Marie Under - Kevad by Tammerraamat

KEVAD Marie Under

MARIE UNDER Valikkogu koostanud Sirje Kiin

Koostanud Sirje Kiin Kujundanud Angelika Schneider Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust. Marie Underi autoriõiguste teostaja on EV Kultuuriministeerium. © Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-45-0 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee

SISUKORD

Saatesõna

MU KEVAD ALGAB PÄÄLE JÕULU JUBA / Eelõitseng 19 20 26

Eelõitseng Kevad 1–4 Mu kevad 1–4

JA SIRELITE ÕITSEAEG ON KÄES / Sonetid 35 38 39 41 45

Sirelite aegu 1–3 Aiad 4 Kuuvalge Sina ütled 1–3 Ei raatsi lahku

VEED LENDAVAD KUI LINNUD / Sinine puri 51 53 55

Stanssid All õhtutaeva Varakevad 1–4

PUHKEB IGAVIKU HALJENDUSES VALGE URB / Verivalla 65 66 68

Koduhõllaus Urbepäev Mu süda laulab: Laula!

JA PAISUB PUNGI POEGLEV PUU / Pärisosa 75 76 78 81

Kevad Me ärkame Noorte laul Saladus

ÜKS PÄIKE PAISTAB, AGA SAJA LÕÕM / Hääl varjust 87

Neurasteeniku kevad

KUIDAS, KUIDAS PAIGAL SEISTA / Rõõm ühest ilusast päevast 95 96 98 100 104 105

Täna Jürikuu hõiskamine Vete lagunemise aegu Kevadeutoopia Ingel lindudega Lind poegadega

ON MULLAST JOODUD LUME VIIMNE PIIM / Kivi südamelt 111 112 117 120

Kevademärgid Käik valgusse 1–4 Käik tuultesse Kevadmuld

PANEKS MAHA OMA KOORMA TEELE / Mureliku suuga 127 128 129 130 131

Vihane kevad Lahendus Liikuma Kutse Sõprus

MA TULEN NAGU VÄGA KAUGELT / Sädemed tuhas 137 138 139 140 141 142

Päälekaebamine 3 Võõrsil 3 Leek kustus Rõõm Tuul Lahkumine oma vanast minast

SAATESÕNA

Loodus oli Marie Underi suurima inspiratsiooni allikas. Juba teismelise tüdrukuna armastas ta käia õhtuti Tallinna Kalarannas kividel istumas ja päikseloojakut vaatamas, et neist meeleoludest saksa keeles loodusluuletusi kirjutada. 16-aastane koolitüdruk Marie koostas oma varastest saksakeelsetest luuletustest käsikirjalise kogu pealkirjaga „Dir“ (Sinule), mis kujutab noore armusuhte lugu varakevadest sügiseni, armastuse tärkamisest, suvisest joobumisest kuni sügise lahkumiseni. Luuletaja tunded olid algusest peale tihedalt seotud looduspiltide ja aastaaegade vaheldumisega. Kõrges vanuses meenutas Under, et kui ta oli nelja-aastane, võrrelnud ta sirelite valgeid õiekobaraid keedetud riisiga, siit sündinud ta esimene metafoor. Kasvanud üles Tallinna äärelinna agulis, jäi elamusahnele lapsele väheseks puumajade vahelistest põllupeenardest ja heinamaasiiludest, Härjapea jõekesest, mõnest kastanipuust ja sirelipõõsast. Linnalapse elamustevaesed suved tekitasid Marie Underis terava looduse- ja ilunälja, mis purskus hiljem luules jõulisteks loodusekstaasideks. Varaseima lüürika kogu „Eelõitseng“, mis ilmus küll 1918, kuid sisaldas enamasti luulet aastaist 1913–1915, on looduselamustest tulvil, alates pealkirjast, kus Under võrdleb iseenda loomingulist puhkemist eelõitsenguga. „Eelõitseng“, nagu mitmed hilisemadki luulekogud, on koostatud samuti aastaegade tsüklis ning meenutab varajase käsikirja „Dir“ kompositsiooni, kus kevadetujud suubuvad läbi heledate suveööde varjulisse sügisvidevikku ning talvehingusse. Kevadise looduse puhkemisega avaneb Underi armastusluule, mis on tulvil loodusvõrdlusi: õlg puhkeb nagu õis, selg libiseb pitsilumest, silmis on uduloor,

