Meie Jõulud

M AT T H I A S J O H A N N EISEN

MEIE JÕULUD

3

SISUKORD

6 8 16 24 36 44 52 62 78 96 108 116 146 164 170 176 180 184 188 194 200 206 208 212 216 224

Saateks Jõulu nimi ja pikkus Kristuse sünniaeg ja selle kindlaksmääramine Toomapäev ja jõulu ootus Jõuluimed Surnud kodus ja kirikus Kurjad vaimud ja ristid Õled Jõulupuu Tuled Rahu Toidud ja söömine Õlu Üldisi jõulukombeid. Puhastamine ja ehtimine Kirikusse sõit ja kodune hardus Jõulutaiad – saagi edendajad Lauaalune Ahi ja kolle Pühkmed Magamine Riided, jalatsid, juuksed Vanne Sool Tervise ja majanduse edendamine Erilisi kombeid Järgmised jõulupäevad

SAATEKS

Jõulukombed annavad meile pildi vanade eestlaste usu- ja komblusmaailmast. Ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui just jõuludest; mitmed neist kommetest korduvad muilgi pühil.

Võrreldes meie jõulukombeid naaberrahvaste kommetega, saame aru, kui palju meil on teistega ühist. Iga kord ei ole kerge aru saada, kui paljusid vanu jõulukombeid veel meie päevil peetakse; kommete üleskirjutajad on neid mõnikord mineviku mälestustena üles märkinud, mõnikord aga meie ajale omistanud.

Laialt esinevatele kommetele ei ole nende päritolupaika juurde lisatud, küll aga vähem tuntuile. Neid kombeid tuntakse küll tihti ka kaugemal, kui teoses mainitud kihelkonnas, aga jõulukommete mittesüstemaatilise korjamise pärast saab nimetada üksnes seda kohta, kust komme kirja on pandud.

Mõnikord on komme küll mitmest kohast üles kirjutatud, aga kuna kõigi nende nimetamine oleks üleliigne ja muidugi suurendaks teost, on need märkimata jäetud. Tihti puudub kommete juures päritolu lihtsalt seepärast, et see ei ole teada.

Teoses ei ole piirdutud ainult „päris jõuludega”, vaid jõule on kirjeldatud nende laiemas mõistes, toomapäevast nuudipäevani. Üldiselt olen püüdnud kombeid niipalju üles tähendada, kui neid minu korjandustes, Eesti Rahvaluule Arhiivis ja kirjanduses leidub.

7

JÕULU NIMI JA PIKKUS

Jõulud ja jaanipäev on põhjamaa rahvaste suuremaid pühi; suurem neist kahest ometi esimene, juba sellegi pärast, et ta pühitsemine on palju pikem kui teisel. Soomlanegi tunnistab jõulu nii-ütelda pühade peremeheks, väites, et „joulu jaloin juhlista”. Jõul on meie päevil kristlik püha Õnnistegija sündimise mälestuseks, kuid ta iga ulatub Kristuse sünniaastast kaugemalegi: juba põhjamaa paganad pidasid jõule veel enne, kui Kristus oli sündinud. Kristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristliku jõuluga. Kristuse sünnipäev omandab lisaks paganate pühale nimele ka paljud paganliku jõulupüha kombed, mis on säilinud meie päevini.

Jõul kuulub seega paganlike põhjamaa rahvaste pühade, mitte eesti vanade pühade hulka. Juba nimi „jõul” ei põlvne eesti keelest, vaid see on eestlastel ühine soomlaste ja Skandinaavia rahvastega. Soomlased ütlevad selle kohta joulu, Skandinaavia rahvad aga jul. Sõna leidub isegi inglise keeles, Yule, vanemal kujul geol. Nüüdses inglise keeles kannab jõul nime Christmas. Paljud keeled tuletavad pühade nimega Kristuse sündi meelde, näiteks venelaste Рождество, mis tähendab sündimist; prantslaste noël, ladina tüvest natale, mis tähendab sünnipäeva; sakslastel Weinachten, mis tähendab püha ööd.

