IIDSETE AEGADE LOOD I OLĂœMPOSE JUMALAD Jutustanud Menelaos Stephanides Illustreerinud Iannis Stephanides
SISUKORD 1. SÕDA TITAANIDEGA . . . . . . . . . . . . . . . 5 2. JUMALATE MUUSIKA . . . . . . . . . . . . . . 39 3. APOLLON JA TEMA LÜÜRA . . . . . . . . . . . 73 4. LUGU PERSEPHONEST . . . . . . . . . . . . . 107 5. KULLAST TROON . . . . . . . . . . . . . . . 141 6. PALLAS ATHENA. POSEIDON. HESTIA . . . . . 175
Tõlgitud väljaandest: Stephanides Brothers´ Greek Mythology Series A: The Gods of Olympus Sigma Publications Athens 1977–1982 © Stephanidi Publications Tõlge inglise keelest © Tiit Heidmets ja Tammerraamat, 2012 Kujundanud Villu Tammer ISBN 978-9949-482-32-0 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
1. SÕDA TITAANIDEGA
MAAILMA SÜND See on lugu, mille sarnast sa ei ole iialgi kuulnud. Algab see igiammusest ajast, kaugemast minevikust kui ükski iganes jutustatud lugu. Et alustada meie pajatust päris otsast peale, peame ajas tagasi minema loendamatu hulk sajandeid ning rohkemgi veel, et leida algust – aja olematut algust. Sellel iidsel ajal elas, nagu ta alati oli elanud, jumal nimega Kaos. Ta oli ihuüksi ja tema ümber polnud midagi peale täieliku tühjuse. Tol ajal ei olnud päikest ega valgust, maad ega taevast. Polnud midagi peale lõpmatusse ulatuva vormitu tühjuse ja pilkase pimeduse. Niiviisi veeres mööda lugematu hulk sajandeid, kuni Kaos viimaks tüdis üksi elamisest. Siis tuligi talle esimest korda pähe mõte luua maailm. Kõigepealt lõi ta jumalanna Maa. See oli sõnulseletamatult kaunis, täis jõudu ja elu. Maa kasvas ja suurenes ning ta käte vahel olid mõõtmatud avarused. Temale rajati meie maailm. 7
MAAILM LUUAKSE KAOSEST
MAA-EMA
Siis lõi Kaos hirmsa Tartarose ja musta Öö ning kohe ka kauni, särava Päeva. Tartarose riik oli kujuteldamatult sügav ja pime; see ulatus sama palju maa alla kui Kaos maapinnast ülespoole. Kui sellesse tühjusse oleks lastud kukkuda rauast alasi, oleks see järjepanu langenud üheksa päeva ja üheksa ööd ning alles kümnenda päeva koidikul jõudnud maapinnale. Ja kui ta oleks maapinnalt edasi langenud Tartarose poole, oleks kukkumine kestnud veel üheksa päeva ja üheksa ööd, ning alles kümnenda päeva hommikul oleks alasi jõudnud sügaviku lõppu. Nii sügaval maa sees asus Tartaros ja seepärast ongi seal pimedus tihe ja pilkane. Ja Tartarosel pole piire. Kui sa sinna siseneksid, võiksid lõputult edasi liikuda, lükatuna ja tõugatuna raevustest tuulekeeristest, ja isegi aasta pärast ei jõuaks sa allilma teise otsa. Selle koleda paiga südames, mida isegi surmatud jumalad kardavad, kõrgub igavesti mustadesse pilvedesse mähituna Öö tume eluase. Kogu päeva istub Öö seal, ja kui hämarus laskub, laotub ta üle maa. Nüüd, kus Kaos oli oma osa täitnud, saabus jumalanna Maa kord maailma loomisele kaasa aidata. Ta soovis alustada millegi ilusaga ja nõnda sünnitaski ta armastusjumalanna, kes tõi maailma elu kauniduse. Seejärel sünnitas ta piiritu
sinise Taeva, Mäed ja Mered. Kõik nad olid vägevad jumalad, kuid suurim neist oli Taevas, Uranos. Jumalanna Maa, kõigi ema, ehtis ja kaunistas maailma ning tundis oma loomingust rõõmu. Maailma kõige vägevam jumal oli niisiis Uranos, kes mähkis maa oma sinisesse rüüsse ja kattis selle äärest ääreni. Ta istus oma suursugusel kuldsel troonil, mida kandsid värviküllased pilved, ning sealt valitses ta kogu maailma ja kõiki jumalaid. Uranos võttis naiseks jumalanna Maa ja see sünnitas talle palju surematuid lapsi. Nende seas oli kaksteist titaani, kuus meessoost ja kuus naissoost. Titaanid olid tohutu suured ning hirmuäratava jõuga jumalad. Üks neist, Okeanos, oli isegi nii suur, et laotus üle kogu maa. Ta oli loendamatute järeltulijate isa: kõik jõed maa peal olid tema lapsed ja tal oli kolm tuhat tütart, okeaniidi, kes olid allikate ja ojade haldjad. 9
MAAILMA VALITSEJA URANOS
TITAANID JA KÜKLOOBID
Üks teine titaan, Hyperion, ja tema naine, titaanitar Thea, andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: särava Päikese, roosisõrmise Koidu ja hõbedase Kuu. Noorim titaanide seas oli kaval ning auahne Kronos. Natuke hiljem tuleb meil temast pikemalt juttu. Uranose ja Maa lapsed olid ka kurjad kükloobid – hiiglaslikud jumalad, kel üksainus silm keset laupa. Kükloobid valitsesid tuld ning käsutasid kõue ja välku. Nad elasid kõrgel mägedes ja ühel mäetipul hoidsid nad tuld, mis igavesti põles – see oli hiigeltulemägi, kus kükloobid sepistasid sõjariistu ja soomusrüüsid. Kükloobid olid hirmuäratava jõuga olendid, ja kui nad mägede vahel kõndisid, vapustasid maad välgulöögid ja kõuekärgatused ning kogu maailm värises nende sammudest. Kuid kõigist Uranose lastest suurimad ja hirmsaimad olid kolm sajakäelist hiiglast – olendid, kelle jõud oli nii suur, et nad võisid pilduda mäesuurusi kaljurahne ja panna kogu maailma vappuma.