valge käsivars kui luige kael. Underi armastaja veri õitseb: kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri. Ta suudlused sajavad maha kui õilmed kevadtormil. Luuletaja joobub päikesest, mis voolab ta tuppa nagu kuldne viin. Igas väikses põõsas näeb Under suuri ootusi, need on rohelised ja õndsad. Kevadine taevasina on täis rohkeid tõotusi, valgetes öödes hõõguvad ihad kui söed. Underi kevad algab väga vara – pääle jõulu juba, kui päiksekiired vargsi vaatvad läbi härmas ruudu. Kevade häbelik algus liigutab teda, täiskevad on valges kleidis nagu pulmaline. Underi ülipikk, joovastav ja lillerohke kevad elab ka veel suviöös: sääl nagu inglid heljuks läbi kaste. Underi luules nii haruldasel viisil kestev kevad lõpeb alles viinakuus, kui kõik lubadused on küpsenud ja viljad valminud. Noore Underi kevad on tormiline – vabastav, puhastav, äratav. Kevadel tõukab kogu maailma üks valguse torm. Varases armukevades on ahvatlusi, kirgi, ihasid ja saladusi. Küpse Underi kevades on aga kohati neurasteenilisi toone, terav valgus sööb silmi nagu kange lahu, linnulaul võib kosta möirgamisena, valgus ja valjud helid teevad unetusest tundlikule luuletajale valu. Lumelapid tunduvad siis määrdunud, kevadised mahlad käärivad. Luuletaja kuub ja tuba on enne teisi kitsaks jäänd. Ta vähkreb omas nahas nagu natas ja imestab vete virgumise üle. Kevadvalu on aga vastupandamatu – süda end või surnuks taob! Ta jookseb iga joa järgi ja kaob sinna, kuhu kevadine juga kaob. Luuletaja tahaks joosta uisapäisa metsa, suuli jõkke suisa, alasti kui loom või faun. Kevad äratab luuletajas animaalseid kirgi, mis ometi ei muuda teda mitte loomaks, vaid loojaks, jumalaks, kes koob noortest lehtedest omale uue kuue ja loob uue, valgusrikkama maailma. Underi kevades on vähe vaikset, seisvat idülli, kõik uhab ja uputab, voogab ja voolab, ründab ja paeb, turtsub ja kobrutab, puristab, musttuhat vesisuud kuristab.

Underi kevad on tormiline ja dünaamiline, alati liikumises ja muutumises. Ta süda laulab, sõnu söötub suhu, neid purskab, loidab, koidab hümni tulisambaks. Võrdlused muutuvad kevade edenedes üha pöörasemaks, võtavad erakordselt julgeid vorme: kevadlumel on närtsind rinnad, armsama rinnad on roosade rooside buketid, merest maantee viib taeva, kevadine luht vete sisalikest, ussest kattus, kõik kaldad nende puremisest pujutuvad. Hilisema Underi kevad on panteistlikult filosoofiline, keskseks saab looduse igavese ringkäigu motiiv, sagenevad mulla, rohu, juurte ja sigimise kujundid: On mullast joodud lume viimne piim – Pind muheneb: tas ärkab emahooli. Või teisal: Kõik, mis madal – üles kipub: Välja mullast, juurtest lahti. Perspektiiv on avaram, mõte igavikulisem. Kired on küll alles, ent taltunud, endapette kaljud on lõhkenud nagu murumunad. Kevadiste armutuulte asemel nimetab küps luuletaja oma igaveseks sõbraks ning võimsaks velleks mulla: Taas küünitud mu südamelle, Mu igavene sõber, muld. Kui väike sõsar võimsat velle Sind usaldan. Kumb meist on kelle? Üksteisest võtame me tuld. Luuletaja igatsuseks on olla ise loov kui muld, viljakuseks on tarvilik usaldus, sõprus ja suust-suhu sõnarõõm: Mis viljakas – üksi osutub tõeks. Suur ülekohus, sõda ja küüditused muutsid Underi kevade vihaseks. 1940. aastal võrdleb ta kevade lähenemist lambanahkse hundiga, päikese asemel praksub surmasamm, valguskiirte taga näeb ta tuliriita. Aga ka kirbe viha võib olla karastav, sulavast lumest võib ärgata uus aine: kelle laup kord surmatiiva raskest puudutusest hahkund, see teab raja elluviiva teel, mis järsult kaheks rahkund.

Eluõhtul võõrsil elades tunneb Under arga tungi tõsta silmilt kate, vaadata taas õunapuude õite valgust, mis on valgemaks teind tunni. Ta küsib kõheldes, on see jälle mingi algus ning sunnib end elama. Ta soovib vaikselt, et lõokese väike laul viiks talt suure mure ja vaeva. Hilise Underi kevadpäev võis siiski olla ingelvalge, ses tilises noori lehti. Luuletaja rõõm on varastatud vaeva vahelt, kuid selles võib peituda otsatus, suur puhang puhastavast jahutusest. Ka lõpliku lahkumise eel tajub ta siniõndsa kevade toitvat toimet: hauani ei lakka teda jälgimast kevadest osaks saanud õnnistus ning vanne. Käesolev kevadeluule temaatiline valik alustab Marie Underi loodusluule sarja ta luulele nii omases aastaaegade rütmis: kevadeluulele järgnevad suve-, sügise- ja talveluule valikkogud. Kui luuletusest on olemas mitu tekstivarianti, olen eelistanud esmatrükki. Mõnede varasemate, sajanditaguste luuletuste keel võib küll tunduda kohati kohmakam, kuid luuletaja väljendusviis on neis vahetum ja värvikam. Underi esmatrükkide kevadeluule on sensuaalne ning ajastutruu. Luuletuste dateeringud on antud esmailmumise järgi kas ajakirjas või luulekogus. Kaunist kevadet Marie Underi luule tuultes!

Koostaja 16. veebruaril 2012 Madisonis

Eelõitseng

August Jansen. Varakevadine maastik (Kevadine jõemaastik). 1946. Õli, lõuend. 72,5x101 EKM

EELÕITSENG

Kuis sa nii võimsalt tuled minu üle, oh kevade! Kui laps, kes haige, väike, ma nutan, naeran, hõiskan: Päike! Päike! Kuis küllastab mind sinu kuldne süle! Kui tulbi punapungad pakatavad ja toome lõhnast õhk on hurmaline, siis olgu saatus kõigil armuline: mind näib siis eluküllus hukatavat! Siis mässamas m’us armutuju tuuled – ei tea, kes seekord satub nende hoosse? Sel mälestused jäävad hingeloosse, kui mulle usaldab ta omad huuled.

1918

KEVAD 1 Ei ammu näinud ma nii palju päikest! Ta voolab aknast tuppa nagu kuldne viin ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, ning minu lapse sasipääkest väikest. Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest: kuis lõhnavad hüatsindid lillad laual siin ja hallid pajukassid, mis ma korjasin – ei ammu, ammu polnd nii palju päikest! Ja õitest kollastest ning punastest ja liblikatest valgeist, kirjudest laps särasilmil hakkab unistama – ning palja jalu rohus jooksmisest ning laiast merest sini-sinisest, sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.

End laotand üle minu vaikse aia on rohelised õndsad lootused, ja igas väikses põõsas suured ootused – kui kuulatades seisab terve maja. Sääl tuulekohinas üks väike kaja ja taevasinas rohked tõotused on hinge hüüdnud hellad aimused – pean seisatama nagu palvetaja. Kuis läbi hõbepilve pisarate suur kuldne päike naerab talvekatte ja talvemured sulama! Ka mind? M’ust langeb argipäine igavus ja rinnas uduarglik igatsus ju sala häälitseb kui väike edev lind.

Kui tulnud õied, põgeneme linnast: all mere ääres ootab väike maja, sääl kibuvitsad õitsvad üle aia – kui tulnud õied, põgeneme linnast! Neis majakese kollast värvi seintes, sääl kosutavat vaigu lõhna peitub; ja palju, palju mõnusust ses leidub, kui laisalt pikutame värskeis heintes. Sääl punetama löövad laste palged kui maasikad, mis rutulisel käel nad vara nopivad mäe veeru pääl, kus salgas unistavad kased valged. Kui õhtul päike teinud kuldse tee on üle rohelise vee, siis lähme sõudma, küll hiljem kuu meid kutsub koju jõudma, kui taevas tumenemas üle tähtede.

Nüüd jälle tulevad need valged ööd, kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri, ei inimestelaste kihav veri, kus ihad hinges hõõguvad kui söed. Need valged ööd, kui hõbevalged keed: kõik lõhnad õite siidilises süles siis sala värisedes ärkvad üles, ja vana muinaslaulu laulvad veed. Siis kuldseis juuksis lehitsemas tuuled ja suuris silmis salaline sära, maailm täis valgeid unenägusid. Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled – ei suuda keegi suudelda neilt ära neid lugemata valmind suudlusi.

1910

Raamatu kaanel: Paul Raud. Maastik jõega (Kevadmaastik). 1894–1901. Õli, lõuend (papile kleebitud). 20,8x32 EKM