Ali ja Nino by Tammerraamat

Kurban Said ali ja Nino

Kurban Said Ali ja Nino T천lkinud Annely Pekkonen

Esimene peatИ" kk

„Euroopa põhja-, lõuna- ja läänerannikut uhub meri. Põhja-Jäämeri, Vahemeri ja Atlandi ookean on selle kontinendi looduslikeks piirideks. Euroopa idapiir jookseb läbi Vene impeeriumi, kulgeb mööda Uurali mägesid, poolitab Kaspia mere ja liigub edasi läbi Taga-Kaukaasia. Teadus ei ole veel oma viimast sõna öelnud, kas Kaukasuse mägede lõunapoolsed nõlvad kuuluvad samuti Euroopasse või mitte. Osa teadlasi väidab, et kuuluvad, teised aga on vastupidisel seisukohal, viidates regiooni asustavate rahvaste kultuurilisele mahajäämusele. Nii et teist endist, mu lapsed, sõltub, kas meie linnast saab edumeelse Euroopa osa või mahajäänud 5

Aasia provints!” Seda öelnud, naeratas vene gümnaasiumi uhkes mundris professor rahulolevalt. Meil, Bakuu tsaari-vene humanitaargümnaasiumi kolmanda klassi neljakümnel õpilasel, jäi teaduse suuruse ja meie õlule langenud vastutusekoorma tõttu lausa hing kinni. Istusime hiirvaikselt. Meie – see tähendab kolmkümmend moslemit, neli armeenlast, kaks poolakat, kolm sektanti ja üks venelane. Korraga tõstis käe viimases pingis istuv Mehmet Haydar. „Vabandage, härra professor, kuid me tahame Aasiasse jääda,” ütles ta. Klassis tõusis sumin. Mehmet Haydar oli juba teist aastat jäänud kolmandat klassi kordama, ja senikaua, kui Bakuu Aasiasse kuulus, oli enam kui tõenäoline, et Mehmet ei jõua selgi aastal õppimises edasi, sest vastavalt ministeeriumi ukaasile võisid Vene Keisririigi Aasia oblastite õppurid ühes ja samas klassis õppida nii kaua kui heaks arvasid. Professor Sanin hõõrus murelikult laupa. „Ah nõndaviisi! Tähendab teie, Mehmet Haydar, tahate siis Aasiasse jääda? Tulge õige tahvli ette! Ja öelge, kas te oskate oma soovi ka põhjendada?” Mehmet Haydar seisis seal, kõrvuni punane, ega mõistnud sõnagi lausuda. Kulm kipras, muigutas ta vaid suud ja pööritas oma juhmivõitu silmi. Need klassikaaslased, kes polnud moslemid, pidasid peenikest naeru. Tuli sekkuda. Seepärast tõstsin ma käe ja teatasin, et tahan samuti Aasiasse jääda. „Ali-khaan Širvanšir! Ka teie! No hüva, astuge ette!” Professor Sanin, needes endamisi kurja saatust, mis oli ta

Kaspia mere rannikule paisanud, köhatas närviliselt ja küsis vaikselt, lootusekübemega: „Aga kas teie põhjendaksite meile oma soovi?” „Jah! Ma tunnen end Aasias väga hästi.” „Nii-nii... Aga kas te olete kunagi viibinud mõnes Aasia kolkas nagu Teheran?” „Olen küll, möödunud suvel.” „Ahaa… Ja kas teil õnnestus seal näha Euroopa kultuuri suursaavutusi? Võtkem näituseks kas või sõiduauto?” „Õnnestus, kusjuures kõige suuremat. Kolmekümnele inimesele, võib-olla rohkemalegi. Need ei sõida mitte linna piires, vaid kurseerivad linnade vahel.” „Te räägite bussidest. Neid kasutatakse seepärast, et raudteid napib. See on mahajäämuse märk. Istuge, Širvanšir!” Nüüd oli saabunud hetk, mil võidutsesid moslemeist õpilased. Naasin oma pinki, saadetuna soosivaist pilkudest. Professor Sanin vaikis nõutult. Üheks tema ülesandeks oli kasvatada oma õpilastest tõelised eurooplased. „Aga kes teist on käinud näiteks Berliinis?” küsis ta äkki ootusärevalt. Kuid täiesti ilmselt ei olnud see päev professorile kordaminekute päev – sektant Maikov ajas käe püsti ja lausus, et päris väikesena oli ta Berliinis käinud, kuid praegu ei mäletavat ta midagi peale vaksali umbsuse, metroo kõrvulukustava müra ja seasingivõileiva, mille armas emake talle kaasa pani. Meie, kolmkümmend moslemit, solvusime sellise jutu peale südamepõhjani. Seyid Mustafa aga palus lausa luba

välja minna, sest tal hakkas ainuüksi sealiha mainimisest sees keerama. Sel viisil lõppes korrapealt ja igaveseks arutelu Bakuu kuuluvuse üle.

