neid praktiseerida vastavalt olukorrale. Sealjuures tuleb arvestada, et religioosset õpetust peab järgima kuni oma haridustee lõpuni. Dharma on hindude kuuletumine śāstra’tele ehk reeglitele ja ettekirjutustele, et teha teatud asju, nagu näiteks ohverdamine, mida muidu üldiselt ei tehta, kuna need ei kuulu sellesse maailma ega avalda nähtavat mõju, ning mitte teha teisi asju, nagu liha söömine, mida sageli tehakse, kuna see kuulub sellesse maailma ja avaldab nähtavat mõju. Dharma’t tuleb õppida śruti’st ehk pühakirjast ja nendelt, kes on sellega kursis. Artha on kunstide, maa, kulla, karja, varanduse, varustuse ja sõprade omandamine ning omandatu kaitsmine ja suurendamine. Artha’t tuleb õppida ametimeestelt ja kaupmeestelt, kes on äritegevuses kogenud. Kāma on sobilike asjade nautimine viie meelega: kuulmise, tundmise, nägemise, maitsmise ja haistmisega, mille juures on abiks nii meel kui ka hing. Oluliseks komponendiks siin on eriline kontakt meeleorgani ja tajutava objekti vahel ning sellest kontaktist sündivat

Sissejuhatus teadlikku naudingut nimetataksegi kāma’ks. Kāma’t tuleb õppida „Kāmasūtrast” ehk „Kireraamatust” ning inimeste kogemustest. Kui kõik kolm – dharma, artha ja kāma – kohtuvad, on eelnev parem kui see, mis järgneb, st dharma on parem kui artha ja artha omakorda parem kui kāma. Sellele üldreeglile on ka kaks erandit. Esiteks peab valitseja artha’t alati esimesena praktiseerima, kuna sellest sõltub inimeste käekäik. Teiseks peaksid lõbunaised esimesena eelistama kāma’t, lähtuvalt oma ametist. Seega kogeb inimene, kes praktiseerib dharma’t, artha’t ja kāma’t, õnne nii selles maailmas kui ka järgmises. Head inimesed praktiseerivad tegevusi, millega ei kaasne hirmu tagajärgede ees, mida need võivad kaasa tuua järgmises maailmas, ja mis ei ohusta nende heaolu. Sealjuures võib tegeleda kõigega, mis viib kas kõigi kolme (dharma, artha ja kāma) või neist ainult kahe või ühe praktiseerimiseni, kuid mitte selliste tegevustega, mis soodustavad neist ühe praktiseerimist ülejäänud kahe arvelt.1

Eepilisel ajastul kujunes välja ka idee inimese neljast elueesmärgist (skr puruṣa-artha; catur-varga) ehk eluvaldkonnast, millega tegelemine on aktsepteeritav ja millega ideaalis peaks jõudma elu jooksul tegeleda: mokṣa (skr „vabanemine”, st kõik religiooni ja askeetlusega seotud sihid), dharma (skr „seadmus”, st kõik seaduste ja loomuliku maailmakorra järgmise ja säilitamisega seotud sihid), artha (skr „eesmärk”, ent ka „kasu”, st kõik majandusliku kasu ja poliitilise karjääriga seotud sihid) ning kāma (skr „armukirg”, „iha”, st kõik seksuaalse rahuldusega seotud sihid) (vt „Manu smṛti” VII, 100; „Kāmasūtra” I, 2, 1–4). Erinevad tekstid seoti eri eesmärkidega, seadmustekstid (sūtra’d, śāstra’d ehk smṛti’d, sh „Manu smṛti”) kuulusid dharma alla, „Arthaśāstra” artha juurde, kāma’st kõneles „Kāmasūtra”, mokṣa’st upaniṣad ’id, „Bhagavadgītā” ja „Yogasūtra” (vt täpsemalt Keith 1928: 338‒339). – Toim. 1

3. PEATÜKK:

Eluks vajalikud teadmised ja oskused INIMENE PEAKS UURIMA „KĀMASŪTRAT” ning omandama sellega seotud teadmisi ja oskusi lisaks nendele teadmistele ja oskustele, mida sisaldavad dharma ja artha. „Kāmasūtra” teadmisi ja oskusi peaksid õppima ka noored neiud, nii enne kui ka pärast abiellumist ja oma abikaasa nõusolekul. Siinkohal vaidlevad mõned õpetatud mehed vastu, väites, et naised, kellel pole lubatud õppida midagi muud, ei peaks lugema ka „Kāmasūtrat”. Vātsyāyana aga on arvamusel, et see vastuväide ei pea paika, kuna naised on juba „Kāmasūtra” praktiseerimisega kursis ning see praktika ise tuleneb kāmaśāstra’st või kāma’st endast. Pealegi juhtub nii selles kui ka paljudes teistes valdkondades sageli, et kõik teavad, kuidas üht või teist oskust praktiseerida, ent vaid üksikud on kursis vastavate reeglite ja eeskirjadega. Nii näiteks kasutavad yajñika’d ehk ohverdajad erinevate jumalate poole pöördudes sobivaid sõnu, kuigi nad ei pruugi midagi teada grammatikast ega sõnade ülesehitusest. Samamoodi täidavad inimesed oma kohustusi astroloogiliselt kindlaks määratud soodsatel päevadel, kuigi nad ise ei ole astroloogia kui teadusega kursis. Ratsutajad ja elevandiajajad treenivad loomi, ilma et nad teaksid midagi loomade treenimise teadusest, toetudes üksnes praktikale. Ja samamoodi kuuletuvad kõige kaugemate provintside inimesed kuningriigi seadustele, kuna neid valitseb kuningas ja muud põhjust pole vajagi.1 Kogemusest teame ka, kuidas osa naisi, nagu printside ja kõrgete ametimeeste tütred, ning lõbunaised on kāmaśāstra’s tegelikult väga kogenud.

Sissejuhatus

Seetõttu peaksid naised tutvuma kāmaśāstra’ga vähemalt osaliseltki, õppides seda praktikas usaldusväärselt sõbralt. Õppida tuleks üksinda, omandades kāmaśāstra kuuskümmend neli praktikat. Õpetajaks sobib näiteks amme tütar, kes on naisega koos kasvanud ja juba abielus2, usaldusväärne sõbratar, emaõde (st tädi), vanemapoolne teenijanna, varem peres elanud kerjusnunn või lihane õde, keda saab alati usaldada.