Hallaaegade algus

Hallaaegade algus

Ruta Sepetys

Hallaaegade algus R O M A A N

Inglise keelest t천lkinud Karin Suursalu

Originaali tiitel: Between Shades of Gray Ruta Sepetys Philomel Books, Penguin Group (USA) Inc 375 Hudson Street New York, NY 10014, USA

Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Inglise keelest tõlkinud © Karin Suursalu ja Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-18-5 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Kõik õigused kaitstud, sealhulgas õigus kopeerida sisu täielikult või osaliselt mis tahes vormis.

See väljaanne avaldatakse kokkuleppel kirjastusega Philomel Books (Penguin Young Readers Group, Penguin Group USA Inc).

Jonas Šepetyse mälestuseks

V argad ja prostituudid

1 Mind võeti kinni öösärgi väel.

Kui järele mõelda, siis hoiatusmärke ju oli: kaminas põletati perekonnafotosid, ema õmbles hilisõhtul hõbedat ja väärisehteid mantlivoodri vahele, isa ei tulnud töölt koju. Mu noorem vend Jonas aina küsis ja päris. Mina küsisin ja pärisin ka, aga võib-olla ei tahtnud ma märkidest aru saada. Alles hiljem taipasin, et ema ja isa kavatsesid põgeneda. Me ei põgenenud.

Meid võeti kinni.

14. juuni 1941. aasta. Olin öösärgi selga pannud ja istunud kirjutuslaua äärde onutütar Joanale kirja kirjutama. Lõin lahti uhiuue vandlikarva kirjaploki ning sule- ja pliiatsikarbi, mille onunaine oli mulle viieteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Õhtutuuleke heljus kirjutuslaua kohal olevast lahtisest aknast sisse ja tantsitas kardinaid. Tundsin, kuidas lõhnavad piibelehed, mille olime emaga kaks aastat tagasi istutanud. Tere, Joana.

See polnud koputus. See oli äge prõmmimine, mis pani mu võpatama.

Rusikad tagusid meie uksele. Keegi ei liigutanud end. Tõusin laua tagant ja piilusin koridori. Ema surus end vastu seina, nägu Leedu kaardi poole, silmad kinni, näol enneolematu äng. Ta palvetas.

9

“Ema,” sõnas Jonas, kellest paistis ukseprao vahelt vaid üks silm, “kas teed ukse lahti? Muidu murravad nad selle vist maha.”

Ema pööras pead, nägi Jonast ja mind oma tubadest välja vaatamas.

Ta naeratas vägisi. “Jah, kallike. Ma teen lahti. Ma ei lase kellelgi meie ust maha murda.”

Ema sammud kajasid koridori puitpõrandal, pikk õhuke seelik õõtsus pahkluude ümber. Ema oli elegantne ja kaunis, tõtt-öelda lausa rabavalt ilus, ta haruldaselt lai naeratus pani kõik särama. Mul oli õnne pärida ema meekarva juuksed ja kirgassinised silmad. Jonas oli saanud naeratuse.

Eeskojas kõmisesid valjud hääled.

“NKVD!” sosistas Jonas kahvatades. “Tadas ütles, et tema naabrid viidi veoautoga ära. Nad arreteerivad inimesi.”

“Ei. Meil küll mitte,” vastasin. Nõukogude julgeolekuametil polnud meie koju mingit asja. Läksin mööda koridori edasi, et kuulatada ja nurga tagant piiluda. Jonasel oli õigus. Kolm NKVD ohvitseri olid ema sisse piiranud. Neil olid peas punase randiga sinised mütsid, kuldtäht lauba kohal.

Pikakasvuline ohvitser hoidis meie passe käes.

“Meil on rohkem aega vaja. Hommikuks oleme valmis,” ütles ema.

“Kakskümmend minutit, muidu te hommikuni ei ela,” vastas ohvitser.

“Palun rääkige tasem. Mul on lapsed,” sosistas ema.

“Kakskümmend minutit,” käratas ohvitser. Ta viskas põleva suitsukoni meie puhtale toapõrandale ja litsus saapatallaga laiaks.

Meistki olid saamas suitsukonid.

10

2 Kas me olime arreteeritud? Kus isa oli? Jooksin oma tuppa. Mu aknalauale oli ilmunud värske leivapäts, paks patakas rublasid servapidi all. Ema tuli uksele, Jonas tihedalt sabas.

“Ema, kuhu me lähme? Mida me teinud oleme?” küsis ta.

“See on arusaamatus. Lina, kas kuuled? Me peame hästi kärmed olema ja pakkima kaasa kõige vajalikumad asjad, mitte need, mis on meile kallid.

Kas saad aru? Lina! Riided ja jalanõud ennekõike. Topi kohvrisse nii palju, kui mahub.” Ema vaatas akna poole. Ta lükkas leiva ja raha kähku lauale ja tõmbas kardinad ette. “Lubage, et kui keegi püüab aidata, ei tee te väljagi.

Me saame ise hakkama. Me ei tohi sugulasi ega sõpru hätta kaasa kiskuda, kas mõistate? Isegi kui keegi hüüab, ei tohi välja teha.”

“Kas meid arreteeritakse?” alustas Jonas.

“Lubage mulle!”

“Ma luban,” sõnas Jonas tasakesi. “Aga kus isa on?”

Ema vakatas, tema silmad pilkusid kiiresti. “Ta tuleb meie juurde. Meil on kakskümmend minutit aega. Pange asjad kokku. Ruttu!”

Tuba hakkas keerlema. Ema hääl kaikus mu peas. “Ruttu! Ruttu!” Mis ometi toimus? Kümneaastase venna jooksusammud raputasid mu virgeks. Tirisin kapist kohvri voodile ja tegin lahti.

11

Täpselt aasta tagasi olid sovetid hakanud vägesid üle piiri meie riiki tooma. Augustis annekteeriti Leedu ametlikult Nõukogude Liitu. Kui ma söögilauas selle üle nurisesin, tõstis isa mu peale häält ja keelas karmilt sovettide kohta ainsatki halba sõna öelda. Ta ajas mu karistuseks oma tuppa. Pärast seda ei öelnud ma enam kõva häälega midagi. Küll aga mõtlesin, ja mõndagi.

“Jalatsid, Jonas, tagavarasokid, mantel!” kuulsin koridorist ema hüüdu. Võtsin riiulilt kuldraamis perekonnafoto ja panin selle tühja kohvri põhja. Näod vaatasid mulle vastu, õnnelikud, pahaaimamatud. Pilt oli tehtud kaks aastat tagasi ülestõusmispühade ajal. Vanaema oli siis veel elus.

Kui pidime tõesti vangi minema, tahtsin ta kaasa võtta. Aga me ei saanud vangi minna. Me polnud midagi halba teinud.

Kogu maja prõmmis ja paukus. “Lina,” ütles ema tuppa tormates, süli äsju täis. “Tee kiiresti!” Ta kiskus kapiuksed ja sahtlid lahti, loopis palavikuliselt asju, toppis neid mu kohvrisse.

“Ema, ma ei leia oma joonistusvihikut. Kus see on?” küsisin paanikas.

“Ma ei tea. Ostame uue. Paki riided! Kiiresti!”

Jonas jooksis minu tuppa. Tal oli koolivorm seljas, lips ees ja portfell käes. Heledad juuksed olid korralikult seitlisse kammitud.

“Ma olen valmis, ema,” ütles ta väriseva häälega.

“E-ei!” kogeles ema lämbudes, nähes Jonast kooliriietega. Ta tõmbas kramplikult hinge ja tasandas häält. “Ei, kullake, kohver. Tule kaasa.” Ta haaras Jonasel käest ja jooksis tema tuppa. “Lina, pane sokid ja kingad jalga. Ruttu!” ta viskas mulle suvise vihmamantli. Tõmbasin selle selga.

Panin sandaalid jalga, kahmasin kaks raamatut, patsipaelad ja juukseharja. Kus on joonistusvihik? Võtsin laualt kirjaploki, pliiatsi- ja sulekarbi ning rublapataka ja surusin need kohvrisse pillutud asjade vahele. Klõpsasin lukud kinni ja tormasin toast välja. Kardinad jäid lehvima, laperdama laual lebava värske leivapätsi kohale.