Sõna „jõul” algupärast tähendust on kaua otsitud, ilma et seda leitud oleks. Vanemal ajal tuletati see esmalt sõnast Julius (nimest Julius Caesar), siis sõnast hjul, mis tähendab ratast.

Ratta tähenduse kohta seletati, et päikeseratas hakkab peale jõuluaegsest pööripäeva teist teed käima. Sellest seletusest loobuti aga juba mõne aja eest, kuna see oli liiga otsitud.

Jung teab, et norralased austanud valgusejumalat Juuli. Ometi ei leia see jumal norra mütoloogias alust. On küll tõsi, et norralased ja muudki skandinaavlased jõulu ajal püha pidasid,

9

aga nad ei pidanud seda jumal Juuli auks, vaid see püha ise kandis jul’i nime. Mis põhjusel skandinaavlased seda püha jul’iks nimetasid, seda ei ole tänini suudetud lõplikult kindlaks määrata.

Mõned õpetlased on tuletanud jõulu ladinakeelsest sõnast joculus, mis tähendab nalja, kuid ka see seletus ei taba naelapea pihta; pealegi puudub Rooma rahva naabrite keeltes sellekohase sõna tarvitamine jõulu jaoks. Kuigi me jõulu algupärast tähendust ei tunne, jääb niipalju kindlaks, et Skandinaavia keeltes on sõna jul tähendanud mingisugust talvist, Feilbergi arvates rõõmsat püha.

Pärnu pool nimetatakse jõulu nalja ja rõõmu pühaks, mil üks püüab teist naljategemisega üle trumbata. Oletatakse, et soomlased ja eestlased laenasid selle sõna juba enne viikingiaega skandinaavlastelt.

Jõulu nimi on seega Skandinaaviast laenatud, aga kas ka sisu, on juba iseküsimus. Vanad eestlasedki pühitsesid kesktalvel mingisugust püha; aga missugust ja mismoodi, sellest ei tea kõnelda ükski ajaraamat. Tõsiasjaks jääb, et meie esivanemad võtsid koos jõulu nimega üle ka osad skandinaavlaste jõulupühitsemise kombed, sest paljud meie jõulukombed langevad ühte nende omadega. Osad jõulukombed olid kas enne jõuludega tutvumist juba välja kujunenud või kui esivanematel tõesti sel ajal puudus oma püha, arenesid alles pärast skandinaavlaste jõulu vastuvõtmist.

Varasemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse täiesti kaotanud, pigem paistab, nagu oleks pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud.

10

Pigemini võiks jaanipäeva päikesepühaks nimetada. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul.

Pimedus kaob valguse eest isegi öösel, eriti põhjamaades, kus öö oma iseloomu täiesti kaotab.

Ka jaanipäeva algus ulatub tagasi paganusse, ometi ei ole see arenenud nii pikaks peoks kui jõul. Suvine aeg on tööaeg, sel puhul ei või aega raisata – iga tund kaalub kulda. Talv takistab väljas tööd tegemast ehk võimaldab teha väga vähe; talv sunnib inimesi toas aega veetma, elama suvisest saagist ning annab mahti pikemalt pidutseda. Vanade rahvaste jõulud ei kestnud nii lühikest aega kui meie päevil. Vanal ajal algasid jõulud juba toomapäevaga, mida peeti jõululaupäevaks, see päev helistas sisse pühad. Jõulud ise kestsid nuudipäevani, nii et ka uusaasta, kolmekuningapäev ja nendevaheline aeg moodustasid jõulupühad. Soome rahvasõna määrab jõuluaega järgmiselt: „Hyvä Tuomas joulun tuopi, hyvä Nuutti pojes viepi.” Teisal Soomes arvatakse jõuluaega ometi palju pikemaks, nimelt kahe kuu pikkuseks: Kristuse tulemise pühast küünlapäevani (Kotiseutu 1914, nr 12). Vanad sakslased määrasid jõulude alguse nigulapäevale, 6. detsembrile, lõpu aga kolmekuningapäevale.

Aja jooksul kujunesid uusaasta ja kolmekuningapäev rohkem omaette pühadeks, aga rahvasuus säilitasid nad jõulu nime edasi: uusaastat kutsuti uueks jõuluks, kolmekuningapäeva aga kolmandaks jõuluks, ka jõulusabaks.

