marge pärnits þnneks oled mul sina
2
marge pärnits
Ăľnneks oled mul sina
4
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital Kujundanud Maarja Roosi ja Marge Pärnits Kriipsud ja kõrred vedanud Marge Pärnits Semikoolonid soovitanud Mari Tuuling © Marge Pärnits © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-94-8 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee
aasta sisu JAANUAR üle kõige ma tahaksin kirjutada mõtlesin täna olen oma su meelest kirjuta laul
10 11 12 13
VEEBRUAR pliiats on laual 15 lõunas on tuule lõhna 16 tee veel üks tee 17 vaata 18 kas tundsid 19 MÄRTS tuulekülm tundekülm hommik 21 öö tõi õuele külma 22 õhtuhämaras 23 APRILL ma sain kingiks ühe tunni oled sa kunagi mõõtnud aastat täna räägime sõber
25 26 27
MAI kogu aeg ajast kahe päevaga ees 29 isegi sellel päeval 30 kas sa tunned tänase õhtu lõhna 31 ah? 32 ma ei tea kas sa peaksid 33 kui mul on tunne 34 minu puudel elavad ainult tihased 35
6
JUUNI kõige ilusam kohtumine magus tunne veel selsamal õhtul ilma nimeta ühel päeval võid olla
37 38 39 40 41
JUULI ah et selline oled sa inimesed peaksid vihmaga koos sajan kirjutan iga päev peale tuhandeid pisaraid edasi ootame I ma ei kirjuta kui sind ei ole ega see vihm nii väga ei sajagi ootan sind sinu pärast on minu toosis suhkur mul on täna silmad kui olid sinul nädal nagu terve aasta
44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55
AUGUST patjadelt tõusevad lendu kui 57 kuhu me läheme edasi 58 tead mis mulle täna meenus 59 pool minu südamest 60 ärkasin 61 tahad ma parandan 62 SEPTEMBER kaotasin täna korraks kõik kui ma oleksin II ma ei kirjuta kui sind ei ole suudle mind huultele
64 65 66 67
OKTOOBER kui oleks võimalik valida koha peal keerutamise öö sel aastal esimest korda oled sa mõelnud et III kui ma üldse midagi kardan
69 70 71 72 73
NOVEMBER alailma ma unustan midagi ma ei taha midagi iga kord kui sa naeratad lugu jätkub täna oli meil korraks endi jaoks aega ma ei taha sulle kirjutada kuu oli täna nii ilus
75 76 77 78 79 80 81
DETSEMBER ilma sinuta pole siin põrmugi tore võibolla tõesti minu kapis on ühe pintsaku koht täna on taevas selline kuu ja ma arvan juba mitu päeva on mul tunne
83 84 85 86 87 88
JÄLLE JAANUAR minu uus mantra ma ei näe ühtegi põhjust arvan sa pole lugenud tulin naeratades soojani ja valguseni hoia meeles see hetk
90 91 92 93 94 95
8
Seisan poes kassasabas ja mõtlen, et rohkem kui pool purgitäit mett on alles, seega on kevad veel kaugel ees. Ma ei suuda kuidagi otsustada, kas jaanuar võiks mulle tänaval vastu tulles olla pigem paksu halli mantlisse mähkunud ilmetu mees või punaste karvaste kõrvaklappidega tüdruk, kes hoolimatult jalaga lund laiali loobib ja liivatamata tänaval libastudes pidurdava auto eest viimasel hetkel läbi lippab. Või on ta hoopis uudishimulik naabrinaine, kes on kodukitlile taskuservast rebenenud jopi peale tõmmanud ja seisab külma trotsides koridoriaknal, et teada saada, mis kell naabrimees läheb postkastist lehte tooma. Märkan, et minu ees seisab tuttava näoga vanem mees, kes mind nähes ütleb kassapidajale: „Näe, esimene klient. Aga mul ei lähe buss käima!“ Tunnen temas ära kohaliku bussi juhi ja uurin, kas on lootust, et buss siiski sõidab linna, ma võiksin natuke passida. Bussijuht arvab, et lootust on, ja suundub parklasse tuttava autojuhi käest abi otsima. Kõõlun bussi lähistel ja kuulen, kuidas bussijuht ja tema tuttav arutavad, et näe, ikka jah ei taha käima minna ja et kõik on sellepärast, et juhtmed on nagu Hiina ime. Samal hetkel astub poeuksest välja omaette valjusti kõnelev hiinlane, kes läheb auto juurde ja toob sealt suure kasti taarat. Buss siiski läheb käima. Sõidame bussijuhiga kahekesi linna ja ta räägib väikese murenoodiga vürtsitatud õrnusega hääles: „Ta on kogu aeg käima läinud, ei tea, mis nüüd täna hakkas. Kiusab mind lihtsalt, kiusab.“ Linna jõudes kõnnib mulle tänaval vastu veel üks hiinlane. Vaatab mind ja räägib valjusti omaette.
