in r p u K
n i r p u K Aleksandr
Jumalasalgajad Lood Vene hinge gust allak채i
Vene keelest t천lkinud Paavo Kivine
Koostanud Paavo Kivine Kujundanud Andres Tali Toimetanud Mari Kolk
Tõlge eesti keelde © Paavo Kivine ja Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-63-5 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Saateks
Kui Aleksandr Kuprin 1937. aasta maikuu viimasel päeval Moskvas Pariisi kiirrongist maha astus, kas tähendas see samm siis käesoleva raamatu lõpuloos antud tõotuse (mitte naasta kommunistidest anastatud Venemaale) murdmist või koguni veelgi enamat: meelemuutust suhtumises bolševismi? Et sellele vastata, vaadakem tagasi aega, mil ta kodumaalt lahkus. 1918. aasta suvel arreteeris tšekaa Kuprini tema Gattšina kodus ja toimetas Petrogradi ülekuulamisele. Seal küsitud kirjanikult, kas ta tunnistab nõukogude võimu. «Tunnistan,» vastanud Kuprin, «kuidas on võimalik mitte tunnistada? Aga kui te minult küsite, kas ma seda ka austan, siis see on hoopis teine jutt.» Vastuses polnud midagi uut, kirjanik oli bolševike esiletõusust alates olnud kirjasõnas varjamatult nende põhimõtteline eitaja. Söandamata Venemaa ühe suurima kirjanikuga siiski midagi dramaatilisemat ette võtta, vabastati Kuprin mõne päeva pärast. Kui Judenitš 1919. aasta sügisel Petrogradi peale liikus, liitus Kuprin reservohvitserina tema Valge armeega, et asuda koos kirjanikkindral Pjotr Krasnoviga toimetama ajalehte Prinevski Krai. Igas numbris ilmusid kirjaniku raevukad bolševikevastased kirjutised. Kaks nädalat hiljem, armee taganedes, ilmus leht mõnda aega Narvas, kuni novembris jõuti taandumisega Tallinna. Kuprin jätkas oma missiooni siingi, nüüd väljaandes Svoboda Rossii. Pärast napilt kuu kestnud Tallinna-perioodi sõitis Kuprin juba varasemast tuttavasse Soome. Helsingis alustas suurim vene pagulus5
kirjanik-publitsist oma kirjutiste avaldamist väljaandes Novaja Russkaja Žizn, vahetades Saša Tšornõi sõnutsi «kunstnikupintsli publitsistimõõga vastu». Kuue kuu jooksul ilmus talt üle seitsmekümne artikli. 1920. aasta juulis tuli kirjanikul asjaolude sunnil lahkuda Soomestki. Juba varem Pariisi jõudnud Ivan Bunini ettepanekul sõitis ka Kuprin koos perega sellesse arvukaimat Vene pagulust võõrustavasse linna. Seal jätkas ta publitsistika avaldamist väljaannetes Obštšeje Delo, Russkaja Gazeta ja Russkoje Vremja, sõnastades oma kreedoks «ajakirjandusliku võitluse bolševismiga, tehes seda lipitsemata, keerutamata ja taganemisteed jätmata». Ehkki võimalused Venemaa uue võimu välis- või seespidiseks kukutamiseks kaha nesid iga päevaga, ei jätnud Kuprin lootust ega kirjutamist. Ent pagulust üle elada polnud kerge. Juba aasta hiljem kirjutab ta oma Tallinna-tuttavale Vladimir Guštšikule: «Mõeldes üksteisele järgnenud Gattšinale, Jamburgile, Narvale ja Revelile, veendusin kindlalt selles, et mida kaugemale, seda solvavam, raskem, vastikum ja väljakannatamatum elu on.» Või siis (1922): «Viimane minu kirjutatud belletristlik asi on Teile teada «Ühekäeline komandant». Sellest peale pole ma võimelinegi muuks kui välja paiskama publitsistlikku okset, mis on segatud sapi, vere ja abitu silmavee või tatiga.» Nii mööduvad aastad, kuni hingevalu, süvenev alkoholilembus, kindla elatiseta virelemine, haigus ja soov surra ikkagi sünnimaal viivad 1936. aasta lõpus otsuseni naasta koju. Kevadel 1937 saabubki Kuprin tagasi. Ta tuleb oma kunagisele Venemaale, mida ta alati on ainsa Venemaana tunnistanud ning millel pole midagi ühist bolševike riigiga. Teda saabumisel tervitama tulnud kirjanik Aleksandr Fadejevile ütleb ta ainult: «Aga kes teie selline olete?» Aleksandr Kuprin suri 25. augustil 1938. Kuprini, Vene kirjanduse suurte – Tolstoi, Tšehhovi, Bunini – kaasaegse osaks sai kogeda bolševistliku hirmuvalitsuse sündi Venemaal, millele ta vastas imetlusväärse järjekindlusega täidetud kohustusega sellele märatsuslikule hullusele vastu hakata. 6
Kunagise Nobeli-kandidaadi poliitiline publitsistika on uutel aegadel ilmunud nii Vene- kui ka välismaal mitmes väljaandes. Eesti lugejani jõuab see käesoleva valikkogu näol esmakordselt. Meil jääb üle üksnes imetleda kirjaniku hämmastavat läbinägelikkust kommunistlike võimuhaarajate suhtes ning veelgi enam veendumuslikku ettenägelikkust, et kord leiab see kuritegelik avantüür vältimatult oma ärateenitud otsa. Küll tuleb küsida, kas tänane Venemaa on selline Venemaa, mis Kuprini südamele armas? Paavo Kivine
7
Sisukord
Läbiotsimine 11 Ülekuulamine 22 Toit 31 Vladimir Uljanov-Lenin 34 Kameeleonid 39 Leonid Andrejevi mälestuseks. «Päästke meie hinged!» 41 Sm Lenini kõne 43 Seal 46 1920. Võitjad 49 Sõbra hääl 53 Esimene ettekuulutus 56 Trotski 59 Jumalasalgajad 66 Proletaarsed poeedid 68 Keisri uued rõivad 71 Sõna jõud 74 Vasturääkivused 77 Surmalinn 80 Aleksandriidid 82 Rahvus 86 Orjatöö 89 Kohtualused 91 Iroonia 94 Uued pursuid 96
9
Uimlemine 98 Zinovi Peškov 100 Müoopia 103 Kapten Tušinid 106 Kümme aastat hiljem 110 Veretu 114 Hea toon 117 Mandrillide juures 119 Järgemööda 122 Nõukogude anekdoodid 124 Kas olete lugenud? 129 Nende tegemised 132 Vaikne õud 134 Kaks üleskutset 141 Vene kommunistid 146 Lenin. Momentvõte 154 Kaks rännumeest 159 Maksim Gorki 162 Lenin. Portreekatse 165 Orotšid 173 Tiivuline hing 177 Hirmus kohus 180 Rämps 183 Lenin 187 Tunnustamine 190 Gorkist 193 Kinnitus 196 Piiril 200 Nägijaks saamine 203 Kehkadiveid 206 Valel aadressil 210 Kommentaare 213
10
Läbiotsimine
See lugu juhtus 1918. aasta esimestel kevadpäevadel või veel täpsemalt – sovdepliku ajaarvamise järgi õhtul kella kümne ja öösel kella ühe vahel. Minu juurde oli kogunenud meie tavaline preferansiseltskond: kalmistukiriku abt isa Jevdokim; minu naaber, rämeda häälega erupolkovnik; väike, paksuke, stepipapagoid meenutav valge siid kaelarätikuga elektriinsener ning neljandaks käeks olin ma ise. Naine kostitas meid kenasti: kuivatatud porgandipealsetest valmistatud teega (üsnagi maitsev ja kasulik jook), pajukipakist pärit klaaskompvekkidega ning kaerajahust küpsetatud koogiga. Ta kallas ka igaühele kakskümmend viis grammi kallist apteegipiiritust, mis oli maksnud kaheteistkordse suurendusega Zeissi binokli hinna. Nautisime pakutut: jõime teed, näksisime kooki ning kiitsime perenaise kuldseid käsi. Kuni keegi lausus: «Mistarvis kallist aega raisata?» Ning teine lisas: «Tõsi, hakkame pihta.» Mina aga lõpetasin: «Sõbrad, et saaks kindlam allianss, võtkem ette preferanss.» Mängisime vanamoodsalt, harjunult, ammu tavaks saanud kombel. Midagi seletada polnud tarvis, kõik teadsid, et mängitakse veerandkopikalise panusega neli partiid «röövlit». Pikaajalise praktika järel tundsime igaühe iseloomulikke žeste ja ütlemisi. 11