Pärisjõulude ehk vanade jõulude ajaks arvati Eestis päevi jõululaupäevast uusaasta laupäevani, uute jõulude aega aga uusaastast kolmekuningapäevani, ka nuudipäevani.

11

12

Eestis nimetatakse jõulu ka talviste- või talistepühadeks, muidugi sellepärast, et need pühad talve peale langevad. See nimi on vastukohaks suviste- ehk nelipühadele. Setumaal on talvistepühadest tehtud talsipüha. Viimast nime tarvitatakse seal rohkesti. Talsipüha kuulub setudel õnnelike päevade hulka. Aga mitte ainult Setumaal ei tunta talsipüha, vaid ka Setumaa lähedastes naaberkihelkondades, nagu Räpinas, Vastseliinas, Rõuges jne. Seal kandis on seega pühade vana eestipärane nimi säilinud. Eesti lõunanaabrid nimetavad pühi samuti talvisteks: ziemas svētki.

Muistsete eestlaste kodanlikud jõulud ületasid kaugelt kirikujõulude pikkuse.

Hiiumaal ei lepita kuupikkuste jõuludega, vaid nende kestust pikendatakse umbes kolme kuuni, nagu sellekohane Käinast üleskirjutatud salm määrab: Andrus aus-mees annab Jõulud, Toomas toores mees toob Jõulud, Peeter pitk mees peab Jõulud.

Andruse päini antaks Jõulud, Tooma päini toodaks Jõulud, Peetri päini peedaks Jõulud, Vastla päini viidaks Jõulud.

13

Hiiumaal algavad jõulud seega andresepäeval ja lõppevad vastlapäeval. Saaremaal peeti jõulu viimaseks pühaks küünlapäeva; aega küünlapäevani kutsuti pühade vaheks. Jõulu mõiste sulab siin ligikaudu ühte talvise aja mõistega. Muidugi kõneldakse igapäevases elus jõulukuust ega väljendata pühade nii pikka kestust ega pühitsemist.

Jõulust peale arvasid esivanemad aega nii:

14

Kuus kukke küünlapäevani, mil kukele süüa ei antud.

Seitse sikku maarjapäevani, mil siga ennast ise pidi toitma.

Kaheksa karjalasku, mil kari metsa lasti.

Kümme kündi, mil künd pidi algama.

Teisal lisatakse veel juurde: üksteist jürini.

Ka meie kirik pühitseb jõulu eelaega. Kirikukellad teretavad jõulusid juba kas novembri lõpul või detsembri esimestel päevadel esimese advendi, Kristuse tulemise pühaga, millele järgnevad veel kolm adventi, mis kõik valmistavad ette jõulude tulekut. Seega kestavad ka kiriklikud jõulud koguulatuses enam kui kuu aega.

Esimesel kristluse ajal pühitseti jõulupühi kogu nädal, hiljem lühendati püha neljale päevale. Rootsi kuningas arvas jõulu kolmanda ja neljanda päeva pühitsemist asjatuks, määrates 4. oktoobril 1772. aastal pühitsemiseks ainult kaks päeva.

Rootsist juba lahutatud Eestit see seadus ei riivanud ja hiljem võttis meiegi kirik selle omaks. Kirikuseadus kirjutas 1832. aastal ette jõuluajal ainult kahel päeval jumalateenistuse pidamise. Kohati on teistes riikides jõulud üheks päevaks lühendatud, Venemaal koguni kaotatud. Meie talurahvas on paiguti ikka veel kolmest jõulupäevast kinni pidanud, kuigi kolmanda päeva pühitsemine üha enam poolpüha kuju omandab. Eesti riigivalitsus on ametlikult kolm päeva jõulunormiks määranud.