Jumalaid oli nüüd juba palju, kuid Uranos valitses maailma edasi ja hoidis korda. Tema võim oli tohutu, iga tema soov oli seadus ja kõik kuulasid ta sõna. Uranose valitsemisaeg oli õnnelik, sest noil päevil polnud surma, kurjust ega vihkamist. Ent kõigele tuleb kord lõpp. Ühel päeval vihastas Uranos oma laste, titaanide ja sajakäeliste hiiglaste peale. Nad polnud tema vastu küllalt aupaklikud ja seepärast otsustas ta neid karmilt karistada. Maa, nähes Uranose raevu, langes tema ette põlvili ja palus, et ta neile andestaks. 11
MAA PALUB URANOST URANOS KARISTAB OMA LAPSI “Mu isand,” hüüdis Maa, “kogu maailma isand! Ma palun sind, anna meie lastele andeks ja ära kutsu õnnetust kogu jumalatesoo peale!” Kuid Uranose viha oli hirmus vaadata. “Jumalate ema,” vastas ta, “kui lapsed ei austa enam oma isa, ei pea nad ka päevavalgust nägema. Kui ma jätan nad karistamata, võivad nad taas minu vastu astuda ja mind isegi jumalate aujärjelt tõugata.” Nõnda lausudes avas ta maapõue ning paiskas titaanid ja sajakäelised hiiglased Tartarose pimedasse sügavikku, kus pole päevavalgust ega ka mitte öö hämarat varju, vaid tihe, pilkane, lõputu pimedus. Uranose naine oli masendatud teadmisest, et titaanid on maa sisemuses vangis – eks olnud nad ju tema lapsed. Ta otsustas titaanidega rääkida ja õhutada neid vastuhakule. “Oh häda,” ütles ta, kui oli oma lapsed üles leidnud. “Kuidas saan ma elada igavesti, teades, et mu lapsed on kottpimedasse Tartarosse suletud? Kes teist julgeb uueks jumalate valitsejaks hakata? Teie isa on juba küllalt kaua valitsenud. Nüüd on kellegi teise kord.” Titaanid lasid pea norgu, samuti ka sajakäelised hiiglased. Uranose vägevus oli hirmuäratav, ja sada korda hirmsam oli see siis, kui ta oli raevunud. Kuid siiski mitte kõik titaanid ei kartnud. Ühe silmad lõid rõõmust särama. See oli Kronos, kes oli alati igatsenud saada ise maailma valitsejaks. Ta teadis, et isa ei olnud neid ilmaaegu Tartarosse heitnud. Nüüd oli tema aeg tulnud.
Ema abiga põgenes Kronos pimedast vanglast päevavalgesse maailma. Tema valgusega harjumata silmad olid sedavõrd pimestatud, et ei näinud ees laiuvast säravast maailmast esialgu midagi. Kuid varsti harjusid silmad valgusega ja siis nägi Kronos kaunist maad kõrgete mägede, laiade siniste merede ja ääretu valgusküllase taevaga. Ning päikesesoojus langes ta kehale nagu õrn hellitus. “Maa-ema!” hüüdis ta. “Tänan sind, et sa lasid mul jälle näha seda imelist maailma, seda maailma, mille ma teen enda omaks. Hüvasti nüüd! Ma tean, mis töö mul ees seisab!” Ja kohe kaduski Kronos ema silmist. Ta meisterdas suure sirbi, mähkis end pilve sisse ja lendas kõrgele taevasse ning jäi ootama võimalust enesest märku anda. 13
KRONOS TÕUKAB URANOSE TROONILT
See võimalus tuligi, nagu ta oli tahtnud. Ta leidis Uranose magavat, hiilis salamisi tema juurde, ning sedamaid oli julm tegu tehtud. Ta lõi oma isa, haavas teda jubedalt ja muutis võimetuks niihästi maailma valitsema kui ka ühelegi lapsele veel isaks saama. “Kahekordne kordaminek!” lausus Kronos endamisi. “Nüüd pole mul Uranoselt enam midagi karta.” Ent vaevalt oli see mõte ta peast läbi vilksatanud, kui kõlas isa raske needus, mis kaikus nagu metslooma möire ja millest kogu loodus pimenes ning välgud ja kõuemürin vapustasid maailma. “Tulgu mu needus sinu peale, vilets värdjas! Tehku sinu lapsed sulle sedasama, mida sina oled oma isale teinud!” Needusest oleks võinud veri soontes tarduda, kuid Kronose jättis see täiesti külmaks. Ta oli oma kordaminekust nii vaimustatud, et tema peas polnud muremõtetele ruumi. Kronos vabastas ka teised titaanid Tartarosest ning see andis talle veel suurema julgustunde, sest nende abiga võis ta oma võimu rohkem kindlustada. Sajakäelised hiiglased jättis ta siiski vangipõlve, sest kartis nende vägevust. Titaane aga tundis ta hästi ja võis neid alati enda huvides kasutada. 14