RASMUS JA FLIP

Laura Merirand

Rasmus ja Flip Pildid joonistanud Kadri Ilves

Jan Erikule, kelle unistus oma koerast lþpuks täitus.

Tekst © Laura Merirand Pildid © Kadri Ilves Kujundanud Endla Toots Toimetanud Tiina Tammer © Tammerraamat, 2019 ISBN 978-9949-690-02-2 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee

Sisukord

Kohtumine 11 Esimene jalutuskäik 20 Loomakliinikus 30 Kas kass mängib ausat mängu? 38 Ka koerad käivad koolis 44 Kodune ilusalong 54 Tegemised isaga ja aias varitsevad ohud 60 Vastutus 66 Uued tutvused 71 Üksinda kodus 79 Metsas 85

Kohtumine

Ärkan selle peale, et keegi istub mu ninal. Kui tüütu!

Kärbsed maanduvad siin pidevalt, nagu mu nina oleks neile mingi taburet, kus istuda ja mugavalt jalgu kõlgu­ tada. ­Puhun sõõrmetest pahinal õhku välja. Kärbes ei tee ­mui­dugi teist nägugi. Mulle tundub, et ta hoopis puuk­ sutab. No nüüd aitab! Panen talle käpaga. M ­ uidugi saab ta enne lendu ja irvitab mu üle. Aga vähemalt olen nüüd ärkvel. Oi, kui mõnus on selga sirutada. Ja nüüd väike piss … Appi! Millegipärast hakkab maapind mu all ­vappuma.

„Koer pissis mulle sülle!” hüüatas Rasmus üllatunud häälega. „No mida ma ütlesin, et selle pissimise ja kakamisega me alles ­hakkame vaeva nägema,” kostis isa porisev hääl.

Ema õngitses auto kindalaekast paki niiskeid salvrätte ja viskas need üle õla Rasmusele: „Näe, kuivata ära. Varsti oleme kodus, siis vahetad püksid ära.”

11

Mis toimub? Kus on mu õed ja vennad? Kus on mu kummi­ kana? Oo, tema on vähemalt mu kõrval. Haaran ta hellalt oma hammaste vahele. Kana teeb „kaa-kaa” ja kohe on ­parem tunne.

Nüüd hakkab mulle meenuma, et mängisin hommiku­ poolikul ühe toreda poisiga, kellel olid ägedad kingapaelad.

Temaga oli kaasas väga maitsvate varvastega mees ja huvi­ tavate jalgadega naine. Kui naise jalga näksisin, siis jooksis midagi sirr! minu hammaste juurest ülespoole.

Kahjuks ei saanud ma seda huvitavat nähtust kauem ­uurida, sest perenaine ütles ühe sõna, mis tähendas vist, et mu tegevus ei olnud väga soovitav. Mina ikkagi proovisin veel tädi jalga näksida, kuni ta hüppas tooli peale. Just ­hakkas põnevaks minema, aga perenaine viis mu millegi­ pärast eemale.

Lontsisin siis tagasi aia poole ja avastasin tüdruku, kes kükitas ja tegi mu õele pai. Tormasin kohe tüdruku poole, aga selle peale tõusis ta kiiresti püsti ja hakkas eest ära jooks­ mist mängima. See on üks mu lemmikmänge ja ma olin pööraselt rõõmus.

Jooksime ümber põõsaste, nii et muld tuiskas. Kui ­tüdruku kätte sain, siis urisesin, nagu vanad koerad teevad.

Tema pistis seepeale jälle jooksu. Nüüd liitusid meiega ka teised. Plika lidus kapsaste vahel, mina tema järel ja üle­ jäänud külalised ning perenaine minu järel. Mul pole tükk aega nii lõbus olnud.

12

Kui tervele hoovile sai ring peale tehtud, ei olnud pere­ naine enam üldse mängutujus ja pistis mu hoopis p­ esapuuri.

No ei ole mängusoont mõnel inimesel. ­Tüdrukule tõi ta suhkru­vett, tüdruku isale ka, ja vaatas muudkui kurjalt minu poole.

Seejärel hakkas see naljakas perekond millegi üle v­ aidlema.

Kuid nende poiss tuli minu puuri kõrvale ja enam ära ei läinud. Siis ma jäingi magama. Ja ennäe imet, nüüd ­istusin autos tema süles. Äkki peatus auto kollase puumaja ees, mida ümbritses kõrge hekk. Olin järsku värske õhu käes ja see teeb mind alati superrõõmsaks. Lisaks märkasin aknal p­ aksu triibulist looma, kellega saan kindlasti kohe mängida. Õhus oli väga palju võõraid lõhnu ja kuigi need olid huvitavad, hakkas mul veidi hirmus. Surusin end vastu poisi pissist märgi riideid. Nii tundus mõnus ja turvaline.

Me läksime trepist üles ja astusime majja sisse.