10
üle kõige ma tahaksin kirjutada ühest tavalisest päevast kuidas ma ärkasin ja mõtlesin sinule pesin silmi ja mõtlesin sinule läksin õue nägin harakat siis veel ühte tulin tagasi tuppa ja mõtlesin sinule sõitsin bussiga linna libisesin tänaval ei kukkunud kohtasin tuttavat tervitasin ja mõtlesin sinule aga see päev oli nii ebatavaline et ma lihtsalt ei saa kogu aeg mõelda 2301 2015
11
mõtlesin täna et kui ma oleksin järjehoidja siis ma elaksin mõne lasteraamatu vahel ma oleksin narmuline ja minu peal oleks moosiplekke aga ma hoiaksin alati järge 2501 2015
12
Marrele olen oma su meelest oled mu meeles oma sestap luba mul minna ringiga valesti panna koma teha häält mis on sobimatu võhivõõraste massis valada kohvile liig palju piima magusat kuhjata tassi jääda hiljaks rohkem kui pooltund eksida kirjas ja keeles oled mu meelest oma olen oma su meeles 2601 2015
13
kirjuta laul palun kirjuta minule laul pügatud kastani okstest kirjuta lihtsalt mahamagatud päevast pungade lehtede tuksest joonista pilt palun joonista minule pilt tuule ja vihma värvist saabuvast õhtust kevade igatsusvalust ojadest jõgedest järvist kirjuta kiri palun kirjuta minule kiri tuul kuidas painutas aeda tass kuidas kukkus võileib kuis valmis kas pole veider et meil pole kunagi aega 3101/0102 2015
14
Tihased laulavad mu akende taga aasta läbi, seega ei oska ma kuidagi eriliseks pidada seda päeva, mil nad hakkavad tooni võrra kõrgemalt ja kõvemini laulma. Aga ühel päeval veebruaris see juhtub ja pärast hakatakse rääkima, et kevad ei ole enam kaugel. Turuhoone kõige kaugema nurga kalapoe müüja käib juuksuris ja laseb endale lopsakad lokid pähe keerata; kaubamaja ostujuht, kes alatasa külmetab, tellib endale roosade lilledega suvekleidi ja käib seda kapis salaja silitamas; tänava kõige viimase maja koer tunneb, et ta tahab igal õhtul kell pool kümme minna õue ja uluda kuu poole. Kevad ei ole enam kaugel, kinnitavad reklaamid, mis ummistavad tänava kõikide majade postkastid. Kevad ei ole enam kaugel, kinnitab merevaigusilmne kass ja püüab kuuri alt järjekordse rumalavõitu hiire, kes on viimases hädas tulnud mulluseid kastaneid hambaga katsuma. Kevad ei ole enam kaugel, kinnitab proua, kes lörtsihallilt tänavalt sõbrale helistades ütleb: „Nu vot tak vot, pagoda sdes prekrasnaja, mõ v tsentre ... daa, otšen prekrasnaja!“ ja ei pane justkui tähelegi seda, et tema sukkadel on pori ning taevas on maadligi hall.
