Heljo M채nd Kassik채pp Kirjanduslikud memuaarid II osa
4
JUMAL KÕNELEB MINUGA ÖÖSITI KUI MAGAN.
Kõneleb minuga kui uneskõndijaga ja ma kõnnin mööda tema sõnu, mis saavad minu sõnadeks, mida ma hommikul endast välja kirjutan. Hommikul tuleb nende külge minu nimi ja kõik usuvad, et need on minu mõtted. Ka mina ise usun, kuigi vahel löön kõhklema, kas ma tõesti oskasin maailma nii ilusana näha. Vahel aga räägib Jumal minuga keeles, mida ma ei mõista. Kirjutan ta sõnad küll üles, saamata aru, mida kirjutan. Ent nad lummavad mind. Kunagi lummasid mind koolipõlves ringmängude sõnad: need nonnid tulevad kaugelt maalt – ja ma ei teadnud, kes on need imelikud nonnid. Ka teised lapsed ei teadnud, kuid nad ei tahtnudki teada. Nad olid ükskõiksemad või targemad kui mina. Teadsid, et teadmine hävitab lummuse. Sellepärast ulatan nüüd võtme lugejale. Kui lugeja tahab, keerab mind lukust lahti, kui ei taha, keerab lukku tagasi. Või valib kolmanda tee. Veerides mind, otsib mu sõnades iseennast.
5
Vihma sajab ja sajab. Kuulan vihma hüppamist aknaplekil. Vihm hüppab ja hüppab. Hüppab üksinda. Kutsub mindki hüppama. Kutsub tundmatusse. Hüppa, hüppa, vihm! Mina olen hüppamiseks juba vana. Tundmatus on mulle tuttav. 6
Vihm vaikib. Väsis vist ära. Või kadus tundmatusega koos minema. Uudishimust, mis oli talle uudne. Küllap ta tuleb varsti tagasi. Kes teda veel nii usinalt kuulab kui mina! Vihm tahab ju rääkida. Rääkida ja rääkida. Aknapleki kaudu ja aknaklaasi kaudu ja räästa kaudu ja lombi kaudu. Tahab ladistada ja pladistada ja jõuda minuni, et kirjutaksin tema
vihmajutud üles. Tahab ladistada ja vadistada, olla iseeneses kinni ja lahti, olla oma jooksujalgadel, sest vihmapuu ei ole kunagi ühes paigas. Tema juttudes olen samuti vihmapuu, kes lööb õide. On üleni valevaid õisi täis nagu õunapuu. Valevaid valuõisi. Ma ei teadnud siiani, et vihmapuul on õied. Nagu ka seda, et vihmapuu on üldse olemas. Kõik õitseb. November. Detsember. Jaanuarijää. Ka suhted puhkevad ellu. Teadmata midagi narmendavast armastusest. Armastuse sügisest, mis on kõle nagu lage maa. Tuul, ära puhu enam kõledust juurde.
7
8
U U S A A S TA Ö Ö L N Ä G I N TÄ H E N D U S R I K A S T U N D . V Õ I T U N D U B S E E
ainult tagantjärele tähendusrikas, sest tavaliselt ei nähta presidenti unes. Ent mina nägin Lennartit, kelle poolt olin valimiste ajal oma hääle andnud ja keda tundsin vaid väga põgusalt. Tema mind veel põgusamalt. Kord olime hommiku eel pärast kirjanike suurpidu Lillepaviljonis seisnud kõrvuti taksosabas, tema oma Reginaga, mina Romiga. Ja siis kõnetas ta mind kunagi Kirjanike Liidus ja küsis, kas mul on talle anda “Vaikivad trollid”. Olin tookord üllatunud, et temasugune mastaapsete mõtetega mees – siis ei olnud ta küll veel president, vaid Kirjanike Liidu juhatuses – oli üldse tähele pannud seda minu koostatud ja tõlgitud väikest Norra lasteluule valimikku. Ent ta oli pannud tähele ja tahtis seda kinkida Norra kirjanikust sõbrale. Ja kui mõelda järele, siis oli meil veel üks kokkupuude, kui ta organiseeris Maratis ühe kirjandusõhtu täiskasvanutele.
9
63
Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Tiina Tammer
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Kirjad erakogust.
© Heljo Mänd © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-36-8 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas www.tammerraamat.ee