Poiss pani mind maha ja mu ninna jõudis kohe vastu­ pandamatu kotletilõhn. Ma oskan päris hästi lõhna järgi liikuda ja jõudsin üsna ruttu kotlettideni. Need olid küll kõrgel, kuid ma ei lasknud end sellest häirida. Hüppasin toolile ja sealt otse lauale. Lõin mõnuga lõuad esimesse ­kotletti.

Rasmus tõstis kausi hõrgutistega kõrgemale ja meelitas kutsika p ­ ooliku kotletiga oma tuppa, et uustulnuk kohe järgmist pahandust toime ei paneks. Poiss patsutas vaibale ja kutsikas istuski kuulekalt.

Koera pea oli tilluke ja nina natuke lömmis, aga uhked lokkis ­karvaga kõrvad jätsid tõeliselt kuningliku mulje. Huvitav, kas s­ ellest ka tema tõunimetus – Cavalier King Charles spanjel.

Isa ja ema olid kategooriliselt olnud suure koera võtmise vastu, nii olid nad lõpuks jõudnud selle sõbraliku kääbuskoera tõuni. N ­ ende 13

spanjelite kohta võib lugeda, et nad on hea iseloomuga ja neid on kerge õpetada.

Poiss sättis end koera ette ja otsustas loomale selgeks teha, mis ­temaga on juhtunud. „Sina oled nüüd meie koer,” selgitas Rasmus. „Me käisime sinu perenaise juures, kelle spanjelil olid pojad, ja valisime su välja.”

Kuts pani pea viltu ja paistis tähelepanelikult kuulavat. „Ausalt öeldes tuli mul päris palju veenmistööd teha pärast seda, kui sa olid ema sukkpüksid katki tõmmanud ja õe oma tagaajamisega täiesti paanikasse ajanud. Edaspidi võta veidi rahulikumalt, eks,” s­ õnas Rasmus ja vaatas koera suurtesse pruunidesse silmadesse.

Spanjeli silmade kohal olid punakaspruunid täpid, sama tooni olid ka koonualune, kõht ja käpad, muidu oli koer musta värvi. Pika jutu peale hakkas saba veidi edasi-tagasi pendeldama ja juba limpsas soe keeleke üle Rasmuse põse. „Olgu, lasen su nüüd aeda pissile,” sõnas Rasmus. „Autosõit oli ju päris pikk. Ürita seal kombekalt käituda ja mitte ema lilli ära süüa.”

Läheme koridori ja poiss avab ukse tagaaeda. Ah, milline õndsus! Minu poole tuiskab sadu erinevaid lõhnu: kõige rohkem muidugi kotleti praadimislõhna, aga kusagil sööb keegi midagi magusat, keegi peseb autot, suuremat sorti koer on just läheduses käinud – nii palju, mida ­uurida.

Lisaks näen head kraapimismulda, kärbseid ja ­herilasi, tuules võnkuvaid raskeid lillepäid ja suurt platsi jooksmiseks. Mu kurgust pääseb valla hurraa-haugatus ja torman trepist alla avastusretkele. Nuusutan läbi kõik 14

14

nurgad ja nurgatagused, näksan paari kollast õit ning ­kaevun põõsa varjus maasse, et kätte saada mingi eriti ­kutsuvalt lõhnav asi. Olen juba poolest kerest saati augus, kui kuulen järsku kedagi mind kõnetamas. „Hei, on sul kiire või?”

Tõstan pilgu ja silman võrkaia taga kõnelejat. Tegemist oli Prantsuse buldogiga, kes lamaskleb kokkukeritud kastmis­ vooliku najal ja näib olevat mu tegevust tükk aega jälgi­nud. „Tere! Ei, mul ei ole kiire, niisama kaevan siin.” „Leiad ka midagi?” „Tundub, et mingi kont.” „Pole seal mingit konti, teie pool pole kunagi koera ­elanud, ainult üks hull kass. Oled teda näinud?” pärib ­buldog end lõua alt sügades. „Ei ole veel. Aga miks ta hull on?” „No on selline …” otsib teine head sõna, „selline salakaval.” „Heh, küll mina hakkama saan!” „Kuule, kollanokk, ei tasu ärplema hakata,” lausub naabrimees end püsti ajades. „Aga oli meeldiv kohtuda, eks hakkame siis tihedamini nägema.”

Buldog haigutab ja viskab end põõsa alla pikali. „Näh, jäin kauaks lobisema, lõunauinak puha tegemata.”

Kahe sekundi pärast hakkavad ta põsed võbelema ja siis läheb selline norskamine lahti, nagu oleks keegi väiksemat sorti mootori käima tõmmanud.

Kui Rasmus oli kutsu aeda lasknud, hoidis ta loomakesel natuke aega silma peal ja läks siis tagasi oma tuppa. Ta istus akna alla ja ­vaatas, kuidas uus sõber aias rõõmsalt ringi nuuskis. Rasmus ei suutnud ära ­imestada, et tal lõpuks ongi oma koer. See tundus ikka veel päris ­uskumatu. Nagu siis, kui oled jõuludeks hirmsasti vinget mängu ­soovinud ja see tulebki kingipakist välja. See vist ongi õnnetunne.