12

Nägin pagaripoe klaasuksel oma peegelpilti ja peatusin viivuks. Mu lõual oli roheline värviplekk. Nühkisin selle ära ja lükkasin ust. Pea kohal kõlksatas kelluke. Pood oli soe ja pärmihõngune.

“Lina, küll on tore sind näha.” Leti äärde tormas keegi naine, et mind teenindada. “Mida sulle läheks?”

Kas ma tundsin teda? “Palun vabandust, ma ei…”

“Mu mees on ülikooli professor. Ta töötab sinu isa alluvuses,” selgitas naine. “Olen sind vanematega linnas käinud.”

Noogutasin. “Ema palus osta pätsi leiba,” teatasin.

“Kohe saab,” lubas naine leti taha sibades. Ta keeras pontsaka leiva jõupaberisse ja ulatas mulle. Kui pakkusin raha, raputas ta pead.

“Palun,” sosistas naine. “Me ei jõua teie perele niigi iial tasuda.”

“Ma ei saa aru.” Küünitasin münte tema poole. Ta ei teinud sellest väljagi.

Kelluke kõlksatas. Keegi astus poodi. “Tervita oma vanemaid meie poolt,” ütles naine ja läks järgmist klienti teenindama. Õhtul küsisin isalt leiva kohta.

“See oli temast väga lahke, aga tarbetu,” ütles isa.

“Mida sa tegid?” küsisin.

“Ei midagi, Lina. Kas sul on õpitud?”

“Sa pidid ju midagi tegema, et tasuta leiba väärida,” käisin peale.

“Ma ei vääri midagi. Õige asja eest tuleb seista, Lina, ootamata selle eest tänu ega tasu. Mine nüüd õppima.”

13

3 Jonasele pakkis ema sama suure kohvri nagu meile. Pisike kõhn poiss oli selle kõrval kui kääbus. Ta pidi kohvrit kahe käega tassima, keeras end lausa kahekorra, et seda maast kergitada. Ta ei kurtnud raskuse üle ega palunud abi.

Läbi maja kaikus puruneva klaasi ja portselani klirin. Leidsime ema söögitoast, ta pildus oma parimaid kristall- ja portselannõusid põrandale puruks. Tema nägu leemendas higist, kuldsed kiharad langesid silmadele.

“Emme, ei!” karjatas Jonas põrandal vedelevate kildude poole tormates.

Tõmbasin venna tagasi, enne kui ta jõudis neid puudutada. “Ema, miks sa oma ilusaid asju lõhud?” küsisin.

Ema jäi vaatama portselantassi, mida ta käes hoidis. “Sest need on mulle nii kallid.” Ta viskas tassi põrandale ja küünitas järgmist võtma juba enne, kui eelmine oli purunenud.

Jonas hakkas nutma. “Ära nuta, kallike. Ostame veel palju ilusamad asemele.”

Uks prahvatas lahti ja NKVD-lased astusid sisse, tääkidega püssid käes. “Mis siin juhtus?” küsis pikka kasvu ohvitser purustustööd vaadates.

“See oli õnnetus,” vastas ema rahulikult.

14

“Sa hävitasid Nõukogude vara,” röögatas ohvitser.

Jonas tõmbas kohvri ligemale, kartes, et sellestki võib saada Nõukogude vara.

Ema vaatas esiku peeglisse, et lahti tulnud kiharaid sättida ja kübar pähe panna. NKVD-lane lajatas talle püssipäraga vastu õlga, nii et ema lendas peadpidi vastu peeglit. “Kodanlikud sead, muudkui raiskavad aega.

Pole sul mingit kübarat vaja,” mõnitas ta.

Ema ajas end sirgu, silus seelikut ja kohendas kübarat. “Vabandage,” ütles ta ohvitserile otsustavalt, hakkas jälle kiharaid kohendama ja torkas kübaranõela õigesse kohta.

Vabandage? Kas ta ütles tõesti nii? Need mehed tungisid öösel meie majja, lükkasid ta peadpidi peeglisse – ja tema palub neilt vabandust?