15
pliiats on laual aga ma ei kirjuta raamat on kapil aga ma ei loe sa oled mu mĂľtetes aga sa ei sega sa oled mu mĂľte 1102 2015
16
lõunas on tuule lõhna veel pole päriselt kevad kuskil sügaval jahedas peenras sibulad idanevad aia servas on lõigatud oksi põõsail paar päikeselaiku veel tuleb tuua sülega puid nühkida kätelt vaiku veel tuleb kaevata pliidi alt tuhka õied on poes vaid ja unes korraks saab juba avada aknaid mõtted kui hetkeks on suves lõunas on tuule lõhna mähin end tekkide sisse sinise kampsuni kaeluses lõhnaks kui valgeid nartsisse 1602 2015
17
kuule tee tee veel üks tee tuul õhutab pliidi all kaski laulma soojus voolab põrandale aknalauale pooleliolevale seinale tee kuule tee tee veel üks kohv tule istume kahekesi vaikime kuula tuul õhutab pliidi all kaski laulma soojus voolab kätele tee kuule tee mulle kuklale pai 1702 2015
18
vaata minu juurest ümber nurga sirguvad korstnad ja tornid kasvavad majad ja kuurid hauguvad koerad karjuvad märtsikassid ja just seal üle tee on üks porine rada vaata minu juurest ümber nurga ostetakse ja müüakse kustutatakse tuld puhutakse süsi hõõgvele isegi mängitakse kabet ja malet aga lilli ei istutata on liiga külm vaata minu juurest ümber nurga on need kellega sa ei taha kohtuda ja need kellest sa tunned puudust isegi need keda sa pole kohanud kümme aastat ja seal maas on üks nööp mille kaotas mu naaber aga vaata minu juures on rahu 2502 2015
19
kas tundsid õhtupäikeses lõhnasid lilled kas nägid tuul kandis kohale pabeririba on kirjas seal homsest sadama hakkab ja langeb tiba ja tiba ja seejärel tiba kas oskad vaadata kinnisilmi ja näha et hetk muutub pildiks ja salvestub killuna aega kas nägid seier on nihkunud ja meil on veel lõputud kümme minutit aega 2602 2015
20
Põõsaste ja puude pungad on hakanud kleepuma. Kaubamaja ees on juba kevadekuulutajatest kenad prouad pajutibudega oksi müümas ning mõned hõiguvad möödujatele lehvitades: „Kena kevadet teile!“ Istun Tallinna viivat täistunnibussi oodates bussijaama kohvikus ja mõtlen, et kui ma ostaksin nüüdsama hoopis lennupileti ja lendaksin kasvõi ainult tuhat kilomeetrit lõuna poole, näeksin seda, kuidas kleepuvatest pungadest on saanud lõhnavad õied, mille juures seisavad armunud paarid, kes pööritavad silmi ja ei märka midagi enda ümber toimuvast. Vaatavad ainiti teist paari silmi. Tean, et kui ma võtaksin kuuri alt ratta ja läheksin sõitma, siis esimese sõidu ärevus oleks nii suur, et ma kukuksin, aga ei saaks isegi haiget, vaid lõhuksin ainult roosade kinnaste peopesa ära, nii nagu ükskord varem ühel märtsikuul juhtus. Vaatan enda ümber istuvaid inimesi ja märkan üllatusega, et kõik kohvikulised vaikivad, kuid siis järsku teeb üks mees suu lahti, naeratab ja ütleb justkui iseendale kinnituseks: „Eks igaühel ole oma väike saladus.“ Kohvikulised vaikivad edasi ning mulle meenub, kuidas Ania ütles ükskord hommikul unisena ühes Wrocławi bussipeatuses istudes: „Kohv ei ärata mind. Mind äratab õnn!“