Helises vahetunnikell. Professor Sanin lahkus klassist ülima kergendustundega, ja kõik me, nelikümmend õpilast, tunglesime tema järel välja. See oli suur vaheaeg ja igaüks võis, vastavalt eelistusele, valida ühe kolmest lõbustusest: kas joosta õue ja kiskuda tüli kõrval asuva reaalgümnaasiumi õpilastega, selle pärast, et neil olid kuldsed nööbid ja hõbedased kokardid; rääkida üksteisega valjusti aserbaidžaani keeles, sest venelased seda keelt ei mõistnud, pealegi oli gümnaasiumis tundide ajal aserbaidžaani keeles rääkimine keelatud; ja lõpuks – võis silgata vastas asuvasse püha kuninganna Tamara tütarlastelütseumi. Mina valisin kolmanda variandi. Lütseumiõpilased jalutasid vormikleitides, helesinistes kui unistus, valged põlled ees, väärikalt mööda aeda. Teiste seas ka minu nõbu Aisha. Ta kõndis maailma kõige ilusama tüdruku Nino Kipiani käevangus. Mind nähes viipas Aisha mulle. Astusin ligi ja jutustasin geograafia tunnis aset leidnud vaidlusest. „Ali-khaan, sa oled loll,” ütles maailma kõige ilusam tüdruk nina kirtsutades. „Jumal tänatud, et oleme Euroopas. Aasias peaksin juba ammu tšadraa pähe tõmbama ja sa ei näeks kunagi mu nägu.” Olin põrmustatud. Bakuu vaieldav geograafi line kuuluvus oli mulle tõepoolest kinkinud maailma kõige ilusamate

silmade soosingu. Tujutuna otsustasin ülejäänud tundidest varvast visata ja läksin linna peale lonkima. Vaatasin kaameleid ja pärast seisin kaua rannaribal, mõtiskledes kurvalt Euroopast, Aasiast ja Nino Kipiani kaunitest silmadest. Äkki ilmus mu ette üks jõletu väljanägemisega kerjus. Viskasin talle mündi. Ta krahmas kohe mu käe, kavatsedes seda suudelda. Tõmbasin käe ehmunult ära. Hiljem, kahetsedes oma kalkust, otsisin hulkurit ligi kaks tundi, et siiski lubada tal mu kätt suudelda. Kartsin kangesti, et olin teda oma keeldumisega solvanud ning süümepiinad ei andnud mulle asu. Kuid kerjus oli kadunud nagu vits vette…

Sest ajast möödus viis aastat. Nende jooksul juhtus nii mõndagi: meie gümnaasiumi tuli uus direktor, kes üle kõige armastas mõnel meist natist kinni krabada ja kõvasti raputada. Gümnasistide ihuline nuhtlemine seevastu oli keelatud. Nendesamade viie aasta kestel tegi šariaadiõpetaja meile üksipulgi selgeks, kui suur on Allahi armulikkus, et ta lasi meil nimelt moslemitena ilma sündida. Klassi tuli juurde veel kaks armeenlast ja üks venelane. See-eest kaks moslemit lahkus gümnaasiumist. Üks neist abiellus kuueteistaastaselt, teine aga pussitati suvevaheajal verise kakluse käigus surnuks. Mina, Ali-khaan Širvanšir, käisin kolm korda Dagestanis, kaks korda väisasin Thbilisit, korra olin Kislovodskis ja korra külastasin üht oma onudest Iraanis. Ja veel oleksin äärepealt klassi kordama jäänud seetõttu, et ei mõistnud gerundiumil ja gerundiivil vahet teha. Isa läks tookord