Siis sirutas ema käe pika halli mantli poole ja korraga ma mõistsin. Ta mängis Nõukogude ohvitseridega nagu kaardipakiga, teadmata, milline kaart järgmisena tuleb. Nägin vaimusilmas, kuidas ta õmbles ehteid, dokumente, hõbedat ja muud väärtuslikku mantlivoodri vahele.

“Ma pean väljakäiku minema,” teatasin, et tähelepanu emalt ja mantlilt kõrvale juhtida.

“Saad pool minutit.”

Tõmbasin vannitoaukse kinni ja silmasin peeglis oma nägu. Kui oleksin aimanud, kui kiiresti see muutub, närbub, oleksin oma kujutist hoolega vaadanud ja meelde jätnud. See jäi mu viimaseks peeglisse vaatamiseks terve aastakümne jooksul.

15

4 Tänavalambid olid kustutatud. Tee oli peaaegu kottpime. Ohvitserid astusid meie taga, sundides meid endaga sammu pidama. Nägin Raskunaseprouat kardinate vahelt piilumas. Nähes, et olin teda märganud, kadus ta kohe. Ema müksas mind, et hoiaksin pea maas. Jonasel oli raske kohvrit kanda. See tagus vastu ta sääri.

“Davai!” käratas üks ohvitser. Rutem, muudkui rutem ja rutem.

Läksime ristmikule, kus oli midagi suurt ja tumedat. See oli veok, mille ümber seisid NKVD-lased. Lähemale jõudes nägime kastis pampude otsas istuvaid inimesi.

“Upita mind üles, enne kui nemad jaole jõuavad,” sosistas ema, sest ei tahtnud, et ohvitser tema mantlit puudutaks. Tegin, nagu ta palus. Ohvitser tõukas Jonase kasti. Poiss kukkus näoli, kohver prantsatas talle otsa.

Mina pääsesin kukkumisest, aga kui ma end sirgu ajasin, vaatas üks naine mulle otsa ja surus käe suule.

“Lina, kullake, pane mantlinööbid kinni,” õpetas ema. Vaatasin alla ja nägin lillelist öösärki. Rutuga joonistusvihikut otsides olin unustanud riideid vahetada. Pikk vilajas terava ninaga naine piidles Jonast. Grybasepreili. Vanapiigast õpetaja, kooli üks rangemaid. Tundsin ära veel mõned:

16

raamatukoguhoidja, hotelliomanik ja mitu meest, kes olid vahel isaga tänaval juttu puhunud.

Me kõik olime nimekirjas. Ma ei teadnud, mis nimekiri see oli, teadsin ainult seda, et me olime selles. Ilmselt ka kõik ülejäänud viisteist inimest, kes meie ümber istusid. Veoki tagaluuk kolksatas kinni. Minu ees istuv kiilaspäine mees oigas tasakesi.

“Me kõik sureme,” ütles ta pikkamööda. “Kindel see, et sureme.”

“Rumal jutt!” tõrjus ema kähku.

“Sureme jah,” jäi mees endale kindlaks. “See on lõpp.”

Veok hakkas järsu jõnksatusega liikuma, nii et istujad kukkusid põrandale. Kiilaspäine mees ajas end äkki püsti, trügis kasti presentseina juurde ja hüppas välja. Ta prantsatas sillutisele ja röögatas valust nagu lõksu langenud loom. Autos istujad hakkasid kisendama. Veok peatus rehvide kiunudes, ohvitserid kargasid välja. Nad tegid tagaluugi lahti ning ma nägin, kuidas mees valudes vähkres. NKVD-lased tõstsid kägaras kogu üles ja viskasid kasti. Mehe üks jalg tundus katki olevat. Jonas surus näo ema varrukasse. Pistsin käe vennale pihku. Ta värises. Mul läks silme ees uduseks. Pigistasin silmad kinni ja tegin jälle lahti. Veok jõnksatas jälle liikvele.

“EI!” halas mees jalga hoides.

Veok peatus haigla ees. Kõik tundsid kergendust, et kiilaspäine mees viiakse ravile. Aga ei viidud. NKVD-lased ootasid. Üks nimekirjas olev naine sünnitas parajasti. Kohe, kui nabanöör läbi lõigatakse, heidetakse ema koos vastsündinuga autosse.

17

5 Möödus peaaegu neli tundi. Istusime haigla ees pimeduses, tohtimata autost väljuda. Teised veokid sõitsid mööda, mõne kastis suure piirdevõrgu all istusid inimesed.

Tänavad elustusid. “Me olime varased,” märkis üks mees emale. Ta vaatas kella. “Hakkab kolm saama.”

Kiilaspäine mees, kes lamas selili, keeras näo Jonase poole. “Poiss, suru käed mu suule ja pigista mu nina kinni. Ära lahti lase.”

“Midagi säärast ta küll ei tee,” keelas ema ja tõmbas Jonase endale lähemale.

“Rumal naisterahvas. Kas te siis aru ei saa, et see on alles algus? Meil on veel võimalus väärikalt surra.”

“Elena!” kostis tänavalt sosin. Nägin hämaruses ema täditütart Reginat.

“Kas selili on kergem olla?” küsis ema kiilaspäiselt mehelt.

“Elena!” Hääl kostis uuesti, seekord veidi valjemini.

“Ema, ta hüüab vist sind,” sosistasin teisel pool autot suitsetavat NKVD-last jälgides.

“Ta ei hüüa mind, see on üks hull eit,” ütles ema kõva häälega. “Mine minema ja jäta meid rahule!”

“Aga, Elena, ma…”

18

Ema keeras pea ära, teeskles, nagu ajaks süvenenult minuga juttu ega teinud täditütrest üldse välja. Väike pamp kopsatas veokikasti kiilaspea lähedale. Mehe käsi krahmas ahnelt selle järele.

“Ja teie räägite väärikusest, härra?” põlastas ema. Ta napsas mehelt kompsu ja pistis oma jalgade alla. Mõtlesin, mis pakis küll olla võiks. Kuidas võis ema oma lihast täditütart hulluks eideks hüüda? Regina oli teda otsides end suurde ohtu seadnud.

“Kas te olete ülikooli rektori Kostas Vilkase abikaasa?” küsis ülikonnaga mees, kes istus meie lähedal. Ema noogutas käsi murdes.

Vaatasin, kuidas ema endal käsi väänas.

Kõnekõmin söögisaalis tõusis ja vaibus. Mehed olid seal tundide kaupa istunud. “Kullake, vii neile värsket kohvi,” palus ema.

Läksin söögitoa poole. Laua kohal rippus suitsupilv, suletud aknad ja kardinad ei lasknud sel lahtuda.

“Repatrieerugu, kui vähegi õnnestub,” ütles isa, järsult vakatades, kui mind uksel nägi.

“Kas keegi soovib veel kohvi?” küsisin hõbekannu tõstes.

Mõned mehed lõid pilgu maha. Keegi köhatas.

“Lina, sa oled nooreks daamiks sirgumas,” ütles isa ülikoolisõber. “Olen kuulnud, et sa oled väga andekas kunstnik.”

“Seda ta on!” kinnitas isa. “Tal on ainulaadne stiil. Pealegi on ta haruldaselt terane.”

“Siis on ta emasse,” naljatas üks mees. Kõik hakkasid naerma. “Ütle, Lina,” alustas mees, kes kirjutas ajalehele, “mida sina uuest Leedust arvad?”

“See pole noorte tütarlaste jututeema,” katkestas isa rutakalt.

19

T ä n u ava l d u s e d Olen palju tänu võlgu paljudele imelistele inimestele, kes aitasid selle raamatu loomise raskel teel.

Lindsay Davis, kes uskus sellesse raamatusse esimesest leheküljest peale – sa oled mu kangelane. Steven Malk, kelle juhtnöörid ja muusika tõid mu Kirjanike Majja. Rebecca Sherman, kes veenis mind, et saan hakkama, ja võrratu Ken Wright, kes ilmus valgel hobusel, et see kõik võimalikuks teha. Paremaid mentoreid, esindajat ja sõpru poleks ma saanud soovidagi.

Mu haruldane toimetaja Tamra Tuller pühendas sellele romaanile mõõtmatult aega ja jõudu. Me oleme meeskond ning ma olen talle igavesti tänulik. Suur tänu Michael Greenile, kes oli nii vapper, et kaevas purgi maast välja ning tõi selle loo maailma ette. Courtenay Palmer, Camilla Sanderson, Farah Géhy, Liz Moraz, Julia Johnson ning kõik Philomeli ja Penguini imetoredad töötajad: aitäh, et uskusite mind.