15

Samas oli sellesse segatud natuke kartust, kuna koer oli suutnud ühe päeva jooksul juba ka pahandusi korda saata. „Ma pean tal hästi silma peal hoidma,” otsustas Rasmus, „ta on ikkagi minu koer.”

Kella kuue ajal kogunesid kõik kööki õhtusöögile. Rasmus pani ­pidulikult ka kutsile kausitäie koerakrõbinaid, mida perenaine oli ­soovitanud. Kõik vaatasid huviga, aga koer ainult nuusutas toitu ja vaatas siis küsivalt poisile otsa. „No mis on, kas ei sobi või?” päris Rasmus uskumatult. „Mida nüüd siis teha?”

Kutsikas aga oli laua peal kotlette silmanud ja keksis nüüd taga­ käppadel, et lauale hüpata. „Ei-ei,” oli isa resoluutne. „Koerale on kõige parem toituda just krõbinatest, kus on olemas kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid.

Kui ta ei taha, siis jääb toidust täna ilma. Mis pirtsutamine see on.”

Ema, Rasmus ja Piia tõstsid taldrikule kartulit, kotletti ja salatit ning asusid isukalt sööma. Kutsikas läks enda toidukausi juurde, nuusutas seda nõutult ja jäi lauas istujatele kordamööda otsa vaatama. „Ärge tehke välja,” ütles isa, „ta püüab meid mõjutada, et me murduksime. Teaduslikult on tõestatud, et nii inim- kui ka loomakutsikad on väiksena niivõrd nunnud sellepärast, et nende eest ikka hoolitsetaks. Kurbade silmadega kutsikale ei tohi hakata laualt maiuseid andma, muidu ta jääbki neid küsima!” lõpetas isa tähtsalt oma monoloogi.

Isa armastas teadusajakirju lugeda ning oskas iga asja kohta midagi rääkida. Lauasolijad ei hakanud temaga vaidlema ja lõid hambad ­järgmisesse kotletti. „Noh, Rasmus, mis sa oma kaua igatsetud sõbrale nimeks paned?” küsis Piia. „Teeks nii, et iga pereliige pakub nime ja kõige r­ ohkem hääli saanud variant võidab.” „Mul on nimi olemas – Flip!” vastas poiss. „Flip?” kordas isa, mõtles veidi ja lisas: „No selge siis. Meil on Flip.”

16

„Mida sa Flipiga homme ette võtad?” päris ema Rasmuselt, u ­ la­tades isale salatikaussi. „Ei, aitäh!” kostis isa. „Teaduslikult on tõestatud, et keskeale lähenevad meesterahvad peaksid rohkem salatit sööma,” teatas ema ja tõstis isa taldri­kule paraja portsu salatit. „Niisiis, Rasmus, mida huvitavat te teete?” „Igatahes minu tuppa ära Flippi lase,” pistis Piia vahele. „Ma ei taha, et ta mu riideid või kingi näriks.”

Rasmuse õde oli 15aastane ja välimus oli tema jaoks väga tähtis.

Ainult kass oli Piia tõeline usaldusalune ja tohtis üle viie minuti ­tüdruku toas viibida. Ülejäänud pereliikmetel sellist luba polnud.

Rasmus ignoreeris Piiat ja pöördus ema poole: „Ma tutvustan talle kõigepealt koduümbrust ja vaatan, kuidas koos jalutamine välja ­tuleb.” „Oh, mul oleks peaaegu ununenud,” hüüatas ema ja hüppas p ­ üsti.

Ta läks korraks esikusse ja tuli sealt tagasi erkrohelise jalutusrihmaga. „Palun, siin on väike kink uuele pereliikmele ja sulle kui tema pere­ mehele.” „Oi, aitäh, rihmale ma ei jõudnud veel mõeldagi,” oli Rasmus ­tänulik.

Kõik olid söömise lõpetanud, kuid Flip ei olnud oma krõbinate p ­ oole enam pilkugi heitnud. Tema tundlik nina nuuskis õhku ja silmad muutusid järjest kurvemaks, sel ajal kui saba ootusärevalt edasi-tagasi pendeldas. „Vaata kui osav teine,” ei saanud isa märkimata jätta. „Minu kord on täna nõusid pesta,” ringutas ta siis. „Eks ma võtan koeral kausi eest ära ja homme proovime uuesti.”

Teised siirdusid elutuppa ja isa jäi Flipiga kööki. „Kuule, väike paharet,” ütles isa Flipi ette maha kükitades. „Need krõbinad on suure toiteväärtusega ja just kutsikatele mõeldud. Nii head, et ka inimesed võiksid neid vabalt krõbistada.”

Isa pistis paar tükki prooviks suhu ja hakkas närima.

17

18