Isa Jevdokim pakkus kuus trumbita. Tõstsin käe ja tegin näo, et kavatsen üle pakkuda, teades juba ette, et isa katab peoga kaardid ja protesteerib: «Ei-ei, kullake. Oma kanalas olen ma ise kukk.» Ta avas kaarte ettevaatlikult ja aeglaselt, varjates neid meie eest rjassa laiade varrukatega. Aga kohe muutus ta nägu hapuks ja kurvaks. Pead vangutades ohkas ta: «Tartakov on omadega õhtal! Pean mängima seitset pada. Läksin lõhki!» «Kas poolenisti, püha isa?» küsis polkovnik kavalalt naeratades. «Mis poolenisti! Annaks jumal konte kokku korjata.» Ja jälle laksusid paksud määrdunud kaardid lauale. Uusi kaarte polnud kusagilt saada sestpeale, kui moodsa aja Gagliostro, ühtaegu andekas näitleja ning kõigile ootamatult ka anarhist Mamont Dalski oli ainsa suletõmbega rekvireerinud kõik Kasvatusmaja kaardivarud, mis kandsid silte «Pelikan, kes toidab poegi omaenda verega». Peagi sattus püha isa sunni ette: tal tuli otsustada, kas lüüa trumpemandat ässaga või lõigata. Kõik sõltus sellest, kummal pool on kuningas. Seis oli hullult riskantne. Isa Jevdokimi sõrmed trummeldasid närviliselt lauaserval. Partnerid ootasid, et kohe laseb ta kuuldavale ühe oma lemmiklausetest: «Jäi mõttesse see mees.» Või kargab püsti ja hüüatab: «Siin oleks Mendelejevilgi peamurdmist!» Isa puuris läbitungiva pilguga vastaseid, inseneri ja polkovnikut, kelle näod jäid ükskõikseks ja ilmetuks. Õnneks olid minu kaardid laual: mina poleks kuidagi suutnud sellele pilgule vastu seista. «Mnjaa,» venitas isa Jevdokim. «Sedapsi. Siin oleks Mendelejevilgi…» Äkki vaimulik vakatas ja läks näost valgeks, pilk naelutatud ukse ja esiku suunas. Tahtmatult pöörasime pead. Seal seisis meie Gdovi kreisist pärit köögitüdruk ja ammune sõber Katerina Matvejevna, muidu külm kui kivi, kuid nüüd ehmunud, kahvatu ning täiesti endast väljas. Tema selja taga helkles esikuhämaruses püssitikke 12
ning tungles inimkogusid. Katerina Matvejevnale endale võis tunduda, et ta räägib, sest ta huuled liikusid, kuid nende vahelt ei kostnud ainsatki heli. Minu juurde oli tuldud läbiotsimisele. Need oli neli rihmata, lahtistes sinelites soldatit – tõelist relvastatud kaltsakat –, keda kamandas trimmis olekuga valgetverd lätlasejupats, seljas tihedalt ümber keha hoidev uus, kollaste rihmadega põimitud khakimunder. Kuues oli pikakasvuline mustas kulunud pintsakus komissar, kellel puudus vasak käelaba. Soldatitest kaks jäid kööki, ülejäänud kamp tuli tuppa. Ühekäeline näitas ette postitemplit kandva määrdunud paberi ning teatas: «Tööliste ja talupoegade saadikute nõukogu mandaadi alusel peame selles korteris toime panema läbiotsimise. Palun kellelgi pererahvast mulle järgneda.» Tõusin, kuid naine näitas mulle silmadega: istu, ma ise. Kuuletusin. Teinekord tuleb raskes olukorras vastuvaidlematult alluda naisterahva loomulikule instinktile. Naine teadis suurepäraselt, et sel kurjal ajal polnud minus veel kadunud kalduvus sarkasmile, nagu ka kahjulik harjumus mitte suud pidada. Liiati oli tal paljudesse salapaikadesse hoolega ära peidetud saiajahu, mitut sorti kruupe, suhkrut, šokolaadi, piiritust, tubakat ja muud seesugust, millest oleks abi kurnatuse või haiguse korral. Neid väheseid sääste läks meil peagi vaja, kui meie tütar haigestus raskelt düsenteeriasse, olles tarvitanud toiduks õlikooki. Muidugi poleks pealiskaudsel ja hooletul otsimisel neid varandusi leitud, selleks pidanuks neil olema luureandmed. Seepärast pidi läbiotsitav säilitama külma vere ning hoidma end kindlalt ohjes. Läinuks läbiotsijatega kaasa mina, siis suud ma muidugi pidada suutnuks, samuti silmi maas hoida, et mitte kogemata kombelgi toiduvarude poole kiigata. Kuid nende peale mitte mõelda ja neid vaimusilmas mitte näha oleks käinud üle minu hingeliste võimete. Aga eks ole teada, et sellist psüühilist pingeseisundit, mis sarnaneb hüpnoosiga, märkab iga kogenud nuuskija… ja ongi su laul lauldud. 13
Eks katsuge ise kakskümmend minutit järjest mitte mõelda jääkarule! Ühekäeline komissar ja üleslöödud lätlane järgnesid mu naisele, kes jäi imetlusväärselt külmavereliseks. Söögitoa uksel ütles komissar talle sõbralikult: «Tegelikult huvitab meid teie mehe ingliskeelne kirjavahetus. Et vältida liigset tüli ja säästa aega, näidake meile, kus ta hoiab oma käsikirju ja dokumente. Muud tühja-tähja me teil ei puutu.» «Tore tühi-tähi küll,» mõtlesin. «Aga vanni ja seina vahele peidetud laetud kaheksalasuline revolver? Aga nagaan terrassi põrandaliistu all?» Ei, jumal tänatud, et naine mind sellest läbiotsimismängust säästis. Meie neli olime jäänud istuma, selja taga unised, räpased, haisvad, end vahetevahel sügavad ja haigutavad soldatid. Tegin ettepaneku mängida partii lõpuni, ent sõbrad ainult sisistasid: «Mis partiid siin enam! Parem peitke kaardid, enne kui hilja. Teate küll, kuidas sellise asja peale vaadatakse. Pealegi, mis see kõik meisse puutub? Hea küll, teie olete kirjanik, teie võisite ühtteist kirjutada. Aga mispärast meid arreteeriti?» Oli selge, et nad on paanikas. Isa Jevdokim lisas: «Emake oleks nagu ette näinud. «Ära mine sinna, ära mine. Vaja sul küll öösiti ringi hulkuda!» Ja ega ma ausalt öelda ise ka nii väga kippunud. No kus! Aga näe, kuri vedas.» Nad vaatasid mind vaenulikul pilgul. Õnneks ei kestnud läbiotsimine kaua. Paarikümne minuti pärast tulid ühekäeline ja lätlane naise kannul võõrastetuppa. Mängukaaslased lasti kohe viisakuste saatel minema. Tuleb siiski öelda, et ükski neist, ilmselt kiirustamise tõttu, pererahvaga hüvasti ei jätnud. Bolševikud osutusid märksa kultuursemaks. Ühekäeline palus protokolli kirjutamiseks luba istuda, lätlane aga küsis kandu kokku lüües: «Ehk lubate suitsetada?» Nad tegid mu hiigelsuure saarepuust kirjutuslaua nii seest kui ka pealt tühjaks, paljude sahtlitega bürookapi sisu aga kallasid 14
suure kuhjana mu laia, kuldse varjuga lambi alla lauale. Seal oli lugematul hulgal kirju, äridokumente, lepinguid kirjastajatega, kümneid märkmikke, hulgaliselt fotosid, kõige rohkem aga alustatud ja lõpetamata jutustuste mustandeid, märkmepabereid, vemmalvärsse ja muud seesugust prahti. Oli ka kirju välismaalt, kuid need puudutasid eranditult mu teoseid, poliitikast polnud neis lõhnagi. Ühekäeline kavatses hakata kõike seda üksikasjalikult kirja panema, kuid lõi siis käega ja küsis: «On teil kaalu?» Kaal leidus, vasest ümmarguse taldrikuga köögikaal. See antigi talle. Komissar kaalus kähku rekvisiidid ära ning kirjutas tõendi, et kaasa on võetud kraami koguses üheksa naela. Paberid pandi pakki ning pakile löödi pitser peale. «Nüüd aga vabandage väga,» ütles ühekäeline, «kuid revolutsioonilise tribunali korralduse kohaselt oleme sunnitud toimetama teie abikaasa kuni edasiste korraldusteni sovdeppi.» «Kas mees võib hädavajaliku kaasa võtta?» küsis perenaine. «Ei, milleks? Aga kui seltsimees tahab, võtku paberosse. Muud tal seal vaja ei lähe. Pealegi on ilmselt tegu tühiasjaga… Lihtsalt mingi arusaamatus… Juba täna öösel või hiljemalt homme hommikul olete vaba. Lähme, seltsimees.» Väljusime ning hakkasime astuma mööda Jelizavetinskajat: ees kaks soldatit, taga koos väikese ulja lätlasega samuti kaks, keskel mina komissariga. Aeg oli juba üle südaöö. Madalas mustas taevas säras ja väreles suuri kirkaid tähti. Jalg astus veidi niiskel teel vetruvalt ja pehmelt. Kase avanenud pungad lõhnasid kirbelt ja erutavalt. Eesaedadest kandus ninna õitsvate sirelite kerget, õnnestavat aroomi. Pähe tuli, et just sel kellaajal lõpetab oma kirglikud armulaulud metsis, varahommikul aga alustavad kudrutamist tedred. Looja, kui kirjeldamatult kaunis on su öö! Tundes kaotatud vabaduse pärast ängi ja kibedusega segatud viha, pöördusin endalegi ootamatu ägedusega ühekäelise poole: «Hea küll, aga mispärast mind ikkagi arreteeriti?» 15
«Ei tea,» vastas see toorelt, otsekui haugatades. «Ja kui ka teaks, pole volitatud ütlema.» No käige siis kuradile! Väljas polnud ta džentelmenlikkusest enam raasugi järel. Minnes mööda Sobornajat ja Paul I prospekti, jõudsime sovdeppi. See asus suures ja imeilusas vanaaegses puust eramus, mis oli mitmeid põlvkondi olnud koduks siniste kürassiiride komandöride peredele. Nüüd oli uhke polgulipp vardast kistud, selle asemel rippus punane ja räpane eidepõll. Olin külastanud seda toredat maja sõja alguses ja edasi kuni seitsmeteistkümnenda aastani välja ehk siis ajal, mil seal elas Gattšina komandant – vana, kuid veel täies elujõus ratsaväekindral Drozd-Bonjatševski, kes, olgugi kerge üleolekuga, oli kinkinud mulle oma heasoovliku sõpruse. Nagu kõik heasüdamlikud Vene kindralid, polnud temagi vaba veidrustest. Ta rääkis venitades ja kähiseva bassiga, jättes suurejoonelise hoolimatusega välja ütlemata sõnalõpud: suurepä-ä-ä-…, imeli-i-i-…, oivali-i-i-… Ta oli veider mees. Tulles meie sõdurihospitali inspekteerima, tundis ta tingimata huvi, mida soldatid loevad. Kiitis heaks Novoje Vremja ja Kolokoli, kuid ei võinud kannatada Retši ja Birževõje Novostit. «Liiga libera-a-a-… Loodan, et te ei anna neile Kuprini. Ise ma seda kirjanikku väga austa-a-a-…, kuid küllap olete nõus, et tavalisele soldatile on ta, kuidas öeldagi, veidi varaja-a-a-…» Kindralil oli veel üks nõrkus: akvarellmaal. Vabadel hetkedel kattis ta oma toa seinad maalidega: ühele sai teerada okaspuumetsas, teisele troika tuisusel teel, kolmandale kasepuulehtla. Ta rõõmustas lapselikult, kui teda kiideti, ning kurvastas üksnes siis, kui tal ei tulnud välja inimeste näod. Sammudes nüüd ühekäelise järel toast tuppa ning tundes petrooleumilambi ähmases valguses ära Drozd-Bonjatševski armsad ja lihtsakoelised pildid, mõtlesin nukra meeleliigutusega: «Kus oled sa nüüd, kulla Drozd, koos kõigi oma armsate veidrustega – sina, kes sa ei valmistanud oma pika elu jooksul kellelegi meelehärmi?» 16
Mind viidi ülakorrusele, suure palkoniga rõdutuppa. Seal lõhnas seisnud ruumi läpatuse järele. Haarasin lingist, et akent avada, kuid komissar rabas mul käest. «Palun, seda ärge küll tehke. Ma väga palun! Parem heitke magama. Näete, tugitoolid nagu tsaaripaleest! Akna peale aga ärge mõelgegi. Kui öösel välja kiikate, saate tunnimehelt kuuli pähe. Muide, ka mina jään ööseks siia. Head und!» Vana, vaarisade-aegne lahtikäiv tugitool, kaetud kulunud, kuid mingi eriliselt pehme nahaga, oli lai ja mugav. Aga uni ei tulnud. Iga kord, kui süütasin paberossi, viirastus mulle selle punakas valguses teraselt vaatav silm. Mu naaber ei norsanud ega rääkinud unes, kuid pruukis mul vaid külge keerata, kui temagi end hääletult liigutas. Ilmselt suikusin mingil hetkel siiski sügavalt, sest kui ma silmad avasin, nägin akna taga esmalt õrna hahetust, seejärel aga hämmastavalt selget, sinist, servadest roosaga raamitud taevast. Siis hakkasid kirema kuked ja kohe pidi tõusma päike. «Tahate, ma avan akna?» küsis ühekäeline tugitoolist tõustes. «Olge nii hea.» Milline rõõm see oli, kui avanesid suured poolkaares aknapooled, lastes sisse kevade ja päikese. Siis mõtlesingi esmakordselt: miks kannab meie vaikne ajalooline asula sellist arusaamatut, tšuhnaapärast nime – Gattšina? Ta õige nimi peaks olema Sirel. Seistes seal kõrgel rõdutoas, mõistsin, et oma hulkumistel mööda Venemaad polnud ma mitte kunagi ja mitte kusagil näinud sireleid nii lopsakalt, külluslikult, ahnelt ja vaimustavalt õitsemas kui Gattšinas. Neisse lausa uppusid kõik need väikesed värvilised puumajad ja majakesed Suurel ja Väikesel Gattšinal, Suurel ja Väikesel Kaarel, Loomaaia ja Kloostri tänaval, eriti aga lossipargis ja selle ümbruses. Valitsejanna Maria Fjodorovna oli armastanud sireleid üle kõige, mistõttu oli kandnud ka erilist hoolt, et neid istutataks kõikjale. Tema järel ning lossist eeskuju võttes tegi seda kogu Gattšina. Vaatasin siit ülalt mingi seletamatu rõõmuga seda võimsat lainetavat sirelimerd, mis suundus linnakese poole lillade ja 17
punakasvioletsete lainetena, sekka ka valgete voogudena, mis meenutasid tihedat ja säbrulist helevalget villakut… Altkorruselt saabus ühekäeline komissar ning teatas: «Seadke end valmis. Kohe sõidate autoga Petrogradi, revolutsioonilisse tribunali.» «Kus see asub?» küsisin. «Endise Nikolai Nikolajevitši endises palees.» «Misasja? Kas ta polegi enam Nikolai Nikolajevitš?» «Kus temagi,» vastas ühekäeline mornilt. «Ja need on alles õied, viljad veel tulevad… Lähme, auto ootab.» Võtsime platsi. Ette istus juht, tema kõrvale aga tuntud, üdini vihast läbi imbunud mõjukas bolševik. Taha minu kõrvale võttis platsi eilne lätlane, väljanägemiselt nii värske, puhas ja rihmadega kokku tõmmatud, nagu vupsanuks ta nüüdsama välja vabrikust, kus selliseid uhkeid valgetverd ja jääkülma südamega lätlasi tellimuse peale tehaksegi. Ühekäeline oli kadunud. Sovdepi väravas tungles inimesi. Jõudsin märgata üht naisenägu ning kinni püüda ta lahke, heasoovliku naeratuse. Väike uhke Peugeot – samuti mu vana tuttav, olles kuulunud varem Gattšina lennukoolile – vuras uljalt mööda Paul I prospekti, mida mõlemalt poolt palistasid lõhnavad kased, möödus suurtükikasarmutest, Pulkovo observatooriumist ja valvetõkkest, kuni jõudis suurteele. Kogu pika sõidu vältel ei pillanud keegi sõnakestki. Ma ise, tunnistan, olin veidi närvis ja suitsetasin lakkamatult. Iga kord uut paberossi võttes pakkusin ma suitsetajate kirjutamata kombe kohaselt ühe ka oma lätlasele, kes võttis selle vastu vaikides ja tõsiselt; tundus, nagu täidaksime mingit rituaali. Nõnda jõudsime Narva väravateni, kust keerasime Obvodnõi kanalile, ületasime sünge, kõrge tumesinise veega Neeva ning jätnud seljataha Petropavlovski kiriku, peatusime suurvürst Nikolai Nikolajevitš vanema uhke palee tagumise sissekäigu ees. Lätlaseke kargas kärmelt autost, helistas raudvõrega ukse taga kella, kadus hetkeks kuhugi ning naasis siis jooksujalu. Sõnagi lausumata viipas ta mind. 18
Sisenesime avarasse, ehkki üsna madala laega tuppa, kuhu heitsid rõõmsat valgust kaks hiigelsuurt poolkaarekujulist böömi peegelklaasidega akent. Toaseinu ääristasid madalad pingid, kaetud mantšesteriga, mida ma alguses võtsin ehtsa tekiini vaiba pähe. Nähtavasti ei olnud siin varem peasissekäik, vaid lihtsalt vastuvõtutuba. Selle toa kõrval oli veel teine, poolhämar ja mehemõõdust madalam ruum, mida valgustas tilluke elektrilamp. Sellesse ahtasse ja madalasse sahvrisse keigarlik lätlane mind juhataski. Kui mu silmad olid napi valgusega harjunud, märkasin toa tagaseinas lihtsaid puunarisid, ukse lähedal aga seismas hallis sinelis väikest kasvu soldatit, püss käes. Lätlane ütles talle: «Siin, seltsimees, on teile arreteeritu. Võtke vastu ja hoidke silm peal. Nüüdsest on ta teie täielikul vastutusel.» Mulle aga pillas: «Meeldiva kohtumiseni.» Ja lahkus, jättes mind soldatiga kahekesi. Hiljem, kunagi palju hiljem kuulsin ma sellest noorest lakutud lätlasekesest rohkemat. Räägiti, et üheski tšekaa vanglas, kus ta oli teeninud, ei leidunud temast hullemat tapjat ja külmaverelisemat piinajat. Tema nimi on mul ununenud. Uurisin soldatit lähemalt. Ta oli väikest kasvu, kuid kehalt tugev ja igati tore nooruk. Oma hallis ja ülemäära suures sinelis sarnanes ta kohmaka karuga. Minutit viis me vaikisime. Siis avas ta suu. Ta hääles oli karmi kaastunnet: «Noh, vennas, kukkusid sisse?» Mõmisesin midagi vastuseks. «Räägi, ära häbene. Millega vahele jäid? Küllap riisumisega? Või äkki oled spikulant?» Mina aga olin juba mõnda aega mõistatanud, kas arreteerimine pole ehk seotud mu nõukogudevastaste följetonidega. Ütlesin: «Ausalt öelda ei tea ise ka. Olen ajakirjanik, kirjutan lehte. Nüüd peangi aru, kas olen kirjutanud midagi ülemustevastast, et nad mu istuma panid.» 19