Minu kirjutamisgrupp Sharon Cameron, Amy Eytchison, Rachel Griffits, Linda Ragsdale, Howard Shirley ja Angelika Stegmann – aitäh pühendumise ja eelkõige sõpruse eest. Teieta poleks ma hakkama saanud! Aitäh Laura Goeringile vene keelega abiks olemast.

Lasteraamatute kirjanike ja illustraatorite nõukogu, kelle tööstipendium, konverentsid ja pöörased peod aitasid mul mõista, et ma tõesti oskan raamatut kirjutada. Palju tänu Genetta Adairile ja Tracy Barrettile Kesklõuna SCBWI-st.

Yvonne Seivertson, Niels Bye Nielsen, Fred ja Lindsay Wilhelm, Mike Post, Mike Cortese, Jeroen Noordhuis, Louise Ardenfelt Ravnild, Laurence Harry, Heather Napier, Gerry Rosenblatt, JW Scott, Daniel Schmidt, John Wells, Gavin Mikhail,

293

Reidid, Tuckerid, Peale’id ja Smithid on mind selle raamatu kirjutamisel esimesest päevast peale aidanud ja toetanud.

Võlgnen kõik emale ja isale, kes õpetasid mind suurelt unistama ja veel suuremalt armastama. Johnile ja Kristinale – minu inspiratsioonile, minu parimatele sõpradele. Minu unistus on kirjutada ühel päeval sama hästi nagu teie.

Aitäh mu abikaasale Michaelile, kes soovitas mul kirjutama hakata. Sinu armastus andis mulle vapruse ja tiivad. Sa oled mulle kõik.

294

T ä n u ava l d u s l ee d u l a s t e l e Ilma Linas Zabaliunaseta poleks seda raamatut olnud võimalik kirjutada. Linas viis mind kokku loendamatute inimestega, kui kogusin materjali, aitas tõlkida, saatis mind sõitudel mööda Leedut, pakkus spurgo’sid ja tsepeliine, korraldas isegi selle, et sain proovida, mis tunne on endise Nõukogude vangla kongis istuda. Acˇiu¯ labai, mu sõber!

Siiras tänu Lapteviecˇiai organisatsioonile ja Leedu küüditatutele, kes leidsid aega, et rääkida mulle oma läbielamistest. Aitäh teile, proua Irena Špakauskiené, härra Jonas Markauskas, doktor Jonas Puodžius, proua Ryté Merkyté ja härra Antanas Stasiškis.

Palju tänu Vilniuse tõlgile Agnieška Narkevicˇile, proua Dalia Kazlauskienele, kes näitas mulle oma abikaasa rabavaid Siberi-fotosid, Nemunas Tourile ja perekond Zabaliunasele, Leedu Vilniuse ülikooli kliinilise psühholoogia osakonna juhatajale dr Danute Gailienele, kes oli nõus minuga kohtuma ja kõigile mu küsimustele vastama; genotsiidi- ja vastupanukeskuse memoriaalosakonna direktorile Gintare Jakubonienele; Vilma Juozevicˇiu¯téle genotsiidiohvrite muuseumist, Leedu fondile, Rumšiškési muuseumile ja Läti Karosta vanglale.

Olen tänu võlgu järgmistele raamatutele, mis aitasid tühikuid täita: Dalia Grinkevivicˇiu¯té “Varastatud noorus, varastatud kodumaa”, Ann Lehtmets ja Douglas Hoile “Kohtuotsus: Siber”, Barbara Armonas “Jäta pisarad Moskvasse”, Lapteviecˇiai organisatsioon “Leedulased Arktikas” ja dr Danute Gailiene “Äärmusliku traumatisatsiooni psühholoogia”.

Lõpuks suur aitäh Jonas Šepetyse sugulastele. Suur tänu teie armastuse ja toetuse eest meie perele. Teie patriotismi, ustavust ja ohverdusi ei unustata iial.

Acˇiu¯ labai!

295