mošeesse ja rääkis mullaga, kes selgitas talle oma teadmiste tasemel, et ladina keel, see on üldse üks suur segapundar. Rahul säärase seletusega, riputas isa kõik oma türgi, vene ja iraani ordenid rinda, ilmus gümnaasiumi direktori palge ette ja kinkis gümnaasiumile mingisuguse füüsikaseadme. Siitpeale võisin takistamatult ühest klassist teise üle minna. Nende aastate jooksul ilmusid gümnaasiumiseintele ka uued teadaanded, mis muuhulgas keelasid gümnaasiumi tulla laetud püstoliga. Ja lõpuks – nende aastate jooksul veeti linna telefoniliinid ja avati kaks uut kino, Nino Kipiani aga jäi endiselt maailma kõige ilusamaks tüdrukuks. Kuid peagi pidi kõik lõppema: eksamiteni oli jäänud napilt nädal, mina istusin oma toas ja mõtlesin sellest, kui tobe on õppida ladina keelt, elades ise Kaspia mere ääres. Minu tuba oli terve meie kahekorruselise maja peale kõige luksuslikum. Seintel rippusid võrratud Buhhaara, Esfahani ja Käšandani vaibad… Võhiku silm ei märka neis midagi erilist, kuid asjatundja jaoks on see lummav vaatepilt – nõtked peened mustrid kujutamas aedu ja järvekesi, metsi ja jõgesid, kogu looduse ilu, nii nagu see vaibameistri silme ees kangastus. Kusagil kaugetes steppides otsivad rändhõimude naised taimi: neist keedetakse värvi ja selle valmistamise saladust hoitakse aastasadu, pärandatakse põlvest põlve... Ühe tõelise kunstiteose loomisele kulub meistril vähemalt kümme aastat. Tema käe all sünnivad jahistseenid ja rüütliturniirid, vaibad, mille sümbolite ja vihjete põiming on arusaadav vaid pühendatuile – Firdousi värsirea või Saadi elutarga mõttega õilistatud šedöövrid.

Vaipade rohkuse tõttu tundus mu tuba pime. Lisaks vaipadele olid toas veel madal diivan, pärlmutriga inkrusteeritud lauake ja puhevil padjad. Ning kogu selles külluses vedelemas täiesti tarbetuid raamatuid, euroopa teaduste õpikuid: keemia, ladina keel, füüsika, trigonomeetria ja muud tobedused, välja mõeldud barbarite poolt, varjamaks oma rumalust. Lõin raamatu kinni ja lahkusin toast. Sammusin läbi kitsa veranda, läksin üles lamedale katusele ja silmitsesin oma maailma: vanalinna võimsad kindlusemüürid, kivisse tahutud araabiakeelsete kirjadega paleevaremed, kitsad tänavad ja õõtsuva kõnnakuga kaamelid, keda kangesti silitada tahaks. Siinsamas lähedal kõrgub massiivne ümar Neitsitorn, mille jalamil sagivad teenäitajad. Pisut eemal, Neitsitorni taga, laiub meri – tinakarva, salalik ja ääretu Kaspia meri. Taamal piki kallast laiub stepp – sünged kaljud, liivad ja kaameliastlad – maailma hunnituim maastik, rahulik ja häirimatu. Istusin katusel liikumatult. Mis mul asja võõraste linnade, võõraste katuste ja võõraste maastikega? Minu südame külge oli kasvanud see sile meri, tasane stepp ja mu jalge ees lebav iidne linn, ning isegi need lärmakalt askeldavad inimesed, kes tulid siia naftat otsima ja, rikastunud, sõitsid minema, sest nemad seda steppi ei armastanud. Teener tõi teed. Istusin katusel, jõin teed ja mõtlesin lõpueksameist. Muretsemiseks põhjust polnud. Isegi kui läbi põrun, maailm sellest kokku ei kuku. Lihtsalt meie mõisa talupojad ütleksid: „Talle meeldib nii kangesti õppida, et ei taha gümnaasiumist teps lahkuda.” Tegelikult mind isegi kurvastas, et olin peagi gümnaasiumi lõpetamas. Meil

