i hunt Kuve el e inimeonli
2
Kirjutanud
k i r e E l Pau Rummo Pildid t
einud K aido O le
3
t n u h Kuvi e el e n e m ini oli Jutte lastele
Kujundanud Andres Tali
Tekst © Paul-Eerik Rummo Pildid © Kaido Ole © Tammerraamat, 2019
ISBN 978-9949-690-00-8 Tallinna Raamatutrükikoda www.tammerraamat.ee
SISUKORD
Siil Liis ja teised siilid 11 Rebase teretamine 13 Kolme siili kaugusel 15 Karu teretamine 23 Kuidas maakera ümmarguseks sai 26 Hundi teretamine 30 Talveunest tulles 34 Jänese teretamine 39 Karl-Kalev ja Siil Liis 43 Siili teretamine 50 Laste kirju emadele 53 Tere, ema 55 Ema, vasta mulle ruttu 56 Täna, kui rohelist ootasin 56 Kui sa hakkad otsima 58 Mulle meeldivad 60 Ema, kui koju jõuad 62 Armas ema/isa 63 Lakkhundikese lood 65 Karu ja kolm tüdrukut 67 Lakkhundike ja Punamüts 74 7
Kolm hundikest 86 Konnanganna 94 Pรถialpoisike ja seitse Lumivalget 101 Roosiokas 112
8
SIIL LIIS JA TEISED SIILID
10
S I I L SIIL JATEISED SIILID 11
R E B A S E T E R E TA M I N E
S
ee on eeskätt siiliraamat. Mis aga ei tähenda, nagu poleks teisi loomi olemaski või nagu me nendest lugu ei peaks. Vähemalt tere ütleme ikka, kui kuskil mõnega kokku juhtume. Alustaks näiteks rebasest, vanast muinasjuttude kavalpeast. Tunnistan, et mõnes asjas olen ma väga laisk. Kui rebane mulle vastu tuleb, ei viitsi ma öelda päris nõnda: „Tere, rebane!” Seal keskel on ju kaks korda järjest „re”. „TeREREbane!” Kaks korda! On ju liiga palju? Keel läheb ju sõlme! Ja üldse, milleks korrutada? Teine „re” võiks ju olla hoopis „do” või „mi”! Kuidas ma siis ütlen, kui rebast näen? Ma ütlen: „Terebane!” Rõhu panen algusesse, niiviisi: „TErebane!” Minu arust kõlab väga hästi. Oleks nagu mõne Muinas-Eesti vanema nimi.
13
Teinekord jälle panen rõhu teisiti ja ütlen: „TeREbane!” Siis saab rebane kindlasti aru, et ma just temaga räägin. TErebane! TeREbane! TErebane! TeREbane! Nõnda teen mina. Mis va reinuvaderisse puutub, siis ega tema niikuinii vastu ei tereta. Tema ainult muigab kavalalt ja sörgib krabinal edasi, sabaga oma jälgi ära pühkides.
14
KO L M E S I I L I KAU G U S E L
M
AN TS
ets ja veel üks asi, mis metsa sees peidus, on Antsu ja Anni kodust kolme siili kaugusel. Et siis … kolme miili? Ei. Kolme siili. Siili?! Mismoodi palun? Kas siil on mõni kilomeeter või? Ei ole. Siil on siil. Aga kuula. • Antsu ja Anni kodumaja seisab ihuüksi keset lagedat välja, üsna linna lähedal. Siia pidi tulema terve asumijagu maju, aga midagi läks vussi. Valmis sai ainult Antsu ja Anni, õigemini nende vanemate maja. Elektrit ja kütet saavad nad tuulest ja päiksest, vesi tuleb nii sügavast puurkaevust, et selle teine ots on Austraalias. A NNI Austraalia põlismaalased lennutavad vahel nooltega ümber maakera kirju, milles pahandavad, et Antsu-Anni pere kulutab nende vett (neil kipub seal niigi liiga kuiv olema). Siis saadavad ema ja isa austraallastele lepituseks head Eesti juustu ja Muhu mustriga papusid ning lapsed imeilusaid enda joonistatud pilte. Tuleb veel öelda, et kaevutoru läheb otse läbi maakera tulise tuuma, mis ajab vee keema. Oma edasisel teel aga jahtub see jälle ära, nii et vesi, mis Antsude-Annide kraanist tuleb, on keedetud ja külm.
15
Isa ja ema käivad linnas tööl ja Ants linna lasteaias. Annikest, kes on veel päris väike, käib saja kilomeetri kaugusest metsakülast hoidmas üks saja-aastane tädi, kes põrutab kohale mootorrattaga otse üle jõgede ja mägede. Antsu ja Anni juures teeb ta endale külma keedetud veega üht vererõhku alandavat ürdijooki ja kiidab, kui hea see on. Aga kõigest sellest ja veel paljust muust võib rääkida mõnes teises raamatus, praegu on teemaks siilid. Siilid, keda on kolm. • Üks neist on peaaegu koduloom ja Ants on talle nimeks pannud Ando. Kui Annikese asemel oleks Antsule vend sündinud, oleks Ando nimi temale saanud. Sündis siiski õeke ja nimi jäi vabaks. Aga jälle kaldume teemast kõrvale, oeh! Niisiis, siil Ando. Keegi ei tea päris täpselt, kus Ando põhiliselt elab. Kuigi ümbruses ei ole teisi maju ega tänavaid, on Antsu-Anni vanemad teinud oma õue ümber korraliku tara. Kas Ando elab ja askeldab ainult seespool tara või käib ka kaugemal kondamas, pole täpselt teada. Igatahes on ta tihti silmist kadunud, varjub põõsastes või ehitusmaterjali virnas või ajab asju väljaspool. Isa ütleb, et ju ta ikkagi toiduotsinguil ringi rändab – see olevat siilide komme. Ants seda hästi ei usu, tema arvates on Andol pikemate matkade jaoks liiga lühikesed jalad. Pealegi oli Antsul kord õhtu hakul kannatust oma poolteist tundi sõbrakesel sabas käia, jälgides, kuidas see teeb aia sisemist äärt pidi nende elamisele peaaegu täisringi peale, hooti mõne teo ja vihmaussiga maiustades. Ei kippunud ta kuhugi kaugemale, vähemalt mitte seni, kuni Ants kutsuti magama ja vaatlus jäi pooleli.
16