15

KRISTUSE SÜNNIAEG JA SELLE KINDLAKSMÄÄRAMINE

Jõulu pühitseme Kristuse sündimise mälestuseks. Kristlik kogudus ei tahtnud esimesel ajal Kristuse sünnipäeva pühitsemisest midagi teada. Origines viitas kolmandal sajandil sellele, et piiblis ükski jumalakartlik, vaga isik sünnipäeva ei pühitse; ainult jumalakartmatust vaaraost ja Herodesest kirjutatakse, et nad pühitsenud sünnipäeva. Sama aastasaja lõpupoolel pilkab Arnobius paganlikku kommet pühitseda jumalate sünnipäeva, justkui jumalad sünniksid. Kõigiti arvas kristlus esimesel ajal Jeesuse sünnipäeva pühitsemise asjatuks ega püüdnudki kindlaks teha, missugusel kuul see olnud oli. Püüd päeva kindlaks määrata langes alles hilisemale ajale. Karja viibimine öisel karjamaal ei tunnista iseenesest veel, et see just talvel juhtus. Suurem hulk hilisemaid Jeesuse sünnipäeva määrajaid jõudis otsusele, et see tuleb paigutada kevadele; selleks kuupäevaks arvati nii 28. märts, 19. või 20. aprill, 20. või 21. mai, siis jälle 2. aprill, aga ka 8. ja 18. november. Gnoosise lahkusk määrab Jeesuse ilmumise 6. jaanuarile, mis ühtlasi ka sünnipäeva ning ristimispäeva ilme omandas. Ka arvati, et sel päeval sündis Kaana ime, mil kolm kuningat teda kummardasid.

Rooma piiskop pühitses aastal 353 Jeesuse sünnipäeva veel 6. jaanuaril, aga järgmisel aastal juba 25. detsembril. Sama aasta lõpus tegi piiskop Liberius korralduse tähistamaks Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril ja korralduse kolmekuningapäeva pühitsemise korra kohta, mida alates 354. aastast 6. jaanuaril tähistama hakati. Jõulupüha hakati seega esimest korda Roomas pühitsema 25. detsembril aastal 354 ja sellest aastast peale on 25. detsember jäänud Roomas Jeesuse sünnipäeva pühitsemise päevaks. Sealt on see aegamööda kaugemale kogudustesse levinud. Mitu aastat pühitses idamaa sünnipäevana edasi 6. jaanuari.

17

Keegi vana kirjanik seletab, miks idamaa läänemaaga Kristuse sünnipäeva asjus hõlpsamalt kokku leppis: paganad pühitsesid 25. detsembril päikese sünnipäeva ja süütasid püha auks tulesid põlema. Sellest peost lubasid nad ka kristlastel osa võtta. Märgates, et paganate pidu tõmbas kristlasigi enese poole, määrasid kirikuõpetajad 25. detsembri edaspidiseks sünnipäevaks, 6. jaanuari aga ilmutamispäevaks. Sünnipäev muutus ühtlasi uusaasta alguseks Rooma paganate 1. märtsi asemel.

Jõulu määramist 25. detsembrile on seega palju mõjutanud paganad. Kristluse esindajad püüavad alati oma õpetust teha paganatele suupäraseks, kristlust paganusega võimalikult palju ühendades. Idamaal valitses Mithra usund, mis pani palju rõhku päikesekultusele. Rooma riigis oli keisrite ajal päevakorral päikese (sol invictus), õieti päikesejumala teenistus.

Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad jälle pikenema hakkavad ja päike ise kõrgemale taevasse kerkib. Ühes vanas Egiptuse ürikus, mis pärineb umbes 200. aastast pKr, öeldakse 25. detsembri kohta „päikese sünnipäev, valgus kasvab.” Igatahes pühitseti seda päikese sünnipäeva suurelt, eriti Roomas.

18

Seda, mida tähendas paganatele võitmatu päikesejumal, tähendas veel palju suuremal mõõdul kristlastele Kristus, kes oli võitnud võitmatu jumala ja maksma pannud oma riigi ja valitsuse. Kristlus sai riigiusuks ja enne rahasid ehtinud päikesejumala kuju kadus nüüd rahadelt. Kristus ise asus tõsise päikesejumalana valgustama ja elustama kogu maailma.