oli elegantne, hõbedaste nööpide, pagunite ja kokardidega koolivorm. Erarõivais ma end nii mugavalt ei tundnudki. Ehkki, kaua mul erarõivaid kanda ei tuleks. Kõigest kuu aega... Siis sõidan Moskvasse Lazarevitši nimelisse Ida Keelte Instituuti – sellisele otsusele olin jõudnud ma ise –, ja olen venelastest palju edukam, sest tean juba maast-madalast seda, mida nemad alles tuupima hakkavad. Ja pealegi olid Lazarevitši-nimelise Instituudi tudengeil kõige kenamad mundrid: punased jakid kuldtikandis kraega, peen kullatud kinžall ja isegi pehmed kindad, mida neil nädalalõppudel kanda lubati. Inimene peab kandma vormirõivaid, muidu ei hakka venelased teda iial austama. Ja kui venelased mind ei austa, ei tule Nino mulle naiseks. Mina aga pean Ninoga abielluma, vaatamata sellele, et ta on kristlane! Grusiinlannad on maailma kõige ilusamad naised! Mul oli isegi plaan varuks, mida teha siis, kui Nino mulle ei ütleb. Siis võtan kampa mõned uljad poisid, viskan Nino kiirejalgse ratsu laudjale, ületan Iraani piiri ja viin Nino Teherani. Siis ometi peab ta mulle naiseks tulema, sest teist väljapääsu tal enam ei ole! Jah, siit, meie Bakuu maja katuselt heiastuv elu oli kerge ja ilus. Meie teener Kärim puudutas mind õlast: „On aeg!” Tõusin. Tõepoolest, on aeg. Nargini saare tipu taga horisondil paistis juba laev. Kui uskuda telegrammi, mille tõi kristlasest telegraafitöötaja, pidid sellel laeval saabuma minu onu, tema kolm naist ja teener. Minu kohuseks oli neile vastu minna. Lippasin ettevaatlikult trepiastmeist alla, istusin ettesõitnud faetoni ja võtsin suuna sadamale.

Minu onu oli tehtud mees. Nasreddin-šahhi armulikkuse tõttu sai ta aunimetuse Asad Adavleh ehk Impeeriumi Lõvi. Ja pöörduda tohtis tema poole vaid niimoodi! Onul, nagu ma juba ütlesin, oli kolm naist, palju teenreidümmardajaid, loss Teheranis ja suured mõisad Mazandaranis. Bakuusse sõitis ta oma noorima naise, kaheksateistaastase Zeynabi pärast, keda ta enim armastas, kuid kes paraku oli viljatu. Onu tahtis ilmtingimata Zeynabiga last saada. Seetõttu oli ta Zeynabi viinud juba Hamadani, kus stepis seisab punasest kivist tahutud maagiline lõvikuju, mille pilgul, vastavalt uskumustele, olevat tervendav jõud. Ammustel aegadel andsid padišahhid, kelle nimedki unustusehõlma vajunud, käsu tahuda see lõvi. Ja nüüd, juba palju sajandeid käivad naised selle kuju juures, puudutavad huultega tema võimsat suguorganit ja loodavad, et see toob neile emaduseõnne. Kuid isegi lõvi ei aidanud Zeynabi. Ei aidanud teda ka Karbala dervišite palvehelmed, Mašhadi tarkade loitsud ega Teherani kaardimooride ennustused. Siis tõigi onu Zeynabi Bakuusse, lootes lääne tohtrite abiga saavutada edu seal, kus idamaa targad olid jänni jäänud. Vaene onu! Ta pidi reisile kaasa võtma ka teised kaks naist, juba vanad ja mitte enam ihaldusväärsed. Niisugune oli islamiseadus: sul võib olla üks, kaks, kolm või isegi neli naist, kui sa vaid kohtled neid kõiki ühtemoodi. „Ühtemoodi kohtlema” tähendas seda, et kõigile tuli pakkuda sama, antud juhul sõitu Bakuusse. Kui aus olla, siis minusse see kõik ei puutunud. Naisteteema jäi alati saladuselooriga kaetuks. Viisakas inimene ei räägigi võõrastest naistest, ei päri nende järele ega saada

tervitusi. Naised elavad meeste varjus, ka siis, kui need mehed ise tunnevad end hästi vaid naiste tiiva all. Minu meelest on see õige ja arukas tava. Meil öeldakse: naise aru on kana aru. Ja nende järele, kel pole piisavalt oidu peas ja kes rumalusest võivad iseendale ja teistele kahju teha, tulebki ju valvata. Mis võiks veel loomulikum olla! Väike aurik randus sadamakai ääres. Karused laiaõlgsed madrused viskasid trapi alla. Reisijad kiirustasid kaldale: venelased, armeenlased, juudid – neil oli maaletulekuga selline rutt, nagu kartnuksid nad minutikski kauem laeva jääda. Onu ei paistnud veel kusagilt, tema oli üldse igasuguse kiirustamise vastu. „Rutt – see on saatana privileeg,” armastas ta öelda. Seepärast ilmus impeeriumi lõvi kiitsakas kuju tekile alles siis, kui viimane reisija oli juba kaldale läinud. Onul oli seljas siidkraega kuub, peas väike karusnahkne müts ja jalas tuhvlid. Tema habe ja küüned olid hennaga värvitud, väljendamaks sel moel austust imaam Husainile, kes tuhat aastat tagasi oli õige usu eest verd valanud. Onu nägi kurnatud välja: tema samm oli raske ning pisikeste silmade pilk väsinud. Talle järgnes kolm elevil ja sehkendavat, pealaest jalatallani tšadraasse mähkunud kuju – tema naised. Edasi tulid eunuhhid, tema ekstsellentsi au kaitsjad – üks õpetlase näoga ja kuivetu nagu sisalik, teine lüheldast kasvu, tüse ja upsakas. Onu tuli aeglaselt trapist alla. Ma embasin teda ja suudlesin lugupidavalt ta vasakut õlga, ehkki tänaval võinuks selle rituaali vabalt ära jätta. Naiste poole ma isegi ei vaadanud. Meie onuga istusime faetoni, naised ja teenrid aga mahutasid end meie taga olevasse kinnisesse ekipaaži. Vaatepilt oli nii

imposantne, et ma käskisin kutsaril teelt kõrvale pöörata ja viia meid kohale hoopis bulvari kaudu. Nähku kogu linn, milline varakas onu mul on! Silmasin Ninod. Ta seisis bulvaril, silmitsedes mind muigvelsui. Onu silitas väärikalt habet. „Nooh, mis linnas kuulukse?” küsis ta. Teadsin, mida minult oodati. Uudiste pajatamisel tuli alustada teisejärgulistest teemadest ning liikuda tasapisi peamise juurde. „Ei midagi erilist,” vastasin. „Dadaš-bei tappis möödunud nädalal Ahundzadä, kes julges linnas oma nägu näidata pärast seda, kui ta kaheksa aastat tagasi röövis Dadaš-bei naise. Praegu otsib politsei teda taga, kuid tulutult, ehkki kogu linn teab, et ta varjab end Märdäkanis. Targad mehed on Dadaš-bei teguviisi heaks kiitnud.” Onu noogutas pead. „Mis veel uudist?” „Ah, ei midagi erilist… Venelased leidsid Bibi-Heybätis palju naftat. Nobel täitis osa merd ära ja tõi linna ühe saksa masina, et sellega naftat ammutada.” Onu oli väga imestunud. „Oo Allah, Allah!” pomises ta murelikult ja pigistas huuled kokku. „Kodus on meil kõik korras ning kui jumal annab, lõpetan järgmisel nädalal kooli.” Niimoodi lobisesin terve tee, vanamees aga kuulas mind tähelepanelikult. Ja juba päris maja juures langetasin pilgu, pillates justkui muuseas: „Bakuusse tuli üks kuulus vene tohter. Räägitakse, et olevat väga tark. Vaatab sulle otsa ja kohe on su elulugu tal justkui peo peal, ning pärast räägib su tuleviku ka veel ette.”

Ükski lihas ei liikunud onu igavleval näol. Ta küsis vaid ükskõikselt tohtri nime järele. Sain aru, et olin tabanud otse kümnesse. See ongi see, mida meil nimetatakse kombekaks käitumiseks ja õilsaks kasvatuseks.

Teine peatИ” kk

Isa, onu ja mina seadsime end kolmekesi mugavalt istuma meie maja lamekatusel, mille madal rinnatis kaitses meid tuule eest. Oli väga palav. Katusele olid laotatud pehmed erksavärvilised karabahhi vaibad, millel istusime türklaste moodi rätsepaistes. Linale meie ette olid asetatud hõrgud idamaised road – küpsetatud liha, pilaff kana ja rosinatega, meekoogid ja suhkrustatud puuviljad. Jälgides oma isa ja onu söömas, vaimustas mind nende liigutuste aristokraatlik peenus. Hoides vasakut kätt liikumatult, rebisid nad vaid sõrmedega tükikese lavašši, haarasid sellega lihatüki, keerasid liha selle sisse ja pistsid suhu. 19

Seejärel torkas onu aeglaselt kolm sõrme rammusasse aromaatsesse pilaffi, surus riisi tihkeks tombuks ja pistis liha järel suhu, kuid nii osavalt, et ükski riisitera ei pudenenud. Jumala eest, venelased kiitlevad ilmaasjata oma oskusega süüa noa ja kahvliga! Iga loll võib selle kunsti kuu ajaga selgeks saada. Ka mina ise käin noa ja kahvliga osavalt ümber ja oskan eurooplastega ühes lauas süüa, kuid oma kaheksateistkümne eluaasta jooksul polnud mul õnnestunud õppida sööma nii elegantselt, nagu seda tegid isa ja onu. Kolme sõrme abil võisid nad süüa ükspuha millist idamaist rooga. Nino nimetab meie söömismaneeri barbaarseks. Kipianide majas süüakse alati eurooplaste moodi, laua taga. Meie seevastu istusime laua taha vaid siis, kui meil venelased külas käisid. Nino püüdis iga kord õudusega ette kujutada, kuidas ma vaibal istudes kätega söön. Seejuures oli ta unustanud, et tema lihane isa sai samuti esimest korda kahvli kätte alles kahekümneselt… Pidusöök lõppes. Me pesime käed ning onu luges lühikese palve. Teenrid viisid mustad nõud ja liuad ära ning tõid väikestes klaasides kanget teed. Ja nagu peale rikkalikku sööki kombeks, hakkas onu maast ja ilmast pajatama. Isa rääkis üsna vähe. Mis minusse puutub, siis minul ei olnud üldse mingit õigust nende jutu sekka sõna poetada. See polnuks kombekas käitumine. Rääkis ainult onu ja peamiselt suure Nasreddin-šahhi valitsemisajast ja õukonnast, kus temal endal oli kahtlemata olnud kõrge, kuid mulle veel mitte päris arusaadav positsioon.

„Kolmkümmend aastat nautisin ma šahhi soosingut. Kolm korda võttis Tema Majesteet mu väljamaasõitudele kaasa, kus mul oli võimalus tundma õppida gjauride maailma. Me käisime keisrite ja kuningate õukondades, kohtusime meie aja silmapaistvaimate kristlastega… Veider on nende eluviis ja veel kõige veidram nende suhtumine naistesse. Euroopa naised, isegi kroonitud peade abikaasad, käivad õukonnas ringi peaaegu paljalt ja keegi ei tee teist nägugi. Emb-kumb, kas kristlased ei ole õiged mehed või on siin mingi muu konks... Samal ajal aga võib neid gjaure mingi täiesti tühine asi endast välja viia. Ükskord kutsuti Tema Majesteet Vene keisri juurde dineele. Tema kõrval istus keisrinna. Tema Majesteedi, šahhide šahhi taldrikul lebas hõrk kanatükk. Talle omase galantsusega võttis šahh parema käe kolme sõrmega selle praetüki ja asetas keisrinna taldrikule. Too kahvatas, ehmus ja oleks äärepealt minestusse langenud... Ja veel – hiljem saime teada, et paljud õukondlased ja vürstid on oma keisri lahkuse ja armulikkuse tõttu täiesti rikutud. Euroopa mehed oma naistest lugu ei pea ja nendega kombekohaselt ümber käia ei oska – panevad oma naiste poolpaljad kehad terve ilma ees väljanäitusele!... Pärast dineed prantsuse saadik lausa embas keisrinnat ja keerutas temaga mingi hirmsa muusika saatel saalis ringi. Keiser ja tema kindralid aga vaatasid rahumeeli pealt ning kellelegi ei tulnud pähegi oma valitsejanna au kaitsta… Berliinis näiteks sattusin mingisse veidrasse teatrisse. Seda nimetatakse seal ooperiks. Laval laulis üks jubeda häälega tüse daam. Etendus ise kandis nime „Aafriklanna”. Tema

Originaali tiitel: Kurban Said Ali und Nino E.P. Tal & Co. Werlag 1937 Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Mae Taal © Leela Ehrenfels Avaldatud The Overlook Press’i loal. The Owerlook Press, Peter Mayer Publishers, Inc. Tõlge eesti keelde © Annely Pekkonen ja Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-52-9 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee