KRIMINAALNE PANGAPRESIDENT Kriminalistid on tagasi
ILMAR TOMUSK
KRIMINAALNE PANGAPRESIDENT Kriminalistid on tagasi
Pildid joonistanud Hillar Mets
Kujundanud Villu Tammer Illustreerinud Hillar Mets Toimetanud Moonika Kuusk Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. © Ilmar Tomusk © Tammerraamat, 2015 ISBN 978-9949-526-79-6 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee
SISUKORD “Aktuaalne kaamera”, 30. september. . . . 7 President Mihkel Rand. . . . . . . . . . . 15 Keskpank, nädal enne kuritegu . . . . . . . 21 Pierre Cardin’ nööp. . . . . . . . . . . . . 30 Kriminaalpolitseinik Mati Lindperel on kõhutunne. . . . . . . . . . . . . . . . 38 Pohlak ei kommenteeri. . . . . . . . . . . 45 Kahtlused, ainult kahtlused . . . . . . . . . 53 Kolm kadunud päeva. . . . . . . . . . . . 59 Kribu ja Krabu on tagasi. . . . . . . . . . . 67 Reeturlik DNA. . . . . . . . . . . . . . . . 74 Mati vana puupea . . . . . . . . . . . . . . 84 Mängu tuleb Paul. . . . . . . . . . . . . . 91 Peamine kahtlusalune. . . . . . . . . . . . 97 Kell viis suure kivi otsas. . . . . . . . . . . 106 Rebane lõksus. . . . . . . . . . . . . . . . 114 Pangapresidendi tänu . . . . . . . . . . . 123
“Aktuaalne kaamera”, 30. september Keskealine, meelekohtadelt hallinevate juustega mees seisis köögis pesumasina ees ning mõtles. Taas oli tal kavas midagi küpsetada, kuid ta ei suutnud otsustada, kas teha magusat kohupiimakooki rosinatega või kapsapirukaid, mida ta viimati oli küpsetanud rohkem kui kümme aastat tagasi. Kapsapirukad olid tegelikult tema lemmikud, aga et lastele olid meeldinud hoopis viineripirukad, siis polnud kapsapirukate küpsetamisel vahepeal üldse mõtet, sest peale isa ja ema ei söönud neid mitte keegi. Nüüd olid aga viineripirukate sööjad suureks kasvanud ja kodust lahkunud. Seetõttu võis usin pagar ka selliseid pirukaid küpsetada, mis talle endale kõige rohkem maitsesid. “Rosinatega kohupiimakook sobiks hästi magustoiduks,” mõtiskles mees, “kuid sel juhul peaks valmistama ka soolast toitu. Kui aga teha kapsapirukaid, siis see on nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Kapsapirukad on soolased ja need ongi soolane toit, eriti siis, kui juurde ka pisut toorsalatit pakkuda. Kuid samal ajal on need ka pirukad, mis sobivad magustoiduks.” Otsus ei sündinud kergelt, kuid lõpuks oli see tehtud. Mees avas külmkapi ukse ning võttis sealt värske kapsa, ühe väikse sibula, või, piimapudeli ning kaks muna. Seejärel kükitas ta köögikapi ette ning otsis sealt välja jahu, kuivpärmi, suhkru, soola, pipra ning toiduõli. Siis läks ta esikusse, avas seal kõrguva suure riidekapi ukse ning leidis kapi ülemiselt riiulilt vana põlle. Põll, mille vanaema oli õmmelnud paljude aastate eest vanast 7
tekikotist, oli luitunud välimusega ning väga kulunud. Kunagi oli selle peal olnud naeratav delfiin. Põll aga oli aastate jooksul sedavõrd palju pesumasinas käinud, et nüüd oli delfiinipildist järel vaid hallikassinine vari. Mees pani põlle ette ning vaatas ennast peeglist. “Käib küll,” oli ta endaga rahul. Ta suundus kööki, pistis plaadimängijasse oma lapsepõlve lemmikansambli, raske roki lipulaeva Led Zeppelini plaadi, keeras heli põhja ning hakkas kapsapirukaid tegema. Umbes neljakümne minuti pärast oli tainas niipalju kerkinud, et seda võis sõtkuma hakata. Vahepeal oli valmis saanud ka kapsapiruka täidis, mille valmistamine oli väga lihtne. Selleks tuli peenikesteks ribadeks hakitud kapsale lisada pisut õli ja see veega pehmeks hautada, siis lisada maitse järgi suhkrut, soola ja pipart ning lõpuks ka üks toores muna, millega koos kapsast veel veidi hautada tuli. “Kapsapiruka täidis peab olema natuke soolasem ja piprasem kui tavaline kapsahautis,” teadis mees, “sest muidu pole pirukal mitte mingit maitset.” Mees puistas pesumasinale paksu kihi valget saiajahu ning valas punases plastkausis kerkinud taina pesumasinale. Kuna köögis oli väga vähe ruumi ning taina sõtkumiseks eraldi lauda ei olnud, tuli seda tööd teha pesumasina peal, mis sobis selleks lausa suurepäraselt. Mees jäi korraks mõttesse. Enam kui tosin aastat tagasi oli sellessamas köögis tegutsenud tõeline pagaritöökoda, kus peaaegu igal õhtul valmis kuuskümmend värsket viineripirukat, mille lapsed tuttavale pirukamüüjale viisid. Oma teenitud raha eest käisid nad tollel suvel Šotimaal külas sõber Paulil. “Olid toredad ajad,” meenutas mees ning pühkis jahuse käega põselt sinna silmanurgast veerenud pisara. 8
Nüüdseks olid lapsed kodust lahkunud ning elasid kumbki oma elu. Mati oli eelmisel kevadel lõpetanud sisekaitseakadee mia politsei- ja piirivalvekolledži ning töötas kriminaalpolitseis uurijana. Piia oli õppinud Tartu ülikoolis keemikuks. Esialgu oli ta plaaninud hakata tööle keemiaõpetajana, kuid kummalise juhuse tahtel oli tal veel enne ülikooli lõpetamist tulnud tegelda Tartu lähedal keskaegse matmispaiga väljakaevamistel leitud luutükkide DNA-analüüsiga. Et töö oli põnev ja see oli hästi õnnestunud, kutsuti ta kohe pärast ülikooli Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti, kus ta nüüdseks juba peaaegu pool aastat oli töötanud. Mis aga oli saanud Paulist, seda mees ei teadnud. Küllap lapsed teadsid, kuid jutuks polnud see tulnud. Tainas sõtkutud, vormis ta nendest pirukad ning pistis ahju küpsema. Täpselt viis minutit enne üheksat olid need valmis. Ei olnud mingi juhus, et pirukad just sel ajal valmis said. Nii pidigi sündima, sest siis jõudis mees pirukad ahjust välja võtta, suurele taldrikule laduda ning need koos ketšupi, sinepi ning vahepeal tomatitest, kurkidest, paprikast ning jääsalatist kokku segatud toorsalatiga suurde tuppa lauale viia. Täpselt kell üheksa algas “Aktuaalne kaamera”. Täpselt samal ajal pidi ööpäevasest vahetusest koju jõudma tema naine, kes töötas Mustamäe haiglas ülemõena. Siis võisid nad üheskoos diivanile istuda, värskeid pirukaid süüa ning uudiseid vaadata. Mees sättis lauale veel lillevaasi värskete tulpidega. “Nüüd on küll kõik korras,” leidis ta lõpuks ning istus väsinult diivanile. “Aktuaalne kaamera” algas ning samal ajal kostis esikust metalse turvaukse tuttav kolksatus. “Tere!” hüüdis tulija. “Siin on nii head lõhnad, kas sa oled midagi küpsetanud?” “Tere, tere!” hüüdis mees vastu. “Meil on täna õhtusöögiks värsked kapsapirukad. Mul tuli järsku nende järele isu ja mis siis 9
muud üle jäi, kui küpsetasin neid terve suure plaaditäie. Tule ruttu sööma, need on veel täiesti soojad.” “Mul läheb natuke aega, pesen käed ja vahetan riided,” ütles naine ning läks vannituppa. Järsku kostis elutoast mehe karjatus: “Ruttu! Tule ruttu siia!” Naine tormas vannitoast välja, tõmbas hommikumantli endale jooksu pealt ümber ning kihutas elutuppa. Tema süda tegi vähemalt kakssada lööki minutis ja käed värisesid, sest ta kartis, et järsku on mehega mingi õnnetus juhtunud. Võib-olla on talle pirukas kurku kinni jäänud või on tema süda lihtsalt üles öelnud. Sellele ta ei mõelnud, et kui inimesel on pirukas kurgus kinni või kui tal süda seisab, siis ei suuda ta ju piuksugi teha. Mees aga oli kisanud täiest kõrist, justkui oleks ta Michael Jacksoni kummitust näinud. Õnneks oli mehega kõik korras, ta oli täiesti terve. Ometi seisis ta nagu soolasammas teleri eest ning tema parem käsi oli sirutatud ekraani suunas. “Vaata,” pomises mees, endal lõug ärevusest värisemas. Naine suunas pilgu teleriekraanile. See, mille pärast mees naise kohale oli kutsunud, ei olnud loomulikult ei Michael Jackson ega tema kummitus. Ekraanil oli ajakirjanik, tuntud püstolreporter Andrus Laid, kes küsitles politseinikku seoses äsja ilmsiks tulnud jultunud pangarööviga. Vastuseid jagas noor kriminaalpolitseinik, kelle nägu oli tuttav nii mehele kui ka naisele. Naine jõllitas suurte silmadega teleekraani, laiutas imestusest käsi ning oli tükk aega täiesti sõnatu. “See on ju meie Mati,” lausus ta lõpuks, kui ta end pisut kogunud oli ja jälle rääkida sai. Mees noogutas. “Meie Mati, täitsa meie Mati,” lausus mees. “Ma just mõtlesin, et millal lapsed meile külla tulevad, nüüd ongi poiss meil peaaegu et keset tuba.” 10
11
Muidugi polnud Mati televiisoris selleks, et isa ja ema tervitada, tal olid käsil hoopis tõsisemad asjad. “Ilmsiks tulnud faktide valguses on politseil alust arvata, et keskpanga varahoidlast on kaduma läinud nelikümmend kaks kilo kulda,” selgitas kriminaalpolitseinik Mati. “Kas politseile on teada, kes võib olla selle kuriteo taga?” küsis ajakirjanik. “Kahjuks ei saa ma seda uurimise huvides kommenteerida,” vastas politseinik rahulikult. “Kas pangast on peale kulla veel midagi kadunud?” jätkas ajakirjanik. Politseinik raputas pead. “Uurimise huvides ei ole mul võimalik sellele küsimusele vastata,” lausus ta. “Kuidas üldse on võimalik, et niivõrd turvalisest kohast, nagu seda on keskpank, on kaduma läinud nii suur kogus kulda?” jätkas ajakirjanik politseiniku küsitlemist. “Selle selgitab välja uurimine,” vastas politseinik kergelt naeratades. “Kuid turvasüsteemid?” ei andnud ajakirjanik rahu. “Meil on lasteaiad, koolid ja isegi kõige tavalisemad ajalehekioskid turvafirmade valve all, kaubanduskeskustes on valvekaamerad ning igal pool on turvamehed. Kuidas sai juhtuda, et kurjategijad pääsesid takistusteta panga keldrisse?” “Ma tänan teid küsimuste eest,” jättis politseinik ajakirjaniku viimasele küsimusele vastamata. “Politsei hoiab avalikkust uurimisega kursis. Kui selguvad uued asjaolud, anname sellest kohe teada. Kuid politseil on televaatajatele palve.” Kriminaalpolitseinik Mati Lindpere pööras näo otse kaamerasse ning lausus: “Meile on teada, et vargus pandi toime kahekümne seitsmenda septembri õhtupooliku ja kolmekümnenda 12