Ja esimene ristikogudus ise tähendas Kristuse kohta: „Aga teile, kes te mu nime kardate, peab õiguse päike tõusma ja parandamine tema tiibade all.” See päike on tõusnud jõuluööl ja valgustab nüüd maailma. Leo Suur mõistab hukka nende seletuse, kes ei taha päeva tähtsust seletada Kristuse sündimise, vaid päikese tõusuga.

Lähtudes seisukohast, et Kristus on elu valgus ja elu päike, tähtsam taevapäikesest, ja võttes arvesse, et ei tunta õiget Jeesuse sünnipäeva, ei leidnud kristlik kirik takistusi ühte sulatada päikese ja Jeesuse sünnipäeva, st Jeesuse sünnipäeva pühitseda 25. detsembril. Igatahes on päikese sünnipäeva pühitsemine palju vanem kui Jeesuse sünnipäeva pühitsemine.

Kuna päikese sünnipäeva pidulikult pühitseti ja päikese ja Jeesuse sünnipäev ühte sulatati, omandas viimanegi sünnipäev pidulikkuse ilme. Põhjamaadele ei ole idamaa päikese sünnipäev iialgi otsest mõju avaldanud, ehkki mõne korra on katsutud jõulu teha valguse uuestisünni pühaks. Ainult selles mõttes võiks päike tulla küsimuse alla, et pärast talvist pööripäeva ollakse teadlikud valguse kasvamisest, kuigi päikese võimus esiotsa palju silma ei torka. Kirik seletab, et samuti nagu pööripäevajärgne päike, ei avalda jõululaps Jeesus alguses veel erilist võimu, aga hiljem saab ta ometi elu valguseks, andes nagu päike suvel loodusele elu ja edu.

Kuidas ka päikeselt seletust otsitakse, jääb ometi kindlaks, et põhjamaades on paganlik jõul omalt poolt Jeesuse sünnipäevale nagu pitseri peale vajutanud.

19

20

Vanad roomlased tähistasid meie laiemalt mõistetud jõuluajal kaht püha: saturnaale 17. detsembril ja kalende 1. jaanuaril.

Mõlemad pühad oma kommetega jätsid mõningasi jälgi kristlike jõulude kommetesse, olgugi et iga rahva seas jõulukombed omaviisi arenesid ja põhjamaades sulasid endised paganlikud pühadekombed ühte kristlike kommetega.

Saturnaale peeti Saturnuse auks, kellelt loodeti kuldsete aegade tagasitulekut.

Saturnaalid määras keiser Augustus kolme päeva pikkuseks, Caligula pikendas neid veel paari päeva võrra. Saturnaalid meenutavad meie jõulu. Söödi, joodi, lõbutseti, mängiti mänge ja saadeti üksteisele kingitusi. Vahe orjade ja vabade vahel kadus ning orjad said nautida rohket vabadust. Ori kandis peremehe rõivaid ja vaba mehe märki – kübarat.

Enam jälgi on jätnud meie jõuluaegseisse kommetesse kalendide pidu. Alguses nimetati Rooma riigis iga kuu esimest päeva kalendiks. Kui 153. aastal eKr määrati uusaasta 1. jaanuarile, omandas see päev erilise tähtsuse. Majasid ehiti lehise ja okstega, sooviti õnne, anti kingitusi. Juba vanade roomlaste arvates määras aasta esimene päev kogu aasta iseloomu. Kas või silmapilguks püüti 1. jaanuaril tegutseda nii, kuidas seda sooviti aasta jooksul teha. Eriti kogus roomlastel hoogu uueks aastaks ennustamine. Niisugune ennustamine on Euroopas levinud igale poole ja seda tuntakse ja tehakse rohkesti ka Eestis jõulu- ja vanaaastaõhtul. Peale muu olid päevakorral maskeraadid. Lühidalt võib öelda, et vanade roomlaste saturnaalid ja kalendid on mõjutanud kristliku jõuluaja kombeid.

Rooma astroloogide arvamised ja vanad traditsioonid levisid laialdaselt.

21

Esmatrükk: Matthias Johann Eisen „Meie jõulud” 1931

Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Moonika Kuusk Postkaardid Aivo Aia kogust © Tammerraamat, 2013 ISBN 978-9949-526-12-3 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee